Lisatud: 27 Oktoober 2011

Pikisilmi oodatud abiarsti süsteem on lõpuks käivitunud ja värsketel abiarstidel esimene töökas suvi seljataga.

Viienda ja kuuenda kursuse arstitudengite hulgas maad kuulates selgus, et võimalust praktiseerida ja omal nahal tunda, mis tähendab olla päris arst, kasutas üksjagu tudengeid. Kogemusi jagasid Viljandi haigla erakorralise meditsiini osakonnas töötanud Indrek ja Anna-Helena, Kuressaare erinevates perearstikeskustes töötanud Liis, Mari-Liis ja Ivika ning Ida-Viru keskhaigla anestesioloogia-intensiivravi osakonnas töötanud Marie.

Kohe alguses tuleb rõhutada, et kõik noored arstid jäid kogemusega enam kui rahule. Praegused kuuenda kursuse tudengid leidsid, et viis aastat õppetööd annab piisavad teadmised, et rinda pista perearstikeskuses ja erakorralise meditsiini osakonnas abiarstina töötades ettetulevate juhtumitega. Neil, kel teadmisi nelja kursuse jagu, oli veidi keerulisem, kuna näiteks pediaatria, nahahaigused ja LOR, mis kõik esmatasandi arstiabis tähtsal kohal, on kavas viiendal kursusel. Samas peab tõdema, et tegelikult pole olulised niivõrd õppetöös omandatud spetsiifilised teadmised, vaid pigem oskus mõelda meditsiiniliselt ja võime panna patsiendi kaebused enda jaoks mingisse süsteemi ja konteksti, et tekiks vähemalt mõte, kuidas haiget edasi käsitleda, kust kiiresti infot otsida ja kellelt kõige parem nõu või konsultatsiooni küsida oleks. Noorte juttu ühendas ka silmnähtav rahulolu töökollektiividega. Selgub, et uute kolleegide suhtes oldi ääretult abivalmid. Abiarsti ei suhtutud kui rumalasse tudengisse, vaid kui kolleegi, kelle arvamusse tuleb tõsiselt suhtuda ja kelle värsketest teadmistest võib suurt abi olla. Ka patsiendid tundusid olevat rahul agarate ja nooruslikku innukust täis meditsiinitöötajatega. Kui ka esialgu mõned ära ehmatasid, et kuidas nii noor inimene juba arstirollis olla saab, siis vestluse käigus said kõik esialgsest kimbatusest kiirelt üle. Perearstide patsiendid näiteks uurisid, kas noored tohtrid ongi nüüd jäädavalt nende käsutuses. Avaldati häälekat poolehoidu meditsiinitudengite õppimisvõimaluste laienemisele ja oldi täiesti kindlad, et võimalus isiklikult lahendada reaalsete patsientide reaalseid probleeme juba õpiajal annab meditsiiniharidusele tohutult juurde. Mida kogemus kokkuvõttes andis? Julgust, motivatsiooni veel rohkem teada saada, eneseusaldust, vastutustunnet, praktilisi oskusi, analüüsivõimet ja positiivset tagasisidet. Ja mis ehk kõige olulisem: veel suurema tahtmise, lausa vajaduse, saada heaks arstiks.

Kuressaares perearstina tegutsev Ingrid Tamm, kellel oli suvel isiklik kogemus kahe abiarstiga, oli abijõuga väga rahul. Tema hinnangul on tegemist tänuväärse süsteemiga, kuna abi on hädasti tarvis. Tööle vormistamisega probleeme polnud, rahalisi arusaamatusi ka mitte. Noored omandasid kiiresti praksises käibel olevad arvutisüsteemid ja mõistsid paberimajanduse korrektsena hoidmise olulisust. Patsientide tagasiside on olnud väga positiivne, mõned tuletavad siiamaani hea sõnaga meelde. Doktor Tamm loodab, et varajane isiklik kogemus perearstitööga toob tulevikus selle ameti juurde palju motiveeritud ja tublisid kolleege.

Kokkuvõttes võib öelda, et tundub, et abiarstil on meie meditsiinimaastikul oma koht täiesti olemas. Kasutegur on täheldatav nii tudengite, arstide kui patsientide seisukohast vaadatuna.

Ivika Palu

stud. med. V

Lisatud: 16 September 2011

Istun kodus Tallinnas ja õpin esimesi anatoomia termineid, mida pole ei rohkem ega vähem kui 126 tükki.

Kui seda arvu niimoodi vaadata, siis ei tundugi see mulle enam nii suur. Kui aga kolm A4 lehekülge sõnu ette võtta, läheb aju kuumaks küll. Sestap mõtlesingi võtta vastu väljakutse ja kirjutada oma arstiteaduskonna esimestest muljetest ning jagada teiega oma mõtteid.
Kui nüüd päris aus olla, siis tegelikult on esmamulje üpris hea, vähemalt nüüdseks. Alguses, esimesel kahel-kolmel päeval, oli domineeriv mõte: „mida ma siin teen?", „miks ma siia tulin?". Esimeses anatoomia tunnis oli umbes 20-minutiline sissejuhatus, millest ma veel enam-vähem aru sain, ülejäänud praktikumi jooksul rääkisime juba ladinakeelsete terminitega selgroolülidest, nii et praktiliselt ainsad arusaadavad sõnad olid eestikeelsed sidesõnad. Järgnenud tuutoritunnis tuli veel mägedena informatsiooni lisaks, nii et mõtlesin auditooriumist karjudes välja joosta. Vähe sellest, kui õhtul oma uude Tartu koju läksin, suutsin teel ära eksida. Mainiksin veel, et vihma sadas ja jube külm oli. Sellest kõigest täielikult frustreerituna kõndisin järgmisel päeval meditsiinilisse keemiasse. Seal, nagu arvata võis, räägiti veel üht-teist õppekorraldusest ja lõpuks oligi mul kõik peas segamini nagu puder ja kapsad. Ühesõnaga, kõik oli halvasti ja ma olin juba kindel, et mind visatakse esimese kuu jooksul välja, sest ma ei suuda isegi kõige elementaarsemast sissejuhatavast infost aru saada.
Kuid ära muretse, kallis lugeja, ma ei ole veel hullumajas. Seisukord on isegi stabiliseerunud ja tegelikult avastasin, et asi pole üldsegi nii kole. Muidugi, raske on, aga ükski eriala pole alguses lihtne. Pealegi, olen tahtnud arstiks saada juba kolmandast eluaastast saati, mis tähendab, et arstiõpinguteks olen vaimselt valmistunud juba kuusteist aastat. Miks mul selline mõte juba nii varakult tekkis, ei oska vastata, aga võib-olla saadeti signaal kuskilt Universumisopist.
Õnneks on kursusekaaslased toredad ja tuutorid abivalmid ning ägedad inimesed!
Seega usun, et tegin õige valiku ning loodan, et suudan tulevikus teha midagi väga suurt mitte ainult Eesti rahva, vaid kogu inimkonna heaks

Grete Sõlg
stud. med. I

Lisatud: 15 August 2011

Arstiteaduskonnas on palju loomingulisi ja andekaid tudengeid, kuid meditsiiniõpingud ei anna neile enamasti võimalust end väljendada erinevate kunstivormide kaudu.

"Arstitudengi salajased mõtted" oli piisavalt lai konkursiteema, et kõik juurdlema panna. Põnevaks tegi konkursi asjaolu, et kuna me kõik näeme maailma erinevas valguses, siis avanes näituse käigus võimalus heita pilk arstide hingeellu ja nende varjatud mõtetele.

Pea kaks kuud kestnud konkursile sai töid esitada kuues kategoorias – fotograafia, joonistamine/maalimine, arvutigraafika, essee, lühijutt, luule. Lisaks arstiteaduskonna tudengitele said konkursil osaleda ka Biomeedikumi ja Tartu Ülikooli Kliinikumi töötajad. Ühtekokku laekus konkursile 45 tööd.

Konkursi ja sellele järgnenud näituse viisid läbi Tartu Ülikooli Arstiteaduskonna Üliõpilasesindajate Kogu (ATÜK) ja Eesti Arstiteadusüliõpilaste Selts (EAÜS) koostöös Tasku keskusega. Auhindadeks olid kinkekaardid Rahva Raamatult ja Tasku kaubanduskeskuselt.

Suure tõenäosusega on tuleval sügisel plaanis konkurssi korrata ja loodetavasti saab sellest traditsiooniline üritus.

Oliver Rosenbaum
stud. med. IV

Konkursi võitjad:

Joonistus/maal: Mari Kuub
Foto: Reedik Pääsuke
Arvutigraafika: Ella-Anu Puusepp
Essee: Oliver Rosenbaum
Lühijutt: Nailja Idrissova
Luuletus: Oliver Rosenbaum

Lisatud: 21 Mai 2011

Tänavu, 29. aprillil toimus järjekorras 8. Eesti Arstiteadusüliõpilaste Seltsi (EAÜS) üks firmamärk-üritusi moodne meditsiiniline viievõistlus.

Kuulsust kogunud võistluse ajalugu ulatub tagasi aastasse 2004, mil ühel varakevadisel õhtul kogunesid tudengid ja õppejõud dekanaadis, et arutada Kliinikumi 200. juubeliaastapäevaga seonduvat ja korraldada lisaks harivatele konverentsidele „midagi, mis pakuks huvi ka linnarahvale ning teistele meditsiinikaugetele“.

Jah, just nõnda pandigi eneste teadmata alus tänaseni kestvale traditsioonile. Selle aja jooksul on ühteaegu omapärasesse,

kuid kõhukrampe tekitavalt humoorikasse võistlusse juurdunud erinevad meditsiiniteemalised alad ja tänu sellele kujunenud välja üritusele iseloomulikud jooned. Kaugeltki mitte kõik võistlusalad ei ole igal aastal samad, vastupidi, korraldavad tudengid üllatavad alati uute ja põnevate ülesannetega. Ka sel korral olid ennenägematute võistlusaladena kavas „Lahkamine“ ja „Vereülekanne“.

Nagu iga organism vajab eluks sobivat elukeskkonda, nii vajab ka iga hea üritus parimat võimalikku toimumispaika ning ikka ja alati on selleks olnud ei muu kui Vana Anatoomikumi esine, kus võistlustulle astuvad tudengid, arstid, õed ja õppejõud kliinikumist, Biomeedikumist ning Tartu Kiirabist.

Et võistlemine on vahva, on siililegi selge, ent humoorikate alade väljamõtlemine on kohati tõeline päästeoperatsioon naerukrampidesse langemise käest. Mõnetunnine lõbus ajurünnak korraldajate peanuppudes toob päevavalgele kõige lennukamad ideed.

Klassikaliselt on võistluse kavas püsinud viktoriin, täpsusviskeala ja kargu-ratastooli-kanderaamiralli. Moodsa meditsiinilise viievõistluse peaauhinnaks on Kuldne Siiber - rändkarikas, millele on üles tähendatud kõik varasemad võitjad.

*põlvkonda arstitudengeid on artiklis võrreldud ühe stuudiumi ehk 6 aasta pikkuse ajaga

Artur Ojakäär

EAÜSi Spordigrupp

stud. med. V

Lisatud: 04 Jaanuar 2011

13. novembril TÜ Spordihoones aset leidnud ajaloolise tähtsusega üritus oli mõeldud kõigile arstiteaduskonna üliõpilastele ja õppejõududele ning kliinikumi töötajatele.

Ligikaudu 90 spordihimulise osavõtjaga spordipäev algas sprinterite mõõduvõtmistega, kus ärksamad võistlesid 60 m jooksus ja sama distantsi tõkkesprindis. Tõkkejooksus astus võistlustulle ka dekaan prof Joel Starkopf, kes ei pidanud nooremate kolleegidega konkureerides sugugi häbisse jääma.

Paralleelselt võistlusaladega jagasid oma ala asjatundjad õpihimulistele näpunäiteid kuulitõukes ning kõrgus- ja teivashüppes. Kõrgushüppe tehnikaid demonstreeris hiljuti arstiteaduskonna lõpetanud Anna Iljuštšenko, keda juhendas legendaarne kergejõustikutreener Martin Kutman. Treeneri energiast pakatav juhendamisstiil meelitas just kõrgushüppemati juurde enim huvilisi. Teivashüppe ja kuulitõuke nüansside selgitamise eest hoolitses kümnevõistleja Aigar Kukk. Elus esimest korda teivast käes hoidvaid üliõpilasi (ja ka õppejõude) võis näha peale taaskordset korraliku kaarega matile maandumist silmade särades püsti tõusmas.

Kaheksateistkümnele kergejõustikualale lisaks said soovijad proovida oma jõudu kaljuronimisseinal. Seda muidugi Alpiklubi Firn treenerite ja julgestajate valvsa pilgu all. Lisaks toimus kõigile huvitatuile aeroobikasaalis mitmekülgne programm.

Võistlusliku päeva teises pooles toimusid meelelahutuslikud libaalad, mis pakkusid nalja ja rõõmu nii osavõtjaile kui pealtvaatajaile. 60 m ratastoolisprinti ei näe just iga päev ja kanderaamitakistusjooks ei ole kergemate killast, kui sa just kanderaamil lebaja pole.

Kõikidel aladel jagati välja kolm paremat kohta, lisaks hinnati ka osavõttu üldiselt. Kõikide võistlusgruppide arvestuses aktiivsete osavõtjate arvu põhjal võitis V kursus, kuid peaaegu võrdväärselt olid esindatud ka III ja II kursus. Päeva lõpus mindi üheskoos Tampere majja, et visata leili ja tähistada kordaläinud üritust.

Korraldusmeeskond EAÜS-i spordigrupist tänab kõiki osavõtjaid, pealtvaatajaid ja sponsoreid ning loodab, et järgmisel aastal tuleb veelgi parem üritus!

Taaniel Laisk
III kursuse tudeng,
EAÜS-i spordigrupi liige

Lisatud: 18 Oktoober 2010

Kas konfidentsiaalsusvaikuse all olev arst on skandaale armastavale meediale hea peksukott? Või on patsiendi poolt ebameeldiva ravisuhte avalikustamine oluline osa kodaniku õiguste kaitses?

Sellel teemal kogunes neljapäeva, 23. septembri õhtul Tartu Raekotta kaasa rääkima ja kuulama ligi 100 huvitunud ja hakkamist täis inimest. Oma ala spetsialistidest oli esinema kutsutud Meditsiiniuudiste ajakirjanik Kärt Blumberg, anestesioloog ning Eesti Arstide Liidu Eetikakomitee liige Katrin Elmet,  TÜ ajakirjanduse dotsent Halliki Harro-Loit ning PERH-i kommunikatsioonijuht Inga Lill.

Vestlus kulges aktiivselt, kuid samas liialt kirgi kütmata. Toodi välja, et meedia poolelt annab praegu nõiaringina kulgevale konfliktile hoogu juurde professionaalsete ning vastutustundlike ajakirjanike vähesus, kuid meditsiini peegelpildist paistsid tagasi juba tuntud suhtlusprobleemid. Võimalus pöörduda meedia poole on oluline vaba ühiskonna osa, kuid ilmselgelt on enamus ajakirjanduses ilmunud arstidega seotud lugudest avaldatud vales kohas ja vales formaadis.

Rubriikides väljendatud pahameel ja rahulolematus on kõik inimlikud tunded. Leinav või haige inimene, kes tunneb end ülekohtu all kannatavat, otsib kiireid ja emotsioonidest lähtuvaid lahendusi. Patsiendi perspektiivist ei paku kindlasti rahuldust kohtusüsteemis kahe aasta pärast langetatud otsus või meditsiininõukogu konsiilium.

Loe edasi...

Lisatud: 13 August 2010

Residentuuripalavik tabas kõiki arstiteaduskonna lõpetajaid ühtmoodi, kutsudes esile iivelduse, isutuse ja väsimuse, mis pärast lõpueksamit ainult süvenesid ning millest taastumiseks kulus nädalaid kui mitte kuid.

Enamus üliõpilasi jõudis residentuuri esimese valiku eksamiksm õppida ühe nädala, usinamad kaks. Teiseks valikuks seatud eriala kohta kehtivad samad numbrid päevades.

Enne eksamit oli teada, et tuleb suuline ja kirjalik osa, ning õppimiseks olid erialati kordamisküsimused, mis varieerusid nii mahult, spetsiifilisuselt kui koostamisaastalt. Eksamil võis üllatuslikult leida, et ükski küsimus ei vasta isegi mitte kordamisküsimuste teemale, küll aga käib näiteks mõne kõrvalvaldkonna või hoopis seadusandluse kohta. Jutt lühidalt – tegu oli loteriiga, milleks valmistumine nägi ette hektiliselt erinevate konspektide lugemist, unetuid öid, ohtralt kohvi ja teadmatust.

Eks eelpool kirjeldatu polegi nii hull, kui mitte arvestada igas värskes arstis tekkinud sisekonflikti ja teadmist, et sõpradest saavad konkurendid ja stuudiumi lõpus ei jaotata arste erialade järgi vaid "võitjateks" ja "kaotajateks".

Alljärgnevalt mõned „kaaskannatajate" residentuurikonkursi järgsed mõtte- ja tundeavaldused:

Tulevane resident nr 1 I valiku erialal:
"Minu eriala kordamisküsimused olid väga laialivalguvad, eksami kirjalik osa aga valikvastustega testi vormis ja väga konkreetsete küsimustega. Oli aru saada, et residentide valikul on prioriteediks teadmised, mitte tutvused või rahvus. Oma teise valiku eriala eksamiks polnud mul aega pikalt õppida, mistõttu tundusid ka küsimused keerulised. Kogesin, et komisjon vaatas teise eelistusena erialale pürgijaid juba algusest peale kui pooleldi kaotajaid."

Loe edasi...

Lisatud: 16 Juuni 2010

21.-23. maini Tartus toimunud SELL-i mängudel turvasid üle maailma Eestisse kokku tulnud üliõpilassportlaste tervist TÜ arstiteaduskonna ja Tervishoiukõrgkooli tudengid.

Lisaks kuulusid 23-liikmelisse meditsiinitoimkonda ka residendid ja kaks praktiseerivat õde. Toimkonna ülesandeks oli tagada võistluskeskustes sportlastele esmaabi.

Üritust turvanud meditsiiniüliõpilased pidasid saadud kogemust väga heaks praktikaks. „Kuna suure osa tulevaste arstide ettevalmistusest moodustab teoreetiline õpe, siis ei jookse ükski praktikavõimalus mööda külgi maha," ütles toimkonna assistent, arstiteaduskonna 3. kursuse tudeng Pii Müller. Neiu sõnul jagus mängudel praktikat küllaga – ette tuli nii spordis igapäevaseid nihestusi ja marrastusi kui ka õmblemist vajavaid haavu, minestavaid judokaid ja kokkupõrkavaid korvpallureid.

SELL-i Üliõpilasmängude näol on tegemist sportmängudega, kus võisteldakse 11 erineval spordialal. Tänavu osales mängudel 1600 üliõpilassportlast, eelkõige SELLi riikidest (Soome, Eesti, Läti, Leedu), aga ka mujalt üle maailma.

Kliinikumi Leht

Lisatud: 10 Mai 2010

2. aprillil toimus järjekordne TÜ Arstiteaduskonna Korvpalliturniir, mille võitjaks krooniti TÜ Kliinikumi võistkond.

Suurele pühale vaatamata oli spordisõpru kogunenud Turu tn spordihoonesse hulgaliselt. Võistlustulle asus üheksa võistkonda: I-VI kursuse esindused, proviisorid, residendid ja TÜ Kliinikum.

Tagamaks võistkonnale koht esikolmikus, tuli mängijatel kohe alagrupimängudes oma oskused ja sportlik sitkus maksma panna. TÜ Kliinikum ei seadnud oma paremust kahtluse alla ja alistas III ja VI kursuse võimsalt. Tihedam rebimine toimus residentide ja V kursuse vahel, kus emotsioonirikkas kohtumises jäi peale V kursus, IV kursus ei suutnud suure mänguga kaasa minna. Proviisorid alistasid probleemideta Rebased ja II kursuse.

Kolm võistkonda jätkasid võistlust tiitli nimel, mille krooniks oli esmakordselt hõbedane Arstiteaduskonna Korvpalliturniiri rändkarikas. Otsustavas kohtumises suutsid Proviisorid võita V kursuse, kuid TÜ Kliinikumi meisterlike läbiminekute ja täpse käe vastu ei saanud nemadki. 2010. aasta arstiteaduskonna korvpalliturniiri võitja on TÜ Kliinikumi meeskond, mille koosseisu kuulusid Jüri Karjagin, Jaanus Kahu, Arno Ruusalepp, Kaur Kirjanen, Eero Jakobson ja Urmas Nugis.

Lisaks võistlusele leidsid aset põnevad mängud pealtvaatajatele, meeliülendavad showtantsunumbrid ning võimlemisklubi „Rütmika“ kasvandike etteaste. Pärast pikka päeva ootas huvilisi soe saun Tampere majas ja meeleolukas õhtu klubis Tallinn.

Võistluse korraldaja, Eesti Arstiteadusüliõpilaste Selts tänab osalejaid ja pealtvaatajaid ning loodab rohket osavõttu ka Arstiteaduskonna Korvpalliturniiril 2011!

Anna-Helena Kase
IV kursuse arstitudeng, EAÜS-i Spordigrupi liige

Lisatud: 10 Mai 2010

Kliinikumis ollakse harjunud arstitudengi kui abiõena töötava või vabatahtlikult valvearsti sabas sörkiva üsnagi rudimentaarse kehakesega. Ei ole nad päris õed ega ka päris arstid, põhimõtteliselt sujuks Kliinikumi igapäevatöö ilma nendetagi. Siiski võiksime oma mätta otsast korraks püsti tõusta ja vaadata kaugemale, üld- ja maakonnahaiglatesse, sest seal on situatsioon teine – suur osa arste on üsnagi eakad ja noored kolleegid sinna tööle minema ei kipu. Mis juhtuks, kui arstitudeng astuks välja oma rollist Kliinikumis ja saaks asuda tööle „abiarstina“ kusagil maakonnahaiglas?

Kõigile neile diskussioonidele anti stardipauk 2007. aasta PERH-i konverentsil „Kes ravib meid homme?“, millega liiguti sammuke lähemale „abiarsti“ idee teostumisele Eestis. Kusjuures nii mõnelegi osalejale tuli suure üllatusena, et lahe taga on meie arstitudengitel juba praegu võimalik õpingute ajal piiratud ulatuses arsti kohustusi täita.

Kolme aasta jooksul on aset leidnud mitmed arutelud Eesti Arstide Liidu, Eesti Nooremarstide Ühenduse ja Eesti Haiglate Liidu esindajate, mitmete haiglajuhtide, sotsiaalministri ning teiste ministeeriumi töötajate vahel. Üheskoos on jõutud foori taha, millele sotsiaalminister on tänaseks süüdanud rohelise tule. Paraku sellest üksi uue ametikoha loomiseks ei piisa, eriti selle toomiseks haiglate igapäevapraktikasse. Algus aga on tehtud.

Loe edasi...

Lisatud: 03 Detsember 2009

Üle poole Eesti meditsiinitöötajatest on oma igapäevatöös kokku puutunud korduva lähisuhtevägivalla all kannatavate patsientidega, paljud neist aga tõdevad, et nende teadmised ning oskused selliste inimeste aitamiseks on küllaltki puudulikud (Kase & Pettai 2003).

Eriti keeruliseks muudab abistamise asjaolu, et enamik ohvritest häbeneb oma olukorda ning ei tunnista juhtunut, öeldes, et vigastused on saadud näiteks trepist kukkudes. Arst aga enamasti mõistab, et need ei ole saanud tekkida õnnetuse tagajärjel, ning peab otsustama, milline käitumine oleks patsiendi seisukohast parim. Eesti Arstiteadusüliõpilaste Seltsi (EAÜS) rahu ja inimõiguste töögrupp (SCORP) korraldab erinevaid praegustele ja tulevastele arstidele suunatud üritusi, et teada saada, milline on selliste naiste saatus ning mida saab arst nende aitamiseks ette võtta. 25. novembril toimus Biomeedikumis seminar, kus oli teemaks naistevastane vägivald lähisuhtes ning arsti roll probleemi käsitlemisel.

Lähisuhtevägivald on eelkõige käitumismudel, millele on iseloomulik kontrolli kasutamine ja võimu kuritarvitamine paarisuhtes ühe isiku – tavaliselt mehe – poolt teise inimese – tavaliselt naise – suhtes. See võib avalduda erinevatel viisidel, kaasa arvatud (kuid mitte ainult) füüsiline, seksuaalne, emotsionaalne ja majanduslik vägivald ja isolatsiooni rakendamine, kusjuures enamasti on tegemist kombinatsiooniga eelnimetatutest (The Second London Domestic Violance Strategy 2005). Hoolimata mõiste neutraalsusest on lähisuhtevägivald peaaegu alati sooliselt spetsiifiline kuritegu, kus vägivallatsejaks on mees ja ohvriks naine. Selgub, et naiste jaoks on kõige ohtlikum koht just kodu, samas mehed saavad surma või kogevad vägivalda eelkõige kodust väljaspool.

Loe edasi...

Lisatud: 03 Detsember 2009

18. novembril kell 12.00 sai tõeks kauaoodatud „unistus“: tudengid said Kliinikumi pinnale täitsa oma koha, kuhu päeva lõpus kittel riputada ja järgmisel hommikul ta sirgena selga tõmmata ehk siis sai pidulikult avatud tudengite kitliruum.

Arstitudengitele osaks saanud rõõmsa sündmuse põhjuslikud tagamaad võttis avamisel tabavalt kokku kliinikumi juhatuse esimees hr Urmas Siigur: „Et õnnelike/õnnetute kokkusattumuste tõttu pole kliinikumil koha remontimiseks raha ja teie sattusite õigel ajal küsima - palun ruum nr C117 on nüüd teie!“.

Kingituseks saime kliinikumilt kuldse riidenagi vaid kõige kallimatele naaritskasukatele ehk burshide jopedele ning avamise pidulikkuse rõhutamiseks pakuti vahuveini ja tudengistiilis suupisteid - kartulikrõpsu, viinamarju ja piparkooke.

Kortsumata tudengikitlite pealetung alaku!

Raili Ermel
VI kursuse arstitudeng