MARJA-LIIS MÄGI

lastearst-neonatoloog

Tänuga tahaksin meenutada aega, olustikku, meditsiinitaset, mis oli mulle antud tööks ja arenguks, ka häid kaasteelisi-õpetajaid, kes mind on aidanud valikute tegemisel.

Sündisin Tartus 30.01.1942 teenistujate perekonnas. Minu isa töötas TRÜ aiandus-mesindus kateedris assistendina, ema samas laborandina. Õppisin Tartu III Keskkoolis. Minu abielust sündis 2 last: poeg Silver, kes lõpetas TRÜ ajaloo eriala, tütar Margot, kes lõpetas EMA laulu eriala. Mul on 5 lapselast ja üks lapselapselaps. Minu huvideks on olnud muusika, sport, reisimine, kunst, nokitsemine suvekodus. Ülikooliaastad TRÜ Arstiteaduskonnas (1962-1968) möödusid ladusalt ja kiiresti. IV kursusel otsustasin dots Leida Kerese soovitusel  nn “videviku pediaatria“ kasuks. 2,5 aastat töötasin pediaatrina Sindi linnahaiglas: vastuvõtud, koduvisiidid, töö lasteaias ja õhtune õppimine. Kasutasin võimalust asendada Pärnu sünnitusosakonna mikropediaatrit, olin hakkamist täis ja alustasin neonatoloogiaga. Sel ajal tuli esmakordselt teha vahetusvereülekannet reesuskonfliktiga vastsündinule. Lahke abi ja kõigi vajalike vahenditega tuli kohale dr Jõgiste Tallinnast. Ambulatoorne töö aga ei pakkunud rahuldust. Mul õnnestus vabaneda enne tolleaegset 3-aastast kohustuslikku aega ja konkureerida Tartu Linna Sünnitusmaja neonatoloogiks, kus töötasin 9 aastat. Sindi-Pärnu periood oli väga õpetlik ja oluline minu arstitee algusaastatel. Sünnitusmajas  rakendasime koos dr Valve Loolaidiga esmakordselt kraniotserebraalset hüpotermiat raskes asfüksias sündinud ajalistel vastsündinutel. Selleks kasutasime kummivoolikust põimitud peakatet, kraanivett, kuvöösi, veenisisest narkoosi. Tänapäeval on selleks tööstuslikult toodetud jahutusmütsid. Samuti kasutasime dots Leida Kerese soovitusel esmakordselt plastikkotiga CPAP-ravi  Gregory meetodil enneaegsete vastsündinute hingamishäirete sündroomi korral.  Dots Leida Kerese soovitusel õppisin TRÜ mittestatsionaarses aspirantuuris (1975-1978). Uurimistöö teemaks oli „Hemokoagulatsiooni häired asfüksias sündinud ajalistel vastsündinutel“, selleks kasutatav  elektrokoagulograafiline  uurimismetoodika osutus mitteaktuaalseks, töö jäi valmimata.

Tartu Linna peapediaater Anne Ormisson koos lastehaigla juhtide dr Kaljo Miti ja dr Endla Kööbiga otsustasid luua uue osakonna haigete vastsündinute tarvis. 18.06.1979  kutsuti mind uut osakonda ette valmistama ja juhatama. Koos tubli vanemõde Maie Otsaga kulus aasta uue osakonna ettevalmistamiseks: inventari, seadmete, aparatuuri tellimine, tööjuhiste, rezhiimide ja intensiivravi vajavate situatsioonide lahendamiseks juhiste koostamine valvearstide tarvis, ka Moskvas neonatoloogia osakondades ja raamatukogus kogemuste omandamine.  Olin  samaaegselt raviarstiks dr Asta Uibo juhitavas imikute osakonnas.

Osakond avati  04.08.1980.  Oru tänava renoveeritud lastehaiglas. Alates 1982 asusime juba  Lunini tänava vastvalminud lastehaigla hoones. Tolleaegne Eesti ühiskond oli suletud, puudusid kirjandus, aparatuur, esialgu ka intensiivravi võimalused. Ravi oli kohapeal algeline. Esimestel aastatel olid meil abiks veenitee loomisel dots Jüri Samarütel ja dr Urmo Kööbi täiskasvanute intensiivravi osakonnast. Enneaegsetele vastsündinutele infusioonravi  teostamiseks tuli kasutada täiskasvanute infusioonisüsteeme ja nõelu. Edasine areng toimus 1980. aastate teisel poolel, kui tulid infusioonraviks kasutusele nn „liblikad“, 1990. aastate esimesel poolel aga juba pisikesed kanüülid  ja teisel poolel juba ka perfuusorid (automaatsüstlad)  ja infusioonpumbad. Meie intensiivravi palatites oli kaks täiskasvanutele mõeldud monitori, mõned  kuvöösid.  Esialgu oli vaja leida võimalusi enneaegsete laste CPAP-raviks, transpordiks, fototeraapiaks. Siin olid suureks abiks ülikooli füüsikud.  Peaarsti dr Kaljo Miti nõusolekul paigaldati vastsündinute transpordiks ühele kiirabiautole liikuval raamil üks ungari kuvöösidest, millega tagati vajalik soojus, niiskus, hapnikravi ja CPAP-ravi DP-2 aparaadi vahendusel. CPAP-ravi teostamiseks valmistati ülikooli füüsikute poolt vasest ninakanüül, nn „kuldnina“ , mida kasutati vähemalt 20 aastat. Äärmiselt suureks kergenduseks oli laste intensiivravi osakonna avamine 1982. aastal.

Esialgne aparatuuri puudus lahenes Saksamaa prof Eberhard Schmidti ning Šveitsi riigi abiga. Kirjanduse osas olid meile abiks Helsingi lastekliiniku raamatukogus kopeeritud artiklid. Seda suurt paberi hulka aitas transportida Helsingist Tartusse Eesti esinduse auto. See sai võimalikuks tänu prof Tiina Talvikule ja Soome lastearstide abile, kui mul õnnestus olla kahel korral Helsingi lastekliiniku vastsündinute intensiivravi osakonnas stazheerimas. Kogutud kirjandusest oli meile abi vähemat 10 aastat.

Olin 19 aastat neonatoloogia  osakonna juhataja (1980-1999).  Alates 1993 kõrgema kategooria pediaater, viimased 7 aastat  vanemarst-õppejõud. Pensionile jäin 2012 a. Töötasin pediaatrina 44 aastat, sellest neonatoloogina 41,5 aastat. Tagasivaadates olid minu tööaastad kui „ kiire koopast väljaronimise aeg“, uskumatult huvitav, kiire, vastutusrikas  ja arendav aeg!  Olin alati huvitunud teadusest. Nii osalesin üliõpilaste teadusühingu uurimistöös, millega kollektiivse tööna koos dr Anne Ormissoni,  dr Mai Maseriga jt. saavutasime kahe võistlustööga auhinnalise I  koha. Käsitlesime toksoplasmoosi probleemi Tartu linnas ja  rajoonis. Olen tegelenud neonataalse ultraheliuuringuga (väljaõpe Moskvas) ja enne ehhokardiograafia tulekut ka südame pumbafunktsiooni hindamisega integraal-reograafilisel meetodil (väljaõpe Leningradi Sõjaväeakadeemias prof Mihhail  Tischenko juures 1982). Selleks uuringuks kasutatava elektokoagulograafi aitas muretseda prof Helje  Kaarma, uuringuks kohandas aparaadi aga prof Mihhail  Tischenko Leningradis.

Olen osalenud teadustöös, õppetöös, teinud suulisi ettekandeid, juhendanud interne ja residente, avaldanud mitmesuguseid kirjalikke õppe-metoodilisi  juhiseid, teese, artikleid kokku 84, neist rahvusvaheliselt eelretsenseeritavaid on olnud 5, posterettekandeid 22. Erilist hasarti pakkus posterettekannete vormistamine, millesse kaasasin alati noori enda kõrvalt. Suurim neist oli Lastehaigla 85. juubeliks valminud ajalooline poster haiglatöötajatest. See oli suur ettevõtmine ja eriti koormav dr Endla Kööbile, kes  juhtis ja toimetas kogu seda ettevõtmist. Osalesin kahel korral Eesti Haigekassa tervise edendamise projektis, olles projektijuht ja kaasjuht. Nende tulemusena publitseeriti enneaegsete probleeme käsitlevad juhised perearstidele ja lastevanematele.  Olen Eesti Perinatoloogia  Seltsi auliige. Väikeste enneaegsete probleemid on mind alati köitnud. Innovaatilise ettepanekuna valmis koostöös Uno Juustuga toitmise elektrooniline kalkulaator, mis võimaldas kiiresti hinnata ning  kalkuleerida enneaegsetele lastele manustatav vajalik vedelikuhulk  ja toit.

Olen tänulik oma suurepärasele mentorile  dots Anne Ormissonile.  Olen  tänulik oma saatusele, õpetajatele, kolleegidele, perele, et olen saanud selles kõiges osaleda.