LEO TAMM MD, PhD
Sündisin 04.07.1935a Rakveres teenistujate vanemate pere kolmanda lapsena. Isa lahkus Eestist 1944a sügisel Saksamaale, hiljem Austraaliasse. Kooliteed alustasin Aegviidus, kolmandast klassist alates Tapa 1. keskkoolis. Koolis tegin sporti, osalesin näiteringis, orkestris, laulsin. Koolivaheaegadel käisin karjas, töötasin hobusemehena, talvel rookisin tänavatel lund.
Keskkooli lõpetamise järel astusin TRÜ Arstiteaduskonna ravi osakonda 1954. aastal. Pediaatria kursus ja teadustöö algasid III kursusel. ÜTÜs tegime K. Miti ja Õ. Niinepuuga kolme aasta jooksul auhinnatöö laste reuma EKG muutustest. Õhtuti töötasin saekaatris, vagunite laadimisel, hiljem TRÜ profülaktooriumis medõena. Laulsin TRÜ meeskooris. Käisime 1957. a ülemaailmsel üliõpilaste festivalil, kust tulime tagasi auhindadega. Õppisin ka Tartu Õhtumuusikakoolis laulmist, oli au laulda ülikooli aulas prof A. Linkbergi juubelil Leporello aariat, mida professor meenutas veel riigieksamil. Ülikooli ajal abiellusin klassiõega ja sündisid pojad Toomas ja Leo.
Arstiteaduskonna lõpetasin 1960. aastal arstina ja mind lähetati tööle Tapa Rajooni Haiglasse lastearstina, sama aasta sügisel määrati mind haigla peaarstiks. Lõpetada tuli uue haigla hoonete ehitus ja hankida sisustus, 1962. aasta suvel hakkas haigla tööle uutes hoonetes. Arstina töötasin ka lasteosakonnas ja kiirabis.
Pediaatrite V kongressil 1963. aastal tegi dots L.Keres ootamatu ettepaneku “lõpetada haigla direktori töö ja minna Moskvasse aspirantuuri”. Keelduda õpetajale ei saanud. Nii sai minust 1964. a jaanuaris MTA Pediaatria Instituudi aspirant, juhendajaks akadeemik O.Sokolova-Ponomarjova. Minu väitekiri käsitles ensümoloogiat reumahaigetel lastel. 1967. a sügisel kaitsesin meditsiinikandidaadi väitekirja Moskvas ja asusin tööle Tallinna Eksperimentaalse ja Kliinilise Meditsiini Instituudis nooremteadurina, uurimistöö oli seotud täiskasvanutega. Elukoht oli Tapal, sõitsin iga päev rongiga tööle, sest lootusetu oli saada korter Tallinna. Enne aspirantuuri olin abiellunud laste hambaarsti Mirja Tammega, 1970. a sündis poeg Tavo ja 1972. a poeg Marko.
1971. a kutsuti mind Tallinna I Lastehaigla peaarstiks. Haigla hoone Narva mnt 2 kuulus lammutamisle ja uus hoone tuli rekonstrueerida ja sisustada Nõmmele lastekodu hoonesse. Olin peaarst ja ordinaator 1971-1977. Meie arstidel võimaldati jätkata südamehaigete laste uurimistööd. Peaarsti ametis sain 1975-1976 läbida teležurnalistika koolituse, mille lõputööks oli ETV tunnine saade ja autori-saatejuhina koolitelevisiooni tarbeks 7 saadet “Tervis tarviline vara”. Laulsin ka Teaduste Akadeemia meeskooris.
Tartusse TRÜ pediaatria kateedri juhatajaks hakkas mind juba 1974. aastal kutsuma prof E.Raudam, lubasin tulla, kui doktoritöö materjal koos. 1977. a sügisel valiti mind pediaatria kateedri juhatajaks. Mind võeti ülikoolis hästi vastu, aga palgas kaotasin kolmandiku (osaline pedagoogiline staaž). Eluase anti üliõpilaste ühiselamusse Leningradi mnt 25, hiljem ühiskorteri tuba Annelinna. Pere jäi elama Mustamäele. Kaheksa aasta jooksul ülikool ei andnud mulle võimalust peret Tartusse tuua. 1985. aastal soovitasid Moskva kolleegid see alandav elutingimus lõpetada ja läksin tööle vanemteadurina Tallinna Kardioloogia Instituudi lasteosakonda, kus töötasin kuni 1991. aastani.
Suurepärased kolleegid kateedris ja kliiniku arstid toetasid kateedris töötamist igati. Kirjastasime kolleegidega õppevahendeid “Reuma lapseeas (1984), “Ravimite annustamine lastele”, “Lastehaiguste praktikum” ning monograafiad “Lastehaigused I (1986) ja II (1993, kirjastus Valgus).
Kateedris töötamise ajal olin ka Moskvas doktorantuuris, et lõpetada südamehaigete laste energiaainevahetuse uuringud. Minu väitekirja vormistamine ja tasuline kaitsmine jäid rahapuuduse tõttu ära.
1991. a kandideerisin Tallinna Kliinilises lastehaiglas vastloodud ühendatud taastusravi osakonna juhataja kohale. Meeskonnatöös osalesid taastusraviarstid, füsioterpeudid, logopeedid, psühholoogid, ravikehakultuuri spetsialistid. Meie osakonnas alustati Eestis esmakordselt puuetega lastele rehabilitatsiooniplaanide tegemist. Taasturavi koolituse sain Tartus arstide täienduskursustel, Oulus, Helsingi lastekliinikus ja paljudel kursustel Palangas, Moskvas, Tallinnas. Lastehaiglas töötamise ajal lugesin loenguid Tallinna Meditsiinikoolis ja M.I. Ilvese Massaažikoolis. Lastehaiglas asutasime koos taastusraviarstidega 2003. aastal osaühingu “Adeli rehabilitatsioonikeskus”, mis töötab tänaseni. Samal ajal lugesin loenguid Tallinn Ülikooli kehakultuuriteaduskonnas esmaabist ning erinevatest haigustest ja nende vältimisest. Pensionile jäin 2017. aasta jaanuaris.
1975. aastal loobus A.Vares Eesti Lastearstide Seltsi esimehe kohast ja “tema abil” pidin vastu võtma esimehe koha 15. aastaks kuni 1990. aastani. Samal ajal olin Üleliidulise Lastearstide Seltsi juhatuses ja ajakirja “Pediatria” kolleegiumi liige, ELSi poolt ka Eesti Arstide Liidu asutajaliige. Osalesin ka Rahvusvahelise Pediaatrite Assotsiatsiooni (IPA) kongressil Pariisis, kus Soome prof N.Hallmann tutvustas mind ka IPA presidendile.
Lastega seotud mitmete probleemide lahendamiseks tegi ELS volikogu 1988. aastal ettepaneku luua initsiatiivgrupp, kes algataks Lastekaitse Liidu taasloomise. 2. novembril 1988 sai teoks liidu loomine, valiti ELL juhatus ja presidendiks Leo Tamm. Esimesteks suuremateks probleemideks oli laste tervis, materiaalne abi, koolivägivald, ÜRO lapse õiguste deklaratsiooni uue variandi – konventsiooni elluviimine Eestis. ELL kaudu pääsesime piiride taha, saime luua koostöö Soome Lastekaitse Keskliiduga, Mannerheimi Lastekaitse Liiduga, kus töötasid paljud Soome lastearstid, kliinikute juhid. Lastekaitsealane koolitus algas 1989. aastal Haikkos, kus sai alguse ÜRO Lapse Õiguste Konventsiooni arutelu. Soome Lastekaitse Keskliit ja USA lastekaitsajd koos meiega asutasid Helsingis Rahvusvahelise Lastekaitse Fondi (IFCW), mille president A. Davis tutvustas meid UNICEFi president Sir J.Grantile, kes andis idee luua Eestis UNICEFi rahvuskomitee. See õnnestuski ja olin ka selle juhatuse liige. 1993. aastal saime osaleda Cambridge`s IFCW konverentsil, kus eestlastel oli au kohtuda printsess Dianaga. Osalesime 1991. aastal Veneetsias toimunud IFCW konverentsi, kus mulle anti üle Veneetsia linnapea nimeline hõbeplaat. Idee luua SOS lastekülad tuli samuti ELL kaudu. Hiljuti tähistas ELL 30. aastapäeva Maarjamäe lossis.
Olen Eesti ja Soome Lastearstide Seltside auliige, ELL aumärgi kavaler, Eesti Vabariigi president on mind autasustanud Punase Risti III järgu ordeniga.
Randveres, 10.08.2021
