Tule tööle

Kontakt

 

Kantselei

L. Puusepa 8 ruum E-111

telefon 731 8131

faks 731 8106

Vaata kaarti

 

Postiaadress

L. Puusepa 8, 50406 Tartu

 

Juriidiline aadress

L. Puusepa 1a, 50406 Tartu

telefon 731 9401

 

Digitaalsete dokumentide vastuvõtmine

kliinikum@kliinikum.ee

 

Arvete vastuvõtmine

arved@kliinikum.ee

ePatsient

004.jpg

Infovoldik

Käesolev infoleht selgitab, miks on vajalik määrata raseduse ajal Teie veregrupp ja erütrotsütaarsete antikehade olemasolu ning kuidas mõjutab saadud tulemus Teie raseduse jälgimist.

 

Mis on veregrupp?

Inimese veregrupp on määratud antigeenidega, mis asuvad tema punaliblede ehk erütrotsüütide pinnal. Veregrupp on erütrotsüütide pinna pärilik omadus, mis on määratav juba lootel.

Tähtsamateks veregrupisüsteemideks on AB0- ja RhD-süsteemid. AB0-süsteemis on neli veregruppi – A, B, AB ja 0. Tähtnimetused viitavad sellele, millise grupi antigeenid inimese erütrotsüütide pinnal on.

Vere Rh(reesus)-kuuluvus võib olla kas positiivne  või negatiivne. See sõltub D-antigeeni olemasolust punaliblede pinnal. Kui D-antigeen on olemas, siis on inimene RhD-positiivne ja kui D-antigeen puudub, siis RhD-negatiivne. Nende kahe veregrupisüsteemi tulemust väljendatakse enamasti koos: näiteks A RhD-positiivne, B RhD-negatiivne.

Lisaks mainitud veregrupisüsteemidele on veel hulgaliselt teisi.

 

Mis on antikehad?

Antikehad on organismi poolt toodetavad kaitsevalgud võitlemaks kõige vastu, mis võib organismile olla võõras. Antikehad on loomulik osa immuunsüsteemist ja nad kaitsevad meid.

Enamikul täiskasvanutest on loomulikud antikehad AB0-süsteemis nende antigeenide vastu, mis puuduvad tema enda erütrotsüütidel.

Immuunantikehi veregrupi süsteemide antigeenide vastu esineb harva. Antikehad võivad tekkida vereülekande järgselt või raseduse käigus. Info antikehade kohta on vajalik juhul, kui inimene vajab vereülekannet või on rase. Erütrotsütaarsete antikehade leidmiseks tehakse laboris antikehade sõeluuring.

 

Mis on verekaart ja miks on vaja seda alati kaasas kanda?

Kõigil rasedatel määratakse raseduse alguses veregrupp ja teostatakse erütrotsütaarsete antikehade sõeluuring.

Kui antikehi ei leita, korratakse analüüsi raseduse teises pooles.

Kui antikehad tuvastatakse, sõltub edasine jälgimine leitud antikehade tüübist ja tasemest.

Kuna raseduse ajal võite sattuda ootamatult erinevatesse haiglatesse, peaks info veregrupi ja antikehade kohta olema Teil alati kaasas. Seepärast antakse Teile rasedusega arvele tulles alati verekaart ja palutakse seda kogu raseduse vältel kaasas kanda!

Hoidke verekaarti endaga ka vahetult pärast sünnitust, sest kui vereülekannet peaks vajama vastsündinu, on info ema antikehade kohta väga oluline.

 

Kuidas tekivad antikehad raseduse ajal?

Loode pärib pooled oma veregruppi määravatest erütrotsütaarsetest antigeenidest emalt ja pooled isalt. Raseduse ajal, sünnitusel, raseduse katkemisel või abordi järgselt võib sattuda loote erütrotsüüte ema vereringesse. Ema organism võib hakata tootma antikehi, kuna ema organismile on loote isalt päritud antigeenid võõrad. Antikehad tekivad umbes kolmel rasedal sajast.

 

Miks on antikehade määramine raseduse ajal oluline?

Kui Teil on tekkinud antikehad, on oluline määrata, mis tüüpi need on. See võimaldab leida kiiresti sobiva doonorvere, kui Te vajate vereülekannet. Samuti on see info vajalik, kui vereülekannet vajab Teie loode või vastsündinu, sest Teie antikehad võivad minna läbi platsenta ja vastsündinul on siis samad antikehad, mis Teil.

 

Kas kõik antikehad on ühtviisi olulised ja kuidas mõjutavad antikehad loodet?

Osa antikehi võivad läbi platsenta loote vereringesse sattudes kahjustada tema organismi. See omakorda võib lootel või hiljem vastsündinul põhjustada aneemiat ehk kehvveresust, naha ja limaskestade kollasust ning rasketel juhtudel väga tõsiseid kahjustusi. Sellist seisundit nimetatakse loote või vastsündinu hemolüütiliseks tõveks ning selle sagedasim põhjustaja on anti-D antikeha.

Anti-D antikeha võib tekkida juhul, kui Te olete RhD-negatiivne ja Teie loode on RhD-positiivne. Kuna loote veregruppi Eestis raseda rutiinse jälgimise käigus ei määrata, jälgitakse kõiki RhD-negatiivseid rasedaid hoolikalt antikehade tekke osas ning kasutatakse vajadusel ennetavat ravi (vt. all). Oluline on ka see, et kord juba tekkinud anti-D antikehad võivad ohustada iga järgnevat RhD-positiivset loodet.

Antikehade avastamisel tuleb teatud aja tagant määrata nende tase veres ja Teie arst võib seetõttu kutsuda Teid sagedamini kontrolli.

Mõne antikeha puhul võib Teie arst paluda ka lapse bioloogilisel isal vereproov anda. See on vajalik selleks, et hinnata, kas lootel võib esineda antigeen, mille vastu Teil on antikeha. Kui isal esineb vastav antigeen, võib see olla ka lootel ja antikeha tase vajab täiendavat jälgimist. Kui isal vastavat antigeeni ei ole, ei saa ka lootel seda olla.

Harvadel juhtudel võib olla vajalik teha lootele vereülekanne juba raseduse ajal – seda nimetatakse intrauteriinseks ehk emakasiseseks vereülekandeks. Erandjuhtudel võib olla vajalik sünnituse enneaegne esile kutsumine.

Joonisel on näidatud antikehade tekke mehhanism anti-D näitel:

rasedusaegne veregruppide

 

RhD-negatiivsel emal on RhD-positiivne loode                                                        

Platsenta kaudu võivad loote vererakud sattuda ema vereringesse ning ema organism võib hakata tootma loote Rh-faktori vastu anti-D antikehi

Järgmise raseduse ajal platsenta kaudu loote vereringesse sattudes võivad anti-D antikehad kahjustada RhD-positiivset loodet

 

Mis saab siis, kui laps on sündinud?

Pärast sünnitust uuritakse vastsündinut aneemia suhtes ning lastearstid rakendavad vajadusel täiendavat jälgimist. Võib juhtuda, et vastsündinu vajab ka vereülekannet.

 

Kuidas saab anti-D-antikehade tekkimist ära hoida?

Kui olete RhD-negatiivne ja Teil ei ole leitud anti-D antikehi, võib Teie arst nende tekkimise ennetamiseks soovitada Teile teatud olukordades anti-D immunoglobuliini manustamist. See on ravim, mis sisaldab anti-D antikehi ning ennetab antikehade teket Teie enda organismi poolt.

 

Millal on vajalik profülaktika anti-D immunoglobuliiniga?

Sünnitusjärgselt määratakse alati RhD-negatiivse ema vastsündinu veregrupp. Kui see on RhD-positiivne, tehakse emale kolme päeva jooksul pärast sünnitust anti-D profülaktika.

Lisaks manustatakse Eestis anti-D immunoglobuliini mõningate protseduuride, näiteks looteveeuuringu, koorionbiopsia ja loote välise pöörde korral.

 

Kas anti-D-antikehade manustamisel on kõrvaltoimeid?

Nagu igal ravimil, võivad ka anti-D immunoglobuliini süstimisel esineda kõrvaltoimed. Sagedasemaks on valulikkus süstekohal, mis võib püsida mõnest tunnist paari päevani. Mõningatel juhtudel võib tekkida kerge palavik, peavalu või lööve. Väga harva võib tekkida väljendunud allergiline reaktsioon.

Küsimuste esinemisel rasedusaegsete antikehade kohta küsige julgelt oma arstilt.

 

 

Kasutatud kirjandus

NHS Guidelines for Blood Groups and Red Cell Antibodies in Pregnancy

NHS Guidelines for Rhesus disease

ANZSBT Guidelines for Blood Grouping & Antibody Screening in the Antenatal & Perinatal Setting

Eesti Naistearstide Seltsi ravijuhend, Raseduse jälgimise juhend 2018

Eesti Naistearstide Seltsi ravijuhend, Raseduse katkestamise juhend 2016

 

Koostajad:

Verekabineti juhataja Polina Savitski

Verekabineti juhataja kt Liina Vassil

Naistenõuandla juhataja Pille Vaas

09/2019

 

Allergia on immuunsüsteemi ülitundlikkus mingile allergeenile. Üle saja aasta on allergia ravis kasutatud allergia immunravi (AIR). AIR on immuunsüsteemi ümberõpetamine - ravi käigus manustatakse patsiendile tõusvas annuses töödeldud allergeeni, mille tulemusena väheneb immunsüsteemi reaktsioon antud allergeenile. AIR on tõhus õietolmu-, tolmulesta- ja putukamürgiallergia puhul. Kahjuks looma- ja hallitusseeneallergia korral pole ravitulemused nii heaks osutunud. Ka toiduallergia puhul AIRi enamasti ei kasutata, kuna 85% toiduallergiaga lastest saavutavad taluvuse ka ravita 3. eluaastaks.

AIR on soovituslik patsiendile,

  • kelle allergia pole kontrolli all tavaraviga (antihistamiinid, ninasisene kortikosteroid),
  • kelle ravil on soovimatud kõrvaltoimed või
  • kes ei soovi pikaaegselt ravimeid kasutada.

Uuringud on näidanud, et AIR võib allergilise astmaga patsientidel sümptomeid vähendada ning kõrge astma tekkeriskiga patsientidel astma algust edasi lükata või isegi ennetada.

Ravi alustatakse väikese annusega, mida tõstetakse astmeliselt suurima talutava annuseni – nn säilitusannuseni. Säilitusravi etapil pikendatakse süsteintervalle 4–8 nädalani ja nii jätkatakse ravi aastaringselt 3–5 aastat. Toime kestust on raske prognoosida, aga heal juhul on see 5–10 aastat. Vajadusel võib ravi korrata.

AIRi eeldused:

  • on teada kaebusi tekitav(ad) allergeen(id) - nahatorketestid ja/või vereseerumi IgE antikehad on positiivsed,
  • patsiendi ja tema pere pühendumus pikaajalisele ravile,
  • soovituslik patsiendi vanus >5aasta.

AIRi saab läbi viia kolmel viisil:

  • keelealune tilk,
  • suukaudne manustamine,
  • nahaalune süst.

Keelealune ravi

  • Manustatakse igapäevaselt tilkadena kodus. Ravimit hoitakse külmkapis.
  • Allergia sümptomid vähenevad 80–90% patsientidest.
  • Kõige sagedasemad kõrvaltoimed on sügelus suus ja kurgus ning nohu.
  • Ravi ei sobi patsientidele, kellel esineb õietolmu ja toidu ristallergia.

Suukaudne manustamine

  • Kasutatakse toiduallergiate puhul (piim, muna, pähkel).
  • Immuunravimiks on toiduaine ise tõusvas koguses ja ravi toime püsimiseks on jätkufaasis soovituslik selle igapäevane tarbimine teatud koguses (nt 200ml piima päevas).
  • Allergia sümptomid vähenevad 75–85% patsientidest.
  • Sagedasemad kõrvaltoimed on suu ja kurgu sügelus ning kerge kõhuvalu, neid võib vähendada annuse muutmisega.
  • Ravimit võtta täis kõhuga, pärast vältida paar tundi tugevat füüsilist koormust ja doosi vähendada ägedate infektsioonide ja astma ägenemise ajal.

Nahaalune süsteravi

  • Manustatakse süstidena õlavarde aastaringselt (tolmulesta-, õietolmu-, putukamürgiallergia puhul) või kuurina enne õitsemisaega (õietolmuallergia puhul).
  • Sobib neile, kellel on võimalik regulaarselt arsti vastuvõttudel käia ja kes ei karda süsti.
  • Allergia sümptomid vähenevad 90% patsientidest.
  • Toime algab 6–24 kuud pärast ravi alustamist.
  • Sagedasemad kõrvaltoimed on turse ja punetus süstekohas.
  • Enamus allergilisi reaktsioone süstile esineb esimese 30 min jooksul ja seetõttu peavad patsiendid olema sellel ajal meditsiinipersonali jälgimise all.
  • Süsti jägselt tuleb mõne tunni jooksul vältida tugevat füüsilist koormust, sauna ja alkoholi.

Lisainformatsioon

Ravi kõrvaltoimeid saab vähendada antihistamiinikume võttes, ravi efektiivsust see ei mõjuta.

Ägedate viirusinfektsioonide põdemise ajal tuleb ravis teha paus või vähendada annust.

Koduses apteegis peavad olema antihistamiinikumid ja astmahaigetel ka kiiretoimeline bronhilõõgasti (nt Ventoliin).

Süstekoha valu, turse ja/või punetuse korral võib kasutada külmakotti, antihistamiinikumi, valuvaigistit ja hormoonkreemi.

Allergiline üldreaktsioon ehk anafülaksia esineb väga harva ja enamasti esimese 30 minuti jooksul. Anafülaksia sagedasemad sümptomid on pearinglus, iiveldus ja tursed ning nahalööve. Hingamisraskuste tekkel tuleb otsida koheselt arstiabi.

Koostajad: Katri Paavel ja Pille Kokk
10/2019

 

 

Kasutatud allikad:

Vasar, M. 2016. Immuunravi aitab allergiat leevendada. Kodutohter. Allergia erinumber: 26-28.

Haahtela, T., Hannuksela, M., Terho, E. O. 2002. Allergia. Tallinn: Medicina.

Roberts, G., Pfaar, O., Akdis, C.A., et al. 2018. EAACI Guidelines on Allergen Immunotherapy: Allergic rhinoconjuncitivits. Allergy; 73; 765-798.

Halken, S., Larenas-Linnemann, D., Roberts, G., et al. 2017. EAACI AACI Guidelines on Allergen Immunotherapy: Prevention of Allergy. Pediatr Allergy Immunol; 28; 728-745.

Endosonograafia on diagnostiline uuring, mis võimaldab endoskoopia ajal kasutada ultraheli tehnoloogiat. Uuringu jaoks kasutatakse painduvat endoskoopi, mille otsas on nii videokaamera kui ultraheli andur.  Läbi hammaste vahel oleva huuliku viiakse endoskoobi ots suu kaudu söögitorru, makku ja kaksteistsõrmiksoolde. Uuringu ajal lebate Te vasakul küljel. Vajadusel võib arst uuringu käigus võtta kahtlaselt moodustiselt peenikese nõelaga biopsia. Enne uuringu algust süstitakse Teile ravimeid, mis teevad Teid uimaseks ning seetõttu Te uuringu ajal valu ei tunne, võite vaid tunda kerget ebamugavust. Uuring kestab 40 kuni 90 minutit.  Uuringule tulge koos saatjaga, sest pärast uuringut Te autot juhtida ei tohi.

Uuringuks ettevalmistamine

  • Uuringu tegemise jaoks on oluline, et Teie magu oleks tühi, seetõttu ärge 6−8 tundi enne uuringut midagi sööge ega jooge.
  • Kui Te tarvitate verd vedeldavaid ravimeid (antikoagulante), pidage nõu oma raviarstiga.
  • Kui Teil on kroonilisi haigusi, mille tõttu tarvitate igapäevaselt ravimeid, konsulteerige oma raviarstiga, kes annab Teile täpsed juhised ravimite võtmiseks.
  • Kui Teil on hambaproteesid, eemaldage need enne uuringut.
  • Planeerige ka uuringust taastumist. Leppige kokku, kes Teid pärast uuringut koju viib.

Uuringu riskid

Endosonograafia on üldiselt ohutu protseduur, mida viivad läbi oma ala eksperdid. Kuid nagu igal protseduuril, esineb ka sellel uuringul riske, mis on pigem seotud peennõelbiopsia võtmisega:

  • Veritsus
  • Infektsioon ehk põletik
  • Soole seina või söögitoru perforatsioon ehk mulgustumine
  • Kui peennõela biopsiat võetakse pankreasest, siis ka pankreatiit

Võimalikud tüsistused

Kui pärast uuringut peaksid esinema järgnevad sümptomid, võtke ühendust oma raviarstiga või pöörduge lähimasse erakorralise meditsiini osakonda:

  • palavik,
  • valud rinnus,
  • hingamisraskused, hingeldamine,
  • must või ebatavaliselt tume väljaheide,
  • tugev ja püsiv kõhuvalu.

 

 

Koostaja: Marjaliisa Mikiver, endoskoopiakeskuse õde
09/2019

Balloonenteroskoopia on seedetrakti uuring, mida tehakse nii suu (antegraadselt), kui ka jämesoole kaudu (retrograadselt). Uuring tehakse üldnarkoosis ning seetõttu ei tunne Te mingit valu ega ebamugavustunnet. Balloonenteroskoopia võimaldab uurida peensoolt painduva optilise instrumendi (endoskoobi) abil, mille eesmärgiks on leida ja ravida verejooksu põhjusi peensooles, võtta laboris uurimiseks koeproove, eemaldada polüüpe/võõrkehasid ning laiendada soolekitsuseid.

Uuringuks ettevalmistus

  • Kui Te tarvitate verd vedeldavaid ravimeid (antikoagulante), pidage nõu oma raviarstiga.
  • Kui Te olete diabeetik, pidage ravimite võtmise ja insuliini süstimise osas nõu oma raviarstiga, et vajadusel kohandada oma raviskeemi uuringueelsete toitumispiirangute tõttu.
  • Muud ravimid (näiteks vererõhu ravimid) võite võtta uuringupäeva hommikul paari lonksu veega, kuid jälgige, et ravimid oleks võetud vähemalt 6 tundi enne uuringut.
  • Võtke tarvitatavad ravimid uuringule kaasa.
  • Teavitage oma raviarsti võimalikest allergiatest.
  • Uuringupäeval ega uuringule eelneval päeval ei tohi tarbida alkoholi.
  • Kui Teile tehakse uuring suu kaudu (antegraalselt), siis ärge sööge ega jooge midagi vähemalt 12 tundi enne uuringu toimumist.

Kui Teile tehakse uuring jämesoole kaudu, on oluline, et jämesool oleks täielikult tühjenenud.

Nädal enne uuringut

  • Vältige seemneid sisaldavaid puu- ja köögivilju (näiteks tomatid, maasikad, vaarikad, õunaseemned jne). Vältige ka seemneid sisaldavate mooside söömist.
  • Ärge sööge punapeeti.
  • Vältige seemneid sisaldavaid täisteratooteid (näiteks täisteraleib, seemnetega leib/sai).
  • Ärge tarvitage raua- ega söetablette.

Kaks päeva enne uuringut

  • Võite süüa vähese kiudainesisaldusega toitu (näiteks puljongit, püreesuppi, mahla, kisselli, seemneteta kuivikuid, vorsti, kartuliputru, keedetud kala, seemneteta jogurtit).
  • Jooge piisavalt vedelikku (vähemalt 1,5 liitrit).

Uuringule eelneval päeval

  • Hommikul võite süüa kerge kiudainevaba eine. Rohkem päeva jooksul süüa ei tohi.
  • Juua võib kogu päeva vältel, kuid joogiks sobivad vaid selged vedelikud (näiteks vesi, tee, mahl, puljong, magustatud ja gaseeritud joogid).
  • Ei tohi juua piima (ka kohvi sees mitte), punaseid või muid tugeva värviga või viljalihaga jooke.
  • Jooge sooleloputuslahus vastavalt juhendile. Igapäevased ravimid võtke 1−3 tundi enne loputuslahuse joomist.

Uuringu järgselt

  • Kui uuring teostati suu kaudu, võite kogeda kerget kurguvalu, mis möödub mõne aja pärast.
  • Võite kogeda ebamugavustunnet või kerget gaasivalu seedetraktis. Püüdke sooles olevat gaasi pärasoole kaudu väljutada. Ebamugavustunne kaob paari tunni jooksul.
  • Võite kogeda kerget iiveldust või oksendamist.
  • Pärast arstiga konsulteerimist võite naasta oma tavapärase toitumise ja raviskeemi juurde.

Võimalikud tüsistused

  • Proovitükkide järgselt võib tekkida väike veritsus, mis on enamasti minimaalne ega vaja vereülekannet ega kirurgilist ravi.
  • Soole perforatsiooni ehk mulgustuse teke on väga harva esinev, kuid vajab koheselt kirurgilist ravi.
  • Juhul, kui Teil tekib uuringu järgselt palavik, verejooks või tugev kõhuvalu, pöörduge koheselt valveõe või raviarsti poole. Kodus olles tuleb pöörduda perearsti või lähima erakorralise meditsiini osakonna poole.

 

 

Koostaja: Marjaliisa Mikiver, endoskoopiakeskuse õde

09/2019

Abivahend aitab säilitada erivajadusega ja puudega inimeste (sh laste) võimet hakkama saada igapäevaelu tegevustega ja ennetada tekkinud kahjustuse süvenemist. Abivahenditeks võivad olla näiteks mähkmed, proteesid, poti- ja dušitoolid, kargud, ratastoolid, kuuldeaparaadid jne.

Riigi soodustusega on abivahendid

  • kuni 18-aastastele lastele (puudeta lapsele ainult eriarsti tõendi alusel);
  • 18-aastastele ja vanematele puudega inimestele;
  • alates 16. eluaastast inimestele, kellel on tuvastatud osaline töövõime või töövõime puudumine või töövõime kaotus vähemalt 40 protsenti;
  • vanaduspensioniealistele;
  • inimestele, kellel on kuulmislangus alates 30 detsibellist (kuulmisabivahendi või heli ülekandesüsteemi ostuks) või inimestele, kellel on eemaldatud rind (rinnaproteesi ostuks) või silm (silmaproteesi ostuks).

Abivahendi soetamine

Abivahendi ostu või üürimist toetab riik, kui on olemas:

  • füsioterapeudi, tegevusterapeudi, arsti või õe tõend, kus on abivahendi vajadus välja toodud. Samuti võib abivahendi vajadus olla välja toodud rehabilitatsiooniplaanis.
  • Kehtiv isikliku abivahendi kaart. Kaarti saab taotleda sotsiaalkindlustusameti kodulehekülje kaudu. Kaart saadetakse postiga koju 3-5 päeva jooksul. Kui kaarti ei ole võimalik elektrooniliselt taotleda, saab pöörduda sotsiaalkindlustusameti klienditeenindusse.

Vajaliku abivahendi soetamiseks tuleb pöörduda otse abivahendit müüva ja üüriva ettevõtte poole, millega sotsiaalkindlustusamet on sõlminud lepingu. Infot ettevõtete teeninduskohtade ja kontaktandmete kohta leiab sotsiaalkindlustusameti kodulehelt.

 

Erisuse taotlemine

Mõnikord vajavad inimesed tulenevalt tervislikust või majanduslikust olukorrast erilahendusi. Taotlus erisuse saamiseks tuleb esitada sotsiaalkindlustusametile enne abivahendi soetamist. Erisust saab taotleda juhtudel, kui on vaja:

  • abivahendit, mille maksumus ületab ette nähtud piirhinna (soovitakse piirhinna suurendamist) või abivahendit, millele ei ole kehtestatud hinda*;
  • rohkem abivahendeid kui riigi soodustusega lubatud;
  • abivahendit, mis puudub abivahendite loetelus*;
  • kasutusel oleva abivahendi asemele uut abivahendit enne olemasoleva kasutusaja lõppu (juhul kui olemasolev abivahend on soetatud riigi soodustusega);
  • abivahendi eest tasumisel omaosaluse vähendamist (lisada juurde selgitused ja põhjendused);
  • muud põhjendatud erisust (sh üüritava abivahendi väljaost* jm).

Taotlusele tuleb lisada koopia abivahendi tõendist. Kui abivahendi vajadus on kirjas rehabilitatsiooniplaanis, siis abivahendi tõendit lisada ei ole vaja. 18-26-aastane välismaal õppija peab esitama ka koolitõendi koopia.

* märgitud juhtudel tuleb lisada kaks hinnapakkumust, mis vastavad inimese vajadustele ja on sarnase funktsionaalsusega. Hinnapakkumused peavad olema koostatud erinevate abivahendi ettevõtete poolt.

Lisainfot leiab ameti kodulehelt sotsiaalkindlustusamet.ee/et/puue-ja-hoolekanne/abivahendi-vajajale.

 

Sotsiaalkindlustusamet
612 1360
See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud.

 

Hematoloogia-onkoloogia kliiniku kliiniline psühholoog keskendub oma töös vähktõvega patsientide ja nende omaste aitamisele olukorras, kus neil on raske vähihaiguse ja -raviga toime tulla.

Vähidiagnoosi saanud inimesed tunnevad sageli stressi, muret, ärevust, kurbust, elurõõmu kadumist ja lootusetust. On inimesi, keda häirivad need tunded kaua. Samasuguseid raskusi võivad kogeda ka vähihaige pereliikmed. Kõik patsiendid ei vaja tingimata psühholoogi abi. Uuringud on aga näidanud, et ka mõõdukate vaevuste korral saab psühholoog aidata ärevust alandada, tuju parandada ja igapäevast toimetulekut hõlbustada. Kui Te olete viimastel nädalatel kogenud emotsionaalseid raskusi, võib psühholoogiga rääkimine pakkuda abi ja tuge.  

 

Millised on sagedasemad vähiga seotud probleemid, millega psühholoogi poole pöördutakse?

  • Ärevus, mis on seotud analüüside ja uuringute tegemisega, arsti juurde minekuga, ravi saamisega
  • Viha ja ärritus perekonna ja haiglapersonali suhtes
  • Võimetus kodust väljuda, sest on hirm inimestega suhelda
  • Alanenud meeleolu ning pahameel iseenda ja oma välimuse pärast
  • Lootusetusetunne tuleviku suhtes ja surmahirm
  • Füüsilistest probleemidest tingitud raskused igapäevatoimingute ja -rutiiniga hakkamasaamisel
  • Üksinduse ja isoleerituse tunne
  • Unehäired, mis on tingitud ärevatest mõtetest ja kujutluspiltidest
  • Raskused keha muutustega kohanemisel
  • Seksuaalprobleemid
  • Mure, et vähk tuleb tagasi kohe pärast ravi lõppemist
  • Raskused vähiravi järel eluga kohanemisel, sh rahulolematus töö ja suhetega ning ebakindlus tuleviku suhtes
  • Ravile allumatu kaugele arenenud vähi korral saab psühholoog aidata valmistuda surmaks.

 

Millal probleemid enamasti ilmnevad?

  • Vahetult pärast vähidiagnoosi saamist
  • Kirurgilise ravi järel
  • Kiiritus- või keemiaravi alguses ja pärast seda
  • Uute vähikollete avastamise järel

 

Kuidas psühholoog saab aidata?

Psühholoogi abil saab lahti mõtestada erinevaid muret tekitavaid teemasid ja neist rääkida. Teil on võimalik psühholoogi toel analüüsida olukorda ja teha plaane, kuidas katsumustega paremini toime tulla. Koos psühholoogiga saate õppida paremini lõõgastuma ja leida endale sobiva tegevuse, mis aitab meeleolu parandada. Psühholoog võib olla nõustajaks pereliikmetega suhtlemisel ja ravijärgse eluga kohanemisel.

Psühholoogi juures toimuv on konfidentsiaalne, mis tähendab, et ilma Teie loata ei anta Teiega seonduvat infot kellelegi edasi.

 

Kui sageli on vaja psühholoogi juures käia?

Nõustamise sagedus ja arv sõltub probleemide tõsidusest ja ägedusest. Mõne inimese puhul aitab juba kahest või kolmest korrast, kuid on olukordi, kus oleks soovitav suhelda psühholoogiga rohkem. Ühe nõustamisseansi pikkus on umbes 60 minutit ja kohtutakse vastavalt kokkuleppele kord nädalas, üle nädala või kord kuus.

 

Kuidas saab psühholoogi vastuvõtule tulla?

Psühholoogi tasuta vastuvõtule registreerimiseks

  • andke oma soovist teada raviarstile,
  • helistage telefoninumbrile 731 9407 või
  • kirjutage e-posti aadressil See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud.

 

Koostatud hematoloogia-onkoloogia kliinikus 
04/2019

Hingehoid tähendab tuge ja mõistmist, elujulguse ja lootuse otsimist ka lootusetuna tunduvas olukorras. Hingehoiu aluseks on kristlik inimkäsitlus, mille kohaselt inimene on jagamatu tervik. Sama oluline kui hoolitseda füüsilise poole eest, on hoolitsemine vaimse ja hingelise tasakaalu eest. Hingehoid on osa tööst, mida tehakse inimese kui terviku nõustamiseks ja hoidmiseks. Hingehoid on kannatavale inimesele toeks olemine lähtuvalt abivajaja enda vajadustest ja veendumustest.

Hingehoidja on isik, kes lisaks teoloogilisele haridusele on saanud erilise ettevalmistuse aitamaks haigeid, kriisis olevaid või surevaid inimesi. Lisaks hõlmab hingehoidja töö inimese sügavalt eksistentsiaalseid ja vaimseid vajadusi. Hingehoidja austab inimväärikust, usulisi veendumusi ja inimõigusi inimese taustast, väärtushinnangutest või maailmavaatest olenemata. Ehkki hingehoidjaga saab arutleda ka religioossetel teemadel, ei ole hingehoid misjoni ega kuulutustöö. Oluline on see, mis inimesega toimub ja kuidas ta ise seda tajub.

Hingehoidja ülesanne on vähendada haigustest, õnnetustest, leinast või mõnest elusituatsioonist põhjustatud psüühilise kriisi kahjulikke kõrval- ja järelmõjusid ning aidata inimesel mõista oma praeguse ja tulevase seisundi tähendust oma elus kui tervikus. Haigus või füüsilised kannatused võivad põhjustada kriisi enesehinnangus, identiteedis, suhetes või maailmavaates. Hingehoidja võib olla toeks nende protsesside mõistmisel, lahendamisel ja mõtestamisel. Oluline on seejuures see, et hingehoidlik vestlus ja tugi toimuvad abivajaja enda tingimustel ja rütmis. Hingehoidliku vestluse vundamendiks on vaikimiskohustus ja konfidentsiaalsus.

Haigla personali liikmena aitab hingehoidja parandada patsientide enesetunnet ning ravitöö inimlikku kvaliteeti haiglas.

 

Millal pöörduda hingehoidja poole?

  • Enda või lähedase haigusest põhjustatud kriis
  • Emotsionaalse toe vajadus (hirm, segadus, üksildustunne, ebakindlus, süütunne jne)
  • Eksistentsiaalsed või spirituaalsed küsimused
  • Surm ja lein (surija ja lähedaste toetamine)

 

Hingehoidja poole saab pöörduda

  • Andes oma soovist hingehoidjaga vestelda teada raviarstile või õele
  • Helistades telefonile 5331 9030
  • Kirjutades meilile See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud.

 

Koostatud hematoloogia-onkoloogia kliinikus
04/2019

Eesnäärmevähi kiiritusravis on oluline, et põie ja soole täituvus oleks ühesugune kiiritusravi planeerimise kompuuteruuringul (KT) ja edapidi kogu kiiritusravi ajal. See vähendab ravi kõrvaltoimeid ning võimaldab teha eesnäärme kiiritusravi võimalikult täpselt. Sellest infovoldikust saate juhiseid, kuidas end eesnäärmevähi kiiritusraviks ettevalmistada.

eesnaarme kiiritusravi

 Allikas: https://www.eesnaarmevahk-riskikalkulaator.ee/the-prostate

 

Põie ja soole ettevalmistamise olulisus

Ülal pildil on külgläbilõige mehe vaagnast. Põis asub otse eesnäärme kohal. Sobivalt täitunud põis:

  • liigub eesnäärmest eemale ning seega väheneb kiirituspiirkonda jääva põie maht ja kõrvaltoimed põiele,
  • aitab hoida eesnääret igal ravikorral sarnases asendis,
  • lükkab sooled kiirituspiirkonnast eemale vähendades soolelingude kahjustust.

Eesnääre asub pärasoole kõrval ning tema asukohta mõjutab see, kas pärasool on tühi või täis. Kõige täpsemalt saab eesnärrmevähi kiiritusravi teha siis, kui sool on tühi.

 

Põie ettevalmistamine

Tühjendage põis umbes 1 tund enne raviplaneerimise KT-uuringule tulekut ning enne igat kiiritusravi. Seejärel jooge koheselt 200 ml vedelikku. Kõige parem on juua puhast vett. Hoiduda tuleks mahladest, limonaadidest, teest ja kohvist. Ühe tunni möödudes on põis uuringuks ning raviks piisavalt, samas mugavalt täitunud: tunnete, et põis on täis, kuid suudate veel hoiduda selle tühjendamisest.

Põie hoidmine täitununa võib olla keeruline, eriti kui planeeritud uuringu või kiiritusravi algus hilineb. Püüdke hoiduda põie tühjendamisest, kuid kui see osutub võimatuks, pöörduge radioloogiatehnikute poole. Teil palutakse põis tühjendada ja uuesti täita ning Teie ravi algusaega muudetakse.

 

Soole ettevalmistamine

Raviplaneerimise KT-uuringu ja kiiritusravi ajal peab pärasool olema tühi. Oluline on tühjendada sool ka gaasidest. Sool tuleb tühjendada 1 tund enne raviplaneerimise KT-uuringut ning enne igat kiiritusravi algusaega. Vajadusel kasutage selleks pärasoolde manustatavat kiiretoimelist lahtistit, nt Microlaxi.

 

Gaasivaba dieet

Alates raviplaneerimise KT-uuringule eelnevast päevast ning kogu kiiritusravi ajal pidage gaasivaba dieeti. Uuringu ja kiiritusravi ajal on oluline hoiduda puhitustest, mis mõjutavad pärasoole täituvust ja ravi läbiviimist. Vältida tuleks:

  • kapsast (sh lillkapsas, brokkoli),
  • kuivatatud puuvilju,
  • rasvaseid toite,
  • sibulat, küüslauku ja kaunvilju,
  • karboniseeritud jooke (sh alkohoolsed joogid),
  • vürtsikaid toite,
  • liigset puuviljade tarbimist,
  • liigset toorsalatite tarbimist.

Vedeliku tarbimine

Kiiritusravile eelnevalt ja kiiritusravi ajal on oluline tarbida igapäevaselt piisavalt vedelikku. Soovitatav on tarbida 1,5–2 liitrit vedelikku ööpäevas. Kui vedelikku tarbida liiga vähe, siis imendub raviaegseks põie täituvuseks joodud vedelik kudedesse ning põie täituvus ei pruugi olla piisav. Soovitatav on hoiduda tee, kohvi ning alkoholi joomisest, sest need joogid võivad suurendada tualetis käimise vajadust ja liigselt vedelikku kehast välja viia. Piisav vee tarbimine ergutab ka soolte tööd.

 

Meelespea

  • Raviplaneerimise kompuuteruuringule eelnevast päevast kuni kiiritusravi lõpuni pidage gaasivaba dieeti.
  • 1 tund enne uuringut ja kiiritusravi algusaega tühjendage põis ja sooled. Seejärel jooge põie täitmiseks 200 ml vedelikku. Soole tühjendamiseks kasutage vajadusel pärasoolde manustatavat kiiretoimelist lahtistit, nt Microlaxi. Järgige neid soovitusi põie ja soole osas kuni kiiritusravi lõpuni.
  • Teile antud kellaaeg on uuringu või ravi alguse aeg. Selleks hetkeks peab põis olema täitunud ja sool tühi ning gaasivaba. See tähendab, et ettevalmistustega kiiritusraviks tuleb alustada 1 tund enne raviks ettenähtud kellaaega. Soovi korral võite tulla tund enne ravi kiiritusravi osakonda ja alustada ettevalmistustega kohapeal.

Lisainfo

Hematoloogia-onkoloogia kliiniku kodulehelt (www.kliinikum.ee/ho/) leiate lisainfot kliiniku osakondade ja töötajate, arstide vastuvõtuaegade, hematoloogiliste ning onkoloogiliste haiguste, enesehoolduse jm kohta. Kõik patsientidele mõeldud infovoldikud leiate Tartu Ülikooli Kliinikumi kodulehelt, rubriigist „Patsiendile“.

 

Koostatud hematoloogia-onkoloogia kliinikus

04/2019

Kiiritusravi ehk radioteraapia on paikne ravimeetod kasvajate ravimiseks ioniseeriva kiirgusega. Paratamatult mõjub see ravi ka normaalsetele kudedele ja võib põhjustada erinevaid kõrvaltoimeid. Kõrvaltoimete olemus ja tõsidus sõltuvad paljudest asjaoludest nagu näiteks kiiritusravi doos, ravikordade arv ja Teie üldine seisund.

Selles infovoldikus on kirjas soovitused pea- ja kaelapiirkonna kiiritusega kaasnevate enamlevinud kõrvaltoimete ennetamiseks ja  leevendamiseks.

Pea-kaelapiirkonna sagedamini esinevad kõrvaltoimed

Sagedamini esinevad pea- ja kaelapiirkonna kiiritusravi korral järgmised kõrvaltoimed: haavandid ja/või valulikkus suus, suukuivus, maitsetundlikkuse muutused, valulik ja/või raskendatud neelamine, sülje muutumine tihkemaks ning haavandite teke kurku.

Kõrvaltoimete esinemine on väga indivudaalne. Võivad esineda kõik nimetatutest või mitte ükski. Kõrvaltoimed võivad avalduda umbes kahe nädala möödudes ravi algusest ning need võivad edasise ravi käigus süveneda. Kõrvaltoimed hakkavad üldjuhul tasapisi taanduma 6–8 nädalat peale kiiritusravi lõppu.

Üldised soovitused suuhügieeeni tagamiseks

  • Käige võimalusel hambaarsti juures kontrollis enne ja pärast kiiritusravi. Informeerige oma hambaarsti, et saate kiirituravi pea ja kaela piirkonnale.
  • Peske hambaid peale söömist ja enne magamaminekut. Kasutage pehmet hambaharja (soft) ja fluoriidi sisaldavat hambapastat.
  • Kui Teil on proteesid, eemaldage ja puhastage need iga kord, kui puhastate suud. Eemaldage proteesid magamise ajaks. Kui suus on tekkinud ärritus, kandke proteese võimalikult harva.
  • Kui olete harjunud kasutama hambaniiti, tehke seda kord päevas enne magamaminekut. Kui hambaniidi kasutamine ei ole seni olnud Teile harjumuseks, ärge alustage selle kasutamist kiiritusravi ajal.
  • Võimalusel loputage suud iga söögikorra järel või 4­–6 tunni tagant. Suu loputamiseks sobivad näiteks:
    • 1 tl soola ja/või 1 tl soodat segatuna 1 liitris vees,
    • vesi,
    • alkoholi- ja suhkruvaba suuloputusvahend.
  • Loputamiseks kuristage suud ja kurku umbes 15–30 sekundit ja seejärel sülitage vedelik välja.
  • Kasutage suuhoolduse järgselt huuleniisutajat/huulepalsamit. Ärge kasutage huulepalsamit vahetult enne kiiritusravi, vajadusel pange palsam peale pärast kiiritusravi seanssi.

Suukuivus

  • Kandke endaga kaasas veepudelit ja võtke päeva jooksul tihti väikeseid lonkse. Joomiseks sobivad ka mandlipiim ja kookosvesi. Vältige suhkrustatud gaseeritud jooke.
  • Eelistage pehmeid või vedelaid toite. Kuiva toidu, näiteks riisi või leiva söömisel jooge toidu kõrvale vedelikku või lisage toidule vajadusel kastmeid.
  • Kasutage kodus võimalusel õhuniisutajat (eriti öösiti) ning vältige viibimist konditsioneeriga ruumides.

Nina limaskesta muutused

Kiiritusravi käigus võivad tekkida muutused ka nina sisemuses: kuivus, ninakinnisus, kerged ninaverejooksud. Abi on nina limaskesta niisutamisest soola- või füsioloogilise lahusega või apteegis müüdavate ninaspreidega.

Kuulmislangus, kõrvavalu

Te võite kogeda mõningast kuulmislangust juhul, kui teatud kõrvaosa jääb kiiritatava ala sisse. Kiiritusravi võib põhjustada paistetust ja sellest tulenevat kõrvavalu. Valu tekkimisel rääkige sellest oma ravipersonalile, sest kõrvavalu võib viidata ka infektsiooni tekkimisele.

Ärge püüdke valu tekkimisel kõrva vatipulgaga puhastada või “läbi loputada”.

Suu ja kurgu valulikkus ning neelamisraskused

  • Kui Teil hakkab tekkima raskusi neelamisega või neelamine muutub valulikuks, teavitage sellest ravipersonali. Valulikkust on võimalik leevendada valuvaigistitega.
  • Eelistage pehmeid ja/või vedelaid toite. Vajadusel püreestage toitu.
  • Võtke väikesed suutäied ja mäluge toit korralikult läbi.
  • Lisage toidule kastmeid.
  • Vältige toitusid, mis võivad suud ja kurku ärritada, nagu näiteks:
    • väga kuumad toidud ja vedelikud,
    • kuivad, tahked ja teralised toidud (nt krõpsud, küpsised, toored juurviljad),
    • vürtsid (nt pipar, chilli, karri, mädarõigas),
    • happelised või tsitruselised toidud ja mahlad (nt apelsin, greip, sidrun, laim, ananass, tomat).
  • Vältige alkoholi ja tubaka tarvitamist.

Hääle kähedus

  • Puhake häält võimalikult palju, st vältige pikki vestluseid ja kõva hääle kasutamist. Vältige sosistamist, sest ka see võib kurnata häälepaelu.
  • Kuristage kurku eelpool nimetatud suuloputusvedelikega.
  • Võimalusel kasutage kodus õhuniisutajat.

Probleemid söömise ja joomisega

Mõned kiiritusravist tingitud kõrvaltoimed võivad tekitada vaevusi söömisel ja joomisel. See omakorda võib põhjustada kaalulangust, väsimust ja  vedelikupuudust. Kaalumuutustest tingituna ei pruugi kiiritusraviks valmistatud termoplastiline mask enam sobida ja raviks vajaliku asendi hoidmine võib muutuda raskeks. Kaalulanguse vältimiseks järgige alltoodud nõuandeid ja muutke oma toitumisharjumisi vastavalt tekkinud kõrvaltoimetele.

Söögiisu langus

  • Sööge päeva jooksul sagedasti väikeseid portsjoneid. Kasulik võib olla kindlatest kellaaegadest kinnipidamine.
  • Varuge einestamiseks piisavalt aega. Võimalusel einestage koos pere või sõpradega.
  • Eelistage kalori- ja valgurikkaid toite.
  • Kandke kaasas suupisteid ja joogivett.
  • Lisatoitainete saamiseks võib kasutada vedelaid toidusegusid. Info saamiseks pöörduge raviarsti poole.
  • Vitamiinide ja muude toidulisandite tarvitamise osas tuleb kindlasti konsulteerida oma raviarstiga!

Iiveldus

  • Rääkige vaevusest oma raviarstiga. Iiveldust saab ravimitega leevendada.
  • Sööge-jooge toiduaineid, mis ei ärrita magu, nagu näiteks:
    • toidud-joogid, mis on toatemperatuuril või veidi jahedamad,
    • röstsai, hommikusöögihelbed, soolapulgad, jogurt, õunamahl, nahata kana- või kalkuniliha, pehmed puu- ja juurviljad.
  • Vältige toite ja vedelikke, mis võivad iiveldust süvendada, nagu näiteks:
    • kuumad, tugevasti lõhnavad toidud,
    • vürtsikad, rasvased, praetud toidud,
    • väga magusad toidud,
    • happelised ja tsitruselised toidud ning joogid (apelsin, greip, ananass, tomat),
    • alkohol.

Koostatud hematoloogia-onkoloogia kliinikus
04/2019

Laparoskoopia on endoskoopiline operatsioonimeetod, mille puhul kõhukatteid ei avata kõhulõikega vaid läbi väikeste avauste viiakse kõhuõõnde spetsiaalsed instrumendid. Laparoskoopiliselt on võimalik teostada mitmeid operatsioone: näiteks võtta koetükikesi histoloogiliseks uuringuks, kontrollida munajuhade läbitavust; eemaldada liiteid, munasarja tsüste, väiksemaid emakamüoome ja välja lõigata või koaguleerida (termiliselt hävitada) endometrioosi koldeid, eemaldada munajuhasid, sulgeda verejooksu lõhkenud munasarja puhul, sulgeda munajuhasid steriliseerimise eesmärgil. Lisaks võimaldab laparoskoopia täpsemalt kui ükski teine uurimismeetod diagnoosida mitmeid kõhuõõne organite haigusi (endometrioos, munajuhade sulgus, seesmiste suguteede arenguhäired jt).

LAVH ehk laparoskoopiliselt assisteeritud vaginaalne hüsterektoomia on kombineeritud emaka eemaldamise operatsioon, mille käigus kogu emakas vabastatakse oma sidemetest laparoskoopiliselt, kuid väljutatakse tupe kaudu.

LSCH ehk laparoskoopiline supratservikaalne hüsterektoomia on emaka osaline eemaldamine, emakakael jäetakse alles.

Laparoskoopia eelisteks traditsionaalse avatud kõhuõõne lõikuste ees on oluliselt väiksem kudede trauma, millest tulenevalt on operatsioonijärgne taastumine kiirem, haavavalu ja operatsiooniarm väiksem.

 

Protseduuriks ettevalmistus

Operatsiooni plaan koostatakse koostöös Teie ja Teid opereeriva arstiga, arvestades võimalusel ka Teiepoolseid soove. Operatsioon toimub järgmisel päeval. 

Operatsioonipäeval peate olema söömata-joomata vähemalt 6 tundi enne operatsiooni. Operatsiooni päeval ei tohi suitsetada ega närida närimiskummi, et vältida narkoosi ajal oksendamist ja happelise maosisu sattumist kopsudesse. Operatsioonile eelneva dieedi ja lahtistite kasutamises osas järgige arsti soovitusi.

 

Protseduuri kulg

Operatsioon teostatakse üldnarkoosis. Esmalt täidetakse kõhuõõs süsihappegaasiga läbi spetsiaalse õhunõela. Gaas tõstab kõhu eesseina siseorganitest kõrgemale, tagades sellega hea nähtavuse kõhukoopas ja piisava ruumi instrumentide kasutamiseks. Nahale tehakse 3−4 lõiget: 1,0 cm pikkune lõige nabarõnga lähedale, mille kaudu viiakse kõhuõõnde laparoskoop ja 2−3 umbes 0.5 cm pikkust lõiget alakõhule, mille kaudu viiakse kõhuõõnde instrumendid.

Operatsiooni kestus on keskmiselt 0,5−2 tundi sõltuvalt operatsiooni mahust. Pärast operatsiooni lõpetamist lastakse gaas kõhuõõnest välja ning kõhuhaavad suletakse. Eemaldatud koed (tsüst, müoomisõlm, jt.) saadetakse histoloogilise uuringule, mille käigus uuritakse kudede rakulist ehitust. Uuringu vastuse saadame Teid operatsioonile suunanud arstile 2 nädala möödudes. Histoloogiline uuring võimaldab kinnitada ja täpsustada diagnoosi.

NB! Laparoskoopia ajal võib tekkida olukord, kus planeeritav operatsioon ei ole tehniliselt teostatav. Näiteks esinevad kõhuõõnes tugevad liited, mis takistavad pääsu kõhuõõnde või ei ulatu instrumendid opereeritava piirkonnani rohke rasvkoe tõttu kõhu eesseinal. Samuti võib haigusprotsess osutuda ulatuslikumaks ja vajada laialdasemat juurdepääsu opereeritavale piirkonnale. Sellistel juhtudel minnakse üle avatud kõhuõõne lõikusele.

 

Protseduurijärgne periood

Pärast operatsiooni viiakse Teid väiksemate operatsioonide korral 1-3 tunniks intensiivravi palatisse. Suuremate operatsioonide (LAVH, LSCH) korral viibite intensiivravi palatis järgmise päeva hommikuni. Seejärel viiakse Teid tagasi osakonna palatisse. Haiglas viibite tavaliselt 2−3 päeva.

 

Võimalikud tüsistused ja ohud

Sagedasemad probleemid on lühiajaline kõhuvalu, valu õlgades ja kaelas, tavaliselt need sümptomid mööduvad 2−3 päeva jooksul.

Harva esineb järgmisi tüsistusi: emaka ja emakamanuste põletik, kõhusisene verejooks, tromboos (veresoone ummistumine verehüübega), emboolia (veresoone sulgumine gaasimulliga).

Samuti on harvaesinevad siseorganite (soolte, kusepõie, veresoonte vigastused) mehhaanilised või elektrilised traumad. Selliste tüsistuste tagajärjel on mõnikord vajalik avada kõhuõõs traditsioonilise kõhulõikega.

On võimalikud ka narkoosist tingitud tüsistused. Need on enamasti seotud ülitundlikkusega ravimitele. Võimalik on ka toidu ja joomise keelu eiramisest 

tingitud oksendamine narkoosi ajal ning sellele järgnev oksemasside sattumine hingamisteedesse ja lämbumisoht.

Et viia tüsistuste tekke risk võimalikult väikeseks, palume Teid enne laparoskoopiat informeerida arsti:

  • oma teadaolevatest haigustest ja tarvitatavatest ravimitest (operatsiooni päeval võib ravimeid kasutada ainult kokkuleppel arstiga),
  • oma seisundist operatsioonile tulles (nt viirusinfektsioon),
  • teadaolevast ülitundlikkusest ravimitele.

 

Kodune enesehooldus

Vajadusel kirjutatakse Teile haiglas retsept valuvaigistite või põletikuvastaste ravimite ostmiseks.

Teid kutsutakse järelkontrollile kas opereerinud või operatsioonile suunanud arsti juurde 5-8 päeva pärast. Visiidi käigus eemaldatakse nahalt õmblusniidid.

Haiglas viibitud päevade ajal ning vahetult haiglast lahkumise järgselt viibite töövõimetuslehel. Kui on vajalik töövõimetuslehte pikendada, teeb seda arst esimese ambulatoorse visiidi käigus.

Operatsiooni järgselt on soovitav vältida raskuste tõstmist (üle 5-6kg). Toit peaks olema kergesti seeditav, mitte tekitama kõhugaase ja kõhukinnisust. Suguelu tuleb vältida, kui esineb määrivat voolust või veritsust tupest. Enamasti ei teki operatsioonijärgselt häireid seksuaalsuhetes.

Kindlasti tuleb arsti juurde pöörduda, kui operatsiooni järgselt tekib:

  • kehatemperatuuri tõus üle 37,5°C,
  • tugev valu kõhus,
  • seedetalitluse ja urineerimishäired,
  • rohke ja ebameeldivalt lõhnav eritis tupest,
  • verejooks suguelunditest.

 

Koostajad: dr. Ülle Kadastik ja Kristiina Rull

Urodünaamiline uuring (UD) näitab, mis toimub põies, kui see täitub uriiniga või tühjeneb. UD aitab välja selgitada urineerimiskaebuste (nt uriinipidamatus, sage urineerimine, kontrollimatu tung, põie tühjendamise häire) tekkepõhjuseid ja määrata täpsemat ravi.

UD eesmärk on tuua esile kaebused uuringu ajal, et neid saaks mõõta ja nende põhjused kindlaks teha. UD on näidustatud, kui eelnevad uuringud ei ole välja selgitanud kaebuste põhjust või eelnev ravi pole aidanud. Mõnikord on UD vajalik ka enne planeeritavat operatsiooni.

 

Uuringuks ettevalmistus

Enne uuringut on vaja täita 2–3 ööpäeva jooksul urineerimispäevikut, kuhu tuleb üles märkida kõik urineerimise ajad, kogused, samuti uriinipidamatuse episoodid. Päeviku täitmine võib tunduda ebamugav, kuid põhjalikult täidetuna annab see arstile olulist informatsiooni. Urineerimispäevikut ei pea täitma järjestikustel päevadel, seda võib teha ka üle päeva, kuid päeviku täitmise päeval on oluline süüa ja juua tavapärasel viisil.

Nädal enne uuringut tuleb ära jätta oma tavapärased põieravimid (Driptaan, Detrusitool, Spasmed, Betmiga vms). Mõnikord tuleb ravimit võtta kuni uuringuni, kuid sellisel juhul antakse kindlasti sellest eraldi teada.

Põiepõletikule viitavate kaebuste korral (valulikkus põiepiirkonnas ja urineerimisel) tuleb teha perearsti juures uriinianalüüs, et välistada kuseteede infektsioon. Kui analüüs näitab infektsiooni, siis  tuleb UD uuring edasi lükata, kuni kuseteede infektsioon on välja ravitud.

Uuringupäeval võib süüa ja juua tavapäraselt. Uuringule tuleks tulla mõõdukalt täis põiega.

Kroonilise kõhukinnisuse korral on soovitav eelmine päev võtta lahtistit.

Menstruatsioon ei ole otseselt vastunäidustus, kuid soovi korral võib siis uuringu edasi lükata.

 

Uuringu kulg

Uuringu kestab tavaliselt kokku umbes 30 minutit. Uuringule peab tulema mõõdukalt täis põiega, sest kõigepealt mõõdetakse uriinivoolu kiirust. See näitab põie tühjendamise efektiivust ja võimaliku urineerimistakistuse olemasolu. Selleks palutakse Teil urineerida põis tühjaks spetsiaalsesse anumasse.

Teine etapp on põie täitumisfaasi uurimine. Selleks pannakse põide ja pärasoolde peenikesed kateetrid, mille kaudu täidetakse põit ning mõõdetakse samal ajal rõhku põies ja põie ümber. Kateetri panek võib olla ebamugav, kuid ei ole enamasti valulik, sest protseduuri ajal kasutatakse kohalikku tuimastust. Põis täidetakse aeglaselt steriilse veega, samal ajal registreeritakse arvutiekraanil põiesisese rõhu muutused, aga ka muutused Teie enesetundes, urineerimisvajaduses ja muud kaebused. Aeg-ajalt palutakse Teil köhatada, pressida kõhuga või muuta kehaasendit. Kui põis tundub täis olevat ja tekib ebamugavus või valulikkus, siis täitmine lõpetatakse. Uuringu eesmärk on esile tuua samad kaebused, mis olid pöördumise põhjuseks, seetõttu ei ole vaja karta ega häbeneda näiteks uriinileket protseduuri ajal.

Uuringu kolmandas faasis palutakse Teil põis uuesti tühjendada, kuid seekord põiekateetri kõrvalt, et mõõta samal ajal põiesisest rõhku. See näitab, mis toimub põies tühjenemisfaasis.

Pingutuslekke korral mõõdetakse tavaliselt ka rõhku, mida kusepõie sulgurlihas tekitab uriini väljavoolu takistamiseks. Selleks nihutatakse põies olevat kateetrit paar korda aeglaselt edasi ja tagasi.

Uuringu teostanud arst selgitab Teile tulemusi ja ravivõimalusi, vajadusel lepitakse kokku korduvvisiit saatva arsti juurde.

 

Võimalikud tüsistused

  • UD on üldiselt ohutu protseduur, kuid vahel võib patsientidel esineda sagenenud urineerimisvajadust, kipitustunnet või üksikuid veretilkasid uriinis. Sümptomid peaksid kaduma esimese ööpäeva jooksul. Kaebuste möödumist kiirendab rohke vedeliku tarbimine. Kui kaebused jäävad püsima ka ööpäeva möödudes, siis tuleks perearsti juures teha uriinianalüüs, et välistada infektsiooni.
  • UD protseduuril kasutatakse alati steriilseid vahendeid, kuid sellest hoolimata esineb paaril protsendil patsientidest pärast UD uuringut kuseteede infektsioonile viitavaid kaebuseid. Kahtluse korral tuleks teha perearsti juures uriinianalüüs.

 

Urineerimispäevik

 Kellaaeg 

 Urineeritud 
(x)

  Uriinileke  
(x)

Hügieenisideme
vahetus (x)

    Tung    
(x)

    Kogus    
(ml)

_ _:_ _

         

_ _:_ _

         

_ _:_ _

         

_ _:_ _

         

_ _:_ _

         

_ _:_ _

         

 

 

Koostaja: dr. Jaanus Kahu

03/2019

Mis on südamepuudulikkus?

Südamepuudulikkus on südame pumbafunktsiooni langus, mille tagajärjel ei suuda süda organismi piisavalt varustada hapnikurikka verega. Südamepuudulikkus seisneb kas

  • südame võimetuses kokku tõmbuda ning verd enesest välja paisata või
  • võimetuses lõõgastuda ning verega täituda.

Südamepuudulikkus ei ole iseseisev haigus, vaid tekib teiste südant kahjustavate haiguste tulemusena, kui need haigused on jäänud diagnoosimata või ravimata. Kroonilise südamepuudulikkuse puhul on enamasti tegemist aeglaselt süveneva elukestva haigusega, kuid tervisliku elustiili ja pideva ravimite tarvitamisega saab südamepuudulikkuse süvenemist edukalt aeglustada.


Millised haigused põhjustavad südamepuudulikkust?

Järgnevalt on nimetatud peamised südamepuudulikkuse põhjused.

  • Kõrgvererõhktõbi - kui vererõhk on aastaid kõrge, on südame töökoormus vere väljutamisel veresoontesse liiga suur, ning süda kurnatakse ära.
  • Südame isheemiatõbi - südamelihast verega varustavate veresoonte ehk pärgarterite ateroskleroosi ehk lupjumise tõttu võib häiruda südamelihase normaalne varustamine hapniku ja toitainetega, mistõttu langeb südamelihase töövõime ja südame pumpamisvõime. Südame isheemiatõve sagedasim kaebus on stenokardia ehk rinnaangiin. Südame isheemiatõve äge väljendus - südamelihase infarkt - põhjustab südamelihase äkilise suuremahulise hapniku- ja toitainevaeguse, mistõttu võib osa südamelihasest kärbuda, ning kahjustatud lihasega süda ei jaksa enam normaalselt verd väljutada.
  • Suhkruhaigus ehk diabeet - suhkruhaigetel esineb tervetest inimestest sagedamini kõrgvererõhktõbe ja südame isheemiatõbe, mis on iseseisvad südamepuudulikkuse põhjused.
  • Südame klapirikked - südameklappide ülesanne on tagada vere õigesuunaline liikumine südames. Südame klapirikke korral südameklapp kas ei avane või ei sulgu normaalselt, mistõttu häirub vere normaalne liikumine südames - see koormab südant ning tema pumpamisvõime langeb.
  • Südame rütmihäired - südame pumpamisvõimet häirivad nii kiired kui ka aeglased südame rütmihäired. Kõige sagedasem südamepuudulikkust põhjustav rütmihäire on kodade virvendusarütmia.
  • Südamelihase toksiline kahjustus (nt alkohol, narkootikumid, osa vähiravimeist) - Eestis on üsna levinud alkohoolne südamepuudulikkus - s.o südamepuudulikkus, mis kujuneb pikaajalise alkoholi kuritarvitamise tagajärjel.
  • Kaasasündinud geenimutatsioonid - on teada rida geenidefekte, mis võivad põhjustada südamepuulikkust. Geenidefektidest põhjustatud südamepuudulikkus avaldub tavaliselt nooremas eas.

Krooniline südamepuudulikkus kulgeb ägenemiste ja ägenemiste vaheliste stabiilsemate perioodidega. Südamepuudulikkuse ägenemist ja sellest tingitud haiglaravi vajadust võivad põhjustada: ravisoovituste eiramine (nt ravimite ebajärjepidev võtmine), elustiilisoovituste eiramine (nt liigne vedelikutarbimine, liigsoolane toit, alkoholiga liialdamine), liigkõrge vererõhk, rütmihäired, kehvveresus ehk aneemia, palavikuga kulgevad ägedad haigused. Ägenemiste vältimiseks järgige Teile antud elustiili- ja ravisoovitusi!


Milliseid kaebuseid põhjustab südamepuudulikkus?

Harvadel juhtudel kulgeb südamepuudulikkus oluliste kaebusteta, enamasti on kaebused siiski olemas. Järgnevalt on nimetatud südamepuudulikkuse peamised kaebused.

  1. Väsimus, nõrkus - tekivad langenud südame pumbafunktsiooni tõttu organismi ebapiisavast verega varustamisest, eriti koormusel. Väsimuse tõttu võib langeda (füüsiline) töövõime.
    • Vältige raskeid füüsilisi pingutusi: ärge tõstke raskeid esemeid, püüdke koormused jaotada väiksemateks osadeks, poes käies kasutage kandekäru.
    • Leidke võimalus puhkamiseks, kui olete väsinud.
    • Püüdke iga öö magada vähemalt 7-8 tundi.
    • Vältige füüsilist tööd liiga külmas, soojas või niiskes.
  2. Õhupuudus - tekib vedelikupeetusest kopsudes, kui süda ei suuda verd kopsudest vastu võtta ega endast välja pumbata. Õhupuudus avaldub esmalt koormusel, südamepuudulikkuse süvenedes võib see aga tekkida ka rahuolekus, avaldudes nt öösiti esinevate äkiliste õhupuuduse hoogudena, mis sunnivad lamavast asendist istuma tulema. Öist õhupuudust võib leevendada magamine poolistuvas asendis (mitme padjaga).
  3. Tursed - tekivad vedelikupeetusest kudedes, kui süda ei suuda eri kehaosadest pärit verd vastu võtta ega endast välja pumbata. Südamepuudulikkusega patsiendid kaebavad turseid hüppeliigeste piirkonnas, säärtel, harvem reitel, kõhunaha all. Kõhuümbermõõt võib suureneda vedeliku kogunemise tõttu kõhuõõnes ning seedehäired ja kõhuvalu võivad olla viited seedeelundite vedelikuliigsusest. Tursete tõttu häirub naha verevarustus ja võivad tekkida haavandid, millest eritub tursevedelikku. Vedeliku ümberpaigutumine kudedesse võib põhjustada uriinikoguse vähenemist.

Vedeliku kogunemisest kehas annab märku kaalutõus. Kaaluge end igal hommikul ja pidage kaalupäevikut. Kaalutõus üle 2 kg 3 päeva jooksul viitab liigsele vedeliku kogunemisele organismis. Küsige oma arstilt või õelt, kas võite sellisel juhul võtta rohkem diureetikumi kui tavaliselt!


Kuidas südamepuudulikkust diagnoositakse?

Südamepuudulikkuse diagnoosi paneb arst, võttes arvesse patsiendi kaebused, varasemad haigused, terviseseisundi ning uuringute tulemused. Diagnoos eeldab mitmete südameuuringute teostamist, mis võivad nõuda patsiendi mõnepäevast haiglas viibimist. Südamepuudulikkuse diagnoosimisel on keskseteks uuringuteks südame ultraheliuuring ehk ehhokardiograafia, kardiogramm ehk EKG ja vereanalüüsid.


Kuidas südamepuudulikkust ravitakse?

Südamepuudulikkuse ravi nurgakiviks on südamepuudulikkust põhjustava haiguse ravi. Nt kui südamepuudulikkus on tingitud kõrgvererõhktõvest, peab hoolt kandma selle eest, et vererõhk oleks hästi kontrolli all.  

Südamepuudulikkuse kaebuste leevendamiseks kasutatakse diureetikume ehk veeväljaajajaid (nt furosemiid, torasemiid). Diureetikumid põhjustavad urineerimisvajaduse sagenemist - see on tülikas, kuid nii eemaldatakse kehast liigne vedelik ning vabanetakse tursetest ja õhupuudusest. Efektiivse diureetikumraviga normaliseerub vedelikupeetuse arvel suurenenud kehakaal. Diureetikumid on ainukesed südamepuudulikkuse ravimid, mille doosi võib arst lubada Teil ise muuta - tursete, õhupuuduse ja kehakaalu kiirel tõusul (u 2 kg 3 päeva jooksul) suurendate diureetikumi annust ning kaebuste leevenemisel ja kaalu normaliseerumisel vähendate või jätate ära. Küsige oma arstilt, täpseid juhiseid!

Ärge tarvitage ülemäära palju vedelikku, see võib nullida diureetikumidest saadava efekti! Kui Teil on uriinipidamatus, võivad diureetikumid seda süvendada - rääkige probleemist julgelt oma arstile või õele või pöörduge abi saamiseks inkotuppa.

Diureetikumid aitavad leevendada südamepuudulikkuse kaebuseid, kuid haiguse süvenemist nad ei aeglusta. Haiguskulu aeglustamiseks kasutatakse peamiselt kolme eri ravimigruppi kuuluvaid ravimeid: angiotensiini konverteeriva ensüümi ehk AKE-inhibiitorid (nt ramipriil), beetablokaatorid (nt metoprolool) ja mineralokortikoidretseptori antagonistid (nt spironolaktoon). Sageli soovitatakse tarvitada kõiki kolme tüüpi ravimit korraga. Ehkki Te ise ei pruugi tunda, et need ravimid kaebuseid leevendaksid, on nende ravimite järjepidev (sageli eluaegne) ja piisavas annuses tarvitamine siiski vältimatud südamepuudulikkuse kulu aeglustamiseks. Nende ravimite kõrvaltoimeks on mõningane vererõhu langus, mis pole enamasti ohtlik. Ärge muutke nende ravimite annuseid ega katkestage ravi ilma arstiga nõu pidamata!

Kaugele arenenud südamepuudulikkuse puhul, kui suukaudse ravi võimalused on ammendunud, võib südamepuudulikkuse kulu aeglustamiseks abi olla nutikast rindkere sisse paigaldatavast seadmest - südamepuudulikkuse ehk resünkroniseerivast südamerütmurist või südamevatsakest abistavast seadmest. Nende seadmete paigaldamine eeldab, et patsiendi südamepuudulikkus vastab teatud kriteeriumidele. Raskeimatel juhtudel ravitakse südamepuudulikkust südamesiirdamisega.


Kuidas saate ise oma südamepuudulikkust kontrolli all hoida?

Üldised soovitused

  1. Tundke oma haigust ja selgitage:
    • mis on Teie südamepuudulikkuse põhjus;
    • millised kaebused viitavad haiguse ägenemisele ja mida sel juhul teha;
    • milliseid ravimeid Te tarvitate ja milleks (kandke oma raviskeemi endaga kaasas);
    • kes on Teie esmane meditsiinikontakt, kui vajate professionaalset abi.

Kui Te ei tea vastuseid neile küsimustele, pöörduge julgelt oma perearsti, südamearsti või südamepuudulikkuse kabineti õe poole.

  1. Käige regulaarselt arsti või õe vastuvõtul! Kerge ja mõõduka südamepuudulikkusega patsiendid on üldiselt perearsti ja pereõe, raske südamepuudulikkusega patsiendid südamearsti või südamepuudulikkuse kabineti õe jälgimisel.
  2. Kaaluge end hommikuti samal ajal ning märkige tulemus üles kaalutabelisse! Kehakaalu kiire tõus võib olla viide vedelikupeetusest ja südamepuudulikkuse ägenemisest. Teadke oma eesmärkkaalu - s.o kaal ajal, kui südamepuudulikkus on stabiilne ning vedelikupeetuse tunnused puuduvad.
  3. Selgitage, kas võite kehakaalu tõustes oma diureetikumi annust ise mõneks ajaks tõsta. Võtke diureetikum sisse hommikul tühja kõhuga, siis väljutab keha liigse vedeliku päevasel ajal. Ärge muutke teiste ravimite annuseid omavoliliselt!
  4. Vältige liigset vedelikutarvitamist! Kerge või mõõduka südamepuudulikkuse korral soovitatakse piirata vedelike tarvitamist 1,5-2 liitrini päevas (kõik vedelikud kokku- sh ka nt supivedelik). Raske südamepuudulikkuse korral võib olla vajalik veel suurem vedelikupiirang. Reegel on, et tarvitatava vedeliku hulk peab olema võrdne organismist uriini jm moel väljutatava vedeliku hulgaga.
    • Mõõtke soovitatav päeva vedeliku norm juba hommikul teadaoleva mahuga nõusse, siis on Teil ülevaade tarvitatavast vedeliku hulgast. Parim janu korral on vesi.
    • Janu vastu võib aidata jääkuubikute või külmutatud marjade ja puuviljade lutsutamine, suhkruvaba närimiskummi närimine, sage hambapesu, suuloputamine jaheda alkoholivaba suuveega.
  5. Seksuaalne aktiivsus ei ole keelatud, kui see ei põhjusta kaebuseid. Raske südamepuudulikkusega patsientidel ei ole soovitatav kasutada potentsi parandavaid ravimeid.
  6. Vaktsineerige end iga-aastaselt gripi vastu!
  7. Depressioon ja ärevus on südamepuudulikkusega patsientide seas sagedased. Kui kogete püsivat meeleolu langust, rõõmutunde puudumist või ärritute kergesti, rääkige sellest julgelt oma arstile või õele või pöörduge psühholoogi/psühhiaatri poole.
  8. Reisile minnes võtke kaasa kirjalik haiguslugu ja raviskeem ning piisav hulk ravimeid! Ärge mine reisile südamepuudulikkuse ägenemise ajal või vahetult selle järgselt. Arvestage, et kuumas kliimas võib vedelikutasakaal erineda kodusest olukorrast.
  9. Vältige suitsetamist ja liigset alkoholi tarvitamist.

Liikumine

Regulaarne kehaline aktiivsus treeningute ja igapäeva koormusena (poes käimine, lume lükkamine jm) on südamepuudulikkuse ravi osa. Südame- ja skeletilihaste funktsionaalsuse säilitamine aitavad parandada iseseisvat toimetulekut ja töövõimet, hoida kontrolli all südamepuudulikkuse kaebuseid ning vähendada haiglaravi vajadust.

  • Soovituslik on tegeleda nii aeroobse (kõndimine, sörkimine, rattasõit, ujumine) kui jõusaalitreeninguga, viimase puhul eelistage oma keharaskusega harjutusi lisaraskuste asemel.
  • Treeningu regulaarsuse tagamiseks leidke endale sobivaim liikumisviis, treenige sel ajal päevast, mil tunnete end kõige reipamana, ning leidke endale treeningkaaslane.
  • Enne treeningutega alustamist pidage nõu oma arsti või õega või pöörduge võimalusel taastusraviarsti või füsioterapeudi vastuvõtule.
  • Alustage madala intensiivsuse ja lühikeste treeningutega, koormust ning treeningu aega järk-järgult tõstes. Eesmärgiks võiks olla selline treeningu intensiivsus, mille ajal suudaksite vajadusel kaaslasega rääkida täislausetega. Paras treeningpulss vastab 60-80%-le ealisest maksimaalsest pulsist (maksimaalne pulss = 220 x/min – vanus aastates). Alustada võib 5-10 minutilistest treeningutest päevas, kuid eesmärgiks võiks olla 5-7 30-minutilist aeroobset ja 2 sama pikka jõusaalitreeningut nädalas.
  • Jaotage treening kolme etappi: soojendus (nt 5 min aeglast kõndi), põhiosa (20 min tempokamat kõndi), lõdvestus (5 min aeglasemat kõndi ja venitusharjutusi).
  • Jälgige treeningu ajal oma enesetunnet! Katkestage treening, kui tekib valu rinnus, äkiline õhupuudus, nõrkus, pearinglus, higistamine.
  • Korraldage oma igapäevane füüsiline koormus selliselt, et saaksite piisavalt liikuda (nt kasutage lifti asemel treppe, käige koeraga jalutamas, käige poes jala).
  • Südamestimulaatori või vatsakest abistava seadme olemasolu ei ole liikumise vastunäidustuseks.
  • Ehkki liikumine on kõigile kasulik, peab raske südamepuudulikkuse korral õppima pidama piiri füüsiliselt raskete (majapidamis)töödega. Ärge vedage nt mitut rasket toidukotti jalgsi korrusmaja kõrgematele korrustele, lund lükates eelistage rahulikku tempot jne. Võtke igapäevategevusteks aega ning jaotage need ühtlaselt päeva peale ära.

Toitumine

Teadlik toitumine aitab hoida kontrolli all südamepuudulikkust põhjustavad haigused ning leevendada südamepuudulikkuse kaebuseid. Südamesõbraliku toitumise põhireeglid südamepuudulikkusega patsientidele on samad mis tervetele inimestele:

  1. Sööge mitmekülgselt - tarbige iga päev teraviljasaaduseid (8-13 portsjonit), köögi- ja puuvilju (5-9 portsjonit), piimatooteid (2-4 portsjonit) ning liha, kala või mune (2-4 portsjonit).
    • Teraviljasaadused: 1 portsjon on 30 g leiba või sepikut, 90 g kartulit või 1 dl putru või pastat.
    • Köögi- ja puuviljad: 1 portsjon on 1 puuvili (100 g), 2 dl marju või puuviljamahla, 15 g kuivatatud puuvilju ja marju, 100 g köögivilju toorena või keedetult, 200 g köögiviljamahla või 30 g kuivatatud kaunvilja.
    • Piimatooted: 1 portsjon on 1 klaas väherasvast piima, jogurtit või keefirit, ½ klaasi täispiima, 50 g 10% kohvikoort, 100 g lahjat kohupiima, 50 g magusat kohupiimakreemi, 50 g piimajäätist või 20 g juustu.
    • Liha, kala, munad: 1 portsjon on 50 g väherasvast liha, 2 viinerit, 3 viilu vorsti, 50 g maksapasteeti, 50 g kalafileed, 100 g räime, 25 g soolakala või kalakonservi või 1 muna.
  2. Sööge toitu normaalses koguses, et hoida optimaalset kehakaalu.
  3. Eelistage väherasvaseid toiduaineid.
  4. Eelistage tervislikke toiduvalmistamise viise.
  5. Piirake maiustuste ja karastusjookide (2-4 portsjonit päevas) ning alkoholi tarbimist.
    • Suhkur, maiustused: 1 portsjon on 2 tl suhkrut, mett või moosi, 2 küpsist, 10 g šokolaadi või 150 g limonaadi.
  6. Eestlased tarvitavad keskmiselt 10-15 grammi keedusoola päevas, s.o on u 2-3 korda rohkem kui organism vajab. Liigne keedusool toimib kui käsn, hoides kinni vee molekule ja soodustades tursete teket. Seetõttu on keedusoola tarvitamise teema oluline just südamepuudulikkusega patsientide puhul. Raske südamepuudulikkuse korral võib olla mõistlik keedusoola tarbimise piiramine 2,5-5 grammini (0,5-1 tl) päevas. Selle saavutamiseks:
    • asendage keedusool toiduvalmistamisel järk-järgult soolavabade ürtide või vürtsidega. Maitsemeel harjub ajapikku vähema soolaga.
    • Hoidke soolatops köögikapis, mitte laual, kus see on kergesti kättesaadav.
    • Lisage sool toidule vajadusel alles pärast selle maitsmist.
    • Poes käies harjuge lugema pakenditelt toitumisalast infot ja valige väiksema soolasisaldusega toiduained. Vältige naatriumirikkaid toiduaineid nagu sink, suitsuvorst, pasteet, viinerid, valmissalatid, kalakonservid, juust, soolatud või ja margariin, salatikastmed, majonees, purgisupid.
    • Eelistage valmistoitudele, pooltoodetele ja väljas söömisele ise tehtud toite.

Südametervislike toitumissoovituste kohta saate täpsemat infot Tervise Arengu Instituudi veebilehtedelt (toitumine. ee, terviseinfo.ee).

 

Kasutatud kirjandus

www.heartfailurematters.org

Achttien, R. J. jt. 2013. Exercise-based cardiac rehabilitation in patients with coronary heart disease: a practice guideline

Ades, P. A. jt. 2013. Cardiac Rehabilitation Exercise and Self-Care for Chronic Heart Failure

Lukmann, A. jt. 2005. Eesti juhised südamehaigete taastusraviks

Mei, K. jt. 2005. Infomaterjal "Toitumine ja liikumine"

Peer, N. 2017. Nutritions for patients with heart failure

Piepoli, M. F. jt. 2016. European Guidelines on cardiovascular disease prevention in clinical practice

 

Koostajad: Tuuli Teeäär, Ülle Miitel, Elviira Vool, Annika Elmet, Märt Elmet, Marit Aasaru

02/2019

Käesolev infoleht selgitab, miks on vajalik määrata raseduse ajal Teie veregrupp ning erütrotsütaarsete antikehade olemasolu ning kuidas mõjutab saadud tulemus Teie raseduse jälgimist.

Mis on veregrupp?

Inimese veregrupp on määratud antigeenidega, mis asuvad tema punaliblede ehk erütrotsüütide pinnal. Veregrupp on erütrotsüütide pinna pärilik omadus, mis on määratav juba lootel. Tähtsamateks veregrupisüsteemideks on AB0- ja RhD-süsteemid. AB0-süsteemis on neli veregruppi – A, B, AB ja 0. Tähtnimetused viitavad sellele, millise grupi antigeenid inimese erütrotsüütide pinnal on.

Vere Rh(reesus)-kuuluvus võib olla kas positiivne või negatiivne.  See sõltub D-antigeeni olemasolust punaliblede pinnal. Kui D-antigeen on olemas, siis on inimene RhD-positiivne ja kui D-antigeen puudub, siis RhD-negatiivne. Nende kahe veregrupisüsteemi tulemust väljendatakse enamasti koos: näiteks A RhD-positiivne, B RhD-negatiivne.

Lisaks mainitud veregrupisüsteemidele on veel hulgaliselt teisi nagu Kell, Kidd, Duffy, Lewis jne. Kõigi nende veregrupisüsteemide vastu võib organism toota antikehi, kui tal endal vastav antigeen puudub.

Mis on antikehad?

Antikehad on organismi poolt toodetavad kaitsevalgud võitlemaks kõige vastu, mis võib organismile olla võõras. Antikehad on loomulik osa immuunsüsteemist ja kaitsevad meid. Enamikul täiskasvanutest on loomulikud antikehad AB0-süsteemis nende antigeenide vastu, mis puuduvad tema enda erütrotsüütidel. Näiteks A veregrupiga inimesel on loomulik anti-B, B veregrupiga inimesel loomulik anti-A ning 0 veregrupiga inimesel nii anti-A kui anti-B antikehad.

Immuunantikehi teiste süsteemide antigeenide vastu esineb harva. Viimaste tekkimiseks on kaks peamist võimalust. Antikehad tekivad kas vereülekande järgselt või raseduse käigus. Enamasti ei tea inimesed ise, kas nende organismis on erütrotsütaarseid antikehi. Antikehade olemasolu ei ohusta kuidagi nende tervist ega enesetunnet. Info antikehade kohta on vajalik vaid juhul, kui inimene vajab vereülekannet või on rase. Erütrotsütaarsete antikehade leidmiseks tehakse laboris antikehade sõeluuring.

Kuidas tekivad antikehad raseduse ajal?

Loode pärib pooled oma veregruppi määravatest erütrotsütaarsetest antigeenidest emalt ja pooled isalt. Raseda organismile on loote isalt päritud antigeenid võõrad. Kui raseduse ajal satuvad loote erütrotsüüdid Teie vereringesse, võib Teie organism hakata nende vastu tootma antikehi. Loote erütrotsüüte võib sattuda ema organismi ka sünnitusel, raseduse katkemisel või abordi järgselt. Antikehad tekivad umbes kolmel rasedal sajast.

Miks on veregrupi, RhD kuuluvuse ja antikehade määramine raseduse ajal oluline?

Tähtis on tekkinud antikehad Teie veres tüpiseerida selleks, et kui Teie ise vajate raseduse ajal või sünnitusel vereülekannet, oleks võimalik Teile kiiresti leida sobiv doonorveri. Samuti on see info vajalik, kui vereülekannet vajab Teie vastsündinu, sest Teie antikehad lähevad läbi platsenta ja vastsündinul võivad olla samad antikehad, mis Teil.

Kui olete RhD-negatiivne, saab Teie arst Teid nõustada anti-D antikehade tekke vältimise osas. Kui antikehad on juba tekkinud, on vajalik tavapärasest sagedasem antikehade tiitri ehk taseme määramine.

Mis on verekaart ja miks on vaja seda alati kaasas kanda?

Kõigil rasedatel määratakse raseduse alguses veregrupp ja teostatakse erütrotsütaarsete antikehade sõeluuring. Kui antikehi ei leita, korratakse analüüsi raseduse teises pooles. Kui antikehad tuvastatakse, sõltub edasine jälgimine leitud antikehade tüübist ja tasemest. Kuna raseduse ajal võite sattuda ootamatult erinevatesse haiglatesse, peaks info veregrupi ja antikehade kohta olema Teil alati kaasas. Seepärast antakse Teile rasedusega arvele tulles alati verekaart ja palutakse seda kogu raseduse vältel kaasas kanda.

Hoidke verekaarti endaga ka vahetult pärast sünnitust, sest kui vereülekannet peaks vajama vastsündinu, on info ema antikehade kohta väga oluline.

Kas kõik antikehad on ühtviisi olulised ja kuidas mõjutavad antikehad loodet?

On antikehi, mis võivad läbi platsenta loote vereringesse sattudes kahjustada tema organismi. See omakorda võib lootel või hiljem vastsündinul põhjustada aneemiat ehk kehvveresust, naha ja limaskestade kollasust ning rasketel juhtudel väga tõsiseid kahjustusi. Sellist seisundit nimetatakse loote või vastsündinu hemolüütiliseks tõveks ning selle sagedasim põhjustaja on anti-D antikeha. Anti-D antikeha võib tekkida juhul, kui Teie olete RhD-negatiivne ja Teie loode on RhD-positiivne. Kuna loote veregruppi Eestis raseda rutiinse jälgimise käigus ei määrata, jälgitakse kõiki RhD-negatiivseid rasedaid hoolikalt antikehade tekke osas ning kasutatakse vajadusel ennetavat ravi (vt. all). Oluline on ka see, et kord juba tekkinud anti-D antikehad võivad ohustada iga järgnevat RhD-positiivset loodet.

Teiste veregrupisüsteemide antikehadest võivad loodet enim kahjustada anti-c ja –K antikehad, aga ka anti-E, -C, -e ja -k antikehad. Kõigi nende antikehade avastamisel tuleb teatud aja tagant määrata nende tase veres ja Teie arst võib seetõttu kutsuda Teid sagedamini kontrolli.

Mõne antikeha puhul võib Teie arst paluda ka lapse bioloogilisel isal vereproov anda. See on vajalik selleks, et hinnata, kas lootel võib esineda antigeen, mille vastu Teil on antikeha. Kui isal esineb vastav antigeen, võib see olla ka lootel ja antikeha tase vajab täiendavat jälgimist. Kui isal vastavat antigeeni ei ole, ei saa ka lootel seda olla.

Harvadel juhtudel võib olla vajalik teha lootele vereülekanne juba raseduse ajal – seda nimetatakse intrauteriinseks ehk emakasiseseks vereülekandeks. Erandjuhtudel võib olla vajalik sünnituse enneaegne esile kutsumine.

Joonisel on näidatud antikehade tekke mehhanism anti-D näitel:                          

antikehad1

RhD-negatiivsel emal on RhD-positiivne loode

      antikehad2

Platsenta kaudu võivad loote vererakud sattuda ema vereringesse ning ema organism võib hakata tootma loote Rh-faktori vastu anti-D antikehi

 antikehad3

Järgmise raseduse ajal platsenta kaudu loote vereringesse sattudes võivad anti-D antikehad kahjustada RhD-positiivset loodet

 

Mis saab siis, kui laps on sündinud?

Pärast sünnitust uuritakse vastsündinut aneemia suhtes ning lastearstid rakendavad vajadusel täiendavat jälgimist. Võib juhtuda, et vastsündinu vajab ka vereülekannet.

Kuidas saab anti-D-antikehade tekkimist ära hoida?

Kui olete RhD-negatiivne ja Teil ei ole leitud anti-D antikehasid, võib Teie arst nende tekkimise ennetamiseks soovitada Teile teatud olukordades anti-D immunoglobuliini manustamist. See on ravim, mis sisaldab anti-D antikehasid ning ennetab antikehade teket Teie enda organismi poolt.

Millal on vajalik profülaktika anti-D immunoglobuliiniga?

Sünnitusjärgselt määratakse alati RhD-negatiivse ema vastsündinu veregrupp. Kui see on RhD-positiivne, tehakse emale kolme päeva jooksul pärast sünnitust anti-D profülaktika.

Lisaks manustatakse Eestis anti-D immunoglobuliini amniotsenteesi, koorionbiopsia ja loote välise pöörde järel. Sageli ka raseduse katkemise või katkestamise järel, kui rasedus oli kestnud rohkem kui 9 nädalat ning vahel emakavälise raseduse operatsiooni järel.

Kas anti-D-antikehade manustamisel on kõrvaltoimeid?

Nagu igal ravimil, võivad ka anti-D immunoglobuliini süstimisel esineda kõrvaltoimed. Sagedasemaks on valulikkus süstekohal, mis võib püsida mõnest tunnist paari päevani. Mõningatel juhtudel võib tekkida kerge palavik, peavalu või lööve. Väga harva võib tekkida väljendunud allergiline reaktsioon.

Küsimuste esinemisel rasedusaegsete antikehade kohta küsige julgelt oma arstilt.

 

Kasutatud kirjandus

NHS Guidelines for Blood Groups and Red Cell Antibodies in Pregnancy

NHS Guidelines for Rhesus disease

ANZSBT Guidelines for Blood Grouping & Antibody Screening in the Antenatal & Perinatal Setting

Eesti Naistearstide Seltsi ravijuhend, Raseduse jälgimise juhend 2018

Eesti Naistearstide Seltsi ravijuhend, Raseduse katkestamise juhend 2016

 

 

Koostajad: verekabineti juhataja Liina Vassil ja naistenõuandla juhataja Pille Vaas
01/2019

Vereülekande käigus kantakse Teile üle doonori verest valmistatud verekomponente. Verekomponendid võivad olla erütrotsüüdid, trombotsüüdid, värskelt külmutatud plasma või krüopretsipitaat. Doonorveri kogutakse, pakendatakse, säilitatakse ning kontrollitakse haiguste suhtes verekeskuses. Üle kantakse see Teile haiglas. Vereülekande vajaduse üle otsustab Teie raviarst kaaludes alati põhjalikult saadavat kasu ja võimalikke riske.

Näidustused

Vereülekande näidustused on seotud verekaotusega või mõne kindla vere komponendi asendamise vajadusega. Verekaotus võib kaasneda trauma, operatsiooni, sisemise verejooksu või sünnitusega. Verekomponente võib vaja olla asendada aneemia, hüübimishäirete, kasvajate, vereloome- ja neeruhaiguste korral. Seejuures kaalutakse alati esmalt teisi ravivõimalusi ja vereülekande kasuks otsustab Teie arst siis, kui  see on vältimatu. Teile määratakse sobiva verekomponendi ülekanne vastavalt Teie haigusele ja seisundile.

Vastunäidustused

Vastunäidustused vereülekandele puuduvad. Vereülekannet tehakse vajadusel igas eas patsientidele. Teatud haiguste puhul võib aga esineda suhteline vastunäidustus kindla verekomponendi ülekandeks, näiteks värskelt külmutatud plasma mõnede plasmavalkude talumatuse korral või erütrotsüütide suspensioon raua ülekoormuse korral. Sobiva doonorvere leidmine võib osutuda raskeks, kui Teie veres tuvastatakse mõne veregrupisüsteemi vastased antikehad.

Alternatiivid vereülekandele

Verekaotust kuni 1,5 liitrit talub organism suhteliselt hästi, eriti kui see on toimunud pikema aja vältel. Alati ei ole vaja kaotatud verd asendada. On ravimeid, mis võivad teatud juhtudel vähendada kehvveresuse (aneemia) kujunemise riski. Samuti on tähtis piisav raua ja mineraalainete sisaldus igapäevases toidus. Plaanilistel operatsioonidel on vahel võimalik kasutada ülekandeks patsiendi enda varem kogutud verd või operatsiooniväljalt kogutud verd (sel juhul on tegemist autoloogse vereülekandega). Teatud ravimid ja kirurgilised tehnikad aitavad vähendada verekaotust operatsioonil. Juba välja kujunenud verekomponentide kaotuse asendamiseks ei ole täna siiski vereülekandele ühtki toimivat alternatiivi.

Ettevalmistus vereülekandeks

Kui Teie raviarst on määranud Teile raviks erütrotsüütide suspensiooni ülekande, võtab õde Teilt esmalt vereproovi veregrupi, reesuskuuluvuse (RhD)  ja erütrotsütaarsete antikehade määramiseks ning vormistab Teile verekaardi. Kõik inimesed kuuluvad ühte järgmistest veregruppidest:  A, B, AB või 0 ning on kas RhD-positiivsed või RhD-negatiivsed. Doonorveri sobitatakse vastavalt Teie veregrupile. Alati ei tule tingimata üle kanda sama veregrupi verd, vahel on vajalik doonorvere asendamine, mis toimub kindla skeemi alusel. Sobivusproovi tegemiseks doonorverega võetakse Teilt teine vereproov. Verd võttes küsib õde Teilt alati nime ja sünniaega või kontrollib neid andmeid Teie randmepaelalt. Kui õde Teie nime ei küsi, ärge peljake sellele tema tähelepanu juhtida. Kahekordne vereproov on vajalik selleks, et välistada inimliku eksimise võimalus patsiendi tuvastamisel. Kui kõik analüüsid on tehtud, tuuakse osakonda spetsiaalselt Teie jaoks valitud ja sobitatud verekomponendid. Vahetult enne vereülekande alustamist määrab õde Teie voodi juures veelkord Teie veregrupi ning kontrollib samas veregruppi ka doonorvere kotist. Kindlasti küsib ta Teie nime või kontrollib seda randmepaelalt. Enne vereülekande alustamist kontrollib õde ka Teie seisundit, mõõdab kehatemperatuuri ja vererõhu.

Kui arst on Teile määranud plasma või trombotsüütide ülekande, ei ole korduv veregrupi kontroll ja eelnev sobivusproov vajalik. Kui tegemist on erakorralise või eluohtliku situatsiooniga, on lubatud kõrvalekalded tavapärasest tegevuste järjekorrast ja erütrotsüütide ülekanne võidakse teha ka ilma eelneva sobivusproovita.

Vereülekande kulg

Doonorveri viiakse Teie organismi enamasti käsivarre veeni paigaldatud veenikanüüli kaudu või kasutades tsentraalveenikateetrit. Vereülekanne kestab enamasti 1-4 tundi, vahel ka alla tunni. Õde jälgib Teid pidevalt esimese 15 minuti vältel vereülekande alguses. Kui vereülekanne kestab alla tunni, mõõdetakse rõhk ja temperatuur uuesti vereülekande lõpus. Pikemate ülekannete korral kontrollib õde Teie seisundit lisaks vereülekande vältel iga tunni aja tagant ning üks, kaks ja kolm  tundi pärast vereülekande lõppu. Kui Te saate vereülekannet ambulatoorselt või päevaravi osakonnas, jälgib õde Teid 30 minutit peale vereülekande lõppu ja seejärel võite haiglast lahkuda. Pärast vereülekannet ei vaja Te kõrvalist abi, kui seda ei nõua Teie põhihaigus või üldseisund.

Võimalikud riskid seoses vereülekandega

Vereülekanded mööduvad enamasti ilma kõrvalmõjudeta ja patsiendid ei tunne selle käigus midagi erilist. Aastas tehakse Tartu Ülikooli Kliinikumis tuhandeid verekomponentide ülekandeid.

Kuna vereülekandel kasutatakse inimverest valmistatud komponente, on alati väike võimalus haiguste ülekandumiseks. See risk on siiski ülimadal, kuna doonorverd uuritakse eelnevalt väga põhjalikult. Eestis tehakse uuring järgmiste haiguste suhtes: HIV, hepatiit B, hepatiit C ja süüfilis. Verekeskuste töö on allutatud rangele kvaliteedikontrollile, mis aitab tagada doonorvere igakülgset ohutust.  

Kõige raskem vereülekande tüsistus esineb siis, kui Teile kantakse üle sobimatu veregrupi verd. Seepärast küsib õde Teilt protseduuri ettevalmistuse käigus korduvalt nime ja sünnipäeva, isegi kui olete seda talle juba varem öelnud.

Harva võib vereülekandega kaasneda soovimatuid kõrvalnähte. Enamasti on sel puhul põhjuseks doonori vererakkude vastased antikehad Teie organismis, mida ei ole eelnevate uuringutega õnnestunud tuvastada. Seepärast teostatakse protseduur alati tervishoiutöötajate järelvalve all.

Andke personalile koheselt märku, kui tunnete vereülekande ajal või pärast seda järgmisi muutusi enesetundes:

  • õhupuudus, hingeldus,
  • külmavärinad, kehatemperatuuri tõus,
  • valu piki punkteeritud veeni kulgu või mõnes muus keha piirkonnas,
  • naha sügelus, punetus või lööve,
  • iiveldus, oksendamine.

Nii haiglas kui ambulatoorselt tehtava vereülekande korral peaksite jälgima oma seisundit vereülekandele järgneva ca 10 päeva vältel. Vereülekande tüsistusele võivad viidata järgmised tunnused:

  • uriini värvumine punakaks,
  • naha värvumine kollakaks,
  • palavik,
  • veritsus,
  • kõhulahtisus,
  • lööve nahal, naha punetus, sügelus või irdumine.

Kui olete haiglast lahkunud ja esineb mõni eelnimetatud kaebus, võtke koheselt ühendust osakonnaga, kus vereülekanne aset leidis.

Keeldumine vereülekandest

Kui Teil peale juuresoleva infolehega tutvumist on jätkuvalt küsimusi vereülekande kohta, küsige täiendavat informatsiooni julgelt oma raviarstilt või õelt. Teil on õigus vereülekandest keelduda, kui fikseerite oma otsuse kirjalikult. Enne keeldumist arutage seda põhjalikult oma raviarstiga ja kaaluge võimalikke tagajärgi.

 

Koostaja: verekabineti juhataja Liina Vassil
11/2018

Kuuldeaparaadi sobitamiseks palume Teil broneerida vastuvõtuaeg kõrvakliiniku sekretäri telefonil 7319 478.

Vastuvõtul sobitatakse Teile vastavalt Teie vajadustele ja võimalustele kõige sobivam kuuldeparaat (kuuldeaparaatide nime- ja hinnakirja näete kliinikumi kodulehel rubriigis Patsiendile – Teenused – Kliinikumi tasuliste teenuste hinnakiri - VI Kuulmise ja kõnestamise kuulmistehnilised abivahendid).  Vastuvõtt kestab umbes 45 minutit.

Sobitamiseks pannakse Teie kõrva väike tuub ja mõõdetakse heli lävesid Teie kõrvas, et programmeerida aparaat sobivaks Teie kõrvaakustikale ja kuulmislangusele. Arvesse võetakse ka Teie kuulmistesti tulemusi ja Teie enda kommentaare.

Kuuldeaparaadi helitugevust on Teil endal võimalik vähesel määral muuta. Lisainfot selle kohta saate vastuvõtul. Samuti on võimalik aparaadile seadistada lisaprogramme, mis lihtsustavad kuulmist erinevates situatsioonides: näiteks muusika kuulamine või müra vähendamine Programme saate küsida samuti vastuvõtul.

Vastuvõtu ajal näidatakse Teile kuidas aparaati hooldada, patareisid vahetada, (vajadusel) nuppe vajutada ja kuidas aparaati ise kõrva panna. Teile antakse ka kaasa kasutusjuhend, kus on kõik õpetused sees.

Patareisid saate osta apteekidest või abivahendite poest. Kõrvaotsikuid saate osta vaid abivahendite poest.

Peale esimest vastuvõttu on Teil alati võimalik tagasi tulla, kui aparaat vajab ümberseadistamist või kui avastate, et aparaadiga on midagi viga. Selleks saate broneerida aja kõrvakliiniku sekretäri telefonil 731 9478.

Kõrvakliinikus töötab E-R 08.00-16.00 kuuldeaparaatide insener, kelle poole saate pöörduda kuuldeaparaadi tehniliste rikete korral. Inseneri juurde aega kinni panema ei pea.

Kuuldeaparaadi garantii on 1 aasta.

Adenoid on ninaneelus (ninaõõne ja neelu ühinemispiirkonnas) paiknev lümfaatiline kude. Ninaneel jääb pehme suulae taha ja seetõttu pole adenoid lihtsal suu vaatlusel näha.

Millal on adenoidi eemaldamine vajalik?

Arst võib soovitada adenoidi kirurgilist eemaldamist, kui lapsel esinevad järgmised sümptomid:

  • püsiv suu kaudu hingamine;
  • adenoidist põhjustatud norskamine;
  • nasaal- ehk ninahääl;
  • korduvad kõrvapõletikud;
  • adenoidist põhjustatud valehambumus.

Adenoidi eemaldamise operatsioon

Operatsioon toimub üldjuhul päevakirurgiliselt üldnarkoosis. Adenoid eemaldatakse lapsel suu kaudu. Lapsevanem võib viibida lapse juures operatsioonitoas kuni lapse uinumiseni. Operatsioonitoas peab lapsevanem kandma kaitsekitlit ja -mütsi, mis antakse Teile enne operatsioonituppa sisenemist. Kui laps ärkab üldnarkoosist, võib ta olla rahutu ja segaduses. Samuti võib esineda iiveldust ja oksendamist. Enamasti taastub laps narkoosist 24 tunni jooksul.

Operatsioonijärgne periood

Operatsioonijärgselt võib laps olla rahutu ja magada halvasti. Samuti võib tal esineda:

  • anesteesiaravimite kõrvaltoimena kõhukinnisus, isutus. Niipea kui võimalik andke lapsele jahedat vett. Piisav vedeliku tarbimine ennetab lapsel kõhukinnisuse teket ning aitab kaasa taastumisele.
  • Kui laps on isutu, pakkuge talle tema lemmiktoite. Esimesel 3−4 päeval peab sööma leiget (toasooja) ja pehmet toitu, et ennetada veritsuse tekkimist. Kui lapse isu tõuseb, innustage teda sööma tahkemaid toite. Vältige gaseeritud jookide pakkumist.
  • Anesteesiaravimite kõrvaltoimena jalalihaste valulikkus (laps ei taha jalgadele tõusta). Valulikkuse korral masseerige lapse jalgu ja/või andke valuvaigistit.
  • Väsimus ja nõrkus 3−5 päeva jooksul. Esimesed 48 tundi pärast operatsiooni peaks laps puhkama. Lapse füüsilist aktiivsust võib tõsta järk-järgult, nii nagu taastub tema jõud. Vältige rahvarohketes kohtades viibimist. Vabastus koolist ja lasteaiast kehtib kuni 7 päeva, kehalisest kasvatusest 2 nädalat.
  • Norskamine ja ninakinnisus, mis on tingitud tursest ninas, neelus ja kurgus. Turse möödub nädala jooksul. Nina nuuskamist võib alustada järgmisel hommikul, ettevaatlikult, üks ninapool korraga! Tugev nuuskamine võib põhjustada veritsust.
  • Kehatemperatuuri tõus kuni 37.5ºC on tavapärane. Taastumise seisukohalt on tähtis piisav vedeliku tarbimine.
  • Kui palavik on kõrgem kui 38.0°C või laps kaebab kurguvalu, andke talle paratsetamooli (saadaval käsimüügis ). Vältima peaks teatud mittesteroidsete põletikuvastaste  ravimite (aspiriin, ibuprofeen, diklofenak) võtmist, kuna need soodustavad veritsuse teket.

Kahe nädala jooksul pärast operatsiooni ei ole lubatud:

  • kuumad protseduurid (saun, vann, päevitamine), mis võivad soodustada veritsuse tekkimist. Hammaste pesemine ja dušš on lubatud;
  • pikemad auto- ja bussireisid ning lennukiga reisimine.

NB! Kui lapsel tekib veritsus ninast või suust, võtke viivitamatult ühendust kõrva-nina- kurguarstiga.

 

Operatsioonile registreerimine ja loobumine tööpäeviti 08:00-16:00 telefonil: 731 9790

 

Koostatud TÜK kõrvakliinikus 12/2017

Alalõualiigese artrotsentees ehk punktsioon on protseduur, mille eesmärgiks on

  • alalõualuuliigese diski normaalasendisse asetamine,
  • liigesesisese rõhu alandamine või
  • liigesõõnes olevate põletikuelementide ja mikrokristallide eemaldamine.

Protseduuriks ettevalmistus

  • Protseduuri teostamiseks on oluline Teie motiveeritus, sest protseduur on aeganõudev ja ebamugav, kuna peate olema pikalt sundasendis.
  • Tulge protseduurile puhanu ja tervena, kuna haiguseseisund raskendab taastumist. Teil ei tohi olla köha, nohu, palavikku ega muid haigestumise tundemärke. Haigestumisest teavitage viivitamatult osakonna valveõde (tel: 7318344) või raviarsti (tel: 7318237) ning Teile määratakse uus protseduuri aeg.
  • Enne protseduuri kindlasti sööge ja jooge, sest tühi kõht võimendab iiveldust, pearinglust ja üldist enesetunde halvenemist.
  • Kui olete rase või kahtlustate rasedust, teavitage sellest protseduuri teostavat raviarsti. Raseduse korral protseduuri ei teostata!

Protseduuri teostamine

Protseduuri ajaks pannakse Teid istuma hambaravitooli, mis asetatakse horisontaalasendisse. Teil palutakse pea keerata küljele. Sellises asendis tuleb liikumatult püsida terve protseduuri aja.

Alalõualiigese artrotsentees on steriilne protseduur, seetõttu kaetakse Teid steriilse linaga, mille alt jäävad välja punktsioonipiirkond, nina ja suu.

Protseduur toimub lokaalanesteesias st. tuimastusaine manustatakse naha alla. Seejärel süstitakse loputuslahus liigesõõnde ning aspireeritakse tagasi lükka–tõmba meetodil. Protseduur kestab umbes 40–60 minutit.

Protseduuri ajal jälgige arsti ja õe poolt antavaid juhiseid. Kõrvaltoimete ilmnemisel andke kohe märku, et vajadusel protseduur katkestada.

 

Enesehooldus pärast protseduuri

  • Õde annab Teile pärast protseduuri külmageelikoti, mida hoidke kerget survet avaldades punktsiooni piirkonnas 20 minutit.
  • Verejooksu ja turse vältimiseks on oluline hoida külmageelikotti ka hiljem kodus olles. Külmageelikotti võib kasutada järjest 20 minutit, 2–3x päevas ning naha ja külmageelikoti vahel peab alati olema paber- või kangaskäterätik.
  • Verejooksu korral asetage punktsiooni piirkonnale puhas vatitampoon või side ning avaldada kerget survet.
  • Pöörduge koheselt raviarsti juurde (perearsti saatekirjaga või erakorralise meditsiini osakonna kaudu) tagasi, kui märkate allergilist reaktsiooni punktsiooni piirkonnas, tugevat verejooksu punktsiooni piirkonnast, Teil tekivad hingamisraskused või tugev takistus suu avamisel.

Probleemide ja küsimuste korral pöörduge oma raviarsti poole näo- lõualuudekirurgia osakonda.

 

 

Koostaja: näo- lõualuudekirurgia osakonna vanemõe kt Ingrid Luts

2013

SA TÜK Psühhiaatriakliinik pakub tasulise teenusena alkoholi võõrtusnähtude leevendamist infusioonraviga. Teenuse maksumus on 65 eurot. Valveõe poolt koostatud arve tasumine toimub sularahas enne protseduuri.

Alkoholi võõrutusnähud

Alkoholi võõrutusnähud on füüsilised ja emotsio-naalsed sümptomid, mis tekivad pärast pikaajalist ja/või rohket alkoholi tarvitamist, kui alkoholi tase veres hakkab langema.

Kerge ja mõõduka alkoholi võõrutusnähtudeks võivad olla: peavalu, peapööritus, värin kehas, iiveldus ja oksendamine, pulsisageduse või vererõhu tõus, higistamine, rahutus, uinumis- või kontsentreerumisraskused, üldine halb enesetunne.

Raskematel juhtudel või tekkida joomahullus ehk deliirium, mis vajab kiiret meditsiinilist abi. Deliiriumi sümptomiteks võivad olla: segasus, hallutsinatsioonid, üldine halb enesetunne, ärrituvus, mäluhäired, kehatemperatuuri tõus, väga kiire pulss või kõrge vererõhk.

Võõrutusnähud võivad kesta 1-7 päeva pärast alkoholi tarbimise katkestamist.

Enne protseduuri

Võõrutusnähtude leevendamise protseduur on mõeldud inimestele, kes on eelnevalt tarvitanud pikema aja vältel alkoholi ja ei suuda ise võõrutus-nähtudega toime tulla.

Protseduurile tulles peaks viimasest alkoholi tarvitamisest olema möödas 6-8 tundi.

Enne protseduuri hindab valvearst Teie seisundit, kasutades selleks võõrutusvaevuste skaalat.

Protseduuri ajal

Võõrutusnähtude leevendamiseks manustatakse Teile veeni kaudu vedelikke (infusioonravi), et korrigeerida organismis vee, vitamiinide ja elektrolüütide (erinevad organismis olevad soolad) tasakaalu häireid.

Protseduur kestab kuni 4 tundi ja sellel ajal jälgib Teie seisundit pidevalt valveõde.

Infusiooni teostamiseks paigaldatakse Teie käele veenikanüül. Infusioonina manustatakse järgmiseid aineid:

  • NaCl 0,9% on füsioloogiline lahus, mis sisaldab naatriumkloriidi samas kontsentratsioonis nagu on veres.
  • Panangin on mineraalne lisand, mis sisaldab magneesiumi ja kaaliumi ning aitab tasakaalustada elektrolüütide häireid organismis.
  • Vitamiinid B1 ja B6 aitavad toetada närvisüsteemi.
  • Vitamiin C suurendab organismi immuunsust.
  • Diazepaam on rahusti, mis aitab vähendada alkoholi võõrutusnähte.
  • Vajadusel Cerucal, mis aitab leevendada iiveldust.

Vastavalt Teie seisundile ja enesetundele võib arst korrigeerida ravi, lisades raviskeemi vajadusel vererõhku alandavat või südametööd korrigeerivat ravimit.

Pärast protseduuri

Infusiooni lõppedes hindab valvearst Teie tervislikku seisundit. Kui Teie enesetunne ei ole oluliselt paranenud võib vajalikuks osutuda haiglaravile jäämine.

Enamasti siiski haiglaravi näidustust ei ole ning arst kirjutab Teile koju kaasa ravimeid, et ennetada värinate taasteket ja soodustada Teie uinumist, ning seeläbi paremat taastumist.

Kuna infusioonina on Teile manustatud rahustit, siis võite tunda mõningast uimasust. Seetõttu soovitame Teil lahkuda ravilt koos saatjaga.

Kodune enesehooldus

  • Järgige arsti poolt määratud raviskeemi.
  • Keelatud on alkoholi tarvitamine koos ravimitega, kuna nende koostoime võib olla ettearvamatu.
  • Tarvitage rohkelt vedelikku (soovitatavalt gaseerimata jooke) ja sööge vähemalt kolm korda päevas.
  • Apteegi käsimüügist on saadav Rehüdroon, mida kasutatakse elektrolüütide ja vedeliku taastamiseks. Rehüdrooni lahustatakse 1 pakk 1 liitris vees ja juuakse kuni 3 liitrit päevas, 3-4 päeva jooksul pärast ravil käimist.
  • Tarvitage B-grupi vitamiine. Alkoholi tarvitamine suurendab vitamiin B1 (tiamiini) vajadust, kuid vähendab toidus sisaldava tiamiini imendumist, mis võib viia tõsiste närvitalitluse häireteni.
  • Puhake piisavalt.
  • Oluline on endale oma alkoholismi probleemi tunnistada ja abi otsida.
  • Soovitame vajadusel registreerida end arsti juurde ja jätkata edasist ravi (registratuuri telefon: 7 319 100).

Koostaja: psühhiatriakliiniku õde Monika Punapart

2017

Ambulatoorse operatsiooni tuimastusmeetodid

Ambulatoorset operatsiooni on võimalik teostada nii üldnarkoosis kui ka regionaal- ja paikse tuimastusega. Üldnarkoosis on patsient teadvuseta, ei tunne valu ja lihased on lõõgastunud. Regionaaltuimastuse korral võtab tuimastusaine süst ära tundlikkuse opereeritavast kehapiirkonnast ning leevendab operatsioonijärgset valu. Paikse tuimastuse puhul süstitakse tuimastusainet vahetult operatsioonipiirkonda. Sügavamate kudede operatsioonide korral kasutatakse lisaks paiksele tuimastusele ka veenisiseseid rahusteid.

Vastunäidustused

Kui Te olete tuimastusaine suhtes allergiline, ei ole Teile võimalik regionaal- või paikse tuimastusega operatsioone läbi viia.

Protseduuriks ettevalmistus kodus

Kui Teie operatsiooniks on vajalik üldnarkoos, regionaaltuimastus või lisaks paiksele tuimastusele on plaanis kasutada veenisiseseid rahustavaid ravimeid, ei tohi Te süüa alates operatsioonile eelneva päeva õhtust. Joomata olge vähemalt 4 tundi enne operatsiooni. Paikse tuimastusega läbi viidavate operatsioonide korral, kus rahustite tarvitamine pole vajalik, on soovitav mitte süüa paar tundi enne operatsiooni.

Teavitage kirurgi kõikidest ravimitest, mida tarvitate. Operatsioonieelsel nädalal ärge kasutage aspiriini (ka mitte hjertemagnyli). Operatsioonipäeva hommikul võtke väikese koguse veega vajalikud südame- ja vererõhuravimid (mitte võtta vett väljutavaid ravimeid ja vitamiine).

Kui Te põete suhkruhaigust, ärge süstige enne operatsiooni insuliini ega võtke teisi suhkruhaiguse ravimeid. Informeerige kirurgi varakult oma haigusest, operatsioonile tulles võtke kaasa oma insuliin.

Kui kasutate inhalaatorit, võtke see kaasa.

Operatsiooniaja määramisel saate kirurgilt küsimustiku, mis täitke kodus võimalikult täpselt. Võtke küsimustik operatsioonile tulles kaasa.

Operatsioonipäeva hommikul käige duši all. Operatsioonile tulles riietuge mugavalt, valige madala kontsaga jalatsid.

Kui on vajalik operatsioonipiirkonnast karvade eemaldamine, tehakse seda vahetult enne operatsiooni algust; varasem karvade eemaldamine tõstab haavamädaniku riski.

Protseduuriks ettevalmistus haiglas

Informeerige kirurgi enne operatsiooni oma ägedatest ja kroonilistest haigustest ning põletikest mistahes kehapiirkonnas (sh hambapõletikest).

Protseduurijärgne periood

Kui Teile on tehtud üldnarkoos või on tuimastuse käigus antud rahusteid, ei tohi Te 24 tunni jooksul pärast operatsiooni:

  • juhtida liiklusvahendit;
  • jääda üksi ilma täiskasvanud kaaslaseta, kes on võimeline vajadusel abi kutsuma;
  • tarvitada alkoholi.

Võimalusel ärge võtke selle aja jooksul vastu tähtsaid otsuseid ning hoiduge elektriliste kodumasinate kasutamisest. Operatsioonipäeval puhake. Narkoosijärgselt võib esineda pearinglust, seega olge ettevaatlik liikumisel.

Kodune enesehooldus

Jätkake oma regulaarsete ravimite tarvitamist. Ärge kasutage aspiriini (hjertemagnyli) nädala vältel pärast operatsiooni.

Pärast narkoosi on võimalik iiveldus. Eelistage vedelikke ja vedelat toitu, mida olete varem hästi talunud. Hea enesetunde korral minge operatsioonijärgsel päeval üle oma tavalisele toidule.

Heale paranemisele aitab kaasa operatsioonijärgse haavavalu vaigistamine. Kirurg määrab Teile sobiva valuvaigisti, mida kasutage Teile soovitatud skeemi kohaselt, ootamata ära tugeva valu tekkimist.

Operatsiooni lõppedes katab kirurg haava steriilse sidemega. Side vahetage 24-48 tunni pärast, sobiva suurusega steriilseid haavasidemeid küsige apteegist.

Duši alla võite minna 24 tundi peale operatsiooni. Märgunud või määrdunud side vahetage koheselt. Haavaõmbluste eemaldamise aja määrab kirurg, arvestades haava paiknemist. Reeglina eemaldatakse õmblused näolt 3-5, peanahalt ja kehatüvelt 7-10 ning liigeste piirkonnast 14 päeva pärast operatsiooni. Nahasisest õmblust toetavad kleepribad peavad samuti olema steriilselt kaetud kuni nende eemaldamiseni kirurgi poolt määratud ajal. Kaitske värsket armi võimalike vigastuste eest, traumeerimine võib põhjustada haava avanemise.

Pöörake tähelepanu võimalikele põletikutunnustele haavas:

  • tugevnev haavavalu,
  • turse ja punetus haava ümber,
  • eritus haavast.

Haava põletikutunnuste ja/või palaviku tekkimisel pöörduge koheselt perearsti poole, kes vajadusel suunab Teid kirurgi juurde.

 

Koostajad: dr. Margot Peetsalu, dr. Andres Sell ja Marika Tammaru

Amniotsentees on protseduur, mille eesmärgiks on võtta lootevee proov. Lootevee proovi võtmine on peamiselt vajalik loote pärilike haiguste diagnoosimiseks neljandal-viiendal raseduskuul. Märksa harvem läheb seda vaja raseduse lõpukuudel, nt. loote kopsude küpsuse hindamiseks.

Protseduuri kulg

Ultraheli kontrolli all torgatakse nõel läbi kõhunaha emakaõõnde (lootehoidlasse) ja võetakse kuni 20 ml lootevett. Vastuse saab sõltuvalt uuringu iseloomust kuni kahe nädala jooksul.

Võimalikud tüsistused ja ohud

Amniotsentees on suhteliselt ohutu protseduur ja tüsistused on väga harvad. Pärast amniotsenteesi võib esineda ühekordne vähene lootevee eritumine, mis ei vaja ravi. Kirjeldatud on ka üsasisest infektsiooni. Kõige tõsisemaks amniotsenteesi tüsistuseks on raseduse katkemine, mida tuleb ette ühel juhul 200-300 protseduuri kohta. Tänu ultraheli kontrollile on loote vigastamine välistatud.

Võtke ühendust raviasutusega, kui Teil imnevad järgmised sümptomid: kõhuvalu, palavik, verine või vesine eritis tupest.

 

Koostaja: dr. Aivar Ehrenberg

Anesteesia on tundlikkuse väljalülitamine, mida kasutatakse operatsioonide ja valulike protseduuride puhul. Anesteesiat viib läbi anestesioloog ehk narkoosiarst. Teda abistab anesteesia- ehk narkoosiõde. Anesteesia jaguneb:

  • lokaalne;
  • regionaalne;
  • üldanesteesia.

Lokaalanesteesia korral tuimastatakse väike kehapiirkond, süstides ravimit (lokaalanesteetikumi) opereeritavasse piirkonda. Tavaliselt teeb seda protseduuri kirurg.

Regionaalanesteesia korral tuimastatakse suurem kehapiirkond. Anesteesia ajal manustatakse patsiendile veenikanüüli kaudu vedelikke ja vajalikke ravimeid. Operatsiooni ajal on patsient ärkvel, kuid vajadusel võib veenikanüüli kaudu manustada rahustavaid ravimeid.

Eristatakse 3 tüüpi regionaalanesteesiat:

  • spinaalanesteesia („seljasüst“) - lokaalanesteetikumi süstitakse spetsiaalse nõela abil nimmepiirkonnas seljaajuvedelikku. Lülitatakse välja alakehast seljaajju valu juhtivate närvide tundlikkus. Mõne tunni vältel ei saa Te liigutada jalgu ega tunne valu.
  • epiduraalanesteesia - seljaajust väljuvate närvijuurte lähedusse e. epiduraalruumi viiakse spetsiaalse nõela abil peenike kateeter, mille kaudu süstitakse ravimit. Seda meetodit kasutatakse peamiselt operatsioonijärgse valu leevendamiseks.
  • pleksusanesteesia e. närvipõimiku blokaad lülitab välja valutundlikkuse opereeritaval jäsemel. Sel puhul süstitakse tuimastamist vajava närvi ümbrusesse lokaalanesteetikumi. Vajadusel jäetakse kateeter operatsioonijärgseks valutustamiseks. Kasutatakse peamiselt käepiirkonna operatsioonide puhul.

Üldanesteesia ehk narkoos lülitab välja teadvuse ja valutundlikkuse kogu kehas. Narkoosi ajal viibib patsient rahulikus unetaolises seisundis.

  • Masknarkoosi ja kõrimasknarkoosi ajal hingate gaasisegu spetsiaalse maski kaudu.
  • Intubatsioonnarkoosi puhul viiakse patsiendi hingamisteedesse pärast tema uinumist intubatsioonitoru, mille kaudu manustatakse hapniku ja gaasiliste narkoosiainete segu.

Narkoosiarst vestleb Teiega operatsiooni eel, tema soovitab Teile sobivama ja ohutuma anesteesia meetodi. Samuti saate täpsemad vastused tekkinud küsimustele.

Enne anesteesiat antakse täitmiseks küsitlusleht, kuhu peate võimalikult täpselt märkima andmed oma tervisliku seisundi kohta. Informeerige anestesioloogi, kui Teil on eelnevate anesteesiatega esinenud probleeme või tüsistusi.

Enne operatsiooni

  • 6 tundi enne operatsiooni lõpetage palun tahke toidu ja jäägiga vedelike (piim, keefir, jogurt, viljalihaga mahl) tarbimine. 2 tundi enne operatsiooni lõpetage palun selgete vedelike (vesi, viljalihata mahl, gaseerimata spordijoogid, must kohv, tee) tarbimine. Kui olete enne operatsiooni söönud või joonud, võib maosisu narkoosi ajal hingamisteedesse sattuda ja põhjustada eluohtlikke tüsistusi.
  • Regulaarselt tarvitatavad ravimid tuleb haiglasse kaasa võtta. Anestesioloogi poolt lubatud või määratud ravimid võtke operatsioonipäeva hommikul paari lonksu veega.
  • Ärge lakkige küüsi, sest lakitud ja kunstküüned võivad takistada sõrmeotsale asetatava jälgimisanduri tööd.
  • Operatsioonile minnes peab ära võtma lahtised hambaproteesid ja kontaktläätsed.
  • Vajadusel antakse teile enne operatsiooni rahusteid.

Operatsiooni ajal tegeleb Teiega anestesioloog. Kaasaegsete aparaatide abil jälgitakse ja säilitatakse Teie elutähtsad funktsioonid - hingamine, vereringe, kehatemperatuur.

Operatsiooni järgselt toibute Te anesteesiast ärkamisruumis, kus jälgitakse Teie hingamist, pulssi, vererõhku. Vajadusel manustatakse valuvaigisteid. Sõltuvalt operatsiooni raskusastmest võib olla vajalik operatsioonijärgne ravi intensiivravi osakonnas.

Kui lahkute haiglast operatsioonipäeval, on ohutuks kojujõudmiseks vajalik saatja. Teovõimeline täiskasvanu peab Teie läheduses viibima 24 tunni jooksul pärast operatsiooni. Ka pärast lühiajalist narkoosi ei tohi Te 24 tunni jooksul mootorsõidukit juhtida, sest Teie reaktsioonivõime on häiritud.

Anesteesia kõrvaltoimed ja tüsistused

  • Sagedased kõrvaltoimed (sagedus 1:10 - 1:100):
    • lühiajaline iiveldus;
    • uimasus;
    • neelamise valulikkus;
    • hääle kähedus;
    • lihaste valulikkus;
    • värisemine;
    • peavalu;
    • naha sügelemine.
  • Aeg-ajalt esinevad kõrvaltoimed ja tüsistused (sagedus 1:1000):
    • hingamisraskused peale anesteesiat;
    • hammaste, keele, huulte pindmised vigastused hingamistoru panekul;
    • ärkvelolek anesteesia ajal.
  • Harva või väga harva esinevad kõrvalnähud (sagedus 1:10 000 – 1:100 000):
    • tõsised allergilised reaktsioonid;
    • närvikahjustused. Närvikahjustus võib tekkida regionaalanesteesia läbiviimisel või üldanesteesias asendist tingitud närvikompressioonist.

 

Koostanud: anestesioloogia osakonna arstid dr. Eva Lehepuu, dr. Pille Kallas, dr. Mare Kubjas, dr. Kaie Stroo ja dr. Anna Vallimets

Artroskoopia on liigeseõõne uuring spetsiaalse optilise instrumendi – artroskoobiga. Artroskoop võimaldab läbi viia kirurgilist protseduuri diagnoosi täpsustamiseks, vigastuse ulatuse kindlaks määramiseks ja võimalusel vigastuse kõrvaldamiseks ilma lahtise liigese operatsioonita.

Vastunäidustused protseduuriks

  • Külmetushaigused (köha, nohu, palavik).
  • Opereeritava liigese piirkonna nahavigastused (marrastused, põletused, kriimustused, haavandid nahal jms).

Enne protseduuri

Protseduuri teostamiseks on võimalik kasutada üld-, spinaal- või lokaalanesteesiat. Teile sobiva meetodi selgitab narkoosiarst.

Narkoositüsistuste vältimiseks ei tohi enne protseduuri süüa, juua, närimiskummi närida ega suitsetada 6 tundi.

Protseduuri ajal

  • Artroskoopia käigus tehakse opereeritava liigese piirkonda 5-10 mm pikkused nahahaavad. Nende kaudu sisestatakse artroskoop ja muud protseduuri teostamiseks vajalikud instrumendid. Artroskoop ühendatakse TV-ekraaniga, kust ka Teie saate endaga toimuvat näha (sõltuvalt valitud narkoosimeetodist).
  • Artroskoopia järgselt suletakse nahahaavad kas õmblustega või haavastrippidega, mis eemaldatakse 7-10 päeva pärast protseduuri.
  • Kui artroskoopia käigus ei ole võimalik vigastust kõrvaldada, võib vajalikuks osutuda hilisem lahtise liigese operatsioon.

Pärast protseduuri

  • Enamasti teostatakse artroskoopia päevakirurgias ja Teid lubatakse koju samal päeval.
  • Manustatud ravimid võivad tekitada uimasust, mistõttu soovitame haiglast lahkuda koos saatjaga. 24 tunni jooksul pärast protseduuri ei tohiks Te autot juhtida.

Kodune enesehooldus

  • Võimaldage endale pärast protseduuri 2-3 päeva puhkus. Täielikuks taastumiseks kulub liigesel mitu nädalat.
  • Valu korral kasutage valuvaigisteid vastavalt arsti soovitusele.
  • Järgige haiglast saadud juhiseid liigese taastumiseks vajalike harjutuste osas.
  • Põlveliigese artroskoopia järgselt kasutage kõndimiseks karke kuni saate kõndida ilma valuta. Alustage põlve painutamist nii vara kui võimalik.
  • Põletiku vältimiseks hoidke haavad puhta, kuiva ja kaetuna sideme või plaastriga. Sidet vahetage vastavalt vajadusele, kui side on märgunud või määrdunud ning kui haavaeritis on sidemest läbi imbunud.
  • Pärast protseduuri võib esineda turset ja verevalumeid liigese piirkonnas. Turse vähendamiseks tõstke opereeritud liiges kõrgemale ja asetage haava piirkonda külmkott. Jala puhul hoidke labajalg kõrgemal põlvest ja põlv kõrgemal puusast.

Võtke ühendust raviasutusega, kui ilmnevad järgmised sümptomid

  • Eritis haavadest
  • Ebaharilik valu liigeses
  • Kehatemperatuuri tõus
  • Turse levik liigese piirkonnast kaugemale, mis ei alane jäseme kõrgmal hoidmisega

 

Koostaja: Tiina Eek-Kiiker

Mitmed günekoloogilised haigused vajavad kirurgilist ravi. Ligipääsuks opereeritavale piirkonnale kasutatakse erinevaid meetodeid, üheks neist on avatud lõikus läbi kõhu eesseina. Sagedamateks põhjusteks avatud lõikuste teostamiseks on emaka verejooks, emaka healoomuline lihaskoekasvaja (müoom) või pahaloomuline kasvaja, aga ka munasarja ja munajuhade mädapõletik või suuremõõtmelised tsüstid.

Protseduuriks ettevalmistus

Haiglasse tuleku päeval vormistatakse Teid haiglasse ja täidetakse haiguslugu. Operatsiooni plaan koostatakse koostöös Teie ja Teid opereeriva arstiga, arvestades võimalusel ka Teiepoolseid soove. Operatsioon toimub järgmisel päeval. 

Operatsioonipäeval peate olema söömata-joomata vähemalt 6 tundi enne operatsiooni. Operatsiooni päeval ei tohi suitsetada ega närida närimiskummi, et vältida narkoosi ajal oksendamist ja happelise maosisu sattumist kopsudesse.

Operatsioonile eelneva dieedi ja lahtistite kasutamise osas järgige arsti soovitusi.

Protseduuri kulg

Operatsioon teostatakse üldnarkoosis. Nahalõige teostatakse kas kõhu alaosas horisontaalselt piki püksi serva kulgu (nn Pfannenstieli lõige) või kõhu keskjoonel nabast kuni mõne cm kõrguseni häbemeluust. Nahalõike valik oleneb planeeritava lõikuse mahust, emaka või tsüsti suurusest, varasemate kõhuõõne lõikuste armide  paiknemisest, rasvkoe hulgast kõhueesseinal jne.

Operatsiooni käigus eemaldatakse haiguslikult muutunud piirkond, lõikuse maht oleneb haiguse iseloomust ja Teie seisundist. Kui operatsiooni käigus selgub, et tegemist on pahaloomulise kasvajalise protsessiga, eemaldatakse tavaliselt emakas koos emakakaela, munajuhade ja munasarjadega. Healoomulise protsessi korral piirdutakse vaid kahjustatud organite või nende osade eemaldamisega. Menopausis patsientidel võib kõne alla tulla väliselt normaalsete munasarjade eemaldamine, kuna nende funktsioon on langenud.

Protseduurijärgne periood

Operatsioonijärgselt viiakse Teid jälgimisele günekoloogia osakonna intensiivravi palatisse. Tagasi oma palatisse viiakse Teid üle Teie seisundist sõltuvalt kas järgmisel või ülejärgmisel päeval. Kusepõie kateeter eemaldatakse tavaliselt järgmisel päeval pärast operatsiooni. Veenikanüül jääb veeni kauemaks, kuna võib osutuda vajalikuks manustada Teile ravimeid.
Operatsiooni ajal eemaldatud koed saadetakse histoloogilisele uuringule. Uuringu vastuse saadame Teid operatsioonile suunanud arstile u.2 nädala möödudes. Histoloogiline uuring võimaldab kinnitada ja täpsustada diagnoosi.

Haiglaravi kestab tavaliselt 4-7 päeva. Niidid eemaldatakse operatsioonihaavalt sõltuvalt lõikusest u. 7 päeval.

Võimalikud tüsistused ja ohud

Sagedasemaks tüsistuseks on tavapärasest suurem verekaotus operatsiooni ajal ja operatsiooni järgselt, mis võib vajada vereasendajate ja/või vereülekannet.

Võib tekkida operatsioonijärgne haava või seesmiste organite põletik, mis vajab pikemaaegset antibakteriaalset ravi.

Harva esineb kõrvalpaiknevate organite: kusepõie, kusejuha ja soole vigastust. Vigastatud organite terviklikkus taastatakse operatsiooni käigus.

Operatsiooni ajal saavad vigastada mitmed närvid, eelkõige nahanärvid, mistõttu operatsiooni haava piirkond võib olla mitmel kuul tavapärasest madalama tundlikkusega.

Vaatamata veenitromboosi profülaktikale (tugisukad, vajadusel vere hüübimist vähendavad ravimid) võib harvadel juhtudel esineda tromboosi (veresoone ummistumine verehüübega). 

Üldnarkoosi puhul on võimalikud ravimite ülitundlikkusest tingitud reaktsioonid ning toidu ja joomise keelu eiramisest tingitud oksendamine narkoosi ajal, sellele järgnev oksemasside sattumine hingamisteedesse ja lämbumine. Anatoomilisest iseärasusest tingituna võib ebaõnnestuda intubatsioonitoru viimine hingamisteedesse.

Et viia operatsiooni ja narkoosiga seotud tüsistuste tekkimise risk võimalikult väikeseks palume Teid informeerida arsti:

  • oma teadaolevatest haigustest ja tarvitatavatest ravimitest. Operatsiooni päeval võib ravimeid kasutada ainult kokkuleppel arstiga.
  • Oma tervislikust seisundist operatsioonile tulles (nt. viirusinfektsioon).
  • Teadaolevast ülitundlikkusest ravimitele.

Kodune enesehooldus

Pärast operatsiooni on vähese määriva vooluse ja veritsuse esinemine tavapärane. Arsti poole tuleb pöörduda, kui veritsus muutub rohkeks, eritub helepunast verd, tekib tugev valu või kehatemperatuuri tõus >37,5ºC.

Haiguslehel viibite operatsiooni järgselt olenevalt seisundist 3-6 nädalat. Haiguslehte pikendab vajadusel Teid operatsioonile suunanud raviarst.

Kui operatsiooni käigus eemaldatakse emakas, siis menstruatsioonid lakkavad ja ei ole võimalik enam rasestuda.

Juhul kui eemaldatakse täielikult mõlemad munasarjad, on soovitav alustada hormoonasendusravi. Täpsema raviplaani koostab Teie raviarst olenevalt Teie vanusest ja haigustest.

1-2 kuu jooksul pärast operatsiooni tuleb vältida raskuste tõstmist (> 5-6 kg).

Suguelu ei  ole lubatud, kui esineb määrivat voolust või veritsust tupest (vähemalt 3-4 nädalat pärast operatsiooni).

Operatsiooniarm kõhul paraneb täielikult mõne kuu jooksul. Selle aja jooksul kaob operatsioonijärgne nahaalune turse, taastub nahatundlikkus armi piirkonnas ja arm kootub valkjaks.

 

Koostajad: dr. Ülle Kadastik ja Kristiina Rull

Baroteraapia ehk rõhu all toimuv hapnikravi tähendab kehavedelike hapnikusisalduse suurendamist lahustunud hapniku arvel.

  • Protseduur teostatakse hermeetiliselt suletud ruumis ehk barokambris.
  • Ruum täidetakse 100%lise hapnikuga ja survestatakse 10–15 minuti jooksul 1,5–2,0 ata-ni. Sellise rõhu all olete Te 40 minutit, seejärel rõhk normaliseeritakse samuti 10–15 minuti jooksul.
  • Rõhu muutuste (tõusu ja languse) ajal võib Teil tekkida kõrvades survetunne nagu lennukisõidul. Surve kõrvades väheneb neelatamisel. Neelatamise kergendamiseks pakutakse Teile närimiskummi või klaaskomme.
  • Protseduur kestab tavaliselt umbes 1 tund ja teostatakse 1 kord päevas.
  • Ravikuuri pikkus on üldjuhul vähemalt 6 seanssi, soovitatavalt 8–10 seanssi (ägeda vingugaasimürgistuse puhul piisab enamasti ühest protseduurist).
  • Ravi esimesel poolel võivad haigusnähud süveneda.
  • Esimesed paranemisilmingud avalduvad tavaliselt ravikuuri keskel, pärast 5.–6. protseduuri.
  • Baroteraapia järelmõju ilmneb umbes paar nädalat pärast ravikuuri lõppu ja kestab kuid.
  • Ägedate haigestumiste korral (hüpoksia, vingugaasimürgistus) võib tulemusi oodata iga protseduuri järel.
  • Ravikuuri ajal ärge suitsetage, kuna nikotiin ahendab veresooni ning kudedesse jõuab vähem verd ja hapnikku.
  • Pärast protseduuri puhake pool tundi ja hoidke end eemal lahtisest tulest.

Soovitused enne plaanilist baroteraapia seanssi

  1. Hambad peavad olema parandatud, ninaneel ja - kõrvalkoopad põletikuvabad.
  2. Protseduurile tulge kreemitamata, meikimata, lõhnastamata.
  3. Eemaldage kõik salv- ja õlisidemed ning puhastage veega nahk.
  4. Enne protseduuri eemaldage kõik ehted, käekell ja äravõetavad proteesid, kuuldeaparaat, prillid, kontaktläätsed. Barokambrisse ei tohi kaasa võtta midagi tuleohtlikku.
  5. Riietuge 100% puuvillasesse või linasesse taskuteta riietusse (punktid 3–5 staatilise sädeme tekke vältimiseks).
  6. Enne protseduuri tühjendage põis.
  7. Viimane söögiaeg olgu vähemalt 2 tundi enne baroteraapia seanssi, enne protseduuri ei tohi juua gaseeritud jooke (punktid 6–7: rõhu all suureneb surve õõneselunditele).
  8. Südame ja vererõhuravimite kasutamisel tuleb need võtta enne hommikust protseduuri.
  9. Vajadusel manustame enne seanssi: valuvaigistit (rõhu all valutunne suureneb), rahustit (kinnise ruumi kartuse puhul).

 

Baroteraapia kabineti telefoni nr: 7318 419

Koostanud: baroteraapia kabineti õde Silvi Põder
2017

Dreen on peenike toru, mis sisestatakse läbi naha sellesse keha piirkonda, kuhu on kogunenud liigne vedelik. Dreeni kaudu väljutatakse eritis kogumiskotti. Protseduuri teostab radioloog radioloogiaosakonnas ultraheli kabinetis, vajadusel palatis, röntgenläbivalgustus kabinetis või operatsioonitoas. Lastele tehakse protseduur vajadusel üldanesteesias. Protseduur kestab 20−40 minutit.

Näidustused protseduuriks

Astsiit (vesikõht), abstsess (mädakolle), tsüst (vedeliku kogum), hematoom, seroom, pleuraefusioon (vedeliku kogunemine pleuraõõnde), sapipõie põletik, hüdronefroos (vesikottneer), sapipais sapiteedes jm.

Ettevalmistus protseduuriks

Enne protseduuri peab olema tehtud vereanalüüs ja vere hüübivusnäitajad peavad olema normis. 10 päeva enne protseduuri ei tohi tarvitada verdvedeldavaid ravimeid (nt Marevan). Informeerige arsti kui Teil on allergia ravimitele (Lidokaiinile).                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                 

Protseduuri kulg

Protseduur teostatakse lamades. Enne dreeni paigaldamist teeb radioloog tuimastussüsti (lokaalanesteetikum lidokaiiniga), et protseduur oleks valutu. Seejärel sisestab radioloog dreeni läbi naha, samal ajal ultraheli andurit nahal hoides ja ekraanil dreeni asetsust jälgides. Kui dreen on paigaldatud, asetab arst dreeni külge vedeliku kogumiskoti ja fikseerib dreeni õmblusega naha külge. Õde puhastab haava piirkonna ja asetab haavasideme ja plaastri.

Pärast protseduuri

Protseduuri järel peaksite Te mõned tunnid lamama. Ambulatoorsetel patsientidel ei ole see alati võimalik, sel juhul on oluline, et Teil oleks kaasas saatja, kes Teie seisundit jälgib ja Teid koju sõidutab.

  • Samal päeval peale protseduuri ei ole soovitav teha füüsilist tööd, tõsta raskusi, käia saunas, vannis ja duši all.
  • Vajadusel võite võtta valuvaigistit (Paracetamol).
  • Astsiidi dreeni ja pleuradreeni paigaldamise järgselt ei ole soovitav päevas väljutada rohkem kui 2 liitrit (üks kogumiskott) vedelikku, võib tekkida vererõhu langus, nõrkus ja pearinglus. Sulgege vahepeal kogumiskoti voolik kraanikesega, klambriga või plaastriga, et peatada vedeliku vool.
  • Kogumiskoti ülaservas on avaused, millest saab läbi asetada nööri. Nööri võib siduda ümber keha või -kaela, et dreeni oleks mugavam endaga kaasas kanda.
  • Kogumiskotti saate tühjendada tualetis vastavalt vajadusele. Koti purunemisel või ummistumisel tuleb see vahetada.
  • Dreeniga liikudes ja magades olge ettevaatlik, et Te dreeni välja ei tõmbaks ega vigastaks.
  • Seistes ja käimisel peab kogumiskott paiknema vedelikukogumist allpool.
  • Lamades võiks kogumiskoti kinnitada kehatasandist allapoole, voodi külge, aga mitte põrandale.
  • Jälgige dreeni vahelüli piirkonda. Kui vahelüli või kogumiskott tuleb dreeni küljest lahti, kinnitage see tagasi dreeni külge.
  • Kui dreenist enam eritist ei tule, võtke ühendust arstiga, kes otsustab millal peaks dreeni eemaldama.

Teavitage raviarsti, perearsti või pereõde kui  

  • tunnete peale protseduuri pearinglust, nõrkust, kõhuvalu, üldist halba enesetunnet või kehatemperatuur tõuseb.                      
  • Haava ümbrus muutub punetavaks, põletikuliseks ja valulikuks.                                                                                                          
  • Dreeniava piirkonnas haavavedelik lekib läbi plaastri veel 48−72 tundi peale protseduuri või ka peale dreeni eemaldamist. Vajadusel tehakse Teile väike haavaõmblus, et peatada vedeliku leke.                                                                                    
  • Dreen on vigastatud või kui dreeni kinnitusniit on katki läinud ja dreen välja tulnud.
  • Dreenist ei eritu enam vedelikku.

Dreeni paigaldamise järgne haavahooldus

Hoidke haav puhta ja kuivana, et vältida haavainfektsiooni teket. Vahetage haavasidet/plaastrit vastavalt vajadusele, vähemalt 2 korda nädalas. Vahetage side/plaaster koheselt, kui see on haavaeritisest märgunud, määrdunud või haavalt lahti tulnud. Vajadusel võtke ühendust perearsti, raviarsti või -õega.                                                                                      

  • Peske käed enne haavasideme vahetust.
  • Peale sideme/plaastri eemaldamist puhastage dreeniava naha ümbrus õrnalt antiseptikumiga (nt Cutasept) ja steriilsete marlitupsudega.
  • Kui haava piirkond on kuivanud, asetage dreeniava ümber uus steriilne marlilapp ja kinnitage see õhukese plaastriga.
  • Fikseerige dreen plaastriga keha külge horisontaalsuunas, et seda mitte kogemata venitada. Jälgige, et dreen ei jääks keerdu ja oleks sellises asendis, et saaksite ennast mugavalt riietada (püksivärvli piirkond).
  • Saunas ja vannis käimine ning ujumine ei ole soovitatavad seni kuni Teil on dreen.
  • Te võite käia duši all 48 tundi peale dreeni paigaldamist, kuid peate hoidma haava ümbruse kuivana. Enne duši alla minekut katke haavaside/plaaster kilega ja kleepsuga. Pärast duši all käimist kuivatage ja desinfitseerige dreeniümbruse nahk antiseptikumiga ja asetage peale uus haavaside ja plaaster.                                                                        
  • Vajalikud vahendid saate osta apteegist käsimüügist (antiseptikum, marlitupsud, vatipulgad, marlilapid, õhuke lai plaaster, vedeliku kogumiskott). Kui Te ei tea täpselt milliseid vahendeid osta, küsige nõu apteekrilt.

                   

Koostaja: radioloogiaosakonna radioloogiatehnik Marit Ustav
2018

Eesnäärme biopsia ehk proovitüki võtmine teostatakse diagnoosi täpsustamiseks juhul, kui eesnäärme palpatsioonil pärasoole kaudu või muude uuringute tulemusena (Prostata Spetsiifiline Antigeen – PSA – analüüsi tõusnud väärtuse tõttu) on jäänud kahtlus pahaloomulisele kasvajale.

Ettevalmistus protseduuriks

  • Kümne päeva jooksul enne protseduuri ei tohi võtta apsiriini ega muid vere vedeldajaid.
  • Kolme päeva jooksul enne protseduuri ärge kasutage põletikuvastaseid ravimeid ja valuvaigisteid (ibuprofen jms), et vältida veritsust protseduuri ajal ja järgselt.
  • 24-48 tundi enne protseduuri võtke arsti poolt välja kirjutatud antibiootikumi, et vältida põletikku.
  • Enne protseduuri tühjendage pärasool, kõhukinnisuse korral võite teha ka klistiiri.

Protseduuri olemus

Protseduuri ajal lamate Te vasemal küljel, põlved kõverdatud. Ultraheli andur asetatakse pärasoolde, anduri küljes on biopsiaseadeldis. Üldjuhul protseduur valus ei ole. Mõningast ebamugavustunnet võib tunda alakõhus ja pärasoole piirkonnas.

Läbi pärasoole limaskesta võetakse ultraheli kontrolli all biopsiapüstoliga vähemalt 6-12 proovitükki. Need saadetakse laborisse uuringuks.

Pärast protseduuri

Samal päeval pärast protseduuri ei ole soovitatav teha füüsilist tööd, tõsta raskusi, tarvitada alkoholi, käia saunas ega vannis.

Kui protseduurist on möödas umbes kaks nädalat, teatab arst Teile uuringu tulemuse ja planeerib edasise ravi.

Võimalikud tüsistused

Vahetult protseduuri järel ja mõned päevad hiljem võib esineda verd uriinis ja vähest veritsust pärasoolest. Pärast vahekorda võib spermas märgata verd.

Põletikule viitab valulik urineerimine või urineerimistakistus ajutiselt turses oleva eesnäärme tõttu. Kaasneda võib ka palavik. Selliste tüsistuste tekkimise korral pöörduge kohe erakorralise meditsiini osakonda.

 

Koostaja: radioloogiaõde Heljo Mikkel

Elektrokonvulsioonravi (EKR) on tõhus ravimeetod mitmete psüühika-häirete ravis nagu nt raske depressioon, bipolaarsed meeleoluhäired ja teatud kindla sümptomaatikaga skisofreenia. Paljudele haigetele on see tõhusaim, kiireim ja ohutuim viis nimetatud psüühikahäirete ravis. EKR koosneb mitmest, sageli 6–12st raviprotseduurist.

Raviks ettevalmistus

Enne EKR alustamist kontrollitakse Teie seisundit: kogutakse andmeid psüühikahäire kohta, hinnatakse kehalist seisundit, teostatakse laborianalüüsid ning vajadusel elektrokardiogramm (EKG).

Kuna raviprotseduur toimub üldnarkoosis, siis ei tohi enne iga EKR protseduuri vähemalt 8 tundi süüa ega juua. Vastasel juhul võib toit ja vedelik narkoosi ajal sattuda maost kopsudesse, põhjustades kopsupõletiku.

Enne raviprotseduuri informeerige arsti

  • allergiast ravimite, toiduainete ja teiste ainete suhtes,
  • kaasuvatest haigustest, tarvitatavatest ravimitest,
  • varasematest operatsioonidest ja läbiviidud narkoosidest,
  • kui olete söönud või joonud enne EKR protseduuri vähem kui 8 tundi tagasi.

Ravi kulg

Ravi teostamiseks viiakse Teid spetsiaalsesse EKR seadmetega ruumi.

  • Enne protseduuri eemaldage suust äravõetavad hambaproteesid, kuna need võivad narkoosi ajal sattuda hingamisteedesse.
  • Teie käele paigaldatakse veenikanüül, et saaks manustada narkoosiaineid, südame tööd kiirendavat ravimit ja ravimeid, mis lühiajaliselt tekitavad lihaste lõtvumise.
  • Teie oimukohtadele pannakse kaks väikest metallist plaadikest, mille kaudu juhitakse narkoosi ajal läbi pea väike hulk elektrivoolu, mis põhjustab ajus krambi tekke. Seda krampi ei ole tunda ja see ei ole valus. Kramp mõjub kogu ajule, hõlmates ajus keskusi, mis reguleerivad meeleolu, und ja isu. Kramp kestab umbes 40 sekundit kuni 2 minutit.
  • Protseduuri ajal manustatakse Teile hapnikku nina–suu maski või spetsiaalse hingamisteedesse paigaldatud toru (intubatsioonitoru) kaudu.
  • Protseduuri ajal jälgivad narkoosiarst ja -õde monitoride abil Teie vererõhku, südame tööd, hapniku sisaldust veres.
  • Mõni minut pärast krampi narkoos lõpetatakse ja Te ärkate. Narkoosist ärgates jälgitakse Teid eraldi ruumis, kuni Teie seisund võimaldab lahkuda.

Ravi võimalikud kõrvaltoimed

  • Ravi järgselt võite Te tunda teatud segasust, peavalu, iiveldust, valu lihastes ja liigestes. Sellised kõrvaltoimed kaovad tavaliselt mõne tunni möödudes.
  • Vahetult pärast protseduuri võib esineda raskusi ravi eelsete ja aegsete sündmuste meeldetuletamisel. Võib esineda tunne, et Te ei ole protseduuri ajal magama jäänud. Mäluhäired võivad esineda ka sündmuste suhtes, mis on toimunud mõni kuu tagasi. Haruharva ulatuvad mäluhäired tagasi sündmusteni, mis leidsid aset aasta-kaks tagasi. Väikesel osal haigetest (1:200) võivad esineda pikemaajalised mäluhäired, mis kestavad kuid või isegi aastaid. Mäluhäired leevenevad oluliselt esimeste ravijärgsete nädalate vältel. Mõned mälulüngad vahetult EKR-le eelnenud ajavahemiku kohta võivad jääda.
  • Vahetult pärast protseduuri võib esineda raskusi uue informatsiooni omandamisel ning uute oskuste õppimisel.
  • Harva võivad esineda allergiline reaktsioon ravimitele, oksendamine narkoosi ajal, veenikanüülist tingitud veenipõletik, vererõhu tõus, südame rütmihäired, püsiv teadvushäire.
  • Väga harva võivad EKR raviprotseduuri ajal esineda luude nihestused või murrud, hammaste purunemine, igemete veritsus, keelde hammustamine, iseeneslikud krambid raviseansside vaheaegadel või vahetult pärast ravi.
  • Kanüüli panekust veeni võivad tekkida nahale hematoomid (sinised laigud).    

Ravi järgne periood

Narkoosi läbiviimiseks kasutatavad ravimid mõjutavad reaktsiooni kiirust, seega ei tohi Te pärast protseduuri autot juhtida ega erinevate mehhanismidega töötada 24 tundi pärast ravi läbi viimist. Juhul kui EKR teostati ambulatoorselt, siis peab Teil haiglast lahkumiseks olema kaasas täisealine saatja.

Võimaliku segasuse ja mäluhäirete tõttu on oluline, et Te ei võtaks EKR ravi aja ja kuni 1 kuu pärast seda vastu tähtsaid isiklikku elu või äri puudutavaid otsuseid.

 

Koostajad: dr. Marek Eerme, intensiivraviõed Kristel Valk ja Tuuli Viljak

2013

Emakakaela konisatsioon on kirurgiline diagnostika- ja ravimeetod, mille käigus eemaldatakse osa emakakaelast. Eemaldatav koetükk on enamasti koonusekujuline, mistõttu protseduuri nimetatakse emakakaela konisatsiooniks.

Emakakaela konisatsiooni eesmärgiks on eemaldada emakakaelast see osa, milles on leitud ebatüüpilisi epiteelirakke. Muutused emakakaela epiteelis on üldjuhul tekitatud papilloomiviiruse poolt. Papilloomiviiruse poolt kahjustatud rakkudest võib areneda emakakaela pahaloomuline kasvaja. On leitud, et mõned papilloomiviiruse tüübid on teistest ohtlikumad ning põhjustavad oluliselt sagedamini emakakaela vähieelsete muutuste ja emakakaelavähi teket.

Uuringud enne emakakaela konisatsiooni

Enne emakakaela konisatsioonile suunamist teostatakse järgmised uuringud:

  • emakakaela pinnalt võetakse PAP test (onkotsütoloogiline analüüs),
  • vajadusel teostatakse analüüs papilloomiviiruse määramiseks,
  • üldjuhul teostatakse kolposkoopia ehk uuritakse emakakaela mikroskoobi all ja võetakse kahjustunud emakakaela piirkonnast koetükikesi.

Kui eelnevalt loetletud uuringute tulemused kinnitavad emakakaela pinda katvate epiteelirakkude tõsiseid muutusi (esinevad keskmise või raske astme vähieelsed rakumuutused), on vajalik eemaldada muutunud rakkudega emakakaela osa ehk teha emakakaela konisatsioon.

Protseduuriks ettevalmistus kodus

Enne operatsiooni tuleb olla söömata ja joomata 6 tundi, ei tohi suitsetada ega närida närimiskummi, et vältida narkoosi ajal oksendamist ja maosisu (oksemasside) sattumist kopsudesse.

Protseduuri kulg

Emakakaela konisatsioon tehakse üldnarkoosis või kohaliku tuimastusega. Emakakaela kahjustunud piirkonna eemaldamiseks kasutatakse elektrinuga või skalpelli. Allesjäänud emakakaela pinnalt tekkiv veritsus suletakse diatermokoagulaatoriga (kõrvetamisega) või õmblustega ning tuppe asetatakse tampoon.

Eemaldatud emakakaela osa saadetakse histoloogilisele uuringule, kus vaadeldakse koetüki rakulist ehitust ning hinnatakse emakakaelas esinenud rakumuutuste astet. Uuringu tulemus saadakse teada kahe nädala jooksul pärast protseduuri. Uuringu tulemuse annab Teile teada ning edasise jälgimisplaani koostab Teid operatsioonile suunanud arst.

Kui protseduur on tehtud üldnarkoosis, jälgitakse Teid päevakirurgia osakonnas ning hea enesetunde korral lubatakse Teid samal päeval koju. Protseduuri ajal tuppe asetatud tampooni eemaldate vastavalt arsti soovitusele samal õhtul või järgmisel hommikul kodus.

Võimalikud tüsistused ja ohud

Emakakaela konisatsiooni järel on sagedaseks tüsistuseks (ühel juhul kümnest) veritsuse teke emakakaela haavast. Ohtlikumad perioodid veritsuse tekkimiseks on esimene protseduurijärgne ööpäev ning haava katvate koorikute eemaldumise aeg (umbes 2 nädalat pärast protseduuri). Verejooksu tõttu võib tekkida vajadus korduvaks emakakaela õmblemiseks või koaguleerimiseks (kõrvetamiseks).

Kui eemaldatud koetükk on suur, võib emakakaela konisatsiooni järgselt tekkida emakakaela puudulikkus (kahel juhul sajast). Emakakaela puudulikkuse korral on oluliselt suurem risk rasedusaegsete tüsistuste tekkeks – raseduse katkemiseks ja enneaegseks sünnituseks. Emakakaela puudulikkust saab raseduse ajal korrigeerida emakakaelale tugevdava õmbluse asetamisega. Üldjuhul kulgeb rasedus pärast emakakaela konisatsiooni normaalselt.

Harvaesinev tüsistus on konisatsioonijärgne emakakaela või emaka põletik. Emakakaela läheduses paiknevate organite (kusepõis, sool, kusejuha, emakas) vigastus on üliharva esinev tüsistus.

Võimalikud narkoosist tingitud tüsistused on enamasti seotud ravimite ülitundlikkusega. Söömise ja joomise keelust mittekinnipidamisel on võimalik narkoosi ajal oksendamine, oksemasside sattumine hingamisteedesse ja lämbumisoht.

Tüsistuste riski vähendamiseks palume Teid informeerida arsti:

  • teadaolevatest haigustest ja tarvitatavatest ravimitest,
  • tervislikust seisundist operatsioonile tulles (nt. viirusinfektsioon),
  • teadaolevast ravimite ülitundlikkusest.

Protseduuri järgselt

24 tunni jooksul pärast narkoosi ei ole lubatud juhtida autot ega teha muid kiiret reageerimist nõudvaid toiminguid, kuna narkoosiks kasutatavad ravimid võivad aeglustada reaktsioonikiirust.

Pärast emakakaela konisatsiooni võib 2–4 nädala jooksul esineda vähest veritsust ja ebameeldiva lõhnaga voolust.

Konisatsiooni järgselt on 4–6 nädala jooksul keelatud:

  • tupetampoonide kasutamine (ka menstruatsiooni ajal),
  • suguelu,
  • raske füüsiline pingutus,
  • suurte raskuste tõstmine (üle 5–6 kg).

Lisaks ei ole soovitav käia ujumas ja vannis ning tuleks vältida kõhukinnisust.

Protseduurijärgseks kontrolliks tuleb pöörduda oma naistearsti juurde 6 kuu möödumisel emakakaela konisatsioonist. Siis tehakse emakakaelast uuesti analüüsid (PAP test ja analüüs papilloomiviirusele).

Juhul kui pärast emakakaela konisatsiooni tekib rohke verejooks, palavik ja/või tugev alakõhuvalu, tuleb pöörduda tööpäeval kuni kell 18:00 naistenõuandla valvekabinetti, muul ajal erakorralise meditsiini osakonda (EMO).

emaka

                                  

Koostajad: dr. Ülle Kadastik, dr. Kristiina Rull, dr. Katrin Täär

2017

Emakaõõne abrasioon (kõnekeeles ka emakaõõne puhastus) on protseduur, mille käigus eemaldatakse spetsiaalse aasataolise instrumendiga (küretiga) emakaõõnt vooderdav limaskest. Emaka limaskest taastub üldjuhul järgmise menstruatsioonitsükli käigus.

Näidustused

Abrasiooni peamiseks näidustuseks on emakaverejooks, mis võib olla tingitud

  • menstruatsioonitsükli häiretest,
  • raseduse tüsistustest: raseduse iseeneslik katkemine, loote kasvu peetus ja hukkumine varases raseduse järgus (nn. peetunud rasedus).

Peetunud raseduse korral teostatakse abrasioon ka juhtudel kui verejooksu ei ole, kuna reeglina tekib iseeneslik verejooks varem või hiljem niikuinii.

Abrasiooni üheks alaliigiks on prooviabrasioon (emakalimaskesta kaabe diagnoosi täpsustamiseks). Prooviabrasiooni näidustuseks on:

  • ebaselge põhjusega emakaverejooksud,
  • ultraheli uuringul avastatud emaka limaskesta patoloogia (nt. polüüp) või selle kahtlus,
  • emakakaela onkotsütoloogilisel uuringul ebatüüpiline tulemus.

Protseduuriks ettevalmistus kodus

Enne protseduurile tulekut peate olema 6 tundi söömata ja joomata, ei tohi suitsetada ega närida närimiskummi, et vältida oksendamist ja happelise maosisu sattumist kopsudesse.

Protseduuri kulg

Emakaõõne abrasioon teostatakse lühiaegses narkoosis tupe kaudu. Esmalt teostatakse günekoloogiline läbivaatus, et täpsustada emaka suurust ja asendit. Seejärel laiendatakse vajadusel emakakaelakanalit ning eemaldatakse emakaõõnest limaskest või raseduse korral peetunud looteosised. Vajadusel saadetakse kaabe uuringule.  

Kogu protseduur kestab umbes 5-15 minutit.

Protseduurijärgne periood

Abrasiooni järgselt viibite jälgimisel mõne tunni vältel. Kui olete narkoosist täielikult toibunud, võite statsionaarist lahkuda eelnevalt personali informeerides.

Võimalikud tüsistused ja ohud

Abrasioonijärgselt võib tekkida verejooks, mis on tingitud emaka kokkutõmmete häirumisest. Verejooksu peatamiseks kasutatakse emaka kokkutõmbeid tugevdavaid ravimeid.

Protseduuri ajal võib tekkida emaka või emakakaela vigastus. Vigastuse oht on suurem, kui naine ei ole sünnitanud, esinevad emaka väärarendid (nt. emaka vahesein) või  emakaõõs on deformeerunud müoomisõlme(de) tõttu. Emakaseina vigastuse korral võib tekkida vajadus operatsiooniks.

Abrasioonijärgselt võib tekkida vere ja raseduse korral looteosiste peetus emakaõõnde. Mõlemal juhul on vajalik hiljem emakakaela uuesti laiendada ja emakaõõs veelkordselt abraseerida.

Abrasioonijärgselt võib tekkida emaka ja väikse vaagna organite põletik, mis vajab antibakteriaalset ravi. Risk põletike tekkeks on oluliselt suurem, kui esinevad sugulisel teel levivad infektsioonitekitajad.

On võimalikud ka narkoosist tingitud tüsistused. Need on enamasti seotud ülitundlikkusega ravimitele.

Võimalik on ka toidu ja joomise keelu eiramisest tingitud oksendamine narkoosi ajal ning sellele järgnev oksemasside sattumine hingamisteedesse ja lämbumisoht.  

Et viia tüsistuste  tekke risk võimalikult väikeseks palume Teid informeerida arsti:

  • oma teada olevatest haigustest ja tarvitatavatest ravimitest,
  • oma tervislikust seisundist protseduurile tulles,
  • teada olevast ülitundlikkusest ravimitele.

Kodune enesehooldus

24 tunni jooksul pärast narkoosi ei ole lubatud juhtida autot ega teha muid kiiret reageerimist nõudvaid toiminguid. Narkoosiks kasutatud ravimid võivad aeglustada reaktsioonikiirust.

Peale emakaõõne abrasiooni võib esineda veritsust tupest 2 nädala vältel.

Rohke vereerituse, palaviku või kõhuvalu tõttu tuleb pöörduda päeval naistenõuandlasse arsti vastuvõtule või muul ajal haiglasse.

Suguelu pole soovitav 2 nädala vältel peale abrasiooni.

Uus menstruatsioon peaks algama 4-5 nädala pärast peale abrasiooni teostamist. Kui menstruatsioon ei ole selleks ajaks alanud, pöörduge põhjuse välja selgitamiseks arsti poole.

Kui tegemist on raseduse katke(sta)misega, on Teil õigus saada 75%-lise soodustusega rasestumisvastaseid pille 3 kuu jooksul.

 

Koostanud: dr. Ülle Kadastik ja dr. Kristiina Rull

Emakasisene vahend asetatakse raseduse vältimiseks emakasse. ESV sisaldab meditsiiniliselt puhast vasktraati või kollaskeha hormooni.

Vaskne ESV mõjutab sperma ja munaraku liikuvust ning vähendab sperma võimet viljastada munarakku. Hormonaalne ESV:

  • muudab emaka limaskesta raseduse jaoks liiga õhukeseks;
  • tihendab emakakaela kanali sekreeti nii, et munarakku viljastavate spermatosoidide pääs emakasse on raskendatud;
  • vähendab spermatosoidide liikuvust emakas ja munajuhades;
  • harva võib põhjustada ovulatsiooni ära jäämise.

ESV sobib naistele, kes

  • soovivad pikaajalist raseduse vältimist (kontratseptsiooni),
  • mingil põhjusel ei tohi või ei taha kasutada rasestumisvastaseid tablette (pille),
  • toidavad last rinnaga,
  • kellel on vererohke menstruatsioon.

ESV-d ei soovitata rasestumisvastase vahendina sünnitamata naisele.

ESV tagab kaitse raseduse eest viieks aastaks ja rasestumisvastane toime avaldub kohe peale paigaldamist.

Uuringud

ESV paigaldamise eelselt on vajalikud uuringud sugulisel teel levivate haiguste suhtes ja onkotsütoloogiline  test.

Protseduuri kulg

ESV paigaldamine on peaaegu valutu. Parimaks ESV paigaldamise ajaks on  menstruatsiooni aeg. Sünnitusjärgselt on soovitatav paigaldada ESV alates 6-8 nädalat peale sünnitust.

ESV-d ei tohi paigaldada suguelundite ägeda põletiku, ebaregulaarsete veritsuste, vere hüübimishäirete ja vase allergia korral. Peale paigaldamist on vajalik kontrollida ESV paiknemist peale järgmist menstruatsiooni ja edaspidi kord aastas, kui arst ei ole korraldanud teisiti.

Võimalikud tüsistused ja ohud

  • Väikese vaagna elundite põletik - pöörduge arsti poole kui, Teil tekib püsiv alakõhuvalu, valu suguühtel, ebatavaline veritsus või voolus tupest.
  • Emaka mulgustumine (perforatsioon) – tekib väga harva, enamasti paigaldamise ajal, kui ESV võib tungida emaka seina või läbida emaka seina.
  • ESV väljumine - emakalihase kokkutõmbed menstruatsiooni ajal võivad ESV oma asukohast välja lükata. Tavaliselt kaasneb kõhuvalu ja vereeritus.
  • ESV-ga rasedus - kui olete rasestunud ja soovite rasedust säilitada, on soovitatav ESV eemaldada. Samas tõuseb iseenesliku abordi ja enneaegse sünnituse risk. Võimalik on ka emakavälise raseduse tekkimine.
  • Aneemia - vaske sisaldav ESV võib suurendada menstruaalvere hulka ja seega ka aneemia riski.

Koostanud: dr. Ursula Klaar

Endoskoopiline retrograadne kolangio-pankreatograafia (ERCP) on protseduur, mis võimaldab:

  • uurida sapi- ja pankrease juhasid,
  • eemaldada sapikive,
  • laiendada sapijuha ahenenud piirkondi,
  • asetada haiguslikult muutunud piirkonnast möödajuhtivaid sonde (stente).

Protseduur teostatakse suukaudu nimetissõrme jämeduse painduva optilise instrumendi (endoskoobi) abil.

Näidustused

  • Naha kollasus
  • Kõhuvalu
  • Kaalulangus
  • Kivid sapipõies või -teedes
  • Sapipõie operatsiooni eelselt või järgselt

Protseduuriks ettevalmistus

Teavitage arsti:

  • ravimallergiatest (eriti joodi sisaldavatele ravimitele),
  • ravimitest, mida Te tarvitate (eriti aspiriin ja aspiriinitaolised ravimid ja muud nn. verevedeldajad).
  • kroonilistest haigustes.

Enne protseduuri eemaldage eemaldatavad  hambaproteesid.

Protseduuri eelselt peate olema söömata-joomata vähemalt 6 tundi.

Protseduuri teostamine

Teie käele paigaldatakse veenikanüül, mille kaudu manustatakse lõõgastavat ravimit, mis võib tekitada unisust.

Protseduuri eelselt tuimestatakse Teie neel pihustatava tuimestusainega. Te lamate vasakul küljel ja arst asetab Teile suhu endoskoobi. Endoskoobiga liigutakse edasi söögitorusse, makku ja kaksteistsõrmik-soolde. Sellel ajal te valu ei tunne, kuid võib esineda okserefleks.

Kõhunäärme ja sapijuha avanemiskohal manustab arst kontrastainet sapijuhasse ja/või kõhunäärme juhasse. See teeb juhad nähtavaks röntgenekraanil. Edasine oleneb endoskoopial ning röntgenekraanil näha olevatest haiguslikest muutustest.

Kui sapijuhas asub kivi, eemaldatakse see võimalusel sapijuhast soolde.

Protseduur kestab tavaliselt kuni 45 minutit.

Peale protseduuri võib esineda kurguvalu ja kõhupuhitust uuringu ajal soolde viidud õhust. Protseduuri järgselt võib osutuda vajalikuks antibiootikumravi ning söömata olek protseduuri päeva lõpuni.

Võimalikud tüsistused

  • kõhunäärme põletik, millega kaasneb kõhu- või seljavalu, iiveldus ja oksendamine;
  • põletik maksas või sapijuhas;
  • verejooks, mis enamasti peetub iseenesest;
  • sooleseina mulgustus;
  • allergilised reaktsioonid ravimitele;
  • krooniliste haiguste ägenemine või ägedad südame-veresoonkonna haigused.

Kui Teil tekib protseduuri järgselt palavik, nõrkustunne, kõhuvalu või oksendamine, pöörduge koheselt valveõe või raviarsti poole.

 

Koostanud: gastroenteroloogia osakonna vanemõde Marika Kukk

2018

Gangloni tsüsti eemaldamist nimetatakse ganglionektoomiaks. See on kirurgiline protseduur, mille käigus arst eemaldab tsüsti Teie käelt, jalalt või mõnelt muult kehaosalt. Ganglioni tsüst on tursunud kotike naha all, mis on kinnitunud kõõlusetupe või liigsekihnu külge. Tsüst sisaldab liigesevedelikule sarnanevat vedelikku.

Alternatiivid ganglionektoomiale on:

  • Vedeliku väljutamine süstla või nõela abil koos kortisoonisüstiga või ilma.
  • Valikuvabadus mitte ravida, arvestades enda tervislikku olukorda.

Küsige nende võimaluste kasutamise kohta informatsiooni arstilt.

Protseduuriks ettevalmistus

Ärge sööge ega jooge midagi (isegi mitte kohvi, teed ega vett) pärast keskööd ja hommikul enne operatsiooni.

Kui operatsioon tehakse üldnarkoosis, peab keegi Teid pärast operatsiooni koju viima.  Leidke keegi, kes teeks Teie asemel igapäeva toimetusi sel ajal, kui Teie puhkate.

Järgige arsti ettekirjutusi. Ärge suitsetage enne ja pärast protseduuri. Suitsetajatel paranevad haavad aeglasemalt. Neil on ka suurem tõenäosus hingamisprobleemide tekkeks narkoosi ja operatsiooni ajal. Peaksite suitsetamisest loobuma vähemalt 2 nädalat enne protseduuri.

Protseduuri kulg

Teile tehakse üld-, piirkondlik või lokaalne anesteesia.

Lokaalne ja piirkondlik anesteesia tuimastab operatsioonikoha kehal, samal ajal olete ise ärkvel. Teile võidakse anda rahustit kohaliku ja piirkondliku anesteesia ajal, et oleksite rahulik.

Üldanesteesia lõdvestab kõik teie lihased ning Te magate.

Kõik anesteesiavormid võimaldavad Teil operatsiooni läbi teha valu tundmata. Kirurg lõikab tsüsti ümbert lahti ning eemaldab selle. Pärast seda sulgeb ta sisselõike ava õmblustega

Protseduurijärgne periood

Te võite koju minna samal päeval. Arst soovitab Teil õmbluste eemaldamiseks pöörduda perearsti juurde umbes 1- 2 nädala möödudes.

Võimalikud tüsistused ja ohud

  • Tüsistusi võib esineda seoses anesteesiaga. Arutage neid oma arstiga.
  • Lokaalne või piirkondlik anesteesia ei pruugi piirkonda täielikult tuimastada ning Te võite tunda mõningast ebamugavust. Harvadel juhtudel võib tekkida allergiline reaktsioon ravimi vastu, mida anesteesias kasutatakse. Kohalik või lokaalanesteesia on ohutum kui üldanesteesia.
  • Tsüst võib tagasi tulla.
  • On väike võimalus põletiku või veritsemise tekkeks, ehkki lõikehaav paraneb tavaliselt kiiresti ja probleemideta.
  • Harvadel juhtudel võivad närvid või veresooned saada kahjustatud.
  • Paranev haav võib jätta märgatava armi. Tavaliselt muutub arm ajapikku märkamatuks.

Konsulteerige arstiga, et teada saada, millised on Teid ohustavad riskid.

Helistage oma arstile, kui:

  • Teie valu on suurenenud hoolimata valuvaigistitest, mis arst on Teile välja kirjutanud.
  • Märkate mädaeritust, punetust, paistetust ning puutetundlikkust lõikekoha või õmbluste ümber.

 

Tõlkinud: üldkirurgia osakonna õde Kati Künnap

Hamba eemaldamine on ambulatoorne pisioperatsioon, mille käigus eemaldatakse hammas lõualuust. Protseduuri teostataksekohaliku tuimestusega, mõningatel juhtudel ka üldanesteesias (raske füüsilise ja vaimse puude korral, väikelastel hulgikaariese puhul).

Hamba eemaldamise näidustused

  • Äge ja/või krooniline hambaümbrise põletik ehk periodontiit
  • Ulatuslik kaaries, mille tõttu hamba taastamine on võimatu
  • Näo- ja lõualuude piirkonna mädapõletikud (abstsessid, flegmoonid)
  • Krooniline hambast lähtunud põskkoopa põletik
  • Traumade korral murrupilus olevad hambad või hambajuured
  • Igemepõletik, millega kaasneb hammaste tugev liikuvus
  • Ortodontilised näidustused (hambarea defektide ravi)
  • Ortopeedilised näidustused (hambaproteesi konstruktsioonist lähtuvalt)
  • Tarkusehambad, mis on põhjustanud korduvaid põletikke teda ümbritsevates kudedes
  • Hambad, mis asuvad kasvajalises moodustises
  • Hambakrooni murd, kui taastamine pole võimalik
  • Lastel piimahambad, kui lõikumas on jäävhammas

Hamba eemaldamise vastunäidustused

  • Vähem kui 6 kuud südameinfarktist, ajuinsuldist
  • Kasvajate korral nende kestev keemiline ravi (kemoteraapia) ja radioloogiline ravi (radioteraapia)
  • Südame- ja veresoonkonna haigused
  • Kesknärvisüsteemi haigused
  • Ägedad infektsioonhaigused
  • Ägedad neeruhaigused
  • Raseduse I trimester
  • Ägedad igemehaigused
  • Naistel menstruatsioon

Ravimite ja teiste erialaspetsialistide kaasabil on võimalik ka vastu-näidustuste korral läbi viia hamba eemaldamine.

Protseduuriks ettevalmistamine kodus

  • Protseduuriks on vajalik, et oleksite puhanud, terve ja söönud.
  • Järgige üldarsti poolt välja kirjutatud ravimite võtmise korda, st. kõik määratud ravimid tuleb võtta vastavalt ettekirjutusele.
  • Hambaarst võib paluda Teil enne hamba eemaldamist lõpetada teatud ravimite võtmise (aspiriin või teised verevedeldajad).

Kaasa tuleb võtta:

  • hammastest varem tehtud röntgenülesvõtted;
  • saatekiri, kui Teid on suunanud teise eriala arst.

Protseduuri kulg

  • Enne protseduuri antakse Teile suu loputamiseks antiseptilist lahust (kaaliumpermanganaadi lahus või kloorheksidiini sisaldav lahus).
  • Seejärel tuimestatakse vastava hamba piirkond või alalõua puhul ½ alalõuast. Tuimestus kestab sõltuvalt piirkonnast 1-4 tundi.
  • Hammas eemaldatakse vastavate instrumentide abil ümbritsevatest kudedest.
  • Alveool ehk hambasomp puhastatakse kirurgilise lusika abil.
  • Haavale asetatakse 15-20 minutiks steriilne marlitampoon. Tavaliselt tekib selle aja jooksul haavale verehüüve, mis kaitseb haava põletiku tekkimise eest ja on haava paranemisel oluliseks teguriks.

Protseduuri järgne periood

Protseduurijärgsel päeval võib näopiirkonnas esineda turse ja verevalumid, see on normaalne. Turse võib suureneda esimese 2-3 ööpäeva jooksul, 4.-5. päeval hakkab turse alanema. Paranemise käigus võib esineda ka naha värvuse muutust turse piirkonnas - algul võib nahk turse piirkonnas olla hallikassinine, hiljem kollakas, mõne päeva möödudes see kaob. Tursega võib kaasneda ka suuavamistakistus.

Võimalikud tüsistused ja ohud

  • Verejooks haavast. Kui verejooks haavast ei lakka ühe ööpäeva jooksul, pöörduge hambaarsti vastuvõtule tagasi
  • Hambasombu põletik e. alveoliit (vajalik kirurgiline ravi)
  • Närvivalud
  • Süstekoha põletik
  • Lõualuude kramp
  • Verevalum

Tüsistuste korral pöörduge hambaarsti vastuvõtule tagasi, seal antakse Teile erakorralise patsiendina esmaabi ja vajadusel määratakse korduvvisiidid.

Kodune enesehooldus

  • Protseduuri lõppedes asetatakse haavale steriilne marlitampoon. Hoidke seda vähemalt 15 - 20 minutit suus, sest tampoonist tingitud surve aitab verel paremini hüübida. Eemaldades tampooni varem, võib tekkida uus veritsus.
  • Hamba eemaldamise järgselt võib haava piirkonnast immitseda verd. Sel juhul rullige puhaste kätega steriilne marlitampoon (mitte vatt) pallikeseks, asetage see haavale ja suruge lõualuud kokku. Hoidke tampooni suus 20 – 30 minutit.
  • Ärge häirige haava. Vältige sõrme ja keelega haava puudutamist, sest nii võite tekitada haava ärrituse, põletiku ja/või veritsuse.
  • Turse vähendamiseks hoidke jääkotti 20 minutit põse piirkonnas 20-60 minutiliste vahedega (jääkoti ümber asetage eelnevalt käterätt). Külma kompressi eesmärk on ahendada veresooni ja aeglustada vereringet, mis omakorda pärsib verejooksu. Jääkott aitab turset alandada, kuid ei pruugi seda päriselt taandada.
  • Kasutage kahel esimesel protseduurijärgsel päeval arsti poolt soovitatud valuvaigisteid.
  • Kasutage lõhenenud suunurkade peitsimiseks pehmendavat kreemi või vaseliinsalvi.
  • Vältige suuvee kasutamist esimese 24 tunni jooksul peale hamba eemaldamist. Suud loputage ettevaatlikult, intensiivne suu loputamine võib põhjustada verejooksu.

Suu loputamiseks sobib:

  • apteegis müüdavad kloorheksidiini sisaldavad suuloputuslahused
  • nõrk soolvesi (noaotsatäis soola poole klaasi vee kohta)
  • nõrk kaaliumpermanganaadi lahus
  • kummelitee

Loputuslahus peab olema toasoe.

  • Hoiduge hambaharja kasutamisest 8 tunni jooksul peale hamba eemaldamist. Edaspidi puhastage oma hambaid hoolikalt ja õrnalt, vältides haava puudutamist. Kasutage pehmet hambaharja ja teisi abivahendeid (hambaniiti või hambavaheharjakesi).
  • Esimesel operatsioonijärgsel päeval vältige sülitamist.
  • Söömine ja joomine ei ole soovitatav 2 tunni jooksul pärast hamba eemaldamist. Tarvitage esimesel päeval energiarikast toitu. Vältige kuuma jooki ja alkoholi. Joogikõrt ei soovitata kasutada, sest imemine takistab vere hüübimist ja loob suuõõnes negatiivse rõhu. Toit peab olema soe ja/või jahe ning pehme. Vältige tahke, kleepuva ja vürtsise toidu söömist.
  • Kui olete suitsetaja, siis loobuge suitsetamisest vähemalt 12 tunni jooksul peale hamba eemaldamist. Suitsetamine takistab vere hüübimist ja aeglustab paranemist.
  • Vältige saunas käimist ja kuuma vanni esimesel kahel protseduurijärgsel päeval, sest kuum saun ja vann laiendavad veresooni, mis võib esile kutsuda verejooksu haavast.
  • Vältige protseduuri päeval füüsilist ülekoormust, sest see tõstab vererõhku ja võib esile kutsuda verejooksu.

 

Ärge kasutage pärast protseduuri sooja kompressi!

Rohke verejooksu, tugeva valu, jätkuva palaviku (üle 38°), punetuse või muu Teid muretsema paneva sümptomi ilmnedes võtke ühendust oma hambaarstiga.

 

Koostajad: suukirurgia osakonna vanemõde Tuuli Aland, hambaarsti assistent Tiina Kedder hambaproteesikeskuse vanemõde Kadri Saarma

Mis on juureravi/endodontiline ravi?

Juureravi teadus - endodontia - on tuletatud kreeka keelest ja tähendab hamba sisemust. Endodontiline ravi on seega hamba sisemuse ravi. Selleks, et aru saada, mis on juureravi, tuleb tunda hamba ehitust: Hamba sees, emaili ja dentiini all, asub pehme kude - hambapulp.  Pulp koosneb veresoontest, närvikiududest ja sidekoest, ulatub hambakrooni ülemisest osast juuretippudeni ning on seotud juurt ümbritsevate kudedega.

Pulp vastutab hamba kasvu ja arengu eest. Kui hammas on lõpuni arenenud, saab ta hakkama ka ilma pulbita, kuna toitained jõuavad hambani ka teda ümbritsevatest kudedest.

hamba3

Miks vajab hammas juureravi?

Juureravi osutub vajalikuks, kui hambapulbis tekib põletik. Selle tekkepõhjuseks võib olla sügav kaaries, korduv hambaravi, hambamurd, mõrad. Isegi kui trauma tõttu ei teki hamba murdu või nähtavat mõra, võib hambanärv siiski vigastatud olla. Kui hammas jääb ravita, hakkab ta valutama. Aja jooksul levib põletik üle juuretipu ning on oht turse ehk abstsessi tekkeks, mis on nähtav hammast ümbritseval igemel või isegi näol.

hamba4

Millised sümptomid viitavad juureravi vajadusele?

Hammas võib vajada juureravi, kui ta valutab, on võrreldes varasemaga pikemalt/ tugevamalt tundlik külmale/kuumale, on hell katsumisel või mälumisel, on muutnud värvi. Ravivajadusele võib viidata ka hammast ümbritsevate kudede tundlikkus või turse, mädavool igemetaskust või siinustraktist (uuriskäik juuretipust igemele).

Samuti võivad olla suurenenud lokaalsed lümfisõlmed. On ka võimalik, et sümptomid puuduvad, aga hammas on haige.

Kuidas juureravi päästab hamba?

Arst eemaldab põletikulise hambanärvi, puhastab ja kujundab juurekanalite sisemuse ning lõpuks täidab ja sulgeb kanaliruumi. Ravi järgselt vajab hammas taastamist täidise või krooniga, et hammas saaks jälle täita oma funktsiooni.

Kas ravi ajal ja ravi järgselt võib tunda valu?

Sageli alustatakse juureravi selleks, et leevendada hambanärvi põletikust tekkinud hambavalu. Ravi käigus kasutatakse lokaalset tuimestust ning enamasti ravi ajal valu ei tunne, kuid vahel on see siiski võimalik. Esimestel päevadel pärast ravi võib hammas olla tundlik ning valutada, eriti siis kui hammas varem valutas. Vajadusel võib võtta käsimüügi valuvaigistit, näiteks ibuprofeeni või paratsetamooli. Ravi järgselt võib hammas võrreldes teiste hammastega olla mõnda aega tundlikum või teistmoodi. Vajadusel pöörduda hambaarsti vastuvõtule.

Juureravi etapid

Juureravi teostatakse ühe või mitme visiidiga. Ravi etapid on:

  1. Arst uurib hammast ning teeb röntgenülesvõtte, püstitab diagnoosi ja määrab hamba raviplaani. Hammas tuimastatakse (vajadusel). Seejärel pannakse hamba ümber klambriga kumm, mille eesmärgiks on hammas isoleerida - see kaitseb hamba sisemust sülje ja suumikroobide eest, samas ei satu ravis kasutatavad vahendid patsiendi suuõõnde. Kui patsiendil on nohu, on ravi raskendatud - patsiendil pole võimalik isoleeriva kummi tõttu suu kaudu ega nohu tõttu nina kaudu hingata. Sellisel juhul tuleks arstiga ühendust võtta ja kokku leppida uus raviaeg.
  2. Arst avab puuride abil hamba pulbiruumi. Juurekanalite töötlemiseks ja kujundamiseks kasutatakse spetsiaalseid instrumente.
  3. Pärast kanaliruumi puhastamist ja kujundamist täidetakse juurekanalid biosobiva, tavaliselt kummitaolise materjaliga, mida kutsutakse gutapertšiks. Enne gutapertši asetamist viiakse kanalitesse siilerit, mis lihtsustab täitematerjali kanalitesse viimist ning täidab ja sulgeb selle ruumi, kuhu täitematerjali pole võimalik asetada.
  4. Viimaseks etapiks on hamba lõplik taastamine valguskõvastuva täidise või hambalaboris valmistatud krooniga. Vahel võib enne hamba lõplikku taastamist täidisele lisakinnituse saamiseks olla vajalik kanalisse tugiposti asetamine.

Kui kallis on ravi?

Ravi hind sõltub hambast ning sellest, kas tegemist on esmase või ümberraviga. Tagumised hambad on anatoomialt keerukamad, seega on ka nende ravi kallim. Samuti mõjutab hinda ravivisiitide arv. Mida raskem on ravi, seda rohkem kulub visiite. Hamba juureravi ja sellele järgnev taastamine on siiski soodsam kui hamba eemaldamine ning asendamine tehisjuure ehk implantaadi+krooni või sildproteesiga. Oluline on meeles pidada, et kõiki hambaid siiski pole võimalik “päästa”.

Mis saab hambast pärast ravi?

Kui hambal on juureravi pooleli või hammas pole veel lõplikult taastatud, tuleb vältida ravitava hambaga mälumist või hammustamist. Hammas võib kergelt murduda. Samuti on oluline hoolitseda oma suuhügieeni eest. Enamik juureravitud hammastest peab vastu sama kaua kui terved või täidistega hambad, mille hambanärv pole kahjustunud. On võimalik, et juureravitud hammas ei parane ning valu püsib. Samuti võib hammas muutuda tundlikuks kuid või aastaid pärast edukat ravi. Sellisel juhul võib juureravi ümberravi hamba “päästa”.

Miks vajab juureravitud hammas täiendavat ravi?

Trauma, sügava kaariese, eemaldunud, lekkiva või ebatäpse täidise tõttu võivad mikroobid uuesti juurekanaliruumi liikuda ning juureravi tuleb ümber teha. Vahel võib olla tegemist töötlemata kanali osade või leidmata anatoomiaga.

Kas kõikidel hammastel on võimalik teostada juureravi?

Enamikul juhtudel on ravi teostatav, kuid vahel on see võimatu. Ravida ei saa hambaid, mille kanaliruum pole avatav või millel on juuremurd. Samuti on see raskendatud juhtudel, kui hambal pole piisavalt luulist kinnitust või hammas ei ole taastatav. Juureravi arenedes on siiski osutunud võimalikuks ravida hambaid, mis varasemalt oleks eemaldatud. Näiteks kasutades hambaravi mikroskoopi on arstil võimalik vaadata suurenduse abil hamba sisemust. Nii tulevad nähtavale murdunud instrumendid, lisakanalid, sulgunud kanalisuudmed. Vahel tuleb eduka ravitulemuse saamiseks kombineerida tavapärast juureravi kirurgilise juureraviga.

 

Ameerika Endodontide Assotsiatsiooni patsiendiinfo põhjal koostanud arst-resident Marjo Sinijärv

2014

Miks vajab hammas juureravi ümberravi?

Kuna meditsiinis puuduvad garantiid ning ravi õnnestumine sõltub paljudest faktoritest, võib juhtuda et hammas ei ole juureravi järel paranenud. Põhjuseid on mitmeid:

  • kitsad või kõverad juurekanalid, mis jäid esmase juureravi ajal töötlemata
  • keerukas kanalianatoomia, mida ei õnnestunud esimesel korral avastada
  • hamba taastamine juureravi järgselt lõpliku täidise või krooniga viibis või puudus (kuid näiteks nüüd on see plaanis)
  • täidis lekib - mikroobid levivad süljest kanaliruumi

hamba1

Ravi võib ebaõnnestuda ka nn. uutel põhjustel:

  • hambale tekib uus auk, mille kaudu mikroobid täidetud juurekanalitesse liiguvad ning põletikku põhjustavad
  • täidis/kroon on murdunud, eemaldunud või lekkiv - hammas on mikroobidele avatud
  • on tekkinud hambamurd

hamba2

 

Mis juhtub ümberravi ajal?

Juureravi ümberravi alustamiseks avab arst juuretäidisele ligi pääsemiseks hamba. Juurdepääsu loomiseks on vahel vajalik vana täidise, krooni või tugiposti täielik eemaldamine. Juuretäidise eemaldamise järgselt on arstil võimalik kanaliruum puhastada ja üle vaadatada, nii on võimalik leida lisakanaleid või teisi kõrvalekaldeid tavapärasest hamba anatoomiast. Vahel on selleks tööks vajalik suurenduse - mikroskoobi kasutamine.

Kanalite puhastamise järgselt asetab arst kanalitesse ravimi ning sulgeb kanaliruumi lekkekindla ajutise täidisega. Kanalite puhastamiseks võib kuluda mitu visiiti. Viimasel visiidil täidetakse kanalid uuesti. Kui kanaleid ei õnnestu läbida, need on väga kitsad või ummistunud, võib osutuda vajalikuks hamba eemaldamine või kirurgiline juureravi (juuretipu kirurgiline eemaldamine). Ravi lõppedes vajab hammas püsivat ülesehitust: täidist või krooni, see kaitseb ning taastab hamba funktsiooni.

Kas ümberravi on hamba jaoks parim ravivõimalus?

Kui vähegi võimalik, on oma hamba säilitamine parim lahendus. Ümberravitud hambad püsivad ja funktsioneerivad suus aastaid või aastakümneid. Ravimeetodid on aastatega muutunud ning see, mis varasemalt oli võimatu, on nüüdseks saanud võimalikuks. Juureravi ümberravi on enamasti edukas, kuid kahjuks ei saa meditsiinis anda garantiisid. Enne ravi alustamist tutvustab arst erinevaid ravivõimalusi ning nende edukust.

Kui palju maksab ümberravi?

Hind sõltub ravi keerukusest. Ravi on enamasti raskem ja aeganõudvam kui esmane juureravi. Ümberravi käigus tuleb eemaldada vana täidis, juuretäidis ning otsida kõrvalekaldeid tavapärasest hamba juurekanalite anatoomiast (lisakanalid, leidmata kanalid). Ravi käigus teeb arst röntgenülesvõtteid. Seetõttu on juureravi ümberravi kallim kui esmane juureravi.

Millised on ümberravi alternatiivid?

Kui tavapärast juureravi ei saa teostada, võib arst otsustada kirurgilise juureravi kasuks. Sellisel juhul tehakse igemele lõige, tuuakse nähtavale hamba juuretipp, vajadusel see eemaldatakse ning kanalid täidetakse juuretipu poolt. Vahel tuleb hamba raviks kasutada nii tavapärast kui ka kirurgilist juureravi. Kui ümberravi ei ole võimalik teostada või patsient seda ei soovi, on näidustatud hamba eemaldamine.

Millised on ümberravi ja/või kirurgilise juureravi alternatiivid?

Ainsaks alternatiiviks on hamba eemaldamine. Puuduv hammas tuleb seejärel taastada implantaadi - tehiskruvi, sildproteesi või suust eemaldatava proteesi abil. See on vajalik mälumisfunktsiooni taastamiseks ning tühja koha kõrval või kohal paiknevate hammaste asendi muutumise vältimiseks. Tihti võivad need lahendused osutuda kallimaks ning ajakulukamaks kui juureravi ümberravi ning sellele järgnev hamba taastamine (juhul, kui see on võimalik). Oluline on meeles pidada, et ükskõik, kui hästi puuduv hammas taastada õnnestub, ei ole see kunagi nii hea, kui oma hammas.

 

Ameerika Endodontide Assotsiatsiooni patsiendiinfo põhjal koostanud arst-resident Marjo Sinijärv

2014

Kroonilise neerupuudulikkuse korral, kui neerukude on pöördumatult kahjustunud, on vajalik teostada neeruasendusravi. Üheks neeruasen-dusravi võimaluseks on hemodialüüs (HD).

HD on protseduur, mille käigus eemaldatakse Teie organismist ureemilised jääkained (uurea, kreatiniin) ja liigne vedelik spetsiaalse hemodialüüsiaparaadi abil. HD ajal liigub mööda ühte vereliini veri organismist HD aparaati, kus toimub vere puhastamine ureemilistest jääkainetest ja vedelikust ning seejärel mööda teist vereliini liigub puhastatud veri aparaadist tagasi organismi. Hemodialüüsi teostatakse dialüüsikeskuses tavaliselt kolm korda nädalas, kestusega 4–5 tundi.

Veretee hemodialüüsi teostamiseks

HD teostamiseks on vajalik kirurgiliselt rajada ajutine või püsiv veretee.

  • Ajutine hemodialüüsikateeter on ajutine veretee HD teostamiseks, mis paigaldatakse lokaalse tuimestusega rangluualusesse-, kaela- või reieveeni ning seda on võimalik hakata kasutama koheselt.
  • Arterio-venoosne fistul (AVF) on püsiv veretee, mille käigus luuakse kirurgiliselt ühendus tavaliselt küünarvarre arteri ja veeni vahele, et veresooned oleksid hästi punkteeritavad. AVF-i saab hakata kasutama paigaldamise järgselt ühe kuni kahe nädala pärast. Hemodialüüsi ajal punkteeritakse AVF-i iga kord kahe nõelaga.                          
  • Pikaajaline ehk permanentne hemodialüüsikateeter paigaldatakse kaelal olevasse veeni üldnarkoosis ja seda kateetri võib maksimaalselt kasutada kuni kaks aastat. Permanentset hemodialüüsikateetrit on võimalik hakata kasutama koheselt.

Ohud seoses hemodialüüsi vereteega

  • Veretee sulgumine ehk tromboos, mille tunnuseks on AVF kahina puudumine ning mis võimalusel likvideeritakse kirurgi poolt operatsiooni käigus. Oluline on kiire pöördumine haiglasse.
  • Veretee infektsioon (põletik), mille tunnuseks on kõrgenenud kehatemperatuur, punetus, valu, eritis AVF punkteerimiskohtadest või hemodialüüsikateetri sisestamiskohast. Oluline on kiire ravi alustamine.

Hemodialüüsi vereteega seotud enesehooldus

  • Lubatud on käia duši all.
  • Kuulake igapäevaselt vastavalt haiglas saadud õpetusele AVF kahinat.
  • Enne hemodialüüsi peske punktsioonikohad käel sooja vee ja seebiga.
  • Hemodialüüsikateetri väljumiskohta hoidke kuiva ja puhtana.

Kui käele on rajatud AVF, võib teha igapäevaseid toimetusi, kuid vältima peab tegevusi, mis põhjustavad survet veresoontele.

  • Ärge magage käe peal, kuhu on rajatud AVF.
  • Ärge kandke raskusi käega, kuhu on rajatud AVF.
  • Ärge hoidke kellarihma või kitsast varrukat AVF käel.
  • Ära mõõtke vererõhku käelt, kus on AVF.
  • Ärge laske võtta verd ega paigaldada perifeerset kanüüli käele, kus on AVF.

Toitumine hemodialüüsi korral

Hemodialüüsi puhul on oluline ravi osa õige toitumine, sest raviprotseduuride vabadel päevadel kogunevad organismi jääkained, liigne vedelik ja toitaineid, mis oluliselt võivad halvendada enesetunnet ja tervislikku seisundit. Seetõttu tuleb igapäevaselt pöörata tähelepanu valgu, fosfori, kaaliumi, naatriumi ja piiratud vedeliku tarbimisele. Oluline on tarbida samaaegselt vitamiini- ja mineraalainete preparaate.

Valgud

  • Tarvitage kõrgekvaliteedilist valku (naturaalne liha, kodulindude liha, muna), sest need produtseerivad vähem jääkaineid.

Fosfor

  • Fosforit tarbige piiratult, sest fosforirohkus veres võib viia veresoonte lubjastumise ja kõrvalkilpnäärme liigtalitluseni. Üheks fosfori kuhjumise sümptomiks organismis on ulatuslik naha sügelus.
  • Paljude fosforirikaste toiduainete (juust, muna, erinevad piimatooted) tarbimist on keeruline piirata nende kõrge valgusisalduse tõttu. Vältige eelkõige vaakumpakendis lihatoite, kuivatatud ube, maksa, sulatatud juuste.
  • Vältige väikeste luudega kalade ja kalakonservide söömist.
  • Valikuliselt tarbige kas piima, hapupiima, keefirit või jogurtit üks klaas päevas.
  • Juustu sööge kuni 2 viilu paar korda nädalas, kodujuustu 50 grammi paar korda nädalas.
  • Tarvitage peamiselt kooritud terast ja valgest jahust valmistatud leivatooteid ja putrusid.

Kaalium

  • Kaaliumirikaste toiduainete tarbimist piirake, sest kaaliumi rohkus organismis võib põhjustada tõsiseid südame rütmihäireid, mis võib viia isegi südame seiskumiseni.
  • Kõrge kaaliumi sisaldusega on värsked puuviljad (banaan, viinamarjad, avokaado), kuivatatud puuviljad (eriti kibuvits), värsked juurviljad, herned, oad, pähklid, soja mineraalsoolad ja šokolaad. Päevas on soovitatav süüa üks puuvili või juua üks klaas toormahla. Soovitatav on kasutada konservpuuvilju või külmutatud puuvilju.
  • Kooritud kartulid ja juurviljad keetke tükeldatuna rohkes vees. Kartulit, juurvilju võite süüa päevas kuni 200 grammi.
  • Riivitud juurviljasalatit sööge väikestes kogustes (50-100 grammi) kaks kuni kolm korda nädalas.
  • Keskmise suurusega tomatit võite süüa 2 korda nädalas.
  • Ärge maitsestage toitu lihapuljongi kuubikutega.

Naatrium (sool)

  • Piirake naatriumi tarbimist, kuna naatrium seob organismis hästi vedelikku.
  • Naatriumi on teatud määral kõikides toiduainetes, eriti aga töödeldud toidus (valmistoidud, konservtoidud).
  • Soola võib tarbida päevas kaks kuni kolm grammi.
  • Valmistoidule ärge lisage soola.

Vedelik

  • Neerutalitluse halvenedes eritavad neerud vähem uriini, mistõttu üleliigne vedelik koguneb organismi.
  • Kui tarbida liiga palju vedelikku, võivad tekkida tursed kätel ja jalgadel, võivad tõusta kehakaal ja vererõhk, tekkida õhupuudus.
  • Oluline on jälgida, et hemodialüüsi seansside vahel ei tõuseks kehakaal üle kahe kilogrammi.
  • Joodava vedeliku hulka arvestage kõik joogid, jogurtid, keefir, piim, hapupiim, piimasupid, kissellid, puljongid.
  • Tablette võtke koos söögikordadega, kui arst ei ole öelnud teisiti.
  • Janu kustutamiseks imege jääkuubikuid.
  • Jaotage oma vedeliku kogused terve päeva vältel.
  • Loputage suud veega, ärge neelake vett alla.

Aneemia ehk kehvveresus hemodialüüsi korral

Aneemia ehk kehvveresus tekib siis, kui vere punalibled ehk erütrotsüüdid ei suuda transportida piisavalt palju hapnikku kopsudest kudedesse ning kahjustatud neerud ei suuda piisavalt produtseerida punalibleloomet stimuleerivat hormooni erütropoetiin. Ravimata jätmise korral tekitab see tõsiseid terviseprobleeme, mis peamiselt väljendub väsimuse, jõuetuse ja kurnatusena. Puuduva erütropoetiini asendamiseks ja erütrotsüütide arvu suurendamiseks kasutatakse hemodialüüsi korral naha alla süstitavat ravimit (erütropoetiin, aranesp või mircera) ja vajadusel rauapreparaate.

Hemodialüüs ja seksuaalsus

Te võite end tunda veidi ebamugavalt seoses AVF-i või hemodialüüsi-kateetri tõttu oma kehal. Seksuaalse huvi langus hemodialüüsi alustamise järgselt on seotud organismi mürgistusseisundiga, mis hiljem möödub. Reproduktiivne tervis on hemodialüüsravi ajal tavaliselt häiritud: enamasti säilib naistel menstruatsioon, kuid rasestumist ei toimu. Meestel väheneb tavaliselt sperma teke.

Hemadialüüs ja füüsiline koormus

Mõõdukas füüsiline koormus takistab lihaskoe vähenemist. Kõige sobivamateks liikumisviisideks on võimlemine, kõndimine, jalgrattasõit ja ujumine.

Hemodialüüs ja reisimine

Hemodialüüs võimaldab reisida, kuid see nõuab eelnevaid ettevalmistusi. Tavaliselt aitab ravipersonal eelnevalt kokku leppida aja hemodialüüsi teostamiseks reisi sihtkohas nii kodu- kui ka välismaal.

Hemodialüüs Eestis

  • Hemodialüüsikeskused asuvad Eesti kolmes haiglas: Tartu Ülikooli Kliinikumis, Põhja–Eesti Regionaalhaiglas ja Lääne–Tallinna Keskhaiglas.
  • Hemodialüüsi kabinetid asuvad järgmistes Eesti linnades: Narva, Jõhvi, Paide, Haapsalu, Pärnu, Rakvere, Kuressaare, Viljandi, Võru, Jõgeva, Valga.
  • Kroonilise neerupuudulikkusega patsiendid saavad tuge ja nõustamist ka Eesti Neeruhaigete Liidust (lisainfo: www.neer.ee).

Suurte, veritsust või valu põhjustavate päraku veenikomude e. hemorroidide  raviks rakendatakse sageli kirurgilisi meetodeid. Operatsiooni vajaduse otsustab kirurg pärast läbivaatust. Hemorroidide diagnoosimisel on olulised päraku piirkonna läbivaatus sõrmega, anoskoobiga ning kogu pärasoole ja vajadusel sigmasoole või kogu jämesoole uuring muu patoloogia välistamiseks. Kui hemorroidid Teie probleemide põhjusena leiavad kinnituse ja mittekirurgilised ravimeetmed tulemusi ei anna, on näidustatud hemorroidide kirurgiline ravi.

Operatsioonieelsed juhised

Enne operatsiooni on soovitatav operatsioonieelse nädala jooksul hoiduda nisujahust valmistatud kondiitritoodetest, vürtsikatest toitudest, piimatoodetest. Soovitav on tarvitada kiudaineterikast toitu (täisteraleivad, pudrud, puu- ja juurviljad) ja tarbida rohkesti vedelikku (6–8 klaasi päevas).

Nädal enne operatsiooni on soovitatav lõpetada verd vedeldavate preparaatide (aspiriin, Ibuprofen, Diclofenac, Marevan) tarvitamine.

2–3 päeva  enne operatsiooni on soovitav alustada väljaheidet pehmendavate preparaatide (Duphalac, Forlax) kasutamist, et vältida operatsioonijärgses perioodis kõhukinnisust ja vajadust tugeva punnestamise järele.

Operatsioonile eelneval päeval tuleks jälgida jääkidevaest vedelat dieeti (mahl, puljong, jogurt, püreesupid jne.)

Kui operatsioonile eelneval päeval pole kõht läbi käinud, tehke enne magama minekut puhastav klistiir Microlaxiga (käsimüügil apteegis). Kui kõht on läbi käinud, võib õhtusest klistiirist loobuda. Operatsioonipäeva varahommikul, vähemalt 2 tundi enne eeldatavat operatsiooni, tuleb teha puhastav klistiir Microlaxiga. Täielik soolepuhastus pole vajalik ega ka mitte soovitatav!

Operatsioon

Enamik pärasoole operatsioone viiakse läbi üldnarkoosis või regionaalanesteesias (nn ”seljasüstiga”), osa väiksemaid operatsioone on võimalik läbi viia ka paikse tuimestusega. Enne narkoosis tehtavat operatsiooni ei tohi operatsioonipäeva hommikul süüa ega juua, keelatud on ka suitsetamine ning närimiskummi närimine.

Operatsioonijärgsed juhised

Operatsioonist taastumine võib aega võtta 4–8 nädalat sõltuvalt haigusest ja operatsiooni meetodist. Pärast operatsiooni võib esineda pärasoole piirkonnas mõõdukat ja vahel ka tugevat valu, mille vastu määratakse Teile valuravi ja sellega alustatakse juba operatsiooni ajal. Operatsioonijärgselt võib esineda ebamugavustunnet päraku piirkonnas, vähest veritsust, urineerimise häireid.

Juhul kui pärasoolest eritub rohkesti heledat verd ja hüübeid, tuleb kohe pöörduda erakorralise meditsiini osakonda (EMO)!

Urineerimistakistust leevendab tavaliselt valuvaigisti ja soe istevann. Tavaliselt soojas vees põis tühjeneb.

Kui Teil ei õnnestu urineerida 8 tunni jooksul alates operatsioonist, tuleb pöörduda EMO-sse. EMO-sse peaks pöörduma ka siis, kui tekib kõrge palavik (üle 38 kraadi).

Hemorroidide eemaldamine traditsioonilisel meetodil

Operatsiooniga eemaldatakse hemorroidide kude kas bipolaarseid kääre või ultraheli skalpelli kasutades. Operatsioon on väga heade tulemustega, kuid paranemine sellest võtab aega 4–8 nädalani. Kõige suurem on valuprobleem, mille lahendamiseks on vaja regulaarselt võtta valuvaigisteid, teha sooja veega (ca 40 kraadi) istevanne vähemalt 3 korda päevas ja alati pärast tualeti kasutamist. Istevanni pikkus on optimaalselt 10–15 minutit. Opereeritud piirkonna pühkimist kuiva tualettpaberiga tuleb kindlasti vältida.

Valuvaigistava efektiga on 2% diltiazem salv (retseptiravim), mis lõõgastab päraku sulgurlihast ja seeläbi leevendub valu. Salvi tuleks määrida päraku piirkonda 3 korda päevas ja lisaks 5–10 minutit enne tualeti kasutamist.

Peale operatsiooni peab vältima kõhukinnisust ning tugevat punnestamist. Selleks on vajalik jätkata varem kirjeldatud operatsioonieelset dieeti ja tarvitada väljaheidet pehmendavaid preparaate. Kui kõht ei ole 4 päeva peale operatsiooni läbi käinud, tuleks nõu pidada arstiga.

Hemorroidide ja limaskesta eemaldamine stapleriga (PPH)

Operatsioonil eemaldatakse spetsiaalse stapleriga (õmblusmasin, mis lõikab ja õmbleb) ringjalt osa pärasoole limaskestast. Operatsioon viiakse läbi tavaliselt üldnarkoosis. Õmblused jäävad umbes 4–6 cm sügavusele pärasoolde, piirkonda, mis valu ei tunne. See on nimetatud operatsiooni eelis traditsioonilise meetodi ees.

Operatsiooni järgselt on valu oluliselt vähem väljendunud ja operatsioonijärgne paranemine ning patsiendi tavaellu taaspöördumine seetõttu kiirem. Operatsioonijärgsed juhised on samad, mis ka traditsioonilise meetodi korral.

Selle operatsiooni puuduseks on mõnevõrra sagedasem hemorroidide taasteke.

 

Koostajad: dr. Ave-Triin Tihamäe, dr. Margot Peetsalu

2014

Huule- ja/või keelekida on kaasasündinud limaskestavolt, mis kõige enam takistab huule või keele liikuvust. Huulekida takistab väikelastel hammaste lõikumist, võib põhjustada suurt hambavahet ja igeme taandumist, tõmmates igemed luu küljest lahti. Keelekida seob keelt ja suupõhja. Kui keelekida on liiga lühike ja pingul või on kinnitatud keelel liiga kaugele tipu suunas, tekib anküloglossia (seotud keel). Ebanormaalne keelekida võib põhjustada imikute toitmisprobleeme ja kõnehäireid rääkima õppimisel. Paljudel juhtudel keelekida väheneb aga ise ega nõua kirurgilist sekkumist.

Operatsiooniks ettevalmistus kodus

  • Operatsioonile tulles võiks Teie laps olla puhanud ja täiesti terve, kuna haigusseisund raskendab taastumist. Lapsel ei tohi olla köha, nohu, palavikku ega muid haigestumise tundemärke. Haigestumisest teavitage viivitamatult lastekirurgia osakonna valveõde (731 8263) ja näo-lõualuudekirurgia osakonna raviarsti (7318237) ning Teie lapsele määratakse uus operatsiooni aeg.
  • Haiglasse tulles võtke kaasa:
    • enda ja lapse isikut tõendav dokument,
    • saatekiri operatsioonile,
    • eelnevate uuringute andmed,
    • isiklikud hügieenitarbed, vahetusjalanõud,
    • lapse igapäevaselt tarvitatavad ravimid originaalpakendis.
  • Haiglas võib saatjana kaasas olla vaid üks tugiisik, sest osakonna ruum on piiratud ning ülerahvastatus häirib teisi patsiente.
  • Haiglasse oodatakse Teid koos lapsega üks päev enne operatsiooni.

Operatsiooniks ettevalmistus haiglas

  • Lastekirurgia osakonnas võtab teid vastu valveõde, kes juhatab teid palatisse. Põetaja annab Teie lapsele pidžaama.
  • Teil palutakse täita oma lapse kohta käiv anesteesiaeelne küsitlusleht, kus tuleb vastata lapse tervist puudutavatele küsimustele. Hiljem küsib mõned küsimused lapse tervise kohta ka osakonna õde ning narkoosiarst.
  • Teie lapselt võetakse vereanalüüs.
  • Kuus tundi enne operatsiooni ei tohi süüa, juua ega närida närimiskummi, et vältida operatsiooniaegseid tüsistusi.
  • Kui Teil on rinnapiima- või kunsttoidul olev imik, pidage toitumise osas nõu anestesioloogiga!
  • Teie lapsele teostatakse huule- ja/või keelekida operatsioon operatsioonitoas.

Kodune enesehooldus

  • Õde annab Teile pärast protseduuri külmageelikoti, mida hoidke operatsiooni päeval kerget survet avaldades huule või keelekida piirkonnas 20 minutit iga 2–3 tunni järel.
  • Verejooksu korral huule- või keelekida piirkonnas, asetage punktsiooni piirkonnale puhas vatitampoon või side ning avaldage kerget survet. Kui verejooks ei peatu, pöörduge oma raviarsti poole (perearsti saatekirjaga või erakorralise meditsiini osakonna kaudu).

Probleemide ja küsimuste korral pöörduge oma raviarsti poole.


Koostajad: näo- lõualuudekirurgia osakonna õed Ingrid Luts, Sirli Zirul

2016

Huule- ja suulaelõhe on üks sagedasemaid vastsündinute sünnidefekte pea ja kaela piirkonnas. Kogu maailmas sünnib igal aastal keskmiselt 10 000 huule- ja suulaelõhega last. Eestis sünnib keskmiselt üks laps 700 sünni kohta aastas huule- ja suulaelõhega.

Huule- ja suulaelõhe vormid

  • Ühe või kahepoolne huulelõhe – ülahuul ei ole kokku kasvanud.
  • Suulaelõhe – suulagi ei ole külgedelt kokku kasvanud ning ninaõõs ja suuõõs jäävad ühendatuks.
  • Huule- ja suulaelõhe koos.

Huule- ja suulaelõhe tekkepõhjused

Kindlat põhjust huule- ja suulaelõhe tekkimisel ei ole. Suur mõju on pärilikkusel. Lõhe tekib lootel ema varajases rasedusjärgus. Lõhe tekkimist võib mõjutada emapoolsed rasedusaegsed haigestumised, suitsetamine, alkoholi ja ravimite tarvitamine.

 Huule- ja suulaelõhega kaasnevad tervisehäired lapsel

  • Sage nohu ja suurem vastuvõtlikkus keskkõrvapõletikele.
  • Ebaõige hambumus, mis vajab varajast ortodontilist ravi (hambaravi valdkond, mis tegeleb hambumushäirete diagnostika ja raviga).
  • Lõhe kuju enne ja pärast korrektsiooni mõjutab kõne selgust ja kõla, enamik lastest vajab logopeedilist ravi.
  • Raskendatud toitumine, eriti vastsündinutel.

Ravi

Lapse ravi on jagatud kümneks etapiks: spetsialisti nõuanne lapse sündides, toetus toitmise osas, kirurgiline huuleoperatsioon, kirurgiline suulaeoperatsioon, täiendavad kirurgilised sekkumised ja plastilised operatsioonid, kuulmise jälgimine, hoolitsemine hammaste eest, ortodontiline ravi, kõne ja keele jälgimine ning luu siirdamine.

Kirurgiline ravi sisaldab mitmeid operatsioone lapse erinevates vanuse-perioodides. Tavaliselt teostatakse esmane huulelõhe sulgemise operatsioon 4-6 kuu vanustel imikutel ja suulaelõhe sulgemise operatsioon 12-18 kuu vanustel lastel.

 Vastunäidustused kirurgiliseks operatsiooniks

Laps peab enne operatsiooni olema täiesti terve. Tal ei tohi olla köha, nohu, palavikku ega muid haigestumise tundemärke. Lapse haigus aeglustab operatsioonijärgset paranemist ning võib põhjustada operatsioonihaavades põletikku.

Lapse haigestumisest teavitage viivitamatult lapse raviarsti.

Päev enne operatsiooni

  • Päev enne plaanitavat operatsiooni võetakse Teid koos lapsega lastekirurgia osakonda sisse. Teid võtab vastu osakonna valveõde, kes juhatab teid palatisse.
  • Põetaja annab lapsele eest nööpidega avatava pidžaama.
  • Teil palutakse täita narkoosieelne küsitlusleht, kus Te vastate oma lapse tervist puudutavatele küsimustele. Hiljem küsib mõned küsimused ka osakonna õde.
  • Lapselt võetakse vereanalüüsid ja mõõdetakse kehatemperatuur.
  • Õhtul vestleb Teiega narkoosiarst, kes võib lapse öise une tagamiseks ja operatsioonipäeva hommikuks määrata lõõgastavaid ravimeid.
  • Operatsioonile eelneval õhtul on soovitatav last vannitada.
  • Neli tundi enne operatsiooni ei tohi laps võtta midagi suukaudselt: ei süüa ega juua. Samuti ei tohi närida närimiskummi.

Operatsioonipäeva hommikul

  • Lapsel mõõdetakse kehatemperatuur.
  • Lapse käele/kätele pannakse Emla kreem, mis kaetakse läbipaistva plaastriga. Emla kreem tuimestab naha ja muudab veenikanüüli paigaldamise valutumaks. Veenikanüül on vajalik ravimite manustamiseks operatsiooni ajal ja järgselt.
  • Narkoosiarsti korraldusel manustab õde lapsele lõõgastavat ravimit (suu või pärasoole kaudu).
  • Teiega vestleb lapse raviarst ning Te annate kirjaliku nõusoleku operatsiooni toimumiseks.
  • Teil on lubatud saata oma last operatsioonituppa, kuid operatsioonitoa steriilsuse tõttu peate kandma ühekordset mütsi ja kitlit.
  • Reeglina viiakse laps operatsioonituppa transpordiks mõeldud voodiga, kuid kui laps on rahutu, võite ta ise teki sees operatsiooni-tuppa kanda.
  • Operatsioonitoas asetatakse laps selili operatsioonilauale ja tema käele paigaldatakse veenikanüül, mille kaudu manustatakse narkoosiks vajalikke ravimeid.
  • Enne operatsiooni algust palutakse Teil operatsioonitoast lahkuda ja minna tagasi osakonda.
  • Operatsioon toimub üldnarkoosis ja Teie laps ei tunne valu.

 Operatsiooni järgselt

  • Operatsiooni lõppedes kutsutakse Teid lapse juurde operatsiooni-järgsesse ärkamisruumi. Hiljem, kui laps on narkoosist toibunud, viiakse Ta transpordiks mõeldud voodiga tagasi osakonda.
  • Lapsele on paigaldatud tilkinfusioon („tilguti“), et ennetada vedelikupuudust.
  • Operatsioonihaav on õmmeldud ja kaetud plaastritega. Paaril esimesel päeval on lapse ninas tampoonid ehk marliribad. Palume Teil jälgida, et laps neid ninast välja ei tõmbaks. Haav võib olla punetav ja turses, see möödub paari päevaga.
  • Kerge vere immitsemine haavast ja veresegune sülg pärast operatsiooni on normaalne.
  • Peale narkoosi võib laps olla isutu ja nutta. Samuti võib söömisel toitu suust välja voolata.
  • Lapsele võib lonkshaaval juua ja veidi süüa anda tund pärast narkoosist toibumist. Laps võib esmase söömise järel oksendada, see on normaalne ja mööduv nähtus. 24 tunni jooksul pärast operatsiooni ei ole soovitav juua kuuma jooki, sest see soodustab verejooksu operatsiooni haavast.
  • Kui laps suud loputada ei oska, andke talle peale igat toidukorda vett juua, et toiduosakesed suust eemalduksid ja haav oleks võimalikult puhas.
  • Pärast operatsiooni ärge jätke last üksinda. Last käib vaatamas osakonna õde, kelle poole võib küsimuste ja probleemide korral alati pöörduda.
  • Veenikanüül eemaldatakse lapse käelt tavaliselt järgmisel päeval, v.a. juhul, kui arst on määranud lapsele veenisisest ravi.

 Võimalikud tüsistused operatsiooni järgselt

  • Iiveldus ja oksendamine, mis võib olla tingitud narkoosist või õhu allaneelamisest. Oksendamise korral keerake laps külili, et vältida oksemasside sattumist hingamisteedesse. Õde või põetaja varustab Teid vajalike tarvikutega (neerukauss, paberrätikud ja vesi suu niisutamiseks).
  • Raskendatud hingamine, mis võib olla tingitud tursest haava piirkonnas ja suurenenud lima hulgast. Kui Teie lapsel esineb raskendatud hingamine, keerake ta külili ja kutsuge valveõde. Vajadusel manustab õde lapsele maskiga hapnikku.
  • Kui esineb veresegune voolus ninast, laske eritistel vabalt välja voolata.
  • Verejooks haava piirkonnast. Tugeva verejooksu korral kutsuge viivitamatult valveõde.
  • Operatsioonihaava valulikkus. Valu korral manustab õde lapsele valuvaigisteid. Leevendusmeetmetena sobivad ka süleshoidmine, kiigutamine, muusika, asendivahetus ja pehmed mänguasjad.
  • Infektsioonioht haava piirkonnas. Haavainfektsiooni tunnusteks on punetus, turse, eritis haavast, valu ja palavik. Infektsiooni vältimiseks on väga tähtis korralik suuhügieen. Kui laps ei oska veel suud loputada, andke talle pärast söömist vett juua.
  • Operatsioonipiirkonna vigastamise oht. Vältimaks haava vigastamist, peab imikutel piirama käte liikumist. Laps asetage voodisse ainult selili või külili, et ära hoida haava hõõrdumist voodilina vastu.

Väljakirjutamine haiglast

  • Operatsiooni järgselt viibite te haiglas tavaliselt paar päeva, täpse aja ütleb arst. Lahkumine haiglast toimub raviarsti loal.
  • Arsti vastuvõtule tuleb tagasi tulla nädal pärast operatsiooni, et kontrollida haava piirkonda ja eemaldada õmblused. Täpse konsultatsiooni aja ütleb teile raviarst.
  • Haiglast lahkudes saate probleemide korral helistada õdede või arstide tuppa.

Kodune hooldus

  • Haiglaravi järgselt pöörake suurt tähelepanu lapse suuhügieenile.
  • Esimestel haiglaravi järgsetel päevadel kraadige last. Temperatuuri tõusu korral võtke ühendust raviarstiga.
  • Vajadusel kasutage kätetakisteid, et laps ei vigastaks haava.
  • Haavaplaastrite määrdumisel vahetage need puhaste vastu.
  • Laps võib kodus mängida, kuid jälgige, et ta ei vigastaks mänguasjadega operatsioonihaava. Soovitame mängida pehmete mänguasjadega.
  • Last võite vannitada juhul, kui tal ei ole palavikku. Vannis olles jälgige, et haava plaastrid ei märguks. Kui plaastrid märguvad, asendage need uute ja kuivadega.

 

Koostajad: näo- ja lõualuudekirurgia osakonna õed Kadri Piir ja Marju Pille

2016

Hüsteroskoopia on diagnostika ja ravimeetod, mis võimaldab vaadelda emakaõõnt seestpoolt. Selleks kasutatakse teleskoobi taolist instrumenti – hüsteroskoopi, mille tipus oleva avause kaudu valgustatakse emaka limaskesta ja muudetakse nähtavaks seal olevad pinnamuutused.

Hüsteroskoopiast on kasu mitmete probleemide ja haiguste diagnoosimisel, näiteks saab täpsustada vererohkete menstruatsioonide, menopausijärgsete veritsuste, korduvate varasraseduste katkemiste ja viljatuse võimalikke põhjusi.

Hüsteroskoopia käigus saab teostada ka emakasiseseid operatsioone:

  • eemaldada emakaõõne polüüpe (healoomulised emaka limaskesta kasvajalised vohandid);
  • eemaldada väiksemaid emakaõõnde ulatuvaid emakamüoome (healoomulised emakalihakoest lähtunud kasvajad);
  • eemaldada emakaõõne siseseid liiteid;
  • korrigeerida emaka väärarendeid (emaka vahesein);
  • eemaldada võõrkeha emakaõõnest (nt spiraali osa).

 hustero
        Polüüp    Emaka vahesein   Müoomisõlm

Mõnedel juhtudel võib osutuda vajalikuks kombineerida hüsteroskoopiat samaaegselt laparoskoopiaga, et operatsioon oleks efektiivsem ja ohutum. Neil juhtudel informeerib arst Teid enne operatsiooni täiendavalt.

Hüsteroskoopia teostamise parim aeg on menstruatsioonitsükli esimene pool vahetult pärast menstruatsiooni. Sel ajal on emaka limaskest õhuke ja võimalikud muutused emakaõõnes tulevad paremini nähtavale.

Protseduuriks ettevalmistus

Operatsioonipäeval peate olema söömata-joomata vähemalt 6 tundi ja ei tohi suitsetada ega närida närimiskummi, et vältida narkoosi ajal oksendamist ja happelise maosisu sattumist kopsudesse.

Protseduuri kulg

Hüsteroskoopia teostatakse üldnarkoosis. Protseduuri käigus laiendatakse emakakaela, hüsteroskoop viiakse emakaõõnde ja emakaõõs täidetakse steriilse vedelikuga. See muudab emakaõõne suuremaks, võimaldab paremini limaskesta vaadelda ja emakaõõnes manipuleerida.

Kõik instrumendid, mis on vajalikud proovitüki võtmiseks ja/või operatsiooni teostamiseks, viiakse emakasse hüsteroskoobi kaudu. Protseduuri ajal eemaldatud koetükid saadetakse histoloogilisele uuringule, mille käigus uuritakse koetüki rakulist ehitust. Uuringu vastus saadatakse Teid hüsteroskoopiale suunanud arstile kahe nädala möödudes.

Protseduurijärgne periood

Hüsteroskoopia järgselt viiakse Teid tagasi palatisse. Haiglas viibite seni, kuni Teie seisund ja enesetunne paraneb. Tavaliselt lubatakse koju samal päeval pärast protseduuri.

24 tunni jooksul pärast narkoosi ei ole lubatud juhtida autot ega teha muid kiiret reageerimist nõudvaid toiminguid. Narkoosiks kasutatud ravimid võivad aeglustada reaktsioonikiirust.

Võimalikud tüsistused ja ohud

Tavaliselt tekib hüsteroskoopiaga seonduvaid tüsistusi harva (1:100).
Tüsistustest sagedaseim on verejooks, mille põhjuseks on emakaseina vigastus. Kui vigastus haarab vaid emakaõõne lähedasi kihte, saab verejooksu peatada emakaõõne siseselt hüsteroskoopia käigus. Kogu seina läbiv vigastus võib vajada täiendavat laparoskoopilist operatsiooni, et verejooksu sulgeda.

Väga harva esinevad teiste siseorganite (soolte, kusepõie, veresoonte) vigastused. Selliste tüsistuste tagajärjel on vajalik avada kõhuõõs traditsioonilise kõhulõikega ja korrigeerida vigastus. 

Hüsteroskoopia järgselt võib tekkida emakapõletik, mis vajab antibakteriaalset ravi.

Väga harvad on vedeliku emakaõõne sisesest kasutamisest tingitud tüsistused: kopsuturse, hingamishäired, vere hüübimishäired.

On võimalikud ka narkoosist tingitud tüsistused. Need on enamasti seotud ülitundlikkusega ravimitele. Söömise ja joomise keelu eiramisest võib tekkida oksendamine narkoosi ajal, sellele järgnev oksemasside sattumine hingamisteedesse ja lämbumine.

Et viia tüsistuste tekke risk võimalikult väikeseks, palume Teid enne hüsteroskoopiat informeerida arsti:

  • oma teadaolevatest haigustest ja tarvitavatest ravimitest (operatsioonipäeval võib ravimeid kasutada ainult kokkuleppel arstiga),
  • oma tervislikust seisundist operatsioonile tulles (näit. viirusinfektsioon),
  • teadaolevast ülitundlikkusest ravimitele.

Kodune enesehooldus

Hüsteroskoopia järgselt võib esineda vähest veritsust 2-3 nädala vältel.
Rohke vereerituse, ebameeldiva lõhnaga tupeeritise, palaviku või kõhuvalu korral pöörduge naistenõuandlasse arsti vastuvõtule (töövälisel ajal haiglasse valvearsti juurde)

Suguelu tuleb vältida, kui esineb määrivat voolust või veritsust tupest.

 

Koostajad: dr. Ülle Kadastik ja Kristiina Rull

Onkoloogiliste, sealhulgas pahaloomuliste vere- ja lümfisüsteemi haiguste üks põhilisi ravimeetodeid on keemiaravi, mille sagedane tüsistus on iiveldus ja oksendamine. See on ebameeldiv  ja kurnav kaasnähe, kuid tänapäeval on olemas mitmeid efektiivseid vahendeid iivelduse ja oksendamise vähendamiseks või vältimiseks.

Miks tekib iiveldus ja oksendamine?

Iiveldus ja oksendamine on reflektoorsed reaktsioonid, mis tekivad piklikajus paikneva  oksekeskuse ärritusel.

Kasvajatevastaseid ravimeid saaval haigel on iivelduse ja oksendamise tekkimisel järgmised põhjused:

  • keemiaravim ise võib ärritada oksekeskust;
  • oksekeskust ärritavad keemiaravi toimel kasvaja rakkude lagunemisel vabanevad ained;
  • kroonilised valud;
  • keemiaraviga kaasnev väsimus;
  • maitse ja lõhnatundlikkuse muutused;
  • eelneva keemiaraviga kaasnenud negatiivne kogemus.

On patsiente, kellel vaid mõte keemiaravile võib põhjustada iiveldust.

Millised keemiaravimid ja kuidas tekitavad iiveldust ning oksendamist?

Keemiaravi eesmärk on hävitada kasvajarakke. Selleks kasutatakse tugevatoimelisi aineid, mis paratamatult mõjutavad ka normaalseid rakke ning käivitavad organismi loomulikud kaitse-mehhanismid, sealhulgas okserefleksi.

Mitte kõik keemiaravimid ei põhjusta tugevat iiveldust ja oksendamist.

Iiveldust ja oksendamist põhjustava toime tugevuse põhjal võib keemiaravimeid jagada kolme rühma.

Harilikult põhjustavad:

  • tugevat iiveldust ja oksendamist tsisplatiin, tsüklofosfamiid, doksorubitsiin, ifosfamiid;
  • keskmiselt tugevat iiveldust ja oksendamist põhjustavad taxol, taxotere, carboplatin;
  • kerget iiveldust ja oksendamist põhjustavad vinkristiin, mitomütsiin, bleomütsiin, 5-fluoracil.

Iiveldus ja oksendamine algavad tavaliselt 1,5-3 tunni jooksul pärast keemiaravimi manustamist ja kestavad 2 kuni 6 tundi.

Mõne ravimi kasutamisel võib iiveldus tekkida alles 9 kuni 18 tundi pärast manustamist. Iivelduse tekkimine on peaaegu alati sõltuv manustatud ravimi kogusest.

Maksimaalse ravitoime saavutamiseks peavad kasutatava ravimi annused olema küllalt suured. Ravimiannuse arvutab raviarst patsiendi kehakaalu ja pikkuse alusel.

Kuidas iivelduse vähendamiseks ravi ajal õigesti toituda?

  • Korraga söödava toidu hulk olgu väike ja einestada tuleb aeglaselt.
  • Sööge kuiva toitu, nt. näkileiba, kuivikuid.
  • Jooge palju ja aeglaselt endale sobivat vedelikku.
  • Parim on toatemperatuuril või külm toit ka võileivad, salatid, magustoidud.

Milliseid toite vältida?

  • Rasvased ja praetud toidud.
  • Hapud toidud (apelsinid, mahlad).
  • Vürtsikad, teravad toidud.
  • Liha, mis on raskesti seeditav ja seisab kaua maos.
  • Tugeva lõhnaga toidud, mis ärritavad lõhnakeskust ja tekitavad iiveldust.

Kuidas on soovitav süüa keemiaravi päeval?

  • Püüdke 1-2 tundi enne ja pärast ravimi manustamist mitte süüa.
  • Einestage kergelt.
  • Sööge aeglaselt.

Kas iivelduse korral peab üritama süüa ja juua?

Iivelduse ajal ja paari tunni jooksul pärast seda ei ole vaja üritada süüa ega juua. Kui tunnete end paremini, võite hakata vähehaaval vedelikku tarbima.

Mida saab patsient iivelduse vähendamiseks veel teha?

  • Vältige ebameeldivaid lõhnu.
  • Võimalusel tuulutage ruumi.
  • Iivelduse tekkimisel proovige hingata läbi suu.
  • Halva maitse kaotamiseks loputage tihti suud.
  • Kui saate, püüdke iivelduse ajal magada.
  • Vältige füüsilist pingutust.
  • Puhake piisavalt.
  • Proovige mõtted kehvalt enesetundelt eemale juhtida vaadates televiisorit, kuulates muusikat, tehes käsitööd, vesteldes.
  • On hea kui keegi lähedane saab olla koos Teiega ja aidata.

Kas on ravimeid, mis  väldivad keemiaravi poolt tekitavat iiveldust?

Jah, on olemas ravimid, mille abil saab iiveldust vältida ja leevendada. Neid ravimeid võetakse enne keemiaravi ja vajadusel kuni viie päeva jooksul pärast ravi. Konkreetse ravimi ja selle annuse määrab arst Teile individuaalselt.

 

Koostaja: hematoloogia-onkoloogia kliiniku õde Viia Viirsalu

Kängurumeetodit hakati kasutama paarkümmend aastat tagasi Kolumbias inkubaatorite puudumise tõttu väikese sünnikaaluga vastsündinute hooldusel. Kaasajal on see meetod saanud enneaegsete laste intensiivravi osaks kogu maailmas.

Kängurumeetod on lapsevanema ja vastsündinu nahk-naha kontakt, mida pakutakse istuvas või poollamavas asendis. See tagab vastsündinule soojuse, hea ettevalmistuse imetamiseks, kaitse infektsioonide eest, stimulatsiooni läbi puudutuste ja kehalise kontakti ning turvatunde (WHO 2003). Nahk-naha kontaktis olemine on kasulik enneaegse vastsündinu  keha, aju ja emotsionaalsele arengule. Kängurumeetodi eesmärk on toetada ka lapsevanemat, et ta ei võõranduks lapsest ning oskaks vastata vastsündinu füüsilistele ja emotsionaalsetele vajadusele.

Vastsündinute osakonnas saavad känguruhooldust pakkuda kõik emad ja isad, selleks on vajalik vaid valmisolek. Kuna vastsündinu on väga õrn ja tundlik, võib nahk-naha kontakti pakkumine tekitada alguses ebakindlust. Ka laps võib olla algul stressis ega suuda kuidagi rahuneda. See võib olla tingitud keskkonnavahetusest ning laps harjub muutusega varsti. Millal täpselt känguruhooldusega alustada, otsustatakse iga lapse ja vanema puhul individuaalselt, sõltuvalt lapse ja ema tervislikust seisundist.

Kuni nahk-naha kontakti pakkumine ei ole võimalik (laps on väga väike ja ebastabiilses seisundis), siis saab olla lihtsalt oma lapse lähedal, hoida tema kätt, silitada, toetada, laulda või vaikse häälega rääkida.

Kängurumeetodi mõju lapsele

  • Aitab stabiliseerida lapse kehatemperatuuri, südametegevust, hingamist, vere hapnikuga küllastatust.
  • Ema toimib kui inim-inkubaator - kui lapse kehatemperatuur langeb, siis ema kehatemperatuur automaatselt tõuseb; kui laps soojeneb üle, hakkab ema keha teda jahutama.
  • Lapse võime kontrollida kehatemperatuuri küpseb kiiremini ja lüheneb hoolduse aeg inkubaatoris.
  • Laps võtab paremini kaalus juurde.
  • Infektsioonide risk väheneb.
  • Leevendab valu ja ebamugavust.
  • Rahustab last, parandab tema une kvaliteeti.
  • Tugevdab ema ja lapse vahelist kiindumussuhet.
  • Lühendab haiglasviibimise aega.
  • Vähendab toitmis- ja gaasiprobleeme.

Kängurumeetodi mõju emale

  • Suurendab kiindumust oma lapse vastu.
  • Aitab taastuda sünnitusest ja lapsest eraldamisest tingitud väsimusest ja stressist.
  • Suurendab enesekindlust ja oskust oma lapse eest hoolitseda.
  • Soodustab kohanemist haigla ja intensiivravi osakonnaga.
  • Emad tunnevad ennast rohkem kaasatuna lapse eest hoolitsemisse, meeskonna liikmena, kelle arvamust ja mõtteid arvestatakse.
  • Ema õpib paremini reageerima oma lapse vajadustele.
  • Suureneb valmidus rinnaga toitmiseks ja rinnapiima tootmine.

Kängurumeetodi mõju isale

  • Isa tunneb ennast vajalikuna, osana hooldusmeeskonnast, oskab mõista paremini lapse märguandeod. Pakub turvatunnet emale, hoolitsedes koos temaga lapse eest.
  • Emotsionaalselt tervendav, rahustav kogemus.

Sagedasemad vastunäidustused känguruhoolduseks

  • Enne 30 rasedusnädalat sündinutel esimesed 5 elupäeva.
  • Ebastabiilses seisundis, hingamistoetust vajav vastsündinu.
  • Nabakateetrid/ rindkere dreenid.
  • Pärast raskeid protseduure.

NAHK-NAHA KONTAKTI LOOMINE

Nahk-naha kontaktiga alustamine

Nahk-naha kontakti võib pakkuda kõikidele stabiilses seisundis enneaegsetele ja madala sünnikaaluga vastsündinutele. Toitmissond, hapnikravi, infusioonravi, cPAP ravi pole vastunäidustuseks.

Soovitav aeg üheks nahk-naha kontaktiks on 60–90 minutit. Laps võib olla nahk-naha kontaktis niikaua kui soovite ja lapse seisund seda võimaldab. Oluline on, et laps teeks läbi kogu ärkamise ja une tsükli, mis tavaliselt toimub 60 minuti vältel. See on minimaalne aeg positiivse mõju saavutamiseks ning sellel ajal stabiliseerub une-ärkveloleku- ja toitmisrütm.

Ettevalmistus

  • Õde paneb valmis känguruhoolduseks vajalikud vahendid:
    • lapsele: mähkmed, sokid, müts, tekk;
    • emale: eest nööbitav särk, kittel, hommikumantel või spetsiaalne „känguru-vest “, tugitool, padi mugavama asendi andmiseks, peegel.
  • Teie varuge aega, et olla koos oma lapsega. Planeerige nahk-nahahoolduse ajaks lapse toitmise aeg, eriti sonditoidul olevatel lastel. Kuvöösi tagasiminek ja tehtavad toimetused võivad põhjustada stressi. Oluline, et oleks tagatud rahulik keskkond ja lapse rahulolu.
  • Käige eelnevalt tualetis ja jooge midagi, et oleksite võimeline täielikult keskenduma oma lapsele.
  • Hoolitsege oma isikliku hügieeni eest! Eelnevalt võiks käia duši all (nt isa naha mikrofloora on teistsugune kui emal, teine lõhn võib tekitada lapsel stressi, hingamise ja südametöö häireid).
  • Ärge kasutage lõhnaõli ega deodoranti!
  • Ärge eelnevalt suitsetage, kuna see võib mõjutada lapse seisundit.
  • Eemaldage kõik kaelakeed ja suurte kividega sõrmused.
  • Peske ja desinfitseerige käed iga kord, kui tulete oma lapse juurde.
  • Võtke ära rinnahoidja, pange selga kittel või „känguru-vest“.
  • Õde valmistab lapse ette. Laps kannab ainult mähkmeid, sokke ja mütsi. Lapsel peab kindlasti müts peas olema, kuna pea kaudu antakse soojust ära kõige kiiremini. Soojuse kaotus tähendab imikule kalorite kadu, mida ta vajab kasvamiseks.

Asendi andmine

  • Asetage laps rinna keskjoonele nii, et ta kuuleks Teie südamelööke. Lapse jalad peavad olema kõverdatult nn „konna asendis“. See on hea asend lapse puusadele.

        kanguru1                         kanguru2           

Lapse asetamine nahk-naha kontakti http://whqlibdoc.who.int/publications/2003/9241590351.pdf 08.07.13

 

         kanguru3                      kanguru4

Lapse fikseerimine nahk-naha kontakti http://whqlibdoc.who.int/publications/2003/9241590351.pdf 08.07.13

  • Kui istute tugitooli, asetage padi endale nimmepiirkonda, et oleks mugav istuda. Kui teete känguruhooldust voodis, püüdke samuti olla poolistuvas/poollamavas asendis. Ema 30–40° poolistuv/lamav asend on lapsele hingamiseks kõige soodsam.
  • Lapse käed asetage tema pea juurde, et ta saaks vajadusel kasutada neid enda rahustamiseks (lutsimiseks). Sellisel moel on ta juba mitu kuud ka lootena ennast rahustanud.
  • Kuna vastsündinu ei hoia veel pead, siis on oluline tagada lapsele õige pea asend, et ennetada hingamisraskust. Pea liigne painutus või ülesirutus võivad takistada hingamist.
  • Õde katab lapse tekiga.
  • Kui laps pole monitorjälgimisel, saate jälgida lapse jumet ja emotsioone peegli abil ning tunnetada lapse asendit, käitumist.
  • Nahk-naha kontakti ajal võite tunda, et hakkate higistama, see on normaalne. Teie keha reageerib lapse kehatemperatuurile ja kohandab ennast sellega.
  • Pärast lapse õige asendi saavutamist lihtsalt lõdvestuge ja nautige seda hetke. Õde on kogu aeg kättesaadav ning toetab ja aitab vajadusel.

Nahk-naha kontakti võib pakkuda lapsele mitu korda ööpäevas kestusega 60–90 minutit, kuid stabiilses seisundis lapse puhul soovitatakse ka pidevat kontakti, 24 tundi ööpäevas.

Känguruhoolduse pakkumise ajal võivad vallanduda erinevad emotsioonid, mõnikord tekib kergesti ka nutuvalmidus. Oma tunnete väljendamine on normaalne.

Vastsündinu jälgimine

Känguruhooldusel last aitab esialgu jälgida vastsündinute osakonna õde, kes osakb hinnata muutusi lapse seisundis ning ema õpetada ja juhendada nahk-naha ajal. Õde õpetab monitoril jälgima lapse elulisi näitajaid:

  • südametegevus (norm. väärtused 100–180 korda minutis),
  • hingamissagedus (norm 30–60 korda minutis),
  • hemoglobiini küllastatust hapnikuga SpO2 90–95%.

Kui lapsel tekib hingamispeetus ehk apnoe, mis kestab kauem kui 20 sekundit ning lapse nahk muutub sinakaks, võib vajalik olla nahk-naha kontakti katkestamine ning lapse läbivaatus. Õde õpetab, kuidas hingamispeetuse ajal stimuleerida lapse selga ja pead, vahetada asendit, kuni lapse hingamisrütm taastub. Kui see tegevus osutub ebaefektiivseks, tuleb sellest kohe õele märku anda.

Imetamisvõtte õppimiseks ja imetamise alustamiseks saate pöörduda osakonna imetamisnõustaja poole. Vastsündinu, kes on sündinud 34.–36. rasedusnädalal või hiljem, võib olla võimeline imema kogu vajaliku toidu otse rinnast.

kanguru5
Imetamine nahk-naha kontakti ajal http://whqlibdoc.who.int/publications/2003/9241590351.pdf 08.07.13

 

Känguruhoolduse kestus

Kui ema ja laps tunnevad ennast mugavalt, võib nahk-naha kontakti jätkata niikaua kui võimalik: esialgu haiglas ja hiljem kodus. Känguruhooldust võib pakkuda niikaua kui enneaegse lapse vanus jõuab arvestusliku 40 rasedusnädalani või kui laps saavutab kaalu 2500g. Umbes sellel ajal kasvab laps välja vajadusest nahk-naha kontakti järgi. Ta hakkab nihelema ning näitab välja, et tunneb ennast ebamugavalt, lükkab oma käed lina seest välja, nutab ja on rahutu, kui ema proovib teda tagasi nahk-naha kontakti asetada.

 

Mõisted

  • cPAP ravi – enneaegsete laste hingamist toetav ravi positiivse rõhuga, milleks kasutatakse ninakanüüle või väikest maski.
  • Ekstubatsioon – toru eemaldamine hingamisteedest.
  • Enneaegne vastsündinu – sündinud enne 37 täisrasedusnädalat (pärast 22 rasedusnädalat).
  • Hapnikravi – hapniku lisamine sissehingatavale õhule.
  • Hapnikusaturatsioon – naha kaudu mõõdetud verevärvniku e. hemoglobiini hapnikuküllastatuse tase (peaks olema enneaegsel 90–95% vahel).
  • Hüpertermia – nahalt mõõdetuna kehatemperatuur üle 38°C.
  • Hüpotermia – nahalt mõõdetuna kehatemperatuur alla 36,5°C.
  • Infusioonravi – vedeliku viimine kanüüli või vooliku abil veresoode.
  • Intubatsioon – toru viimine hingetorru hingamise abistamiseks või kunstliku hingamise aparaadi kasutamiseks lapsel.
  • Kuvöös (inkubaator) – meditsiiniline aparaat enneaegsele ja/või väikese sünnikaaluga vastsündinule vajaliku soojusrežiimi tagamiseks.
  • Madala sünnikaaluga vastsündinu – sünnikaal madalam kui 2500 g, olenemata rasedusnädalast.
  • Monitor – aparaat, mis näitab ekraanil lapse eluliselt tähtsaid näite, mida ta saab lapse nahale kinnitatud anduritelt. Sagedamini jälgitakse pidevalt lapse südamesagedust, hapnikusaturatsiooni, hingamissagedust ja vererõhku.

 

Koostaja: neonatoloogia osakonna vanemõde Jana Retpap

2014

Kateeterablatsioon on kohaliku tuimastusega mittekirurgiline protseduur, mille eesmärk on südamerütmihäireid põhjustava lisajuhtetee jms. kõrvaldamine. Protseduuri teostamiseks viiakse südamesse spetsiaalsed sondid ehk kateetrid reieveeni ja/või reiearteri kaudu. Lisajuhtetee kõrvaldatakse raadiosagedusliku energia abil. See toimub 50-60°C juures ühe minuti jooksul. Protseduur kestab umbes 1-2 tundi.

Vastunäidustused protseduuriks

  • Rasedus
  • Viirusinfektsioonid

Protseduuriks ettevalmistus kodus

  • Käige saunas või duši all
  • Ärge sööge ega jooge protseduuripäeva hommikul
  • Ärge tarvitage kaks päeva enne protseduuri südamerütmi ravimeid
  • Kordarooni (amiodarone) tarvitamine lõpetage üks kuu enne protseduuri

Haiglasse tulles võtke kaasa

  • Saatekiri
  • Eelnevate EKG-uuringute (südamefilmi) tulemused
  • Igapäevaselt tarvitatavad ravimid
  • Isiklikud hügieenitarbed
  • Vahetusjalanõud

Protseduuriks ettevalmistus haiglas

  • Haiglasse saabudes küsitletakse Teie terviseandmeid ning teostatakse EKG, vereanalüüsid.
  • Ravimite manustamiseks paigaldatakse käele veenikanüül.
  • Kateetrite sisseviimise piirkondadest eemaldatakse vajadusel ihukarvad.

Ise eelnevalt raseerida ei tohi, kuna väiksemgi nahakahjustus võib olla takistuseks protseduuri toimumisele.

Protseduuri kulg

Kateeterablatsioon toimub haiglasse saabumise päeval spetsiaalse varustusega kabinetis. Osakonnast protseduurile lähete koos saatjaga. Kabinetis võtab Teid vastu protseduuriõde.

Teil palutakse võtta seljast kõik riided ning heita protseduurilauale selili. Teid kaetakse linaga. Südametegevuse jälgimiseks ühendatakse Teid monitoridega.

Punktsiooni piirkond puhastatakse ja teostatakse kohalik tuimastus. Seejärel viiakse kubeme piirkonnas reieveeni ja/või reiearteri kaudu südamesse spetsiaalsed kateetrid. Kateetrite sisseviimine võib põhjustada ebamugavustunnet. Röntgenoloogilise kontrolli all leitakse kateetrite abil rütmihäirete tekke asukoht. Raadiosagedusliku energiaga kõrvaldatakse rütmihäire ja blokeeritakse selle kordumine.

Kateetri eemaldamise järgselt asetatakse punktsiooni kohale ~2kg raskus (rõhkside). See on vajalik verejooksu vältimiseks.

Protseduuri lõppedes viiakse Teid raamiga tagasi osakonda.

Protseduurijärgne periood

  • Verejooksu vältimiseks peate Te lamama rõhksidemega 4-6 tundi.
  • Võib esineda vähene valu seljas ja jalas ja/või punktsiooni piirkonnas. Valu tekkimisel teavitage osakonna personali.
  • Pärast rõhksideme eemaldamist palutakse Teil verejooksu tekke vältimiseks mitte liikuda kuni järgmise hommikuni, lubatud on käia vaid palati kõrval asuvas tualetis.
  • Söömine ja joomine on lubatud.
  • Protseduuri järgsel päeval eemaldatakse veenikanüül ja vahetatakse punktsiooni kohal olev side.
  • Haiglas viibite Te kokku 2-3 päeva.

Võimalikud punktsioonikoha tüsistused

  • Verejooksu tekkimisel vajutage koheselt voodi lähedal paiknevat kutsungikella.
  • Verevalum punktsioonikoha piirkonnas möödub tavaliselt ravita.

Vajadusel küsige lisainformatsiooni kateerablatsiooni teostanud arstilt.

Kodune enesehooldus

  • Kodus on lubatud käia nii saunas kui duši all.
  • Enne pesemist eemaldage kubemes punktsioonikohalt side. Pärast pesemist katke punktsioonikoht kahel esimesel protseduurijärgsel päeval uue sidemega.
  • Lähtuvalt arsti ettekirjutusest saate tööle asuda mõned päevad pärast haiglaravi.
  • Edasise ravi suhtes informeerib Teid raviarst.

Eduka protseduuri järel ei ole südamerütmi ravimid reeglina enam vajalikud. Rütmihäire taasteket esineb harva. Taastekke korral informeerige oma ravi- või perearsti.

 

 

Koostajad: rütmihäirete osakonna radioloogiaõde Kadi Oras ja kardioloogia osakonna vanemõde Ülle Miitel

Keemiaravi e. kemoteraapia on pahaloomuliste kasvajate (vähi) üks põhilisemaid ravivorme. Keemiaravis kasutatatavid ravimeid nimetatakse tsütostaatikumideks. Keemiaravimid takistavad kasvajarakkude kasvu või paljunemist, mille tulemuseks on vähirakkude surm. Keemiaravimite toime on suunatud kiiresti paljunevate ja kasvavate rakkude vastu, milleks on ka kasvajarakud.

Erinevad vähivormid on tundlikud erinevatele keemiaravimitele, seetõttu ravis kasutatakse erinevaid ravimeid või nende kombinatsioone. Mitme keemiaravimi kombinatiooni nimetetakse keemiaraviskeemiks. Ühe ravimite manustamiskorda nimetatakse keemiaravikuuriks.

Sõltuvalt vähivormist või selle levikust organismis on keemiaravi eesmärkideks:

  • tervistumine – sellisel juhul ravi eesmärk on haiguse täielik väljaravimine;
  • kasvaja kontroll – vähileviku ja kasvu pidurdmine;
  • sümptomite leevendamine (palliatiivne keemiaravi) – kasvajast tingitud valu, survetunne vähendamine või kõrvaldamine.

Keemiaravimite, nende kombinatsiooni, kemiaravikuuride arvu ja intervallide valik sõltub konkreetsest vähivormist, eelnevalt saadud keemiaravist, patsiendi üldseisundist ning kaasuvatest haigustest.

Kõige sagedamini manustatakse keemiaravimeid veenisiseselt, suukaudselt, lihasesisese süstina, nahaaluse süstina või lülisambakanalisse (intratekaalselt). Keemiaravimeid võib manustada ka arterisse (intraarteriaalselt), kõhuõõnde (intraabdominaalselt) või toopiliselt (nt. spetsiaalse nahakreemina teatud nahavähkide puhul). Tänapäeval kombineeritakse sageli keemiaravimeid nn. bioloogiliste ravimitega, mille toime on samuti suunatud kasvajarakkude vastu.

Keemiaravimid mõjutavad kõiki kiirestipaljunevaid rakke, milleks pole ainult vähirakud, vaid ka paljud organismi normaalsed rakud, mis paljunevad kiiresti: seedetrakti epiteelirakud, vererakud, karvafolliikli rakud, sugurakud. Sellest on tingitud enamus keemiaravi kõrvaltoimetest: seedetrakti limaskesta haavandid, vererakkude vähesus, kiilaspäisus, menstruaaltsüklihäired ning spermarakkude vähesus seemnevedelikus.

  • Kõige sagedasemaks keemiaravi kõrvaltoimeks on iiveldus ja oksendamine. Ühed keemiaravimid ei tekita iiveldamist ega oksendamist, teised aga võivad tekitada väga tugevat iiveldamist ja oksendamist. Seetõttu enne keemiaravi enamasti kasutatakse profülaktiliselt erinevaid iiveldusvastaseid ravimeid, mis enamusel juhtudel suudavad vältida keemiaravimite poolt esilekutsutud iiveldust ja oksendamist.
  • Seedetrakti limaskesta epiteelirakkude paljunemine aeglustub keemiaravi ajal, mistõttu kogu seedetrakti limaskest muutub väga õrnaks ja põletikuliseks, võivad tekkida väikesed haavandid. Sellist limaskesta põletikku nimetatakse mukosiidiks. Suus ja söögitorus tekkinud haavandid võivad olla väga valulikud, seepärast võib neelamine ja rääkimine muutuda valulikuks. Kui haavandid tekivad peen- või jämesooles, võib tekkida kõhulahtisus ja kõhuvalu. Mukosiidi ennetamises ja ravis on väga oluline hoolikas suuhügieen (suuõõne sage loputamine kas spetsiaalsete desinfitseerivate lahuste, soolalahu või kummeliteega).
  • Veremuutused tulenevad keemiaravimite pärssivast toimest luuüdile: keemiaravi ajal või selle järgselt väheneb või peatub vererakkude tootmine luuüdis. Erütrotsüütide (punaliblede) vähesus väljendub aneemias, mille sümptomiteks võivad olla väsimus, nõrkus, jõuetus, naha kahvatus. Vajadusel selle raviks kasutatakse erütrotsüütide suspensiooni (vere-) ülekandeid. Leukotsüütide (valgeliblede), eeskätt neutrofiilsete granulotsüütide, vähesus veres vähendab organismi vastupanuvõime bakteritele ja seentele, mistõtttu suureneb infektsiooni tekkimise oht. Infektsiooni tunnusteks võivad olla palavik, külmavärinad, enesetunde halvenemine, köha. Infektsiooni raviks kasutatakse antibiootikume või seenevastaseid ravimeid. Vajadusel neutropeenia kestuse vähendamiseks kasutatakse nn. kasvufaktorit, G-CSF (granulotsüütide kolooniaid stimuleeriv faktor). Trombotsüütide (vereliistakute) arvu vähenemisel veres võivad kergelt tekkida iseeneslikud veritsused (nt. igemetest, ninast, seedetraktist, kuseelunditest), nahale võib tekkida peenetäpiline lööve. Raviks kasutatatakse sellisel juhul doonoritelt saadud trombomassi ülekandeid.
  • Üheks ebameeldivamaks kõrvaltoimeks on juuste väljalangemine, sellest tingitud kiilapäisus, karvakasvu hõrenemine peal või teistel kehaosadel (allopeetsia). Allopeetsiat ei tekita kõik keemiaravimid ning keemiaravi lõppedes juustekasv taastub.
  • Keemiaravi mõjutab ka sugurakkude paljunemist ja küpsemist.
    Naistel võivad tekkida menstruatsioonitsükli häired või menstruatsioonid lõpevad, rasestumisvõime võib kaduda täielikult.
    Meestel väheneb spermarakkude arv seemnevedelikus, mis võib põhjustada lastetust.
    Keemiaravi ajal peab hoiduma rasestumisest, mistõttu peavad mõlemad partnerid kasutama tõhusaid rasestumisvastaseid ravimeid. 

        

Koostaja: dr. Julia Abubikirova

2013

Kehaväline kivipurustus lööklainega (ingl k Extracorporeal Shock Wave Litotripsy – ESWL) on mittekirurgiline ravimeetod neerukivitõve korral. Meditsiinilistel näidustustel kasutatav lööklaine on akustiline lainetus ja selle tekitamiseks kasutatav energia on patsiendile ohutu.

Neerukivi võib eemalduda kehast iseeneslikult. Kuid kui kivi põhjustab valu, neerkoe kahjustumist või takistab uriini äravoolu põiest, on vajalik neerukivi eemaldada. Sõltuvalt neerukivi suurusest, asukohast ja koostisest, otsustab Teie raviarst, kas sobivaks ravimeetodiks on kirurgiline eemaldamine või kehaväline kivipurustus lööklainega.

Vastunäidustused protseduuril osalemiseks

  • Rasedus
  • Südamestimulaatori olemasolu
  • Neerudes, kusepõies või kusitis äge põletik
  • Väga suur kivi (> 2 cm)
  • Kusiti striktuur ehk ahenemine
  • Verehüübimishäire
  • Äge kõrgvererõhutõbi

Protseduurieelsed juhised

  • Ravimid – enamasti ei ole vaja muuta ega katkestada enne protseduuri regulaarset ravimite tarvitamist. Üks nädal enne protseduuri ärge kasutage verd vedeldavaid ravimeid, et vältida verejooksu tekkimise ohtu protseduuri ajal. Aspiriini ei tohi kasutada 2 nädalat enne protseduuri.
  • Toitumine – uuringueelsel päeval on soovitav süüa kergeid juurviljatoite, suppe või salateid. Uuringupäeva hommikul võtke kerge eine ja kindlasti tarbige vedelikku, et kivi oleks paremini aparaadiga nähtav ja asukoht määratletav.

Protseduuri kulg

  • Pool tundi enne protseduuri algust manustatakse Teile lihasesiseselt valuvaigistit. Käele asetatakse veenikanüül, mille kaudu saab vajadusel manustada rahustava või valuvaigistava toimega ravimeid. Te olete kogu protseduuri teostamise ajal teadvusel.
  • Kui kivi paikneb neerus, lamate Te protseduuri ajal uuringulaual kõhuli, kui kivi asetseb kusejuha alumises kolmandikus, lamate Te selili.
  • Ultraheli ja röntgeniga määratletakse kivi asukoht ning uuringu ajal palutakse Teil ennast mitte liigutada sest mistahes liigutamine katkestab ja pikendab protseduuri. Kasutatava röntgenkiirguse mõjupiirkond on võimalikult väike ja kestab lühikest aega.
  • Teie neerupiirkond juhitakse veega täidetud padjandi vastu. Ultraheli paremaks ülekandeks pannakse padjandile geeli, et padjandi ja keha vahele ei jääks õhku. Kasutatav geel ei ole rasvane ja nahk on pärast uuringut kergesti puhastatav.
  • Akustilise lööklaine löögid ei vigasta nahka kuid purustavad kivi väikesteks tükkideks.
  • Tavaliselt on protseduuri pikkuseks 25-30 minutit.
  • Lööklainega purustatud neerukivid eemalduvad kehast uriiniga mõne päeva jooksul pärast protseduuri.

Protseduurijärgsed juhised

  • Pärast protseduuri võivad kivitükid väljuda kuseteid mööda mõnede päevade kuni nädalate jooksul. Väikeste kivitükkide väljumisel võite tunda mõõdukat või tugevat valu. Vajadusel võtke valuvaigistit.
  • Vahetult pärast protseduuri ei või Te juhtida autot, sest protseduuri ajal manustatud valuvaigistid võivad põhjustada unisust ja koordinatsioonihäireid. Ohutuks kojujõudmiseks on vajalik saatja.
  • Esimestel päevadel pärast protseduuri esineb uriinis verd.
  • Kodus jooge rohkelt vedelikku (1-2 liitrit päevas), et kivitükid saaksid mööda kuseteid vabamalt väljuda.
  • Järelkontrolliks pöörduge 3-4 nädala pärast oma uroloogi poole.
  • Vahel vajavad patsiendid ka korduvat ESWL protseduuri kivi(de) suuruse või rohkuse tõttu.

Võimalikud tüsistused ja ohud

Kõige sagedamaks tüsistuseks on kivikildude pitsumine kusejuhasse (esineb tugev valu, mis ei allu valuvaigistile), mille korral pöörduge erakorralise meditsiini osakonda (EMO) Puusepa 8. 

Võib kaasneda ka kusepõiepõletik või väike palavik, vahel esineb neeruverevalumit.

Võtke ühendust oma ravi- (või pere-)arstiga kui tekib palavik, esineb valu või te ei saa urineerida.

 

Koostanud: ambulatoorse kirurgia osakonna vanemõde Külli Äärmaa

Keisrilõige on operatsioon, mille käigus laps väljutatakse emakast kõhukatteid ja emakaseina läbistava lõikehaava kaudu.


Operatsiooni kulg

Suurem osa keisrilõigetest sooritatakse mitte üldnarkoosis vaid spinaalanesteesias ehk seljasüstiga (ema on operatsiooni ajal ärkvel), et vältida narkoosiainete sattumist lapse organismi. Erakorraliste keisrilõigete korral, kus esineb loote ohuseisund, ei ole seljasüsti teostamine ajafaktori tõttu alati võimalik.

Kõhukatted avatakse kas horisontaalse või pikilõikega. Emakas avatakse emakalihase lõikega ja laps tõstetakse välja. Sama haava kaudu väljutatakse ka platsenta. Emakalihas ja kõhukatted suletakse õmblustega, viimasena õmmeldakse nahk. Operatsioonihaavade sulgemisele kulub märgatavalt rohkem aega, kui kõhukatete ja emakalihase avamisele.

Soovi korral võib isa viibida keisrilõike juures. Isa kutsutakse operatsioonisaali peale spinaalanesteesia teostamist. Isa istub toolil patsiendi peatsis ja toetab ema oma kohalolekuga. Peale lapse sündi siirdub isa koos ämmaemanda ja vastsündinuga sünnitusosakonda.

Erakorraliste üldnarkoosis teostatavate keisrilõigete puhul, kus tavaliselt kõigil on kiire, isa operatsioonisaalis ei viibi.


Operatsioonijärgne periood

Peale operatsiooni viiakse sünnitanu intensiivravi palatisse, kus teda jälgitakse reeglina 6 tundi (vajadusel kauem) enne sünnitusjärgsesse palatisse viimist.

Üldjuhul lubatakse juua 6 tundi pärast keisrilõiget ja voodist tõusta järgmisel päeval pärast keisrilõiget. Keisrilõikele järgneval päeval eemaldatakse side operatsioonihaavalt ja ämmaemanda abil võib minna duši alla. Sooja vee ja seebiga on soovitav pesta ka operatsioonihaava piirkonda.

Keisrilõikele järgneval päeval võib süüa kõiki haiglas pakutavaid toite ja vajadusel lisatoitu, vältida tuleks gaasi tekitavate toitude ja gaasi sisaldava mineraalvee tarbimist.

Valuvaigisteid manustatakse kolmel esimesel operatsioonijärgsel päeval ja vajadusel tuleb neid ämmaemandalt küsida. Valuvaigistite tarve on väga individuaalne. Vajadusel manustatakse ka antibiootikume  ja emaka kokkutõmmet soodustavaid ravimeid.

Operatsioonihaava niidid eemaldatakse neljandal või viiendal operatsioonijärgsel päeval ja tavaliselt lubatakse siis ka koju. Kojuminek võib lükkuda hilisemaks lapse seisundi tõttu.


Võimalikud tüsistused ja ohud

Kõige sagedamateks tüsistusteks on operatsioonihaava põletik ja emakapõletik või kuseteede põletik, mis vajavad antibiootikumravi ja mõnikord ka pikemat haiglas viibimist.

Vähem esineb operatsiooniaegset verekaotust, mis nõuab vere või selle komponentide ülekannet.

Haruldaseks tüsistuseks on operatsiooniaegsed naaberorganite vigastused, näiteks kusepõie või soolte vigastus.

Et viia tüsistuste risk võimalikult väikeseks, palume enne keisrilõiget informeerida arsti kõikidest ravimitest, mida olete kasutanud käesoleva raseduse ajal, samuti allergiast ja kaasuvatest haigustest.

 

Koostaja: dr. Fred Kirss

Külmaurtikaaria ehk külmakontaktiline urtikaaria (rahvakeeli külmaallergia) on füüsikalise urtikaaria alatüüp. Külmaurtikaaria korral tekitab külmakontakt (külm, tuuline ja niiske välisõhk, jahedas vees ujumine) nahale sügeluse, punetuse või kublad. Külmaurtikaaria ei ole klassikalises mõttes allergia, kuna immuunsüsteem ei moodusta selle haiguse korral antikehasid. Tekkepõhjused on paljuski veel teadmata, kuid arvatakse, et külma stimuleeritud närvilõpmetest vabanevad ained, mis ahendavad veresooni ja vabastavad nuumrakkudest histamiini ning teisi põletikumediaatoreid.

Külmaurtikaaria on enamasti idiopaatiline ehk teadmata põhjusega, ainult vähestel esineb see kaasuvana hematoloogilise või infektsioonhaigusega. Külmaurtikaaria on levinud kõigis vanusgruppides, kuigi enamik haigeid on noored täiskasvanud. Kaks korda sagedamini esineb haigust naistel. Külmaurtikaariahaigetel esineb sageli ka dermografismi ehk  naha värvuse lühiajalist muutust mehaanilise ärrituse mõjul ja kolinergilist ehk pingutusurtikaariat.

Külmast tingitud lööve ilmneb või intensiivistub tavaliselt alles naha soojenemisel pärast lühemat või pikemat külma käes viibimist, näiteks õuest tuppa tulles. Tavaliselt tekivad kublad eelkõige katmata kehaosadele - näole, kaelale, kätele, põlvedele ja reitele. Kublad kaovad enamasti tunni jooksul. Kuplade suurus on erinev, mõnikord nad laatuvad ehk valguvad kokku.

kylmaurt
Pilt: Loogna, N. 2005. Külmaallergia. Kodutohter

 

Sümptomid ja diagnoosimine

Külmaurtikaaria tekib naha kokkupuutel  külma õhuga, külma vedeliku või külma esemega. Kõige tavalisemad sümptomite käivitajad külma ilmaga on madal temperatuur, niiskus, tuuline ilm.

Reaktsioon nahal (nõgestõbi) ja/või angioödeem  ehk naha ja nahaaluskoe turse tekivad tavaliselt minutite jooksul pärast külmaga kokkupuudet. Sügelev lööve võib vallanduda ka suvel jahedas vees ujudes või külma jooki juues. 40%-l haigetest kaasnevad üldnähud, nagu hingamisraskus, suurenenud südame löögisagedus, kõhuvalu, peavalu, väsimus ja isegi šokinähud (vererõhu langus, teadvusekadu). Pikemaajaline ujumine jahedas vees on kõige sagedasem raske, üldnähtudega  külmaurtikaaria vallandaja.  

Külmaurtikaaria diagnoosi kinnitab jääkuubikute test. Õhukese kile sees olevat jääkuubikut hoitakse käsivarre painutuspinna nahal 5 minutit. Testi hinnatakse 10 minutit pärast jääkuubiku eemaldamist. Positiivse reaktsiooni korral tekib testitud alal kubel.

Ennetamine ja ravi

Kõige tulemuslikum on külmaurtikaaria põhjuste väljaselgitamine ja ennetamine, teadlikkus haiguse olemusest. Soovitused külmaurtikaaria ennetamiseks:

  • hoidumine ägestajatest.
  • Enese kaitsmine kehatemperatuuri järsu languse eest.
  • Kaitsva ja sooja riietuse kasutamine, näo katmine (vähemalt osaliselt) salliga. Ei maksa unustada ka mütsi!
  • Kaitsekreemi kasutamine külmale välisõhule eksponeeritud nahal.
  • Külmade jookide ja söögi vältimine.
  • Jahedas vees ujumise ja surfamise vältimine. Eelistage kalipsot!

Ettevaatusabinõud

Anafülaksia ehk järsku tekkinud eluohtliku allergilise reaktsiooni ohu korral kandke endaga esmaabivahendina kaasas adrenaliini automaatsüstalt.

Kui vajate üldanesteesiat, informeerige oma diagnoosist anestesisti ja anestesioloogi.


Medikamentoosne ravi

Suukaudsete antihistamiinikumide kasutamisega leevendub sügelus ja taandub või väheneb kuplade teke. Antihistamiinikumide toime saabub kiiresti ning püsib 12-48 tundi. Manustatakse üks kord päevas.

Kolmandikul patsientidest kestab haigus 5-10 aastat. Viiendikul patsientidest püsivad sümptomid kauem kui 10 aastat.

 

 

 

Kasutatud kirjandus

Maurer, M. 2018. Cold urticaria. UpToDate.

Ngan, V., Writer, S. 2006. Cold urticaria. DermNet NZ https://www.dermnetnz.org/topics/cold-urticaria/

Kaur, S., Lehtmets, A., Karelson, M., Kukk, T., Kangur, A., Rajangu, H., Põder, A., Silm, H. 2002. Urtikaaria ravijuhend. Lege Artis.

 

Koostaja: lastekliiniku õde Kairi Sokk
01/2019

Teie raviarst soovitas Teile ketamiinravi, sest põete rasket depressiooni, mille ravi antidepressantide ja elektrokonvulsioonraviga on olnud vähe efektiivne. Käesolevast infolehest saate teavet ketamiini ja eksperimentaalse raviprotseduuri kohta, milleks on ketamiini veenisisene manustamine.

Ketamiin

Ketamiin on tugevatoimeline sõltuvust tekitada võiv ravim, mida kasutatakse erakorralises meditsiinis ja anestesioloogias narkoosi läbiviimiseks. Kuna praegu kasutusel olevad ravimid ja ravimeetodid ei ole ravile raskesti alluva depressiooni ravis küllaldaselt efektiivsed, siis on viimastel aastakümnetel otsitud uusi tõhusaid antidepressiivse toimega ravimeid. Ketamiin ei ole hetkel depressiooni ravis rahvusvaheliselt tunnustatud ravim. Teadusuuringud ketamiiniga on alles käimas, et teha kindlaks, kas see on depressiooni ravis küllaldaselt ohutu ja efektiivne. Küll aga on väiksearvulisi patsientide gruppe hõlmavates teadusuuringutes leitud, et ketamiin leevendab veenisisese manustamise korral mõne tunni jooksul oluliselt depressiivseid kaebuseid ning surma- ja suitsiidmõtteid. Arvatakse, et selle põhjus võib peituda ravimi uudses toimemehhanismis, milleks on toimimine glutamaat-ergilistesse närviühendustesse kesknärvisüsteemis. Kuna nende uuringute tulemused on olnud head, on ketamiinile antud Ameerika Ühendriikides sealse ravimiameti poolt luba ravimuuringute läbiviimiseks ning ketamiini on peetud nn läbimurde-ravimiks raviresistentse raske depressiooni ravis.

Enne protseduuri

Enne ketamiinravi määramist kontrollitakse Teie seisundit, küsitletakse psüühikahäire osas, teostatakse üldseisundi läbivaatus, laborianalüüsid ning vajadusel elektrokardiogramm.

Enne  protseduuri ei tohi vähemalt 8 tundi süüa ega juua. Juhul kui Te olete selles ajavahemikus söönud või joonud, teavitage ravi läbiviivat arsti. Vastasel juhul võib  toit ja vedelik sattuda maost kopsudesse, põhjustades kopsupõletiku.

Informeerige arsti ka järgnevast:

  • ülitundlikkus (allergia) ravimite, toiduainete ja teiste ainete suhtes;
  • kaasuvad haigused, tarvitatavad ravimid;
  • varasemad operatsioonid ja narkoosid.

Enne protseduuri tuleb suust eemaldada äravõetavad proteeshambad, kuna need võivad ravi ajal sattuda hingamisteedesse.

Protseduuri kulg

Ketamiinravi protseduurile tulles pannakse Teie käele veenikanüül, et manustada ketamiinraviks vajalikke ravimeid. Vajadusel manustatakse ka südametööd kiirendavat ravimit. Ketamiini manustatakse veenisiseselt automaatsüstlaga lühikese aja jooksul.

Protseduuri ajal jälgivad Teie seisundit narkoosiarst ja -õde, kes on saanud spetsiaalse väljaõppe, mõõdetakse Teie vererõhku, jälgitakse südame tööd ning hapniku sisaldust veres.  

Protseduur teostatakse anesteesiakabinetis ning Teie seisundit jälgitakse seni, kuni olete valmis kabinetist lahkuma. Ketamiinravi läbiviimiseks kasutatavad ravimid mõjutavad reaktsioonikiirust, seega ei tohi Te pärast protseduuri autot juhtida ega erinevate mehhanismidega töötada 24 tundi pärast ravi läbiviimist.

Võimalikud kõrvaltoimed

  • Hirmuunenäod; kehast väljumise või lendamise tunne; tunne, et keha proportsioonid on muutunud; muud ebatavalised aistingud ja tajukogemused. Need toimed esinevad enamasti ketamiini manustamise ajal ning pärast protseduuri kaovad.
  • Vererõhu kõrgenemine, aeglane pulss.
  • Iiveldus ja oksendamine.
  • Nägemise hägusus ja topeltnägemine.
  • Ärrituvus ja unetus.
  • Söögiisu muutused, kõhulahtisus.
  • Valulikkus urineerimisel ning vere esinemine uriinis.
  • Mäluhäired. Võimaliku segasuse ja mäluhäirete tõttu on oluline, et tähtsad isiklikku elu või äri puudutavaid otsuseid ei võetaks vastu ketamiini ravikuuri ajal ja vahetult pärast selle lõppu.
  • Harva võivad esineda ka allergiline reaktsioon ravimitele, oksendamine protseduuri ajal, veenikanüüli piirkonna hematoom (sinised laigud) ja veenipõletik, vererõhu tõus, südame rütmihäired, püsiv teadvushäire.

Vastunäidustused

Ketamiinravi on vastunäidustatud, kui Teil esineb silmasiseserõhu tõus (glaukoom), koljusisese rõhu tõus (ajukasvajad jm põhjused), alkoholism ja alkoholi mürgistus, raskesti ravitav kõrgvererõhutõbi, raske südamepuudulikkus, hingamispuudulikkus, erinevatest põhjusest tingitud deliirium, allergia ketamiinile.

 

Koostajad:arst-õppejõud Marek Eerme, arst-resident Mailis Liiv, õde Kristel Valk

2018

Kiiritusravi ehk radioteraapia on paikne ravimeetod kasvajate ravimiseks ioniseeriva kiirgusega. Seda teostatakse kiiritusravi plaani alusel, mis koostatakse individuaalselt igale patsiendile. Vastavalt plaanile jagatakse kiiritusravi seanssideks, mis tähendab, et kiiritusravi protseduuril tuleb käia 1–35 korda. Täpsema info oma raviplaani kohta saate raviarstilt.

Kiiritusravi teostavad radioloogiatehnikud. Nemad saavad Teid aidata küsimustes, mis puudutavad ravi läbiviimist ja igapäevast ravikorraldust. Täpsemat informatsiooni oma haigusest, kõrvalmõjudest, toitumis­soovitustest, ravimite manustamisest jne saate oma raviarstilt.


RAVIPLANEERIMISE UURING

Enne raviplaneerimise uuringut, milleks on kompuutertomograafia uuring (KT), tehakse Teile vajadusel täiendavad uuringud (nt positronemissioon­tomo­graafia (PET) ja/või magnetresonantstomograafia (MRT) uuring). Nende vajalikkuse üle otsustab raviarst. Raviplaneerimise KT-uuringu ettevalmistumiseks antakse arsti vastuvõtul juhised vastavalt kiiritatavale piirkonnale.  

KT-uuringu aja kokkuleppimise osas võtab Teiega ühendust sekretär 1‒3 nädalat peale arsti vastuvõttu. Uuringutele tulles järgige palun hügieeninõudeid (sh puhas nahk, puhtad riided ja sokid).

Oluline info

  • Raviplaneerimise KT-uuring toimub L. Puusepa 8 J-korpuse 0. korrusel, ruumis J0011.1. Soovitame haiglasse siseneda N. Lunini tänava poolsest peasissepääsust. Üleriided jätke palun garderoobi ning liikuge edasi kiiritusravisse 0. korrusel. Palun teavitage oma saabumisest sekretäri ning jääge ootealale. Uuringule kutsutakse Teid nimeliselt.
  • Raviplaneerimise KT-uuringu viivad läbi radioloogiatehnikud.
  • Uuring tehakse ainult sellest piirkonnast, kuhu planeeritakse kiiritusravi.
  • Uuritav, hiljem kiiritatav piirkond peab olema paljas, see tähendab, et peate vajadusel osaliselt lahti riietuma.
  • Vajadusel teostatakse Teile ka kontrastainega uuring. Kui Teil on allergia kontrastaine vastu, siis teavitage uuringule tulles kindlasti raviarsti ja uuringut läbiviivat radioloogiatehnikut.
  • Alates raviplaneerimise uuringust kuni kiiritusravi viimase päevani peab Teie kehaasend olema protseduuril täpselt ühesugune – ainult niimoodi tagatakse kiiritusravi täpne teostus. Seepärast kasutatakse kiiritusravis erinevaid keha immobiliseerimisvahendeid, mis valitakse vastavalt sellele, millist kehapiirkonda on vaja kiiritada. Need alused ei pruugi olla väga mugavad, kuid nad on valmistatud spetsiaalselt kiirgust läbilaskvast materjalist ja pehmemat alust kasutada pole võimalik. Tähtis on immobiliseerimisaluse peal tunda end võimalik lõdvestunult, mitte end liigutada ega kramplikult hoida.

        kiiritus
SA Tartu Ülikooli Kliinikumi raviplaneerimise KT uuringu ruum.


KIIRITUSRAVI PLAANI KOOSTAMINE

Raviplaneerimise uuringust saadud piltide abil koostatakse Teile individuaalne kiiritusravi plaan, milles osalevad erinevad spetsialistid: radioloogiatehnik, arst, meditsiinifüüsik.

Kui raviplaan on valmis, võtab sekretär Teiega telefoni teel ühendust ning kutsub kiiritusravile. Tavapäraselt võetakse ühendust 1‒2 nädalat peale raviplaneerimise uuringut.


KIIRITUSRAVI PROTSEDUUR

Kiiritusravi protseduurid toimuvad L. Puusepa 8 J-korpuse 0. korrusel  B või C lineaarkiirendi ehk kiiritusravi aparaadi ruumis.

Palun teavitage oma saabumisest sekretäri ning esitage isikuttõendav dokument. Sekretär teeb Teist foto, mida kasutatakse vaid Teie identifitseerimiseks ravi ajal. Jääge ootealale, Teid kutsutakse ravile.

Kiiritusravi ruumi sisenevad koos Teiega radioloogiatehnikud. Nad aitavad Teid kiiritusravi aparaadi alla ning tagavad Teie keha õige asendi protseduuri jaoks. Kiiritatav piirkond  peab olema paljas, see tähendab, et peate vajadusel osaliselt lahti riietuma.

Sel ajal, kui radioloogiatehnikud Teid ravilaual õigesse asendisse sätivad, lamage võimalikult lõdvestunult ja proovige ennast mitte liigutada. Õiget asendit on raske või isegi võimatu leida, kui hoiate ennast kramplikult.

Kogu ravi vältel kasutatakse samu immobiliseerimisvahendeid nagu kasutati raviplaneerimise uuringu tegemiseks.

Esimesel raviseansil teostatakse Teile kiiritusravi aparaadiga KT- uuring, mille abil Teie asendit korrigeeritakse enne kiiritusravi saamist. Pärast seda joonistatakse Teie nahale veekindla markeriga märgid, mille abil sätitakse järgmistel raviseanssidel Teie keha asendit kiiritusravi aparaadi all. Nahamärgistusi ei tohi maha pesta! Patsientidel, kellele on tehtud fikseerimismask, on vajalikud märgistused joonistatud maski peale. Täpsemat informatsiooni märgistuste kohta saate radioloogiatehnikutelt.

Kiiritusravi on valutu ja Te ei tunne sel ajal midagi. Raviaparaat kiiritab Teid erinevate nurkade alt, sest nii on võimalik maksimaalselt säästa terveid kudesid ja organeid, mis kasvajat ümbritsevad. Nurkade järjekord võib igapäevaselt olla erinev, sest järjekorra valib radioloogia­tehnik, kes parasjagu aparaati juhib. Tulemus sellest ei sõltu.

Kogu kiiritusravi protseduur kestab kokku 15-30 min.

Järgmistel raviseanssidel teavitage samuti saabudes sekretäri ning jääge ootama. Radioloogiatehnikud kutsuvad, kui käes on Teie kord siseneda kiiritusravi ruumi.

Oluline info

  • Kiiritusravi teostatakse igal tööpäeval. Esimesel seansil lepitakse kokku kellaaeg, kuna Teid kiiritusravi perioodi vältel igapäevaselt protseduurile oodatakse. Juhul, kui Te mõnel päeval tulla ei saa, informeerige sellest esimesel võimalusel telefoni teel kiiritusravi sekretäri (731 9077). Vahele jäänud ravikord lisandub ravi esialgsele lõpukuupäevale.
  • Kuna kiiritusravi on täielikult sõltuv aparatuuri korrasolekust, võib juhtuda, et Teie raviseansi kellaaeg nihkub edasi või jääb ravi ära. Sellisel juhul teavitatakse Teid esimesel võimalusel telefoni teel. Aparaadi rike võib juhtuda ootamatult, seega palume mõistvat suhtumist ja kannatlikkust. Ravipersonal teeb kõik endast oleneva, et normaalne töövoog kiiresti taastada.

kiiritus2
SA Tartu Ülikooli Kliinikumi väliskiiritusravi ruum ja selles paikev lineaarkiirendi.


KÕRVALTOIMED

Kiiritusravi mõju on lokaalne, mis tähendab seda, et kui kiiritatakse näiteks pead, siis kiirgus ei mõju vaagnapiirkonnale. Vastavalt kiiritatavale piirkonnale võivad tekkida ka raviga kaasnevad kõrvaltoimed. Täpsemat informatsiooni küsige ravipersonali käest.


LISAINFO

Hematoloogia-onkoloogia kliiniku kodulehelt (www.kliinikum.ee/ho/) leiate lisainfot kliiniku osakondade ja töötajate, arstide vastuvõtuaegade, hematoloogiliste ja onkoloogiliste haiguste jm kohta.

 

Korduma kippuvad küsimused

  • Millist kiirgust kiiritusravis kasutatakse? Kasutatakse ioniseerivat kiirgust.
  • Kas olete radioaktiivne pärast kiiritusravi? Ei, Te ei ole radioaktiivne ja Te ei kiirga pärast kiiritusravi. Olete täiesti ohutu kõikidele Teid ümbritsevatele inimestele.
  • Kas kiiritusravi kõrvaltoimed muudavad Teie elurežiimi? Mitte alati. Enamik patsiente on võimelised tööl käima, tegema koduseid toimetusi ja elama aktiivset elu ka kiiritusravi ajal.
  • Kas juuksed langevad välja? Kiiritusravi võib põhjustada ajutise või alalise juuste väljalangemise ainult kiiritatud piirkonnas (peapiirkond). Küsige oma raviarstilt selle kohta lisainformatsiooni.
  • Kas kiiritusravi ajal võib autot juhtida? Võib, kui Te ei tunne suurt väsimust ega uimasust. Autot pole soovitatav juhtida peaaju kiiritusravi saaval patsiendil.
  • Kas ma tohin ennast pesta? Isiklik hügieen on väga tähtis. Te võite pesta ennast nagu tavaliselt, ettevaatlik tuleb olla kiiritusravi saava piirkonnaga. Jälgige, et Te ei hõõruks maha keha peal olevaid märgistusi. Kiiritusravile tulge palun puhta nahaga, deodorant ja kreemid on kiiritatavas piirkonnas keelatud!
  • Kas ma saunas võin käia? Tohib, aga leili ei tohi võtta.
  • Mis saab pärast kiiritusravi? Ravi lõppedes määratakse Teile arsti vastuvõtu aeg ja vajadusel tehakse radioloogilised uuringud. Vastuvõtul hindab arst ravitulemust ning otsustab
  • edasise ravi vajalikkuse üle.

 

Koostatud TÜK hematoloogia-onkoloogia kliinikus
2018

Kordotsentees on protseduur, mille eesmärgiks on võtta loote vereproov. Loote vereproovi võtmine võib osutuda vajalikuks loote hemolüütilise tõve, üsasiseste  infektsioonide, loote kromosoomihaiguste ja kasvupeetuse diagnoosimisel.

Protseduuri kulg

Ultraheli kontrolli all torgatakse nõel läbi kõhunaha nabaväädi veresoonde ja sealt võetakse kuni 2 ml verd. Vastuse saab sõltuvalt uuringu iseloomust kuni nädala jooksul.

Võimalikud tüsistused ja ohud

Kordotsentees on suhteliselt ohutu protseduur ja tüsistused on väga harvad. Kirjeldatud on enneaegse sünnituse käivitumist, üsasisest infektsiooni ja ohtlikku veritsust nabasoone torkekohast. Viimasel juhul võib osutuda vajalikuks kiire keisrilõige.

Võtke ühendust raviasutusega, kui Teil tekivad järgmised sümptomid: kõhuvalu, verine või vesine eritis tupest või kui tajute looteliigutusi tavapärasest nõrgemalt.

 

Koostaja: dr. Aivar Ehrenberg

Kõrvaoperatsioonide eesmärgiks on kuulmekile ja kuulmeluukeste ahela (vasar, alasi ja jalus) terviklikkuse taastamine ning nibujätke ägedate ja krooniliste haiguste ravi.

  • Müringoplastika – operatsioon trummikile terviklikkuse taastamiseks. Operatsiooni teostatakse kas kuulmekäigu või kõrvataguse nahalõike kaudu.
  • Stapedoplastika – osaline kuulmeluu (jaluse) asendamine proteesiga helijuhtimise parandamiseks. Operatsioon teostatakse kuulmekäigu kaudu.
  • Mastoidektoomia – operatsioon nibujätke luurakustikus haiguslike muutuste kõrvaldamiseks. Operatsioon teostatakse kõrvataguse nahalõike kaudu. Vajadusel kombineeritakse mastoidektoomiat müringo- või tümpanoplastikaga.
  • Tümpanoplastika – operatsioon kuulmekile ja kuulmeluude ahela terviklikkuse taastamiseks koos haiguslike muutuste kõrvaldamisega (liited, liigliha jt). Operatsioon teostatakse enamasti kuulmekäigu või kõrvataguse nahalõike kaudu.

Mastoidektoomia ja tümpanoplastika on tavaliselt seotud kroonilise mädapõletiku või kolesteatoomi ehk healoomulise pärlkasvaja raviga. Kolesteatoomi esinemisel võib operatsiooni teostamata jätmine kaasa tuua mitmeid tüsistusi, millest ohtlikumad on ajukelmepõletik e. meningiit, tasakaaluhäired ja näonärvi halvatus.

Kõrvaoperatsioonide puhul, kus teostatakse nahalõige kõrva taha, võib vajalikuks osutuda juuste raseerimine operatsiooni piirkonnas. Kõrvaoperatsioonid toimuvad üldjuhul üldnarkoosis.

Operatsioonijärgsed võimaliku tüsistused

  • Müringoplastika – kuulmekile mulgustuse taastekke võimalus kuni 20%.
  • Tümpanoplastika – kuulmeluude ahela taastamise ebaõnnestumine, kuulmise halvenemine, kuulmekile korduv tugev sissetõmme, väga harva võib tekkida näonärvi halvatus.
  • Stapedoplastika – võib esineda pearinglust ja kõrvakohinat, mis enamasti mööduvad mõne päeva jooksul. Samuti võib tekkida proteesi nihkumine ja sellega kaasnev kuulmislangus.
  • Mastoidektoomia – harva esinevateks, kuid võimalikeks tüsistusteks on ajukelme vigastus, suure ajuveeni vigastus ja näonärvi halvatus.

Kõikide kõrvaoperatsioonide järgselt võivad tekkida haavainfektsioon, haavapiirkonna verevalum, ebameeldiva lõhnaga eritis kuulmekäigust.

Haava hooldus

Haava hooldusel järgige arsti ettekirjutisi!

Kõrvaoperatsioonide järel jäetakse väliskuulmekäiku u 10–20 cm pikkune ja u 1 cm laiune marlitampoon. Selle peale asetatakse omakorda marli- või vatitups, mida peate vahetama üks kord päevas. Vahetamise käigus tuleb marlitampoonile kanda antibiootikumi sisaldavat salvi või immutada tampooni antibiootikumi ja hormooni sisaldava lahusega, mis on välja kirjutatud raviarsti poolt.

Marli- või vatitupsu vahetades tuleb jälgida, et selle külge poleks kleepunud väliskuulmekäigus olev marlitampoon. Viimasel juhul tuleb vatitups ja marlitampoon üksteisest eraldada ja marlitampooni väljunud osa  ettevaatlikult väliskuulmekäiku tagasi lükata. Marlitampooni ei tohi ise eemaldada, see võib põhjustada tüsistusi operatsiooni piirkonnas!

Kõrvalesta taga olevat haava puhastage üks kord päevas desinfitseeriva lahusega (nt Cutasept). Pärast puhastamist asetage haavale uus side. Haava hooldamiseks vajalikke vahendeid saab osta apteegist.

Kodune enesehooldus pärast operatsiooni

Pärast operatsiooni on sageli kõrvas tunda/kuulda pisteid, plõksumist, mulksumist ja sügelust. Need ebameeldivad nähud mööduvad mõne aja jooksul iseenesest.

Operatsioonijärgsel paranemisel on kõige olulisem järgida täpselt arsti antud korraldusi. Selleks, et end võimalikult kiiresti hästi tunda, vältige kahe nädala jooksul pärast kõrvaoperatsiooni:

  • rasket füüsilist tööd või tegevust (sh sportimine),
  • raskuste tõstmist,
  • sügavat kummardamist,
  • tugevat nuuskamist. Nuuskama peab kumbagi ninapoolt eraldi!

Pead võib pesta nädal peale operatsiooni. Pesemise ajal hoolitsege, et vesi ei satuks opereeritud kõrva kuulmekäiku. Selleks võib pesemise ajaks asetada väliskuulmekäigu avasse õliga immutatud vati (Coldastop või tavaline toiduõli).

Järelkontroll

Järelkontrolli aja määrab Teile raviarst. See toimub 7–10 päeva pärast operatsiooni.

Järelkontrollis eemaldab arst marlitampooni väliskuulmekäigust ja teostab selle puhastamise. Vajadusel lepitakse kokku järgnevad visiidid. Mõningate kõrvaoperatsioonide järgselt (mastoidektoomia, tümpanoplastika) võib operatsioonijärgne hooldus kesta kuni 2 kuud.

Töövõimetusleht vormistatakse kuni kaheksaks haiguspäevaks, edasi pikendab lehte perearst.

Kui Teil tekib mõni järgmistest sümptomitest, võtke viivitamatult ühendust kõrva-nina-kurguarstiga:

  • iiveldus, oksendamine;
  • haava turse, punetus, valulikkus;
  • uimasus, halb enesetunne;
  • palavik üle 38°C;
  • ebameeldiva lõhnaga eritist kõrvast või haavast.

 

Koostanud SA TÜK kõrvakliinik
11/2017

Kõrva kuulmekile taga on kitsas õhuga täidetud ruum - trummiõõs. Kui trummiõõnde koguneb lima (tekib nn limakõrv), on see soodustavaks teguriks keskkõrva põletikele ja võib põhjustada kuulmislangust. Kuna kuulmislangus on vähene ja tekib hiilivalt, jääb see sageli pikka aega märkamatuks. Juhul kui limakõrva esinemist ei õnnestu ravimite abil lahendada, teostatakse trummiõõne dreneerimine (lima eemaldamine imuriga) ja vajadusel kuulmekile šunteerimine. Šunteerimisel asetatakse kuulmekilesse väikest niidirulli meenutav plastiktoruke (šunt), et tagada lima väljumine trummiõõnest.

Limakõrva teket soodustavad teguri

  • Ninaneelus paikneva adenoidi suurenemine.
  • Muud ninahingamise takistuse põhjused (kõrvalekaldunud ninavahesein, suurenenud alumised ninakarbikud).
  • Astma, atoopiline dermatiit, allergia (nende haigustega kaasneb sageli limaskestade turse).
  • Ravile mitteallunud keskkõrvapõletikud.
  • Ninasekreedi mitte välja nuuskamine ja selle ninna tagasi tõmbamine.

Kuulmekile šunteerimise näidustused

  • Lima püsimine keskkõrvas üle nelja kuu.
  • Limast põhjustatud kuulmislangus, eriti kui selle tagajärjel on tekkinud lapsel kõne arengu mahajäämus.
  • Korduvad kõrvapõletikud (3 või enam põletiku episoodi 6 kuu jooksul).
  • Kõrvapõletikud ei taandu antibiootikumravide järgselt.
  • Kõrvapõletike tüsistusena on tekkinud mastoidiit ehk nibujätkepõletik.

Haiglasse palume kaasa võtta

  • Saatekiri,
  • üldvereanalüüsi vastus,
  • lapse lemmikmänguasi,
  • sokid ja sussid,
  • väikelastel lutt/lutipudel, imikutoit.

Kuulmekile šunteerimise operatsioon

Operatsioon toimub lastel üldnarkoosis. Üldnarkoosi puhul ei tohi enne süüa ega juua 6 tundi (sh närida nätsu ega juua vett), et vältida tüsistusi narkoosi ajal. Operatsiooni käigus tehakse kuulmekilesse väike sisselõige, mille kaudu eemaldatakse imuri abil trummiõõnest lima ja asetatakse kuulmekilesse šunt. Pärast operatsiooni peab laps tavaliselt mõned tunnid haiglas jälgimisel olema. Kohe pärast operatsiooni võib esineda kerge veristus kõrvast. Enamasti jääb veritsus ise järgi ning täiendav ravi ei ole vajalik.

Kuulmekile šunteerimise järgne periood

  • Pärast operatsiooni võib paari päeva jooksul esineda kõrvast eritist. Kui eritis kestab üle 3-4 päeva või kui esineb tugev valu, siis tuleb pöörduda kõrva-nina-kurguarsti poole.
  • Šundid püsivad kõrvas tavaliselt pool aastat kuni aasta ja väljuvad enamasti iseeneslikult. Seni kuni šundid püsivad kuulmekiles, tuleb vältida vee sattumist kõrva, nii pesemisel kui ujumisel. Selleks tuleb kasutada spetsiaalset kõrvakitti (saadaval apteegis käsimüügis). Kui vesi satub kõrva ja sealt edasi šuntide kaudu trummiõõnde, tekib enamasti põletik, mis väljendub mädas-limase eritisena kõrvast.
  • Šuntide püsimist kuulmekiles kontrollib perearst 2-3 kuu tagant. Vajadusel suunab perearst edasi kõrva-nina-kurguarsti juurde.

Võimalikud šunteerimise järgsed probleemid ja tüsistused

  • Kui šunt eemaldub enneaegselt, paigaldab kõrva-nina-kurguarst selle vajadusel uuesti.
  • Kui šunt püsib kuulmekiles üle kahe aasta või eemaldub väliskuulmekanali asemel keskkõrva ruumi, eemaldab kõrva-nina-kurguarst šundi kirurgiliselt.
  • Šundi eemaldumisel paraneb kuulmekile enamasti paari nädala või kuu jooksul iseeneslikult. Vahel harva võib pärast šuntide väljumist jääda kuulmekile püsimulgustus, mille sulgemiseks on vajalik operatsioon (müringoplastika) juhul, kui kuulmekile auk ei ole iseeneslikult sulgunud poole aasta jooksul.
  • Vahel kujuneb pärast šunteerimist välja püsiv limaeritus kõrvast, mis kestab nädalaid või isegi kuid. Tegemist ei ole šunteerimise tüsistusega, vaid tekib limakõrva kaugelearenenud juhtudel kui põletik on levinud nibujätke luurakkudesse. Põletikulistes nibujätke luurakkudes tekib eritist pidevalt juurde, mis pääseb nüüd torukese kaudu välja. Nimetatud olukord vajab jälgimist ja ravi kõrva-nina-kurguarsti poolt.

Koostatud TÜK kõrvakliinikus 12/2017

Protseduuri olemus

Liigesepunktsioon on süstlanõelaga liigeseõõnde sisenemine. Liigesepunktsiooni kasutatakse liigesehaiguste diagnoosimiseks ja raviks. Liigesehaiguse diagnoosimiseks eemaldatakse liigesest vedelikku, mida uuritakse laboratooriumis. Uuring selgitab, kas liigesehaigus on põhjustatud kõhre kulumisest või põletikulisest haigusest.

Ravi eesmärgil tühjendatakse liiges punktsiooni käigus ülemäärasest vedelikust, et vähendada survet liigesekapslile ja liigese kõrval asetsevatele kudedele ning vähendada keemiliselt aktiivse vedeliku toimet liigesele. Liigesevedeliku eemaldamisega alaneb liigesesisene rõhk ning väheneb liigesekapsli venitus ja valu. Põletiku alandamiseks võib liigesesse süstida ka ravimit (nt glükokortikosteroid). Ravim võib liigesepõletikku mõneks nädalaks või kuuks leevendada. Valu ja turse liigeses alanevad ja liiges võimaldab paremini liikuda.

 

Protseduuriks ettevalmistus

Liigesepunktsiooni teostamine ei nõua Teilt erilisi ettevalmistusi. Kindlasti peab pöörama tähelepanu naha puhtusele. Nahka ei ole soovitav eelnevalt kreemitada ja õlitada.

Enne uuringut võite süüa ja juua ning võtta oma igapäevased ravimid. Juhul, kui Te kasutate vere hüübimist pärssivaid  ravimeid, siis palun informeerige sellest eelnevalt protseduuri teostavat arsti. Teavitage liigesepunktsiooni teostavat arsti, kui Teil on varem esinenud ravimallergia juhtumeid.

Uuring teostatakse istuvas või lamavas asendis, olenevalt punkteeritava liigese asukohast.

Uuringu teostamiseks puhastatakse põhjalikult punktsioonipiirkond ja seejärel punkteeritakse liigest nõelaga.

Protseduuri teostamise ajal võite Te tunda vähest valulikkust või ebamugavustunnet.

 

Protseduuri järgne periood

  • Pärast liigesepunktsiooni andke liigesele puhkust 1-2 päeva (ärge kõndige liigselt, kui punkteeriti põlve- või hüppeliigest ning ärge tõstke raskusi, kui punkteeriti küünar- või randmeliigest).
  • Liigesepunktsiooni kohta hoidke ühe ööpäeva jooksul kuivana.
  • Plaastrit või sidet hoidke peal vähemalt 24 tundi
  • Kui liigesepunktsiooni korral süstiti ravimit liigesesse, siis on võimalik lühiaegne (1-2 tundi) liigese valulikkus.
  • Juhul, kui peale liigesepunktsiooni tõuseb kehatemperatuur, punkteeritud liiges tursub või punetab ning on liigutamisel/ toetumisel valulik, siis võtke kohe ühendust liigest punkteerinud arsti või oma raviarstiga (perearstiga).

 

 

Koostaja: sisehaiguste-reumatoloogia-endokrinoloogia osakonna
vanemõde Ene Mättik

03/2019

Liigesesiseseid hormoonsüste teostatakse reumaatilise liigeshaiguse ägenemisel lisaks põhiravile. Hormoonsüstid vähendavad valu ja põletikku liigeses ning aitavad säilitada selle liikuvust.

Liigesesisese hormoonravi eelised

  • Efektiivne ja suhteliselt ohutu;
  • ravimi toime otse põletikukoldesse;
  • hormoonravile omased kõrvaltoimed on vähem väljendunud.

Informeerige enne protseduuri arsti, kui

  • lapsel esineb ravimallergiat või vere hüübimishäireid,
  • laps kasutab antikoagulante ehk verd vedeldavaid ravimeid.

Vastunäidustused

  • Bakteriaalne põletik liigeses,
  • üldine palavikuga haigestumine,
  • nahakahjustused ja nahahaigused süstimiskoha piirkonnas,
  • raseduse esimesed 16 nädalat,
  • allergia süste- ja/või tuimastava ravimi suhtes.

Suhtelised vastunäidustused

  • Suhkurtõbi,
  • kõrgenenud vererõhk,
  • luuhõrenemine,
  • kilpnäärme vaegtalitus.

Protseduuriks ettevalmistus

Enne liigesesisest süsti tuimastatakse lapsel nahk süstekohas tuimastava kreemiga (Emla). Selleks kantakse kreem üheks tunniks nõela sisse-viimise kohal nahale ja kaetakse kileplaastriga. Kileplaaster eemaldatakse vahetult enne protseduuri.

Kuna protseduuri ajal ei tohi laps liigutada, siis antakse vajadusel lapsele (arsti soovitusel ja vanemate nõusolekul) suu kaudu või rektaalselt rahustavat ravimit. Väikelastel (kuni 7aastat) teostatakse liigesesisene süstimine üldnarkoosis.

Protseduuri kulg

Süstitav liiges puhastatakse antiseptilise lahusega ja seejärel kaetakse piirkond steriilse linaga. Süstepiirkonda tehakse kohalik tuimastus, viiakse nõel liigesesse ning eemaldatakse süstlaga üleliigne liigesvedelik. Seejärel viiakse liigesesse pikatoimelist hormoonravimit.

Protseduuri järgselt kaetakse süstekoht steriilse plaastriga ja seotakse. Protseduur kestab umbes 15-30 minutit.

Protseduuri ajal peab laps püsima liikumatult, et mitte tekitada nõelaga lisavigastusi.

Protseduuri järgselt

  • Pärast protseduuri peab süstitud liigest 24 tunni jooksul võimalikult vähe liigutama, et ravimi toime oleks maksimaalselt efektiivne.
  • 1-2 tundi pärast ravimi süstimist võib liiges olla valulik.
  • Süstekohta katva plaastri või sideme võib eemaldada järgmisel päeval.
  • Süstekoha võib märjaks teha (duši all käia) ühe ööpäeva möödudes.

Võimalikud tüsistused ja ohud

Harva võib liigesesisese süste järgselt tekkida:

  • bakteriaalne põletik liigeses,
  • mööduv punetus, valu ja turse süstekohas,
  • verevalum liigesõõnes.

Väga harva tekib:

  • süstekohas nahaalune rasvkoe kärbumine,
  • mittepõletikuline luukoe kärbumine,
  • kõõluse rebend,
  • mööduv hüperglükeemia (veresuhkru tõus),
  • näo punetus,
  • menstruaaltsükli häired või voolus tupest.

NB!  Pöörduge koheselt lähimasse raviasutusse kui:

  • süstitud liigese piirkonnas tekib turse, punetus, õhetus, puutehellus või tugevnev valu;
  • kehatemperatuur tõuseb üle 37,5°C.

 

Koostaja: Elbe Hade, üldpediaatria osakonna õde

Loote väline pööre on sünnitusabi protseduur, mille käigus tuharseisus olev loode pööratakse peaseisu. Loote välist pööret soovitatakse teha raseduse lõpul 35-36. rasedusnädalal, mil õnnestumise tõenäosus on kõige suurem. Loote välist pööret võib teha ka hiljem kui eespool mainitud ajal.

Loote välist pööret soovitatakse teha kõigil komplitseerumata juhtumitel, kui on tegemist ühe lootega. Kaksikute korral võib välist pööret teha sünnituse käigus vahetult peale esimese lapse sündimist.


Protseduuri kulg

Enne loote välise pöörde sooritamist soovitatakse tühjendada kusepõis. Teil palutakse lamada voodis peatsiosa kergelt langetatuna, et soodustada loote tuharate tõusmist vaagnas. Sellel ajal tehakse ka loote kardiogramm, et veenduda loote heaolus. Samal ajal tilgutatakse veenisiseselt emaka kokkutõmbeid ärahoidvat ravimit (tokolüüs).

Vahetult enne välist pööret selgitatakse ultraheliaparaadiga loote täpne asend emakas. Väline pööre teostatakse ultraheliaparaadi kontrolli all.

Loote tuharaid tõstetakse peopesaga õrnalt üles ja pead suunatakse teise käe abil ettevaatlikult rinnale. Väline pööre sooritatakse jõudu liigset kasutamata umbes viie minuti jooksul. Peale välist pööret tehakse uus loote kardiogramm.

Protseduuri järgselt saate lahkuda mõne tunni jooksul ja kontrollkülastus toimub reeglina rasedust jälgiva arsti juures umbes ühe nädala pärast.


Võimalikud tüsistused ja ohud

Loote väline pööre on turvaline nii emale kui lapsele. Loote väline pööre ei tekita muutusi loote vereringes. Väga harva võib tekkida lootevee puhkemine ja seoses sellega võib laps sündida enneaegsena.

Üliharva võib tekkida platsenta enneaegne irdumine, mis väljendub veritsuses või emaka kokkutõmmete tekkes ning vajaduses sooritada erakorraline keisrilõige.

 

Koostaja: dr. Fred Kirss

 

Lumbaalpunktsioon on protseduur, mille käigus viiakse nõel nimmepiirkonnas seljaajukõvakesta ja seljalülide vahelisse ruumi (subarahnoidaalruumi) ning võetakse uuringuteks seljaajuvedelikku ehk liikvorit. Liikvor on aju-seljaaju ümbritsev, läbipaistev ja värvusetu kolju- ja seljaajukanalisisene vedelik.

lumb1

 

Näidustused

  • Kesknärvisüsteemi infektsioonide diagnoosimine.
  • Subarahnoidaalkelme ja koljuvahelise ruumi verejooks (SAH).
  • Kasvajast tingutud haigusseisundite diagnoosimine ja ravi.
  • Sclerosis multiplex ja Guillain-Barre’ sündroomi diagnoosimine.
  • Ainevahetushaiguste diagnoosimine.
  • Neurotransmitterite haigusseisundite diagnoosimine.

Protseduuriks ettevalmistus

  • Protseduurile eelneval päeval andke lapsele rohkem juua.
  • Võtke lapsele kaasa mõni lemmikmänguasi või ese, mis loob turvatunnet ja hajutab hirmu.
  • Protseduuri eelselt selgitatakse välja, kas lapsel esineb mõne protseduuril kasutatava ravimi või aine suhtes allergiat.
  • Võetakse vereanalüüs glükoosi ja laktaadi määramiseks, kuna füüsiline pingutus, stress ja nutt mõjutavad neid väärtusi kõige enam.
  • Arsti korraldusel võidakse teha peast või seljast kompuutertomograafia (KT) ja/või magnetresonantstomograafia (MRT) uuring.
  • Lapse rahustamiseks võib arst määrata enne protseduuri ravimit, mis aitab lapsel lõdvestuda.
  • Arst selgitab protseduuri käiku ning võtab Teilt kirjaliku nõusoleku lapsele protseduuri teostamiseks.
  • Enne protseduuri algust pannakse lapse alaseljale 45-60 minutiks (nimmelülide IV ja V piirkonda) tuimastavat Emla (lidokaiin ja prilokaiin) kreemi.
  • Lapsele õpetatakse protseduuriks vajalikku asendit: põlve-rinna asend – imikutel ja väikelastel ning istuv asend suurematel lastel. Seda võite lapsega ka iseseisvalt harjutada: laske lapsel õige asend ette näidata ning mõnda aega selles püsida.

        lumb2 lumb3

  • Üks tund enne protseduuri ei tohi laps süüa ega juua ning põis peab olema tühjendatud, sest antud asendis on lapse põiele ning maole tugev surve ning laps võib seetõttu protseduuri ajal tahtmatult urineerida või oksendada.
  • Enne ja pärast (30min) protseduuri mõõdetakse vajadusel lapse vererõhku, pulsisagedust ja vere küllastatust hapnikuga.

Protseduuri käik

  • Lumbaalpunktsiooni teostatakse protseduuride toas, kus laps pannakse õigesse asendisse ning õde või hooldaja aitab teda asendi hoidmisel.
  • Te saate aidata hoida last rahulikuna enne ja pärast protseduuri, olles ise rahulik ning pidades lapsega head kontakti.
  • Enne protseduuri eemaldatakse seljalt tuimastav kreem ning puhastatakse selg.
  • Arst märgib seljale nõela sisseviimiskoha ning teostab punktsiooni.
  • Arst laseb analüüsiks vajaliku koguse liikvorit kogumiskatsutitesse tilkuda ning eemaldab punktsiooninõela.
  • Kui nõel on eemaldatud ning arst on steriilse tampooniga punktsioonikohale survet avaldanud, siis asetab õde lapse seljale haavaplaastri ning aitab lapse kõhuli keerata (imik pannakse kõhuga vastu ema rinnakut).
  • Protseduur kestab umbes 10 minutit.
  • Laps viiakse raamiga palatisse.
  • Saadud liikvori analüüs saadetakse (30 minuti jooksul) laborisse.

Protseduuri järgselt

  • Lapsel on soovitav lamada kõhuli üks kuni kaks tundi.
  • Oluline on, et laps tarbiks rohkem vedelikku, mis aitab ennetada punktsioonijärgse peavalu teket.
  • Last jälgitakse tüsistuste suhtes ning vajadusel mõõdetakse korduvalt elulisi näitajaid (vererõhk, pulsisagedus, hapnikusaturatsioon).

Võimalikud tüsistused

Teavitage koheselt arsti, kui Teie lapsel tekib mõni alljärgnevatest sümtomitest:

  • tuikav peavalu – kaob 24-48 tunni jooksul (Paracetamol ei pruugi aidata),
  • kaela kangus,
  • peapööritus,
  • kohin kõrvus,
  • iiveldus,
  • oksendamine,
  • palavik,
  • teadvuse hägustumine, ärritus, lakkamatu tugev nutt (imik),
  • valu puusades ja alaseljas,
  • punktsioonikoha valulikkus, punetus, torkehaavast vere või läbipaistva vedeliku eritumine, verevalumi teke.

Kui Teil tekkis küsimusi, ettepanekuid või soove, siis pöörduge arsti või osakonna õe poole. Loodame heale koostööle ning teeme kõik lapse tervise heaks!

 

Koostaja: neuroloogia ja neurorehabilitatsiooni osakonna lasteõde Lidia Roolaid

Luuüdi on käsnjas kude, mida täiskasvanul leidub lameluudes ja pikkade toruluude epifüüsipiirkonnas (luu jämendunud otstes). Luuüdi sisaldab ebaküpseid rakke, mida kutsutakse tüvirakkudeks. Tüvirakkudest arenevad punaverelibled (transpordivad hapnikku kogu kehas), valgeverelibled (võitlevad infektsioonide vastu) ja vereliistakud (verehüübimise funktsioon).

Luuüdi uuringuks võetakse protseduuri käigus proov aspiratsioon- (luuüdi väljaimemise) või trepaanbiopsia teel (luutüki eemaldamine koos luuüdiga).

Enamasti teostatakse luuüdi aspiratsioon- ja trepaanbiopsia tagumisest puusaluust, harvem teostatakse aspiratsioonbiopsiat ka rinnakust.

Näidustused protseduuriks

Enamasti teostatakse protseduur hematoloogiliste ehk vereloome haiguste diagnoosimiseks ja raviefektiivsuse hindamiseks:

  • leukopeenia, aneemia, trombotsütopeenia, trombotsütoos, leukotsütoos, erütrotsütoos
  • äge leukeemia
  • krooniline lümfoidne leukeemia ja lümfoomid
  • krooniline müeloidne leukeemia jt müeloproliferatiivsed haigused
  • müeloomtõbi e. hulgimüeloom
  • infektsioonid (seletamatu päritoluga palavik)

Vastunäidustused protseduuriks

  • Tõsine verehüübimise häire (võimalus eluohtlikuks verejooksuks).
  • Naha ja pehmete kudede infektsioon proovivõtu piirkonnas.

Ettevalmistus protseduuriks

  • Protseduuri eelselt küsitletakse Teid allergia suhtes tuimastavatele ainetele.
  • Verevedeldajaid ei ole soovitav protseduuri hommikul võtta.
  • Juhul, kui protseduur teostatakse üldnarkoosis (enamasti lastel), siis olge eelnevalt söömata ja joomata 6 tundi, et vältida tüsistusi narkoosi ajal.

Protseduuri kulg

Täiskasvanutel teostatakse protseduur tavaliselt kohaliku tuimastusega ja lastel üldnarkoosis (30 minutit enne protseduuri paigaldatakse proovivõtu kohale tuimastuseks Emla kreemi).

  • Te lamate kõhuli või külili, pealmine jalg põlvest kõverdatud ja teine jalg sirge.
  • Nahk ja nahaalused koed tuimastatakse kuni luuümbriseni.
  • Luuüdi aspiratsiooni käigus viiakse spetsiaalne nõel läbi naha ja luu ning sisenetakse luuüdi õõnsusse. Süstlaga aspireeritakse umbes 3ml luuüdi. Aspireerimise ajal võite Te tunda teravat imevat tunnet, kuid see kaob mõne hetke pärast. Kui trepaanbiopsiat ei järgne, siis kaetakse proovivõtu piirkond plaastriga ning rakendatakse survet umbes 5 minutit, vajadusel kauem.
  • Trepaanbiopsia korral võetakse proov tavaliselt pärast luuüdi aspiratsiooni samast kohast spetsaiaalse nõelaga. Protseduuri käigus eemaldatakse luutükk (1.6-3 cm) koos selles sisalduva luuüdiga. Trepaanbiopsia ajal võite Te tunda survet protseduuri kohas ja kuulda krudisevat heli. Protseduuri lõppedes kaetakse punktsioonikoht steriilse tampooni ja plaastriga ning rakendatakse survet.
  • Biopsiate võtmine kestab umbes 15-20 minutit, pärast protseduuri peate lamama umbes 10-15 minutit

Protseduurijärgne periood

  • Kui protseduuri teostamise piirkonnas ei ole verejooksu, võite pöörduda tagasi oma igapäevaelu toimingute juurde
  • Juhul, kui Teile on antud rahustavaid ravimeid, siis võite vajada aega puhkamiseks. Kindlasti ei tohi Te juhtida autot.
  • Punktsioonikoht hoidke puhta ja kuivana 48h pärast protseduuri, et vältida infektsiooni.
  • Biopsia koht võib tunduda jäik ja valulik veel mõned päevad pärast protseduuri, punktsiooni kohale võib tekkida hematoom (verevalum). Enesetunde parandamiseks asetage kuni 20 minutiks külmakott punktsiooni piirkonda iga 4 tunni järel. Enesetunnet parandab ka liikumine, vajadusel kasutage valuvaigistit (paratsetamool, ibuprofeen).
  • Võtke ühendust protseduuri teostanud arstiga kui punktsiooni piirkond muutub hellemaks, valulikumaks, punetavaks, või on tekkinud palavik, punktsiooni piirkonnas turse, verejooks või mädaeritus.

Võimalikud tüsistused

  • Verejooks punktsiooni kohalt.
  • Naha- või luuinfektsioon punktsiooni piirkonnas.
  • Väga harva võib punktsiooni kohal tekkida krooniline valu.

 

Koostajad: Maige Sulamägi ja Helle Viitak

Maksabiopsia on protseduur, mille käigus eemaldatakse maksakoe tükk mikroskoopiliseks uuringuks. Protseduuri teostatakse erinevate maksahaiguste diagnoosimiseks:

  • tsirroos (haigus, millele on omane maksarakkude hävimine ja maksa sidekoestumine),
  • hepatiit (maksapõletik),
  • kasvajad.

Biopsia tulemus võimaldab ka erinevate haiguste ravikäiku kontrollida.

Protseduuriks ettevalmistus

Kui Te ei viibi haiglaravil, planeerige protseduuriga seotud toiminguteks terve päev. Teavitage arsti, kui Te tarvitate vere hüübimist pärssivaid ravimeid (aspiriin, ibubrofeen,varfariin). Arst võib soovitada Teile nende ravimite kasutamise katkestamist nädala jooksul enne biopsiat. Teavitage arsti ka sellest, kui Teil on esinenud allergiat tuimastusainele (lidokaiin).

Protseduuri kulg

Protseduur tehakse radioloogiaosakonnas ultrahelikontrolli all ja kohaliku tuimastusega. Tuimastuseks kasutatakse lidokaiini.

Biopsiaks puhastatakse ja tuimastatakse Teie paremal küljel alumiste roiete piirkond. Protseduuri ajal lamate Te selili. Punktsiooni teostamiseks palutakse Teil hetkeks hing kinni hoida. Väljahingamise ajal sisestab arst spetsiaalset süstalt kasutades biopsianõela ning võtab koetüki. Protseduur kestab umbes 15 minutit. Protseduuri ajal võib esineda ebamugavustunne.

Protseduuri järel

Protseduuri järel peate Te lamama 4-6 tundi. Punktsioonikohale pannakse jääkott ja vajadusel süstitakse Teile valuvaigistit. Samal päeval ei tohi Te käia kuuma duši all ning paari järgmise päeva jooksul tuleb vältida raskuste tõstmist.

Kui pärast lamamisrežiimi tekib püsti tõustes tugev valu, pearinglus, vererõhu langus või muud sümptomid, korraldab raviarst lisauuringud Teie seisundi täpsustamiseks. Kui nimetatud sümptomid tekivad kodus, helistage kohe numbrile 112 või pöörduge erakorralise meditsiini osakonda ning teavitage, et Teile on tehtud maksabiopsia.

Võimalikud tüsistused

Maksabiopsial esinevad harva järgmised tüsistused:

  • biopsia piirkonnas ja paremas õlas valu, mis on eriti tuntav tugevamal sissehingamisel;
  • biopsianõela sissetorke koha põletik;
  • verejooks haavast või sisemine verejooks, kui biopsianõelaga on vigastatud siseorganeid või veresooni.

Võtke ühendust oma arsti või raviasutusega juhul, kui protseduuri järgselt tekib kodus

  • kehatemperatuuri tõus;
  • valu, mis on eriti tuntav paremas õlas ja tugevneb sissehingamisel;
  • verejooks haavast.

 

Koostaja: radioloogiaosakonna radioloogiaõde Heljo Mikkel

Mikrolarüngoskoopia on protseduur, mille käigus hinnatakse Teie kõri ja alaneelu. Protseduuri käigus on võimalik võtta ka koeproov (biopsia) ja eemaldada kõrist näiteks polüüp, sõlm, tsüst, kasvaja.

Kuidas protseduuri teostatakse?

Protseduur teostatakse üldanesteesias, see eeldab, et protseduuri toimumise hommikul peate olema söömata ja joomata (sh ei tohi nätsu närida ega suitsetada).

Mikroskoobi vaatluseks sisestatakse suu kaudu kuni kõrini metalltoru (larüngoskoop). Et metalltoru ei vigastaks hambaid, asetatakse nende peale spetsiaalne kaitse. Kui Teil on suus proteesid või lahtised hambad, teavitage sellest eelnevalt oma raviarsti.

Kas pärast protseduuri peab haiglasse jääma?

Enamasti saavad patsiendid pärast jälgimist veel samal päeval koju. Sama ööpäeva jooksul ei tohi läbitud anesteesia tõttu ise autorooli istuda ega töötada erinevate masinatega. Haiglasse jäämine sõltub haigusprotsessi ulatusest ja Teie enesetundest.

Haiguslehel olemise vajadus sõltub Teie enesetundest ja töö iseloomust, soovitav aeg on mõni päev kuni nädal. Sama perioodi peaksid koolist või lasteaiast puuduma ka lapsed, kes on selle protseduuri läbinud.

Kodune enesehooldus

Nädala jooksul sööge pehmemat toitu, tarvitage rohkelt vedelikku,vältige alkohoolseid ja kofeiini sisaldavaid jooke (tee, kohv, coca-cola).

Mõned päevad pärast protseduuri võite tunda kerget neelamisvalulikkust.

Valu leevendamiseks:

  • võite võtta valuvaigistit (soovitatavalt paratsetamooli, mis ei mõjuta veritsemist);
  • võite kasutada imemistablette.

Mõned päevad kuni mõned nädalad võib Teie hääl pärast protseduuri kähe olla. Võimalusel loobuge suitsetamisest sellel perioodil. Hääle kiiremaks taastumiseks:

  • andke häälele rahu mõned päevad kuni nädal: kasutage häält esialgu võimalikult vähe, kuid kui vaja rääkida, tehke seda tavalise häälega, ärge sosistage. Vältige laulmist ja hääle liigkasutamist!
  • Kasutage õlibaasil kurgupihusteid.

Ravimite vajaduse määrab Teie raviarst. Vahel on vajalikud maohappe tagasivoolu pärssivad ravimid, hormoonpreparaadid või põletikuvastased ravimid.

Kui protseduurijärgselt tekib kodus olles veritsus kurgust või hingamisraskus, pöörduge lähimasse haiglasse või kutsuge kiirabi.

 

Koostanud dr. R. Ani ja dr. N. Lieberg
12/2017

Naise steriliseerimine on rasedusest hoidumise meetod naistele, kes ei soovi enam sünnitada. Naise steriliseerimiseks lõigatakse läbi või suletakse munajuhad. Sellega takistatakse munaraku ja spermatosoidide ühinemine ning rasestumine ei ole võimalik. Naissuguhormoonide tootmine ja munarakkude küpsemine munasarjades jätkub endisel moel ning tsüklilised muutused emakalimaskestas tagavad tavapäraste menstruatsioonide jätkumise.
Naise steriliseerimist teostatakse ainult naise enda soovil. Eesti Vabariigis reguleerib steriliseerimist Raseduse katkestamise ja steriliseerimise seadus (25.11.1998)

 ster

Protseduuriks ettevalmistus

Operatsioonipäeval peate olema söömata-joomata vähemalt 6 tundi enne operatsiooni. Operatsioonipäeval ei tohi suitsetada ega närida närimiskummi, et vältida narkoosi ajal oksendamist ja happelise maosisu sattumist kopsudesse. Operatsioonile eelneva dieedi ja lahtistite kasutamise osas järgige arsti soovitusi.

Protseduuri kulg

Enamasti teostatakse steriliseerimine laparoskoopilisel operatsioonil. Operatsioon teostatakse üldanesteesias.

Esmalt täidetakse kõhuõõs süsihappegaasiga läbi spetsiaalse õhunõela. Gaas tõstab kõhu eesseina siseorganitest kõrgemale tagades sellega hea nähtavuse kõhukoopas ja piisava ruumi instrumentide kasutamiseks. Nahale tehakse 3 lõiget: 1cm pikkune lõige nabarõnga lähedale ja kaks 0,5 cm pikkust lõiget alakõhule. Pikema lõike kaudu viiakse kõhuõõnde laparoskoop – valgus-allikaga varustatud toru, mille kaudu on võimalik näha kõhuõõnes paiknevaid siseorganeid. Kahe väiksema lõike kaudu viiakse kõhuõõnde instrumendid, mille abil lõigatakse munajuhad läbi.

Operatsioon kestab tavaliselt kuni 30 minutit. Peale operatsiooni lõpetamist lastakse gaas kõhuõõnest välja ning kõhuhaavad suletakse.

Protseduurijärgne periood

Pärast operatsiooni viiakse Teid paariks tunniks intensiivravi palatisse ja seejärel tagasi günekoloogia osakonda oma palatisse. Koju lubatakse  Teid tavaliselt operatsioonile järgneval päeval. On võimalik, et suudate koju minna ka samal päeval. Vajadusel kirjutatakse Teile retsept valuvaigistite ostmiseks. Arst kutsub Teid tagasi järelkontrollile kas enda või Teid operatsioonile suunanud arsti juurde 5-8 päeva pärast. Visiidi käigus eemaldatakse nahalt õmblusniidid.

Võimalikud tüsistused ja ohud

Laparoskoopilise operatsiooni järgselt on sagedased tüsistused lühiajaline kõhuvalu, valu õlgades ja kaelas, mis mööduvad 2-3 päeva jooksul.

Võimalikud operatsioonitüsistused on veel  järgmised: kõhusisene verejooks, tromboos (veresoone ummistumine verehüübega), emboolia (veresoone sulgumine gaasimulliga). Neid tüsistusi esineb aga harva.

Samuti on harvaesinevad siseorganite (soolte, kusepõie, veresoonte) mehhaanilised või elektrilised traumad. Selliste tüsistuste tagajärjel on mõnikord vajalik operatsiooni käigus avada kõhuõõs traditsioonilise kõhulõikega.  

Üldnarkoosi puhul on võimalikud ravimite ülitundlikkusest tingitud reaktsioonid ning söömise ja joomise keelu eiramisest tingitud oksendamine narkoosi ajal, sellele järgnev oksemasside sattumine hingamisteedesse ja lämbumine.

Et viia tüsistuste tekke risk võimalikult väikeseks, palume Teid enne laparoskoopiat informeerida arsti:

  • oma teadaolevatest haigustest ja tarvitatavatest ravimitest (operatsiooni päeval võib ravimeid kasutada ainult kokkuleppel arstiga),
  • oma seisundist operatsioonile tulles (nt viirusinfektsioon),
  • teadaolevast ülitundlikkusest ravimitele.

Kodune enesehooldus

Haiglas viibitud päevade ajal ning vahetult haiglast lahkumise järgselt viibite töövõimetuslehel. Kui on vajalik töövõimetuslehte pikendada, teeb seda arst esimese ambulatoorse visiidi käigus.

Operatsioonijärgselt on soovitav vältida raskuste tõstmist (üle 5-6 kg) ning rasket füüsilist tööd paari nädala vältel.

Operatsioonijärgselt võib esineda määrivat voolust või veritsust tupest nädala vältel. Sellel ajal ei ole seksuaalelu lubatud.

Tavaliselt ei esine steriliseerimise järgselt muutusi menstruaalfunktsioonis ja seksuaalsuhetes. Kui Te varem kasutasite rasedusest hoidumiseks hormoontablette või emakasisest vahendit, võib nendest loobumine põhjustada muutusi menstruatsioonitsükli pikkuses ning menstruaalvere hulgas.

Kindlasti pöörduge arust poole, kui operatsiooni järgselt tekib:

  • kehatemperatuuri tõus >37,5°C,
  • tugev valu kõhus,
  • seedetalitluse ja urineerimishäired,
  • eritis tupest muutub rohkeks ja ebameeldivalt lõhnavaks.

Kuigi tegemist on väga efektiivse rasestumisvastase meetodiga on üksikjuhtudel võimalik munajuhade läbitavuse iseeneslik taastumine ja rasestumine.

 

Koostajad: dr. Ülle Kadastik ja Kristiina Rull

Ninaõõne külgseinal asuvad ülemised, keskmised ja alumised ninakarbikud (ingl k concha). Need on limaskestaga kaetud luulestmed, mille funktsiooniks on sissehingatava õhu soojendamine ja niisutamine. Alumiste ninakarbikute suurenemine on kõige sagedasem ninakinnisuse põhjustaja. Ninakarbikud võivad suureneda kroonilise nohu (allergiline, vasomotoorne), ninavaheseina kõveruse või ninakõrvalkoobaste põletiku tagajärjel.

  • Konhotoomia on operatsioon, mille puhul teostatakse alumiste (või keskmiste) ninakarbikute osaline eemaldamine.
  • Konhoplastika korral kõrvetatakse laseri, plasmaskalpelli vms seadme abil ninakarbikute limaskesta. Selle tulemusena limaskest kootub ja karbikud muutuvad väiksemaks.
  • Submukoosse konhoplastika korral eemaldatakse alumiste ninakarbikute seest paksenenud luu, säilitades nii limaskesta.

Nimetatud ninaoperatsioonide eesmärk on Teie ninahingamise parandamine. Neid teostatakse enamasti kohaliku tuimastusega.


OPERATSIOONIJÄRGNE HOOLDUS

  • Vahetult peale operatsiooni võib ninast esineda veritsus. Kerge kuni mõõdukas veritsus on normaalne. Suurema veritsuse korral on verejooksu peatamiseks vajalik asetada ninaõõnde hüübimist soodustav käsn, marlitampoon või õhuga täidetav spetsiaalne balloon. Hüübimist soodustavad käsnad imenduvad ise ja neid ei eemaldata. Marlitampoon ja balloon eemaldatakse järgmise päeva hommikul.
  • Peale operatsiooni võib esineda pingepeavalu ja kerget kuni mõõdukat palavikku (tavaliselt alla 38ºC). Valu ja palaviku leevendamiseks kasutage paratsetamooli (saadaval käsimüügis). Vältima peaks teatud mittesteroidsete põletikuvastaste  ravimite (aspiriin, ibuprofeen, diklofenak) võtmist, kuna need soodustavad veritsuse teket.
  • Nina puhastamiseks, hingamise leevendamiseks ja ninahaavade parandamiseks on oluline nina niisutamine. Selleks kasutage 2–3 nädala jooksul meresoolvett ning pehmendavaid ninasalve või -õlisid. Need on saadaval käsimüügis. Ninahooldust tehke seni, kuni nina on koorikutest ja sekreedist puhas.
  • Kerge füüsiline koormus on lubatud alates teisest operatsioonijärgsest nädalast (jalutamine, võimlemine). Vältige tugevat füüsilist koormust vähemalt 2 nädalat pärast operatsiooni. Operatsioonieelse füüsilise aktiivsuse juurde võite tagasi pöörduda siis, kui operatsioonist on möödas 3–4 nädalat.
  • Verejooksu ohu tõttu hoiduge kahe nädala jooksul
    • kuumadest söökidest ja jookidest;
    • saunast, päevitamisest, solaariumist, taastusravi protseduuridest;
    • tugevast füüsilisest pingutusest ja raskuste tõstmisest.
  • Verejooksu ohu tõttu järgige nädala jooksul järgmiseid soovitusi:
    • nuusake nina ettevaatlikult, üks ninapool korraga;
    • võtke võimalusel töövõimetusleht;
    • tarvitage kõrgenenud vererõhu korral arsti poolt määratud ravimeid.

Operatsioonijärgne ninakinnisus hakkab vähenema 2–6 nädala jooksul. Operatsioonijärgne kontroll toimub vastavalt arsti korraldusele.


NB! Võtke ühendust raviarstiga (nädalavahetusel valvearstiga), kui
Teil operatsioonijärgsetel esimestel päevadel esineb

  • tugev ninaverejooks;
  • kehatemperatuuri tõus üle 38ºC;
  • valu ja ninakinnisuse süvenemine;
  • turse, punetus, kõrgenenud temperatuur haavapiirkonnas;
  • kollakas-rohekas eritis ninast.

Koostatud SA TÜK kõrvakliinikus
11/2017                                  

Ninakõrvalkoopad (siinused) on näokoljus paiknevad limaskestaga kaetud õõnsused, mis on ühenduses ninaõõnega. Funktsionaalne ninakõrvalkoobaste endoskoopiline kirurgia (ingl k Functional Endoscopic Sinus Surgery - FESS) on meetod, mida kasutatakse ühe ravimeetodina.

FESSi käigus puhastatakse ninakõrvalkoopad põletikulisest eritisest (mäda, lima) ja limaskesta vohanditest (granulatsioonid, polüübid) ning laiendatakse ninakõrvalkoobaste ühendusteid ninaõõnega. Operatsiooni eesmärgiks on Teie ninahingamise parandamine eemaldades ninakõrvalkoobastes paiknevad põletikulised muutused ja taastades nende õhutamine, luues seeläbi eeldused põletiku taandumiseks.

Operatsioon teostatakse ninasõõrmete kaudu nö endoskoopiliselt. Kergematel juhtudel saab operatsiooni teostada kohaliku tuimastusega, kuid sageli on vajalik üldnarkoos. Väga suurel määral sõltub operatsiooni tulemus operatsioonijärgse hoolduse kvaliteedist.


OPERATSIOONIJÄRGNE HOOLDUS

  • Vahetult peale operatsiooni võib ninast esineda veritsust. Kerge kuni mõõdukas veritsus on normaalne. Juhul kui koos FESS operatsiooniga teostati operatsioonid ninakarbikutel või ninavaheseinal, võib veritsus olla ka suurem. Veritsuse peatamiseks jäetakse ninaõõnde hüübimist soodustav käsn, marlitampoon või spetsiaalne õhuga täidetav balloon. Hüübimist soodustavad käsnad imenduvad ise. Marlitampoon ja balloon eemaldatakse järgmise päeva hommikul.
  • Esimestel operatsioonijärgsetel päevadel võite nina peale asetada külmageelikoti 10–15 minutiks 2–3x päevas (vähendab turset ja veritsust). Külmageelikott katke eelnevalt riidega, et vältida naha külmakahjustust.
  • Peale operatsiooni võib esineda pingepeavalu ja kerget kuni mõõdukat palavikku (tavaliselt alla 38ºC). Valu ja palaviku leevendamiseks kasutage paratsetamooli (saadaval käsimüügis Vältima peaks teatud mittesteroidsete põletikuvastaste  ravimite (aspiriin, ibuprofeen, diklofenak) võtmist, kuna need soodustavad veritsuse teket.
  • Nina puhastamiseks, hingamise leevendamiseks ja seesmiste ninahaavade parandamiseks on oluline nina niisutamine. Selleks kasutage 2–3 nädala jooksul meresoolvett ning pehmendavaid ninasalve või -õlisid. Need on saadaval käsimüügis. Ninahooldust tehke seni, kuni nina on koorikutest ja sekreedist puhas.
  • Esimeste operatsioonijärgsete nädalate jooksul vajalike korduvate visiitide arvu määrab arst., Kordusvisiiitide käigus teostatakse operatsioonipiirkonna vaatlus ja vajadusel eemaldatakse koorikuid.
  • Verejooksu ohu tõttu hoiduge kahe nädala jooksul
    • kuumadest söökidest ja jookidest;
    • saunast, päevitamisest, solaariumist, taastusravi protseduuridest;
    • tugevast füüsilisest pingutusest ja raskuste tõstmisest.
  • Verejooksu ohu tõttu järgige nädala jooksul järgmiseid soovitusi:
  • nuusake nina ettevaatlikult, üks ninapool korraga;
    • võtke võimalusel töövõimetusleht;
    • tarvitage kõrgenenud vererõhu korral arsti poolt määratud ravimeid.

Operatsioonijärgne ninakinnisus hakkab vähenema 2–6 nädala jooksul. Operatsioonijärgne kontroll toimub vastavalt arsti korraldusele.


NB! Võtke ühendust raviarstiga (nädalavahetusel valvearstiga), kui 
Teil operatsioonijärgsetel esimestel päevadel  esineb

  • tugev ninaverejooks;
  • kehatemperatuuri tõus üle 38ºC;
  • valu ja ninakinnisuse süvenemine;
  • turse, punetus, kõrgenenud temperatuur haavapiirkonnas;
  • kollakas-rohekas eritis ninast.

Koostatud TÜK kõrvakliinikus 11/2017

Ninavahesein (ingl k septum) on osaliselt kõhreline ja osaliselt luuline struktuur, mis eraldab kahte ninaõõnt. Ninavaheseina kõverus on levinud probleem, mille väljenduseks on krooniline nohu ja/või püsiv ninahingamise takistus. Sellise kõveruse põhjuseks võib olla:

  • arenguline deformatsioon, mille puhul ninavahesein kõverdub näokolju kasvamise käigus;
  • nina trauma.

Kõverdunud ninavaheseina korrigeerivat operatsiooni nimetatakse septoplastikaks. Operatsiooni eesmärk on Teie ninahingamise parandamine. Täiskasvanutel teostatakse septoplastika enamasti kohaliku tuimastusega. Lastel ja patsientidel, kellel on tugevalt kõverdunud ninavahesein, teostatakse operatsioon üldnarkoosis.

OPERATSIOONIJÄRGNE HOOLDUS

  • Vahetult peale operatsiooni on vähene veritsus ninast normaalne. Juhul kui koos septoplastikaga teostati operatsioon ninakarbikutel või ninakõrvalkoobastel, võib veritsus olla ka suurem. Sellisel juhul tuleb verejooksu peatamiseks asetada ninaõõnde hüübimist soodustav käsn, marlitampoon või õhuga täidetav spetsiaalne balloon. Hüübimist soodustavad käsnad imenduvad ise ja neid ei eemaldata. Marlitampoon ja balloon eemaldatakse järgmise päeva hommikul.
  • Sageli asetatakse operatsiooni järgselt mõlemale poole ninaõõnde 5–7 päevaks ninavaheseina toestavad plaadid.
  • Esimestel operatsioonijärgsetel päevadel võite nina peale asetada külmageelikoti 10–15 minutiks 2–3x päevas (vähendab turset ja veritsust). Külmageelikott katke eelnevalt riidega, et vältida naha külmakahjustust.
  • Peale operatsiooni võib esineda pingepeavalu ja kerget kuni mõõdukat palavikku (tavaliselt alla 38ºC). Valu ja palaviku leevendamiseks kasutage paratsetamooli (saadaval käsimüügis). Vältima peaks teatud mittesteroidsete põletikuvastaste  ravimite (aspiriin, ibuprofeen, diklofenak) võtmist, kuna need soodustavad veritsuse teket.
  • Nina puhastamiseks, hingamise leevendamiseks ja ninahaavade parandamiseks on oluline nina niisutamine. Selleks kasutage 2–3 nädala jooksul meresoolvett ning pehmendavaid ninasalve või -õlisid. Need on saadaval käsimüügis. Ninahooldust tehke seni, kuni nina on koorikutest ja sekreedist puhas.
  • Kerge füüsiline koormus on lubatud alates teisest operatsioonijärgsest nädalast (jalutamine, võimlemine). Vältige tugevat füüsilist koormust vähemalt 2 nädalat pärast operatsiooni. Operatsioonieelse füüsilise aktiivsuse juurde võite tagasi pöörduda siis, kui operatsioonist on möödas 3–4 nädalat.
  • Verejooksu ohu tõttu hoiduge kahe nädala jooksul
    • kuumadest söökidest ja jookidest;
    • saunast, päevitamisest, solaariumist, taastusravi protseduuridest;
    • tugevast füüsilisest pingutusest ja raskuste tõstmisest.
  • Verejooksu ohu tõttu järgige nädala jooksul järgmiseid soovitusi:
  • nuusake nina ettevaatlikult, üks ninapool korraga;
    • võtke võimalusel töövõimetusleht;
    • tarvitage kõrgenenud vererõhu korral arsti poolt määratud ravimeid.

Operatsioonijärgne ninakinnisus hakkab vähenema 2–6 nädala jooksul. Operatsioonijärgne kontroll toimub vastavalt arsti korraldusele.

NB! Võtke ühendust raviarstiga (nädalavahetusel valvearstiga), kui Teil operatsioonijärgselt esimestel päevadel esineb

  • tugev ninaverejooks;
  • kehatemperatuuri tõus üle 38ºC;
  • valu ja ninakinnisuse süvenemine;
  • turse, punetus, kõrgenenud temperatuur haavapiirkonnas;
  • kollakas-rohekas eritis ninast.

Koostatud TÜK kõrvakliinikus 11/2017

Näo- kaelapiirkonna moodustised võivad olla kaasasündinud või elujooksul tekkinud sünnimärgid, nahaaluskoe kasvajad (lipoomid, ateroomid) jt. uudismoodustised, mis põhjustavad kaebusi või häirivad esteetiliselt. Nende eemaldamine toimub lokaalanesteesias ehk kohaliku tuimastusega.

Protseduuriks ettevalmistus

  • Protseduuri teostamiseks on oluline Teie motiveeritus, sest protseduur on aeganõudev ja ebamugav, kuna peate olema pikalt sundasendis.
  • Tulge protseduurile puhanu ja tervena, kuna haiguseseisund raskendab taastumist. Teil ei tohi olla köha, nohu, palavikku ega muid haigestumise tundemärke. Haigestumisest teavitage viivitamatult osakonna valveõde (tel: 7318344) või raviarsti (tel: 7318237) ning Teile määratakse uus protseduuri aeg.
  • Enne protseduuri kindlasti sööge ja jooge, sest tühi kõht võimendab iiveldust, pearinglust ja üldist enesetunde halvenemist.
  • Kui olete rase või kahtlustate rasedust, teavitage sellest protseduuri teostavat raviarsti. Raseduse korral protseduuri ei teostata!

Protseduuri teostamine

  • Protseduuri ajaks pannakse Teid istuma hambaravitooli, mis asetatakse horisontaalasendisse.
  • Pehmete kudede protseduur on steriilne protseduur, seetõttu kaetakse Teid steriilse linaga, mille alt jääb välja operatsioonipiirkond. Suusisesel operatsioonil jäävad steriilse lina alt välja nina ja suu.
  • Protseduur toimub lokaalanesteesias, st. tuimastusaine süstitakse moodustise piirkonda.
  • Protseduur kestab 30–60 minutit.
  • Protseduuri ajal järgige arsti ja õe poolt antavaid juhiseid. Kõrvaltoimete ilmnemisest andke kohe märku, et vajadusel protseduur katkestada.
  • Reeglina saadetakse eemaldatud kude ka histoloogilisele uuringule diagnoosi kinnitamiseks. Uuringu vastus selgub tavaliselt nädalaga, sellest teavitamiseks määrab arst Teile uue visiidiaja või palub helistada.

Enesehooldus pärast protseduuri

  • Õde annab Teile pärast protseduuri külmageelikoti, mida hoidke kerget survet avaldades punktsiooni piirkonnas 20 minutit.
  • Verejooksu ja turse vältimiseks on oluline hoida külmageelikotti ka hiljem kodus olles. Külmageelikotti võib kasutada järjest 20 minutit, 2– 3x päevas ning naha ja külmageelikoti vahel peab alati olema paber-või kangaskäterätik.
  • Verejooksu korral asetage punktsiooni piirkonnale puhas vatitampoon või side ning avaldada kerget survet.
  • Pöörduge koheselt raviarsti juurde (perearsti saatekirjaga või erakorralise meditsiini osakonna kaudu) tagasi, kui märkate allergilist reaktsiooni punktsiooni piirkonnas, tugevat verejooksu punktsiooni piirkonnas, Teil tekivad hingamisraskused või tugev takistus suu avamisel.
  • Haav hoidke puhta ja kuivana - plaastrit tuleb vahetada, kui see on määrdunud või duši all märjaks saanud.
  • Kui moodustis on eemaldatud suusiseselt, loputage alates järgmisest päevast suud apteegist ostetud suuloputusvahendiga või kodus valmistatud toasooja soolalahuse või kummeliteega (toidukordade järel) ning kindlasti jätkake ettevaatlikult tavapärase suuhügieeniga.
  • Operatsioonipäeval vältige liiga kuuma toitu ja jooki, veritsuse oht!
  • Haavaniitide eemaldamine toimub 1 nädal peale protseduuri, selleks annab arst Teile uue visiidiaja.

Probleemide ja küsimuste korral pöörduge oma raviarsti poole näo-lõualuudekirurgia osakonda.

 

Koostaja: näo- lõualuudekirurgia osakonna õde Sirli Zirul ja vanemõe kt Ingrid Luts
2014

Valu on meele- ja tundeelamus, mis on seotud olemasoleva või potentsiaalse kudede kahjustusega. Valu on organismi normaalne füsioloogiline vastus ärritusele, mis on tingitud operatsioonist, traumast, ägedast või kroonilisest haigusest.

Valu hindamine

Valu on individuaalne ja subjektiivne tunne, seetõttu saate ainult Teie hinnata oma valu tugevust. Valu tugevust hinnatakse kümne-palli süsteemis. Valu mõõtmiseks kasutatakse valujoonlauda või sõnalist valuskaalat. Valu tugevust hinnatakse regulaarselt – enne ja pärast valutustamist. See tagab Teile parima võimaliku valuravi ja valuravi efektiivsuse hindamise. Andke õele või arstile julgelt teada oma valust!

Valu tugevus

Valuvaigisteid manustatakse pärast operatsiooni lähtudes valu tugevusest. Parema valuvaigistava toime saamiseks kombineeritakse erineva grupi valuvaigisteid. Nõrga valu (1–3 palli) puhul kasutatakse enamasti paratsetamooli. Keskmise valu (4–6 palli) puhul kasutatakse diklofenakki või ibuprofeeni koos paratsetamooliga. Tugeva valu (7–10 palli) puhul kasutatakse tugevaid valuvaigisteid kombineeritult eelpool nimetatud ravimitega.

Valuravi

Valuravi tagab Teile parema enesetunde, kiiremini paranevad operatsioonihaavad ning Te saate kiiremini alustada taastusravi ja liikumist. Valuravi on efektiivsem, kui ravimeid manustatakse regulaarselt. Operatsioonijärgselt saab valuravimeid manustada: suu kaudu, veeni või lihasesse süstides, epiduraalkateetri kaudu või ravimküünaldena. Teile sobiva valuravi määramisel on oluline teada, milliseid ravimeid (sh valuvaigistid) Te kodus eelnevalt olete kasutanud.

Operatsioonijärgselt manustatakse valuvaigisteid eelistatult suu kaudu. Suukaudne tablettravi on kõige ohutum ja mugavam valuravi meetod ning seda saab jätkata ka kodus. Veeni manustatakse valuvaigisteid tavaliselt operatsioonijärgse ööpäeva jooksul. Niipea, kui Te saate hakata sööma ja jooma, minnakse üle tablettravile. Valuvaigisti süstimist lihasesse püütakse vältida, kuna ravimi ebaühtlase imendumise tõttu võib valuvaigistav toime olla oodatust väiksem. Samuti võib süstimine olla valulik. Lihasesse süstimine on vajalik, kui on vajalik kiire toime ja suukaudselt või veeni pole ravimit võimalik manustada. Epiduraalkateetri kaudu manustatakse valuvaigisteid läbi peenikese plastmass-sondi epiduraalruumi lülisambakanalis. Epiduraalkateeter paigaldatakse enne operatsiooni.

Veeni ja epiduraalkateetrisse võib valuvaigistit manustada ka spetsiaalse valupumbaga. Valupump programmeeritakse vastavalt Teie vajadustele, mis välistab ravimi ülemäärase doseerimise. Valupump võimaldab Teil endal valuvaigistit juurde manustada. Valupumba nupule võite vajutada ainult Teie ise. Valupumba kasutamise otsustab anestesioloog.

Võimalikud kõrvaltoimed

Kui valuravi ajal tekivad enesetunde muutused nagu iiveldus, oksendamine, naha sügelus või muud, siis informeerige sellest kohe õde või arsti.

 

Koostanud: valuraviõde Anu Laul, kliiniline proviisor Jana Lass, valuraviarst dr Andres Sell

Ortognaatse kirurgia abil korrigeeritakse patsiendi üla- ja/või alalõualuu asendit. Ortognaatse kirurgia näidustuseks on hambumusprobleemid, mida ainuüksi ortodontilise raviga (nt breketitega) pole võimalik korrigeerida. Ortognaatse kirurgiaga parandatakse hambumust ja näo esteetilist väljanägemist.

Operatsioon toimub üldnarkoosis ja selle käigus fikseeritakse lõualuud uude asendisse, kasutades selleks osteosünteesi (ehk luuühenduse) miniplaate ja/või kruvisid. Ühe lõualuu nihutamise operatsioon kestab keskmiselt 3-4 tundi, mõlema lõualuu nihutamise operatsioon võib kesta 6-7 tundi.

 

Operatsiooniks ettevalmistus kodus

  • Operatsiooni planeerimisel on oluline Teie enda motiveeritus, sest kui ortodontilise ravi ajal toimuvad tagasihoidlikud muutused näo välimuses, siis kirurgilise ravi tagajärjel toimuvad suured esteetilised muutused.
  • Enne ortognaatset kirurgiat külastage hambaarsti, et ravida hammaskond ja likvideerida võimalikud põletikukolded. Raviarsti korraldusel on vajalik eemaldada tarkusehambad. Hambakaartele on vaja asetada breketid.
  • Ortodont võtab enne operatsiooni Teie hambumusest kipsmudeli, mille abil saab millimeetrites määrata lõualuude nihutamise ulatuse ja suunad. Uus hambumus fikseeritakse mudelitel ning selle järgi tehakse operatsioonilahas (õhuke plastmassist kape).

Ravi planeerimiseks vajab näo-lõualuudekirurg:

  • fotosid Teie näost eest- ja külgvaates;
  • suusiseseid fotosid;
  • fikseeritud uut hambumust kipsmudelitel;
  • panoraam- ja külgülesvõtteid koljust.

Fotod, kipsmudelid ning panoraam- ja külgülesvõtted koljust korraldab Teile ortodont. Palun võtke need haiglasse tulles kaasa.

 

Vastunäidustused operatsiooniks

Enne operatsiooni peate Te olema täiesti terve, kuna haigusseisund raskendab operatsioonist taastumist. Teil ei tohi olla köha, nohu, palavikku ega muid haigestumise tundemärke. Operatsioonieelsest haigestumisest teavitage viivitamatult näo-lõualuudekirurgia osakonna valveõde või arsti (tel. 7318344, 7318237) ning Teile määratakse uus operatsiooni aeg.

 

Operatsiooniks ettevalmistus haiglas

  • Haiglasse oodatakse Teid üks päev enne operatsiooni. Registreerige oma saabumine haigla registratuuris.
  • Näo-lõualuudekirurgia osakonnas võtab Teid vastu valveõde, kes juhatab Teid palatisse. Põetaja annab Teile eest nööpidega avatava pidžaama.
  • Teil palutakse täita narkoosieelne küsitlusleht, kus Te vastate oma tervist puudutavate küsimuste kohta. Hiljem küsib mõned küsimused Teie tervise kohta ka osakonna õde.
  • Teilt võetakse veeniverest vereanalüüsid ning määratakse veregrupp.
  • Õhtul mõõdetakse Teil kehatemperatuur.
  • Õhtul tuleb Teiega vestlema ka anestesioloog (narkoosiarst), kes võib Teile öise une tagamiseks ja operatsioonipäeva hommikuks määrata lõõgastavaid ravimeid.
  • Õhtul teeb valveõde Teile lihasisese süsti, et ennetada operatsiooni-järgsete tursete tekkimist operatsiooni piirkonnas.
  • Operatsioonile eelneval õhtul käige duši all ja peske kogu keha (sh juuksed).
  • Kuus tundi enne operatsiooni ei tohi süüa, juua, närida närimiskummi ja suitsetada, et vältida operatsiooniaegseid tüsistusi.

Operatsioonipäeval

  • Hommikul mõõdetakse Teil kehatemperatuur.
  • Valveõde teeb Teile lihasiseselt sama süsti, mis eelneval õhtul operatsioonijärgsete tursete ennetamiseks.
  • Operatsioonipäeva hommikul käige duši all (juuksed ei pea pesema).
  • Valveõde paneb kirja ja võtab osakonda hoiule Teie riided, väärtasjad, dokumendid ja sularaha.
  • Teiega vestleb Teie raviarst ning Te annate kirjaliku nõusoleku operatsiooni toimumiseks. Vestluse käigus vaadatakse üle ortodondi poolt saadud kipsmudelid ning proovitakse suhu kape ehk splinti.
  • Narkoosiarsti korraldusel annab õde Teile lõõgastava toimega ravimi, mis võib Teid muuta uniseks. Tableti peab neelama alla ilma veeta.
  • Teid viiakse operatsioonituppa transportimiseks mõeldud voodiga (raamiga).
  • Operatsiooniks ettevalmistamise ruumis paigaldatakse Teie käele veenikanüül, mille kaudu manustatakse narkoosiks vajalikke ravimeid.

 

Operatsioonijärgne periood

  • Pärast operatsiooni viiakse Teid intensiivravi osakonda, kus Te olete poolärkvel seisundis pindmise narkoosis, et vältida postoperatiivset valu ning hoida tursed kontrolli all.
  • Näo-lõualuudekirurgia osakonda tuuakse Teid tagasi pärast narkoosist toibumist, tavaliselt operatsioonijärgsel päeval.
  • Alalõualuu nihutamise operatsiooni järgselt on Teie põse piirkondadesse paigaldatud dreenid, mille kaudu eemaldub liigne vedelik ja veri. Dreenide täitumisel tühjendab neid osakonna õde. Dreenid eemaldab osakonnas ravi- või valvearst 2.-3. operatsioonijärgsel päeval.
  • Operatsioonijärgselt on kaheksa nädala jooksul Teie hambakaared omavahel kokku fikseeritud kummisikutitega, mistõttu on takistatud suu avamine.
  • Suuhügieeni teostamiseks puhastage hambaid kaks korda päevas pehme hambaharjaga. Pärast igat söögikorda loputage suud õe poolt antud kloorheksidiini sisaldava suuloputuslahusega.
  • Operatsioonijärgselt esinevad Teie näo piirkonnas tursed ning verevalumid. Turse võib suureneda esimese 2-3 ööpäeva jooksul, 4.-5. päeval hakkab turse alanema. Katke paar korda päevas verevalumid õhukese kihi hepariini sisaldava salviga (nt. Lioton 1000 gel, Troxevasin (annab õde). Paranemise käigus muutub verevalumite piirkonnas olev naha värvus hallikassinisest kollaseni ning mõne päeva möödudes kaob täiesti.
  • Lõhenenud suunurkade peitmiseks ning huulte niisutamiseks kasutage hügieenilist huulepulka või osakonna valveõe poolt antud anestesiinõli, astelpajuõli või tavalist vaseliini.
  • Operatsioonijärgsel perioodil saate Te süüa ainult vedelat toit, kasutades selleks väikest lusikat ja/või joogikõrt. Toit olgu soe või jahe ning energiarikas (hapukoor, kissell, mahl, jogurtid, püreesupid). Osakonna valveõde pakub Teile ka kõrge toiteväärtusega Nutridrink kõrrejooke (šokolaadi, maasika, banaani ja vanilje maitselised).
  • Haiglas viibimise ajal puhastab valvearst igapäev Teie haavu, loputab suud ning vahetab kummisikuteid. Osakond tegutseb Tartu Ülikooli meditsiiniteaduste valdkonna õppebaasina ning seetõttu võivad Teie ravis ja hoolduses osaleda ka residendid ja/või praktikandid, kelle tegevus toimub juhendajate kontrolli all.
  • Operatsioonijärgne periood on Teile ebamugav ning võib esineda meeleolu langust. Iga päevaga tunnete Te ennast paremini.

 

Võimalikud tüsistused

  • Iiveldus ja oksendamine, mis võib olla tingitud narkoosist. Oksendamise korral keerake ennast külili, et vältida oksemasside sattumist hingamisteedesse. Õde või põetaja varustab Teid vajalike tarvikutega (neerukauss, paberrätikud ja vesi suu niisutamiseks).
  • Raskendatud hingamine, mis võib olla tingitud tursest haavade piirkonnas ja suurenenud lima hulgast. Kui Teil esineb raskendatud hingamine, siis kutsuge õde. Vajadusel manustatakse Teile maskiga hapnikku.
  • Verejooks haava piirkonnast. Tugeva verejooksu korral kutsuge viivitamatult õde.
  • Valu näo piirkonnas. Valu korral manustab õde Teile valuvaigisteid.
  • Tuimus alalõuas. Tuimus möödub tavaliselt kuue kuu jooksul. Tundlikkuse taastumine toimub lõua piirkonnas "sipelgate jooksmise" või kihelustundena.
  • Infektsioon haava piirkonnas. Haavainfektsiooni tunnusteks on punetus, turse, eritis haavast, valu ja palavik. Infektsiooni vältimiseks on väga oluline korralik suuhügieen (suuloputused kloorheksidiini sisaldava lahusega ja hammaste pesemine).

 

Haiglast lahkumine

  • Operatsioonijärgselt viibite Te haiglas tavaliselt neli päeva. Täpse aja ütleb Teile raviarst.
  • Raviarst määrab Teile aja haava kontrollimiseks ja õmbluste eemaldamiseks (umbes nädala pärast).
  • Raviarst või ortodont määrab kummisikutite eemaldamise aja.
  • Õmbluste eemaldamise järgselt toimub edasine kontroll Teie ortodondi juures.

 

Kodune enesehooldus

  • Pöörake suurt tähelepanu suuhügieenile, et vältida haavainfektsiooni. Loputage oma suud hoolikalt pärast iga toidukorda. Hammaste pesemiseks kasutage pehmet hambaharja.
  • Olemasolevad verevalumid katke kaks korda päevas õhukese kihi hepariini sisaldava salviga (nt Lioton 1000 geel, Troxevasin).
  • Vältige operatsioonijärgsel perioodil (4-5 nädalat) füüsilist koormust. Kehaline koormus süvendab kaela ja näo miimiliste lihaste turset ning raskendab paranemist.
  • Vähemalt 10 päeva pärast õmbluste eemaldamist vältige vannis ja kuumas saunas käimist, et vältida verejooksu teket haava piirkonnas.
  • Hambakaari fikseerivaid kummisikuteid vahetage kodus kaks korda päevas (hommikul ja õhtul). Sikutite vahetamise tehnikat õpetatakse Teile eelnevalt näo-lõualuudekirurgia osakonnas. Kummiskuteid saab osta Maarjamõisa Haigla apteegist. Neid peate Te kandma umbes kuu aega ning selle aja jooksul ei tohi Te toitu närida. Seetõttu jätke söömise ajaks kummisikutid peale, neid võib eemaldada vaid hambapesuks.

 

Koostanud: näo- ja lõualuudekirurgia osakonna õde Natalia Stefan ja vanemõde Kadri Piir

Kõhukelme ehk peritoneum, mis ümbritseb kõhuõõnt ning soolestikku.

PD lahused on spetsiaalsed glükoosil baseeruvad lahused, mis sisaldavad mitmeid erinevaid organismi jaoks vajalikke aineid. Lahused toob koju ravimfirma.

peri1 

Kui neerufunktsioon on pöördumatult kahjustunud, tuleb alustada dialüüsiga. Dialüüsiks nimetatakse organismi puhastamist liigsetest jääkainetest (uurea, kreatiniin) ja üleliigsest vedelikust. Peritoneaaldialüüsi (PD) korral toimub organismi puhastamine liigsetest jääkainetest ja vedelikust läbi kõhukelme. PD puhul liiguvad liigsed jääkained ja üleliigne vedelik kõhukelme väikeste veresoonte kaudu organismist PD lahusesse. PD lahust viiakse kõhuõõnde kirurgiliselt paigaldatud PD kateetri kaudu.

Eristatakse kahte erinevat PD teostamise viisi:

  • pidev ambulatoorne peritoneaaldialüüs (CAPD) - kõhuõõnes olevat PD lahust vahetatakse 4-5 korda ööpäevas;
  • automatiseeritud peritoneaaldialüüs (APD) - PD lahuste vahetused teostab spetsiaalne aparaat automaatselt öösel.

Peritoneaaldialüüsi teostab patsient iseseisvalt kodus, olles eelnevalt saanud väljaõppe haiglas.

 

PERITONEAALDIALÜÜSI OSAPOOLED

PD kateeter asetatakse kõhuõõnde kirurgi poolt üldanesteesias teostatava operatsiooniga. Kõhuhaav paraneb enne ravi alustamist 7-14 päeva.

PD kateetripikendus asub väljaspool kõhtu PD kateetri küljes, mida dialüüsiõde vahetab iga 4-6 kuu järel, et vältida infektsioonide tekkimist.

peri2

Kõhukelme ehk peritoneum, mis ümbritseb kõhuõõnt ning soolestikku.

PD lahused on spetsiaalsed glükoosil baseeruvad lahused, mis sisaldavad mitmeid erinevaid organismi jaoks vajalikke aineid. Lahused toob koju ravimfirma.

peri4

 

HÜGIEEN

Mikroobidega puutume kokku iga päev, nad ei ole silmaga nähtavad ja nende arv meid ümbritsevas keskkonnas ulatub miljonitesse.

Peritoneaaldialüüs toimub suletud steriilses süsteemis. Vältimaks mikroobide sattumist steriilsesse süsteemi, tuleb alati järgida vajalikke hügieeninõudeid.

peri5

Kehahügieen

  • Käige duši all üle ühe või kahe päeva. Enne duši alla minekut eemaldage alati PD kateetri väljumis-kohalt plaaster, kuid samaaegselt ärge kunagi eemaldage PD kateetrit fikseerivat plaastrit (ankurteipi), et vältida kateetri üleliigset liikumist. Alati pärast duši all käimist siduge PD kateetri väljumisava (exit site - ES) nõuetekohaselt.

        peri6

  • Saunas käies vältige kõrgeid temperatuure, sest sauna liigne kuumus võib kahjustada PD kateetrit.
  • Vältige ujumas ja vannis käimist, sest PD süsteemi võivad sattuda mikroobid.
  • Triikige alati voodipesu ja ihupesu.

Hoolikas kätepesu

  • Peske alati käed enne PD teostamist voolava veega, kasutades selleks õiget kätepesemis-tehnikat (hoolikalt tuleb pesta käeseljad, sõrme-vahed, sõrmeotsad, pöidlad, peopesad, randmed) kahe minuti jooksul.

        peri7

  • Soovituslikult kasutage vedelseepi.
  • Kuivatamiseks kasutage võimalusel ühekordseid paberkäterätte või isiklikku käterätti.

 

PERITONEAALDIALÜÜSI TEOSTAMINE

  • Valmistage ette koht, kus hakkate PD lahust vahetama:
    • sulgege ruumi aknad ja uksed,
    • tagage, et kõrvalised isikud ega lemmikloomad ei siseneks ruumi protseduuri teostamise ajal,
    • ärge tegelege samal ajal kõrvaliste tegevustega.
  • Pange valmis vajalikud vahendid:
    • eelsoojendatud PD lahus,
    • uus kaitsekork,
    • kaitsemask,
    • käte desinfitseerimisaine,
    • lina põlvedele asetamiseks.
  • Peske hoolikalt käed, kasutades selleks õiget kätepesemistehnikat.
  • Eemaldage eelsoojendatud PD lahuselt ümbrispakend ja veenduge, et PD lahus on kasutamiskõlbulik (aegumise kuupäev, pakendi terviklikkus).
  • Asetage põlvedele eelnevalt triigitud käterätt või lina, et vältida riiete vahetut kokkupuudet PD süsteemiga.
  • Pange ette kaitsemask, et vältida pisikute sattumist ninaneelust PD süsteemi.
  • Desinfitseerige käed spetsiaalse käte desinfitseerimisgeeliga seni, kuni käed on kuivad. Käte desinfitseerimine on vajalik nii vahetult enne kateetri ühendamist PD süsteemiga, kui ka enne lahtiühendamist.
  • Teostage PD lahuse vahetus nii, nagu haiglas õpetati.
  • Hinnake alati väljavoolanud dialüüsivedelikku kogust, värvust ja läbipaistvust.
  • Kaaluge alati väljavoolanud PD dialüüsilahus ja pange see kirja dialüüsipäevikusse.
  • PD lahuse vahetamiseks kulub aega 15-30 minutit.


PERITONEAALDIALÜÜSI KATEETER  JA SIDUMINE

PD kateetri väljumisava vajab pidevat ja nõuetekohast sidumist, et vältida põletike teket. PD kateetri väljumisava on soovitatav siduda üle päeva.

Alati

  • Valmistage ette koht, kus hakkate  PD kateetri väljumisava siduma (sulgege ruumi aknad ja uksed ning tagage, et kõrvalised isikud ega lemmikloomad ei siseneks ruumi protseduuri teostamise ajal).
  • Pange valmis sidumiseks vajalikud vahendid:
    • kaitsemask,
    • soolalahus (NaCl) 0,9% või 5,85%,
    • sidumismaterjal,
    • uus katteplaaster ja fikseeriv plaaster.
  • Peske hoolikalt käed, kasutades selleks õiget kätepesemistehnikat.
  • Pange ette kaitsemask (kasuta ühekordselt).
  • Eemaldage katteplaaster ja fikseeriv plaaster (ankurteip).
  • Hinnake PD kateetri väljumisava põletiku tunnuste suhtes.
  • Desinfitseerige hoolikalt käed.
  • Leotage PD kateetri väljumisava 0,9% või 5,85% NaCl-ga 5–10 minutit või kuni koorik eemaldub. Ärge kunagi kasutage alkoholi sisaldavaid lahuseid.
  • Kuivatage PD kateetri väljumisava suunaga seestpoolt väljapoole.
  • Asetage PD kateetri väljumisavale uus katteplaaster ja PD kateetrile fikseeriv plaaster nii, et PD kateeter kulgeks suunaga allapoole.

Ärge kunagi

  • sikutage ega venitage PD kateetrit;
  • kiskuge ega katsuge küünega koorikut või eritist PD kateetri väljumisava juures;
  • kasutage PD kateetri ümber salve ega pulbreid;
  • kasutage kääre PD kateetri läheduses;
  • köhige ega aevastage ilma kaitsemaskita.


PERITONEAALDIALÜÜS JA INFEKTSIOONID

Peritoneaaldialüüsi puhul on oluline vältida erinevate põletike teket (peritoniit ehk kõhukelmepõletik, PD kateetri tunneliinfektsioon ja PD kateetri väljumisava põletik), mis oluliselt mõjutavad ravikvaliteeti. Seetõttu on erinevate põletike tekkimisel määrava tähtsusega põletikule viitavate sümptomite kohene äratundmine ja haiglasse pöördumine.

PD kateetriava põletik (ES infektsioon)

Märgates PD kateetri väljumisava ümber järgmiseid tunnuseid, võtke kiiresti ühendust nefroloogi või peritoneaaldialüüsiõega:

  • valu, valulikkus;
  • punetus;
  • turse, paistetus, kõva koht;
  • eritis, mäda kateetriavast.

     peri3

Peritoniit

Märgates järgmiseid peritoniidi ehk kõhukelme põletiku tunnuseid, võtke kiiresti ühendust nefroloogi või peritoneaaldialüüsiõega:

  • hägune (mitteläbipaistev) väljavoolanud PD lahus, kui PD lahuse väljunud kogus on vähenenud;
  • kõhuvalu, kõhu tundlikkus;
  • palavik;
  • iiveldus, oksendamine.

Kateetri tunneliinfektsioon

Märgates järgmiseid kateetri tunneliinfektsiooni tunnuseid, võtke kiiresti ühendust nefroloogi või peritoneaaldialüüsiõega:

  • punetus, turse või valulikkus kateetri kulgemise suunas;
  • eritis PD kateetri väljumisava ümbruses.

 

PERITONEAALDIALÜÜS JA VEDELIKU TASAKAAL

Kui neerude talitlus on pöördumatult kahjustunud, tuleb igapäevaselt jälgida vedelikutaset organismis. Selle jälgimiseks kaaluge end igal hommikul pärast PD lahuse vahetust ja pidage päevikut vedeliku ööpäevase tasakaalu kajastamiseks.

Liigne vedelik organismis põhjustab:

  • tursete teket jalgades, kätes, silmade ümber,
  • tavapärasest kõrgemat vererõhku,
  • õhupuudust, hingeldamist,
  • kehakaalu tõusu.

Nende sümptomite tekkimisel kasutage kangema glükoosisisaldusega PD lahuseid ja piirake vedeliku tarbimist.

Vedelikupuudus organismis põhjustab

  • väsimust, nõrkust,
  • iiveldust, oksendamist,
  • pearinglust,
  • lihaskrampe jalgades,
  • vererõhu langust,
  • tavapärasest kuivemat nahka,
  • suukuivust.

Nende sümptomite tekkimisel kasutage lahjema glükoosisisaldusega PD lahuseid ja tarbige tavapärasest enam vedelikku.

 

SA TÜK Sisekliiniku nefroloogia osakond

Peritoneaaldialüüsiõed 7318 273

Osakonna õed            7318 273 (ööpäevaringselt)

Osakonna arstid         7318 272

 

Koostajad: nefroloogia osakonna õed Maie Pikkmaa, Helen Kannela ja vanemõde Pirgit Palk
2011

BCG-medac on ravim, mida kasutatakse kusepõiekasvaja ravis põiesisese immuunsuse stimuleerimiseks. Ravi alustatakse, kui kusepõiekasvaja eemaldamisest on vähemalt 2 nädalat möödas.

Vastunäidustused

  • Kuseteede infektsioon,
  • kusiti limaskesta kahjustus,
  • kaasasündinud või omandatud immuunpuudulikkus (nt HIV),
  • tuberkuloos,
  • varasem kiiritusravi,
  • lapse imetamise periood,
  • rasedus.

Protseduurieelsed juhised

Palun informeerige arsti, kui Teil on:

  • palavik,
  • alakõhuvalu,
  • sagenenud ja valulik urineerimine,
  • uriinipidamatus,
  • allergia tuimatusvahendite suhtes.

Juua ei või 4 tundi enne ja 2 tundi pärast protseduuri.

Enne BCG protseduuri tühjendage põis.

Protseduuri kulg

  • Protseduur viiakse läbi günekoloogilisel toolil, Teid aidatakse sobivasse asendisse, alakeha peab olema paljas.
  • Genitaalpiirkond puhastatakse antiseptilise lahusega.
  • Kusiti tuimestatakse lidokaiingeeliga.
  • Teile paigaldatakse kusepõiekateeter, mille kaudu viiakse BCG ravim.
  • Ravim peab jääma põide vähemalt 2 tunniks.

Protseduurijärgsed juhised

Vähemalt kahe tunni jooksul peab ravim olema võimalikult ulatuslikus kokkupuutes kusepõie limaskestaga. Seetõttu peate pärast protseduuri lamama ja iga 15 minuti järel end seljalt kõhule ja vastupidi keerama. Kaks tundi pärast protseduuri peate põiest väljutama sisseviidud ravimi, soovitavalt istudes.

Kui vastunäidustusi ei esine, soovitatakse teil 48 tunni jooksul pärast ravimi sisseviimist rohkelt juua (jooma hakata mitte varem kui 2 tundi pärast protseduuri), et soodustada uriini eritumist.

Võimalikud tüsistused

  • Palavik üle 38 kraadi.
  • Sage ja valulik urineerimine.
  • Veri uriinis.

Kui Teil tekivad nimetatud kaebused, palun võtke ühendust protseduuri teostanud arstiga või oma perearstiga. Võimalik on pöörduda ka erakorralise meditsiini osakonda (EMO) aadressil Puusepa 8.

 

Koostaja: kirurgiakliiniku õde Anzela Rementsova

2012

 

Käesolev infovoldik annab Teile teavet põlveliigese asendamisest tehisliigese ehk endoproteesiga. Põlveliigese endoproteesimine on vajalik juhul kui kulunud või kahjustunud liiges põhjustab ravimitele allumatut valu ja liigese liikuvuse piiratust või väärasendit. Endoproteesimise eesmärk on taastada jäseme normaalne asend ja saavutada valuvaba liiges, mille liikuvus võimaldab Teil igapäevaseid toiminguid teha.

Põlve täisprotees koosneb reieluu- ja sääreluupoolsetest tehislikest (metalsetest) liigespindadest. Sääreluupoolne osa koosneb sääreluu metalsest plaadist ja polüetüleensest vaheosast.


OPERATSIOONIKS ETTEVALMISTUS

  • Külastage perearsti, et kontrollida oma tervist. Operatsiooni toimumise ajaks on vaja välja ravida kõik kroonilised ja ägedad põletikud, et vältida tehisliigese nakatumise riski.
  • Külastage hambaarsti. Põletikulised hambad suurendavad nakkusohtu. Operatsioonile minnes peab olema kaasas hambaarsti poolt hinnatud hammaste röntgenülesvõte. Hamba väljatõmbamise ja põlveliigese endoproteesimise vahele peab jääma vähemalt 4 nädalat.
  • Jälgige, et Teil ei oleks operatsioonile minnes nahavigastusi: lõhesid varvaste vahel või kandadel, haudumust, mädavistrikke, põletusi, kriimustusi, haavasid, haavandeid jäsemetel. Nädal enne operatsiooni ei tohiks esineda palavikku, viirushaigusi ega kõhulahtisust.
  • Üks kuu kuni hiljemalt üks nädal enne operatsiooni kutsutakse Teid ortopeediaõe vastuvõtule, kus toimub Teie terviseseisundi hindamine ning operatsioonieelset ja -järgset perioodi käsitlev nõustamine.
  • Alkoholi tarbimine ja suitsetamine suurendavad operatsiooni ebaõnnestumise tõenäosust: haavade paranemine aeglustub, haavapõletiku risk suureneb. Soovitav on vähemalt 6 nädalat enne operatsiooni loobuda suitsetamisest ja nädal enne operatsiooni alkoholi tarvitamisest. Kliinikumis on alkoholi ja tubaka tarbimine keelatud.
  • Valuvaigistitest võib kasutada järgmisi ravimeid: Paracetamol, Tramadol, Arcoxia. Teiste valuvaigistite tarvitamine tuleb lõpetada vähemalt nädal enne operatsiooni.
  • Kaasuvate haiguste ravi üldjuhul katkestama ei pea. Haiglasse kaasa võetavad ravimid peaksid olema originaalpakendis. Kui tarvitate verevedeldajat Marevan või Plavix, on soovitatav enne operatsiooni konsulteerida sisehaiguste arsti või anestesioloogiga.
  • Tehisliigesega käima õppimiseks tuleb muretseda küünarkargud. Pärast operatsiooni vajaminevate abivahendite kohta annab Teile teavet füsioterapeut, õde või taastusravi arst.


KODU ETTEVALMISTAMINE

Et muuta taastumine pärast põlveliigese endoproteesimist võimalikult turvaliseks ja mugavaks, on soovitav kohandada oma kodu vastavaks Teie toimetuleku vajadustele juba enne haiglasse minekut.

  • Eemaldage esemed, mis jäävad ette Teie igapäevasele liikumisteele toas ja õues.
  • Eemaldaga lahtised vaibad, elektrijuhtmed ja nöörid, mis võivad põhjustada kukkumist, vajadusel parandage ruumide valgustust.
  • Varuge istumiseks käetugedega tool, et kätele toetades ohutult püsti tõusta.
  • Varuge kõndimiseks madala tallaga mugavad jalatsid, soovitatavalt tugeva ja mittelibiseva tallaga.
  • Pange vajalikud telefoninumbrid (sh hädaabinumber) telefoni juurde või salvestage numbrid telefoni mällu.
  • Paigutage sagedamini kasutatavad esemed kättesaadavale kõrgusele, et vältida küünitamist või ronimist (kukkumisel on luumurru või tehisliigese nihestuse oht).
  • Paigutage köögis esemed ühele tasandile, et lihtsustada nende kättesaamist.
  • Võimalusel paigutage tualeti ja vannitoa seintele käetoed, et lihtsustada püstitõusmist.
  • Võimalusel paigaldage vannitoa või duširuumi põrandale ning vanni või dušialusele mittelibisevad katted (pärast operatsiooni on soovitatav ennast pesta duši all seistes või vannitoolil istudes).
  • Muretsege endale paar külmakotti, mida saab kasutada turse ja valu puhul.
  • Enne haiglasse tulekut on soovitav välja selgitada, kes lähedastest pärast haiglaravi Teid koju viib. Võite istuda tavalisse sõiduautosse/taksosse või mikrobussi.


HAIGLASSE TULEK

Palume Teil haiglasse tulla operatsioonile eelneval päeval ajavahemikus 9.00–11.00. Haiglasse tulles võtke kaasa:

  • ortopeedi või perearsti saatekiri ning ortopeediaõe vastuvõtul käies saadud dokumendid, mis paluti kodus ära täita;
  • 1 kuu enne operatsiooni perearsti poolt korraldatud uuringute vastused (vereproov, uriiniproov, EKG) ja hambaarsti tõend;
  • isikut tõendav fotoga dokument (pass, juhiluba või ID-kaart);
  • nimekiri oma ravimitest, mida igapäevaselt tarvitate või ravimite originaalpakendid;
  • mugavad, mittelibiseva tallaga sisejalatsid ja sokid;
  • isiklikud hügieenitarbed (seep, kamm, hambahari jms);
  • abivahendid, mida iga päev vajate (prillid, hambaproteesid, kuuldeaparaat jms);
  • küünarkargud;
  • piisav summa raha või maksekaart haigla voodipäevatasu maksmiseks.


PÄRAST OPERATSIOONI

  • Operatsioon kestab tavaliselt poolteist tundi. Pärast operatsiooni viibite mõned tunnid ärkamisruumis, kus kontrollitakse pidevalt Teie seisundit. Ravi jätkub ortopeedia osakonna intensiivravipalatis, seejärel tavapalatis.
  • Kui arst ei ole andnud teisi korraldusi, võite pärast operatsiooni 6 tunni möödudes vastavalt enesetundele veidi süüa ja juua. Tavapärane toitumine jätkub esimesel operatsioonijärgsel päeval.
  • Operatsioonipäeva õhtul on lubatud istumine ja seismine ning kõndimine rulaatori abil.
  • Esimesel operatsioonijärgsel päeval alustatakse aktiivse liikumisraviga. Füsioterapeut valib välja Teie jaoks sobivad harjutused, mida tuleb teha haiglas ja pärast haiglaravi ning juhendab nende harjutuste tegemist (harjutused on järgnevas peatükis). Järgnevatel päevadel harjutatakse ka kõndimist (küünar)karkude toel ja liikumist treppidel.
  • Haava sidumine toimub vajadusel. Kui side püsib kuiv, võib juhtuda, et haigla perioodil haava ei seotagi. Koju minemise päeval antakse Teile juhised edasiseks haavaraviks. Haav paraneb tavaliselt 2 nädalat.
  • Pärast operatsiooni viibitakse ortopeedia osakonnas ravil tavaliselt 2–3 päeva.
  • Edasi jätkub ravi kodus, kuid toimetulekuprobleemide korral on võimalik jätkata järelravi elukohajärgses raviasutuses.
  • Operatsioonijärgne järelkontroll toimub tavaliselt 3 kuu möödumisel operatsioonist.


KODUNE ENESEHOOLDUS PÄRAST ENDOPROTEESIMIST

Paari kuu jooksul võib jalal esineda valu, turse ja verevalum. Selle leevendamiseks tarvitage Teile määratud ravimeid ning asetage põlvele 15 minutiks 4–5 korda päevas külmakott. Ärge asetage külmakotti paljale nahale, vaid pange selle ümber nt. õhuke käterätt.

Kuna vajate pärast operatsiooni abi igapäevastes tegevustes (näiteks riietumisel, koristamisel, poeskäimisel jne), leidke inimene, kes saab Teid abistada.

Karkudega käimine

Opereeritud jalale tohib osalise koormusega toetuda kohe pärast operatsiooni, eelistatud on liikumine küünarkarkude abil. Karkudega käimine on vajalik kuue nädala vältel.

  • Trepist ülesminekul astuge järgmisele astmele algul terve jalaga, siis asetage üles kargud ja lõpuks opereeritud jalg;
  • Trepist allatulekul asetage järgmisele astmele algul kargud, siis astuge opereeritud jalaga ja lõpuks terve jalaga.
  • Trepist liikumisel võib parema tasakaalu säilitamiseks hoida ühe käega kinni ka käsipuust, teine käsi hoiab mõlemat karku.

Kõndides ärge kiirustage, asetage jalg maha, kand ees, varbad otse ette. Astuge mõlema jalaga ühepikkused sammud ja painutage põlve ette astuva jala tõstmise ajal.

Autoga sõitmine

Haiglast koju võite sõita tavalise autoga, istudes juhi kõrvalistmel. Auto juhtimine pole üldjuhul soovitatav enne 8 nädala möödumist operatsioonist.

Haavahooldus

Veekindlat haavaplaastrit pole vaja kodus vahetada. Nahaõmblused või haavaklambrid eemaldab perearst või -õde kahe nädala möödumisel operatsioonist ja juhendab edasise haavahoolduse osas.

Seksuaalelu

Seksuaalelus tuleb esialgu hoiduda põlveliigese valu tekitavatest asenditest, seliliasendile piiranguid ei ole. Kõik asendid on lubatud pärast 4–6 nädala möödumist operatsioonist. Rasedus ja loomulik sünnitus on lubatud.

Pesemine

Soovitav on ennast pesta duši all voolava veega. Sauna ja vanni võib minna alates 3.–4. nädalast kui operatsioonihaav on täielikult paranenud.

Mida vältida pärast operatsiooni

Pärast operatsiooni vältige järgmist:

  • jala ülemäärast sisse või välja pööramist, külgsuunalist väänamist;
  • raskuste tõstmist, kandmist ja lükkamist (üle 10kg);
  • kehakaalu tõusu, sest ülekaalulisus tõstab koormust tehisliigesele;
  • kukkumist ja põrutusi;
  • sügavat kükitamist;
  • hüppamist;
  • äkilisi liigutusi ja pidurdamist;
  • pikaajalist istumist ristatud jalgadega;
  • elektriravi tehisliigese piirkonda.

Millal pöörduda arsti poole

Pöörduge arsti poole, kui tekivad järgmised sümptomid:

  • valu oluline suurenemine põlve piirkonnas;
  • tugev turse;
  • punetus haava ümber;
  • kuumatunne opereeritud piirkonnas;
  • püsiv palavik;
  • eritus operatsioonihaava või -armi piirkonnast;
  • liigese liikumisulatuse oluline vähenemine;
  • varvaste tundetus, kahvatus.

Pöörduge kohe arsti poole ka siis, kui olete kukkunud ja vigastanud opereeritud põlve, kui põlve ei saa enam valuvabalt liigutada või esineb selle väline deformatsioon. Kutsuge kohe kiirabi, kui Teil tekib äkiline hingamisraskus, see võib viidata trombile kopsus.


LIIKUMISRAVI PÄRAST ENDOPROTEESIMIST

Operatsioonijärgne liikumisravi jätkub pärast ortopeedia osakonnast väljakirjutamist kodus või vajadusel järelraviosakonnas. Pärast endoproteesimist on väga oluline regulaarne harjutuste sooritamine füsioterapeudi juhiste järgi. Harjutuste eesmärgiks on taastada põlveliigese liikuvus, tugevdada lihaseid ja parandada kõnnimustrit.

Sooritage kõiki harjutusi rahulikus tempos iga päev 2–3 korda. Tehke harjutuste vahel puhkepause. Kui mõni harjutus valmistab raskusi, jätke see vahele ja proovige järgmisel korral uuesti. Harjutuste soorituste arvu suurendage järk-järgult (8→10→12→15 sooritust). Harjutamisel vältige valu! Valu tekkides pange põlvele külmakott. Harjutuste sooritamisel ärge hoidke hinge kinni! Lisaks liikumisravile suurendage päev-päevalt ka üldist kehalist aktiivsust.

Sportimine

Põlveliigese liikuvust pärast operatsiooni aitab parandada velotrenažöör kõige kergema käigu ja tõstetud sadulaga.

Sportlikke harrastusi võib jätkata, kuid vältida tuleb hüppeid ja põrutusi. Sobivad harrastused on ujumine, vesivõimlemine, jalgrattasõit, murdmaasuusatamine ja kepikõnd. Ujuda võib pärast operatsioonihaavade paranemist alates 3.–4. nädalast (tähtis on ohutult pääseda basseini).

Pärast operatsiooni ei soovitata jooksmist, sörkimist, hüppeid, tennist, uisutamist, mäesuusatamist ning pallimänge.


VÕIMLEMISHARJUTUSED

puus4

puus5

 

Juhendmaterjali koostamisel kasutati Eesti Haigekassa juhendmaterjali

2017

Käesolev infovoldik annab Teile teavet puusaliigese asendamise kohta tehisliigese ehk endoproteesiga. Endoproteesimise eesmärk on taastada jäseme normaalne asend ja saavutada valuvaba liiges, mille liikuvus võimaldab Teil igapäevaseid toiminguid teha. Puusa täisprotees koosneb kahest osast:

  • metalne või keraamiline kera ja vars, mis kinnitatakse reieluusse;
  • polüetüleenist liigesõõs (metalsel põhjal), mis kinnitatakse vaagnaluu külge puusanappa.


OPERATSIOONIKS ETTEVALMISTUS

  • Külastage perearsti, et kontrollida oma tervist. Operatsiooni toimumise ajaks on vaja välja ravida kõik kroonilised ja ägedad põletikud, et vältida tehisliigese nakatumise riski.
  • Külastage hambaarsti. Põletikulised hambad suurendavad nakkusohtu. Operatsioonile minnes peab olema kaasas hambaarsti poolt hinnatud hammaste röntgenülesvõte. Hamba väljatõmbamise ja puusaliigese endoproteesimise vahele peab jääma vähemalt 4 nädalat.
  • Jälgige, et Teil ei oleks operatsioonile minnes nahavigastusi: lõhesid varvaste vahel või kandadel, haudumust, mädavistrikke, põletusi, kriimustusi, haavasid, haavandeid jäsemetel.
  • Nädal enne operatsiooni ei tohiks esineda palavikku, viirushaigusi ega kõhulahtisust.
  • Üks kuu kuni hiljemalt üks nädal enne operatsiooni kutsutakse Teid ortopeediaõe vastuvõtule, kus toimub Teie terviseseisundi hindamine ning operatsioonieelset ja -järgset perioodi käsitlev nõustamine.
  • Alkoholi tarbimine ja suitsetamine suurendavad operatsiooni ebaõnnestumise tõenäosust: haavade paranemine aeglustub, haavapõletiku risk suureneb. Soovitav on vähemalt 6 nädalat enne operatsiooni loobuda suitsetamisest ja nädal enne operatsiooni alkoholi tarvitamisest. Kliinikumis on alkoholi ja tubaka tarbimine keelatud.
  • Valuvaigistitest võib kasutada järgmisi ravimeid: Paracetamol, Tramadol, Arcoxia. Teiste valuvaigistite tarvitamine tuleb lõpetada vähemalt nädal enne operatsiooni.
  • Kaasuvate haiguste ravi üldjuhul katkestama ei pea. Haiglasse kaasa võetavad ravimid peaksid olema originaalpakendis.
  • Kui tarvitate verevedeldajat Marevan või Plavix, on soovitav enne operatsiooni konsulteerida sisehaiguste arsti või anestesioloogiga.
  • Tehisliigesega käima õppimiseks tuleb muretseda küünarkargud. Pärast operatsiooni vajaminevate abivahendite kohta annab Teile teavet füsioterapeut, õde või taastusravi arst.


KODU ETTEVALMISTAMINE

Et muuta taastumine pärast puusaliigese endoproteesimist võimalikult turvaliseks ja mugavaks, on soovitav kohandada oma kodu vastavaks Teie toimetuleku vajadustele juba enne haiglasse minekut.

  • Eemaldage esemed, mis jäävad ette Teie igapäevasele liikumisteele toas ja õues.
  • Eemaldage lahtised vaibad, elektrijuhtmed ja nöörid, mis võivad põhjustada kukkumist, vajadusel parandage ruumide valgustust.
  • Pange vajalikud telefoninumbrid (sh hädaabinumber) telefoni juurde või salvestage numbrid telefoni mällu.
  • Vältige madalaid tugitoole ja diivaneid, kust on raske tõusta.
  • Varuge kõndimiseks madala tallaga mugavad jalatsid, soovitatavalt tugeva ja mittelibiseva tallaga.
  • Paigutage sagedamini kasutatavad esemed kättesaadavale kõrgusele, et vältida küünitamist või ronimist (kukkumisel on luumurru või tehisliigese nihestuse oht).
  • Paigutage köögis esemed ühele tasandile, et lihtsustada nende kättesaamist. Maas olevate esemete kättesaamiseks kasutage haaratsi abi.
  • Vajadusel paigaldage tualetti WC-poti kõrgendus, et vältida madalale istumist. Tualetis ja vannitoas võiksid olla seintele kinnitatud käetoed.
  • Võimalusel paigaldage vannitoa või duširuumi põrandale ning vanni või dušialusele mittelibisevad katted.
  • Muretsege endale paar külmakotti, mida saaksite turse ja valu korral kasutada.
  • Enne haiglasse tulekut on soovitav välja selgitada, kes lähedastest pärast haiglaravi Teid koju viib. Võite istuda tavalisse sõiduautosse/taksosse või mikrobussi.
  • Kuna vajate pärast operatsiooni abi igapäevastes tegevustes (riietumisel, koristamisel, poeskäimisel jne), leidke inimene, kes saab Teid mõnda aega abistada. Kui Teil abistajat ei ole, siis kasutage piirkondliku järelravihaigla või sotsiaalhooldaja abi. Kokkulepped selleks tehke enne haiglasse tulekut.


HAIGLASSE TULEK

Palume Teil tulla haiglasse operatsioonile eelneval päeval ajavahemikus 9.00–11.00. Haiglasse tulles võtke kaasa:

  • ortopeedi või perearsti saatekiri ning ortopeediaõe vastuvõtul käies saadud dokumendid, mis paluti kodus ära täita;
  • 1 kuu enne operatsiooni perearsti poolt korraldatud uuringute vastused (vereproov, uriiniproov, EKG) ja hambaarsti tõend;
  • isikut tõendav fotoga dokument (pass, juhiluba või ID-kaart);
  • nimekiri oma ravimitest, mida igapäevaselt tarvitate või ravimite originaalpakendid;
  • mugavad, mittelibiseva tallaga sisejalatsid ja sokid;
  • isiklikud hügieenitarbed (seep, kamm, hambahari jms);
  • abivahendid, mida iga päev vajate (prillid, hambaproteesid, kuuldeaparaat jms);
  • küünarkargud;
  • piisav summa raha või maksekaart haigla voodipäevatasu maksmiseks.


PÄRAST OPERATSIOONI

  • Operatsioon kestab tavaliselt üks tund. Pärast operatsiooni viibite mõned tunnid ärkamisruumis, kus kontrollitakse pidevalt Teie seisundit. Ravi jätkub ortopeedia osakonna intensiivravipalatis, seejärel tavapalatis.
  • Kui arst ei ole andnud teisi korraldusi, võite pärast operatsiooni 6 tunni möödudes vastavalt enesetundele veidi süüa ja juua. Tavapärane toitumine jätkub esimesel operatsioonijärgsel päeval.
  • Pärast operatsiooni lamate voodis harkis jalgadega ja Teie jalgade vahele on asetatud padi, et takistada jalgade ristamist või sissepoole pöördumist, mis võib põhjustada puusaliigese nihestumist.
  • Operatsioonipäeva õhtul on lubatud istumine ja seismine ning kõndimine rulaatori abil. Saate hakata käima kõrgendatud WC-potiga tualetis. Teid abistatakse ja juhendatakse nendes tegevustes.
  • Esimesel operatsioonijärgsel päeval alustatakse aktiivse liikumisraviga. Füsioterapeut valib välja Teie jaoks sobivad harjutused, mida tuleb teha haiglas ja pärast haiglaravi ning juhendab nende harjutuste tegemisel (harjutused on järgnevas peatükis). Järgnevatel päevadel harjutatakse ka kõndimist (küünar)karkude toel ja liikumist treppidel.
  • Haava sidumine toimub vajadusel. Kui side püsib kuiv, võib juhtuda, et haava haiglaperioodil ei seotagi. Haiglast lahkumise päeval antakse Teile juhised koduseks haavaraviks. Haav paraneb tavaliselt 2 nädalat.
  • Pärast operatsiooni viibitakse ortopeedia osakonnas ravil tavaliselt 2–3 päeva.
  • Edasi jätkub ravi kodus, kuid toimetulekuprobleemide korral on võimalik järelravi elukohajärgses raviasutuses.
  • Operatsioonijärgne järelkontroll toimub tavaliselt 6 kuu möödumisel operatsioonist.


KODUNE ENESEHOOLDUS PÄRAST ENDOPROTEESIMIST

Paari kuu jooksul võib jalal esineda valu, turse ja verevalum. Selle leevendamiseks tarvitage Teile määratud ravimeid ning asetage puusale 15 minutiks 4–5 korda päevas külmakott. Ärge asetage külmakotti paljale nahale, pange selle ümber nt. õhuke käterätt.

Kehaasendid voodis

Tervel küljel magades (opereeritud puus ülalpool) kasutage jalgadevahelist patja esimese kahe operatsioonijärgse kuu vältel. Sellega kindlustate opereeritud jala õige asendi ja väldite puusaproteesi nihestumist.

Kõhuli keerata võib esimese kahe operatsioonijärgse kuu vältel üle terve külje, padi jalgade vahel.  Haigele küljele võib keerata alates 3 nädalast. Kõhuli võib ka magada. Voodist tõuske alati terve jala poolt ja jälgige, et jala pöid ei pöörduks sissepoole.

Karkudega käimine ja istumine

Opereeritud jalale tohib toetuda osalise koormusega. Karkudega käimine on vajalik kuue nädala vältel (vahel ka kauem).

  • Karkudega käimisel pange kargud ja seejärel opereeritud jalg (või kõik koos) ette samale joonele maha, siis viige raskus kätele ja astuge mõõdukal sammul terve jalaga opereeritud jalast mööda.
  • Kasutades ühte keppi või küünarkarku, hoidke abivahendit terve jala poolses käes.
  • Trepist ülesminekul astuge üks aste korraga: algul terve jalg, siis asetage üles kargud ja lõpuks opereeritud jalg;
  • Trepist allatulekul asetage järgmisele astmele algul kargud, siis astuge opereeritud jalaga ja lõpuks terve jalaga.
  • Trepist liikumisel võib tasakaalu säilitamiseks hoida ühe käega kinni ka käsipuust, teine käsi hoiab mõlemat karku.

Istumiseks kasutage kõrgendust, et puusaliigese painutus ei ületaks 90° (puusad kõrgemal kui põlved).

Haavahooldus

Veekindlat haavaplaastrit pole vaja kodus vahetada. Nahaõmblused või haavaklambrid eemaldab perearst või -õde kahe nädala möödumisel operatsioonist ja juhendab edasise haavahoolduse osas.

Pesemine

Soovitav on ennast pesta duši all voolava veega. Sauna ja vanni võib minna alates 3.–4. nädalast kui operatsioonihaav on täielikult paranenud. Kasutage kummimatte vannitoa põrandal, vannis ja dušialusel, et mitte libastuda. Vannis käimiseks on soovitatav spetsiaalne vannitool.

Alakeha riietamine

Esimesel kahel kuul kasutage alakeha riietamisel (püksid, sukad, sokid, jalatsid) joonisel näidatud haaratsit, või paluge kellegi abi.

puus1

Autoga sõitmine

Haiglast koju võite sõita tavalise autoga, istudes juhi kõrvalistmel. Autoiste peab olema lükatud nii taha kui võimalik ja seljatugi kallutatud tavaasendist allapoole. Asetage istmele kõrgenduspadi.

Autosse istuge selg ees, nii et jalad jäävad sirgelt välja. Seejärel nõjatuge tugevalt seljatoele ning tõstke mõlemad jalad koos autosse. Auto juhtimine pole üldjuhul soovitatav enne 8 nädala möödumist operatsioonist.

Seksuaalelu

Aktiivset seksuaalelu võib alustada kuue nädala möödumisel pärast liigesevahetusoperatsiooni. Hoiduda tuleb asenditest, mille puhul puusaliiges on painutatud üle 900 (põlv vastu rinda). Rasedus ja loomulik sünnitus on lubatud.

Mida vältida pärast operatsiooni

Pärast operatsiooni vältige järgmist:

  • jala ülemäärast sisse või välja pööramist, üle keha kesktelje toomist;
  • raskuste tõstmist, kandmist ja lükkamist (üle 10 kg);
  • kehakaalu tõusu, sest ülekaalulisus tõstab koormust tehisliigesele ja soodustab selle irdumist;
  • kukkumist ja põrutusi;
  • sügavat kükitamist;
  • hüppamist;
  • ette kummardamist või reie ettetõstet (mitte üle täisnurga);
  • kõrgele ronimist;
  • äkilisi liigutusi ja pidurdamist;
  • istumist jalg üle põlve;
  • asjade maast võtmist ilma abivahendita või ilma põlvele laskumata;
  • käimisel pöia pööramist sissepoole;
  • elektriravi tehisliigese piirkonda.

Millal pöörduda arsti poole

Pöörduge arsti poole, kui Teil tekivad järgmised sümptomid:

  • valu oluline suurenemine;
  • tugev turse;
  • punetus haava ümber;
  • kuumatunne opereeritud piirkonnas;
  • püsiv palavik;
  • eritus operatsioonihaava või -armi piirkonnast.

Kutsuge kiirabi, kui olete kukkunud ja vigastanud opereeritud puusa piirkonda. Tugev valu,  jala ebaloomulik asend ja oluline liikuvuspiirang võib tähendada, et protees on nihestunud ja vajab kohest paigaldamist haiglas narkoosi all.

Kutsuge kohe kiirabi, kui Teil tekib äkiline hingamisraskus. See võib viidata trombile kopsus.


LIIKUMISRAVI PÄRAST ENDOPROTEESIMIST

Operatsioonijärgne liikumisravi jätkub pärast ortopeedia osakonnast väljakirjutamist üldjuhul kodus või vajadusel järelravi osakonnas. Pärast endoproteesimist on väga oluline regulaarne harjutuste sooritamine  füsioterapeudi juhiste järgi. Harjutuste eesmärgiks on taastada puusaliigese liikuvus, tugevdada lihaseid ja parandada kõnnimustrit.

Sooritage kõiki harjutusi rahulikus tempos iga päev 2–3 korda. Tehke harjutuste vahel puhkepause. Kui mõni harjutus valmistab raskusi, jätke see vahele ja proovige järgmisel korral uuesti. Harjutuste soorituste arvu suurendage järk-järgult (8→10→12→15 sooritust). Harjutamisel vältige valu ja ärge hoidke hinge kinni! Lisaks liikumisravile suurendage päev-päevalt ka üldist kehalist aktiivsust.

Sportimine

Puusaliigese liikuvust aitab pärast operatsiooni parandada taastusravina kasutatav velotrenažöör kõige kergema käigu ja tõstetud sadulaga.

Sportlikke harrastusi võib jätkata, kuid vältida tuleb hüppeid, põrutusi ja opereeritud jala puusast sisse ja välja pööramist, kükkasendeid. Sobivad harrastused on ujumine, vesivõimlemine, jalgrattasõit, murdmaasuusatamine ja kepikõnd. Ujuda võib kohe pärast operatsioonihaavade paranemist alates 3.–4. nädalast (tähtis on ohutult pääseda basseini). Ujumisel tuleb vältida jalgade liigutamist „konna“ stiilis.

Pärast operatsiooni ei soovitata jooksmist, sörkimist, hüppeid, uisutamist, mäesuusatamist ning pallimänge.

 

VÕIMLEMISHARJUTUSED

puus2

puus3

 

Juhendmaterjali koostamisel kasutati Eesti Haigekassa juhendmaterjali

2017

Raseduse katkestamist reguleerib Eestis „Raseduse katkestamise ja steriliseerimise seadus“, mille kohaselt võib rasedust katkestada naise omal soovil ja allkirjastatud avalduse alusel, kui rasedus on kestnud vähem kui 12 nädalat.

Enne raseduse katkestamist

Esimesel ambulatoorsel visiidil tuvastab arst raseduse ja selle kestuse, määrab vajalikud analüüsid ja vajadusel ravi ning nõustab rasedust katkestada soovivat isikut. Raseduse tuvastanud arsti on vajalik informeerida oma tervislikust seisundist, kõigist põetud ja käesolevatest haigustest, tarvitatavatest ravimitest ja ülitundlikkusest ravimite suhtes.

Raseduse medikamentoosse katkestamise olemus

Medikamentoosne abort on raseduse katkestamine ravimite abil. Kasutatakse kahe ravimi kombinatsiooni: mifepristoon ja misoprostool. Medikamentoossel abordil on üksikud terviseprobleemidega seotud vastunäidustused, mille teeb kindlaks arst. Mifepristooni ja misoprostooli kombinatsioon on ohutu ‒ pole täheldatud pikaajalisi riske tervisele.

Esimesel visiidil, kui patsient on otsustanud medikamentoosse abordi kasuks, manustatakse mifepristooni suu kaudu.

Teisel visiidil (24‒48 tundi pärast mifepristooni manustamist) manustatakse misoprostooli tupe või suu kaudu. Tavaliselt toimub see haigla päevastatsionaaris. Pärast mifepristooni manustamist võib rasedus katkeda 2–5% juhtudest ja kui see ultraheliuuringuga kinnitatakse, pole misoprostooli manustamine vajalik. Pärast misoprostooli manustamist katkeb rasedus enamikul naistest 4–6 tunni, 90% naistest 24 tunni vältel. Vajadusel on Teil selleks päevaks õigus saada töövõimetusleht.

Kui Teie veri on reesusnegatiivne ja raseduse suurus on üle 9 nädala, manustatakse Teile pärast raseduse katkestamist ravimit (Rhesonativ), et ennetada võimalikku reesuskonflikti järgenevate raseduste ajal

Raseduse medikamentoosse katkestamisega kaasnevad sümptomid

Medikamentoosset raseduse katkestamist võib võrrelda raseduse iseenesliku katkemise protsessiga, mille käigus tekivad valulikud emaka kokkutõmbed ja vereeritus tupe kaudu. Kramplike alakõhuvalude esinemine võib olla normaalne paari tunni kuni paari päeva vältel. Valutustamist medikamentoosse abordi ajal ja pärast pakutakse kõikidele naistele. Lisaks sõnalisele toetusele kasutatakse erinevaid valuvaigistavaid ravimeid (nt ibuprofeen 400–800 mg suukaudselt).

Pärast aborti esinev vereeritus on tavalise menstruatsiooniga võrreldes vererohkem ja kestab pikemat aega, kuid ei mõjuta enamasti vere hemoglobiini taset. Vereeritus on seda suurem, mida kauem on rasedus kestnud. Vereeritus on kõige intensiivsem 3−6 tundi pärast misoprostooli manustamist. Pärast raseduse katkestamist kestab vereeritus tupest (mis ei ole menstruatsioon) vähenevas hulgas keskmiselt 2 nädalat, kuid üksikutel juhtudel kuni 45 päeva.

Pärast misoprostooli manustamist võib 1−2 tunni jooksul tekkida palavik ja külmavärinad. Umbes pooltel naistest tekib iiveldus ja kolmandikul oksendamine. Need sümptomid võivad olla seotud ka rasedusega. Pärast misoprostooli manustamist esineb kuni neljandikul naistest kerge ja iseeneslikult mööduv kõhulahtisus, mis reeglina ravi ei vaja. Esineda võib mööduvat peavalu, minestustunnet ja uimasust.

Raseduse medikamentoosse katkestamise võimalikud tüsistused ja erakorralise pöördumise näidustused

Raseduse katkestamine on üldiselt ohutu protseduur. Arvestada tuleb järgmiste võimalike tüsistustega, mil on vajalik erakorraline pöördumine naistearsti juurde või ööpäevaringselt haigla erakorralise vastuvõtu osakonda.

  • Verejooks (esinemissagedus <1 : 1000). Vereklompide eritumine, kahe suure hügieenisideme täismärgumine kahe järjestikuse tunni vältel, minestamine ja tugev nõrkustunne viitavad suurenenud verekaotusele, mis vajab erakorralist abi. Kui vereeritus tupest on kestnud kauem kui 45 päeva pärast medikamentoosset aborti või vereeritus jätkub pärast järgmist menstruatsiooni, siis on vajalik pöörduda erakorraliselt tervishoiuasutusse.
  • Raseduse jätkumine (<1 : 100). Raseduse jätkumisele viitavad sümptomid on väga väike vereeritus medikamentoosse abordi ajal ja järgselt, rindade hellus ja suurenemine, iiveldus/oksendamine, väsimus, muutunud isu, sagenenud urineerimine. Raseduse jätkumise tõenäosus suureneb kauem kestnud raseduse korral. Raseduse jätkumise kinnitab arst ning sel juhul tuleb abordi protseduuri korrata – selleks teostatakse emakaõõne kirurgiline puhastamine või manustatakse korduvalt misoprostooli.
  • Mittetäielik abort (5 : 100). Mittetäieliku raseduse katkemise korral, kui puuduvad rohke vereeritus ja põletikutunnused, võib rakendada jälgimistaktikat. Paljudel juhtudel tühjeneb emakaõõs iseeneslikult. Soovituslik kontrolli aeg on pärast menstruatsiooni. 5% patsientidel võib mittetäieliku abordi tõttu olla vajalik kirurgiline sekkumine või korduv misoprostooli manustamine
  • Vaagnaorganite põletik. Põletikule võivad viidata palavik, alakõhuvalu, külmavärinad ja/või mädane eritis tupest. Kui pärast misoprostooli manustamist kestab palavik  üle 4 tunni või palavik tekib järgmistel päevadel pärast misoprostooli manustamist, võib see olla põletiku tunnuseks. Kramplike valude esinemine võib olla normaalne paari tunni kuni paari päeva vältel. Valud koos tugevama veritsuse ja/või palavikuga vajavad täpsustavaid uuringuid.

Pärast raseduse medikamentoosset katkestamist

Abordijärgse visiidi vajalikkuse otsustab ja lepib kokku arst arvestades ka Teie soove. Abordijärgne visiit on kindlasti vajalik patsientidele, kelle rasedus oli suurem kui 9 nädalat ja kõigile, kelle rasedus katkes kodus.

Kahe nädala vältel pärast aborti ei ole soovitatav seksuaalelu ilma kondoomita, tupetampoonide kasutamine, vannis käimine ja ujumine.

Järgmine menstruatsioon peaks algama 4−6 nädalat pärast raseduse katkestamist. Kui seda ei ole toimunud, pöörduge naistearsti poole.


Soovimatust rasedusest hoidumine

Pärast raseduse katkestamist taastub rasestumisvõime kohe, mistõttu tuleb uue raseduse vältimiseks alustada efektiivse rasestumisvastase meetodi kasutamist kohe pärast aborti. Hormonaalseid rasestumisvastaseid preparaate (pillid, minipillid, implantaat, süstitavad progestageenid) võib hakata kasutama samal päeval kui manustatakse mifepristooni tablett, kuid need on efektiivsed, kui alustada kasutamist nelja abordijärgse päeva jooksul. Tuperõnga ja plaastri korral tuleb alustada kasutamist hiljemalt abordi toimumise päeval. Enne emakasisese rasestumisvastase vahendi paigaldamist tuleb sedastada abordi toimumine. Teile sobivate rasestumisvastaste meetodite kasutamise osas saate pidada nõu arsti või ämmaemandaga, oluline on, et see toimuks enne aborti.

 

Koostatud: SA TÜK naistekliinikus
04/2019

Raseduse katkestamist reguleerib Eestis „Raseduse katkestamise ja steriliseerimise seadus“, mille kohaselt võib rasedust katkestada naise omal soovil ja allkirjastatud avalduse alusel kui rasedus on kestnud vähem kui 12 nädalat.

Enne raseduse katkestamist

Esimesel ambulatoorsel visiidil tuvastab arst raseduse ja selle kestuse, määrab vajalikud analüüsid ja vajadusel ravi ning nõustab rasedust katkestada soovivat isikut. Raseduse tuvastanud arsti on vajalik informeerida oma tervislikust seisundist, kõigist põetud ja käesolevatest haigustest, tarvitatavatest ravimitest ja ülitundlikkusest ravimite suhtes.

Raseduse kirurgilise katkestamise olemus

Kirurgiline abort on raseduse katkestamine kirurgilisel meetodil. Raseduse katkestamise protseduurile eelneb günekoloogiline läbivaatus. Seejärel laiendatakse lühiajalise narkoosi all emakakael ning rasedus katkestatakse vaakumaspiratsiooni teel. Enne kirurgilist aborti on mõnikord vajalik emakakaela ettevalmistus – ravimeid manustatakse kas tupe kaudu või keele alla.

Protseduuri teostamise hommikul:

  • ärge sööge ega jooge;
  • ärge närige närimiskummi ega suitsetage;
  • kui Te põete kroonilist haigust (nt arteriaalne hüpertensioon, astma jms) ja Teile on määratud ravi, siis peate oma igapäevased ravimid võtma ka operatsioonipäeva hommikul. Paar lonksu vett tablettide alla neelamiseks on lubatud ja ohutu. Erandiks võivad olla mõned diabeediravimid, mida söömata olles ei manustata;
  • enne protseduuri tühjendage põis.

Pärast protseduuri

Pärast protseduuri viibite paari tunni jooksul haiglas/päevastatsionaaris, et mööduks esmane narkoosi mõju ja oleks tagatud valu kontroll. Enne lahkumist eemaldab õde veenikanüüli ja annab Teile arsti kirjutatud väljavõtte. Vajadusel on Teil selleks päevaks õigus saada töövõimetusleht.

Kui Teie veri on reesusnegatiivne, manustatakse Teile pärast raseduse katkestamist ravimit (Rhesonativ), et ennetada võimalikku reesuskonflikti järgnevate raseduste ajal.

Pärast narkoosi ei ole samal päeval mootorsõiduki juhtimine lubatud.

Raseduse kirurgilise katkestamise võimalikud tüsistused ja erakorralise pöördumise näidustused

Raseduse katkestamine on üldiselt ohutu protseduur. Arvestada tuleb järgmiste võimalike tüsistustega:

  • raseduse jätkumine (esinemissagedus <1 : 100) ‒ abordi protseduuri tuleb korrata;
  • mittetäielik abort (2 : 100) ‒ abordi protseduuri tuleb korrata;
  • verejooks > 500 ml (vereülekannet nõudva verejooksu risk on < 1 : 1000);
  • emaka mulgustamine (perforatsioon) abordi käigus (1‒4 : 1000);
  • emakakaela vigastus (< 0,2 : 100);
  • vaagnaorganite põletik pärast aborti on enamasti põhjustatud eelnevast seksuaalsel teel levivast nakkusest, mis võib suurendada riski hilisemaks munajuha viljatuseks ja emakaväliseks raseduseks. Selleks, et vähendada põletiku riski, tehakse enne aborti testid seksuaalsel teel levivatele nakkustele, määratakse vajadusel ravi või soovitatakse antibakteriaalset profülaktikat;
  • narkoosi tüsistused, mis on seotud eeskätt ülitundlikkusega ravimitele (0,5 : 10 000).

Mõne tüsistuse korral (emakakaela vigastus, emaka mulgustamine, verejooks) võib olla vajalik operatiivne ravi (laparoskoopiline või avatud kirurgia).

Näidustused pärast aborti erakorraliseks pöördumiseks naistearsti juurde või ööpäevaringselt haigla erakorralise vastuvõtu osakonda:

  • tugev valu või valu intensiivsuse suurenemine;
  • verejooks, mis on suurem kui tavapärase menstruatsiooni ajal või kestab kauem kui kaks nädalat;
  • minestamine;
  • oksendamine;
  • kõrge palavik üle 24 tunni, külmavärinad;
  • ebameeldiva lõhnaga või mädane eritis tupest.

Raseduse jätkumise kahtlusel (rindade hellus ja suurenemine, iiveldus ja oksendamine, väsimus, muutunud isu, sagenenud urineerimine jm) tuleks pöörduda erakorraliselt naistearsti juurde.

Pärast raseduse kirurgilist katkestamist

Abordijärgse visiidi vajalikkuse otsustab ja lepib kokku arst, arvestades ka Teie soove. Tüsistusteta kulgenud kirurgilise abordi korral pole järelkontroll alati vajalik.

Kahe nädala vältel pärast aborti ei ole soovitatav seksuaalelu ilma kondoomita, tupetampoonide kasutamine, vannis käimine ja ujumine.

Järgmine menstruatsioon peaks algama 4−6 nädalat pärast raseduse katkestamist. Kui seda ei ole toimunud, pöörduge naistearsti poole.

Soovimatust rasedusest hoidumine

Pärast raseduse katkestamist taastub rasestumisvõime kohe, mistõttu tuleb uue raseduse vältimiseks alustada efektiivse rasestumisvastase meetodi kasutamist juba enne või kohe pärast aborti. Hormonaalse rasestumisvastase meetodiga (pillid, plaaster, tuperõngas, minipillid, implantaat, süstitavad progestageenid) alustatakse enamasti abordiga samal päeval. Abordi ajal võib arst paigaldada emakasisese rasestumisvastase vahendi. Teile sobivate rasestumisvastaste meetodite kasutamise osas saate pidada nõu arsti või ämmaemandaga enne aborti.

 

Telefonid:

7319961 tööpäeviti kell 08.00–16.00

7319954 günekoloogia osakonna valveõde (töövälisel ajal)

 

Koostatud: SA TÜK naistekliinikus
04/2019

Rindkerekirurgia on eriala, mis tegeleb rindkereorganite haiguste operatiivse raviga. Infolehes tutvustame Teile meie osakonnas teostatavaid operatsioone/protseduure ning anname soovitusi operatsioonijärgseks taastumiseks. Lisaküsimuste tekkimisel pöörduge julgelt oma ravipersonali poole!

Operatsioonid ja protseduurid osakonnas

Pleuradrenaaž

Pleuradrenaaži kasutatakse õhu või vedeliku eemaldamiseks rindkere-õõnest. Protseduur teostatakse kohaliku tuimastusega, mille käigus viiakse rindkereõõnde elastne vooliku (dreeni) väikese nahahaava kaudu. Dreen eemaldatakse, kui dreenist ei tule enam õhku ning vedelikueritus on vähene. Pleuradrenaaži kasutatakse pärast enamikke rindkereoperatsioone; sel juhul paigaldatakse dreenid operatsiooni käigus ja eemaldatakse tavaliselt 3–5 päeva pärast operatsiooni.

Mediastinoskoopia

Antud operatsiooni läbiviimiseks tehakse väike lõige kaelale, mille kaudu viiakse vastav kirurgiline instrument (mediastinoskoop) kahe kopsu vahel olevasse ruumi, kust on võimalik võtta uuringuteks lümfisõlmi. Operatsioon toimub narkoosis ja kui kõik läheb tavapäraselt, lubatakse Teid operatsioonijärgsel päeval koju.

Videotorakoskoopiline operatsioon ehk VATS

VATS operatsioon teostatakse üldnarkoosis. Operatsiooni läbiviimiseks tehakse kaks või kolm pisikest lõiget rindkerele, mille kaudu viiakse rindkereõõnde kaamera ning vajalikud instrumendid.

Videotorakoskoopiliselt on võimalik teostada väga erinevaid operatsioone nii diagnoosi saamise kui ka ravi eesmärgil. Pärast operatsiooni jäetakse vajadusel rindkereõõnde dreen.

Torakotoomia

Torakotoomia on rindkere operatsioonide puhul teostatav protseduur, mille puhul kasutatakse organitele ligipääsemiseks roietevahelist lõiget. Seda kasutatakse eelkõige suuremamahuliste operatsioonide juures, nt kopsusagara või kogu kopsu eemaldamiseks, samuti söögitoru operatsioonide läbiviimiseks.

Torakotoomia järgselt jäetakse rindkereõõnde 1 või 2 dreeni vedeliku ja õhu väljutamiseks. Operatsiooniga kaasneb haavavalu. On äärmiselt oluline, et Te ei kannataks operatsioonijärgset valu. Valu tõttu ei ole võimalik sügavalt hingata, mistõttu võib tekkida olukord, kus osa kopsust ei täitu korralikult õhuga, samuti on häiritud röga väljaköhimine. Selle tulemusena võib tekkida tüsistusena kopsupõletik, mis oluliselt pikendab haiglasviibimise aega. Seetõttu teavitage valu korral koheselt valvepersonali.

Taastumine suuremahulisest rindkere operatsioonist võtab aega keskmiselt 6–8 nädalat.

Operatsioonijärgne füsioteraapia

Füsioteraapia mängib olulist rolli operatsioonist taastumisel. Selleks, et kiirendada Teie paranemist, parandada enesetunnet ja vältida operatsioonijärgsete tüsistuste teket, on vajalik teostada rindkere füsioteraapiat. Rindkere füsioteraapia hõlmab:

  • varajast aktiivsus,
  • sügavaid hingamisharjutusi,
  • efektiivset köhimist,
  • rindkere, õlavöötme ja lülisamba harjutusi.

Varajane aktiivsus

Kiire paranemise tagamiseks on väga tähtis varajane aktiivsus, et vältida kopsupõletiku teket, parandada sooletegevust, ennetada trombide teket jalaveenides ja parandada üldist enesetunnet.

Sel ajal, kui olete voodis, vahetage sageli kehaasendit, et paraneks rindkere liikuvus, millest tulenevalt paraneb ka kopsude hingamine. Eelistatumad asendid voodis on kõhuli- ja küliliasend. Vältige voodis äravajunud asendit (kui voodipeats on tõstetud)!

rind1       rind2

Kõhuli asend                                                  Külili asend


Jalgade verevarustuse parandamiseks ja trombiohu vältimiseks tehke järgnevaid harjutusi:

  1. Tõmmake labajalga enda poole ja viige endast eemale (vahelduvalt või mõlemad jalad koos), tehke pöiaringe.

        rind3

  1. Kõverdage vahelduvalt jalga põlvest.

          rind4

Soovitame harjutusi teha vähemalt iga 2 tunni tagant ja vältida ristatud jalgade asendit (nii lamades kui ka istudes).

Operatsioonipäeva õhtul või hiljemalt esimesel päeval pärast operatsiooni püüdke istuda voodi äärel või toolil, et muuta hingamine sügavamaks. Istuma tulge küliliasendist (lamades tervel küljel), viige jalad üle voodiääre ja aidake end kätega istuvasse asendisse. Kui vajate lisaabi, paluge personalil muretseda istuma tõusmiseks voodi külge seotav nöör või voodi peatsisse asetatav rippuv „trapets“.

       rind5

Pärast operatsiooni soovitame kõndima hakata nii ruttu kui võimalik. Kõndimine on suurepärane viis muuta hingamine sügavamaks ja aidata paremini hingamisteid puhastada. Samuti aitab kõndimine suurendada Teie jõudlust ja parandada enesetunnet. Järgnevatel päevadel pikendage järjest kõnni aega ja pikkust, soovituslik oleks kõndida iga tund.

Sügavad hingamisharjutused ja köhimine

Kirurgiline operatsioon, narkoos, valu ja vähene liikuvus muudavad Teie hingamise pinnapealseks ja põhjustavad sekreedi peetumise hingamisteedes. Selleks, et parandada Teie hingamist ja üldist enesetunnet, on vajalik teha sügavaid hingamisharjutusi ja korralikult köhida. Selle hõlbustamiseks saate kasutada mitmeid abivahendeid:

PEP-pudel

Võtke PEP-pudeli puhumistoru ots suhu, katsuge hingata võimalikult sügavalt läbi nina sisse ja puhuda pikalt läbi toru pudelisse, nii et vesi mullitab. Puhuge minimaalselt 10 korda järjest ilma toru suust võtmata. Korrake harjutust vähemalt iga tund.

rind6

Respiflo

Võtke Respiflo huulik suhu ja katsuge läbi toru kergelt sisse hingata, et üles hakkaks kerkima esimene kuul, hingake sisse kuni kuul tõuseb täiesti üles. Sissehingamise lõpus hoidke 5 sekundit hinge kinni, enne kui välja hingate. Sel ajal kui Te hinge kinni hoiate, kukub kuul alla.

Nüüd katsuge hingata natuke jõulisemalt ja kiiremini sisse, et tõuseksid üles kaks kuuli. Hoidke jällegi sissehingamise lõpus hinge kinni. Lõpuks katsuge hingata hästi järsku ja tugevalt sisse, et tõuseksid üles kõik kolm kuuli korraga, hoidke hinge kinni.

rind7

Kui valu ei lase Teil sügavalt hingata, siis andke koheselt sellest õele märku. Katsuge hingata rahulikult, aga sügavalt läbi nina sisse, hoidke 5 sekundit hinge kinni ja hingake rahulikult läbi torutatud huulte välja. Korrake sellist hingamist vähemalt 10 korda ja sooritage seda iga tund.

Peale sügavaid hingamisi katsuge tugevalt köhida, kui tunnete köhimisel valu, toetage kätega või padjaga valulikku piirkonda.

rind8

Rindkere, õlavöötme ja lülisamba liikuvusharjutused

Tingituna operatsioonihaavast ja/või rindkere dreenidest kipute kallutama keha haavapoolsele küljele ja hoidma liikumatuna haavapoolset kätt, mis võib Teile tunduda mugava asendina, kuid samas toob kaasa halvenenud hingamise, valu erinevates kehapiirkondades, ülemäärased lihaspinged, liigeste jäikuse ja ebamugavustunde. Seetõttu on tähtis säilitada õige rüht ning teha rindkere ja õlavöötme liikuvusharjutusi. Harjutused on vajalikud ka selleks, et Teie rindkere ei muutuks paranemisel jäigaks, mis ei lase rinnakorvil korralikult liikuda ja halvendab hingamist.

Sooritage iga harjutust 5–10 korda.

  1. Istudes käed all, viige sirge käsi vahelduvalt eest üles, suunates peopesa sissepoole, sirutage selga ja tooge käsi aeglaselt tagasi alla ja laske selg vabaks.

        rind9

  1. Istudes käed all, viige sirge käsi vahelduvalt kõrvalt üles suunates peopesa sissepoole, sirutage selga ja tooge käsi kõrvalt tagasi alla ja laske selg vabaks.

        rind10

  1. Istudes käed põlvedel, viige sirge käsi vahelduvalt kerepöördega tahapoole, suunates peopesa väljapoole ja tulge tagasi otseasendisse, pannes käsi põlvele.

        rind11

  1. Istudes vasak käsi rinnal/õlal/puusal, parem käsi all, painutage küljele ja viige vasemat kätt põranda suunas. Jälgige, et keha oleks sirge kogu painutuse ajal. Sama sooritage teisele poole.

        rind12

  1. Istudes käed rinnal/õlgadel, küünarvarred vastu külgi, tõstke küünarnukke koos õlgade kõrgusele ja laske aeglaselt alla küljele.

        rind13  

 

 Soovitused koju

  1. Peamine eesmärk on pöörduda kiiresti tagasi tavapärasesse ellu ja olla aktiivne.
  2. Kõndimine on parim harjutus selleks, et paraneda. Kõndige nii palju kui suudate ning järk-järgult suurendage kõnni kiirust ja pikkust. Valige selline tempo, et suudaksite kõnni ajal ka rääkida.
  3. Ka treppidel kõnd võiks olla osa Teie igapäevasest aktiivsusest, et suurendada Teie jõudlust ja vastupidavust. Kui väsite, siis puhake.

       rind14

  1. Jätkake kodus hingamisharjutustega ning köhimistega nende järgselt.
  2. Ärge tõstke raskusi 6–8 nädalat.
  3. Tarvitage vastavalt vajadusele arsti poolt soovitatud valuvaigisteid. Valu ei tohi segada sügavat hingamist ja köhimist.

Koostatud TÜK kopsukliinikus
2010

Rinnabiopsia on protseduur, mille käigus võetakse rinnast rakumaterjali või koetükk, et seda diagnoosi täpsustamiseks mikroskoopiliselt uurida. Protseduuri teostab radioloog (ultraheliarst) ultraheli kontrolli all.

Protseduuri näidustused

  • Mammograafial või ultraheliuuringul leitud kasvaja kahtlusega kolle
  • Põletikulise muutuse eristamine kasvajalisest muutusest
  • Healoomulise kasvaja eristamine halvaloomulisest kasvajast

Protseduuriks ettevalmistus

Teavitage arsti kui Te tarvitate verd vedeldavaid ravimeid (xarelto, aspiriin, ibuprofeen, varfariin vm) ja Teil on esinenud allergiat tuimastusainetele novokaiin ja lidokaiin.

Protseduuri teostamine

Protseduuri teostamiseks kasutatakse erinevaid meetodeid sõltuvalt Teie näidustusest.

  • Peennõelbiopsia korral kasutatakse peenikest süstlanõela, millega aspireeritakse (imetakse) muutunud rinnakoest rakumaterjali. Protseduuri korratakse vajadusel mitu korda.
  • Jämenõelbiopsial kasutatakse spetsiaalset jämedamat nõela, mis biopsiapüstoli abil lõikab rinnakoest väikesi tükke. Enne koetüki võtmist tuimastatakse rinnapiirkond, mis teeb kogu protseduuri valutuks. Tavaliselt võetakse 2 -3 koetükki.

Võetud proovitükid saadetakse laborisse uurimiseks. Analüüside tulemused saab teada uuringule suunanud arsti vahendusel.

Võimalikud tüsistused

  • Verevalum torkekohal
  • Allergiline reaktsioon tuimastusainele
  • Verejooks või põletik biopsia piirkonnas

Kodune enesehooldus

  • Vältige füüsilist aktiivsust (sportimine, raskuste tõstmine jne) protseduuripäeval ja sellele järgneval päeval.
  • Valu korral eelistage paratsetamooli sisaldavaid ravimeid.
  • Valu aitab leevendada ka jääkott, mis asetage rinnale riidesse või käterätti mähitult korraga umbes 10 minutiks.
  • Protseduuripäeval vältige sauna, duši all võib käia.
  • Hoidke protseduuri järgselt rinnale asetatud plaaster kuivana ja eemaldage see järgmisel päeval.

Võtke ühendust oma pere- või raviarstiga, kui Teil avalduvad järgmised sümptomid:

  • kehatemperatuur üle 38°C,
  • biopsia piirkonnast eritub rohkelt verd,
  • biopsia piirkond muutub soojaks ja punetavaks,
  • biopsia piirkonnas valu süveneb.

Küsimuste korral ja uuringule registreerimiseks/uuringuaja muutmiseks helistage telefonil 7318 377

 

Koostaja: radioloogiaosakonna radioloogiatehnik Triin Kasesalu
2011

Mis on laserravi (laserfotokoagulatsioon)?

Silmapõhjade laserravi ehk laserfotokoagulatsioon on ravimeetod, mida kasutatakse silmapõhja muutuste tekke pidurdamiseks diabeetikutel, võrkkesta ehk reetina veenisulguse puhul ning võrkkesta rebendite ravis.

Kuidas laserravi töötab?

Reetina verevarustushäirega kohtadesse tehakse mikroskoopilised laserpõletused, mis annavad organismile signaali, et pole vaja uusi mittetäisväärtuslikke veresooni toota ja vähendavad reetina turset. Tillukesed lekkivad veresooned suletakse laserkiire poolt tekitatud põletustega. Laserravi on tavaliselt vajalik teostada korduvalt.

Kuidas toimub laserravi protseduur?

  • Silma pannakse pupilli laiendavaid ja valuvaigistavaid tilku. Laiendustilgad põhjustavad lühiajalist nägemise hägustumist.
  • Silma peale asetatakse spetsiaalne suurendav kontaktlääts, mis hoiab laud avatuna ja aitab laserkiirt reetinale fokusseerida.
  • Laserkiir suunatakse reetina ebanormaalsetesse osadesse.
  • Enamikele inimestele ei ole protseduur valulik, kuna kasutatakse ka valuvaigistavaid tilku, kuid see võib olla ebamugav. Kohe pärast protseduuri võib silm olla pimestatud ja nägemine udusem, mis on osaliselt tingitud laserkiirest ning osaliselt pupilli laiendamisest.
  • Laserravi teostatakse tavaliselt mitme järjestikuse raviseansi jooksul.
  • Tavaliselt lubatakse pärast laserprotseduuri koju. Kuna laserravi järgne nägemise taastumine võtab aega, soovitame tulla protseduurile saatjaga. Protseduuri järgselt soovitame kasutada päikeseprille, kuna laiendatud pupilliga silmad on valguskartlikud.

 

Koostatud TÜK silmakliinikus
2014

Sissekasvanud varbaküüne puhul on tegemist olukorraga, kus küüne serv või nurk on kasvanud varvast ümbritseva naha sisse ja põhjustab valu, punetust ja turset. Sagedamini juhtub seda suurel varbal, kuid võib tekkida ka kõikidel teistel varvastel.

varbakyys1

Sissekasvanud varbaküüne tekkimist soodustab:

  • varbaküünte valesti lõikamine,
  • liiga kitsaste jalanõude kandmine,
  • varba traumad,
  • varbaküüne kuju ja suurus,
  • küüne haigused (nt seeninfektsioon).

Kui sissekasvanud küüne puhul punetus ja turse ise ei taandu ning lisaks tekib mädane eritis, pöörduge arsti poole. Sissekasvanud varbaküüne kirurgilise ravi käigus eemaldatakse varbaküüs osaliselt või täielikult, et ennetada põletiku tekkimist ning vähendada valu ja turset.

Protseduuriks ettevalmistus

Informeerige arsti Teil esinevatest allergiatest ning ravimitest, mida tarvitate. Teie arst võib paluda Teil enne protseduuri lõpetada teatud ravimite võtmise (nt verevedeldajad, valuvaigistid).

Protseduurile tulles kandke mugavaid riideid ja jalanõusid. Võtke kaasa puhtad, heledad sokid protseduurijärgseks kandmiseks.

Protseduuri kulg

Varba tuimastamiseks süstitakse varbasse lokaalanesteetikumi. Seejärel eemaldab arst varbaküüne osaliselt või täielikult. Vajadusel tehakse haavale mõned õmblused ja varvas seotakse. Koju võite minna pärast küüne eemaldamist. Protseduuri käigus manustatud ravimid võivad tekitada uimasust, mistõttu soovitame lahkuda koos saatjaga.

varbakyys2

Võimalikud tüsistused ja ohud

  • Lokaalanesteetikum ei pruugi piirkonda piisavalt tuimastada ja Te võite tunda vähest valu. Harva võib esineda ka allergiline reaktsioon anesteetikumi suhtes.
  • Varbas võib tekkida põletik.
  • Harvadel juhtudel ei pruugi eemaldatud küüs tagasi kasvada.

Kodune enesehooldus

  • Te võite vajada paari vaba päeva protseduurist taastumiseks. Küsige arstilt, millal võite taas asuda oma tavapäraste tegevuste juurde.
  • Hoidke jalga üles tõstetuna 12-24 tundi.
  • Kui Teie varvas on põletikuline, võib arst määrata Teile antibiootikume.
  • Vajadusel võtke arsti poolt soovitatud valuvaigisteid.
  • Siduge varvast Teile antud ettekirjutusi järgides.

Pöörduge perearsti poole, kui Teil:

  • tõuseb pärast protseduuri palavik kõrgemale kui 38°C;
  • tekib tugev valu ja turse varbas;
  • esineb kollakat/rohekat eritist ja ebameeldivat lõhna;
  • esineb verejooks varbast;
  • enesetunne ei parane mõne päevaga.

Varbaküünte hooldus

  • Kontrollige varbaküünte olukorda ja võimalikku sissekasvamist igapäevaselt.
  • Enne küünte hooldust leotage jalgu soojas vees, seejärel kuivatage hoolikalt jalad. Lõigake küüned sirgelt, kasutades puhtaid ja teravaid kääre või tange. Ärge lõigake küüsi liiga lühikeseks ja nurki ümaraks.
  • Kandke mugavaid ja parajaid jalanõusid, mis ei avalda liigset survet varvastele.
  • Kui Teil on diabeet, siis konsulteerige oma jalahoolduse osas perearsti või -õega.

 

Koostaja: kirurgiakliiniku õde Maarit Maimets

2014

Spinaalanesteesia korral süstitakse ravimit (lokaalanesteetikumi) spetsiaalse nõela abil nimmepiirkonnas seljaajuvedelikku. Sellega lülitatakse välja alakehast seljaajju valu juhtivate närvide tundlikkus. Spinaalanesteesia teostamine on üldjuhul valutu, sest süstekoht tuimastatakse. Spinaalanesteesias on võimalik teha operatsioone alakehal ja jalgadel.

Sagedasemad näidustused:

  • ortopeediline kirurgia (puusa- ja põlveliigese endoproteesimine, muud operatsioonid jalaluudel ja -liigestel);
  • üldkirurgilised operatsioonid (kubemesonga, hemorroidide operatsioon);
  • operatsioonid jalgade veresoontel;
  • günekoloogilised operatsioonid;
  • sünnitusabi (keisrilõige);
  • uroloogilised operatsioonid.

Spinaalanesteesia eelised:

  • vähem probleeme hingamiselundite poolt;
  • efektiivne valuleevendus pärast operatsiooni;
  • tugevatoimeliste valuvaigistite (opiaatide) väiksem vajadus;
  • vähem iiveldust ja oksendamist;
  • lühem paastumine pärast operatsiooni;
  • vähem anesteesiast tingitud segasusseisundit.

Spinaalanesteesia teostamine

  • Narkoosiarst vestleb Teiega operatsiooni eel, temaga koos saate valida sobivaima anesteesiameetodi ja saate ka täpsemad vastused tekkinud küsimustele.
  • Spinaalanesteesia protseduur viiakse läbi operatsioonitoas või operatsiooniosakonna ettevalmistusruumis. Kogu protseduuri ja operatsiooni aja tegeleb Teiega anestesioloog ehk narkoosiarst, keda abistab anesteesia- ehk narkoosiõde.
  • Enne protseduuri pannakse Teie veresoonde kanüül, mille kaudu saab manustada vajalikke ravimeid. Kaasaegsete aparaatide abil jälgitakse pidevalt Teie vererõhku ja südametegevust.
  • Spinaalanesteesia läbiviimiseks peate lebama ühel küljel, pea rinnal, põlved surutud vastu kõhtu. Narkoosiõde abistab Teid asendi hoidmisel.

         spinaal

  • Narkoosiarst teostab spinaalanesteesia. Eelnevalt süstekoht tuimastatakse. Tavaliselt võtab protseduur aega mõned minutid.
  • Ravimi toime tekib 5-15 minuti jooksul. Teie jalad ja alakeha muutuvad soojaks, valutundetuks, liikumatuks. Spinaalanesteesia kestab 2-4 tundi. Ravimi toime lakkamisel jalgade tundlikkus ja liikuvus taastuvad.
  • Enne operatsiooni algust kontrollib narkoosiarst spinaalanesteesia toimet. Külmatunde puudumine kontrollitavas piirkonnas on tõendiks, et spinaalanesteesia on piisav.

Juhul, kui narkoosiarsti hinnangul spinaalanesteesia ei ole antud operatsiooniks piisav, võib olla vajalik üleminek üldanesteesiale.

Operatsiooni ajal hoolitsetakse, et olete võimalikult mugavas asendis ja Teil oleks soe. Spinaalanesteesia ajal olete ärkvel. Soovi korral saab veenikanüüli manustada rahustavaid ravimeid. Vajadusel pannakse Teile hapnikumask näole. Kõrvaklappidest on võimalik kuulata muusikat.

Operatsioonijärgselt toimub spinaalanesteesiast taastumine ärkamisruumis, kus jälgitakse Teie pulssi ja vererõhku. Vajadusel manustatakse valuvaigisteid ja hapnikku. Jälgitakse, millal hakkate tundma ja liigutama jalgu. Kui spinaalanesteesia on möödunud ja valu kontrolli all, viiakse Teid osakonda.

Spinaalanesteesia kõrvaltoimed ja tüsistused

  • Sagedased kõrvaltoimed (1:10 kuni 1:100):
    • madal vererõhk spinaalanesteesia ajal, mis võib põhjustada pearinglust ja iiveldust. Anestesioloog jälgib operatsiooni ajal pidevalt patsiendi vererõhku ja südametegevust ning vajadusel manustab vererõhku tõstvaid ravimeid;
    • naha sügelemine võib tekkida opiaatide manustamisel spinaalruumi;
    • ajutised urineerimishäired spinaalanesteesia toimimise ajal.
  • Aeg-ajalt esinev kõrvaltoime (sagedusega 1:300):
    • nn. „postspinaalne peavalu“. Esineb sagedamini noortel naistel keisrilõike järgselt. Peavalu tekib ja tugevneb istumisel ja seismisel, leeveneb lamamisel. Postspinaalse peavalu tekkimisel peab ühendust võtma anestesioloogiga.
  • Harva esinev tüsistus (sagedus 1:10 000):
    • mööduv närvikahjustus spinaalanesteesia järgselt. Paari nädala jooksul võib esineda jalgade nõrkust, tundlikkuse häiret.
  • Väga harva (sagedusega 1:50 000) tekib püsiv närvikahjustus.

 

Koostanud: anestesioloogia osakonna arstid dr. Eva Lehepuu, dr. Pille Kallas, dr. Mare Kubjas, dr. Kaie Stroo ja dr. Anna Vallimets

Mis on otoskleroos ja stapedoplastika?

Otoskleroos on haigus mille puhul tekib sisekõrva ümbritseva luu haiguslik vohamine. Otoskleroos põhjustab järk-järgult süvenevat kuulmislangust, mis enamasti algab ühepoolselt, kuid haiguse arenedes haarab tavaliselt mõlemat kõrva. Kuulmislanguse põhjuseks on kas ühe kuulmeluu e. jaluse (ld.k stapes) liikuvuse vähenemine, sisekõrva struktuuride kahjustus või mõlemad muutused.

Stapedoplastika on operatsioon, mille käigus asendatakse jalus e. stapes spetsiaalse proteesiga. Seega saab stapedoplastika operatsiooniga taastada vaid sellist kuulmislangust mis on tingitud  stapese fikseerumisest.

Mis on kirurgilise ravi alternatiiv?

Kirurgilise ravi alternatiiv kuulmise parandamiseks on kasutada hästi sobitatud kuuldeaparaati.

Millised on riskid operatsioonist loobumise korral?

Stapedoplastika operatsiooni edasilükkamine ei suurenda operatsiooniga seotud riske. Operatsiooni saab teostada igas eas patsiendile, sõltuvalt üldtervislikust seisundist.

Millised on operatsiooni võimalikud tüsistused?

  • Väliskuulmekäigu turse. Tavaliselt taandub turse mõne nädala jooksul pärast operatsiooni. Turse alandamiseks kasutatakse vastavaid kõrvatilku.
  • Maitsetundlikkuse häire. Keskkõrvaruumi läbivad maitsetundlikkuses osalevad närviharud, mis võivad operatsiooni käigus kahjustuda. Maitsetundlikkus taastub või häire muutub Teie jaoks talutavaks mõne kuu jooksul pärast operatsiooni.
  • Pearinglus. Vähest pearinglust esineb pärast stapedoplastikat väga sageli. Enamasti möödub pearinglus iseenesest mõne päeva kuni mõne nädala jooksul. Tavapärasest tugevama pearingluse korral kasutatakse pearinglust vähendavaid ravimeid (Betaserc, Zofran, Emetron). Kui pearinglus ei allu ravimitele ja kestab tavapärasest kauem, võib selle põhjusteks olla kuulmekile sissevajest tingitud surve proteesile, proteesi nihkumine või sisekõrva vedeliku leke. Nendel juhtudel võib osutuda vajalikuks korduv operatsioon.
  • Pärast operatsiooni võib kõrvas kuulda vilinat, kohinat ja muud ebameeldivat heli. Enamasti möödub see iseenesest. Püsiv kõrvakohin kujuneb välja harva. Pärast operatsiooni võib Teid häirida kajaefekt. See on tingitud kuulmise järsust paranemisest ja aju kohaneb sellega mõne nädala jooksul.
  • Kuulmise kahjustus. Operatsiooni tagajärjel on kuulmise tugev kahjustus või kurdistumine väga harv tüsistus. Risk on väiksem kui 1%.
  • Näonärvi halvatus. Väljendub ühe näopoole miimika puudumisena opereeritud poolel. Tegemist on väga harva esineva tüsistusega ja mööduva iseloomuga.

Enne operatsiooni

Paari kuu jooksul enne operatsiooni on soovitav teha uus kuulmisuuring (toonaudiogramm). Nädala jooksul enne operatsiooni ei tohi tarvitada verd vedeldavaid ravimeid (aspiriin, ibuprofeen, diklofenac, marevan). Need suurendavad verejooksu ohtu operatsiooni ajal ja järgselt. Stapedoplastika toimub üldnarkoosis, seetõttu peate operatsiooni päeval olema söömata ja joomata vähemalt 6 tundi enne operatsiooni.

Pärast operatsiooni

Vahetult pärast operatsiooni viiakse Teid ärkamispalatisse, hiljem osakonna palatisse. Kuni järgmise päeva hommikuni kehtib lamamisrežiim, õhtul võib voodist tõusta vaid WC külastamiseks. Lamada võib selili või opereerimata kõrvaga samal küljel. Valu korral kutsuge alarmnupu abil õde, kes toob vajalikud ravimid.

Haavahooldus

Haavahooldusel järgige arsti ettekirjutisi!

Operatsiooni järel jäetakse väliskuulmekäiku u 10−20 cm pikkune ja u 1 cm laiune marlitampoon, mida ise eemaldada ega vahetada ei tohi!

Marlitampooni peale asetatakse omakorda marli- või vatitups, mida peate kodus vahetama üks kord päevas. Enne uue marli- või vatitupsu asetamist pange kuulmekäigus olevale marlitampoonile antibiootikumi sisaldavat salvi või lahust, mille on välja kirjutanud arst.

Marli- või vatitupsu vahetades jälgige, et selle külge poleks kleepunud kuulmekäigus olev marlitampoon. Viimasel juhul tuleb vatitups ja marlitampoon üksteisest eraldada ja marlitampooni väljunud osa ettevaatlikult kuulmekäiku tagasi lükata.

Stapedoplastika käigus tehakse Teie kuulmekäigu ülemisse ossa väike nahahaav, mida puhastage kodus üks kord päevas haavapuhastusvahendiga (nt Cutasept). Haava hooldamiseks vajalikke vahendeid saab osta apteegist.

Marlitampoon eemaldatakse kuulmekäigust tavaliselt nädal pärast operatsiooni kõrva-nina-kurguarsti poolt.

Operatsioonijärgsete tüsistuste vältimiseks järgige allolevaid juhiseid

  • Ärge tarvitage aspiriini, ibuprofeeni ja teisi verd vedeldavaid ravimeid nädala jooksul pärast operatsiooni.
  • Ärge laske vett kõrva niikaua, kui arst on seda lubanud.
  • Nuusake nina ettevaatlikult, üks ninapool korraga!
  • Vältige vähemalt kahe nädala jooksul pärast operatsiooni raskuste tõstmist, füüsilist pingutust, sügavat kummardamist ja järsku püsti tõusmist pikali/istuvast asendist.

Normaalse elurütmi taastamine

Paljudel patsientidel on pärast operatsiooni probleemiks vähene pearinglus ja tasakaaluhäire, mis süveneb eelkõige liigsel pingutamisel ja füüsilisel koormusel. Normaalsesse elurütmi tagasipöördumine peab olema võimalikult sujuv. Kui Teil on istuv töö, võite tööle naasta mitte varem kui kaks nädalat pärast operatsiooni. Kui Teie töö on liikuv, nõuab suurt füüsilist pingutus, kummardamist, ronimist ja head tasakaalu, ei ole soovitav tööle minna 3−4 nädala jooksul pärast operatsiooni.

Pöörduge koheselt haiglasse, kui Teil esinevad järgmised sümptomid

  • Kehatemperatuur üle 38°C.
  • Te ei suuda seista peapöörituse tõttu.
  • Operatsioonihaavast või kõrvast esineb verist või mädasegust eritist.
  • Teil on ravimitele allumatu valu operatsiooni piirkonnas.
  • Teil esineb pidevat iiveldust ja oksendamist.

Lisainformatsioon

Kuigi liigne aktiivsus põhjustab või süvendab pearinglust, ei ole soovitav normaalset aktiivsust täielikult piirata. Mõõdukas aktiivsus kiirendab Teie paranemist ning pearingluse ja tasakaaluhäire möödumist.

Stapedoplastika operatsiooni läbinuna, tohite Te sukelduda vaid siis, kui oskate adekvaatselt oma keskkõrvaruumi rõhku tasakaalustada. Vastasel juhul võib liigne veesamba rõhk põhjustada tugeva pearingluse ja orientatsioonihäire, mis vee all võib osutuda väga ohtlikuks. Vältima peaks ka väga valju heli, plahvatusi ja väga tugevat pingutust (raskejõustiku alad). Kõikidel loetletud juhtudel on proteesi kohalt nihkumise oht.

Kui Teil tekib operatsioonijärgsete aastate jooksul kukkumise või peatrauma järgselt järsk kuulmislangus koos tugeva pearingluse ja tasakaaluhäirega, pöörduge koheselt haiglasse. Enamasti on kaebuste põhjuseks proteesi nihkumine koos sisekõrva vedeliku lekkega keskkõrvaruumi. Kõrva-nina-kurguarstile tuleks pöörduda ka juhul, kui loetletud kaebused tekivad iseeneslikult.

 

SA TÜK Kõrvakliinik

Kuperjanovi 1, Tartu

Valveõe telefon: 731 9783

www.kliinikum.ee/korvakliinik

 

Koostanud SA TÜK kõrvakliinik

11/2017

Stereotaktiline biopsia on protseduur, mille käigus võetakse rinnakoest koetükke rinnanäärme röntgenuuringu ehk mammograafia kontrolli all. Stereotaktiline (mitmemõõtmelise kujutisega) protseduur võimaldab ultrahelist täpsemalt määratleda lubjastunud koldeid rinnanäärmes ja seejärel sealt koetükke võtta (biopsia). Biopsia on vajalik diagnoosi kinnitamiseks või välistamiseks. Protseduuri käigus võetud koetükid saadetakse laborisse histoloogilisele uuringule.

Näidustused

  • Mammograafial ja ultraheli uuringul leitud kahtlase kolde diagnoosi täpsustamine;
  • beniigse (healoomulise) või maliigse (pahaloomulise) rinnahaiguse eristamine;
  • põletikulise muutuse eristamine kasvajalisest muutusest.

Vastunäidustused

Kui Te tarvitate verd vedeldavaid ravimeid (nt aspiriin, südameaspiriin, marevan jm) teavitage sellest arsti. Ravimite tarvitamine enne protseduuri teostamist tuleb ajutiselt peatada. Teavitage arsti kui Teil on esinenud allergiat tuimastusaine Lidokaiini suhtes.

Protseduuriks ettevalmistus 

Protseduuri teostamise hommikul võib süüa ja juua. Protseduuri ajal tuleb paljastada uuritav piirkond, seetõttu on soovitatav uuringule tulles riietuda nii, et lahti riietumine oleks mugav.

Protseduuri teostamine

Te istute või lamate spetsiaalsel biopsiavõtmise toolil. Protseduuri ajal on uuritav rind fikseeritud kahe plaadi vahele. Enne koetüki võtmist tuimastatakse rinnapiirkond, mis teeb kogu protseduuri valutuks. Jämenõelbiopsial kasutatakse spetsiaalset nõela, mis biopsiapüstoli abil lõikab rinnakoest väikesi koetükke. Koetükkide võtmise käigus on kuulda plaksuvat heli, mida tekitab proovitükkide võtmise seade. Tavaliselt võetakse 2−5 koetükki, mis saadetakse edasi histoloogia laborisse. Protseduuri teostab vastava väljaõppega radioloog ja radioloogiatehnik. Protseduur kokku kestab umbes 40 minutit.

Võimalikud tüsistused ja ohud 

  • Verevalum torkekohal,
  • allergiline reaktsioon tuimastusainele,
  • verejooks või põletik biopsia piirkonnas.

Kodune enesehooldus

  • Jätke plaaster torkekohale järgmise päevani.
  • Protseduuri teostamise päeval ärge minge sauna või vanni.
  • Vältige füüsilist aktiivsust (sportimine, raskuste tõstmine jne).
  • Valu korral eelistage paratsetamooli sisaldavaid ravimeid.
  • Valu aitab leevendada ka külmakott, mis asetage rinnale riidesse või käterätti mähitult korraga umbes 10 minutiks.

Uuringutulemused

Uuringu läbi viinud radioloog sisestab protseduuri käigu patsiendi elektroonilisse haigusloosse. Histoloogia labori vastus saabub 8−10 tööpäeva jooksul ning tulemuse saate teada oma raviarstilt.

 

Koostaja: radioloogiatehnik Karine Tiik
2017

Käesolev infomaterjal annab Teile teavet südameoperatsiooniks vajaliku ettevalmistuse, operatsioonijärgse hoolduse ja taastumise kohta. Võimalikult hea tulemuse saavutamiseks vajame Teie ja personali vahelist head koostööd koos Teie-poolse osalemisega enesehoolduses.

Operatsiooniks ettevalmistus kodus

  • Külastage hambaarsti. Enne südameoperatsiooni laske hambaid kontrollida, vajadusel neid parandada ja katkised hambajuured eemaldada.
  • Operatsioonile tulles ei tohi olla külmetushaigusi, krooniliste haiguste ägenemist, nahapõletikke ja menstruatsiooni.
  • Suitsetamisest on soovitav loobuda vähemalt kaks nädalat enne operatsiooni. Operatsioonijärgne taastumine on parem, kui Te ei suitseta ka pärast operatsiooni.
  • Põletikuvastaste ravimite võtmine lõpetage vastavalt arsti korraldusele.
  • Operatsiooni piirkonnast ihukarvu ärge raseerige, seda teeb õde operatsioonipäeva hommikul spetsiaalse karvalõikuriga. Väikseimgi nahakahjustus võib olla takistuseks operatsiooni toimumises.
  • Eemaldage sõrmeküüntelt lakk.
  • Haiglasse tulles olge hommikul söömata ja joomata 6 tundi. Ravimid võtke ühe klaasi veega. Suhkruhaiguse puhul sööge hommikul ja võtke ravimid tavalise skeemi järgi.
  • Haiglas olles on Teil võimalus külastada II korrusel asuvat sööklat ja kohvikut ning I korrusel asuvat R-kioskit.
  • Haiglas ei tohi tarvitada alkoholi ega suitsetada.
  • Kliinikumis on voodipäevatasu 2.50 EUR. Tasu tuleb maksta maksimaalselt 10 haiglaravil oldud päeva eest.

Haiglasse tulek

Haiglasse võtke kaasa:

  • oma igapäevaselt tarvitatavad ravimid originaalpakendis;
  • perearsti või erialaarsti saatekiri;
  • eelnevate uuringute andmed ja väljavõte varasemast haigusloost;
  • pass või ID-kaart;
  • isiklikud hügieenitarbed;
  • toasussid;
  • soovi korral pidžaama või hommikumantel;
  • vajaminevad abivahendid (nt kuuldeaparaat).

Haiglasse palume mitte kaasa võtta suurt rahasummat ega väärisesemeid. Haiglasse tulles pöörduge esmalt registratuuri L. Puusepa 8 esimesel korrusel (N. Lunini tänava poolne sissepääs). Seejärel suunatakse Teid kardiokirurgia osakonda, mis asub J-korpuse III korrusel.

Kui Teil tekib küsimusi või Te ei saa mingil põhjusel määratud kuupäeval haiglasse tulla, siis helistage telefonil 7318 432 (arstide tuba) või 7318 433 (valveõde).

Info omastele

Omaksed saavad Teiega kontakti Teie mobiiltelefonil või soovitavalt pärast lõunat osakonna valveõe telefonil 7318 433. Pärast operatsiooni saavad omaksed Teie seisundi kohta informatsiooni intensiivravi telefonil 7318434.

Soovitav on omaste seast valida kontaktisik, kes vahendab informatsiooni haigla ja omaste/sõprade vahel.

Patsientide külastamiseks on soovitatav ajavahemik tööpäevadel kell 14.00-19.00, puhkepäeviti 10.00-17.00. Külastajatel palume üleriided jätta garderoobi. 

Kui patsient viibib intensiivravi palatis:

  • leppige külastamine eelnevalt kokku valvepersonaliga (7318 434);
  • palume mitte rääkida mobiiltelefoniga, sest telefoniside võib häirida meditsiiniliste seadmete tööd;
  • palume lilli mitte tuua.

Operatsioonieelsel päeval

  • Osakonda saabudes palutakse Teil täita ja allkirjastada mõned dokumendid (operatsiooniks nõusoleku leht, anesteesiaeelne küsitlusleht).
  • Teile tehakse vajalikud operatsioonieelsed uuringud (vereanalüüsid, EKG, vererõhu mõõtmine jms).
  • Raviarst selgitab Teile operatsiooniga seonduvat.
  • Narkoosiarst räägib Teiega eelseisvast narkoosist, operatsioonist ja selle järgsest perioodist intensiivravis.
  • Ravivõimleja (füsioterapeut) õpetab Teile tõhusaid hingamis- ja köhimisharjutusi ning istuma tõusmist. See kõik on vajalik Teie tervise taastumiseks.
  • Süüa ja juua võite nagu tavaliselt.
  • Kui Te olete suitsetaja, soovitame suitsetamisest kohe loobuda.
  • Selleks et kõht korralikult läbi käiks, antakse Teile enne lõunat kõhulahtistit. Kui õhtuks ei ole kõht läbi käinud, siis tehakse klistiir.
  • Pärast lõunat pannakse kirja ja hoiustatakse Teie isiklikud asjad. Dokumendid, raha ja väärtasjad pannakse šeifi. Isiklikud asjad pannakse operatsioonipäeva hommikul spetsiaalsesse kappi. Kõik need asjad saate tagasi pärast operatsiooni.
  • Õhtul umbes kella 20–21 paiku käige duši all ja peske kogu keha (ka juuksed). Selleks antakse Teile spetsiaalne antimikroobne seep.
  • Pärast duši all käimist antakse Teile unerohtu. Kui siiski und ei tule, küsige lisa, sest piisav puhkus enne operatsiooni on tähtis.

Operatsioonipäeva hommikul

  • Operatsioonipäeva hommikul äratab Teid õde kell 6.45.
  • Käige duši all ja peske end Teile antud spetsiaalse antimikroobse seebiga. Pead ei pea pesema.
  • Peske hambad. Samuti peske eemaldatavad hambaproteesid ja asetage spetsiaalsesse proteesikarpi.
  • Eemaldage kõik ehted ja ärge kasutage kosmeetikat.
  • Hommikul ei ole lubatud süüa, juua, närimiskummi närida ega suitsetada. See on vajalik narkoositüsistuste vältimiseks.
  • Hommikused ravimid annab õde Teile väikese lonksu veega.
  • Soovitame mobiiltelefoni välja lülitada ja panna isiklike asjade kotti. Mobiiltelefoni võite uuesti kasutada, kui Te tulete intensiivravist tagasi osakonda.
  • Teid sõidutatakse raamiga protseduuride tuppa, kus raseeritakse ja pestakse operatsioonipiirkond. Edasi viiakse Teid operatsioonituppa.

Operatsioonijärgne periood intensiivravi palatis

  • Operatsiooni ajal ja vahetult pärast seda hingab Teie eest hingamisaparaat, kuna narkoosiainete tõttu ei jõua Te veel ise hingata. Juhitaval hingamisel olles ei saa Te rääkida. Personali esitatud küsimustele vastake noogutades või pead raputades. Õde on kogu aeg Teie läheduses. Hingamisaparaat võetakse ära, kui olete piisavalt ärkvel ja suudate ise hingata. Ärkamisaeg on individuaalne, selleks võib aega kuluda mõnest tunnist kuni ööpäevani.
  • Intensiivravi personal jälgib pidevalt Teie vererõhku, pulssi, kehatemperatuuri.
  • Umbes 2-3 tundi pärast hingamisaparaadist vabastamist aidatakse Teid istuma. Käsi ja jalgu võite voodis olles mõõdukalt liigutada. Soovitav on lamada külili asendis, asendit toestatakse patjadega ja see teeb lamamise mugavamaks. Kui tahate voodis asendit muuta, kutsuge vajadusel appi õde või hooldaja.
  • Erinevates kehaosades võite Te tunda valu. Valu leevendatakse valuvaigistitega, vajadusel küsige õelt valuvaigisteid juurde.
  • Esialgu manustatakse ravimeid otse veeni. Kui seisund paraneb, saate ravimeid võtta juba suu kaudu.
  • Operatsioonijärgselt võib esineda narkoosist ja valuvaigistitest põhjustatud iiveldust. See on normaalne ja ravitav.
  • Operatsioonijärgselt võib esineda ka väsimust ja nõrkustunnet, mis mööduvad paranemisel.
  • Operatsiooni ajal ja selle järgselt koguneb osa vereringes olevast vedelikust kudedesse. Seetõttu võivad silmaalused ja sõrmed turses olla. Vedeliku ülemäärase kogunemise tõttu saate vedelikku väljaajavaid ravimeid.
  • Janutunne pärast operatsiooni on paratamatu. Sööma võite hakata kohe, kui tekib isu.
  • Pärast hingamisaparaadist vabastamist tehakse Teile auru. Aur niisutab kopsusid ja aitab selle tulemusel röga paremini välja köhida, ennetades kopsupõletikku. Tüsistuste vältimisele aitab kaasa regulaarne hingamisharjutuste sooritamine (mullide puhumine veega täidetud pudelisse).
  • Intensiivravi palatis esineb masinate ja aparatuuri müra, mis võivad Teie und häirida. Vajadusel küsige unerohtu.
  • Intensiivravi palatis ei ole Te kunagi üksinda. Personal on alati Teie lähedal ja arst on osakonnas ööpäevaringselt.

Operatsioonijärgne periood üldpalatis

Operatsioonijärgne taastumine jätkub üldpalatis.

  • Operatsioonijärgsel perioodil võib tõusta kehatemperatuur. See võib olla tingitud haavast ning see langeb vähehaaval.
  • Üldpalatis olles jälgitakse Teie uriini kogust ja seedetegevust. Seedetegevus on tavaliselt aeglustunud, seda kergendatakse vajadusel kõhulahtistitega.
  • Üldpalatis jälgitakse ka Teie kehakaalu, et hinnata jääkvedeliku esinemist kudedes. Kaalu jälgitakse niikaua, kui olete saavutanud operatsioonile eelneva kaalu.
  • Vererõhku ja pulssi jälgitakse pidevalt, kuna operatsioonijärgselt võib tekkida rütmihäireid.
  • Üldpalatis võetakse Teilt vereanalüüse, tehakse haavasidumisi, tehakse EKG ning vajadusel röntgen kopsudest.
  • Süüa võite tavalist toitu. Enamasti on söögiisu alguses langenud.
  • Operatsioonijärgne väsimus on normaalne ja kaob vähehaaval.
  • Duši alla võite minna kohe kui haavad on paranenud, kuid enne konsulteerige õega. Haava võib pesta voolava veega. Vältida tuleb haava hõõrumist ja pesemist seebiga.
  • Valu võib esineda igal pool kehas. Vajadusel küsige õelt valuvaigistit.
  • Üldpalatis tuleb jätkata hingamisharjutustega ja aurude tegemisega, et vältida kopsupõletikku.

Paranemine kodus

Enne haiglast lahkumist vestleb raviarst Teiega kodusest ravimite võtmisest, taastumisest ja järelkontrollist. Paranemine südame-operatsioonist kestab mitu kuud, lõpliku hinnangu operatsiooni tulemusele saab anda alles aasta möödumisel. Südameoperatsiooni läbimine ei tähenda loobumist aktiivsest elust, pigem vastupidi. Paljud inimesed võivad elada aktiivsemat ja täisväärtuslikumat  elu kui vahetult enne operatsiooni. Rinnaku luustumine võtab aega umbes 3 kuud, mille tõttu tuleb sel ajavahemikul vältida tõstmist, kandmist jne. Sellel perioodil võib esineda väsimust, ärritust, rahulolematust, samuti unehäireid. Sel juhul võib aidata lõõgastumine. Operatsioonijärgne taastumine on individuaalne, jälgida tuleb enesetunnet ja sellest tulenevalt ka käituda. Kui kodus tekib palavik, tuleb pöörduda kohe perearsti poole.

Liikumine

Regulaarse liikumisega parandate südame jõudlust, hingamis- ja vereringeelundite tegevust, kosute hingeliselt, suhtlete seejuures teiste inimestega. Koju jõudes on esimese kolme kuu jooksul parim liikumisviis jalutamine, võimaluse korral kuni 3 korda päevas. Rahulikult jalutades pikendage hea enesetunde korral liikumise kestust järk-järgult. Kolme kuu möödudes, pärast rinnaku luustumist võib lisada füüsilist koormust vastavalt enesetundele.

NB! Liikumiskoormus on sobiv, kui saate mõnusa sooja tunde. Kerge hingeldamine ja higistamine on lubatud.

Liikumisharjutusi pole soovitav teha väsinuna, haigena või halva enesetundega. Halva ilmaga võib teha kergeid võimlemisharjutusi toas. Pärast liikumisharjutusi on soovitatav puhata, lõunane uinak on igal juhul vajalik!

Toitumine

Tervislik ja regulaarne toitumine on parim viis taastada oma tervist. Tarvitage võimalikult vähe rasva ja soola, rohkem tarbige taimset toitu, marju, juurvilju ja puuvilju, rukkileiba ning mitmesuguseid putrusid.

Saun

Need, kes enne operatsiooni olid harjunud saunas käima, võivad sinna minna ka pärast koju jõudmist, kuid meeles tuleb pidada, et kiire kuuma ja külma vaheldumine tõstab vererõhku ja koormab südant. Seega -  kasutage pärast leili leiget või jahedat dušši.

Autosõit, reisimine

Hea enesetunde korral võib alustada autosõiduga 1-2 kuu möödumisel südameoperatsioonist. Esimesel aastal ei soovitata reisida suvekuudel lõunasse, kuna kõrged temperatuurid põhjustavad lisakoormust südamele.

Tubakas, alkohol

Suitsetamine on südamehaiguste peamine riskifaktor, sellest hoidumine on täielikult Teie enda kätes. Suitsetamisest loobumise nõustamiseks saate pöörduda Kliinikumis:

  • L. Puusepa 1a Südamehaiguste ennetamise kabinetti (eelregistreerimine tel: 731 9359) või
  • Riia mnt 167 Kopsukliiniku suitsetamisest loobumise nõustamise kabinetti (eelregistreerimine tel: 731 8911, 731 8939).

Alkoholi tagasihoidlik tarbimine (tervisenaps) ei ole ohtlik. Alkoholi liigtarbimine ja narkootiliste ainete kasutamine on kahjulik ja ohtlik, kuna halvendab südamelihase jõudlust. Pohmeluse perioodil tekib sageli ohtlikke rütmihäireid.

Suguelu

Suguelu on lubatud. Operatsioonijärgselt tuleb selles osa olla mõõdukas, meeles pidades, et tähtsaim on vastastikune armastus, austus ja hellus. Võimalik seksuaalhuvi langus on mööduv nähtus ja tervenedes olukord taastub.

Töö

Tööleasumise aeg sõltub tervenemise kiirusest ja töötingimustest. Enamasti pöörduvad südameoperatsioonil viibinud patsiendid pärast taastusperioodi tagasi endisesse töökohta.

 

TÜK südamekliinik

Kardiokirurgia osakond

Puusepa 8, Tartu

III korrus, J-korpus

Arstide tuba    7318 432

Valveõed        7318 433

Intensiivravi    7318 434

 

Koostatud TÜK südamekliinikus
2012

Sünnituse induktsiooniks nimetatakse sünnituse esilekutsumist väliste tegurite toimel enne sünnitustegevuse loomulikku algust. Kõige sagedasemad sünnituse induktsiooni põhjused on:

  • ülekandlus,
  • loote üsasisene kasvupeetus,
  • ema haigused (diabeet, kõrgvererõhutõbi, rasedusmürgistus, reesusimmunisatsioon jt),
  • sünnituseelne lootevee puhkemine.

Induktsiooni meetodid

Induktsiooni meetodid jagatakse mehaanilisteks ja medikamentoosseteks. Mehaanilistest meetoditest on enamlevinud amniotoomia, medikamentoossete meetodite puhul kasutatakse prostaglandiinide või oksütotsiini manustamist. Sobiva induktsiooni meetodi valiku otsustab raviarst.

Amniotoomia  ehk looteveepõie avamine teostatakse günekoloogilise läbivaatuse käigus, samaaegselt jälgitakse loote kardiogrammi. Looteveepõis avatakse terava otsaga instrumendiga. Protseduur on täiesti valutu ning selle järgselt oodatakse tavaliselt 1-2 tundi sünnitustegevuse väljakujunemist. Mehaanilise meetodi kasutamise eelduseks on teatud emakakaela „küpsuse“ olemasolu – see tähendab, et emakakael peab olema avatud vähemalt 3 cm.

Oksütotsiin on ajuripatsi tagasagara hormoon, mis füsioloogiliselt põhjustab emaka kokkutõmbeid ja käivitab sünnitustegevuse. Sünnituse induktsioonil kasutatakse oksütotsiini sünteetilist analoogi. Oksütotsiini manustatakse ainult veenisiseselt.

Misoprostool on sünteetiline prostaglandiin E1 analoog, mida manustatakse tableti vormis suukaudselt, keele alla või tuppe. Misoprostool tekitab muutusi emakakaelas ning kutsub esile emaka kokkutõmbeid ja seeläbi käivitab sünnitustegevuse.

Nii oksütotsiini kui misoprostooli manustamise korral jälgitakse sünnitustegevuse teket, teatud aja tagant tehakse loote kardiogramme, millel on näha ka emaka kokkutõmbed. Vajadusel tehakse ka vaginaalne läbivaatus emakakaela seisundi hindamiseks.

Võimalikud tüsistused

Sünnitus ei pruugi alata vaatamata korduvatele induktsioonidele.

Liiga tugeva reaktsiooni korral ravimile võivad tekkida üleliia sagedad emaka kokkutõmbed. Sel juhul on vaja vähendada ravimi manustamise kiirust või manustada emaka kokkutõmbeid vähendavaid ravimeid, et vältida emaka ruptuuri ohtu.

Misoprostooli manustamise kõrvaltoimena võivad vahel tekkida kehatemperatuuri tõus ja külmavärinad, mis mööduvad iseenesest.

 

Koostaja: dr. Fred Kirss

Kurgumandlid paiknevad suuneelus mõlemapoolselt kurgukaarte vahel. Kurgumandlite eemaldamise operatsioon teostatakse üldnarkoosis või kohaliku tuimastusega, mis lepitakse kokku arsti vastuvõtu käigus. Üldnarkoosi korral peab eelnevalt olema söömata ja joomata 6 tundi. Kohaliku tuimastuse puhul konsulteerige söömise ja joomise osas oma raviarstiga.

Haiglas viibimise aeg pärast operatsiooni on tavaliselt 24 tundi.

Näidustused kurgumandlite eemaldamiseks

  • Korduv äge või krooniline kurgumandlipõletik;
  • kroonilisest kurgumandlite põletikust tingitud teiste elundite (süda, neerud, liigesed) kahjustused;
  • kurgumandlite hüpertroofiast ehk liigsest suurenemisest tingitud norskamine ja unelämbustõbi nii lastel kui täiskasvanutel.

Operatsioonijärgne periood

Pärast üldnarkoosis operatsiooni viiakse Teid mõneks tunniks ärkamispalatisse, seejärel osakonna palatisse. Kohaliku tuimastusega teostatud operatsiooni korral viiakse Teid koheselt osakonna palatisse. Oluline on voodirahu ja säästlik režiim. Valu korral teavitage koheselt õde.

Operatsioonijärgselt võib esineda süljes verd. Verist sülge ärge alla neelake, vaid lükake keelega välja Teile antud paberitele või neerukaussi. Vere allaneelamisel ei saa osakonna personal hinnata Teie verejooksu suurust ning samuti võib tekitada see iiveldust ja oksendamist.

Kui verd süljes enam ei esine, lubatakse paari tunni möödudes juua külma jooki ja süüa jäätist või jogurtit.

Lahkumine haiglaravilt

Haiglast lahkudest antakse Teile vajadusel kaasa töövõimetusleht või lapsele vabastus koolist/lasteaiast. Töövõimetusleht vormistatakse kuni kaheksaks haiguspäevaks, edasi pikendab lehte perearst.

Kodune enesehooldus

Mandlihaavale moodustub operatsioonijärgselt algselt valkjas, hiljem kollakas katt,  mis võib ajutiselt põhjustada ka halba hingeõhku. Katud irduvad ise, tavaliselt 10−14.ndal päeval pärast operatsiooni.

Kattude esinemise ajal ärge kuristage, loputage ega desinfitseerige kurku. Hambaid peske operatsioonijärgsel hommikul ettevaatlikult, vältides haava vigastamist. Operatsioonijärgsetel päevadel liikuge ja rääkige vastavalt enesetundele, verejooksu oht haavast püsib kaks nädalat ja seda võib suurendada füüsiline pingutus. Teisel operatsioonijärgsel nädalal esineb sageli kiirguvat kõrvavalu. Selle leevendamiseks kasutage valuvaigistina paratsetamooli.

Valutustamine

Mandlioperatsiooni järgne valu esineb tavaliselt kuni 2 nädalat. Ärge kannatage valu! Kasutage valuvaigistina paratsetamooli (soovitavalt lahustuva tabletina, lastel siirupi või küünaldena), kuna see ei tõsta veritsuse riski. Tugevamaid valuvaigisteid määrab Teile vajadusel raviarst/perearst. Vältima peaks teatud mittesteroidsete  põletikuvastaste  ravimite (aspiriin, ibuprofeen, diklofenak) võtmist, kuna need soodustavad veritsuse teket.

Kui Te tarvitate verevedeldajad (Marevan, Plavix, aspiriin), konsulteerige nende ravimite tarvitamise osas kindlasti perearstiga. Kui Teil esineb kõrget vererõhku, hoolitsege selle eest, et ei ununeks võtmata igapäevased ravimid.

Toit

Esimesel kahel operatsioonijärgsel päeval peab toit olema vedel ja jahe (jogurt, jäätis, puljong, kissell, püreesupp, keefir, hapukoor), edaspidi kahe nädala jooksul pehme ja leige (juurvilja püreed, püreestatud liha, pudrud). Nädala möödudes võib järk-järgult üle minna tavapärasele toidule. Vältige esimestel nädalatel kuiva ja purulist toitu, kuna haava pinnale sattudes ei eemaldu see kergelt. Samuti ei tohiks süüa klaaskomme ja juua gaseeritud/hapusid jooke. Hoiduge alkohoolsetest jookidest.

Taastumise seisukohalt on tähtis piisav vedeliku tarbimine. Hoidke suu niiske, et ennetada põletiku ja kurguvalu teket. Et söömine oleks valutu, soovitame valuvaigistit võtta võimalusel 30 minutit enne sööki (mitte ületada raviminfol märgitud lubatud ööpäevast annust!).

NB! Kahe nädala jooksul pärast operatsiooni esineb verejooksu oht mandlihaavadest!  Seetõttu vältige või piirake sellel ajal:

  • füüsilist koormust (raskuste tõstmine, ettepoole kummardumine);
  • saunas, vannis ja solaariumis käimist, päevitamist, taastusraviprotseduure, lennureise, pikemaid sõite autoga.

Duši all käies peab vesi olema jahedamapoolne.

NB!

  • Kui märkate süljes verd, heitke rahulikult voodisse, asetage kaelale külma (nt külmakott, mis on lina või käteräti sisse mähitud) ja püüdke verd mitte alla neelata. Kui veritsus kurgust ei taandu paari tunni jooksul või muutub intensiivsemaks, pöörduge lähimasse haiglasse või kutsuge kiirabi.
  • Kui veritsus kurgust on intensiivne algusest peale, pöörduge kohe lähimasse haiglasse või kutsuge kiirabi.

                                                  

Koostanud SA TÜK kõrvakliinik
11/2017                                                           

Transkraniaalne alalisvoolu stimulatsioon

Transkraniaalne alalisvoolu stimulatsioon (tDCS, ingl k transcranial direct current stimulation) on uus depressiooni ravimeetod, mis põhineb peaaju stimulatsioonil nõrga elektrilise vooluga.

Mitmed uuringud on tõestanud tDCS efektiivsust depressiooni ravis. Kuna erinevate ravimeetodite omavaheline kombineerimine võib parandada ravitulemusi, siis kombineeritakse tDCS sageli teiste ravimeetoditega, näiteks antidepressantide ja psühhoteraapiaga. tDCS lõppemisel soovitatakse tavaliselt jätkata edasist ravi mõne muu ravimeetodiga või tDCS-ga nn püsiravina. See on oluline depressiooniravi efektiivsuse hoidmiseks. tDCS ravi puhul on oluline järgida selle järjepidevust, kuna raviefekt tekib järjepidevate stimulatsioonide järgselt.

tDCS protseduur ja selleks valmistumine

Protseduur teostatakse patsiendi ärkvel olles ‒ see ei põhjusta teadvusekadu ning selle teostamiseks ei ole vajalik anesteesia. Tavaliselt kestab üks stimulatsiooniprotseduur umbes 30 minutit.

tDCS teostatakse üldjuhul ravikuurina, 2‒3 nädala vältel tehakse 5 protseduuri nädalas. Vajadusel saab jätkata ravi nn püsiravina, sel juhul teostatakse näiteks üks protseduur nädalas või üle nädala. Ravi kestus ja edasine püsiravi vajadus hinnatakse individuaalselt sõltuvalt patsiendi kliinilistest iseärasustest ja ravi efektiivsusest.

tDCS on mitmete uuringute kinnitusel väga ohutu ravimeetod. Stimulatsiooniprotseduuri viib läbi eriõppega õde ning arsti kohalolek ei ole vajalik. Protseduur on valutu ja ei põhjusta tõsiseid kõrvaltoimeid.

NB! tDCS ei sobi patsiendile, kellele on paigaldatud peapiirkonda metallist võõrkeha, v.a hambaimplantaadid.

Enne tDCS ravi hindab psühhiaater Teie sobivust antud ravimeetodiks ja selgitab ravi olemust. Ravi lõppedes hindab psühhiaater selle efektiivsust ning arutab Teiega koos läbi edasise raviplaani.

Protseduurile tulles varuge ~45 minutit, 30 minutit kulub stimulatsioonile ja ülejäänud aeg ettevalmistumiseks ning ravijärgseks vestluseks. Enne ravisessiooni võtke ära prillid, peapiirkonnast ehted ja juukseklambrid jm metallist esemed. Ärge kasutage enne ravi juukselakki, -geeli ega muid määrdeid peapiirkonnas.

Stimulatsiooniks paigaldatakse Teie peanahale kaks elektroodi, mis on mähitud käsna sisse. Enamasti pannakse pähe spetsiaalne müts, mis tagab protseduuri mugavuse ja sujuva kulgemise. Kuna kasutavad käsnad tehakse eelnevalt parema elektrilise juhtimise tarbeks märjaks, siis muutuvad peanahk ja juuksed niiskeks.

tDCS seadme käivitamisel kulgeb nõrk elektrivool peanahale paigaldatud elektroodide vahel ning mõjutab peaaju neuronaalset aktiivsust. Ravi on valutu, ei põhjusta teadvusehäiret ning stimulatsiooni ajal on võimalik vestelda, sooritada psühholoogilisi uuringuid, teste ja ülesandeid, lugeda raamatut, vaadata TV-d jmt.

tDCS eeldatav kasu ja kaasnevad riskid

tDCS oodatud kasuks on kiire ja tõhus depressiooninähtude leevendamine. tDCS-ga ei kaasne ohtu sõltuvuse ega nn ärajäämanähtude tekkeks. tDCS võiks olla eriti sobilik neile patsientidele, kelle puhul senine antidepressiivne ravi on jäänud väheefektiivseks, kelle puhul ei ole ravimite kasutamine soovitatav (nt rasedad, vastsünnitanud) või kes kõrvaltoimete tõttu ei talu antidepressiivseid ravimeid.

tDCS puhul ei esine tõsiseid kõrvalnähte. Võite tunda mõningast surinat elektroodide all stimulatsiooni ajal, kuid see tunne kaob kiirelt ravi lõppemisel. Üksikud patsiendid on täheldanud naha punetust elektroodi all, kerget väsimust või peavalu ravisessiooni järgselt.

 

Koostanud: SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla psühhiaatriakliinik

Uriinipidamise häireid on mitmesuguseid, neist sagedamini esinevad pingutus- ja sunduriinipidamatus.

Pingutusuriinipidamatus on tahtmatu uriini leke pingutusel (hüppamisel, jooksmisel jne) tingituna madalast kusitisisesest rõhust, vaagna sidekoe ja lihaste nõrkusest. Kergemate vormide korral võib abi saada spetsiaalsetest võimlemisharjutustest või ravimitest. 

Sunduriinipidamatuse puhul on viga kusepõie täitumise kontrollis. Põie ärritatavus on tõusnud ja urineerimisrefleksi tagasihoidmine on halvenenud.

Uriinipidamatuse kirurgiline ravi lingumeetodil on näidustatud juhul, kui on tegemist pingutus- või segatüüpi uriinipidamatusega. Viimase puhul esinevad korraga mõlemad haigusvormid.

Protseduuriks ettevalmistus

Operatsioonipäeval peate olema söömata-joomata vähemalt 6 tundi, ei tohi suitsetada ega närida närimiskummi, et vältida narkoosi ajal oksendamist ja happelise maosisu sattumist kopsudesse.

Operatsiooni saab teha ka kohaliku tuimestusega. Operatsiooni kestvus on u. 15-30 minutit.

Protseduuri kulg

Uriinipidamatuse operatsiooni eesmärgiks on kusiti-põie ühenduse toestamine, et kusiti ei avaneks füüsilise pingutuse ajal.

Lingumeetodi puhul kasutatakse toestuseks spetsiaalsest materjalist lingu, mis asetatakse tupe kaudu kusiti alla. Lingu otsad tuuakse välja spetsiaalse nõelaga kubeme piirkonnas. Eelnevalt tehakse sinna kaks 0,5 cm pikkust nahalõiget, mis hiljem suletakse. Niidid eemaldatakse ambulatoorselt 5. päeval pärast operatsiooni.

Protseduurijärgne periood

Olenevalt Teie tervislikust seisundist lubatakse koju samal või järgmisel päeval.

Võimalikud tüsistused ja ohud

Tüsistustena esineb põie vigastus üliharva, urineerimishäireid 2-3%, verejookse 0,5%, hilisemalt verevalumeid 1,5%, süvaveenide tromboosi 0,7%, haavinfektsiooni 0,1% juhtudest.

Lingumeetod on muudest operatsioonidest vähem traumeerivam. Meetodi efektiivsus on kõrge - kuni 90%-l patsientidest kaovad uriinipidamatuse kaebused.

Kodune enesehooldus

Kahe nädala jooksul pärast operatsiooni tuleb vältida raskuste tõstmist (üle 5 kg). Kui teete füüsiliselt kerget tööd, võite tööle minna järgmisel päeval pärast haiglast koju minekut. Vajadusel väljastatakse Teile töövõimetusleht. Günekoloogilisele kontrollile tuleb minna ühe kuu möödumisel operatsioonist.

Kindlasti pöörduge arsti poole, kui operatsiooni järgselt tekib:

  • temperatuuri tõus üle 37.5 C,
  • tugev valu kõhus,
  • verejooks tupest,
  • urineerimishäired.

Koostajad: dr. Ülle Kadastik ja dr. Kristiina Rull

Rohkem kui pooltel üle 50-aastastest naistest esineb mingil määral vaagnaelundite prolapsi ehk allavajet. 80. eluaastaks on 13−19% naistest pidanud läbi tegema allavaje operatsiooni. Korduvate operatsioonide vajadus tekib kuni 25% naistest (allavaje taasteke, tüsistused).

Vaagnapõhja moodustavad vaagnapõhjaelundid (kusiti, tupp ja pärasool) ja lihased ning neid ühendav ja vaagnaluudele kinnitav sidekude. Vaagnapõhjalihaste ja sidekoe ülesandeks on tagada normaalne urineerimine, roojamine ja suguelu ning olla toeks kõhuõõne organitele (põis, emakas, sooled). Allavaje korral on need elundid oma õigelt kohalt alla vajunud, mille tulemusena häirub nende normaalne tegevus.

Vaagnaelundite allavajet soodustab:

  • vanus (vananedes lihastoonus väheneb ja sidekude kaotab oma elastsuse), naissuguhormoonide langus;
  • rasedus ja sünnitusega kaasnev vaagnapõhja trauma;
  • vaagnapõhjale survet avaldavad günekoloogilised kasvajad;
  • günekoloogilised operatsioonid (emaka eemaldamine);
  • geneetiline eelsoodumus (sidekoenõrkus);
  • haigused (sidekoehaigused, suhkrutõbi, neuroloogilised haigused, kroonilised haigused, millega kaasneb pidev surve vaagnapõhjale nt krooniline köha, kõhukinnisus, rasvumine);
  • suurte raskuste regulaarne tõstmine (surve vaagnapõhjaorganitele).

Alaavajega võivad kaasneda raskus- või survetunne alakõhus ja tupes, alakõhu ja/või seljavalu, häired urineerimisel (sagenenud urineerimine, pakitsustunne, põis ei tühjene korralikult), soole tühjendamise häired (kõhukinnisus, raskendatud roojamine), tahtmatu uriinileke, gaaside ja rooja pidamatus, ebamugav ja valulik suguelu.

Allavaje variandid

Kusiti allavaje − tingitud kusitit hoidva sidekoe ja sidemete lõtvusest. Põhjustab uriinileket pingutusel või teatud asendites (kummardamisel, püsti tõusmisel, pärast urineerimise lõpetamist).

Põie allavaje − enamasti tingitud tupe eesseina allavajest või kahjustusest, kuid võib kaasneda ka tupe tagaseina allavaje korral. Tekivad häired urineerimisel ja kusepõie tühjendamisel.

Soolte allavaje − põhjuseks tupe tagaseina allavaje või kahjustus, mille tagajärjel kaotavad sooled oma õige asendi. Tekivad häired soole tühjendamisel ning gaaside- ja roojapidamatus.

Emaka allavaje − emakat hoidvate sidemete nõrgenemisel hakkab emakas allapoole vajuma ja võib väljuda tupepilust. See põhjustab ebamugavust, valu ja häirib suguelu.

Tupeköndi allavaje − tupeseinte allavaje eelnevalt eemaldatud emaka korral. Sellega kaasneb põie ja soolte allavaje, mille tulemusena tekivad häired urineerimisel ja roojamisel.

Emakakaela pikenemine − kaasneb enamasti tupeseinte allavaje korral, kuid tegemist võib olla ka ainult emakakaela pikenemisega. Emakakael on tuntav tupe sissekäigus või väljub tupepilust. Põhjustab ebamugavus ja/või survetunnet tupes, häirib suguelu.

Kirurgiline ravi

Tupe allavajet korrigeeriv operatsioon on vajalik ainult kaebuste korral. Haiglasse tuleku päeval kohtute Te naistearsti ja anestesioloogi ehk narkoosiarstiga, operatsioon toimub järgmisel päeval. Operatsioon teostatakse üld- või spinaalanesteesias, sobiv meetod otsustatakse koos narkoosiarstiga.

Operatsioonimeetod (tupe kaudu ehk vaginaalne või/ja laparoskoopililine) valitakse lähtuvalt allavaje tüübist ja Teie eelistusest.

Vaagnapõhja normaalse anatoomia taastamisel võib osutuda vajalikuks kasutada sünteetilist või bioloogilist võrku, mis kinnitatakse kõhuõõne poolt emakaelaköndi või tupeköndi külge või paigaldatakse tupe kaudu tupe limaskesta alla.

Operatsiooni eesmärgiks on taastada vaagnapõhja anatoomia, et parandada organite talitlust. Raviarst annab selgitusi sobiva operatsioonimeetodi kohta, Teie annate nõusoleku operatsiooni teostamiseks, olles eelnevalt teadlik ka kaasuvate tüsistuste võimalusest.

Operatsioonijärgne periood

Operatsiooni järgselt jälgitakse Teid olenevalt operatsiooni mahust kas günekoloogia osakonnas või intensiivravi palatis.

Operatsiooni järgselt paigaldatakse tuppe tampoon ja kusepõide kateeter, mis eemaldatakse järgmisel või ülejärgmisel päeval. Veenikanüül jäetakse veeni seniks kuni on vajalik manustada ravimeid: valuvaigistid, iivelduse- ja põletikuvastased ravimid.

Haiglaravi kestab tavaliselt 2−5 päeva, edasise ambulatoorse ravi perioodil on heaks paranemiseks oluline järgida režiimi. Režiimist räägib Teile raviarst (kas võib istuda, mida süüa, kuidas enda eest hoolitseda). Tavaliselt 1−2 kuu jooksul pärast operatsiooni tuleb vältida raskuste tõstmist (> 5 kg), loobuda suguelust ja pingutust nõudvatest tegevusest (võimlemine, punnestamine jt). Ei ole soovitatav käia vannis, vaid kasutada dušši või sauna (mitte viibida kuumal laval).

Normaalne on vereseguse vooluse eritumine tupest 1−3 nädala vältel. Arsti poole tuleb pöörduda, kui veritsus muutub rohkeks, eritub helepunast verd, tekib tugev valu või kehatemperatuuri tõus >37,5°C. Operatsiooni järgselt viibite Te haiguslehel olenevalt seisundist 3−6 nädalat.

Võimalikud tüsistused

Operatsiooniaegsed tüsistused:

  • suurem verekaotus operatsiooni ajal ja operatsiooni järgselt, mis võib vajada vereasendajate ja/või vere ülekannet;
  • harva esineb naaberorganite: kusepõie ja kusejuha (1,2−1,6%) ning soole (0,7%) vigastust.

Operatsioonijärgsed tüsistused:

  • vaatamata profülaktikale (tugisukad, vajadusel vere hüübimist vähendavad ravimid) võib harvadel juhtudel tekkida veenitromboos (veresoone ummistumine verehüübega);
  • võimalik on operatsioonihaava või seesmiste organite põletik, mis vajab pikemaajalist antibakteriaalset ravi.

Laparoskoopiliselt asetatavate võrkude korral võimalikud hilistüsistused:

  • võrgu erosioon soolde (2−3%,), krooniline valusündroom 2%, tupe allavaje kordumine 2−3%.

Tupevõrkude kasutamisel võivad tekkida hilistüsistused:

  • 12-17% võrgu erosioon tuppe, harvem kusepõide või pärasoolde; krooniline valu 2-16%; närvikahjustus; tupe kitsenemine; valulik suguelu; raskendatud urineerimine või roojamine; tupe allavaje kordumine 2-4%.

Operatsioonil kasutatavat sünteetilist võrku ei ole hiljem võimalik täielikult eemaldada, kuna võrk ühineb organismi kudedega kas osaliselt või täielikult.

Patsiendid, kes on läbinud allavaje tõttu korrigeeriva operatsiooni, peaksid edaspidi hoiduma üle 8−10 kg raskuste tõstmisest, samuti pingutust nõudvast tegevusest (suuremate objektide tirimine, lükkamine, jõusaal), vältimaks allavaje taasteket ja korduvat operatsiooni.

Head paranemist!

 

Koostajad: dr. Ülle Kadastik,  dr. Tiiu Hermlin  ja dr. Pille Soplepmann
04/2019

Veeniport ehk implanteeritud reservuaariga tsentraalveenikateeter on meditsiiniline seade, mis paigaldatakse naha alla, et tagada pikaajaline juurdepääs veresoonkonnale ravimite manustamiseks. Veeniporti kasutatakse:

  • pikaajalises kasvajavastases ravis,
  • veritsustõve ehk hemofiilia korral hüübimisfaktorite manustamisel,
  • pikaajalisel antibiootikumravil.

Veenipordil on titaanist kamber ja keskosas silikoonist membraan. Membraani all on kamber, mis on ühenduses kateetriga. Ühenduskoht on kaitstud kindlustava rõngaga.Membraani kaudu tehakse süstid ja võetakse vereanalüüsid.

Veenipordi kasutamine keemiaravi ajal

Paljud keemiaravi preparaadid on toksilised ja ärritavad veresooni. Kui manustada neid väikeste veresoonte kaudu, võivad tekkida veresoone põletikud ning ravimite ekstravasatsiooni (veeni ümbritsevasse koesse lekkimine) tulemusena kudede kärbumine. Veenipordi kasutamisel asub kateetri ots suures tsentraalveenis ja ravimite manustamisel veeniärritust ei teki.

Veenipordi paigaldamine

Veenipordi paigaldab kirurg enamasti kohaliku tuimastusega (lastel üldnarkoosis). Protseduur teostatakse operatsioonitoas ja kestab 30–60 minutit. Veenipordi kamber paigaldatakse tavaliselt rindkere ülemise osa nahaalusesse koesse. Kateetri üks ots paigaldatakse kambri külge ja teine ots ülemisse õõnesveeni.

Protseduuriks ettevalmistus kodus

  • Narkoositüsistuste vältimiseks ei tohi süüa alates protseduurile eelneva päeva õhtust. Joomata olge vähemalt 6 tundi enne protseduuri. Paikse tuimastusega korral, kui rahustite tarvitamine pole vajalik, on soovitav mitte süüa paar tundi enne protseduuri.
  • Teavitage raviarsti/kirurgi kõikidest ravimitest, mida tarvitate. Kui Te kasutate aspiriini (hjertemagnyli), plavixi, marevani, teavitab raviarst/kirurg Teid sellest, millal nende ravimite tarvitamine enne protseduuri lõpetada, et vähendada veritsuse ohtu protseduuri ajal ja selle järgselt.
  • Protseduuripäeva hommikul võtke väikese koguse veega vajalikud südame- ja vererõhuravimid (mitte võtta vett väljutavaid ravimeid ja vitamiine).
  • Kui Te põete suhkruhaigust, ärge süstige protseduuripäeva hommikul insuliini ega võtke teisi suhkruhaiguse ravimeid. Informeerige kirurgi varakult oma haigusest, protseduurile tulles võtke kaasa oma insuliin.
  • Kui kasutate inhalaatorit, võtke see kaasa.
  • Protseduuriaja määramisel saate kirurgilt küsimustiku. Täitke see kodus võimalikult täpselt ja võtke protseduurile tulles kaasa.
  • Protseduuripäeva hommikul käige duši all. Protseduurile tulles riietuge mugavalt.

Protseduuriks ettevalmistus haiglas

  • Kui on vajalik protseduuri piirkonnast karvade eemaldamine, tehakse seda vahetult enne protseduuri algust, varasem karvade eemaldamine tõstab haavapõletiku riski.
  • Protseduurile minekuks tuleb riietuda haigla pidžaamasse. Operatsioonituppa viiakse Teid lamades või ratastoolil. Operatsioonilaual lamate Te palja ülakehaga. Kirurg puhastab ja tuimastab protseduuri piirkonna ning seejärel paigaldab veenipordi ja pordi nõela. Operatsioonihaava sulgeb kirurg õmblustega ja katab steriilse sidemega.
  • Pärast protseduuri viiakse Teid röntgenisse ja tehakse röntgenülesvõte, et kontrollida pordi õiget asetust.

Veenipordi kasutamine

Veeniporti võib peale paigaldamist kohe kasutada. Peale veenipordi paigaldamist tuleb iga kord, kui on vajalik manustada ravimit või võtta vereanalüüs, paigaldada spetsiaalne pordinõel, mis eemaldatakse haiglast või protseduurilt lahkudes. Veenipordi nõel torgatakse läbi naha veenipordi sisse ja fikseeritakse plaastriga. Nõel võib pordi sees olla 7 päeva. Seitsme päeva möödudes on vaja nõel vahetada. Haiglast lahkudes pordinõel eemaldatakse, nõela torkekoht kaetakse steriilse plaastriga, mille võite eemaldada 24 tunni möödudes. Järgmise ravikuuri alguses paigaldatakse uus nõel.

Veenipordid on mõeldud pikaajaliseks kasutamiseks. Kasutamisaja määrab arst. Tüsistuste puudumisel on veenipordi kasutusaeg keskmiselt 3–5 aastat.

Enesehooldus

  • Haavasidet vahetage 24–48 tunni pärast (kui side on verine, võib seda vahetada ka varem). Sobiva suurusega steriilseid haavasidemeid saab osta apteegist. Haavaõmblused eemaldatakse 10–14 päeva pärast perearsti juures või järgmise ravikuuri ajal haiglas.
  • Pärast pordi paigaldust võib sellest piirkonnas esineda valu 24 tunni jooksul. Valu vastu kasutage apteegi käsimüügis olevaid valuvaigisteid (nt Ibuprofen).
  • Kui ravikuuri käigus tunnete süstimise või tilkinfusiooni ajal valu või ebamugavustunnet, siis andke sellest kohe õele teada.
  • Informeerige õde või raviarsti kui märkate veenipordi piirkonnas põletiku tunnuseid: valu, punetust, paistetust, eritist nõela torkekohast.
  • Hoidke veenipordi piirkonna nahk puhtana. Peske piirkonda voolava vee (nt duši) all, kuid ärge hõõruge harja ega nuustikuga. Võib käia vannis ja saunas, kuid ei ole soovitav viibida kuumas leiliruumis. Pärast pesemist kuivatage pordi piirkonna nahk õrnalt rätikuga tupsutades.
  • Et säilitada veenipordi õiget asendit, ei ole soovitav tõsta veenipordi poolset kätt õlast kõrgemale.
  • Veenipordiga ei soovitata harrastada spordialasid nagu ujumine (eriti „krooli“ stiil), golf, raskejõustik.
  • Teavitage alati tervishoiutöötajaid oma pordi olemasolust kui olete sattunud haiglasse või uuringutele.
  • Veeniport ei mõjuta magnetresonantstomograafia (MRT) ja kompuuter-tomograafia (KT) uuringut ning kontrastainet võib ja saab pordi kaudu manustada.
  • Kui veenipordi kaudu ei manustata ravimit regulaarselt, tuleb porti iga 6 nädala järel loputada. See aitab vältida pordi ummistumist ja tagab veenipordi pikema töökorras püsimise. Veenipordi loputamiseks pöörduge keemiaravi statsionaarsesse või ambulatoorsesse osakonda.

Võimalikud tüsistused

Pärast üldnarkoosi võib tekkida iiveldus. Sellel ajal eelistage vedelikke ja vedelat toitu, mida olete varem hästi talunud. Hea enesetunde korral minge protseduuri-järgsel päeval üle oma tavalisele toidule. Paigalduspiirkonda võib tekkida hematoom ehk verevalum.

 

Koostajad: hematoloogia-onkoloogia kliiniku õed Natalja Luppova ja Age Särg
2014

Tervise Arengu Instituudi poolt algatatud programmi „Kainem ja tervem Eesti“ eesmärk raviasutustes on pakkuda alkoholi liigtarvitamise varajase avastamise ja lühisekkumise teenust ning alkoholitarvitamise häire ravi teenust. Alkoholitarvitamise häire ravi on mõeldud inimestele, kes on sattunud alkoholi tõttu raskustesse. Siia alla kuuluvad nii liigtarvitamine, tsüklid ja tugev füüsiline sõltuvus, kui ka igapäevane alkoholi tarbimine (sh „tipsutamine”), mis segab tavapärast elu ja tegevust. Lisaks kainuse saavutamisele võib ravi eesmärk olla ka kontrolli saavutamine tarvitatavate koguste ja sageduse üle.

Programmiga liitumine

Kliinikumis tuleb nimetatud programmiga liitumiseks ja raviteenuste saamiseks registreeruda sõltuvushäirete õe vastuvõtule

Vastuvõtuaega broneerides palume mainida, et soovitakse saada teenuseid programmi "Kainem ja tervem Eesti" raames. Vastuvõtuaja tühistamiseks või muutmiseks helistada 731 8723 või töötaja numbril, kelle juurde on aeg broneeritud. Palume tühistada vastuvõtuaeg  esimesel võimalusel, kui selgub et ei saa kohale tulla.

Ravile tulekuks ei ole vajalik saatekiri. Teenust saavad nii ravikindlustatud kui ravikindlustuseta isikud alates 18. eluaastast. Teenus on tasuta (v.a. ravimid, mille eest tuleb ise maksta).

Raviprotsess kestab keskmiselt 6−12 kuud. Kui programmi ajal esineb tagasilangusi, soovitame siiski ravi jätkata.

Programmis pakutavad teenused

  • Vastuvõtt sõltuvushäirete õe ja psühhiaatriga
  • Vajadusel koostöö sotsiaaltöötaja ja psühholoogiga
  • Vajadusel päevaravi aasta jooksul maksimaalselt kaks korda
  • Vajadusel statsionaarne ravi

 Programmi nõuded

  • Patsient on kohustatud ilmuma ravimeeskonna liikme vastuvõtule vähemalt korra kuus, kui ei ole kokku lepitud teisiti.
  • Patsiendiga koos koostatakse raviplaan, millest patsient on kohustatud kinni pidama. Kokkuleppel patsiendiga saab raviplaani programmi jooksul muuta.
  • Ravimeeskonna liikme vastuvõtule tulles peab olema kaine, vajadusel kontrollitakse joovet alkomeetriga. Joobe esinemisel vastuvõttu ei toimu.

Programmi lõpetamine

  • Ravieesmärgid on saavutatud.
  • Individuaalse raviplaani mitte järgimisel, ravimeeskonna otsusel (patsient ei ilmu vastuvõtule, ei järgi raviskeemi või ilmub vastuvõtule alkoholijoobes).
  • Patsiendi omal soovil.

Programmi lõpetamisel on programmiga võimalik taas alustada 60 päeva möödumisel.

Mõistete seletus

  • Raviplaan – raviprotsessis individuaalsed planeeritud tegevused
  • Ravimeeskond – tervishoiuspetsialistidest koosnev meeskond, kuhu kuuluvad psühhiaatrid, vaimse tervise õed, psühholoogid ja sotsiaaltöötaja
  • Ravieesmärk – koos patsiendiga kokkulepitud eesmärk, mida soovitakse saavutada ravi käigus.

Koostatud: TÜK psühhiaatriakliinikus
2018

Kiiritusravi ehk radioteraapia on ioniseeriva kiirguse kasutamine pahaloomuliste kasvajate raviks. Hingamisega kohandatud kiiritusravi on sügava sissehingamise ja hinge kinni hoidmise meetod (deep inspiration breathhold, DIBH) kiiritusravi ajal, mida kasutatakse selliste kasvajate korral, kus inimese sisse ja välja hingamine põhjustab kiiritatava kasvaja liikumist (nt kopsu, maksa ja rinna pahaloomulised kasvajad).

Miks kasutatakse hingamisega kohandatud kiiritusravi?

Hingamisega kohandatud kiiritusravi aitab vähendada tervete kudede ja tähtsate organite kiirgusdoosi kiiritusravi protseduuri ajal. Protseduuri ajal hingatakse järgmise rütmiga: välja, sügavalt sisse, umbes 15 sekundit hoitakse hinge kinni ja siis hingatakse jälle välja. Tänu sellele meetodile Teie rindkere tõuseb, rinnanääre ning süda liiguvad teineteisest eemale võimaldades kiiritusravi läbi viia nii, et vähendatakse südame kiirgusdoosi – kiiritamine toimub hetkel, mil hoiate hinge kinni. Selline meetod aitab vältida hilisemaid võimalikke kiiritusravist põhjustatud südamehaiguseid.

Millal saab kasutada hingamisega kohandatud kiiritusravi?

Hingamisega kohandatud kiiritusravi teostamiseks peate suutma hoida hinge kinni ettenähtud aja jooksul (u 15 sek), kordama samasugust hingamisrütmi nii kiiritusravi eel tehtava kompuutertomograafia uuringu (KT) kui ka kõikide kiiritusravi protseduuride ajal. Kui Te ei suuda hingata ühtlases ja sobivas rütmis, siis kasutatakse tavalist ehk vabahingamisega kiiritusravi.

Hingamisega kohandatud kiiritusravi meetod KT-uuringu ajal

Enne kiiritusraviga alustamist suunatakse Teid KT-uuringule, et koostada isiklik kiiritusravi plaan. KT-uuringu käigus tehakse teist kaks ülesvõtet. Ühel ülesvõttel kasutatakse eelpool kirjeldatud DIBH meetodi hingamisrütmi. Teine ülesvõte tehakse tavahingamisel ning seda kasutatakse juhul, kui DIBH meetod Teile siiski ei sobi.

KT-uuringul antakse Teile spetsiaalsed prillid, mis näitavad, kuidas Teie rindkere liigub. Prillidega näete oranži tulpa, mille liikumine iseloomustab Teie hingamist. Roheline kast näitab, mis tasemel tuleks hinge kinni hoida (vt Pilt 1 ja 2). Enne KT-uuringu ülesvõtte tegemist õpetab radioloogiatehnik Teile vajalikku hingamisrütmi kuni olete sellega kohanenud. Radioloogiatehnikud jälgivad uuringu ajal pidevalt Teie hingamisrütmi ja vajadusel annavad Teile juhiseid oma hingamisrütmi korrigeerimiseks. Pärast KT-uuringut koostab arst Teile individuaalse raviplaani, valib meetodi ja raviseansside arvu.

 Hingamisega kiiritusravi1

Pilt 1. Teile prillidest nähtav vaade enne sisse hingamist. Oranži tulba liikumine näitab Teie hingamist.

Hingamisega kiiritusravi2

Pilt 2. Teile nähtav vaade, kui  olete sisse hinganud ja hoiate hinge kinni. Oranž tulp peab olema rohelise kasti sees.

 

Ettevalmistus kodus enne kiiritusravile tulekut

KT-uuringu ajal harjutatud hingamistehnikat kasutatakse võimalusel ka kiiritusravi protseduuride ajal. Ravi hõlbustamiseks saate teha kodus hingamisharjutusi:

  • lamage selili, sirutage käed üle pea;
  • hingake mõned korrad rahulikult sisse ja välja;
  • hingake välja, siis sügavalt sisse ja hoidke umbes 15 sekundit hinge kinni;
  • hingake mõned korrad rahulikult sisse ja välja;
  • hingake välja, siis sügavalt sisse ja hoidke umbes 15 sekundit hinge kinni.

Kiiritusravile tulek

Kiiritusravi kohta saate täpsemalt küsida esimesel korral kiiritusravile tulles oma raviarsti ja radioloogiatehniku käest. Üks raviseanss kestab igapäevaselt umbes 20 minutit.

Lisaküsimuste korral kontakteeruge raviarsti või radioloogiatehnikuga.

Telefoninumbrid

Kiiritusravi ruum B                      731 9845

Kiiritusravi ruum C                      731 9846

Valvearst                                 5331 9806

 

Koostaja: radio-ja onkoteraapia osakond
11/2018

Huule- ja suulaelõhe on diagnoositav ultraheliuuringu abil raseduse esimesel trimestril. Diagnoosi selgumisel suunavad günekoloogid pere sünnieelsele konsultatsioonile näo-ja lõualuudekirurgile.
Ka lapse sündides konsulteerib peresid lapse patoloogia ja edasise raviplaani suhtes esimese spetsialistina näo-ja lõualuudekirurg, edaspidi ka kõrva-nina-kurguarst, logopeed ja ortodont.


Spetsialistid

Tartu Ülikooli Kliinikum (Lõuna-Eesti piirkond)

  • näo- ja lõualuukirurg dr. Marianne Soots (ambulatoorsele vastuvõtule saab registreerida TÜK etteregistreerimiskeskuse kaudu, vajalik saatekiri).
  • kõrva-nina-kurguarst dr. Linda Sõber, audioloog dr Katrin Kruustük
  • logopeed Lagle Lehes
  • ortodont dr. Triin Jagomägi

Põhja-Eesti Regionaalhaigla (Põhja-Eesti piirkond)

  • näo-lõualuukirurg dr. Airi Sokk-Kaha (ambulatoorsele vastuvõtule saab registreerida Põhja-Eesti Regionaalhaigla üldregistratuuri kaudu, vajalik saatekiri).
  • kõrva-nina-kurguarst dr. Kristel Kalling
  • logopeedid Veronika Raudsalu ja Svetlana Inozemtseva
  • ortodont dr Katri Herman

Huule- ja suulaelõhedega laste raviga on veel seotud hambaarst, lastearst, perearst, füsioterapeut, õde, psühholoog ja vajadusel teised spetsialistid.

Rohkem informatsiooni leiate:

https://www.kliinikum.ee/pildid/patsiendile/infovoldikud/protseduurid/Huule_ja_suulal6he%20kirurgiline%20korrigeerimine_2016_05.pdf

https://drive.google.com/file/d/1Lm3RYmQRequdP-0DSKAeJaI6dm9i4GUB/view

https://www.facebook.com/123naeru

 

ESBL (ingl.k. Extended Spectrum Beta-Lactamase; eesti k. laiendatud toimespektriga beetalaktamaas) on valk, mida toodavad mõned bakterid. Selliste bakterite poolt põhjustatud haiguste korral paljud antibiootikumid ei toimi ning seetõttu võib haiguse ravi olla pikem ja keerukam.

Mis juhtudel põhjustab ESBL- positiivne bakter haigust?

ESBL-positiivne bakter võib pikaajaliselt elada inimese seedetraktis ilma haigust põhjustamata. Seda nimetatakse ESBL-positiivse bakteri kandluseks. Kandluse korral enamikel inimestel haigust ei teki ning seda ei ravita. Organism võib aja jooksul ESBL-positiivse bakterist vabaneda. Ainult teatud tingimustel võib bakter põhjustada haigusi näiteks kuseteedes, haavas, kõhukoopas, või kopsus. Sagedamini esineb seda järgmistel inimestel:

  • pikaajaliselt haiglas viibinud ja/või eelnevalt antibiootikumravi või immuunsüsteemi pidurdavat ravi saanud patsientidel.
  • paigaldatud võõrmaterjaliga (protees, kateeter jm) patsientidel;
  • äsja opereeritud patsientidel.

Millal vajab ESBL- positiivse bakteriga inimene ravi?

Ravi on vajalik ainult siis, kui ESBL- positiivne bakter on põhjustanud haiguse. Ravi vajaduse otsustab raviarst.

Kuidas ESBL- positiivne bakter haiglas levib?

Peamiselt levib bakter nii patsiendi, haigla-personali kui ka külastajate käte vahendusel. See võib juhtuda otsesesel kontaktil või kaudselt, puudutades esemeid ja pindu (ukse käepidemed, tualettruum, voodi piirded jne).

Miks on tähtis takistada ESBL- positiivse bakteri leviku haiglas?

ESBL-positiivse bakteri levik võib ohustada teisi haiglas viibivaid patsiente, põhjustades neil haigusi, mille ravi on pikem ja keerulisem. Seetõttu on ESBL-positiivse bakteri haiglasisese leviku vältimiseks kehtestatud kindlad juhised.

Kuidas haiglasiseselt takistatakse ESBL- positiivse bakteri levikut?

Haiglapersonal, patsiendid ja külastajad järgivad kehtestatud juhiseid.

Personal:

  • järgib kätehügieeni reegleid;
  • paigutab võimalusel patsiendi üksikpalatisse;
  • paneb palatiuksele sildi, mis teavitab nii personali kui ka külastajaid kehtivastest juhistest;
  • kasutab palatisse sisenemisel isikukaitsevahendeid, milleks on kindad, kaitsekittel ja vajadusel mask;
  • annab vajadusel patsiendile kui ka tema lähedastele täiendavat infot bakteri kohta.

ESBL-positiivse bakteriga patsient:

  • järgib personali juhised;
  • järgib kätehügieeni reegleid.

Külastajad:

  • informeerivad osakonna valvepersonali oma tulekust enne palatisse sisenemist;
  • teostavad kätehügieeni enne palatisse sisenemist ja palatist lahkumisel;
  • kannavad palatis kaitsekitlit ja -kindaid;
  • väldivad kontakti teiste patsientidega;
  • eemaldavad kindad ja kitli enne palatist lahkumist vastavalt palati uksel olevate juhistele.
  • väldivad kontakti teiste patsientidega.

Mida teha haiglast lahkumisel?

  • ESBL- positiivse bakteriga patsient ei vaja elustiili muutmist!
  • ESBL- positiivne bakter ei sega suhtlemist teiste inimestega, sportimist, ühiskasutatavate saunade ja basseinide külastamist.
  • Oluline on ka kodus järgida käte hügieeni reeglid. Hoolikas kätepesu takistab bakterite levikut teistele inimestele ja ümbritsevatele pindadele.
  • Iga kord kui pöördute arsti vastuvõtule või haiglaravile, teavitage ESBL-positiivse bakteri olemasolust, et raviarst saaks seda raviplaani koostamisel arvesse võtta.


KÄTEHÜGIEEN

Parimad võimalused kätehügieeniks haiglas on pesta käsi vedelseebi ja veega või hõõruda käsi spetsiaalse käte puhastusainega (käte antiseptikumiga).

Millal pesta käsi seebi ja veega?

  • Käed on nähtavalt määrdunud;
  • enne söömist;
  • pärast nuuskamist, aevastamist, köhimist;
  • pärast tualettruumi külastamist.

Millal kasutada käte antiseptikumi?

  • Palatisse sisenemisel ja seal väljudes
  • enne põiekateetri või veresoonekanüüli puudutamist;
  • enne ja pärast kahjustunud naha (põletik, põletus, lõikehaav) puudutamist;
  • pärast nuuskamist, aevastamist, köhimist.

Mida võiks teada käte antiseptikumist?

  • Antiseptikum on tõhusam kui käte pesemine vee ja seebiga;
  • hävitab 99% mikroobidest umbes 30 sekundi jooksul;
  • antiseptikumi dosaatorid asuvad palati ukse juures, voodi kõrval või teistes kättesaadavates kohtades;
  • antiseptikumi ei ole vaja kätelt maha pesta.

Kätehügieeni teostamine

Õige kätehügieeni tehnika on väga oluline nii seebi ja vee kui ka käte antiseptikumi kasutamise puhul. Käsi tuleb pesta vee ja seebiga või hõõruda antiseptikumiga 30 sekundit. Ainult kiire loputamine ei tee käsi puhtaks!

Kätehügieeni tehnika

  1. Tehke käed märjaks (mittevajalik antiseptikumi kasutamisel)
  2. Vajutage seebi või antiseptikumi dosaatorile 1­-2 korda
  3. Hõõruge peopesi ja sõrmede vahelist ala
    katehyg1       katehyg2
  1. Hõõruge sõrmeotsi
    katehyg3   katehyg4               
  1. Hõõruge pöidlaid, küünealuseid
    katehyg5       katehyg6               
  1. Vee ja seebi kasutamisel kuivatage käed ja sulgege veekraan paberrätikuga
    katehyg7      katehyg8                   
  1. Antiseptikumi kasutades hõõruge käsi kuni kuivamiseni.

 

Pildid: Marika Tammaru

Koostaja: Infektsioonikontrolliteenistus

10/2018

Depressioon on püsivalt väljendunud meeleolu alanemine, millega kaasneb elurõõmu kadumine, energia vähenemine ning mille tulemusena langeb toimetulekuvõime ja elukvaliteet.

Iga inimene tajub mingil eluhetkel kurbust, pettumust, meeleheidet, mis ei kesta tavaliselt kauem kui mõned päevad. Mõnikord leidub nendele tunnetele põhjus, mõnikord mitte. Tavaliselt tullakse sellega toime ja ei vajata enam muul viisil abi. Depressioon ja ajutine masendus ei ole aga üks ja seesama. Depressiooni korral võib halb enesetunne püsida nädalaid või kuid ning negatiivsed tunded on nii tugevad, et hakkavad segama igapäevaelu. Võime nautida ja ümbritseva vastu huvi tunda on nõrgenenud, mõtteis valitseb lootusetus ning mitte miski ei paku rõõmu.

Depressiooni vallandumist soodustavad tegurid

Enamasti on depressiooni põhjuseid rohkem kui üks ning ainult elulise probleemi olemasolu ei mõjuta veel haiguse tekkimist. Sellega võivad olla seotud mitmed tegurid, nagu näiteks:

  • negatiivsed elumuutused - abielulahutus, paarisuhte lagunemine, tõsised vastuolud suhetes pereliikmetega, töötuks jäämine, enda või lähedase raske haigus, lähedase inimese surm;
  • pärilikkus;
  • madal enesehinnang;
  • lapsepõlve hingetraumad – vanema kaotus, kalk kodune atmosfäär, kasvutoetuse puudumine, tundetud vanemad, vägivald ja lapsepilastus;
  • pikaajaline stress;
  • hormonaalsed muutused – sünnitusjärgsed meeleolumuutused, premenstruaalne sündroom, menopaus; naistel diagnoositakse depressiooni kaks korda enam kui meestel;
  • muutused aju keemilises tasakaalus – vähenenud on serotoniini, noradrenaliini ja dopamiini hulk;
  • teatud ravimite kõrvaltoimed (nt. rahustite, epilepsiaravimite, diureetikumide, beetablokaatorite);
  • päevavalguse vähenemine – aastaajast sõltuv depressioon;
  • krooniline alkoholi ja/või uimastite tarvitamine.

Sümptomid

Depressiooni diagnoosimiseks aluseks on kolm põhisümptomit:

  • alanenud meeleolu, mis depressiooni puhul on tunduvalt püsivam ja intensiivsem kui lihtsalt pettumuse või tüdimuse korral;
  • huvi ja rahuldustunde kadumine;
  • väsimus ja energia kadumine.

Lisaks võib esineda veel allpool nimetatud sümptomeid: 

  • emotsionaalne tuimus;
  • keskendumise ja mäluprobleemid;
  • unehäired – raskused uinumisega; liigvarajane ärkamine; uni võib olla katkendlik; võidakse magada ka 8 või rohkem tundi, kuid sellele vaatamata ollakse päeval väsinud;
  • söögiisu ja kehakaalu märgatav langus või tõus;
  • alanenud enesehinnang ja eneseusaldus;
  • valud – näiteks pea-, selja- ja kõhuvalud;
  • suhteprobleemid – välditakse teisi inimesi, teiste juuresolekul tuntakse ennast ebamugavalt, üksildasena, kriitika ja tõrjumise suhtes ollakse iseäranis tundlik;
  • enesekahjustuse- ja/või suitsiidimõtted või –teod;
  • kergesti ärritumine;
  • seksuaalhuvi vähenemine;
  • lootusetus ja abitusetunne;
  • luulumõtted – raske depressiooni korral võib mõtlemine olla nii moondunud, et kaob reaalsustaju,
  • süü- ja väärtusetusetunne – tähendab nii kahetsust kui ka veendumust: „Ma olen halb inimene.”

Tavaliselt eeldab diagnoos, et sümptomid on esinenud vähemalt kahe nädala kestel, kuid piisab ka lühemast ajast, kui sümptomid on erakordselt tugevad või algavad väga ootamatult.

Ravimeetodid

Ravimid - antidepressandid

Antidepressandid ehk depressioonivastased ravimid aitavad taastada psüühi-list tasakaalu, mis depressiooni ajal on häirunud. Nende toimel väheneb ärevus ja rahutus, suureneb tahe tegutseda, paraneb meeleolu, uni ja isu.

Antidepressandid mõjutavad inimese aju talitlust. Aju koosneb miljonitest närvirakkudest, mis omavahel suhtlevad. Seda aitavad teha teatud keemilised ained ehk neurotransmitterid ning neid on ajus väga palju eri tüüpi. Depressiooni puhul on eriti häiritud kolme keemilise aine – serotoniini (ehk 5HT), dopamiini ja noradrenaliini – tasakaal, see tähendab, et neid aineid ei jätku piisavalt rakkude tõhusaks omavaheliseks suhtlemiseks. Antidepressandid aitavad suurendada nende hulka ajus. Siiski pole veel kindel, kas see on tegelik põhjus, mis meeleolu parandab.

Antidepressantide ravitoime ilmneb tavaliselt kahe nädala pärast alates ravi algusest. Sellele võivad eelneda kõrvalnähud - uuemate antidepressantide (näiteks SSRI-de ehk selektiivsete serotoniini tagasihaarde inhibiitorite) puhul iiveldus, peavalu, seksuaalhäired, seedevaevused, ärevuse tõus ja unetus; vanemate antidepressantide (tritsüklilised ehk TCA-d) puhul madal vererõhk, väsimus, kehakaalu tõus, kõhukinnisus ja suukuivus. Need kõrvaltoimed kaovad tavaliselt paari nädala jooksul. Kui mõni antidepressant tekitab liiga suurt päevast uimasust, on soovitav võtta seda õhtul enne uinumist. Samuti pole soovitav siis juhtida autot või töötada liikuvate mehhanismidega, kuni uimasus kaob. Ka alkohol ja antidepressandid ei sobi omavahel kokku, sest võivad võimendada uimasust.

Depressiooniravi kestab mitmeid kuid ning antidepressante on vaja võtta iga päev. Ravi soovitatakse jätkata 6 kuud pärast sümptomite kadumist, korduva depressiooniepisoodi korral isegi kauem. Ravi lõpetatakse järk-järgult arsti järelevalve all.

Sageli kardetakse, et antidepressandid võivad tekitada sõltuvust või muudavad inimese isiksust, kuid nii see tegelikult pole. Ravi järsul katkestamisel võivad küll tekkida ärajäämanähud, näiteks ärevus, kõhulahtisus ja halvad unenäod, kuid antidepressandid ei tekita soovi järjest suuremate ravimidooside järele, et saavutada endisega võrreldes sama mõju, samuti ei teki tungi nende kasutamise järele.

Füüsikalised ravimeetodid

  • Elekterkrampravi ehk EKR on tõhus ja kiire ravimeetod, mis aitab patsienti järgnevatel juhtudel: antidepressandid ei ole andnud piisavalt head tulemust või neid ei ole võimalik kasutada; tegutsemine on muutunud väga aeglaseks; esineb reaalsustaju kaotamisega seotud sümptomeid; keeldumine söögist-joogist; enesetapuoht. Ravi rakendatakse üldnarkoosi all, juhtides elektroodide abil ajju elektrivoolu, mis tekitab ajus lühiajalise krambihoo. Ravi korduval rakendamisel järjestikustel seanssidel on rasket depressiooni leevendav toime. Tavalisimaks kõrvaltoimeks on mäluhäired, mis enamasti mööduvad.
  • Valgusravi viiakse läbi võimsas tehisvalguses. Selle eesmärgiks on leevendada eriti talvisel, pimedal ajal tekkivat ja korduvat depressiooni. Raviks kasutatakse spetsiaalset erevalgusravi aparaati ning ravi toimub varahommikuti.

Psühhoteraapia

Psühhoteraapia annab Teile võimaluse koostöös terapeudiga tekitada oma tunnetes, mõtetes ja käitumises muutuse, mis aitab leevendada või kõrvaldada depressiooni sümptomeid. Psühhoteraapia vormid erinevad üksteisest kestvuse, sügavuse ja probleemidele lähenemise viiside poolest.

  • Nõustamise käigus aitab nõustaja lahendada probleeme. Teile ei pakuta lahendusi, vaid aidatakse teil enesel nendeni jõuda, pannes nägema ja kaaluma erinevaid lahendusviise.
  • Kognitiiv-käitumuslikku teraapiat peetakse depressiooni puhul üheks tõhusamaks. Teraapia kognitiivne (ehk mõtlemise, tunnete, mälu ja kujutlustega seotud) pool rõhutab, et sündmustel ei ole omaette tähendust, vaid see kujuneb selle käigus, kuidas Te neid sündmusi enda jaoks tõlgendate. Depressiooni korral kaldutakse sündmusi tavaliselt negatiivselt tõlgendama, mis tekitab aga negatiivseid emotsioone. Teraapia käitumuslik osa suunab Teid käituma nii, et tunneksite rohkem rahulolu ja positiivseid emotsioone. Käitumise muutmine hõlmab näiteks tegutsemise suurendamist, rahulolu pakkuvate tegevuste leidmist, une- ja söömisrežiimi taastamist.
  • Psühhodünaamiline teraapia eeldab, et käesolevate probleemide põhjused asuvad minevikus. Seda rakendatakse pikaajaliste probleemide või suhteprobleemide korral ning ka ravi ise on pikaajaline.
  • Pereteraapiat kasutatakse pere- ja paarisuhte probleemide korral. Arvatakse, et probleemide põhjus on ebapiisavates või ebasobivates peresuhetes, ning probleemi muutmiseks kasutatakse tehnikaid, mis muudavad neid suhteid.
  • Grupiteraapia on vestlusteraapia vorm, mis pakub turvalist võimalust muuta oma käitumist teistega suhtlemisel. Selle käigus on võimalik grupis katsetada uut moodi käitumist, saada selle kohta teistelt tagasisidet ning anda seda neile ka ise. Samuti pakub see teraapiavorm võimaluse tunda, et ei olda oma probleemidega üksi.

Eneseabi

  • Ärge kannatage üksi, vaid otsige abi! Leidke inimene, keda võite usaldada ja kellele rääkida oma muredest.
  • Hoidke ennast tegevuses. Selleks võib olla kasvõi jalutuskäik, sportimine, huviringis osalemine, kodutööde tegemine.
  • Planeerige oma päeva vähemalt üks positiivne tegevus, mis pakuks Teile rahulolu.
  • Püüdke toituda regulaarselt ja mitmekülgselt, isegi siis, kui ei ole isu. Kaalulangus ja vitamiinipuudus halvendavad Teie tervist veelgi.
  • Alkohol kahjustab Teie tervist. See võib küll lühikeseks ajaks tekitada tunde, et mured kaovad, kuid tegelikult muudab see depressiooni raskemaks.
  • Hea une saavutamiseks olge päeval aktiivne, minge õhtuti magama ühel ja samal ajal, püüdke enne uinumist tegeleda millegi lõõgastavaga, vältige päevast magamist ja liigset voodisolekut.
  • Õppige lõõgastuma hingamis- ja lõõgastumisharjutuste abil.
  • Selgitage lähedastele, et vajate aeg-ajalt omaette olemist. Selgitage neile oma vajadusi.
  • Probleemide korral alustage kergemate probleemide lahendamisest. Suuremad probleemid püüdke väiksemateks osadeks jagada. Ärge püüdke kõiki probleeme korraga lahendada.

Depressiooni haigestunud lähedase toetamine

  • Kuulake oma lähedast. Sageli võib ta samu asju mitu korda rääkida, kuid see on tema jaoks vajalik. Ärge kiirustage nõuandmisega, kui lähedane pole seda palunud. Kui depressiooni on põhjustanud mingi kindel probleem, võite Te aidata leida lahendust.
  • Olge oma lähedasega kannatlik. Ta võib vahel olla ärritunud, eemale-tõmbunud, huvitu, lähedust tõrjuv, mõjuda tänamatuna. Ärge võtke seda isiklikult, sest see on tingitud haigusest.
  • Veetke oma lähedasega aega, julgustage teda tegelema kasvõi mõne igapäevase tegevusega. Aktsepteerige seda, kui ta tahab olla mõnikord omaette.
  • Depressiooni haigestunud inimesel on sageli raske uskuda, et tema olukord paraneb. Sisendage talle lootust, et tal läheb paremaks.
  • Jälgige, et ta sööks ja jooks piisavalt.
  • Aidake tal hoiduda alkoholist.
  • Kui Teie lähedasel on enesetapumõtted või ta on ennast kahjustanud, veenge teda sellest oma raviarstile rääkima.
  • Julgustage lähedast otsima ja vastu võtma professionaalset abi.

Kasutatud ja soovitatav kirjandus

  • Bates, T. 2000. Depressioon. Kirjastus Tänapäev.
  • Gilbert, P. 2009. Võit depressiooni üle. Kirjastus Tänapäev.
  • Huttunen, M. O. 2006. Depressioon. Kirjastus Medicina.
  • Lönnqvist, J., Heikkinen, M., Henriksson, M., Marttunen, M., Partonen, T. 2006. Psühhiaatria. Kirjastus Medicina.
  • McKenzie, K. 2010. Mis on depressioon. Eesti Ajalehed AS.
  • Myllärniemi, J. 2009. Depressioon: hinge valu. Kirjastus Cum Grano.
  • Smith, L. L., Elliot, C. H. 2011. Depressiooniravi võhikutele. Kirjastus Ersen.

Tartu Ülikooli Kliinikum
Psühhiaatriakliinik
Raja 31, Tartu,
Valvearst: 731 8764
Registratuur: 731 9100, 731 8889

 

Koostajad: psühhiaatriaosakonna õed Kaie Kapsi ja Marge Kulev

Dementsus on ajufunktsioonide (mõtlemine, mälu, arutlemine, planeerimine) järk-järguline langus. Dementsus ei ole haigus, vaid hulk sümptomeid.  Dementsuse süvenemisel ei ole inimene võimeline teostama igapäevaelu toimetusi ja on ka ise sellest häiritud. Samuti võivad muutuda nii tema käitumine kui ka isiksuse omadused.

Dementsus ei ole vananemise normaalne osa. Normaalse vananemise puhul süvenevad mäluprobleemid aeglaselt. Sel juhul võib inimene unustada nimesid, telefoni numbreid või asjade paiknemist, kuid tavaliselt mõtleb ta välja lahenduse, kuidas unustatud nime või numbrit leida. Dementne inimene unustab rohkem ja tal on probleeme lahenduste leidmise ja asjade läbimõtlemisega.

Mis juhtudel dementsus avaldub?

Dementsuse sümptomeid kutsuvad esile kahjustunud ajurakud. Kõige sagedasem dementsuse põhjus on Alzheimeri tõbi. Dementsust võib põhjustada ka laiaulatuslik insult või mitmed väiksemad insuldid pikema aja jooksul. Teised seisundid, mis võivad põhjustada dementsust on järgmised:

  • Huntingtoni tõbi,
  • Sclerosis multiplex,
  • vaskulaarsed (ehk veresoontega seotud) haigused
  • Picki tõbi (ajusagarakõhetumus),
  • Creutzfeldt-Jakobi tõbi,
  • Parkinsoni tõbi,
  • alkoholism või uimastavate ainete tarvitamine,
  • AIDS.

Millised on dementsuse sümptomid?

Dementsuse sümptomid süvenevad aja jooksul ja võivad olla järgmised:

  • mälu halvenemine (raskused inimeste, kohtade, kuupäevade, hiljutiste sündmuste meenutamisel, korduvalt samade küsimuste küsimine);
  • raskused keerulisema informatsiooni mõistmisel, kontsentreerumisel;
  • vähene otsustusvõime;
  • ei mõista oma tegude tagajärgi;
  • mõtlemisvõime kahanemine (näiteks ei suuda mõelda, mis järjekorras riideid selga panna);
  • suutmatus või püsimatus ülesannete teostamisel ja juhiste järgimisel (näiteks arvete maksmisel, toidu valmistamisel, ostude tegemisel, ravimite võtmisel);
  • emotsioonide vähesus, huvi puudus ümbritseva ja eelnevate huvialade vastu;
  • huvi puudus toidu ja hügieeni järgimise vastu;
  • ärritatavus ja ülereageerimine;
  • kodust eemale uitamine, eksimine;
  • uskumine, et keegi võtab tema raha või esemeid, või et pereliikmed ei ole need, kes nad väidavad end olevat.

Dementsuse süvenemisel häirub kontroll oma kehafunktsioonide üle ja võivad tekkida järgmised sümptomid:

  • põie- või soolepidamatus;
  • kõikuv kõnnak, seintele toetumine, lõpuks kõndimisvõimetus;
  • mälumis- või neelamisraskused, ei mäleta, kuidas süüa;
  • raskused rääkimisel ja õigete sõnade leidmisel (millest tingituna ärritatus), lõpuks kõnevõimetus;
  • raskused lugemisel ja kirjutamisel;
  • suutmatus ära tunda lähedasi sõpru, pereliikmeid ja esemeid (võivad kasutada esemeid vale eesmärgiga: nt suhu panna söögiks kõlbmatuid asju).

Kuidas dementsust diagnoositakse?

Tervishoiutöötaja uurib dementse inimese pereliikmetelt või sõpradelt, kui kaua on sümptomid kestnud ja kas sümptomid tekkisid äkki või järk-järgult. Lisaks füüsilisele läbivaatusele võidakse teostada järgmised analüüsid ja uuringud:

  • vereanalüüsid,
  • elektroentsefalograafia (EEG ehk aju bioelektriliste potentsiaalimuutuste registreerimine),
  • elektrokardigraafia (EKG ehk südametegevusega kaasnevate elektriliste potentsiaalimuutuste registreerimine),
  • kompuutertomograafia,
  • magnetresonantstomograafia,
  • testid, mis selgitavad inimese kontsentreerumis-, mälu-, arusaamis- ja otsustusvõimet.

Kuidas dementsust ravitakse?

Enamikel juhtudel ei ole võimalik dementsust ravida. Väheste meditsiiniliste seisundite puhul, nagu näiteks entsefaliit (aju viirusinfektsioon), saab raviga dementsuse sümptomeid taandada. Ravimitega on võimalik aeglustada leebemate sümptomite korral mälukaotust.

Kuidas käituda dementse hooldajana?

  • Püüdke võimalikult vähe muuta dementse päevakavas ja ümbritsevas. Selgitage välja tema endine rutiin ja säilitage seda võimalusel muutmatult.
  • Hoidke teda võimalusel tegevustes, millega ta toime tuleb.
  • Tegevuste teostamiseks andke talle aega, ärge kiirustage tagant.
  • Tehke tema eest ära ainult need tegevused, milleks ta ise enam võimeline ei ole.
  • Leidke ja eemaldage teda ümbritsevad ohud (halvasti valgustatud kohad, lahtised vaibaääred).
  • Suhelge temaga. Rääkige aeglaselt ja lihtsalt. Vajadusel korrake oma lauset või sõnastage see ümber. Hästi toimivad ka sõnatud suhtlemisviisid: koos toimetamine, käest kinni hoidmine jne.
  • Küsige küsimusi, mis võimaldavad vastata „ja“ või „ei“.
  • Vältige vaidlemist, käskimist ja nõudmiste esitamist.
  • Kuulake, mida dementne Teile ütleb. Püüdke mõista tema tundeid.
  • Andke talle valikuvõimalusi, kuid piirake neid kahe valikuga.
  • Vähendage segavaid tegureid. Näiteks vähendage taustamüra (televiisor, raadio), kuid Te temaga vestlete, või kui ta peab sööma või süüa tegema.
  • Ärge planeerige pikemaid reise, mis võivad olla väsitavad ja segadust tekitavad. Lühemad retked ja jalutuskäigud tuttavates kohtades on sobivad.
  • Aidake tal loobuda autojuhtimisest.
  • Piirake teda korraga ümbritsevate inimeste arvu.
  • Tundke rõõmu tegevustest, millega ta hästi hakkama saab. Ärge keskenduge tegevustele, mida ta enam ei suuda.
  • Kui Te ise ärritute, siis eemalduge ja rahunege.

Kuidas vastata dementse probleemsele käitumisele?

Dementne inimene võib ärrituda, kui ta ei suuda ennast riidesse panna või ennast teistele arusaadavaks teha. Ta võib segadusse sattuda ja hirmu tunda, kui ei tunne ära oma lähedasi ja oma kodu. Ta võib karjuda, vaielda, öelda halvasti, vanduda, tammuda, süüdistada lähedasi varguses, kuid seda ei tohi võtta isiklikult. Kõige tähtsam on mõista, et dementne inimene ei vastuta oma käitumise eest. Probleemne käitumine on dementse inimese puhul sümptom, mis tuleneb ajurakkude kahjustumisest. Dementne inimene tavaliselt ise ei tea, et tema käitumine ei ole kohane. Teie vastus sellisele käitumisele võib teda rahustada või vastupidi, rohkem ärritada.

Ärge püüdke dementsega vaielda või seletada juhtunut. Selle asemel juhtige tema tähelepanu mujale, jääge rahulikuks ja rahustage teda. Püüdke vältida ärritavaid tegevusi. Kui see ei ole võimalik, siis tehke vahepeal puhkepause või minge üle mõnele teisele tegevusele.

Kui probleemsed käitumised järsku sagenevad, või lisanduvad uued sümptomid (nt depressioon, unehäired, hallutsinatsioonid, isupuu-dus), võib tegemist olla põhihaiguse süvenemisega. Tagage dementsele inimesele korrapärased külastused pere- või eriarsti (neuroloogi) juurde.

Millised abivõimalused on olemas?

Hoolitsemine dementse inimese eest on raske. See võib mõjutada pereelu ning hooldajate endi vaimset ja füüsilist tervist. Leidke endale inimesed või teenused, kes/mis Teid saaksid aidata.

SA Vaimse Tervise Hooldekeskus Tartus pakub toetust psüühiliste erivajadustega isikutele ja nende peredele toimetuleku säilitamisel või parandamisel. Lisaks pakutakse päevast ja ööpäevaringset hooldusteenust.
Staadioni 52, telefon: 5035 392
http://www.tartuvthk.ee/

MTÜ Epitü Tallinnas pakub dementsete eakate lähedastele tuge ja abi igapäevaste probleemide lahendamisel.

 

Koostaja: Jane Freimann, patsiendiinfo koordinaator

Igal inimesel on isiksus, mis väljendub selles, kuidas ta tunneb, mõtleb ja käitub. Kui tegemist on tugevate kõrvalekalletega antud kultuuri keskmise inimese tajumise, mõtlemise, tunnete ja eriti suhete laadist, nimetatakse seda isiksushäireks. Üheks isiksushäirete alatüübiks on ebastabiilne isiksus, mis jaguneb kaheks alavariandiks: impulsiivset tüüpi ebastabiilne isiksus ja piirialast (borderline) tüüpi ebastabiilne isiksus.

Impulsiivset tüüpi ebastabiilne isiksus

Impulsiivset tüüpi ebastabiilse isiksushäire peamisteks sümptomiteks on emotsionaalne ebastabiilsus ja vähene impulsikontroll. Sageli esineb vägivallapuhanguid ning ähvardavat käitumist, eriti vastuseks kriitikale.

Piirialast tüüpi ebastabiilne isiksus

Piirialast tüüpi ebastabiilse isiksushäire sümptomid jaotatakse üheksasse kategooriasse. Häire diagnoosimise aluseks on sümptomid vähemalt viiest alljärgnevast kategooriast:

  1. Impulsiivne (või tähelepanu otsiv) käitumine. Käitutakse ilma tagajärgedele mõtlemata. Siia alla võivad kuuluda näiteks juhuslikud seksuaalsuhted, ebaseaduslike ainete tarbimine, kontrollimatu raha kulutamine, ülesöömishood. Ettemõtlemise võime on minimaalne ja tugevad vihapursked võivad viia vägivaldse käitumiseni, eriti siis, kui keegi kritiseerib või takistab impulsiivseid tegusid.
  2. Enesevigastamine, korduvad suitsiidkatsed või nendega ähvardamine.
  3. Tugevad meeleolu kõikumised päeva jooksul.
  4. Ootamatud vihapursked.
  5. Pidev hirm hülgamise ees. Hülgamise hirmu tõttu võivad nad muutuda klammerduvaks, sõltuvaks ning äärmiselt armukadedaks.
  6. Ebaselge mina-pilt. Puuduvad kindlad eesmärgid ja eelistused (sageli ka seksuaalsed). Ühel hetkel nähakse iseennast ja maailma ühtmoodi, järgmisel hetkel juba hoopis teisiti.
  7. Tühjusetunne. Sage on igavus, üksindustunne, rahulolematus. Ihaldatakse midagi, mis pakuks rahuldust, kuid ei teata, mis see olla võiks.
  8. Ebastabiilsed suhted. Maailma, inimesi ja suhteid nähakse must-valgena. Kõik on kas hea või halb, vahepealset varianti ei ole. Ühel hetkel võidakse tunda end teisega väga lähedasena ja järgmisel hetkel tuntakse tülgastust. Iseloomulik on ka raskused teiste tunnete mõistmisel.
  9. Psühhootilised elamused, ebareaalsustunne. Kaob kontakt reaalsusega. Võib esineda tunne nagu vaataks oma elu kõrvalt, ilma ise selles osaline olemata. Mõnikord võib esineda ka kuulmismeelepetteid. Taolised sümptomid esinevad tavaliselt lühiajaliselt.

Ebastabiilse isiksushäirega inimesed kannatavad sageli ka depressiooni, ärevushäire või söömishäire all. Lisaks võib neil esineda kalduvust tarvitada alkoholi või narkootikume. Häire algab tavaliselt varases täiskasvanueas. Enne täiskasvanuiga diagnoositakse häiret harva, sest isiksus ei ole veel täielikult välja kujunenud. On leitud, et sümptomid võivad aja jooksul kas süveneda või väheneda.

Tekkepõhjused

Ebastabiilse isiksushäire täpsed tekkepõhjused ei ole teada, kuid uuringutes on leitud kõrvalekaldeid aju erinevate piirkondade koostöös. Piltlikult võib öelda, et aju „pidurdussüsteem“ on nõrk. Kui tavainimese käitumist hoiab kontrolli all veoauto jõule vastav pidurdussüsteem, siis ebastabiilse isiksushäire korral on see süsteem veoauto asemel jalgratta jõule vastav, mis pole piisav. Lisaks on paljudel juhtudel, kuid mitte alati, ebastabiilse isiksushäirega inimesed juba varases nooruses kogenud traumaatilisi sündmusi, näiteks ahistamine, raske kaotus või hoolitsuseta jäämine.

Kuigi isiksushäire on psüühikahäire, mitte ebapädeva kasvatuse tagajärg, võivad häire kujunemisel kaasa rääkida ka kasvatuslikud tegurid: vanemad on pidanud lapse tundeid tühisteks või pole lubanud väljendada erinevaid emotsioone. Uuringute tulemused viitavad ka pärilikkuse osatähtsusele.

Ravivõimalused

Raviks on pikaajaline (sageli aastate pikkune) psühhoteraapia, kus selgitatakse, mis võis lapsepõlves valesti minna ja tegeletakse nende mälestustega. Teraapia käigus tegeletakse ka patsiendi emotsioonidega, mõtetega ja käitumisega ning püütakse patsienti iseennast ja oma tundeid paremini mõistma panna. Õpetatakse toime tulema tugevate negatiivsete emotsioonidega ja vajadusel vaidlustama automaatmõtteid. Teraapia eesmärgiks on saavutada suurem impulsikontroll ja stabiilsus suhetes, samuti parandada ärevusega toimetuleku oskust ning leevendada tujude kõikumist ja psühhootiliste ilmingute esinemist. Isiksushäiret ei saa ravimitega välja ravida, kuid ravimid võivad leevendada teatud sümptomeid või kaasuvaid probleeme. Antidepressandid võivad osutuda vajalikuks meeleolu parandamiseks ja neuroleptikumid võivad vähendada ärevust, viha ning impulsiivsusega seotud probleeme ja psühhootilisi sümptomeid. Terapeutiline roll on ka päevakeskustel või sarnaste probleemidega patsientidele loodud programmidel, mis aitavad kaasa elukvaliteedi parandamisel.

Mõned nõuanded impulsikontrolli tõhustamiseks

  • Leidke endale füüsilist tegevust (näiteks jalutamine, koristamine, sport), midagi, mis aitab mõtteid mujale viia.
  • Kuulake muusikat, mis aitaks meeleolu parandada (näiteks kui olete kurb, võite kuulata rõõmsat muusikat ja kui olete ärev, kuulake muusikat, mis aitaks lõõgastuda).
  • Kui Te ei suuda ise oma emotsioonidega toime tulla, siis helistage kellelegi, keda usaldate ja rääkige sellest.
  • Andke oma emotsioonile nimi, märgake seda juba siis, kui see alles hakkab tekkima ja laske sellel “lihtsalt olla”. Ärge püüdke seda alla suruda või sellest kinni hoida. Proovige oma emotsiooni võtta sellisena nagu see on.
  • Kui tekib tugev negatiivne emotsioon või tung end vigastada, püüdke paar minutit vastu pidada ja teadvustage endale, et kui Te midagi ette ei võta, hakkab ebameeldiv tunne juba paari minuti pärast vaibuma.
  • Istuge või lamage rahulikus kohas ja pöörake tähelepanu oma hingamisele – hingake sügavalt, rahulikult ja jälgige, et hingamise ajal liiguks Teie kõht, mitte rindkere.
  • Minge sooja vanni või duši alla, sest veeprotseduurid aitavad lõõgastuda.
  • Tehke harjutusi, mis aitavad Teie tähelepanu kõrvale juhtida. Näiteks: hingake rahulikult ja hakake mõttes lugema üles asju, mida Te enda ümber näete, võite neid liigitada värvide või suuruste järgi; kuulake helisid enda ümber, jälgige, kuidas need lähevad valjemaks ja vaiksemaks, püüdke keskenduda helide kuulamisel detailidele.
  • Kui Teil on tugev tung end vigastada, siis võite proovida selle asemel hoida oma naha vastas jääkuubikut, kuni see hakkab põhjustama mõningast ebamugavustunnet. Võite ka panna oma randme ümber kummi ja sellega vastu nahka lasta. See tekitab vähese valuaistingu, kuid ei lõhu siiski Teie nahka ega jäta arme.

Kui Teie lähedasel on ebastabiilne isiksushäire, siis on väga oluline viia end kurssi selle häire sümptomitega. See aitab lähedase käitumisest paremini aru saada ja teda mõista. Kindlasti ei tohiks tema käitumist isiklikult võtta, tuleb jääda rahulikuks ja endale meenutada, et tema käitumine tuleneb haigusest.

 

Koostaja: psühhiaatriaosakonna õde Katrin Roomets

2012

Kui suhkruhaigus ehk diabeet on kahjustanud silmapõhjas asuvat valgustundlikku kihi ehk võrkkesta (reetina) väikeseid veresooni, tekib diabeetiline retinopaatia.

Diabeetiline retinopaatia võib patsiendi jaoks kulgeda esialgu märkamatult nii I kui ka II tüüpi diabeedi puhul. Diabeedi diagnoosimisest alates on oluline käia silmaarsti juures kontrollis 1 kord aastas. Kui on tekkinud silmapõhjas muutused, siis määrab arst kontrolli sageduse. Diabeetilise retinopaatia tõttu võivad veresooned silmapõhjas veritseda või ummistuda.

Diabeetilise retinopaatia staadiumid

  1. Varajase diabeetilise retinopaatia korral ilmnevad esimesed nähtavad reetina kahjustuse märgid: verevalumid, väiksed veresoonte laiendid ehk mikroaneurüsmid ja vereosiste leke kahjustatud veresoontest ehk eksudaadid. Selle staadiumi kõige varasemat perioodi nimetatakse taustaretinopaatiaks ja arenenud staadiumi preproliferatiivseks. Selles perioodis nägemisteravus tavaliselt ei halvene.
  2. Hilisem staadium ehk proliferatiivne diabeetiline retinopaatia: veresoonte sulguse tõttu jääb suur osa reetinast hapniku- ja toitainetepuudusesse. Seetõttu võivad silmapõhjas hakata vohama ebatäiuslikud uudisveresooned, mis lekivad tekitades silmasisest veritsust (klaaskeha verevalum) ja armkudet.
  3. Makulopaatia ehk kollatähni kahjustus võib kaasneda mõlema staadiumiga või olla iseseisvalt. Maakul annab terava nägemise võime, mistõttu makulopaatia puhul võib teravalt nägemine, näiteks lugemine, olla oluliselt kahjustunud.

Kuidas diabeetilist retinopaatiat ravitakse?

Diabeetiline retinopaatia ei ole tänapäeval väljaravitav, kuid silmapõhjamuutusi saab tavaliselt aastaid kontrolli all hoida. Tõhusaimaks meetodiks on osutunud laserravi. Vajadusel saab teha ka silmasiseseid süste või operatsiooni. Kokkuvõtev info on toodud tabelis.

Seisund

Sümptomid

Ravi

Algstaadiumi diabeetiline retinopaatia

Puuduvad. Seisund tehakse kindlaks silmaarsti visiidil.

Jälgimine, vajadusel laserravi alustamine

Makulopaatia – maakuli turse

Laik vaatevälja keskosas, sirgjoonte kõverdumine

Laser või silmasisesed ehk intravitreaalsed süstid (Triamcinolon, Avastin, Lucentis, Eylea)

Proliferatiivne retinopaatia, millega võib kaasneda klaaskeha verevalum

Võib olla laiguti halvenenud nägemine, vari vaateväljas, nägemise tugev halvenemine

Laserravi, operatiivne ravi ehk vitrektoomia

Mida saab ise ära teha?

Diabeetilise retinopaatia progresseerumist  on võimalik aeglustada, hoides veresuhkru, vere kolesteroolitaseme ning vererõhu normaalväärtuste piires ning stabiilsetena. Oluline on käia regulaarselt kontrollis perearsti või endokrinoloogi ning silmaarsti juures, et võimalikult vara probleeme kindlaks teha ning neid efektiivselt ravida.

Laserravi (laserfotokoagulatsioon)

Silmapõhjade laserravi ehk laserfotokoagulatsioon on efektiivne ravimeetod. On leitud, et õigeaegne laserravi võib ära hoida raske nägemispuude tekke.

Kuidas laserravi töötab?

Reetina verevarustushäirega kohtadesse tehakse mikroskoopilised laserpõletused, mis takistavad uute veresoonte teket ja vähendavad reetina turset. Tillukesed lekkivad veresooned suletakse laserkiire poolt tekitatud põletustega. Laserrravi on tavaliselt vajalik teostada korduvalt.

Kuidas toimub laserravi protseduur?

  • Silma pannakse pupilli laiendavaid ja valuvaigistavaid tilku.
  • Silma peale asetatakse spetsiaalne suurendav kontaktlääts, mis hoiab laud avatuna ja aitab laserkiirt reetinale fokusseerida.
  • Laserkiir suunatakse reetina ravi vajavatesse kohtadesse.
  • Enamikele inimestele ei ole protseduur valulik, kuna kasutatakse ka valuvaigistavaid tilku, kuid see võib olla ebamugav. Kohe pärast protseduuri võib olla pimestatud tunne ja nägemine võib olla udusem, mis on osaliselt tingitud laserkiirest ning osaliselt pupilli laiendamisest.
  • Tavaliselt lubatakse pärast laserprotseduuri koju. Kuna laserravi järgne nägemise taastumine võtab aega, soovitame tulla protseduurile saatjaga. Protseduuri järgselt soovitame kasutada päikeseprille, kuna laiendatud pupilliga silmad on valguskartlikud.

Koostaja: TÜK silmakliinik

Gastroösofageaalne refluks (GÖR) on maosisaldise tagasiheide söögitorusse, suhu või ninaneelu 2 või enam korda päevas või 3 ja rohkem kordi nädalas. GÖR võib esineda igas eas inimestel. Imikutel võib toidu tagasiheite põhjuseks olla:

  • söögitoru sulgurmehhanismide või seedetrakti motoorika väljakujunematus,
  • söögitoru alumise sulgurlihase nõrkus või
  • söögitoru suurem tundlikkus happe suhtes.

Eelnimetatud põhjustel normaalne, füsioloogiline GÖR, esineb imikutel 2–3 korda ööpäevas, ärkvelolekus ja vaevusteta ning möödub 12 (-18) elukuuks. Kui lapsevanemale tundub, et toidu tagasiheidet esineb rohkem kui tavaliselt, tasub nõu pidada tervishoiutöötajaga. GÖR võib esineda ka pikali olles ilma toidu tagasiheiteta ehk varjatult.

Milliseid sümptomeid esineb GÖR-i puhul?

  • Toidu tagasiheide, oksendamine (toidu tagasiheide tekib äkki, ilma iivelduseta, ebameeldiva aistinguta ning toimub kõhupressi ning diafragma osavõtuta);
  • kõrvetised, rindkerevalu (öised), ülakõhuvalu;
  • paha maitse suus, halb hingeõhk;
  • kõhu täistunne;
  • nina kinnisus, hingamistakistus;
  • hingeldamine, sissehingamisraskus;
  • hääle kähedus;
  • sage köha, köhatused;
  • kurguvalu, tükitunne kurgus;
  • lõrisev norskamine või hingamine;
  • uneapnoe (une ajal hingamise peetus normist pikemaks ajaks), öised ärkamised, unehäireid.

Imikutel, kellel esineb GÖR, võib esineda lisaks:

  • rahutus ja ebaselged nutuhood (ka öösiti);
  • süljevoolus;
  • keeldumine toidust, vähene kaaluiive.

Kuidas diagnoositakse GÖR-i?

GÖR-i diagnoosimiseks küsitleb arst haigusnähtude ja eelnevalt põetud haiguste kohta, teeb läbivaatuse ning vajadusel vere- ja uriinianalüüsid. Edasiste uuringute vajaduse otsustab arst.

Mida saan teha GÖR-ist tingitud sümptomite vähendamiseks?

  • Süüa (või sööta last) korraga vähe, rahulikult, väiksemate toidukogustega ja sagedamini. Korraga palju süües saab magu liiga täis ning seetõttu satub osa maosisust tagasi söögitorru. Liiga vähene toidukogus võib tekitada imikutel näljatunde, millele nad reageerivad rahutuse ja jõulise nutuga. Nutu ajal suureneb toidu tagasiheite võimalus, mis põhjustab imiku ärritatavust ning rahutust.
  • Imikutel on eelistatud toitmine rinnapiimaga, kuna piimasegude korral on mao tühjenemine aeglasem.
    • Imikuid, kes iseseisvalt ei istu, hoidke söötmisel süles, mitte söötmiseks mõeldud imikutoolis.
    • Vältige imikul selili ja istuvat asendit, eriti toitmise ajal ja selle järgselt. Sobilikud asendid pärast toitmist on kõhuliasend vähemalt 30 min pärast toitmist (voodi päitsi osa tõstetud 10-15 cm kõrgemale) ja paremal küljel olemine. Vanematel lastel on soovitav püstisem asend.
    • Vältige õhu allaneelamist söötmise ajal ja „krooksutage“ last toitmise järgselt.
    • Toidu tihendamine imikutel (riisitumm, juurvili) võib vähendada tagasiheidetava toidu hulka, kuna aeglustab mao tühjenemist. Saadaval on ka spetsiaalsed piimasegud: Aptamil AR , Friso Vom 1 ja Friso Vom 2 ja  toidupaksendaja Nutrilon.
  • Söömise järgselt hoiduge umbes pool tundi kummardamisest, koheselt pikali heitmisest, lapsega võimlemisest ja lapse mähkimisest, see aitab vältida happe sattumist söögitorru. Süüa ei tohiks vahetult enne magama minemist (sh lutipudeliga magama jäämine) ja öösiti.
  • Jälgige, mis mõjutab vaevuste teket. Iga inimese vaevused on ainulaadsed ning võivad varieeruda vastavalt elustiilile. Vaevuste kohta päevikut pidades saate välja selgitada jooke ja toite, mida tuleks vältida.
  • Jälgige kehakaalu. Ülekaalulisus põhjustab lisasurvet maole ning aitab kaasa vaevuste tekkele.
  • Tõstke voodi peapoolne ots ülespoole 15–25 cm. See aitab vältida maosisu voolamist söögitorru ning hoiab ära öiste vaevuste tekke.
  • Vältige lapsel kitsaid/pigistavaid rõivaid - need põhjustavad survet maole ning süvendavad vaevusi.
  • Ärge suitsetage lapse juuresolekul. Suitsetamine lõõgastab söögitoru alaosas paiknevat sulgurlihast ning soodustab toidu tagasiheidet.

 Kuidas ravitakse GÖR-i?

Teie raviarst võib määrata ravimeid, mis pärsivad maohappe moodustumist ja vähendavad mao happesust. Soovitav on ka kasutada gaase  leevendavaid ravimeid (gaasilõhustid). Ravimeid kasutatakse ealistes annustes. Võimalik, et neid tuleb võtta pikka aega ning muuta oluliselt söömis- ja joomisharjumusi.

Enamasti ohutu haigus võib üle minna raskemaks vormiks - gastroösofageaalseks reflukshaiguseks (GÖRH), mis võib põhjustada kasvupeetust, hingamisraskusi, kroonilist kopsupõletikku. Ravimitele allumatut GÖRH-i ravitakse kirurgilisel teel.

 

Millistest söökidest ja jookidest peaksin hoiduma?

Vaevusi tekitavad toidud ja joogid võivad olla inimestel erinevad. Rinnalapse puhul peaks vaevusi tekitavatest toitudest ja jookidest loobuma ka ema.

Grupp

Soovitatavad

Hoiduda

Piim ja piimatooted

1-2% rasvasisaldusega piim; madala rasvasisaldusega või rasvavaba jogurt

Täispiim (4%), hapukoor, rasvane kodujuust, jäätis

Juur- ja köögiviljad

Toored, keedetud, hautatud aedviljad

Praetud aedviljad. Tomat ja tomatit sisaldavad toidud. Ristõielised köögiviljad (leht-,
nui-, pea, hiina-, lillkapsas, brokkoli)

Puuvili

Õunad, marjad, melonid, arbuusid, banaanid, virsikud, pirnid

Oranžid tsitrusviljad, greif, ananass, ploomid ja nendest valmistatud mahlad

Leib, sai ja teraviljatooted

Kõik, mis on valmistatud väherasvastest komponentidest

Valmistatud täispiimast või kõrge rasvasisaldusega (nt võiküpsised, saiakesed)

Kommid ja magustoidud

Valmistatud vähese rasvaga (vähem kui 3g rasva) või rasvavabad

Šokolaadid, rasvased ja kreemjad magustoidud, kõvad kommid, närimiskumm

Joogid

Kofeiinivabad, piparmündivabad taimeteed, mahlad (va tsitrustega); vesi

Kohv, kange tee (sh piparmünditee, alkohol (eriti vein ja õlu), gaseeritud joogid,
šokolaadijoogid

Supid

Rasvavabad või vähese rasvasusega supid

Kana-, sea-, loomalihaga supid, piima või koore baasil supid

Praed/ põhiroad

Keedetud, hautatud, väherasvased toidud

Vürtsised, suitsutatud, hapendatud, marineeritud ja rasvased toidud; kiirtoidud

Vitamiinid

Vitamiinid ealises annuses ja vajadusel

C- vitamiin suuremates koguses

Lisaks on soovitav vältida/vähendada toidus gaase ja allergiat tekitavaid toiduaineid (kanamunad, herned-oad, pähklid, rosinad, halvaa jne).

 

 

Koostanud: lastekliiniku õde Kairi Sokk

Endometrioos on haigus, mille puhul emakaõõnt voorderdav limaskest (endomeetrium) kasvab ja toimib väljaspool emakat. Tavaliselt on endometrioosi kolded munasarjades, emakas, kõhukelmel, soole ja kusepõie pinnal, harvem ka mujal.

Väljaspool emakaõõnt paiknev endomeetrium toimib sarnaselt emakaõõnes paikneva normaalse endomeetriumiga, seega põhjustavad hormonaalsed muutused  menstruatsioonitsükli ajal endomeetriumi kasvamist ja irdumist (verejooksu) ka nn vales kohas. Erituv veri ei pääse välja, see jääb kas kõhuõõnde, ärritades naaberorganeid ja tekitades seal liiteid või koguneb kapsli sisse (näiteks munasarja), tekitades iga tsükliga suureneva tsüsti, mille sisuks on vana tume veri.

Endometrioos on üldlevinud haigus ja valdavalt levinud 25-29 aastaste naiste hulgas. Menopausi järel kaob endometrioos iseenesest.

Haiguse tekkimise riskitegurid

Endometrioosi põhjusi ei teata, ilmselt on tegemist mitme faktori samaaegse mõjuga. On leitud, et oma osa on pärilikkusel, immuunsüsteemi häiretel, organismi ehituslikul eripäral, psühhosotsiaalsel seisundil jt. Kõige levinuma seletuse endometrioosi tekkele annab nn vastupidise verevoolu teooria, mille kohaselt menstruaalveri ja sellega koos irdunud endomeetriumi tükikesed satuvad menstruatsiooni ajal emaka kokkutõmmete abil munajuhade kaudu “valesse suunda”. Endomeetriumi rakud kinnituvad munasarjadele, kõhukelmele ja mujale emaka ümbrusesse, kus nad kasvades ja tsükliliselt muutudes põhjustavad vaevusi. Teise teooria kohaselt muutuvad kõhuõõne elundite rakud mingil põhjusel endomeetriumi sarnasteks rakkudeks.

Sümptomid

Tavaliselt esinevad alakõhuvalud menstruatsiooni ajal. Valud on tingitud endomeetriumi irdumisel vabanevatest ainetest (sh prostaglandiinid), mis ärritavad ümbritsevaid kudesid ning emaka menstruatsiooniaegsetest kokkutõmmetest. Harvem võib valusid esineda ka tsükli keskel ovulatsiooni ajal või pidevalt kogu menstruatsioonitsükli vältel.

Endometrioosiga võib kaasneda valulik suguühe (düspareuunia), valulikkus urineerimisel (düsuuria), valulik sooletegevus ja roojamine, eriti menstruatsiooni ajal.

Sagedaseks probleemiks on lastetus, mis on tingitud endometrioosi poolt põhjustatud liidetest (munajuhad on niverdunud ega ole läbitavad), hormonaalsetest nihetest, kõhuõõne vedeliku koostise muutustest jne. Paljudel naistel, kellel uuritakse lastetuse põhjusi, leitakse endometrioos, kuid samas ei ole kõik endometrioosi diagnoosiga naised lastetud.

Meeleolu muutused on enamasti seotud valusündroomiga, kuna teadmine taastekkivast valust mõjub psüühikale, luues eeldused depressiooni, hirmutunde, suurenenud ärrituvuse, abitustunde jt häirete tekkeks.

Sõltuvalt endometrioosikollete paiknemisest ja ulatusest on sümptomid erinevad, kusjuures sümptomide tugevus ei pruugi korreleeruda haiguse raskusastmega. Mõnedel juhtudel puuduvad sümptomid  täiesti.

Uuringud

Kõige täpsemaks diagnostiliseks meetodiks on laparoskoopiline operatsioon, mille käigus saab ülevaate kõhuõõne organitest ning vajadusel võtta proovitükke. Laparoskoopialt saadud informatsiooni põhjal jaotatakse endometrioos raskusastmetesse (I-IV), millest olenevalt valitakse sobivaim(ad) ravimeetod(id). Teistest uuringumeetoditena kasutatakse veel:

  • ultraheliuuringut, kus tulevad nähtavale tsüstid munasarjades (endometrioomid) ja munajuhade sulguse tagajärjel munajuhadesse kogunenud vedeliku kogumikud;
  • günekoloogilist läbivaatust.

Ravivõimalused

Endometrioosi ei ole võimalik täielikult välja ravida (va juhul, kui eemaldada nii emakas, munasarjad kui kõik endmometrioosikolded), kuid sümptomite leevendamine ja protsessi ulatuse vähendamine on võimalik. Selleks kasutatakse medikamentoosset või kirurgilist ravi, vajadusel kombineeritakse erinevaid ravimeetodeid.

  • Medikamentoosne ravi. Kergema endometrioosi korral on abi aspiriinist või ibuprofeenist, mis lisaks valuvaigistavale toimele pidurdavad prostaglandiinide (põletiku ja valutekitavad ained) vabanemist  ning vähendavad emaka kokkutõmmete tugevust menstruatsiooni ajal. Erinevad hormoonravid aeglustavad endometrioosi süvenemist ja taasteket pärast kirurgilist ravi, samuti parandavad rasestumisvõimalusi. Sümptomite leevendamiseks on kasutatud ka alternatiivseid ravivõtteid (akupunktuuri, hiina meditsiini jms) ja antidepressante.
  • Kirugiline ravi. Laparoskoopilise operatsiooni ajal on võimalik endometrioosikoldeid eemaldada, tekkinud liiteid vabastada ning parandada munajuhade läbitavust. Eriti rasketel juhtudel ning patsiendi eelneval soovil eemaldatakse lisaks endometrioosikolletele ka emakas ja mõnedel juhtudel munasarjad. Hea ravitulemuse saab kombineerides kirurgilist ja hormoonravi.

Paranemine

Ravi järgselt õnnestub valusündroomi vähendada 80-90% juhtudel. Viljatuse probleemi korral on rasestumise tõenäosus suurim aasta jooksul pärast ravi.

 

Koostajad: dr. Ülle Kadastik ja dr. Kristiina Rull

Emakamüoom on healoomuline silelihaskoest lähtunud kasvaja. Emakamüoom on sagedaseim healoomuline kasvaja, esinedes umbes 30-35% naistest. Müoomi tekkepõhjused on senini lõplikult välja selgitamata, kuid esineb tõendusmaterjale, mis räägivad järgnevate tegurite olulisusest müoomi tekkes:

  • Munasarjas toodetakse kahte menstruaaltsüklit reguleerivat hormooni – östrogeeni (naissuguhormoon) ja progesterooni (kollaskehahormoon). Östrogeeni liig progesterooni suhtes soodustab müoomi kasvu ja arengut. Näiteks raseduse või östrogeenravi ajal müoom suureneb. Menopausi saabudes, kui naissugu hormoonide tase veres väheneb, müoomi kasv aeglustub ja võimalik on ka müoomisõlme taandareng.
  • Emakalihaskasvaja teket võivad soodustada ainevahetuslikud muutused ja/või hormoonretseptorite ülemäärane aktiivsus emakalihaskoes.
  • Rolli võivad mängida pärilikud tegurid - müoom kaldub esinema perekonniti.

Müoome võib esineda korraga mitu. Müoome liigitatakse vastavalt nende asukohale emakas (limaskesta all, serooskesta all, emaka hoidesidemete vahel või lihaskesta siseselt). Limaskesta-aluselt või serooskestaaluselt lähtunud müoom võib paikneda jalakese otsas. 0,5-1% müoomidest võib areneda pahaloomuline kasvaja – rhabdomüosarkoom.

Haiguse sümptomid

35-50% juhtudest ei tekita müoom mingeid kaebusi. Müoom avastatakse günekoloogilise läbivaatuse käigus. Sümptomid sõltuvad müoomi sõlme suurusest, paiknemisest ja iseloomust. Mida suurem on müoomisõlm või mida rohkem on erinevaid sõlmi, seda tugevamad on vaevused.

Sagedaseim vaevus on emaka verejooksud, mis avalduvad pikenenud ja rohke verehulgaga menstruatsioonide näol, neid esineb sagedamini limaskestaaluste müoomide korral. Verejooks on tingitud suurenenud limaskesta pinnast ja häirunud emaka kokkutõmmetest menstruatsiooni ajal.

Suur müoomisõlm võib põhjustada survet naaberelunditele. Ümbritsevatele närvidele surudes võib müoom tekitada valusid alakõhus. Kusepõiele surudes võib esineda urineerimishäireid: uriinipidamatust (inkontinentsi) ja uriini väljutamisraskusi. Sooltele surudes võib esineda soolesisu väljutushäireid (kõhukinnisust). Ümbritsevatele veenidele rõhudes tekib veenipais väikevaagnas, mille tagajärjel võib tekkida vereäravoolu häirest tingitud turse jalas.
Müoomisõlme järsk keerdumine jala otsas võib põhjustada tugevat kõhuvalu, mis on tingitud verevarustushäiretest müoomisõlmes. Limaskestaalune jala otsas paiknev müoom omakorda võib emakakaelakanali suunas liikudes põhjustada tuhutaolisi valusid ning tulla nähtavale emakakaela suudmes.

Mõningatel juhtudel võib müoomisõlm oma asetsuse ja suuruse tõttu takistada rasestumist või soodustada iseeneslike raseduse katkemiste teket. Kuigi müoom rasedusega sageli suureneb, kulgeb enamus rasedusi probleemideta. Sünnitus võib tüsistuda tavapärasest suurema verekaotusega, mis on tingitud emaka häirunud võimest sünnitusjärgselt kokku tõmbuda.

Uuringud

Arst võib günekoloogilisel läbivaatuse käigus tunda suurenenud emakat, suuremad müoomisõlmed on tavaliselt ka eraldi tuntavad sõlmekestena. Reeglina diagnoositakse müoome siiski ultraheliuuringul.

Limaskestaaluste müoomisõlmede diagnoosimiseks võib osutuda vajalikuks täiendav ultraheliuuring kontrastaine või füsioloogilise lahusega, mis toob emakaõõnde ulatuvad sõlmed ultrahelipildil paremini esile. Limaskesta aluste sõlmede diagnoosimiseks ja ühtlasi ka raviks on vahel vajalik teostada hüsteroskoopia.

Ravi/ Protseduurid

Kaebuste puudumisel ja müoomisõlmede väikeste mõõtmete korral ei ole kohene ravi alati vajalik. Menopausi jõudes võivad müoomisõlmed iseenesest taanduda. Kaebuste tekkides või müoomi kiire kasvu puhul otsustatakse enamasti ravi alustamise kasuks.

Hormoonraviga on võimalik naissuguhormoonide tasakaalu mõjutada ja seega luua müoomi kasvule ebasoodsad tingimused. Ravi tagajärjel võib müoom taandareneda või püsida jäävalt samas suuruses.

Efektiivseimaks ravimeetodiks müoomi raviks on kirurgiline ravi. Kirurgiline ravi on vajalik kui müoomisõlm on suur või esinevad olulised vaevused. Operatsioonil eemaldatakse kas ainult müoomisõlm(ed) või kogu emakas koos müoomisõlm(de)ga. Operatsiooni ulatus sõltub naise vanusest ja edaspidisest soovist sünnitada. Operatsioon teostatakse kas laparoskoopilisel meetodil või avatud kõhuõõne lõikusel.

Üksikute või väheste väiksemate hästi piirdunud müoomisõlmede korral saab eemaldada vaid müoomisõlme (müoomisõlme enukleatsioon), emakas säilitatakse. Operatsioonijärgselt on võimalik rasestuda ja sünnitada.

Kui müoomisõlmed on suured, nende arv on suur (nn müomatoosne emakas) või emakalihas on kogu ulatuses muutunud (tegemist on adenomüoosiga), siis emakas eemaldatakse kas koos emakakaelaga (hüsterektoomia) või ilma. Emaka hoidesidemed kinnitatakse emakakaelale, kui see jäi alles või tupeköndile, et toestada vaagnapõhja ja vältida tupeköndi allavajet. Sama operatsiooni käigus on võimalik hinnata munajuhade ja munasarjade seisundit. Munasarjad eemaldatakse ainult siis, kui selleks on meditsiiniline näidustus.

Kuigi alati püütakse arvestada patsiendi soovidega, võib operatsiooni käigus selguda, et müoomi suurus või paiknemine ei võimalda emakat säilitada ja operatsiooni maht kujuneb prognoositust ulatuslikumaks. Kahtlusel pahaloomulisele kasvajale, teostatakse operatsiooni ajal kudede kiiruuring, mille tulemusena võib operatsioonimaht samuti planeeritust erinevaks osutuda.

Müoomisõlme tõttu emaka eemaldamine põhjustab harva naisele probleeme. Emaka eemaldamine ei mõjuta naise seksuaalsust ega põhjusta häireid edaspidises seksuaalelus.

 

Koostajad: dr. Ülle Kadastik ja dr. Kristiina Rull

Halaasion on silmalau rasunäärme ummistus. Silmalau sees on tunda väike sõlm mis aeglaselt suureneb. Nahavärvus halaasioni ümber on normaalne või roosakas. Halaasion ei ole tavaliselt valulik. Diagnoosimiseks pöörduge kindlasti silmaarsti poole.

Halaasionit põhjustab rasunäärme (Meibomi nääre) ummistus. Meibomi nääre niisutab laugusid seestpoolt. Kui näärmes koguneb rasune eritis, põhjustab see ummistuse lau sees. Nääre võib ummistuda põletiku-, tolmu-, võõrkeha või trauma tõttu.

Kuidas ravida?

Halaasion võib avaneda järgmiste ravivõtetega:

  • kuiva soojusega silmale - nt. soe lusikas kinnistel silmalaugudel 2 min.
  • Laumassaaž silmalaule - masseerige õrnalt sõrme või vatipulgaga paistetanud ala, suunaga lau välisnurga poole. Tehke massaaži umbes 1 minut, 4 korda päevas, ühe kuu vältel;
  • Vajadusel määrab silmaarst Teile antibiootilised silmatilgad või silmasalvi.

Kaua halaasion püsib?

Massaaži või silmaarsti poolt kirjutatud ravimiga peaks halaasion ühe kuu jooksul taanduma. Aegajalt avaneb ummistunud nääre ka ise. Kui halaasion on suur ning on kestnud juba rohkem kui kaks kuud, tuleb teostada väike operatsioon ja halaasion avada.

Kuna peaks silmaarsti juurde pöörduma?

  • Kui halaasion ei taandu ühe kuu jooksul pärast massaaži, kuiva kompressi ja ravi.
  • Paistetus suureneb.
  • Silmalaugudel tekib punetus ja paistetus.

Koostaja: silmakliiniku vanemõde Signe Koort

Suurte, veritsust või valu põhjustavate päraku veenikomude e. hemorroidide  raviks rakendatakse sageli kirurgilisi meetodeid. Operatsiooni vajaduse otsustab kirurg pärast läbivaatust. Hemorroidide diagnoosimisel on olulised päraku piirkonna läbivaatus sõrmega, anoskoobiga ning kogu pärasoole ja vajadusel sigmasoole või kogu jämesoole uuring muu patoloogia välistamiseks. Kui hemorroidid Teie probleemide põhjusena leiavad kinnituse ja mittekirurgilised ravimeetmed tulemusi ei anna, on näidustatud hemorroidide kirurgiline ravi.

Operatsioonieelsed juhised

Enne operatsiooni on soovitatav operatsioonieelse nädala jooksul hoiduda nisujahust valmistatud kondiitritoodetest, vürtsikatest toitudest, piimatoodetest. Soovitav on tarvitada kiudaineterikast toitu (täisteraleivad, pudrud, puu- ja juurviljad) ja tarbida rohkesti vedelikku (6–8 klaasi päevas). Nädal enne operatsiooni on soovitatav lõpetada verd vedeldavate preparaatide (aspiriin, Ibuprofen, Diclofenac, Marevan) tarvitamine.

2–3 päeva  enne operatsiooni on soovitav alustada väljaheidet pehmendavate preparaatide (Duphalac, Forlax) kasutamist, et vältida operatsioonijärgses perioodis kõhukinnisust ja vajadust tugeva punnestamise järele.

Operatsioonile eelneval päeval tuleks jälgida jääkidevaest vedelat dieeti (mahl, puljong, jogurt, püreesupid jne.)

Kui operatsioonile eelneval päeval pole kõht läbi käinud, tehke enne magama minekut puhastav klistiir Microlaxiga (käsimüügil apteegis). Kui kõht on läbi käinud, võib õhtusest klistiirist loobuda. Operatsioonipäeva varahommikul, vähemalt 2 tundi enne eeldatavat operatsiooni, tuleb teha puhastav klistiir Microlaxiga. Täielik soolepuhastus pole vajalik ega ka mitte soovitatav!

Operatsioon

Enamik pärasoole operatsioone viiakse läbi üldnarkoosis või regionaalanesteesias (nn ”seljasüstiga”), osa väiksemaid operatsioone on võimalik läbi viia ka paikse tuimestusega. Enne narkoosis tehtavat operatsiooni ei tohi operatsioonipäeva hommikul süüa ega juua, keelatud on ka suitsetamine ning närimiskummi närimine.

Operatsioonijärgsed juhised

Operatsioonist taastumine võib aega võtta 4–8 nädalat sõltuvalt haigusest ja operatsiooni meetodist. Pärast operatsiooni võib esineda pärasoole piirkonnas mõõdukat ja vahel ka tugevat valu, mille vastu määratakse Teile valuravi ja sellega alustatakse juba operatsiooni ajal. Operatsioonijärgselt võib esineda ebamugavustunnet päraku piirkonnas, vähest veritsust, urineerimise häireid.

Juhul kui pärasoolest eritub rohkesti heledat verd ja hüübeid, tuleb kohe pöörduda erakorralise meditsiini osakonda (EMO)!

Urineerimistakistust leevendab tavaliselt valuvaigisti ja soe istevann. Tavaliselt soojas vees põis tühjeneb. Kui Teil ei õnnestu urineerida 8 tunni jooksul alates operatsioonist, tuleb pöörduda EMO-sse.

EMO-sse peaks pöörduma ka siis, kui tekib kõrge palavik (üle 38 kraadi).

Hemorroidide eemaldamine traditsioonilisel meetodil

Operatsiooniga eemaldatakse hemorroidide kude kas bipolaarseid kääre või ultraheli skalpelli kasutades. Operatsioon on väga heade tulemustega, kuid paranemine sellest võtab aega 4–8 nädalani. Kõige suurem on valuprobleem, mille lahendamiseks on vaja regulaarselt võtta valuvaigisteid, teha sooja veega (ca 40 kraadi) istevanne vähemalt 3 korda päevas ja alati pärast tualeti kasutamist. Istevanni pikkus on optimaalselt 10–15 minutit. Opereeritud piirkonna pühkimist kuiva tualettpaberiga tuleb kindlasti vältida.

Valuvaigistava efektiga on 2% diltiazem salv (retseptiravim), mis lõõgastab päraku sulgurlihast ja seeläbi leevendub valu. Salvi tuleks määrida päraku piirkonda 3 korda päevas ja lisaks 5–10 minutit enne tualeti kasutamist.

Peale operatsiooni peab vältima kõhukinnisust ning tugevat punnestamist. Selleks on vajalik jätkata varem kirjeldatud operatsioonieelset dieeti ja tarvitada väljaheidet pehmendavaid preparaate. Kui kõht ei ole 4 päeva peale operatsiooni läbi käinud, tuleks nõu pidada arstiga.

Uuem meetod - hemorroidide ja limaskesta eemaldamine stapleriga (PPH)

Operatsioonil eemaldatakse spetsiaalse stapleriga (õmblusmasin, mis lõikab ja õmbleb) ringjalt osa pärasoole limaskestast. Operatsioon viiakse läbi tavaliselt üldnarkoosis. Õmblused jäävad umbes 4–6 cm sügavusele pärasoolde, piirkonda, mis valu ei tunne. See on nimetatud operatsiooni eelis traditsioonilise meetodi ees.

Operatsiooni järgselt on valu oluliselt vähem väljendunud ja operatsioonijärgne paranemine ning patsiendi tavaellu taaspöördumine seetõttu kiirem. Operatsioonijärgsed juhised on samad, mis ka traditsioonilise meetodi korral. Selle operatsiooni puuduseks on mõnevõrra sagedasem hemorroidide taasteke.


Koostajad: dr. Ave-Triin Tihamäe, dr. Margot Peetsalu

2014

Penetratsioon ja perforatsioon on maohaavandite või soolestiku ülemise osa haavandite tüsistused. Haavand on limaskesta lihaslestet läbiv kahjustus. Kui haavand tungib läbi kõikide seinakihtide ja avaneb kõhuõõnde, nimetatakse seda perforatsiooniks. Kui haavand tungib teistesse läheduses asuvatesse organitesse või kudedesse, nimetatakse seda penetreerivaks haavandiks.

Nimetatud haavanditüübid on ravimata jätmisel raskekujulised ja eluohtlikud. Haavandid tekivad, kui maohape ja seedemahlad hävitavad ära osa soole- või maolimaskestast. Normaalses olukorras on nende organite limaskest kaitstud maohappe söövitava toime eest, kuid mõnikord teatud tingimustel kaitsmine ebaõnnestub ning tagajärjeks on haavandite teke. Haavandid võivad areneda välja aeglaselt mitme kuu jooksul või kiiresti mõne päevaga. Kui haavand süveneb, võib see penetreeruda maoseina või sellistesse organitesse, nagu pankreas ja maks.

Haavandite tekkimise riskitegurid

Sagedasemad haavandite tekkepõhjused on:

  • mikroob Helicobacter pylori (H.pylori);
  • pikaajaline põletikuvastaste  ravimite, nagu aspiriin, ibuprofeen ja naprokseen kasutamine.

Haavandid esinevad sagedamini suitsetajatel. Ained, mis tõstavad maohappe produktsiooni, nagu näiteks kofeiin, võivad suurendada haavandite tekkeriski ja põhjustavad valu tugevnemist. Arvatakse, et ka stress aitab kaasa haavandite tekkele, kuid selle osakaal haavandite põhjustamises ei ole veel selge.

Sümptomid

Haavandi perforatsiooni sümptomiteks on:

  • järsku algav tugev ülakõhu valu;
  • ülakõhu puutetundlikkus;
  • kahvatus, nõrkus, pearinglus, külmavärinad;
  • kiire, pindmine hingamine;
  • kiire pulss;
  • musta värvi või verd sisaldav väljaheide.

Penetreeriva haavandi sümptomiteks on:

  • valu, mis kiirgub selga;
  • valu, mis tugevneb öösiti;
  • toit või antatsiidid leevendavad valu vaid vähesel määral;
  • palavik.

Uuringud

Tüsistunud haavandite korral võib tekkida erakorralist tegutsemist vajav olukord. Teie arst küsib Teie sümptomite kohta ja teeb Teile läbivaatuse, eelkõige uuritakse kõhtu. Teile võidakse teha üks või mitu alljärgnevatest uuringutest:

  • vere ja uriini laboratoorsed analüüsid;
  • röntgenuuring;
  • seedetrakti ülemise osa endoskoopia (protseduur, mille käigus on arstil võimalik peenikese painduva toru ja väikese kaamera abil näha haavandit. Toru viiakse suu kaudu seedetrakti ülemisse ossa).

Ravi/protseduurid

Kui haavand on läbistanud kogu koe, põhjustab see kõhuõõnes veritsemist. Kui Teil on tekkinud verejooks, siis Teid hospitaliseeritakse, kompenseeritakse verekaotus ja tehakse operatsioon ava sulgemiseks. Haiglas olete hoolika jälgimise all. Teile võidakse viia nina kaudu makku sond, et aspireerida maosisaldist. Edasine ravi võib hõlmata:

  • ravimeid, mis vähendavad maohappe produktsiooni või kaitsevad paranevat piirkonda;
  • 24tunnist vedelikudieeti, kui olete taas võimeline sööma; sellele järgneb pehme dieet ning tavapärane söögivalik, sõltuvalt mao paranemise kiirusest;
  • antatsiide 1 ja 3 tundi pärast söögikorda ning enne magamaminekut;
  • antibiootikume, kui Teil esineb infektsioon;
  • valuvaigisteid.

Paranemine

Paranemise aeg sõltub teie seisundist operatsiooni ajal, operatsiooni raskusastmest ja tüsistuste esinemisest. Enamikel juhtudel peaksite ennast tunduvalt paremini tundma 2-3 nädala möödudes. Siiski on tõenäoline, et kulub ligikaudu 6 nädalat enne täielikku operatsioonist taastumist ja tavapärase jõu ning energiataseme saavutamist.


Kodune enesehooldus

  • Järgige arsti poolt määratud ravi. Käige regulaarselt järelkontrollis.
  • Ärge suitsetage.
  • Vältige selliste  ravimite võtmist, mis ärritavad magu, nagu näiteks aspiriin, ibuprofeen ja naprokseen.
  • Sööge tervislikult. Mitu väikest söögikorda päevas on parem kui 2-3 suurt einet. Järgige arsti poolt määratud dieeti.
  • Vältige kohvi, kaasa arvatud kofeiinivaba kohv, karboniseeritud joogid ning toidud ja joogid, mis võivad ärritada magu, nt. alkohol.
  • Puhake ja magage piisavalt.
  • Olge kehaliselt aktiivne ja järgige oma arsti soovitusi.
  • Kui Teie vaevused kestavad või suurenevad, kontakteeruge arstiga.

Tõlkinud: üldkirurgia osakonna õde Maarit Maimets

Haavandiline koliit on jämesoole ja pärasoole krooniline põletikuline protsess. Haavandilise koliidi tekkpõhjus on ebaselge. Haigus võib ägeneda stressi tõttu, kuid stress ei ole haavandilise koliidi tekkepõhjus.

Sümptomid

  • Kõhulahtisus, enamasti kaasneb ka vere või lima eritus;
  • krambitaoline valu alakõhus;
  • dehüdratsioon (vedelikupuudus);
  • palavik;
  • kaalulangus;
  • väsimus.

Tavaliselt vahelduvad haigusnähtudega perioodid sümptomivabade perioodidega (remissioonidega).

Uuringud

  • Vereanalüüsid, et selgitada välja põletiku ja võimaliku aneemia olemasolu;
  • irrigograafia (jämesoole röntgeniuuring päraku kaudu soolde viidud kontrastaine abil);
  • sigmoidoskoopia või kolonoskoopia (uuringud jämesoole seisundi hindamiseks, mille käigus viiakse päraku kaudu soolde painduv toru).

Kui Teile teostatakse sigmoidoskoopia või kolonoskoopia, siis tehakse uuringu käigus ka biopsia. Biopsia tähendab seda, et võetakse koetükk või rakumaterjal, mida hiljem mikroskoopiliselt uuritakse.

Ravi

Teie arst võib soovitada Teile valgu- ja kaloririkast eridieeti. Sõltuvalt seisundist, võite vajada kas kiudaineterikast või vastupidi, madala kiudainete sisaldusega toitu. Mõnedel juhtudel võib vajalik olla ka haiglaravi. Teie ravi võib sel juhul sisaldada:

  • veenikaudset vedelike ja toitainete asendamist;
  • vereülekandeid;
  • antibiootikume võimaliku infektsiooni raviks;
  • nasogastraalsondi paigaldamist, et eemaldada läbi nina makku viidud sondi kaudu maosisu, võimaldades maol ja soolestikul puhata.

Rasketel haigusjuhtudel on näidustatud kirurgiline ravi. See võib tähendada jämesoole täielikku eemaldamist ja ileostoomi rajamist. Ileostoomi rajamisel tuuakse peensoole lõpposa läbi väikese avause kõhu eesseinale ja väljaheide hakkab kogunema nahale kleebitud kotti.
Paranemine

Mõningatel juhtudel ei esine pärast ravi kuude või isegi aastate jooksul mingeid kaebusi. Paljudel juhtudel tekivad haigusnähud siiski uuesti. Enamasti saab haavandilist koliiti hoida kontolli all ravimite ja eridieediga; kui Teie sümptomid on aga rasked, võib olla vajalik kirurgiline ravi.

Võimalikud tüsistused ja ohud

Kuna haavandilise koliidi haigetel on suurenenud oht haigestuda soolevähki, siis tuleb käia regulaarselt arsti juures oma tervist kontrollimas.

Kodune enesehooldus

  • Järgige arsti poolt määratud ravi.
  • Järgige Teile määratud dieeti. Vältige piimatooteid juhul, kui need halvendavad Teie enesetunnet.
  • Kui Teil on kõhulahtisus, siis andke oma soolele puhkust, juues palju vedelikke, nagu vesi, mahl, tee, puljong. On väga oluline, et jooksite sageli, et vältida dehüdratsiooni kujunemist. Kui joomine tekitab iiveldust, imege jääkuubikuid.
  • Õppige kasutama sügavaid sisse- ja väljahingamisharjutusi ning teisi lõdvestavaid harjutusi, kui tunnete end stressis olevat.
  • Puhake ja magage piisavalt.
  • Õppige ära tundma haiguse ägenemise tunnuseid.


Tõlkinud: üldkirurgia osakonna õde Erle Orav

Ganglioni tsüst on tursunud kotike naha all. Kotike on kinnitunud kõõlusetupe või liigesekihnu külge. Tsüst sisaldab vedelikku, mis sarnaneb liigestevahelisele vedelikule. Tsüsti suurus võib varieeruda herneterast kuni golfipalli suuruseni. Ganglioni tsüst esineb enamasti randmel, sõrmeliigeste otstes, sõrme all. Neid võib esineda ka jalgadel. Ganglioni tsüsti tekkepõhjused ei ole teada.

ganglion1  

Tsüst käeseljal             Tsüst randme siseküljel

Sümptomid

Ganglioni tsüstiga võite Te tunda ebamugavust või valu. Mõnikord tsüsti piirkond paistetab või moondub. Mõnikord kaob tsüst iseenesest, on seda siis ravitud või mitte. Kui tsüst on valulik või segab teie tegutsemist, võib olla vajalik kirurgiline sekkumine. Kuid ka kirurgiliselt eemaldatud tsüst võib tagasi tulla.

Uuringud

Perearst võib võtta nõelaga proovi tsüsti vedelikust.

Ravi

Kui tsüst ei põhjusta valu, pole ravi vaja. Kui see on valus, asetage 3-4 korda päevas sellele kohale 20-30 minutiks jääd. Võite võtta ka põletikuvastaseid valuvaigisteid nagu aspiriin või ibuprofeen.

Tsüstivedeliku saab nõelaga eemaldada, kuid tsüst täitub vedelikuga uuesti. Ärge proovige tsüsti katki teha. Kui see ka esialgu aitab, täitub tsüst hiljem uuesti vedelikuga ning te võite oma rannet või sõrme tõsiselt vigastada.

Kui ganglioni tsüst on valulik, piirab aktiivsust või on lihtsalt inetu, võib selle kirurgiliselt eemaldada. Kirurgiline eemaldamine tähendab väikest sisselõiget, mis paraneb kiiresti ning jätab väikese armi.

ganglion2

Vasakul randmel olev tsüst

 

Koostaja: üldkirurgia osakonna õde Kati Künnap

Crohni tõbi on krooniline soolepõletik, mis haarab teatud sooleosa, näiteks niudesoole lõpposa ja käärsoole algusosa kõiki seinakihte. Crohni tõbi on eluaegne haigus, mis kulgeb ägenemiste ja vaibumistega. Sümptomid võivad olla, aga haigus võib kulgeda ka haigusnähtudeta.

Crohni tõbi on üks kahest põletikulise soolehaiguse vormist (teine on  haavandiline koliit). Crohni tõbi põhjustab soole  paksenemist, punetust, isegi haavandeid. Haavandid võivad tekitada sooleseina sisse augu. Nii soole paksenemine kui ka haavandites tekkiv armkude võivad takistada toidu liikumist soolestikus. Crohni tõve tekkepõhjused on teadmata.


Haiguse sümptomid

  • Kõhuvalu või krambid, mis lokaliseeruvad sageli paremal alakõhus;
  • kõhulahtisus;
  • väike palavik;
  • väsimus;
  • kehakaalu langus;
  • pärasoole tundlikkus;
  • päraku valulikkus roojamisel;
  • limaeritus roojamisel.

Uuringud

Arsti vastuvõtul kontrollitakse haigussümptomeid ja tehakse läbivaatus, mis hõlmab pärasoole põletikukollete ja haavandite uurimist. Samuti uuritakse, kas väljaheites  esineb verd.

Teostatakse:

  • vereanalüüsid;
  • peensoole uurimiseks kontrastuuring;
  • pärasoole uurimiseks kontrastainega klistiir;
  • kolonoskoopia - uuring, mille käigus viiakse  peenike painduv kaameraga varustatud toru soolestiku sisemusse. Uuringu käigus on võimalik võtta biopsia (koeproovi) laboratoorseteks uuringuteks.

Ravi/protseduurid

Haigust ei ole võimalik täielikult välja ravida. Ravi on sümptomaatiline. Ravi eesmärgid on:

  • valu ennetamine;
  • soolestiku normaalse töö tagamine (toidu korralik seedimine);
  • haigusest põhjustatud probleemide ärahoidmine.

Haiglaravi on vajalik juhul, kui haigusnähud ravimite abil ei leevene. Haiglaravi alla kuulub:

  • 0-dieet soolestikule puhkuse andmiseks;
  • veenikaudne toitmine;
  • vereülekanded (aneemia korral);
  • intravenoosselt manustatavad ravimid;
  • nasogastraalsondi paigaldus nina kaudu makku, tagamaks maomahla eemaldumise ja andmaks soolestikule puhkust.


Paranemine

Crohni tõbi on krooniline haigus. Haigusnähud võivad kaduda kuudeks, aga samas võivad need olla igapäevased. Tänu ravile suudab enamik inimesi haigusega kohaneda ja elada täisväärtuslikku elu. Crohni tõbe põdevatel inimestel on suurenenud risk haigestuda käärsoole vähki. Soovitatavad on regulaarsed uuringud, nt kolonoskoopia, et avastada kasvaja võimalikult varases staadiumis.


Võimalikud tüsistused ja ohud

  • Sooleummistus;
  • fistlite tõttu tekkida võivad abstsessid ehk mädakolded kõhus ja pärasooles;

Fistlid on ebanormaalsed ühendused soolte osade ja ka teiste elundite vahel, nt põie ja tupe vahel. See võib põhjustada põletikke ja kõhulahtisust. Tüsistuste tõttu on sageli vajalik kirurgiline ravi.

Kodune enesehooldus

Kõhuvalu ja krampide esinemisel võib leevendust pakkuda soojenduskoti asetamine kõhule. Kõhulahtisuse korral:

  • vältige toiduaineid, millel on lahtistav toime - toored puuviljad ja kontsentreeritud puuviljamahlad;
  • ärge sööge tahket toitu paari tunni jooksul;
  • söömise asemel jooge nt spordijooke;
  • kui kõhulahtisus paari tunni jooksul möödub, sööge sageli ja väikestes kogustes mahedaid toite;
  • paari päeva jooksul võib järk-järgult üle minna tavalisele toidule.

Soovitatav on mitte kasutada ergutava toimega aineid, nagu kofeiin (kohv, tee, šokolaad, karastusjoogid).Vältige piimatooteid, mis põhjustavad vaevusi.

Arsti soovitusel võib suurendada või vähendada toidus sisalduvate kiudainete hulka. Oluline on järgida arsti poolt määratud ravijuhiseid. Tuleb kokku leppida, milliste sümptomite korral raviarstiga ühendust võtta.

 

Kokkuvõtteks:

  • Järgige raviskeemi.
  • Ärge suitsetage, see võib põhjustada kõhulahtisust ja kõhuvalu.
  • Sööge tasakaalustatud ja tervislikku toitu.
  • Olge füüsiliselt aktiivne (vastavalt arsti soovitustele).
  • Õppige lõdvestusharjutusi stressi maandamiseks.
  • Vajadusel konsulteerige psühholoogiga, et toime tulla ärevuse ja stressiga.
  • Looge oma lähedastest tugirühm, kes oleksid toeks igapäevaelus.

 

Tõlkinud: üldkirurgia osakonna õde Kristel Kartau

Buliimia (bulimia nervosa) on sündroom, millele on iseloomulikud korduvad liigsöömishood, ülemäärane muretsemine oma kehakaalu pärast ja vajadus seda reguleerida äärmuslike meetmetega: nt esilekutsutud oksendamisega, lahtistite kuritarvitamisega, vahelduvate nälgimisperioodidega, söögiisu pärssivate ravimite ja diureetikumide kasutamisega. Mõtted keerlevad pidevalt söömise ümber ja esineb vastupandamatu tung toidu järele. Buliimiat põdev inimene seab endale range kehakaalu piirangu, mis on tunduvalt väiksem tervislikust kehakaalust.

Võimalikud sümptomid

  • Hirm tüsenemise ees
  • Tugev kõhnumiskatse
  • Energiarikaste, kergesti seeditavate ja suurte toidukoguste kiire söömine teiste eest varjatult
  • Söömishoo lõppedes mao tühjendamine oksendamise või ravimite abil. Mõnedel juhtudel oksendamine ka minimaalsete toidukoguste järel, pidades neid koguseid tegelikkusest suuremaks
  • Tunne, et söömise üle on kaotatud kontroll, kuigi suudetakse lõpetada, kui ootamatult tabatakse
  • Liigsöömise järgne masendus ja enesehalvustamine
  • Varasem anoreksia (buliimia ja anoreksia vaheline ajaline intervall võib ulatuda mõnest kuust mitme aastani)
  • Normaalkaalulisus
  • Ajutised tugevad kehakaalu kõikumised
  • Süljenäärmete suurenemine
  • Hambaemaili kahjustused, tingituna maohappe söövitusest
  • Elektrolüütide häired, mille tagajärjel esinevad lihasnõrkus, krambid ning südame rütmihäired
  • Söögitoru kahjustused
  • Naha sarvkihi paksenemus (keratoos) sõrmenukkidel
  • Suunurkade lõhenemine
  • Sõrmede vereringehäire (akrotsüanoos)

Ravi

Tavaliselt ei tekita sümptomid organismile koheselt muutvaid kahjustusi. Seetõttu võib ravi planeerida rahulikult ning ära oodata ravile pääsemine. Erandiks on olukorrad, kus kehakaalu langus on väga kiire (nt mitu kilo kuus) või liigsöömis-hooge ja/või oksendamist esineb igapäevaselt või korduvalt päeva jooksul.

Ravi eesmärkideks on söömiskäitumise normaliseerimine ja tervisliku kehakaalu saavutamine (KMI 19,5–25), võimalusel füüsiliste kahjustuste parandamine, krooniliste organkahjustuste tekke vältimine ja antud haigusest tingitud psüühiliste sümptomite leevendamine. Ravi individuaalsed eesmärgid sõltuvad sümptomite raskusest, haiguse kulust ja senisest ravist. Kergemate häirete korral on abi kõhnumiskatsete lõpetamisest, pädeva informatsiooni andmisest ja suunamisest regulaarse söömisrütmi ning tervisliku, täisväärtusliku toitumise juurde.

Üldised soovitused toitumise normaliseerimiseks

  • Söögiisu kontrollimine veresuhkru taseme reguleerimise abil. Toidukordade vahel ei tohiks olla rohkem kui 3–4 tundi. Pikema vahe korral hakkab veresuhkru tase langema ning tekib vajadus magusate ja rasvaste toitude järele, mis suurendab söömishoo tekke riski.
  • Näljatunne ei pruugi anda õiget signaali, millal sööma peab. Söömishäired muudavad inimese näljatunde tajumise erinevaks ja ebausaldusväärseks. Seetõttu tuleb jälgida kokkulepitud toitumiskava ning mitte juhinduda tungidest/täiskõhutundest.
  • Söömise muutmine regulaarseks. Ühtegi toidukorda ei tohiks jätta vahele, kuna see suurendab riski süüa hiljem rohkem kui vaja. Alguses võib seda plaani jälgides tunduda, et süüakse kogu aeg, kuid rütmi tekkimisel aitab see söömise peale vähem mõelda, sest isud ja söömistungid vähenevad.
    Paika pandud päevarežiimi jälgimine: 3 söögikorda ja nende vahel 2–3 oodet. Toidukordade vahel ei tohiks rohkem süüa, sest keha saab nendest kordadest kõik vajaliku kätte, kui toit on mitmekesine ja naturaalne. Kui vahel ei suudeta järgida koostatud plaani ja süüakse ka vahepeal midagi, siis on oluline võimalikult kiiresti pöörduda tagasi koostatud plaani juurde. Järgnevaid söögikordi ei tohiks vahele jätta, et eelnevat kompenseerida - söödud lisaportsjon ei mõjuta ei mõjuta kehakaalu dramaatiliselt, küll aga võib toidukordade ära jätmine viia ülesöömiseni, mis mõjutab kehakaalu.
  • Realistlike eesmärkide püstitamine söömise ja režiimi osas. Kõigepealt tehakse kõige lihtsamad muutused ja jäetakse raskemad edaspidiseks, kui ollakse juba enesekindlam. Muudatused peaksid toimuma järk-järgult. Võimalusel kasutada söömishäirete spetsialistide abi toitumisprotsessi reguleerimiseks ning võimalike tüsistuste ennetamiseks.

Kasutatud ja soovitatav kirjandus

Waller, G., Corstorphine, H. C. E., Hinrichsen, H., Lawson, R., Mountford, V., Russell, K. 2007. Cognitive Behavioral Therapy for Eating Disorders. Cambridge University Press
Zilmer, M., Kokassaar, U., Vihalemm, T. 2007. Normaalne söömine. AS BIT.
Zilmer, M.,  Kokassaar, U., Lill, A. 2012.  Normaalse söömise kursuse käsiraamat. Avita.
Keski-Rahkonen, A., Charpentier, P., Viljanen, R. 2011. Söömishäired. Juhised lähedastele. AS Medicina.
Heikkinen, M., Henriksson, M., Lönnqvist, J., Marttunen, M., Partonen T. 2000. Psühhiaatria. AS Medicina.
Eesti toitumis- ja toidusoovitused. 2006. Tervise Arengu Instituudi koduleht.  www.tai.ee, www.toitumine.ee

 

Tartu Ülikooli Kliinikumi psühhiaatriakliinik, Raja 31
Söömishäirete keskus
Söömishäirete õed: 731 8802

 

Koostajad: söömishäirete keskuse õed Ester Eensalu ja Anu Tõnissoo
2013

Blefariit ehk silma lauäärepõletik võib olla põhjustatud bakteritest või silmalau rasunäärmete ummistusest. Samuti võib see olla põhjustatud näo- ja peanaha juustega kaetud piirkonna haiguslikest seisunditest nagu näiteks akne või seborroiline dermatiit (rasunäärmete funktsioonihäiretest tingitud haigusseisund).

Kuidas blefariit väljendub?

Blefariidi puhul võivad silmalaud sügeleda, põletavalt kuumata, tursuda, samuti võib täheldada mõningast ripsmete väljalangemist. Silmad võivad olla tundlikud valgusele, suureneb pisaravool või vastupidi, silmad tunduvad väga kuivad. Öö jooksul mikrohaavadest erituv sekreet kuivab, põhjustades sellega hommikuti ripsmete kokkukleepumist.

Blefariit võib korduda ja seetõttu võib osutuda vajalikuks ka korduv ning pikaajaline ravi.

Silmalaugude hooldus

  • Enne kontakti silmadega, peske alati käed seebi ja veega!
  • Kuiv soojus laugudele - hoidke sooja lusikat kinniste silmade peal 2 min ja/või sooja lampi kinniste silmade ees. Kompressi mitte teha!
  • Massaaž - kergete ringjate liigutustega masseerige lauservi vähemalt 5 sekundi jooksul. Eriti pöörake tähelepanu alumisele laule. Massaaži vajalikkus kooskõlastage eelnevalt arstiga!
  • Silmalaugude pesemine - pesemiseks valmistage lahus 2-3 tilgast beebišampoonist, lahustatuna pooles klaasis soojas vees. Niisutage vatipulga ots lahusega, sulgege silm ning tõmmates silmalaugu kergelt ettepoole, puhastage silmalau äär ja ripsmed. Seejärel loputage silmad hoolikalt puhta sooja veega.
  • Kui Teil on akne või seborroiline dermatiit näol või juustega kaetud peanahal, tuleb ravida ka neid!
  • Ärge kasutage silmameiki või kontaktläätsi enne, kui olete tervenenud ning Teie raviarst seda lubab.

Lisajuhised

  • Järgige alati Teile antud ravijuhiseid. Kui tunnete, et ravi ei aita, võtke ühendust oma arstiga. Ärge katkestage ravi enne, kui Teie raviarst Teil seda teha palub.
  • Olge teadlik, milliseid ravimeid Te kasutate, samuti millal ja miks Te neid kasutate. Arsti visiidile minnes võtke alati kaasa Teie poolt kasutatavad ravimid või nimekiri nendest. Lisainformatsiooni ravimite kohta võite alati oma arstilt küsida.
  • Kasutage põletiku vastast silmasalvi või –tilku arstilt saadud juhiste järgi. Silmatilku ja silmasalvi kasutades vältige pudeli otsekontakti silma või kätega.
  • Kasutage silma niisutavaid tilku, kui silmad tunduvad kuivad või vastavalt arsti ettekirjutustele.

Helistage oma raviarstile juhul, kui Teil on:

  • silmavalu;
  • nägemine halvenenud;
  • sümptomid, mis on kestnud kauem kui 2 nädalat;
  • tekkinud uued sümptomid (blefariidi raviks kasutatavatel ravimitel võivad olla kõrvalmõjud).

     

  Koostaja: silmakliiniku õde Jana Urtson  

Atoopiline dermatiit ehk nahapõletik on ägenemiste ja vaibumistega kulgev põletikuline krooniline nahahaigus, mille peamine tunnus on sügelus. Atoopilise dermatiidi korral on häiritud naha loomuliku kaitsekihi moodustumine. Iseloomulik on kuiv ja kare nahk. Haiguse ägenemisel lisanduvad põletikulised, punetavad ja ketendavad või märguvad laigud.

Kus paikneb atoopilise dermatiidi lööve?

Lööbe paiknemine kehal sõltub vanusest. Imiku, väikelapse ning nooruki ja täiskasvanu eas võib esineda erinevusi.

Imik

  • Nägu ja põsed on punased, karedad.
  • Põletikust on haaratud rindkere, selg ja jäsemete sirutuspinnad.
  • Lööve paikneb sümmeetriliselt.
  • Silmade, suu ja nina ümbrus on enamasti lööbeta.

Väikelaps

  • Lööve paikneb jäsemete painutuspindadel, küünarlohkudes ja põlveõndlates.
  • Löövet on sageli kaelal, randmetel, käeseljal ja jalalabal.
  • Nahamuster on tugevasti väljendunud, nahk on sageli paksem.
  • Nahal on näha kratsimise jälgi.

Nooruk ja täiskasvanu

  • Lööve on lokaliseerunud küünarlohkudes, põlveõndlates, randmetel ja labakätel.
  • Nahamuster on tugevasti väljendunud ja nahk on paksenenud.
  • Silmade all on iseloomulik nahavolt.

Milliseid vaevusi põhjustab atoopiline dermatiit?

  • Haigusnähud ulatuvad lühiajalise kestusega vaevumärgatavatest sümptomitest kuni unehäireid põhjustava sügeluse ja püsiva lööbeni.
  • Häiritud ööune tõttu on lapsed päeval väsinud, tähelepanu hajub ning õppimis- ja töövõime väheneb.
  • Üks oluline riskitegur atoopilise dermatiidi ägenemiseks on vaimne pinge. Samas võib nähtav lööve ja piinav sügelus omakorda põhjustada psüühilisi häireid, mis raskendavad haiguse kontrolli alla saamist.

Mis võib põhjustada atoopilist dermatiiti või selle ägemist?

Haiguse põhjus on veel ebaselge, kuid oluline mõju on pärilikkusel ja elukeskkonnal.

Dermatiidi ägenemist võivad põhjustada mitmesugused nahale sattuvad füüsikalised ja keemilised ärritajad: karedad riided (villane, sünteetiline), lõhnavad pesupulbrid, kuum vesi, kareda rätikuga hõõrumine naha kuivatamisel, külm või palav ilm.

Atoopilise nahapõletiku ägenemist võib esile kutsuda ka üldhaigestumine, mille põhjuseks võivad olla näiteks hingamisteede viirusinfektsioonid või raske kuluga naha mädapõletikud.

Atoopilise dermatiidi lööbe ägenemise võib vallandada psüühiline ärritusseisund ning toidus või õhus esinev allergeen.Umbes kolmandikul atoopilise dermatiidiga lastest esineb allergiat toidu- ja õhuallergeenide suhtes.

Mida atoopilise dermatiidi puhul kasutada?

Atoopilist dermatiiti ei osata veel välja ravida, kuid haigust on võimalik igapäevase nahahooldusega kontrolli all hoida. Naha elastsuse parandamiseks, lõhede vältimiseks, sügeluse leevendamiseks, ketenduse vähendamiseks ja naha kaitsefunktsiooni parandamiseks võib keha kuivematele piirkondadele määrida mitu korda päevas pehmendavat kreemi ehk baaskreemi. Baaskreemi valikul on tähtis, et see oleks kasutajale sobiv ega põhjustaks kipitust ja punetust. Tsinki sisaldavad kreemid vähendavad põletikku ja rahustavad, kuid samas ka kuivatavad nahka. Tsingisisaldusega kreeme võib kasutada vaheldumisi baaskreemidega. Suurema rasvasisaldusega kreeme tuleb üldjuhul määrida harvem kui vee baasil toodetud kreeme.

Mida atoopilise dermatiidi puhul meeles pidada?

  • Eriti tundliku naha puhastamiseks soovitatakse kasutada ainult baaskreemi.
  • Duši all, vannis või basseinis võib viibida lühikest aega.
  • Vannivette tuleks lisada vanniõli.
  • Lisaärrituse vältimiseks eelistada värvituid ja lõhnastamata pesemisvahendeid.
  • Nahka tuleb kuivatada pehme rätikuga kergelt tupsutades ja seejärel kohe kreemitada.
  • Võimalusel tuleks vältida higistamist, kuna higi ärritab dermatiiti.
  • Magamiseks tuleks valida jahe tuba, kuna jahedus vähendab sügelustunnet.

 

Koostaja: SA TÜK lastekliiniku õde Tiia Kõivist

2015

Aspergeri sündroom kuulub autismisarnaste psüühikahäirete hulka. Aspergeri sündroomiga inimesed mõistavad maailma teistest erinevalt, osa inimese olemusest tundub neile võõrastav ja ebaloomulik. Aspergeri sündroomile on iseloomulik:

  • sotsiaalse suhtlemise eripärad – vähene huvi ja oskus inimestega suhelda; vähene võime arvestada ja aru saada teiste inimeste kehakeelest, miimikast, tunnetest ja arvamustest; eakohaste suhete puudumine eakaaslastega; oskamatus end kehakeele ja miimika abil väljendada; pilkkontakti vähene tähtsustamine või vältimine; raskused oma käitumise kohandamisel sotsiaalsetes olukordades. Aspergeri sündroomiga inimene võib teada sotsiaalse suhtlemise reegleid, kuid ei oska neid õigel ajal ja viisil kasutada.
  • Kitsapiirilise huvide või võimete avaldumine ning ülekaalukalt nendega tegelemine – näiteks ebaoluliste faktide meeldejätmine (bussisõidugraafikud, autode võimsus); teatud esemete kogumine; erinevatest infoallikatest oma huviala kohta info kogumine ning pidevalt sellest rääkimine.
  • Korduvad ühetaolised käitumisviisid, rituaalid ja/või liigutused – näiteks selgeksõpitud reeglite täpne järgimine ning selle nõudmine teistelt; mõne eseme paigutamine ebatavalisse kohta; mittevajaliku eseme (pabeririba, nöörijupi, mänguasja) kodust lahkudes kaasa võtmine; käte plaksutamine, sõrmede painutamine; omapärane kõnnak ja periooditi kikivarvul kõndimine, hüplemine.
  • Püsiv huvi objekti mõne omaduse vastu – näiteks lõhn, pinnareljeef, heli.
  • Kõneoskuse eakohane areng, kuid raskused keele kasutamisel, sõnatähenduse mõistmisel ning kõne rütmis, tempos või kõrguses. Aspergeri sündroomiga inimene võib alustada vestlust sobimatu fraasiga, jätkata vestlust monoloogina teist vestluspartnerit arvestamata ning suunata jutu teemale, mis käsitleb tema huve, võimaldades näidata oma suurepäraseid teadmisi antud valdkonnas.
  • Kognitsiooni (teadmiste omandamise protsess, mis sisaldab mõtlemist, õppimist, mälu ja kujutlusi) eripärad – mõtlemine on paindumatu, kohanemine uute mõttemallidega raske. Pikaaegne mälu on hea, kuigi võib esineda raskusi täpsel meenutamisel. Enamasti on väga hea nägemismälu. Raske on oma kogemuste üldistamine ning nendest õppimine.
  • Abstraktsete mõistete (varsti, kohe, pärast jms) tajumise raskused; probleemid aja tajumisel; kauguste hindamisel ning erinevate kauguste võrdlemisel.
  • Ülitundlikkus või tundetus teatud helide, valguse, puudutuste, maitse, lõhna, temperatuuri või valu suhtes.
  • Ümbruse liiga üksikasjalik tajumine ja info edastamine detaile kirjeldades, mistõttu jutt on liiga üksikasjalik, laialivalguv ning pikaldane. Mõnede detailide liigne tähtsustamine, terviku tajumise raskused, mistõttu räägib üksikutest detailidest, mitte kogu sündmustikust.
  • Tahtliku tähelepanu nõrkus – oma ülekaaluka huvialaga suudab Aspergeri sündroomiga inimene tegeleda pikka aega järjest, kuid ebahuvitavatele tegevustele (nt õppimine) keskendumine on raske või võimatu.
  • Motoorika, eriti peenmotoorika probleemid – kohmakus sportlikes tegevustes; raskused paelte sidumisel; käekiri on kohmakas ja halvasti loetav.

Kõik loetletud tunnused ei avaldu kõigil Aspergeri sündroomiga inimestel, kuid kindlasti esinevad sotsiaalse suhtlemise eripärad, enamasti ka ülekaalukad huvialad ning omapärased käitumisviisid. Aspergeri sündroomiga inimestel võib esineda ka teisi psüühikahäireid nagu näiteks aktiivsus-tähelepanuhäire, sundseisundid e. obsessiiv-kompulsiivne häire, tahtmatud tõmblused ja/või häälitsused (tikisündroom, Gilles de la Tourette´i sündroom), depressioon jms.

Aspergeri sündroomile omaste eripärade tõttu võib Aspergeri sündroomiga inimene tema jaoks ebameeldivate ärritajate tõttu ja/või olukordades, mis on talle talumatud ja/või ei allu tema kontrollile ärrituda äärmuslikul määral ning käituda agressiivselt.

Aspergeri sündroomi diagnoosimine

Aspergeri sündroomi diagnoosimisel kogutakse vanematelt ja teistelt lapsega kokkupuutuvatelt täiskasvanutelt (lasteaia- või kooliõpetajalt) andmeid lapse arengu, kasvamise, käitumise ja probleemide kohta. Psühholoog hindab lapse vaimseid võimeid ja sündroomile omaseid käitumise ning mõtlemise eripärasid. Logopeed uurib lapse kõnearengut ning kõne ja käitumise eripärasid. Vanematel palutakse täita Aspergeri sündroomi diagnostiline hinnanguleht (C.Gillberg). Kogutud andmete ja uuringute tulemuste alusel hindab spetsialistide meeskond, kas lapsel on Aspergeri sündroom. Aspergeri sündroomi diagnoosi tähistatakse koodiga F84.5. 

Aspergeri sündroomi saab diagnoosida juba eelkoolieas, kuid sagedamini diagnoositakse seda 7-10 aasta vanuselt, kui on sündroomile iseloomulikud eripärad piisavalt välja kujunenud. Aspergeri sündroomile omased eripärad jäävad tavaliselt kestma kogu eluks ega möödu lapseea lõppedes. Muutuda võib vaid eripärade intensiivsus ja tunduvalt paraneda sotsiaalne toimetulek tänu eriõpetusele.

Põhjused ja ravi

Aspergeri sündroom tuleneb ajutalitluse eripärast, mitte valest kasvatamisest või kasvatamatusest. Sündroomi ei saa ravimitega välja ravida ja ravimeid kasutatakse vaid kaasuvate häirete (ülemäärane ärevus, kurvameelsus, agressiivsus) vähendamiseks. Aspergeri sündroomiga inimene vajab, et:

  • teised mõistaksid tema eripärasid ning arvestaksid nendega, juhendaksid ja õpetaksid sotsiaalsetes olukordades toimimist, teiste inimeste mõistmist;
  • tema päevad ja tegevused oleksid planeeritud, päeva- ega nädalakavas ei toimuks ootamatuid muudatusi;
  • olukorrad oleksid etteaimatavad;
  • välditaks olukordi, mille suhtes esineb ülitundlikkus;
  • temaga suheldakse selgelt ja konkreetselt, mõistukõnet kasutamata;
  • tema eripäradest tulenevat käitumist ei kritiseeritaks ega halvustataks;
  • hinnatakse tema tugevaid külgi ja aidatakse neid edasi arendada.

Täiendavaks lugemiseks soovitame:

Tamme, D. 2007. Sündinud sinisel päeval. Eesti Päevalehe kirjastus.
Gillberg, C. 2003. Aspergeri sündroom. Kirjastus Kunst.
Huddon, M. 2003.  Kentsakas juhtum koeraga öisel ajal. Kirjastus Varrak.
Peeters, T. 1997. Autism. From theoretical understanding to educational intervention. Whurr Publishers Ltd.
Gillberg, C., Peeters, T. 1995.  Autism medical end educational aspects.
Laste ja noortepsühhiaatria. 2006. Kirjastus Medicina.
www.autismeesti.ee

 

Koostanud: dr. Anu Susi

Aktiivsus- ja tähelepanuhäire (ATH) on üks sagedasemaid psüühikahäireid lapse- ja noorukieas, millele iseloomulikke tunnuseid esineb 3−10% koolilastest, poistel 3 korda sagedamini kui tüdrukutel. ATH levinum nimetus on hüperaktiivsus (ingl k Attention Deficit Hyperactivity Disorder). ATH-le on iseloomulik tähelepanuvõime puudulikkus, püsimatus ja impulsiivsus.

Tähelepanuvõime puudulikkuse tõttu:

  • keskendub laps tegevusele lühiajaliselt;
  • suudab tegeleda vaid ühe asjaga korraga;
  • on tähelepanu stiimulite poolt kergesti kõrvalejuhitav;
  • ei suuda jälgida pikemat vestlust;
  • ei märka detaile;
  • jätab tegevused lõpetamata;
  • vaimne pingutus on raske ja vastumeelne;
  • on raskustes oma tegevuse iseseisva planeerimisega;
  • unustab asju ja kaotab esemeid.

Püsimatuse tõttu liigub laps pidevalt, ka olukordades, kus see pole sobilik.

Impulsiivsusest tulenevalt:

  • tegutseb laps mõtlematult;
  • sekkub teiste tegevustesse ning vestlusesse;
  • ei suuda grupitöös oma järge oodata;
  • räägib pidevalt.

Tähelepanu ja aktiivsuse märgatavaid muutusi võib erinevatel põhjustel esineda paljudel lastel, kuid ATH puhul on iseloomulikud tunnused tugevalt väljendunud, avalduvad pidevalt, halvendavad lapse tegutsemisvõimet ja põhjustavad lapsele mitmesuguseid probleeme.

ATH-le iseloomulikud tunnused väljenduvad lastel erineva tugevusega. Enamasti on häire keskseks probleemiks tähelepanu- ja keskendumisvõime puudulikkus, kuid osadel juhtudel on esiplaanil hoopis püsimatus ja impulsiivne käitumine. Tähelepanu puudulikkusega laps ilma hüperaktiivsuseta on enamasti keskendumisraskustega, aeglane, hajevil, unistav, ei suuda tunnis järge pidada ja unustab alalõpmata vajalikke kooliasju koju. Püsimatu ja impulsiivne laps on oma käitumise ja rahutusega teisi häiriv.

ATH-le on iseloomulik algus varases lapseeas, enamasti püsimine kogu kooliea vältel ning kolmandikul juhtudest ka täiskasvanueas. ATH esmaseid tunnuseid võib täheldada juba imikueas (rahutus, unehäired, pidevad nutuhood), kuid need võivad lapse kasvades muutuda või sootuks kaduda.

Lapse toimetulek sõltub suuresti nõudmistest, mida talle esitatakse erinevates elusituatsioonides. Ajani, mil laps tuleb toime talle esitatud nõudmiste täitmisega, on raskem märgata ATH olemasolu. Seetõttu võivad ATH tunnused silmatorkavaks muutuda alles koolieas, kui lapsel suureneb vajadus vaimseks pingutuseks.

Kuigi ATH on psüühikahäire, mitte ebapädeva kasvatuse tagajärg, on selle olemasolul vajalikud spetsiaalsed kasvatusvõtted lapse toimetuleku parandamiseks ja kaasuvate probleemide ennetamiseks. ATH-ga lapse edukus oleneb kodu, lasteaia, kooli ja lastepsühhiaatri koostööst, kuid oluline on ka eakaaslaste mõistev suhtumine.

Kuni 75%-l ATH-ga lastest võib esineda ka teisi lapseea psüühikahäireid nagu näiteks depressioon, ärevushäire, käitumishäired, spetsiifilised õpivilumuste häired jm.

Tekkepõhjused. ATH täpsed tekkepõhjused ei ole teada, kuid uuringutes on leitud aju ainevahetuse eripärasid ja probleeme aju erinevate piirkondade koostöös. Viimasel ajal on rohkem andmeid ka keskkonnast pärit (teatud toiduained, säilitus- ja värvained, raskemetallid jms) mürgise toimega ühendite rollist ATH tekkimisel. Kuni 30%-l ATH-ga laste vanematest esineb ATH-le omaseid tunnuseid, mis viitab pärilikkuse osatähtsusele.

Diagnoos. ATH diagnoosimiseks on oluline lapsevanematelt ja pedagoogidelt saadud informatsioon, lapse käitumise jälgimine ja psühholoogilise ning logopeedilise uuringu läbiviimine. ATH diagnoosi püstitamise järgselt selgitatakse lapsevanematele ja teistele lapsega tegelevatele isikutele ATH-st tulenevaid psüühilisi ja käitumuslikke iseärasusi.

Ravi. ATH ravi on pikaajaline ja kompleksne ning vajab lapse, lapsevanemate ning teiste lapsega kokkupuutuvate täiskasvanute pidevat koostööd. Lapse toimetuleku parandamiseks on oluline järjepidev nõustamine ning õppimis-terapeutiliste ja kognitiivse orientatsiooniga sekkumistehnikate rakendamine. Psühhoteraapia aitab lapsel kujundada positiivset enesehinnangut ning parandab toimetulekut eakaaslaste hulgas ja erinevates elusituatsioonides.

ATH ravis kasutatakse ravimeid, millel on psühhostimuleeriv toime - see aitab tugevdada aju pidurdusprotsesse. Ravimitega (sisaldavad metüülfenidaati) paraneb keskendumisvõime, väheneb impulsiivsus ja laps suudab oma käitumist paremini reguleerida. Ravita jäämisel võivad lapsel lisanduda emotsionaalsed- ja käitumishäired ning sotsiaalsed probleemid.

Lapsevanematele ja pedagoogidele on loodud tugirühmad, mis aitavad ATH häiret mõista ja lapse probleemidega paremini toime tulla. Tugirühmad töötavad Tallinnas, Tartus, Pärnus ja Viljandis.

Abi saavad anda:

  • Lastepsühhiaater - konsulteerimine, nõustamine, pereteraapia, vajadusel medikamentoosne ravi.
  • Lastepsühholoog - psühholoogiline nõustamine, psühhoteraapia, pereteraapia.
  • Eripedagoog - abistab õpetamisprobleemide osas.

Kasulik info:

SA Eesti Lastefond - tel: 6411 188 See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud.
http://www.elf.ee
www.info-adhs.de/adhs-was-ist-das.html

Kasutatud kirjandus:

  1. Neuhaus “Hüperaktiivne laps“ (2001)
  2. Roomeldi, L. Haldre, A. Susi jt. “Hüperaktiivne laps“ (2002)
  3. Almquist, H. Ebeling jt. “Laste- ja noorukite psühhiaatria“ (2006)
  4. Nõmme “Hüpi lasteaias“ (2005)
  5. Lina “Minu armas hüpi“ (2007)

SA TÜK Psühhiaatriakliinik
Infotel. 7318889, 7318798

 

Koostanud: lastepsühhiaater Aime Meos

Alalõualiigesed asetsevad kuulmekäigust eespool, ühendades alalõualuud koljuga. Alalõualiiges on üks liikuvamaid liigeseid kehas, tehes üle 2000 liigutuse päevas. Käesolev infovoldik annab ülevaate alalõualiigeste haiguslike seisundite põhjustest, sümptomitest, diagnoosimisest, ravimeetoditest ja kodustest alalõualiigeste harjutustest.

Alalõualiigeste haiguslike seisundite põhjused

Alalõualiigeste haiguslikud seisundid võivad välja areneda järgmistel põhjustel:

  • hambumushäire, mille puhul vastashambad ei sobitu teineteise suhtes korrektselt;
  • puuduvad või puseriti hambad;
  • diski (kõhreline ketas liigesepea ja liigeseaugu vahel, mis muudab luude omavahelise liikumise sujuvamaks) nihkumine trauma tagajärjel;
  • liigesesisene põletik nt. reumatoidartriit;
  • liigesesisene kõhre kulumine ehk osteoartriit;
  • stressist tingitud hammaste pingeline kokkusurumine ehk bruksism ja lõualihaste spasmid;
  • erinevad pea- või kaelavigastused.

Kõik eeltoodud põhjused võivad tingida alalõualuu vale asendi, mis tekitab lõualiigest läbivate närvide, veresoonte, lihaste ja sidekoe üleliigseid pingeid ja väsimust.

Sümptomid

  • Valu liigeses või selle ümber (kõrva-, põse-, oimupiirkonnas).
  • Näo valulikkus ning näolihaste pidev väsimus.
  • Suu avamise piiratus.
  • Alalõua liigutamisel tekkiv heli (naksumine, krigin, plõksumine).
  • Alalõualuu ootamatu „lukustamine“ – suud pole võimalik ilma käte abita avada või sulgeda.
  • Hammaste pingeline kokkusurumine ja krigistamine.
  • Valu suu avamisel – tavaliselt esineb tuim valu kõrvas või kõrva ümbruses, mis ei ole tingitud kõrvahaigustest.
  • Sagedased peavalud.
  • Kaela kangus.
  • Kumin ja undamine kõrvades ehk tinnitus.
  • Pearinglus.
  • Väsimus ja unetus.
  • Hammaste tundlikkus.
  • Depressioon.

Diagnoosimine

Võimalikud uuringud alalõualiigeste haiguslike seisundite diagnoosimiseks:

  • röntgenuuring lahtise ja kinnise suuga, et näha liigese asendit ja hammaskonda;
  • kompuutertomograafia ehk KT uuring, et hinnata liigeste luulisi struktuure;
  • magnetresonantstomograafia ehk MRT uuring, et näha liigesest tervikpilti;
  • diagnostiline närviblokaad, mis aitab selgitada, kas valu on tingitud liigesest või lihastest;
  • vereanalüüs, et välistada teiste haiguste olemasolu;
  • artroskoopiline uuring – kirurgiline protseduur, mille käigus vaadeldakse liigeseõõnt spetsiaalse optilise instrumendi – atroskoobiga.

Ravimeetodid

  • Sooja- või külmaravi. Kasutage valulikus piirkonnas sooja- või külmaravi, sõltuvalt sellest, kumb tundub valu leevendavat. Sooja- või külmaraviks võib kasutada apteegis müüdavaid sooja- või külmaravi kotte või käepäraseid koduseid vahendeid. Kodustest vahenditest võib soojaravina kasutada mikrolaineahjus soojendatud märga käterätikut, mis keeratakse ümber kuuma veepudeli, et soojus säiliks kauem. Valulikku piirkonda võib soojendada 20 minutit ja protseduuri tehakse paar korda päevas. Valuliku piirkonna jahutamiseks võib külmaravina kasutada puuvillase riide sisse keeratud jääd või jääkotti, mida võib korraga hoida mitte kauem kui 10 minutit paar korda päevas.
  • Ravimid. Kasutage apteegist saadavaid mittesteroidseid põletikuvastaseid ravimeid, et vähendada valu ja põletikku antud piirkonnas.
  • Ortodontiline ravi. Hambumushäirete korral pöörduge hambumuse korrigeerimiseks ortodonti poole.Hammaste puudumise korral pöörduge proteesi saamiseks hambaarsti poole.
  • Kirurgiline ravi. Kasutatakse artrotsenteesi ehk liigesepunktsiooni, mille käigus loputatakse liigeseõõs põletikuelementidest ja mikrokristallidest ning süsitakse ravimeid lõualiigesesse. Artrotsenteesi järgselt alaneb alalõualiigesesisene rõhk ning alalõualuuliigese disk asetub normaalsesse asendisse liigeskapsli venitamise tagajärjel.
  • Füsioteraapia. Kasutatakse alalõualiigeste harjutusi, mille eesmärk on tugevdada lõualuulihaseid, et saavutada normaalne lõua asend nii kinnise kui ka avatud suuga. Harjutusi tehke aeglaselt ja sujuvalt 2-3 korda päevas 10 tsüklit. Valu tekkimisel katkestage harjutus. Harjutusi tehes istuge mugavas asendis peegli ees.

Alalõualiigeste harjutused

 ala1

1.     Asetage keel suu lakke ning avage suu (keel peab jääma suulakke). Hingake aeglaselt sisse lugedes kaheni ning hingake aeglaselt välja lugedes kaheni. Korrake harjutust 10 korda.

 ala2

2.     Kui Teie lõualuu on lõdvestunud ja õiges asendis, siis avage suu ja asetage ühe käe nimetissõrm alahuule alla ja pöial lõua alla. Lõua lõõgastamiseks loksutage seda ettevaatlikult edasi ja tagasi. Jätkake harjutust kuni tunnete, et lõug on lõdvestunud ja õiges asendis. Valu tekkimisel katkestage harjutus. Tehke harjutust üks kord päevas või vajadusel tihedamini.

 ala3

3.     Pange käsi rusikasse ja asetage see oma lõua alla. Rusikaga õrnalt vastusurvet avaldades avage suu. Kontrollige, et lõualuud ei liiguks paigast ära (sellest annab märku lõua liigutamisel tekkiv heli – naksumine, krigin, plõksumine). Hoidke lõuga selles asendis 5–10 sekundit. Korrake harjutust 10 korda.

4.     Pange käsi rusikasse ja asetage see alalõualuule vasaku külje pealt. Avage veidi suu. Avaldage rusikaga lõua vasakule poolele õrnalt survet 5–10 sekundi jooksul, et lõdvestada lõualuulihaseid. Korrake harjutust 10 korda. Tehke sama harjutust veel 10 korda avaldades rusikaga survet alalõua paremale poolele.

 ala5

5.     Asetage mõlema käe nimetis-sõrmed alahuule alla ning mõlema käe pöidlad lõua alla. Sõrmede vahele peaks jääma umbes 1–2 cm vahemaa. Avaldage kõigi nelja sõrmega võrdset survet lõuale ning avage võimalikult aeglaselt suu.

Püüdke vältida lõualuude paigast nihkumist (sellest annab märku lõua liigutamisel tekkiv heli – naksumine, krigin, plõksumine). Kui lõua liigutamisel tekib heli, siis lõpetage surve avaldamine ja alustage harjutust uuesti avades suud veelgi aeglasemalt. Neljast küljest avaldatud surve peaks võimaldama suu avamist ja sulgemist ilma lõualuude paigast nihkumiseta.

 ala6

6.     Lükake enda alalõug ette ja hoidke lõuga selles asendis umbes 10 sek. Seejärel asetage käsi lõuale ning sellele survet avaldades lükake lõug tagasi normaalsesse asendisse. Hoidke lõuga normaalses asendis 5–10 sek.


Üldised soovitused

  • Süüa pehmet toitu. Vältida kõvade toitude ja suurte suutäite hammustamist. Vältida väga viskoossete toiduainete söömist.
  • Mäluda tuleb tagumiste hammastega, vältida esihammastega näksimist. Vältida närimiskummi närimist!
  • Mäluda tuleb mõlemapoolselt ja võimalusel kasutada mõlemat poolt korraga, et vältida ülekoormust.
  • Hoida keel suulaes, hambad kontaktist vabad ja alalõualiigesed lõdvestunult.
  • Asetada keel kergelt suulakke eeshammaste taha, selle järgselt vabanevad hambad kontaktist ja alalõualiigesed saavad lõdvestuda. Puhkeolekus ei tohi ülemised ja alumised hambad omavahel kokku puutuda, v.a neelatamine. Jälgi oma alalõualiigese puhkeseisu päeva jooksul.
  • Vältida kofeiini sisaldavaid jooke ja sööke.
  • Vältida parafunktsioone nt. hammaste krigistamine, pigistamine, naksutamine, põskede, keele hammustamine.
  • Vältida käsipõsakil istumist ja liigselt ühe alalõualiigese kokku surumist.
  • Vältida suu liigset avamist, näiteks haigutamist, laulmist, laialdaselt avatud suuga hammustamist (nt. terve õuna söömist).
  • Vältida kõhuli magamist, et vähendada alalõualiigeste liigset kokku surumist ja pingete vältimist kaelalihastes.
  • Magada külili, kasutades toetusena patja.
  • Kanda hammastel ortodondi poolt valmistatud spetsiaalset läbipaistvast plastikust kapet, mis aitab ülemisi ja alumisi hambaid rohkem lahus hoida ning laseb lihastel puhata.

Koostanud: näo-lõualuudekirurgia osakonna vanemõde Kadri Piir 2012

Muudetud:hambaproteesikeskuse arst-õppejõud Ülle Voog-Oras, suu-, näo- ja lõualuukirurgia arst-õppejõud Oksana Ivask, näo-lõualuudekirurgia vastutav õde Sirli Zirul 2016

Alkohol on kujunenud peaaegu lahutamatuks osaks meie elust. Sageli alahinnatakse oma tarvitatavaid alkoholikoguseid. Selleks et hinnata, kui palju ja kuidas Teie või Teie lähedane alkoholi tarvitab, on tarvis teada, mis on alkoholiühik ja millised on riskipiirid.

Mis on alkoholiühik ja kuidas seda arvutatakse?
Alkoholiühik on 10 grammi puhast ehk absoluutset alkoholi. Alkoholiühikute hulga arvutamiseks tuleb joogi kogus liitrites korrutada joogi kangusega ning tulemus omakorda korrutada alkoholi erikaaluga
0,789: alkoholiühikute hulk = kogus (liitrit) x kangus (%) x 0,789
alko

Millised on riskipiirid?
Oluline on meeles pidada, et tervisele täiesti ohutuid alkoholikoguseid ei ole olemas. Siiski on olemas teatud riskipiirid ehk alkoholikogused ja tarvitamise sagedused, mida ületades kaasnevad tervisele suuremad riskid. Risk tervise kahjustamiseks ei ole kõrge, kui kinni pidada järgmistest punktidest:
  • igasse nädalasse peab jääma vähemalt kolm täielikult alkoholivaba päeva.
  • Mehed ei tohi juua üle nelja ning naised üle kahe alkoholiühiku päevas.
  • Päevaseid koguseid ei tohi pikema aja vältel nii-öelda tallele panna, et need siis hiljem korraga ära juua.
Millised võivad olla pikaajalise alkoholitarvitamise mõjud tervisele?
Füüsiline tervis:
  • kõrgvererõhutõbi, südame rütmihäired, südameinfarkt;
  • insult;
  • maksapõletik, maksatsirroos;
  • kõhunäärmepõletik;
  • diabeet;
  • mao- ja söögitorupõletik;
  • suuõõne-, neelu-, kõri-, söögitoru-, maksa-, kõhunäärme- ja rinnavähk;
  • viljatus;
  • impotentsus.
Vaimne tervis:
  • alkoholisõltuvus;
  • depressioon;
  • ärevushäire;
  • toitumishäired;
  • unehäired;
  • mäluhäired;
  • teiste ainete kuritarvitamine.
Kuidas on alkoholi liigtarvitamist võimalik avastada?
Alkoholi liigtarvitamise avastamiseks tuleb hinnata, kui sageli ja millistes kogustes alkoholi tavaliselt tarvitatakse. Selleks on võimalik pidada nö alkopäevikut või läbi viia AUDIT test. Viimane koosneb 10 küsimusest, mis on seotud alkoholitarvitamise sageduse ja tarbitavate kogustega, võimaliku alkoholi kuritarvitamise ja sõltuvusega ning alkoholitarvitamisest tulenevate igapäevaelu probleemidega.

Kuidas alkoholitarvitamise häiret ravida?
Alkoholitarvitamist on võimalik lõpetada iseseisvalt, aga kui tarvitamine on kestnud juba pikemat aega, on seda ohutum teha tervishoiutöötaja abiga, kuna liiga järsult joomist lõpetades võivad tekkida tõsised terviseprobleemid (võõrutusseisund). Kerge alkoholisõltuvuse ravi võib teostada perearst, kuid mõõduka ja raske sõltuvuse või kaasuvate vaimse tervise häirete korral teostatakse ravi psühhiaatrilises eriarstiabis.
Ravieesmärkideks võivad olla:
  1. Täielik kainus ehk abstinents on alkoholsõltuvuse puhul tungivalt soovituslik. Täielik kainus peaks olema eesmärgiks ka siis, kui lisaks alkoholi liigtarvitamisele on diagnoositud mõni teine vaimse tervise häire või füüsiline haigus. Vahe-eesmärgiks võib endale seada alkoholitarvitamise sageduse või koguste vähendamise. Täielik kainus on soovituslik siis, kui:
    • Te püüate alkoholi tarvitamist vähendada, aga Te ei suuda püsida eesmärgiks seatud koguste piirides.
    • Teil on varasemalt diagnoositud alkoholisõltuvus.
    • Teil on vaimse tervise häire või raske kehaline haigus, mille teket soodustab või raskendab alkoholi tarvitamine.
    • Te võtate ravimeid, millel võib olla koos toime alkoholiga.
    • Te olete rase või soovite rasestuda.
  2. Alkoholitarvitamise sageduse või koguste vähendamine. Selle eesmärgi võib seada endale inimene, kellel on kerge alkoholisõltuvus ja kellel ei ole mõnda muud vaimse tervise häiret ega raskeid kehalisi haigusi.
Mis on alkoholi võõrutusseisund?
Alkoholi võõrutusseisund tekib alkoholitarvitamise järsul lõpetamisel. Alkoholi võõrutusseisundi sümptomid tekivad alkoholist sõltuvuses oleval inimesel umbes 24–48 tundi pärast viimase koguse alkoholi tarvitamist ning nähud võivad kesta 5 kuni 7 päeva. Alkoholi võõrutusseisundi sümptomid hõlmavad muuhulgas ärevust, värinaid, peavalu, rahutust, unehäireid, iiveldust, oksendamist, higistamist, südamepekslemist ning raskematel juhtudel krampe ja deliiriumit ehk segasusseisundit.

Milline on tagasilanguse oht?
Tagasilangus tähendab naasmist alkoholi tarvitamise juurde pärast täieliku kainuse perioodi või naasmist rohke alkoholi tarvitamise juurde pärast mõõdukat alkoholitarvitamist. Tagasilangust tuleb vaadata kui ajutist etappi teel tervenemiseni, mitte aga kui läbikukkumist. Tagasilanguse oht on suur esimesel 6–12 kuul. Eduka ravi võtmeks on järjekindlus. Oluline on tagasilangustest õppida: mis läks valesti ja mida ma saan järgmine kord teisiti teha?
Tagasilanguse riski mõjutavad mitmed tegurid: stress, konfliktid lähedastega, unehäired, krooniline valu, joomistung, kaasuvad vaimse tervise häired (depressioon, ärevus), sotsiaalsed üritused, toetava
võrgustiku puudumine, motivatsiooni puudumine jms. Tagasilanguse ohule viitab esimeste seatud eesmärkide mittesaavutamine. Tagasilanguse korral on oluline ravi jätkata. Koheselt tuleks ühendust võtta oma arsti, õe või mõne lähedasega, kes Teid toetab.

Millised ravimeetodid aitavad vältida tagasilangust?
  1. Psühhosotsiaalse d sekkumised on motiveeriv intervjueerimine, kognitiiv-käitumisteraapia, pereteraapia, kaaslaste toetusgrupid, juhtumikorraldus.
  2. Ravimid, mis aitavad vähendada alkoholitarvitamist. On olemas ravimid (nt disulfiraam), mille kasutamisel on alkoholi tarvitamine täielikult keelatud ja koostoimes alkoholiga tekivad tõsiseid tervisehäireid, näiteks peavalu, iiveldus, nõrkus, nägemishäired, südamepekslemine, higistamine, hingamisraskused, ärevuse tõus. Lisaks kasutatakse ka ravimeid (nt naltreksoon, nalmefeen), mis vähendavad alkoholi tarvitamisest saadavaid meeldivaid aistinguid ja tungi tarvitada alkoholi.
Kuidas ennast ise aidata?
Selgitage välja oma alkoholi tarvitamise harjumused. Selleks pidage päevikut ja kirjutage üles, kui palju Te joote. Olge enda vastu aus! Kirjutage üles: kuupäev, kellaaeg, kus ja kellega koos Te jõite, mida tegite, kui palju maksis alkohol, kui palju ja kui kanget alkoholi tarvitasite.
Pange tähele, millistes situatsioonides Te kipute alkoholi tarvitama. Kui see on midagi harjumus pärast, siis mõelge, kas ja kuidas saate seda harjumust muuta. Oluline on muuta oma joomisharjumusi!
Tagasilanguse ennetamiseks mõelge rasketele olukordadele: mis need võivad olla? Kuidas nende olukordadega toime tulla nii, et tagasilangust ei tekiks? Lisaks pange tähele väikseid muutusi, kui Te ei ole alkoholi pikalt tarvitanud:
  • Te magate paremini
  • Te näete parem välja
  • Vähenevad peavalud ja seedeprobleemid
  • Teie tähelepanu võime paraneb
  • Teie suhted lähedastega paranevad
  • Te säästate raha
  • Teie töövõime paraneb
  • Uhkustunne saavutatu üle
Kuidas toetada oma lähedast, kellel on alkoholitarvitamise häire?
  • Ärge pakkuge ega ostke talle alkoholi.
  • Ärge andke talle raha alkoholi ostmiseks.
  • Ärge tarvitage alkoholi tema juuresolekul.
  • Kui tal läheb paremini, siis julgustage teda ja tunnustage tema edu.
  • Ärge keskenduge negatiivsele, osake näha edusamme.
  • Olge oma lähedasega kannatlik– alkoholitarvitamise häire ravi võtab aega.
  • Hoolige oma lähedasest, kuid ärge tehke tema eest midagi ära. Alkoholitarvitamise häirega inimene vastutab ise oma haiguse ja ravi eest, Teie saate teda selles vaid toetada.
  • Kui olete kurnatud, stressis või tunnete süüd, viha ja ärevust, võib tegemist olla kaassõltuvusega. Abi saamiseks pöörduge mõne vaimse tervise spetsialisti poole.
Kasutatud ja soovitatav kirjandus
Joost, U., Paapsi, K., Kriipsalu, I. 2015. Alkoholitarvitamise häire. Infomaterjal patsientidele ja nende lähedastele
Spada, M. 2008. Võit alkoholiprobleemi üle. Kirjastus Tänapäev
Rotgers, F. jt. 2005. Vastutustundlik alkoholitarvitamine. Kirjastus Ersen
Kohava, P. 2012. Alkoholisõltuvus. Kirjastus Medicina
Laye, K. 2011. Positiivne alkoholi joomine. Kirjastus Mekaks OÜ
Plattor, C. Armastades sõltlast. 10 esmast nõuannet sõltlast armastavale inimesele
Mellody, P. 2007. Kaassõltuvus. Kirjastus Väike Vanker.
Alkoholi võõrutusseisundi infovoldik http://www.kliinikum.ee/attachments/article/106/alkoholi_voorutus_PS.pdf
Anonüümsed Alkohoolikud: http://aaestonia.com
Eesti Karskusliit: http://ave.ee
Kainem ja tervem Eesti: http://www.tai.ee/et/kainem-ja-tervem-eesti

Tartu Ülikooli Kliinikumi psühhiaatriakliinik
Raja 31, Tartu
Valvearst: 731 8764
Registratuur: 731 9100
 
Koostajad: psühhiaatriakliiniku ambulatoorse osakonna õed Birgit Prakson ja Tiiu Tali
2017

Allergiline nohu on nina limaskesta ülitundlikkus erinevate allergeenide vastu. Kui nina ja ninakõrvalkoobaste limaskest puutub kokku allergeeniga, vabaneb ninas olevatest rakkudest bioaktiivne aine histamiin. Histamiin põhjustab ninas turse, sügeluse ja suurenenud limaerituse. Allergiline nohu võib olla

  • sesoonne ehk hooajaline (nimetatakse ka heinanohuks);
  • aastaringne.

 Allergilise nohu põhjuseks võivad olla järgmised allergeenid

  • õietolmud;
  • hallitusseened;
  • tolm (tolmulestad);
  • loomade karvad;
  • õitsvad heintaimed (esinevad ainult kindlal aastaajal);
  • toidu- ja maitseained.

Allergilise nohu vaevusi võivad süvendada saastunud õhk, suitsuhais, tugevad lõhnad ja temperatuuri kõikumine.

Millised on sümptomid?

  • ninasügelus,
  • aevastamine,
  • kipitustunne ninas,
  • rohke vesine eritis ninast või selle vajumine tahapoole ninaneelu suunas,
  • ninahingamise takistus.

Kaasneda võivad pisaravool, silmade punetus, sügelus ja turse ning lõhnatunde vähenemine.

Allergilise nohu sümptomitele võivad lisanduda väsimus, unehäired, kontsentratsioonivõime langus ja depressioon. Samuti võivad esineda kurgu ja keele kuivus, kõrvade sügelus ja peavalu.

Kuidas allergilist nohu diagnoositakse?

  • Täpne anamnees (küsimustik) allergia eelsoodumuse suhtes, kui ka varem esinenud allergiliste reaktsioonide kohta.
  • Nina ja ninaneelu vaatlus, vajadusel ninalima uurimine.
  • Vastavalt vajadusele röntgenoloogiline uuring ja/või allergiauuring.

Kuidas allergilist nohu ravitakse?

  • Antihistamiinsed ravimid - nende toime on kiire, nad vähendavad efektiivselt aevastamist, vesist eritist ninast, ninasügelust, silmade punetust, sügelust ja turset, vähemal määral mõjutavad nad ninakinnisust. Antihistamiinseid ravimeid võib tarvitada vaid päevadel, kui esinevad allergianähud. Hooajalise allergilise nohuga patsiendid peavad ravimeid tarvitama kogu hooaja vältel.

Antihistamiinseid ravimeid on võimalik väikestes kogustes osta ilma retseptita.

  • Ninasisesed glükokortikoidaerosoolid - vähendavad nina limaskesta põletikku ja ninakinnisust. Glükokortikoidaerosool on retseptiravim, mille määrab kas perearst, allergoloog või kõrva-nina-kurguarst.
  • Spetsiifiline immuunravi - seisneb väikeses annuses allergeeni korduvas süstimises allergoloogi kontrolli all. Ravi kestab 1 - 3 aastat. Immuunravi on tavaliselt tõhus, vähendades haigusnähte ja allergiaravimite vajadust.
  • Ninaloputused füsioloogilise lahusega, et vähendada allergeeni hulka.
  • Kirurgiline ravi juhul, kui eelnevalt loetletud ravimeetodid on osutunud ebaefektiivseks, sel juhul suunab perearst Teid saatekirjaga kõrva-nina-kurguarstile.

Teile sobiva ravimeetodi määrab Teie arst.

Varane ja korrapärane allergilise nohu ravi võib ennetada tüsistuste väljakujunemist (nt kõrva ja ninakõrvalkoobaste põletikud). Võimalusel vältige kontakti ainetega, millele Te allergiline olete.

 

Kasutatud kirjandus
Jalanko, H. (2003). 100 küsimust lastearstile. AS Medicina, Tallinn.
Kunnamo, I., Nyberg, P., Alenius, H., Ellonen, M., Jousimaa, J., Keinänen- Kuikaanniemi, S., Mäkelä, M., Paakkari, P., Pettersson, T., Pitkäla, K., Saarelma, M., Seppänen, M., Toivanen, A., Varonen, H. (1998). Üldarsti Käsiraamat. AS Medicina, Tallinn.
Laaniste, M. (Toim.) (2002). Allergoloogia.  AS Medicina, Tallinn.

 

Koostajad: kõrvakliiniku kirurgia osakonna vanemõde Piret Vider ja õde Kristi Smirnov

Anoreksia (anorexia nervosa) on söömishäire, mille puhul inimene kaotab kaalu rohkem, kui on tervislik, esineb tugev hirm kehakaalu tõusu ees ning oma keha nähakse moonutatud pildina. Häire avaldub alatoitumises ning sellele lisanduvates hormonaalsetes ja ainevahetuslikes muutustes. Haigusest tingituna süüakse madala kaloraažiga toitu ja jälgitakse pidevalt oma välimust, kuni see muutub elus peamiseks tegevuseks. Selle tõttu eemaldutakse õppimisest, tööst, suhetest. Patsiendid, olles ise alakaalus, tunnevad end paksuna. Enesehinnang on haiguslikult seotud ainult kehakaalu ja välimusega.

Haigustunnused

  • Alakaalulisus. Kehakaal on väiksem kui vanuse ja pikkuse juures kaaluindeks normi piires peaks olema. Tervisliku kaaluindeksi (KMI) vahemik täiskasvanutel on 19,5-25.
  • Tugev hirm kaalus juurde võtta, isegi siis kui ollakse alakaaluline. Kaalu kaotus (või madalal püsimine) saavutatakse tervist kahjustaval viisil- teatud toitude vältimise, oksendamise, kõhulahtisuse esilekutsumise või ülemäärase treeninguga.
  • Anoreksiale iseloomulik on kehataju häire, mille tõttu haigel on hirm paksuks minemise (paks olemise) ees ning ta seab oma kehakaalule ranged piirid.
  • Kaua kestnud häire korral võib esineda luukadu (osteopeenia).
  • Amenorröa esinemine ehk vähemalt kolme järjestikuse menstruaaltsükli ärajäämine naisel, kellel on varasemalt olnud menstruatsioon. Amenorröaks peetakse ka olukorda, kui naisel esineb menstruatsioon ainult hormooni (nt östrogeeni) andmise järel.

Anoreksiaga inimene

  • mõtleb enamuse ajast toidule, söömisele ja kaloritele;
  • loob erinevaid reegleid seoses toidu ja söömisega;
  • jätab vahele ja väldib söömist avalikus kohas;
  • peidab sageli oma kõhnust ning eitab probleemi olemasolu.

Anoreksiahaige ravi alustamine on sageli vaevanõudev tegevus, sest patsiendil esineb haiguse eitamine ja tugev vastupanu kaalu parandamise suhtes.

Häirunud söömiskäitumise tunnused

  • Range dieet. Süüakse näiteks kindlaid madala kalorsusega toite, välditakse „halbu“ süsivesikuid ning rasvu sisaldavaid sööke jne.
  • Arvestatakse ning kirjutatakse täpselt üles söödava toidu kaloraaž. Kaalutakse toitu, loetakse palju toitumisalaseid raamatuid jne.
  • Teeseldakse söömist või varjatakse mitte söömist tuues sageli põhjusteks: „ma alles sõin“, „mu kõht on täis“, „ma sõin väga palju“ jne.
  • Esinevad ülekaalukad mõtted toidust, räägitakse palju toidust, kogutakse retsepte, tehakse teistele süüa, loetakse palju retseptiraamatuid jne.
  • Esinevad söömisrituaalid: keeldutakse teistega koos söömisest, ei sööda avalikes kohtades, tükeldatakse toitu või sorditakse toitu, visatakse toitu ära, sülitatakse toitu suust välja.

Anoreksiast põhjustatud terviseprobleemid

Anoreksiat loetakse ohtlikuks ning keeruliseks haiguseks, millega kaasnevad häired hormonaalse süsteemi töös, häiritud on organismi normaalne areng ning paljud esmased funktsioonid:

  • südame-, maksa- ja neeruprobleemid
  • luutiheduse langus ning lihasnõrkus
  • puhitus ning seedeprobleemid
  • küünte kahjustused ning juuste hõrenemine
  • pidev külmatunne
  • krooniline väsimus
  • südamepekslemine, nõrkus, peapööritus, õhupuudus, valu rindkeres

Sageli kaasneb haigusega depressioon, meeleolu alanemine, ärevus, mälu- ning mõtlemiseprobleemid, keskendumisraskused ja unehäireid. Anoreksia on suurima suremusega psüühikahäire. Peamiseks surma põhjuseks anorexia nervosa korral on südame rütmihäired.

Ravi

Heas terviseseisundis anoreksia patsientide puhul on võimalik ambulatoorne ravi. Raskemas seisundi patsiendile on vajalik etapiline toetav haiglaravi, mille kestvus sõltub patsiendi kehakaalust, sümptomitest ja tervislikust seisundist. Ravi eesmärgiks on suurendada patsiendi motivatsiooni läbi tervislike toitumisharjumuste kehakaalu parandama. Spetsialistide koostatud toitumiskava aitab kehakaalu parandada turvaliselt ning aeglaselt, vähendatakse ka füüsilist koormust. Ravi sisaldab psühhoteraapiat (individuaalne-, grupi- ja pereteraapia), mille käigus õpitakse emotsioonide reguleerimist, probleemide lahendamist, kehtestamist jne.

Ravi jooksul püütakse suurendada motivatsiooni oma kehakaalu parandamiseks, eesmärgiks seatakse liikumine tervislikuma toitumise ja kehakaalu suunas. Haiglaravi alguses pööratakse peatähelepanu vajaliku kehakaalu saavutamisele, patsiendi toitumist korrigeeritakse individuaalselt lähenedes. Kehalist terviseseisundit jälgitakse spetsialistide poolt, vajaliku turvatunde ning usalduse tekitamisel on abiks erinevad erialaspetsialistid. Kontrollitud toitumiskava aitab kehakaalu parandada turvaliselt ning aeglaselt, vähendatakse ka füüsilist koormust. Edaspidi tegeletakse psühhoteraapiaga, mis hõlmab endas emotsioonide reguleerimise õppimist, probleemide lahendamist, kehtestamist jne. Selleks on mõeldud erinevad teraapiad (individuaalne-, grupi- ja pereteraapia).

Anoreksia ravi võib kesta aastaid, kuid ilma ravita haigus ei möödu. Ravi käigus võib esineda tagasilangusi – sümptomid tulevad tagasi ning kaal hakkab langema. Tagasilanguste vältimiseks tuleb järgida raviplaani ning kohtuda regulaarselt psühhiaatriga või söömishäirete õega. Sümptomite taastekkimisest tuleb oma raviarsti kindlasti teavitada.

Haiguse taaastekke hoiatavad sümptomid:

  • Tahtlik nälgimine koos suure kaalulangusega
  • Hirm kaalutõusu ees
  • Söömisest keeldumine
  • Nälja eitamine
  • Kompulsiivne ehk sundkäitumine, mis väljendub pidevas ülemäärases füüsilises  tegevuses
  • Suurenenud karvakasv kehal ja näol
  • Juuste hõrenemine
  • Külmakartlikkus
  • Puuduv või ebaregulaarne menstruatsioon
  • Enda ülekaalulisena nägemine, olles samas alakaaluline

TÜ Kliinikumi Psühhiaatriakliinik, söömishäirete keskus, Raja 31
I korrus, A korpus, kabinet A1022
Telefon 7 318 785Söömishäirete õed 7 318 802
Psühhiaater dr. Anu Järv

Söömishäirete ambulatoorse õe vastuvõtt:
I korrus, A korpus, kabinet A 1033
Telefon 7 318 788

Psühhiaatriakliiniku valvearst/valveõde
I korrus, B korpus kabinet B 1002
Telefon 7 318 764

 

Koostajad: Psühhiaatriakliiniku ambulatoorse osakonna õed Kaili Arjus ja Katri Šinkarev

2013

Anaalfissuur ehk pärakulõhe on väike haav või lõhe pärakukanali seinas. Tavaliselt asub fissuur pärakukanali tagumisel keskjoonel (80%), sageduselt järgmine koht on eesmisel keskjoonel (10%)

Tüüpilised sümptomid on valu roojamise ajal ja selle järgselt ning veritsus. Mõned patsiendid võivad valu tõttu roojamist edasi lükata.

Mis põhjustab anaalfissuuri?

Kõik, mis võib vigastada või ärritada pärakukanalit, võib põhjustada fissuuri. Sageli on selleks põhjuseks kõva väljaheide. Vigastatud piirkonda tekib põletik ning kaasneb päraku sulgurlihase tugev kokkutõmme ehk spasm. Selle tagajärjel vigastatud piirkonna verevarustus halveneb, mis soodustab lõhe muutumist krooniliseks.

Teiste põhjustena tulevad arvesse kõhulahtisus ja põletikulised seisundid anaalpiirkonnas.

Anaalfissuur võib olla äge (just tekkinud) või krooniline (püsinud mõnda aega ja kordub sageli). Kroonilistel fissuuridel on sageli väike lõhega seotud väline veenikomu, nö valvurveenikomu, mis fissuuri ägenemise korral võib oluliselt suureneda.

Kuidas anaalfissuuri ravitakse?

Sageli võib kõhukinnisuse või kõhulahtisuse ravimisega paraneda ka fissuur. Äge fissuur reeglina ei vaja operatiivset ravi, 90% neist paraneb ilma ravita. Paranemisprotsessile aitab kaasa kiudaineterohke dieet, väljaheite pehmendajad (nt laktuloos), piisav vedeliku tarbimine. Kiudaineterikas dieet võib aidata ka kõhulahtisuse puhul. Soojad istevannid (40° veega) 10–15 minutit korraga 2–3x päevas pehmendavad ja lõõgastavad päraku sulgurlihast, mis samuti aitab paranemisele kaasa. Vajalikud võivad olla ka spetsiaalsed ravimid.

Kasutatakse päraku sulgurlihast lõõgastavat nitroglütsereiinsalvi või diltiaseemsalvi, mida tuleks kolm korda päevas määrida anaalava piirkonda.

Nitroglütseriinsalv Eestis momendil saadaval pole. Diltiaseemsalvi valmistavad suuremad apteegid retsepti alusel. Soovitav on diltiaseemsalvi kasutada pärast istevanni. Oluline on salvi kasutus 10–15 minutit enne tualetti minekut.

Diltiaseemsalvi kõige sagedasem kõrvaltoime on peavalu, mida esineb siiski harva. Mõnel patsiendil võib salv süvendada /põhjustada sügelust anaalpiirkonnas. Siis tuleks ravi katkestada ja arsti poole pöörduda. Ravi diltiaseemsalviga tuleb järjekindlalt teha vähemalt 8 nädalat, vajadusel ka kuni 16 nädalat ja pikemalt.

Diltiaseemsalvi ei tohi kasutada raseduse ajal, kuna selle ohutus lootele pole kindel. Raseduse korral on võimalik kasutada paikse toimega valuvaigistavaid salve või geele.

Anaalfissuuri raviks ei sobi päraku küünlad, kuna küünla asetamisel võib sulgurlihase spasm süveneda ja fissuur saada traumeeritud.

Kas pärakulõhe võib korduda?

Pärakulõhed võivad kergesti korduda. Kui on tegu kroonilise haigusega, on üsna sage, et juba paranenud fissuur kordub kõhukinnisuse episoodi ajal. Isegi kui valu ja veritsus on kadunud, tuleb jätkata piisavat vedeliku tarvitamist ning kiudaineterikka dieediga, et hoida kõhutegevus korras. Kui probleem kordub ilma näiva põhjuseta, võivad vajalikud olla mõned lisauuringud.

Mida teha, kui fissuur ei parane?

Kui fissuur ei parane, tuleb ravi uuesti üle vaadata. Paranemist halvendavad raske kõhukinnisus, armistumine, sisemise pärakusulguri spasm.

Kui diltiaseemsalv fissuuri ei paranda või tekib haiguse ägenemine kiiresti pärast salviravi lõpetamist, tuleb teise võimalusena arvesse botuliintoksiini (Botoxi) süstimine sulgurlihasesse. Botox langetab sulguri toonust paari kuu vältel, andes pärakulõhele võimaluse paraneda. Botoxit süstitakse vajadusel ka korduvalt.

Teised meditsiinilised probleemid nagu põletikuline soolehaigus, infektsioonid ja kasvajad võivad samuti põhjustada fissuurilaadseid sümptomeid. Patsientidel, kellel on pidev valu päraku piirkonnas, tuleks need põhjused välistada.

Millal peaks kirurgiliselt sekkuma?

Kirurgiline ravi on kõrge efektiivsusega ja fissuuri kordumise risk kirurgilise ravi järgselt on madal. Operatsiooni ajal tehakse väike nahalõige pärakuava kõrvale ja lõigatakse osa sisemise pärakusulguri kiududest läbi (lateraalne sisemine sfinkterotoomia). See aitab pärakulõhel paraneda ja vähendab valu ja spasmi. Kui esineb nö. valvurveenikomu, võib olla vajalik ka selle eemaldamine.

Kirurgilise ravi tüsistusena võib aga tekkida roojapidamatus, mistõttu selle meetodi rakendamise vajadus otsustatakse lähtuvalt igast konkreetsest juhtumist.

Kui kaua võtab paranemine aega?

Paranemine võib võtta mõne kuu, ehkki valu kaob tavaliselt mõne päeva pärast.

 

Koostajad: dr. Kaisa Murumets, dr. Margot Peetsalu

2014

Essentsiaalne trombotsüteemia (ET) kuulub müeloproliferatiivsete haiguste gruppi. Essentsiaalse trombotsüteemia tekib DNA muutus(t)est luuüdi tüvirakus, mille tõttu tekib kontrollile allumatu trombotsüütide produktsioon luuüdis ning trombotsüütide hulga märgatav tõus perifeerses veres.

Trombotsüüt ehk vereliistak on väga väike vererakk, mille funktsiooniks on osaleda verehüübimises. Kui trombotsüüte on väga palju, siis võib suureneda tromboosi oht, sest oma hulgaga võivad nad blokeerida väiksemaid veresooni või harvem tekitada veritsust, kuna trombotsüütide arvu tõusuga muutuvad nad mitte funktsioneerivaks.

Trombotsüteemia tähendab trombotsüütide arvu tõusu veres. Essentsiaalne tähendab, et tegemist on luuüdi haigusega, mitte sekundaarse ehk reaktiivse trombotsüütide arvu tõusuga mõne muu haiguse korral.

ET tekkimise põhjus pole praegu täielikult mõistetav. Umbes pooltel haigetest esineb geenimutatsioon ehk geeni muutus JAK2, mille olemasolu või puudumine ei mõjuta haiguse kulgu ega olemust.

ET on harvaesinev haigus, 100 000 elaniku kohta diagnoositakse aastas umbes 2,2 uut juhtumit. ET esineb harva lastel, enamasti haigestuvad täiskasvanud ja 50-70 aasta vanused inimesed. Meestel ja naistel esineb haigust võrdselt. ET ei lühenda tavaliselt eeldatavat eluiga, kui suudetakse vältida tüsistusi. Paljudel ET diagnoosiga patsientidel ei ole mingeid sümptomeid.

Võimalikud sümptomid

  • Transitoorse isheemilise atakile ehk mööduvale väikesele insuldile omased sümptomid: peavalu, uimasus, nõrkus, tuimus ühe kehapoolel, segasusseisund, nägemis- või kõnehäire jt. Need sümptomid tekivad verevoolu häiretest ajus.
  • Tromboosid on peamine komplikatsioon ET puhul, mis võivad olla eluohtlikud. Võivad esineda nii arteriaalne (ajuinsuldi ja südameinfarkti tekke võimalus) kui ka süvaveeni tromboos (kopsuarteri trombemboolia oht). Tromboosi risk on suurem vanemaealistel, kaasuvate haigustega, varasema tromboosi ja kõrge trombotsüütide väärtusega patsientidel. Tromboos võib esineda ka normist kergelt kõrgemal trombotsüütide arvuga patsientidel. Ravi esimene eesmärk on normaliseerida trombotsüütide arv, vähendades nii riski tromboosi tekkeks. Tromboosi ära hoidmiseks on soovitav muuta ka elustiilist tulenevaid riskifaktoreid (lõpetada suitsetamine, vabaneda ülekaalust, hoida vererõhk normväärtustes, tegeleda regulaarselt spordiga).
  • Veritsusnähud esinevad harva ning enamasti väga kõrgete trombotsüütide väärtuse korral. Veritsused võivad esineda kas pikaleveninud või rohke veritsusena väikesest haavast, sagedaste ja rohkete ninaverejooksudena, veritsevate igemetena või ka rohke verega menstruatsioonina.
  • Suurenenud põrn ehk splenomegaalia esineb 30–50% patsientidest. Tekitab ebamugavus- ja täiskõhutunnet, harva ka valu vasakul ülakõhus.
  • Üldsümptomid nagu väsimus, nõrkus, naha sügelemine, higistamine ja madala temperatuuriga palavik.

Diagnoosimine

Sageli leitakse tõusnud trombotsüütide väärtus muul tervislikul põhjusel tehtud vereanalüüsis või rutiinsel tervisekontrolli käigus teostatud vereanalüüsil.

Diagnoosimiseks välistatakse teised trombotsütoosi põhjused. Analüüsides leitakse püsivalt pikal perioodil kõrgem trombotsüütide arv. Leukotsüütide, hemoglobiini, hematokriti ja erütrotsüütide väärtused on referentsväärtuse piirides. Diagnoosimiseks on vajalik teostada luuüdi morfoloogilised uuringud, kus on väljendunud megakarüotsüütide (trombotsüütide eellasrakud) vohamine. Kõhu katsumisel võib tunda suurenenud põrna.

Ravi

ET ravi planeerimisel hinnatakse kõigepealt patsiendi riski tromboosi tekkeks. Patsient, kellel ei esine ülalkirjeldatuid sümptomeid ning kelle risk tromboosi tekkeks on madal, võib jääda ka lihtsalt jälgimisele ning ravi ei alustatagi. Patsientidel, kellel on kõrge risk tüsistuste tekkeks (nt varasem tromboos, vanus üle 60 aasta, südameveresoonkonna haigused või nende riskifaktorid vms), üritatakse raviga vähendada trombotsüütide hulka. ET ei ole välja ravitav!

Kasutatavad ravimid

Madalas doosis atsetüülsalitsüülhape ehk nn. südameaspiriin – trombotsüütide kleepumise ja trombi riski vähendamiseks. Aspiriin võib ärritada mao limaskesta tekitades maos ebamugavustunnet, iiveldust, valu.

  • Hüdroksüuurea (Hydrea) on keemiaravim, mis surub maha luuüdis rakkude tootmist. Võetakse kapslitena pidevalt. Efektiivne ravim trombotsüütide arvu vähendamiseks, vahel surub ka maha teisi vererakkusid nagu puna- ja valgevereliblesid. Regulaarne vereanalüüsi kontroll vajalik. Enamasti on hüdroksüuurea hästi talutav. Tema kõrvaltoimed on tavaliselt kerged ja vähesed.
  • Anagreliid (Agrylin) ei ole veel Eestis registreeritud suukaudne ravim. Kõrvaltoimed: vedelikupeetus, probleemid vererõhuga, peavalu, uimasus, kõhulahtisus.
  • Interferoon-alfa (Roferon) on aine, mida toodetakse ka normaalselt organismirakkudes infektsioonide ja kasvajaliste rakkude vastu võitlemiseks. Interferooni süstitakse naha alla (harvem lihasesse) tavaliselt kolm korda nädalas. Peamisteks kõrvaltoimeteks on gripilaadsed sümptomid: külmavärinad, palavik, valu ja nõrkus, ning depressioon. Sümptomid tavalised kaovad pikemal kasutamisel.

Prognoos

Keskmine elulemus ET diagnoosiga patsientidel on peaaegu võrdne tavapopulatsiooniga, kuid see sõltub palju konkreetse haige ravitulemustest. Ravi korral on haigus tihti stabiilne üle 10 aasta.

ET võib muutuda 3,9% patsientidest 10 aasta ja 6% patsientidest 15 aasta jooksul müelofibroosiks ja 1–2% patsientidest ägedaks leukeemiaks.

 

Koostaja: dr. Marge Rahu

2013

Aplastiline aneemia (AA) on harvaesinev haigus, mille puhul luuüdi ei ole võimeline tootma piisaval hulgal vereloome rakke.

Põhjused, esinemissagedus, riskifaktorid
Aplastiline aneemia on seisund, mille põhjuseks on vereloome tüviraku kahjustus, mille tulemusena on vähenenud kõikide vereloome rakkude – erütrotsüütide, leukotsüütide, trombotsüütide hulgad ja tekib nn pantsütopeenia. Tüvirakk on eellasrakuks kõikidele teistele vereloome rakkudele. Tänapäeval arvatakse, et enamasti on AA puhul tegemist autoimmuunse protsessiga, mis tähendab, et patsiendi enda immuunsüsteem reageerib omaenda tüvirakkude vastu. Kuni 70-80% juhtumitest kindel haigusetekke põhjus pole teada. Sellist AA nimetatakse idiopaatiliseks.

Teatud keskkonna tegurid võivad olla samuti seotud AA tekkega. Nende hulka kuuluvad erinevad ravimid, kemikaalid, toksiinid, viirushepatiit. Harva on tegemist kaasasündinud haigusseisunditega, millele on samuti iseloomulik aplastiline aneemia. AA esinemissagedus maailmas on 2 juhtu 1 000 000 elaniku kohta aastas. Haiguse ennetamise meetmeid ei ole teada.

Haiguse sümptomid

Sümptomid on tingitud tsirkuleerivate vererakkude arvu langusest ning ei ole haiguse spetsiifilised. Sarnased sümptomid võivad esineda näiteks ägeda leukeemia või müelodüsplastilise sündroomi puhul, mis tõttu algul võivad arstid kahtlustada muud verehaigust.

Aneemia põhjustab väsimus- ja nõrkustunnet. Patsient võib märgata, et ta väsib kiiresti ära juba minimaalse füüsilise koormuse puhul. Nahk muutub kahvatuks. Valgevererakkude vähesus põhjustab infektsioonide riski suurenemist. Trombotsütopeenia võib tüsistuda veritsusega. Sagedamini esinevad sümptomid:

  • Väsimus, jõuetus
  • Kahvatus
  • Hingeldus
  • Südamepekslemine
  • Ninaveritsused, igemete veritsused
  • Verevalumid nahal, limaskestadel
  • Palavik

Haiguse diagnoosimine

Diagnoosi kinnitamiseks on vajalikud vere- ja luuüdi uuringud. Vereproov näitab, et kõikide rakkude arv on normist madalam. Erinevalt mõnest teisest verehaigusest ei leidu aga veres atüüpilisi rakke. Diagnoosi kinnitamiseks on vajalikud luuüdi morfoloogilised uuringud, milleks materjali saadakse luuüdi punktsioonil, mis teostatakse lokaalse tuimestusega. 

Ravi

Ravi võib jagada kaheks suureks rühmaks. Toetava ravi puhul on oluline asendada neid vererakke, mida on organismis vähe. Selleks tehakse erütrotsüütide ja trombotsüütide ülekandeid ning hoitakse ära aneemiaga ja trombotsütopeeniaga seotud tüsistusi. Lisaks on oluline vältida infektsioone, milleks kasutatakse profülaktilisi meetmeid, kaasa arvatud profülaktiline antibakteriaalne ravi. Vahest piirdutaksegi ainult toetava raviga.

Teiseks ravivõimaluseks on üritada taastada luuüdi normaalset funktsioneerimist. Noortele inimestele on näidustatud allogeenne ehk sobiliku doonorluuüdi siirdamine. Parimaks võimalikuks doonoriks on patsiendi enda õed – vennad, kuid tõenäosus, et nende luuüdi sobib patsiendile on umbes ¼. Võimalik on ka luuüdi siirdamine mittesugulasdoonorilt. Luuüdi siirdamisega seotud probleemideks on eeskätt infektsioonid, äratõukereaktsiooni risk ning ka siiriku reaktsioon peremehe vastu (nn transplantaat peremehe vastane reaktsioon, ingl keeles graft-versus-host; GVH). Enne siirdamist tehakse keemiaravi, mis on nn ettevalmistus protseduuriks.

Juhul, kui siirdamine pole mingil põhjusel võimalik (ei leidu sobivat doonorit, patsiendi üldseisund ei võimalda protseduuri jne), siis kasutatakse medikamentoosset ravi. Medikamentoosset ravi võib kasutada ka enne siirdamist. Selle ravi eesmärgiks on suruda maha organismi enda immuunsüsteem, mis võimaldab luuüdil taastada rakkude produktsioonivõime.

Sagedamini kasutatav medikamentoosne ravi:

  • ATG e. antitümotsütaarne globuliin - valk (globuliin), mis sisaldab T-lümfotsüütide vastaseid antikehi ning mida kasutatakse eesmärgil suruda maha organismi enda immuunsüsteem. Sageli kasutatakse kombinatsioonis tsüklosporiiniga. ATG ravi eripäraks on see, et efektiivsust enamasti saab hinnata alles 3-4 kuu pärast. Kuni 70% juhtumitest on ravi efektiivne. Mõnikord

    tekib vajadus teha ravikuure korduvalt.

  • Tsüklosporiin – ravim, mis samuti mõjutab organismi immuunsüsteemi. Kasutatakse kombinatsioonis ATG-ga või monoteraapiana. Ravi on enamasti pikaajaline.

  • Harvemini kasutatakse muid ravimeid, nt kortikosteroide, androgeene, tsüklofosfamiidi. Tänapäeval kasutatakse üksikpreparaatidena neid harva.

Nagu ka muud ravimid, võivad AA korral kasutatavad ravimid põhjustada erinevaid kõrvaltoimeid. ATG kasutamisel võib tekkida allergiline reaktsioon. Tsüklosporiin võib kahjustada neerusid, maksa, mis tõttu on oluline kontrollida ravimi kontsentratsiooni veres. Ravivalik sõltub haiguse raskusest, raviga seotud riskidest ja kõrvaltoimetest ning patsiendi üldseisundist ja vanusest.

Prognoos

Aplastiline aneemia on progresseeruv haigus, mis ilma ravita on prognoositu. Ka saavutatud raviefekti puhul jääb risk, et haigus tuleb tagasi, mis tõttu olulisel kohal on regulaarne jälgimine ka siis, kui ravi on lõpetatud. Ravi eesmärgiks ei ole alati tervistumine. Oluline on parandada luuüdi funktsiooni ning vähendada vereülekannete vajadust ja infektsioonide riski. Luuüdi siirdamine noorematele inimestele (alla 30 aasta vanuses) on andnud häid tulemusi pikaajalise elulemusega kuni 80% juhtudest, vanematel inimestel 40-70% juhtudest.

 

Koostaja: dr. Julia Abubikirova

2013

Ajukasvajad on lastel sageduselt leukeemiate järel 2. kohal. Kasvajate jaotus:

  • Healoomulised ajukasvajad ei sisalda vähirakke, kasvaja rakud ei tungi ümbritsevatesse kudedesse ega levi keha teistesse osadesse.
  • Pahaloomulised ajukasvajad sisaldavad vähirakke, on kiire kasvuga ja tungivad ümbritsevasse tervesse ajukoesse või avaldavad sellele survet. Vähi levimist kutsutakse siirete tekkimiseks ehk metastaseerumiseks.

Vaatamata sellele, kas tegemist on healoomuliste või pahaloomuliste rakkude vohamisega, kujutavad ajukasvajad alati suurt ohtu, sest iga  kasvaja avaldab vastavalt oma paiknemisele rõhku ajukoele.

Sümptomid

Laste ajukasvajatest suurim osa paikneb kas keskjoonel, tõkestades liikvori ringet ja põhjustades koljusisese rõhu tõusu või tagumises koljukoopas, tekitades seal paiknevate ajuosade funktsiooni häireid. Sümptomiteks on peavalu, mis pidevalt süveneb ning avaldub hommikul või äratab öösel, peamiselt tekib lamamisel. Peavaluga kaasneb iiveldus ja oksendamine ning valule mõjub halvendavalt rõhu tõus (köhimine, pingutus). Lisaks võivad esineda kahelinägemine, tagumises koljukoopas olevate kasvajate korral tasakaaluhäired, kohmakus ja halvatusnähud.

Diagnoosimine

Kui neuroloogilisel uuringul esineb patoloogiline leid või anamneesi alusel tekib ajukasvaja kahtlus, tuleks teostada aju piltdiagnostika: pea kompuutertomo-graafia või magnetresonantstomograafia - uuringud, mis annavad ülevaate peaajus esinevatest ehituslikest muutustest. Kui nende uuringute alusel on kahtlus kasvajale, siis neurokirurg operatiivsel teel eemaldab kasvaja kas täielikult või osaliselt ja patoloog annab histoloogilise vastuse. Haiguse ulatuse hindamiseks vajalik ka seljaajuvedeliku ehk liikvori uuring.

Sagedasemad kasvajad

Madalmaliigsed glioomid moodustavad 40% lapseea ajukasvajatest. Glioome iseloomustatakse täiendavalt selle alusel, mis tüüpi rakke nad haaravad: astrotsütoom lähtub tähekujulistest gliiarakkudest, mida kutsutakse astrotsüütideks. Kõige sagedasem alatüüp on pilotsüüt-astrotsütoom, mis on aeglase kasvuga. Kõige tavalisem vanuses 3–14.aastat. Sagedaseim pahaloomuline kasvaja lastel on medulloblastoom, moodustades 20% ajukasvajatest. See kasvaja lähtub tavaliselt väikeajust. Keskmise vanus diagnoosimisel on 5.–9. aastat. Peale operatsiooni jaotatakse haiged riskigruppidesse.

Ependümoom lähtub rakkudest, mis vooderdavad vatsakesi või seljaaju keskkanalit, moodustades 10% ajukasvajatest. Keskmine vanus diagnoosimisel esimesed neli eluaastat.

Ravi

Ravi valik sõltub kasvaja histoloogiliselt tüübist,  kasvaja lokalisatsioonist,  ulatusest ja lapse vanusest diagnoosimisel. Rakendatakse kas kirurgilist-, kiiritus- või keemiaravi.

Opereerimine oleneb eelkõige kasvaja asukohast, nt. ajutüves, nägemis-närvide ja kõnekeskuse piirkonnas olevaid kasvajaid ei saa operatiivselt eemaldada. Osa opereerimatuid kasvajaid põhjustab hüdrotsefaaliat ehk vesipead ning sellisel juhul võib abi saada šunteerimisest – seljaaju-vedeliku normaalse ringe taastamisest vastava nö. torude süsteemiga.

Suure osa healoomuliste ajukasvajate täieliku eemaldamise järgselt paraneb laps täielikult.

Keemiaravi on põhiline ravivalik operatsiooni järgselt väikelastel.  Medulloblastoomi korral kasutatakse HIT 2000 imikute raviprotokolli.

Pilotsütaarse astrotsütoomi korral esmavalikuks on tuumori operatiivne eemaldamine ja lapse jälgimine. Kui asukoha järgi ei ole võimalik kasvajat eemaldada, siis järgneb keemiaravi: vinkristiin ja karboplatiin 4. nädalaste vahedega aasta jooksul.

Kiiritusravi kuulub raviskeemi suurematel lastel.

Medulloblastoomi korral üle 4 aastastel lastel operatsiooni järgselt kiiritusravi, mille ajal manustatakse kord nädalas vinkristiini veenisiseselt. 6 nädalat peale kiiritusravi järgneb keemiaravi: lomustiin, tsisplatiin, vinkristiin, kokku 8. kuuri 6 nädalaste intervallidega.

5 aasta elulemus standardriski korral 85%, kõrgriski korral>60%.

Ependümoomi korral üle 3.a. lastel järgneb tuumori operatiivsele eemaldamisele kiiritusravi.

Ajukasvajaga haiget tuleb pidevalt jälgida. Sõltuvalt kasvaja iseloomust on kontrolluuringud kas 3. või 6.kuuliste intervallidega 5 aasta jooksul peale ravi lõppemist.

Ka pärast operatsiooni ja kiiritusravi on võimalik, et kasvaja hakkab uuesti vohama, tekib nn. retsidiiv. Retsidiivi võib oletada, kui lapsel neuroloogilised sümptomid halvenevad, epilepsiahood sagenevad või on varasematest erinevad, süveneb väsimus, laps oksendab ja kaebab peavalu.

                                     

Koostaja: dr. Sirje Mikkel

2013

Äge lümfoidne leukeemia (ÄLL) on kiirest progresseeruv pahaloomuline kasvajaline haigus (nn. verevähk), mis haarab rakkude arengureas lõpuni arenemata ebaküpseid rakkude noorvorme. Need mitteküpsed rakud e. blastid hakkavad kontrollimatult paljunema ega suuda täita küpsetele rakkudele omast funktsiooni.

Tekkepõhjused ja esinemissagedus

ÄLL tekkepõhjuseks on omandatud (mitte kaasasündinud) luuüdi üksiku raku DNA geneetiline vigastus. Selle tagajärgedeks on 1) ebaküpsete, funktsioonivõimetute lümfoidse rea rakkude ehk lümfoblastide kontrollimatu ja mitmeid kordi suurenenud produktsioon ning nende kuhjumine luuüdis; 2) normaalsete vererakkude (erütrotsüütide, trombotsüütide ja normaalsete leukotsüütide) produktsiooni  blokeerumine, mille tagajärjeks on aneemia (erütrotsüütide vähesus), trombotsütopeenia (trombotsüütide vähesus) ja neutroopeenia (neutrofiilsete granulotsüütide vähesus).

Enamasti ei ole leukeemiani viinud raku geneetilises materjalis (DNA) tekkinud vigastuse tekkepõhjus teada. On teada mõningad faktorid, millega saab seostada suurenenud riski haigestumiseks leukeemiasse. Radioaktiivne kiiritus, kokkupuude taetavate kemikaalidega on ühtedeks nendest faktoritest.

Leukeemiat esineb sagedamini enam arenenud riikides ja kõrgema sotsioekonoomilise arenguga elanikkonna hulgas. ÄLL on harvaesinev haigus, haigestumus on 1–2 esmasjuhtu 100 000 elaniku kohta aastas, ÄLL tekib sagedamini esimese 10 eluaasta jooksul, haigestumise sagedus suureneb ka vanuse kasvades üle 50 eluaasta. ÄLL on koos ajukasvajatega üks sagedamini lapseeas esinevaid pahaloomulisi kasvajaid.

Ägeda lümfoidse leukeemia alatüübid

Äge lümfoidne leukeemia jaguneb omakorda mitmeks erinevaks alatüübiks. Leukeemiliste lümfoblastide mikroskoopilisel uuringul jaotatakse nad raku suuruse ja ehituse alusel L1, L2 ja L3 alatüübiks. Immunoloogilisi uurimismeetodeid kautades eristatakse B- lümfotsütaarset ja T- lümfotsütaarset ägedat lümfoidset leukeemiat. 85% ägedadest lümfoidsetest leukeemiatest on B- lümfotsütaarsed. Ägedat lümfoidset leukeemiat võib alatüüpideks jaotada ka leukeemiani viinud kromosomaalsete muutuste alusel.

Kõik need ägeda lümfoidse leukeemia alatüübid omavad prognostilist väärtust, st. üks alatüüp on ravile paremini alluv kui teine ning vastavalt sellele tuleb valida ka raviks sobiv skeem.

Sümptomid

Enamus ägeda leukeemia sümptome on mittespetsiifilised, st. nad ei esine ainult leukeemia puhul, vaid võivad esineda ka teiste haiguste puhul. Haiged kaebavad heaolutunde kadumist, kiiresti tekkivat väsimust, hingeldust füüsilisel koormusel. Võivad lisanduda luu- ja liigesvalu.

Enamus ägeda leukeemia sümptome tuleneb normaalsete vererakkude produktsiooni vähenemisest. Erütrotsüütide vähesusest tuleneb aneemia. Haige on kahvatu välimusega, füüsilisel pingutusel väsib kiiresti, tekib hingeldus. Trombotsüütide vähesusest võib nahale tekkida peenetäpiline lööve, väiksemadki vigastused veritsevad kaua, hambapesujärgselt võib tekkida kauakestev igemete veritsemine, ka ninaverejooksud on sagedased. Neutrofiilide vähesuse tõttu on haiged vastuvõtlikumad igasuguste infektsioonide suhtes, neil esineb väga kergesti nii bakteriaalseid-, viirus- kui ka seeninfektsioone.

Ägeda lümfoidse leukeemia puhul võivad kasvajalised lümfotüüdid koguneda ka ajusse ja ajuvedelikku põhjustades sellega peavalu ja iiveldust ning lümfisüsteemi põhjustades sellega lümfisõlmede suurenemist.

Diagnoos

Ägeda leukeemia diagnoosimiseks on vaja uurida verd ja luuüdi. Luuüdi saamiseks tuleb punkteerida luud, enamasti kasutatakse selleks niudeluu harjasid, täiskasvanutel ka rinnakuluud. Saadud luuüdi rakkude ehitust uuritakse mikroskoopiliselt, rakkude päritolu täpsustamiseks on vajalik nende rakkude immuunfenotüpiseerimine ja kromosomaalse kahjustuse lokaliseerimiseks luuüdi rakkude geneetilised uuringud.

Ravi

Ägeda leukeemia raviks kasutatavaid ravimeid nimetatakse tsütostaatilisteks preparaatideks ehk keemiaravimiteks ja kasutatavat ravi keemiaraviks. Ägeda leukeemia ravi tuleb alustada nii kiiresti peale diagnoosimist kui võimalik. Ravi eesmärgiks on saavutada seis, kus luuüdis ei ole enam kasvajarakke ja on taastunud teiste normaalsete vererakkude produktsioon.  Sellist seisu nimetatakse remissiooniks.

Ägeda leukeemia erinevate vormide puhul kasutatakse erinevaid raviskeeme, mis erinevad üksteisest kasutatavate ravimite, nende kasutamisaja ja kasutatavate dooside poolest. Kasutatava raviskeemi valikul tuleb arvestada ka patsiendi vanust ja tervise üldist seisukorda.

Tänapäevased ägeda lümfoidse leukeemia raviskeemides on ravi jaotatud erinevatesse etappidesse, kus erinevates etappides kasutatavad ravimid, nende manustamissagedus ja doosid on erinevad ning igal etapil on oma kindel roll kasutatavas raviskeemis.

Ravietappi, mille eesmärgiks on remissiooni saavutamine nimetatakse induktsioonraviks. Kui teostatav ravi on efektiivne, siis kasvajarakud ellimineeritakse luuüdist. Sellega loome võimaluse normaalsete vererakkude paljunemiseks ja arenemiseks.

Kui luuüdis ei ole enam võimalik identifitseerida kasvajalisi rakke, siis saame rääkida remissiooni saavutamisest. Kuid remissiooni olemasolul ei ole veel kõik kasvajarakud organismist hävitatud, alati jääb peale induktsioonravi organismi teatav väga vähene hulk nn. residuaalseid kasvajarakke, mida ei ole võimalik meie käsutuses olevate uurimismeetoditega tuvastada. Seetõttu ei tohi remissiooni saabumisel ravi koheselt lõpetada, vaid tuleb juba saadud raviefekti kinnistada ning püüda ka neid residuaalseid leukeemilisi rakke hävitada. Sellist ravifaasi nimetatakse konsolidatsiooni/intensifikatsioonifaasiks. Lisaks nimetatud faasidele kuulub raviskeemi ka säilitava ravi faas, mille eesmärgiks on eelnevate ravifaaside käigus ellujäänud kasvajarakkude hävitamine. Säilitusravi faas on võrreldes eelnevate faasidega vähemintensiivne, kuid ajaliselt pikem. ÄLL ravi puhul on väga oluliseks faktoriks ravi kestvus, mis võib alates diagnoosimisest ualtuda 2–3 aastani.

Mõningate leukeemia tüüpide puhul, eriti ägeda lümfoidse leukeemia puhul võivad kasvajalised rakud tungida ajju ja selja- ja peaju ümritsevasse vedelikku ja kestadesse. Selle vältimiseks tuleb ende leukeemia tüüpide puhul keemiaravimit manustada otse ajuvedelikku e. liikvorisse ning manustada mõningaid ravimeid veeni väga kõrgetes doosides. Ravimite manustamiseks ajuvedelikku punkteeritakse lumbaalpiirkonnas lülisamba lülide vahelt seljaaju kanalit ja manustatakse vajaliku ravimid otse ajuvedelikku.

Teatavatel juhtudel tuleb raviprogrammi koostamisel arvestada ka kas autoloogse või allogeense vereloome tüvirakkude siirdamisega.

 

Koostaja: dr. Ain Kaare

2013

Äge müeloidne leukeemia (ÄML) on kiirest progresseeruv pahaloomuline kasvajaline haigus (nn. verevähk), mis haarab rakkude arengureas lõpuni arenemata ebaküpseid rakkude noorvorme. Need mitteküpsed rakud hakkavad kontrollimatult paljunema ega suuda täita küpsetele rakkudele omast funktsiooni. ÄML tekkepõhjuseks on omandatud (mitte kaasasündinud) luuüdi üksiku raku DNA geneetiline vigastus. Selle tagajärgedeks on

  • ebaküpsete, funktsioonivõimetute müeloidse rea rakkude ehk müeloblastide kontrollimatu ja mitmeid kordi suurenenud produktsioon ning nende kuhjumine luuüdis.
  • normaalsete vererakkude (erütrotsüütide, trombotsüütide ja normaalsete leukotsüütide) produktiooni blokeerumine, mille tagajärjeks on aneemia (erütrotsüütide vähesus), trombotsütopeenia (trombotsüütide vähesus) ja neutroopeenia (neutrofiilsete granulotsüütide vähesus).

Enamasti ei ole leukeemiani viinud raku geneetilises materjalis (DNA) tekkinud vigastuse tekkepõhjus teada. On teada mõningad faktorid, millega saab seostada suurenenud riski haigestumiseks leukeemiasse. Radioaktiivne kiiritus, kokkupuude taetavate kemikaalidega on ühtedeks nendest faktoritest.

Leukeemiat esineb sagedamini enam arenenud riikides ja kõrgema sotsioekonoomilise arenguga elanikkonna hulgas. ÄML on suhteliselt harvaesinev haigus, haigestumus on 3–4 esmasjuhtu 100 000 elaniku kohta aastas ning vanuse kasvades haiguse esinemissagedus tõuseb.

ÄML  alatüübid

ÄML jaguneb väga mitmeks erinevaks alatüübiks. Alatüüpideks jaotamisel võetakse arvesse leukeemilise raku morfoloogiat, leukeemilises rakus toimunud kromosomaalseid muutusi ja geenimutatsioone. ÄML erinevad alatüübid omavad ka prognostilist väärtust, samuti on mõnevõrra erinev erinevate tüüpide ravi.

Sümptomid

Enamus ägeda leukeemia sümptome on mittespetsiifilised, st. nad ei esine ainult leukeemia puhul, vaid võivad esineda ka teiste haiguste puhul. Haiged kaebavad heaolutunde kadumist, kiiresti tekkivat väsimust, hingeldust füüsilisel koormusel. Võivad lisanduda luu- ja liigesvalu.

Enamus ägeda leukeemia sümptome tuleneb normaalsete vererakkude produktsiooni vähenemisest. Erütrotsüütide vähesusest tuleneb aneemia. Haige on kahvatu välimusega, füüsilisel pingutusel väsib kiiresti, tekib hingeldus. Trombotsüütide vähesusest võib nahale tekkida peenetäpiline lööve, väiksemadki vigastused veritsevad kaua, hambapesujärgselt võib tekkida kauakestev igemete veritsemine, ka ninaverejooksud on sagedased. Neutrofiilide vähesuse tõttu on haiged vastuvõtlikumad igasuguste infektsioonide suhtes, neil esineb väga kergesti nii bakteriaalseid-, viirus- kui ka seeninfektsioone.

Diagnoos

Ägeda leukeemia diagnoosimiseks on vaja uurida verd ja luuüdi. Luuüdi saamiseks tuleb punkteerida luud, enamasti kasutatakse selleks niudeluu harjasid, täiskasvanutel ka rinnakuluud.

Saadud luuüdi rakkude ehitust uuritakse mikroskoopiliselt, rakkude päritolu täpsustamiseks on vajalik nende rakkude immuunfenotüpiseerimine ja kromosomaalse kahjustuse ning geenimutatsioonide määramiseks luuüdi rakkude geneetilised uuringud. Need kromosomaalsed muutused ning geenimutatsioonid annavad olulist informatsiooni haiguse prognoosi kohta ning aitavad valida optimaalsemat raviprogrammi. ÄML puhul eristatakse nelja riskigruppi.

Ravi

ÄML raviks kasutatavaid ravimeid nimetatakse tsütostaatilisteks preparaatideks ehk keemiaravimiteks ja kasutatavat ravi keemiaraviks.

Ägeda leukeemia ravi tuleb alustada nii kiiresti peale diagnoosimist kui võimalik. Ravi eesmärgiks on saavutada seis, kus luuüdis ei ole enam kasvajarakke ja on taastunud teiste normaalsete vererakkude produktsioon. Sellist seisu nimetatakse remissiooniks.

ÄML erinevate vormide puhul kasutatakse erinevaid raviskeeme, mis erinevad üksteisest kasutatavate ravimite, nende kasutamisaja ja kasutatavate dooside poolest. Kasutatava raviskeemi valikul tuleb arvestada ka patsiendi vanust ja tervise üldist seisukorda.

Ravietappi, mille eesmärgiks on remissiooni saavutamine nimetatakse induktsioonraviks. Kui teostatav ravi on efektiivne, siis kasvajarakud ellimineeritakse luuüdist. Sellega loome võimaluse normaalsete vererakkude paljunemiseks ja arenemiseks. Reeglina teostatakse 1–2 induktsioonravikuuri.

Kui luuüdis ei ole enam võimalik identifitseerida kasvajalisi rakke, siis saame rääkida remissiooni saavutamisest. Kuid remissiooni olemasolul ei ole veel kõik kasvajarakud organismist hävitatud, alati jääb peale induktsioonravi organismi teatav väga vähene hulk nn. residuaalseid kasvajarakke, mida ei ole võimalik meie käsutuses olevate uurimismeetoditega tuvastada. Seetõttu ei tohi remissiooni saabumisel ravi koheselt lõpetada, vaid tuleb juba saadud raviefekti kinnistada ning püüda ka neid residuaalseid leukeemilisi rakke hävitada. Sellist ravi nimetatakse konsolideerivaks raviks. ÄML puhul teostatakse 2–3 konsolideerivat ravikuuri.

Mõningate ÄML tüüpide puhul võivad kasvajalised rakud tungida ajju ja selja- ja peaju ümritsevasse vedelikku ja kestadesse. Selle vältimiseks tuleb ende leukeemia tüüpide puhul keemiaravimit manustada otse ajuvedelikku. Selleks punkteeritakse lumbaalpiirkonnas lülisamba lülide vahelt seljaaju kanalit ja manustatakse vajaliku ravimid otse ajuvedelikku.

Kuna ÄML esinemissagedus kasvab vanuse tõustes, siis väga palju ÄML haigeid on üsna eakad ning hulgaliste kaasuvate haigustega. Sellisel juhtudel kasutatakse ÄML puhul palliatiivset, haigussümptome leevendavat ravi ning sellisel juhul on ravi eesmärgiks võimalikult pikalt säilitada elukvaliteeti.

Enamuste alla 65 aastaste ÄML haigete raviprogrammi (v.a. kõige paremasse riskigruppi kuuluvad haiged) kuulub ka allogeenne vereloome tüvirakkude siirdamine.

 

Koostaja: dr. Ain Kaare

2013

Hulgimüeloom on pahaloomuline kasvajaline haigus, mida iseloomustab plasmarakkude proliferatsioon luuüdis või teistes organismi kudedes.  Tegemist on kroonilise haigusega, mille loomulik kulg võib olla erinevatel inimestel väga erinev. Haigust diagnoositakse harva enne 40. eluaastat, enamus haigetest on üle 60 aasta vanused. Haigestumus on 3–4 juhtu 100 000 inimese kohta aastas, kuid üle 70 aastaste hulgas suureneb haigestumus järsult – 30–40 juhtu 100 000 inimese kohta aastas.

Müeloomi tekke aluseks on lümfotsütaarse rea raku omandatud DNA defekt, mille tagajärjel rakk muutub pahaloomuliseks plasmarakuks ehk müeloomirakuks ja hakkab kontrollimatult paljunema. Normaalses luuüdis on plasmarakke kuni 5% ning nende funktsiooniks on antikehade (immuunglobuliinide) produktsioon. Need immuunglobuliinid on vajalikud selleks, et kaitsta organismi viiruste ja bakterite eest. Müeloomi puhul toodavad müeloomirakud spetsiifilisi monoklonaalseid immuunglobuliine, mis ei suuda täita organismi kaitsefunktsiooni ning mida saab määrata verest või harvemini uriinist, seda monoklonaalset immunoglobuliini  nimetatakse M-komponendiks.

Haiguse sümptomid

  • Haiguse algstaadiumis võivad igasugused sümptomid täiesti puududa, kuid hiljem on kõige sagedasemaks sümptomiks luuvalud. Valud on tingitud sellest, et müeloomirakude toimel tekivad luudes lüütilised kolded, luukude hõreneb (tekib osteoporoos) ja nõrgeneb, tekivad spontaansed luumurrud. Valu esineb enamasti seljas või roietes, aga ka teistes luudes.
  • Kuna müeloomi puhul tekib normaalse vereloome häire, siis osa sümptomitest on seotud vererakkude arvu langusega – tekivad aneemia ja trombotsütopeenia.
  • Sageli vöivad esineda rasked infektsioonid. Infektsioonide põhjuseks on normaalsete antikehade vähesus või puudumine organismis. Kasvaja ravist põhjustatud leukotsüütide arvu langus suurendab infektsioonide riski veelgi.
  • Luude kahjustuse tagajärjel vabaneb verre kaltsium, kui kaltsiumi kontsentratsioon veres on kõrge tekivad neeru funktsioonihäired ja teadvusehäired, janu, lihasnõrkus.
  • Sageli esineb müelomihaigetel neerukahjustust kergest neerufunktsiooni langusest kuni dialüüsi vajava neerupuudulikkuseni.
  • Hüperviskoosusse sündroom võib areneda kõrge immuunglobuliinide tasemega patsientidel, sümptomiteks on nägemishäired, peavalud, limaskestade veritsused.

Hulgimüeloomi variandid

Indolentne ehk loiu kuluga müeloomi puhul esinevad ainult laboratoorsed muutused, sümptomeid patsiendil ei ole.

Sümptomaatilise hulgimüeloomi puhul esineb patsiendil mingi organi kahjustus (nt neerukahjustus või luukolded).

Üksikutel juhtudel moodustavad müeloomirakud kasvaja ainult ühes luus või ühes regioonis luuväliselt (nt pea ja kaela piirkonnas, seedetraktis, kusepõies) – sel juhul on tegemist plasmatsütoomiga.

Haiguse diagnoosimine

Röntgen, vereproovid, luuüdi uuringud ja uriiniproov on olulised müeloomi diagnoosimiseks. Röntgen näitab luukahjustuse esinemist ja ulatust (luu hõrenemine, luumurrud, osteolüütilised kolded). Vereproove on vaja, et hinnata M-komponenti, neerufunktsiooni ning ka vererakkude arvu. Luuüdi uuringud näitavad müeloomirakude esinemist ning selle järgi saab hinnata ka luuüdi funktsiooni. Uriiniproov on eriti oluline müeloomi alavormi puhul, kus produtseeritakse kasvajaliste plasmarakkude poolt verre ühte immunoglobuliini osa - kergeid ahelaid, nn Bence-Jonesi valku, mis kiiresti eritatakse organismist uriini.

Ravi

Esineb palju erinevaid ravivariante. Viimasel ajal on välja töötatud mitmeid uusi ravimeid/ravivõtteid, mis võimaldavad müeloomihaigetele oluliselt paremat prognoosi ja elukvaliteeti. Indolentse müeloomi puhul otsustatakse enamasti haigust koheselt mitte ravida vaid jälgida. Sümptomaatilise müeloomi puhul valitakse ravi individuaalselt sõltuvalt patsiendi vanusest ja üldseisundist.

Ravi on reeglina erinevate ravimite kombinatsioon, mis määratakse kuuridena. Ravi kestus võib varieeruda, lähenemine on alati individuaalne. Kuna tegemist on kroonilise haigusega, siis ravi eesmärgiks on organismi funktsioonide normaliseerimine püüdes hoida haigusprotsessi kontrolli all.

Põhiline ravimeetod kasvajarakkude hävitamiseks on keemiaravi. Müeloomi puhul määratakse keemiaravi nii tablettide vormis kui ka veenisiseselt. Esineb palju erinevaid keemiaravi variante, erinevad keemiaravimid mõjutavad kasvajarakke erineval viisil ning eristuvad omavahel ka kõrvaltoimete poolest. Keemiaravi on sageli kombineeritud glükokortikoididega, mis on organismi kehaomane hormoon, mis kõrges annuses hävitab kasvajarakke. Viimastel aastatel on kasutusele võetud mitmeid uusi ravimeid – nt bortesomiib, lenalidomiid.

Reeglina kasutatakse neid kombinatsioonis glükokortikoididega ja/või teiste keemiaravimitega. Koos keemiaraviga määratakse reeglina ravi bisfosfonaadiga. See on ravimite grupp, mis mõjutab luukudet ning kaitseb luid murdude ja hõrenemise eest.

Kõrgdoosis ravi koos autoloogse vereloome tüvirakkude siirdamisega on kasutatav nooremate patsientidel, autoloogne siirdamine võimaldab saavutada täielikku ravivastust ja pikendada elulemust, kuid pole siiski tervistav. Erinevatel andmetel >90%-l patsientidest haigus retsidiveerub. Ajaliselt võib kõrgdoosis ravi ja siirdamise planeerida koheselt peale esimese liini ravi või alternatiivse variandina alles haiguse retsidiveerumisel/progresseerumisel. Autoloogne vereloome tüvirakkude siirdamine ei sobi kõigile kuna patsiendid ei talu seda oma vanuse, kaasuvate haiguse või halva üldseisundi tõttu.

Mõnede noorte patsientide puhul otsustatakse allogeense siirdamise kasuks. Sel juhul vereloome tüvirakud pärinevad sugulas- või ka mittesugulasdoonorilt. Allogeenne vereloome tüvirakkude siirdamine müeloomi puhul on seotud suurte riskidega ning reeglina pole see esmavaliku ravi.

Lokaalne kiiritusravi võimaldab hävitada kasvajarakke lokaliseerunud müeloomikollete puhul, kui kasvaja ei allu keemiaravile, samuti vähendab  kiiritusravi luuvalusid. 

Sümptomaatiline ravi hõlmab adekvaatset medikamentoosset valuvaigistavat ravi, hüperkaltseemia ja neerupuudulikkuse ravi, infektsioonide korral antibakteriaalset ravi. Aneemia tekkimisel on vajalikud erütrotsüütide ülekanded.

Prognoos

Müeloomihaigete keskmine elulemus on praegu 5 aastat ja 20-25% patsientidest elab kauem kui 10 aastat.

 

Koostaja: dr. Ksenia Boriskina

2013

Immuuntrombotsütopeenia (ITP), tuntud ka idiopaatilise trombotsütopeenilise purpura nime all, on autoimmuunne haigus. Autoimmuunse haiguse esinemisel ei suuda immuunsüsteem enam vahet teha oma ja võõra vahel ning kujuneb välja immuunreaktsioon enese kudede vastu. ITP korral on märklauaks trombotsüüdid. Immuunsüsteemi poolt on need vererakud märgistatud kui võõrad ja kõrvaldatakse põrna, maksa poolt või mõnel muul moel. Lisaks trombotsüütide suurenenud lammutamisele võib olla häirunud trombotsüütide tootmine luuüdis.

Normaalselt on trombotsüütide arv veres 145–400x109/L. Kui trombotsüütide arv on alla 100x109/L ning ei leita ühtegi teist trombotsütopeenia tekkepõhjust, diagnoositakse ITP.

Lastel eelneb immuuntrombotsütopeeniale sageli viirusinfektsioon ning paranemine võib toimuda ilma ravita 6-8 nädalaga. Täiskasvanutel on tavaliselt tegemist haiguse kroonilise kuluga, st haigus kestab üle poole aasta.

ITP esineb naistel sagedamini kui meestel ja lastel sagedamini kui täiskasvanutel. Riskifaktorid ei ole teada, seetõttu ei osata haigust ära hoida. Haigestumus on 3-6 juhtu 100 000 elaniku kohta aastas.

Sümptomid

Väikese trombotsüütide arvu korral esinevad inimesel sageli veritsusnähud. Kergesti tekivad purpursed nahalused verevalumid, väikesed punased täppverevalumid, ninaveritsused, naistel võivad olla vererohked menstruatsioonid. Ohtlikumateks veritsussümptomiteks on verevalumid suus, veri uriinis või väljaheites, ajuverejooks.

Ravi

Haiguse ravi sõltub trombotsüütide arvust, veritsussümptomite raskusest, vanusest, elustiilist, inimese isiklikest ravieelistustest ja teistest põetavatest haigustest.

Tavaliselt alustatakse ravi prednisolooniga. Kiire trombotsüütide arvu paranemine on võimalik saavutada ka suures annuses immuunglobuliini veeni manustamisega. Lastele sobib korduv anti-D immuunglobuliini süstimine.

Kui haigus ei reageeri esialgsele ravile, võetakse kasutusele preparaadid, mis suruvad maha immuunsüsteemi aktiivsust (rituksimab, tsüklosporiin, tsüklofosfamiid) või soodustavad trombotsüütide tootmist luuüdis (romiplostiim, eltrombopag).

Splenektoomia ehk operatiivne põrna eemaldamine on näidustatud, kui muu ravi ei aita, haigus on kestnud pikemat aega, vere trombotsüütide tase on väga madal ning esinevad veritsused. Kuna trombotsüütide lammutamine toimub peamiselt põrnas, siis splenektoomia lahendab trombotsütopeenia probleemi enamusel inimestel. 

Eluohtliku verejooksu puhul kasutatakse lisaks trombotsüütide ülekannet.

Veritsusnähte aitab vähendada traneksaamhape parandades vere hüübivust.

Inimesed, kellel on ITP, peaksid hoiduma aspiriini, ibuprofeeni ja diklofenaki kasutamisest, kuna need ravimid võivad soodustada veritsuse tekkimist. Planeeritavate hambaarsti külastuste ja kirurgiliste operatsioonide eelselt on soovitav nõu pidada hematoloogiga.

immuno      immuno2

Naha purpur                              Täppverevalumid

 

 

Koostaja: dr. Marju Hein

2013

Kaksteistsõrmikuhaavand on limaskesta kahjustus peensoole algusosas. Kaksteistsõrmik ühendab magu ja peensoolt. Kaksteistsõrmiku-haavand tekib, kui maohape hävitab ära osa soole limaskestast. Normaalses seisundis on limaskest maohappe eest kaitstud, kuid mõnikord on kaitse ebapiisav ning Teil võib tekkida haavand. See võib juhtuda mitmel viisil:

  • bakter, mida nimetatakse Helicobacter pylori on peaaegu kõikide seda tüüpi haavandite põhjustajaks.
  • Mõned ravimid, nagu näiteks aspiriin, ibuprofeen ja naprokseen võivad samuti põhjustada seda tüüpi haavandeid.
  • Teil on suurem tõenäosus haavandi tekkeks, kui Te suitsetate.
  • Ained, mis suurendavad maohappe produktsiooni, nagu näiteks kofeiin, võivad suurendada haavandite tekkeriski ja põhjustavad valu tugevnemist.
  • Arvatakse, et ka stress soodustab haavandite teket, kuid selle osakaal haavandite põhjustamises ei ole veel selge.
  • Inimestel, kelle perekonnas on esinenud kaksteistsõrmiku haavandtõbe,  on suurem risk haavandite tekkeks. Kaksteistsõrmiku-haavandid esinevad meestel neli korda sagedamini kui naistel ning esinemissagedus on kõrgeim vanusegrupis 40 kuni 50 eluaastat.

Sümptomid

  • Näriv või kõrvetav valu ülakõhus;
  • valu, mis leeveneb söömisel või pärast happesust vähendava ravimi võtmist;
  • valu, mis tugevneb paar tundi pärast või vahetult enne söömist;
  • valu, mille peale Te öösel üles ärkate.

Kui haavand veritseb, võib oksemassides esineda erepunast või kohvipaksu meenutavat verd ning väljaheide võib olla musta värvi.

Uuringud         

Teie arst küsitleb Teid haigusnähtude ja eelnevalt põetud haiguste kohta ning teen Teile seejärel läbivaatuse. Teile võidakse määrata üks või mitu allpool nimetatud uuringutest.

  • Röntgenoloogiline uuring. Selle uuringu läbiviimiseks peate jooma kontrastainet baariumsulfaati. Nimetatud vedelik võimaldab arstil näha röntgenpildil haavandit.
  • Vereanalüüsid, et määrata kindlaks mikroobid, mis põhjustavad haavandite teket.
  • Vereanalüüs kontrollimaks aneemia olemasolu. Kui Teil esineb veritsev haavand, võib sellega kaasneda aneemia e kehvveresus.
  • Endoskoopiline uuring, mille käigus on arstil peenikese painduva toru ja väikese kaamera abil võimalik näha haavandit. Toru viiakse makku suu kaudu.
  • Spetsiaalne uuring, mida nimetatakse biopsiaks. Teie arst võtab peensoole algusosast väikese koetüki laboratoorseteks analüüsideks.

Ravi

Haavandi esinemisel on oluline seda ravida. Ravi korral:

  • tunnete vähem valu;
  • Teie haavand paraneb;
  • ennetatakse teisi probleeme, mida haavand võib põhjustada ja hoitakse ära haavandi taasteke.

Arsti korraldusel peate lõpetama selliste ravimite nagu aspiriin, ibuprofeen ja naprokseen võtmise.

Teie arst võib määrata teile:

  • antibiootikume H. pylori raviks;
  • antatsiide ehk maohappevastaseid ravimeid;
  • ravimi, mis vähendab mao poolt produtseeritava happe kogust;
  • ravimi, mis kaitseb haavandit ümbritsevat piirkonda.

Võimalik, et peate ravimeid võtma pikka aega ning muutma oma söömis-harjumusi, samuti pöörama suuremat tähelepanu oma tervise eest hoolitsemisele.

Paranemine

Nimetatud tüüpi haavandid paranevad ravimisel, kuid nende tekkimine võib korduda. Määratud ravimit tuleb tarvitada regulaarselt. Sellega vähendate haavandi taastekke võimalust.

Kui haavandit ei ravita, võivad Teil esineda järgmised probleemid:

  • maoverejooks;
  • sooleseina võib tekkida auk;
  • haavand võib põhjustada armkoe, mis takistab toidu liikumist maost soolde.

Kui Teil esinevad nimetatud haigusnähud võite vajada haiglaravi või operatsiooni.

Haavandite taastekke ennetamiseks

  • tehke läbi vajalik ravi;
  • võtke kõiki arsti poolt määratud ravimeid;
  • käige regulaarselt järelkontrollis;
  • kui haigusnähud kestavad või Teie tervislik seisund halveneb, konsulteerige oma arstiga.

Hoiduge:

  • suitsetamisest;
  • ärge võtke aspiriini, ibuprofeeni või naprokseeni. Küsige oma arstilt, kas võite kasutada valuvaigistina atsetaminofeeni (nt. Tylenol).

Hoolitsege oma tervise eest:

  • sööge kahe või kolme suure söögikorra asemel päevas sagedamini, aga väikseid toidukoguseid.
  • Puhake piisavalt.
  • Olge kehaliselt aktiivne, järgides oma arsti soovitusi.
  • Ärge tarbige magu ärritavaid toite ja jooke. Ärritavate jookide hulka kuuluvad kohv, koolajoogid ja alkohol.

Tõlkinud: üldkirurgia osakonna õde Maarit Maimets

Kodade virvendus on muutus südame rütmis. See põhjustab ebaregu-laarseid ja vahest väga kiireid südamelööke. Kui normaalselt lööb süda 60-80 korda minutis, siis virvenduse ajal lööb süda 140-180 korda minutis.

Kuidas tekib kodade virvendus?

Südame paneb tööle elektriline impulss, mis tavaliselt saab alguse südame paremast kojast ja liigub edasi südame vatsakestesse. Kodade virvendus on elektriline impulss, mis on südame paremas kojas kaootiline (ebaregulaarne). Impulsid jõuavad vatsakestesse väga ebaregulaarselt ning see võib põhjustada kiire südame rütmi ja pulss muutub ebaregulaarseks.

Mis võib põhjustada kodade virvendust?

  • Südamehaigus
  • Südame laienemine, tingitud pikaajalisest kõrgvererõhutõvest
  • Südamerikked
  • Põletikulised südamehaigused
  • Kilpnäärme ületalitus
  • Kopsupõletik
  • Reuma
  • Krooniline kopsupõletik
  • Rohke alkoholi tarbimine

Millised on kodade virvenduse sümptomid?

  • Ebaregulaarne südamerütm
  • Kiire südamerütm
  • Südame pekslemine
  • Valu rinnus
  • Vererõhu langus
  • Insult
  • Peapööritus
  • Minestamine
  • Nõrkus
  • Väsimus
  • Hingeldamine

Kuidas diagnoositakse kodade virvendust?

Arstliku läbivaatuse käigus teostatakse ja hinnatakse patsiendi elektrokardiogrammi (EKG e „südamefilm“). Kui kodade virvendus ei kajastu EKG-s, tuleb patsiendil kanda Holter monitori, mis võimaldab südamerütmi jälgida 24h jooksul.

Arütmia (korrapärasest erinev rütm) võimalike põhjuste välja selgitamiseks teostatakse veel järgnevaid uuringuid:

  • ehhokardiograafia - ultraheliuuring, mille abil saab kujutise südame ehitusest ja tööst),
  • angiograafia - veresoonte röntgenkontrastuuring ja
  • koormustest (füüsilise koormusega registreeritud EKG).

Kuidas kodade virvendust ravitakse?

Kodade virvendus on ravitav, kuid paljudel juhtudel muutub see krooniliseks. Mõnikord taastub normaalne südamerütm iseeneslikult. Kui sümptomid ei ole tõsised, kasutatakse ravimeid, mis aitavad südame kiiret rütmi alandada. Nendeks on beeta- blokkerid, digoksiin ja kaltsiumi kanali blokaator, verapamiil, amiodaron, propranolool. Kasutatakse ka veenisiseseid ravimeid.

Kodade virvendus võib tekitada südames trombe, mis võivad põhjustada insuldi (aju rabanduse). Selle ärahoidmiseks kasutatakse verevedeldajat nagu warfarin. Tõsisemate sümptomite puhul kasutatakse antiarütmilisi (südame rütmihäireid vähendavaid) ravimeid, kardioversiooni (südamerütmi muutmine elektrilöögi abil) või kateeterablatsiooni (südamesisene protseduur rütmihäirete kõrvaldamiseks).

Kuidas saab kodade virvendust ennetada?

Kodade virvenduse ennetamiseks tuleb süüa tervislikult, õieti end treenida, mitte suitsetada, piirata alkoholi tarbimist ja hoida vererõhk normipiires. Oluline on kodade virvendust põhjustavate haiguste korrektne ravi. Arsti poolt määratud ravimeid tuleb võtta vastavalt korraldusele. Antikoagulantide (vere hüübimist takistav ravim) võtmisel tuleb külastada arsti regulaarselt ning anda vereanalüüse.

 

Koostaja: kardioloogia osakonna õde Eva Kopli

Kõhulahtisus võib olla paljude haiguste üheks sümptomiks. Väikelaste kõhulahtisuse kõige sagedasemaks põhjustajaks on rotaviirused. Rotaviirusliku kõhulahtisuse peamisteks tunnusteks on vedel roe, millega  kaasnevad oksendamine ja palavik. Harvem võib kõhulahtisus olla põhjustatud bakterite poolt. Bakteriaalse kõhulahtisuse tunnusteks on kõrge palavik, verd ja/või lima sisaldav roe. Mõnikord võib kõhulahtisus tekkida antibiootikumide kasutamise kõrvaltoimena või kaasneda neeruvaagnapõletiku ja kopsupõletikuga. 

Kõhulahtisuse tüsistuseks on dehüdratatsioon ehk vedelikupuudus. Eriti tundlikud on vedelikupuuduse suhtes imikud ja väikelapsed. Vedelikupuuduse tunnusteks lastel on:

  • keele kuivus;
  • pisarate puudumine nutmisel;
  • sissevajunud lõge (imikutel);
  • harvenenud urineerimine (mähe on kauem kuiv kui tavaliselt);
  • lapse rahutus või vastupidi, väsinud ja unine olek.

Selliste sümptomite ilmnemisel tuleks kindlasti nõu pidada perearstiga.

Kui lapsel esineb kõhulahtisus, kuid puuduvad vedelikupuuduse tunnused:

  • jätkake lapse tavapärast toitmist;
  • pakkuge rohkem juua. Joogiks sobivad lahjendatud mahlad, taime-teed, tavaline vesi. Ei sobi limonaad, Coca-Cola, energiajoogid jms;
  • vanematele lastele sobivad joogiks mineraalveed.

Kui lapsel esineb kõhulahtisus koos vedelikupuudusele viitavate tunnustega:

  • andke lapsele naatriumit ja kaaliumit sisaldavat lahust, kuna lapsed kaotavad kõhulahtisuse ja oksendamisega lisaks vedelikule ka soolasid. Apteegis on saadaval pulber, millest vastavalt õpetusele valmistatakse kodus lahus. Paariks tunniks tehakse toitmises paus ja joodetakse last eelpoolkirjeldatud lahusega;
  • rinnapiimatoidul olevale lapsele toitmispausi ei teha, vaid pakutakse vedelikku lisaks;
  • vedelikku pakkuge lapsele sageli ja väikestes kogustes mõneminutiliste vahedega. Kui imik keeldub lutipudelist või kruusist joomast võib last joota väikese süstla või teelusika abil;
  • oksendamise korral tehke jootmises veerandtunnine paus ja jätkake siis uuesti;
  • enne apteegis müügil olevate kõhulahtisust leevendavate ravimite kasutamist pidage nõu perearstiga.

Võtke kiiresti ühendust perearstiga, kutsuge kiirabi või pöörduge erakorralise meditsiini osakonda kui:

  • lapse roojas või oksemassides on verd;
  • lapsel esineb hootine tugev kõhuvalu, mis segab magamist;
  • laps keeldub joogist ja/või oksendab sageli ning suures koguses;
  • vedelikupuuduse tunnused on tugevalt väljendunud: keel ja suu limaskestad on kuivad silmad ja „aukus“, lõge lohku vajunud;
  • urineerimine on vähenenud või uriin puudub viimase 6-8 tunni jooksul;
  • laps on loid või ülierutatud;
  • lapse pulss on kiire ja/või laps hingeldab.

Kõhulahtisuse vältimine

Kõhulahtisusega kulgevate haiguste ennetamisel on kõige olulisem sage ja korrektne kätepesu. Juba väikelapseeas tuleks lapsi õpetada hoolikalt vee ja seebiga käsi pesema. Kõhulahtisusega last ei tohi viia lasteaeda ega lubada kooli. Lisaks on võimalik rotaviiruslikku kõhulahtisust ennetada lapse vaktsineerimisega esimesel elupoolaastal. 

 

Koostaja: lastekliiniku ägedate infektsioonide osakonna õde Jelena Rokka
Konsultant dr. Eda Tamm             
2014

Normaalse roojamise sagedus on igal lapsel erinev ja see sõltub lapse vanusest, toitumisharjumustest ning elurežiimist. Kõhukinnisuse puhul on roe kõva, roojamine tavapärasest harvem (2-3 korda nädalas) ja see põhjustab vaevusi.

Kõhukinnisuse tekkepõhjused

Kõhukinnisust võib põhjustada seedetrakti funktsioonihäire, haigus või ravimid. Olulisemad põhjused on:

  • vale toitumine
    • vähene vedeliku (joogi) hulk päevas
    • ühekülgne ja kiudainetevaene toit
    • piima ja piimatoitude liigtarbimine (üle 0,5 l päevas)
  • psühholoogilised põhjused
    • valuliku roojamise kogemus (peamine kõhukinnisuse põhjus väikelastel)
    • pealesurutud potitreening
    • ebameeldiv WC, privaatsuse puudumine jne
  • elukorralduse muutused (lasteaeda või kooli minek jne)
  • vähene füüsiline koormus (koolieas)

Kõhukinnisuse sümptomid

Kõhukinnisuse puhul koguneb jämesoole lõpuossa kõva roe, mille väljutamine on vaevaline ja vahel valulik. Laps võib kaevata kõhuvalu, ebamugavustunnet kõhu piirkonnas ja muutuda virilaks, rahutuks ning isutuks. Kõhukinnisusele võib viidata ka lapse päevane voodi või pükste märgamine, äkiline tugev vajadus urineerida, urineerida pingutades või korduvad kuseteedeinfektsioonid.

Kõhukinnisusega võib kaasneda ka pükste määrimine roojaga ehk enkoprees (roojapidamatus), mis on enamasti püsiva kõhukinnisuse tagajärg väike- ja koolilastel. Seda võib segi ajada püksi roojamise või kõhulahtisusega. Tegelikult valgub vedelam roe sooles eesolevate kõvade roojamasside kõrvalt mööda ja määrib aluspesu. Kõhukinnisuse raviga möödub ka enkoprees.

Laps võib valusa ja ebamugava roojamise pärast hakata potilkäimist vältima. Mida kauem ta soolt ei tühjenda, seda kõvemaks muutuvad roojamassid ja seda raskem ning valusam on tal neid väljutada. Kõva ja suure rooja väljutamine võib vigastada päraku sisepinda, mille tagajärjeks on erepunane veri roojal.

NB! Kõhukinnisus võib esineda ka lapsel, kes roojab küll iga päev potti, kuid ta ei tühjenda soolt täielikult. Seega on oluline teada, kui tihti ja kui suures koguses laps roojab.

 

Soovitused kõhukinnisuse korral

  • Süüa kindlatel kellaaegadel ning vältida näksimist toidukordade vahel. Päevas peaks lapsel olema 3 põhitoidukorda (hommiku-, lõuna-, õhtusöök) ja 1–3 oodet.
  • Juua vedelikku iga söögikorra ajal ning söögikordade vahel. Väikelaps vajab 3–5 klaasi ja koolilaps 5–8 klaasi vedelikku päevas. Janu kustutamiseks on kõige sobivam puhas vesi. Piim ja magusad joogid janu kustutamiseks ei sobi, kuna vähendavad söögiisu. Mahl toidukordade vaheajal tuleks asendada veega.
  • Toit peab olema kiudaineterikas. Kiudaineid sisaldavad täisteratooted (leivad, pudrud), köögiviljad, puuviljad, marjad, pähklid ja seemned. Kiudained pehmendavad väljaheidet ja suurendavad selle mahtu ning kiirendavad soole tegevust.
  • Vältida tuleb liialdamist väga rasvase, madala kiudainetesisaldusega, magusa ja valgurikka toiduga (nt prae- ja friikartulid; piim ja piimatooted, kohukesed; kakao ja šokolaad; muna; peenjahutooted: sai, kondiitritooted, peenleib jne; riis ja riisi sisaldavad toidud ja tooted; mahlajoogid; maks- ja maksatooted; mustikad).
  • Soovitav on toidule lisada sooletegevuse kiirendamiseks nisukliisid ja -idusid, kuivatatud puuvilju, linaseemneid.
  • Liikumine ja võimlemine soodustab seedetrakti tegevust. Vähem arvutimänge ja TV-d!
  • Vajalik on soole regulaarne ja täielik tühjendamine (eelduseks, et roe oleks pehme).
    • Oluline on sisse seada regulaarne potirežiim (roojamisrežiim): selleks tuleb laps esialgu panna potile 2–3 korda  päevas pärast söömist. Eesmärgiks on saavutada soole regulaarne tühjendamine esialgu vähemalt 1 kord päevas.
    • Potikartuse tekke vältimiseks ei tohi last potile sundida ega karistada teda potti mitteroojamise eest. See suurendab lapse kartust ja trotsi poti ning roojamise vastu.
    • Oluline on lapsele sobiv WC poti suurus. Soolestikku tühjendades istuda korralikult WC-potil, tühjendada soolestik rahulikult tühjaks. Jalad peaksid täistallaga toetuma põrandale või selleks otse WC-poti ette asetatud alusele. Istuda sirgelt, kergelt ette kummardudes.
    • Soovitav on kasutada nn tualetipäevikut/-kalendrit, kuhu saab märkida roojamise sageduse, rooja konsistentsi, pükste määrimise vabad päevad jm tähelepanekud. Edusammude puhul kiida!
    • Mitte kunagi ei tohiks edasi lükata WC külastust. Niipea kui vähimatki vajadust tuntakse, peab minema!

Õige asend soole tühjendamisel

1. Aseta põlved puusadest kõrgemale.
2. Kummardu ettepoole ja pane küünarnukkidest kõverdatud käed põlvedele.
3. Suru kõht ettepoole kumeraks (punni).
4. Siruta selg.


Järjekindel igapäevane treening annab parima tulemuse! Ravimi(te)
vajaduse ja annuse otsustab arst!

Kui kõhukinnisus on kestnud hoolimata toidu- ja vedelikurežiimi muutmisest rohkem kui 2 nädalat, peab lapsega pöörduma arsti poole.

 

Kõhukinnisusega väike- ja koolilaste toitumissoovitused

Toiduainete grupp

Soovitav tarbida rohkelt: kiudainete rikkad toidud

Soovitav vältida: kiudainete vaesed toidud

Teraviljatooted

Rukis, oder, kaer, täisterariis, tume riis, müsli, näkileib, täisteratooted

Peenleib, valgest jahust tooted (sai, saiakesed, koogid, pirukad, makaronid), valge riis, mannapuder

Kartul

Keedetud kartulit, kartulivormi, kartuliputru on soovitav tarbida piiratud koguses

Praekartulid, friikartulid

Köögiviljad ja seened

Nii toorelt kui keedetult: porgand, kapsas, kaalikas, lillkapsas, punapeet, tomat, kurk, paprika, herned, oad, seened jt

-

Marjad ja puuviljad

Nii toorelt kui keedetult (supp, kissell, püree, nektar, mahl): õun, pirn, apelsin, mandariin, sõstrad, vaarikad, maasikad, murakad, ploomid jt

NB! ALLERGIA 

puhul kasutada puuvilju ja marju, mis lapsele sobivad!

Seemned

Pähklid, mandlid, päevalilleseemned, linaseemned

NB! ALLERGIA

puhul keelatud!

Liha ja lihasaadused

Liha, subproduktid (maks), verikäkid, verivorstid

Rasvane praetud lihatoit, vorstid ja viinerid

Piim ja piimatooted (kokku kuni 500 ml päevas) Hapendatud piimatooted, keefir, hapupiim, jogur Suures koguses rõõsk piim ja juust, keedetud piimatoidud, pudingud, kohuke
Rasv Taimeõli, õhuke võikiht leival Kõik rasvad suures koguses
Joogid ja maiustused Vesi, mineraalvesi, lahjendatud mahl, taimetee Karastusjoogid, magusad joogid siirupist, maiustused, šokolaad, kakao

 

Koostas: üldpediaatria osakonna õde Elbe Hade
2012

 

Kasutatud kirjandus

Berry, A. (2005). Helping Children With Dysfunctional Voiding. Urologic Nursing, 25, 3, 193-201.
Catto-Smith, A. G. (2005). Constipation and toileting issues in children. Medical Journal of Australia, 182, 5, 242-246.
Issenman, R. M., Filmer, R. B., Gorski, P. A. (1999). A review of bowel and bladder control development in children: how gastrointestinal and urologic conditions relate to problems in toilet training. Pediatrics, 103, 6, 1346-1352.
Kleinman, R. E., Sanderson, I. R., Goulet, O., Sherman, P. M., Mieli-Vergani, G., Shneider, B. L. 2008. Walker`s Pediatric Gastrointestinal Disease. Hamilton: BC Decker Inc.
Mitt, K., Rägo, T., Uibo, O. 2002. Kõhukinnisus lapseeas. Patsiendiinfo. Tartu: TÜ Kirjastus.
Robson, Wm. Lane M. (1999). Enuresis Treatment in the US. Scandinavian Journal of Urology and Nephrology, 202, 56–60.
Uibo, O., Rägo, T., Luts, K. 2006. Kõhukinnisus ja selle vältimine lastel. Patsiendiinfo. Tartu: TÜ Kirjastus.

Laste kõrvavalu võivad põhjustada:

  • keskkõrvapõletik,
  • kõrva sattunud võõrkeha või trauma,
  • kõrvavaik,
  • hambavalu,
  • barotrauma (kõrvasümptomid mida põhjustab õhurõhu muutus näiteks lennusõidu ajal),
  • väliskõrvapõletik.

Keskkõrvapõletik on trummiõõne limaskesta põletik, mida põhjustavad mikroobid ja viirused. Keskkõrvapõletik tekib sagedamini lastel 6 kuu kuni 2 aasta vanuses. Külmetus- või ülemiste hingamisteede viirushaigusega kaasnev nohu ja põletik levib kuulmetõri kaudu ninaneelust keskkõrva. Tekib kuulmetõrve limaskesta turse, millega häirub kuulmetõrve ventilatsiooni ja kaitse funktsioon. Kui vedeliku äravool keskkõrvast on takistatud, siis sisekõrvas rõhk tõuseb ja kuulmekile võib rebeneda. Kõrvast võib tulla veresegust kollast vedeliku. Tavaliselt kuulmekile paraneb mõne päevaga ja püsivat kuulmiskahjustust lapsel ei teki.

Kõrvapõletikke soodustavad tegurid

  • Hingamisteede viirushaigused.
  • Imikute ja väikelaste füsioloogiliselt lühike ja lai kuulmetõri (lapse kasvades pikeneb ja kitseneb ka kuulmetõri).
  • Suurenenud adenoid (ninaneelumandel), mis sulgeb kuulmetõrve ava.
  • Ninasekreedi mitte välja nuuskamine ja selle ninna tagasi tõmbamine.

Kõrvapõletiku tunnused

Lapsed ei oska alati Teile selgitada oma kaebusi või valu asukohta, seetõttu olge tähelepanelik kõrvapõletiku võimaluse osas, kui lapsel esinevad järgmised sümptomid:

  • nohu ja köha,
  • kõrva sage katsumine või hõõrumine vastu patja,
  • lohutamatu nutt,
  • isutus ja rahutus,
  • loidus,
  • palavik,
  • kuulmise langus,
  • hägune eritis kõrvast.

Kõrvapõletikest paranemine võtab keskmiselt nädal aega. Mitte kõik kõrvapõletikud ei vaja antibiootikumravi. Viirusega kaasnev kõrvapõletik paraneb kahel kolmandikul juhtudest koos viirushaigusest paranemisega.

Esmaabi kõrvavalu korral

  • Rahustage last, ärge jätke teda üksi.
  • Kraadige last.
  • Andke lapsele valuvaigistit (nt paratsetamooli).
  • Hoolitsege, et ninahingamine ei oleks takistatud (loputage nina mereveega, kasutage ninaspreid või andke suu kaudu nohusiirupit).
  • Tõstke magamisel lapse peaalust.
  • Võtke ühendust perearstiga.

Vältige kõrvavalu korral

  • Kõrva soojendamine.
  • Kõrva millegi tilgutamine.
  • Kõrva puhastamine seest vatipulgaga.

Korduvad kõrvapõletikud

  • Korduvate kõrvapõletike korral võib osutud vajalikuks röntgenülesvõtte tegemine ninaneelust, et välistada adenoidi (ninaneelumandli) suuremist.
  • Nohu korral alustage kohe nina loputamist mereveega. Nina nuusata üks pool korraga ja mitte liiga tugevasti. Kõrvapõletiku ennetamiseks kasutage apteegist käsimüügiravimitena saadaolevaid nohusiirupeid ja allergiavastased preparaate, mis vähendavad kuulmetõrve turset ja parandavad keskkõrva ventilatsiooni.

 

NB! Võtke ühendust arstiga, kui kõrvavalu ja/või –põletikuga kaasneb lapsel:

  • lohutamatu nutt,
  • kuulmise järsk kadu,
  • verine eritis kõrvast,
  • kõrge palavik, mis ei allu ravimitele.

 

Koostaja: kõrvakliiniku õde Inna Raud

Kuiv silm on seisund, mille puhul Teie silm ei tooda piisavalt pisaraid või Teie pisarate koostis ei ole piisavalt hea kvaliteediga ja seetõttu pole silma sarvkest piisavalt niisutatud. Normaalselt produtseerib Teie pisaranääre kahte tüüpi pisaraid:

  • määrdepisar– toodetakse pidevalt silmalau ja silmaümbruse näärmete poolt. Silma katvat pisaratekihti nimetatakse pisarakileks. See aitab hoida Teie silma sarvkesta niiskena, puhtana ja takistab bakterite liigset kasvu. Pisarakile koosneb kolmest kihist – veekihist, limakihist ja rasv- ehk lipiidkihist. Silmade kuivus tekib siis, kui mõnda nendest komponentidest on liiga vähe. Kõige levinum on liiga õhuke veekiht.
  • Ärrituspisar e. refleksist põhjustatud pisara võib tingida emotsionaalne meeleliigutus, silmavigastus, trauma, või mõni väline ärritaja (suits, keemiline aine, võõrkeha jne). Refleksist tingitud pisar tekib ka vastusena ärritusele, mida põhjustab kuiv silm. Sellisel juhul kutsub ärritus esile hoopis tavalisest „märjemad“ silmad.

Põhjused

Mõnikord ei ole kindlat kuiva silma põhjust võimalik välja selgitada, kuid enamlevinud põhjused on näiteks:

  • Vanus – vanusega väheneb pisarate produktsioon ja/või halveneb pisara kvaliteet.
  • Kuiv õhk ruumis.
  • Ravimitest antihistamiinikumid, rasestumisvastased ravimid, betablokaatorid.
  • A-vitamiini puudus organismis.
  • Haigustest näiteks artriit, Sjögreni sündroom, leukeemia
  • Silmalaugude probleemide korral võib olla takistatud silmalaugude normaalne sulgemine, mistõttu sarvkest muutub kuivaks.

Sümptomid

  • Hõõruv, kraapiv, põletav, võõrkeha tunne silmas. Tunne võib süveneda kui Te loete, juhite autot või vaatate arvutiekraani. Nende tegevuste ajal Te pilgutate oluliselt vähem kordi silmi, ning sarvkest ei saa piisavalt niisutatud.
  • Liigne pisaravool.
  • Limane eritis silmas.
  • Hägune nägemine, mis möödub, kui pilgutate silmi, sulgete silmad või panete kunstpisaraid silma.

Diagnoosimine

Silmaarst küsib Teie käest sümptomeid, üldtervise ja regulaarselt kasutatavate ravimite kohta ning elu- ja töökeskkonna tingimusi (kuiv õhk, konditsioneer, päevavalguslambid jne). Diagnoosida aitab:

  • Schirmeri test – hea imamisvõimega väike pabeririba asetatakse mõneks minutiks Teie alalau võlvi. Testi järgselt on näha kui suures ulatuses on paber imbunud pisaratest ehk kui palju pisaraid on tekkinud.
  • Vaatlus mikroskoop-pilulambiga. Eelnevalt tilgutatakse Teile spetsiaalseid silmatilku mis sisaldavad kollast värvainet, nägemaks Teie sarvkesta seisundit.

Ravi

Et leevendada ebamugavustunnet silmas ja silma kuivuse eest kaitsta, kasutatakse raviks pisarataolisi silmatilku ehk kunstpisaraid.

Tavaliselt võib panna kunstpisaraid mitu korda päevas ja kindlasti enne magamaminekut. Mõne aja möödudes tilgutamise vajadus väheneb ning edasi tunnete juba ise kunstpisara kasutamise sagedusvajaduse ära.

 

Koostaja: silmakliiniku vanemõde Signe Koort

Mis on stafülokokk?

Stafülokokk on bakter, mis võib elada inimese nahal ja ninas inimesele endale kahju tekitamata. Samas võib see bakter põhjustada mitmeid haigusi – näiteks haavainfektsioone, naha ja teiste pehmete kudede infektsioone, luude infektsioone, kuseteede infektsioone, kopsupõletikku, südameklappide infektsioone.

Mille  poolest  erineb metitsilliinresistentne stafülokokk (MRSA) tavalisest stafülokokist?

Metitsilliinresistentseks nimetatakse stafülokokki siis, kui tavapärasemad stafülokoki raviks kasutatavad antibiootikumid sellesse bakterisse enam ei toimi, mis tähendab, et see bakter on muutunud nende antibiootikumide suhtes resistentseks. Enamasti on MRSA poolt põhjustatud haiguste ravi seetõttu ka pikem ja keerukam.

Mida tähendab MRSA kandlus?

MRSA kandlus tähendab seda, et teiste organismis elavate bakterite hulka kuulub ka MRSA. Enamikel inimestel, kellel see bakter esineb, haigust ei teki.

Kellele võib MRSA kandlus ohtlik olla?

Tervetel lastel ja täiskasvanutel põhjustab see bakter haigust väga harva.

See bakter võib põhjustada haigust inimestel, kes on äsja opereeritud, kellel esineb nahahaavu, kellele on paigaldatud võõrkeha (näiteks liigese- või südameklapiprotees või veresoonesisene kanüül või põiekateeter), kes on saanud keemiaravi. Bakter võib põhjustada haigust ka enneaegsetele lastel ning vanuritel.

Kuidas MRSA levib?

Bakter levib peamiselt nii patsiendi kui personali saastunud käte vahendusel. Kõige suurem tõenäosus on seda bakterit saada meditsiini- ja hooldusasutustes, sest sinna satub MRSAga inimesi sagedamini.

Mida tehakse haiglas MRSA leviku takistamiseks?

Võimalusel pannakse MRSAga patsiendid üksikpalatisse ning protseduuride tegemisel järgitakse rangemaid bakterite leviku vältimise abinõusid, milleks on kaitsekitli, kinnaste, maski kandmine ning kätehügieen.

Kas patsiendil võivad haiglas käia külalised?

Jah, võivad küll, kuid enne sisenemist selgitatakse neile vajalikke abinõusid ja käte hügieeni reegleid. Külaline peab informeerima oma tulekust arsti või õde.

Millal on vaja MRSA ravida?

Ravi on vajalik siis, kui MRSA on põhjustanud haiguse. Ravivajaduse otsustab arst.

Kas MRSAst on võimalik lahti saada?

MRSA põhjustatud haigust on võimalik ravida, kuid kandlusest vabanemine on keerukas.

Kas MRSA võib tagasi tulla?

Jah, võib küll. MRSA põhjustatud haiguse põdemine immuunsust ei tekita.

Kuidas kaitsta MRSA eest teisi?

Haiglas: Järgige rangelt tervishoiutöötaja korraldusi.

Kodus:  Kui nahk on terve, siis ei sega MRSA suhtlemist teiste inimestega, sportimist, ühiskasutatavate saunade ja basseinide külastamist.

Nahapõletiku või haava korral tuleks vältida ühiskasutatavate saunade, basseinide kasutamist.

Isiklike hügieenivahendite kasutamine ning käte hügieen on asjakohane igasuguse nakkusohu korral.

Mida teha, kui lähete arsti juurde?

Iga kord, kui lähete arsti juurde, öelge kas õele või arstile, et olete MRSA kandja ja/või näidake teile antud kollast infokaarti. Seda on soovitav teha ka siis, kui asute elama hooldusasutusse.

Kui vajate ravi, saab arst seda teie raviplaani koostamisel koheselt arvesse võtta.

mrsa

Koostaja: TÜK infektsioonikontrolliteenistus

Maohaavandiks nimetatakse defekti või haavandit mao limaskestal. Mao limaskestal on kaitsev rakkude kiht, mis produtseerib lima. Lima kaitseb magu maohappe ja seedemahlade kahjustava toime eest. Kui nimetatud kaitsekiht on kahjustatud, võib tekkida haavand.

Maohaavandid võivad tekkida alljärgnevatel põhjustel:

  • mikroobi Helicobacter pylori (H. pylori) esinemine, mis on kõige tavalisem maohaavandite tekitaja;
  • mao limaskesta vähenenud resistentsus maohappe suhtes;
  • maohappe produktsiooni tõus.

Maohaavandid esinevad sagedamini inimestel, kes võtavad regulaarselt mittesteroidseid põletikuvastaseid ravimeid (nt aspiriin, ibuprofeen ja naprokseen) ning suitsetavad. Ained, mis suurendavad maohappe produktsiooni, nagu näiteks kofeiin, võivad suurendada haavandite tekkeriski ja põhjustavad valu tugevnemist. Arvatakse, et ka stress aitab kaasa haavandite tekkele, kuid selle osakaal haavandite põhjustamisel ei ole veel selge.

Maohaavandi sümptomid

  • Näriv või kõrvetav kõhuvalu, eelkõige  ülakõhu keskmises osas;
  • kõrvetised;
  • iiveldus;
  • valu, mis võib leevenduda, kui Te sööte või võtate antatsiide;
  • valu, mis võib tugevneda paar tundi pärast söömist või mõnikord ka enne söömist;
  • valu, mille peale Te öösel üles ärkate.

Kui haavand veritseb, võib Teil esineda:

  • oksendamist ning oksemassides võib esineda erepunast verd või verd, mis näeb välja nagu pruun kohvipaks;
  • musta värvi väljaheidet.

Esineb ka ilma sümptomiteta haavandeid, kuid see ei ole tavapärane.

Uuringud

Teie arst küsib Teie sümptomite ja eelnevalt põetud haiguste kohta ning vaatab Teid läbi. Teile võidakse määrata üks või mitu allpool nimetatud uuringutest:

  • seedetrakti ülemise osa röntgenoloogiline uuring (selle uuringu läbiviimiseks peate te jooma baariumsulfaati, mis võimaldab arstil näha röntgenpildil haavandit);
  • vereanalüüsid, mikroobi H. pylori esinemise kindlaks tegemiseks;
  • väljaheiteproovid, et kontrollida vere olemasolu väljaheites (mida võib põhjustada veritsev haavand);
  • vereanalüüs kontrollimaks aneemia olemasolu (mis võib olla sisemise verejooksu sümptomiks);
  • seedetrakti ülemise osa endoskoopiline uuring, mille käigus on Teie arstil võimalik peenikese painduva toru ja väikese kaamera abil näha haavandit. Toru viiakse makku suu kaudu;
  • biopsia, mis tähendab koetüki võtmist endoskoopia ajal. Koetükk saadetakse laborisse analüüside tegemiseks, mille abil on võimalik kindlaks teha vähi ja infektsiooni olemasolu.

Ravi

Ravi eesmärgiks on leevendada valu, ravida haavandit ja vältida tüsistusi. Ravi aitab ka ennetada haavandi taastekkimist. Ravi esimesel perioodil võidakse Teid hospitaliseerida, kui Teie sümptomid on ägedad või kui Teil esineb tüsistusena verejooks. Teie arst võib määrata Teile:

  • antatsiide (vedelas vormis ravim on tõhusam kui tablett);
  • ravimit maohappe produktsiooni vähendamiseks;
  • antibiootikume  H. pylori raviks;
  • sukralfaati - ravimit, mis moodustab haavandile kaitsva barjääri, aidates sellega kaasa haavandi paranemisele.

Antatsiidide pikemaajalisel võtmisel võivad tekkida kõrvaltoimed. Järgige hoolikalt oma arsti soovitusi ja probleemide tekkimisel kontakteeruge kohe arstiga.

Paranemine

Maohaavandid alluvad hästi ravile, kuid võimalik on nende taasteke. Teil on võimalik vähendada haavandite taastekke riski, võttes määratud ravimeid. Ravimata haavandite võimalikeks tüsistusteks on:

  • hemorraagia (suur verejooks);
  • perforatsioon (haavandi poolt põhjustatud auk maoseinas);
  • obstruktsioon (haavandi armistumine, mis takistab toidu liikumist).

Nimetatud tüsistuste puhul võib osutuda vajalikuks kirurgiline ravi.
2-3% maohaavanditest arenevad maovähiks. Teatage kõikidest jätkuvatest või taastekkivatest vaevustest oma arstile.

Kodune enesehooldus

  • Järgige hoolikalt arsti poolt määratud ravi.
  • Käige regulaarselt järelkontrollis.
  • Ärge suitsetage.
  • Vältige ravimeid, mis ärritavad magu, nagu näiteks aspiriin, ibuprofeen ja naprokseen. Nende asemel võite kasutada atsetaminofeeni.
  • Sööge tervislikult. Mitu väikest söögikorda päevas on parem kui 2-3 suurt einet. Järgige arsti poolt määratud dieeti.
  • Vältige kohvi, kaasa arvatud kofeiinivaba kohv, koolajoogid ning kõik toidud ja joogid, mis võivad ärritada teie magu (nt alkohol).
  • Puhake ja magage piisavalt.
  • Olge kehaliselt aktiivne ja järgige oma arsti soovitusi.
  • Kui Teie vaevused kestavad või tugevnevad, kontakteeruge arstiga.

 

Tõlkinud: üldkirurgia osakonna õde Maarit Maimets

Munaallergia on Teie lapse immuunsüsteemi reaktsioon kanamunale. Tavaliselt reageerib immuunsüsteem bakteritele ja viirustele, kuid toiduallergia puhul peab immuunsüsteem organismile ohtlikuks toiduainet ja hakkab selle vastu tootma histamiini ja teisi allergia mediaatoreid. Kanamuna on üks sagedasem allergia põhjustaja imiku-  ja väikelapseeas. Allergia sümptomid võivad munaallergia korral tekkida kiiresti – minutite jooksul, kuid mõnikord ka  2-4 tundi (või veel hiljem) pärast muna söömist.

Munakollase allergeensus väheneb, kui muna keeta 10–15 minutit. Munakollasest allergeensem on munavalge, mille allergilisus kuumtöötlemisel praktiliselt ei muutu. Munavalgele allergiline inimene peab olema ettevaatlik munakollase tarvitamisel, kuna seda on raske eraldada nii, et kollane ei puutuks kokku munavalgega. Tavaliselt möödub munaallergia 4.-7.nda eluaasta vanuses, kuid üksikutel juhtudel kestab see kogu elu. Munakollast hakatakse tavaliselt taluma varem (umbes 2.-3. eluaastal).

Munaallergia sümptomid

  • Pakitsustunne suus;
  • iiveldus, oksendamine;
  • kõhuvalu, kõhulahtisus;
  • naha punetus, sügelus, turse, nõgeslööve, ekseem;
  • ninakinnisus, vesine eritis ninast;
  • vilistav hingamine, köha;
  • silmade sügelus, pisarate vool;
  • raskematel juhtudel eluohtlik seisund anafülaksia, mille tunnusteks on:
    • neelamise ja rääkimise raskused,
    • hingamisraskus, mille on põhjustanud kõriturse,
    • südametegevuse kiirenemine,
    • nõrkustunne, mis on tingitud vererõhu langusest,
    • surmahirm, teadvusetus, krambid.

 Munaallergiast hoidumine

  • Vältige muna kui lapsel on allergoloogi poolt kindlaks tehtud munaallergia. Tervele imikule võite keedetud munakollast hakata andma alates 8.-ndast elukuust, alustades väikesest kogusest.
  • Ärge andke muna enne aastaseks saamist kui laps on allergiline mõne teise toiduaine vastu. Aastaselt alustage väga ettevaatlikult keedetud munakollasega.
  • Kui muna suhtes on allergiline rinnapiima saav laps, peab ema muna söömisest loobuma ja vältima toiduaineid, mis sisaldavad muna.
  • Hakake muna ettevaatlikult kasutama toitude koostises samm- sammult, alustades keedetud munakollase väikesest kogusest. Edaspidi keedetud munakollane koos vähese munavalgega.
  • Kui munaallergia on taandumas, võib muna kasutada toidu koostises (kotlet, pannkoogid, saiakesed, makaronid).
  • Munas ja kanalihas on ühesuguseid valke ja kanaliha võib mõnel munaallergiaga inimesel vaevusi tekitada.
  • Kanamuna suhtes allergiline inimene ei saa süüa ka teiste lindude mune (vuti, pardi).

Muna sisaldavad toidud

Mõned imikutoidud
Jäätis
Lihapallid, lihast poolfabrikaadid, kotletid    
Kastmed
Kreemid, kreemikoogid
Küpsetised, pannkoogid
Maiustused
Glasuuritud saiad ja koogid
Valge šokolaad
Majonees

Pudingid
Salatid, salatikastmed
Šerbett
Makaronid
Mõned hamburgerid
Omlett
Besee, martsipan
Suflee, pastilaa
Pähklikreem
Vahukommid
Supid

NB! Lugege pakenditelt infot toidu koostise kohta!
Teisteks muna allikateks võivad olla munašampoon, munakoor käsitööesemetes, gripivaktsiin ja mõned õlivärvid.

Toidu koostisosad, mis viitavad või võivad viidata munale

Albumiin
Ovoalbumiin
Konalbumiin
Letsitiin
Livetiin
Lüsotsüüm
Muna (valge, kollane, kuivatatud pulber, külmutatud, pastöriseeritud)
Pardi-, hane-, vutimunad

Ovoglobuliin
Ovomakroglobuliin
Ovomukoid
Ovomutsiin
Ovotransferriin
Ovovitelliin
Vitelliin jne.

Muna asendamine toidu valmistamisel

Kui retseptis on rohkem kui kolm muna, siis üldjuhul munaasendajad enam tõelist muna ei asenda.

Võltsmuna nr. 1: ½ püreestatud banaani võrdub ühe munaga magusas küpsetises (st. toitudes, mis sobivad banaanimaitsega). Lisada ka ½ tl küpsetuspulbrit.

Võltsmuna  nr. 2: segada 1 tl küpsetuspulbrit, ½ tl soodat, 2 tl jahu ja 3 tl vett. Sobib asendama ühte muna küpsetistes, eriti küpsiste retseptides. Ei asenda muna munarohketes retseptides (nt munapuder). 

Võltsmuna nr. 3: segada 1,5 tl vett, 1,5 tl õli ja 1 tl küpsetuspulbrit

Ühe munavalge asendamine: lahustada 1 spl lihtsat agaripulbrit 1 spl vees. Vahustage, jahutage ja vahustage veel.

Sidujad saiades ja leibades: püreestatud kartul või avokaado/ niisutatud leivakoored või purustatud kaer

 

Koostaja: lastekliiniku õde Tiia Kõivist
2012

Malaaria on maailmas levinumaid nakkushaigusi, mis levib troopilise ja subtroopilise kliimaga maades (Aafrika, Lõuna ja Kagu Aasia, Lõuna-Ameerika). Maailma Tervishoiuorganisatsiooni andmetel haigestus malaariasse 2011. aastal 216 miljonit ja suri 655 000 inimest (valdavalt Aafrika riikides).

Malaaria tekitajaks on algloom Plasmodium. Inimesele võivad malaariat tekitada neli liiki: P. falciparum, P. vivax, P. malariae, P. ovale. Neist kõige sagedasem ja ohtlikum on P. falciparum, mis õigeaegse ja tõhusa ravi puudumisel võib põhjustada surma. Malaaria ülekanne toimub emase hallasääse vahendusel. Malaaria tekitaja satub sääsehammustuse korral inimese organismi, paljuneb maksarakkudes ning kandub edasi punaverelibledesse.

Haiguse sümptomid

Malaaria sümptomite avaldumise aeg on liigiti erinev P. falciparum  ja P. vivax poolt tekitatud malaaria peiteperiood on tavaliselt 10–15 ööpäeva, P. malariae ja P. ovale tekitanud malaaria avalduvad kliiniliselt 3–4 nädalat pärast nakatumist. Lisaks võib P. vivax- ja P. ovale- malaaria korral peiteperiood venida isegi kuude või aastate pikkuseks. Malaaria sümptomiteks on:

  • hoogudega esinev kõrge palavik,
  • külmavärinad,
  • iiveldus ja oksendamine,
  • teadvusehäire,
  • peavalu,
  • väsimus,
  • lihasvalud,
  • kõhulahtisus,
  • aneemia.

Uuringud ja ravi

Malaaria kahtlusel on vajalik pöörduda koheselt arsti vastuvõtule. Malaaria diagnoosimiseks võetakse vereanalüüs. Ravi toimub malaariavastaste ravimitega ja kindlate raviskeemide alusel.

Kuidas vältida malaariat?

Kuna hallasääsed on harilikult aktiivsed päikeseloojangu ja päikesetõusu vahelisel ajal tuleb selle vältimiseks:

  • kasutada pimedal ajal katmata kehaosadel sääsetõrjevahendit, mis sisaldab DEET (BENs 100) või ikaridiin (Autan) toimeainet,
  • magada sääsevõrgu all, mis on võimalusel sääsetõrjevahendiga immutatud,
  • hävitada sääsetõrjevahendi abil sääsed magamistoast,
  • kontrollida akna- ja uksevõrkude tihendust,
  • alustada õigeaegselt malaariavastast profülaktikat.

Malaariaohtlikesse piirkondadesse sõitvatel inimestel on soovituslik võtta profülaktikaks malaariavastaseid ravimeid. Kõige sagedamini kirjutatakse välja:

Malarone (Atovakvoon/proguaniilvesinikkloriid)

  • Ravimi võtmist alustada 1-2 päeva enne malaariaohtlikku piirkonda jõudmist,
  • võtta ravimit üks kord päevas reisil olles,
  • jätkata ravimi võtmist 7 päeva jooksul pärast malaariaohtlikust piirkonnast lahkumist.

Lariam (Meflokviin)

  • Ravimi võtmist alustada 2-3 nädalat enne malaariaohtlikku piirkonda jõudmist,
  • võtta ravimit üks kord nädalas, alati kindlal nädalapäeval,
  • jätkata ravimi võtmist nelja nädala jooksul pärast malaariaohtlikust piirkonnast lahkumist.

Nõuanded

  • Pöörduge hiljemalt 2-4 nädalat enne reisi oma perearsti või infektsionisti poole, kes nõustab Teid malaariaravimi võtmise suhtes.
  • Enne malaariaravimi väljakirjutamist teavitage arsti, kui põete kroonilisi haigusi või kui olete lapseootel.

Juhul, kui haigestute endeemilises piirkonnas olles või kolme kuu vältel tekkib kõrge palavik, pöörduge koheselt kohalikku haiglasse või erakorralise meditsiini osakonda.


Reisimeditsiinialane nõustamine TÜ Kliinikumis

Reisimeditsiinialane nõustamine Kliinikumis on tasuline teenus, mis sisaldab nii arsti konsultatsiooni kui ka vajadusel vaktsineerimisi (lisandub vaktsiini hind).
Vastuvõtt toimub L. Puusepa 8, J-korpuse I korrusel
Eelegistreerimine telefonil 7319 100 või interneti vahendusel (Eriarsti vastuvõtule registreerimine).
Lisainfo tel 731 9120.

 

Lisainformatsioon malaariast:
http://www.cdc.gov/
www.who.int
http://www.niaid.nih.gov


Kasutatud kirjandus

Parm, Ü., Parv, V. (2002). Nakkushaigused ja epidemioloogia. Härmametsa talu kirjastus, Tartu.
Maimets, M. (2000). Infektsioonhaigused. AS Medicina, Tallinn.
Tan, J. S., File T. M., Salata R. A., Tan, M. J. (2008). Infectious Diseases. ACP Press, Philadelphia.
Edition, T., Bogitsh B. J., Carter C. E., Oltmann T. N. (2005). Human Parasitology. Elsevier Acadmic Press, Amsterdam.

                                                                                  

Koostaja: sisekliiniku õde Külli Ottin

2012

 

Munasarja tsüstid on enamasti vedelikku sisaldavad moodustised munasarjades. Kõige sagedamini esineb munasarja tsüste fertiilses eas olevatel naistel. Enamasti on selle eaperioodi munasarja tsüstide teke seotud menstruaalfunktsiooniga. Neid tsüste nimetataksegi funktsionaalseteks tsüstideks. Harvem esineb teisi healoomulisi munasarja uudismoodustisi, mille teke ei ole sedavõrd seotud menstruatsioonitsükliga. Munasarjas esinevad pahaloomulised kasvajad võivad mõningatel juhtudel olla tsüstja ehitusega.

Iga mentruatsioonitsükli vältel küpseb munasarjas olevas folliiklis munarakk. Ovulatsiooni ajal folliikel lõhkeb ja munarakk pääseb munasarjast välja. Edasi liigub munarakk munajuhasse ja sealt edasi emakasse. Lõhkenud folliiklist areneb kollaskeha, mis hakkab tootma naissuguhormooni progesterooni, mille toimel valmistatakse naise organismi ette raseduseks. Raseduse korral jätkab kollaskeha tööd paari esimese raseduskuu vältel. Kui aga naine selle menstruatsioonitsükli vältel ei rasestunud, lõpetab kollaskeha oma töö ja taandareneb. Munarakk ja võimalikuks raseduseks ette valmistunud emaka limaskest väljuvad menstruaalverega.

Follikulaarsed munasarjatsüstid tekivad siis, kui küpsenud folliikel mingil põhjusel ei lõhke ja munarakk ei vabane. Tavaliselt kaovad follikulaarsed tsüstid iseenesest paari kuu jooksul. Kollaskeha tsüst tekib siis, kui kollaskeha jätkab funktsioneerimist ka ilma raseduseta. Üldjuhul taandarenevad kollaskeha tsüstid iseenesest paari kuu vältel. Tunduvalt harvem tekivad teeka-luteiintsüstid. Enamikel juhtudel on nende teke seotud varasraseduse häiretega. Kollaskehas ei toodeta vajalikul hulgal normaalseks raseduse kulgemiseks vajalikke hormoone. Tavaliselt taandarenevad tsüstid iseenesest kui rasedus katkeb.

Endometrioidne tsüst on endometrioosi üks vorme. Endometrioos on haigus, mille puhul emakaõõnt vooderdavat limaskesta kudet kasvab ja toimib väljaspool emakat. Üheks sagedaseimaks kohaks väljaspool emakat ongi munasarjad. Munasarjas paiknev limaskest toimib sarnaselt emakaõõnes paikneva normaalse limaskestaga, seega põhjustavad hormonaalsed muutused menstruatsiooni tsükli ajal limaskesta kasvamist ja irdumist (verejooksu) ka munasarjades. Erituv veri ei pääse aga välja, tekitades iga tsükliga järjest suureneva süsti munasarjas.

Suhteliselt sagedaseks uudismoodustiseks on dermoidtsüst. Dermoidtsüsti tekitavad looteeas valesse kohta – munasarja sattunud katteepiteelirakud, mis mingil põhjusel hakkava intensiivselt paljunema ja kasvama. Tavaliselt ümbritseb dermoidtsüsti paks kapsel ning tsüsti sisuks on tavapäraselt nahas paiknevate rasu- ja higinäärmete sekreet, karvad, mõningatel juhtudel võib tsüstis leiduda isegi hambaid.

Haiguse sümptomid

Peamiseks sümptomiks on survetunne ja erineva intensiivsusega valu alakõhus. Valu põhjuseks on tsüsti mehaaniline surve munasarja ümbritsevale kapslile või/ja naabruses paiknevatele organitele ja närvijuurtele. Valu tugevus ei pruugi alati olla sõltuvuses tsüsti suurusest.

Tsüsti rebenemisel tekkida võib tekkida äge valureaktsioon, mis olenevalt tsüsti suurusest, ehitusest ja paiknemisest, võib mööduda kas iseenesest vajada kiiret kirurgilist vahelesekkumist.

Ägedat valu võib põhjustada ka tsüsti pöördumine ümber oma hoidesideme. Valu põhjustab sel juhul tsüsti turse ning kärbumine, mis on tingitud verevoolu olulisest vähenemisest tsüsti.

Funktsionaalsed tsüstid võivad põhjustada menstruatsioonitsükli häireid. Võib esineda ebaregulaarseid verejookse ja määrivat veritsust.
On võimalik, et munasarja tsüstid ei põhjusta mingeid vaevusi.

Uuringud

Munasarja tsüsti saab diagnoosida günekoloogilisel läbivaatusel. Arst tunneb alakõhus erineva konsistentsiga moodustist. Enamikel juhtudel täpsustakse tsüsti suurus ja sisu ultraheli uuringu abil. Ultraheli uuring võimaldab lisaks tsüsti suurusele anda olulisi vihjeid, mis tüüpi tsüstiga on tegemist.

Lõplikult saab tsüsti tüüpi määrata vaid tsüsti histoloogilisel uuringul. Histoloogiline uuring tähendab organi või koe rakulise ehituse uurimist. Kui arst peab vajalikuks tsüsti kirurgilist ravi, siis operatsiooni ajal eemaldatud munasarja tsüst saadetakse kas osaliselt või tervikuna histoloogilisele uuringule.

On leitud, et pahaloomuliste munasarja kasvajate korral esineb veres tavapärasest kõrgemas kontsentratsioonis spetsiifiline valk – kasvajamarker CA-125. Kahtluse korral pahaloomulisele protsessile, võib määrata selle markeri

sisalduse veres. Tuleb silmas pidada, et nimetatud markeri sisaldus veres võib olla tõusnud ka põletikuliste haiguste ja raseduse korral.

Ravi ja protseduurid

Enamik funktsionaalseid tsüste ei vaja ravi. On soovitav teha kordusuuring(ud) paari kuu möödumisel. Kui tsüsti mõõtmed on suurenenud või esineb valu alakõhus, on otstarbekas alustada ravi.

Funktsionaalsete tsüstide raviks sobivad suukaudsed rasestumisvastased preparaadid, mis  pärsivad ovulatsiooni teket menstruatsioonitsükli ajal. Seega ei teki ka ovulatsiooniga kaasnevaid muutusi munasarjades. Ravi vajalikkuse ja pikkuse üle otsustab raviarst.

Kirurgiline ravi on näidustatud, kui esinevad kõhuvalud, on tekkinud tsüsti lõhkemisest või pöördumisest tingitud „äge kõht“ või on tegemist püsiva ja/või mõõtmetelt suure tsüstiga. Võimalusel eelistatakse laparoskoopilist operatsiooni. Laparoskoopilise operatsiooni korral on oluliselt väiksem kudede trauma, millest tulenevalt on kiirem operatsioonijärgne taastumine, tagasihoidlikum valureaktsioon ja väiksem operatsiooniarm. Mõnedel juhtudel on vajalik teostada avatud operatsioon läbi kõhu eesseina. Mõlema operatsioonimeetodi kohta saab täiendavat informatsiooni arstilt.

 

Koostajad: dr. Ülle Kadastik ja dr. Kristiina Rull

Mitte-Hodgkini lümfoomid on lümfisüsteemi kasvajad. Enamasti algab lümfoom ükskõik millisest kehaosast pärinevast lümfisõlmest või vahest ka mõnest organist. Mitte-Hodgkini lümfoom võib alguse saada nii B- kui ka T-lümfotsüütidest. Vastavalt sellele jaotatakse mitte-Hodgkini lümfoomid kahte suurde rühma: B-lümfotsütaarsed (enamus) ja T-lümfotsütaarsed lümfoomid. Mõlemad rühmad jaotatakse omakorda kasvaja mikroskoopilise ehituse alusel erinevatesse alatüüpidesse.

Lümfoomi tekkepõhjuseks on DNA muutus lümfotsüütide eellasrakus, mistõttu lümfotsüüt hakkab kontrollimatult jagunema ja kasvama. Kasvajaliste lümfotsüütide kuhjumine tekitab lümfisõlme suurenemist ja kasvajalist massi. Lümfoomi diagnoositakse eelistatavalt lümfisõlme, aga ka kasvaja massist võetud koetükikese või luuüdi proovi mikroskoopilisel uuringu alusel.

Vastavalt kasvajast haaratud piirkondade arvule ja paiknemisele jaotatakse mitte-Hodgkini lümfoomid nelja staadiumi. Kui haigel esineb palavik, öised higistamised või kaalulangus üle 10%, siis lisatakse staadiumile B täht, nende sümptomite puudumisel aga A täht. Kasvamis- ja levikukiiruse alusel jaotatakse mitte-Hodgkini lümfoomid aeglase progresseerumiskiirusega indolentseteks ja kiiresti progresseeruvateks agressiivseteks lümfomideks. Vahel harva võib aeglase kasvuga lümfoom muutuda agressiivseks lümfoomiks.

Lümfoomi erinevad alatüübid on erineva prognoosiga ja vajavad erinevat ravi. Raviskeemi valik, kasutatavate ravimite hulk ja doosid, ravi kestus sõltuvad lümfoomi vormist ja haiguse staadiumist, aga arvestatakse ka patsiendi vanust ja tema teiste organite seisundit. Mitte-Hodgkini lümfoomi ravis kasutatakse peamiselt keemiaravi, bioloogilist ravi ja kiiritusravi (harvem). Kuna diagnoosimisel on lümfoomid enamasti kaugelearenenud staadiumis, siis peamiselt kasutatakse bioloogilise ja keemiaravi kombinatsiooni. Lümfoomide raviskeemidesse kuulub ka glükokortikoidhormoon (prednisoloon, deksametasoon, metüülprednisoloon), mida toodetakse vähesel määral ka organismi neerupealistes. Glükokortikoid parandab ravitulemusi, kuid omab palju kõrvaltoimeid: veresuhkru tõus, vererõhu tõus, ärrituvuse tõus, uinumisraskused, söögiisu tõus. Pikaajalisel kasutamisel suureneb risk maohaavandite tekkeks ja luuhõrenemiseks.

Agressiivsete lümfoomide ravi

Agressiivsete lümfoomide ravis kasutatakse intensiivset, tugevatoimelist ravi. Tavaliselt kombineeritakse omavahel üle 3 ravimi ning enamasti manustatakse ravimid veeni. Intensiivse, kombineeritud raviga on suurem tõenäosus lümfoomist terveneda. Keemiaravimid omavad erinevaid toimeid kasvajarakkudele ning ka tekitavad erinevaid kõrvaltoimed. Mõned ravimid kahjustavad südant (nt. doksorubitsiin) tekitades eelkõige südamepuudulikkuse süvenemist. Mõned ravimid (nt. vinkristiin) võivad tekitada närvikahjustust, nt. sõrmede ja varvaste tundlikkuse häiret. Keemiaravi mõjub kiiresti kasvavatele ja jagunevatele rakkudele. Enamus täiskasvanud inimese organismi rakkudest ei ole aktiivselt kasvavad, seetõttu keemiaravi mõjutab neid vähesel määral, v.a. luuüdis vereloomerakud (nt. tekib valgevereliblede vähesus – sagedased infektsioonid), juuksed langevad välja, seedetrakti limaskesta kahjustusest kõhulahtisus ja haavandid suus. 

Bioloogiline ravi kasutab antikehi, mis seonduvad spetsiifiliste märklaudadega kasvaja raku pinnal. Nt. rituksimab (Mabthera) on antikeha, mille märklauaks on B-lümfotsüüdid.

Esmakordsel ravi manustamisel kaugele arenenud ja suurte kasvajamasside puhul võib tekkida kasvajarakkude kiire hävinemine ja sellest jääkainete kuhjumine verre, tekitades tuumori lüüsi sündroomi, mis võib olla ka eluohtlik. Tuumori lüüsi sündroomi ennetamiseks tilgutatakse rohkelt soolalahust veeni ning antakse ravimit nimega allopurinool, mis aitab väljutada organismist kusihapet.

Agressiivsete mitte-Hodgkini lümfoomide puhul on risk aju haaratuseks, mistõttu vahel võetakse seljaaju vedelikku prooviks ning süstitakse liikvorisse ravimit kesknärvisüsteemi haaratuse vältimiseks.

Lümfoomi ravile mittereageerimise, lümfoomi taas avaldumise või algselt väga agressiivsete lümfoomi vormi korral kaalutakse noorematel ja oluliste terviseprobleemide puudumise korral kõrgdoosis keemiaravi koos vereloome tüvirakkude siirdamisega.

Agressiivsete lümfoomide hulka kuulub nt. difuusne B-suur-rakk lümfoom, mis on kiire kasvuga B-lümfotsüütidest pärinev lümfoom ning mille ravita jätmine lõpeb enamasti kiiresti surmaga. See on Eestis üks kõige levinumaid lümfoomi vorme. Kõige sagedamini kasutatakse difuusse B-suur-rakk lümfoomi ravis kombineeritud ehk mitmest ravimist koosnevat keemiaravi R-CHOP skeemi järgi, millega rohkem kui pooled patsiendid paranevad täielikult lümfoomist.  Ravi R-CHOP skeemi järgi tehakse iga 2 nädala või 3 nädala järel. 

Indolentsete lümfoomide ravi

Indolentne lümfoom pole enamasti välja ravitav, seetõttu üritatakse raviga pigem haigust kontrolli all hoida. Raviga haigus taandub mõneks ajaks. Taas tekkimisel rakendatakse uuesti ravi ning haigus jälle taandub ehk saavutatakse remissioon. Enamasti iga järgnev ravide vaheline paus on lühem kui eelmine.

Vahel ravi alustamisega viivitatakse ning kasutatakse nn “oota ja vaata” taktikat, mis tähendab jälgimist. Ravi alustatakse alles haiguse progresseerudes või patsiendi elukvaliteeti häirivate sümptomite esinemisel.

Esmavaliku ravi hulka kuulub tavaliselt bioloogiline ravimi rituksimabi ja keemiaravimi kombinatsioon. Mõningatel juhtudel kasutatakse peale esmavaliku ravi lõppu säilitusravi, mis on oma olemuselt regulaarne üksikravi monoklonaalse antikeha rituksimabiga, mis tavaliselt kestab 2 aastat. Säilitusravi aitab säilitada pikemalt haigustunnuste puudumist.

Haiguse taas avaldumisel võib kaaluda sama raviskeemi tegemist, mis eelnevalt andis tulemust, kui ravi vaheline aeg on olnud pikem või kasutatakse kombinatsioonravi uute keemiaravimitega.

 

Koostaja: dr. Marge Rahu

2013

Müelodüsplastilised sündroomid (MDS) on vereloome (luuüdi) pahaloomuliste haiguste grupp, mille puhul luuüdi ei tooda piisavalt normaalseid vererakke: leukotsüüte, erütrotsüüte ja trombotsüüte. Müelodüsplastilised sündroomid võivad esineda igas vanuses, kuid sagedamini tekivad vanemas eas. Keskmine vanus haigestumisel on 70 aastat. Haigestumine kasvab eaga: keskmine esinemissagedus on 3–5 juhtu 100 000 inimaasta kohta, üle 70 aastastel aga üle 20 juhtu 100 000 inimaasta kohta. Mehed haigestuvad sagedamini kui naised.

MDS tekkepõhjused pole täpselt teada. Varasem kokkupuude benseeni, kemikaalide, ioniseeriva kiirgusega ning suitsetamine tõstab riski haigestuda primaarsesse MDS-i. Sekundaarse MDS-i haigestumine oht suureneb, kui inimene on saanud teise pahaloomulise kasvaja vastu keemia- või kiiritusravi.

Müelodüsplastilist sündroomi võib kahtlustada, kui avastatakse muutusi rutiinsel vereanalüüsil. Paljudel patsientidel ei esine kaebusi ega muutusi enesetunnes. Sagedastemaks sümptomiteks on aga nõrkus, jõuetus, mis on tingitud aneemiast. Harvem võivad esineda infektsioonid, mille põhjuseks on leukotsüütide vähesus e. leukopeenia. Trombotsüütide arvu languse korral veres võivad kergemini tekkida hematoomid, täppverevalumid, iseeneslikud veritsused.

Sümptomid, mis esinevad müelodüsplastiliste sündroomide puhul, võivad esineda ka teiste verehaiguste puhul.

Müelodüsplastilise sündroomi diagnoos põhineb üldisel vereanalüüsil, luuüdi morfoloogilisel uuringul ja kromosoomianalüüsil. Eristatakse järgmisi müelodüsplastiliste sündroomide alaliike:

  • Refraktaarne tsütopeenia unilineaarse düsplaasiaga (RCUD): refraktaarne aneemia (RA), refraktaarne neutropeenia (RN), refraktaarne trombotsütopeenia (RT)
  • Refraktaarne aneemia ringjate sideroblastidega (RARS)
  • Refraktaarne tsütopeenia multilineaarse düsplaasiaga
  • Refraktaarne aneemia blstide liiaga
  • Klassifitseerimata müelodüsplastiline sündroom
  • Müelodüsplastiline sündroom isoleeritud 5q deletsiooniga

Krooniline müelomonotsütaarne leukeemia on vereloome pahaloomuline haigus, mille puhul esinevad nii müelodüsplastilise sündroomile kui ka müeloproliferatiivse haigusele iseloomulikud mutuused luuüdis ning esineb monotsüütide arvu tõus veres.

Ravi

MDS ravi peamiseks eesmärgiks on leevendada sümptomeid, aeglustada haiguse progresseerumist ning parandada patsiendi elukvaliteeti. MDS ravivõimalused:

  • verekomponentide (erütrotsüütide, trombotsüütide) ülekanded, et vähendada nende rakkude vähesusest tingitud sümptomeid.
  • Sagedaste vereülekannete puhul saab organism väga palju rauda, mis võib kahjustada südant, maksa. Rauaülekoormuse vähendamiseks kasutatakse nn. kelaativaid ravimeid.
  • Kasvufaktorid, mis stimuleerivad vereloomet, nt. erütropoetiin (stimuleerib punavereloomet) või granulotsüütide kolooniaid stimuleeriv faktor, G-CSF (soodustab valgeliblede teket). Erütropoetiin ei ole Eestis MDS näidustusel kättesaadav.
  • Immunosupressiivne ravi: antitümotsüütglobuliin (ATG), tsüklosporiin A (CyA).
  • Keemiaravi: asatsütidiin, tsütosaar, hüdroksüuurea, detsitabiin.
  • Intensiivne keemiaravi, mida kasutatakse ägeda müeloidse leukeemia puhul.
  • Lenalidomiid 5q deletsiooniga MDS puhul, Eestis ei ole sellel näidustusel kättesaadav.
  • Ainukeseks potentsiaalseks tervistavaks raviviisiks on doonori vereloome tüvirakude siirdamine, kuid see ravimeetod sobib vähestele patsientidele kuna on seotud suurte riskidega ning sobib seetõttu vaid noorematele ning hea tervisliku seisundiga patsientidele.

MDS võib vaatamata ka eelnevale ravile progresseeruda ägedaks müeloidseks leukeemiaks. Patsiendile kõige sobivama raviviisi valimisel lähtutakse MDS alaliigist, prognostilistest faktoritest diagnoosimisel, patsiendi tervislikust seisundist ja vanusest ning kõiki võimalikke raviviise arutatakse patsiendiga.

 

Koostaja: dr. Marge Rahu
2013

Müelofibroos (MF) on müeloproliferatiivsete haiguste gruppi kuuluv luuüdi kasvajaline haigus, mille puhul luuüdi muutunud tüvirakk toodab ebanormaalselt palju fibroosi (kiulist kude), mistõttu väheneb normaalset vererakkusid tootva luuüdi hulk. MF võib esineda primaarselt isetekkelisena (primaarne müelofibroos) või patsiendil, kel varem oli diagnoositud mõnda teist luuüdi haigust (tõelist polütsüteemiat või essentsiaalset trombotsüteemiat).

MF on harva esinev haigus. Seda diagnoositakse keskmiselt 1,5 juhtu 100 000 inimese kohta aastas. Haigus võib esineda kõikides vanusegruppides, kuigi enamasti haigestuvad üle 50 aastased inimesed.

MF tekkepõhjused on ebaselged. Haigust põhjustavat geneetilist muutust ei ole leitud, kuigi pooltel patsientidest esineb JAK-2 geeni muutus, mis siiski haiguse olemust ja prognoosi ei muuda. Muutused kromosoomide tasemel on olulised riski hindamisel. Kõik muutused on tekkinud elu jooksul ning haigust ei saa ära hoida. MF ei ole päritav!

Sümptomid

MF progresseerub enamasti aeglaselt. Varajases staadiumis ei ole tervelt 1/3 patsientidest mitte mingeid sümptomeid ning seetõttu ei vaja nad ka ravi. Haiguse progresseerumisel tekivad erinevad sümptomid, näiteks:

  • aneemiast: väsimus, nõrkus, hingeldus, õhupuudus, südamekloppimine, kahvatus;
  • põrna (ja maksa) suurenemisest: valu ülakõhtu, täiskõhutunne, kaalulangus;
  • üldsümptomid: suurenenud öine higistamine, palavik, naha sügelus;
  • sagedased infektsioonid (valgevereliblede vähesusest);
  • luu- ja liigesevalud.

Diagnoosimise aluseks on vereanalüüsid, luuüdi histoloogiline uuring ja ultraheli uuring kõhust.

Ravi

Patsiendid, kellel ei esine üldsümptomeid, põrna suurenemist, sügavat aneemiat või teisi komplikatsioone, ravi ei vaja. Stabiilne seisund võib püsida aastaid.

Ravi alustatakse sümptomite tekkimisel. Hetkel pole ravimit, mis raviks MF-st terveks. Teiselt inimeselt pärinevate (allogenne) vereloome tüvirakkude siirdamine on ainuke potensiaalselt müelofibroosist tervendav ravi.

  • Allogeenne luuüdi tüviraku siirdamine on võimalik vaid noorematel, ilma oluliste kaasuvate haigustega patsientidel. Enamasti sobivad siirdamiseks alla 5% MF-ga patsientidest ning sobivust siirdamiseks hindab hematoloog.
  • Hüdroksüuurea (Hydrea) on sageli esimesena kasutatav keemiaravim põrna suuruse ja aneemia vähendamiseks. Hüdroksüuureat võetakse kapslitena iga päev kodus. Enamasti on ta hästi talutav. Tema kõrvaltoimed on tavaliselt kerged ja vähesed.
  • Kladribiin (Leustatin) on veeni manustatav keemiaravim, mis häirib rakkude DNA töötlemist. Kladribiiniga raviga vähendatakse aneemiast ja põrna suurenemisest tingituid sümptomeid.
  • Talidomiid, lenolidamiid on immuunsüsteemi mõjuvad ravimid, mida kasutatakse aneemia vähendamiseks MF-ga patsientidel. Need ravimid ei ole Eestis MF näidustusel kättesaadavad.
  • Interferoon alfa (Roferon) kasutatakse MF ravis noorematel patsientidel. Interferon-alfat süstitakse naha alla 3 korda nädalas. Interferooni toodetakse ka normaalselt organismirakkudes infektsioonide ja kasvajaliste rakkude vastu võitlemiseks. Kasutatakse peamiselt suurenenud põrna, luuvalu ja kõrge trombotsüütide arvuga MF-I diagnoosiga patsientidel.
  • Kirurgilist põrna eemaldamist kaalutakse, kui teised ravivõtted põrna suurenemisest tingitud sümptomite vähendamiseks pole aidanud ning kirurgilist vastunäidustust ei ole. Kasu: sümptomite vähenemine, maksavärati veenirõhu vähendamine, väiksem vereülekannete vajadus. Riskid: infektsioonid, maksa suurenemine, trombotsüütide hulga suurenemine, tromboosi ohu suurenemine, operatsiooniga seotud riskid.
  • Kiiritusravi põrna vähendamiseks. Kiiritusravi efekt on mööduv u. 3–6 kuuga ning võib tüsistuda olulise vererakkude arvu langusega.
  • Punavere ülekanded perioodiliselt vähendamaks aneemiast tingituid sümptomeid.
  • Androgeenravi (oksümetoloon, danazool) on meessuguhormoonide analoogid ja võivad soodustada punavereliblede tootmist kuni 30%-l patsientidest. Kasutatakse harva. Kõrvaltoimed: maksakahjustus, mehelikud muutused naistel, eesnäärme kasvaja soodustamine meestel.
  • Erütropoetiin on hormoon, mis stimuleerib punavereloomet vähendades aneemiat. Teda süstitakse naha alla tavaliselt 1 kord nädalas. Erütropoetiiniga väheneb kehvveresus vaid mõningatel patsientidel. Ka see ravim ei ole MF näidustusel Eestis kättesaadav.
  • Glükokortikosteroidid (glükokortikoidid) on hormoonravi, mida kasutatakse aneemia vähendamiseks MF-ga patsientidel. Täpne toimemehhanism on teadmata.

Prognoos

MF puhul ei esine staadiumeid. Prognoosi elulemusele hinnatakse igal patsiendil individuaalselt, kasutades erinevaid rahvusvahelisi riskihindamissüsteeme. Keskmine elulemus MF-ga patsientidel on 1,5–5,5 aastat, noorematel (alla 55 a.) väheste riskifaktoritega patsientidel üle 10 aasta. Samas elulemus on siiski väga erinev ning raske täpselt prognoosida. Mõned patsiendid elavad mitu aastakümmet peale diagnoosimist. 12–25% patsientidest progresseerub MF ägedaks müeloidseks leukeemiaks. Ravi tulemused pole konkreetsel patsiendil reeglina etteennustatavad.

 

Koostaja: dr. Marge Rahu
2013

Veri koosneb plasmast ja plasmas olevatest rakkudest. Suurema osa plasmast moodustab vesi, milles on lahustunud palju erinevaid keemilisi aineid - valgud (näiteks albumiin), hormoonid, mineraalid, vitamiinid, antikehad. Vere koostisesse kuuluvad rakud on erütrotsüüdid (punalibled), trombotsüüdid (vereliistakud), leukotsüüdid (valgelibled) - neutrofiilsed, eosinofiilsed ja basofiilsed granulotsüüdid, monotsüüdid ning lümfotsüüdid.

  • Erütrotsüüdid moodustavad umbes poole kogu vere mahust. Nende funktsiooniks on hapniku transport kopsudest kudedesse.
  • Trombotsüüdid on pisikesed (erütrotsüüdist umbes 10 korda väiksemad) rakud, mis aitavad koevigastuse puhul verejooksu peatada. Veresoone seina terviklikkuse katkemisel trombotsüüdid kleepuvad vigastatud kohas omavahel moodustades trombotsütaarse trombi, millega suletakse vigastatud koht. Seejärel aktiveerub ka vere hüübimissüsteem ja moodustub lõplik tromb, mis tagab veresoone seina terviklikkuse kuni veresoone seina lõpliku paranemiseni.
  • Neutrofiilsed granulotsüüdid ehk neutrofiilid ja monotsüüdid on põhilised vere leukotsüüdid. Neid nimetatakse ka õgirakkudeks, sest nende funktsiooniks on bakterite ja teiste võõrkehade õgimine ja tapmine. Erinevalt trombotsüütidest ja erütrotsüütidest on neutrofiilid ja monotsüüdid võimelised lahkuma verest kudedesse, kus nad võitlevad kudedesse sattunud seente ja bakteritega aidates sellega paraneda viimaste poolt põhjustatud infektsioonidest.
  • Eosinofiilid ja basofiilid osalevad organismi allergilistes reaktsioonides.
  • Enamus lümfotsüüte, teine suur rühm leukotsüüte, paiknevad peamiselt lümfisõlmedes, põrnas ja lümfisoontes, kuid osa neist ringleb ka veres. Eristatakse B-lümfotsüüte, T-lümfotsüüte ja loomulikke tapjarakke.

Luuüdi on spongioosne kude, kus toimub kõikide vererakkude moodustumine ja arenemine. Luuüdi paikneb luude keskosas. Sünnimomendil on kõik organismi luud täidetud aktiivse, nn punase luuüdiga. Inimese vananedes asendub osa sellest mitteaktiivse, nn kollase luuüdiga. Täiskasvanutel asub aktiivne, rakke moodustav luuüdi ainult lameluudes, milleks on lülisamba lülid, puusaluud, abaluud, rinnakuluu, roided ja koljuluud. Küpsed vererakud satuvad vereringesse vere voolamisel läbi luuüdi.

Vere rakkude moodustumise ja arenemise protsessi nimetatakse hemopoeesiks. Kõikide rakkude areng algab vereloome tüvirakkudest, millel on omadus areneda erinevateks vere rakkudeks ja samas on neil ka iseenda taastootmisvõime. Vererakkude arenemist luuüdis küpseteks funktsioonivõimelisteks rakkudeks nimetatakse diferentseerumiseks. Lõpuni arenenud ja küpsed vererakud lahkuvad luuüdist verre. Tervel inimesel on luuüdis piisaval hulgal tüvirakke, et tagada pidevalt uute erinevate vererakkude tootmine

Lümfisüsteemi põhikomponendiks on lümfisõlmed. Lümfisõlmed on mõne mm kuni 1–2cm suurused oakujulised kapsliga kaetud lümfotsüütide kogumikud. Lümfisõlmi leidub kogu inimese kehas. Põhilised lümfisõlmede kogumikud asuvad kaelal, rangluu ümbruses, rinnakorvi sees, kõhuõõnes, kubemepiirkonnas ja vaagnapiirkonnas. Neid leidub samuti suuremate veresoonte ümbruses, kopsude, neerude, maks ja põrna ümbruses. Seedetraktis moodustavad lümfotsüüdid erilisi kogumikke, mida nimetatakse tonsillideks ja adenoidideks, lümfotsüüütide kogumikke leidub ka mao ja soolestiku seinas. Samuti leidub lümfotsüüte põrnas ja luuüdis.

Lümfotsüütide moodustumine toimub luuüdis. Nagu kõik vererakud saab lümfotsüüdi areng alguse vereloome tüvirakust. Osa lümfotsüüte areneb ja küpseb luuüdis, teised aga küpsevad lõplikult lümfisõlmedes ja teistes lümfisüsteemi osades.

Eristatakse kolme tüüpi lümfotsüüte: B-lümfotsüüdid, T-lümfotsüüdid ja loomulikud tapjarakud.

  • B-lümfotsüütide funktsiooniks on antikehade tootmine. Antikehad on vajalikud organismi tunginud bakterite, seente ja viiruste hävitamiseks.
  • T-lümfotsüütidel on mitu erinevat funktsiooni: nad aitavad antikehadel hävitada organismi tunginud baktereid, seeni ja viiruseid, nad toodavad bioaktiivseid keemilisi ühendeid, mida nimetatakse lümfokiinideks. Lümfokiinidel on oluline osa organismis toimuvates immuunreaktsioonides.
  • Loomulikud tapjarakud on võimelised ründama kõiki organismile võõraid osiseid, nagu ka näiteks vähirakud, aidates sellega kaasa nende eemaldamisele organismist.

Lümfisõlmed ja teised lümfisüsteemi koostisosad on omavahel ühendatud lümfisoonte abil. Lümfisoontes tsirkuleerib piimjas lümf, milles asuvad ka kehas ringlevad lümfotsüüdid. Peenemad lümfisooned kogunevad mitmeks suuremaks lümfisooneks, mis suubuvad veresoontesse. Sellega satuvad tsirkuleerivad lümfotsüüdid koos lümfiga verre. Lümfotsüüdid tsirkuleerivad lümfisüsteemi ja vereringe abil kogu organismis.

normveri

 

Koostajad: dr. Marju Hein ja dr. Ain Kaare
2013

Paanikahoog on tugev ja järsku tekkiv hirmu-, ärevus- või paanikatunne, mis tekib ilma nähtava vallandava tegurita ja süveneb paari minuti jooksul. Paanikahoog kestab tavaliselt mõne minuti, enamasti alla poole tunni, raskematel juhtudel ka mitu tundi. Paanikahoo ajal võivad esineda järgnevad sümptomid (täiemõõdulise paanikahoo ajal vähemalt neli nendest):

  • hingeldamine ja õhupuudus;
  • südamepekslemine;
  • peapööritus, tasakaaluhäired või jõuetus;
  • värisemine või vappumine;
  • lämbumistunne;
  • higistamine;
  • iiveldus või ebameeldiv tunne kõhus;
  • ebareaalsustunne;
  • käte ja jalgade tuimus või pakitsemine;
  • kuuma- ja külmahood;
  • valud või ebamugavustunne rinnus;
  • hirm hulluks minemise või kontrolli kaotamise ees;
  • surmahirm.

Paanikahäire diagnoositakse juhul, kui Teil on olnud ühe kuu vältel kaks või enam paanikahoogu, mis tekivad situatsioonis, kus ei ole reaalset ohtu. Lisaks on vähemalt ühele nendest hoogudest järgnenud ühe kuu pikkune või pikem pidev muretsemisperiood uue paanikahoo tekkimise pärast. Paanikahoogude tagajärjel võib inimene hakata vältima situatsioone ja kohti, kus ta kardab, et hoog kordub, või suudab neile läheneda ainult intensiivset ärevust tundes (agorafoobia).

Paanikahäire põhjused

Paanikahäiret võivad põhjustada keemilise tasakaalu häired peaajus, stressi tekitavad sündmused ja pärilikkus. Paanikahäire võib tekkida igas vanuses, kuid sagedamini tekib see hilises puberteedieas või kahekümnendates-kolmekümnendates eluaastates.

Ravi

Paanikahäiret saab edukalt ravida. Ravi peamiseks eesmärgiks on vähendada paanikahoogude esinemissagedust ning raskust. Ravi alustatakse eneseabivõtetest. Kui sümptomid püsivad, võib arst soovitada ka ravimeid ja/või psühhoteraapiat (nt kognitiiv-käitumisteraapia). Ravimitest on paanikahäire puhul kasutusel antidepressandid ning vajadusel lisaks rahusti ja/või uinuti.

Eneseabivõtted

Eneseabivõtteid harjutage esialgu rahulikuna olles, et suudaksite paanikahoo korral paremini keskenduda ning leiaksite nendest võtetest leevendust.

  • Jääge sinna, kus olete. Näiteks autosõidu ajal parkige auto kohe tee serva.
  • Keskenduge. Paanikahoo ajal tuletage endale meelde, et hirmutavad mõtted ja tunded mööduvad. Keskenduge millelegi, mis ei ole hirmutav, näiteks käesolevale hetkele ja välistele asjadele enda ümber – vaadelge asjade kuju, värvi ning kuulake nende häält.
  • Aeglane sügav hingamine. Paanikahoo ajal keskenduge hingamisele. Hingake aeglaselt ja sügavalt, lugedes sisse- ja väljahingamisel kolmeni.
  • Kasutage kujutlustehnikaid. Paanikahoo ajal võivad pähe tekkida hirmutavad mõtted (nt katastroofid, surm). Selle asemel, et keskenduda negatiivsetele mõtetele, proovige mõelda mõnele situatsioonile või kohale, mis Teid rahustab ja lõdvestab. Kui tekkinud kujutlus on Teil silme ees, siis pöörake kogu oma tähelepanu sellele. Kujutlustega tegelemine on tehnika, mis vajab harjutamist, kuid lõpuks tunnetate selle positiivset tulemust.
  • Ärge võidelge paanikahooga. Võitlemine võib seda tugevamaks muuta. Selle asemel kinnitage endale, et kuigi sümptomitega on raske toime tulla, siis hoog pole tegelikult ohtlik ning see möödub.
  • Lõdvestuge. Kui Teil on paanikahäire, siis võite olla pidevalt stressis ja ärev, eriti seetõttu, kuna ei tea, millal järgmine hoog võib tekkida. Lõõgastumine võib aidata selle pingega ja järgmise hooga efektiivsemalt toime tulla. Leidke endale sobiv lõõgastusmeetod (nt massaaž, aroomiteraapia, jooga, pilates, erinevad hingamis- ja lõdvestusharjutused vms).
  • Füüsiline aktiivsus. Regulaarne füüsiline aktiivsus, eriti aeroobne treening, aitab vähendada stressi ning vabastada pingetest. Samuti aitab see vabastada ajul keemilist ainet serotoniini, mis parandab Teie meeleolu.
  • Dieet. Ebastabiilne veresuhkru tase veres võib kaasa aidata paanikahoo sümptomite tekkimisele. Seetõttu on soovitav toituda tervislikult ning süüa tasakaalustatud toitu. Toidukorrad peaksid olema regulaarsed ning vältida võiks liigset suhkrut toidus ja jookides. Vältiege ka liigset kohvi joomist, alkoholi tarbimist või suitsetamist, kuna ka need võivad paanikahoole kaasa aidata.

 

Kasutatud kirjandus

Bourne, E. J. (2007). Ärevushäirete ja foobiate käsiraamat. Kirjastus Pegasus.
Generaliseerunud ärevushäire ja paanikahäire (agorafoobiaga või ilma) käsitlus perearstiabis.(2016). Patsiendijuhend PJ-F/11.1-2016 Ravijuhendite Nõukoda.
Hea enesetunde heaks. Eesti-Rootsi Vaimse Tervise ja Suitsidoloogia Instituut. http://enesetunne.ee/noor/arevushaire/eneseabivotted-paanikahoo-korral/
Lönnqvist, J., Heikkinen, M., Henriksson, M., Marttunen, M., Partonen, T. (2006). Psühhiaatria. Kirjastus Medicina.
National Institute of Mental Health (2014b). Introduction. http://www.nimh.nih.gov/health/publications/anxiety-disorders/index.shtml#pub7
NHS Choices. The Department of Health. Panic disorder - Self-help. http://www.nhs.uk/Conditions/Panic-disorder/Pages/self%20help.aspx
Psüühika- ja käitumishäirete klassifikatsioon RHK-10. Kliinilised kirjeldused ja diagnostilised juhised. (1995). Tartu Ülikool.


Koostaja: SA TÜK üldpsühhiaatria keskuse õde Veroonika Kannes
2017

Perikardiit on südant ümbritseva pauna põletik.

Millised on perikardiidi tekkepõhjused?

  • tavaliselt viirusinfektsioon
  • bakteriaalne infektsioon
  • südame vigastus (trauma)
  • reumaatiline palavik
  • reumatoidartriit
  • südamelihase infarkt
  • sidekoe haigused (nt luupus)
  • neerupuudulikkus
  • tuberkuloos
  • vähk

Millised on perikardiidi sümptomid?

  • terav valu rindkeres, mis tugevneb sügaval sissehingamisel, kehaasendi muutmisel või köhimisel
  • valu neelates
  • kehatemperatuuri tõus
  • tugevnev valu istudes või tahapoole nõjatudes
  • väsimus ja nõrkus
  • higistamine
  • hingamisraskused, eriti pikali asendis

Millised uuringud on vajalikud perikardiidi diagnoosimiseks?

  • Teie haiguslugu
  • südame kuulatlemine
  • röntgenülesvõte rindkerest
  • EKG (südamefilm)
  • EHHO (südame ultraheli uuring)
  • vereanalüüsid
  • tuberkuliini nahatest (tuberkuloosi avastamiseks)

Kuidas ravitakse perikardiiti?

Ravis kasutatakse tavaliselt põletikuvastaseid ja valuvaigistavaid ravimeid (nt Ibuprofeen, Morfiin), mis vähendavad südamepauna põletikku. Bakteriaalse tekkemehhanismi korral vajalik antibiootikumravi.
Kui kehatemperatuur on üle 37,8˚C, siis tuleb jääda voodirežiimile. Kui kehatemperatuur langeb alla 37,8˚C, võib muutuda nii aktiivseks kui enesetunne võimaldab.

Kui kaua aega kulub paranemiseks?

Paranemine võib võtta aega paarist päevast kuni mitme nädalani.

Millised on perikardiidi võimalikud tüsistused ja ohud?

Kui põletik kestab pikka aega, võib südant ümbritsev paun muutuda armiliseks ja jäigaks. Jäikus võib häirida südame täitumist verega ja see võib lõppeda vererõhu langusega, hingamisraskustega, kaelaveenide täitumisega ja jala kudede pundumisega.

Vedelik võib koguneda südant ümbritseva pauna sisemise ja välimise kihi vahele, põhjustades survet südamele ja piirates südame võimet pumbata korralikult verd. Armistumise tagajärjel muutub haigus krooniliseks.

Kuidas ennetada perikardiiti?

Südamepauna põletiku kordumist ei saa alati vältida.

Viirusliku või bakteriaalse südamepauna põletiku ennetamises on oluline külmetushaiguste ning krooniliste põletikukollete ravi.

Süsteemsetest haigustest ning südameinfarktist tingitud südamepauna põletikku ei ole võimalik ennetada.

 

Koostaja: kardioloogia osakonna õde Kristel Tisler

Äge apenditsiit on ussripiku (tuntud ka pimesoole nime all) põletikuline protsess. Ussripik on väike sõrmekujuline väljasopistus, mis asub piirkonnas, kus peensool lõpeb ja algab jämesool. Ussripikul ei ole teada kindlat funktsiooni. Põletik on organismi reaktsioon ärritusele, vigastusele või infektsioonile. See põhjustab turset ja valu.

Ägeda apenditsiidi puhul on oluline saada ravi enne, kui ussripiku sein perforeerub ehk mulgustub. Ussripiku seina mulgustumisel levib nakkus kõhuõõnde. See võib põhjustada kõhukelmepõletikku e. peritoniiti, mis on ohtlik tüsistus. Kuna ägeda ussripikupõletiku puhul on oht ussripiku seina perforatsiooniks, siis on tegemist erakorralise olukorraga, mis vajab kiiret ravi.

Enamasti tekib äge apenditsiit sellest, et roojamassid blokeerivad ussripiku valendiku. Samuti võib see tekkida reaktsioonina seedetrakti infektsioonile.

Haiguse sümptomid

Sagedasemad sümptomid on:

  • kõhuvalu, mis harilikult algab naba piirkonnas ja on hiljem enam väljendunud paremal pool alakõhus;
  • isutus;
  • iiveldus, oksendamine;
  • kõhukinnisus või kõhulahtisus;
  • gaaside peetus;
  • palavik, enamasti mitte väga kõrge.

Kõhukelmepõletiku sümptomid on palju raskemad. Kõhuvalu on tugevam ja tuntav üle kogu kõhu. Kõht on puhitunud ja pinges.

Vanuritel, rasedatel ja lastel esineb ebatüüpilisi haigustunnuseid, mistõttu võib neil diagnoos hilineda ja ussripik perforeeruda. Seetõttu on neil äärmiselt oluline pöörata tähelepanu juba varastele sümptomitele.

Uuringud

Teile võidakse teha järgnevad uuringud:

  • vereanalüüsid;
  • uriinianalüüs;
  • rindkere röntgenülesvõte (kuna parema kopsu alaosa põletik võib põhjustada sarnast kõhuvalu);
  • röntgenülesvõte või ultraheliuuring kõhust.

Ravi

Kui diagnoos pole kindel, võidakse Teid jälgida erakorralise meditsiini või kirurgia osakonnas 12-24 tundi, et selgitada, kas on vajalik kirurgiline ravi. Diagnoositud, aga ka kahtlustatava apenditsiidi ravi on enamasti operatiivne. Operatsiooni nimi on apendektoomia.

Ussripiku seina perforeerumine võib viia abstsessi e. piirdunud mädakolde tekkimiseni. Sel juhul paneb kirurg patsiendi kõhtu dreeni, et infitseerunud vedelik saaks paari päeva jooksul pärast operatsiooni kõhust väljuda.

Enne operatsiooni antakse Teile antibiootikume. Antibiootikume saate Te ka 24 tunni kuni mõne päeva jooksul pärast operatsiooni, sõltuvalt sellest, kas ussripik oli perforeerunud või mitte.

Esimesel päeval pärast operatsiooni ei anta Teile süüa ega juua. Seejärel lubatakse juua väikeses koguses vett, hiljem teisi vedelikke ning lõpuks vedelat toitu, mida võite süüa seni, kuni saate pöörduda oma endiste söömisharjumuste juurde.

Harilikult viibitakse haiglas kuni 4 päeva pärast apendektoomiat. Juhul, kui Teie ussripik perforeerus, peab olema arstliku järelvalve all 7 päeva või kauem.

Ilma ussripikuta saate edaspidi elada normaalset elu.

Kodune enesehooldus

Kui arst otsustab Teid mitte opereerida, annab ta Teile järgmised juhised:

  • ärge kasutage kodus valuvaigisteid. Valuvaigisteid kasutades ei saa Te aru, kas valu süveneb või leeveneb.
  • Ärge kasutage kõhulahtisteid, sest see suurendab ussripiku perforeerumise tõenäosust.
  • Ärge võtke antibiootikume.
  • Võtke ühendust arstiga, kui 6-12 tunni jooksul toimuvad Teie enesetundes mingid muutused.
  • Võtke kaasa uriinianalüüs, kui Te pöördute 24 tunni jooksul uuesti arsti vastuvõtule.
  • Ärge sööge sel päeval midagi. Juhul, kui Te vajate samal päeval operatsiooni, on parem, kui olete söömata.
  • Mõõtke oma kehatemperatuuri iga 2 tunni tagant ja pange näidud kirja. Kui Te pöördute uuesti arsti poole, võtke mõõtmistulemused endaga kaasa.

Kui Teid on saadetud koju, aga Teil tekib mõni järgmistest sümptomitest, võtke viivitamatult ühendust arstiga:

  • jätkuv või tugevnev oksendamine;
  • kõhuvalu tugevnemine;
  • palaviku tõus;
  • minestamine;
  • vere esinemine oksemassides või väljaheites.

Operatsioonijärgsel paranemisel on kõige olulisem järgida täpselt arsti antud korraldusi. Selleks, et end võimalikult kiiresti hästi tunda, peate:

  • puhkama;
  • magama piisavalt, vältides samas päeval pikaks ajaks voodisse jäämist;
  • sööma paranemisperioodil valgurikast toitu, kui Teie arst seda Teile soovitab;
  • sööma korraga vähe, kuid sageli;
  • järk-järgult suurendama füüsilist aktiivsust;
  • hoidma lõikushaava puhtana;
  • pesema korralikult käsi enne, kui eemaldate haavalt plaastri;
  • jätkama Teile määratud ravimite võtmist;
  • võtma ühendust arstiga, kui ilmnevad järgmised haavanakkuse tunnused:
    • haavapiirkonna punetus ja soojus,
    • palavik.

Koostaja: üldkirurgia osakonna õde Merike Murde

Laste kasvajatest on lümfoomid sageduselt kolmandal kohal leukeemiate ja ajukasvajate järel. Tegemist on lümfisüsteemi kasvajaga, mis avaldub lümfisõlmede suurenemisena erinevates kehapiirkondades.
Sümptomid
Lümfoomide kõige levinumaks tunnuseks on suurenenud lümfisõlmed, mis reeglina on valutud, tihked ja seotud neid ümbritsevate kudedega. Suurenenud lümfisõlme võib leida kaelal, kaenlaalusi, kubemes, lisaks rindkere- või kõhuõõnes. Haiguse edasiarenedes võivad kasvajalised lümfotsüüdid levida luuüdisse ja seljaaju vedelikku ehk liikvorisse.
Tüüpilisteks kaebusteks on väsimus, isutus, peavalu, kaalulangus, palavik, öised higistamised ja nahasügelus.
Diagnoosimine
Diagnoosi saame, kui suurenenud lümfisõlm operatiivselt eemaldada ja selle ehitust mikroskoopiliselt uurida. Lümfisõlme eemaldamine toimub üldnarkoosis lastekirurgi poolt. Kui lümfisõlmed on suurenenud ainult rinnakorvi sees või kõhuõõnes, siis tuleb proovitüki saamiseks ja haiguse täpseks diagnoosimiseks ette võtta suurem kirurgiline vahelesegamine.
Lümfoomide jaotus
Histoloogilise leiu alusel jagunevad lümfoomid Hodgkini ja mitte-Hodgkini lümfoomideks. Esimesed on rohkem vanematel lastel - eelkõige puberteedieas ja teised väikelastel.
Hodgkini lümfoom erineb teistest lümfoomitüüpidest temas esineva ainult sellele haigusele omase rakutüübi poolest. Neid rakke nimetatakse tema avastajate järgi Reed-Sternbergi rakkudeks. Lümfisõlmed on suurenenud enamasti kaelal ja rindkeres. Kasvaja mikroskoopilise ehituse alusel jaotatakse Hodgkini lümfoomid neljaks alatüübiks:
  • nodullaarne skleroos,
  • segarakuline,
  • lümfotsüütide liiaga,
  • lümfotsüütide vaene.
Diagnoosimisel jaotatakse haiged riskigruppidesse, sõltuvalt haiguse ulatusest: madal-, kesk- ja kõrgrisk. See on aluseks raviskeemi valikul.
Mitte-Hodgkini lümfoomid moodustavad lapseea lümfoomidest 60%. Lümfoom võib alguse saada nii B- kui ka T-lümfotsüütidest. Vastavalt kasvaja mikroskoopilisele ehitusele jaotatakse haigus alatüüpidesse:
  • Burkitt lümfoom,
  • T-lümfoblastne lümfoom,
  • difuusne suur-rakk lümfoom,
  • suurrakk anaplastne lümfoom.
Staadiumid
Haiguse ulatuse hindamiseks tuleb kasutada erinevaid röntgenoloogilisi uurimismeetodeid: rindkere röntgen, kompuutertomograafiline (KT) või positron emission tomograafiline (PET) uuring. Lisaks luuüdi punktsioon, et hinnata kas haigus on haaranud luuüdi ning lumbaalpunktsioon, et hinnata kas haigus on levinud kesknärvisüsteemi.
Vastavalt kasvajast haaratud piirkondade arvule ja paiknemisele jaotatakse nii Hodgkini kui mitte-Hodgkini lümfoomid nelja staadiumi. Kui haigel esineb palavik, öised higistamised või kaalulangus, siis lisatakse staadiumile B täht, nende sümptomite puudumisel aga A täht.
Ravi
Lümfoomide raviks kasutatakse tsütostaatilisi ravimeid ehk keemiaravimeid ja kiiritusravi. Raviskeemi valik, ravimite hulk, ravi kestus ja ravimite doosid sõltuvad lapse vanusest, kasvaja histoloogilisest tüübist, suurusest ja levikust.
Hodgkini lümfoomi ravi sõltub haiguse riskigrupist. Kasutatakse erinevaid raviskeeme
  • OEPA (vinkristiin, etoposiid, prednisoloon, doksorubitsiin) poistele
  • OPPA (vinkristiin, prokarbasiin, prednisoloon, doksorubitsiin) tüdrukutele
  • COPP (tsüklofosfamiid, vinkristiin, prokarbasiin, prednisoloon)
  • ABVD (doksorubitsiin, bleomütsiin, vinblastiin, dakarbasiin)
  • BEACOPP (bleomütsiin, etoposid, doksorubitsiin, tsüklofosfamiid, vinkristiin, prednisolon, prokarbasiin).
Kiiritusravi teostatakse sõltuvalt keemiaravi poolt saadud ravivastusest.
Mitte-Hodgkini lümfoomide ravi sõltub histoloogilisest alatüübist:
  • T rakuline prekursor lümfoblastne lümfoom: NOPHO ALL-08 HR raviskeem
  • Burkitt lümfoom: LMB2001 või BFM NHL-04 raviskeem
  • difuusne B suur-rakklümfoom: EURO-LB 02 raviskeem
  • anablastne suurerakuline lümfoom: ALCL-99 raviskeem
Ravi ajal ja järgselt teostatakse uuringud hindamaks ravi efektiivsust. Üldiselt taluvad lapsed keemiaravi hästi. Probleemiks on keemiaravijärgne leukopeenia periood, kus esinevad infektsioonid, mille tõttu peab jälle haiglas olema.
Kui haigus ei allu esmaravil, on näidustatud kõrgdoosis keemiaravi koos vereloome tüvirakkude siirdamisega.
Lümfoomid alluvad reeglina ravile hästi. Hodkini lümfoomide korral on 5 aasta elulemus >90% ja mitte-Hodgkini lümfoomide korral, mis on agressiivsemad, on elulemus >70%.

Koostaja: dr. Sirje Mikkel
2013

Loote hemolüütiline tõbi on haigus, mille korral ema immuunsüsteem lammutab loote punavereliblesid ehk erütrotsüüte. Selle tagajärjeks on loote verevaesus ehk aneemia, mis võib äärmuslikul juhul lõppeda loote või vastsündinu surmaga. Peamiseks loote hemolüütilise tõve põhjuseks on reesuskonflikt. Harva tuleb ette juhtumeid, mil loote hemolüütilist tõve põhjustab mõni väline faktor, nt viirusinfektsioon.

Diagnoosimine ja ravi

Kui ema vereproovide või ultraheliuuringu põhjal tekib loote hemolüütilise tõve kahtlus, võetakse diagnoosi täpsustamiseks korduvaid loote vereproove.

Vereproovi saamiseks torgatakse nõel läbi ema kõhukatete nabanööri. Kui loote verenäitajad langevad alla kriitilise piiri ja sünnitamine ei ole enneaegsuse tõttu veel soovitav, on vajalik lootele vereülekande tegemine. Vereülekandeid tehakse vajadusel korduvalt, nii kaua kuni loode on küps sündima.

Üsasisene vereülekanne

Üsasisene vereülekanne on reeglina ambulatoorne protseduur, mis kestab koos protseduurijärgse jälgimisega tavaliselt kuni 3 tundi. Ultraheli kontrolli all süstitakse loote nabanööri või kõhtu kuni 50 ml nõuetekohaselt kontrollitud ja ettevalmistatud doonoriverd. Mõnikord võib osutuda vajalikuks loote liigutuste pärssimine eriliste ravimite abil. Pärast vereülekannet hinnatakse kardiogrammi abil, kuidas loode protseduuri talus.

Alternatiivsed ravimeetodid

Üsasisesele vereülekandele ei ole teaduslikult põhjendatud alternatiive. Kui vereülekanne ei ole emale vastuvõetav, võib üritada immuunreaktsiooni ravimite abil maha suruda, kuid vastav kogemus on puudulik. Loote elu päästmise huvides võib osutuda vajalikuks enneaegse sünnituse esilekutsumise vajadus.

Võimalikud vereülekande tüsistused

Kõige sagedam üsasisese vereülekandega seotud probleem on selle ebaõnnestumine. See tähendab, et loote liigutuste, emaka kokkutõmmete vms tõttu ei õnnestu üle kanda planeeritud verekogust. On võimalik, et üsasisese vereülekande tagajärjena algab enneaegne sünnitustegevus, mis võib lõppeda enneaegse lapse sündimisega.

Väga harvadel juhtudel on kirjeldatud üsasisest infektsiooni. Samuti võib ette tulla eluohtlikku veritsust nabasoonest (torkekohast) või loote seisundi järsku halvenemist, mis mõlemad nõuavad vältimatut keisrilõiget.


Koostaja: dr. Aivar Ehrenberg

Limakõrv

Limakõrv on sekretoorne (sekreet ehk eritis) keskkõrvapõletik, mille korral on keskkõrva ruum õhu asemel täidetud limaja eritisega, samas ägeda põletiku tunnused (kõrvavalu, palavik) tavaliselt puuduvad. Limakõrv võib tekkida nii ühte kui ka mõlemasse kõrva. Limakõrva võib esineda igas eas, kuid sagedamini 1−6 aastastel lastel. Limakõrva teket soodustavad:

  • eelnevad ägedad põletikud keskkõrvas ning nina- ja põsekoobastes,
  • kuulmetõri (keskkõrva ja ninaneelu vaheline kitsas toru) limaskesta turse (nt allergia korral)
  • kuulmetõri funktsioonihäire nt suulaelõhega või Downi sündroomiga lastel või adenoidi puhul,
  • kodus suitsetamine,
  • imiku pudelist toitmine (mitte rinnaga imetamine).

Sümptomid

Eritise kogunemine keskkõrva põhjustab enamasti kuulmise langust, mis võib päevade lõikes muutuda. Kuulmislangus on lastel erinev ja seda ei pruugi koheselt märgata, eriti kui limakõrv on vaid ühes kõrvas. Lastel võib esineda ka kerge ja lühiajaline kõrvavalu ning kõrva plõksumise/täitumise tunne. Samuti võib esineda tasakaaluhäireid ja kohmakust.

Uuringud

  1. Kõrvade vaatlus mikroskoobiga.
  2. Tümpanomeetria uuring välimise kuulmekäigu ja keskkõrva seisundi hindamiseks. Uuring on valutu ja kestab vähem kui ühe minuti, sobilik ka imikutele.
  3. Kuulmisuuring

Ravivõimalused

Enamus lastel laheneb limakõrv ise: lima kaob ja asendub jälle õhuga 6−10 nädala jooksul. Kui limakõrvaga ei kaasne ägedat või kroonilist põletikku, ninapoolseid kaebusi vms, siis ei ole ka tablettravi vajalik.

Kui limakõrv kestab kauem kui kolm kuud, võib olla vajalik kirurgiline sekkumine. Siis tehakse üldnarkoosis kõrvakilesse paari millimeetrine lõige ja eemaldatakse lima imuriga (keskkõrva dreneerimine). Kui on vajalik ka šunteerimine, asetatakse kuulmekilesse väikest niidirulli meenutav plastiktoruke (šunt), mis tagab sekreedi väljumise keskkõrvast. Arst võib soovitada ka adenoidi eemaldamist, kui lapsel on see liigselt suurenenud.

Lapse abistamine limakõrva korral

  • Enne rääkima alustamist saavutage lapse tähelepanu. Rääkige valjemalt, selgelt, näost-näkku ning võimalusel vähendage taustamüra (nt TV)
  • Andke lapse lasteaiakasvatajatele või õpetajatele teada, et lapsel võib olla limakõrvast tingituna ajutine kuulmislangus. Laps peaks siis istuma klassiruumi esimeses reas.
  • Kui Teie lapsel on allergia, siis peaks see olema raviga kontrolli all.
  • Vältige suitsetamist lapse juuresolekul.
  • Imiku puhul eelistage rinnaga toitmist, kui see on võimalik.

Koostaja: dr. Maret Lepplaan
2017

Peavalu on üks sagedasemaid arsti poole pöördumise põhjuseid lastel ja noorukitel ning seda võib esineda pooltel lastest. Peavalu sümptomid sõltuvad lapse vanusest ning peavalu tüübist. Peavalu võib esineda iseseisvalt ilma kaasuva haiguseta ning sellisel juhul nimetatakse seda primaarseks peavaluks (nt migreen, pingepeavalu). Teiste haiguste korral esinevaid peavalusid nimetatakse sekundaarseteks peavaludeks (kõige sagedamini infektsioonide korral). Enamus peavalusid on primaarsed. Väga harva on peavalu põhjuseks tõsine haigus nagu nt ajukasvaja või tõsine infektsioonhaigus (meningiit).

Pingepeavalule on iseloomulik kerge või mõõduka intensiivsusega kahepoolne suruva iseloomuga peavalu. Igapäevane füüsiline aktiivsus ei muuda valu tugevamaks. Mõnel lapsel võib kroonilise kulu korral kaasneda iiveldust, väsimust, valguse- või helikartust. Enamasti ei põhjusta pingepeavalu oksendamist ning ei sega lapse igapäevategevusi.

Migreeni sümptomid võivad tulenevalt lapse vanusest varieeruda. Tüüpiline migreenist tingitud peavalu kestab 4–72 tundi, lokaliseerub pea ühele poolele, on pulseeriva iseloomuga, mõõduka või tugeva intensiivsusega ja süveneb füüsilisel aktiivsusel. Peavaluga kaasneb vähemalt üks tunnus: iiveldus ja/või oksendamine, valguse- või helikartus. Migreeni puhul võib enne peavalu algust kogeda aurat ehk ajutisi nägemise, tundlikkuse või kõnehäireid, mis ei kesta üle 1 tunni. Aura võib väljenduda erinevalt: vilkuv valgus, täpid, jooned, osaline vaatevälja kitsenemine, nn nõelatorkimistunne või tuimus ühes pea või kehapooles, kõnehäire. Laste migreenihoo kestus võib olla alla ühe tunni. Tihti tunnetatakse valu pea mõlemal poolel otsmiku või oimu piirkonnas. Väikelapsed ei oska oma sümptomeid nii hästi kirjeldada kui täiskasvanud. Seetõttu on oluline jälgida lapse käitumist, kas nad soovivad pimedas olla, ei taha valju häälega rääkimist jne.

Infektsioonhaigustega kaasnev peavalu ilmneb samal ajal teiste selle haiguse sümptomitega. Kui haigus leeveneb, siis ka peavalu väheneb. Peavalu võib kaasneda näiteks kõrvapõletiku, nohu, gripi, hambahaiguste ja kurgupõletiku korral.

Erakorralisse vastuvõttu pöördumise näidustused

  • Peavaluga kaasneb iiveldus, oksendamine, kaela jäikus, kahelinägemine või teised muutused nägemises, segasus, tasakaaluhäire, neelamishäire, käe või jala nõrkus, epileptilised hood või palavik 38°C või kõrgem.
  • Pärast peatraumat tekkinud peavalu, millega kaasneb iiveldus, korduv oksendamine, teadvusehäire või mõni muu häiriv sümptom.
  • Äkki alanud tugev peavalu.

Kiiresti tuleb perearstile pöörduda järgmistel juhtudel

  • Valu sagenemine ja intensiivistumine lühikese aja vältel (päevade, nädalatega).
  • Alati samale kohale lokaliseeruv peavalu.
  • Peavalu sõltuvus asendist (lamades) ja ajast (valu öösiti, hommikul ärgates).
  • Peavalu alla kolme aasta vanusel lapsel.

Primaarset peavalu vallandavad tegurid

  • Vedelikupuudus
  • Ebaregulaarne toitumine
  • Kofeiin (energiajoogid, kohv, must tee)
  • Unevaegus, uneharjumuse muutus
  • Sundasendid
  • Stress
  • Suitsetamine
  • Monitori, televiisori pikaajaline vaatamine
  • Hormonaalsed põhjused (menstruatsioon)
  • Teatud toidud ja joogid (alkohol, šokolaad, juustud, rasvased toidud, pähklid, suhkruasendajat e aspartaami sisaldavad toidud jne)
  • Ere valgus, tugevad lõhnad ja helid
  • Ravimid, mille kõrvaltoimeks võib olla peavalu

Primaarse peavalu ennetamine ja leevendamine

Ennetavate meetmete osas on kõige olulisem järjekindlalt tegeleda eale sobiva päeva-, une- ja toitumisrežiimi kujundamisega. Samuti tuleb vältida sundasendeid ning tagada igapäevane füüsiline aktiivsus. Enamus juhtudel on pingetüüpi peavalude korral abi eelpoolnimetatud esmastest võtetest.

Peavalu tekkides võib abi olla pikutamisest pimedas ja jahedas ruumis, lapsele võib asetada midagi jahedat silmade või otsmiku piirkonda, teha lõdvestusharjutusi. Migreeni puhul võivad lapsed soovida magada ning tunnevad ärgates ennast paremini.

Medikamentoosset ravi on oluline alustada võimalikult peavalu alguses, ravimi annus peab vastama lapse vanusele ja kehakaalule. Esmavaliku ravimiteks sobivad ibuprofeen või paratsetamool.


Peavalupäevik ja lapse jälgimine

Peavalu vallandavate põhjuste ja tüübi väljaselgitamiseks on hea pidada päevikut. Kirjutage üles kõik tegevused ning toidud ja joogid, mida laps enne peavalu algust tegi või tarbis. Samuti jälgige, kuidas laps valu ajal käitub ja kui palju valu häirib lapse igapäevategemisi. Võtke peavalupäevik kaasa arsti poole pöördumisel.

Peavalupäevik

Lapse jälgimine

Valu iseloom

Tugevus (kerge, mõõdukas, tugev)
Pulseeriv/tuksuv
Tuim/suruv
Ühepoolne/kahepoolne
Kuklas
Kestus

Mida laps teeb, kui pea valutab?

Kas väliselt on näha, kui lapsel pea valutab?

Kas peavalu tõttu peab laps katkestama oma tegevuse?

Kas peavalu tõttu on probleeme sõprade ja perega?

Kas peavalu häirib last vabal ajal?

Kas peavalu takistab kooliülesannete täitmist?

Kas peavalu tõttu on laps puudunud koolist?

Kas peavalu tõttu tunneb laps ennast väsinumana?

Kas peavalu tõttu on jäänud kodus midagi tegemata?

Kas peavalu tõttu on jäänud külla või peole minemata?

Kaasuvad

tunnused

Iiveldus
Oksendamine
Valguskartus
Helikartus
Füüsilise pingutuse talumatus
Nägemishäire
Kõnehäire
Tundehäired
Muud tunnused
Vallandav tegur

Ravi

Ravimi nimi
Kogus
Mõju

 

Koostaja: lastekliiniku ülemõde Evelyn Evert
Konsultant dr Ulvi Vaher
2018

Palavikuks loetakse kehatemperatuuri üle 38°C. Palavik on organismi kaitsereaktsioon, mida ei ole vaja alati ravida. Palaviku tõustes hävivad haigustekitajad ja nende mürgid organismis kiiremini, sest palavik aeglustab viiruste ja bakterite kasvamist ning paljunemist. Enamasti on palaviku põhjuseks iseenesest mööduv viirusinfektsioon, mis ei ole lapsele ohtlik. Mõnikord tõuseb kehatemperatuur vaktsineerimise järgselt, imikutel ka üleliigsete riiete tõttu. Samas võib palavik viidata raskele haigusele ning seetõttu on oluline osata last palaviku perioodil jälgida ja põetada.

Lapse seisund ei ole enamasti ohtlik, kui laps:

  • on huvitatud mängimisest,
  • joob hästi,
  • on koostöövalmis ja naeratav,
  • lapse nahavärv on normaalne,
  • tunneb ennast palaviku langemise järgselt hästi.

Palaviku sümptomid

Palaviku sümptomid võivad lastel olla nii selgelt märgatavad kui ka varjatud. Mida noorem on laps, seda varjatumalt need esinevad. Imiku kehatemperatuur võib nutmise ja rahutuse korral tõusta 1°C võrra. Palavikus imik on rahutu, ärritunud, nutab palju või vastupidi on tavapärasest vaiksem ja uimase olekuga. Vanemad lapsed kurdavad peavalu, magamisraskust, unisust ning kaebavad külma- või kuumatunnet ruumis, kus teised tunnevad end hästi.

Palavikukrambid

Lastel vanuses 3 kuud kuni 5 eluaastat võivad palavikuga kaasneda krambid (esinemissagedus 2-5%). Palavikukrambid ei ole seotud kindla temperatuuri väärtusega ning tekivad tavaliselt esimeste haigustundide jooksul. Palavikukrambid on üldjuhul healoomulised, kuid esmakordselt tekkinud palavikukrampide puhul tuleb alati kutsuda kiirabi. Krampide ajal võivad lapsel esineda jäsemetes tõmblused või on laps hoopis lõtv. Lapsega puudub enamasti kontakt, tema pilk on  tardunud või on silmamunad pööratud üles. Tavaliselt kestab krambihoog vähem kui minuti. Väga harva võib krambihoog kesta kuni 15 minutit.

NB! Ei soovitata

  • Kasutada antibiootikume viirusinfektsioonide raviks. Antibiootikumravi vajaduse otsustab arst.
  • Lapse ülehõõrumist alkoholilahusega, kuna alkohol ärritab nahka ja imendub läbi naha lapse organismi ning omab toksilist mõju.
  • Jahutamist jääkülma veega, kuna see võib tekitada veresoonte kokkutõmbumist ja/või külmavärinaid.
  • Erinevate palavikuravimite samaaegset või vahelduvat manustamist.
  • Palavikku alandavate ravimite manustamist eesmärgiga ennetada palavikukrampe.
  • Kasutada palaviku alandamiseks aspiriini, sest tekkida võib harv, kuid raske tüsistus – Reye sündroom, millega kaasneb kesknärvisüsteemi ja maksa kahjustus.


Koostaja: lastekliiniku ülemõde Evelyn Evert
Konsultant dr. Eda Tamm

Pisarad liiguvad pisarakanali kaudu pisarakotist ninaõõnde. Kui pisaraid transportiv tee ei ole läbitav, on tegemist sulgunud pisarakanaliga. Seda
esineb sageli just vastsündinutel. Enamikul juhtudel on korraga sulgunud vaid üks pisarakanal.

Kuidas pisarakanali ummistus väljendub?
  • üks silm on alati vesine;
  • pisarad jooksevad ka siis, kui laps ei nuta;
  • kui laps nutab, jääb sulgunud kanalipoolne ninasõõre kuivaks;
  • lapse silm ei ole punane ning silmalaud ei ole tursunud;
  • rähma eritus sagedamini ühest, mõnikord ka mõlemast silmast.
Pisarakanali ummistus võib alguse saada juba enne lapse 1 kuuseks saamist. Kuigi sulgunud pisarakanal on kaasasündinud häire, ei pruugi selle sümptomid Teie lapsel ilmneda kohe. Seda põhjusel, et mõnedel lastel on pisarate produktsioon hilinenud (kuni 3-4 elunädalani).

Kui kaua see kestab?
Pisarakanali ummistus on üsna tavaline seisund esinedes ligikaudu 6% vastsündinutest. Mõlemad kanalid on sulgunud 30%-l juhtudest. Üle 90% juhtudel muutuvad sulgunud pisarakanalid taas läbitavaks ilma ravita lapse esimese eluaasta jooksul. Kui sulgus ei lahene selleks ajaks, siis avab silmaarst pisarakanalid sondeerimise teel.

Mida saan oma lapse heaks teha?
Teie arst võib soovitada pisarakoti massaaži ja õpetab Teile selleks õiget tehnikat.
Pisarakott paikneb silma sisemises alumises nurgas. Pisarakoti massaaži tuleb teha 2-4x päevas, see aitab vabaneda sinna kogunenud pisaravedelikust ja ennetada põletiku teket. Enne masseerimist peske hoolikalt käed.
Massaaži tehes olge õrn ja ettevaatlik, kuna see võib ärritada silmalau kudesid ja tuua kaasa põletiku tekke.
Alustage massaaži silma sisemisest alumisest nurgast, surudes kergelt ülespoole, kasutades vatitikku. Väike kogus selget vedelikku peaks väljuma.
Sulgunud pisarakanaliga silmad on kergesti infitseeruvad just puuduliku pisaravedeliku liikumise tõttu. Põletikuliseks muutunud silm produtseerib kollakat eritist. Selle ilmnemisel on väga oluline alustada ravi antibiootikumi sisaldavate silmatilkadega ja lõpetada massaaž.

Millal peaksin oma lapse arstiga ühendust võtma?
  • Lapse silmalaud muutuvad väga punaseks või tursuvad;
  • silmast eritub rohkelt kollakat eritist;
  • silm vesitseb tihti ka lapse esimese eluaasta möödudes;
  • kui Teil on muid küsimusi või muresid.
Koostajad: silmakliiniku õde Jana Urtson ja dr. Mari Poola

Käesolev infovoldik tutvustab rahustite klassi kuuluvaid ravimeid - bensodiasepiine ja uinuteid, ning nende pikaaegsest tarvitamisest tekkida võivat sõltuvust.

Bensodiasepiinid

Bensodiasepiinid on ravimid, mis võimendavad gamma-aminovõihappe (ingl.k. Gamma-AminoButyric Acid, GABA) toimet ajus. GABA on üks neurotransmittereid ehk keemilisi aineid ajus, mis aitab vahendada info liikumist ühest närvirakust teise. GABA omab ajurakke pidurdavat toimet ning mõjub seega ajule rahustavalt.

Bensodiasepiinid erinevad üksteisest toime saabumise kiiruse, toime kestuse ja tugevuse poolest. Nende hulka kuuluvad näiteks diasepaam, alprasolaam, klonasepaam, lorasepaam, oksasepaam, nitrasepaam, bromasepaam (ravimi toimeained). Bensodiasepiine kasutatakse:

  • ärevuse ja hirmu leevendamiseks, näiteks ärevushäirete korral;
  • erutuse ja rahutuse leevendamiseks, näiteks alkoholivõõrutuse puhul;
  • lihaste lõdvestamiseks ja valu vaigistamiseks;
  • krampide tekkimise ennetamiseks või ravimiseks;
  • uneprobleemide korral.

Bensodiasepiinide toime tekib peaaegu kohe alates ravimi manustamisest. Nende kasutamine ärevuse ja uneprobleemide korral on enamasti lühiajaline ehk 2–4 nädalat.

Kõrvaltoimed:

  • väsimus ja unisus;
  • reaktsioonivõime nõrgenemine, seega pole ravi ajal soovitav juhtida autot või töötada muude masinatega;
  • ärevus, rahutus, agressiivsus;
  • liikumisprobleemid, näiteks koordinatsioonihäired, ebakindel kõnnak, eakatel inimestel kukkumise ja luumurdude tekkimise oht;
  • keskendumisvõime ja mälu halvenemine, eriti pikaaegsel kasutamisel (kauem kui neli nädalat);
  • pikaaegsel kasutamisel tolerantsus ravimi suhtes ning sõltuvus.

Uinutid

Uinutitena on kasutusel näiteks tsopikloon ja tsolpideem, mis on bensodiasepiinidega sarnanevad ravimid. Nad mõjutavad samuti gamma-aminovõihappe toimimist ajus. Neil on rahustav ning uinutav toime, mis saabub tavaliselt 15–20 minutit pärast ravimi manustamist.

Kõrvaltoimed:

  • kibe või metallimaitse suus manustamisele järgneval päeval;
  • suukuivus;
  • väsimus manustamisele järgneval päeval.

Bensodiasepiinide ja uinutite aastatepikkuse kasutamise korral võivad avalduda ning süveneda depressioon, esineda suitsiidirisk, tekkida meeleolu vaheldumine, uneprobleemid, tugevneda ärevushäirete sümptomid. Samuti võivad halveneda vaimsed võimed, näiteks tekkida intellekti tagasilangus, mäluhäired. Võib tekkida ka isiksusemuutus.

Sõltuvus

Bensodiasepiinide ja uinutite pikaaegsel tarvitamisel esineb sõltuvusrisk, sest nad leevendavad ebameeldivaid sümptomeid kohe ning tekitavad hea enesetunde. Sõltuvus võib tekkida pärast neljanädalast regulaarset ravimite tarvitamist.

Ravimi korduval tarvitamisel avaldab see organismile väiksemat mõju kui ravi alguses. Ravimi suhtes tekib tolerantsus ehk seisund, kus keha harjub ning kohaneb ravimiga. Bensodiasepiinide tarvitamisega harjub aju ning muu organism üsna ruttu. Erinevate bensodiasepiinide puhul areneb tolerantsus erinevalt. Selles suhtes on ohtlikumad lühitoimelised ning keskmise toimeajaga bensodiasepiinid; lühitoimelistest näiteks alprasolaam.

Tolerantsuse teket kiirendab bensodiasepiinide, alkoholi ning muude sõltuvusainete koostarbimine. Kui inimene on eelneva elu jooksul tarvitanud rohkelt alkoholi, võib tal kujuneda tolerantsus ka bensodiasepiinide suhtes. Siis nimetatakse seda risttolerantsuseks ning see tähendab seda, et rohkelt alkoholi tarvitanu vajab sama toime saavutamiseks suuremaid bensodiasepiiniannuseid kui mittetarvitanu.

Sõltuvuse kõige iseloomulikumaks jooneks on tugev soov või tung ravimit tarvitada. See on muutunud kõige tähtsamaks asjaks inimese elus,  jättes kõrvale kõik muud olulised asjad. Tarvitaja ei suuda enam kontrollida seda, kas ja millal ta alustab või lõpetab ravimi tarvitamise ning kui suures koguses seda manustab. Kasvab ka organismi tolerantsus ravimi suhtes – endise toime saavutamiseks suurendatakse ravimi annust. Kuigi tarvitaja võib oma sõltuvusest teadlik olla, jätkab ta ravimi manustamist vaatamata tervisekahjustustele ning sotsiaalsetele ning suhteprobleemidele. Sõltuvus mõjutab nii psüühikat kui keha.

Psüühiliseks sõltuvuseks peetakse olukorda, kus rahusti on tarvitaja jaoks muutunud vältimatuks ning inimene ei kujuta oma elu ilma selleta enam ettegi.

Füüsiline sõltuvus avaldub selles, et rahusti tarvitamise järsul lõpetamisel avalduvad ebameeldivad võõrutussümptomid ehk ärajätunähud. See tähendab seda, et keha on kohanenud rahusti tarvitamisega, kuid selle puudumisel peab ta kohanema uue seisundiga.

Bensodiasepiinide võõrutussümptomid tekivad tavaliselt 48 tundi pärast ravimi tarvitamise vähendamist või lõpetamist. Need võivad olla kerged ning mööduda mõne päeva jooksul, kuid tekitada ka raskeid seisundeid ning kesta nädalaid või kuid. See oleneb sellest, kui suures koguses, millise toimeajaga ning kui pikka aega on ravimit tarvitatud. Võõrutussümptomiteks võivad olla:

  • iiveldustunne, kõhulahtisus;
  • südamekloppimine;
  • rahutus, ärevus, paanikahood;
  • meeleolu alanemine ning vaheldumine;
  • unetus;
  • värinad ning lihaste kangus;
  • valud kehas, põlemistunne nahal;
  • nägemishäired;
  • raskematel juhtudel krambihood, segadustunne, hallutsinatsioonid (kuuldakse või nähakse asju, mida pole olemas).

Uinutite võõrutussümptomid

Sarnaselt bensodiasepiinidele tekitab ka uinutite tarvitamine pikema aja jooksul tolerantsust ning sõltuvust. Ravi järsul lõpetamisel võivad tekkida unetus, peavalu, lihasvalu, ärevus, pingetunne, rahutus, segasus ning ärritatavus. Nii bensodiasepiinide kui uinutite tarvitamine tuleb lõpetada järk-järgult ravimi annust langetades, et vähendada võõrutussümptomite tekkimise tõenäosust ja raskust. Annuse vähendamise skeemi annab teile arst.


Kasutatud kirjandus

Salaspuro, M., Kiianmaa, K., Seppä, K. 2000. Narkoloogia. Kirjastus Medicina.
www.patient.co.uk
www.raviminfo.ee
www.rcpsych.ac.uk/healthadvice


Koostaja: psühhiaatriakliiniku õde Marge Kulev
2015

Rasedusdiabeet ehk rasedusaegne suhkruhaigus on süsivesikute ainevahetuse häire, mille tõttu tekib raseduse ajal veresuhkru tõus ja/või vähenenud tundlikkus insuliini suhtes. Naistel, kellel esineb rasedusdiabeet, on kõrgenenud risk I või II tüübi diabeedi tekkeks hilisemas elus.

Kellel esineb kõrgem risk rasedusdiabeedi tekkeks?

  • Ülekaalulised naised (kehamassi indeks raseduseelselt ≥30 kg/m²).
  • Rasedad, kellel on esinenud rasedusdiabeet eelmise raseduse ajal.
  • Rasedad, kelle esimese astme sugulastel (ema, isa, õde, vend) esineb diabeeti.
  • Rasedad, kes on sünnitanud suurekaalulise (>4500g) vastsündinu.
  • Rasedad, kellel esineb polütsüstiliste munasarjade sündroom.

Kuidas diagnoositakse rasedusaegset suhkruhaigust?

Rasedusaegse suhkruhaiguse diagnoosimiseks kasutatakse glükoosi taluvuse testi (GTT). Kõrge riskiga rasedatele tehakse GTT raseduse I trimestril (8.-16.nädalal) ning korratakse seda II trimestril (24.-28.nädalal). Rasedusdiabeedi diagnoosimiseks ei saa kasutada tühja kõhu või söömisjärgse veresuhkru väärtusi ega glükoosi määramist uriinis. Juhuslikult määratud veresuhkru normaalne tase ei välista rasedusdiabeedi esinemise võimalust.

Kuidas tehakse glükoosi taluvuse testi?

  • GTT tegemiseks peate alates eelmisest õhtust (20.00) olema söömata ja joomata kuni testi lõpuni.
  • GTT tehakse naistekliiniku sünnieelse osakonna päevastatsionaaris, kuhu Te tulete kokkulepitud päeval kell 8.00.
  • Saabudes määratakse Teil tühja kõhu veresuhkur veeniverest.
  • Seejärel antakse Teile juua veega lahustatud glükoosi. Võib kasutada ka glükoosilahust (Glucodyn), mida on võimalik osta apteegist. Vedelik tuleb ära juua 3−5 minuti jooksul.
  • 1 tund ja 2 tundi pärast glükoosilahuse joomist määratakse Teil veresuhkur veeniverest.
  • Testi vältel ei tohi süüa ega juua, soovitav on rahulikult istuda või lamada.
  • Testi läbiviimine võtab aega 3–4 tundi.

Kuidas tõlgendada testi tulemusi?

Testi normaalväärtused on järgmised:

  • tühja kõhuga määratud veresuhkur: kuni 5,1 mmol/l;
  • veresuhkur 1 tund pärast glükoosi joomist: kuni 10,0 mmol/l;
  • veresuhkur 2 tundi pärast glükoosi joomist: kuni 8,5 mmol/l.

Kui üks testi tulemustest on üle normi, diagnoositakse rasedusaegne suhkruhaigus.

Mittenormikohaste analüüsi tulemuste korral võetakse Teiega ühendust ning kutsutakse 1 nädala jooksul dieedinõustamisele.

Millised rasedad võivad veel vajada GTT-d?

  • Kui raseduse alguses on tühja kõhuga määratud veresuhkur 5,2–6,9 mmol/l ja/või juhuslikult määratud veresuhkur 7,0-10,9 mmol/l, tehakse GTT raseduse I trimestril ja korratakse vajadusel II trimestril.
  • Raseduse II või III trimestril tehakse GTT juhul kui:
    • raseda kehamassi indeks on raseduseelselt 25–30 kg/m²;
    • raseda vanus on üle 40 aasta;
    • raseduse vältel ilmnevad rasedusdiabeedi riskile viitavad tunnused: liigne kaalutõus, suhkru esinemine uriinianalüüsis, lootevett on normist rohkem, loote tavapärasest kiirem kasvamine.

Õigeaegselt avastatud rasedusdiabeet ja selle ravi tagab ohutuma raseduse kulu ning parema tervise nii emale kui lapsele.

 

Koostaja: ämmaemand Laura Lauren
Muudetud 2016

Aneemia all mõistetakse olukorda, kus inimese veres on normaalsest vähem punavereliblesid e. erütrotsüüte või punaverelibledes sisaldub normaalsest vähem hemoglobiini. Mõlemal juhul halveneb vere võime transportida hapnikku kopsudest kudedesse. Raua puuduse korral tekkivat aneemiat nimetatakse rauavaegusaneemiaks.

Punaverelibled moodustuvad luuüdis, kust iga päev vabaneb verre miljoneid rakke. Vananenud punalibled lammutatakse ja rakuosised kasutatakse ära uute punaliblede tarvis. Punalibledes sisaldub spetsiaalne valk hemoglobiin, mille ülesandeks on siduda kopsudes hapnikku ja see kudedes ära anda. Hemoglobiini oluliseks koostisosaks on raud. Kui rauda pole piisavalt, häirub hemoglobiini süntees.  Rauavaegusaneemia on sagedaseim aneemia liik. Erinevates uuringutes on leitud, et rauadepood on tühjad kuni 25% lastel, 30% viljakas eas naistel, 60% rasedatel, 3% meestel.

Rauapuudus tekib, kui

  1. toidus on vähe rauda. Suurimad rauaallikad on loomne tailiha, maks, linnuliha ja -maks, taimsetest toiduainetest erinevad oad, s.h. sojauba, läätsed. Tasakaalustamata dieet on sagedaseimaks rauapuuduse põhjuseks lastel, kus rauavaeguse teket soodustab teisalt ka suurem rauavajadus kasvuperioodi tõttu. Samuti on rauavaegusest ohustatud taimetoitlased.
  2. Häirub raua imendumine. Mao- või peensoole limaskesta kahjustuse korral imendub tavalisest vähem rauda. Seda esineb tsöliaakia, aga ka helikobakterist põhjustatud gastriidi korral.
  3. Esineb suur rauavajadus. Rauavajadus on tavalisest suurem imikutel, lastel ja noorukitel intensiivsel kasvuperioodil, samuti raseduse ja imetamise ajal.
  4. Esineb ülemäärane raua kadu verejooksude tõttu. Veritsus on kõige sagedasem rauapuuduse põhjus täiskasvanutel. Viljakas eas naistel tekib rauapuudus eelkõige rohke menstruaalverekaotuse tagajärjel. Meestel alates vanusest 16 a. ja menopausieas naistel on sagedaseimaks rauapuuduse põhjuseks veritsus seedetraktist seedetrakti kasvajate või haavandite tõttu.

Rauapuudusaneemia sümptomid

Väsimus, jõuetus, füüsilise koormuse taluvuse langus, ärrituvus, tähelepanuhäired, kergesti tekkiv õhupuudustunne, peavalu, kohin kõrvus, südamekloppimine, südamepuudulikkuse teke või süvenemine, kahvatus, küünte ja juuste haprus, lõhed suunurkades, valulik keel, isutus, isuväärastused (tung süüa kriiti, tsementi, jääd).
Rauapuudusaneemia diagnoositakse vereanalüüside alusel. Hemogrammis on iseloomulik madal hemoglobiini ja hematokriti tase, punaliblede hulk on normis või madalam, punavereindeksid (MCV, MCH,
MCHC) on enamasti madalad. Rauadepood on tühjad, mida peegeldab madal ferritiini tase. Teiste rauanäitajate osas on järgmised muutused: madal transferriini saturatsioon, suurenenud rauasidumisvõime,
suurenenud transferriini lahutuvate retseptorite kontsentratsioon seerumis. Rauapuuduaneemia avastamisel tuleb alati selgitada selle tekke põhjus, mistõttu võib olla vajalik teha seedetrakti endoskoopilised uuringud (gastroduedonoskoopia, kolonoskoopia).
Rauavaegusaneemia ravis on esmatähtis rauapuuduse põhjuse likvideerimine. Teiseks on vajalik rauaasendusravi suukaudsete rauapreparaatidega, oluline on siin nii raua doos (täiskasvanu peaks saama 150–200 mg kahevalentset rauda päevas) kui küllaldane ravi kestus. Aneemia taandub küll 2 kuuga, kuid rauadepoode täitmiseks tuleb ravi jätkata veel 4–6 kuud. Üksnes dieedi muutmisega ei ole võimalik
tühjenenud rauadepoosid taastada.
Rauapreparaate võetakse parima imendumise saavutamiseks tund enne sööki. Tihti muudavad ravi keeruliseks algul tekkivad seedetrakti ärritusnähud, mis on seotud raua aktiivse imendumisega. Mõne nädala pärast need nähud enamasti taanduvad. Sellisel juhul võib kasutada esimesel ravikuul väiksemaid annuseid või veidi süüa enne rauapreparaadi võtmist. Piima, tee, kohvi ja/või antatsiidide kasutamist üheaegselt rauapreparaatidega tuleks vältida, kuna see vähendab raua imendumist. Vitamiin C soodustab raua imendumist. Veeni- või lihasesisene rauaasendusravi on näidustatud vaid suukaudse ravitalumatuse või ebaefektiivsuse korra

Rauapuuduse vältimiseks tuleks jälgida tasakaalustatud dieeti, kus sisaldub piisavalt rauarikkaid toiduaineid: lihatoidud, muna, maks. Mõningad teraviljaproduktid, jahu, leib on juba eelnevalt rikastatud rauaga. Rauda leidub ka taimses toidus, kuid taimne raud nii hästi ei imendu. Kuna taimset päritolu raud imendub vähem, peab taimetoitlaste toit sisaldama pea 2 korda rohkem rauda, et tagada päevane rauavajadus. Raseduse või imetamisperioodi vältel on soovitav kasutada suukaudseid rauapreparaate suurema rauavajaduse tõttu.

Koostaja: dr. Mari Punab
2013

Õietolmuallergiaga kaasnev toiduallergia

Õietolmuallergiaga ehk pollinoosiga inimestel ilmnevad sageli allergianähud ka tooreste puuviljade, aedviljade ning pähklite söömisel. Miks see nii on? Tegemist on ristallergiaga, mis on tingitud sellest, et erinevat päritolu ainetel on väga sarnane valguline koostis. Õietolmu suhtes allergiku organism hakkab tootma IgE antikehi, mis tuvastavad konkreetse õietolmu. Kuid sama antikeha võib tuvastada ka teise taimeperekonna sama tüübi valke ja inimesel tekivad neist vaevused. Seda nimetatakse ristreaktiivsuseks ja allergiasümptomeid ristallergiaks.

Sümptomid

Kõige sagedasemad on tooreste puu- ja aedvilja söömisel kontaktsümptomid:

  • huultel, keelel, suus ja kurgus kipitus, pakitsustunne;
  • sügelus ja turse.

Sümptomid tekivad kiiresti söögi ajal või pärast söömist ja seda nimetatakse oraalse allergia sündroomiks. Lisanduda võivad:

  • nina sügelus, -kinnisus, vesine nohu, aevastamine, limaskesta turse;
  • silmis kipitustunne, punetus, pisaratevoolus, laugude turse ja sügelus, silmavalgete punetus;
  • oksendamine ja kõhulahtisus;
  • naha erinevad ekseemid (dermatiit, urtikaaria, punetus, varem esinenud atoopilise dermatiidi ägenemine);
  • kõrvavalu;
  • kõris hääle kähedus, kõrikramp, -kitsenemus;
  • harvem astmanähud;
  • raskemal juhul allergiline üldreaktsioon ehk anafülaksia.

Allergianähud ja raskusaste võivad olla erinevad. Ristallergia taimsete toiduainete suhtes võib avalduda aastaringselt, kuid taimede õitsemisperioodil on haigusnähud tavaliselt kõige tugevamad. Samas on ka inimesi, kellel söödud toidust allergianähud tekivad ainult õietolmu perioodil. Tasub meeles pidada, et suvine porgand ja värske kartul on allergeensemad, kui üle talve seisnud juurviljad. Ainuüksi varase toore kartuli koorimine võib põhjustada pisaratevoolu ja käte kihelust.

Ristallergia korral tekitab allergianähte just toores puu- ja aedvili. Samas talub õietolmuallergiaga inimene oraalset allergia sündroomi põhjustanud puu- ja aedvilju termiliselt töödelduna (keetmine, hautamine, küpsetamine). Termiline töötlemine muundab allergiat tekitavaid valke, mistõttu talutakse neid toiduaineid.

Ristallergia erinevate toiduainete vahel

Ristallergia ei pruugi olla seotud ainult õietolmuallergiaga. Ristreaktiivsust esineb näiteks lehmapiima ja teiste imetajate piima vahel, kuna nende piim sisaldab samu allergeenseid valke kui lehmapiimgi. IgE-vahendatud lehmapiimaallergiaga lastest 90%-l esineb allergia ka kitsepiimale. Samas on mõningane valguline sarnasus ka lehmapiimal ja loomalihal. Kaunviljalised (herned, oad, läätsed, soja), erinevad pähklid (kreeka pähkel, Brasiilia pähkel, sarapuupähkel, pekanipähkel, pistaatsiapähkel), kalad ning seemned põhjustavad sageli rühmasisest ristallergiat. Ristreaktiivsus erinevate teraviljade vahel on aga harva esinev.

Lateksi ja puuvilja allergia

Lateksiallergiaga inimestest esineb 30–80%-l allergiat lateksiga ristreaktsioone andvatele puuviljadele, nagu banaanile, kiivile, avokaadole, papaiale, melonile ja kastanile, aga ka kartulile ja tomatile. Harvem esineb neil allergiat ananassile, virsikule, greibile ja erinevatele pähklitele.

Diagnoosimine

Ristallergia diagnoosimisel on oluline patsiendi enda tähelepanekud teatud toiduainete söömisel tekkinud allergianähtudest. Üsna sageli on seos nii ilmne, et lisauuringuid pole vajagi. Ristallergia diagnoosimisel on abiks nahatorketestid värskete puu- ja aedviljadega ning pähklitega. Vajadusel määratakse vereseerumist allergeenspetsiifilised IgE antikehad.

Ravi

  • Ravi osas konsulteerige alati oma raviarstiga.
  • Vältige allergianähte põhjustavate tooreste puu- ja aedviljade ning maitseainete kasutamist.
  • Vajalikuks võib osutuda allergiaravimite kasutamine.
  • Kergemate sümptomite leevendamiseks piisab suukaudsetest antihistamiinikumidest.
  • Raskemate reaktsioonide, anafülaksia korral on vajalik automaatsüstel Adrenaliini EpiPen kasutamine.

ÕIETOLMUALLERGIAGA KAASNEVAT
RISTALLERGIAT PÕHJUSTAVAD TOIDUAINED

Ristallergiat põhjustavad toiduained

Õietolmuallergia

 

Kask, lepp, jalakas
ja sarapuu

Heintaimed

Puju       

PUUVILJAD

Õun

x

   

Aprikoos

x

   

Kirss

x

   

Kiivi

x

   

Melon

 

x

x

Nektariin

x

   

Apelsin

 

x

 

Virsik

x

   

Pirn

x

   

Ploom

x

   

KÖÖGIVILJAD

Paprika

x

 

x

Porgand

x

 

x

Seller

x

 

x

Pastinaak

   

x

Kartul

x

   

Tomat

x

x

 

KAUNVILJAD

Hernes

 

x

 

Maapähkel

x

x

 

ÜRDID  JA  VÜRTSID

Aniis

x

 

x

Basiilik

x

 

x

Kummel

   

x

Köömned

x

 

x

Koriander

x

 

x

Till

x

 

x

Fenkol

x

 

x

Harilik leeskputk

x

 

x

Majoraan

x

 

x

Pune

x

 

x

Paprika

x

 

x

Petersell

   

x

Pipar (must, valge, roheline)

x

 

x

Estragon

x

 

x

Tüümian

x

 

x

Koirohi

x

 

x

PÄHKLID  JA  SEEMNED

Mandel

x

   

Brasiilia pähkel

x

   

Sarapuupähkel

x

   

Päevalilleseemned

   

x

Kreeka pähkel

x

   

 

Kasutatud kirjandus

Julge, K.,  Vasar, M. 2004. Allergia ja toit. AS Ajakirjade Kirjastus.
Ortolani, C., Pastorello, E.A., Farioli, L., et al. 1993. IgE-mediated allergy from vegetable allergens. Annals of Allergy, Asthma and Immunology, 71, 470.
Bartra, J. Sastre, J., del Cuvillo, A. Montoro, J., et al. 2009. From Pollinosis to Digestive Allergy. Journal of Investigational Allergology and Clinical Immunology,19.
Ferreira, F., Hawranek, T., Gruber, P., Wopfner, N., Mari, A. 2004. Allergic cross-reactivity: from gene to clinic. Allergy, 59, 243-267.
http://www.foodallergens.info/Facts/Pollen&Food/Which_Foods.html

 

Koostaja: laste ja noorukite allergiahaiguste keskuse lasteõde Kairi Sokk ja arst-resident Jegor Rogatšov
2014

Maksast mööda sapijuha peensoolde liikuv sapp aitab kaasa rasvade seedimisele. Osa sapist koguneb sapipõide. Sapipõiest soolde vabaneb sapp suurema rasvasisaldusega toidu söömisel.

Sapikivid on sapipõies tekkivad tihke aine kogumikud. Sapikivide teke on seotud sapi koostise muutumisega ning ka sapipõie nõrga kokkutõmbe-jõuga.

Sapikivide tekke soodustajateks on liigne kehakaal ja pärilikkus.

Sümptomid

Suur osa sapikividest ei põhjusta valu - need on "tummad" kivid. Osa sapikivisid võib anda tugevaid kõhuvalu hoogusid, iiveldust ja oksendamist. Vaevuste tekkimine on tavaliselt seotud rasvarikka toidu söömisega. Sapipõie kaela või sapijuhasse liikunud kivi võib anda ägeda sapipõie põletiku, raske maksa- või kõhunäärme haiguse.

Soovitused enne operatsiooni

Et kokkulepitud operatsiooni aja ootamine mööduks võimalikult väheste vaevustega, on soovitav järgida dieeti.

  • Hoiduge rasvasest ja praetud lihast; vähendage vürtse.
  • Mitte süüa šokolaadi.
  • Piirata gaase tekitavaid sööke: kapsaid, õunu, värsket leiba.
  • Oakohvi ja kanget teed juua minimaalselt.
  • Suitsetamisest ja alkoholist on parem loobuda.
  • Sobivad keedetud ja hautatud tailiha, kala, köögiviljad, lahja kohupiim ja jogurt, sai.
  • Süüa väikeste koguste kaupa.

Tugeva valuhoo korral, kollasuse tekkimisel pöörduda kiiresti perearsti poole või kutsuda kiirabi.

Sapikivide operatsioon

"Tummade" kivide ravi vajalikkuse üle otsustab arst. Kindlasti vajavad ravi vaevusi andvad sapikivid. Kõige enam kasutatav ravi sapikivide korral on sapipõie laparoskoopiline eemaldamine. Nelja paarisentimeetrise lõike kaudu viiakse kõhuõõnde videokaamera ja instrumendid. Sapipõie juha ja arter suletakse ning lõigatakse läbi. Sapipõis koos kividega vabastatakse ja võetakse kõhuõõnest välja.

Sapikivide operatsiooni korral tullakse haiglasse päev enne operatsiooni, et teostada vajalikud uuringud. Operatsioon toimub üldnarkoosis. Püsti tõusta ja kõndida võib juba operatsioonipäeva õhtul. Nahaõmblused eemaldatakse hiljem polikliinikus. Mõne aja pärast jäävad kõhule vaevu märgatavad armid.

Paranemine

Operatsiooni järgselt tuleb paar nädalat vältida suuremat pingutust ja raskuste tõstmist. Kuna maks toodab sappi endiselt, siis toidu seedimine toimub samuti kui varem. Kahel esimesel nädalal pärast operatsiooni kehtivad samad soovitused toitumise osas, mis enne operatsiooni. Seejärel võib menüüd tasapisi rikastama hakata. Sobivad söögid leiab igaüks ajapikku endale ise, suuri erinevusi sapipõiega ja sapipõieta inimeste toidulaua vahel olla ei tohiks.

 

Koostajad: dr. Margot Peetsalu, Marika Tammaru

Sarvkest on silma eesosas paiknev läbipaistev väliskiht. Marrastus sarvkestal võib olla väga valulik.

Sarvkesta marrastus võib silmale tekkida:

  • trauma käigus (nt spordivigastus käega või spordivarustusega),
  • esemega vigastades (puuoks, sõrmeküüs, paberiäär, taimeleht) või
  • silma sattunud võõrkehaga – võõrkeha tekitab silma pilgutamisega sarvkestale kriimustuse. Võõrkeha ise võib pisaratega väljuda või arst võib selle eemaldada, kuid kriimustus sarvkestal tekitab ikka võõrkehatunnet ja valu.

Millised on sarvkesta marrastuse sümptomid?

  • Punetus
  • Pisaravool
  • Hõõrumistunne silma pilgutades
  • Valu
  • Võõrkeha tunne silmas
  • Valguskartus
  • Hägune nägemine

Kuidas sarvkesta marrastust diagnoositakse?

Esmalt küsitleb silmaarst Teid sümptomite ja marrastuse tekkimise põhjuse suhtes. Seejärel vaatab silmaarst Teie silma vastava aparaadiga ning veendub, et silmas ei oleks võõrkeha. Marrastuse tuvastamiseks võidakse Teie silma tilgutada kollakat värvainet, mis Teie nägemist ei mõjuta. Ka võõrkeha eemaldamiseks võidakse olenevalt võõrkeha asukohast silmas, tilgutada eelnevalt tuimastavaid silmatilku. Seejärel eemaldatakse võõrkeha.

Kuidas ravida?

  • Vajadusel määrab silmaarst Teile ravimi.
  • Silma võib katta pehme silmasidemega. Side hoiab silmalau suletuna ning aitab sarvkestal paraneda ning leevendab valu ja hõõrumistunnet.
  • Kriimustuse paranemise ajal ei ole soovitav käia saunas, vannis või ujumas.
  • Külm ja kuiv aitavad valu vähendada.
  • Märga kompressi teha ei tohi.
  • Mõnikord on vajalik korduv silmaarsti konsultatsioon.

Kaua sarvekesta marrastus paraneb?

Enamus sarvkesta kriimustusi paraneb paari päevaga. Kui sümptomid kestavad kauem, tuleb pöörduda uuesti silmaarsti poole.

Kuidas ma saan ise sarvkesta marrastust vältida?

  • Kanna alati kaitseprille seal, kus silm võib viga saada.
  • Ole ettevaatlik metsas, taimedega tegeledes, sportides jne.

Song on kõhukelmega kaetud kõhukoopa elundi või selle osa väljasopis-tumine läbi kõhuseina nahaalustesse kudedesse. Väljasopistumine toimub läbi nn nõrkade kohtade. Kõhuseina teatud osade nõrkus on kas kaasa-sündinud või elu jooksul omandatud. Nõrgale kohale tekib väljavõlvumus, mis sisaldab tavaliselt rasvkude, vahel ka soolelinge. Song tuleb paremini nähtavale püstiasendis ja punnestamisel.

Kõige sagedamini esineb kubeme- ja nabasonga. Kubemesonga esineb rohkem meestel. Songa, mis tungib läbi operatsiooniarmi nimetatakse armisongaks. Harvem esineb reie- ja ülakõhusonga.

Songa tekkimise riskitegurid

  • Raske füüsiline töö ja raskuste tõstmine
  • Krooniline köha
  • Kõhukinnisus
  • Oluline kehakaalu tõus

Sümptomid

Song võib esineda vaevusteta, kuid võib põhjustada ka ebamugavustunnet ja valu. Vaevused tugevnevad füüsilisel pingutusel. Lamavas asendis on tavaliselt võimalik songa kõhuõõnde tagasi lükata.

Kui songa ei õnnestu tagasi lükata, kuid puudub valu, on tegu fikseerunud songaga. Kui songa ei õnnestu tagasi lükata, kuid esineb songa piirkonnas püsiv valu, võib olla tegu pitsunud songaga. Sel juhul peab kohe pöörduma kirurgi poole.

Ravi

Songa kahtluse korral täpsustab diagnoosi kirurg. Vastunäidustuste puudumisel on songa ravi kirurgiline. Pitsumata songa opereeritakse plaanilises korras. Kui Teie operatsioonini kulub aega, on võimalik vaevusi vähendada bandaazi ehk songavööd kandes. Teile sobiva songavöö leiate meditsiinilisi abivahendeid müüvatest kauplustest.

Songa operatsiooni puhul tehakse nahalõige songa piirkonnas. Songa sisu lükatakse tagasi kõhuõõnde, ava kõhuseinas suletakse. Kui operatsioon toimub paikse tuimestusega, on siiski vajalik olla operatsioonipäeval söömata. Juua tohib ainult vett ja seda mitte hiljem, kui tund enne operatsiooni algust. See aitab vältida operatsiooni ajal tekkida võivat iiveldust ja ebamugavustunnet.

Kodune enesehooldus

  • Haava piirkonna vähene turse ja verevalum on mööduvad ega viita tüsistusele.
  • Ärge jääge voodisse, liikuge! Haavavalu takistab Teil ennast vigastamast.
  • Lubatud on väikeste raskuste tõstmine, mis ei põhjusta haavavalu. Tehke seda sirge seljaga, kasutades enam jalgade tööd. Suuremate raskuste tõstmist peaks vältima 5–6 nädalat.
  • Võimalusel ärge juhtige autot nädala jooksul. Järsk pidurdus võib põhjustada tugevat valu.
  • Vältige kõhukinnisust, vajadusel kasutage kerget lahtistit.
  • Tööle tagasi pöördumine sõltub Teie enesetundest. Kontoritööl olev inimene võiks asuda tööle 1–2 nädalat ja füüsilist tööd tegev 3–4 nädalat pärast operatsiooni.

Koostajad: dr. Margot Peetsalu ja Marika Tammaru

Strabism on silmade koostöö häire, mille puhul ühe silma nägemistelg suundub vaadeldavale esemele, teise silma nägemistelg kaldub sellest kõrvale (silmad justkui vaataksid erinevates suundades). Strabism võib olla:

  • pidev - on koheselt märgatav, kuna üks silm on pidevalt kõõrdi,
  • varjatud - silmad on otse, kuid vajuvad aeg-ajalt kõõrdi.

Sümptomid

Strabism võib avalduda nii varases nooruses (imikueas), areneda lapse kasvades, tekkida täiskasvanu eas (nt. traumade tagajärjel), kui ka vanemas eas, kus põhjuseks on näiteks nõrgenenud silmalihased.

Alla aastastel lastel puudub silmade koostöö e. binokulaarne nägemine. Seepärast võib sellises eas lastel esineda mitte-paralleelset silmade liikumist. Kui aga üks silm on pidevalt kõõrdi, tuleks kahtlustada strabismi. Märgates üle aasta vanusel lapsel:

  • silmade mitteparalleelset liikumist,
  • pea kallutamist küljele otse vaatamisel või
  • ühe silma sulgemist asjade jägimisel,

tuleks pöörduda lastesilmaarsti või ortoptisti vastuvõtule.

Strabismi tekkimise riskitegurid

  • Sage strabismi tekkimise põhjus on amblüoopia e. „laisk silm“. Sel juhul ei võta amblüoopne silm e. halvemini nägev silm aktiivselt nägemisest osa ja hakkab nö „ära vajuma“ e. tekib strabism.
  • Põhjus võib olla ka puudulikus nägemisteravuses (refraktiivne), mille puhul vajab laps korrigeerivaid prille.
  • Ka pärilikkusel on suur osakaal. Samuti esineb mitmeid sündroome, kus strabism on kaasuv probleem.

Ravivõimalused

  • Amblüoopiast tingitud strabismi puhul võimalikult varajane amblüoopia ravi! (vajadusel prillid ning paremini nägeva silma kinnikatmine e. oklusioonteraapia);
  • refraktsioonihäirete puhul korrigeerivad prillid, millega laps peaks käima pidevalt;
  • prismakleepsud (plastikust prismanurgaga kleeps, mis aitab suunata vajunud nägemistelje õigesse suunda);
  • kirurgiline ravi (silmalihaste nõrgendamine või tugevdamine);
  • harjutused (silmade koostöö e. stereoskoopilise nägemise tugevdamiseks).

NB! Silmade areng ruumilise nägemise ja nägemisteravuse osas lõpeb 8-ndaks eluaastaks, seega kõike sellega seonduvat saab korrigeerida 8-nda eluaastani. Edasine ravi selles osas on vähem efektiivne.
Isegi kui lapsel näiliselt silmade probleeme pole, peaks profülaktiline silmaarsti või ortoptisti konsultatsioon toimuma 3-aastaselt!


Koostaja: silmakliiniku õde Maimu Kask

Teid vaevab kõhukinnisus. Teie soole tühjendamine ei toimu regulaarselt. Kõhukinnisus on laialtlevinud probleem, mis vaevab oluliselt sagedamini täisealisi naisi. Kõhukinnisusel on mitmeid erinevaid alavorme. Üheks selliseks alavormiks on takistatud defekatsiooni sündroom. Sageli on kõhukinnisus üheks sümptomiks vaagnapõhja lihaste nõrkuse korral.

Millised on takistatud defekatsiooni sündroomi sümptomid?

Sagedasemad probleemid on:

  • Patsiendid on võimelised soolt tühjendama vaid lahtistite toimel või klistiiriga.
  • Patsiendid peavad soole tühjendamise abistamiseks kasutama sõrmi.
  • Soolte tühjendamiseks kulub patsientidel tualetis punnestades kaua aega.
  • Tualetist väljudes püsib mittetäieliku sooletühjenemise tunne.
  • Patsiendid vajavad soole täielikuks tühjendamiseks korduvat tualeti kasutamist.
  • Punnestamise ajal või järgselt esineb sageli valu ning ebamugavustunne lahkliha piirkonnas.
  • Vahel võib sool tühjeneda tahtest sõltumatult.

Kas dieedi korrigeerimine aitab?

Kõhukinnisusega patsiendid saavad tihtipeale abi sellest, et suurendavad kiudainete hulka oma toidus, joovad küllaldaselt vedelikku ning tegelevad kehaliste harjutustega. Üldiselt võib sellest abi ka olla. Kui aga need võtted ei leevenda kaebusi, võib kõhukinnisuse põhjuseks olla takistatud defekatsiooni sündroom. Probleemi olemuse selgitab erialaarst peale patsiendi hoolikat läbivaatust ja spetsiaalseid uuringuid läbi viies.

Mis on takistatud defekatsiooni sündroom?

Takistatud defekatsiooni sündroomi põhjustavad erinevad pärasoole kuju muutused, mis viivad väljaheite kogunemisele pärasoolde. Selliste muutuste esinemissagedus on suurem korduvalt sünnitanud naiste seas. Vahel esineb analoogseid probleeme ka meessoost patsientidel ning mittesünnitanud naistel. Sagedamini on takistatud defekatsiooni põhjuseks:

  • Pärasoole seina sopistumine pärasoole valendikku, mis moodustab väljaheite teele takistuse (seesmine prolaps)
  • või pärasoole eeseina väljavenimisel tekkiv laiend, kuhu toppub väljaheide (rektotseele).

Kirurgiline ravi

Patsientidel, kel esineb takistatud defekatsiooni sündroom, võib olla näidustatud operatsioon, mille üheks võimalikuks meetodiks on transanaalne pärasoole resektsioon stapleriga (STARR) operatsioon. STARR operatsioonil kasutatakse spetsiaalset staplerit, mis viiakse läbi pärakuava pärasoolde ning sellega eemaldatakse ringjalt segment pärasoole alumisest osast koos samaaegse pärasoole taastava õmblusega. Sellega taastatakse pärasoole normilähedane ehitus ja likvideeritakse nii rektotseele kui ka seesmine prolaps.

Operatsioonijärgne periood

STARR operatsioon toimub üldnarkoosis ning peale operatsiooni on patsient haiglaravil tavaliselt 1–3 päeva. Operatsioonijärgne valu on üldiselt vähene ning allub kergematele valuvaigistitele. Füüsilist aktiivsust võib rakendada umbes 10 päeva pärast operatsioni. 20–30%-l patsientidest võib operatsioonijärgses perioodis tekkida vajadus sageli ja ka „kiirkorras“ tualetti külastada ning võib olla ka raskusi gaaside kinni hoidmisega. Praegustele kogemustele tuginedes saab öelda, et need probleemid lahenevad 1–6 kuu pärast.

STARR operatsiooniga kaasnevad riskid

Nagu kõik kirurgilised protseduurid, kätkeb ka STARR endas teatud riske. Enamik neist on seotud verejooksu ning infektsiooniga varajases operatsioonijärgses  perioodis. Patsientidel, kel esineb pidamatuse sümptomeid, on võimalus, et inkontinents süveneb.

Millised on STARR operatsiooni tulemused?

STARR operatsiooni varased tulemused on olnud väga paljutõotavad. Patsientide rahulolu on olnud suur – umbes 90% patsientidest kogevad häid või suurepäraseid tulemusi peale operatsiooni. Patsiendid saavad tagasi pöörduda oma igapäevaste toimingute juurde – nende soolefunktsioon normaliseerub ning pärasoole tühjendamine ei valmista enam raskusi.

 

Koostajad: dr. Ave-Triin Tihamäe, dr. Margot Peetsalu
2014

Tinnitus on heli, mida kuuldakse aeg-ajalt või pidevalt kõrvades või peas ilma ühegi välise helistiimulita. See heli võib olla kas madala, keskmise või kõrge helisagedusega üksikheli (vilin, kohin, undamine jt) või helide kogum. Mainige arstile, kui Teile tundub, et heli kõrvas on südamega ühes rütmis (ehk pulseerib).

Tinnitus tekib kui kõrvades olevad rakud saavad kahjustada või informatsiooni töötlemine muutub ning ümbritsevate helide kuulmine jääb puudulikuks. Meie keha kompenseerib puuduvat informatsiooni kõrva aktiivsuse tõstmisega, kuid välismaailma helide asemel hakkame kuulma koljusisesest aktiivsusest tulenevat müra (tinnitus). 30% inimestest kogeb elus mingil hetkel tinnitust, sealhulgas umbes 10% elanikkonnast elab pideva tinnitusega.

Tinnituse tekkepõhjused

Tinnitust esineb rohkem inimestel, kellel on kuulmislangus või muud kõrvahaigused, kuid võib tekkida ka inimestel, kellel kõrvadega mingeid probleeme pole olnud. Muud võimalikud põhjused:

  • väliskõrva häired: kõrvavaik, võõrkehad kuulmekäigus, kuulmekile mulgustus.
  • Keskkõrva häired: negatiivne rõhk keskkõrvaruumis, kuulmetõrve häire, kuulmeluukeste liikumatus.
  • Sisekõrva häired: kuulmisnärvi kahjustus, mürakahjustus, pearinglus, Ménière’i tõbi.
  • Teatud ravimitest tingitud kahjustused: kuulmist kahjustavad antibiootikumid ning suures koguses valuvaigistid, nt aspiriin ja ibuprofeen.
  • Süsteemsed häired: kõrge ja madal vererõhk, aneemia, suhkrutõbi, kilpnäärme haigused, veresoonte haigused, kasvajad.
  • Pea- ja kaelatraumad, kaela-, lülisamba- ning lõualiigese haigusseisundid.
  • Liigne kaela- ja õlavöötme piirkonna lihaspinge
  • Suur psühholoogiline pinge, stress, väsimus.

Tinnituse diagnoosimine ja ravi

Tinnituse diagnoosimiseks teostatakse kuulmisuuringud ning vajadusel ka täpsustavad lisauuringud.

Mõningatel juhtudel võib tinnitus kaduda põhjustava haiguse ravimisel, kuid kõrvades püsiva kahjustuse tekkimisel võib tinnitus jääda pidevaks. Puuduvad ka ravimid, mis isoleeritud tinnituse täielikult ära võtavad.

Kuna tinnitus tuleb vaikuses rohkem esile, on oluline kuulata helisid ka vaikses olukorras kergelt taustaks (nt loodushelisid nagu linnulaul või mere kohin), mis aitab kõrva üliaktiivsust aja jooksul vähendada ning suunata tähelepanu tinnituselt mujale. Nutitelefoniga saab alla laadida erinevaid tasuta äppe, kust saab selliseid helisid kuulata. Und segava tinnituse jaoks on võimalik kasutada padjamonitore, mis lasevad loodushelisid öösel läbi padja. Kuulmislanguse korral on parimaks abivahendiks kuuldeaparaat.

On leitud, et aju harjub tinnitusega aja jooksul ning selle helitugevus väheneb, toimub kohanemine – seda tüüpiliselt siis, kui tinnitusele mitte suurt tähelepanu pöörata. Tinnituse ravi eesmärgiks on toetada loomulikku harjumist ning negatiivse mõju vähendamine. Suhtumine tinnitusse võiks olla võimalikult neutraalne, nii-öelda lasta sel „elada oma elu“.

Patsiendi meelespea

  • Vältige liigses müras või vaikuses viibimist. Soovitatavalt kasutage müras kuulmiskaitsmeid (nt kõrvatropid või kõrvaklapid) ja kuulake vaikuses taustaks loodushelisid.
  • Muusikat kuulates (eriti kõrvaklappidega) tehke pause, et kõrvad saaks puhata ja taastuda.
  • Õppige enda jaoks toimivaid lõdvestumise ja stressi kontrollimise tehnikaid (meditatsioon). Hoiduge üleväsimusest.
  • Alternatiivmeditsiini võtted (hüpnoos, magnetravi, homeöpaatilised ravimid jm) pole leidnud teaduslikku tõestust tinnituse vähendamises, kuid võivad vähendada tinnitusega tekkinud stressi.
  • Pöörduge abi saamiseks spetsialistide poole (perearst, kõrva-nina-kurguarst, audioloog) pulsseeriva tinnituse korral ning toimetulekunõuannete saamiseks.

Koostatud TÜK Kõrvakliinikus
01/2019

Tõeline polütsüteemia (TP) on vereloome kasvajaline haigus, mis kuulub müeloproliferatiivsete haiguste gruppi. Tõelise polütsüteemia puhul on omandatud geenimuutuste tõttu kontrolli alt väljunud vereliblede tootmine, eriti punaliblede tootmine. Kuna muutus on toimunud vereloome tüvirakus, millest pärinevad nii punaverelibled, valgelibled ja vereliistakud siis hemogrammis võivad üle referentsväärtuse olla kõigi kolme rakuliini rakkude arv.
Tõeline polütsüteemia on harvaesinev haigus, mida diagnoositakse umbes 2 juhtu 100 000 elaniku kohta aastas. TP võib esineda igas vanusegrupis, kuid peamiselt haigestuvad siiski üle 50 aastased, mehed pisut sagedamini kui naised. TP tekkepõhjused ei ole veel täielikult selged. 95% patsientidest esineb mutatsioon janus kinaasi 2 geenis (JAK2 V617F). See muutunud geen toodab olulist valku, mis kontrollib luuüdi tüvirakust toodetavate vererakkude arvu ja nende eluiga. Geeni muutus tekib patsiendil elu jooksul ja muutuse tekkepõhjus on ebaselge. See muutus ei ole päritav!
Sümptomid
Enamasti ei ole inimestel mingeid kaebusi tõelise polütsüteemia diagnoosimisel. Sümptomid tekivad peamiselt ülemäära toodetud punavererakkude kuhjumise tõttu veres. Tõuseb vere maht ning veri muutub viskoossemaks ehk paksemaks, mistõttu vere liikumine väikestes veresoontes on häiritud.
Peamised probleemid on:
  • ajuverevarustuse häirumisest võivad esineda peavalu, nägemishäired, peapööritus, väsimus, nõrkus, pearinglus, transitoorse isheemilise ataki (ehk mini-insuldi) sümptomid.
  • Naha kihelus/sügelus esineb 40% patsientidest ning on hullem peale sooja vanni või sauna.
  • Punetav nägu, punetavad labakäed ja labajalad, kõrvalestad, silmaskleerad. Samuti võib esineda sõrmede, varvaste, nina ja huulte tsüanoos ehk sinikus.
  • Kõrgenenud vererõhk, südamepuudulikkuse ja südame isheemiatõve sümptomid.
  • Üldised sümptomid nagu kaalu langus, väsimus ja öine higistamine.
  • Põrna suurenemine ehk splenomegaalia esineb 75% patsientidest ja võib tekitada ebamugavustunnet, valu või täiskõhutunnet vasakul ülakõhus. Mõnedel patsientidel suureneb ka maks (hepatomegaalia).
  • Tromboos esineb 15–60% patsientidest, esinedes väga tihti mitteravitud patsientidel ning tekitades eluohtlikke komplikatsioone. Trombid võivad olla arteriaalsed või venoossed ning esineda erinevates kohtades, s.h. jala pindmistes ja süvaveenides, südameveresoontes (tekitades rindkere valu, rasketel juhtudel südameinfarkti), ajuveresoontes (tekit
    ades transitoorset aju isheemiat, ajuinsulti), kopsudes (kopsuarteri trombemboolia). Parimaks ennetavaks raviks on vererakkude arvu normaliseerimine.
  • Hemorraagilised komplikatsioonid: verevalumite teke, limaskestade veritsus, ninaverejooks või verejooks seedetraktist esineb 15–35% patsientidest, eelkõige väga kõrge trombotsüütide arvuga patsientidel.
  • Maohaavandite tekkeks on 3–5 korda suurem risk kui tavapopulatsioonis.
  • Podagra võib avalduda 25%-l patsientidest.

Tõelist polütsüteemiat diagnoosib hematoloog. Diagnoosimiseks välistatakse teised erütrotsütoosi põhjused, nt sekundaarne polütsüteemia. Analüüsides on referentsväärtusest kõrgem hemoglobiini kontsentratsioon, hematokritt, trombotsüütide arv, leukotsüütide arv, kusihappe ja vitamiin B12 kontsentratsioon, erütropoetiin tase on langenud. Määratakse geenimutatsiooni JAK2 V617F olemasolu. Vajadusel teostatakse luuüdi morfoloogilised uuringud, kus on väljendunud punavereloome hulga suurenemine. Kõhu katsumisel võib tunda suurenenud põrna.

Ravi
Tõeline polütsüteemia on krooniline haigus, mis ei ole välja ravitav. Raviga püütakse kontrollida sümptomeid ja ära hoida tüsistusi vähendades vererakkude arvu. Ravi valik sõltub mitmetest faktoritest:
haiguse raskusest, üldisest tervisest, vanusest jne. Flebotoomia (aadri laskmine) on protseduur, millega eemaldatakse 450–500 ml verd ringlusest. Flebotoomiaga saab kiiresti vähendada kõrget erütrotsüütide hulka. Protseduur sarnaneb veredoonorlusele ja on hästi talutav. Pärast protseduuri peaks rohkem jooma. Enamasti asendatakse vedelikukaotus tilgutades veeni soolalahu.
Noorematel patsientidel ja vähem väljendunud haigusega, on regulaarne flebotoomia eelistatud ravimeetod. Teistel patsientidel kombineeritakse flebotmoomiat teiste raviviisidega. Flebotoomiaga saavutatakse rauapuudus, mistõttu hemoglobiini tase langeb.
Hüdroksüuurea (Hydrea) on kõige sagedamini kasutatav keemiaravim luuüdis rakkude tootmise mahasurumiseks. Teda võetakse iga päev kodus kapslitena. Enamasti on hüdroksüuurea hästi talutav. Tema kõrvaltoimed on tavaliselt kerged ja vähesed. Kuna ta surub maha luuüdi tegevust, siis regulaarne vereanalüüsi kontroll on väga oluline. Vereanalüüsi järgi otsustatakse ravimi doos ning välditakse vererakkude arvuliste väärtuste liiga madalale langemist.Nahamuutuste (nahahaavandid)tekkel teavitada raviarsti.
Interferoon-alfa (Roferon) on aine, mida toodetakse normaalselt organismirakkudes infektsioonide ja kasv ajaliste rakkude vastu võitlemiseks. Interferooni kasutatakse rohkem noorematel inimestel, et kontrollida vererakkude arvu. Roferoni süstitakse naha alla tavaliselt kolm korda nädalas. Peamisteks kõrvaltoimeteks on gripilaadsed sümptomid: külmavärinad, palavik, valu ja nõrkus, ning depression. Sümptomid tavalised kaovad pikemal kasutamisel.
Madalas doosis atsetüülsalitsüülhape ehk nn südameaspiriini kasutatakse trombotsüütide kleepumise ja trombi tekkeriski vähendamiseks. Aspiriin võib ärritada mao limaskesta tekitades maos ebamugavustunnet, iiveldust, valu.
Prognoos
Enamusel patsientidel hoiab ravi vererakkude arvu kontrolli all mitmeid aastaid. Neil patsientidel on normaalne või sellele lähedane elukvaliteet ning haigus ei mõjuta oluliselt igapäeva toiminguid ja tööd. Siiski võib haiguse loomulik kulg olla väga erinev. 1/3 patsientidest areneb TP edasi müelofibroosiks ja 5–10 % patsientidest ägedaks leukeemiaks.
 
Koostaja: dr. Marge Rahu
2013

Trombotsütopeenia on seisund, mille korral trombotsüütide sisaldus veres on vähenud allapoole referentsväärtuse alumist piiri (150x109/l). Trombotsüüdid on vererakud, mis on vajalikud vere hüübimiseks. Mida väiksem on trombotsüütide arv veres, seda suurem on veritsusrisk. Eriti on verejooksudest ja veritsustest ohustatud patsiendid, kelle trombotsüütide arv on alla 50x109/l.

Trombotsütopeenia avaldub kõige sagedamini iseeneslikult tekkivate täppverevalumitena või nahaaluste verevalumitena, mis kujutavad endast väikseid ümaraid lamedaid punaseid täpikesi, mis viitavad verejooksule kapillaaridest.

Veritsuse ja verejooksu võimalikud tekkepiirkonnad

  • Nina,
  • limaskestad,
  • haavad,
  • kehaõõned,
  • kateetrite/kanüülide ümbrus.

Sümptomid

  • Täppverevalum, nahaalune verevalum (sinikas),
  • ekhümoosid ehk suured nahaalused verevalumid,
  • põrna või maksa suurenemine või valulikus,
  • peit- või silmnähtav veri väljaheites või uriinis,
  • menstruatsiooni pikenemine või eriti vererohke menstruatsioon,
  • menstruatsiooni väline verejooks.

Trombotsütopeenia süvenemist soodustavad tegurid

  • Infektsioonid (viirus- ja bakteriaalne infektsioonid),
  • vaktsineerimine,
  • foolhappe ja vitamiin B12 defitsiit organismis,
  • tsütostaatiline ravi,
  • kiiritusravi,
  • temperatuuri tõus üle 38,0° C pikemal perioodil,
  • HIV.

Verejooksu tekke ennetamine trombotsütopeenia korral

  • Hoiduda füüsilisest koormusest (suureneb traumade tekke risk ning vererõhu tõusmise tagajärjel võib tekkida ajuverejooks).
  • Vältida kehakontaktiga spordialasid (poks, jalgpall jne).
  • Hoiduda traumadest.

  • Mitte kanda kitsaid ja karedaid riideid (soodustab nahavigastusi ja veritsuse teket).
  • Vältida alkoholi tarbimist.
  • Hoiduda kuumade toitude tarbimisest.
  • Eelistada pehmet ja vitamiinirikast toitu.
  • Vältida kõhukinnisuse teket.
  • Vältida aspiriini sisaldavate ravimeite tarbimimist.
  • Habeme ajamisel kasutada elektripardlit.
  • Küüned olgu lühikesed ja puhtad.
  • Nina õrn puhastamine (kui trombotsüütide arv veres on alla 20 - ära nuuska!).
  • Hoiduda otseste päikesekiirte eest.
  • Vältida sügavat kummardumist.
  • Eelistada madala kontsaga jalatseid.

Soovitused suuhügieenile

  • Hambaarsti regulaarne külastamine.
  • Hammaste puhastamine kaks korda päevas.
  • Hambahari olgu pehme (loobuda hambaniidi kasutamisest).
  • Vältida karedaid abrasiivseid hambapastasid.
  • suu loputamine (peale söömist).
  • vältida ärritavaid toimeaineid (nt alkohol, fenool) sisaldavaid suuloputusvahendeid, mis võivad tekitada igemepõletikke või haavandeid.
  • huulte hooldus (kreemitamine).
  • hambaproteeside regulaarne pesemine.

Milliseid protseduure vältida

  • Lihasesisesed süstid,
  • sooleuuringud ja klistiirid,
  • massaaž,
  • füsioteraapia.

Esmaabi veritsuse korral

  • Külma aplikatsioonid.
  • Tamponeerimine ninaverejooksu korral (võtteid õpetab õde).

Võtke ühendust raviarstiga juhul kui Teil on järsku tekkinud järgmised sümptomid

  • Kõne- või nägemishäired,
  • iiveldus/oksendamine,
  • krambid,
  • teadvusehäired,
  • äkitselt tekkiv õhupuudus,
  • valu rindkeres,
  • veriköha,
  • kiiresti süvenevad veritsusnähud.

trombo1                 trombo2            trombo3

Täppverevalum                   Nahaalune verevalum (sinikas)           Ekhümoosid

 

Koostajad: hematoloogia - onkoloogia kliiniku õed Natalja Luppova ja Olga Zolotova

Urtikaaria ehk nõgestõbi avaldub nahal punetavate või kahvatute turseliste kupladena, mida ümbritseb punetav ala. Iga selline kubel püsib nahal mõni tund kuni ööpäev, seejärel kaob, samal ajal tekib mujale aga uusi kuplasid.  Nende arv kõigub ühest mitme sajani.

Kublad võivad olla väga erineva suurusega - mõnest millimeetrist mitmekümne sentimeetrini ning võivad omavahel kokku valguda ja väljapoole laienedes moodustada ringjaid või ussjaid kujundeid. Lööve on muutuv ja tavaliselt sügelev. Eriti tugevalt sügelevad värsked kublad.

Urtikaariaga võib kaasneda:

  • nahaaluskoe turse
  • limaskestade turse

Turse võib väljenduda ka hingamisraskusena ning kõhuvalu või seedehäiretena.

Urtikaaria võib olla äge, sel juhul tekib lööve ootamatult ja väga kiiresti ning kestab mõnest päevast kuue nädalani. Üle kuue nädala püsivat nõgestõbe peetakse krooniliseks. Urtikaariat jaotakse sõltuvalt lööbe põhjustajast immunoloogiliseks ja mitteimmunoloogiliseks urtikaariaks.

Immunoloogilised urtikaariad

  • Allergiline urtikaaria - lastel on allergilise urtikaaria tähtsamad vallanda-jad toiduained. Sagedasemad neist on piim, kanamuna, kala, pähklid, maitseained, tomat, maasikad ja šokolaad. Allergeenideks võivad olla ka ravimid (nt penitsilliini grupi antibiootikumid), lateks, kiletiivaliste putukate mürgid, õietolmud, viirused, bakterid, parasiidid jm.
  • füüsikalised urtikaariad tekivad füüsikalistest põhjustest, nagu mehhaaniline trauma, temperatuuri muutus, kiirgus või vesi.
    • Külmaurtikaaria korral tekivad kublad naha soojenemisel pärast külma käes olemist, näiteks pärast basseinis ujumist või kümblust, samuti tuulise ilmaga.
    • Päikeseurtikaaria avaldub päikesepaistel 5-10 minuti jooksul sügeleva kipitava lööbena. Lööve kaob paari tunni jooksul varjus viibides.
    • Koliinergilise urtikaaria kutsub esile naha temperatuuri tõus näiteks sooja duši all, füüsilise koormuse ajal või emotsionaalse pinge olukorras. Seda esineb eelkõige noortel.
    • Kontakturtikaaria tekib sagedamini kosmeetikavahendite, aga ka kummikinnaste, nikli, säilitus- ja värvainetega kokku puutudes.

Mitteimmunoloogilise urtikaaria korral võivad löövet põhjustada näiteks

  • põletikuvastased mittesteroidsed ravimid (nt aspiriin) ja röntgen-kontrastained;
  • ühendid, mis võivad sisalduda mõnes toiduaines või vabaneda organismis teatud toiduainete, näiteks banaani, ananassi, maasika, tsitruseliste, tomati, salaami, avokaado ja šokolaadi söömisel või kakao, õlle ja veini joomisel.
    Urtikaaria võivad esile kutsuda ka lisaained: sünteetilist päritolu toiduvärvid, maitsetugevdajad, suhkruasendajad ning veinides, kuivatatud puuviljades sisalduvad sulfitid, samuti bensoe- ja sorbiinhape.

Ravi

Urtikaaria ravis on on peamine kindlaks tehtud põhjustavate või sümptomeid ägestavate tegurite vältimine. Ravimitest kasutatakse antihistamiinseid preparaate, millega väheneb sügelus ja kublad kaovad või väheneb nende hulk.

 

Kasutatud kirjandus

Jürisson, M. (2006). Sügelevad kublad. Allergia ABC. Tervis Pluss, Ajakirjade Kirjastus, Tallinn
Laaniste, M. (Toim). (2002). Allergoloogia. AS Medicina, Tallinn.

 

Koostaja: lastekliiniku õde Aleksandra Moškina

Pärasoolest veritsuse korral esineb veri väljaheites, väljaheite peal või WC-paberil. Veritsus pärasoolest on sage probleem igas vanuses inimestel.
Veritsuse tekkimise riskitegurid

Veritsusel pärasoolest on palju erinevaid põhjusi. Sagedasemad neist on pärakulõhe (anaalfissuur) ja hemorroidid. Nende teket soodustab krooniline kõhukinnisus.

  • Anaalfissuur on väike rebend pärakus. Pärak on avaus, mille kaudu toimub roojamasside väljutamine. Anaalfissuurid tekivad tavaliselt tihkete roojamasside väljutamisel.
  • Hemorroidid on pärasoole lõpposa ja pärakupiirkonna laienenud veenid. Hemorroidid on seesmised (pärasoole lõpposas, ei ole nähtavad spetsiaalsete instrumentide kasutamiseta) või välimised (nähtavad päraku ümber).
  • Jämesoole divertiikul e sooleseina nõrgas kohas tekkinud väljasopistis on üsna sage pärasoolest veritsuse tekke põhjus keskealistel ja vanematel patsientidel. Roojamassid võivad sattuda divertiiklisse, põhjustades seal põletiku ja veritsuse.

Teised võimalikud pärakust vereerituse põhjused on:

  • soolenakkused, mille puhul esineb 1-3 päeva kestev verine kõhulahtisus;
  • põletikuline soolehaigus (haavandiline koliit ja Crohni tõbi), sel juhul esineb lisaks veritsusele kõhuvalu, kõhulahtisus, lima väljaheites;
  • jämesoolevähk;
  • verejooks seedetrakti ülaosast – sel juhul on verejooks suur ja vajab kiiret arstiabi.

Sümptomid
Pärasoolest verejooksu korral esineb hele veri väljaheitel, WC-paberil või WC-potis olevas vees. Kaasneda võib valu roojamisel. Kui Teil on välimised hemorroidid, siis võib esineda valu istumisel.

Kui Teil on divertiikul, siis võite olla sümptomiteta või esinevad Teil kõhuvalu hood. Vahel võib kõhuvaluga kaasneda palavik (kui divertiiklis on põletik).

Kui veritsuse põhjuseks on jämesoolevähk, võib veritsus olla ainuke sümptom, kuid Teil võib esineda ka teisi kaebusi (kõhulahtisus, kõhukinnisus, kõhuvalu, kehakaalu langus, isutus, väsimus).

Jämesoolevähk ei ole sage pärasoole nähtava veritsuse põhjus. Enamasti esineb vähi puhul veri roojas, kuid see ei ole silmale nähtav. Vähi kahtlusel tehakse spetsiaalsed testid diagnoosi kinnitamiseks.


Uuringud

Veritsus pärasoolest avastatakse sageli juhuleiuna peitveretesti tehes (test, millega saab avastada väljaheites silmale nähtamatut väikest verekogust).

Kui Teil esineb veritsus pärasoolest, küsib arst, kas Teil esineb ka teisi kaebusi. Teile tehakse läbivaatus, et teha kindlaks võimaliku anaalfissuuri, hemorroidide, kasvajat meenutava moodustise esinemine.

Kui läbivaatuse käigus ei leita veritsuse põhjust ja Te kuulute jämesoolevähki haigestumise riskigruppi, tehakse Teile sigmoidoskoopia või kolonoskoopia. Selle uuringu käigus viiakse peenike, painduv toru pärasoolde ja sealt edasi. Uuring võimaldab diagnoosida jämesoole haigusi, sh divertiikuli.

Võimalik on teostada ka irrigograafia – päraku kaudu viiakse jämesoolde kontrastaine ja tehakse röntgenülesvõte. Teile võidakse teha ka vereanalüüse.

Ravi
Ravi sõltub veritsuse põhjusest. Lihtsamate probleemide korral, nagu anaalfissuur ja hemorroidid, on vaja suurendada igapäevases toidus kiudainete hulka ja teha teisi muutusi oma elustiilis, et vähendada kõhukinnisust. Teie arst selgitab Teile ravivõimalusi, kui veritsuse põhjused on teistsugused.

Kodune enesehooldus

  • Kui Teil esineb pärakust veritsus, pöörduge oma arsti poole, et selgitada, ega tegemist pole tõsise haigusega. Veritsus pärasoolest pole kunagi normaalne. Kui veritsus on suur ja pidev, siis pöörduge erakorralise meditsiini osakonda.
  • Järgige täpselt oma arsti juhiseid.
  • Kui Teie kaebused ei leevene, öelge seda oma arstile.

Pärakust verejooksu tekkimise ennetamiseks hoidke oma seedetrakt nii terve kui võimalik. Toituge tervislikult, sööge kiudaineterikast toitu (puuvili, juurvili, täisteratooted), tarbige piisavalt vedelikku.

Kiudaineterikas söök, piisavas koguses vedelikke ja liikuv eluviis võimaldavad seedetraktil paremini töötada ja ennetavad kõhukinnisuse, hemorroidide ja väljasopististe teket.

 

Koostaja: üldkirurgia osakonna õde Erle Orav

Vesine nohu on põhjustatud tundlikust nina limaskestast, mis reageerib keskkonna muutustele, mis võivad olla näiteks:

  • temperatuuri muutus,
  • niiskus,
  • suits,
  • parfüüm.

Vastuseks keskkonnas esinevatele ärritajale toodab nina rohkem lima. Vesise nohu põhjuseks ei ole allergia või külmetus.

Millised on sümptomid?

  • Vesine eritis ninast, ninaneelust,
  • ninakinnisus kord ühel, kord teisel nina poolel,
  • aevastamine.

Vastupidiselt allergilisele nohule ei esine vesise nohu puhul ninas sügelustunnet, silmade punetust ja kipitust.

Tihti on vesise nohuga patsiendil ninasiseseid anatoomilisi muutusi, mis soodustavad omakorda vesise nohu teket.

Kuidas vesist nohu diagnoositakse?

Vesise nohu diagnoosimiseks tuleb esmalt pöörduda oma perearsti poole, kes suunab Teid kõrva-nina-kurguarsti vastuvõtule. Arst teostab ninapeegliga nina vaatluse ja võib võtta nina limaproovi.

Kuidas vesist nohu ravitakse?

Anatoomilised anomaaliad ninas (ninaõõne vaheseina kõverdused, ninakarbikute hüpertoofia), mis takistavad normaalset ninahingamist või põhjustavad limaskesta ärritust, tuleb kõrvaldada kirurgilisel teel.

Osadel juhtudel määratakse raviks ninasiseseid hormoonpihusteid, mis leevendavad nohu sümptomeid.

Raviks kasutatakse ka ninaloputusi füsioloogilise lahusega.

 

Koostaja: TÜK kõrvakliinik

Käesolevast infovoldikust leiate teavet ülajäseme  lümfipaisu ennetamiseks pärast kaenlaaluse lümfikoestiku kirurgilist eemaldamist või selle piirkonna kiiritusravi.

Lümf on koemahl, mis ringleb organismis lümfisüsteemis, lümfisoontes ja osaleb immuunsüsteemis.

Lümfipais on pikaajaline liigse lümfivedeliku kogunemine nahaaluses koes põhjustades lümfiturse.

Lümfangiit e. lümfisoone seina põletik.

Lümfipais

Lümfipaisu varased tunnused on:

  • Pingultunne ülajäsemes
  • Naha puutetundlikkuse häirumine
  • Ülajäseme turse ja nõrkus
  • Võimalik punetus või põletiku tunnused

Esmane hoiatus: sõrmused või muud ehted on jäänud kitsaks.

Lümfipaisu põhiline tekkepõhjus peale operatsiooni on patsiendi põhjendamatu kartus ülajäset liigutada maksimaal-asenditesse. Ebapiisav liigutuste ulatus loob soodsa olukorra jäikade liidete tekkeks kaenlaaluses piirkonnas, mis hilisemalt osutub tõsiseks mehaaniliseks takistuseks liigutuste sooritamisel. Piiratud liikuvus omakorda aeglustab ülajäseme lümfivoolu, kuna lihaste „pumbafunktsioon“  sel juhul on ebapiisav – lümfi ei suruta piisavas mahus lümfisüsteemi. Nii koguneb lümf kudedesse ja tekib lümfipais.                                                                                                

Enesehooldus

  • Ärge hoidke ülajäset pikaaegselt liikumatus rippuvas asendis ega surutuna keha all.
  • Hoiduge töödest, mis põrutavad ülajäset.
  • Hoiduge löökidest vastu ülajäset.
  • Hoiduge nahatraumadest.
  • Ebasoovitav on kanda õlapaelaga rasket kotti samapoolsel õlal.
  • Võimalusel laske vererõhku mõõta ja vereproovi võtta vastaspoolselt ülajäsemelt
  • Mitte kanda ülajäset soonivaid ehteid.
  • Toit olgu mitmekülgne ja madala soolasisaldusega
  • Rinnanäärme eemaldamise järgselt kandke rinnaproteesi.

NB! Ärge kartke ülajäset liigutada, ainuüksi see ei põhjusta haavaõmbluse ega armi lahtiminemist.

Nahk

Nahaprobleemid võivad põhjustada lokaalse turse aga ka lümfisoonte seina ja pehmete kudede põletiku.

  • Vältige allergiat tekitavaid pesemisvahendeid.
  • Võimalusel vältige kriimustusi, putukahammustusi ja päikesepõletusi.
  • Olge ettevaatlik maniküüri tegemisel.
  • Raseerimisel soovitame kasutada epilaatorit žileti asemel.
  • Esimestel kuudel hoiduge järskudest temperatuurimuutustest (saun, liiga külm/kuum vesi).
  • Kuiva nahka niisutage igapäevaselt pehmendavate ja niisutavate vahenditega (beebiõli, vaseliinkreem).

Võimlemine

Võimlemisharjutustel on väga oluline roll lümfipaisu ennetamisel. Soovitav on võimelda peegli ees. Valu ilmnemisel puhata ja tõsta ülajäse südame tasapinnast kõrgemale.

  • Võimeldes sooritage harjutusi mõõdukas tempos.
  • Hoiduge äkilistest liigutustest.
  • Sobivad spordialad on ujumine, suusatamine, jalgrattasõit, kepikõnd.

Võimlemisharjutused

Harjutused, mis soodustavad käe lümfiringet:

  1. „ Käsi rusikasse“. Suruge  sõrmed rusikasse ja vabastage sõrmed rusikast.
  1. „ Õlaringid“. Istuge või seiske. Lõdvestage õlad ja püüdke kael ja selg hoida sirge. Painutage käsi küünarliigesest, asetage näpuotsad õlanukile. Joonistage küünarnukiga õhus ringe, nii et ka õlg kaasa liiguks.
  1. „ Käe painutamine küünarliigesest“. Istuge või seiske. Sirutage ja painutage küünarvart; nö „pumpamisliigutus küünarliigesest“
  1. „ Seinapidi üles libistamine“. Seiske jalad harki, näoga seina poole. Alustage harjutust mõlema käega õlakõrguselt, libistades aeglaselt käsi vastu seina üles. Libistage käed alla tagasi ja korrake harjutust 3-4 korda. Iga päev libistage käed kõrgemale kuni olete saavutanud maksimumi.

Harjutused, kui vaba käeliikumine on raskendatud:

  1. „Käsivarre kiigutamine“. Asetage mittekahjustatud käsi tooli seljatoele ja toetage otsmik käele. Laske teine käsi lõdvalt rippuma ja kiigutage õlast edasi – tagasi, alguses väikese amplituudiga, edaspidi amplituuti suurendades. Jälgige, et käsi oleks lõdvestunud.
  1. „Nööritõmbamise harjutus“. Pange nöör üle avatud ukse, istuge toolil hoides ust jalgade vahel. Püüdke terve käega tõmmata kahjustatud poole kätt õrnalt üles. Tõstke kahjustatud poole kätt võimalikult kõrgele iga kord, kuni käsi on saavutanud täieliku liikuvuse.

Soovitused:

  • Võimelge käega vähemalt 3-4 korda päevas!
  • Ärge pidage „seda” kätt teisejärguliseks, abituks! Kõik igapäevased kodutööd ja eluks vajalikud toimingud on lubatud. Mida rohkem liikumist – seda parem!


Kirurgilise onkoloogia osakond
L. Puusepa 8, K-korpuse 6. korrus
Valveõde: 731 9839

Lõuna-Eesti Vähiühing
Tiigi 11, Tartu
Avatud E–R 10.00–14.00, telefon 7341 092
Tasuta nõuandeliin 800 2233 E–R 10.00 –12.00
See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud.

Koostajad: kirurgilise onkoloogia osakonna õdede töörühm
Algallikas: õde A. Lehtsaare diplomitöö „Lümfödeem ja sellega kaasnev õendus-hooldus“

Mis on üldistunud ärevushäire?
Iga inimene tunneb oma elus aeg-ajalt ärevust. See on normaalne tunne, mis aitab ohuolukordades paremini toime tulla. Ärevushäire tekib siis, kui ärevus on liiga tugev, kestab liiga kaua ja hakkab häirima igapäevaelu.
Üldistunud ehk generaliseerunud ärevushäirele on iseloomulik pidev ja pikaajaline muretsemine, pinge ja ärevus, mis ei ole seotud kindlate olukordadega ega avaldu hoogudena. Ärevushäire algab tavaliselt järk-järgult ning mõnikord võib sellele eelneda rasked elusündmused. Häire kulgeb enamasti lainetena – kord on ärevus tugevam, siis taas nõrgem. Haigustunnused võivad aja jooksul vahelduda – näiteks ärevushäirele iseloomulikud pearinglus ja lihaspinge võivad asenduda higistamise ja südamekloppimisega.
Rahvusvahelise haiguste klassifikatsiooni andmetel esineb häiret rohkem naistel kui meestel. Eestis on perearsti poole pöördujate hulgas üldistunud ärevushäirega naisi 10,2% ja mehi 5,5%. Ärevushäire võib pärssida sotsiaalset ja tööalast toimetulekut. Aja jooksul võib üldistunud ärevushäire muutuda krooniliseks ning vajada korduvat ravi.

Kuidas üldistunud ärevushäire avaldub?
Ärevushäire korral kogeb inimene ärevuse vaimseid ja kehalisi tunnuseid. Ärevuse vaimsetest tunnustest esineb ootusärevust – tunnet, justkui hakkaks tulevikus midagi halba juhtuma. Inimene muretseb pidevalt mitme erineva asja pärast: töö, õpingute, enda ja oma lähedaste tervise, võimaliku õnnetuse või ebaedu pärast. See võib tunduda ärevushäire all kannatavale inimesele justkui nõeltel olemisena. Kaasneda võivad keskendumisraskused. Inimene võib tunda, et muretsemisest on raske hoiduda.
Ärevuse kehalistest tunnustest võib esineda lihaspinget ning lõõgastumisraskusi, pearinglust, higistamist, südamekloppimist, ebamugavustunnet ülakõhus, nõrkust, suukuivust jne. Häire võib esineda koos mõne psüühikahäirega (nt depressioon), erinevate ärevushäirega (nt paanikahäire, hirmudega seotud ärevushäire, segatüüpi ärevushäire) ning alkoholiprobleemide või isiksushäirega.

Millised on üldistunud ärevushäire ravivõimalused?
Üldistunud ärevushäiret saab ravida nii psühhoteraapia kui ka ravimitega. Ravimitest kasutatakse põhiliselt antidepressante ning rahusteid.

Mida Te saate enda abistamiseks teha?
• Lugege ärevusega toimetulekuks eneseabikirjandust.
• Olge kehaliselt aktiivne. Leidke endale sobiv liikumisviis, näiteks kõndimine, ujumine, rattasõit jne.
• Leidke endale aega tegeleda meeldivate tegevustega ning tehke igapäevatööde vahele puhkepause.
• Õppige lõõgastuma hingamis- ja lõõgastumisharjutuste abil.
• Vältige liigset kofeiini- ja alkoholitarbimist, mis võib tugevdada ärevushäire tunnuseid.
• Loobuge suitsetamisest.


Koostaja: SA TÜK üldpsühhiaatria keskuse õde Marge Kulev
2016

Elektroentsefalograafia (EEG) on uuring ajukoore elektrilise aktiivsuse hindamiseks. Uuringut teostatakse nii ärkvel kui (vajadusel) ka une ajal. Uuring annab informatsiooni ajukoore seisundi ja funktsioneerimise kohta. EEG aitab täpsustada epilepsiat, erinevaid krambihoogusid, teadvuskaotus-hoogusid, traumast tingitud ajukahjustust, teadvushäiret ja ajusurma. Osadel juhtudel saab uuringu abil hinnata ka ravi efektiivsust. EEG leiu lõplikku tähendust seletab Teile vaid suunav raviarst kahtlustatava haiguse taustal.

EEG uuring on valutu ja ohutu. Uuringu läbiviimiseks pannakse pähe võrkmüts ja kinnitatakse eelnevalt puhastatud peanahale spetsiaalse pastaga elektroodid. Elektroodid kinnitatakse ka kummalegi õlavarrele. Uuringu ajal palutakse Teil kinniste silmadega voodis rahulikult lamada (510 min), lõdvestuda ja võimalikult vähe liigutada. Rohkema informatsiooni saamiseks näidatakse vilkuvat valgust ja palutakse lühiajaliselt (35 min jooksul) sügavalt sisse-välja hingata. Sügav hingamine võib põhjustada pearinglust ja uimasust, mis on normaalne nähtus ja möödub mõne minuti jooksul. Uuringu ajal toimub uuringuruumi video- ja helisalvestus.

Standard (ärkvel) EEG kestab 30 minutit kuni 1 tund. Une-EEG kestab 1 tund 20 minutit kuni 2 tundi. Une-EEG uuringul peab patsient ise uinuma.

Enne uuringule tulekut

  • Uuringupäevale eelneval õhtul peske kindlasti juuksed ja ärge kasutage juuksehooldusvahendeid (juukselakki, -geeli ega -vahtu).
  • Pange selga mugavad riided ( nt lühikeste varrukatega särk või pluus).
  • Varuge uuringule tulles piisavalt aega, vältige higistamist (higistamine halvendab uuringu kvaliteeti).
  • Uuringueelselt on soovitav süüa. Võtke sisse arsti poolt määratud ravimid (kui ei ole öeldud teisiti). Vältige kofeiini sisaldavaid jooke.
  • Kui Te tarvitate epilepsiaravimeid, siis jätkake nende tarvitamist tavapäraselt.
  • Päästke lahti tugevalt soengus juuksed.
  • Imikutele võite kaasa võtta toidupudeli. Last saab sööta vahetult enne uuringut EEG kabinetis või uuringu alguses. Lapsele on soovitav kaasa võtta ka lutt, kaisuloom, tekk või muu uinumist soodustav abivahend.
  • Lapse uuringu juures saab alati viibida lapsevanem

Ettevalmistus une-EEG uuringuks

Olenevalt vanusest tuleb enne uuringut olla piisavalt kaua ärkvel, et tekiks unisus.

  • 06 kuud: mitte lasta magada 1 tund enne uuringut
  • 7–12 kuud: mitte lasta magada 2 tundi enne uuringut
  • 1–3 aastat: mitte lasta magada 6 tundi enne uuringut
  • 4–8 aastat: äratada hommikul 1–3 tundi tavapärasest varem ja hoida õhtul kauem üleval. Hea, kui uuringuaeg ühtiks lapse päevase uneajaga
  • 9–12 aastat: eelneval ööl võib magada maksimaalselt kl 00.00–05.00
  • vanem kui 12 aastat: eelneval ööl võib magada maksimaalselt kl 00.00–03.00 või ei maga üldse

Patsient ei tohi uinuda teel haiglasse.

Vajadusel saab uinumise soodustamiseks anda melatoniini (nn unehormoon).

Uuringu õnnestumiseks on oluline olla võimalikult rahulik ja lõõgastunud.

 

Videotelemeetria (VTM) uuring

Alati ei piisa eelpool mainitud uurimismeetoditest ja seetõttu kasutatakse diagnoosi täpsustamiseks ja/või hootüübi kindlaks tegemiseks VTM uuringut. Sellisel juhul registreeritakse EEG-d pidevalt kuni 5 ööpäeva jooksul. Uuringu eesmärgiks on võimalikult paljude hoogude EEG ja video samaaegne salvestamine.

 

Koostanud: lastekliiniku neuroloogia ja neurorehabilitatsiooni osakonna õde Anneli Loog

03/2019

Elektrokardiogrammi e. “südamefilmiga” saab teie kehale asetatud elektroodide abil registreerida südame töötamise käigus tekkivat elektrilist aktiivsust.

Uuringuga saab hinnata:

  • südame rütmi;
  • südamelihase verevarustuse häireid (südamelihase isheemia);
  • südamelihase infarkti (äge südameinfarkt? varem läbipõetud südameinfarkt?);
  • südamekambrite ülekoormust ja suurenemist.

Uuringu teostamine

EKG tegemisel peate lamama selili. Elektroodid kinnitatakse kätele-jalgadele ning 6 elektroodi rindkerele (NB! Meestel võib olla vajalik rindkere raseerimine). Uuringu ajal ei tohi liigutada, rääkida ega köhida. Ägeda haiguse korral (püsiv valu rinnus, südamelihase infarkt) võivad EKG-s muutused toimuda suhteliselt kiiresti. Seetõttu võib osutuda vajalikuks korduv EKG registreerimine lühikeste ajavahemike järel. Iga registreeritud EKG sisaldab väärtuslikku informatsiooni Teie südame seisundi kohta. Seepärast hoidke alati alles varasemad EKG-d ja võtke need kaasa iga kord haiglasse (või arsti vastuvõtule) tulles. Alati püüdke hoida kodus käepärast kõige viimast Teile tehtud EKG-d. See võib osutuda suureks abiks erakorralises situatsioonis (kui äkki peate valude tõttu kutsuma kiirabi või satute ootamatult ootamatu haiglasse sattumine).

 

Koostaja: TÜK südamekliinik
Kasutatud Eesti Kardioloogide Seltsi poolt välja antud „Teaberaamat neile, kes on põdenud südamelihase infarkti“

Epikutaantestid on uuring, mis võimaldab diagnoosida allergilist kontakt-nahapõletikku ja selgitada selle põhjuseid.

Näidustused

  • Kontaktnahapõletik.
  • Allergilise kontaktnahapõletiku eristamine ärritusnahapõletikust, atoopilisest nahapõletikust, seborroilisest nahapõletikust, psoriaasist ja ekseemi vormidest.
  • Ravile halvasti alluv nahapõletik või ekseem kätel, näol, säärtel või labajalgadel.

Vastunäidustused

  • Naha haigusseisundid testi tegemise piirkonnas (nahapõletik, nõgestõbi, nahahaigused, nahavigastused).
  • Tugevalt päevitunud nahk.
  • Rasedus.
  • Ravi süsteemsete kortikosteroidide, antihistamiinikumide ja tsütostaatikumidega.

Uuringuks ettevalmistus

Kuna teatud tegurid võivad mõjutada uuringu tulemust, on oluline teada järgmist:

  • epikutaanteste ei teostata lööbe ägedas faasis;
  • nahapõletiku ägenemisest testi tegemise piirkonnas peab olema möödunud 2-4 nädalat;
  • intensiivsest päevitusest peab olema möödunud 4 nädalat;
  • kortikosteroidsalvide kasutamisest testi tegemise piirkonnas peab olema möödunud 1-2 nädalat;
  • uuringupäeva hommikul on soovituslik käia duši all;
  • uuringupäeva hommikul mitte kasutada testi tegemise piirkonnas nahahooldusvahendeid.

Uuringu teostamine

Uuringu käigus tuleb Teil arsti juures käia kolmel päeval nädalas (esmaspäeval, kolmapäeval ja reedel). Esimesel visiidil kinnitatakse allergeenid plaastrite abil Teie ülaseljale, kuhu need jäävad kaheks ööpäevaks.

Plaastrite eemaldamiseks ja epikutaantestide tulemuste hindamiseks tuleb Teil tulla arsti teisele visiidile. Kolmandal visiidil hinnatakse testide tulemust veelkord.

Uuringuperioodil, see tähendab viie päeva vältel:

  • ärge peske testitavat kehapiirkonda;
  • loobuge treeningust, ujumisest, raskest füüsilisest tööst ning teistest aktiivsetest tegevustest, mis võivad põhjustada higistamist ja plaastrite eemaldumist nahalt;
  • vältige selja päevitamist ja valgusravi.

Testi piirkonnas võite Te tunda mõõdukat sügelust ja ebamugavustunnet. Väga tugeva sügeluse korral võite plaastri ise eemaldada. Jälgige, et plaastrid on nahal korralikult kinni. Plaastri servade lahtituleku korral kinnitage need täiendava plaastriga.

Võimalikud kõrvaltoimed

Epikutaantestid on enamasti ohutud ning ei põhjusta tõsiseid allergilisi reaktsioone. Ilmneda võivad mõned kõrvaltoimed:

  • ülitundlikkus plaastri või kambri materjalile,
  • naha ärritusreaktsioon,
  • olemasoleva lööbe ägenemine, ärritatud naha ehk ,,vihase selja sündroom“ (tugevalt positiivne tulemus muudab naha ülireaktiivseks nii, et ka paljude teiste allergeenide piirkonnas tekib positiivne reaktsioon),
  • surveefekt kambri servade survest nahale (möödub pärast plaastri eemaldamist 15-30 minuti jooksul),
  • pigmentatsioon või depigmentatsioon.

Juhul, kui mõni kõrvaltoimetest süveneb, võtke ühendust oma raviarstiga või pöörduge erakorralise meditsiini osakonda L. Puusepa 8.

 

Koostanud: sisekliiniku ambulatoorse osakonna vanemõde Jane Alber

Koloskoopia on seedetakti alaosa uuring, mis võimaldab uurida jämesoolt kogu ulatuses painduva optilise instrumendi (endoskoobi) abil.

Uuring võimaldab selgitada Teie kaebuste põhjuseid (näiteks alakõhuvalu, vereeritus soolest) ja leida silmaga nähtavaid haiguslikke muutusi jämesooles (näiteks haavandumised, põletik, kasvajad).

Koloskoopia on täpsem kui röntgenuuring ning võimaldab võtta uuringu käigus koeproove (proovitükke ehk biopsiad), mida hiljem saab mikroskoobiga uurida.

kolo

Uuringuks ettevalmistus

Koloskoopia läbiviimiseks peab Teie jämesool olema puhas. Jälgige hoolikalt Teile antud juhiseid. Soole puhastamiseks kasutatakse tavaliselt suu kaudu manustatavaid spetsiaalseid loputuslahuseid või muid lahtistava toimega aineid.

Nädal enne uuringut

  • Mitte süüa punast peeti, tomatit, seemneid sisaldavaid puuvilju ja marju ega moosi.
  • Mitte süüa seemneid sisaldavaid täisteratooteid (näiteks täisteraleib, sai/leib seemnetega).
  • Mitte tarvitada raua- ega söetablette.

Kaks päeva enne uuringut

  • Süüa tohib ainult vähese kiudainesisaldusega toitu. Võib süüa puljongit, püreesuppi, mahla, kisselli, kuivikuid (ilma seemneteta), vorsti, kartuliputru, keedetud kala, seemneteta jogurtit.
  • Jooge piisavalt (vähemalt 1,5 liitrit).

Üks päev enne uuringut

  • Hommikul võib süüa kerge kiudainetevaba eine, rohkem päeva jooksul ei söö.
  • Juua tohib kogu päeva vältel. Joogiks sobivad ainult selged vedelikud (näiteks vesi, tee, mahl, puljong). Lubatud on magusainetega ja gaseeritud joogid.
  • Ei tohi juua piima, läbipaistmatuid (punaseid või muid tugeva värviga) või viljalihaga vedelikke ega alkohoolseid jooke.

Ravimid

Igapäeva ravimeid võtta 1–3 tundi enne või vähemalt 1 tund pärast sooleloputuslahuse joomist. Verevedeldaja (nt Marevan toimeainega varfariin) tarvitamisel jälgige raviarsti soovitusi.

Info diabeetikutele

Uuringule eelneval päeval süstige pikatoimelist insuliini vastavalt veresuhkru näitajale, lühitoimelist insuliini süstige vastavalt hommikueine süsivesikute kogusele.  Uuringupäeva hommikul ei söö ega süsti lühitoimelist insuliini. 

Kui uuring on pärastlõunasel ajal, võite uuringupäeva hommikul süstida pikatoimelist insuliini ½ annusest vastavalt veresuhkru näitajale.

Soolepuhastus

Uuringule eelneval päeval algab soolepuhastus sooleloputuslahusega, mis võetakse sisse suu kaudu.

Näiteks, Fortrans-pulbrit kasutades valmistate 4 liitrit joogilahust, mida tuleb juua kiirusega 1 liiter 1 tunni jooksul, pidades vahet pärast 2 liitri joomist.

Kui arst soovitab Teil alustada loputuslahuse joomisega näiteks kell 14.00, siis järgite järgmisi juhiseid:

  • esimene ja teine liiter jooge kahe tunni jooksul (soovitavalt kell 14.00–16.00);
  • kell 16.00–17.00 tehke paus;
  • kolmas ja neljas liiter jooge kahe tunni jooksul (soovitavalt kell 17.00–19.00).

Juhul, kui arst soovitab Teil alustada loputuslahuse joomisega näiteks kell 16.00, siis on juhised järgmised: 

  • esimene ja teine liiter jooge kahe tunni jooksul (kell 16.00–18.00 ehk pärast tööaega);
  • kell 19.00–20.00 tehke paus;
  • kolmas ja neljas liiter jooge kahe tunni jooksul (kell 20.00–22.00). Kui uuring toimub pärast kella 12.00, siis jooge kolmas ja neljas liiter joogilahust uuringupäeva hommikul kell 07.00–09.00

Roojamispakitsus algab keskmiselt 1–2 tundi pärast esimese liitri joogilahuse joomist.

Kuna sooleloputuslahus  suurendab oluliselt Teie soolesisu mahtu ja puhastab soolt, soovitame viibida tualettruumi läheduses.

Uuringu teostamine

Vajadusel süstitakse Teile enne uuringut veresoonde (veeni) rahustava toimega ravimit, mis aitab teil lõõgastuda, kuid võib teha uniseks.

Uuringu ajal lamate Te selili või ühel küljel, põlved kõverdatult vastu rinda. Koloskoop viiakse päraku kaudu jämesoolde ning õhuga jämesoolt laiendades on võimalik leida haiguslikke muutuseid. 

Soolevenituse tõttu õhuga võite Te tunda kerget kõhuvalu ja täiskõhutunnet, enamasti mööduvad kaebused mõne tunni jooksul.

Uuring kestab umbes 60 minutit.

Uuringu järgselt

Võite kohe süüa ja juua, kui arst ei ole Teid teisiti juhendanud.

Kui Teile süstiti veeni rahustava toimega ravimeid, peate lamama umbes 30–60 minutit.

Kui uuringu ajal on kasutatud rahustava toimega ravimeid, ei tohi samal päeval autot juhtida, kuna ravim vähendab reaktsioonikiirust.

Soovitav on uuringule tulla koos  saatja.     

Võimalikud tüsistused

Koloskoopia on ohutu uuringumeetod, mille käigus tekib tüsistusi harva:

  • verejooks proovitükkide võtmise järgselt on enamasti minimaalne ega vaja vereülekandeid või kirurgilist ravi,
  • jämesooleseina perforatsiooni ehk mulgustus on väga haruldane, kuid võib vajada kirurgilist ravi.

Juhul, kui Teil pärast uuringut tekib palavik, tugev kõhuvalu või verejooks, pöörduge koheselt perearsti poole, haiglaravil olles valveõe või raviarsti poole.

 

 

Koostaja: gastroenteroloogia osakonna  vanemõde Marika Kukk

2018

Kapselendoskoopia on peensoole uuringumeetod, mis võimaldab selgitada verejooksu põhjust või hinnata haiguslikke muutusi peensooles. Kapselendoskoopia uuringul neelate Te alla väikese kapsli (kapselendoskoop) mõõtudega 11 mm x 26 mm ja kaaluga ~4 g. Kapsel sisaldab videokaamerat, valgusallikat, patareid, raadiosageduslikku ülekandjat ja antenni. Kapselendoskoop liigub mööda seedekanalit ning pildistab seda. Pildid edastatakse Teie randmele kinnitatud salvestusüksusele antennelektroodide kaudu.

Uuringuks ettevalmistus

Uuringule eelneval päeval algab soole-puhastus soolelopustuslahusega. Näiteks, kui kasutatakse Fortrans pulbrit, siis valmistab õde pulbrist 2 liitrit joogilahust, mida joote kiirusega 1 liiter 1 tunni jooksul. Roojamispakitsus algab keskmiselt 1–2 tundi pärast joogilahuse joomist. Kuna  sooleloputuslahus suurendab oluliselt Teie soolesisu mahtu ja puhastab soolt, soovitame viibida tualettruumi läheduses.

Uuringule eelneval päeval võite süüa hommikusöögi. 8 tundi enne uuringut ärge jooge midagi.

Kui Te tarvitate ravimeid, teavitage sellest oma arsti.

Ravimeid võtta 1-3 tundi enne või vähemalt 1 tund pärast sooleloputuslahuse joomist (kõhulahtisus viib ravimid organismist välja).

Diabeetikud: uuringule eelneval päeval süstige pikatoimelist insuliini vastavalt veresuhkru näitajale. Kui uuring on pärast lõunat, võib süstida lisaks ½  annusest uuringupäeva hommikul, lähtudes veresuhkru tasemest. Lühitoimelist insuliini ärge süstige. 

Pange selga riided, millel on eraldi üla- ja alaosa, et oleks võimalik ühendada antennelektroodide juhtmed Teie vöökohale kinnitatava salvestusseadmega.

Antennelektroodid kinnitatakse Teie kõhule kleepsudega ja neid ei tohi eemaldada 8 tunni jooksul. Kui Teil tekib antennelektroodi kinnitamisel ebamugavustunne (näiteks pinge- või valutunne nahal), teavitage sellest oma arsti.

Uuringu teostamine

  • Neelake kapselendoskoop alla ja jooge peale veidi vett. Kapselendoskoopi ei tohi närida.
  • Kui Teil tekib pärast kapselendoskoobi allaneelamist kõhuvalu, ebamugavustunne või iiveldus, teavitage sellest oma raviarsti.
  • Pärast kapselendoskoobi allaneelamist ärge sööge 4 tunni jooksul. Vajadusel võite juua veidi vett.
  • Uuringu ajal vältige raadiosaatjate (nt puldid, koduvalve, teenindaja kutsumiseks mõeldud seadmed, juhtmeta kõrvaklapid jne) suunamist antennelektroodidele. See võib häirida kapselendoskoobi pildistamisfunktsiooni.
  • Kui Teil tuleb uuringu ajal osaleda teistel meditsiinilistel protseduuridel, konsulteerige enne oma raviarstiga.
  • Antennelektroodi kleeps võib vahel põhjustada naha punetust või ärritust. Kui Te seda märkate, konsulteeriga oma raviarstiga.

Uuringu ajal vältige:

  • antennelektroodide eemaldamist salvestusseadmest;
  • seadme nuppudele vajutamist;
  • seadme maha pillamist või millegi vastu löömist;
  • jooksmist ja äkilisi liigutusi;
  • antennelektroodide juhtmete painutamist või nendest tõmbamist;
  • seadme märgumist.

Seade eemaldatakse 8 tunni möödumisel pärast kapselendoskoobi alla neelamist.

Uuringu järgselt

Kapselendoskoop on ühekordseks kasutamiseks, see väljub loomulikul teel koos roojaga. Kuna kapselendoskoop sisaldab metallosi, ärge lähenege enne kapsli eemaldumist seadmetele, mis keelavad metallesemete juuresolekut.

Võimalikud tüsistused

Kapselendoskoopia on enamasti ohutu ja valutu uuringumeetod. Tüsistusena võib esineda kapselendoskoobi peetumist peensoole ahenenud piirkonnas.

Peetumiseks nimetatakse olukorda, kus kapselendoskoop jääb seedekanalisse kauemaks kui kaheks nädalaks.

Kui kapselendoskoop ei ole 2 nädala jooksul pärast uuringut koos roojaga väljunud, võtke ühendust oma arstiga. Kapselendoskoobi peetumisel võib osutuda vajalikuks kirurgi konsultatsioon.

 

Koostaja: gastroenteroloogia osakonna vanemõde Marika Kukk
2017

Gastroskoopia on seedetrakti ülaosa uuring, mis võimaldab uurida söögitoru, magu ja kaksteistsõrmiksoolt painduva optilise instrumendi (endoskoobi) abil.

Uuring võimaldab selgitada Teie kaebuste põhjusi (nt ülakõhuvalu, iiveldus, oksendamine, neelamishäired) ja leida haiguslikke muutusi söögitorus, maos või kaksteistsõrmiksooles (nt verejooks, haavand, kasvajad). Gastroskoopia on täpsem kui röntgenuuring ning võimaldab uuringu käigus võtta proovitükke (biopsia), mida hiljem saab mikroskoopiliselt uurida.

gastro

Uuringuks  ettevalmistus

Gastroskoopia läbiviimiseks peab magu olema tühi, seetõttu ei tohi Te süüa ega juua 8 tundi enne uuringut (soovitatav viimane söögikord eelmise päeva õhtul).

Eemaldatavad hambaproteesid tuleb enne uuringut välja võtta.

Diabeetikud:

  • uuringule eelneval päeval süstige pikatoimelist insuliini vastavalt veresuhkru näitajale. Kui uuring on pärast lõunat, võib süstida lisaks ½ annusest uuringupäeva hommikul, lähtudes veresuhkru tasemest. Lühitoimelist insuliini ärge süstige.

Uuringu teostamine

Uuringu ajal lamate Te vasakul küljel. Endoskoop viiakse suu kaudu söögitorusse, makku ja kaksteistsõrmiksoolde ning nimetatud organeid õhuga laiendades on võimalik leida haiguslikke muutuseid.

Uuring kestab umbes 10–15 minutit ega tekita Teile valu. Uuringu ajal võib Teil tekkida ebamugavustunne ülakõhus ning köhimis- ja okserefleks. Samuti võite uuringu ajal tunda ebamugavustunnet kõris, kuid Teie hingamisteed on vabad ja hingamistakistust ei ole.

Okserefleksi on võimalik vältida või oluliselt vähendada, kui Te:

  • hingate läbi suu,
  • lasete ülakeha lõdvaks,
  • ei neelata sülge.

Uuringu järgselt

Peale gastroskoopiat võite Te tunda kerget kurguvalu ja täiskõhutunnet õhu viimisest makku. Enamasti mööduvad kaebused mõne tunni jooksul. Juhul, kui Teie arst ei ole Teid teisiti instrueerinud, võite kohe peale uuringut süüa ja juua.

Võimalikud tüsistused

Gastroskoopial tekivad tüsistused harva, kuid võivad olla järgmised:

  • verejooks proovitükkide võtmise järgselt - on enamasti minimaalne ega vaja vereülekandeid või kirurgilist ravi;
  • söögitoru või mao seina perforatsioon ehk mulgustuse teke - on väga haruldane, vajab kirurgilist ravi.

Juhul, kui Teil peale uuringut tekib palavik, tugev kõhuvalu või verejooks, pöörduge koheselt valveõe või raviarsti poole.    

 

Koostanud: gastroenteroloogia osakonna vanemõde Marika Kukk

2017

Endoskoopiline retrograadne kolangio-pankreatograafia (ERCP) on protseduur, mis võimaldab:

  • uurida sapi- ja pankrease juhasid,
  • eemaldada sapikive,
  • laiendada sapijuha ahenenud piirkondi,
  • asetada haiguslikult muutunud piirkonnast möödajuhtivaid sonde (stente).

Protseduur teostatakse suukaudu nimetissõrme jämeduse painduva optilise instrumendi (endoskoobi) abil.

Näidustused

  • Naha kollasus
  • Kõhuvalu
  • Kaalulangus
  • Kivid sapipõies või -teedes
  • Sapipõie operatsiooni eelselt või järgselt

Protseduuriks ettevalmistus

Teavitage arsti:

  • ravimallergiatest (eriti joodi sisaldavatele ravimitele),
  • ravimitest, mida Te tarvitate (eriti aspiriin ja aspiriinitaolised ravimid ja muud nn. verevedeldajad).
  • kroonilistest haigustes.

Enne protseduuri eemaldage eemaldatavad  hambaproteesid.

Protseduuri eelselt peate olema söömata-joomata vähemalt 6 tundi.

Protseduuri teostamine

Teie käele paigaldatakse veenikanüül, mille kaudu manustatakse lõõgastavat ravimit, mis võib tekitada unisust.

Protseduuri eelselt tuimestatakse Teie neel pihustatava tuimestusainega. Te lamate vasakul küljel ja arst asetab Teile suhu endoskoobi. Endoskoobiga liigutakse edasi söögitorusse, makku ja kaksteistsõrmik-soolde. Sellel ajal te valu ei tunne, kuid võib esineda okserefleks.

Kõhunäärme ja sapijuha avanemiskohal manustab arst kontrastainet sapijuhasse ja/või kõhunäärme juhasse. See teeb juhad nähtavaks röntgenekraanil. Edasine oleneb endoskoopial ning röntgenekraanil näha olevatest haiguslikest muutustest.

Kui sapijuhas asub kivi, eemaldatakse see võimalusel sapijuhast soolde.

Protseduur kestab tavaliselt kuni 45 minutit.

Peale protseduuri võib esineda kurguvalu ja kõhupuhitust uuringu ajal soolde viidud õhust. Protseduuri järgselt võib osutuda vajalikuks antibiootikumravi ning söömata olek protseduuri päeva lõpuni.

 

Võimalikud tüsistused

  • kõhunäärme põletik, millega kaasneb kõhu- või seljavalu, iiveldus ja oksendamine;
  • põletik maksas või sapijuhas;
  • verejooks, mis enamasti peetub iseenesest;
  • sooleseina mulgustus;
  • allergilised reaktsioonid ravimitele;
  • krooniliste haiguste ägenemine või ägedad südame-veresoonkonna haigused.

Kui Teil tekib protseduuri järgselt palavik, nõrkustunne, kõhuvalu või oksendamine, pöörduge koheselt valveõe või raviarsti poole.

 

Koostanud: gastroenteroloogia osakonna vanemõde Marika Kukk

2018

Mis on kolposkoopia?

Kolposkoopia on tupe ja emakakaela instrumentaalne läbivaatlus kolposkoobi abil.

Millised on kolposkoopia näidustused?

Kolposkoopia on asendamatu meetod emakakaelavähi ja vähieelsete seisundite avastamiseks, mille sagedaseks tekitajaks on inimese papilloomiviirus (human papillomavirus – HPV).

Kolposkoopia testide abil on võimalik paremini näha emakakaelas olevaid muutusi, kuna uuringu teostamisel kasutatakse 10 kuni 40 kordset suurendust.

Millised on kolposkoopia vastunäidustused?

Absoluutsed vastunäidustused kolposkoopiaks puuduvad ning uuring on ohutu. Enne uuringut on vajalik välja ravida äge emakakaela või tupe põletik, kuna see raskendab õige hinnangu andmist ja põhjustab läbivaatlusel ebamugavustunnet.

Kolposkoopilist uuringut ei saa teostada menstruatsiooni ajal ja suguteede verejooksu korral.

Kuidas viiakse läbi kolposkoopiline uuring?

Uuring teostatakse günekoloogilises toolis sarnaselt günekoloogilisele läbivaatlusele. Kolposkoopia  on valutu ja kestab 15–20 minutit.

Kusepõis peab olema tühi ja soovitav on hoiduda suguelust 24 tundi enne uuringut.

Kolposkoopia läbiviimiseks asetatakse tuppe vaginaalne peegel ning  visualiseeritakse emakakael täies ulatuses. Vajaduse korral võetakse haigestunud piirkonnast väike koetükk (biopsia) histoloogiliseks uuringuks.

Millal saab teada uuringu vastuse?

Esialgse vastuse annab arst kohe pärast uuringut. Kui emakakaelal esinevad muutused, mille korral uuringu käigus võetakse proovitükk (biopsia), siis selgub lõplik diagnoos 7–14 päeva pärast.

Pärast protseduuri võib esineda 5–7 päeva jooksul vähesel määral pruunikat verist voolust. Selle aja jooksul ei tohi elada suguelu, käia vannis ja ujuda. Veritsuse ajal ei tohi kasutada tupetampoone.

 

Koostajad: dr. Terje Raud, vanemämmaemand Jelena Konošina

Kõrvakliiniku kuulmiskeskuses teostatavad uuringud

  1. Kõrvade vaatlus mikroskoobiga, et hinnata väliskuulmekäigu, kuulmekile ja keskkõrvaruumi seisundit.
  2. Tümpanomeetria uuring, millega hinnatakse välimise kuulmekäigu ning keskkõrva, sh kuulmekile seisundit. Uuring on valutu, kestab vähem kui ühe minuti ja sobib ka imikutele.
  3. Nägemisstiimulile toetuv audiomeetria (ingl visual response reinforcement audiometry) on uuring, mille abil saab hinnata väikelaste (6 kuud kuni 2,5 aastat) kuulmisteravust. Uuringu ajal esitatakse kõlaritest erineva sageduse ja intensiivsusega helisignaale ning õpetatakse last helidele reageerima pea pööramisega. Kui laps reageerib, siis rõõmustatakse teda mänguasja nägemisega.

        kuulmisuuuring1

Uuringu õnnestumiseks peab lapsega kaasas olev vanem/hooldaja olema vaikselt ning ei tohi anda vihjeid helisignaali esitamise ajal (võpatamine, lapse keeramine heliallika suunas vms).

Uuringu käigus hinnatakse ka reaktsioone erinevatele olmehelidele, muusikainstrumentidele ja häälele. Enne uuringut palutakse Teil vajadusel täita lapse helidele reageerimise küsimustik.

  1. Otoakustiliste emissioonide (ingl otoacoustic emissions, OAE) uuringu käigus asetatakse lapse kuulmekäikudesse pehmed kõrvaotsikud ja mõõdetakse mikrofoni abil sisekõrvas paiknevast teost tulenevaid ülivaikseid helisid. Uuring kestab alla paari minuti ja selle teostamiseks peab ümbritsev keskkond olema väga vaikne ning laps võimalikult liikumatult.
  2. Elektrofüsioloogilised uuringud ajutüve potentsiaalide (ingl auditory brainstem responses, ABR) ja kohleaarse mikrofoni (ingl cochlear microphonics, CM) mõõtmiseks. ABR ja CM uuringu käigus asetatakse lapse kuulmekäiku pehmed kõrvaotsikud, et esitada erineva intensiivsuse ja sagedusega helisignaale. Sisekõrvast, kuulmisnärvist ja kõrgematest kuulmissüsteemi struktuuridest (sh ajutüvest) pärinevad vastused mõõdetakse peanahale asetatud pehmete kleepuvate elektroodide abil. Uuring kestab umbes ühe tunni ja see toimub lapse une ajal.

        kuulmisuuuring2      kuulmisuuuring3
                Kõrvaotsikud                      Elektroodid

Ettevalmistus elektrofüsioloogilisteks uuringuteks

  • Hoidke last enne uuringule tulekut ärkvel, siis on suurem tõenäosus, et ta uuringu ajaks uinub.
  • Toitke last vahetult enne uuringut, see aitab tal paremini uinuda. Te võite haiglasse süüa ja juua kaasa võtta.
  • Võtke kaasa esemeid, mis aitavad lapsel ennast tunda võimalikult hästi, nt lapse lemmikmänguasi, tekike.
  • Peske lapse juukseid uuringule eelneval õhtul. Uuringupäeval ärge kasutage lapse juustel mingeid hooldusvahendeid.

Melatoniini manustamine

Kui laps ei uinu ise elektrofüsioloogiliste uuringute ajaks, saab talle vajadusel manustada melatoniini une soodustamiseks. Melatoniin on kehaomane hormoon, mida toodetakse peaaju käbinäärmes ja see on seotud une-ärkveloleku tsükli koordineerimisega.

Melatoniini manustatakse tabletina suu kaudu. Vajadusel tablett purustatakse ning pannakse väikelapse toidu või piima sisse. Pärast melatoniini manustamist uinub laps tavaliselt 30 minuti jooksul. Kui laps ei ole poole tunni jooksul uinunud, manustatakse lapsevanema/hooldaja nõusolekul teine annus melatoniini.

Melatooni manustamise järgselt magab laps tavaliselt kauem kui ühe tunni. Melatoniini kasutamisel uuringute läbiviimiseks ei ole täheldatud märkimisväärseid kõrvaltoimeid. Mõnel juhul võib esineda ajutisi unehäireid, peavalu, iiveldust, oksendamist.

 

Koostaja: dr. Maret Lepplaan
2017

 

Osteoporoosi ehk luude hõrenemise diagnoosimiseks, ravi vajaduse ning selle efektiivsuse hindamiseks kasutatakse röntgenkiirtel töötavat luudensitomeetrit ehk nn. DXA aparaati (ingl. k. Dual-energy X-ray absorptiometry). Luude tihedust mõõdetakse lülisamba L1-L4 lülides ja/või reieluukaelast. Luudensitomeeter võimaldab diagnoosida osteoporoosi ehk luude hõrenemist juba haiguse algstaadiumis.

luudensi

Luutiheduse mõõtmise näidustused

  • Vanus enam kui 55 eluaastat või varajane menopaus
  • Vähene füüsiline aktiivsus
  • Alakaalulisus, habras kehaehitus, väike kehamassiindeks.
  • Kehapikkuse vähenemine üle 5 cm.
  • Sagedased luumurrud.
  • Kaltsiumi vähene sisaldus toidus
  • Teatud ravimite tarvitamine (nt glükokortikoidide tarvitamine suures annuses enam kui 3 kuud)
  • Süsteemsed sidekoehaigused, kroonilised maksa, peensoole, pankrease ja neerude haigused ning endokriinhaigused

Vastunäidustused uuringul osalemiseks

Raseduse ajal ei ole lubatud luutiheduse mõõtmist teostada ilma erilise meditsiinilise näidustuseta. Rasedusest teavitage oma raviarsti ja uuringut teostavat radioloogiaõde.

Uuringuks ettevalmistus

  • Uuringule tulles võtke kaasa raviarsti poolt antud saatekiri.
  • Te võite süüa ja juua ning kasutada igapäevaseid ravimeid.
  • Uuringu eel küsitleb Teid luudensitomeetria kabineti õde, võetakse isikuandmed, mõõdetakse pikkus ja kaalutakse.

Uuringu teostamine

  • Vajadusel palutakse Teil lahti riietuda ning eemaldada metallist esemed uuritavast keha piirkonnast.
  • Uuringu ajal lamate uuringulaual liikumatult selili.
  • Aparaat liigub Teie keha kohal, mõõtes luutihedust lülisamba nimmeosas või puusa piirkonnas.
  • Luutiheduse mõõtmine aparaadiga on kiire ja valutu, võrreldav hariliku röntgenuuringuga.
  • Luudensitomeeter võimaldab teostada uuringut väga väikese kiirgusdoosiga, mis on Teile ohutu.
  • Uuring kestab 10–15 minutit.

Uuringu tulemuste selgumine

Uuringu andmed kanduvad otse arvutisse ning kohe peale uuringut saate Te teada info oma luutihedusest. Tulemused edastatakse Teie raviarstile elektroonilisel kujul või paberkandjal.


Kasutatud kirjandus

Eesti Osteoporoosi Selts. www.osteoporoos.ee
DXA Imaging Procedure Manual GE Lunar enCORE
Riggs, B. J, Melton, L. J.  (1995). Osteoporosis etiology, diagnosis and management. Philadelphia: Lippincott-Raven Publishers.

 

Koostaja: luudensitomeetria kabineti õde Ele Klaus
2012

Intravenoosne urograafia (IVU) on uuringumeetod, mille käigus uuritakse röntgenülesvõtetel neere, kusejuhasid ja kusepõit. Uuringut alustatakse ülesvõttega kõhu piirkonnast. Seejärel süstitakse Teile veenisiseselt kontrastainet. Kontrastaine satub vereringega neerudesse ja eritub neerude ning kusejuhade kaudu kusepõide. Kontrastaine eritumise erinevates faasides tehakse neerude ja kusepõie piirkonnast mitu röntgenülesvõtet.

Näidustused

Uuringu näidustuse määrab Teid uuringule suunav raviarst.

Vastunäidustused

  • Ülitundlikkus joodile.
  • Rasedus.
  • Raske neerupuudulikkus.

Uuringuks ettevalmistus

Täiskasvanud ja lapsed üle 12 eluaasta

  • Uuringueelsel päeval olge gaasivabal dieedil. Süüa võib kuivikuid ja puljongit. Tarbige umbes 2 liitrit vedelikku (vett, magustamata viljalihata mahla, mõru teed või kohvi).
  • Uuringupäeva hommikul jooge ilma suhkruta teed, kohvi või vett. Kerge hommikusöök on lubatud (mitte nälgida!).
  • Kõhukinnisuse puhul ärge sööge 2−3 päeva raskesti seeditavaid või gaase tekitavaid toiduaineid.
  • Peale uuringut tarbige sama päeva jooksul 1−2 liitrit vedelikku (vesi, mahl).

Võimalikud tüsistused

Väga harva võib tekkida allergiline reaktsioon joodi sisaldavale kontrastainele.

Uuringu tulemused

Uuring kestab umbes 30−40 minutit. Uuringu aeg võib pikeneda, kui on vaja teha hilisemaid lisaülesvõtteid.

Tulemused kajastuvad haigla elektroonilises haigusloos ning Tervishoiu Pildipangas.


Koostaja: radioloogiaosakonna radioloogiatehnik Taive Leis
04/2018

Irrigoskoopia ehk kolograafia on jämesoole röntgenuuring, mis teostatakse päraku kaudu soolde viidava kontrastaine ja gaasi abil. Uuring on kiirguskoormusega röntgenprotseduur.

Näidustused

Jämesoole seisundi ja võimalike haiguslike muutuste hindamine, kasvajaliste protsesside välistamine.

Vastunäidustused

  • Toksiline megakoolon – jämesoole toksiline laienemus.
  • Isheemiline koliit ehk jämesoolepõletik.
  • Soole perforatsioon (mulgustumine) või selle kahtlus.
  • Rasedus.

Ettevalmistus uuringuks 

  • Uuringu läbiviimiseks peab jämesool olema puhas. Uuringule eelneval päeval tuleb Teil alates lõunast olla söömata, juua tohib vaid selgeid vedelikke (taimetee, vesi, viljalihata mahl). Soovitav on juua vedelikku 1–2 liitrit.
  • Uuringueelse päeva pärastlõunal tehke soole ettevalmistus soolesisu vedeldavate preparaatide abil. Üheks võimaluseks on näiteks Fortrans pulber, mida lahustatakse ja juuakse ravimipakendis oleva skeemi järgi: lahustate pulbri 4 liitri veega, mida joote kiirusega 1 liiter 1 tunni jooksul, pidades 1 tund vahet pärast kahe liitri joomist. Lahus hakkab lahtistina toimima, kui joodud on umbes 2 liitrit. Te võite lahuse joomise katkestada, kui on näha, et soolest tuleb puhast, selget vedelikku. Kuna Fortrans suurendab oluliselt soolesisu mahtu ja puhastab soolt, soovitame viibida tualettruumi läheduses. Kui Teil esineb krooniline kõhukinnisus, tuleb soole ettevalmistust alustada juba varem.
  • Selgeid vedelikke tohib juua ka uuringupäeval.
  • Uuringupäeval võite võtta hiljemalt tund enne uuringu algust regulaarselt kasutatavaid ravimeid (konsulteerige selles osas ka arstiga).
  • Kui eelpool kirjeldatud soole ettevalmistuse meetodit kasutada ei saa, kasutatakse uuringueelsel päeval lahtistina 30–40 ml riitsinusõli ning tehke õhtul ja hommikul puhastusklistiir.

Uuringu läbiviimine

Röntgenoskoopia kontrolli all täidetakse jämesool pärasoole kaudu 800 ml baariumsulfaadi suspensiooni lahusega (röntgenkontrastaine), seejärel sool tühjendatakse ning viiakse sisse õhku. Järgnevalt tehakse erinevates asendites ülesvõtted kõigist jämesoole piirkondadest.

Uuringu ajal võite Te tunda vähest ebamugavust või valu, mis võib tekkida õhu jämesoolde viimisest. Uuring kestab keskmiselt 30–40 minutit.

Võimalikud tüsistused ja ohud

Väga harva võib uuringul kasutatav kontrastaine tekitada allergilist reaktsiooni (nahalöövet) või kõhukinnisust.

Uuringu tulemused

Uuringu viib läbi radioloog ja kirjeldab tulemuse haigla elektroonilises haigusloos ning see kajastub ka Tervishoiu Pildipangas.

 

Koostajad: radioloogiaosakonna radioloogiatehnikud Piret Sipria ja Natalja Vertjajeva
04/2018

Kompuutertomograafia (KT) on ioniseerivat kiirgust kasutav radioloogiline uurimismeetod, mis võimaldab inimkehast saada kihilisi ja ruumilisi kujutisi. Kasutatav kiirguse hulk uuringul on suurem kui tavalise röntgenuuringu puhul, seetõttu tehakse seda vaid kindlal näidustusel, mitte profülaktilisel eesmärgil.

kt

Uuringuks ettevalmistamine                   

  • Pea, kaela, lülisamba ja rindkere KT uuringuteks ei ole ettevalmistus vajalik.
  • Kõhukoopa KT korral antakse Teile enne uuringut juua 0,5 liitrit vett.
  • Vaagnaelundite KT (nt emakas, eesnääre, kusepõis) korral on tavaliselt vajalik kontrastaine joomine 12 tundi enne uuringut. Selleks annab uuringule suunav arst või KT personal Teile 40 ml kontrastainet:
    • pool sellest (20 ml) segage 0,5 liitri veega ning jooge uuringueelsel õhtul 1–2 tunni jooksul (või 12 tundi enne uuringut);
    • teine osa (20 ml) kontrastainest segage 0,5 liitri veega ja jooge väikeste kogustena kahet tunni jooksul enne uuringut.
    • Kui võimalik, tulge uuringule täitunud põiega.
  • Vaagna ja kõhukoopa uuringu eelselt palume 2–4 tundi mitte süüa. Soovitav on juua.
  • Uuringupiirkonna täpsemaks vaatlemiseks antakse Teile vahetult enne uuringut veel juua 0,5 liitrit vett või veega lahjendatud kontrastainet. Seepärast palume uuringule tulla 30 minutit enne uuringu algust.
  • Rasedad (või raseduse kahtlusega) naised peavad enne KT uuringut informeerima sellest uuringule suunavat arsti ja KT personali! Rasedatele teostatakse KT uuring vaid elulistel näidustustel. Kui naisele on raseduse ajal manustatud kontrastainet, tuleb sündinud lapsel kontrollida esimese elunädala jooksul kilpnäärme funktsiooni.
  • Imetavad emad ei pea kontrastaine joomise või süstimise järgselt rinnaga toitmist katkestama.
  • Diabeetikud, kes kasutavat ravimit metformiin või metforal, teavitage sellest uuringule suunavat arsti ja KT personali.

Uuringu teostamine

  • Enne KT uuringut palutakse Teil ära võtta üleriided ning metallist esemed uuritavast keha piirkonnast. Soovitame uuringule tulla eheteta ning riietega, mida on lihtne ära võtta ja millel puuduvad metalldetailid.
  • Uuringu ajal lamate Te uuringulaual, mis liigub aeglaselt edasi-tagasi tunnelilaadses ruumis. Sõltuvalt uuringust tuleb Teil vajadusel mõned korrad hinge kinni hoida.
  • Uuringu ajal peate lamama liikumatult! Kui teate, et Teil võib tekkida kitsas ruumis ärevustunne, teavitage sellest uuringule suunavat arsti või KT personali.
  • Uuringu ajal jälgitakse Teid akna kaudu ning Teil on alati võimalik suhelda uuringut läbiviiva personaliga audiosüsteemi kaudu. Vajadusel uuring katkestatakse.
  • Sõltuvalt uuringust paigaldatakse Teie käele veenikanüül, mille kaudu süstitakse joodi sisaldavat kontrastainet, et haiguslikud muutused oleksid paremini näha. Kontrastaine süstimise ajal võite tunda kaela piirkonnas ja alakõhus kuumatunnet või metallimaitset suus. See tunne möödub mõne sekundi jooksul.
  • Uuring kestab 10–30 minutit.
  • Uuringu tulemused edastab Teile raviarst.

Uuringu järgselt

  • Pärast kontrastaine süstimist/joomist on soovitav samal päeval juua palju vedelikku, et kontrastainet organismist kiiremini väljutada.
  • 24 tunni jooksul pärast kontrastaine manustamist ei tohiks Te anda vere- ja uriiniproove, kuna kontrastaine võib mõjutada analüüside tulemusi.
  • Kontrastaine ei mõjuta tähelepanuvõimet ega reaktsioonikiirust.
  • Diabeetikud peaksid ennast jälgima võimaliku neerupuudulikkuse tekkimise suhtes. Kui esineb järgmiste päevade jooksul lihaskrampe, jalgade paistetust, hommikust paistetust silmade ümber, sagenenud urineerimist, väsimust, isu langust, unehäireid, naha kuivust ja sügelemist, tuleb kohe pöörduda raviarsti poole.

Võimalikud tüsistused ja ohud

Kontrastaine süstimise järgselt võib tekkida allergiline reaktsioon:

  • nahalööve (tavaliselt hilisreaktsioon),
  • nahasügelus,
  • iiveldus, oksendamine,
  • peavalu,
  • kehatemperatuuri tõus,
  • köhimine,
  • valu süstekohas.

Juhul kui kõrvalmõjud süvenevad ning enesetunne järsult halveneb, pöörduge kohe raviarsti poole või erakorralise meditsiini vastuvõttu.

Kui Teil on varem esinenud reaktsioone kontrastainele või joodile, rääkige sellest KT personalile.

Vastunäidustused veenisisese kontrastaine süstimisele

  • Teadaolev allergiline reaktsioon kontrastainele, joodile,
  • neerupuudulikkus,
  • türeotoksikoos (teavitage uuringule suunavat arsti ning KT personali).

Uuringut teostatakse saatekirja alusel, selle puudumisel uuringut ei teostata!

Uuringule registreerimiseks, uuringuaja muutmiseks või uuringuajast loobumiseks helistage radioloogia osakonna sekretärile telefonil 7318 377.


SA TÜK Maarjamõisa radioloogiaosakond
L. Puusepa 8, I korrus, korpus G1

 

Koostanud Maarjamõisa radioloogiaosakonna radioloogiatehnikud: Janelle Märs, Mirel Takis, Triin Tenso ja Kristiina Käärik
2014

Magnetresonantstomograafia (MRT) on uurimismeetod, mis võimaldab tugeva magnetvälja abil saada keha erinevatest piirkondadest ja elunditest nii kahe- kui kolmemõõtmelisi kujutisi. MRT uuringul ei kasutata röntgenkiirgust.

mrt

Vastunäidustused

Uuringu vastunäidustuseks on südamestimulaator, kuna see võib tugevas magnetväljas seisma jääda.

Kui Teie organismis on metalli sisaldavaid objekte (metallikillud, proteesid, klapid, šundid, luumurdu fikseerivad plaadid, kruvid jne), palume sellest teavitada uuringule suunavat raviarsti ja MRT kabineti personali enne uuringuruumi sisenemist.

Kui olete rase või kahtlustate rasedust, teavitage sellest uuringule saatvat arsti või MRT kabineti personali.

Hambaplommid ja breketid uuringut ei sega kuid võivad tekitada pildile moonutusi, mis võib segada arstil pildi tõlgendamist.

Uuringuks ettevalmistus

MRT uuring ei vaja spetsiaalset ettevalmistust. Vaagnaelundite (põis, eesnääre, emakas) uuringule tulge palun täitunud põiega, s.t. olles joonud enne uuringut pool liitrit vedelikku. Igapäevaste ravimite tarvitamist võite jätkata. Samuti pole piiranguid söömisele (v.a. enterograafia). Uuringule tulles palume mitte kasutada kosmeetikavahendeid.

Uuringule eelnevalt peate Te täitma küsitluslehe, selleks palume Teil tulla kohale umbes 30 minutit varem ettenähtud uuringu ajast.

Võimalusel palume jätta ehted koju.

Üldjuhul on MRT uuringuks vajalik lahtiriietumine, selleks on meil eraldi lukustatavad MRT riietusruumid. Vajadusel antakse Teile vahetusriided.

NB! MRT riietusruumi tuleb jätta kõik isiklikud asjad: ehted, juukse-klambrid, käekell, proteesid, kuuldeaparaadid, prillid, rahakott, võtmed, magnetribaga kaardid, mobiiltelefon, muud elektroonikaseadmed jm. Enne uuringut palume välja lülitada mobiiltelefonid ja muud elektroonika-seadmed, mis võivad häirida teisi inimesi ja aparatuuri.

Uuringu teostamine

  • Uuringu läbiviimiseks asetatakse Teie peale vastavalt uuringupiirkonnale mähis ja Teid sõidutatakse MRT-aparaati, mis on umbes 1,7 meetri pikkune tunnelilaadne ruum. MRT-aparaat on mõlemast otsast avatud ja seest valgustatud. Aparaadis on ventilatsioon, mis tagab küllaldase hapniku olemasolu.
  • MRT uuringu ajal kuulete erineva tugevusega helisid. Helide summutamiseks antakse Teile kõrvaklapid või püütakse müra vähendada mõnel muul viisil. Kõrvaklappide kaudu võite soovi korral kuulata raadiot/muusikat, lapsed saavad kuulata lastejutte. Soovi korral võite uuringule kaasa võtta oma CD-plaadi.
  • Vajadusel paigaldatakse Teile uuringu ajaks EKG elektroodid, pulssoksümeetria andur või süstitakse veeni kontrastainet, mis aitab teatud haigustunnused täpsemalt esile tuua või välistada. MRT kontrastaine ei sisalda joodi ja on hästi talutav.
  • Uuringu ajal jälgitakse Teid akna ja videokaamera vahendusel ning Teil on võimalik ebamugavustest märku anda häirenupu abil või suhelda uuringut läbiviiva personaliga audiosüsteemi kaudu. Vajadusel katkestatakse uuring.
  • MRT uuring kestab umbes 15-60 minutit. Uuringu pikkus sõltub sellest, millisest piirkonnast on Teie arst uuringu tellinud. Uuringu teostamise ajal peate lamama liikumatult. Iga liigutus tekitab pildile moonutusi, mis segavad arstil pildi tõlgendamist ja nii võivad haiguslikud muutused märkamata jääda.

Kui Te arvate, et Teil tekib hirm MRT-aparaadi ees, teavitage sellest eelnevalt oma arsti ja MRT personali. Vajadusel on võimalik uuringuruumi kaasa võtta lähedane inimene.
Uuringu tulemused saate MRT uuringule suunanud raviarsti käest.

Uuringule saabudes

  • Pöörduge radioloogiakliiniku registratuuri G1 korpuse I korrusel (sissepääs L. Puusepa 8 peauksest, seejärel läbi A korpuse).
  • Esitage registratuuritöötajale saatekiri uuringuks. Saatekiri on vajalik ka tasulise uuringu puhul.
  • Registratuuri töötaja suunab Teid edasi uuringuruumi.

Telefonid

7318 528        MRT kabinet
7318 377        MRT uuringule registreerimine/uuringuaja muutmine

 

Koostanud Maarjamõisa radioloogiaosakonna radioloogiatehnikud: Janelle Märs, Triin Kasesalu, Mirel Takis
2013

Magnetresonantstomograafia (MRT) on uurimismeetod, mis võimaldab tugeva magnetvälja abil saada keha erinevatest piirkondadest ja elunditest nii kahe-, kui kolmemõõtmelisi kujutisi. MRT uuringul ei kasutata röntgen-kiirgust. Kui Teie lapsele on määratud uuring üldnarkoosis, on see vajalik selleks, et tagada lapse liikumatus uuringu ajal, mis võib kesta kuni tund aega. Iga liigutus uuringu ajal tekitab pildile moonutusi, mis segavad arstil pildi tõlgendamist ja nii võivad haiguslikud muutused märkamata jääda.

Vastunäidustused uuringuks ja uuringuruumis viibimiseks

  • Kui Teie või Teie lapse organismis on metalli sisaldavad objektid (metallikillud, proteesid, klapid, šundid, luumurdu fikseerivad plaadid, kruvid jne), palume sellest teavitada MRT kabineti personali enne uuringuruumi sisenemist.
  • Uuringut ei saa teha nohusele ega köhivale lapsele.
  • Uuringuruumi ei saa siseneda
    • lapsevanem, kellel on südamestimulaator, kuna see võib tugevas magnetväljas seisma jääda
    • lapse ema, kes on rase või kahtlustab rasedust.

Enne uuringuruumi sisenemist tuleb MRT riietusruumi jätta kõik lapse ja lapsevanema isiklikud asjad: ehted, juukseklambrid, käekell, proteesid, kuuldeaparaadid, prillid, rahakott, võtmed, magnetribaga kaardid, mobiiltelefon ja muud elektroonikaseadmed. Palume mobiiltelefoni ja elektroonikaseadmed välja lülitada, sest need võivad häirida aparatuuri tööd.

Uuringuks ettevalmistus

Uuringuks palume lapsele panna selga riided, kus ei oleks trukke, lukke, metallnööpe ega kaunistusi (nt lipsukesed, litrid, kulla ja hõbedaga joonistused), mis võivad uuringupildile tekitada moonutusi.

Enne uuringut ei tohi laps 6 tunni vältel süüa ning 3 tunni vältel juua ega närimiskummi närida, kuna narkoosi ajal võib maosisu sattuda hingamisteedesse ja põhjustada lämbumist.

Uuringu läbiviimiseks paigaldatakse lapse käele või jalale veenikanüül, mille kaudu manustatakse narkoosiks vajalikke ravimeid.

Enne uuringut palutakse Teil täita küsitluslehed MRT uuringuks ja narkoosiks. Narkoosiga kaasneva riski hindamiseks ja vähendamiseks on  narkoosiarstile väga oluline teada lapse kaasuvaid haigusi, üldseisundit, eluviisi, kasutatud ja kasutatavaid ravimeid ning ülitundlikkuse esinemist. Soovi korral saate rääkida lasteintensiivravi osakonna valvearstiga (anestesioloogiga).

Üldnarkoos

Narkoosi ajal viibib laps rahulikus unetaolises seisundis. Üldnarkoos ehk üldtuimastus lülitab välja teadvuse ja valutundlikkuse kogu kehas. Tuimastust viib läbi anestesioloog ehk narkoosiarst, keda abistab narkoosiõde.

Lapsevanem on lapsega uuringuruumis seni, kuni laps on jäänud magama. Seejärel suunatakse lapsevanem ootama ning uuringu lõppedes kutsutakse lapse juurde tagasi.

Uuringu teostamine

Uuringu läbiviimiseks asetatakse uuringupiirkonnale mähis ja laps sõidutatakse MRT aparaati, mis on umbes 1,7 meetri pikkune tunnelilaadne ruum. Uuringul ajal on kuulda erineva tugevusega müra, selle summutamiseks pannakse lapsele pähe kõrvaklapid.

Uuringu ajal jälgitakse lapse elutähtsaid funktsioone (hingamissagedust, südametegevust, vere hapnikuga rikastatust ehk saturatsiooni ja vererõhku) ja seisundit spetsiaalse monitori abil. MRT uuring kestab umbes 30–60 minutit. Uuringu pikkus sõltub sellest, millisele piirkonnale ja millisel näidustusel on uuring määratud.

Uuringu järel

Narkoosist taastub laps uuringukabineti eesruumis koos lapsevanemaga narkoosiarsti/-õe valve all. Last tuleb pidevalt jälgida. Lapse liigutused ja tasakaal on peale narkoosi mõnda aega häiritud ja laps võib end tahtmatult vigastada. Seejärle transporditakse laps koos vanemaga tagasi osakonda.

Osakonnas jälgitakse edasi lapse seisundit, lapsevanemal soovitatakse last mitte üksi jätta 24h jooksul. Sõltuvalt lapse organismi omapärast ja narkoosi kestusest võib esineda allergia ehk ülitundlikkus narkoosiravimite suhtes. Koju lubatakse laps pärast narkoosi siis, kui ta on söönud/joonud, ei ole oksendanud ja on vähemalt korra pissinud. Kui Te märkate lapse käitumises või seisundis midagi häirivat, otsige abi personalilt.

Uuringu tulemused saab teada uuringule saatnud raviarsti käest.

 

Koostajad: radioloogiatehnik Triin Kasesalu ning lasteintensiivraviõed Evelin Kostabi ja Leena Protassov
2014

Magnetresonantstomograafia (MRT) on uurimismeetod, mis võimaldab tugeva magnetvälja abil saada keha erinevatest piirkondadest ja elunditest kahe- ja kolmemõõtmelisi kujutisi. MRT rindadest on meetod, mis võimaldab uurida rinnanäärme haiguslikke muutusi.

Vastunäidustused uuringuks

  • Südamestimulaator – võib tugevas magnetväljas seisma jääda.
  • Metalli sisaldavad objektid organismis (metallikillud, metalli sisaldavad proteesid, veresooneklipsid, kunstlikud südameklapid). Kui Teie organismis on metalli sisaldavaid objekte, siis palume sellest teavitada MRT uuringut teostavat radioloogiatehnikut enne uuringuruumi sisenemist! Metallist objektid võivad tugeva magnetvälja mõjul liikuma hakata, kuumeneda ning kahjustada ümbritsevaid kudesid.
  • Rasedus (kontrastaine läbib platsentat). Kui Te olete rase või kahtlustate rasedust, teavitage sellest uuringut teostavat radioloogiatehnikut!
  • Lapse toitmine rinnapiimaga. Juhul, kui raviarst on määranud MRT uuringu imetavale emale, tuleb rinnaga toitmine katkestada pärast uuringut 24 tunniks!

Uuringuks ettevalmistus

  • Uuringule eelnevalt peate täima küsitluslehe, selleks palume Teil tulla kohale 30 minutit varem ettenähtud ajast.
  • Uuring teostatakse menstruaaltsükli 5.–15. päeval.
  • Postmenopausis naistel, kes tarvitavad hormonaalseid ravimeid, tuleb lõpetada nende ravimite võtmine 6–12 nädalat enne uuringut.
  • Lapse imetamise lõpetamisest peab olema möödunud vähemalt 6 nädalat-
  • Uuringule tulge meikimata ja eheteta.
  • Enne uuringut antakse Teile ühekordsed vahetusriided.
  • MRT riietusruumi tuleb jätta kõik isiklikud asjad: juukseklambrid, käekell, proteesid, kuuldeaparaadid, prillid, rahakott, võtmed, magnetribaga kaardid, mobiiltelefon, muud elektroonikaseadmed.
  • Teie käele paigaldatakse veenikanüül kontrastaine manustamiseks.

Uuringu teostamine

  • Uuringu läbiviimiseks heidate uuringulauale kõhuli. Uuringu kestus on üks tund.
  • Rinnad asetatakse uuringumähisesse ja Teid sõidutatakse MRT aparaati, mis on umbes 60 cm läbimõõduga ja 1,7 meetri pikkune tunnelilaadne ruum. MRT aparaat on mõlemast otsast avatud ja seest valgustatud. Aparaadis on ventilatsioon.
  • Uuringu ajal kuulete tugevat müra. Müra vähendamiseks antakse Teile kõrvaklapid.
  • Uuringu teostamise ajal (1 tund) peate lamama täiesti liikumatult. Liigutused tekitavad pildile moonutusi, mis segavad uuringu tulemuste hindamist.
  • Uuringu ajal süstitakse Teile veenikanüüli kaudu kontrastainet. MRT uuringu kontrastaine ei sisalda joodi ja on hästi talutav. Allergilisi reaktsioone esineb väga harva.
  • Uuringu ajal jälgitakse Teid akna ja videokaamera vahendusel ning Teil on võimalik ebamugavusest märku anda turvanupu abil.
  • Uuringutulemused saate oma raviarsti käest.

Uuringule saabudes

  • Pöörduge radioloogiakliiniku registratuuri G1 korpuse I korrusel (sissepääs L. Puusepa 8 peauksest, seejärel läbi A korpuse).
  • Esitage registratuuritöötajale saatekiri uuringuks. Saatekiri on vajalik ka tasulise uuringu puhul.
  • Registratuuri töötaja suunab Teid edasi uuringuruumi.

Telefonid

7318 528 MRT kabinet

7318 377 MRT uuringule registreerimine/uuringuaja muutmine

 

Koostaja: radioloogiakliiniku radioloogiatehnik Triin Kasesalu
2013

Mao ja kaksteistsõrmiksoole röntgenuuring on seedetrakti ülaosa uuring, mis võimaldab magu ja kaksteistsõrmiksoolt uurida röntgenkiirguse ja kontrastaine abil (läbivalgustus). Uuring võimaldab selgitada Teie kaebuste põhjusi (nt ülakõhuvalu, iiveldus, oksendamine) ja leida haiguslikke muutusi maos või kaksteistsõrmiksooles (nt haavandid, kasvajad, funktsionaalsed häired). Röntgenoskoopia kontrolli all hinnatakse patsiendi erinevates asendites söögitoru, mao ja kaksteistsõrmiksoole anatoomiat ja funktsiooni.

Mao läbivalgustus uuring on alternatiivne juhul kui gastroskoopia uuringut ei ole võimalik teostada.

Näidustused

  • Mao- ja duodeenumi haavandid
  • Kasvajad
  • Seedetrakti ülemise osa funktsionaalsed häired
  • Patsiendi jälgimine kirurgilise operatsiooni järel

Vastunäidustused

  • Perforatsiooni oht
  • Aspiratsiooni oht
  • Rasedus

Uuringuks ettevalmistus

Mao ja kaksteistsõrmiksoole uuringu läbiviimiseks peab magu olema tühi. Seetõttu ei tohi Te 8−12 tundi enne protseduuri süüa (ka närimiskumm on keelatud), juua ega suitsetada. Võimalusel edasi lükata ravimite suukaudne manustamine.

Uuringu läbiviimine

Läbivalgustuse uuringuid teostab radioloog saatekirjal märgitud info põhjal. Patsient joob topsist veeslahustuvat kontrastainet või baariumsuspensiooni. Erinevates projektsioonides tehakse vajadusel sihtülesvõtted maost ja kaksteistsõrmiksoolest. Uuring kestab umbes 20 minutit.

Võimalikud tüsistused ja ohud

  • Ioniseeriv kiirgus.
  • Enne meditsiiniradioloogia protseduuri tegemist tuleb kaaluda sama kliinilise eesmärgi saavutamiseks sobiva alternatiivse meetodi, sealhulgas meditsiinikiirituseta meetodi kasutamise võimalust.
  • Kontrastaine võib väga harva tekitada allergilist reaktsiooni (nahalööve) või kõhulahtisust.
  • Takistuse puhul söögitoru ülaosas, neelamishäire puhul või fistuli esinemisel võib kontrastaine sattuda hingamisteedesse (tekib köhaärritus). Baariumsulfaadi sattumisel kopsudesse võib tekkida pneumoonia, kõhuõõnde sattumisel võib tekkida peritoniit.

Uuringu tulemused

Uuringu viib läbi radioloog ja kirjeldab tulemuse haigla elektroonilises haigusloos ning see kajastub ka Tervishoiu Pildipangas.

 

Koostajad: radioloogiaosakonna radioloogiatehnikud Piret Sipria ja Natalja Vertjajeva
04/2018

Mannitooltest on üks provokatsioontestidest bronhide ülitundlikkuse hindamiseks, mis on vajalik astma diagnoosimisel. Mannitooltesti teostatakse juhul kui patsiendil on astmale iseloomulikud kaebused, kuid spirograafiliselt ei ole õnnestunud astmale iseloomulikku hingamisteede ahenemist kinnitada.  Hingamisteede ülitundlikkus võib olla tingitud põletikust hingamisteedes, mis on üks astma tunnuseid.

Mis aine on Mannitool?

Mannitool on aine, mida kasutatakse sageli tablettides lisaainena ja suhkruasendajana. Mannitool võib sissehingamisel põhjustada hingamisteede ahenemist, mis on iseloomulik astmale ja mida hinnatakse spirograafia abil. Inimesel, kel ei esine hingamisteede ülitundlikkust, ei teki aine sissehingamisel kaebuseid. Hingamisteede ahenemise tunnusteks on: rindkere pingsus, köha, vilisev hingamine ja õhupuudus. Neid sümptomeid on võimalik leevendada hingamisteid lõõgastava ravimi (Ventolini) sissehingamisega.

Kuidas testi teostatakse?

Testi ajal palutakse Teil sisse hingata mannitooli pulbrit järjest suurenevas doosis ja hinnatakse hingamisteede võimalikku ahenemist spirograafia abil. Spirograafia tehakse enne ja pärast iga järgnevat mannitooli doosi ja test katkestatakse, kui funktsionaalsed näitajad on langenud alla 15% või kui kõige suurem mannitooli annus on hingatud. Testi võib katkestada ka patsiendi soovil, milleks võib olla ebamugavustunne, hirm jms. Test võtab aega umbes 60 minutit.

Mannitooli pulbri sissehingamine võib põhjustada ärritusköha, õhupuudust, rindkere pingsust, kiuneid-vilinaid, mis mööduvad iseenesest või Ventolini sissehingamise järgselt. Pulbri sissehingamisega võib kaasneda pea-, neeluvalu, suu limaskesta ärritustunne või iiveldus – need mööduvad iseenesest või valuvaigisti toimel.

Spirograafia on üldiselt ohutu uuring: sulgete nina ninaklipsiga ja hingate läbi suu. Seejärel  teete sügava sissehingamise ja hingate välja nii kiiresti ja tugevalt kui jõuate. Antud uuring nõuab Teilt maksimaalset pingutust ja koostööd uuringuõega.

Mida teada enne uuringule tulekut?

  • Uuringut ei tehta, kui olete haigestunud ülemiste hingamisteede viirushaigusesse (köha, nohu, kurguvalu, palavik)
  • Hoiduda tugevast füüsilisest koormusest ja kofeiini sisaldavatest söökidest/jookidest 4 tundi enne uuringut
  • Hoiduda sigarettide vm suitsetamisest 6 tundi
  • Hommikul enne uuringut sööge kerge eine
  • Enne uuringut peaksite ära jätma alljärgnevad ravimid:
    • 6 tundi enne uuringut Salbutamool (Ventolin)
    • 24 tundi Ipratroopium (Atrovent)
    • 24 tundi Antileukotrieenid (Montelukast, Zafirlukast)
    • 48 tundi Salmeterool (Serevent)
    • 48 tundi Formoterool (Oxis)
    • 48 tundi Sissehingatavad kombinatsioonravimid (Seretide, Symbicort, Relvar, Foster, Sabacomb, Bufomix, Airflusal)
    • 48 tundi Teofüllini tabletid (Retafüllin)
    • 72 tundi Antihistamiinikumid ehk allergiavastased tabletid
    • 1 nädal Spiriva, Bretaris, Seebri, Incruse

Vastunäidustused

  • Hingamisteede obstruktsioon (FEV1/FVC <0.70) ja FEV1<70% oodatavast või FEV1 <1,5L)
  • Teadaolev aordi aneurüsm
  • Südamelihase infarkt või ajuinsult viimase 3 kuu vältel
  • Mittekontrollitud hüpertooniatõbi (kõrgvererõhutõbi) – süstoolne RR>200 või diastoolne >100 mmHg
  • Hiljutine silmaoperatsioon
  • Hiljutine rindkere või kõhu operatsioon
  • Halb sooritus spirogrammi teostamisel (kopsufunktsiooni mõõtmine)
  • Spirograafia teostamist segav valu
  • Tugev okserefleks tavalisel spirograafial, veriköha
  • Vahetult pärast bronhoskoopiat
  • Rasedus, imetamine

Mannitooltest viiakse läbi TÜK kopsukliinikus Riia 167, I korrus, spirograafia kabinetis.

Juhul, kui Teil ei ole võimalik uuringule tulla, teavitage sellest telefonil: 7318 928 või 7318 910

 

Koostajad: Triin Karusaar ja Kristiina Mikson
02/2018

Metakoliintest teostatakse hingamisteede hüperreaktiivsuse ehk bronhide ülitundlikkuse hindamiseks, mis on iseloomulik astmale. Eesti täiskasvanud populatsioonis esineb hüperreaktiivsust kuni 20%-l, kellest enamikul ei esine mingeid hingamisteede kaebusi. Positiivne uuringutulemus ei kinnita astma diagnoosi, kuid negatiivne tulemus välistab astma suure tõenäosusega.

Vastunäidustused

  • FEV1 ehk forsseeritud (maksimaalse sügavuse ja kiirusega) hingamisel esimese sekundi jooksul välja hingatud õhu maht täiskasvanul vähem kui 1,2 liitrit,
  • müokardiinfarkt vähem kui kolm kuud tagasi,
  • ajuinsult vähem kui kolm kuud tagasi.

Suhtelised vastunäidustused

  • spirogrammi tegemisel tekkiv või süvenev obstruktsioon ehk õhuvoolu takistus hingamisteedes;
  • FEV1 vähem kui 70% normist;
  • epilepsia, mis vajab medikamentoosset ravi;
  • kõrgenenud vererõhk;
  • rasedus;
  • halb sooritus spirogrammi tegemisel;
  • äge ülemiste hingamisteede infektsioon eelneva kolme nädala jooksul;
  • valu sügaval hingamisel;
  • hiljutine rindkere operatsioon;
  • bronhiaalastma ägenemine.

Uuringuks ettevalmistus

  • 6 tundi enne uuringut ei tohi kasutada lühitoimelisi bronhilõõgasteid,
  • 12 tundi enne uuringut ei tohi kasutada pikatoimelisi bronhilõõgasteid.

Uuringu teostamine

Uuringul on oluline Teie aktiivne osavõtt. Tulemus sõltub olulisel määral Teie ja uuringu teostaja koostööst ning Teiepoolsest korralduste täitmisest.

Metakoliini lahust inhaleeritakse suurenevas kontsentratsioonis spetsiaalse dosaatori abil. Nii enne esimest kontsentratsiooni kui iga kontsentratsiooni järel teostatakse kopsufunktsiooni uuring - spirogramm.

Uuringu tulemust võib olulisel määral mõjutada minimaalne valuaisting sügaval või forsseeritud hingamisel, isegi kui Teile tundub, et valu sügavat hingamist ei sega. Valu vältides võite Te reflektoorselt, enesele teadvustamata hingata mitte piisava sügavusega.

Metakoliintest katkestatakse kui:

  • spirogrammi näitajad on langenud alla teatud väärtuste;
  • kõige suurema kontsentratsiooniga metakoliini lahus sai hingatud;
  • Te tunnete ebamugavust, hirmu vms.

Võimalikud tüsistused ja ohud

Mõningatel juhtudel (näiteks positiivse testi puhul) võivad  tekkida astmale iseloomulikud nähud, mis mööduvad peale bronhilõõgasti inhalatsiooni 10 minuti jooksul. Kõigile, kel tekib uuringu käigus bronhispasm manustatakse vahetult pärast uuringut Ventolini. Spirogramme korratakse seni kuni kopsufunktsioon on täielikult normaliseerunud.

Kuna metakoliin laguneb organismis kiiresti, ei tekita uuring hilisreaktsioone.

 

SA TÜK Kopsukliiniku spirograafia kabinet asub Tartus Riia tn 167, pulmonoloogia ja torakaalkirurgia osakonna ambulatoorses vastuvõtus, kabinetid C143 ja C144 (tel 731 8927, 731 8928). Uuringut on võimalik teostada E-R kell 08.00-15.30.

Uuringule suunab kopsuarst, vajalik on etteregistreerimine.

 

Kasutatud kirjandus

Jannus-Pruljan, L., Julge, K., Jõgi, R., Panov, M., Praks, L., Pruunsild, T., Putnik, U., Püttsepp, E., Sillastu, H., Vasar, M. Astma diagnostika ja ravi. 1995. Glaxo Wellcome Eesti esindus.


Koostaja: spirograafia kabineti õde Kristiina Mikson

Magnetresonantstomograafia (MRT) on uurimismeetod, mis võimaldab tugeva magnetvälja abil saada keha erinevatest piirkondadest ja elunditest kahe- ja kolmemõõtmelisi kujutisi. MRT enterograafia on meetod, mis võimaldab uurida peensoole haiguslikke muutusi.

Vastunäidustused uuringuks

  • Südamestimulaator – võib tugevas magnetväljas seisma jääda.
  • Organismis metalli sisaldavad objektid (metallikillud, metalli sisaldavad proteesid, veresooneklipsid, kunstlikud südameklapid). Metallist objektid võivad tugeva magnetvälja mõjul liikuma hakata, kuumeneda ning seetõttu kahjustada ümbritsevaid kudesid.

Kui Teie organismis on metalli sisaldavaid objekte, siis palume sellest teavitada MRT uuringut teostavat radioloogiatehnikut enne uuringuruumi sisenemist!

Kui Te olete rase või kahtlustate rasedust, teavitage sellest uuringut teostavat radioloogiatehnikut!

Uuringuks ettevalmistus

  • Kuus tundi enne uuringut ei tohi süüa.
  • Uuringule tulge meikimata ja eheteta.
  • Radioloogiaosakonnas kestab uuringu ettevalmistus tund aega.
  • Teile antakse juua 1,5 liitrit Fortrans lahust. Lahust jooge 60 minuti jooksul. Joodud lahus laiendab peensoole valendikku, mis on oluline kvaliteetsete pildikujutiste saamiseks. Lahus võib põhjustada kõhulahtisust.
  • Enne uuringut antakse Teile ühekordsed vahetusriided. Isiklikud asjad jätke riietusruumi ja lülitage välja mobiiltelefon.
  • Teie käele paigaldatakse veenikanüül ravimite manustamiseks.

Uuringu teostamine

  • Uuringu kestus on üks tund. Uuringu läbiviimiseks heidate Te uuringulauale kõhuli.
  • Teie seljale asetatakse uuringumähis ja Teid sõidutatakse MRT aparaati, mis on umbes 60 cm läbimõõduga ja 1,7 meetri pikkune tunnelilaadne ruum. MRT aparaat on mõlemast otsast avatud ja seest valgustatud. Aparaadis on ventilatsioon.
  • Uuringu ajal kuulete tugevat müra. Müra vähendamiseks antakse Teile kõrvaklapid. Vajadusel peate uuringu ajal korduvalt sisse-välja hingama ja hinge kinni hoidma. Hinge tuleb kinni hoida kuni 24 sekundit korraga ja nii kümneid kordi järjest.
  • Uuringu teostamise ajal peate lamama täiesti liikumatult. Liigutused tekitavad pildile moonutusi, mis segavad uuringu tulemuste hindamist.
  • Uuringu ajal süstitakse Teile veenikanüüli kaudu kontrastainet ja soole liikumist pärssivat ravimit (Buscopan). MRT uuringu kontrastaine ei sisalda joodi ja on hästi talutav. Allergilisi reaktsioone esineb väga harva.
  • Uuringu ajal jälgitakse Teid akna ja videokaamera vahendusel ning Teil on võimalik ebamugavusest märku anda turvanupu abil.
  • Uuringutulemused saate oma raviarsti käest.


Koostajad: radioloog Jaanika Kumm ja radioloogiatehnik Triin Kasesalu
2013

Naha torketest on uuring, mis võimaldab selgitada hingamisteede ja naha allergiliste haiguste põhjuseks olevaid allergeene.

Näidustused

  • Aastaringne või hooajaline nohu,
  • konjunktiviit (silma sidekesta põletik),
  • bronhiaalastma,
  • nõgestõbi,
  • angioödeem (äge piirdunud turse nahas ja /või limaskestades),
  • allergiline nahapõletik,
  • atoopiline nahapõletik,
  • allergilised reaktsioonid mesilase ja herilase nõelamisele.

Vastunäidustused

  • Naha haigusseisundid (nahapõletik, nõgestõbi, nahalööbed, nahahaigused, nahavigastused) testi tegemise piirkonnas,
  • allergia ägenemise periood,
  • rasedus,
  • infektsioonhaigused,
  • ebastabiilne astma,
  • raske südamepuudulikkus,
  • ägeda põletikuga kulgevad haigused,
  • palavik,
  • varasemalt anafülaktilise šoki esinemine uuritavale allergeenile.

Uuringuks ettevalmistus

Kuna teatud ravimid võivad mõjutada uuringu tulemust, tuleb nende manustamine enne uuringu tegemist võimalusel katkestada:

  • antihistamiinikumid - vähemalt 7 päeva;
  • süsteemne kortikosteroidravi - vähemalt 3 nädalat;
  • kortikosteroidsalvid testi tegemise piirkonnas - 1-3 nädalat;
  • antidepressandid - 7-14 päeva;
  • beeta-blokaatorid - soovituslikult 24 tundi;
  • uuringupäeva hommikul mitte kasutada testi tegemise piirkonnas nahahooldusvahendeid.

Uuringu teostamine

Naha torketesti tegemisel kasutatakse tööstuslikult toodetud õietolmude, kodutolmulestade, loomaepiteelide, hallitusseente eoste ja toiduainete allergeenlahuseid. Toiduallergia selgitamiseks kasutatakse ka naturaalseid allergeene (enamasti puu- ja köögivilju, piima, muna, pähkleid), mis palutakse Teil endal arsti juurde tulles kaasa võtta.

Naha torketesti tegemisel tilgutatakse Teie küünarvarre siseküljele erinevad allergeenlahused. Naha reageerimisvõime hindamiseks tehakse alati testid ka negatiivse ja positiivse kontroll-lahusega.

Järgmisena läbistatakse naha pindmine kiht läbi tilkade steriilse lantsetiga. Torkamise ajal võite tunda veidi ebamugavustunnet ja/või kerget valulikkust. Positiivse kontroll-lahuse manustamise kohal hakkate Te juba mõne minuti pärast tundma kipitust või sügelust ning nahale tekib punetus ja kubel.

Torketesti tulemust hinnatakse 15-20 minuti pärast. Positiivse tulemuse korral tekib ka allergeenide manustamise kohal nahale punetus ja kubel, mis taandub ligikaudu tunni möödudes.

Võimalikud kõrvaltoimed

Kõrvaltoimed avalduvad naha torketesti tegemisel väga  harva. Suurenenud tundlikkusega patsientidel võivad järgneda tugevamalt väljendunud allergilised reaktsioonid, mis tekivad tavaliselt 20 minuti jooksul pärast allergeeni manustamist.

  • Sageli võivad tekkida allergeeni manustamiskohale paiksed allergilised reaktsioonid (nt. pidevalt suurenev kubel).
  • Harva võib tekkida silmade sügelemine, nohu, köha, õhupuudus, nõgestõbi, angioödeem.
  • Väga harva võib tekkida anafülaktiline reaktsioon.
  • Vasovagaalne reaktsioon (kahvatus, higistamine, nõrkus, uimasus, peapööritus, halb enesetunne, kõhuvalu, minestamine) võib tekkida enamasti lastel ja noorukitel.
  • Mõnedel juhtudel võib esineda allergeeni manustamise piirkonnas hilisreaktsioon hajusa tursena, mis algab tavaliselt 1-5 tundi pärast uuringut ja taandub 24 tunni jooksul.

Juhul, kui mõni kõrvaltoimetest süveneb, võtke ühendust oma raviarstiga või pöörduge erakorralise meditsiini osakonda L. Puusepa 8.

 

 

Koostaja: sisekliiniku ambulatoorse osakonna vanemõde Jane Alber

Positronemissioontomograafia (PET) on uurimismeetod, kus piltkujutise saamiseks süstitakse patsiendile väike kogus radioaktiivset märkainet  (18F-FDG). 18F-FDG on oma olemuselt glükoositaoline aine. Aine koguneb kudedesse ja haiguskolletesse, kus on suurenenud glükoosi tarbimine. Aine imendumisel organismis tekib väga täpne pilt, mis võimaldab hinnata raku ainevahetuse tasemel kudede eluprotsesse, eriti haiguskolletes.

Sama uuringu käigus teostatakse patsiendile kompuutertomograafia (KT) uuring, millest saadav anatoomiline kujutis liidetakse PET kujutisega. Vajadusel on võimalik lisaks teha diagnostiline KT uuring, mille käigus süstitakse patsiendi veeni joodi sisaldavat kontrastainet.

Uuringu näidustused

  • Kasvajate diagnoosimine, leviku hindamine, ravitulemuse hindamine
  • Aju ainevahetuslike häirete (nt Alzheimeri tõve) diagnoosimine
  • Keeruliste põletikuhaiguste täpsem diagnostika (nt. sarkoidoos ja vaskuliidid).

Uuringuks ettevalmistus

Kvaliteetse uuringutulemuse tagamiseks järgige allolevaid juhiseid:

  • Stabiilse ainevahetuse tagamiseks ärge enne uuringut 6 tunni vältel midagi sööge (sh ei tohi tarbida närimiskummi, pastille, maitsestatud vett)
  • Uuringu eel jooge vähemalt 1 liiter vett
  • Uuringupäeval vältige aktiivset füüsilist tegevust: jooksmine, rattaga sõit jne.
  • 24 tundi enne uuringut vältige kofeiini, nikotiini ja alkoholi tarbimist
  • Uuringupäeval võtke oma tavapärased ravimid, kui raviarst ei ole teisiti määranud
  • Informeerige oma raviarsti ja uuringu personali kui
    • Te põete diabeeti,
    • Te olete rase või toidate last rinnaga,
    • Teil on esinenud allergiat kontrastainele,
    • Teil on esinenud klaustrofoobiat (kinniste ruumide kartust).

Nukleaarmeditsiini osakonda ärge võtke kaasa väikseid lapsi.

Uuringu teostamine

Kogu uuring kokku võtab aega umbes 2,5–3 tundi. Uuringuks vajalik ravim transporditakse uuringupäeval Soomest lennukiga. Lennuplaani muutuste korral muutub ka uuringuaeg, millest informeeritakse Teid vajadusel telefoni teel.

  • Saabudes osakonda paigaldatakse Teile veenikanüül, süstitakse märkainet ja võetakse veresuhkru näitajad.
  • Teid paigutatakse eraldi palatisse lamama, kuhu saatjad ei ole lubatud.
  • 10 minutit enne ja pärast märkaine süstimist ärge tõuske püsti ega rääkige, kuna märkaine koguneb aktiivselt lihastesse ja häälepaeltesse ning võib uuringutulemuste hindamist segada.
  • Te jääte 45–90 minutiks lamama, et märkaine jaguneks organismis ühtlaselt.
  • Seejärel teostatakse KT salvestus ja PET uuring, mis sõltuvalt uuritavast piirkonnast kestab kuni 30 minutit. Vajadusel järgneb diagnostiline KT uuring, mis kestab u 5–10 minutit.
  • PET uuringu aparaat on kitsas tunnelilaadne ruum, milles palutakse Teil liikumatult lamada, et tagada kvaliteetne uuringupilt.

Pärast uuringut

  • Pärast uuringut võib kõike süüa. Soovitav on rohkelt juua vedelikku ja tihemini käia tualetis, et märkaine neerude kaudu organismist kiiresti väljuks.
  • Uuringu vastused jõuavad Teie raviarstile paari päeva jooksul. Kui Teil on arstivisiit järgmisel päeval, informeerige sellest uuringu personali
  • Küsimuste korral helistage palun telefonidel 7318472 või 7318470. Me vastame hea meelega kõikidele Teie küsimustele.

Koostaja: radioloogiakliiniku nukleaarmeditsiini osakonna vanemõde Epp Linnasmägi
2013

Röntgenuuring on kőige sagedamini teostatav uuring radioloogia osakonnas. Nüüdisaegne röntgenaparatuur võimaldab teostada uuringut optimaalse kiirgusdoosiga ning uuringu ajal viibitakse kiirguse mõju all võimalikult lühikest aega.

Vastunäidustused

Kõige enam on ioniseerivale kiirgusele tundlik arenev organism. Seetõttu ei ole raseduse ajal lubatud röntgenuuringut teostada ilma erilise meditsiinilise näidustuseta. Oma rasedusest teavitage raviarsti ja uuringut teostavat radioloogiaõde.

Uuringuks ettevalmistus

  • Röntgenuuringule tulles võtke kaasa raviarsti poolt antud saatekiri.
  • Saabudes radioloogiaosakonda varuge aega. Ärge sisenega uuringukabinetti ilma kutsumata.
  • Tavaülesvõtete tegemine (nt rindkere, lülisamba, luude-liigeste, kolju) ei nõua erilist ettevalmistust.
  • Kui uuring nõuab ettevalmistust, siis informeerib Teid sellest eelnevalt uuringule suunav raviarst.
  • Sooletrakti uurimiseks kasutatakse erinevaid kontrastaineid. Olenevalt sooletrakti uuringust manustatakse kontrastaineid kas suu kaudu, veenisiseselt või klistiirina.

Uuringu teostamine

  • Vajadusel palutakse Teil lahti riietuda.
  • Sõltuvalt uuringust palutakse Teil eemaldada ehted (sõrmused, ketid), prillid, juukseklambrid ja muud metallesemed.
  • Teatud uuringute puhul tuleb ülesvõtte tegemise ajal hoida hinge kinni.
  • Luude-liigeste ülesvõtte ajal suunatakse Teid vajaliku asendi võtmisel.

Võimalikud tüsistused ja ohud

Harvadel juhtudel vőib esineda allergilisi reaktsioone kontrastainele. Sel juhul osutab Teile vajalikku arstiabiuuringut läbiviiv personal.

Uuringu tulemuste selgumine

Radioloog (arst, radioloogia eriala spetsialist) hindab ja kirjeldab teostatud ülesvőtet. Röntgenuuringu tulemused edastatakse Teie raviarstile elektroonilisel kujul. 

                

Koostajad: radioloogiaõed Mare Mugra ja Karine Tiik

Nägemisvõime aluseks on silma võrkkestas ehk reetinas olevate valgustundlike rakkude (kolvikeste ja kepikeste) võime salvestada valgust. Kepikesed on valgustundlikud, reageerides juba vähesele valgusele, kuid ei erista värve – öine nägemine. Kolvikesed vajavad aktiveerumiseks head valgustatust, tagavad kontrastide eristamise ning seega ruumilise lahutusvõime – nägemine päevavalguses.

Elektrofüsioloogilised uuringud võimaldavad objektiivselt hinnata reetina nägemisvõime aluseks olevat neuroelektrilist võimekust. Sellistel mõõtmistel saadud info on aluseks erinevate haiguste diagnoosimisele, nende ravivõimalustele ja ka nägemisvõime väljaarenemise prognoosile.

Elektrofüsioloogia mõõdab aju reaktsiooni silma poolt tekitatud väga väikestele elektrilistele signaalidele kõige kohta, mida me näeme või vaatame. Uuringud annavad informatsiooni silma, silmanärvi ja aju koostöö kohta ning aitavad arstil teha otsuseid diagnoosi ja ravi osas.

Miks suunatakse elektrofüsioloogilistele uuringutele?

Peamised põhjused uuringute teostamiseks on:

  1. arvatava diagnoosi kinnitamine või välistamine,
  2. haiguse sümptomite, raskuse ja kulu hindamine.

Milliseid uuringuid tehakse?

  1. ERG – elektroretinograafia, mis uurib reetina rakkudes valguse mõjul tekkivate elektriliste impulsside olemasolu ja kiirust. Uuringu ajal näidatakse Teile erineva tugevuse ja sagedusega valgusesähvatusi. Uuring kestab 60–90 minutit.
  1. pERG – muster elektroretinograafia, mis uurib reetina keskosas oleva maakuli ehk kollatähni piirkonda. Maakul on koht, kus fotoretseptorid on väga tihedalt koondunud, võimaldades teravaltnägemist ja värvinägemist. Uuringu ajal palutakse Teil jälgida liikuvat malelaua kujutist ekraanil. Uuring kestab 30 minutit.
  1. mfERG – multifokaalne elektroretinograafia, mis uurib väga detailselt reetina keskosa seisundit. Uuringu ajal palutakse Teil jälgida väga kiiresti muutuvat, kärjesarnast mustrit ekraanil. Uuring kestab 30 minutit.
  1. VEP – kortikaalne nägemispotentsiaal, uurib väliskeskkonnast tulevate valgusimpulsside liikumist silmast ajuni. Uuringu ajal palutakse Teil jälgida liikuva malelaua kujutist ekraanil. Uuring kestab 30–45 minutit.
  1. EOG – elektro-okulogramm, mis uurib peamiselt reetina ja pigmentepiteeli funktsionaalset seisundit ning rahulolekupotentsiaali valgusärrituse muutustele. Uuringu ajal palutakse Teil teha regulaarseid silmade liigutusi kahes suunas ning uuring tehakse nii päevavalguses kui pimedas. Uuring kestab 45–60 minutit.

 

Koostaja: SA TÜK silmakliinik

Sonohüsterograafia (SHG) on vaginaalne ehk tupesisene ultraheliuuring emakaõõne ja munajuhade kontrasteerimisega. See on uuring, mis võimaldab näha emakaõõnt seestpoolt ja aitab diagnoosida munajuhade läbitavust.

Näidustused

Peamisteks uuringu näidustusteks on kahtlus emakaõõne polüübile, müoomisõlme täpse asukoha määramine emakas või munajuhade läbitavuse hindamine.

Vastunäidustused

Uuringu vastunäidustuseks on naissuguelundite ägedad põletikud.

Uuringuks ettevalmistus

Uuringut teostatakse menstruaaltsükli esimeses faasis, enne ovulatsiooni, et vältida raseduse olemasolu fertiilses eas naistel.

Uuringu päeval võib süüa ja juua, kuid vahetult enne uuringut peab tühjendama kusepõie.

Umbes 30 minutit enne uuringut võib asetada pärasoolde valuvaigistava küünla (nt. Diclofenac).

Uuringu teostamine

SHG uuringule suunab naistearst ja seda teostatakse üldjuhul ultraheli kabinetis ambulatoorselt.

Uuringut teostavad naistearst ja ultraheliarst (radioloog) koos. Patsient on poollamavas asendis sarnaselt günekoloogilise tooli asendile.

Naistearst tuimestab patsiendi emakakaela pihustatava lahusega ja viib peenikese elastse sondiga tupe kaudu emakaõõnde füsioloogilist lahust, mille tagajärel emakaõõs laieneb ja sealsed struktuurid tulevad nähtavale.

Vesilahuse edasisel manustamisel on jälgitav ka lahuse liikumine munajuhades, mis selgitab nende läbitavust.

Samaaegselt jälgib radioloog tupesisese ultrahelianduriga vedeliku liikumist emakas ja munajuhades.

Uuringu ajal võib patsient tunda surve- või ebamugavustunnet alakõhus.

SHG uuring kestab umbes 20 minutit.

Võimalikud tüsistused

SHG uuring on ohutu protseduur, tüsistusi pole esinenud.

Uuringu järgselt võib tupest erituda uuringu ajal manustatud vesilahust, seepärast on soovitatav kasutada hügieenisidet. Võib esineda ka kerge alakõhuvalu või raskustunne.

Uuringu tulemuste selgumine

Tulemuse kirjutab radioloog kohe peale protseduuri.

 

Koostaja: radioloogiaõde Maret Päll

Südame pärgarterite uuring ehk koronaarangiograafia

Südame pärgarterid on peenikesed veresooned, mis varustavad verega südamelihast. Koronaarangiograafia käigus viiakse veresoonde peenike painduv sond ehk kateeter, mille kaudu süstitakse pärgarteritesse kontrastainet. Kontrastaine muudab röntgenis pärgarterid nähtavaks. Hinnatakse pärgarterite kahjustuste olemasolu ja edasist ravivõimalust. Vajadusel jätkatakse uuringut pärgarterite laiendamisega.

Sõltuvalt südame pärgarterite kahjustusest võidakse Teile soovitada ka südame pärgarterite operatsiooni või edasist ravi ravimite, dieedi ja füüsilise koormuse korrigeerimisega.

 koronaro1

Näidustused

  • Teil on valu rinnus.
  • Teil on eelnevalt läbitud koormustestis esinenud kõrvalekaldeid.
  • Teil on või on olnud südameinfarkt.

Ettevalmistus enne uuringut

  • Uuringule eelneval õhtul võite süüa kerge eine. Ärge sööge ega jooge 6 tundi enne uuringut.
  • Igapäevased ravimid võtke vähese veega, vastavalt oma raviarsti korraldusele.
  • Haiglasse saabudes küsitakse Teie terviseandmed ja milliseid ravimeid Te kasutate.
  • Teavitage oma raviarsti, kui:
  • Teil on raskusi selili lamamisega;
  • Te põete suhkruhaigust (arst annab Teile juhised diabeediravimite võtmiseks);
  • Te tarvitate verd vedeldavaid ravimeid;
  • Te tarvitate diureetikume (vajadusel paigaldatakse põiekateeter);
  • Teil on esinenud allergiat tuimastus- või kontrastaine suhtes;
  • Teil on või on olnud probleeme neerudega.
  • Teile tehakse EKG ja võetakse vereanalüüsid.
  • Ravimite manustamiseks pannakse Teile veenikanüül.
  • Kateetri sisseviimise piirkonnas eemaldatakse ihukarvad. Ise eelnevalt raseerida ei tohi, kuna nahakahjustus võib olla takistuseks uuringu toimumisele.
  • Uuringule eelneval päeval ja sama päeva hommikul käige duši all.
  • Enne uuringut käige tualetis.
  • Soovi korral võite oma väärtasjad anda uuringu ajaks osakonda hoiule.
  • Teavitage osakonna personali, kui Teil on eemaldatavad hambaproteesid. Vajadusel soovitatakse Teil need eemaldada uuringu ajaks (paigutatakse hambaproteesikarpi).
  • Uuringu osakonda (angiograafia osakonda) viiakse Teid transport-raamiga. Te olete riieteta, kaetud tekiga.
  • Vajadusel antakse Teile enne uuringut rahustit.
  • Uuringu ajal olete Te ärkvel.

Uuringu kulg

  • Angiograafia osakonnas võtab Teid vastu õde. Teil palutakse heita uuringulauale selili.
  • Teid ühendatakse monitoriga, mille kaudu on uuringu ajal jälgitav Teie südametöö.
  • Kateetri sisseviimise koht reiel või käel puhastatakse ja tuimastatakse.
  • Teid kaetakse steriilse linaga, mille peale palume käsi mitte panna.
  • Uuringu ajal palutakse Teil käed asetada üle pea, et ei tekiks varje röntgenpildil.
  • Uuringu käigus viiakse kateeter südame pärgarterini
  • reiearteri (kubeme piirkonnas),
  • kodarluuarteri (randme piirkonnas) või
  • õlavarrearteri kaudu.
  • Kateetri liikumist mööda veresoont Te ei tunne.
  • Pärgarterisse süstitakse kontrastainet, samal ajal tehakse röntgenaparaadiga ülesvõtted.
  • Kontrastaine süstimise ajal võite tunda vasakus käes või kogu kehas soojatunnet. Samuti võib kontrastaine tekitada iiveldust, rindkere valu, naha sügelemist. See ei ole ohtlik ja on mööduv.
  • Uuringu ajal tekkivatest enesetunde muutustest informeerige arsti või õde.
  • Uuringu lõppedes eemaldatakse kateeter.
  • Verejooksu ennetamiseks suletakse arter spetsiaalse sulguriga või asetatakse punktsioonikohale raskus mõneks tunniks.

Võima