SIIRI TORM

pediaater-infektsionist                                                                                                                                                                                                                                                                        Olen sündinud 21. augustil 1941 Tartu linnas. Minu isa töötas Tartu Nahavabrikus, ema gümnaasiumiharidus võimaldas tal töötada raamatupidajana. Minu isapoolne onu, Samuel Salzmann, oli Eesti pearöntgenoloog kuni 80. aastate keskpaigani. Minu õde valis samuti meditsiini, oli tubli röntgen-laborant.                                                                                                                                      

1949. a alustasin oma kooliteed Tartu 7-klassilises koolis, jätkus Tartu 8. Keskkoolis ning TRÜ Arstiteaduskonnas õppisin 1960-1966. Pediaatria eriala omandasin ülikoolis fakultatiivselt. Minu abikaasa, Rein Torm, oli TRÜ dotsent ja võimlemise kateedri juhataja. Meie perre sündis 2 last: vanem poeg Jaanus ja noorem poeg Tanel, kes on mõlemad arstid ja töötavad radioloogidena. Mul on viis lapselast. Minu lemmikharrastused on olnud jalgrattasõit, ujumine ja suusatamine.                                                                    

1966-1982 töötasin ordinaatorina Tartu Linna Kliinilises Nakkushaiglas, 1982-2004 osakonnajuhatajana TÜ Lastekliinikus, 2005-2016 vanemarst-õppejõuna TÜ Kliinikumi lastekliinikus. Alates 1999.a on mul kõrgem kategooria pediaatrina ja infektsionistina (1994, 1999). Pärast ülikooli lõpetamist töötasin 16 aastat ordinaatorina Tartu Linna Kliinilise Nakkushaiglas laste soolenakkuste ja ägedate respiratoorsete haiguste osakonnas. Minu headeks abilisteks olid osakonnajuhataja dr Maret Arro ja vanemõde Maimu Pikkmaa. Tööolud ei olnud kiita, sest vana maja ise ja küttesüsteem olid amortiseerunud ning ruumid talvekuudel tihti külmad. Osakonna käsutuses oli 16 poolboksi õepostiga, kaks täisboksi, üks palat, protseduuride tuba, sanitaarsõlm ja pottide desinfitseerimise ruum. Ravi- ja jälgimisvõimalused olid piiratud: puudus kohapealne võimalus happe-aluse tasakaalu määramiseks, infusioonravi teostamine oli algeline, kasutati süstlaid ja infusioonisüsteeme, mida tuli steriliseerida, kuna puudusid ühekordsed süsteemid. Vahel oli vaja veenitee (vena sectio) loomisel kasutada lastekirurgi dr. Eda Värimäe abi. Erialane kirjandus oli venekeelne. Suurt erialast kindlust andsid täienduskoolitused: 1974.a Moskvas 4-kuuline tsükkel teemal „Infektsioonhaigused lastel“ ja 1979/80 4-kuuline tsükkel TRÜ pediaatria kateedri juures.                                                                                                                                      1982.a valmis Lunini tänavas uus Tartu Lastehaigla. Peaarst Kaljo Mitt ja peaarsti asetäitja Endla Kööbi kutsusid mind 1. juunil 1982 soolenakkuste uut osakonda rajama ja juhatama. Ettevalmistused osakonna sisustamiseks ja kaadri komplekteerimiseks ning tööks ettevalmistamine kestsid ligi 3 kuud. Osakonna töö toimimisel oli suur osa vanemõde Armilde Tikul. Osakonnajuhataja ja vanemõe töö oli mahukas. Tuli koostada osakonna töö- ja ravieeskirjad vastavalt üleliidulistele metoodilistele juhenditele. 60 voodikohaga soolenakkuste osakond alustas tööd 27.08.1982. Esimesed arstid olid Viia Parv ja Zinaida Läänelaid. Kvalitatiivne hüpe toimus Eesti iseseisvuse taastamise järel. Osakonda hakati varustama kaasaegse aparatuuriga, tekkis võimalus ennast kurssi viia uuema erialase kirjandusega, osaleda rahvusvahelistel konverentsidel, avardada nii arstide kui medõdede silmaringi haiglates väljaspool Eestit.

1990. aastatel organiseeris prof. Tiina Talvik paljudele lastearstidele võimaluse täiendada end Šveitsis. Selle koolituse raames stažeerisin 1994. aastal 4 kuud Aarau Kantonsspitali Lastekliiniku neonatoloogia ja infektsioonhaiguste osakondades. 1997.a täiendasin end 3 nädalat Berliinis Virchow´i Ülikooli Kliinikumi Lastehaiglas.

Aastatel 1985-2005 jälgisin retrospektiivse uurimuse alusel ägedate sooleinfektsioonide etioloogilist struktuuri ja esinemissagedust statistiliselt. Märkimisväärsed muutused olid toimunud etioloogilises struktuuris: düsenteeriasse haigestunute suhtarv oli drastiliselt vähenenud, samapalju (10 korda) oli tõusnud rotaviirusinfektsiooniga haigete suhtarv. Endiselt kõrgeks jäi ebaselge etioloogiaga haigusjuhtude arv. Soolenakkuste teemal olen seitsmel korral esinenud rahvusvahelistel konverentsidel: üks suuline ja 6 posterettekannet. 2006. aastal Riias tunnistati minu ja kolleegide poolt esitatud posterettekanne konverentsi parimaks. Rotaviirusest ja tema vaktsiinist andsin ülevaate pikemas artiklis, mis ilmus ajakirjas „Perearst“ 1992.a. dr Irja Lutsari juhtimisel liideti ideoloogiliselt mõlemad nakkusosakonnad, kusjuures säilitati eraldi soole-ja respiratoorsete osakondade juhid. Tema initsiatiivil loodi 1995 ka 4 voodikohaga intensiivravipalat. 1996. aastal moodustati kahest nakkusosakonnast üks 26 voodikohaga osakond, kus ma jätkasin tööd vanemarst-osakonnajuhatajana. Lastehaigla ehituse kvaliteet oli olnud üsna tagasihoidlik ja juba 15 aastaga oli hoone täielikult amortiseerunud. 2002. aastal IV korruse palatite kapitaalremondi ja uue intensiivravi palati ehitamise järel jäi osakond tööle ühele korrusele. Euroremont oli osakonnale vastutasuks voodikohtade arvu vähenemise eest. 2004. aastal koostöös Tallinna kolleegidega ilmus retrospektiivne uurimus ajakirjas Eesti Arst, milles vaadeldi aastatel 1998-2002 Eestis bakteriaalse meningiidi etioloogilist struktuuri. 52% kõikidest meningiidijuhtudest oli Haemophilus influenzae b-serotüüp (Hib)- meningiit. Sellevastast vaktsiini oli juba aastaid edukalt kasutatud Euroopas, kuid Eestis mitte. Meie uurimusel baseerus Tervisekaitse-inspektsiooni pöördumine Sotsiaalministeeriumi poole vastava vaktsiini lülitamiseks kalenderplaani. Hib-haigusest ja vastava vaktsineerimise vajalikkusest tegin ka ettekande 2004. aasta Eesti Arstide Päevadel. 2003. aastal haigestus Adavere Põhikoolis 150 õpilasest 54 last läkaköhasse. See epideemiline puhang andis tõuke läkaköhasse haigestumise süvitsi uurimiseks. Tulemused on kokku võetud pikemas artiklis, mis ilmus 2005. a ajakirjas „Scandinavian Journal Infectious Diseases“. Mainitud läkaköha puhang oli ka minu posterettekande teemaks 2004. a Tamperes toimunud ESPIDi konverentsil. Kokku olen avaldanud 35 publikatsiooni, tegelenud mitmete lastehaigustega nagu Lyme borrelioos, Kawasaki haigus, puukentsefaliit, Echoviirus 30 aseptiline meningiit jt. Olen juhendanud V ja VI kursuse üliõpilasi lastehaiguste tsüklis (soolenakkused, viirushepatiidid, lööbelised lastenakkused), samuti interne ja residente, pidanud loenguid perearstidele ja teinud täiendõpet arstidele. Koostöös dots. Marje Oonaga ilmus „ Ägedate sooleinfektsioonide käsitlusjuhend perearstidele“. Olen koostanud juhiseid lastevanematele kõhulahtisuse ja suukaudse rehüdratatsioonravi teemadel. Osalesin lastekliiniku „ Valvearsti teatmiku “ koostamisel (2003) ja täiendamisel (2008, 2011). Esinesin ettekannetega lastekliiniku 75. (1997) ja 80. (aasta 2002) ning osakonna 20. aastapäeva (2002) juubelikonverentsidel. Ettekanded on avaldatud juubeliaastate kogumikes. Olen Eesti Lastearstide Seltsi, Eesti Infektsioonhaiguste Seltsi ja Tartu Arstide Liidu liige, olin Balti-Saksa Arstide Liidu ja Euroopa Laste Infektsioonhaiguste Seltsi (ESPID) liige. Olen esinenud ettekannetega seltside korraldatud seminaridel.                                                                                                                                            

Pediaatrina olen töötanud 51 aastat, sellest osakonnajuhatajana 22 aastat (1982-2004). Minu töösuhe TÜ Kliinikumiga lõppes 31.juulil 2016. Jätkasin töötamist Põlva Haiglas pediaatrina. Lõplikult olen pensionil alates 3. jaanuarist 2018.