ASTA UIBO
16.08.1925 – 12. 01.2002
Tiia Soo, Helju Tälli
Iga inimene on suuremal või vähemal määral isiksus. Asta Uibo, oli suur isiksus.
Asta Teder sündis 16.augustil 1925. aastal Tartus, kasvas Ulilas. Ulilas lõpetas Asta 1938. aastal algkooli. Asunud koos emaga Tartusse, jätkas ta õpinguid Tartu Kaubanduskeskkoolis, hiljem Tartu III Keskkoolis, mille lõpetas 1945. aastal. Samal aastal astus Tartu Ülikooli arstiteadust õppima. Õppimine oli majanduslikult raske, sest Asta ülalpidamisel oli haige ema. Tarmukas tütarlaps tuli toime ja lõpetas ülikooli arsti diplomiga. 1951. aastal vanema kursuse üliõpilasena töötas Asta kaks aastat Tartu Lastekliinikus õena ja arsti kohusetäitjana. Lõpetamisel määrati Asta Tartu rajooni tervishoiuosakonna arst – inspektoriks. Kohakaasluse alusel töötas ka kiirabi jaamas ja jätkas ordinaatorina lastehaiglas. 1955. aasta kevadel sai lastehaigla ta ainsaks töökohaks. Esialgu oli ordinaator, aasta pärast - osakonnajuhataja. Töö algaastail lastehaiglas oli ta ftisiaater tuberkuloosse meningiidi osakonnas, siis imikute ja väikelaste ägedate haiguste osakonna juhataja, tööaja lõpukümnenditel kardioreumatoloog.
Asta abiellus 1958. aastal insener Rudolf Uiboga. Pereemal jätkus jõudu vaatamata vastutusrikkale tööle üles kasvatada kolm last. Nendest tütred valisid samuti meediku tee: Karin laste kardioloogina, Nele – hambaarstina.
Ilma Asta Uibota oleks raske ette kujutada Oru tänava lastehaiglat, sest mitmekümne aasta vältel oli Asta seal osakonnajuhatajaks. Tema juhatatavas osakonnas viibisid mitmesuguste diagnoosidega haiged, kuid peamiselt tegeles Asta Uibo hingamiselundite ägedate ja krooniliste haigustega.
Alati korrektne, imposantse välimusega, tõsine, range, nõudlik, mitte kunagi ”omapoisiliku” käitumisega, oli Asta Uibo nooremate arstide ja tudengite hulgas isegi kardetud. Temaga palju aastaid koos töötanuile avanes Astast järjest uusi meeldivaid iseloomujooni.
Eriti iseloomulik oli talle suur armastus imikute vastu. Tema sõnade kohaselt ei ole kellelgi nii siirast silmavaadet kui imikul. Olgu siinkohal öeldud, et ka Astal endal oli tema väga kaunites pruunides silmades alati väga siiras vaade. Ta võis olla range, kuid ta ei olnud iialgi õel ja tema silmis ei olnud kunagi pahatahtlikkust. Kaua aega Asta osakonnas ravitööd teinule sai selgeks, et talle ei olnud võimalik valetada. Kui mõni asi oli vahel ununenud tegemata, oli Asta ees võimatu valetamise või keerutamisega ennast õigustada – kõige parem oli otsekohe öelda, et midagi ununes lihtsalt ära. Kui valetamise ja varjamise puhul jõudis Asta lõputute uurivate küsimustega alati tõeni, siis kohesel vea tunnistamisel oli tema peamine reageering: ”No tee seda siis kohe”. Ja ei mingit tüli ega pahandust, rohkem seda meelde ei tuletatud, olukord oli lahendatud.
Kunagi ei olnud Asta oma kolleegide suhtes ükskõikne. Talle oli omane siiras huvi (kuid mitte uudishimu) kolleegide elu vastu. Eriti huvitas teda laste käekäik. Ka oli temalt alati võimalus saada abi isiklike laste terviseprobleemide puhul.
Asta armastas sügavalt kauneid kunste – muusika ja kirjandus huvitasid teda väga. Samuti kirjutas Asta sageli kolleegide ja haigla tähtpäevade puhul väga ilusaid luuletusi. Haigla kapitaalremondi ajal oli haiglapere lemmiklauluks “Valgeid bokse, valgeid bokse…”
Ravitööst loobunud, töötas Asta mitu aastat lastehaigla raamatukogus Lunini tänaval. Ta paistis ka siin silma oma korrektsusega ja suure huviga selle töö vastu. Kahjuks pidi ta tervise halvenemise tõttu sellest tööst loobuma.
12. jaanuaril 2002. aastal lõppes Asta Uibo elutee. Asta Uibo puhkab Tartus Raadi kalmistul.
