lk8 Laura KaljurandDetsembrikuu alguses tähistas Eesti Perearstide Selts 25 aasta möödumist seltsi asutamisest Tartus, kui 3. detsembril 1991. aastal võeti vastu otsus, et uusi perearste hakatakse ette valmistama ka Eestis. Liidu tegutsemisaastate jooksul on alus pandud praegu toimivale esmatasandi arstiabisüsteemile ning 25 aastat on olnud ühtlasi aeg, mis peagi toob endaga kaasa põlvkonnavahetuse arstkonna seas. Kliinikumi Leht küsis vastselt peremeditsiini eriala residendilt dr Laura Kaljurannalt, kes on ka residentide esindajaks Eesti Perearstide Seltsis, mida „uus põlvkond“ peremeditsiini käekäigust arvab.


Dr Laura Kaljurand, miks te valisite peremeditsiini residentuuri?
Otsus astuda just peremeditsiini residentuuri tuli minu jaoks väga lihtsalt. Olles kuuenda kursuse praktika aasta käigus näinud tööd nii erakorralises osakonnas, haiglas, kui ka tubli perearsti kabinetis, sain kiiresti aru, et enim tunnen end kasulikuna just viimases. Minu enda vaadetega ühtib täielikult idee, et korralik haigusennetus, krooniliste haigete õige ja tähelepanelik jälgimine on see, mis viib Eesti meditsiini edasi. See muudabki tervishoiusüsteemi jätkusuutlikumaks – vähendab erakorralise abi ja hospitaliseerimise tarvidust, suurendades abi kättesaadavust neile, kes seda tõesti vajavad. Pean enda eesmärgiks pikendada oma patsientide tervena elatud eluaastaid.


Vahel kiputakse vastandama eriarste ja perearste, kuigi mõlema poole esindajad seisavad ühise eesmärgi ehk hea tervise ja elukvaliteedi eest. Kas see vastasseis on pigem legend või tegelikkus?
Esiteks tooksin välja, et ka perearst on eriarst, kes läbib oma eriala residentuuri ning sellega teenib välja eriarsti tiitli. Perearstide ja haiglas abi pakkuvate arstide vahel on kahjuks tõesti mõningane vastasseis. Minu silmis on see seotud kehva arstiabi korraldusega – ei ole täit selgust, kes, kus ning millisel määral peaks patsiendi probleemidega tegelema. Samuti on rahastamissüsteem ebatäiuslik ning kohati ebaloogiline – soovitakse suuremat panust esmatasandilt, ent sinna panustada ei taheta. Lisaks võetakse rahastust vähemaks ka haiglatelt. Sellises olukorras on ju loomulik, et tekib vastasseis, mitte õelusest, vaid puhtalt vajadusest praeguses keskkonnas pinnale jääda.


Ladusa koostöö harjutamiseks eriarstide ja perearstide vahel annab võimaluse näiteks e-konsultatsioon. Kuidas teile tundub, kas e-konsultatsioon kiirendab patsiendi haigusloo jõudmist eriarstini?
E-konsultatsiooni idee on suurepärane. Sageli on perearstil dilemma, kas pigem saata patsient edasi või ei ole see vajalik. Taoline dilemma laheneb pigem patsiendi edasi saatmisega. Nii aga pikenevad ravijärjekorrad, väheneb arstiabi kättesaadavus. E-konsultatsioon on väga hea viis kiirema nõustamise saamiseks ja järjekordade lühendamiseks. Selle hea idee efektiivseks elluviimiseks on vaja siiski veel pingutada. Kohati tundub, et haiglasiseselt ei ole päris täpselt kokku lepitud, kelle ülesanne on e-konsultatsioonidele vastata, mistõttu jäävad osad saatekirjad vastuseta. Alati ei peeta kinni ka vastamiseks ettenähtud ajast. Lisaks on paraku ka erialasid, kus ei peeta vajalikuks taolise süsteemi juurutamist, tuues põhjenduseks pöördumatu vajaduse patsienti oma silmaga näha. Ootan väga, et e-konsultatsioon läheks täies mahus tööle ning suureneks ka erialade valik, kellelt on võimalik e-konsultatsiooni saada. E-konsultatsiooni edasiarendusena näeksin süsteemi, kus enne erialaarstile pöördumise planeerimist saadetaks kõikide patsientide saatekirjad vastavasse osakonda ning seal otsustataks, kas ja kui kiiresti patsient abi vajab ja leitaks talle ka sobiv aeg. Selline süsteem ei ole utoopia, sest Soomes see juba töötab ning arstid ja patsiendid on sellega pigem rahul.


Perearstide selts on tegutsenud 25 aastat, paaril viimasel aastal räägitakse aga uuesti esmatasandi arstiabi muutmisest ning selle jätkusuutlikkusest – mida see täpselt tähendab?
25 aasta jooksul on peremeditsiin olnud pidevas arengus, parandatud on koostööd haiglatega ning selgitatud ka patsientidele nii perearsti kui ka pereõe rolli tervishoiusüsteemis. Kuid töö esmatasandi arendamisega ei lõppe ilmselt kunagi, alati on võimalik midagi parandada. Hetkel peetakse suureks murekohaks esmatasandi jätkusuutmatust pisemates paikades tekkiva perearstide puuduse tõttu. Arusaadavalt eelistavad noored võtta nimistuid suuremates keskustes, kus haiglaabi ja uuringud on kättesaadavamad ning on kolleege, kellega nõu pidada. See on aga viinud olukorrani, kus maakondades konkursid nimistutele luhtuvad, Tallinnas ja Tartus aga on konkurss tihe.

 

Kuidas nn vanemad olijad suhtuvad peremeditsiinis kätte jõudvasse põlvkonnavahetusse?
Mina isiklikult olen kuulnud peamiselt positiivseid kommentaare. Rõõmustatakse, et tulemas on palju „säravsilmseid noori”. Siiski on ka mure, et põlvkonnavahetus toob endaga kaasa perearstiabi kaugemaks jäämise, sest noored ei ole huvitatud väiksemates kohtades töötamisest ning eelistaksid toimetada keskustes.


Kas loodavad esmatasandi tervisekeskused võivad tuua lahenduse arstiabi kättesaadavuse osas väljaspool Tallinna ja Tartut?
Usun, et esmatasandi tervisekeskused praeguse ideekavandi järgi peaksid parandama esmatasandi abi efektiivsust ning kindlasti on patsiendile ja ka arstile mugavamaks lahenduseks. Kättesaadavuse paranemist on keeruline hetkel hinnata – paljud avaldused tervisekeskuste loomiseks on esitatud suuremates keskustes või nende läheduses paiknevate arstide poolt, seega mõju pisematele paikadele võib olla vähene. Kui aga riigil õnnestub parandada infrastruktuuri ja haldusreform õnnestub igakülgselt, siis loodetavasti paraneb ka kättesaadavus. Lisaks näen võimalust väiksemates kohtades abi kättesaadavuse parandamiseks selles, kui loodavatel tervisekeskustel oleks kasumlik luua teine tegevuskoht maakonna keskusest väljaspool. Seal käiks tervisekeskuse arstid korra või paar nädalas, mis võiks katta väiksema populatsiooniga asulate vajaduse ning parandada kättesaadavust.


Kui suurt kõlapinda saavad seltsis residentide ettepanekud/arvamused?
On väga suur rõõm tõdeda, et residentide arvamust võetakse väga tõsiselt. Meid kutsutakse kaasa lööma kõikvõimalikes esmatasandi muutusi puudutavates mõttetubades ja kohtumistel. Rõhutatakse, et noored on need, kellele uut süsteemi ehitatakse. Meid ootab alati väga soe vastuvõtt ning suure huviga kuulatakse, milline on meie nägemus ja soovid tulevikus planeeritavate muutuste osas.


Milline võiks olla Eesti peremeditsiin järgmise 25 aasta pärast, sealhulgas koostöö haiglas töötavate arstidega?
Ma loodan, et 25 aasta pärast töötab meditsiinisüsteem enam ühtse tervikuna. On paremini jaotunud ülesanded erinevate etappide vahel ning on suuremad koostöövõimalused esmatasandi ja haiglate vahel. Loodetavasti saab tulevikus Eesti meditsiin olema tõeliselt patsiendikeskne, et nähtaks liikuva paberitöö taga ka inimest tervikuna.

 

Dr Laura Kaljurannale esitas küsimused Helen Kaju