ELLI RATNIK
23.05.1921
Helju Tälli
Pediaater Elli Ratnik on lahutamatult seotud Tartu Linna Kliinilise Lastehaiglaga, mille imagot ta mõjutas. Eesti pediaatrite möödanik on lahutamatult seotud Elli Ratnikuga.
Elli Tammet sündis 23. mail 1921. aastal Paides. 1936. aastal asus perekond Tartusse. Elli õppis Paide algkoolis, seejärel alustas Paide Ühisgümnaasiumis, õpingud lõppesid Tartu Tütarlaste Gümnaasiumis 1941. aastal. Lühikest aega töötas ametnikuna ja 1942. aastal astus Tartu ülikooli arstiteaduskonda. Sõjaaja raskustele vaatamata lõpetas ta arsti kutsega 1949. aastal. Õpingute ajal, 1947. aastal oli Elli abiellunud Tallinna Polütehnilise Instituudi üliõpilase Arved Ratnikuga. Kõrgkoolide lõpetamise aastal sündis noorde perekonda esimene poeg, teine poeg sündis mõned aastad hiljem.
Elli Ratnik alustas tööd Tartu Linna Kliinilises Lastehaiglas 1949. aastal ja nagu kõigil sõjajärgseil aastail tööle asunud arstidel, tuli ka temal täita väga mitmesuguseid tööülesandeid. Ta alustas kooliarstina, käis koduvisiitidel, kuid juba esimesest aastast hakkas kujunema tugevaks klinitsistiks. Ta oli ordinaator ja osakonnajuhataja statsionaaris. Linna pediaatrina õppis juhtima kogu Tartu linna laste meditsiiniabi süsteemi. Noor arst tegi ka õppetööd pediaatria kateedris. Kahe aastaga oli Elli Ratnik end tõestanud hea ja töövõimelise pediaatrina. 1951. aastast oli ta põhikohaga lastehaigla peaarsti asetäitja ravi alal. Sellel ametikohal töötas ta kuni 1978. aastani, seega kakskümmend seitse aastat järjest. Vajadusel asendas ta peaarsti Haldja Käärit. Võib öelda, et need kaks väikest, ent tugevat ja tahtekindlat naist olid koos sama tugeva ja targa ülikooli õppejõu Leida Keresega lastehaigla tugisammasteks ja arengumootoriteks.
Valdav osa pärastsõjaaegseid pediaatreid olid noored, alles hiljuti ülikoolist tööle asunud, kes olid saanud üldarsti ettevalmistuse. Oli vaja jooksvalt süvendada pediaatrilisi teadmisi. Moskva ja Leningradi tsentraalsetesse arstide täiendusinstituutidesse tuli väga vähe tuusikuid. Tartu Lastehaigla sai viiekümnendatel aastatel õiguse korraldada pediaatrite täiendõpet kolmekuuliste tsüklitena. Üheaegselt viibis täiendusel kaks kuni neli jaoskonnapediaatrit, neile olid kinnitatud juhendajad. Esialgu olid juhendajateks Elli Ratniku kõrval ka Haldja Kääri, Asta Uibo, hiljem lasus see töölõik peaaegu täielikult dr E. Ratniku õlgadel. Täiendusel viibivad arstid osalesid igapäevases statsionaari töös, regulaarsetel seminaridel arutleti – analüüsiti teoreetilisi probleeme. Eelnevalt tuli iseseisvalt lugeda palju erialakirjandust. Mäletan neid seminare 1960. aastal. Need olid sisukad teoreetilis – praktilised arutelud, istudes ringis ümber raviala juhataja kirjutuslaua tema kabinetis.
Elli Ratnik oli heatahtlik ja abivalmis nooremate kolleegide suhtes. Vahepalaks isiklik kogemus. Viie aasta pikkuse määramisjärgse sundaja möödumisel oli mul soov asuda tööle Tartus. Selleks oli vaja saada nõusolek tervishoiuministeeriumilt. Ühel kevadpäeval, 1961. aastal kohtusime Tallinnas, dr E. Ratnik sõitis Tartust, mina tollasest töökohast Jõhvist, et minna ministeeriumi. Kuid kaadrite ülema palge ette õnnestus meil pääseda alles järgmisel päeval. Tänu Elli Ratniku eestkostele saigi minust tartlane.
Elli Ratnik oli väga suure lugemusega. Ta töölaud oli alati üle kuhjatud uue pediaatrilise perioodikaga. Võimeka klinitsistina ja väga loova mõtlejana juhatas ta kindlakäeliselt osakondade visiite, genereerides ühiselt koos Leida Keresega uudseid diagnostika- ja raviviise. Elli Ratnik kavandas ja juhendas haigla iganädalasi sisekliinilisi konverentse, samuti Lõuna – Eesti Lastearstide Seltsi konverentse. Kauaaegse pediaatrite seltsi juhatajana lasus Elli Ratnikul peamine vastutus kord kvartalis toimuvate konverentside sisulise ja korraldusliku külje eest. Ta vastutas perifeerias töötavate kolleegide teavitamise, ka majutamise eest (sageli olid konverentsid kahepäevalised). Muidugi kuulus ta ka Eesti Lastearstide Seltsi juhatusse, osales iga nelja aasta järgi toimuvate kongresside korraldamises. Elli Ratnik esines ka paljude ettekannetega, avaldas artikleid ja brožüüre trükis, kuulus raamatute “Varaealise lapse tervishoid” ja “Lapse tervishoid” autorite hulka. Dr Elli Ratniku tööd tunnustati paljude tolleaegsete aukirjade ja teenetemärkidega. 1966. aastal omistati talle pediaatri kõrgem kategooria.
Elli on alati olnud ja on ka praegu päikeseline natuur. Varem blondi, nüüd hõbehalli peaga on ta ikka naerusuine, särasilmne. Aegadest, kui lastehaigla pärast sõja – aegadel tööle asunud tohtrid jõudsid oma esimese juubeli tähistamise ringile, on seltskonna hingena meelde jäänud Elli oma kaasa Arvediga. Nad olid kergejalgne tantsupaar, kelle igast sõnast ja pilgust peegeldus vastastikune kiindumus ja kooskõla.
1978. aastal loobus Elli Ratnik raviala juhataja koormusest ja jätkas oma kitsamal kliinilisel erialal kardioloog – konsultandina. Elli tegeles oma kardioloogia alaste oskuste süstemaatilise täiendamisega juba aastaid. Tal on kardioloogile nii vajalik terav kõrv, mis püüab kinni ka väikseima heli– või intervalli muutuse patsiendi südame töös. Tal on hea klinitsisti vaist, analüüsivõime ja kiireid sünteese ning õigeid lahendusi pakkuv terane mõistus.
Pensionile jäi Elli Ratnik 1992. aastal. Kuid pensioniiga ei tähendanud kodust vaikelu. Elli Ratnik on sama toimekas ja liikuv kui varem, riietub endiselt daamiliku elegantsiga. Südamega elab ta kaasa oma viie lapselapse tegemistele.
Elli Ratnik suri 96. aastasena 2017. aastal ja puhkab Tartus Peetri kalmistul.
