AADE  PIHELGAS

10.08.1912 – 14.12.1985

Haldja Kääri

Kõik, kelle tee on ristunud Aade Pihelgaga, kannavad meeles mälestust temast – heast lastearstist, väsimatust rännuhuvilisest, looduse- ja kunstisõbrast, erudeeritud polüglotist, sooja südamega heast inimesest.

Adele Pihelgas oli Tallinna tüdruk. Ta sündis 10.augustil 1912.aastal. Isa töötas raudteetehases lukksepana, ema oli kodune. Aadel oli kolm nooremat õde, nendest kaks surid imiku ja väikelapseeas. Oma hilisemas ankeedis on Aade õdede surma põhjusena maininud tuberkuloosset meningiiti. Võib arvata, et need nukrad, lapsepõlvekodust pärit mälestused seisid silma ees ka hilisemal lastearstil. Kolmas õde elas kõrge eani, rasketel aastatel oli Aade Pihelgas toeks ja abiks oma õelastele.

Aade Pihelgase koolitee algas Tallinna XV algkoolis, jätkus Tallinna II Gümnaasiumis, mille lõpetas 1931.aastal. Kõrgemat haridust omandama asus ta 1934.aasta sügisel. Aade Pihelga avaldus palvega võtta ta õppima Tartu Ülikooli arstiteaduskonda on kirjutatud väga kauni, korrapärase, lausa kalligraafilise kaldkirjaga. Elu jooksul oli ta käekiri tunduvalt muutunud. Õpingud ei kulgenud ladusalt. Küll segavad tervislikud põhjused (1935.a.,1938.a.), majanduslikud raskused (1939.a.), ilmselt on olnud kõhklusi ka valitud eriala sobivuses – 1937.aastal on rahuldatud palve üle viia filosoofiateaduskonda, kuid juba poole aasta möödudes naaseb ta arstiteaduskonda.

1936.aastal võtab ta ametlikult uueks eesnimeks Aade. Õppimise vaheaegadel on töötanud mitmesugustel juhutöödel. Järjekordse immatrikuleerimisega 1940.aastal algab visa töö arstikutse saavutamiseks. 1941.aastal on edukalt sooritatud  examen philosophicum ja järgnevatel aastatel on õpinguraamatus tihedalt sissekandeid. Aprillis 1946.aastal oli ülikool lõpetatud ja Aade Pihelgas tunnistati arsti kutse vääriliseks, 1948.aasta sügisel sai ta kätte ka diplomi.

Tartu Lastehaiglasse, tollase aadressiga Katoliku 3, tuli üliõpilane Aade Pihelgas tööle 15.märtsil 1945.aastal, arstiteaduskonna viimase kursuse üliõpilasena. Tartu oli sõjahaavades, südalinn varemetes. Polnud elektrit, raskusi oli veega varustamisel. Inimesed olid nälginud, esines pedikuloos.

Aade Pihelgas ise on kirja pannud oma mälestustes 1962.aastal järgmist:       ”Algul tuli võidelda suurte raskustega: vee ja elektri puudumine, pesu, voodite ja küttepuude nappus. Haigete teenindamine tekitas tõsist muret, eriti noorema med. personali vähesus. Oli ainult 18 sanitari. Remont nõudis suurt jõupingutust, ka väljaspool tööaega, siiski töötatakse nurisemata. 1946.aasta novembris lõpetati majasisene suur ümberehitamine. Kuna TR Ülikooli veevärgi surve oli madal, puudus vesi iga päev, vahel üle poole päeva. Novembris 1948.a. paranes veevarustuse olukord, haigla ühendati linna veevärgiga. Kliiniku personal kaevas 85 meetrit kraavi sügavusega 3 meetrit.”

Sõjajärgsel perioodil töötav arst pidi oskama diagnoosida tähnilist tüüfust, kõhutüüfust, difteeriat, lastehalvatust, malaariat, tuberkuloosset meningiiti, marutõbe. Tollal moodustasid nende diagnoosidega haiged kõige suurema raskete haigete kontingendi. Haigetel oli sageli pedikuloos – nii pea – kui ka riidetäid. Öösel pidid haigla aknad olema korralikult suletud, muidu tulid sealt sisse rotid.

Aade Pihelgasele kuulub eriline osa Tartu ja kogu Eestimaa laste ravi ajaloos. Esimese eesti arstina sõitis ta 1947.aasta detsembrikuul Moskvasse, selleks et õppida seal tuberkuloosse meningiidi ravimist lastel seljaaju kanalisse viidava streptomütsiiniga. 1948.aasta jaanuari lõpul oli ta Tartus tagasi. Teises kvartalis avati Tartu lastekliinikus laste tuberkuloosse meningiidi raviks omaette spetsiaalne osakond haigla III korrusel. Selle osakonna juhatajaks (algul ordinaatoriks) sai Aade Pihelgas. Ta on kirja pannud järgmist:” Suure murrangu tõi streptomütsiini rakendamine seni 100% letaalsusega tbk. meningiidi ravisse, milleks avati spetsiaalne osakond. Esimene tbk. meningiidi haige, 10 aastane poiss, hospitaliseeriti 10.veebruaril 1948.aastal. Liikvori külvis kasvas Mycobacterium tuberculosis. Lapsel esines tbk. meningiidi retsidiiv, mis ka paranes defektita. 1948.aastal saadeti äsja avatud tbk. meningiidi osakonda üle – Eestiliselt 82, enamasti terminaalstaadiumis asuvat tbk. meningiidi haiget, väga raske tbk. protsessiga mujal organismis. Osakonna algaastatest alates süstitakse tbk. meningiidi puhul streptomütsiini endolumbaalselt, alates 1957.a. toimub ravi aga ilma subarahnoidaalsete süstimisteta.”

Seega üheksa aasta jooksul tuli teha streptomütsiinravi arsti poolt seljaajukanalisse tehtavate süstetena. Personalile oli töötamine tuberkuloosse meningiidi osakonnas raske. Lapsed olid lamajad haiged, neid tuli toita, kanda ja potitada. Kuna spetsiifiline ravi toimus ainult lumbaalpunktsioonide kaudu, siis tuli haiged kanda protseduuride lauale. Neid fikseeriti kogu protseduuri ajal 2 – 3 töötaja poolt, painutatud seljaga, külili asendis. Röntgeni kabinetti, mis asus maja esimesel korrusel, kanti lapsed seljas treppidest alla ja üles. Polnud ei lifte, ratastoole ega ratastel kanderaame. Ka rõdule, aeroteraapiale kanti magamiskottidesse rõivastatud lapsed kätel. Tuberkuloosse meningiidi osakonna esimestel tööaastatel ilmnes kurbloolsus, et haiged sattusid ravile hilinenult, kaugele arenenud tuberkuloosse protsessiga. Haigus, mida osati ravida, lõppes kahjuks lapse surmaga. See oli Sinu jaoks, Aade, lubamatu. Aade hakkas kirjutama artikleid ajalehtedes, harima – õpetama meditsiinitöötajaid. Ta ise on selle kohta kirjutanud: ”Tbk. meningiidi varase diagnostika alal korraldati mitu seminari Lõuna – Eesti rajoonides ning Rakveres, Kohtla – Järvel ja Pärnus, avaldati artikleid ajalehtedes, raadios. Selle peale hakkasid tbk. meningiidi haiged ravile saabuma varakult.”

Töö tulemused olid silmnähtavad. Veel 1950.aastal oli tuberkuloosse meningiidi osakonnas 44 surmajuhtu, 1959.aastal aga ainult üks. Osakonnast oli aastakümne jooksul paranenult välja kirjutatud 238 tuberkuloosset meningiiti põdenud last. Tänu mitmekülgse spetsiifilise ravi võimalustele hakkas elanikkonna hulgas tuberkuloosi haigestumine vähenema. Ravi algas haiguse algjärgus, s.o. õigeaegselt. Lapsi hakati BCG vaktsiiniga vaktsineerima nii sünnitusmajades kui koolides. Aasta – aastalt vähenes laste haigestumine tuberkuloosi. Osakonda hakati hospitaliseerima peale meningiidi ka teisi tuberkuloosi vorme põdevaid lapsi. 1960.aastal saabus ravile ainult kuus tuberkuloosse meningiidi haiget, 1961.aastal – neli tuberkuloosse meningiidi haiget kergekujulise lokaalse protsessiga mujal organismis. Viimane tuberkuloosse meningiidi haige tuli ravile 1961.aasta sügisel, lahkus sanatooriumi järgmise aasta algul.

Tuberkuloosiosakonna arstina oli Aade Pihelgas tajunud, kui vajalik oleks oskus ise kontrollida oma patsientide kopsude seisundit ja 1952.aastal viibis ta viis kuud Leningradis spetsialiseerudes laste röntgenoloogiks. Seejärel tegi ta aastaid ka röntgenoloogi tööd. Kui tuberkuloosse meningiidi osakond 1965.aastal likvideeriti ja ümber profileeriti kardio – reumaatiliseks osakonnaks, tuli ümber spetsialiseeruda ka Aade Pihelgal. Dr Pihelgas oli üks väheseid spetsialiste laste tuberkuloosse meningiidi ravi alal. Ta oli sellel erialal üliõpilaste ja noorte arstide praktiline õpetaja. Nüüd võttis Aade Pihelgas taas jalge alla tee täienduskursusele – 1966.aasta sügisel spetsialiseerus ta Leningradis laste kardio – reumatoloogiks.

Järgnevatel aastatel töötas Aade Pihelgas arst – reumatoloogina ja elektrokardiograafia kabineti arstina. Seega omas Aade Pihelgas lisaks üldpediaatrilisele veel kolm eriala: ftisiaatria, röntgenoloogia ja kardio – reumatoloogia. Arstide atesteerimisel 1964.aastal omistati dr. Aade Pihelgale I kategooria kolmel erialal – pediaatria, ftisiaatria, laste kardio - reumatoloogia alal.

Aade Pihelgas oli töökas, loomulik – lihtne ja siiras. Ta oli saleda kehaehitusega, keskmist kasvu, pruunide juuste ja sinakas – hallide silmadega. Kandis alati prille. Rõivastus ta lihtsalt, lemmikvärv oli sinine. Käekiri oli kiirelt ja küllalt ühtlaselt libisev. Töös oli ta põhjalik, täpsust ja tõde otsiv. Ega ta palju teisi peale iseenda usaldanud. Isiklike olmeprobleemide lahendamisel ja suhtlemisel võõraste inimestega oli ta natuke eluvõõras, reaalsust alati mittearvestav. Võib – olla ka selle omaduse tõttu juhtus temaga tööpostil lastehaiglas 1955.aasta suvel tõsine õnnetus. Öövalve ajal tuli joobnud noormees valves olevat õde otsima, kellega nõudis kokkusaamist. Õde oli öövalves mitte Aade, vaid dr. Kohandi osakonnas. Noormees trummeldas vastu haigla peaust nii tugevasti, et kogu maja öörahu oli häiritud. Valveõdede nõudmisele kuuletumata jätkas noormees uksele tagumist. Valvearstina avas Aade ukse, läks  välja trepile, et noormeest korrale kutsuda. Noormees vihastus ja tõukas Aade haigla trepile pikali. Löögist vastu paekivist treppi tekkis Aadel koljuluumurd ja aju verevalum. Aade viibis ravil Maarjamõisa haigla neurokirurgia osakonnas, järelravil sanatooriumis. Töölt pidi ta olema eemal mitu kuud.

Dr. Aade Pihelgas oli laia silmaringiga, kogu aeg õppiv, ennast täiendav inimene. Ta õppis võõrkeeli. Peale saksa, vene, inglise keele oskas ta ka soome, prantsuse ja esperanto keelt. Kuuekümnendatel aastatel õppis ta Tartu õhtukooli pedagoogikateaduskonnas. Tartu rahvaülikooli kultuuriteaduskonna kujutava kunsti osakonna lõpetas ta 1968.aastal, aasta hiljem ka sisekujunduse ja tarbekunsti osakonna.

Aade suurimaks hobiks oli reisimine. See toimus turismirongidega, bussiekskursioonidega, jalgsimatkadel. Ta käis end. NL paljudes piirkondades: Karpaatides, Kaukaasias, Kesk – Aasias, Volgamaadel, Kuldse ringi linnades, Siberis, Moskva ja Leningradi ümbruses, Lätis ja Leedus. Turistina külastas ta Saksamaad ja Tšehhoslovakkiat. Eestimaal on vist vähe vaatamisväärseid kohti, mida ta poleks külastanud. Ühiste ekskursioonide organiseerimisel oli ta üks aktiivsemaid. Lastehaigla seinalehes avaldas ta huvitavaid artikleid kuhu lisas enda poolt pildistatud fotosid. Reisidel tegi ta alati palju diapositiive ja fotosid. Neid sõpradele – tuttavatele näidates oskas ta juurde rääkida palju huvitavat. Aade kõnemaneer ei olnud sujuv, oli nagu hakitud, lihtlauseline. Jutu vahele oli pikitud tabavaid ja humoorikaid, vahel ka veidi sarkastilisi märkusi. See kõik andis tunnistust teravapilgulisest maailma jälgimisest ja selle sügavast analüüsist.

Dr. Pihelgasele oli lastearsti etaloniks dotsent Leida Keres. Haigla ja polikliiniku ajalugu käsitavas kirjutuses (1962.a.) on järgmised laused:” Tartu Lastehaiglat ei saa ette kujutada ilma dr. Leida Kereseta, kes oli selle organiseerija ja hing. Nõukogude võimu algaastail, organiseerimise perioodil, kui töötamine oli väga raske, oli kollektiiv väga ühtne, ütlevad kõik, kes töötanud lastehaiglas.”

A. Pihelgas elas huvitatult kaasa oma patsientide käekäigule. Ta oli tuberkuloossest meningiidist paranenud lastega kirjavahetuses. See kestis aastaid. Noorukiteks kasvanud lapsed saatsid talle kooli lõpetamise ja abiellumise puhul tehtud fotosid. Esimene, 10.veebruaril 1948.aastal vastavatud osakonda hospitaliseeritud tuberkuloosse meningiidiga 10 aastane poiss, lõpetas hiljem Tallinna polütehnikumi ja töötas ehitusinsenerina.

Dr. Aade Pihelgas lahkus töölt lastehaiglast 15.08.1978.a. Ta oli saanud 66 aastaseks ja töötanud lastehaiglas arstina 33 aastat ja viis kuud. Pärast arsti töökohalt lahkumist püüdis ta veel mõned korrad pensionile lisa teenida. Nii oli ta 1979/80.aastal arsti ajutine kohusetäitja lastehaiglas, 1981/82.aastal õde – perenaine kliinilises haiglas.

Pärast pensionile jäämist Aade tervis (moonduv liigesepõletik) halvenes. Ta püüdis ise seda trotsida. Käis veel reisimas. Ta reisikaaslaseks oli Tartu pediaater Leida Sarap. Meeles on Leida Sarapi jutustus: ”Olime reisil olles Aadega võõrastemajas. Nägin, et Aade seisis veekraani juures ja nuttis. Ta ei saanud veekraani lahti käänata, sest käed ei olnud selleks võimelised.” Liigeste põletik, liigeste jäikus oli põhjus, miks Aade Pihelgas paigutati hooldekodusse Tartus Liiva tänaval. Seal kustus ta eluküünal 14. detsembril 1985.aastal. Aade Pihelgas elas 73.aastaseks.

Paar päeva hiljem, hommikuhämaruses peatus Oru tänaval, lastehaigla peatrepi ees veoauto Aade Pihelga sargaga. Kolleeg Ilmar – Vello Novek ronis autole ja asetas kirstu kaanele suure väga ilusa kuuseoksa. Meie, endised kaastöötajad, seisime pärjaga auto kõrval. Haigla akendel põlesid küünlad. See oli hüvastijätt ainsa ja armastatud töökohaga. Sõitsime Tallinna. Aade paigutati maamulda Rahumäe kalmistul ema ja isa kõrvale.

Dr. Aade Pihelgase matuse laululeht lõpeb luuletaja K. Korseni sõnadega:

                                “Püüded üllad, mõtterikkad

                                 tegid teoks Sa teiste heaks…

                                 Sinu töö – see kuulsusrikkalt

                                 elab kaua, pika ea.”

Ja nii ütleksin ka mina pediaater Aade Pihelgast mälestades.