CHRIS PRUUNSILD
lastereumatoloog
Minu tööalased kokkupuuted meditsiiniga algasid kooli lõpuklassides, mil töötasin suviti kardioloogia kliinikus (kuna seal töötas mu kardioloogist emapoolne vanaisa) – jagasin toitu ja tegin sanitari tööd. Päris esimene töökoht oli infarktiravi osakonnas, mis oma raskes seisus haigete õhustikuga oli üsna hirmutav, kuid siiski ei peletanud arstiks õppimise soovi.
Peale Miina Härma nimelise Tartu 2. Keskkooli lõpetamist 1987.a. oli mul kaks valikut – kas astun arstiteaduskonda pediaatria erialale, mis oli siis veel täiesti iseseisva osakonnana olemas või õppida algklasside õpetajaks. Konkurss lastearsti erialale oli väga tihe, kuid tänu sellele, et lõpetasin keskkooli hõbemedaliga, oli sisse saamiseks vaja väga hästi sooritada vaid esimene eksam – bioloogia – ja kuna õnneks nii läks, olingi ülikoolis!
Ülikooli lõpetamine jäi Eesti Vabariigi algusaastatesse ja seepärast meenutame samaealiste kolleegidega, et oleme saanud lastearstiks tervelt kaks korda. 1995. a lõpetasin aastase pediaatria internatuuri ja sain kutsetunnistuse. 2002. a aga astusin pediaatria residentuuri, mille ülesehitus ja korraldus oli hoopis midagi muud ning 2008. a sain selle lõpetamisel taaskord pediaatriks.
Kogu minu õppeprotsess vältas kokku ligi 20 aastat. Kohe pärast internatuuri sai selgeks, et minu kitsamaks erialaks saab lastereumatoloogia. Endal mul konkreetset soovi alaeriala osas ei olnud, ja seetõttu olin kohe nõus kui tollane lastekliiniku peaarsti asetäitja dr Endla Kööbi mulle selle ettepaneku tegi, sest haigla vajas hetkel vastavat eriarsti.
1995. a astusin doktorantuuri. Doktoritöö oli teemal „Juveniilne idiopaatiline artriit eesti lastel. Epidemioloogilis-kliiniline uurimustöö“. Residentuuri ja teadustöö ühitamine oli kahe väikese poja emana raske periood ja seetõttu kestsid mõlemad õppevormid plaanitust märgatavalt kauem, aga lõppesid edukalt. Doktoritöö juhendajad olid emeriitprofessor Tiina Talvik ja dotsent Pirkko Pelkonen (Helsinki Ülikool). Oli suur õnn ja au olla selliste säravate isiksuste õpilane. Professor Talvik oli väga nõudlik, samas innustav ja toetav juhendaja; dotsent Pelkonen oli maailmas tunnustatud ja pikaajalise teadustöö kogemusega lastereumatoloog, kellelt õppisin palju lisaks erialale ka teadustöö planeerimise, läbiviimise, publitseerimise ja rahvusvahelise koostöö osas. Kaitsesin doktoritöö 2007. a , oponeeris dotsent Pekka Lahdenne (Helsinki Ülikool).
Kliinilist kogemust reumatoloogiliste haigetega asusin kohe internatuuri järgselt omandama dr Hille Liivamägi käe all. Temalt õppisin esmatõed haigete uurimise ja ravi kohta, samuti liigeste punkteerimise tehnika. Liigeseid punkteerisime sel perioodil väga
palju kuna muude ravimite osas oli valik väga napp – ei olnud bioloogilisi ravimeid ja immuunomoduleeriva ravimi metotreksaadi kasutamine oli algusfaasis. Hulgiliigeshaaratusega lapsed olid üsna kehvas seisus, oli lapsi, kellel olid paljud liigesed moondunud, sest kättesaadav ravi ei olnud piisav; palju kasutati mittesteroidseid põletikuvastaseid ravimeid ja glükokortikosteroide, viimaseid ka liigesesiseste süstetena. Praegu on võimalik neid haigeid palju enam aidata ja see on teinud igapäevatöö lihtsamaks.
Doktorantuuri astudes hakkasin tegema ka õppetööd. Olen üle 25 aasta õpetanud V kursuse arstiüliõpilastele lastereumatoloogiat, hiljem lisandusid loengud, seminarid ja praktikumid hambaarstiteaduse ja füsioteraapia üliõpilastele. Igapäevatöös tuleb juhendada residente ja VI kursuse arstitudengeid. Olen olnud erialaliselt juhendajaks kahele praegu juba iseseisvalt praktiseerivale lastereumatoloogile.
Residentuuri järgselt alustasin 2008. a tööd SA TÜK lastekliiniku üldpediaatria osakonnas, algul arst-õppejõuna, alates 2013. a vanemarst-õppejõuna.
Doktoritöö valmimise järgselt on minu teadustöö peamisteks suundadeks olnud juveniilse idiopaatilise artriidi prognoosi mõjutavad tegurid (erinevad biomarkerid, varane subkliiniline ateroskleroos kroonilise põletiku tagajärjel) ja geneetilise tausta uurimine eesti populatsioonis. Minu kaasjuhendamisel on valmimas kaks doktoritööd. Olen olnud aktiivne rahvusvahelises teaduslikus koostöös – pikka aega oleme koos Göteborgi Ülikooli Sahlgrenska Akadeemia Reumatoloogia ja Põletiku uurimise osakonnaga uurinud juveniilse artriidi haigetel mitmeid põletiku aktiivsust, püsimist ja levimist määravaid molekulaarseid biomarkereid. Samuti olen eestipoolse koordinaatorina osalenud Rahvusvahelise Lastereumatoloogiliste Uuringute Organisatsiooni (Pediatric Rheumatology International Trials Organisation, PRINTO) poolt läbiviidavates paljukeskuselistes uuringutes. Alates 2017. a olen Tartu Ülikooli meditsiiniteaduste valdkonna kliinilise meditsiini instituudi lastehaiguste kaasprofessor, minu venia legendi oli teemal „Monoartriit lapseeas“.
Olen olnud aktiivne mitmete erialaseltside töös, kuuludes korduvalt nii Eesti Lastearstide Seltsi kui ka Eesti Reumatoloogia Seltsi juhatusse, tehes aastaid mõlemas seltsis sekretäri tööd ja korraldades mitmeid erialaüritusi.
Reumahaigete Laste ja Noorte Ühingu töö raames olen koostöös Eesti Reumaliiduga korraldanud uute juveniilse idiopaatilise artriidiga laste perede õppepäevi.
Olen valitud alaerialaga väga rahul – lastereumatoloogia on väga huvitav ja kiiresti arenev valdkond ning arusaam nende haiguste olemustest ja ravi võimalustest avardub üha enam.
