TIINA LIND
Sündisin 1964. aastal Hiiumaal, Kärdlas. Sealt sain kaasa hiidlaste optimistliku ütlemise: „Kui enam kuidagit moodi ei saa, siis kuidagit moodi ikkagit saab.“
Kasvasin Võrus. Sealt sain kaasa Kreutzwaldi vaimu (lõpetasin Fr. R. Kreutzwaldi nimelise Võru I Keskkooli 1982), ujumise ja suusatamise oskuse ning armastuse metsa vastu. Lõuna – Eesti murre on ka suures osas arusaadav ning lõunaeestlase lahke mõttelaad omane.
Pediaatriks õppisin 1982-1989 Tartu (tol ajal veel Riiklikus) Ülikoolis. Vaimustavatest õppejõududest meenutan tänuga prof Jaan Riivi ja Kuno Kõrget, dots Tiina Talvikut, Udo Reinot, Lia Sildveri, Helju Tällit, Tiia Sood, Aino Pavest, Anne Ormissoni. Viimane vaimustas mind niivõrd, et tekkis salajane unistus neonatoloogiks saada. See küll ei täitunud, aga imikuid käib mu vastuvõtul siiani rohkesti.
Suunamise ülikooli lõpetamise järel sain Raplamaale, Kehtna Ambulatooriumisse maa-jaoskonna pediaatriks. Tööd alustasin augustis 1990. Tööd jagus ja kohe oli selge, et mitte ainult pediaatri oskusi, vaid üldarsti omi läheb vaja. Töökohvris leidsid peagi paiga ka täiskasvanute vererõhu ja südame ravimid ning antibiootikumid, sest lisaks lapsele tuli sageli koduvisiidis üle vaadata ka vanaema. Stetoskoobi kõrval oli maa arsti varustuse kohustuslik osa vihmakindel riietus, taskulamp ja kummikud, sest väljakutse võis tulla iga kell ja iga ilmaga. Seitsmeaastane maa arsti periood lõppes vallaarsti ja Kehtna Valla Tervisekeskuse juhataja ülesannetes. Samal perioodil (1994) olin valla toel lõpetanud kaugõppes perearsti kursused.
Elu tõi Tartusse tagasi aastal 1997 ning peale teise lapse sündi töö järele ringi vaadates õnnestus töötada asendusarstina perearstipraksises ja lasteaia tervishoiutöötajana. Oma unistuste töökohale Lastekliinikus oli aga võimalik jõuda vaid residentuuri kaudu. Seega sai minust aastateks 2003-2006 füsiaatria ja taastusravi arst-resident ning tänu dr Mall Seene soovitusele asusin 2006 a tööle lastekliinikusse taastusarstina. Sattusin sõbralikku ja professionaalsesse kollektiivi, kus spetsialistidelt oli alguses rohkesti õppida ja on siiani. Austan väga taastusravis töötavate kolleegide erialateadmisi ja pühendumust töös lastega.
Kolleeg dr Riina Pettai pärandas mulle 2008 laste ja noorukite arendus- ja taastusravi osakonna juhatamise „teatepulga“. Põhimõtteks taastusravis on meeskonnatöö ja jätkame väärikate kolleegide poolt varem välja töötatud põhimõttel, et meie väike patsient peab saama parimat abi ja pere parimal moel toetatud.
Sügavam huvi on rühihäirete konservatiivse ravi vastu, mis on toonud lastekliinikusse tõenduspõhise Schroth-teraapia oskused ning rohkesti rühihäiretega patsiente.
Naudin nii tööd ambulatoorses vastuvõtus, koostööd teiste erialade kolleegidega kui residentide juhendamist. Soovin lastekliiniku sõbraliku koostöövaimu jätkumist järgmisteks aastasadadeks. Taastusravi osakonnale aga nii iga eriala süvaarengut kui üha ladusamat toimimist meeskonnana.
