VALLO TILLMANN
Võruka esimene diagnoos ehk kuidas algas arstiks õppimine
Olen võrukas, Võru linnas sündinud, seal koolis käinud. Vana-Võrumaalt on pärit ka mu vanavanemad. Sündisin neljalapselisse perre teise lapsena. Ema oli raamatukoguhoidja, isa teeninduskombinaadi varustaja. Vanemad olid väga mures minu arengu pärast, sest kõne areng hilines, kuni kooliminekuni sain kogelemise tõttu logopeedilist abi. Seetõttu alustasin kooliteed teistest aasta hiljem, kaheksa-aastasena. See oli ilmselt õige otsus, sest edaspidi sain koolis hästi hakkama. Ema suur lugemishuvi ja armastus kultuuri vastu nakatas ka mind. Kõik teatrietendused, mis Võrru jõudsid, said koos emaga ära vaadatud. Isa teatrit ei armastanud. Tema mängis Võru linna puhkpilliorkestris klarnetit. Minust pillimängijat ei saanud, isegi laulukoori ei võetud, sest ma ei pidanud viisi. Nii tegelesin peale õppimise peamiselt spordiga, mängisin korvpalli. Meeldis metsas seenel käia. Lisaks olin suur kalamees, isaga tegime koos puust neljameetrise aerupaadi, mis mind kuni ülikoolini truult teenis. Juba keskkoolis kohtasin oma tulevast abikaasat Üllet, tänaseks on meie kooselu kestnud ligi neli aastakümmet.
Soov arstiks saada tekkis mul alles keskkooli viimases klassis, kui selgus tõsiasi, et ainult arstiteaduskonna tudengid saavad vabastuse toonasest Nõukogude armeest. Tegin keemia sisseastumiseksami hindele väga hea ja kuna olin lõpetanud keskkooli kuldmedaliga, olingi 1982. aasta sügisel TRÜ arstiteaduskonna pediaatria osakonna tudeng. Pidin sageli oma 7 aastat noorema venna ja 14 aastat noorema õe järele vaatama, ilmselt oligi see peapõhjus, miks valik just lastearstiks õppimise kasuks langes.
Pärast ülikooli avaaktust, kui kõik kursusekaaslased suundusid põllumeestele appi kartuleid võtma, diagnoosisin mina iseendal kollatõve. Lugu oli järgmine. Esimese septembri avaaktuselt tagasi Võrru jõudes teatas Ülle, et mu silmamunad on kollased. Tudeerides kodus olevat „Tervishoiu käsiraamatut“, jõudsin järelduseni, et tõenäoliselt on tegemist nakkusliku kollatõvega. Selle teadmisega läksin ise Võru haigla nakkusosakonna ukse taha ja teatasin oma võimalikust diagnoosist. Tekitasin haiglas oma tuleku ja omaenda diagnoosiga väikse paanika, sest sõitsin haiglasse linnaliinibussiga, samuti polnud mul kaasas ühtegi saatekirja, analüüsidest rääkimata. Aga haiglasse mind võeti, hiljem leidis diagnoos ka laboratoorselt kinnitust. Arstiõppe ühte põhitõde, et esmalt kliiniline pilt ja alles siis uuringud, oskasin niisiis alateadlikult jälgida juba esimesel diagnoosimisel.
Ülikooliõpingute kõrval töötasin operatsiooniblokis 3 aastat sanitarina ja 3 aastat narkoosiõena. Lisaks suurele kliiniline kogemusele andis see võimaluse näha oma tööd tegemas toonaseid korüfeesid nagu professor Peetsalu, dotsent Samarüütel või doktor Heino Kokk. Teise kursuse kevadel abiellusin Üllega ja järgmise aasta suvel sündis poeg Taavi. Mäletan, kui teaduslikult me beebi ootamisele ja kasvatamisele lähenesime. Ülikooliõpingute ajal käisin kuulamas dotsent Aino Lunge loenguid lapse varasest arengust, kus sain selliseid soovitusi nagu rasedana klassikalise muusika, näiteks Vivaldi, kuulamine või must-valge maleruudustiku asetamine vastsündinu voodi kohale. Võtsime neid soovitusi kuulda ning kasutasime julgelt. Pean tunnistama, et katsetused olid asja väärt ja suure rõõmuga saame tõdeda, et need meetmed toimisid.
Ülikoolis oli meil tore ja kokkuhoidev rühm. Toetasime üksteist, tähistasime üheskoos nii meie endi sünnipäevi kui ka laste omi, keda ülikooli lõpuks oli juba üsna mitu. Viiendal kursusel tegin oma esimese uurimistöö, mis kirjeldas küünarliigesesisese murru kaugtulemusi lastel, juhendajaks energiline dotsent Uudo Reino. Esinesin sellega üleliidulisel lastekirurgia üliõpilaste konverentsil, kus mind premeeriti 2. kohaga. Ülikooli lõpetasin aastal 1988 cum laude ja seda juba sinimustvalgete lippude all.
Ülikoolile järgnes aasta internatuuris, mille järel asusin tööle lastearstina Keila Haigla lasteosakonda. Keila haigla sai valitud seepärast, et lisaks täiskoormusega tööle eraldas haigla noorele arstile tasuta 3-toalise mugavustega korteri. See oli väga oluline tegur, sest veebruaris 1990 sündis meie perre teine poeg Rauno ja vajadus päris oma kodu järele oli suur. Töö Keila haiglas aastatel 1989-1992 oli väga põnev, aga ka omajagu intensiivne. Keskmiselt tuli teha 6-7 öövalvet kuus. Toona tegin ise laste kõhukoopa ultraheliuuringud. Korralikult sai praktiseeritud vene keelt, sest suure osa patsientidest moodustasid lapsed lähedal asuvatest Nõukogude Liidu sõjaväebaasidest. Töö oli meeletult huvitav ja nautisin seda täiel rinnal kuni päevani, mil sain telefonikõne tollase Tartu Linna Lastekliiniku peaarstilt Kaljo Mitilt. Nimelt kutsus ta mind Tartusse tööle koos võimalusega stažeerida Iirimaal. Minu ülesandeks sai avada vastuvõtt kasvu- ja puberteedihäiretega lastele. Vaagisin pakkumist, olin kahevahel: kas jätkata väga huvitavat ja hästi tasustatud tööd Keila haigla osakonnajuhatajana või minna tööle Tartusse, kus palk oli oluliselt väiksem, kuid töö siiski pikemas perspektiivis kindlasti huvitavam. Viimane saigi määravaks ja ma suundusin 1992. aasta sügisel tööle Tartusse. Samal aastal astusin TÜ arstiteaduste doktorantuuri, kus minu juhendajaks oli prof Torsten Tuvema Uppsala Ülikoolist ja töö teema “Eesti 1. tüüpi diabeeti põdevate laste kasv ja seda mõjutavad tegurid“.
Iirimaal stažeerimine jäi kahjuks ära, kuid 1993. aastal õnnestus mul saada European Society for Paediatric Endocrinology (ESPE) 12-kuuline stipendium enesetäienduseks lasteendokrinoloogia alal Suurbritannias, Manchesteri Kuninglikus Lastehaiglas. Tegemist on väga pika ajalooga lastehaiglaga, mis on üks Inglismaa juhtivaid keskusi lasteendokrinoloogia alal. 1994. a mais sündis meie perre kolmas poeg Karl-Erik ning sama aasta septembris alustasin tööd Manchesteris. Pean tunnistama, et algus oli väga raske. Tõdesin kohe esimesel päeval, et minu lasteendokrinoloogiaalased teadmised ja kogemus olid praktiliselt olematud. Aga juhendajad dr Tony Price ja dr Peter Clayton olid väga toetavad ning juba paari kuu pärast sain alustada iseseisvalt vastuvõttudega, loomulikult nende juhendamisel ja nõustamisel. Lastehaigla endokrinoloogiakeskuse kliiniline kompetents oli väga kõrge, keskus teenindas 4,5 miljonilise elanikkonnaga Loode-Inglismaa piirkonda. Prof Peter Clayton juhtis kasvu ja kasvuhäirete uurimise keskust, kuhu kuulusid lisaks arstidele ka molekulaarbioloogid, laboriarstid ja statistikud. Töö tippkeskuses andis väga hea praktilise kogemuse, kuidas juhtida teadusgruppi. Teadustöö oli nii inspireeriv, et 1996. aasta sügisel astusin arstiteaduste doktorantuuri Manchesteri Ülikoolis. Nelja aastaga valmis minu doktoritöö, mis käsitles laste lühiajalise kasvamise erinevaid aspekte. Juba 1999. aastal soovisin naasta Eestisse, aga toona pakuti vaid osalise koormusega arst-õppejõu kohta ning kolmelapselise pereisana ei saanud ma seda tööpakkumist vastu võtta. Jätkasin kaks järgmist aastat Sheffieldi Ülikooli Lastehaiglas, töötades peamiselt laste luuainevahetushäirete keskuses ja laste kasvajate ravi kaugmõjude (late effects of cancer treatment) kliinikus, mis oli üks esimesi sellesarnaseid Inglismaal.
Septembris 2001 tulin tagasi Eestisse ja asusin tööle Tartu Ülikooli lastekliinikus vanemteadurina ja Kliinikumis arst-õppejõuna lasteendokrinoloogia alal. Esimene ülesanne oli diabeedimeeskonna loomine, kuhu kuulus ka diabeediõde Ene Täht. Ühiselt valmisid endokrinoloogiliste uuringute protokollid ja laste diabeetilise ketoatsidoosi ravijuhend, taotlesime edukalt Haigekassalt soodustuse mitmele olulisele lasteendokrinoloogia ravimile. 2003. a septembris nimetati mind Tartu Ülikooli pediaatria professoriks ja SA Tartu Ülikooli Kliinikumi lastekliiniku juhatajaks. Tänaseni olen jätkanud tööd praktiseeriva arstina, konsulteerides ca 400-500 last aastas. Alates 2004. aastast olen Euroopa Ravimiameti (EMA) juures asuva harvikravimite komitee (COMP) liige.
Minu peamised uurimissuunad on olnud 1. tüüpi diabeedi patogenees ning normaalset kasvu ja puberteedi arengut mõjutavad tegurid. 2015. aastal pälvisin Eesti Vabariigi riikliku teaduspreemia meditsiini valdkonnas uurimistöö „Diabeedi teket ja arengut mõjutavad tegurid“ eest. See oli eeskätt tunnustus lastekliiniku meeskonna väga heale tööle aastatel 2008-2014 Euroopa Liidu teadusprojektis DIABIMMUNE. Tegemist oli väga mahuka uuringuga, kus ainuüksi Eestis osales 2000 last ja tehti ligikaudu 5500 uuringuvisiiti. Projekti raames on seni avaldatud üle 20 teadusartikli, s.h. ka väga oluline artikkel ajakirjas Cell (2016), kus kirjeldati esimest korda mehhanismi, kuidas soole mikrofloora mõjutab 1. tüüpi diabeedi teket. Samuti leidsime, et lastel, kelle kodu ümbruses on rohkem metsa ja põllumaid, esineb vähem atoopilist sensibiliseerimist (Allergy, 2015). Viimane seos avaldub tõenäoliselt keskkonna mikrobioomi toime kaudu inimese naha mikrofloorale ja seeläbi immuuntolerantsusele. Seetõttu on väga oluline, et laps puutuks juba varakult kokku bioloogiliselt mitmekesise ehk nn. rohelise keskkonnaga. Selle hüpoteesi kinnitamiseks on alustatud interventsiooniuuringuga Tartu Ülikooli Kliinikumi lastekliinikus ja Tampere Ülikooli lastehaiglas, mis toimub Euroopa Liidu teadusprojekti HEDIMED (2020-2024) raames. Osalen jõudumööda Eesti harvikhaiguste strateegia ja plaani kujundamisel. Võib uhkust tunda, et pärast põhjalikku hindamist tunnistati TÜ Kliinikum Euroopa haruldaste endokriinhaiguste tugivõrgustiku (ENDO-ERN) täisliikmeks, mis kinnitab Kliinikumi kuulumist Euroopa tipphaiglate hulka.
On olnud suur õnn töötada lastekliiniku tegusas ja toimekas kollektiivis. Meie meeskond on parim kollektiiv, kus olen töötanud. Tänan kõiki lastekliiniku töötajaid pühendunud töö ja üksteist toetava suhtumise eest. Jõudu ja jaksu jätkata samal kursil!
Maailmas on üks minule oluline koht, kust ma energiat saan. See paik on jällegi seotud Võrumaaga - Navi külas asub Jaagu talu, kus Ülle esivanemad on põldu harinud juba mitu sajandit. Lisaks energiale ja uutele mõtetele ammutan endale sellest järve-äärsest paigast ka inspiratsiooni edasi tegutsemiseks. Häid mõtteid ja tegutsemislusti soovin ka Sinule, hea lugeja. Toimekat tegutsemist laste tervise nimel!
