ELVINE TEKKEL
07. 04. 1898–01. 04. 1989
Heljo Preem
Vähe on neid kolleege, kelle vaimusilma ette kerkib arst Elvine Tekkeli sale ja sirge, hallipäise kauni frisuuriga daamilik kuju. Ja veel vähem on neid, kellel oli õnn temaga tihedamalt kokku puutuda.
Elvine Metikas sündis 7. aprillil 1898. a Tallinnas, kus möödus ka tema koolipõlv. Pärast Tallinna Tütarlaste Gümnaasiumi lõpetamist 1918. a astus ta järgmisel aastal Tartu Ülikooli arstiteaduskonda ja lõpetas õpingud 1924. a. Üliõpilaspõlves võttis ta osa üliõpilasseltsi Põhjala, hiljem Eesti Naisüliõpilaste Seltsi tegevusest, kus oli aktiivne ka vilistlaskogus. Ühtlasi kuulus ta Eesti Akadeemiliste Naiste Ühingusse.
Järgnes abielu advokaat Evald Tekkeliga. Perre sündis kaks tütart: 1927. a Ester ja kaks aastat hiljem Astrid. Vanem tütar valis ema jälgedes arsti elukutse, tema abikaasa oli röntgenoloog Nils Sachris.
Tööle asus Ella Tekkel esialgu ülikooli naistekliinikus volontäärassistendina. Pärast esimese tütre sündi jätkas ta järgmisel aastal tööd kooliarstina Eesti Noorsoo Kasvatuse Seltsi Tütarlaste Gümnaasiumis (praegune Miina Härma Gümnaasium), kus hiljem õppisid ka tema tütred. Selle kooli rajamise algatajaks, hiljem direktoriks oli eesti koolitegelane, hilisem professor Peeter Põld. Kool oli eestikeelne, kasvatuse alusteks olid rahvuslikkus ja lapse isikupära arvestamine. Seega astus noor arst sügavalt haritud ja ideeliste põhimõtetega töökeskkonda. Kooliarstina oli dr Elvine Tekkeli püüdeks kindlustada õpilastele hea tervislik seisund. Hilisematel aastatel oli ta abiliseks heade meditsiiniliste kogemustega sümpaatne kooliõde Keller. Lisaks õpilaste tervisliku seisundi kontrollimisele ja vajadusel raviprotseduuridele suunamisele hõlmas arsti ja õe töö koolis laialdasi profülaktilisi üritusi nagu nakkushaiguste vastane vaktsineerimine, uuringud helmintidele ja vajadusel dehelmintiseerimine. Dr E. Tekkel oli nõuandjaks kooli sanitaarse seisundi parandamise probleemides ja sooja koolieine võimaldamise kindlustamisel.
Enne sõda oli ta viibinud erialasel täiendusel Soomes. Sõjaperioodil töötas Ella Tekkel lühiaegselt erapraksisega naistearstina. 1944. a asus ta tööle lastepolikliinikus jaoskonnapediaatri ja kooliarstina. Erinevates koolides ja periooditi kohakaasluse alusel koolieelsetes lasteasutustes töötas E. Tekkel kuni pensionile jäämiseni 1961. a. Pensionile saatmine kolleegide poolt oli pidulik, südamlik, veidi kurbki.
Dr Elvine Tekkel oli tuntud kui väga korrektne ja abivalmis arst, alati rõõmsameelne, seejuures väga tagasihoidlik. Ta oli meeldiv kaaslane ja huvitav huumorimeelega vestleja. Väimees dr Nils Sachris iseloomustas teda: ”Ta oli väga meeldiv inimene, intelligentne, kellega võis kõikidel teemadel kõnelda”.
Ella Tekkelilt eneselt on meeles humoristlik vahepala: ”Sõjaaeg. Kord jalutasid mulle järele paar saksa sõdurit, imetledes minu ilu seljatagant. Uudishimust möödusid nad nii lähedalt, et ka eestvaate ilu oli näha. Siis laususid nad sügavalt ohates – tagant nagu gümnaasium, eest nagu muuseum”.
Tore mälestus on jäänud külaskäigust Elvine Tekkeli juurde Peedule tema 70. juubeli puhul. Kollektiivi õnnitluse, kingituse ja lillede üleandjaks oli esindus tolleaegsest lastehaigla juhtkonnast: dr Haldja Kääri, dr Elli Ratnik ja mina. Kohale sõitsime dr I.-V. Noveki isikliku autoga. Juubilar oli endiselt särava naeratusega, elavate liigutustega, saledapihaline, kõrval vaikselt muhelev abikaasa. Imetlusväärne perekond! Kuigi elu parimais tööaastais abikaasalt oli 1941. a võetud õigus töötada juriidilisel erialal ja ülalpidamist tuli hankida juhutöödega, oli säilinud elurõõm ja aktiivne ellusuhtumine toreda perekonna ringis. Maja tutvustamine juubilari ja tema abikaasa poolt kulges vaimuka ja humoorika vestluse saatel. Vestlushoos kohvilauas jätkus lõbusat ja südamlikku naeru külaskäigu lõpuni.
Jäädavale puhkusele jäi dr Elvine Tekkel 1. aprillil 1989. aastal. Tema puhkepaigaks sai Tartu Raadi kalmistu.
