ANNE ORMISSON MD, PhD
Sündisin 19. novembril 1942. aastal Anne Tamperena Tartus Vanemuise orkestrandi Arnoldi ja koduperenaise Helene neljalapselise pere teise lapsena ja elasin kogu lapse- ning koolipõlve Karlovas Kuu tänavas. Lapsepõlv oli turvaline ja õnnelik, kuigi väga vaene sõjajärgses olukorras. Koolis käisin esimesest üheteiskümnenda klassini mitme nimega koolides, aga ikka Lina tn koolimajas, mille lõpetsin 1961. aastal Tartu 7. Keskkooli esimeses lennus. Samal aastal astusin Tartu Riikliku Ülikooli arstiteaduskonda, sest minu soov lapsest peale oli saada lastearstiks.
Ülikoolis õppisin viimasel kolmel aastal õhtupoolikutel lisaks põhiõppele dots Leida Kerese pediaatriks soovijate rühmas. Tema õhutusel ja juhendamisel tegime viiendal ja kuuendal kursusel koos kursusekaaslastega kaks tudengite uurimistööd toksoplasmoosi levikust Tartu linna laste ning rasedate hulgas, mis mõlemad said esimese preemia. Ülikooli lõpetasin 1967. aastal ning suunati mind lastearstina Võrru. Kuna Võru haigla pakkus esialgse elupaigana kolmele värskele arstile haiglapalatit, protsessisin end tööle Viljandisse, kus olin tudengina olnud suvepraktikal. Vahemärkusena - tol ajal sai haiglat vahetada ainult ministeeriumi loal, ja seda luba oli kaunis raske saada. Viljandis töötsin jaoskonnapediaatrina neli aastat. Viljandi aastatel abiellusin tippsõudja Toivo Ormissoniga, kes õppis EPAs zootehnikuks, ning sündisid tütar Liis ja poeg Niil.
1971. aastal kutsus dots L. Keres mind Tartusse aspirantuuri. Esialgu töötasin ühe aasta lastepolikliinikus osakonnajuhatajana ning 1972-1975 olin pediaatria kateedri statsionaarne aspirant. Minu teadustöö – kopsupõletikku põdevate laste happe-leelistasakaalu muutustest piimhappepiima koormuse tingumustes- jätkas kateedri tolleaegset uurimissuunda. Et uurimisalustele piimhappepiima valmistada, läksin ma igal hommikul haiglasse, liiter pudelipiima kotis. Disseratsiooni kaitsesin Tartu Riikliku Ülikooli aulas 1975. aasta novembris ja sain meditsiinikandidaadi kraadi. Töö pidi olema venekeelne, kaitsmine õnneks eestikeelne. Juba aspirantuuri ajal valisin oma kitsamaks erialaks neonatoloogia.
Seejärel töötasin Tartu tervishoiuosakonna peapediaatrina 1975-1979. See oli huvitav ja keeruline aeg, sest haiged lapsed olid Tartus jaotatud mitme haigla vahel ning nende töö koordineerimine oli peapediaatri ülesanne. Kuna sel ajal läks remonti ka lastehaigla Oru tänava maja ning peaarst Kaljo Mitt oli suunatud aastaks rahvusvahelisele täiendusele Moskvas, olin ma olude sunnil ka lastehaigla peaarsti kt. Koos ravialajuhataja dr Endla Kööbi ja kateedrijuhataja dots Leo Tammega püüdsime lastehaiglat Puusepa tn 6 endise siseosakonna ruumides töös hoida nii hästi kui võimalik, kuigi ruumi oli väga napilt nii haigetele kui personalile. Vahel tuli meil minna isegi kööki kartuleid koorima, kui köögitööline haigeks oli jäänud. Sel ajal võtsime haiglasse ka esimesed haiged vastsündinud sünnitusmajast. 1979. aastal kutsus kateedrijuhataja dots Leo Tamm mind kateedri assistendi kohale. Jõudsin assistendina vastu võtta oma esimese juhendatava pediaatriatudengite kursuse, millest hiljem kasvasid välja juhtivad neonatoloogid Heili Varendi ja Liis Toome, ja läksin aastaks lapsepuhkusele tütar Hiiega. Dotsendi kutse sain 1984. aastal ja alates 2007. aastast olen Tartu Ülikooli emeriitdotsent. Ülikoolis töötasin kuni 2017. aastani teadusprojekti juhina. Kateedritööle lisaks töötasin 1980. aastast lastehaigla neonatoloogia osakonna arstina, 2000-2006 olin osakonnajuhataja ning 2007-2011 lastekliiniku arst-konsultant, mõned aastad Sotsiaalministeeriumi peaneonatoloog.
Kui 1990. aastal valiti mind Eesti Lastearstide Seltsi (ELS) presidendiks (president 1990-1994 ja 2004-2007), avanesid „välisuksed“ ja algas üsna intensiivne rahvusvaheline suhtlus. Mind valiti täitma ka mitmeid ameteid: Euroopa Lastearstide Seltside Uniooni (UNEPSA) asepresident 1992-1998, Ülemaailmse Lastearstide Assotsiatsiooni (IPA) juhatuse liige 1995-2001, Euroopa Pediaatriahariduse Assotsiatsiooni (APEE) juhatuse ja ajakirja kolleegiumi liige 1996-2001, Euroopa Laste Gastroenteroloogia ja Toitmise Seltsi (ESPGAN) Laste Toitmise Komitee liige 1992-1997, Ülemaailmse Lastekeskuse (ICC) nõukogu liige 1999-2003, Euroopa Pediaatria Akadeemia nõukogu liige 2004-2007, ajakirja Türkiye Klinikeri Journal of Medical Sciences rahvusvahelise ekspertide nõukogu liige kuni 2007. Nendel aastatel osalesin paljude rahvusvaheliste konverentside korraldamisel ja juhatamisel ning esinesin ettekannetega. Erialaliselt olen end täiendanud Moskva ja Leningradi arstide täiendusinstituutides ning Helsingi, Tampere ja Düsseldorfi ülikoolide lastehaiglates ning Inglismaal Norwichi Teadusliku Uurimise Instituudis.
1990. aastal asutasime Soome kolleegide toetusel Eesti Perinatoloogia Seltsi (EPS), mille president olin 1995-1999. ELS ja EPS on austanud mind auliikmeks valimisega. 1995-1997 ilmus Lübecki kirjastuse Springer Verlag toetusel ajakiri Eesti Perinatoloogia Sõnumid, mille asutaja ja peatoimeja ma olin. 1980. aastatel esinesin korduvalt lastevanematele mõeldud laste tervist käsitlevates tele- ja raadiosaadetas ning avaldasin samateemalisi kirjutisi ajakirjades „Nõukogude Naine“, „Pere ja Kodu“ ning „Eesti Naine“. Lapsevanematele olen avaldanud raamatud „Sünnist esimese sammuni“ (1999) ja „Sünnist puberteedini. Lapsed ja nende tervisehäired“(2002). Koos Heili Varendiga ilmus õpperaamat üliõpilastele „Neonatoloogia“ (2009, 2015).
Oma teadustöös uurisin peamiselt laste, eriti vastsündinute arengut ja tervist ning tervisekorraldust, toitmist, soole mikrofloorat ja I tüüpi diabeedi geneetilise riskiga laste tervist sünnist alates. Uurimistulemused on avaldatud rohkearvuliste artiklitena mitmetes nii Eesti kui rahvusvahelistes ajakirjades. Olen juhendanud üle 30 üliõpilaste teaduslikku uurimis- ja konverentsitööd. 1994. aastal saime prof. Marika Mikelsaare uurimisgrupi liikmetena Eesti teaduspreemia vastsündinute mikrofloora uurimise eest. 1996-1999 toetas Šveitsi valitsus Eesti sünnitusmaju ja neonatoloogia osakondi suure hulga aparatuuri ja rahvusvahelise koolitusega. Koordineerisin seda projekti, mis tõstis meie neonatoloogia materiaalselt uuele tasemele. 1996-1999 juhtisin Põhja-Reini Liidumaa grantiga toetatud projekti „Kvaliteedihinnang Eesti peri- ja neonataalmeditsiinis“ koostöös Saksamaa Lastearstide Seltsi ja Põhja-Reini Perinataalkeskusega. Enneaegsete laste tervise uuringutel toetas meie mitmeid projekte Eesti Teadusfond ja WHO I. Dogramaci Fond. Rahvusvaheline teadusprojekt TRIGR (2002-2017), mis uuris I tüüpi diabeedi geneetilise riskiga laste tervist ja toitmise interventsiooni mõju sünnist alates ja mille Eesti grupi juht ma olin, lõppes edukalt 2017. aastal. 2014. aastal omistati mulle Tartu Täht elutöö eest, seejuures ka esmakordselt Eestis vastsündinute sünnijärgse rinnalepaneku algatamise ja juurutamise eest ning 2018. aastal autasustas Eesti Vabariigi president mind Punase Risti III järgu medaliga.
Nüüd, 2021. aastal, kirjutades seda CVd, olles emeriitdotsendist pensionär, kolme täiskasvanud lapse ema ja üheksa lapselapse vanaema ning äsja pühitsenud kuldpulmi abikaasa Toivoga, olen nii oma möödaläinud kui ka praeguse huvitava ja kirju eluga ülimalt rahul ning tänulik kõigile, kes mind on ümbritsenud. Olen ikka kirglik autojuht ja huvireisija, eriti lapselaste lõbusas seltskonnas.
