30. augustil kaitses kliinikumi spordimeditsiini ja taastusravi kliiniku statsionaarse taastusravi osakonna kliiniline psühholoog Liisi Kööts-Ausmees Tartu Ülikooli sotsiaal- ja haridusteaduskonnas psühholoogia erialal doktoriväitekirja „Emotsionaalne kogemus: seosed isiksuse, subjektiivse heaolu, meenutamise ja välisteguritega". Tööd juhendasid professor Jüri Allik (TÜ) ja vanemteadur Anu Realo (TÜ) ning oponeeris dotsent Ulrich Schimmack (Toronto Ülikool).

Kaitstud doktoritöö käsitleb viies artiklis ja käsikirjas inimese emotsionaalset kogemust erinevatest vaatenurkadest: analüüsitakse nii inimesesiseseid protsesse kui väliskeskkonnast tulenevaid mõjutusi, kusjuures teaduslikku põhjendust otsitakse ka mõnele populaarsele tõekspidamisele.

Näiteks uuriti erinevate ilmastikutingimuste mõju emotsioonidele ning ka väsimusega seotud tunnetele – päikesepaiste positiivne ning sombuse ilma negatiivne mõju meeleolule on tavauskumustes laialt levinud. Tulemustest selgus, et ilma mõju inimese põhiemotsioonidele on suhteliselt väike, kuid efekt on tunduvalt suurem sellistele seisunditele nagu unisus ja väsimus. Väitekirjas on vaatluse alla võetud ka näiliselt vastandlike emotsioonide, rõõmu ja kurbuse, üheaegselt kogemise võimalikkus. Ilmnes, et osa inimesi on tõepoolest võimelised taolisel kujul segaemotsioone tundma – need tunded ei ole niisiis teineteise täielikud vastandid nagu on näiteks „soe ja külm". Sellegipoolest, suurt rõõmu ja suurt kurbust kogetakse koos siiski haruharva.

Neis kahes kirjeldatud uurimuses on kasutatud kogemuse väljavõtte meetodit (experience sampling methodology – ESM), mis võimaldab inimeste subjektiivseid kogemusi uurida nende loomulikus toimumiskeskkonnas ning võimalikult reaalajas. Nimelt tulevad tavapärasel ajas tagasi vaataval emotsioonide hindamisel mängu erinevad mälumoonutused, mistõttu on usaldusväärsem tundeid hinnata kas täpselt nende kogemise ajal või siis mõni hetk hiljem. ESM seisneb lihtsustatult selles, et elektrooniliste vahendite abil kogutakse inimese igapäevaelu käigus korduvalt ja korduvalt andmeid tema mõtete, tunnete, käitumisviiside või elusündmuste kohta. ESM on kasutatust leidnud ka tervishoiualastes uuringutes. Näiteks on sel viisil analüüsitud erinevaid tervisekäitumisi, tervishoiuteenuste kasutamist ning toimetulekut pärast liigeste endoproteesimist; mõõdetud on ka psüühikahäireid põdevate inimeste elukvaliteeti ja sümptomite kulgu.

Käesoleva doktoritöö raames viidi pihuarvutite abil täpsemalt läbi katse, kus kokku 110 noorel ja eakal inimesel tuli kahe nädala jooksul iga päev seitsmel korral täita pihuarvutis lühike emotsiooniküsimustik. Seade andis endast signaaliga märku juhuslikel kellaaegadel hommikust õhtuni, ning osaleja pidi hindama hetk enne signaali kogetud tundmuste määra. Seega toimus kogu katse jooksul iga isiku kohta kuni 98 mõõtmist; ning kuna osalejaid oli üle saja, siis mõõtmiste koguarvuks kujunes rohkem kui 10 000. See tähendab äärmiselt detailset sissevaadet emotsioonide variatiivsusega seotud teguritesse.

Rahvusvaheliste projektide raames käsitleti lisaks veel ka mitmeid kultuurikontekstist tulenevaid mõjutusi ja piiranguid: näiteks emotsiooniterminite võrreldavust erinevates keeltes, hinnanguskaalade sarnasust kultuuride lõikes, ning valimite esinduslikkuse tähtsust subjektiivse heaolu uurimises. Kokkuvõttes on kaitstud väitekirjas põhirõhk asetatud emotsioonide mõõtmise täpsusele – inimesesisestest protsessidest kuni kultuuritasandini.

Liisi Kööts-Ausmees
statsionaarse taastusravi osakonna kliiniline psühholoog

Kommentaar

Liisi doktoritöö keskendus emotsionaalse variatiivsuse uurimisele ja selle seostele erinevate muutujatega nagu isiksus, subjektiivne heaolu, ilmastikutingimused ning mälu. Doktoritöö üheks silmapaistvamaks aspektiks on meetod, mille abil kahe artikli aluseks olevad andmed koguti – kogemuse väljavõtte meetod . Tegemist on erakordselt nõudliku ja nii uurijatelt kui uurimuses osalejatelt suurt aega ning pühendumust nõudva ettevõtmisega. Kogemuse väljavõtte meetodi fookus hetkelistel sündmustel ja nende vahetul kirjeldamisel vähendab oluliselt meenutamisega kaasnevate kõrvalekallete riski ning minule teadaolevalt on Liisi doktoritöö Eestis esimene, kus sellist meetodit on rakendatud.

Akadeemilise poole poolt vaadatuna iseloomustab Liisit eelkõige oskus ja tahtmine iseseisvalt mõelda ja tegutseda. Kindlasti tuleks siia aga lisada veel Liisi töökus ja sihikindlus, tema suurepärased teadmised erinevates psühholoogia valdkondades, terav ja kriitiline mõtlemine ning oskus oma mõtteid loogiliselt ja arusaadavalt esitada. Kõik need omadused tulid hästi ilmsiks ka Liisi väitekirjas, mis on selgelt ja hästi kirjutatud, võttes ühelt poolt kokku olemasoleva teadmise antud valdkonnas ning pakkudes teiselt poolt vastuseid mitmetele olulistele uurimisküsimustele.

Rõõm on märkida, et Liisi huvi psühholoogia vastu ei piirne vaid teadusliku poolega. Paralleelselt teadustööga on Liisi tegelenud enesetäienduse, õpingute ja praktiseerimisega kliinilise psühholoogia valdkonnas. Liisi eriliseks huviks on neuropsühholoogia, millest annab tunnistust menetluspraktika mitte ainult Haapsalu Neuroloogilises Rehabilitatsioonikeskuses, vaid ka Saksamaa tunnustatud närvikliinikus Neurologische Klinik Bad Aibling. Rääkimata muidugi sellest, et pingeliste doktoriõpingute kõrval jõudis Liisi edukalt veel ka haiglas töötada!

Anu Realo
Tartu Ülikooli Psühholoogia instituudi
isiksusepsühholoogia vanemteadur