Meenutused professor Bengt Björksténist
Mall-Anne Riikjärv
Esmane kontakt Rootsi Linköpingi Ülikooli professori Bengt Björksténiga oli Tartus 1991. a, mil Bengti huvi Eesti vastu ja meie huvi allergiahaiguste uurimise vastu realiseerus otsusega laste allergiahaiguste leviku uurimiseks Eestis. Tagantjärele mõeldes on uskumatu, et asi tookord teoks sai. Nähtavasti said olulisteks meiepoolne tahe, sihikindlus ja kateedri moraalne tugi. Bengti aga huvitas teada saada, kas alles sotsialismist väljunud maal on erisusi allergiahaiguste levimuses. Kogu uurimistööks vajalik materiaalne pool (materjalid nahatestideks, aparatuur hingamisfunktsiooni määramiseks ja ravimid provokatsiooni-testideks, paber ja rahaline toetus) tuli Rootsist. See oli märkimisväärne kogus kaste ja karpe, millega Bengt 1992. a Tallinnasse jõudes laevast väljus. Puutusime esmakordselt kokku sellises mahus uurimistööga, aga Tartu ja Tallinna kolleegide hulljulgus viis meid edukale lõpule. Esimene artikkel ilmus juba 1995. a. Sellest uurimistööst sai alguse lause, millega Bengt rahvusvaheliselt „laineid lõi“ – sotsialism kaitseb allergia eest. Uurimistöö andis meile võimaluse tutvustada kongresside teesides ja posterettekannetes allergiahaiguste levimust Eesti lastel. Bengti rahvusvaheline haare võimaldas Eestil osaleda ka allergia levimusest kõnelevas filmis, mida esitleti 1994. a rahvusvahelisel allergia ja immunoloogia konverentsil Stockholmis (IAACI).
1993. a sai prof Björksténist Tartu Ülikooli külalisprofessor. Ta lõi Tartu Lastekliiniku juurde materiaalse baasi laste allergiaalaste uurimistööde jätkamiseks, 1994. a kavandas uuringu vastsündinute prospektiivseks uurimiseks Tartus, alustas koostööd TÜ Mikrobioloogia Instituudi ning Austraalia ja Inglismaa immunoloogidega. Lisaks alustas ta doktorantidega teoreetilisi seminare, käsitledes teadusliku uurimistöö metoodikat, teadusettekannete tegemist ja artiklite kirjutamist. Oma teadmiste, eruditsiooni ja võluva esitlusmaneeri poolest sai ta doktorantide lemmikuks.
Tänu Bengti teaduslikule kiindumusele allergiahaigustesse, tema sidemetele ja oskusele töötada fondivalitsejatega, jätkasime kolmes etapis rahvusvahelise allergialevimuse uurimuses (ISAAC I-III, 1994–2010). Tänu kõigile läbiviidud uuringutele olid 2005. aastaks doktoriväitekirja kaitsnud arstid K. Julge, M. Vasar, T. Voor ja T. Annus ning magistritöö laborispetsialist T. Rebane. Artiklite ja doktoritööde kirjutamisel kavandati üldplaan koos Bengtiga, kuid kirjutada tuli igal autoril ise ja üsna tavalised olid korduvad ümberkirjutamised pärast Bengtilt saadud punasekirjut teksti.
Bengt käis palju kordi Eestis ja ikka toimusid kohtumised nii Tallinna kui Tartu kolleegidega. Ta tõi Eestisse ka teisi maailmanimesid, ikka koostöö arendamise mõtetega. Bengt oli ikka see, kes kohtumistel jutulõnga hoidis, lennukaid ideid ja hüpoteese külvas ja kellega oli vahel raskusi sammu pidada. Bengtil oli omapärane huumor ja naer, mis nakatas. Veel üks tahk, mida alati ei näe. Suurtel kongressidel tundub, et esinejate kõne voolab iseenesest vabalt. Bengti puhul nägin, et temasugused tuntud teadlased teevad korraliku eeltöö kodus, et tekst jookseks ja ajalimiiti ei ületaks. Bengt armastas ka mitteformaalseid kohtumisi, nt sõprade kodudes ja looduses. Seenekorjamine meeldis talle väga ja ta oli ka hea seenetundja.
Üle 10-aastane periood koos Bengtiga on jätnud tugeva jälje Eesti laste allergiahaiguste uurimisse ja kõigisse, kes temaga neil aastatel lähemalt kokku puutusid.
Mul on väga hea meel tõdeda, et olen olnud lähedalt seotud ühe Tartu Ülikooli audoktoriga, kelleks professor Bengt Björkstén sai 1996. aastal.
