MAI MASER, MD, PhD
Sündisin 16. juulil, 1938. aastal Tartus.
Lõpetasin Tartu Miina Härma Gümnaasiumi (tookordse Tartu II keskkooli) 1955. aastal. Unistusele minna ülikooli arstiks õppima oli tõkkeks tollal minu õnnetuseks ülikoolis tegutsev mandaatkomisjon ehk poliitiline filter. Olin kulaklikust perest ja ema alles äsja vangist vabanenud. Selliseid ülikooli õppima ei võetud. Küll aga toetati põllumajanduse spetsialistide koolitamist. Nii sai minu vanem õde Maaülikooli üliõpilaseks (tollal Eesti Põllumajanduse Akadeemia) ja mina valisin sama tee ning sain veterinaaria tudengiks. EPA lõpetasin 1960. aastal veterinaararstina. Aeg muutus ja mul õnnestus astuda teistkordselt ülikooli ning 1968. aastal täitus minu unistus ja sain arsti diplomi. Tegelikult lõpetasin lastearstina, kuna meie kursusel oli soovijatel võimalus õhtuti lisaks õppida pediaatriat. 1968. aastal asusin tööle Tartu Lastehaiglasse.
Üliõpilasaastatel sattusin kirurgiakliinikusse 1966-1968 õe töökohta jagama koos aasta eespool õppiva Heidi Hinrikusega. See oli oluline pöördepunkt minu elus, kuna viis kokku haruldase ideede generaatori Toomas Sullinguga. Tookordne kirurgiakliiniku „Instituut” oli kohaks, kus tegid teadustöid Sullingu kõrval tuntud veresoontekirurgid Enno Sepp, Endel Tünder, Henno Tikko, Karl Kull, Lembit Roostar jt. Aastatel 1966-1974 toimus ka väga aktiivne tegevus nii kirurgia kui ka pediaatria üliõpilaste teaduslikes ringides (ÜTÜ-s). Pediaatrias tegime tol ajal toksoplasmoosi uurimistööd koos Anne Ormissoniga. Selline õhkkond viis välja kindla soovini hakata tegema teadustööd ning minna aspirantuuri. Mulle pakuti aspirandi kohta kirurgiasse südamekirurgide juurde ja sellest haarasingi kinni. Oma kandidaaditöös uurisin südamelihase histokeemilisi muutusi eksperimendis lihase verevarustuse suurendamiseks tehtud erinevate operatsioonide tulemusel. Sel teemal kaitsesin kandidaaditöö 1972. aastal. Aspirantuuri ajal algas ka minu töö assistendina pediaatria kateedris põhitöötaja asendajana. Pärast kraadi kaitsmist ei olnud seal vakantset kohta ning aastatel 1973 kuni 1975 töötasin teadurina veresoontekirurgia laboratooriumis. Kuna dr Sulling läks oma töögrupiga Tallinna, mina aga perekondlikel põhjustel ei muutnud elukohta, siis jätkasin tööd ülikoolis anatoomia ja histoloogia kateedris alguses assistendi, hiljem vanemõpetajana. Kohakaasluse alusel tegin pidevalt kliinilist tööd pediaatrina erinevatel töökohtadel jaoskonnas, lastehaiglas, lasteasutustes ja 7 aastat kiirabis lastearstina.
1986. aastal sain dotsendi kutse ning põhitöökoha pediaatria kateedris. Aastast 1987 kuni 1994 olin Tartu linna peapediaater. 1989.aastal sain kõrgema kategooria lastearstiks. 1996. aastal siirdusin pediaatria kateedrist pensionile.
Lastehaiguste õpetamise ajal oli suund rajada polikliinikutes „Terve lapse tubasid”. Sellest ajendatuna pühendusin sügavamalt imikute ja väikelaste arengusse ning lapsevanemate koolitamisse. Maido Siku juhendamisel valmis koos Anne Ormissoniga Tartu TV stuudios saatesari „Terve laps” aastatel 1985-1987. Hiljem tegin veel TV telekooli sarja „Tunne iseennast” 1987-1990 ja „Meie pere koolilaps” 1991-1992. a.
Koos pediaatria üliõpilastega tekkis mõte luua ring, mille motoks oli „Pro Puppo et pro Puppa” (ladina keeles - väikeste poiste ja väikeste tüdrukute heaks). Meie väljundiks oli äsja tegevust alustanud ajaleht „Pere ja Kodu”, mille loojad olid Tiia ja Tiit Kõnnussaar. Leht oli praeguse ajakirja „Pere ja kodu” eelkäija. Seal avaldasime laste arendamisele, toitmisele ja perede juhendamisele suunatud artikleid. Lastega töötamisel on oluline emadele rinnapiimaga toitmise õpetamine, eduka imetamise toetamine, laste toitmine ja arendamine. Mul õnnestus saada 1991. aastal Nestle 2-kuuline stipendium täienduskoolituseks Soomes, kus täiendasin end toitumise alal Helsingi Ülikoolis prof Antti Ahlströmi ja dots Leena Räsaneni juhendamisel ning Kuopio Ülikoolis toitumise õppetoolis prof Matti Uusitupa supervisioonil. Soome perioodil tekkis ka tugev side Mannerheimi Lastekaitseliiduga, kes produtseeris rohkesti hästi kujundatud ja sooja sisuga peresõbralikku kirjalikku materjali.
Täienduselt naasnult tegin dots Tiina Talvikule ettepaneku taotleda toitumisala dotsentuur lastehaiguste õppetooli juurde. Tartu Ülikoolis puudus selline väga vajalik spetsiaalsus. Talvik keeldus minu kandidatuurist. Kuna olin Soomes saanud innustust, siis otsustasime koos kolleegidega Tallinna Tehnikaülikoolist ja Maaülikoolist luua ühine Toitumisteaduse Selts. See sai teoks 1993. aastal. Sellest alates olen läbinud mitmeid täiendusi ja omandanud toitumisalaseid teadmisi, mis on võimaldanud osaleda Eesti Toitumissoovituste koostamise töörühmades ja olla arvestatav toitumisekspert vabariigis. Aastaid olen osalenud Eesti parima toiduaine valimise konkursside žüriis.
Esimene lastevanematele suunatud publikatsioon oli „Imiku kalender” täiendatud kordustrükk, mis ilmus koos A. Tammistega 1992. a Seejärel ilmus raamat „Sinu laps hällist koolini” 1994. aastal (109 lk).
Hiljem olen olnud erinevatel aastatel koostatud toitumissoovituste kaasautor (2004, 2005, 2006, 2007, 2008, 2009, 2015), pidanud toitumisalaseid loenguid Haapsalu Kolledzis, Tallinna Tervishoiu Kõrgkoolis, juhendanud kaalujälgijate rühmi, teinud tervisliku toitumise koolitusi projektitööna üle Eesti kõigis maakondades, olen teinud Tartu Kliinikumis ja Tartu Ülikooli täiendusteaduskonnas toitumisalaseid koolitusi arstidele ja õdedele ning koostanud erinevaid peatükke e-õppes toidu teemal. Olen kirjutanud rohkesti toitumisteemalisi artikleid ning avaldanud perioodikas trükiseid ja kirjutanud raamatuid, nagu „Tervisedendus koolis” 2002, „Tervisedendus lasteaias” 2003, „Hõbedaste aastate kokaraamat”2010. Viimane suurem raamat on „Kogu pere toiduraamat” aastal 2013 (335 lk). Olen umbes 10 aastat olnud igakuine toiduteemaliste artiklite autor ajakirjas „Kodutohter”. Olen saanud tunnustusena Põllumajandusministeeriumi hõbedase teenetemärgi aastal 2012.
1991. aastast alates olin 20 aastat rahvusvahelise Kooliõpilaste terviskäitumise uuringu (HBSC) juht ja koordineerija Eestis kuni aastani 2005. Selle uuringu raames olen osalenud paljudel konverentsidel (Tokio, Praha, Israel, Edinburg jm) ning kirjutanud mitmeid artikleid ja publitseerinud uuringu andmeid.
Aastatel 1994-2008 juhtisin rahvusvahelist lapsekeskse õpetamise ja arendamise projekti „Step by Step”. Läbisin mitmekuulised koolitused Washingtonis Georgetowni Ülikoolis 1994 ja 1996. aastal. Aastatel 1999– 2005 olin Sotsiaalministeeriumi poolt loodud Eesti Tervisekasvatuse Keskuse all algselt kümneks aastaks mõeldud „Laste ja noorukite riikliku lasteprogrammi juht”, mis hiljem läks asutuste reorganiseerimisel Tervise Arengu Instituudi haldusalasse. Selle programmi raames valmisid juhendid tervist edendavatele lasteaedadele ja koolidele. Oman tervisedendaja kutsetunnistust.
Olen valitud Puhja valla aasta inimeseks aastal 2013 ja samal aastal aasta terviseedendajaks Eesti Tervisedenduse Ühingu poolt.
Olen Eesti Akadeemiliste Naiste Ühingu president aastast 2014.
