TIIA SOO (Tulik)

Sündisin Tallinnas 7.veebruaril 1937.

Kui olin kolme aastane, asusime elama Nõmmele, mis oli siis omaette linn. Seal elasime mitmes korteris Kivimäel ja Pääskülas. Kuna Nõmme oli aedlinn, siis laste mängumaaks olid tavaliselt aianurgad mändide all, külluses oli liiva ja igasuguseid taimi. Nii ehitasime mängukaaslastega terveid asulaid liivast majadega, õunapuudeks olid marjadega pohlaoksad, haljastuseks sammal ja kanarbik.

Igal kevadel käidi kas kooli või perega Mustamäe kalda all sinililli ja ülaseid korjamas. Nii sai minust taimeinimene, kelleks olen jäänud siiani. Igal kevadel tõin koju puuoksi pungadega, millede arenemist vaasis jälgisin. Üks mu esimesi lapsepõlvemälestusi on kevadpäev kiviktaimla juures. Võisin olla 4-5 aastane – mäletan kuidas kiviriku ja meelisfloksi õied kerges tuules õõtsusid, mäletan selle päeva lõhna.

Üsna varakult ostsin endale taimemääraja ja tegin mitmeid herbaariume. Loomulikult sain aimu ka ravimtaimedest ja oli üsna loogiline, et juba enne keskkooli minekut arvasin, et hakkan edaspidi õppima farmaatsiat.

Õppisin Kivimäe 7-klassilises koolis ja edasi Nõmme Gümnaasiumis, mis siis oli Tallinna 10. keskkool. See kool oli natuke kurikuulus, sest arvati, et seal on liiga suured nõudmised ja eelistati teisi keskkoole. Ka meie 7. klassi lennust läks 10. keskkooli ainult 3 õpilast umbes 40st lõpetajast – mina ja kaks poissi. Ainsana lõpetasin selle keskkooli neist mina.

Minu valiku põhjuseks oli see, et seal koolis oli käinud minust seitse aastat vanem täditütar, kellele seal väga meeldis ja ka see, et kool asus kodule üsna lähedal. Seda valikut pole ma kunagi kahetsenud.

Klassikaaslastega suhtleme siiamaani. 2015. aastal kohtusime oma lennu 60.-ndal aastapäeval koolimajas. Kooli õpetajatele tuleb tänulik olla nõudlikkuse eest. Ka edaspidine kutsevalik oli seotud keskkooliga. Sattusin seal sanitaarposti liikmeks. Käisime võistlustel, kus hinnati esmaabi andmise oskusi. Saime koolidevahelistel ja piirkondlikel võistlustel esikohti ja nii asendus farmatseudiks õppimise soov arstiks õppimise huvi ja sooviga. Seda ma ei mäleta, miks just pediaatria – mul ei olnud palju väikeseid sugulasi ega ka tuttavaid haigeid lapsi. Siiski olin natuke enne keskkooli lõpetamist isegi arvamisel, et lähen õppima Leningradi Pediaatria Instituuti. Siiani ei tea, miks just sinna ( mõni loetud raamat või nähtud film ehk?). Õnneks valisin siiski Tartu Ülikooli ja sealt juba hakkas silma pediaatria ring tulihingelise Leida Keresega - ja nii see kujunes.

Olen sageli mõelnud, kas nüüd valiksin uuesti arstiteaduskonna, aga kui jah, siis küll kindlasti pediaatria eriala.

Ülikooli IV kursusel abiellusin. Tolleaegses Tartus oli kaks kõrgkooli: EPA (elu parimad aastad) ja TRÜ (tööd-rügamist ülearu). Oli käibel lause, et ülikool (eriti arstiteaduskond) on EPA poiste lilleaed ja nii üks agronoomia tudeng leidis ka oma lille arstiteaduskonnast 56 aastat tagasi. Tutvusime praeguses Tiigi seltsimajas (sel aja Tervishoiutöötajate maja) tantsuõhtul ja tantsimas käime siiani, vahel isegi samas Tiigi seltsimajas.

Pärast ülikooli lõpetamist töötasin ühe aasta Elvas, kuni lapsehoolduspuhkusele minekuni. Kolleegid olid kenad, lapsevanemad võtsid mu omaks. Siis aga kutsus dr Keres mind Tartusse kateedri assistendiks, edasi tuli aspirantuur.

Peamiseks põhjuseks, miks Tartusse tulin, oli see, et edaspidi oli tegemist ainult laste ravimisega, karjääri tegemine ei tulnud üldse mõttessegi.

Sattusin Tartus peaaegu kohe tööle ägedate respiratoorsete haiguste osakonda ja nii olingi lähedalt seotud pulmonoloogiaga. Ka kandidaaditöö oli laste ägedast kopsupõletikust. Anne Ormissoniga tegime kandidaaditööd üsna lähedastel teemadel – happe-leelise tasakaalust organismis. Dr Keres esitas meile küsimuse – kumb valib pulmonoloogia, kumb neonatoloogia. Olime kõik kolmekesi ühel nõul. Jäigi nii, et Annest sai neonatoloog ja minust pulmonoloog. Ka seda valikut pole kumbki meist kahetsenud.

Ja nii need tööaastad läksid, armsate kolleegide seltsis, kellest osa on juba teispool Linnuteed.

Eriti lähedased olime Lia Sildveri, Helju Tälli ja Aino Pavesega. Mina tulin Lunini tänava haigla valmimisel Oru tänavalt ära, aga ka nemad tulid varsti Luninisse kui Oru tänava haigla asemele tuli laste polikliinik.

Lisaks ühisele tööle sidusid meid armsad keskpäevased kohvitunnid pärast loenguid-praktikume. Need kolm kolleegi olid minu tõelised õpetajad-kasvatajad. Heljuga suhtlesime kuni tema surmani, teistega jätkub suhtlemine siiani. Head kolleegid on kuldaväärt!

Annega tulime ühel ajal Lunini tänavale, ka tema on minu väga armas kolleeg olnud. Annega seovad meid peale sõprussidemete ka seiklused happe-leelise tasakaalu määramise aparaadiga mikro-Astrup, eriti selle vene versiooni AZIF-iga – aparaadi remontimine, gaasisegude muretsemine (kerjamine ja peaaegu varastamine).

Õppetoolis töötades oli kolm töösuunda – õppetöö, ravitöö ja teadustöö. Teadustöö ei ole olnud mu tugevaim külg. Ma olen olnud selleks liiga kärsitu ja pealiskaudne. Kindlasti mängis osa ka üks väga negatiivne emotsioon päris teadustöö alguses. Nimelt enne kandidaadi väitekirja kaitsmist saabus ülikooli teadussekretärile anonüümkiri, kus oli teatatud, et mina, juhendaja ja oponendid on kõik pehmelt öeldes ebakompetentsed (otse öeldes lollid). Õnneks tõsiseid tagajärgi ei tekkinud, aga oli küll südamevalu, solvumist ja madalat enesehinnangut. Õnneks ei tea ma seni autorit.

Aga aitab negatiivsest. Kõige südamelähedasem oli mulle õppetöö. Oma üliõpilasi armastasin ma tõesti väga. Kursusejuhendaja olin ma viiele pediaatria osakonna kursusele. Kõige tihedamad sidemed olid ja on veel praegu kursusega, kes lõpetas ülikooli 1977. aastal. Nende poolt lõpetamisel mulle kingitud kell loeb siiamaani tunde ja minuteid mu elutoa seinal – juba peaaegu 40 aastat!

Sellel kursusel oli ka edaspidine kolleeg Heli Grünberg. Ka Eha Kallas on minu poolt juhendatud kursuse üliõpilane olnud. Väga toredad olid ka raviosakonna üliõpilased, paljusid neist tunnen ära mõnest telesaatest.

Ja lõpetuseks:

Ma lastehaiglast näen veel und

kui käes kuuvalge kesköötund.

Kõik kodus rahus magavad –

siis mälestused ärkavad.

Kõik mured-rõõmud õppetöös

ja valvekorrad vaikses öös.

Ka rõõm, mis tehtud töödest sünnib

ja õnnelikud kohvitunnid.