lk2 Liis SabreMaailm oli 31 aastat noorem, kui ma Tartu Kliinilises Sünnitusmajas ilmale tulin. Meditsiin on mind vanemate näol kogu elu ümbritsenud ja eks nad on ka minu valikuid mõjutanud.


Lõpetasin 2002. aastal Miina Härma Gümnaasiumi, selle järel olin mässumeelt täis ja otsustasin perekondlikust suunast kõrvale kalduda ning astusin Tartu Ülikooli sotsiaalteaduskonda psühholoogiat õppima. Kuid juba esimesel aastal sain aru, et ma ei ole võimeline ennast sellel suunal teostama. 2003. aastal astusin arstiteaduskonda, mille lõpetasin 2009. Õpingute ajal töötasin nefroloogia osakonnas põetaja ja abiõena ning üldintensiivravi osakonnas abiõena. Neuroloogia residentuuri astumine oli teine õige samm, mida ma nagu arstiteaduskonda astumistki pikalt kaalusin. Täna võin öelda, et neuroloogia oma mitmekülgsuses võimaldab ilma patsienti füüsiliselt lõhkumata tagasi minna üksikutesse haigusega seotud detailidesse ja sellest ehitada selge terviklik pilt. Iga päev võib tunnistada närvisüsteemi meisterlikkust ja seda, et nii palju oleks vaja veel teada!


Residentuuri ajal astusin ka doktorantuuri ning 2013. aasta septembris kaitsesin doktorikraadi seljaajutraumade epidemioloogiast Eestis. Alates aastat 2014 kevadest olen neuroloogina tööl närvikliiniku neuroloogia osakonnas. Tegelen kõige rohkem peavaludega ja oma „teadusliku ema" Janika Kõrva ning „teadusliku isa" Toomas Asseri eeskujul üritan mitte jätta teadustööd kliinilise töö kõrval unarusse.

 

Vanemarst-õppejõud neuroloogia erialal Janika Kõrv: „Mul on väga hea meel, et Liisist on saanud just neuroloog, kes töötab siin meie kõrval. On ju iga õpetaja unistuseks, et õpilased oleksid temast targemad, arukamad, töökamad. Liisi puhul need omadused kõik kehtivad, lisaks südameheadus, mis on arsti ametis väga oluline. Soovin Liisile ja kõikidele noortele kolleegidele, et sära silmadest iial ei kustuks!