ELMAR  KOHANDI

06.01.1911 – 22.01.1999.

Helju Tälli

Elmar Kohandi oli hästituntud arst nii väikestele kui ka suurtele tartlastele, paljudele lastele ja vanematele üle kogu Eestimaa.

Neljakümne kuue tööaasta jooksul ravis Elmar Kohandi mitme põlvkonna lapsi, polnud harvad juhud, kus ta tänase väikese patsiendi vanemad olid lapsepõlves olnud tema hoolealused.

Haiged lapsed ja nende vanemad kogesid, et hea arstionu kindlate ja õrnade käte puudutus leevendas valu, tema lahkete silmade läbinägeva vaate ees ei jäänud varjule haiguse põhjus. Ärevil, murelikud vanemad tunnetasid Elmar Kohandi rahuliku ja tasase hääle kaudu ta tarka ja tasakaalukat meelt, mis sisendas kindlustunnet, et nende laste heaks on tehtud parim võimalikust. Tuhandeteni küünib nende laste arv, kellele Elmar Kohandi tänuväärne töö andis tagasi tervise.

Elmar Kohandi (Koch) pikk ja sisukas elu algas kolmekuningapäeval, 6.jaanuaril 1911.aastal Tartumaal Aru vallas. Vanemad olid väikese renditalu pidajad, Elmar oli kolmest pojast keskmine. Võib arvata, et elu väiketalus vabariigi algaastail ei olnud kerge, ent kindlasti sisendas just kodu poegadesse tööharjumuse, haridusjanu, kohusetundlikkuse kogu eluks.

Elmar Kohandi haridustee algas Aru algkoolis, 1920. – 1922.aastal omandas ta seal nelja klassi teadmised. Järgnesid õpingud Tartu Hugo Treffneri Gümnaasiumis, mille lõpetas 1929.aastal.

Järgneval aastal töötas kodutalus ja mitmesugustel juhutöödel. 1930/31.aastal läbis aastase sõjaväe ajateenistuse Valga Soomusrongi rügemendis.

Sõjaväest vabanedes puudus majanduslik võimalus edasiõppimiseks. Algas visa ja sihikindel töö edasise hariduse omandamise nimel. Gümnaasiumi lõpetanud noormees ei põlanud maa- ega metsatööd, mitmesuguseid ametikohti. Abi õpinguteks oli loota ka vanemalt vennalt Peetrilt, kes oli lõpetanud teoloogiaõpingud kolmekümnendate aastate keskpaiku ja oli koos lesestunud ema ja nooremate vendadega asunud Läänemaale, Ridala kiriklasse. Ning 1937.aasta sügisel asus Elmar Kohandi oma unistuste ja püüdluste täitumise teele – alustas ülikooliõpinguid arstiteaduskonnas.

Sihikindla töö tulemusel järgnes üks edukalt sooritatud arvestus ja eksam teisele. Üliõpilaselu üritustes lõi kaasa korp! Ugala liikmena.

1941.aasta sõjasuvi tabas Elmar Kohandit Tallinnas – ta oli IV kursuse üliõpilasena tegemas suvepraktikat Tallinna Sisehaiguste Haiglas. Sõja alguse järele määrati ta samas haiglas ordinaatori asetäitjaks, tal õnnestus vältida Venemaale evakueerimist. Tallinnas jätkas ta tööd ka järgnevail aastail. Raskel sõjatalvel 1943 määrati ta Eesti Leegioni pataljoni arsti ülesannetesse. Palju tuli näha verd ja surma, tajuda omagi surma lähedust. Saatus oli Elmar Kohandile armuline – teda säästsid nii läheduses lõhkevad mürsud kui ka arhiividokumentide hävimine.

1944.aasta sügisel oli Elmar Kohandi taas Tartus valmistudes uuesti avatud ülikoolis oma arstiõpinguid lõpetama. Uue takistusena saabus komandeering Kallastele. Sõjarinnete poolt muserdatud Põhja – Tartumaal oli puhkenud täide poolt levitatava tähnilise tüüfuse epideemia, mis ähvardas ka Tartut. Kallastel avati ajutine nakkushaigla, kehtestati karantiin, liikumiskeeld. Elmar Kohandi võitles tüüfusega detsembrikuust kuni 1945.aasta veebruarikuu lõpuni. Siis sooritas ta vajalikud eksamid ja oktoobrikuul sai arsti kutse.

Laste ravimisega sidus Elmar Kohandi end juba eelmisel aastal. 1.mail määrati ta pediaatria kateedri assistendi kohusetäitjaks, oktoobrikuust, pärast ülikooli lõpetamist – assistendiks. Samaaegselt algas ka ravitöö Tartu lastekliinikus.

Arste oli neil aastail vähe, laste haigestumus ja suremus olid kõrged. Seetõttu tuli arstil töötada imetlusväärselt palju ja laia haardega: Elmar Kohandi on töötanud jaoskonnaarstina, laboratooriumiarstina, ftisiaatrina, EKG kabineti arstina, on asendanud osakonnajuhatajaid, peaarste, linna tervishoiuosakonna juhatajat. 1952.aastal kinnitati Elmar Kohandi lastehaigla II (terapeutilise) osakonna juhatajaks. Sel ajal oli ta pediaater – konsultandina toeks haavakliiniku- ja kurgu – nina – kõrvahaiguste arstidele. Kunagi ei keeldunud ta vanemate palvel veel õhtutundidel külastamast mõnd väikest abivajajat kusagil äärelinnas asuvas kodus. Ja kõigi kaastöötajate ja kolleegide lastele oli Elmar Kohandi läbi aastakümnete käepäraseks ja autoriteetseks konsultandiks.

Osakonnajuhatajana töötas dr. Kohandi pidevalt kakskümmend viis aastat, 1977.aastast jätkas ta samas osakonnas ordinaatorina kuni pensionile jäämiseni 1986.aastal. 1964.aastast oli I kategooria pediaater.

Milline oli Elmar Kohandi? Milliseid muljeid ja mälestusi jättis oma kaastöötajatele mees, kes elas pika ja tänuväärse elu laste hüvangut järgides?

Ühtki inimest ei ole võimalik portreteerida igakülgselt. Kõigil, kes puutusid kokku Elmar Kohandiga, on temast isiklikud ja erinevad mälestused. Nende ridade kirjutaja, kes õppis Elmar Kohandit tundma 1952.aastal, püüab edasi anda oma mälestusi.

Elmar Kohandi oli üle keskmist kasvu, sirgeseljaline ja rühikas. Ta liigutused olid mõõdukad, rahulikud, kõnnak ühtlane. Neljakümneaastaselt olid ta juuksed ruuge varjundiga tumeblondid, aastad segasid sinna järk – järgult hõbehalli. Läbi läikivate prilliklaaside tulev pilk oli ühteaegu leebe ja terane, ta silmavaade oli lahke nagu loomuski, ent terav ja läbinägev väikeste patsientide uurimisel.

Mulle meeldis jälgida kolleeg Kohandit igapäevase haiglatöö miljöös. Rahuliku, vaikse häälega esitas ta küsimusi lapsele või ta vanematele, sihipäraselt ja ruttamata liikusid ta käed patsiendi läbivaatamisel.

Kuuekümnendatel aastatel hakkas Elmar Kohandi süvenenult tegelema kõige valusama ja lootusetuma probleemiga tolleaegses (ja sageli ka tänapäeva) pediaatrias – leukeemia ja teiste verehaiguste raviga. Ta viibis korduvalt vastavatel täienduskursustel, luges kõike kättesaadavat erialast kirjandust ja püüdis kõike omandatut ka rakendada oma töös.

Tagasi vaadatas võib hinnata, et laste internmeditsiinis on just valgeveresuse diagnostikas ja ravis viimase 50 aasta jooksul toimunud tohutu areng. Kuuekümnendatel aastatel oli leukeemia diagnoosimisel tsütokeemiliste, immunoloogiliste, tsütogeneetiliste uuringute rakendamine alles algjärgus, rääkimata raku pinna markerite määramisest. Ravimisel ei järgitud veel kindlaid raviprotokolle kemoterapeutiliste vahendite ja kiiritusravi rakendamisega, luuüdi transplantatsioon oli kauge unistus. Leukeemia diagnoos oli alati fataalne.

Elmar Kohandi alustas võitlust verehaigete laste elu pikendamise, nende vaevuste leevendamise nimel. Selgitades vanematele haiguse olemust, lähi- ja kaugprognoosi, ei sisendanud ta neile hurraa – optimismi, vaid selgitas vanematele olukorda tõepäraselt. Vanemad tajusid, et ta jagas nende muret ja nii kujunes             dr. Kohandi leukeemiahaigete laste perekondade sõbraks, avitajaks ja toeks.

Ka rasketes olukordades säilitas Elmar Kohandi alati välise rahulikkuse. Ta tegutses kiirete, kindlate liigutustega, andis kaastöötajaile lühikesi, täpseid korraldusi. Oma emotsioonid ja läbielamused peitis ta nii öelda koore alla – ainult lähemad kaastöötajad tajusid ta pilkude ja nappide lausete kaudu valu, mida tundis arst, kes alati ei olnud võimeline täielikult abistama haiget last. Valu, mida arst tundis meditsiiniteaduse suutmatuse tõttu.

Veerandsaja aasta pikkune töö osakonnajuhatajana tähendas kogu osakonna personali töö juhtimist, nii meditsiinilise, majandusliku kui ka olmelise külje kontrolli all hoidmist. Iga päev tuli jälgida ja juhatada umbes 40 – liikmelist naisperet. Osakonna töö sujus täpselt ja voolavalt. Muidugi olid siin suureks abiks tublid vanemõed (Hilda Kärner, Laine Knoll jt.). osakonnas töötatud aastate jooksul ei olnud mul juhust kuulda, et Elmar Kohandi oleks kõrgendanud häält mõne süüdlase peale. Eksimused ja puudujäägid töös lahendati rahulikult, võib – olla pisut rangemas toonis tehtud märkustega.

Eraldi märkimist väärib Elmar Kohandi tugev diagnostikuvaist. Ta mõttetöö oli plaanipärane ja sihikindel. Selle mõttetöö süstemaatilisusest andsid tunnistust hästivormistatud haiguslood. Töötas ju Elmar Kohandi ajal, mil arvuteid haiglas ei olnud, arsti tähtis töövahend oli täitesulepea. Kolleeg Kohandi poolt peetud haiguslood olid kui õppevahendid kolleegidele ja üliõpilastele. Korraliku, isikupärase käekirjaga oli jäädvustatud kogu diagnoosimise käik: diagnoosi hüpoteesid, vajalikud uuringud, kliiniline diagnoos koos seda toetavate / välistavate tunnustega. Individuaalne diagnoos võttis kokku kõik antud patsiendi haiguskulgu mõjutavad tegurid, esitati prognoos, koostati raviplaan. Kõik diagnoosimiskäigu (loe: arstliku mõtlemise) lülid olid hästi süstematiseeritult, oluline alla joonetatult, kantud haiguslukku. Lõppepikriis võttis lühidalt ja täpselt kokku patsiendi kogu haiguskulu iseärasused. Sissekanded olid täpsed ja loogilised, ilma ühegi liigse sõnata. Oli enesestmõistetav, et osakonnajuhataja ei lahkunud kunagi õhtul töölt enne, kui oli teinud sissekanded sama päeva kohta iga lapse haigusloos.

Elmar Kohandi töö Tartu Lastehaiglas algas lastehaiguste õppetooli assistendina. Ja ehkki ta 1952.aastast oli põhikohaga osakonnajuhataja, jäi ta alati pedagoogiks.  Viiekümnendatel – kuuekümnendatel aastatel oli ta lastehaiguste lektor Tartu Meditsiinikoolis. Arstiteaduskonna üliõpilastele viis ta vajaduse korral läbi seminare, osakonnas töötavatele subordinaatoritele – pediaatriaüliõpilastele oli Elmar Kohandi heatahtlik ja kannatlik juhendaja. Leebelt ja väheste märkustega suunas ta noore arstihakatise mõttekäigu õigetele radadele või kinnitas ta kätt uue protseduuri omandamisel. Eelkõige aga kasvatas Elmar Kohandi noori kolleege oma eeskujuga. Olen kindel, et kõigil, umbes 700 arstil, kes viimase viiekümne aasta jooksul omandasid lastearsti kutse Tartu Ülikoolis ja läbisid praktika Tartu Lastekliinikus, on igaühel isiklikke ja sooje mälestusi dr Elmar Kohandist.

Esimeste tööaastate mitmekülgne ja tohutu töökoormus surus noore arsti tavaliselt 12 – 14 tunniks – sagedaste öövalvete korral enam kui 30-ks tunniks ühtejärgi, haiglaseinte vahele. Seepärast oli ainuvõimalik leida ka isiklik õnn ja armastatud abikaasa haiglaseinte vahelt. 1950.aasta veebruarikuu algul abiellus Elmar Kohandi noore ja tubli meditsiiniõe Aino Henninguga. Aino ja Elmar jagasid nelikümmend üheksa aastat ühiseid rõõme ja muresid nii perekonnas kui ka kutsetöös. Perekonnaelu suurteks rõõmudeks olid lapsed – Peeter sündis 1952.aastal, tütar Riina kolm aastat hiljem. Perekonnas valitses üksmeel, vastastikune mõistmine ja toetamine. Kolm aastakümmet hiljem tabas peret suur mure – vanemad, kes olid pühendunud haigete laste aitamisele, olid sunnitud seisma oma tütre kalmul. Taadi – memme armastus ja hool kandus Riina kahele – tänaseks neiuikka jõudnud tütrele, seda jagus / jagub ka poeg Peetri üliõpilasest pojale.

 Pingelise arstitöö kõrvalt näpistas Elmar Kohandi aega ka huvialadeks. Kuuekümnendatel aastatel osales ta aktiivselt ja edukalt lastekliinikus töötavas inglise keele õpperingis. Seitsmekümnendatel aastatel oli koos abikaasaga rahvaülikooli kunstiosakonna kuulaja. Kolmel aastal toimusid regulaarsed loengud kunstivooludest, -ajaloost, näituste külastused, väljasõidud kunstimuuseumidesse. Kursuse lõputööna esitas Elmar Kohandi arvustuse ühe külastatud kunstinäituse kohta. Auto muretsemine perekonna sõitudeks tingis vajaduse süveneda ka mootori ehituse saladustesse, selle võimalike häirete diagnoosimisele ja ravile. Kõik suvepuhkused veetis perekond ühiselt looduse rüpes – mereäärses Kabli rannas Pärnumaal.

Tähtpäevadel ja sünnipäevapidudel kolleegide ja sõprade seltskonnas oli Elmar Kohandi heatujuline ja naljalembeline. Ta pidas lugu heast kohvist, ei keeldunud klaasikesest konjakist, kuid jäi alati soliidseks ja vaoshoituks. Ka naljajuttu ajas ta ikka rahulikul, mõõdukal häälel, kuuldes vaimukat nalja, naeris südamest ent tasaselt. Sellisena mäletan teda ka lastekliiniku vana Oru tänava maja auditooriumis korraldatud pensionäride koosviibimistelt.

Vaospeetud ja kannatlik oli arst Elmar Kohandi ka pärast rasket operatsiooni. Telefonikõnes 1999.aasta jaanuarikuu keskel mainis ta:”…ma olen jäänud väga nõrgaks…”  Ja 21.jaanuaril 1999.aastal saabus lõplik vaikus…

Elmar Kohandi puhkab Tartu Raadi kalmistul.