eHL – valikuvabadus või lisakohustus?

Iga uus vorm tekitab alguses pisut segadust, nii ka üleminek paberkaantelt virtuaalsesse keskkonda. On üsna tavapärane kõigele uuele ja harjumatule negatiivselt reageerida.

Loomulikult on uute asjade rakendamisel häiritud meie tavapärane töörutiin, mis omakorda tekitab tunde justkui me oleksime kohustatud tegema midagi tavapärasele lisaks. Aega kulub rohkem, vaat` et tuleb isegi mingeid uusi oskusi juurde õppida. Loomulikult on kõiges selles halvas, mis digitaliseerimise uuendustega kaasneb, süüdi halb arvuti, veel halvem digitaalne töökeskkond ja lõppkokkuvõttes kõik need IT arendajad, kes eHL-iga seotud on.

Kuid kas ei ole õigem otsida vastust iseenesest, oma suhtumisest uuendustesse? eHL on meie kõigi uus töökeskkond ning mida rutem see omaks võtta, ära õppida ja harjuda, seda vähem halle karvu, seda vähem frustratsiooni ja liigset ajakulu.

Kui nüüd parafraseerimine lõpetada, võiks kas või hetkekski mõelda, mida me ise selleks teeme, et oma professionaalsete oskuste kõrval ka dokumenteerimise poolt parandada? Teatavasti on selles osas ainuke viis ise oma palka tõsta, teha tööd optimeeritult ja efektiivselt. eHL-i rakendumine on hea aeg kriitiliselt üle vaadata oma igapäevatöö harjumused.

Närvikliinikus „loksusid“ eHL-i rakendumisel nii mõnedki asjad oma kohale, mis vähendas arstide koormatust märkimisväärselt. Lisaks eHL-i rakendumisele leidsime uued võimalused ka digitaalsete diktofonide kaasamiseks korrektse haigusloo tekkes. Meil on nüüd võimalus täita ise digitaalne haiguslugu, aga ka kogu haiguslugu verbaalselt diktofonile helifailiks lugeda. Kogenud sekretärid muudavad selle digitaalseks dokumendiks ning ka paberkandjaks. Arstile jääb vaid kontroll-lugemise ja allkirjastamise vaev.

2,5 kuud digitaalse haigusloo kogemust ütleb mulle, et nn „paberitööle“ kulutatud aeg ehk siis arstlike mõttekäikude kirjapanek ja säilitamine on minule vähem ajakulukam kui varasemalt paberile kirjutades.

Dr Ando Vaher
närvikliiniku arst-õppejõud neurokirurgia erialal