ARVIDA VALDMANN

02. 04. 1898–22. 08. 1990

Heljo Preem

Kõik vahetult sõjajärgsetel aastatel üleskasvanud lapsed olid kas otseselt või kaudselt Tartu lastepolikliiniku juhataja dr Arvida Valdmanni hoole all.

Arvida-Leontine Seglin sündis Orajõe vallas Pärnumaal. Tema isa Gedert oli lätlane, kaugesõidukapten, kes aastatel 1904–1919 töötas merekooli juhatajana Arhangelskis.

Arvida omandas alghariduse Eestis, aastatel 1907–1914 õppis Arhangelskis tütarlaste gümnaasiumis. Õpingud jätkusid 1915–1918 Moskvas professor P. G. Statkevitši Naiste Meditsiiniinstituudis.

Ilmselt opteerus Seglini perekond sõja- ja revolutsiooniraskustes Venemaalt 1919. a. Isa asus tööle Heinaste (Ainaži) merekooli juhatajana, ema suri varsti pärast Eestisse naasmist.

Arvida Seglin asus Eestis uuesti püüdlema arstikutset. 1920. a esitas ta Tartu Ülikoolile vene keeles kirjutatud avalduse palvega end vastu võtta arstiteaduskonna II kursuse kuulajaks. Ilmselt hindas tolleaegne ülikooli juhtkond ebapiisavaks tema Arhangelskis omandatud füüsikateadmisi, mistõttu pidi ta 1921. a kevadel sooritama eksami keskkooli füüsikakursuse ulatuses Tartu Õpetajate Seminari juures. Pärast seda kanti Arvida Seglin seaduspäraselt Tartu Ülikooli üliõpilaste nimekirja. Siis tuli vahele haigus ja õpingutele sai Arvida asuda järgmisel sügisel. Õpingud olid edukad ja kiired: 1925. a jõuludeks olid sooritatud riigieksamid ja talle väljastati cum laude arstidiplom.

Pärast ülikooli lõpetamist töötas Arvida assistendina sisehaiguste alal professor O. Masingu ja professor V. Vadi juhendamisel, hiljem ka haavakliinikus ja nakkushaiglas.

1927. a abiellus Arvida Seglin temaga samal ajal arstiteaduskonna lõpetanud Johannes Valdmanniga. Mõlemad õppisid Riia Ülikooli Hambaarstimisinstituudis, omandasid hambaarsti kutse ja õiguse praktiseerida hambaarstina. Johannes Valdmann töötas Tartu Üldhaigekassa Hambaarstimise Kabineti juhatajana ja paralleelselt erapraksisega hambaarstina. Nende hambaravikabinet asus Tartus Pepleri tänavas majas number 21. Aastatel 1940–1941 töötas Arvida Valdmann lühiajaliselt Tartu lastepolikliiniku hambaravi osakonna juhatajana. Võib arvata, et töö erakabinetis jätkus kuni 1944. a suveni, mil sõjatuli hävitas Pepleri tänava hoonestuse ja paiskas laiali perekonna.

Sõjategevuse kaugenemisel Eestist asuti uuesti korraldama meditsiiniasutuste võrku. Arvida Valdmann määrati 6. okt 1944 Tartu Lastepolikliiniku juhatajaks ja kooliarstiks. Sel perioodil osutasid ambulatoorset abi kolm asutust: lastenõuandla, lastepolikliinik ja kooliambulatoorium. Päevakorrale kerkis mõte ambulatoorse abi koondamisest ühte asutusse ja 1950. a maikuus toimuski reorganiseerimine. Ühinenud asutuse alluvusse kuulus ka piimaköök. Dr Arvida Valdmann jätkas tööd Tartu Linna Kliinilise Lastehaigla peaarsti asetäitjana polikliinilisel alal.

Sõjajärgse perioodi tööpõld meditsiinis oli raske nagu teistelgi elualadel. See oli probleemiderikas aeg. Oli vaja kujundada ühtne teotahteline kollektiiv. Uuenduste ja muutuste elluviimist laste ambulatoorses abis vajasid nii laste arengu ja tervisekaitse küsimused, raviprobleemid kui ka emade teadlikkuse tõstmine. Uute ravimite ja raviskeemide kasutusele tulek, immuniseerimise elluviimine eeldasid süsteemikindlat planeerimist ja kõigi töötajate teadmiste pidevat täiendamist. Arvida Valdmann juurutas regulaarse meditsiinipersonali täiendõppe polikliinikus. Ta koostas täpse juhise jaoskonnapediaatrite töö igakuise aruande kohta. See võimaldas polikliiniku juhatajal ja ka igal jaoskonnapediaatril ja -õel analüüsida oma töö tulemusi, mida sai arvestada edasise töö planeerimisel.

1951. a noore jaoskonnapediaatrina tööle asununa tunnetasin oma igapäevatöös dr. Valdmanni heatahtlikku ja sõbralikku suhtumist ning tuge. Eriti väljendus see 1954. a, mil pidin esmakordselt esinema vabariiklikul pediaatrite kongressil. Ettekanne käsitles uuendusi jaoskonnapediaatri töös sõjajärgsel ajal, mis olidki ju tegelikult Arvida Valdmanni poolt ellu rakendatud. Tartu lastepolikliiniku töökorraldus ja -tulemused äratasid huvi ka konverentsil viibinud Moskva korüfeede seas: ettekanne võeti kaasa vene keelde tõlkimiseks ja laiemaks tutvustamiseks. Kas see toimus – kahjuks ma teada ei saanud.

Iseloomult oli Arvida Valdmann tasakaalukas ja täpne, nõudlik enese ja töökaaslaste suhtes. Ta kujunes kaastöötajatele autoriteediks, mida süvendas ka tema välimus. Ta oli tumedajuukseline, pikka kasvu ja tugeva kehaehitusega, samas rahulike liigutuste ja heatahtliku ilmega, milles oli veidi kurbust ja igatsust. Küllap olid noored kolleegid nii mõnigi kord noomimist väärt. Ent noomimise asemel juhtis ta tähelepanu sellele, kuidas antud olukorras oleks olnud õigem toimida. Toredad olid koosviibimised polikliinikus. Kohvilaud oli tagasihoidlik, lõbus vestlus ja naer selle ümber lähendasid kolleege üksteisele. Jutustades humoorikalt juhtumisi oma elust oli ka peaarsti silmades lõbus naerusära.

Tema sõbralikkust tunnetasime ka tööst vabal ajal. Tal oli Riia lähistel suvekodu, mida külastasime kord oma perega. Vastuvõtt oli äärmiselt südamlik. Suure aia keskel paiknev avar eramu kätkes endas endiste aegade kodusoojust, meie lahke võõrustaja muutis seal veedetud puhkusepäevad päikeselisteks. Meie teismelised pojad leidsid Ants Valdmanni eestvedamisel küllaga huvitavat tegevust. Need olid toredad päevad, millest head mälestused ei kustu.

Arvida Valdmanni kutsetöö tulemusrikkust on peetud paljude tänukirjade vääriliseks nii Tartu linnavalitsuse tervishoiuosakonna, Punase Risti Seltsi kui lastehaigla peaarsti poolt.

Kuid aeg ruttas. 1964. a jäi Arvida Valdmann pensionile. Lastepolikliiniku tööd oli ta juhtinud üle kahekümne aasta. Kogu polikliiniku kollektiivi osavõtul andis ta ülikooli kohviku rõdusaalis oma kohustused ja polikliiniku sümboolse võtme üle minule.

Kuid see ei tähendanud sidemete katkemist. Külastused dr.Valdmanni juurde olid vastastikku meeldivad. Ta jagas mälestusi, elukogemusi, kõneles tervislikest eluviisidest ja ootas alati huviga uudiseid tema oma lastepolikliiniku edasisest käekäigust.

02.04.1988. a jõudis kätte dr Arvida Valdmanni auväärne 90. juubeli- sünnipäev, mille puhul käisime teda kodus õnnitlemas. Hubases miljöös oli toredaid meenutusi, pisut nukrustki. Huumorit aga jagus ka elurõõmsal juubilaril. Kui noor kolleeg lausus, et ta ei taha enam televiisorit vaadata, vastas juubilar: ”…aga mina ei taha enam peeglisse vaadata!” Elagu naiselikkus!

Eluring hakkas täis saama ja 22. augustil 1990. aastal saabus lahkumine. Arvida Valdmann puhkab Tartus Uus - Jaani kalmistul.