RUTH SOONETS
Olen sõjaaegne laps, sündinud 30.06.1941 a. Tallinnas. Minu ema oli majaomaniku tütar ja sõjajärgselt töötas raamatupidajana. Elan tänaseni vanaema ostetud kahekordses puumajas Tallinna südalinnas. Minu isa Alfred Kriisk oli Eesti Aeroklubi lendur kapteni aukraadis. Ta oli ka võidukas vigurlendur.
Meie õues mängis iga päev 4-5 last. Kui keegi mänguhoos kukkus või sai kriimustusi käele/jalale, siis mina olin lastepundist see, kes tõttas veritsevale kriimule teelehte peale „kleepima“. See võttis ära valu ja kleepus „haava“ külge kinni ja nii ei pääsenud rohkem muda mänguhoos haava sisse. Mulle meeldis „mängida arsti“ ja abivajajad jäid rahule.
Mäletan ka seda, et meie maja (majas oli 24 korterit) väikelaste vanemad palusid mind, 5-aastast, oma 2-3 aastaseid pesamunasid hoidma pooleks tunniks kuni nad poes leiba ostmas käisid. Tegin seda heameelega.
Minu õde Maria oli minust 3 aastat vanem. Kui tema 8-aastaselt kooli läks jäin ootamatult mängukaaslaseta. Olin üksinda kodus. Kuna Tallinna 12. mittetäielik keskkool oli meie kodust 10min kaugusel, siis otsustasin õele järgi minna. Vahtisin kooliaia metallvõrede vahel (hoovi ei julgenud minna) kuni õel tunnid lõppesid ja siis tulime koos koju.
Minu tädi Linda, kes ka koos meiega elas otsis mind õuest kui õde Maria oli kooli läinud – ei leidnud. Selgus, et olen iga päev kooli värava taga õe ootel. Tädi Linda oli otsustuskindel ja aktiivne daam. Ta võttis mind käekõrvale ja läks koos minuga õe koolidirektori Pr Olliku juurde. Mind võeti 5-aastaselt kooli „proovile“, et kuidas ma toime tulen – tulin toime. Kui meie algkool likvideeriti suundusin edasi õppima Tallinna 20. keskkooli, mille lõpetasin 1958. aastal 17-aastaseks saades.
Otsustasin õppida Tartus arstiks, kuid ei olnud kindel, kas 17-aastaseid Tartu Ülikooli võetakse või pean aasta ootama. Õnneks võeti ka 17-aastaseid. Alustasin õpinguid arstiteaduskonnas 1958. aasta sügisel. IV kursusel algas lastehaiguste temaatika. Dotsent Leida Kerese loengud Oru 3 auditooriumis olid populaarsed. Dotsent Keres pakkus välja, et kes on rohkem huvitatud pediaatriast, võiksid saada lisaloenguid ja teha lastehaiglas „praktikat“.
Meie kursusel oli kümmekond tudengit huvitatud pediaatriast. Nii hakkasid meid juhendama dots Lia Sildver, dr Aino Paves, dr Maido Luts, dr Elmar Novek, dots Helju Tälli. Olin vaimustatud oma valikust õppida lastehaigusi. Pidulik Tartu Ülikooli arstiteaduskonna lõpuaktus oli alati 30. juunil ehk minu sünnipäeval. Lõpetasin arstiteaduskonna 23-aastasena. Mind määrati tööle Tartusse, sest minu abikaasa Kaljo töötas ka Tartu Ülikoolis, matemaatikateaduskonna dotsendina.
Kõik vastlõpetanud pediaatrid alustasid tööd kas kooliarstina või lasteaaia-arstina. Asendasime ajutiselt ka jaoskonna pediaatreid haiguste või puhkuste ajal. Tartu Lastekliiniku peaarst dr Kaljo Mitt kutsus mind 1981.a oma kabinetti vestlusele. Mõtlesin minnes läbi kõik võimalikud patud, mispärast mind kutsuti. Pool tundi hiljem tagasi polikliinikusse jõudes palusin konsultatsiooni jaoskondade osakonna juhatajalt dr Evi Pärlilt. Palusin tema arvamust, kas mina, Ruth Soonets oleksin Tartu Lastepolikliiniku juhatajana õige valik. Ta kiitis selle pakkumise heaks ja nii ma olin 1981-1995 TÜ Lastekliiniku Polikliiniku juhataja.
1993. aastal valiti mind UNICEF Eesti presidendiks. Algatasin Inimsõbraliku Haigla liikumise, organiseerisin spetsialistide koolitusi rinnapiimaga toitmise propageerimiseks Eestis.
Nii jaoskonna pediaatrina kui kollektiivi arstina kohtasin lapsi, kes olid kodus peksa saanud, ähvardatud, hooletusse jäetud. 1995. aastal olin üks Tartu Laste Tugikeskuse asutajatest. Meeskond, kuhu kuulusid pediaater, psühholoog, sotsiaaltöötaja, pedagoog, prokurör abistas väärkoheldud lapsi ja nende pereliikmeid. Saime väljaõppe Ungaris Georg Sorose finantseerimisel ning meid koolitasid ka USA spetsialistid.
1996. aastast olin ISPCAN (International Society for Prevention of Child Abuse and Neglect) liige. Vastutasin Ida-Euroopa maade spetsialistide koolituse eest.
Olen raamatute „Laste väärkohtlemine“ I,II osa, „Ohvriabi“, „Eesti laste tervis“ kaasautor.
Olen Eesti Punase Risti IV klassi teenetemärgi kavaler.
2007. aastal kolisin tagasi kodulinna Tallinna. Töötasin Tallinna Ülikoolis lektorina 2010 aastani, siis otsustasin pensioneeruda.
Olen kahe lapse – tütre ja poja - ema ning kolmekordne vanaema. Tütar Triin õppis minu jälgedes Tartu Ülikooli arstiteaduskonnas hambaarstiks ning poeg Art isa Kaljo jälgedes majandusküberneetikat.
Minu esimene lapselaps, pojatütar Kristel on otsustanud ka saada lastearstiks ning on hetkel teise aasta pediaatria resident . Tütrelapsed Liisa ja Kaarel on veel kooliõpilased. Olen uhke ja õnnelik vanaema.
