HILJA LIISKMAA

01.08.1925 – 30.10.1996.

Tiia Soo

On inimesi, kellega iga päev koos olles oleme nendega nii harjunud, et ei peagi neid väga erilisteks. Nad tunduvad nii tavalistena kui õhk, mida hingame. Kui nad aga meie kõrvalt kaovad, ja me nende peale tagasi mõtleme, alles siis saame aru, kellest oleme ilma jäänud. Üks sellistest inimestest oli Hilja Liiskmaa.

Hilja Paenurm sündis 1.augustil 1925. aastal hiidlasena Käina vallas Allika külas. Ta vanematele kuulus väike talu. Lisaks kivisele mullapõllule kündis Hilja isa kalurina ka sini-hõbedast merepinda. Hilja kasvas koos noorema õega. Koolihariduse omandamine algas Käina algkoolis aastal 1933, jätkus 1939. aastal Kärdla reaalkoolis. 1943. aasta sügisel siirdus Hilja mandrile – ta asus õpinguid jätkama Tallinna IV Keskkoolis. 1945. aasta kevadeks oli keskkool lõpetatud ja samal sügisel astus ta Tartu Ülikooli arstiteaduskonda. Tervislikel põhjustel tuli 1947. aasta kevadsemester vahele jätta, kuid 1952. aasta kevadeks oli ülikool lõpetatud.

Samaaegselt ülikooliõpingute lõpetamisega olid toimunud ka suured muutused isiklikus elus. Üliõpilane Hilja abiellus 1951. aastal raudteetranspordi tehnikumi õpetaja Alfred Liiskmaaga ja 1952. aasta jaanuarikuul sündis poeg Andres.

Hilja Liiskmaa esimeseks ja ainsaks töökohaks sai Tartu Lastekliinik. 16.augustil 1952. aastal alustas ta tööd polikliiniku jaoskonnaarstina, ent samaaegselt töötas ka kliinikus ordinaatorina, vastavalt vajadusele asendas tuberkuloosse meningiidi osakonnajuhatajat. Aastaid asendas ta puhkuste ajal Tartu                           I Väikelastekodu juhatajat. 1966. aastast jäi Hilja Liiskmaa põhikohaga tööle lastekliiniku imikute osakonnas, samal ajal pühendus dieteetika probleemidele ja täitis dieetarsti kohuseid. Siit kasvas loogiliselt välja vajadus nõustada ja jälgida suhkruhaigeid lapsi. Hilja Liiskmaa viibis korduvalt täienduskursustel ja omandas uue lisaeriala – ta dispanseeris kõiki Tartu linna ja Lõuna–Eesti suhkurdiabeediga lapsi. Kord nädalas võttis ta ambulatoorselt vastu, diabeedihaigete ravi alustati ja korrigeeriti tollal ainult Hilja Liiskmaa juhendamisel.

Hilja oli keskmist kasvu, nooruses üsna hapra kehaehitusega, tuhkblondide juustega. Paksude prilliklaaside tagant jälgisid maailma naervad silmad. Kuivõrd halb oli Hilja nägemine, sai kolleegidele selgeks alles tagantjärele. Nimelt leidub Hilja tööalases toimikus 1971. aastal väljastatud ATEK otsus, mille järgi oli Hiljal mõlema silma sügav müoopia koos degeneratiivsete muutustega. Vasaku silma korrigeeritud nägemisvõime oli 0,08 dioptrit, parem silm ei allunud korrektsioonile. Oftalmoloogide hinnangul vastas nägemise langus II invaliidsusgrupile.

Sellele vaatamata Hilja ei nõudnud endale mööndusi töös. Kuuekümnendatel aastatel osales ta töögrupis populaarteadusliku raamatu “Lapse tervishoid” koostamisel, edaspidigi tegi ettekandeid konverentsidel, käis erialastel täienduskursustel.

Viisteist esimest tööaastat oli Hilja tolleaegse lastepolikliiniku jaoskonnaarst. Oma jaoskonna lapsi tundis ta kõiki väga hästi. Nii mõnigi edasine kolleeg, tudeng või haiglas viibiva lapse ema oli olnud tema jaoskonna laps, kellest ta mäletas kõike. Kord ütles Hilja ühele VI kursuse tudengipoisile: “Sind olen ma nii palju palja pepuga näinud, et ma sulle küll “teie” ütlema ei hakka.” Tema jaoskonna emad mäletasid kõik ka teda. Hilja oli niisugune arst, kelle poole jaoskonna ja ümbruskonna emad julgesid pöörduda ka hilistel õhtutundidel ja puhkepäevadel, sest Hilja ei keeldunud kunagi haiget last vaatama minemast.

Oru tänava lastehaiglas töötas Hilja esialgu peamiselt ägedate haiguste osakonnas. Seal töötades sain temaga väga lähedaseks. Haiglatöös torkas silma Hilja eriline arstivaist, “kuues meel”. Noorematele kolleegidele avaldas erilist muljet Hilja võime lennult tabada lapse seisundi tegelikku raskust. Kuigi Hiljal oli suhteliselt halb nägemine, mis raskendas suuresti tema kirjatööd, ei takistanud see märkamast kõiki üksikasju haige lapse juures. Omapärane oli see, et kui lapse seisund oli keskmise või koguni hea, siis Hilja rääkis ja naljatas ema ja lapsega palju. Kui ta aga enesessetõmbunult vaikis, oli selge, et seisund on tõsine või isegi ohtlik. Ei mäletagi, et Hilja oleks oma otsustustes eksinud, kuigi tal ei olnud kõlavaid tiitleid ja teaduskraade. Ka kolleegid said Hilja käest alati toetust, oli siis tegemist osakonna haigega või oma isikliku lapsega. Viimast sain eriti tunda siis, kui mul sündis sügavalt enneaegne poeg. Võin liialdamata öelda, et Hilja oli tema teine ema, kelle käest küsisin sageli nõu ja kelle ravida mu laps oli ka siis, kui mõnel korral oli vaja haiglaravil viibida.

Hilja oli väga kollegiaalne ja vastutulelik. Alati võis öövalves ja nädalalõppudel talle helistada, kui tuli mõni suhkurdiabeediga laps. Juhul kui oli vaja valvet vahetada või soovis keegi end valvest vabaks osta – alati võis Hilja poole pöörduda.

Hiljal oli lisaks haiglale väga suur töökoormus ka kodus. Jäänud kolme kooliealise lapsega noorelt leseks, suutis ta lapsed üles kasvatada, anda neile hea hariduse ja olla armastavaks vanaemaks lapselastele. Tuuli ema haiguse tõttu oli vanaema tema põhiliseks kasvatajaks. Tuuli käis vanaemaga kaasas turul ja sünnipäevadel, aga sageli ka haiglas valves. Kõiki eluraskusi kandis Hilja hädaldamata, saades nendest üle tarmukuse, optimismi ja ehthiidlasliku huumoriga.

Pensionile jäi Hilja 1992. aastal. Kuid heatujulise ja energilisena oli ta alati kohal nii lastehaigla teaduskonverentsidel kui ka kolleegide sünnipäevadel. Hilja seitsmekümnendat sünnipäeva tähistati 1995. aasta augustikuu lõpupäevadel lastehaigla vanas, Oru tänava majas nalja ja naeruga.

Elu on kahjuks ebaõiglane. Hilja, keda oleks veel kaua vaja olnud oma lapselastele, lahkus ülekohtuselt vara. Tema, kes oma hellusega aitas leevendada paljude valusid, kannatas elu lõpul tugevasti raske haiguse tõttu. Ja ehki ta viimane valuvoodi asus lastehaiglas, kohas, kus oli möödunud kogu ta kutsetöö, ei olnud kauaaegsete kaastöötajate võimuses teda aidata. Ta talus kõike mehiselt, tehes enne lahkumist palju vajalikke korraldusi, et lastel oleks kergem. Ta viimased mõtted kuulusid lapselastele, keda ta ootas Soomest saabuvat ja jõudis ära oodata enne kaduvikku minekut 30. oktoobril 1996. aastal.

Vinge sügistuule, ent puhta sinise taevaga päikeselisel laupäeval, 2. novembril kõrgus lillekuhi Hilja Liiskmaa kalmule Tartus Peetri vanal kalmistul.

Mööduvad aastad, uued lastearstide põlvkonnad ei tea enam Hilja Liiskmaad. Nii kaua, kui elavad need, kellel oli au ja õnn Hiljat tunda, ei kustu mälestus temast.