REET REIN

Sündisin Tartus teenistujate perekonnas 04.12.1940. Aastatel 1948-1955 õppisin Tartu 4. Seitsmeklassilises Koolis (praegu Mart Reiniku Kool). 1955. aastast kuni 1959. aastani õppisin Tartu 5. Keskkoolis (praegu Tamme Gümnaasium). Osalesin kooli keemiaringis (juhendaja õpetaja Jüri Vene). Mängisin kooli võrkpallinaiskonnas ja tantsisin rahvatantsu naisrühmas. 01.06.1958--01.09.1959 töötasin koristajana Tartu Riikliku Ülikooli Vanemuise tn. 46 õppehoones.

01.09.1959-30.06.1965 olin TRÜ arstiteaduskonna raviosakonna üliõpilane. 1961. aasta märtsis-augustis töötasin TRÜ hügieeni kateedris vanem-preparaatorina. Tantsisin paar aastat TRÜ Rahvakunstiansamblis, kuid ema raske haiguse tõttu tuli sellest loobuda. IV kursuse järgsel suvel töötasin Võru Rajooni Keskhaigla kirurgia osakonnas meditsiiniõena, V kursuse järel samas subordinaatorina ning kiirabis. Kirurgia osakonna arstid dr Heino Kokk ja dr Valdek Kapp võimaldasid väga palju ise teha ning olid minule suurepärasteks õpetajateks ja arstina tegutsemise eeskujudeks. Tekkis huvi kirurgia vastu. Osalesin kirurgia ringi tegevuses ning võimalusel assisteerisin operatsioonidel.

Ülikooli lõpetamisel sain suunamise TRÜ Arstiteaduskonna Meditsiini Kesklaboratooriumi (juhataja prof Kalju Põldvere) biokeemiku ametkohale. Kuid nädal enne tööle asumist teatasid dekaan prof Jüri Saarma ja ENSV Kõrghariduse Ministeeriumi esindaja, et ülikool saab tõenäoliselt raha minu ametikoha finantseerimiseks alates 01.01.1966. Pakuti võimalust alustada stipendiumi suuruse palgaga või hakata õpetama lastehaigusi Tartu Meditsiinikoolis. Õpetaja amet ei olnud minu kutsumus. Asusin tööle Võrumaale, Osula Jaoskonnahaiglasse ENSV Tervishoiuministeeriumis toimunud ümbersuunamise vormistamise järel. Arstiteaduskonna lõpudiplomi sain kätte peale 1-aastast töötamist suunatud ametikohal, vastavalt siis kehtinud seadusele.

Osula Jaoskonnahaiglas (10 voodikohta) töötasin kohustuslikud 3 aastat juhataja ja jaoskonnaarstina. Olen tänulik tolleaegsetele Võru eriarstidele nõustamise ja abi eest. Tänu põhjalikele konsultatsiooniotsustele äratas dr Astrid Kokk huvi neuroloogia vastu. 01.09.1968-31.12.1968 käisin neuroloogia alasel spetsialiseerumise kursusel TRÜ Arstiteaduskonna arstide spetsialiseerimise ja täiendamise kateedri juures Maarjamõisa Haigla Närvikliinikus. Tänuväärset ja nõudlikku õppetööd juhtis prof Ain-Elmar Kaasik, kes oli just naasnud stažeerimast Rootsis. Töötasin Võru RKH-s neuroloogina kuni 01.07.1969, kohakaasluse alusel ka laboratooriumis ja kiirabis.

Juulist 1969 asusin tööle Kanepi Jaoskonnahaiglas Põlvamaal 1,0 koormusega neuroloogina ja 0,5 koormusega üldarstina pediaatri funktsioonis. 01.09.72-31.12.1973 töötasin samas juhatajana ja 0,5 koormusega neuroloogina ning 01.01.74-30.08.75 ordinaatorina. Statsionaaris raviti kolme maa-arstijaoskonna perifeerse närvisüsteemi haigustega patsiente. Teeninduspiirkonna kolhooside abiga muretsesime diskogeense radikuliidi raviks vajalikud venitusravi vahendid ja elektriravi aparatuuri. Koolituse läbis õde nende protseduuride läbiviimiseks. Enamus patsiente oli konsulteeritud Maarjamõisa Haigla neurokirurgide poolt ning tulemusteta konservatiivsele ravile järgnes kirurgiline ravi.

01.09.1975 asusin uuesti tööle neuroloogina Võru RKH-s. Töötasin polikliinikus, vajadusel konsulteerisin haigeid statsionaaris. Alates 01.04.1976, peale 1-kuulist spetsialiseerumiskursust TRÜ Arstide ja Farmatseutide Täiendamise ja Spetsialiseerimise Teaduskonnas, jätkasin tööd lasteneuroloogina. Selle tingis Moskvast tulnud korraldus avada igas rajoonihaiglas lasteneuroloogi ametikoht. Enne kursust käisin 3 kuu jooksul 1 kord nädalas Tartus prof Tiina Talviku vastuvõttudel praktilisi oskusi omandamas. 03.03.-30.04.1980 osalesin samas teaduskonnas laste lasteneuroloogia alasel täiendkoolitusel. Võrus töötasin lastenõuandlas ning konsulteerisin statsionaarsetes osakondades. Koos neonatoloog dr Helve Vahteriga vaatasime läbi kõik vastsündinud. Käisin ka suuremates maa-arstijaoskondades konsultatiivseid vastuvõtte tegemas. Arendus-taastusravi läbiviimiseks koolitasime Tartu Ülikooli Lastekliiniku baasil välja füsioteraapia õe (massaaž, võimlemine). 1986. aastal alustas tööd logopeed. Erialast kirjandust iseõppimiseks kõigile seda soovinud Võru arstidele aitas muretseda tollane Võru Raamatukogu juhataja pr Eha Tillmann. 1979. aasta augustis vähendati lasteneuroloogi koormus 0,5-le Moskvast tulnud korralduse alusel. Minu põhitööks sai administratiivtöö peaarsti asetäitjana ajutise töövõimetuse ekspertiisi alal 1,0 koormusega. See ametikoht loodi kõikides rajoonihaiglates. Võrus töötamise ajal olin ka Tartu Meditsiinikooli Võru Filiaali õppealajuhataja. Võru RKH uue hoone ehitamise viimasel, 1981.  aastal, olin peaarsti kohusetäitja, sest peaarst tegeles ehituse lõpuleviimise ning aparatuuri ja sisustuse muretsemisega.

Ajavahemikul 07.07.1986.-28.02.1998.a. töötasin Tartu Ülikooli Lastekliiniku psühhoneuroloogilise arendus-taastusravi  osakonna juhatajana/vanem-ordinaatorina. Enne tööle asumist käisin koos tollase osakonnajuhataja dr Anu Veedleriga täiendusel Moskva Psühhoneuroloogiahaiglas nr. 18, kus vaimseks juhiks oli prof Ksenja  Aleksandrovna Semjonova. Nad tegid koostööd Hollandi spetsialistidega. Saadud teadmiste alusel  loobusime senikehtinud ravipõhimõtetest ja -skeemidest (korduvad vitamiinide B1 ja B12, ATF, Cocarboxylasi, Cerebrolysini süstikuurid, ravim-elektroforees). Liikumisravis rakendasime Bobathi metoodika. Arendasime välja arendus-taastusravi mudeli, mis toimub multidistsiplinaarse meeskonnatöö põhimõtetel. Tegelesime ka diagnostikaga, sh. autismispektrihäirete diagnostika ning ravi probleemidega dr. Ülle Proosi suunamisel. Võtsime kasutusele WISC’i, Griffiths’i, Symbolic Play, Reynelli ja Kaufmanni testid lastel esinevate arenguhäirete täpsemaks hindamiseks. Norra autismispetsialisti Ivar Lovaasi käsiraamatu tõlkis psühholoog Ivar Männamaa koos kolleegidega eesti keelde ja see ilmus 1998. aastal Eesti Autismiühingu poolt väljaantuna, pealkirjaga „Arenguhälbega laste õpetamine. Raamat minule.“ Ivar Männamaa tõlkis ka raamatuga kaasas olnud TEACCH metoodika ning peale koolitust 1995. aastal hakkasime seda juurutama meie osakonnas. Osakond suleti 28.02.1998.

01.03.1998-31.12.1999 töötasin TÜ Lastekliiniku VIII osakonnas (allergoloogia-pulmonoloogia) 1,0 koormusega lasteneuroloogina (6 voodikoha ja ambulatoorne töö). 20.12.1995 omistati mulle kõrgem kvalifikatsioonikategooria neuroloogia erialal, mida uuendati 2000. aastal.

Alates 01.01.2000 töötasin Sihtasutus Tartu Ülikooli Kliinikumi Lastekliiniku neuroloogia ja neurorehabilitatsiooni osakonnas lasteneuroloogia arst-õppejõuna statsionaaris ja ambulatoorses vastuvõtus. Ajavahemikul 01.01.2018-31.08.2019 töötasin veel 0,25 koormusega ambulatooriumis, siis jäin pensionile.  Osalesin Eesti Lastearstide Seltsi, Ludvig Puusepa Nimelise Neuroloogide ja Neurokirurgide Seltsi, Eesti Lasteneuroloogide Seltsi, Balti Lasteneuroloogide Assotsiatsiooni, Eesti Epilepsiavastase Liiga ning Eesti Fenüülketonuuria Ühingu tegevuses.

Erialaseid teadmisi täiendasin 1970.-1980. aastail prof. Tiina Talviku poolt korraldatud Nõukogude Liidu juhtivate lasteneuroloogide loengutel ja seminaridel, hiljem Hollandi, Suurbritannia, Kanada, Jaapani, Soome ja Rootsi juhtivate spetsialistide seminaridel. Olen käinud ka täiendustel välismaal – Helsingi Lastenlinna Kliinikus 02.-10.11.1989 ja Helsingi Ülikooli Haigla lasteneuroloogia osakonnas 25.09.-06.10.1995. Stažeerisin Aarau Lastekliinikus Šveitsis 05.09.-31.12.1993, Charite Berliini Ülikooli Kliinikumi Lastekliinikus 23.05.-12.06.2002 koos dr. Helve Vahteriga. Aastail 1993, 1996, 1998 ja 1999 käisin Müncheni Laste Arendusravi Keskuse korraldatud seminaridel ja koolitustel Brixenis Itaalias.

Vajadusel ja võimalusel olen osalenud lasteneuroloogide ja geneetikute uurimistöödes ning artiklite kaasautorina (21 artiklit).  Olen juhendanud pediaatria, perearsti ning neuroloogia erialade interne ja residente. Õppetöös osalesin vastavalt õppetooli vajadustele täienduskoolituste programmides (lapse areng, arendus-taastusravi põhimõtted jm.).

Olen tänulik oma suurepärastele õpetajatele nii kodu- kui ka välismaal. Tänan südamest kõiki kolleege – arste, psühholooge, logopeede, füsioterapeute, kes on aidanud igapäevase töö probleeme lahendada. Meeskonnatöös on jõud!