Verekeskus

Kui Sind on õnnistatud hea tervisega, siis tee kingitus neile, kel seda pole - loovuta verd. Veri on eluskude, mida veel tänapäevalgi ei osata asendada tööstuslikult valmistatud preparaatidega. Iga päev vajavad Eestis vereülekannet sajad patsiendid. Andes verd, kindlustad vajadusel küllaldase verevaru endale, oma lähedastele, sõpradele ja tuttavatele.

Kes võib olla doonor?

Terve, vähemalt 50 kg kaaluv 18-65 aastane inimene. Esmakordselt võib doonoriks tulla kuni 60. eluaastani.

Mida peaks jälgima enne vereandmist?

Doonor peaks järgima tervislikku elustiili. Enne vereandmist peab doonor olema piisavalt puhanud. Nädal enne doonorina vereandmist oleks soovitav hoiduda alkoholi tarbimisest. Vahetult enne vereandmist ei tohi suitsetada, sest nii satub verre nikotiin. Toit, mida doonor tarbib vereandmisele eelneval ja vereandmise päeval ei tohi olla liiga rasvane ning peab sisaldama piisaval hulgal vedelikku. Kindasti tuleb kolme tunni jooksul enne vereandmist süüa. Kui te tarvitasite vereandmisele eelnevalt ravimeid (ka aspiriini), informeerige sellest kindlasti meditsiinilise läbivaatuse teostajat.

Kas vereandmine on ohutu?

Võetav verekogus ei kahjusta doonori tervist. Plasma kogus taastub 24 tunni jooksul, rakulised osad kolme nädala jooksul. Kogu vereandmisel kasutatav materjal on ühekordseks kasutamiseks, seega on välistatud doonori nakatamine verega levivate viirustega. Vahe kahe vereandmise vahel peaks olema meestel vähemalt 60 päeva ja naistel 90 päeva.

Miks peab enne vereandmist vastama küsitluslehel olevatele küsimustele?

Vereandmine peab olema ohutu nii vereandjale kui ka veresaajale. Kuna vereanalüüsi põhjal pole võimalik kõiki haigusi kindlaks teha, täidab iga doonor lihtsa küsimustiku oma tervisliku seisundi ja eluviiside kohta. On oluline vastata ausalt kõigile küsimustele, et mitte panna ohtu enda ja patsiendi tervist. Doonor kinnitab esitatud andmete õigsust allkirjaga. Andmed on konfidentsiaalsed ja ei kuulu avalikustamisele.

Kuidas võetakse verd?

Enne vereandmist määratakse igal doonoril näpuotsast võetavast veretilgast hemoglobiinisisaldus, mis naistel peab olema vähemalt 125g/l ja meestel vähemalt 135 g/l. Esmakordsel doonoril määratakse samas ka veregrupp. Arst kontrollib küsitluslehe alusel doonori tervist, et selgitada välja vastunäidustustused vereandmiseks. Kui kõik on korras, võib doonor verd anda.

Verd võetakse poollamavas asendis küünarlohu piirkonna veenist ja selleks kasutatakse spetsiaalseid ühekordseid plastikkottide süsteeme. Üks veredoos on 450 ml ja protseduuriks kulub 5-10 minutit. Lisaks võetakse 20 ml verd laboratoorseteks analüüsideks. Pärast vereandmist seotakse punktsioonikoht elastiksidemega kinni, side tuleb peale jätta vähemalt 3 tunniks. Peale vereandmist puhake vereandmiskohas 10-15 minutit. Peale vere andmist jooge vedelikku veidi rohkem kui tavaliselt ja vältige füüsilist koormust (ka sauna).

Missuguseid analüüse doonoriverele tehakse?

Igal doonoril määratakse veregrupp AB0-, Rh -, ja Kell-süsteemis ning erütrotsütaarsed antikehad, HI-viiruse ja C hepatiidi viiruse antigeen ja antikehad, B hepatiidi viiruse pinnaantigeen ning süüfilise tekitaja antikehad.

Kes ei või olla doonoriks?

Doonorite valiku eesmärgiks on kaitsta patsienti verega ülekantavate haiguste eest ja mitte kahjustada verd loovutava doonori tervist.

Vere loovutamist välistavad väga paljud haigused nagu näiteks südame- ja veresoonkonnahaigused, hüübimishäired, B ja C hepatiidi ning HI viiruse kandlus. Vere loovutamist välistab seksuaalkäitumine, mis võib verd loovutada sooviva isiku seada kõrgendatud ohtu nakatuda verega edasi kanduvatesse nakkuhaigustesse. Kui te kahtlustate, et olete saanud mingi nakkuse, siis loobuge doonorlusest, sest nii võite panna ohtu patsientide elu. Kui te olete nakatunud HI- või hepatiidiviirusega, kulub aega, enne kui see muutub testidega avastatavaks. Samal ajal on inimese veri aga nakkusohtlik.

Kõikide nakkushaiguste puhul esineb nn "aknaperiood", millega tähistatakse ajavahemikku, mil inimene on juba nakatunud, kuid haigustekitaja ei ole veel ühegi analüüsiga määratav. Seega inimene juba kannab (ja levitab) haigust, kuid ta ise ei pruugi seda teadagi. Aknaperiood sõltub laboris kasutatavast testsüsteemist. Vaatamata järjest tundlikumate testide kasutusele võtmisele, on näiteks hepatiit C vastaseid antikehasid on võimalik veres kindlaks teha alles 2 - 3 kuud pärast nakatumist, HIV-vastased antikehasid aga umbes 21 päeva pärast nakatumist.

Seepärast võeti 2006. aasta juunis Tartu Ülikooli Kliinikumi Verekeskuses kasutusele uus meetod HIV ja hepatiit C viiruse määramiseks. Selle uue meetodiga määratakse viiruste RNA-d ehk pärilikkuseainet ning selle meetodiga on aknaperioodi pikkuseks vaid 8 - 12 päeva. Uus meetod vähendab tunduvalt viirushaiguste ülekandumise riski veretoodetega, kuna võimaldab avastada viiruse olemasolu doonori veres varem.

Samas tuleb rõhutada, et ka kõige paremate ja moodsamate testide korral ei ole koheselt peale nakatumist võimalik viiruse olemasolu määrata. Seega tahaksime doonoritele panna südamele, et nad oleksid küsitluslehe täitmisel ja verekeskuse töötajatega vestlemisel ausad ning ei paneks ohtu teiste inimeste tervist.

Vere loovutamist piiravad näiteks gripp, palavik, nõelravi, vereülekanne, tätoveerimine, operatsioonid jne.