Psühhiaatriakliiniku töötaja Gabriel Põder valiti 2011. aastal akuutosakonna parimaks hooldajaks. Peale mõningast mõtlemist soostus ta Kliinikumi Lehele oma tööst rääkima.

„Ma kindlasti ei varja oma ametit võõraste inimeste ees, kui seda minult küsitakse," ütleb hooldaja Gabriel Põder. „Aga tõepoolest, tobedaid kujutlusi on väga palju, stiilis et kindlasti marsib koridoris ringi Napoleon ja nurgas konutab Kabenupp. Isegi oma teismelisele pojale olen öelnud, et vaadaku vähem Hollywoodi filme. Meil ei ole siin halle seinu, hullusärke ega kummitubasid."

„Olen ametis olnud vaid paar aastat, aga mulle see töö sobib. Kui ma ütleksin, et mulle meeldib inimesi aidata, siis kõlaks see ilmselt imelikult. Aga nii ta tegelikult on. Igaüks kindlasti ei sobi sellele tööle ja on neid, kellele see töö ei sobi. Need, kes kardavad verd, higi ja muid kehaeritisi, neil ei tasu siia proovima tulla."

Inimene on inimene

Väga tähtis on suhtumine patsientidesse. „Kindlasti ei tohi olla patsientide vastu ülbe või üleolev. Ning karta ka ei tohi. Patsientidele ei tohi punkti pealt nõudeid raiuda ega neid ka ignoreerida. Nad tabavad harukordse kiirusega ära inimeste loomuse."

„Varem töötasin kasiinos ja nende kahe asutuse vahel on üllatavalt palju sarnasusi. Töötajana on olulised samad isikuomadused, tähtis on vaist, oskus olukord läbi hammustada. Tegelikult kavatsesin siia hooldajaks tulla juba aastaid tagasi."

Gabriel Põder võtab eelneva kokku sõnadega: „Patsient on patsient. Kui keegi kasutab sõna „hull", siis parandan teda alati öeldes, et ei ole hulle, on psühhiaatrilised haiged."

„Siin on sanatoorium"

Üks levinud eksiarvamus, mida aeg-ajalt kummutada tuleb on ohjeldusmeetmete rakendamine. „Kõik töötajad proovivad endi peal ohjeldusmeetmed ära, sest üks osa väljaõppest on teada, milline tunne on olla kinni seotud. Tähtis on ka meetme õige rakendamine, et patsient viga ei saaks ega lahti ei pääseks."

Kõikidele, kes räägivad, et ohjeldusmeetmeid ei tohiks kasutada, soovitaks Gabriel Põder tulla ja proovida olla 24 tundi koos patsientidega, kel puudub haiguskriitika ja arusaamine oma seisundist. „Aga kui deliirium üle läheb, siis on lõviosa neist nii häbelikud ja muhedad mehikesed. Ja elu näitab, et need, kes mööblit lõhuvad, on tegelikult ohutud."

Ohjeldusmeetmete rakendamine on n-ö viimane võimalus. „Ükskord üks patsient hakkas pead vastu ust taguma, panin oma käe vahele, siis hakkas jalaga taguma, panin teise käe vahele. Lõpuks tundus, et rohkem pole mul midagi võimalik vahele toppida, et patsient endale viga ei teeks."

Patsientidega kabe mängimine võib olla ka osa töökohustuste täitmisest, sest see mõjub neile rahustava tegevusena. „Kui patsient tahab mängida, siis tuleb mängida. Kui tahab juttu rääkida, siis tuleb rääkida. Ka patsiendi ära kuulamine on töö, sest nad kõik on kõrgendatud tähelepanuvajadusega. Hooldaja ei ole ainult see, kes linu vahetab ja püsti tõstab."

„Me püüame siin inimest igati aidata ja nad saavad jälle stabiilseks ning paika. On neid, kes ümber maja kõnnivad või püüavad valvearsti veenda, et jälle haiglasse pääseda. Tegelikult on siin nagu sanatoorium."

Meedia karuteened

Meedia oskamatu ning teinekord mõtlematu teemakäsitlus tekitab pahandust. „Näiteks „Pealtnägija" saade, kus avalikkuse ette toodi psüühiliselt haige inimene, kes töötas poes turvamehena, tegi tõelise karuteene kõikidele psühhiaatrilistele patsientidele. Kui see mees korralikult ravimeid võtab, siis on ta täiesti tavaline inimene nagu meie kõik. Kuhu ta siis minema peab või kuidas oma elatist teenima, kui ta kuskil töötada ei tohi?" küsib Gabriel Põder.

Ene Selart