Lisatud: 21 Detsember 2020

IN MEMORIAM. Emeriitprofessor Ants Peetsalu

Eesti arstiteadust on tabanud valus kaotus. 20. detsembril lahkus lugupeetud arst ja teadlane, endine dekaan, paljude kolleegide õpetaja emeriitprofessor Ants Peetsalu.

Ants Peetsalu sündis 25. aprillil 1942 Pärnumaal Halinga vallas. 1960. aastal lõpetas ta Tartu 5. Keskkooli ja 1966. aastal Tartu Ülikooli arstiteaduskonna. Seejärel alustas ta Tartu Maarjamõisa haiglas tööd kirurgina. 1969. aastal astus Ants Peetsalu arstiteaduskonna üldkirurgia kateedri juures aspirantuuri, mille lõpetas kandidaaditöö „Muutused vere hüübimissüsteemis gastroduodenaalsete haavandite ja neist põhjustatud verejooksude korral“ kaitsmisega aastal 1972. Aastatel 1972–1981 töötas ta arstiteaduskonna üldkirurgia, anestesioloogia ja reanimatoloogia kateedri assistendina, alates 1982. aastast sama kateedri dotsendina. 1992. aastal kaitses Ants Peetsalu doktoriväitekirja „Vagotoomia duodenaalhaavandi korral. Maohappesuse, seerum-pepsinogeen-1, maolimaskesta histoloogia ja Helicobacter pylori uurimine“.

1992. aastal valiti Ants Peetsalu Tartu Ülikooli kirurgiliste haiguste korraliseks professoriks ja 1993. aastal kirurgiakliiniku juhatajaks. Kirurgiakliinikut juhtis ta 20 aastat. Aastatel 1994–2000 oli ta arstiteaduskonna dekaan. Tema suur panus oli arstiteaduse õppekava ja residentuuri viimine vastavusse Euroopa Liidu nõuetega. Professor Peetsalul oli kaalukas osa Tartu Ülikooli Kliinikumi moodustamisel koostöös Tartu Ülikooli, Sotsiaalministeeriumi ja Tartu linnaga, et ühendada parimal viisil ravi- ja õppetöö.

Ants Peetsalu teadus- ja arendustegevus oli väga aktiivne. Tema erialaste publikatsioonide arv ulatub üle 200, sealhulgas teaduslikke artikleid on üle 60. Peamised uurimisvaldkonnad olid tüsistunud peptilise haavandi epidemioloogia, diagnostika ning ravi lähi- ja kaugtulemused, samuti mao- ja duodenaalhaavandtõve kirurgilise ravi kaugtulemuste uurimine: maolimaskesta histoloogia, Helicobacter pylori, seerum pepsinogeen, seerumgastriin ja vagotoomia täielikkus. Professor Peetsalu käivitas regulaarselt töötavad interdistsiplinaarsed neeru- ja maksasiirdamise töörühmad ning tema eestvõttel alustati pankrease siirdamist.

Õppetöö oli kogu aeg Ants Peetsalu töö lahutamatu osa. Ta oli hinnatud lektor nii diplomieelses kui ka -järgses õppes. Tema juhendamisel on edukalt kaitstud kuus doktoritööd. 2001. aastal pani ta koos üliõpilastega alguse kirurgiakliiniku juures regulaarselt töötavale üliõpilaste kirurgiaringile, mis tegutseb tänini.

Aega jätkus tal ka muu organisatsioonilise ja erialase tegevuse jaoks väljaspool kirurgiakliinikut. Ta oli ajakirja Scandinavian Journal of Surgery nõuandva kogu tegevliige, ajakirja Journal of Hepato-Gastroenterology ametlik kaastoimetaja Eestis ja Eesti Rahvuskultuurifondi allfondi, professor Uno Sibula fondi juhatuse esimees. Ta oli valitud Põhja-Ameerika seedetraktikirurgia ühingu tegevliikmeks, Saksa kirurgide seltsi liikmeks ja ühenduse Balttransplant tegevjuhiks.

Professor Ants Peetsalu on pühendunud töö eest pälvinud hulga autasusid: TÜ arstiteaduskonna medali, Eesti Punase Risti III klassi teenetemärgi, TÜ suure medali, Soome Valge Roosi I klassi teenetemärgi, Tartu linna aukodaniku ja Tartu Suurtähe kavaleri tiitli, TÜ kliinikumi preemia ja TÜ aumärgi.

Ants Peetsalu elus olid väga tähtsal kohal töö, perekond, sõbrad ja sport. Ta jagas armastust, toetust ja innustust kirurgist abikaasale Margotile, oli eeskujuks oma kahele pojale Indrekule ja Antsule ning oli hea vanaisa oma kahele pojapojale. Sõprade ringis oli ta alati oodatud kui mõnus humoorikas kaaslane, laulu- ja spordimees. Suviti olid tema meelisharrastused tennis ja jalgrattasõit, talvel jäähoki ja suusatamine.

Jääme Ants Peetsalu mäletama kui väliselt ranget ja printsipiaalset, kuid sisemiselt sooja, südamlikku ja vastutustundlikku kolleegi.

Tartu Ülikool
Tartu Ülikooli meditsiiniteaduste valdkond
Tartu Ülikooli kliinilise meditsiini instituut
Tartu Ülikooli kirurgiakliinik
Tartu Ülikooli Kliinikum

Tartu Ülikooli Kliinikumi kirurgiakliinik

Lisatud: 01 Aprill 2019

Eesti arstiteadust on tabanud valus kaotus. 27. märtsil 2019 lahkus lugupeetud arst ja teadlane, paljude kolleegide õpetaja emeriitprofessor Jaak Maaroos.

Jaak Maaroos sündis 25. juulil 1942 Tartus. Aastal 1966 lõpetas ta Tartu ülikooli arstiteaduskonna ja asus ülikooli tööle, jäädes siia 43 aastaks (1966–2009). Aastal 1971 kaitses Maaroos Tartu ülikoolis meditsiiniteaduste kandidaadi kraadi sisehaiguste erialal ja 1986. aastal meditsiiniteaduste doktori kraadi Kaunase Meditsiini Instituudis kardioloogia erialal.

Ta pani aluse Tartu Ülikooli ja Tartu Ülikooli Kliinikumi spordimeditsiini ja taastusravi kliinikule, mida ta pikka aega ka juhatas kuni emeriteerumiseni 2009. aastal. Ta oli füsiaatria ja taastusravi eriala üks loojatest Eestis ning residentuuri üldjuhendaja. Tema teadustegevus oli seotud eeskätt südamehaiguste ennetamise, diagnostika ja ravi uurimisega. Ta oli üks neist, kes pani Toomas Sullingu töörühma liikmena Eestis aluse koronaarkirurgiale.

Jaak Maaroosi algatusel ja juhtimisel arendati välja südamehaigete varajase taastusravi teaduspõhine rakenduslik süsteem. See on olnud teadus-, arendus- ja õppetöö edendamise alus Tartu Ülikoolis, Tartu Ülikooli Kliinikumis ning kogu füsiaatria ja taastusravi erialal Eestis.

Professor Maaroos on avaldanud üle 260 publikatsiooni, sealhulgas hulgaliselt peatükke erialastes õpikutes ja raamatutes. Tema juhendamisel või kaasjuhendamisel kaitsti kaks kandidaadi- ja kolm doktoriväitekirja.

Jaak Maaroos on olnud Eesti Kardioloogide Seltsi ja Eesti Taastusarstide Seltsi juhatuse liige, samuti oli ta Eesti Taastusarstide Seltsi ja Eesti Spordimeditsiini Föderatsiooni auliige. Ta pälvis ENSV riikliku teaduspreemia, Tartu Ülikooli suure medali, Tartu Ülikooli arstiteaduskonna medali, Tartu Raefondi preemia ja Tartu Ülikooli Kliinikumi teaduspreemia.

Tervislike eluviiside järgija ja propageerijana oli professor Maaroos eeskujuks tema juures õppinutele ja kolleegidele. Tema suured hobid olid tennis, suusatamine, jäähoki ja kalastamine.

Jääme Jaak Maaroosi meenutama kui sõbralikku, hea huumorimeelega, rõõmsameelset ja armastatud õpetajat, kolleegi ja juhendajat ning eriala eestvedajat.

Tartu Ülikooli spordimeditsiini ja taastusravi kliinik
Tartu Ülikooli Kliinikumi spordimeditsiini ja taastusravi kliinik
Tartu Ülikooli meditsiiniteaduste valdkond
Eesti Spordimeditsiini Föderatsioon
Eesti Kardioloogide Selts
Eesti Taastusarstide Selts

Lisatud: 01 Aprill 2019

21.12.1935-15.03.2019

Lahkunud on Tartu Ülikooli emeriitprofessor Märt Saarma, kes pälvis kolleegide lugupidamise innuka õppejõu ja kõrgelt kvalifitseeritud psühhiaatrina.

Märt Saarma sündis Tallinnas ja õppis seal 20. Keskkoolis, mille lõpetas 1954. aastal.

Järgides perekonnatraditsioone astus Märt Saarma TÜ arstiteaduskonna raviosakonda, mille lõpetamise järgselt 1960. aastal asus tööle psühhiaatrina Tarvastu psühhiaatriahaiglas.

Märt Saarma alustas õppejõuna Tartu Ülikoolis 1964. aastal aspirantuuri ajal. Kandidaaditöö teemal „Aminasiini, trifluoperasiini ja haloperidooli kliinilis-füsioloogiline toime skisofreenia korral“ valmis 1968 aastal. Kuni 1975. aastani töötas ta TÜ psühhiaatria kateedris teadurina ja seejärel dotsendina.

1977. aastal kaitses Märt Saarma doktoritöö teemal „Depressiivsete seisundite ja nende ravi kliinilis-neurofüsioloogiline analüüs“. Ta valiti korraliseks professoriks 1985. aastal, alates 1998. aastast oli ta TÜ emeriitprofessor. Kuni 2016. aastani jätkas Märt Saarma tööd konsultandina Ahtme Haiglas.

Professor Märt Saarma teadustöö peamisteks suundadeks olid kliiniline psühhofarmakoloogia, depressiooni sümptomaatika ja diagnoosimine.

Õppetöös oli professor Saarma mitmekülgne. Ta õpetas psühhiaatriat arstiüliõpilastele, psühhopatoloogiat psühholoogidele ja kohtupsühhiaatriat juristidele. Professor Saarma osales paljude eestikeelsete õppevahendite koostamisel ja avaldas kokku 149 teaduslikku tööd, neist artikleid oli 62.

Märt Saarma oli alati oma töös väga kohusetundlik ja põhjalik. Õppetööd tahtis ta teha maksimaalselt hästi – loengukursusi valmistas ette põhjalikult ja võimalikult uue materjaliga. Märt Saarma oli sirgjooneline ja talle olulistel teemadel väljendas selgelt oma seisukohti, mõnikord üsna kirglikult. Märt Saarmale võis alati kindel olla, sest endale võetud kohustusi täitis ta ilmtingimata nii hästi kui vähegi suutis. Ta toetas ja julgustas nooremaid kolleege akadeemilisel teel edasi minema.

Märt Saarma hobidest oli esikohal kirglik tegelemine sõjaajalooga, ta armastas oma maakodus nii tööd teha kui ka puhata.

Mälestus abivalmis psühhiaatrist, laia silmaringiga õpetajast ja kohusetundlikust teadlasest jääb paljude kolleegide ja patsientide südamesse.

Tartu Ülikooli psühhiaatriakliinik
Tartu Ülikooli Kliinikumi psühhiaatriakliinik
Eesti Psühhiaatrite Selts

Lisatud: 22 Jaanuar 2018

Dotsent Uudo Reino (16.04.1935-09.01.2018) oli lastekirurgilise õpetuse ja lastekirurgia koolkonna rajaja Eestis. Ta oli juhtiv spetsialist laste väliste ja sisemiste suguorganite arenguanomaaliate ravi küsimustes nii Eestis kui terves N. Liidus. Uudo Reino oli vaieldamatiult üks hinnatumaid lektoreid üliõpilastele ja arstidele täienduskursustel. Dotsent U. Reino on olnud enamuse Eesti lastekirurgide õpetaja ja juhendaja. Ta oli uute lastekirurgiliste ravimeetodite, uurimismeetodite ja operatsioonide juurutamise initsiaator Eestis.

Uudo Reino sündis 16. aprillil 1935. aastal Tartus. Ta lõpetas Tartu Ülikooli arstiteaduskonna kiitusega 1959. A, millele järgnes lastekirurgia kliiniline ordinatuur ja aspirantuur Moskva Arstide Täiendusinstituudis, enesetäiendus Helsingis, Turus, Stockholmi Karolinska Ülikooli lastekirurgia kliinikus jne.

Dotsent Reino töötas aastatel 1959–1961 Räpina Rajoonihaigla kirurgi ja peaarstina, 1965–1966 Tallinnas lastekirurgina, 1966–1970 TÜ assistendina ja alates 1971. a oli TÜ dotsent lastekirurgia erialal.
Uuno Reino kaitses 1966. aastal kandidaaditöö teemal "Soo määramine ja korrektsioon lastel välimiste ja sisemiste suguorganite anomaaliate puhul".

Dotsent U. Reinolt on ilmunud ca 140 teaduspublikatsiooni. Tema olulisemad uurimisvaldkonnad olid lasteuroloogia ja vastsündinute kirurgia. Ta oli kauaaegne TÜ ÜTÜ esimees, juhendanud üliõpilastöid ning juhendanud Karin Variku meditsiinikandidaadi dissertatsiooni 1988. aastal ja. M. Märtsoni doktoritööd 1999. aastal.

Dotsent U. Reino oli mitme grandi hoidja ja teaduslik juhendaja, lasteuroloogia alal sai ta 5 autoritunnistust. Ta oli Eesti Lastekirurgide Seltsi asutajaliige, selle pikaaegne esimees, Balti Lastekirurgide Assotsiatsiooni asutajaliige ja endine president. Ta organiseeris Eesti ja Soome lastekirurgide koostööd, oli Soome M. Sulamaa nimelise Lastekirurgide Seltsi liige. Oli Kliinikumi Lastefondi asutajaliige.

Tema tööd on tunnustatud Tartu Ülikooli väikese medaliga ja paljude tänukirjadega.

Jääme meenutama dotsent Uudo Reinot kui sõbralikku, hea huumorimeelega, positiivset ja armastatud õpetajat, kolleegi, juhendajat, eriala eestvedajat. Oma positiivsuse ja nakatava entusiasmiga võitis ta ka pisemate patsientide hirmu arstide ees.

Kirurgiakliinik
Kirurgiakliiniku lastekirurgia osakond

Lisatud: 23 Märts 2015

Veiko Vasar, 16.01.1956-07.03.2015
Ootamatult omandas 7. märtsi kevadhommik nukra tähenduse – lõpuni oli käidud professor Veiko Vasara elutee. Veiko Vasar sündis 16.01.1956 Tartus arstide perekonna kolmest pojast keskmisena. Vanemate eeskuju ja kodust saadud tõekspidamised olid suunanäitajaks Veiko Vasara valikutele ja viisid ta pärast Tartu 5. Keskkooli lõpetamist õppima arstiteadust. 1980. aastal, ülikooli lõpetamise järgselt, töötas Veiko Vasar Tartu Riikliku Ülikooli psühhiaatria kateedris algul teadurina ja hiljem assistendina, töötamise kõrval valmis tal 1987. aastal kandidaadi väitekiri. Aastatel 1990–1999 oli Veiko Vasar psühhiaatria õppetooli dotsent, seejärel professor, 1990–1991 oli ta külalisteaduriks Helsingi Ülikoolis. Aastal 1992 sai temast TÜ psühhiaatriakliiniku ning psühhiaatria õppetooli juhataja, samuti ka Tartu Ülikooli arstiteaduskonna nõukogu liige. Aastast 1995 oli Veiko Vasar Tartu Ülikooli Kliinikumi Psühhiaatriakliiniku peaarst ja 2000. a kuni käesoleva ajani oli ta psühhiaatriakliiniku juhataja. Veiko Vasar on õpetanud kõiki viimasel kahel kümnendil Tartu Ülikoolis üliõpilastest arstideks küpsenud kolleege. Veiko Vasar on avaldanud üle 90 publikatsiooni ning tema juhendamisel on kaitstud 8 väitekirja, 3 väitekirja juhendamine jäi pooleli. Teadlasena on Veiko Vasar olnud mitmekülgne ning süvenenud erinevatesse teemadesse alates unemeditsiinist kuni ärevuse neurobioloogiliste alusteni.

Eesti Psühhiaatrite Seltsi juhatuse liikmena on professor Veiko Vasar aidanud suunata olulisi arenguid Eesti psühhiaatrias. Aastast 2002 oli ta sotsiaalministeeriumi psühhiaatria erialakomisjoni liige.
Faktid, mis peegeldavad Veiko Vasara väga suurt töövõimet ja laiahaardelisust, ei anna edasi tema lahkumise tegelikku tähendust ega kirjelda kaotuse suurust. Veiko Vasar oli kolleegide suhtes alati arvestav, empaatiline, aus ja lugupidav. Ta ei seadnud enda huve esiplaanile, säilitas rahuliku meele ka väga pingelistes olukordades, võttis otsuste tegemisel alati aega mõtlemiseks ning kõikide asjaolude kaalumiseks. Psühhiaatriakliiniku juhtimisel oli tema peamine eesmärk korraldada kliiniku struktuur ja personal sellisteks, mis tagaks võimalikult hea abi patsientidele nende kannatuste leevendamisel. Veiko Vasar oskas organisatsiooni arengus alati näha mõne sammu ette, tajuda tervikpilti ja suurepäraselt analüüsida minevikus toimunu mõju praegusele ja tänaste otsuste mõju edasisele arengule. Kindlakäeliselt 20 aastat psühhiaatriakliinikut juhtides kujundas Veiko Vasar psühhiaatriakliiniku kaasaegseks teadus- ja õppekeskuseks, kus töötajad tunnevad end turvaliselt, toetatuna ja kaasatuna.

Ootamatult lühikeseks jäänud eluteel jättis Veiko Vasar endast inimesena, kolleegina, juhina ja teadlasena jäljed, mida mööda me ikka ja jälle oma mõtetes ning mälestustes temani jõuame.

Tartu Ülikooli Kliinikum
Tartu Ülikooli psühhiaatriakliinik
Eesti Psühhiaatrite Selts

Dr Anu Järv, üldpsühhiaatria keskuse juhataja: „Veiko Vasar oli tasakaalukas ja tark juht, kes oskas teha kaalutletud otsuseid. Ta oli suurepärane analüüsija ning hea kuulaja. Tema juurde oli võimalus kõigil töötajatel pöörduda, teha ettepanekuid ja avaldada soove töökorralduse muutmiseks. Tema iseloomus oli omakasupüüdmatust, meelekindlust, kohusetunnet ja kaugete sihtide märkamist. Keerulistes oludes oskas ta reageerida rahulikult, olles seejuures toeks ja mitte kritiseerijaks. Ta oli suure töövõime ning õiglustundega. Kliiniku pere jääb Veiko Vasarat mäletama kui head ja siirast inimest."

Dr Inna Lindre, vanemarst-õppejõud admin. kohustes: „Professor Veiko Vasar oli meie poolt väga austatud ja lugupeetud kolleeg. Tema tark ja tasakaalukas juhtimisstiil lõi tingimused olulisteks, aja nõuetele vastavateks arenguteks. Veiko kabineti uks oli meile alati avatud, ta oli valmis aitama, tema poolt pakutud lahendused olid objektiivsed ja õiglased. Kõige muu hulgas on väga tähtis tema eriline toetus lastepsühhiaatria arengule nii kliinikus kui kogu Eestis. Veikoga koos töötatud aeg oli kõigile arendav, meeldiv ja turvaline."

Dr Juhan Kaldre, ambulatoorse osakonna juhataja: "Professor Veiko Vasar on juba residentuuri astumisest jäänud meelde väga heasüdamliku, mõistva ja toetavana. Imetlusväärne on olnud tema võime näha seoseid ainult talle omasel elegantsel ning silmi avaval moel, mis psühhiaatriast rääkides on andnud minu erialasesse arengusse midagi, mida mujalt poleks kuidagi saanud. Mälestused tema esinemistest, mis alati erialastele üritustele värvi andsid ning vestlustest nüüd tühjemaks jäänud psühhiaatriakliiniku majas jäävad alatiseks meelde."

Reet Tohvre, ülemõde: „Professor Vasaral oli erakordne oskus panna väga erinevad inimesed koos tööle. Ta oli alati kannatlik ja mõtles mitu sammu ette. Pigem püüdiski ta näha tulevikku ja seda, kuidas täna tehtud otsused tulevikku mõjutavad. Ta väärtustas väga kõrgelt kõiki kliiniku töötajaid. Sageli muretses ta töötajate suure koormuse ja läbipõlemise pärast. Kahjuks aga ei osanud ta seejuures ennast säästa. Mul oli suur au töötada temaga koos peaaegu 19 aastat ja julgen öelda, et ta kindlasti sooviks, et me ei kurvastaks ülemäära ning püüaksime endast anda parima, et tema poolt alustatut väärikalt ja parimal viisil jätkata."

Lisatud: 19 September 2014

Mai Otsa (neiupõlvenimega Mahlapuu) sündis 1938. aastal Tallinnas. 1945. aastal alustas ta õpinguid Tallinna Mittetäieliku Keskkooli 1. klassis, õpingud jätkusid Kaiu 7. klassilises koolis ja Vändra keskkoolis. 1956. aastal astus ta Tartu Riikliku Ülikooli arstiteaduskonda, mille lõpetas 1962. aastal arst-stomatoloogina ning asus sama aasta 1. augustist tööle stomatoloogiakliiniku kirurgia osakonnas, kus töötas ühtekokku 47 aastat.

Dr. Otsa oli põhjalike teadmiste, imeliste käeliste omaduste ja väga hea suhtlemisoskusega hinnatud arst. Juba 1964. aastal määrati ta kirurgia osakonna ordinaatoriks, 1977. aastal liikuva osakonna juhatajaks ja peaarsti asetäitjaks. 1980. aastast kuni 2000. aastani töötas dr. Otsa stomatoloogiakliiniku kirurgiaosakonna juhatajana.

Pika karjääri jooksul tuli tal põhimõttekindla naisena rinda pista paljude veidrustega. Näiteks meenutas lugupeetud arst veel käesoleval aastal allakirjutanule, et sügaval stagnaajal tuli tal kirurgina täita arusaamatut "hammaste eemaldamise plaani". Kui plaan oli täitmata, preemiat ei saanud. Inimese ja arstina oli ta juba toona seisukohal, et võimalusel tuleb hambaid ennekõike ravida, mitte eemaldada. Ühel korral olevat ta isegi ametnikega pahuksisse läinud, et miks ei ole patsientidel piisav arv hambaid välja tõmmatud. See on tunnistuseks, et dr. Otsa oli arst, mitte paberimäärija – tema kutsumus oli abistada inimesi. Tema sihikindlus ja julgus olid eeskujuks paljudele.

Allakirjutanu veetis dr. Otsaga töötades kaks residentuuriaastat. Sellest ajast meenub stomatoloogia kliiniku II korruse patsientidest tulvil koridor, sest kõik soovisid saada tunnustatud arsti vastuvõtule. Isekeskis kutsuti osakonnas seda tunglevat suurt hulka patsiente naljatades dr. Otsa "fänniklubiks". Koostöö temaga tähendas tempokaid ja põnevaid päevi. Üks erakordseid mälestusi on seotud tarkusehamba eemaldamisega, millega toonase residendina kimpu jäin. Appi palutud dr. Otsa eemaldas hamba mõne sekundiga, seejuures patsiendile suhu vaatamata. Minu imestunud pilgule järgnes aegade lõpuni meeles püsiv lause: "Kunagi õpite nägema kätega. Ärge kartke hambaid!" Vanusevahele vaatamata kujunes sellest koostööst lähedane sõprussuhe, mis jäi kestma ka pärast 2009. aastat, mil dr. Otsa pensionile jäi.

Dr. Otsat jäävad mälestama mitmed põlvkonnad hambaarste, suukirurge, näo-lõualuukirurge ning kolleegid stomatoloogiakliinikust. Meenutame dr. Otsat alati hea sõnaga ning langetame koos tema kolme tütre ja lähedastega leinas pea.

Dr. Kristo Ivanov
Kolleeg, õpilane ning sõber
stomatoloogia kliiniku nimel

Lisatud: 06 Detsember 2013

01.02.1936 – 29.08.2013

29. augustil 2013 aastal viis raske haigus meie hulgast tunnustatud kardioloogi, kelle kogu elu oli pühendatud kardiokirurgia arengule Tartus.

Elvi Liiv sündis 1. veebruaril 1936. aastal Tartus. Kooliteed alustas Valguta algkoolis, edasi järgnesid Tartus Lina tänava kool ja hiljem Tartu III Keskkool. Pärit muusikalembesest perekonnast, õppis ta kooli ajal akordioni mängima. Vaba aega sisustas ta laulmise ja korvpalliga.

1955. aastal astus Elvi Liiv Tartu Meditsiinikooli, mille kiitusega lõpetamise järel sai võimaluse astuda eksamiteta Tartu Ülikooli arstiteaduskonda. Huvi kardioloogia vastu viis ta kokku dotsent Ülo Lepaga, kelle juhendamisel osales juba üliõpilasena kliinilises töös prof. A. Kliimani südamekirurgia grupis. See grupp koosnes entusiastidest, kes soovisid aidata südameriketega haigeid, kelle medikamentoosne ravi oli ammendunud. Dots. Ülo Lepa tubli õpilasena omandas Elvi Liiv nende haigete diagnostika ja ravi võtted, operatsiooniaegse jälgimise ja postoperatiivse ravi põhimõtted.

Südamehaigete lastega tegelemisel oli suunajaks dr. Maido Luts. Algaastad kardiokirurgias olid väikese kogemuse ja suurte probleemide tõttu väga rasked, aega ja pühendumist nõudvad, aga selle töö jaoks oli dr. Elvi Liiv just kui loodud – rahulik, heasoovlik, põhjalik, suurte teadmistega, alati abivalmis. Need omadused aitasid tal luua patsientide ja nende omastega hea ja usaldusväärse kontakti.

Erialase kvalifikatsiooni tõstmiseks oli dr. Elvi Liiv kahel korral täiendusel Moskvas A. N. Bakulevi nimelises instituudis. Tal olid head sidemed ka Vilniuse südamekirurgia kliinikuga, kus sai korduvalt käia kogemusi omandamas ja alati oli ta aktiivne osaleja Tartu Ülikooli täiendusteaduskonna korraldatud ettevõtmistes.

Hea kolleegina oli Elvi Liiv teistele meeldivaks nõuandjaks ja konsultandiks. Vajadusel asendas jaoskonnaarsti ja töötas vereülekannete osakonnas. Palju energiat ja jõudu läks üliõpilaste, residentide ja täiendajate koolitusele. Oma õpilaste töösse suhtus osavõtlikult ja rõõmustas nende edusammude üle.

Aidates teisi, oli tal ka endal mitmel korral probleeme tervisega, tuli teha raskeid otsuseid, kuid alati oskas ta leida hea lahenduse, ei murdunud ei füüsiliselt ega psüühhiliselt.

Elvi Liiv hindas kõrgelt perekonda ja ilusat kodu, mille nad koos perega suutsid rajada töö kõrvalt ja teistele justkui märkamatult. Kodus peeti lugu kunstist ja muusikast. Kaotusvalus jääb teda leinama muusikust tütar perega.

Meie osakond jääb Elvi Liivi meenutama ja mäletama kui inimest, kes oli sündinud arstiks.

Kardiokirurgia osakond

Lisatud: 06 Detsember 2013

Head kolleegid!

Tartu Ülikooli ajaloo muuseumil kutsub üles osalema ülikooli vanasse anatoomikumi kavandatava meditsiiniloolise ekspositsiooni kujundamisel ja rikastamisel.

Kutsume üles teada andma ajaloolistest esemetest, fotodest, dokumentidest, õppematerjalidest ja kõigest muust sellisest, samuti kaasaegsemast materjalist, millel võiks olla koht Eesti ja Tartu Üikooli meditsiiniloo jäädvustamisel.

Teisisõnu – enne kui midagi ära viskate, mõelge, kas tegemist ei võiks olla muuseumieksponaadiga!

Kontaktisik Tartu Ülikooli ajaloo muuseumis: peavarahoidja Leili Kriis (See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud.)

Kliinikumi Leht

Lisatud: 28 Veebruar 2013

Digikaamerate laia levikuga on pildistamine muutunud massiliseks, kuid kahjuks unustatakse pildid sageli fotoaparaati või paremal juhul arvutisse ning varsti ei mäleta enam keegi, mis seal kujutatud oli.

Kliinikumi elu tähtsamaid sündmusi ja arenguetappe on viimasel aastakümnel küllalt hästi dokumenteeritud digifotodena ja huvitavamad nendest on vaadatavad kliinikumi sisevõrgu pildigaleriis.

Kahjuks on aga väga puudulikult kajastatud erinevate kliinikute siseelu. Eriti kasin on pildimaterjal paberfotode ja slaidide ajastust, samuti varasemate sõjajärgsete aastate kohta. Tänaseks on hindamatu väärtusega fotod erinevate haiglate tegevusest 1920ndatel ja 1930ndatetel aastatel ning varemgi.

Sageli jäävad meie töötajate pensioneerudes nende kodudesse seisma fotod haiglaelust. Tegelikult on kliinikumi pildipank neist väga huvitatud, sest varasematel aastatel tehtud fotod on suure kultuuriväärtusega meie kliinikute ja seal töötanud inimeste mäletamiseks (nt riietus, ruumid, aparaadid, protseduurid).

On viimane aeg mitmel pool säilinud pildid kokku korjata ja jäädvustada tulevastele põlvedele. Meie kõik millalgi tuleme ja läheme, kuid 1802. aastal asutatud Tartu Ülikooli Kliinikum on püsivam. Mõelgem sellele ja vaadakem üle oma pildialbumid ja karbid piltide ning slaididega. Kogume sealt kokku kodus kasutult seisvad haiglate elu puudutavad materjalid. Tooge oma pildialbumid, fotod ja slaidid näha avalikkussuhete juhile Kristi Taelale (tel 731 9310, L. Puusepa 1a, 4. korrus, ruum 4114). Siis saab huvipakkuva välja valida, skaneerida ja vastavalt omaniku soovile kas anda talle tagasi või säilitada kliinikumi fotokogus.

Fotole annavad põhilise väärtuse lisatud andmed pildistamise aja, toimud tegevuse ja selles osalenud inimeste kohta, märkige need andmed piltide juurde

Meil kõigil on pidevalt kiire, kuid võtkem korraks aeg maha ja vaadakem üle, mis aastate jooksul on sahtlitesse kogunenud. Seal on kindlasti üllatavaid leide. Tehke see väike pingutus ja tooge need materjalid tutvumiseks L. Puusepa 1a avalikkussuhete teenistusse.

Head tegutsemist!

prof. emer. Arvo Tikk

Lisatud: 30 November 2012

Patsiendi anamnees 85 aastat tagasi: sissekanne Tartu Ülikooli närvi- ja vaimuhaiguste kliiniku vastuvõturaamatust.

No22

16. II 1927

K/.../ J/.../ 19 a.v. vallal.

elas ja pärit Järvamaa, Võhmuta vald, Liiva talu 1908 a. sünd 18. IX,

Jalgsemaa küla koolis 3 talvet käinud, õppis mõnes aines hästi, teises halvasti, sai iga aastaga edasi (11-14 a.v.), lõpetas. Oli suur tahtmine õppida. Elab kodus seni ajani. Tööd ei tee koolist saadik, sunnitult teeb vahest veidi.

Juba väikesest saadik imelik poiss, „veidrate tujudega", võib olla sündimisest saadik, „pööret" igatahes pole tähele pantud. Kaua enne koolieast logeles päevad otsa metsas, ajas oravaid taga, üksi kusagil puu all, rääkis ja naeris omaette, ei söönud vahest nädalate kaupa, lõppes ära, siis hakkas äkki jälle sööma ja kosus. Olnud alati üksinda, kunagi teistega koos ei mängind. On üksik laps (teine vend 10 a.v. surnd, vaim. terve old).

Kodus käis hää meelega, väga püüdis õppida, arvutamises oli nõrk, samuti pähe õppimises, lugemine, kirjutamine, joonistamine, laulmine olid hääd.

Pääle kooli samuti imelik, käis ringi metsas, vahest läks lauta rääkis loomadega, naeris neid etc.

Katsuti karjaseks panna, „koeruse" pärast murdis ta lehmal jalaluu, ja lambal viskas kiviga reieluu katki, kahju pole tal selleks sugugi olnud, naernd; armastab loomi piinata. – Möödunud sügisest saadik halvemat märgata, 3-4 päeva ei söö sugugi, on vihane, ähvardab emat tappa, sest ema olevat süüdi tema haiguses...

Vahest hüppab koha pääl ja litsub omal kaela mõlemi kätega, hingab valjult sääljuures ütleb, „nagu keegi sunniks nii tegema, südamest sunnitakse, muidu on halb olla." Ütleb vahest „kõrvad huluvad" ja kõrvades „nagu rääkimist kuuleb". Ei mäleta mida kuulnud on; „silmade ees" midagi erilist pole näind. Üksvahe pesi pooled ööd ja päevad oma nägu ja käsa – „südamest ajab" nii tegema.

Pats. räägib sosinal „ei julge" valjuste rääkida. – Sugukonnas ühtki vaimu.-närvih; langet. ega joomarit.

Schizophrenia

Kliinikumi arhiivi haiguslugudest

tegi väljavõtte Ene Selart

Lisatud: 23 Veebruar 2012

K/.../ J/.../ 18. a Lymphangitis et abscessus

Sissetulnud 22. august 1920

Remonditööline Aro raudteejaamas. Woka wallast Wiru maakonnast pärit. Wanemad elus-terwed. Haigel on 2 wenda, mõlemad terwed. Õde surnud kopsupõletikku. Lapsepõlwehaigusi ei ole põdenud. Pärastpoole alati terwe. Suguhaigusi ei ütle olnud olewad. Praegune haigus algas seitse päewa tagasi. Haige tundis päewal töö juures et kõik ihu oli raske ja nii kui jõudu oleks wähe. Õhtal tuli kodu ja kohe heitis ühes kõige riietega woodi. Woodis tulid kõwad külma wärinad mis kestsid kuni hommikuni. Hommiku wõttis haige aspirini pulbrisi, millejärele parema tundis olewad. 3 päewal hakkas parem säär alumises osas walutama. Paistetust esialgselt ei olnud. Walud läksid päew-päewalt kõwemaks. 5 päewal ilmus sääre alumisse osasse paistetus ja punetus. Arst määras minkisuguseid pulbrisi ja käskis külmawee kompressisi peale panna mida haige ei täitnud. Et haigus ikka halwemaks läks ja rawitsusest kohal abi ei saanud otsustas haige kliiniku astuda. Raudteel wagunis kadusid walu jala seest ära. Ka katsumise juures ei olnud jalg enam walus.

Allikas: Haavakliinik operatsiooni ja vastuvõtu raamat 11. sept. 1920 – 27. mai 1921 a.

Lisatud: 16 September 2011

T/.../ J/.../ 21 a. w.

Sissetulnud 10. XII. 20

Treffneri kooli õpilane Wabina wallast Wõru maak. pärit. 9aastaselt leetrid põdenud. Minewal aastal angina lacunaris olnud. Muul ajal alati terwe olnud Praegune haigus juhtus 9 s.k. öösel. Purjus-peaga akna juurde wärsked õhku saama läinud ja aknast teisekorrapealt wällja kukkunud. Ise kukkumist ei mäleta. Wäljas lamas märkuseta maas umbes 1 tund aega. Ärkas ise üles ja läks tuppa (weel ei teadnud, et ta aknast alla on kukkunud) ja heitis woodisse magama. Ainult hommiku 8 ajal pööras passija haige tähelepanekud wigastuste peale. Haigel on parema silma ümbruskond ümberringi sinine, paremal pool eespool kõrwa umbes os zygomaticuse kohal weike 1 cm pikk haaw ja paremal pool alumise lõua otsa umbes 3 cm pikk pikuti lõualuu serva mööda kuni luuni ulataw rebenenud äärtega haaw. Peale selle on weel werejookski olnud ninast ja pahemast kõrwast. Pahema käewars käeliikme ümbruskonnast paistetanud ja walus. Haige ei ütle enesel suguhaigusi olnud olewa. Alcoholi tarwitab wähe. Ei suitseta.

Allikas: Haavakliinik: operatsiooni ja vastuvõtu raamat 11. sept. 1920 – 27. mai 1921 a.