ENDLA KÖÖBI
Sündisin 21. augustil 1940. aastal Paide maakonna haiglas. Minu kodu asus Ambla alevikus Järvamaal. Minu vanemad olid seal kooliõpetajad. Isa Jaan Saarend matemaatika, füüsika ja laulmise õpetaja ning ka laulukoorijuhataja, ema Helmi Saarend eesti ja vene keele õpetaja. Olin perekonna kolmas laps. Minu lapsepõlveaastad olid keerulised ja rõõmutud. Isa oli kohaliku hariduse ja kultuuri ja muude ühiskondlike tegevuste eestvedaja, kuulus ka kohalikku omakaitsesse. Eelnevast lähtudes oli ta kogu sõjaaegse- ja järgse perioodi kuni surmani 1953. aastal pidevalt nõukogude võimumeeste poolt tagakiusatud. Tal keelati töötamine hariduse- ja kultuurivallas, mistõttu ta vallandati ka koolidirektori ja õpetaja ametikohalt. Minu jaoks tähendas see aga korduvat elukoha ja koolide vahetust, õppisin Amblas, Kärus, Nissis. Keskhariduse sain Tallinna 7. Keskkoolist, mille lõpetasin 1958. aastal.
Kuna mul keskkooli lõpetamisel ei olnud kindlat valikut edasiõppimiseks, läksin tööle Tallinna Puukooli aiandisse ja siis Tallinna Vabariiklikku IV Haiglasse sanitariks. 1. septembril 1960. aastal asusin õppima Tartu Riikliku Ülikooli arstiteaduskonda. Neljandal kursusel valisin võimaluse õppida lastearstiks, mis sel ajal oli täiendavaks kursuseks põhiõppele. Meie õpetajateks olid dotsent Leida Keres, assistendid Helju Tälli ja Lia Sildver, dr Maido Luts. Meid innustati osalema üliõpilaste uurimistöös. Mina uurisin laste toitmist. 1966. aastal lõpetasin ülikooli ja sain suunamise pediaatrina Võru Rajooni Keskhaiglasse. Minu abikaasa Urmo Kööbi oli selleks ajaks juba kaks aastat töötanud Võru rajoonis Rõuge Maajaoskonnahaiglas jaoskonnaarstina.
1967. aasta jaanuaris õnnestus meil saada 2-toaline korter Võrru ja samal kuul sündis meie esimene tütar ning 1969. aasta oktoobris teine tütar. Abikaasa kutsuti tööle Võru haiglasse anestesioloogiks.
Mina töötasin Võrus lasteosakonna pediaatrina ja jaoskonnapediaatrina 9 aastat, seejärel kaks aastat rajoonipediaatri ametkohal.
1976. aastal kutsuti Urmo Kööbi Tartusse Maarjamõisa haiglasse organiseerima ja avama reanimatsiooni osakonda. Mina järgnesin lastega 1977. aastal ja asusin tööle Tartu Linna Kliinilises Lastehaiglas pediaatrina. 1978. aastal tehti mulle ettepanek asuda ravialajuhtajana ametkohale, kus töötasin 1999. aasta lõpuni.
Need 22 aastat koostöös peaarst Kaljo Mitiga haiglat juhtides olid täis erakordselt suuri muutusi ja sündmusi nii organisatoorses, meditsiinilises kui finantsmajanduslikus mõttes, aga ka tõekspidamistes.
1977. aastaks oli lastehaigla statsionaar Oru tn maja kapitaalremondi ajaks paigutatud 100 voodikohaga Maarjamõisa haigla Puusepa 6 hoone pinnale. 1980. aastal kolisime tagasi remonditud Oru 3 hoonesse. Esimeseks lahendamist vajavaks küsimuseks pidasime haigete vastsündinute ja enneaegsete ravi ja hooldamise kvaliteediga seotud probleeme. Seetõttu avati lastehaiglas 1980. aastal vastsündinute osakond. Võimalused olid kasinad nii teadmiste ja oskuste kui ka abivahendite, aparatuuri ja transpordi osas. Seetõttu otsustasime vastsündinute osakonna üle viia 1982. aastal vastavatud nakkuskorpusesse Lunini tn 6 ja avada seal ka laste intensiivravi osakonna. Need otsused tekitasid suuri lahkarvamusi ENSV Tervishoiu Ministeeriuni ja san-epidemioloogilise teenistusega. Äärmiselt oluliseks pidasime kõigile osakondadele vajaliku kliinilise ja laboratoorse diagnostika võimaluste loomist. „Kuritarvitades“ nakkuskorpuse ruumilisi võimalusi, seadsime eesmärgiks luua sinna sellele ajaperioodile vastav polüprofiilne lastehaigla. ENSV tervishoiuministri käskkirjaga 16. dets. 1982 avatigi Tartu lastehaiglas 300 voodit: vastsündinute osakond - 30 voodit, II siseosakond – 40 voodit, III siseosakond – 44 voodit, IV väikelaste psühhoneuroloogiline osakond – 60 voodit, V respiratoorsete infektsioonide osakond – 60 voodit, VI sooleinfektsioonide osakond – 60 voodit, VII reanimatsiooni osakond – 6 voodit.
1990. aastate algusest sai äärmiselt oluliseks haigla tegevuse efektiivsus, mis sõltus voodikohtade aktiivsest kasutamisest. Nakkushaiguste voodeid nii suures arvus vaja ei olnud. Seetõttu paigutati osakondi ümber ja avati uusi. 1990. a avati kaks 20-kohalist osakonda – allergoloogia ja pulmonoloogia ning neuroloogia. 1992. a avati 10-voodiline laste onkoloogia ja hematoloogia osakond ning samasse 1993. a 5-kohaline Eestis esimene luuüdi siirdamise osakond. 1994.a lõpuks oli haiglas 135 voodikohta. Intensiivsema töö tulemusel lühenes haigete ravi kestvus veelgi ja sai võimalikuks Oru tn hoonest tuua Lunini 6 korpusesse ka sisehaiguste osakonnad, laboratoorium, röntgen, kliinise füsioloogia ja hambaravi kabinetid. Töö aina intensiivistus, haiguste diagnoosimine ja ravi aeg lüheneisd. See eeldas aktiivset ambulatoorset tegevust haigla juures ja head koostööd maakondade arstidega. 1999. aastal oli haiglas 118 voodit. Tegevuse kvaliteet sõltus nii spetsialistide kvalifikatsioonist kui ka varustatusest aparatuuri, diagnostiliste vahenditega. Suureks abiks olid siin kolleegid lähiriikidest - Soomest, Rootsist, Saksamaalt, Šveitsist.
Minu oluliseks ülesandeks oli ka korraldada internide, residentide, perearstiks ümberõppijate tööd meie haiglas.
1981. aastal omistati mulle pediaatri I kvalifikatsioonikategooria, 1986. aastal kõrgem kategooria.
Olen end erialaliselt täiendanud 1970. aastal Tartus, seejärel Leningradi (1975) ja Moskva (1982) Arstide Täiendusinstituudis ning Helsingi Ülikooli ja Stocholmi Karolinska Instituudi lastehaiglates.
Kuuludes Eesti Lastearstide Seltsi, olin 1980-1990 seltsi sekretäriks. Selles töös oli oluline seltsi regulaarsete täiendusürituste – konverentside ja seminaride – organiseerimine, mis tänu tihedale koostööle õppejõududega oli heal tasemel. Aastaid osalesin tervishoiuministeeriumi laste ravi-profülaktilise abi nõukogu töös.
Seoses ravivõrgu ümberkorraldustega ning TÜ Kliinikumi ja TÜK lastekliiniku moodustamisega toimusid muutused ka haigla juhtimise struktuuris. Ravialajuhataja ametkoht kadus ja ma lõpetasin töö lastehaiglas 31. 12. 1999. Minu kolm lapselast vajasid sel ajal minu olulist abi ja toetust.
Olen tänulik oma õpetajatele, endistele lugematutele kolleegidele Võru Rajooni Keskhaiglast ja Tartu lastehaigla kõikidest osakondadest, lastehaiguste õppetoolist, TÜ Arstide Täiendusteaduskonnast. Mul oli raske, kuid huvitav ja mitmekesine töö.
