TIIA VOOR
Olen sündinud 03.08.1968. a Kilingi-Nõmmes, mil kodulähedased sünnitusmajad olid paljudes asulates. Ei tea, kas minu elukutse valik sai tõuke sellest, et olin esimene sündinud imik tuntud lastearsti dr. Adik Levini esimesel tööpäeval Kilingi-Nõmmes või mõjutas miski muu, kes seda oskab enam ütelda.
Oma lapsepõlve veetsin rõõmsalt Kilingi-Nõmmes ema, isa ja vanema õe hoolsa pilgu alla. Paitasin koeri, kasse ja vahel põikasin lauta, kus kasvasid sead ja lambad. Sõin koduaias kasvanud köögi- ja puuvilju ning õnnelike õrrekanade ökomunad on olnud minu toidulaual nii kaua, kui mäletan. Kõik suved veetsin veelgi maalähedasemalt, kolides emaemaga vanasse rehetaresse. Seal jooksin päevad läbi metsades ja põldudel vaatamata ühtki ekraani. Ühesõnaga täiesti roheline lapsepõlv, mis loodetavasti on taganud mulle allergiavaba ja tugeva tervise. Siiani ootab mind Kilingi-Nõmmes majakene aiaga, kus saan näpud mulda pista, kasvatada ökotoitu ning männimetsast korjata seeni ja marju.
Minu järgmine pilt meditsiini jõudmise teel on pärit lasteaiast, kus on tehtud minust rahuloleva näoga arstirõivastega foto. Ema kirjelduste järgi olevatki ma olnud õnnelik, kui sain pihku tükikese vatti, kommid polevatki olnud minu jaoks nii olulised. Nüüd küll on asjalood muutunud ja maiustustest pean ennast väevõimuga eemale hoidma.
Kooliteed alustasin 1975. aastal Kilingi-Nõmme Keskkoolis. Lugeda meeldis mulle väga, , kuid kirjandite kirjutamine polnud lemmiktegevus, lemmikaineks oli ajalugu. Huvialadeks olid korvpall, koorilaul ja näitering. Sporti armastan siiani, käin võimlemas ja viimasel paaril aastal olen avastanud jooga. Keskkool sai lõpetatud 1986. a hõbemedaliga. Kuhu aga minna edasi õppima – kas Tallinna Pedagoogilisse Instituuti, kus mind ootas konkursivaba õppekoht koolieelse pedagoogika ja psühholoogia erialale, või Tartu Ülikooli arstiteaduskonda, kuhu sissesaamiseks oli vaja teha eksamid? Otsus langes ülikooli kasuks. Järgmine küsimus oli, milline eriala valida, sest tol ajal sai õppida alates esimesest kursusest ravi-, pediaatria-, spordimeditsiini-, farmaatsia- või stomatoloogia eriala. Olen siiani tänulik oma vanemale õele Marele, kes soovitas mul valida lastearsti kutse, sest nagu ta ütles: „Oled ju ise väike ja lapsemeelne.“. Nii alustasingi 1986. aastal oma õpinguid pediaatria erialal.
Minu ülikooli algusaastad jäid ajalooliselt murrangulisse aega. Nii oli mul õnn ja au olla korporatsioon Filiae Patriae tegevuse taastajaliige ja üliõpilasorganisatsioonist olen leidnud endale eluaegseid sõpru.
Ülikooliõpingustesse tuli sisse paus, kui sain 1990. aastal emaks toredale poisile Indrekule. Pingelise arstiõppe kõrvalt ei olnud lihtne last kasvatada, kui aga olid olemas poja neli väga head ja toetavat vanavanemat – Helgi, Karl ja Lea, Lex –, saavad õpingud tehtud ja nii lõpetasin Tartu Ülikooli arstiteaduskonna 1994. aastal. Diplom taskus tuli teha veel aastane internatuur ning olin valmis lastearstina tööle asuma. Juhtus aga, et pediaatria kateedris oli vaja õppejõudu ja nii hakkasingi 1995. aasta sügisel arstiüliõpilastele Tartu Linna Lastepolikliinikus ambulatoorset pediaatriat õpetama. 1997. aastal laiendati koostöös Lindköpingi Ülikooli prof Bengt Björksteniga Tartu Lastekliinikus allergiauuringuid ja prof Tiina Talvik tutvustas mind uurimisrühmale ning sellest peale on allergiahaigused mulle südamelähedased. Kaja Julge ja Maire Vasara õpetuste ning Tiina Rebase abivalmiduse toel sai 1998. a alustatud uuringuga, milles võrdlesime allergiahaiguste kujunemist Eesti ja Rootsi lastel. Kui juba uuring käimas, siis prof Tiina Talviku soovitusel alustasin doktoriõppega, mis oli kuldaväärt elukool nii teadmiste kui ka kogemuste osas ning lisaks sain sealt ka kaasteeliseks ja sõbraks Triine Annuse. 2005. aastal kaitsesin heade juhendajate prof Bengt Björksteni ja dr Kaja Julge asjatundlike nõuannete abil meditsiiniteaduste doktorikraadi teemal „Microorganisms in infancy and development of allergy: comparison of Estonian and Swedish children“. Peamiselt teadustööd ja vähesel määral ka lastekliinikus pediaatri tööd tehes tundsin, et praktilised arstioskused vajavad lihvimist ja seepärast astusin 2004. aastal pediaatria residentuuri, mille lõpetamise järgi 2009. aastal asusin tööle Tartu Ülikooli Kliinikumi lastekliiniku laste ja noorukite allergiahaiguste keskusesse, kus leiva on toonud lauale allergiahaigused, aga olen tegelenud ka primaarse immuunpuudulikkuse diagnostika ja raviga. Diplomijärgsete õpingute ja teadustöö tegemise ajal olen õpetanud meditsiinitudengeid olles vanemlaborant, teadur, lektor. Teadusttöödki pole ma unarusse jätnud juhendades Anneli Larionova doktoritööd, mis uurib seedetrakti mikrofloora koosluse mõju allergiahaiguste ja ülekaalulisuse tekkes Eesti lastel.
Lisaks arstitööle olen kuulunud mitme erialaorganisatsioon juhtorganisse: Eesti Lastearstide Seltsi (ELS) allergoloogia sektsiooni juhatus 2002-2005, ELS Lõuna-Eesti sektsiooni juhatuse liige 2003-2010, ELS juhatuse liige ja laekur 2007-2013 ja 2016-2022, Tartu Arstide Liidu eestseisuse liige alates 2015. ning alates 2016. aastast Eesti Immunoloogide ja Allergoloogide Seltsi juhatuse liige. Lisaks kuulun Euroopa Allergoloogia ja Kliinlise Immunoloogia Akadeemiasse.
Aastaid vastan vabatahtlikuna www.kliinik.ee portaalis lastearstile esitatud küsimustele, millest saadav tulu läheb Tartu Ülikooli Kliinikumi Lastefondi.
Alates 2017. aastast olen õnnelik vanaema pojatütrele Pia Lottale ja püüan olla ka hea ämm minia Kerttule.
