Keemiaravi e. kemoteraapia on pahaloomuliste kasvajate (vähi) üks põhilisemaid ravivorme. Keemiaravis kasutatatavid ravimeid nimetatakse tsütostaatikumideks. Keemiaravimid takistavad kasvajarakkude kasvu või paljunemist, mille tulemuseks on vähirakkude surm. Keemiaravimite toime on suunatud kiiresti paljunevate ja kasvavate rakkude vastu, milleks on ka kasvajarakud.

Erinevad vähivormid on tundlikud erinevatele keemiaravimitele, seetõttu ravis kasutatakse erinevaid ravimeid või nende kombinatsioone. Mitme keemiaravimi kombinatiooni nimetetakse keemiaraviskeemiks. Ühe ravimite manustamiskorda nimetatakse keemiaravikuuriks.

Sõltuvalt vähivormist või selle levikust organismis on keemiaravi eesmärkideks:

  • tervistumine – sellisel juhul ravi eesmärk on haiguse täielik väljaravimine;
  • kasvaja kontroll – vähileviku ja kasvu pidurdmine;
  • sümptomite leevendamine (palliatiivne keemiaravi) – kasvajast tingitud valu, survetunne vähendamine või kõrvaldamine.

Keemiaravimite, nende kombinatsiooni, kemiaravikuuride arvu ja intervallide valik sõltub konkreetsest vähivormist, eelnevalt saadud keemiaravist, patsiendi üldseisundist ning kaasuvatest haigustest.

Kõige sagedamini manustatakse keemiaravimeid veenisiseselt, suukaudselt, lihasesisese süstina, nahaaluse süstina või lülisambakanalisse (intratekaalselt). Keemiaravimeid võib manustada ka arterisse (intraarteriaalselt), kõhuõõnde (intraabdominaalselt) või toopiliselt (nt. spetsiaalse nahakreemina teatud nahavähkide puhul). Tänapäeval kombineeritakse sageli keemiaravimeid nn. bioloogiliste ravimitega, mille toime on samuti suunatud kasvajarakkude vastu.

Keemiaravimid mõjutavad kõiki kiirestipaljunevaid rakke, milleks pole ainult vähirakud, vaid ka paljud organismi normaalsed rakud, mis paljunevad kiiresti: seedetrakti epiteelirakud, vererakud, karvafolliikli rakud, sugurakud. Sellest on tingitud enamus keemiaravi kõrvaltoimetest: seedetrakti limaskesta haavandid, vererakkude vähesus, kiilaspäisus, menstruaaltsüklihäired ning spermarakkude vähesus seemnevedelikus.

  • Kõige sagedasemaks keemiaravi kõrvaltoimeks on iiveldus ja oksendamine. Ühed keemiaravimid ei tekita iiveldamist ega oksendamist, teised aga võivad tekitada väga tugevat iiveldamist ja oksendamist. Seetõttu enne keemiaravi enamasti kasutatakse profülaktiliselt erinevaid iiveldusvastaseid ravimeid, mis enamusel juhtudel suudavad vältida keemiaravimite poolt esilekutsutud iiveldust ja oksendamist.
  • Seedetrakti limaskesta epiteelirakkude paljunemine aeglustub keemiaravi ajal, mistõttu kogu seedetrakti limaskest muutub väga õrnaks ja põletikuliseks, võivad tekkida väikesed haavandid. Sellist limaskesta põletikku nimetatakse mukosiidiks. Suus ja söögitorus tekkinud haavandid võivad olla väga valulikud, seepärast võib neelamine ja rääkimine muutuda valulikuks. Kui haavandid tekivad peen- või jämesooles, võib tekkida kõhulahtisus ja kõhuvalu. Mukosiidi ennetamises ja ravis on väga oluline hoolikas suuhügieen (suuõõne sage loputamine kas spetsiaalsete desinfitseerivate lahuste, soolalahu või kummeliteega).
  • Veremuutused tulenevad keemiaravimite pärssivast toimest luuüdile: keemiaravi ajal või selle järgselt väheneb või peatub vererakkude tootmine luuüdis. Erütrotsüütide (punaliblede) vähesus väljendub aneemias, mille sümptomiteks võivad olla väsimus, nõrkus, jõuetus, naha kahvatus. Vajadusel selle raviks kasutatakse erütrotsüütide suspensiooni (vere-) ülekandeid. Leukotsüütide (valgeliblede), eeskätt neutrofiilsete granulotsüütide, vähesus veres vähendab organismi vastupanuvõime bakteritele ja seentele, mistõtttu suureneb infektsiooni tekkimise oht. Infektsiooni tunnusteks võivad olla palavik, külmavärinad, enesetunde halvenemine, köha. Infektsiooni raviks kasutatakse antibiootikume või seenevastaseid ravimeid. Vajadusel neutropeenia kestuse vähendamiseks kasutatakse nn. kasvufaktorit, G-CSF (granulotsüütide kolooniaid stimuleeriv faktor). Trombotsüütide (vereliistakute) arvu vähenemisel veres võivad kergelt tekkida iseeneslikud veritsused (nt. igemetest, ninast, seedetraktist, kuseelunditest), nahale võib tekkida peenetäpiline lööve. Raviks kasutatatakse sellisel juhul doonoritelt saadud trombomassi ülekandeid.
  • Üheks ebameeldivamaks kõrvaltoimeks on juuste väljalangemine, sellest tingitud kiilapäisus, karvakasvu hõrenemine peal või teistel kehaosadel (allopeetsia). Allopeetsiat ei tekita kõik keemiaravimid ning keemiaravi lõppedes juustekasv taastub.
  • Keemiaravi mõjutab ka sugurakkude paljunemist ja küpsemist.
    Naistel võivad tekkida menstruatsioonitsükli häired või menstruatsioonid lõpevad, rasestumisvõime võib kaduda täielikult.
    Meestel väheneb spermarakkude arv seemnevedelikus, mis võib põhjustada lastetust.
    Keemiaravi ajal peab hoiduma rasestumisest, mistõttu peavad mõlemad partnerid kasutama tõhusaid rasestumisvastaseid ravimeid. 

        

Koostaja: dr. Julia Abubikirova

2013

 Meditsiinilinnak Lastefond  alt=