ILMAR-VELLO NOVEK

29. 01. 1923–20. 01. 1991

Kai Benno, Inna Justus

Mehine ja sihikindel arst pediaatrite peres oli röntgenoloog Ilmar-Vello Novek.

Ilmar-Vello Novek sündis 29. jaanuaril 1921. aastal Valgamaal Kuigatsi vallas talupidajate peres. Algkooli lõpetas ta Kuigatsis ja 1936. a asus edasi õppima Tartus Hugo Treffneri Gümnaasiumis, mille lõpetas 1941. a. Järgmisel aastal astus ta Tartu ülikooli arstiteaduskonda, ent mobilisatsioonikutse sundis põgenema üle lahe Soome. Järgnesid elu soomepoisina, naasmine Eestisse, töö kodutalus ja kaevandusrajoonis. Aastatel 1948–1954 töötas ta majandusalal erinevates sovhoosides. Nendesse aastatesse jäid abiellumine kursusekaaslase Helmiga, kes töötas arstina, laste Imbi ja Ilmari sünd. Juba küpse perekonnapeana astus Ilmar-Vello 1955. a uuesti arstiteaduskonda. Esimesel aastal sooritas ta kõik I ja II kursuse eksamid ning 1960. a oli ülikool lõpetatud. Tema õpinguraamatus olid meditsiiniainetes ainult “viied”.

Ilmar-Vello Noveki ainsaks töökohaks arstina jäi Tartu lastehaigla röntgenikabinet, kus ta töötas kolmkümmend aastat.

Kui mu mõtted lähevad Sinu juurde, siis mu meel muutub heaks.

Kui mina, Kai Benno, röntgenikabinetti tööle tulin, töötas see Ilmar-Vello Noveki juhtimisel täie „võimsusega“. Dr. Novek oli röntgenoloog, diagnostik ja õpetaja. Hea õpetaja nii tudengitele, täienduskursuslastele kui ka röntgenlaborandile ja sanitarile. 1976. a, minu esimesel röntgenlaborandi tööaastal, asus lastepolikliiniku röntgenikabinet veel Ülikooli tn maja nr 12 kolmandal korrusel. Aparaat oli ühe korpuse ja ühe röntgenitoruga nii läbivalgustuste kui ka ülesvõtete tegemiseks. Minu esimeseks ja suuremaks õppetunniks oli, kuidas aparaati ühelt töörežiimilt teisele „ümber monteerida“. Suureks elamuseks oli tundma õppida alul pealtnäha karmi meest. Aga koostöö hakkas kenasti laabuma ja oli stiimuliks ka minu enda ideede realiseerimisel röntgenikabineti töös.

Oru tänava lastehaigla röntgenikabinetis olid kahes seinas suured seinakapid, mis olid täis üld- ja lasteröntgenoloogiaalast kirjandust, samuti röntgenfilme. Raamatud olid eesti-, saksa- ja venekeelsed. Aparaadiruumi veelgi suurem seinakapp mahutas röntgenaparatuuri spetsiifilisi tagavaraosi, erinevaid tööriistu ja kõikvõimalikke materjale. Neid oli vaja selleks, et ehitada või ümber ehitada laste uuringuteks vajalikke spetsiifilisi abivahendeid. Näiteks võiks tuua kümograafi –lauakese imikute puusaliigeste pildistamiseks.

Pikki aastaid Ilmar-Vello Noveki kõrval töötades torkasid silma tema suur töövõime, väga head erialased teadmised ja tema oskus luua ühtne ja mõnus meeskond. Mina, kes ma röntgenlaborandi kursustel õppisin vaid kuus kuud, pidin dr Noveki juures töötades teadma ja tundma aparaatide töörežiimi „silmade ja kõrvadega“. Selleks, et saada head röntgenülesvõtet, olid nõuded veel suuremad. Filmide töötlemise lahuseid tuli tol ajal ise valmistada. Dr Novek kirjutas lahuste jaoks retseptuuri, mis tuli meelde jätta. Kuna kõiki aineid tsentraliseeritult ei saanud, pidi mõnda koostisosa apteegist ise ostma.

1975. a sügisel, kui Ülikooli tänaval lastepolikliiniku esimesel korrusel likvideeriti piimaköök, anti sealt kolm ruumi röntgenoloogia osakonna tarvis. Siis oli ümberehitustööde juhatajaks ja sageli ka tegijaks ikka Ilmar-Vello Novek. Mõeldes tagasi – kui palju aega ja energiat kulus tal selleks, et saada uus, töökorras ja hea osakond vastuvõtuks lastele ja töökohaks personalile! Nimetatud röntgenoloogiliste uuringute osakond töötas Tartu linna laste jaoks kokku 15 aastat. Samavõrd suure energiaga pühendus Ilmar-Vello Novek ka lastehaigla uue Lunini tänava maja röntgenikabineti sisustamisele ja tööle hakkamiseks. Dr Ilmar-Vello Novek on minule meelde jäänud avatud olekuga, humoorika ja heasüdamliku inimesena.

Mu mõtted olid Sinu juures

ja nüüd on mul hea.

Minu, Inna Justuse, mälestused Ilmar-Vello Novekist on eelkõige mälestused temast kui õpetajast. Tema loengud olid põhjalikud ja õpilasele rasked, kuid hiljem praktilises töös osutusid need paremaks kui tolleaegsed õpikud. Loengud omasid praktilist sisu ja seda mitte ainult piltdiagnostika alal, vaid sageli oli lahti seletatud lisaks patofüsioloogia, mõnikord ka biokeemia. Tema teadmiste põhjalikkuses veendusin hiljem korduvalt isegi. Röntgenikabinetis käidi sageli nõu küsimas, olid need siis diagnostilised küsimused või raviprobleemid, ja seda tegid ka vanemad kolleegid. Teiste muresid ja arutlusi kuulas ta alati tähelepanelikult ja oskas head nõu anda.

Dr I.-V. Novekit võib pidada lasteröntgenoloogia rajajaks Eestis. Oma loenguid täiendas ta tõlgitud materjalidega tol ajal hästi kättesaadavatest vene-keelsetest, aga ka saksa- ja ingliskeelsetest õpikutest ja monograafiatest. Mul on meeles järgmine tõik: 1980. a Moskvas täiendusel olles kiideti ja tutvustati kursantidele Caffey “Pediatric X-Ray Diagnosis” kui uut ja väga sisukat raamatut. Seda raamatut (kaks köidet) loetakse lasteradioloogia “piibliks”. Uhkusega võisin öelda, et Tartu lastehaiglal oli see raamat olemas juba viis aastat tagasi. Ja see avaldas muljet!

Noored arstid kartsid I.-V. Novekit. Tema juurde minek oli alati kui arvestuse tegemine. Ta ei jätnud kunagi põhjalikult küsitlemata, mida loodetakse uuringuga saada ja miks soovitakse just seda uuringut. Kui juhtus, et lapsele tehti lühikese aja jooksul kordusuuring (sageli oli selleks rindkere röntgenogramm), siis võis ta oma veidi tögava huumoriga lubada endale vastust: ”Vaatamata ravile ikka veel patoloogilise leiuta.” Ta ise oli teadlik, et teda kardetakse. Ta küsis ka minult, kas ma teda kardan? Vastasin jaatavalt ning sain vastuseks napisõnalise: ”Ei tasu.” Napisõnalisus oligi tema üks omadustest. Aga abi sai temalt alati.

Mind hämmastas tema kollegiaalsus. Noore röntgenoloogina tegin ma kindlasti vigu. Kindluse mõttes palusid vanemad arstid mõnikord I.-V. Novekil hinnata minu poolt juba kirjeldatud uuringuid. Ma arvan, et enamasti ütles ta seda ka mulle, kuid oskas seda nii serveerida, et ma ei tundnud ennast kunagi solvatuna või rumalana.

Arvan, et ta oli õpetaja suure algustähega, kuigi see ei olnud tema otsene amet. Ja õpetas ta mitte ainult röntgenoloogiat. Tänu oma karmidele kogemustele elukoolis (soomepoisiks olemine, sunnitud õpingute katkestamine ülikoolis ja hilisem edasiõppimine pereinimesena väga keerulisel ajal) oli ta väga hea inimeste tundja ja oskas anda ka “suhtlemise tunde”. Ilmar-Vello oskas näha iga kolleegi iseloomu ja eripära ning visandas väheste joontega tabavaid sarže kaastöötajaist.

Õppimist ei lõpetanud ta ise kunagi. Küllalt eakana hakkas ta täiendama oma iseõpitud inglise keele oskust. Kursuste vestlusringis oli ta väga huvitav ja galantne osaleja ning ta ei esinenud kunagi ette valmistamata.

Puutudes kokku I.-V. Novekiga väljaspool tööd, tean ta metsas uitamise kirest. Metsa ja raba ta tundis. Oleme temaga koos käinud murakarabas, seenemetsas ja pähklisalus. Ta oli gurmaan, kes armastas ise huvitavat toitu pakkuda ja hoidiseid valmistada. Ta oskas olla ka soovitajaks koduaia rajamisel. Siiani on mu aias tema paljundatud ebaküdooniad ja jugapuu. Oru tänava lastehaigla esisel platsilgi on dr Noveki istutatud jugapuud.

Talle omase eneseiroonia ja vahel ka musta huumoriga oli ta tänulik saatusele, öeldes kunagi ammu enne seda, kui see tõeliselt juhtus: ”Minul on vähemalt õnne äkki surra ja mitte alluda elustamisele.” Nii see tõe poolest juhtus, kuid kahetsusväärselt vara – 1991. aasta 21. jaanuari hommikul tööle tulles lakkas ta süda tuksumast.

Legendaarne röntgenoloog Ilmar-Vello Novek puhkab Tartu Raadi kalmistul.