HELI GRÜNBERG, MD, PhD
Sünnilt olen tartlane ja Tartumaalt on pärit ka minu vanemad ja vanavanemad.
Lapsepõlv möödus Tartu äärelinnas, aga enamus suvesid Palamuse kandis Lutsu Kevade mail. Pidev Vooremaa nõlvu mööda üles-alla jooksmine oli hea treening. Nooremas koolieas selgus, et olen üks kiiremaid jooksjaid ja uisutajaid klassis.
Palamuse mail tabas mind ka esimene suurem pettumus. Viljapõllule vanaema-vanaisa elukoha lähedal pandi üles vineertahvel tähistamaks Jorh Aadniel Kiire elukohta. Kooliekskursioonid aina peatusid ja lapsed tallasid viljapõldu mööda üksteise võidu Kiire elukohta vaatama. Ühel hetkel kiirustas vanaisa ärritunult koolilaste juurde ja tõi päevavalgele tõe, et Kiirt pole kunagi olemas olnudki. Puhtalt purjakil Lutsu väljamõeldis.
Õppisin Tartu 8. Keskkoolis. Alguses oli raskevõitu, sest lasteaias ma ei käinud ja lugema õppimine käis ajalehest Punalipp. Oskasin lugeda ainult kirjatähtedega. Nooremas koolieas leidsin üles oma ainsa ande- matkimisoskuse. Ilmselt aitas see ka hiljem keeleõppes. Nii inglise kui soome keele tundides tuli hääldus väga hästi välja. Ainult, et sõnu ei teadnud ja grammatika vedas alt. Lõpetasin kirjandusklassi ja ka mind on õpetanud legendaarne ja ainulaadne õpetaja Vello Saage.
Keskkooli ajal sai selgeks, et kirjanikku minust ei saa. Tahtsin vaheldumisi kord inglise keele õpetajaks, siis jälle arstiks saada. Ülikooli lõpetasin 1977. astal küll punakaanelise diplomiga, aga tööle suunamisel said eelise need, kel abikaasa kõrgharidusega ja töökoht Tartus. Minu abikaasa aga paraku alles õppis. Pidin valima Põltsamaa ja Võru vahel. Valisin Võru, kuna Võrus oli mul mitmeid tuttavaid ja Võrust tulev buss peatus meie Tartu elukoha lähedal.
Kohe internatuuri alguses saadeti mind mitmeks kuuks tulevasse töökohta, kuna mikropediaater, dr Helve Vahter, läks neljaks kuuks Moskvasse täienduskursustele. Peale lasteosakonna pidin Võrus tegelema ka vastsündinutega. Neonatoloogia tsükkel oli mul aga veel läbimata. Tänu lasteõdedele, kes mind juhendasid ja ütlesid, mida dr H. Vahter teinuks, sain kuidagi hakkama. Oli ka ränki üleelamisi. Komplitseeritud sünnistuse lõppes hiljem lapse surmaga. Lapsukest ei tahtnud keegi matta. Patanatoom oli kusagil ära. Neuroloog dr Hans Kuklane oli väga abivalmis ja päästis mind ennast patoloogiks hakkamast.
Võrust naastes selgus, et on võimalus jätkata uue eriala omandamist. Ootamatult avanes võimalus teratoloogi (närilised!) lisaeriala omandamiseks ja internatuuri, mis polnud veel õieti alanudki, järjekordselt paus teha. Nimelt pidi Tartu lastekliinik kellegi saatma näriliste hävitamise kursusele ja kuna olin otsustamise ajal Võrus, siis otsustati just mind nakkushaiglasse kursusele saata. Tänu prodekaan prof A. Kaasikule pääsesin närilistest ja sain internatuuri jätkata.
1978. aastal sai minust Võru Haigla pediaater. Võru haigla lasteosakond oli väikeses puumajas, kus kunagi olevat töötanud Kreutzwald ise. Ruumi oli vähe. Sageli olid ema ja laps ühes voodis. Olime vaheldumisi mikropediaater Helve Vahteriga nädala kaupa väljakutses. Kui üks meist puhkas, kestis koduvalve ligi kuu. Väljakutseid ei tasustatud. Ei läinud need ka töötundide arvestusse. Niimoodi töötasid ka siseosakonna terapeudid. Kirurgide, naistearstide, anestesioloogide väljakutsed olid tasustatud. Juhtus nii, et rahvakontrollil tekkis huvi arstide tööloleku aja vastu. Ühel ööl kutsuti mind kahel korral haiglasse. Rahvakontrolör elas korrus allpool. Lasin uksekella ja palusin ametnikul ka öösel kirja panna, millal lähen-tulen. Pärast seda rahvakontrolli enam haigla õuel ei kohanud.
Kui laps vajas ravi kõrgemas etapis, oli transpordil saatjaks pediaater. Pärast seda, kui kursusekaaslane anestesioloog Ever Kütt õnnestus osalise koormusega lasteosakonda tööle saada, toimus raskes seisundis lapse transport koos anestesioloogiga.
Elu läks märksa kergemaks kui aasta pärast mind tuli Võrru tööle legendaarne dr Irja Lutsar. Irja aktiivsus, julge pealehakkamine ja head teadmised andsid võimaluse minul väga raskest esimesest tööaastat rahulikumalt jätkata. Kolme aasta pärast valmis Tartu lastehaigla nakkuskorpus ja 1982. aastal kutsuti Irja nakkuskorpust juhatama.
Teadmisi nappis ja 1985. aastal võeti mind Tartu Lastehaiglasse kaheks aastaks kliinilisse ordinatuuri. Uuesti Võrru naastes tundsin, et lõputud öised väljakutsed on väikese lapse kõrvalt kurnavad. 1990. aastal olin Tartus tagasi. Kuidagi märkamatult sain õppetoolis assistendiks, kuigi esialgu arvasin kindlalt, et jätkan lastehaiglas pigem kliinilist tööd. Assistendi põhitöö on õpetamine. Keskkooli lõpetamisel vaagimisel olnud õpetajaamet ja isapoolse vanaema õpetajageenid olid vargsi minuni hiilinud. Esimestel aastatel tundus, et pean kõik ja niipalju kui tean, kiiresti, konkreetselt ja kõva häälega edasi andma. Hiljem õpetasin juba rahulikumalt. 1990. aastast, mil õpetamist alustasin, olen senini meenutanud ja kasutanud prof Tiina Talviku soovitust küsida alati- miks?
1992. aastal astusin doktorantuuri. Teemaks südame-veresoonkonna haiguste riskitegurid lastel. Minu juhendajaks oli dots Aino Paves. Nõustas ka prof Hans Akerblom Helsinki ülikooli lastekliinikust. Töö materjali kogumiseks tuli külastada 20 kooli. Igas uuringukoolis käisin 5-6 korda. Nõusolekud, pereanamnees, toiduintervjuud, antropomeetrilised andmed, veeniveri-päris palju, millega tuli tegeleda. Uuringuks vajalikud veenivered võtsin valdavalt ise. Helsinki lastekliinikus oli igas alalõigus doktorant ja oma meeskond. Meenutan südamesoojusega dotsent H. Tällit, kes minuga vahel kaasas käis. Doktorantuuriaeg venis kuuele aastale. Kaitsmiseni jõudsin 1998. aastal.
Sellele järgnes minu kõige ametite rohkem periood- lastearstide seltsi president, üldpediaatria osakonna juhataja ja alates 2003. aastast kümme aastat pediaatria residentuuri üldjuhendaja. Sel tihedal perioodil ilmnes see miski, mis ilmselt ka kirjandusklassi viis. Loomingulisus otsis väljapääsu. Sünnipäevadeks, seltsi üritusteks, vahel kliiniku aastalõpu peoks- tegime laulusõnu, sekka mõned näidendid. Üritasime iiri tantsu, etteasteid võru murdes.
Esimestest tööaastatest alates igatsesin kokkuvõtlikku, konkreetset, kiiresti haaratavat tegevusjuhist mida valves saaks kasutada. Nõukogudeaegsed õpikud olid laialivalguvad ja kulus palju aega tekstist nö tera leidmiseks. Nägin Soome haiglates valvearstile koostatud raamatuid-juhiseid. Lootsin, et need varsti ka meie arstide töölauale ilmuvad. Lõpuks otsustasin ise koostama hakata. Praeguseks on neid neli. Esimene õhinapõhine teatmik valmis 2003. aastal. Viimane 2019. aastal. Midagi nii tervistkahjustavat kui viimase keeletoimetaja muutuseettepanekutega toimetulek, ei kohanud ka keskkooli lõpus grammatikaeksamit tehes. Kõige elavamgi kujutlemisvõime ei näinud ette, et kõik arvud, mis alla kümne, peaksid olema sõnades välja kirjutatud. Selliseid tabeleid, nt antibakteriaalse ravi juhist, on raske ettegi kujutada.
Õpetamise soov laienes tudengitelt perearstidele ja alates 2002. aastast olen toimetanud paarikümmet täienduskursust.
Poeg Martin on sündinud mitme juhtiva ja tunnustatud neuroloogiga samal kuupäeval, kuid vaatamata juhtiva lasteneuroloogi soovitustele, Martin arstiks ei õppinud. Doktorantuuri ajal sai ostetud arvuti. Nii kaasa Vambola kui Martin olid minu doktoritöö andmesisestajad. Tõenäoliselt siit saigi alguse arvutihuvi ja praegu on Martin edukas infotehnoloog.
