KAJA JULGE

Arstiks saamisest ja arstiks ning õppejõuks olemisest.

Elukutse valik

Kogu elu on täis valikuid. Sinu leida on see õige teeots ja kaaslased ning paika panna sihid. Algkoolis õppides tahtsin saada õpetajaks. Tegin kontrolltöid, sinisega kirjutasin, punasega parandasin. Koolitööga raskusi ei olnud ja oma osa oli ka eeskujudel, sest mu neljast tädist kolm olid õpetajad. Algklassides pidin angiinide tõttu igal talvel mõned nädalad koolist puuduma ja lausa sõbrasuhted kujunesid velskriga, kes käis mulle penitsilliini süste tegemas. Pudeleid kogunes päris rohkesti ja tegin neist värvipliiatsite tinadega vett toonides värvilised „rohupudelid“. Apteegimäng oli köitev ja sellele lisandus ka nukkude süstimine. Arstikutse imega tutvusin naabrinaise raske haiguse kaudu. Selgroo sarkoomi operatsiooni järgselt täitis tädi Ida raviarsti ettekirjutusi täie pühendumusega. Päevas tuli käia tuhat sammu ja organismi tugevdamiseks süüa kausitäis sibulalauku. Mind usaldas Ida oma turja piirkonnast poolde selga ulatuva kiiritusest kahjustatud operatsiooniarmi ümbrust oksikort’i või prednisolooni salviga määrima. Ida soovitus mulle oli õppida proviisoriks. Praegu sellele tagasi mõeldes turgatas pähe, et kas nõuande põhjuseks oli osaliselt ka see, et ravimid olid defitsiitne kaup nagu palju muudki.

Keskkooli ajal käisin Noorte Meedikute Klubiga Pärnu haiglates toimuvat uudistamas. Meelde on jäänud operatsioonide vaatamised ja esmaabi võtete õppimine. Külastasime ka Uut Anatoomikumi ja meelde on jäänud Elise Käer-Kingissepp’a ütlemine, et loomadel tehtavad katsed on inimlikud.

Ülikooliaeg

Arstiteaduskonda astumine ei olnud seega enam hüpe tundmatusse. Regulaarne õppimisharjumus oli mul olemas, kuid nii palju mehhaanilist meelde jätmist, kui nõudis inimese anatoomia omandamine, oli paras katsumus. Kergemalt võis hingata peale teise kursuse talvist sessi, kui ka pisimad luude köbrud ja vaod olid pähe taotud. Vanemate kursuste tudengitelt olin kuulnud, mida tähendavad kolmanda kursuse patoloogiline füsioloogia ja patoloogiline anatoomia. Nii mõnelegi olid patfüss või patanat eksmati põhjuseks saanud. 

Et ma ei ole kunagi pikalt ette muretseja olnud, siis nautisin täiega teise kursuse talvist vaheaega, sest räägitud õudused olid mu meelest mägede taga. Siiani on silme ees kõndimine läbi talvise Tartu Leningradi mnt 89 (praegune Narva mnt) arstide ühiselamust raudteejaama. Kukil oli 20-kilone seljakott ja kaenla all Šatrija puust mäesuusad. Ees oli esimene suusamatk koos geograafide ja geoloogidega Lõuna-Uuralitesse. Kuue õpinguaasta sisse mahtus palju matku, kokku lausa kolmteist. Parimatel aastatel sai käidud talvisel vaheajal suusatamas, maipühade ajal süstamatkal ja suvel mägedes ronimas.

Esimese ja teise kursuse järel möödusid kaks kuud Eesti Üliõpilaste Ehitusmalevas ehk EÜE-s, mis oli nii töö- kui elukooliks. Keskkoolis saadud sekretäri-asjaajaja kutsele lisandus troppija kutsetunnistus. Kuressaares sai tehtud eksam, kuidas kraana konksud betoonploki külge kinnitada ja ehitusel ohutult toimetada. Ohutus jäi aga igapäevategemistes teisejärguliseks kui kraananoole otsas rippuvas segukastis seistes väetisehoidla tormilaudu värvisin või kaheksa meetri kõrgusel roovilattidel kõndides eterniitplaate tassisin. Malevas sai lisaks piimale, mahlale, teele ja kohvile ka Ungarimaalt pärit Murfatlarit proovitud, mis oli justnagu veini sünonüümiks. Häda sunnil õppisin ka suurele seltskonnale süüa tegema. Kui kätte antakse seakülg või kitkutud kanad ning sööta tuleb 15 näljast ehitajat, palju valikuvõimalusi ei ole. Hommikune mannapuder jäi kord küll veidi lurriks, kuid seda parem oli ülejääk lõunase kisselli kõrvale.

Töökoha valik

Ülikooli lõpetamine 1981. aastal tähendas jällegi valikute tegemist. Kas jätkata ainult arstina või kombineerida seda õpetamise ja teaduse tegemisega? Olen ikka eelistanud mitme asjaga üheaegselt toimetamist. Ühest tüdinedes on võimalus teisega tegeleda ja lõpuks mitmele asjale punkt panna või kriips alla tõmmata. Nii on mul korraga kindlasti rohkem kui üks toidupott pliidil ja lisaks midagi ahjus küpsemas ning samamoodi aiamaal üheaegselt mitme peenra rohimine pooleli. Kui porgandite harvendamine kangesti tüütuks muutub on kangesti mõnus vahepeal sibulapeenra kallal nokitseda. Rööprähklemisel on oma head ja vead. Kui see on aga sinu loomus, siis see lihtsalt on nii ja ümbertegemisele ei kuulu.

Algaja arsti ja õppejõuna

Esimeseks töökohaks oli mul Oru tänava lastehaiglas kardioloogia ja reumatoloogia osakond, mida juhatas suurte kogemustega dr Asta Uibo. Lisaks haigetega tegelemisele võtsin õhtuti kaasa paki EKG-id, et neid mõõta ja hinnata. Lunini tänava nakkuskorpuse valmides oli päevi, kui ühes haiglas lõpetasin hommikul valve ja tormasin teise majja tudengitele praktikumi tegema. Kiirustades vales kohas raudteed ületades maksin ükskord ka trahvi. Lohutasin end mõttega, et oli kuu lõpp ja ilmselt aitasin täita trahvija kuunormi, et ta ikkagi ausalt oma palga välja teeniks.

Elu esimese praktikumi tegin endast vanematele spordimeditsiini osakonna tudengitele ja seda vene keeles. Mõtlesin – kui selle tehtud saan, siis edasine on juba kukepea. Õpetada tuli lastehaiguste propedeutikat, pulmonoloogiat, kardioloogiat, nakkushaigusi jm. Astmaga patsiendid olid haiglas uuringutel kuni nädala. Ainuüksi nahateste tehti skarifikatsiooni meetodil kolmel erineval päeval – toitudega, bakteriaalsete ja epidermaalsete allergeenidega ning toatolmu ning õietolmudega. Praegu on ambulatoorseks konsultatsiooniks ette nähtud pool tundi, mille sisse peaksid mahtuma anamneesi kogumine, kliiniline läbivaatus, nahatestide tegemine ja/või vereproovi võtmine, spirograafia tegemine, FeNO mõõtmine, ravimite kasutamise õpetamine, retseptide kirjutamine ja nõustamine, mida elustiilis vaja ümber korraldada. Tegelikkuses saame hakkama 1–1,5 tunniga.

Nakkushaiglas olid ühes tiivas kolm korrust seedetrakti infektsioonidega patsientidele ja teises tiivad kolm korrust hingamisteede infektsioonidega haigetele. Düsenteeria hooaeg algas tavaliselt augustis kui müügile jõudsid lõunapoolsetest vabariikidest pärit arbuusid ja sellega seoses ka kõhuhädad, mille põhjuseks kas Shigella sonnei või Shigella flexneri. Patsiendid olid ravi järgselt kolme bakterikasvuta nn puhta proovi ootel haiglas kuni 3–4 nädalat. Kellelegi ei tulnud mõttessegi, et kopsupõletikku või bronhiiti võiks kodus ravida. Siinkohal on tahtmine öelda – olid ajad, olid kombed.

Teaduse tegemine

Teaduse tegemist alustasin prof Raivo Uibo juhendamisel Toomel sisekliiniku keldris immunoloogia laboris. Uurisin piimavastaste antikehade teket esimesel eluaastal. ELISA plaadid sai IgA ja IgG antikehade määramiseks ise ette valmistatud ja konjugaadi tõi Raivo Soomest. IgE mõõtmise testkomplektidel käisin aga ise järel Põhja-Kaukaasias Stavropolis. Sinnasõit sattus 1988. aastal 7. detsembrile, mil toimus Armeenias Spitaki maavärin ja mille võimsus oli võrreldav kümne Hiroshima plahvatusega. Pean tunnistama, et ei ole enne ega pärast seda eesoleva lennusõidu pärast sedavõrd  muretsenud kui siis seda tegin.

Vereproovid uuringuteks said kogutud sünnitusmajas ja seal möödusid päevad ja mõnikord ka ööd, sest nabaväädiveri tuli koguda kohe peale lapse sündi ja ämmaemandal ei tarvitsenud see muude tähtsamate toimetamiste seas üldse meelde tulla. Kui sünnitustoast kisa kostus siis kohale tormasin ikka põhimõttel, kel janu, sel jalad. Lisaks olid vereproovide kogumised sünnitusmajas enne lapse kojuminekut nii emalt kui lapselt, rinnapiimade proovid ja korduvad vereproovid 6, 12 ja 24 kuuselt.

Uuringumaterjali kogumine, analüüsimine, andmete töötlus ning artiklite ja kirjutamine jõudsid etappi, et valmis sai ka venekeelne kandidaaditöö. Moskvasse seda kaitsma ma aga ei läinud, sest Eesti sai vabaks, meie perre sündis kolmas laps, teaduse tegemine jätkus uutes tingimustes ning sedapuhku oli vaja teha doktoritöö. Olen võrrelnud suuremahulise doktoritöö valmimist lapse kooliealiseks kasvatamisega. On ka lihtsamaid ja kiiremaid viise dissertatsiooni kaante vahele saamiseks, aga sel juhul on tegemist väiksema mahuga tööga, oluliste abijõududega või teadustöö on päevade põhisisuks. Haiglatöö kõrvalt artiklite kirjutamine on keeruline, sest esmatähtsad on sel juhul ikkagi patsiendid. 

Rahvusvahelised publikatsioonid on CV-s väga olulised, kuid minu hinnangul ei ole vähem tähtsad eestikeelsed eriala artiklid, mis publitseeritud Eesti Arstis, Lege Artises, Perearstis, Hambaarstis, Apteekris jt erialaseltside väljaannetes. Viimastel aastatel olen panustanud Eesti Allergialiidu kaudu ka elanikkonna allergialasesse koolitusse. Kipume kurtma, kuidas küll inimesed ei tea nii laialt levinud allergiahaiguste kohta põhitõdesid. Siinkohal on mõistlik lähtuda ütlemisest – kus viga näed laita, seal tule ja aita!

Et olen sünnil kaasa saanud optimismi geeni, siis õnneks ei kipu ma keerulisi olukordi üle dramatiseerima. Kui kuidagi ei saa, siis KUIDAGI ikka saab ja põhiline – miski ei parane muretsedes!

Olen saanud end täiendada paljudes haiglates väga erinevates riikides ning osaleda teadusettekannetega Eestis, veelgi rohkem aga rahvusvahelistel kongressidel. Töötan koos meeldivate kolleegidega. Mul on tore pere ja tänu paljudele hobidele ning piisavale ettevõtlikkusele on mulle täiesti arusaamatu ja võõras mõiste – igavus. Julgen tunnistada, et olen õnnelik siin ja praegu.