Hemodialüüsi protseduuri tegemise ülikoolihaiglas algatas aprillis 1966 professor Linkberg. Loodi nn kunstliku neeru laboratoorium koos kahe palatiga, mis kuulusid Toome kirurgiakliiniku juurde. Esimese hemodialüüsi protseduuri viisid läbi professor Linkbergi eestvedamisel arstid Tihane, Pihelgas, Vinogradova-Gross koos õedega Konenkova ja Kukk. „Esimeseks patsiendiks oli 13. aprillil 1966. aastal 63-aastane naine, kellel oli püonefroos ja protseduur kestis 3 tundi ja 10 minutit," teab esimesi haiguslugusid lugenud dr Peeter Dmitriev. Järgnevalt viidi läbi hemodialüüsi protseduurid 19. aprillil samal haigel ja 19. mail, mil patsiendiks oli haige, kellel oli Crush sündroom. Kahjuks surid mõlemad haiged protseduuri tüsistuse, tsellofaani rebendi, tõttu.


Õde Taimi Puniste, kes on hemodialüüsi algatamisega seotud meedikute kaasaegne, ühines kunstliku neeru laboratooriumi meeskonnaga 1969. aastal ning oli järgmised aastakümned kuni pensionini jäämiseni 2012. aastal osakonna vanemõde. Tema järglasteks said õde Pirgit Palk ja Tatjana Malõševa. Taimi meenutab, et osakonna esimeseks vanemõeks enne teda oli õde Elle Vellamaa. Samuti töötas tol ajal endine sõjaväe õde Magda Kaunda, kes oli hea punkteerija. Kliinikumi Maarjamõisa korpuse valmimisel L. Puusepa tänaval kolis sellesse esimesena kunstliku neeru laboratoorium 1. juulil 1971. aastal ja esimesena alustati ka igapäevast tööd, sest Toomel oli antisanitaarne olukord. Tegemist olevat olnud E.coli infektsiooniga, tõenäoliselt siis hemolüütilis-ureemilise sündroomiga, kus haigetel kaasneb ka äge neerupuudulikkus. Tol ajal viidigi hemodialüüsi läbi peamiselt nendele haigetele, kellel oli äge neerupuudulikkus. Ka Maarjamõisa kolimisel sai esimese hemodialüüsi uues korpuses ägeda neerupuudulikkusega meeshaige, kellel oli salmonelloos, mille ta saanud Tallinna kohvikus „Kevade". Tegemist oli tol ajal tuntud muusikuga, kelle elu ei õnnestunud päästa.


Kroonilise hemodialüüsi läbiviimine oli toona veel lapsekingades ja dialüüsi said ägeda neerupuudulikkuse haigete kõrval vaid need haiged, kellele planeeriti neerusiirdamist. Esimese neerusiirdamise 1968. aastal viisid läbi sama meeskonna liikmed, kes alustasid hemodialüüsi protseduuriga. Maarjamõisa kolimisel vaidlesid tollased arstiteaduskonna ja ülikoolihaigla juhid palju, et kuhu peaks kunstlik neer kuuluma ja kas peaks olema eraldi osakond. Lõpuks otsustati eraldi üksuse kasuks ja see nimetati tehisneeru osakonnaks, mis kuulus kirurgiakliiniku koosseisu. Osakonna juhataks oli Toome kliinikus juba dr Tihane, edaspidi dr Ain Värimäe ning alates aastast 1975 dr Peeter Dmitriev, kes juhtis ja arendas aastaid hemodialüüsi ja neerusiirdamise meeskonda. Hemodialüüs kuulub ühe ravimeetodina neeruasendusravi meetodite hulka, kuhu kuuluvad ka peritoneaaldialüüs ja neerusiirdamine. Krooniline peritoneaaldialüüs on Eestis algatatud Tartus 1994. aastal dr Dmitrievi ja dr Lõhmuse poolt.


lk7 heamodialyys 1971

 

Tartu Ülikooli Kliinikumi moodustamisega seoses ja restruktureerimise järgselt liideti 2000. aastal hemodialüüs kliinikumi sisekliiniku nefroloogia osakonna koosseisu, kus osakonda juhtis dr Eino Sinimäe, hiljem dr Madis Ilmoja ja praegu dr Mai Rosenberg ning vanemõde Tatjana Malõseva. Sisekliiniku nefroloogia osakond, mis varem paiknes vanas L. Puusepa 6 korpuses, koliti ka L. Puusepa 8 A-korpusesse, kokku hemodialüüsiga. Kroonilise hemodialüüsi haigete arv oli 2000. aastal väga väike – ainult 7 haiget, kuid järgnevatel aastatel suurenes järk-järgult nende lõpp-staadiumi neeruhaigete hulk, kes vajasid dialüüsravi ning praegu on regulaarsel hemodialüüsravil Tartus pidevalt ligikaudu 30 haiget. Lisaks külastavad meie nefroloogid ka Lõuna-Eesti ja Ida-Viru piirkonna hemodialüüsi üksusi, milles igaühes on ravil kümmekond haiget, kelle ravi alustatakse alati nefroloogia osakonna juures ja kes tulevad siia ka tüsistuste või ravimuutuste vajadusel.

 

 

Foto: Esimene hemodialüüsi aparaat, mis võeti kasutusele TÜ Toome Kliinikus 1966 aastal. Pildistatud on Maarjamõisa A-korpuses 1971. aastal. Tartu Ülikooli muuseumi fotokogu.

 

 

 

 

Professor Mai Rosenberg
Sisekliinik
Nefroloogia osakond