SIRJE MIKKEL
Sündisin ja kasvasin Saaremaal. Ema töötas sidejaoskonna juhatajana, isa suri kahjuks kuu aega enne minu sündi. Kooliteed alustasin Mustjala 8-klassilises koolis 1966. aastal. Selle lõpetamise järgselt õppisin Kingissepa Keskkoolis aastatel 1974-1977. See tähendas iseseisva elu algust juba 16. eluaastast, sest pidin maalt linna elama minema.
Pärast keskkooli lõpetamist jätkusid õpingud aastatel 1977-1982 Tartu Ülikoolis, sest minu unistus oli lastearstiks saada. Internatuuri lõpetasin 1984. aastal. Õpingute aega jääb ka abiellumine ja kahe tütre sünd.
Kuna abikaasa suunati peale ülikooli lõpetamist tööle õpetajana Võrru, siis tuli ka mul jätkata tööd Võrus, kuigi ise tahtsin minna tagasi Saaremaale. Kõigepealt olin aasta lastega kodus.
05.12.1985 alustasin lastearstina tööd Võrus. Algselt polikliinikus, kuid üsna varsti Võru Maakonnahaiglas. Lisaks tööle lasteosakonnas tuli lapsi ravida ka infektsioonhaiguste- ja sünnitusosakonnas. Võrus töötasin kokku 10 aastat, mis oli väga huvitav ja töörohke aeg noorele arstile.
01.01.1995 astusin Tartu lastehaiglasse pediaatria residentuuri, selle järgselt hematoloogia residentuuri ja olen esimene residentuuri lõpetanud laste hematoloog Eestis. See toimus tänu prof Tiina Talviku initsiatiivile ja prof Hele Everausi toetusele.
Hematoloogia pakkus huvi juba ülikooli ajal tänu Lia Sildveri entusiasmile selle eriala suhtes. Peale residentuuri lõpetamist soovitas prof Tiina Talvik hematoloogia eriala ja nii alustasingi 1999. aastal tööd osakonnas. Tööpõld oli väga lai: kogu laste hematoloogia, nii hea- kui pahaloomuline, onkoloogia ja lisaks alguses ka täiskasvanud patsiendid.
Mind huvitab see eriala oma mitmekesisuse, kiire arengu ja huvitavate väljakutsetega. Kahjuks on aga emotsionaalselt raske, kui haiget, vaatamata kõikidele ravivõimalustele, aidata ei õnnestu. Samas on rõõm suur, kui vähi seljatada suudame. Tänu diagnoosimismeetodite paranemisele, ravimite kättesaadavusele, koostööle erinevate spetsialistidega ja uute raviprotokollide kasutuselevõtmisele on ravitulemused märkimisväärselt paranenud.
Eriline huvi on tekkinud pahaloomuliste luukasvajate suhtes, sest see on valdkond, mis pakub alati suuri väljakutseid ravi osas. Suur abi on olnud koostööst Põhjamaade arstide ja Tallinna kolleegidega.
Kui eelnevalt lastehematoloogia õpe piirdus ainult ühe loenguga, siis alates 2009. aastast alustasin lastehematoloogia seminare tudengitele.
Suur väljakutse on olnud kõrgdoosis keemiaravi koos vereloometüvirakkude siirdamisega, mis on aidanud lapsi keemiaravile refraktaarsetel juhtudel või retsidiivide korral. Allogeense vereloometüvirakkude siirdamise alal olen koolitust saanud Helsingi Ülikooli Lastehaigla luuüdisiirdamise osakonnas.
Olen Eesti Lastearstide Seltsi, Eesti Hematoloogide Seltsi, Eesti Arstide Seltsi, NOPHO (Nordic Society of Hematology and Oncology) ja SIOPE (European Society for Paediatric Oncology) liige.
Olen ainukese lastearstina töötanud osakonnas 2000.-2017. a sügiseni. See on olnud ääretult huvitav, emotsionaalne, periooditi väga stressirohke ja erinevaid väljakutseid esitav aeg.
