VIKTOR ALAVAINU

26.09.1917 – 17.11.1974.

Helju Tälli

Pediaatrina on igal ajal töötanud peamiselt naisarstid. Kõik vähesed meespediaatrid on olnud/või on meeldejäävad tugevad isiksused, mitmekülgsed inimesed. Selline oli ka Viktor Alavainu.

Viktor Laurson sündis 26. septembril 1917.aastal Peterburis. Vanemad olid pärit Lõuna-Eestist ja 1918.aastal opteerus perekond Tartusse. Viktor sai hea hariduse – Hugo Treffneri Gümnaasiumi klassikaharu lõpetas ta 1937.aastal. Lõpetamisel määras kooli õppenõukogu talle Jüri Jaaksoni abiraha, 400-kroonise aastastipendiumi klassikalise filosoofia õppimiseks Tartu Ülikoolis. Kuid enne ülikooli tuli läbi teha ajateenistus kaitseväes. Viktor, kes 1937.aastast kandis eestistatud perekonnanime Alavainu, valis teenistuse asemel Eesti Kaitseväe Sõjakooli, mille lõpetas lipniku aukraadis. Kuna ülikooli valitsusele veel sõjaväes viibides saadetud dokumendid hilinesid, ei pääsenud Viktor Alavainu 1938.aastal sisseastumiseksamile (ladina keel) ja ta vormistati vabakuulajaks klassikalise filosoofia osakonda. Järgmisel aastal esitas ta avalduse palvega “…sisemistel ja välistel põhjustel muudan teaduskonda, soovin õppida arstiteaduskonnas.”. Algasid õpingud arstiteaduskonnas, kirjanduslik-filosoofilised huvid viisid liitumisele üliõpilasseltsi “Veljestoga”.

Elu ja õppimine sõja-aastail oli noormeestele keeruline. Viktor Alavainu töötas suvevaheaegadel 1942-1943 arsti ülesannetes Kohtla-Järve kaevanduse haiglas, Valga haiglas, Tõstamaa jaoskonnas. Sealt mobiliseeriti ta sundkorras saksa sõjaväkke, kuid taandumislahingute ajal õnnestus tal põgeneda ja varjuda. 1944.aasta sügisel määrati ta Järvamaa sanitaarinspektori kohusetäitjaks.

Rasketel ja segastel aastatel oli ka õnne ja armastust – Viktor oli abiellunud noore kunstiüliõpilase Leeluga ja perre oli sündinud tütar Ave.

1945.aasta sügisel palus Viktor Alavainu end uuesti vastu võtta arstiteaduskonda, et viimase kursuse üliõpilasena sooritada vajalikud kliinilised tööd ja riigieksamid. Ja järgmise aasta aprillis oli arstikutse käes.

Kohe, Tartusse naasmisel, alustas ta tööd Tartu Lastekliinikus, seal jätkas ta ka pärast arstikutse saamist. Lastekliinikus oli tollal tööd kuhjaga rohkem kui tegijaid. Viktor Alavainu alustas tööd haigla palatiarsti, jaoskonnaarsti ja õppetooli assistendina. Mõne aasta järel leiti “mustad plekid” ta minevikust – ta õed olid sõja-aastail sattunud välismaale, mistõttu teda ei peetud sobivaks õpetama üliõpilasi ja ta vabastati õppejõu kohalt. Haigla vajaduse sunnil omandas ta kiiresti röntgenoloogi oskused ja töötas aastaid muu tööga paralleelselt röntgenoloogina. Lastehaigla kõigis osakondades oli ta vajadusel alati valmis lühemat aega asendama osakonnajuhatajat, ta oli töötanud kooliarstina, erikabinettide arstina. Kunagi ei keeldunud tööst mingi ootamatu komisjoni liikmena, oli see siis inventuuriks, kontrollimiseks või mõneks muuks otstarbeks loodud.

Mõnevõrra hiljem, kui pediaatrite read täienesid noorte kolleegidega, jäi Viktor Alavainu põhiliseks osaks töö jaoskonnapediaatrina. Kolmkümmend aastat töötas ta järjepanu ühes jaoskonnas Tammelinna piirkonnas.

Laia ja mitmekülgse tööga toimetulemise pandiks olid nii füüsilised kui ka vaimsed eeldused. Viktor Alavainu oli keskmist kasvu, mõnevõrra hapra kehaehitusega, kärme liikumise ja vilgaste liigutustega, tumedajuukseline ja teravapilguline. Haiglas, palativisiiti tehes, oli palatiõel tegemist, et arstiga sammu pidada, kui doktor jõudis juba järgmise voodi juurde. Lastega oli ta südamlik, pakkus füüsiliste hädade ravimise kõrval ka meelelahutust ja rõõmu vaimule. Viiekümnendatel aastatel ootasid terapeutilises osakonnas viibivad vanemad lapsed dr. Alavainu öövalveid. Tal oli tavaks pärast õhtueinet näidata lastele projektsiooniaparaadiga kitsasfilme. Aknad pimendati tekiga, seinale tõmmati voodilina ekraaniks, lapsed kogunesid ühte palatisse. Kui palju rõõmu ja elevust! Ärgem unustagem, et sellel ajal ei olnud lapsed televisioonist veel isegi kuulnud.

Viktor Alavainu arstitööle tagasi mõeldes, tuleb tunnistada ta kiiret ja õiget olukordade hindamist, õigete järelduste ja otsuste tegemise võimet. Muidugi võis see kiire tööstiil koduvisiitide ajal mõnikord tekitada veidi nurinatki emade poolt – arst jõudis haige lapse nii kiiresti läbi vaadata, diagnoosi panna, retsepti kirjutada, ravijuhiseid anda ja head paranemist soovida, et emal kerkisid küsimused meelde alles siis, kui arst oli lahkunud. Kuid jaoskonna emad ja lapsed, kes olid harjunud Viktor Alavainuga, hindasid ja hoidsid oma tohtrit.

Viktor Alavainu kandis endas läbi elu armastust filosoofia, kirjanduse ja kunsti vastu. Tal oli laialdane tutvusringkond kaunite kunstidega tegelejate hulgas, tal oli hea kunstimaitse. Lastehaigla perel oli kauniks tavaks suuremate tähtpäevade puhul kolleegidele kinkida mõni püsiva väärtusega kunstiteos. Viktor Alavainu teadis alati, millise kunstniku ateljeest võis leida just antud isikule sobiva taiese. Lai ja mitmekülgne tutvusringkond soodustas lõbusat seltskonnaelu, mis väljendus kalduvuses boheemlasliku eluviisi poole. Ea tõustes hakkasid süvenema tervisehäired.

Ootamatult, 17.novembril 1974.aastal lakkas süda tuksumast.

Viktor Alavainu puhkab Tartus Ropka-Tamme kalmistul. Mällu on sööbinud pilt hallist sügispäevast, Tartu Tervishoiutöötajate Maja saalis, kus lilledega pärjatud avatud kirstu kõrval tütar Ave lausub lahkumissõnu oma isale:

“…Sa kõnnid kummalisi radu…”