Käesoleva aasta aprillis ilmus ajakirjas Epilepsia närvikliiniku arstide Aleksei Rakitini, Maarika Liigi ja Sulev Haldre ning Kuopio Ülikooli neurofüsioloogi Andre Õuna koostöös valminud uurimuse „Epilepsia suremus täiskasvanute haigestumuskohordis: 13 aastat jälgimist Eesti populatsioonis” lühikokkuvõte (Mortality of epilepsy in an adult cohort with a newly diagnosed epileptic seizures: 13 years of follow-up in an Estonian population. Epilepsia 2009;50(Suppl.4):165).
Epilepsiaga patsientidel on enneaegse surma risk 2-3 korda kõrgem võrreldes tavapopulatsiooniga. Seda kinnitavad populatsiooni-põhised uuringud, mis on läbi viidud viimase kümnendi jooksul USA-s, Põhja- ja Lääne-Euroopa riikides. Kõrgenenud surma riski põhjuseks on nii epileptiliste hoogude sageduse ja raskusega seotud tüsistused, näiteks hoo ajal saadud traumad või nn SUDEP (sudden unexpected death in epilepsy – äkksurm epilepsia haigetel), kui ka hoogudega otseselt mitte seotud tegurid nagu aju tõsised sümptomaatilised protsessid (infarkt, kasvaja), mis on ise epilepsiat esile kutsunud.
Käesoleva uurimistöö eesmärgiks oli välja selgitada epilepsia suremuse risk Eestis ning analüüsida erinevate tegurite, nagu epilepsia sündroomi, kestvuse, hoo tüübi, diagnoosimise vanuse ja epilepsia riskifaktorite mõju sellele.
Uuringusse kaasati kõik Tartus varasemas epilepsia haigestumuse uuringus osalenud patsiendid. Haigestumusuuringusse arvati Tartu linna elanikud, kellel esines perioodil 01.01.1994-31.12.1996 teine epileptiline hoog ja kes olid teise hoo ajaks ?20 aastat vanad. Kokku vastasid uuringu kriteeriumitele 81 isikut, nendest 55 meest ja 26 naist. Seejärel tuvastasime enne 2008. aasta 1. jaanuari surnud patsientide surmakuupäeva ning arvutasime standarditud suremuse kordaja (SMR – standardised mortality ratio) nii terve kohordi, kui ka epilepsia sündroomide, hoo tüüpide, epilepsia riskifaktorite jaoks. Selgus, et aastatel 1994 -1996 diagnoositud epilepsiaga 81 patsiendist on surnud 39 isikut (29 meest, 10 naist), kuigi oodatav surmade arv, kui tegemist oleks Eesti tavapopulatsiooniga, oleks 11.1 meest ja 4 naist.
Kohordi suremuse kordaja oli 2.6 (95% CI, 1.8-3.5), mis tähendab, et epilepsiaga haigete suremuse risk on 2.6 korda kõrgem kui tavapopulatsioonis. SMR oli oluliselt tõusnud nii esimesel kui ka peale seitsmendat aastat pärast epilepsia diagnoosi.
Kui vaadata erinevaid hoo tüüpe, siis peaaegu kuuekordne suremuse riski tõus oli komplekssete partsiaalsete hoogude puhul (SMR 5.6; 95% CI 2.4-11.0) ning mõõdukas tõus sekundaarselt generaliseerunud (SMR 2.7; 95% CI 1.7-4.3) ja lihtsate partsiaalsete hoogude puhul (SMR 1.5; 95% CI 0.3-4.3). Idiopaatilise epilepsia puhul suremuse risk tõusnud ei ole.
Meie uuringu tulemused näitavad, et epilepsia suremuse risk Eestis ei erine oluliselt teistest arenenud riikidest. Samuti toob uuring esile eriti kõrge suremuse riskiga epilepsia haigete grupid, mis loob eeldused adekvaatseks patsientide nõustamiseks selles delikaatses küsimuses.
Dr Aleksei Rakitin
närvikliiniku arst-õppejõud neuroloogia erialal