Tartu Ülikooli pediaatria kateeder – suunaja ja mõjutaja

Mall-Anne Riikjärv

Lastekliinik tuli minu ellu 1964. aastal, kui 4. kursuse üliõpilasena osutus võimalikuks valida täiendav programm lastehaiguste süvendatud õppimiseks. Olin veendunud, et lisakoormus ei ole ajutine katsetus, vaid see on minu valik tulevikuks.

Pediaatria kateeder oli sel ajal väiksearvuline ja noor. Siin olid äsja assistentidena tööd alustanud Tiia Soo ja Helju Tälli, juba pikema assistendi kogemusega Lia Sildver ja õppetöös osales ka lastekliiniku arst Aino Paves. Kõiki neid juhtis kindla sihiga väsimatu dots Leida Keres. Ei mäleta, kas kateeder pediaatria lisakursuse soovijatega eelnevalt ka vestlusi pidas, sobivust hindas või pediaatriat kui eriala tutvustas. Möödanikku vaadates näib, et loengud olid peamiselt Leida Kereselt ja Lia Sildverilt. Kahjuks ei ole enam alles loengukonspekte, kuid arvan, et esimese loengu pidas Lia Sildver. Kõrvus nagu kõlaks tema hääle ja tooniga ilmselt läbi aastate pediaatria esmaloengul palju kordi öeldud tüüplause: „ Laps ei ole täiskasvanu miniatuuris“. Loenguid illustreeriti haige demonstratsiooniga sealsamas auditooriumis. Võrreldes teiste auditooriumidega oli lastekliiniku oma pisike, kitsas, laudade ja toolidega, aga ometi tundus sooja ja sõbralikuna nagu kogu lastekliiniku majagi. Praktikume juhendasid noored kolleegid, lisaks eelnimetatuile Maido Luts. Assistendid olid praktikumide läbiviimisel lõpmatult heatahtlikud ja andestasid ka meie teadmatuse ja rumaluse.

Kogu õppetöö hingeks oli dots Leida Keres. Tema motoks oli: kõik on võimalik, kui tegutseme teaduslikult põhjendatud meditsiiniteadmiste kohaselt. Ta oli õppijate jaoks alati positiivne, optimistlik, suure sisendusjõuga. Loengutes pakuti meile kõige uuemat informatsiooni, mille kohta teadmisi oligi vähe. Näiteks loengukonspektis oli mul mukovistsidoosi kohta mitte enam kui 5-6 rida, aga esmane info oli olemas. Küllap kuulsime loengutes lisaks elulisi näiteid, mis käsitletavat probleemi illustreerisid. Mul on meeles dots Kerese lausutud lapsesõnad hematuuria kohta: „ema, ma pissisin jõhvikakisselli“. Tema üheks suureks mureks oli haigustest tingitud või ka kaasasündinud vigasus, mille vältimiseks rõhutas ta pidevalt varase diagnostika ja ravivõimaluste maksimaalse kasutamise tähtsust.

Pediaatria stuudiumi kestel saime tuttavaks kogu lastekliiniku ja sealse personaliga. Ehkki tudengite suhtes oldi nõudlikud, oli kogu õhkkond kodune. Millegipärast meenub väga kitsaste boksidega imikute ägedate haiguste osakonna karm juhataja Asta Uibo, kellelt sain märkuse selle kohta, et imiku voodiäärel istuda ei tohi. Lastekliiniku diagnostilised võimalused olid tol ajal veel üsna piiratud. Mäletan seda, kui kateeder sai uurimistööks esimese Astrupi aparaadi, mida assistendid oma teadustöös kasutasid ja kliinikut ravitöös abistasid.

Oli loomulik, et kõik pediaatriast huvitatud astuvad ka Üliõpilaste Teadusliku Ühingu pediaatriaringi. Üliõpilaste hulgast valiti ringi juhataja ja olin isegi sel ametikohal ühe vahetuse. Ringi otseseks juhendajaks oli Leida Keres ja selle tegevust juhtis sisuliselt ikka kateeder. Pediaatriaring oli ühtlasi laiema lävimise kohaks teiste õppijatega, kellest hiljem kolleegid- kaaslased pidid saama. Ringi astumiseks tuli läbida nn. eksam, mille igal sügisel korraldasid ringi VI kursuse liikmed ülikooli kohvikus. Eksam oli piletitega ja eksamilt ei puudunud kateedrijuhataja, kes oma nõuga julgustas murelikke vastajaid, et vastused ikka õiged saaksid. Igal kevadel sooviti ülikooli kohvikus toimunud pidulikul koosviibimisel lõpetajatele edu eksamiteks ja tarmukat tööelu algust. Ringi koosolekutel, kus esinejateks olid üliõpilased, oli auditoorium tavaliselt rahvast täis. Tuleb küll tunnistada, et mitte alati ei pakkunud kuuldu huvi ja koosoleku lõpp tundus kergendusena. Tudengite aktiivsus küsimuste esitamisel oli tagasihoidlik ja diskussioonide algatajaks olid ikka kateedri õppejõud – eks vähesed teadmised ei julgusta ka küsimusi esitama!

Tihedam suhtlus kateedriga kujunes üliõpilastel uurimistöö käigus. Teemad valis kateeder ja need pidid toetuma ikka uudsele informatsioonile kirjandusest. Näiteks oli meie uurimistöö teema Eesti oludes päris erakordne – uurisime dermatoglüüfe oligofreeniaga lastel. Esmakordne kokkupuude uurimistööga viis uude maailma, andis lisateadmisi ja kogemusi nii uurimustöö läbiviimisel, kirjutamisel kui ka oma materjali esitamisel erinevatel konverentsidel üle kogu Nõukogude Liidu. Meie uurimistööga esinesin konverentsil Arhangelskis. Uurimistöö plaan koostati koos juhendajaga, aga tudengid olid uurimistöös küllaltki iseseisvad. Meie juhendaja dots Keres oli nõudlik, et uuringud korrektselt läbi viidud saaksid ja tähtaeg ei ununeks. Juhendaja märkuste abil tuli töö kokku kirjutada ja lihvida. Mäletan, et meie töös tuli kirjanduse ülevaateks kasutada peamiselt inglisekeelset teavet. Arvasin, et olin teinud hea tõlketöö, kuid Kereselt tuli halastamatu ja otsekohene otsus, et tegemist ei ole eesti keelega, ja kogu peatükk tuli uuesti kirjutada.

Viimase kursuse kevadel korraldas kateeder ringsõidu ja tutvumise Eesti väikelastekodude ja sanatoorsete koolidega, mis andis pildi nende tolleaegsetest oludest ja patsientuurist ning vajalikku teavet laste tervishoiu korraldusest. Eriti rasked haiged olid Karula ja Haapsalu väikelastekodudes, aga õnneks on meditsiini areng ja aeg teinud korrektiive ning taolisi haigeid enam ei kohta.

Mõeldes täna tagasi neile aastatele, võin öelda, et pediaatria kateedri ja lastekliiniku õhkkond, inimesed ja põhimõtted olid kõige olulisemad, mis mõjutasid minu arusaamu tegutsemisel lastearstina. Töö, teadmised, pidev enesetäiendamine, näha probleemi tervishoiukorralduses ja püüda aidata seda lahendada – need põhimõtted tulid eeskätt dots Leida Kereselt. Ta oli äärmiselt ratsionaalne ja sihipärane oma tegevustes, mida kinnitas ka tema väline kuvand – äärmiselt tagasihoidlik riietuses ja ikka pabereist tulvil portfelliga. Ometi saatis seda ratsionaalsust rõõmsameelsus, optimism ja kirglikkus, mida oli tunda nii loengutes, eksamil kui ka pediaatriaringi koosviibimistel. Kuidas mõista haiget last, tema vanemaid, kuidas aidata, olla empaatiline – seda õppisime kateedri assistentidelt ja arstidelt haiglas praktikumide ja arutluste käigus.

Esimestel tööaastatel jagus kohtumisi kateedri õppejõududega Tartus korraldatud seminaridel ja alati tundsid nad huvi, kuidas noorel arstil oma töös läheb. Neilt oli võimalik nõu küsida kõigis eluliselt tähtsates asjades. Kui mõtlesin, et tuleviku huvides tahaksin kaitsta väitekirja, pöördusin dots Kerese poole. Tema innustusel saigi valitud eriala, mis erines minu poolt algselt valitust. Leida Keres lähtus selle perioodi eesti pediaatria vajadustest ja suunas mind pulmonoloogia erialale. Ta näitas üles suurt huvi, abistas dissertatsiooni valmimises. Ei tea, kui paljudel juhtudel jälgis kateeder oma õpilaste isiklikku käekäiku, kuid mind õnnestas küll dots. Kerese tervituskaart poja sündimise puhul.

Olles erinevates ametites Tallinna I Lastehaiglas (1978–1982) ja Tervishoiu-ministeeriumis (1982–1991), kujunes koostöö pediaatria kateedriga juba ühiste huvide tõttu. Kateedrijuhatajateks olid neil aastatel dots Leo Tamm ja dots Aino Paves. Lastearstide ettevalmistamine, kvalifikatsioon, pediaatrilise abi korraldamine, teadusuuringud – need olid ühised teemad. Neil aastail valmisid koos kateedri töötajatega (kes olid ka kongresside org- komitee liikmed) lastearstide kongresside programmid. Haiglasse tulid esimesed internid, ühiselt tuli koostada õppeprogramme ja kavandada internide konverentse. Pediaatrite atesteerimine toimus tervishoiuministeeriumi juures ja alati kuulusid atestatsioonikomisjoni ka pediaatria kateedri esindajad.

Tervishoiuministeeriumi teaduslik-meditsiinilise nõukogu juures tegutses pediaatria probleemkomisjon, mida juhtis dots Leida Keres koos alaerialade juhatajatega kateedrist ja haiglatest. See meeskond analüüsis eesti pediaatria olukorda ja kujundas vajadustest lähtuvalt teaduslik-praktiliste uuringute suunad: varaealiste laste haigused, äge ja krooniline pneumoonia, reuma, respiratoorsed allergoosid, imikute suremus, perinataalpatoloogia jne. Koostöö toimis paljuski kirjavahetuse, koosolekute ja individuaalvestluste käigus. Probleemkomisjoni temaatika ja selle muutumine ajas annab pildi neil aastatel toimunud pediaatria arengust Eestis.

Kuna imikute suremuse näitaja oli kõrge, muutus aastatel 1980–1990 aktuaalseks perinatoloogia teaduskeskuse loomine. Kord planeeriti seda Tallinnasse, läbirääkimisi peeti isegi NSVL TA Siberi osakonna feto-platsentaarse osakonna juhataja prof. Tsirelnikoviga. Perinatoloogia teadusrühma taotleti ka Üldmolekulaarpatoloogia Instituuti. Mul on säilinud mitmete taotluste koopiaid, milles nimetatud üksusesse planeeriti 5–10 teadustöötajat ja kuni 10 laboranti. Ka 2. dets. 1987. a pediaatria kateedri ja Tartu Lastearstide Seltsi ühiskonverentsi otsuses on fikseeritud: „Positiivselt lahendada teadusliku uurimistöö keskuse „Ema ja lapse tervis“ loomine Tartus. Koheselt luua pediaatriline teaduslik uurimisgrupp aktuaalseimate probleemide lahendamiseks“. Täna saame vaid tunnistada, et head kavatsused teoks ei saanud.

Kui 1990. aastatel toimunud tervishoiureform muutis kogu laste arstiabi süsteemi, oli üheks tõsisemaks koostööteemaks laste edasine arstiabi korraldus. Töötasin siis juba Tallinna Lastehaiglas ja kateedrijuhatajaks oli prof Tiina Talvik. Eesti Lastearstide Seltsi, haiglate ja kateedri koostöös peeti rohkelt arutelusid, koostati ühiseid avaldusi ja pöördumisi tervishoiuministeeriumile. Ikka oli prof T. Talvik see, kes rõhutas, et lapsed peavad olema riigi prioriteet. Ehkki reform tekitas vastakaid arvamusi pediaatrite hulgas, ei muutunud arutelud kunagi konfliktseteks, otsused kujunesid põhjendatud arutelude tulemusena. Seltsi algatusel, kaasates kateedri, koostati 1996. a kliinilised juhised perearstidele. 1998. a valmis pediaatriaprogramm. 1997. a tulid Tallinna Lastehaiglasse esimesed residendid (Silvi Plado ja Alar Abram) ja jällegi oli abiks koostöö residentuuri paremaks korraldamiseks haiglas, ühiselt jälgiti residentide arengut konverentside ja eksamite käigus. Järk-järgult laienes haiglas õppetöö – algul perearsti residentuuri lisandumisel, hiljem ka üliõpilaste õppetsüklite läbiviimisel. 21. sajandi esimese kümnendi lõpul algas kvaliteedialane koostöö Tartu Lastekliinikuga. Võrreldakse erinevaid kvaliteediindikaatoreid, mis on abiks oma tegevuse hindamisel ja vajalike muutuste läbiviimisel.

Tihe suhtlus kateedriga oli ajal, kui Tartus oli külalisprofessoriks Bengt Björkstén Rootsist. Ta lõi oma uurimisfondi ja juhendas meie allergia epidemioloogia uurimisgruppi, kuhu ka ise kuulusin. Aastatel 1992–2005 tehtud uurimistööd tutvustasid Eestit maailma allergoloogide hulgas ja selle perioodi tulemusteks olid neli doktori- ja üks magistritöö ning teadusmõtte laiem levik. Tallinna Lastehaigla ja kateedri koostöö on jätkunud ja laienenud teadustegevuses eriti intensiivravi, neonatoloogia ja neuroloogia vallas.

Kui minu algatusel andsime välja Lastearstide Seltsi Sõnumeid, ei öelnud kateeder kunagi koostööst ära ja need artiklid ilmestavad täna meie pediaatria arengut.

Mitte ainult töö, vaid ka pidustused ühendasid kateedriga. Juubelisünnipäevad, tööjuubelid, konverentsid ja koosolekud, mis lõppesid kohvilauas, meenutavad kauneid hetki.

Aitäh kõigile, kellega kokkupuutest on elu rikkamaks saanud!