-
Avaleht
- Tulevased tohtrid
Tudengid lahkasid eetikaõhtul meedia-meditsiini konflikte
Kas konfidentsiaalsusvaikuse all olev arst on skandaale armastavale meediale hea peksukott? Või on patsiendi poolt ebameeldiva ravisuhte avalikustamine oluline osa kodaniku õiguste kaitses?
Sellel teemal kogunes neljapäeva, 23. septembri õhtul Tartu Raekotta kaasa rääkima ja kuulama ligi 100 huvitunud ja hakkamist täis inimest. Oma ala spetsialistidest oli esinema kutsutud Meditsiiniuudiste ajakirjanik Kärt Blumberg, anestesioloog ning Eesti Arstide Liidu Eetikakomitee liige Katrin Elmet, TÜ ajakirjanduse dotsent Halliki Harro-Loit ning PERH-i kommunikatsioonijuht Inga Lill.
Vestlus kulges aktiivselt, kuid samas liialt kirgi kütmata. Toodi välja, et meedia poolelt annab praegu nõiaringina kulgevale konfliktile hoogu juurde professionaalsete ning vastutustundlike ajakirjanike vähesus, kuid meditsiini peegelpildist paistsid tagasi juba tuntud suhtlusprobleemid. Võimalus pöörduda meedia poole on oluline vaba ühiskonna osa, kuid ilmselgelt on enamus ajakirjanduses ilmunud arstidega seotud lugudest avaldatud vales kohas ja vales formaadis.
Rubriikides väljendatud pahameel ja rahulolematus on kõik inimlikud tunded. Leinav või haige inimene, kes tunneb end ülekohtu all kannatavat, otsib kiireid ja emotsioonidest lähtuvaid lahendusi. Patsiendi perspektiivist ei paku kindlasti rahuldust kohtusüsteemis kahe aasta pärast langetatud otsus või meditsiininõukogu konsiilium.
Olelusvõitlusest residentuurikohtade pärast
Residentuuripalavik tabas kõiki arstiteaduskonna lõpetajaid ühtmoodi, kutsudes esile iivelduse, isutuse ja väsimuse, mis pärast lõpueksamit ainult süvenesid ning millest taastumiseks kulus nädalaid kui mitte kuid.
Enamus üliõpilasi jõudis residentuuri esimese valiku eksamiksm õppida ühe nädala, usinamad kaks. Teiseks valikuks seatud eriala kohta kehtivad samad numbrid päevades.
Enne eksamit oli teada, et tuleb suuline ja kirjalik osa, ning õppimiseks olid erialati kordamisküsimused, mis varieerusid nii mahult, spetsiifilisuselt kui koostamisaastalt. Eksamil võis üllatuslikult leida, et ükski küsimus ei vasta isegi mitte kordamisküsimuste teemale, küll aga käib näiteks mõne kõrvalvaldkonna või hoopis seadusandluse kohta. Jutt lühidalt – tegu oli loteriiga, milleks valmistumine nägi ette hektiliselt erinevate konspektide lugemist, unetuid öid, ohtralt kohvi ja teadmatust.
Eks eelpool kirjeldatu polegi nii hull, kui mitte arvestada igas värskes arstis tekkinud sisekonflikti ja teadmist, et sõpradest saavad konkurendid ja stuudiumi lõpus ei jaotata arste erialade järgi vaid "võitjateks" ja "kaotajateks".
Alljärgnevalt mõned „kaaskannatajate" residentuurikonkursi järgsed mõtte- ja tundeavaldused:
Tulevane resident nr 1 I valiku erialal:
"Minu eriala kordamisküsimused olid väga laialivalguvad, eksami kirjalik osa aga valikvastustega testi vormis ja väga konkreetsete küsimustega. Oli aru saada, et residentide valikul on prioriteediks teadmised, mitte tutvused või rahvus. Oma teise valiku eriala eksamiks polnud mul aega pikalt õppida, mistõttu tundusid ka küsimused keerulised. Kogesin, et komisjon vaatas teise eelistusena erialale pürgijaid juba algusest peale kui pooleldi kaotajaid."
Meditsiinitudengid turvasid SELL-i Üliõpilasmänge
21.-23. maini Tartus toimunud SELL-i mängudel turvasid üle maailma Eestisse kokku tulnud üliõpilassportlaste tervist TÜ arstiteaduskonna ja Tervishoiukõrgkooli tudengid.
Lisaks kuulusid 23-liikmelisse meditsiinitoimkonda ka residendid ja kaks praktiseerivat õde. Toimkonna ülesandeks oli tagada võistluskeskustes sportlastele esmaabi.
Üritust turvanud meditsiiniüliõpilased pidasid saadud kogemust väga heaks praktikaks. „Kuna suure osa tulevaste arstide ettevalmistusest moodustab teoreetiline õpe, siis ei jookse ükski praktikavõimalus mööda külgi maha," ütles toimkonna assistent, arstiteaduskonna 3. kursuse tudeng Pii Müller. Neiu sõnul jagus mängudel praktikat küllaga – ette tuli nii spordis igapäevaseid nihestusi ja marrastusi kui ka õmblemist vajavaid haavu, minestavaid judokaid ja kokkupõrkavaid korvpallureid.
SELL-i Üliõpilasmängude näol on tegemist sportmängudega, kus võisteldakse 11 erineval spordialal. Tänavu osales mängudel 1600 üliõpilassportlast, eelkõige SELLi riikidest (Soome, Eesti, Läti, Leedu), aga ka mujalt üle maailma.
Kliinikumi Leht
Kliinikumi meeskond võidutses korvpalliplatsil
2. aprillil toimus järjekordne TÜ Arstiteaduskonna Korvpalliturniir, mille võitjaks krooniti TÜ Kliinikumi võistkond.
Suurele pühale vaatamata oli spordisõpru kogunenud Turu tn spordihoonesse hulgaliselt. Võistlustulle asus üheksa võistkonda: I-VI kursuse esindused, proviisorid, residendid ja TÜ Kliinikum.
Tagamaks võistkonnale koht esikolmikus, tuli mängijatel kohe alagrupimängudes oma oskused ja sportlik sitkus maksma panna. TÜ Kliinikum ei seadnud oma paremust kahtluse alla ja alistas III ja VI kursuse võimsalt. Tihedam rebimine toimus residentide ja V kursuse vahel, kus emotsioonirikkas kohtumises jäi peale V kursus, IV kursus ei suutnud suure mänguga kaasa minna. Proviisorid alistasid probleemideta Rebased ja II kursuse.
Kolm võistkonda jätkasid võistlust tiitli nimel, mille krooniks oli esmakordselt hõbedane Arstiteaduskonna Korvpalliturniiri rändkarikas. Otsustavas kohtumises suutsid Proviisorid võita V kursuse, kuid TÜ Kliinikumi meisterlike läbiminekute ja täpse käe vastu ei saanud nemadki. 2010. aasta arstiteaduskonna korvpalliturniiri võitja on TÜ Kliinikumi meeskond, mille koosseisu kuulusid Jüri Karjagin, Jaanus Kahu, Arno Ruusalepp, Kaur Kirjanen, Eero Jakobson ja Urmas Nugis.
Lisaks võistlusele leidsid aset põnevad mängud pealtvaatajatele, meeliülendavad showtantsunumbrid ning võimlemisklubi „Rütmika“ kasvandike etteaste. Pärast pikka päeva ootas huvilisi soe saun Tampere majas ja meeleolukas õhtu klubis Tallinn.
Võistluse korraldaja, Eesti Arstiteadusüliõpilaste Selts tänab osalejaid ja pealtvaatajaid ning loodab rohket osavõttu ka Arstiteaduskonna Korvpalliturniiril 2011!
Anna-Helena Kase
IV kursuse arstitudeng, EAÜS-i Spordigrupi liige
„Abiarsti“ idee tagamaadest
Kliinikumis ollakse harjunud arstitudengi kui abiõena töötava või vabatahtlikult valvearsti sabas sörkiva üsnagi rudimentaarse kehakesega. Ei ole nad päris õed ega ka päris arstid, põhimõtteliselt sujuks Kliinikumi igapäevatöö ilma nendetagi. Siiski võiksime oma mätta otsast korraks püsti tõusta ja vaadata kaugemale, üld- ja maakonnahaiglatesse, sest seal on situatsioon teine – suur osa arste on üsnagi eakad ja noored kolleegid sinna tööle minema ei kipu. Mis juhtuks, kui arstitudeng astuks välja oma rollist Kliinikumis ja saaks asuda tööle „abiarstina“ kusagil maakonnahaiglas?
Kõigile neile diskussioonidele anti stardipauk 2007. aasta PERH-i konverentsil „Kes ravib meid homme?“, millega liiguti sammuke lähemale „abiarsti“ idee teostumisele Eestis. Kusjuures nii mõnelegi osalejale tuli suure üllatusena, et lahe taga on meie arstitudengitel juba praegu võimalik õpingute ajal piiratud ulatuses arsti kohustusi täita.
Kolme aasta jooksul on aset leidnud mitmed arutelud Eesti Arstide Liidu, Eesti Nooremarstide Ühenduse ja Eesti Haiglate Liidu esindajate, mitmete haiglajuhtide, sotsiaalministri ning teiste ministeeriumi töötajate vahel. Üheskoos on jõutud foori taha, millele sotsiaalminister on tänaseks süüdanud rohelise tule. Paraku sellest üksi uue ametikoha loomiseks ei piisa, eriti selle toomiseks haiglate igapäevapraktikasse. Algus aga on tehtud.
Lähisuhtevägivalla ohvrid meditsiinitöötajate vaateväljas
Üle poole Eesti meditsiinitöötajatest on oma igapäevatöös kokku puutunud korduva lähisuhtevägivalla all kannatavate patsientidega, paljud neist aga tõdevad, et nende teadmised ning oskused selliste inimeste aitamiseks on küllaltki puudulikud (Kase & Pettai 2003).
Eriti keeruliseks muudab abistamise asjaolu, et enamik ohvritest häbeneb oma olukorda ning ei tunnista juhtunut, öeldes, et vigastused on saadud näiteks trepist kukkudes. Arst aga enamasti mõistab, et need ei ole saanud tekkida õnnetuse tagajärjel, ning peab otsustama, milline käitumine oleks patsiendi seisukohast parim. Eesti Arstiteadusüliõpilaste Seltsi (EAÜS) rahu ja inimõiguste töögrupp (SCORP) korraldab erinevaid praegustele ja tulevastele arstidele suunatud üritusi, et teada saada, milline on selliste naiste saatus ning mida saab arst nende aitamiseks ette võtta. 25. novembril toimus Biomeedikumis seminar, kus oli teemaks naistevastane vägivald lähisuhtes ning arsti roll probleemi käsitlemisel.
Lähisuhtevägivald on eelkõige käitumismudel, millele on iseloomulik kontrolli kasutamine ja võimu kuritarvitamine paarisuhtes ühe isiku – tavaliselt mehe – poolt teise inimese – tavaliselt naise – suhtes. See võib avalduda erinevatel viisidel, kaasa arvatud (kuid mitte ainult) füüsiline, seksuaalne, emotsionaalne ja majanduslik vägivald ja isolatsiooni rakendamine, kusjuures enamasti on tegemist kombinatsiooniga eelnimetatutest (The Second London Domestic Violance Strategy 2005). Hoolimata mõiste neutraalsusest on lähisuhtevägivald peaaegu alati sooliselt spetsiifiline kuritegu, kus vägivallatsejaks on mees ja ohvriks naine. Selgub, et naiste jaoks on kõige ohtlikum koht just kodu, samas mehed saavad surma või kogevad vägivalda eelkõige kodust väljaspool.
Aasta hea tegu!
18. novembril kell 12.00 sai tõeks kauaoodatud „unistus“: tudengid said Kliinikumi pinnale täitsa oma koha, kuhu päeva lõpus kittel riputada ja järgmisel hommikul ta sirgena selga tõmmata ehk siis sai pidulikult avatud tudengite kitliruum.
Arstitudengitele osaks saanud rõõmsa sündmuse põhjuslikud tagamaad võttis avamisel tabavalt kokku kliinikumi juhatuse esimees hr Urmas Siigur: „Et 
õnnelike/õnnetute kokkusattumuste tõttu pole kliinikumil koha remontimiseks raha ja teie sattusite õigel ajal küsima - palun ruum nr C117 on nüüd teie!“.
Kingituseks saime kliinikumilt kuldse riidenagi vaid kõige kallimatele naaritskasukatele ehk burshide jopedele ning avamise pidulikkuse rõhutamiseks pakuti vahuveini ja tudengistiilis suupisteid - kartulikrõpsu, viinamarju ja piparkooke.
Kortsumata tudengikitlite pealetung alaku!
Raili Ermel
VI kursuse arstitudeng