Kliinikumi 2020. aasta oli edukas
Tartu Ülikooli Kliinikum tuli 2020. aasta väljakutsetega hästi toime ning täitis võtmerolli Eesti tervishoius, tagades samaaegselt COVID-19 patsientide raviga muu ravitöö jätkusuutlikkuse.
„2020. aasta märksõna – COVID-19 pandeemia – mõjutas nii Tartu Ülikooli Kliinikumis kui ka ühiskonnas igaüht. Sellest hoolimata tagas kliinikum ravi-, õppe- ja teadustöö toimimise ka pandeemia tingimustes ning täitis pea täies mahus Eesti Haigekassa ravi rahastamise lepingu ning,“ ütles juhatuse esimees Priit Perens. Ta lisas, et COVID-19 pandeemia sundis mitmeid kliinikumi üksusi plaanilist tööd küll ümber korraldama, ent teisalt lõi võimaluse ka uute vastuvõtuliikide tekkeks.
Kliinikumi ravitöö toimus 962 voodikohal, millest 2020. aasta kevadperioodil oli avatud 40 ja detsembri algusest püsivalt 111 voodikohta COVID-19 patsientidele. „Haigla toimivuse tagamiseks tuli kasutusele võtta erinevaid meetmeid SARS-CoV-2 viiruse levimise tõkestamiseks ja tagada haiglaravil viibivate patsientide ning töötajate kaitse. Kliinikumil õnnestus kaitsta nii töötajaid kui ka patsiente haiglasisestest puhangutest,“ toob välja Tartu Ülikooli Kliinikumi kriisijuhtimismeeskonna juht professor Joel Starkopf. 2020. aasta viimase päeva seisuga oli kliinikumis olnud ravil ja haiglast lahkunud 213 COVID-19 diagnoosiga patsienti ning haiglaravil jätkas 61 patsienti. „Aasta lõpus moodustasid COVID-19 patsiendid 16% kõikidest aktiivravil viibivatest haigetest ning nende patsientide kõrge protsent mõjutas oluliselt plaanilist ravitööd ja igapäevast haigla töökorraldust. Kliinikumi haiglaravile tulnud COVID-19 patsientide seisund oli enamikel juhtudel raske või väga raske ning 18% nendest haigetest hospitaliseeriti anestesioloogia ja intensiivravi kliiniku intensiivravi osakonda. Haiglasuremus oli COVID-19 patsientidel 10%, mis on oluliselt kõrgem kui haiglaravi keskmine suremus (2,1%). COVID-19 patsientide ravi kestis haiglas keskmiselt 14 päeva, mis on üle kahe korra pikem kui aktiivravi keskmine vastav näitaja,“ selgitas pandeemia väljakutseid professor Starkopf. Ta lisas, et raskema kuluga ja muude kaasuvate haiguste ägenemisega seoses viibisid osad COVID-19 patsiendid haiglaravil kuni kolm kuud.
Ravijuht dr Andres Kotsar peab oluliseks, et pärast 2020. aasta kevadist eriolukorda ning plaanilise ravitöö märkimisväärset piiramist, pingutasid kliinikumi tervishoiutöötajad ühiselt, et tagada ravi ka kõikidele teistele patsientidele. „2020. aastal tehti Tartu Ülikooli Kliinikumis arsti ning õe ja ämmaemanda vastuvõtte 582 345 korral. Õe ja ämmaemandate vastuvõttude arv tõusis enim androloogiakeskuses meeste tervise projekti raames, kõrvakliinikus, naistekliiniku perekeskuses ja psühhiaatriakliiniku laste ja noorukite vaimse tervise keskuses,“ rääkis dr Kotsar.
Statsionaaris raviti kokku 38 774 patsienti. „Patsientide arv vähenes võrreldes 2019. aastaga nendes kliinikutes ja erialadel, kus tavaline plaanilise ravitöö osakaal oli suurem ja osakonna voodikohti kasutati ning personali rakendati COVID-19 haigete raviks,“ sõnas ravijuht. Erakorralise meditsiini osakonda pöördus 2020. aastal päevas keskmiselt 108 patsienti. „EMO teenindas 2020. aastal kokku 39 544 patsienti, neist 31 980 (81%) vajas ambulatoorset arstiabi ja 7 564 (19%) hospitaliseeriti haiglaravile erakorralisel näidustusel,“ ütles dr Kotsar.
Kliinikum on toeks sünnitustel ka ümberkaudsetele maakondadele, ent sünnitajate arv on nii Eestis kui ka kliinikumis langevas trendis. „2020. aastal toimus kliinikumi naistekliinikus 2 476 sünnitust ning sündis 2 532 last. Kliinikumis toimunud sünnituste arv langes eelkõige Tartumaa ja Jõgevamaa sünnitajate osas, kuid samas kasvas Põlvamaa sünnitajate arvelt. Keisrilõikesünnitusi oli 22%, neist üle pooltel juhtudest vajati kirurgilist sekkumist erakorralisel näidustusel. Kliinikumi naistekliinikusse suunatakse ja tulevad sünnitama ka kõrgema sünnitusriskiga rasedad ümberkaudsetest maakondadest, mistõttu on siin keisrilõigete ja enneaegsete vastsündinute osakaal üle Eesti keskmise,“ selgitas dr Kotsar.
COVID-19 pandeemia ning tavapärase töö taustal toimus 2020. aastal kliinikumi ravitöös mitmeid sündmusi, mis olid Eestis esmakordsed. „2020. aasta veebruaris viidi meie hematoloogia-onkoloogia kliinikus läbi kogu keha kiiritusravi ägedat leukeemiat põdeval lapsel, mis on esmakordne sündmus terves Eestis. Kliinikumi silmakliiniku oftalmoloogia eriala arst-õppejõud Marko Pastak viis läbi aga Eestis esmakordse glaukoomi dreneeriva implantaadi operatsiooni imikueas patsiendile. Sügisel omakorda toimus Kliinikumi südamekliinikus esmakordse sündmusena Eestis südameoperatsioon metoodikaga, mille käigus reproteesiti patsiendi mitraalklapp kateetrikaudselt,“ loetles ravijuht dr Kotsar.
Ravijuht toob välja, et hoolimata sellest, et aasta oli keeruline, tehti 2020. aastal keskmisest rohkem ka organsiirdamisi. „Kliinikumis kui Eesti ainsas siirdamiskeskuses tehti 2020. aastal 60 siirdamist, sh 42 neerusiirdamist, 12 maksasiirdamist, 5 neeru ning kõhunäärme samaaegset siirdamist ning 1 pankreasesiirdamine,“ ütles dr Kotsar.
Väljakutseterohke aeg sundis mitmeid kliinikuid plaanilist tööd ümber korraldama ja looma tingimusi kaugvastuvõttudeks, mis moodustasid märkimisväärse mahu vastuvõttudest. Kaugvastuvõtud ja e-konsultatsioonid võimaldasid pandeemia ajal ravitööga jätkamist ning uue vastuvõtuliigina viidi läbi kaugvastuvõtte ja kaugteraapiaid (füsioteraapia, psühholoogi- ja logopeedi teenused). Samuti kasvas 2020. aastal kliinikumi e-konsultatsioonide arv – koguni 51%, st et perearstide poolt telliti 11 097 e-konsultatsiooni.
2020. aasta muutused näitasid, kui oluline on olla dialoogis patsientidega. Kliinikum arvestas ja kuulas patsientide tagasisidet. Ühtlasi laienes kliinikumi ravitegevus patsientidele lähemale – Tartu Tervisekeskuses alustati nii laste ja noorukite vaimse tervise vastuvõttudega kui ka ämmaemanda vastuvõttudega.
Ülikoolihaiglana on kliinikumis teadus- ja õppetegevused sügavalt integreeritud ravitegevusse. 2020. aastal toimus kliinikumis vilgas teadustegevus. Töös oli 413 erinevat teadusuuringut, sealhulgas 130 ravimifirmade rahastusega kliinilist uuringut ning 283 akadeemilist uuringut. Uusi uuringuid käivitati 2020. aastal 151.
„2020. aasta oli väljakutsete- ja tulemusterohke, mille kliinikumi 4588 töötajat ületasid ühiselt. Kliinikumi arstid, õed ja hooldajad on olnud eesliinil, asudes tavapärastest osakondadest tööle COVID-19 osakondadesse, samal ajal tagades ka erakorralise abi kättesaadavuse ning ravi teistele patsientidele. Tänan kõiki Tartu Ülikooli Kliinikum töötajaid!“ sõnas juhatuse esimees Priit Perens.
Kliinikumi aastaaruandega saab tutvuda SIIN.
Teate edastas:
Helen Kaju, kommunikatsiooniteenistus
Tartu Ülikooli Kliinikumi koduõenduse meeskonnad alustavad kodus vaktsineerimist, et tagada ka nende inimeste vaktsineeritus, kelle liikumine tervishoiuasutusse ei ole võimalik.
„Eesti Haigekassa on valinud kodusvaktsineerimise partneriks koduõendusteenuse osutajad. Kliinikumi koduõdede meeskonda kuulub 8 õde, kellel kõigil on olemas immuniseerimisõigus ning kes on ettevalmistatud vaktsineerimise läbiviimiseks. Kliinikumi koduõendusteenusel on hetkel kokku 128 patsienti, kelle liikumine kodust välja on piiratud või võimatu,“ rääkis kliinikumi vaktsineerimismeeskonna koordinaator Tiina Teder. Ta toob välja, et ligi pooled patsientidest on juba praeguseks vaktsineeritud või neil on vaktsineerimiskuur pooleli, ent esineb ka haiguse läbi põdenud patsiente. „Seega kuuluvad esialgu vaktsineerimise sihtrühma ligi pooled kliinikumi koduõendusteenuse patsientidest,“ ütles Tiina Teder. Ta kinnitas, et vajaduse tekkides on kliinikumil võimekus panustada ka rohkemal määral kodus elavata liikumispuudega inimeste vaktsineerimisse.
Kodus vaktsineerimine algas 27. aprillil. Kodus elavate liikumispuudega inimesi registreerivad vaktsineerimisele kliinikumi koduõed, aga ka perearstid.
Lisainfo
Tiina Teder, Tartu Ülikooli Kliinikumi vaktsineerimismeeskonna koordinaator
Tiina.Teder@kliinikum.ee
Tel: 5331 8490
Täna, 27. aprillil külastasid Riigikogu esimees Jüri Ratas ja Riigikogu liige Aadu Must Tartu Ülikooli Kliinikumi. Visiidi eesmärk oli kohtuda kliinikumi juhatusega, et esmalt tänada Tartu Ülikooli Kliinikumi töötajaid suure panuse eest võitluses COVID-19 pandeemiaga.
Kohtumisel arutati pandeemia olukorra üle Eestis, lisaks kriisi õppetundide ning valmisoleku parandamise võimaluste üle. Kliinikumi juhatus tegi Riigikogu esimehele ülevaate kliinikumi töötajate toimetulekust ja voodikohtade ressursist. Ühtlasi edasistest sammudest nii pandeemiast väljumiseks kui ka Tartu Ülikooli Kliinikumi tulevikuplaanidest ja -arengutest.
Kliinikum on tänulik Riigikogu esimehele meie panuse märkamise ja väärtustamise eest!
Paavst Franciscus on COVID-19 vastu vaktsineeritud ja piiskop Jourdan kirjutab lehes, et enda ja teiste inimeste tervise kaitsmine on kahtlemata meie kõikide kohustus, ükskõik kas keegi soovib vaktsineerimist või mitte. Vahel, tundub, on konservatiivsus hea maailmavaade, toetub ajaloole ja paneb asjad perspektiivi.
Vaktsineerimisel on Euroopas üle 200 aasta ajalugu, kogutud teadmised on võimaldanud 20. sajandi lõpuks luua ohutud ja tõhusad vaktsiinid paljude nakkushaiguste tarvis. Viimasel paaril aastakümnel on vaktsiinid langenud arenenud riikides omaenese edu ohvriks – olukorras, kus enamiku inimeste jaoks on vaktsineerimine iseenesestmõistetav, on mälestused rasketest nakkushaigustest tuhmunud ja mõttemängud pöördumisest teaduse-eelsesse maailma sagedasemaks muutunud.
SARS-CoV-2 on suutnud vallandada kaose, mille ohjamiseks on tulnud nakkushaigustega toimetuleku hästi äraõpitud meetodid jälle meelde tuletada ja üheks olulisemaks neist on kiire ja ulatuslik vaktsineerimine.
Milleks COVID-19 kontekstis vaktsineeritakse?
Vaktsineerime, et maailm saaks naasta tavapärasema elukorralduse juurde ja et igaüks meist saaks teha jälle neid asju, mida meile teha meeldib. Või siis vastupidi, kumb põhjus vaktsineerimisotsuse tegijat parajasti meie individualistlikul ajal enam kõnetab.
Kui alguses oli teavet rohkem sellest, et vaktsineerimisest on kindlasti kasu raske haigestumise vältimiseks ja seeläbi tervishoiu toimimise säilitamiseks, siis iga päevaga lisanduvad andmed näitavad – ootuspäraselt – ka nakatumise ja nakatamise vähenemist. Samuti näitavad andmed, et vaktsiinid tekitavad tugevama immuunvastuse kui haiguse läbipõdemine.
Andmed miljonite vaktsineerimisel
Pärast vaktsiinide kasutuselevõtmist on paljudes riikides mõõdetud nende tõhusust tavatingimustes. Need andmed kinnitavad tõhusust kõigil eagruppidel ning nakkuse ülekandumise vähenemist: pärast Šotimaa tervishoiutöötajate vakstineerimist mRNA või adenoviirusvaktsiini ühe annusega vähenes nende pereliikmete tõenäosus nakatuda 30% ja pärast teise annuse manustamist 54%. Iisraeli ja Ühendriikide teadlaste uuring näitas nakatumise vähenemist poole võrra pärast esimest mRNA vaktsiini doosi ja 92% pärast teist. Ühendriikide uuring 6 osariigi 3950 eesliinitöötajal näitas, et nakatumise tõenäosus vähenes kaks nädalat pärast esimest mRNA vaktsiini annust 80% ja kaks nädalat pärast teist annust 90%.
COVID-19 vaktsiinid on osutunud väga ohutuks. Nad on küll ühed reaktogeensemad praegu laialt kasutusel olevate vaktsiinide hulgas, st mõne paikse või süsteemse vaktsineerimisreaktsiooni saab peaaegu iga vaktsineeritu ja ei ole harv, et enesetunne vajab turgutamist paratsetamooli või ibuprofeeniga ning tuleb võtta päev puhkamiseks, aga pärast kliinilisi uuringuid on andmeid lisandunud ainult kahe üliharva kõrvaltoime kohta. Ootuspäraselt on nähtud anafülaktilisi reakstioone, teistegi vaktsiinide puhul teada oleva sagedusega (2–11 juhtu miljoni kohta). Adenoviirusvektoriga vaktsiinidel on kirjeldatud nn VIPIT sündroomi, sagedusega kuni 1 juht 100 000 vaktsineeritu kohta, peamiselt alla 60 aastastel. VIPIT on vaktsiinist indutseeritud protrombootiline trombotsütopeenia, immuunmehhanismiga tekkiv trombotsüütide aktivatsioon ja tromboos, mis vajab tavalisest trombist erinevat ravi. Selle sagedus on ligikaudu sarnane fataalse tromboosi riskiga suukaudsete kombineeritud kontratseptiivide kasutamisel.
Vaktsineerimine on tavaline, normaalne asi
Vaktsineerimine on asi, mida me kõik oleme sünnist saati kogenud, see kuulub elu normaalsuse juurde juba palju-palju aastaid. Tänu sellele oleme unustanud haigused, mis veel põlvkond-paar tagasi puudutasid valusalt igat peret.
COVID-19 vaktsineerimine on sellesama ajaloo loomulik jätk. COVID-19 vaktsiinid ei saanud valmis 11 kuuga. mRNA tehnoloogiat on arendatud üle aastakümne, adenoviirusvaktsiinid tehti valmis juba SARS ja MERS puhangute järel. COVID-19 kõigi negatiivsete mõjude kõrval on see andnud positiivse impulsi senistest paremate vaktsiinide loomisele. Neist on abi siis, kui me neid kasutada otsustame.

Alar Irs
Ravimiameti meditsiininõunik
Tartu Ülikooli Kliinikumi arst-õppejõud kardioloogia erialal
Viited:
Vasileiou E, Simpson C, Robertson C jt. (2021) Effectiveness of First Dose of COVID-19 Vaccines Against Hospital Admissions in Scotland: National Prospective Cohort Study of 5.4 Million People. SSRN Electronic Journal. 10.2139/ssrn.3789264
Shah A, Gribben C, Bishop J jt. (2021) Effect of vaccination on transmission of COVID-19: an observational study in healthcare workers and their households. medRxiv 2021.03.11.21253275; doi: https://doi.org/10.1101/2021.03.11.21253275
Dagan N, Barda N, Kepten E jt. (2021) BNT162b2 mRNA Covid-19 Vaccine in a Nationwide Mass Vaccination Setting. N Engl J Med. 384(15):1412-1423. doi: 10.1056/NEJMoa2101765.
Thompson MG, Burgess JL, Naleway AL jt. (2021) Interim Estimates of Vaccine Effectiveness of BNT162b2 and mRNA-1273 COVID-19 Vaccines in Preventing SARS-CoV-2 Infection Among Health Care Personnel, First Responders, and Other Essential and Frontline Workers — Eight U.S. Locations, December 2020–March 2021. MMWR Morb Mortal Wkly Rep 2021;70:495–500. DOI: http://dx.doi.org/10.15585/mmwr.mm7013e3external icon
Tartu Ülikooli Kliinikumi nõukogu täienes kaheksanda liikme võrra. Nõukogu uueks liikmeks on Rahandusministeeriumi kantsler Merike Saks.
Merike Saks on lõpetanud Tartu Ülikooli sotsiaalteaduskonna ja kaitsnud magistrikraadi nii Tartu Ülikoolis avaliku halduse erialal kui ka Tallinna Tehnikaülikoolis ettevõtluse digitaliseerimise valdkonnas. Merike Saks on töötanud Elroni juhatuse esimehena, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi kantslerina ja asekantslerina, Eesti Kaubandus-Tööstuskoja teenuste direktorina ja Eesti Standardikeskuse tegevdirektorina. Alates 2021. aasta aprillist on ta Rahandusministeeriumi kantsler.


Tartu Ülikooli Kliinikumi pikaaegne ülemõde Tiina Freimann vaatas Kliinikumi Lehe palvel tagasi oma tööle kliinikumis. Tiina Freimann alustas tööd siseosakonna õena 1973. aastal, alates 1994. aastast oli ta Maarjamõisa haigla ning 1999. aastast Tartu Ülikooli Kliinikumi ülemõde.
Kuidas te vaatate tagasi oma teekonnale õendusjuhina? On see olnud loomulik teekond või õena alustades teadsite kohe, et soovite olla tegev ka administratiivses valdkonnas?
Olen kliinikumis töötanud 48 aastat, sellest osakonna vanemõena 9 ja haigla ülemõena 27 aastat. Kokkuvõttes olen õnnelik, et sain õendusjuhina töötada väga huvitaval ajal ning anda oma panuse õenduse arendamiseks nii praktika, juhtimise, koolituse kui ka uurimise valdkonnas. Minu jaoks on need kõik väga olulised. Olen rahul ka sellega, et minu ümber on olnud väga head kolleegid ja mõttekaaslased ning juhid, kellelt oli palju õppida.
Õena töötades ma ei mõelnud kordagi õendusjuhi karjäärile. Arvasin, et administratiivne töö mulle ei sobi. Mulle meeldis väga kardiokirurgia osakonna sidumistoa õe töö, kus sain suhelda patsientidega, teha huvitavaid õendustoiminguid ning töötada koos heade ja huvitavate kolleegidega. Vanemõe ametikoha pakkumine tuli mulle täiesti ootamatult ja otsus ei sündinud kergelt. Osakonnas oli sel ajal mitu väga head kogenud õde, kes oleksid minu meelest sobinud vanemõe ametikohale paremini kui mina.
Oleksin olnud kindlasti palju innukam ja otsustavam, kui oleksin saanud oma teadmisi täiendada. Sain sellest aru hiljem, kui praktiseerisin veidi aega Helsingi Ülikooli Haigla kardiointensiivravi osakonnas, kus nägin sealset töökultuuri ja -korraldust, mis erines oluliselt meie haiglate omast. Kui alustasin haigla ülemõe ametis, sain juba osaleda väga headel kursustel, millest sain palju ideid ja indu õendusjuhi tööks. Juhina saab tegutseda ainult siis, kui on soovi ja mõtteid midagi paremaks teha.
Millised on olnud teie arvates suurimad väljakutsed kliinikumi ülemõena?
Mulle meeldivad arenguga seotud väljakutsed. Olen tahtnud näha enda ümber positiivseid muutusi ja olla neis osaline. Ülemõena oli alguses veidi raske harjuda tõsiasjaga, et haigla tasandil pole võimalik muuta asju nii kiiresti kui osakonna tasandil. Rohkem pingutamist nõudsid töökultuuri parendamisega seotud ettevõtmised. Patsiendi ohujuhtumite infosüsteemi arendamine ja süsteemile sobiva töökultuuri kujundamine on nõudnud pikaaegset pühendumist ja vajab seda jätkuvalt. Sissejuurdunud hoiakute ja käitumistavade muutmine on vahel üsna ajamahuks ja keeruline ülesanne.
Te olete panustanud mitmel rindel – patsiendi ohutusse, kliinilise eetika komiteesse, õpetamisse. Mis on teile enim korda läinud?
Olen palju aega pühendanud hoopiski patsiendiõpetuse, tervisedendamise ja terviseharitusega seotud algatustele, millega sidusin ka ülikooli diplomi-, magistri- ja doktoritöö. Olen väga rahul, et oleme neis valdkondades suutnud palju ära teha, kuid oleksin meelsasti soovinud näha ka hästi toimivat patsiendi info- ja tugikeskust, mille väljaarendamine jäi kahjuks seisma.
Õendusabi kvaliteet ja patsiendiohutus olid ja jäävad minu südameasjaks. Pean siiski ütlema, et üldjuhul ma ei eelista ühte tegevust või valdkonda teisele. Erinevatel aegadel on mõni ettevõtmine olnud lihtsalt olulisem või rohkem päevakorral. Olen meelsasti tegelenud ka kolleegide õpetamise ja uurimistööga. Töö eetikakomitees on palju aastaid olnud samuti minu põhitöö lahutamatu osa.
Õendusjuhtimise süsteem kliinikumis on olnud teie suunata. Nüüd on õendusjuhtimine esindatud ka juhatuse tasemel. Kas teie süda on rahul?
Ravi ja õendusabi on patsiendi raviprotsessi põhitegevused, mis peavad olema juhatuses esindatud. See tagab nende tegevuste arendamiseks vajaliku tähelepanu ja toe. Haigla õendusjuhil peab olema valdkonna arendamiseks piisavalt mõju ja vahendeid.
Millist rolli kannab haigla õendusjuht koostöös teiste asutuste ja ühingutega?
Haiglate õendusjuhid peavad üsna palju oma aega pühendama koostööle partneritega. Usun, et õenduspraktika, -koolituse ja -uurimuse kiire areng möödunud sajandi lõpus ja käesoleva alguses sai teoks just tänu heale koostööle haiglate, tervishoiu õppeasutuste ja kutseorganisatsioonide vahel. Koostööd tehakse erinevates võrgustikes, töörühmades ja ühingutes, kuid pean oluliseks ka individuaalseid kontakte ja vahetut suhtlemist. Minu jaoks on tähtis panustada ka kutseühingute tegevusse. Olen hetkel Euroopa ja Eesti õendusjuhtide ühingu juhatuse liige ning õdede liidu mentorliige. Varem olen kuulunud õdede ühingu ja tervishoiutöötajate kutseliidu juhatusse.
Viimane aasta kliinikumis on olnud äärmiselt ebatavaline ja intensiivne. Teie osalus ja panus kriisijuhtimismeeskonna töösse on olnud suure väärtusega. Olete te oma pika staaži ajal kogenud ka varem sarnast olukorda ning millised on teie jaoks selle kriisi õppetunnid?
Pean tunnistama, et minu elus on vähe ette tulnud olukordi, mis võinuksid väljuda kontrolli alt ning need ei olnud kindlasti nii kestvad ja rasked, nagu praegune koroonakriis. Iga kriis õpetab meid edaspidi paremini toime tulema. Oluline on leida aega sündmustele ja tehtule tagasi vaadata, neid kriitiliselt analüüsida ja teha õigeid järeldusi. Mulle tundub, et kiire kohanemine kriisiolukorraga oli kliinikumi toimetuleku edu võti. Keerulises olukorras oli suur abi õigeaegsest asjakohasest teabest, pädevatest ja pühendunud inimestest ning inimeste, ametkondade ja asutuste vahelisest koostööst. Loodetavasti saab see ühine jõupingutus väärilist tähelepanu ja tunnustust.
Kliinikumi anestesioloogia ja intensiivravi kliinikus ja kopsukliinikus testitakse kuu aja jooksul koostöös informaatikateenistuse ja AS Elisaga Ohmni roboti kasutusvõimalusi. Roboti mobiilsus, navigatsioonikaamerad ja helisüsteem võimaldavad seda rakendada nii suhtlusvahendina kui ka ravi ja õppe eesmärgil.
Patsiendil ja patsiendi lähedastel on võimalik Ohmni roboti vahendusel teha kvaliteetseid videokõnesid, luues sellega kaugkülastuse võimaluse. Tervishoiutöötajad saavad aga piltlikult öeldes olla kahes kohas korraga, konsulteerides distantsilt patsienti ning kaasates vajadusel erinevate erialade spetsialiste. Robotiga on võimalik ühendada eluliste näitajate mõõtmise seadmeid, samuti kasutada seda tarvikute transportimiseks osakonna erinevate töökohtade vahel. Ohmni robot on ka kiire suhtlusvahend patsiendi ja valvepersonali vahel, eriti COVID-19 osakondades, kus peab arvestama isikukaitsevahendite selgapanemiseks kuluva ajaga.
Robot võimaldab suuremate kuludeta kaasata väliskoolitajaid ning toetab üliõpilasi, tuues vajadusel koolipoolse praktikajuhendaja distantsilt otse praktikakeskkonda.
Esmalt testitakse Ohmni robotit anestesioloogia ja intensiivravi kliinikus ja seejärel kopsukliinikus. Eesmärgiks on hinnata, kas robot lihtsustab ravimeeskonna tööd ning parandab patsiendikogemust. Testitulemuste põhjal otsustatakse Ohmni roboti edasine kasutamine kliinikumis.
Richard Jalakas
Informaatikateenistus
Ilona Pastarus
Õenduse ja patsiendikogemuse juht
Kliinikumi COVID-19 taastusravi osakonnas kolm nädalat ravil olnud Endel on rõõmsameelne ja enesekindel härra. Endel on elukutselt maamõõtja, nooruses on ta mänginud aastakümneid korvpalli ning haige olnud väga harva. COVID-19 tõttu ravile sattumine oli alles teine pikem haiglaravil viibimine tema elus.
Kuidas te haigestusite?
Esimesed haigustunnused ilmnesid märtsi alguses. Tundsin jõuetust, söögiisu kadus ja tundsin iga päev nagu oleksin kolki saanud, iga päev keha valutas. Palavikku mul esialgu ei olnud ning esimene COVID-19 test oli negatiivne. Mõned päevad hiljem tehti teine test ning see oli siis juba positiivne. Tundsin valusid ribide all, siis tõusis ka palavik üle +38°C. Abikaasa kutsus kiirabi, mõõdeti mu kehatemperatuuri ja vere hapnikusisaldust ning siis viid mind Ida-Tallinna Keskhaiglasse. Seal tuvastati mul kahepoolne kopsupõletik, kopsukahjustus oli 75%.
14. märtsil toodi mind kiirabiga vilkurite saatel Tartusse. Kõigepealt olin intensiivravi osakonnas, algul ühes, siis teises. Kokku olin intensiivravil kaks nädalat ning seejärel toodi mind COVID-19 taastusravi osakonda.
Enne haigestumist arvasin, et olen tugev, sporti teinud ja mind see haigus ei murra. Aga haigestumise järel polnud mul kuu aega üldse jõudu, jalad ja käed olid nagu makaronid. Et haigus mu nii sügavalt murdis, see oli šokk.
Milline on olnud teie taastumise protsess?
Nende kolme nädalaga siin olen ma oluliselt taastunud, lisahapnikku ma enam ei vaja. Siia tulles oli lisahapniku vajadus 6, siis vähenes järk-järgult üheni. Võtsin alguses 13 kg alla, tänu siinsele hoolitsusele on 4–5 kg taastunud.
Väga suur tänu kogu personalile siin osakonnas, siin on noored ja energilised inimesed, kes teavad oma tööd. Müts maha kliinikumi töötajate ees, ainult kiitvaid sõnu on öelda. Toit on ka hea, kohati väga hea. Eriti suur tänu füsioterapeut Kristiina Laurile, kes minuga on mässanud, mind utsitanud ja minuga koos treeninud ning ka iseseisvaks võimlemiseks harjutused kirja pannud. Päris terve ma veel pole, vaja on taastumist jätkata kodus, aga taastusravi on andnud nii palju tulemusi, et saan rahulikult koju minna.
Midagi positiivset on asja juures ka, loobun nüüd suitsetamisest, et oma kopse hoida.
Kommentaar
Ronald Rätsep, statsionaarse taastusravi osakonna arst-resident
Milline on COVID-19 patsientide taastusravi?
Kõik patsiendid, kes meie osakonda jõuavad, vajavad lisahapnikku. Kõigil neil on jõudluslangus, kas siis ägedast COVID-19 haigestumisest või siis intensiivravi järgselt. Pika intensiivravi järel võivad ka lihased olla atrofeerunud. Taastusravi on interdistsiplinaarne meeskonnatööl põhinev aktiivravivorm, kus taastusarst vaatab patsiendi üle, määrab ravi ning juhib taastusravimeeskonda. Põhiline on füsioteraapia – aeroobse võimekuse ning lihasjõu parandamine, rindkere mobiliseerivad harjutused, puhumine PEP-pudelisse, TRI-FLO sisse hingamise harjutused.
Mõni patsient vajab ka psühholoogilist tuge, on selle põhjuseks siis kurnav intensiivravi, neuropsühhiaatrilised häired (põhimeeleolu häirumine, anhedoonia, asteenianähud, kognitiivsed häired), õudusunenäod, pereliikme surm.
Mõned patsiendid vajavad ka logopeedi abi, et taastuda COVID-19 tingitud insuldi või intensiivravijärgsetest kõne- hääle- ning neelamishäiretest. Ühe kehapoole nõrkuse korral kaasame ka tegevusterapeudi, et taastada peenmotoorikat ning toetada igapäevaelutoimingutega hakkamasaamist.
Taastusravimeeskonda kuulub ka sotsiaaltöötaja, kes sõltuvalt funktsionaalse häire raskusest aitab korraldada edasist elu.
Milline on olnud Endli taastusravi?
Keskmiselt on patsiendid siin osakonnas ravil 10–17 päeva. Kuna tema kopsukahjustus oli suurem, oli ta ravil 24 päeva. Oleme saanud tema lisahapnikku vajadust järjest vähendada. Tema koormustaluvus on paranenud, kuigi see on võrreldes varasemaga langenud. Tema analüüsitulemused on järjest paremad ning ta võib edasist taastumist jätkata kodus. Tal on treeningkava ja harjutused selged, ta on väga tubli patsient.

Kliinikumi Leht uuris psühhiaatriakliiniku kliiniliselt psühholoogilt Kärolin Kajalaiult, mida on oluline COVID-19 pandeemia tingimustes vaimse tervise puhul märgata.
Miks on praegusel ajal oluline töötajate vaimsele tervisele tähelepanu pööramine?
Vaimsele tervisele tuleks tegelikult tähelepanu pöörata kogu aeg, sest ilma vaimse terviseta pole paraku ka füüsilist tervist lõputult. Praegune aeg on vaimse tervise teemad rohkem esiplaanile toonud, sest inimesed on ühelt poolt hakanud rohkem rääkima sellest ja endale oma vaimse tervise probleeme tunnistama, teiselt poolt ongi praegu raske aeg ja vaimne tervis kannatab. Hetkel on aga kõige teravam see, et tervishoius töötavad inimesed on äärmiselt ülekoormatud ja väsinud ning selle pinnalt tekib korralik läbipõlemine, mis võib päädida sellega, et inimene ühel hetkel enam polegi töövõimeline.
Veel üks sagedane mure praegusel ajal on süütunne – süütunne oma laste, pere ja kodu ees. Käärid missioonitunde ja eraelu vahel on hetkel väga suured. Eelmisel kevadel muretsesid inimesed nakatumise pärast, kardeti ka, et nakatatakse kedagi teist. Ärevad pereliikmed muretsesid nende pärast, kes COVID-19 osakondades töötasid. Hirm on praeguseks väiksem, on selle haigusega töötamise kogemus.
Paljud probleemid tulevad hetkel väsimusest – inimene ei tule enam oma mõtetega toime, tekib pahameel, vihatunne ja stress.
Eelmisel kevadel pakkus psühhiaatriakliinik nõustamist nii kliinikumi töötajatele kui ka linnakodanikele ning iga päev pöördus meie poole 3–5 inimest. Nii siis kui ka nüüd teevad inimestele muret erinevad pereprobleemid, mis on COVID-kriisi tingimustes võimendunud või tekkinud.
Kuidas mõjutab meie töötajaid ühiskonnas toimuv polariseerumine?
Polariseerumine mõjub väga halvasti, see justkui tühistab meie personali tööd, eriti COVID-19 osakondades. Kõige valusam on vaadata aktsioone, kus COVIDi olemasolu eitatakse, tehakse ilma maskita grupikallistusi. Samal ajal töötajad teavad, et nendest protestijatest osad võivad sattuda haiglaravile, ja siis peab neid ikkagi aitama ühegi küsimuseta või kahtluseta – meie inimesed teevad oma tööd südamega, olenemata sellest, miks haiglasse on jõutud. Psühholoogilisest vaatevinklist on aga probleem see, et samal ajal, kui me aitame neid inimesi, on kuskil ajusopis teadmine, et nende meeleavalduste tõttu lükkub kogu aeg pandeemiast väljatulek edasi ja samal ajal, kui ma aitan tööl teisi inimesi, on mu enda lapsed kodus omapäi.
Kriisis oleme me mitte ainult üksikisikutena, vaid koos oma meeskondadega. Kuidas aidata hetkel meeskonda?
Palju sõltub sellest, kes ja kuidas meeskonda juhib. Alguse saab kõik sellest, et juht ise peab suutma oma meeleolu ja emotsioone juhtida, peab suutma analüüsida oma „mõttevigasid“. Tänapäeva juht ei saa ilma empaatiavõimeta olla. Siia alla kuulub ka see, et peaksime oma meeskondades rohkem tunnistama, et hetkeolukorras ongi läbipõlemine normaalne ning see ei tule sellest, et sa ei saa hakkama ja et läbipõlemine on nõrkadele, vaid sellest, et oled olnud just supertubli, võibolla isegi liiga tubli.
Meeskonna juht peab teadma, et inimestel on veel teatud põhivajadused peale füsioloogiliste vajaduste. Need teised vajadused on seotud tunnustamise, lugupidamise ja kuulumisetundega.
Tunnustamine ei maksa midagi, aga on väärt väga palju. Tunnustust või tänu saades või jagades vabanevad meie ajus ained, mis tekitavad heaolutunnet ja pikas perspektiivis parandavad nii vaimset kui füüsilist tervist.
Konflikti lahendamise oskused on samuti juhil olulised. Hetkel on konfliktid kergemad tekkima – inimesed on rohkem pinges, reageerivad teravamalt, konfliktid tekivad väsimuse pinnalt. Oluline on, et juht suudaks konfliktis olla erapooletu.
Meeskonnas saame üksteist toetada pisiasjadega, abiks on isegi väiksed küsimused „Kas sa jõuad veel?“, „Kas sa vett oled joonud?“. Mõnda inimest aitab see, kui saame kasvõi mõne hetke rääkida isiklikest asjadest – perest, lastest. Need väiksed asjad aitavad meil tunda, et oleme päris inimesed, mitte lihtsalt väiksed mutrid suures masinavärgis.
Juhtkonna ettepanek pakkuda töötajatele vaimse tervise tuge on minu jaoks märk sellest, et soov inimesi hoida on olemas.
Mida inimene ise oma vaimse tervise toetamiseks teha saaks?
Tuleks võtta üks hetkjan-ö peeglisse vaadata: Kas ma tegelen enda vajadustega? Kas ma otsin abi, kui mul on raske? Kas ma söön ja joon piisavalt? Kuidas ma kasutan oma puhkeaega? Kas ma liigun värskes õhus või veedan aega nutiseadmes? Abiks on ka oskus elada rohkem praeguses hetkes. Me ei tea, mis tulevik toob ning selle pärast pole mõtet ette muretseda. Tuleks püüda ellu jääda üks päev korraga siin ja praegu.
Ventileerimist peaks õppima – on väga normaalne väljendada oma muret ja pinget. Tuleks ennast ka tunnustada rohkem, ise ka endale öelda, kui vaprad ja tublid me oleme.
Hea oleks, kui õpiksime kõrvad kinni panema koroonaeitajatele, see jutt lihtsalt ei ole seda väärt, et sellele vastata.
Kuidas kriisist välja tulla?
Kõigepealt tuleks sõnastada, mis on minu kriis – kas see, et ma olen väsinud, kas ma olen hakanud kahtlema oma erialavalikus, töökohas, kas tunnen, et suhted on lähedastega kehvad? Me ei saa välja kriisist, kui ei saa aru, mis kriis on. Seejärel tuleks mõelda, mida ma siis tahan? Mis on minu eesmärgid? Eesmärke tuleks seada väikeste sammude kaupa, ühe hüppega ei saa kriisist välja tulla.
Vahel on hea ka kõrvalseisjaga rääkida. Mõnikord on sõprade ja pereliikmete nõu liiga otsene ja radikaalne. Tasub meeles pidada, et igal kriisil on oma põhi ja kui oleme põhjas, siis edasi saab sealt liikuda ainult ülespoole.
Mis saab siis, kui COVID-19 kriis läbi saab?
Kui COVID-19 kriis on läbi, tuleb ilmselt vaimse tervise järellainetus. Praegu ei ole inimestel aega olla depressioonis või ärevuses, kui tuleb pingelangus, siis võib see ilmneda. Natuke saab seda ennetada, kui juba praegu oma vaimse tervisega tegeleda.
Laste ja noorte vaimne tervis teeb muret – arvutisõltuvus, sotsiaalne ärevus, oskamatus suhelda, keerulised peresuhted, rollikonfliktid, lüngad õppimises, poolelijäetud haridustee, ka majanduslikud probleemid. Kuna lapse aju alles areneb ja on ebaküps, siis on lapsed ka kriiside osas haavatavamad, eriti olukorras, kus pole adekvaatset täiskasvanud lähedase inimese toetust. Praktika näitab paraku seda, et vanemad ei tule sageli iseendagagi toime, rääkimata lapse toetamisest.
Millised võimalused on kliinikumis töötajate vaimse tervise toetamiseks?
Psühhiaatriakliiniku kriisiabi meeskond pakub meie töötajatele kriisiabi. Meeskonnas on kliinilised psühholoogid, psühhiaatrid, vajadusel saab abi ka laste psühholoogilt – toetame vajadusel ka kliinikumi töötajate perekonda. Pakutav abi on konfidentsiaalne, sellest üleskirjutusi ei tehta ning arveid selle eest Eesti Haigekassale ei esitata. Abi saab kiirelt, pakutavad ajad on kas varahommikul või õhtul. Vastuvõtule registreerib sekretär Karmen Kohv telefonil 731 8756 (E–R 8.00–16.00) ja e-posti teel aadressil Karmen.Kohv@kliinikum.ee.
Tartu Ülikooli Kliinikumi südamekliiniku kardiointensiivravi osakonna juhataja dr Urmet Arus ja Eesti Kardioloogide Selts tuletavad meelde, et ka COVID-19 pandeemia perioodil tuleb oma südame tervise eest hoolt kanda. Selle rõhutamiseks on alanud kampaania „Südant ei saa pausile panna!“.
Haigestumus ja suremus südame- ja veresoonkonna haigustesse on jätkuvalt kõrge kogu Euroopas. Ka Eestis on need endiselt kõige sagedasemad surma põhjustajad. Südameinfarkti tõttu sureb maailmas aastas 7 miljonit inimest. „Uuringute alusel on selgunud, et COVID-19 pandeemia esimese laine ajal pöördus südame probleemidega haiglasse märgatavalt vähem patsiente. Tulemuseks oli, et paljud infarktihaiged jõudsid haiglasse liiga hilja. Peamiseks põhjuseks oli patsientidepoolne hirm oma kaebuste tõttu kutsuda kiirabi või pöörduda arstile,“ rääkis dr Urmet Arus. Ta lisas, et sellest tulenevalt soovivad kardioloogid rõhutada, et ägedate südamehaiguste ravi on ka pandeemia tingimustes ööpäevaringselt kättesaadav, elupäästev ja turvaline.
Et juhtida tähelepanu südame tervise olulisele, seda ka COVID-19 pandeemia aja, on valminud kampaania tarbeks koosöös Euroopa Kardioloogide Seltsiga veebileht (https://www.cantpauseaheart.org/et; www.eks.ee/covid/), kus tutvustatakse ägedate südamehaiguste peamisi sümptomeid ning kuidas vastavas olukorras käituda. Õigeaegse ja kiire ravi korral välditakse enneaegseid surmasid, raske haiguse väljakujunemist ja hilisemat elukvaliteedi langust. Krooniliste südamehaigustega inimesed saavad veebilehelt vastused sagedasematele küsimustele ning soovitusi koroonaviirusega toimetulekuks. Lisaks lükatakse ümber levinumad pandeemiast tingitud hirmud ja müüdid.
Südameinfarkti korral tuleks abi otsida koheselt ehk kutsuda kiirabi, et vähendada südame kahjustust, vähendada kaebusi, saada elupäästvat ravi. „Kiire meditsiinilise abi saamine võib päästa teie elu. Haiglad annavad endast parima, et teid turvalises keskkonnas ravida,“ kinnitas dr Arus. Südameinfarkti tunnusteks on tavaliselt rõhuv, põletav või pigistav tunne rinnus. Ühtlasi võib viidata sellele mõnikord järsku tekkinud õhupuudus. Sageli kaasneb südameinfarktiga higistamine ja iiveldus.
„Kui aga inimesel juba on teadaolev südamehaigus, on vajalik jätkata selle ravi, et vältida kaebuste teket ning südamekahjustuse teket,“ sõnas dr Arus. Ehk siis: erinevalt paljust muust, südant ei saa pausile panna.
