MAIE VEINLA (sünd. Maie Karolin)

Olen sündinud 19.03.1961. aastal, kolmanda põlvkonna haritlaste perekonnas, kolmelapselise pere teise lapsena. Olen abielus, abikaasa Hannes; ning 2 last: tütar Sandra ja poeg Markus.

Hariduskäik

Aastatel 1968 -1979 õppisin M. Härma nimelises Tartu 2. Keskkoolis.Pärast keskkooli lõpetamist tahtsin ülikoolis õppida filosoofiat või arstiteadust. 1980-1981õppisingi Leningradi Riiklikus Ülikoolis ajalugu, lõpetasin 1,5 kursust heade tulemustega, kuid arstiks saamise soov oli ikkagi suurem ja tulin tagasi kodulinna ülikooli. Teadsin algusest peale, et tahaksin just lastearstiks saada, sest mulle on lapsed alati väga-väga meeldinud. Unistuste õpingud Tartu Ülikooli arstiteaduskonna pediaatria erialal olid aastatel 1983-1990. 1990. a sain arst-pediaatri kvalifikatsioon. Internatuuris õppisin Tartu Ülikoolis 1990-1991 pediaatri erialal. Lisaks üldpediaatriale Tartu Kliinilises Latehaiglas läbisin neonatoloogia eriinternatuuri, st õppisin eriprogrammi alusel 6 kuu jooksul süvendatult neonatoloogiat lastehaigla intensiivravi- ja vastsündinute patoloogia osakonnas ning sünnitusmaja vastsündinute osakonnas.

Erialane kvalifikatsioon

Alates 2000. a on mul pediaatri I kategooria ja alates 01.09.2015 olen vanemarst-õppejõud.

Töökäik

Samaaegselt õpingutega arstiteaduskonnas töötasin aastatel 1983-1990 lastekliiniku ägedate infekstioonide osakonnas alguses 3 aastat sanitarina ja edasi 3 aastat medõena. Arstina alustasin tööd sünnitusmajas vastsündinutega, mille üle olen tänaseni väga õnnelik. Töö on emotsionaalne, palju rõõmu valmistav ning armastus ja huvi vastündinute ja nende vanemate terve- ja koosolemise vastu püsib. Imetlusväärne on, et kogu aeg saan kellegi sünnipäeval osaleda ja kurvastav, kui tuleb hiljem sünnipäevalast ravida, kuid beebide edukas ravimine ja paranemine toob rõõmu tagasi.

1991–1999 töötasin TÜ Naistekliiniku vastsündinute osakonna pediaatri ametikohal 1,0 koormusega. Aastatel 1998–1999 olin Tartu Ülikooli Naistekliiniku vastsündinute osakonna juhataja. Alates 2000. aastast seoses SA Tartu Ülikooli Kliinikumi asutamisega töötasin neonatoloogia osakonna naistekliinikus asuvas üksuses pediaatrina kuni 2015.aastani. 2000-2002 olin naistekliinikus asuvas neonatoloogia osakonnas vastutav arst.

01.09.2015 alates töötan SA TÜK lastekliiniku naistekliinikus asuvas neonatoloogia üksuses pediaatria eriala vanemarstina.

Olen Eesti Arstide Liidu, Eesti Lastearstide Seltsi ja Eesti Perinatoloogia Seltsi liige.

Stazeerimine välismaal

1996 a olin 1 kuu Rootsis Uppsala Ülikooli Laste- ja Naistekliinikus, vastsündinute intensiivravi-, sünnitus-, sünnitusjärgses- ja koduvisiitide osakonnas ning enneaegsete kasvamiskeskuses. 1998. a osalesin neonatoloogiaalastel täienduskursustel 1 nädal Salzburgis ja Hippokratese kliinilistel seminaridel. Aastal 2014 osalesin Leuvenis kursusel “Ülevaade uut neonatoloogiast”, 2018. a Torinos kursusel “Uuemat vastsündinute neuroloogias, neonataalne neuroloogiline intensiivravi osakond”. 2011 osalesin rahvusvahelisel arstide täiendõppel NOTE (Neonatal Online Training in Europe 2010-2011) läbisin 4. mooduli ”Neonatal Respiration and Respiratory Care” ja sooritasin edukalt eksami inglise keeles. 2012 osalesin kahe mooduliga 6-päevasel inglise keelsel lektorite koolitusel „Training the Breastfeeding Trainer“ sünnitusmaja personalile, kes hakkab beebisõbraliku haigla põhimõtteid arendama ja juurutama oma töökohal.

Olulisemad publikatsioonid ja juhised

Autor peatükkides: Enneaegsete apnoe. Enneaegsete osteopeenia. Tavalised kirurgilised probleemid enneaegsetel lastel. Hammastega seotud probleemid enneaegsetel lastel. Enneaegne laps – tervise juhtimine ja haigused. Juhised perearstidele, 2000.

Autor peatükkides: Enneaegsete apnoe. Enneaegsete osteopeenia. Tavalised kirurgilised probleemid enneaegsetel lastel. Hammastega seotud probleemid enneaegsetel lastel. Enneaegne laps – tervise juhtimine ja haigused”. Juhised lastevanematele, 2000.

Hüpoglükeemia ravijuhiste koostamine. Vastsündinute intensiivravi juhised. Eesti Perinatoloogia Selts, 2002. Osalemine projektis Intensiivravi juhised neonatoloogias. Projekti juht H. Varendi 2001-2002 Rootsi Ida-Euroopa Komitee.

Kaltsiumi ja fosfori ainevahetushäired, õppevahend arstidele “Vastsündinu metaboolsed häired”. Toimetaja A. Ormisson. AS Atlex, Tartu 2003.

2017 Eesti ravijuhend „Enneaegse sünnituse ja enneaegse vastsündinu perinataalperioodi käsitlus”

2017 Tehtud juhis/algoritm: “Pulssoksümeetriline skriining kaasasündinud kriitiliste südamerikete varajaseks avastamiseks asümptomaatilistel vastsündinutel”.

HEILI VARENDI  

Olen sündinud  23.03.1959.

Lõpetasin Tartu 1. Keskkool 1977. a ja Tartu Ülikooli arstiteaduskonna pediaatria osakonna cum laude 1985. a. Meditsiiniteaduste doktori kraad kaitsesin Tartu Ülikoolis 1999. ja Karolinska Instituudis 2001. a.

Teenistuskäik, sh praegune ametikoht

Alates 01.09.2008 Tartu Ülikool, lastehaiguste dotsent.    

Alates 01.01.2007 SA Tartu Ülikooli Kliinikum, lastekliiniku neonatoloogia osakond, vanemarst-õppejõud admin.-töö kohustes.   

01.09.2008–31.12.2016 Tartu Ülikool, lastehaiguste vanemteadur.   

2005–31.08.2008 Tartu Ülikool, Arstiteaduskond,  lastehaiguste vanemteadur.  

01.01.1999–31.12.2004 SA TÜK lastekliinik, arst-õppejõud; TÜ Lastekliinik, assistent.  

01.01.1993–31.12.1999 Tartu Ülikooli Arstiteaduskond, doktorantuur.  

01.01.1990–31.12.1993 TRÜ Arstiteaduskonna pediaatria kateeder, assistent.  

01.01.1986–31.12.1990 Rakvere Rajooni Keskhaigla, lastearst.  

01.01.1985–31.12.1986 Tartu Linna Kl. Lastehaigla, internatuur.

Arstitöö

Olen töötanud peamiselt vastsündinute ja imikutega, kuid teinud regulaarset valvearstitööd lastekliinikus.

Pärast TRÜ lõpetamist asusin tööle Rakvere Rajooni Keskhaiglas lastearstina sünnitusosakonnas ja lasteosakonnas. 1990. aasta 1. septembrist töötasin pediaatria kateedri assistendina, õpetades TRÜ arstiteaduskonna üliõpilastele Tartu Kliinilises Sünnitusmajas vastsündinu adaptatsiooni ja tema varaseid haigusi, samuti töötasin samas majas lastearstina. Tänu pediaatris kateedri külalisprofessor Bengt Björkstenile, kes tutvustas mind Stockholmi Karolinska haigla emeriitprofessor Jan Winbergile, kelle juhendamisel alustasin vastsündinute haistmise ja käitumise uuringuid aastal 1993. Järgneval 3-4 aastal ööbisin vahel sünnitusmajas, et hõlmata uuringutesse sünnitama tulevaid emasid ja nende vastsündinuid kohe pärast sündi.
Tookord oli tavapärane eraldada vastsündinu emast. Teda vannitati, kuivatati, manustati gonorröa silmapõletiku profülaktikaks silmatilku, mähiti teki sisse ning asetati soojenduslambi alla, kus ta üksindusest nuttis. Samal ajal ootas ema koridoris kõval raamil palatisse viimist. Siis viidi nad sünnitusjärgsesse osakonda, ema suurde palatisse ja laps lastetuppa ning edasi said ema ja laps kokku iga 3-4 tunni tagant 45 minutiks. Ema  nägi vaid teki seest paistvat lapse nägu, kui õed lapse ema juurde sööma viisid.

Minu teemaks oli uurida, kuidas laps käitub, kui ta pannakse ema kõhule kohe pärast sündi. Leidsin, et ema lõhnadel on vastsündinu sünnijärgses käitumises suur roll, ning näitasin, et vastsündinu orienteerub ema rinnast leviva lõhna järgi. Esimene artikkel avaldati ajakirjas „Lancet“.  See, praeguseks igapäevane nahk-naha kontakti metoodika tuli Tartusse uurimisküsimusena Rootsist läbi minu ja oli esialgu väga uudne. Kardeti, et lapsel on ema kõhu peal külm jne. Kui ämmaemandad said aru, et lapse ja ema sünnitusjärgne nahk-naha kontakt on väga kasulik nii emale kui lapsele, hakkasid nad seda toetama ja rakendama oma igapäevases töös. Tänu sellele, et sain käia korduvalt Stockholmis praktikal ja tõin kaasa materjale ning tegin korduvalt ettekandeid, hakkas nahk-naha kontakt levima ka teistesse sünnitusmajadesse. Oli näha, et emadel tekkis lastega palju parem side kui varasema eraldamisega ning selle metoodika kui rutiini juurutas igapäevasesse praktikasse Tartu Kliinilises Sünnitusmajas 1998. aastal dr. Maie Veinla.

Eesti Perinatoloogia Seltsi juhatuse tegevuses olen olnud aktiivne osaleja selle loomisest 1990.a.  Oma tegevuse raames lõime rahvusvahelisi sidemeid ja  kutsusime Eestisse igal aastal mõne neonatoloogia tunnustatud külalislektori. 1997. aastal korraldasime EPS neonatoloogia sektsiooni koosolekuid, mille raames koostasime mitmeid ravijuhiseid, mis aitasid ühtlustada vastsündinute käsitlust Eestis. Alates 2006. aastast olen olnud seotud Euroopa Perinatoloogia ja Neonatoloogia Seltse ühendava UENPS juhatusega, et parandada ja ühtlustada vastsündinutele antavat abi Euroopas.

Alates 2007. aastast oleme Eestis süstemaatiliselt kogunud enneaegsete vastsündinute tervisenäitajaid ja võrrelnud neid teiste keskuste ja rahvusvaheliste tulemustega. Oleme püüdnud leida võimalusi rahvusvaheliseks koostööks, et kogu Eesti vastsündinumeditsiini arengut toetada ning edendada. Lõpuks on realiseerunud vähemalt kümneaastane arstide lobitöö - aastast 2020 on Eesti Raseduse Infosüsteemi jõudnud enneaegse lapse registri kaart ning täienenud vastsündinu perinataalse perioodi andmestik.

Oleme koostanud ka enneaegse vastsündinu ravikvaliteedi indikaatorid, mis peaksid võimaldama hinnata perinataalabi kvaliteeti selles lõigus ka edaspidi, kasutades enneaegsete laste registrikaardile kogutud andmeid.

Meie elu ja töö jooksul on perinataalmeditsiin Eestis edenenud märkimisväärselt, on paranenud vastsündinute elulemus, tervis ja elukvaliteet.

Teadustöö peamised teemad

1.         Enneaegsete vastsündinute varane ja hilistulem – alates 2007 - planeerinud uuringuid, andmeid kogunud, doktoranti juhendanud, lapsi uurinud, osalenud rahvusvahelises teaduskoostöös (projektid EPICE, SCENE, SHIPS; alates 2017 RECAP).

2.         Ravimid ja vastsündinu: ravimikasutus Euroopas, farmakokineetika ja abiainete esinemine.

3.         Ravimite farmakokineetika uurimise uued meetodid vastsündinutel ja imikutel (mikrodoos, C14- märgistatud doos, aktseleraator mass-spektromeetria) – uuringu PAMPER TÜ peatäitja. 

4.         Vastsündinu haistmine ja käitumine – minu doktoritöö ja ka ühe juhendatava teema. 

5.         Vastsündinute tervis ja haigused – erinevate perinataalsete seisundite ning haiguste sageduse ja kulu uurimine.

Teaduspublikatsioonid

ETIS jaanuar 2020 seisuga kokku 159 publikatsiooni; sh 48 1. kategooria teadusartikli kaasautor

Muu teaduslik, organisatsiooniline ja erialane tegevus

Alates 2020. a  Eesti Teadusagentuuri nomineeritud rahvusvahelise juhtivate naisteadlaste AcademiaNet liige.

Alates 2020. a  Eesti Lastearstide Seltsi juhatuse liige.

Alates 2013. a  Journal of Individualized Neonatal and Pediatric Medicine toimetuskolleegiumi liige.

Alates 2006. a Union of European Neo- and Perinatal Societies (UENPS) juhatuse liige.

2005−2018 Tartu Tervishoiu Kõrgkooli nõunike kogu liige.

1990-2011 Eesti Perinatoloogia Seltsi asutajaliige, sekretär, president ja asepresident.

2015-2016 Eesti ekspert Swedish Institute projektis NETINCARE „Networking to improve health care for mothers and premature infants in the Baltic region and Moldova“.

2014-2016 TEMPUS projekti Egyptian Neonatal Safety Training Network kaastäitja Tartu Ülikoolis.

2014-2016 Eesti ravijuhendi „Enneaegse sünnituse ja enneaegse vastsündinu perinataalperioodi käsitlus“ töörühma liige ja sellele järgnenud auditi läbiviija. Koostasime indikaatorid ning viisime läbi haiguslugude auditi aastate 2015-2016 väga enneaegsete sündide varase ja hilistulemi kohta, aruanne publitseeriti jaanuaris 2020.

Juhendamine

Olen juhendanud doktorikraadi kaitsmiseni dr.  L. Toome (2014) (Very Low Gestational Age Infants in Estonia: Measuring Outcomes and Insights into Prognostic Factors), kaasjuhendanud 2 magistrikraadi (Ü. Utsal 2006; H. Nurmsalu 2009).

2019. aastal autasustati mind Tartu Ülikooli Arstiteaduskonna medaliga.

MARi-ANNE VALS, MD, PhD

Olen sündinud 1982. aastal Tartus. Arstiteaduskonnas õppisin aastatel 2001-2007 ning 2011. aastal lõpetasin pediaatria residentuuri. Lastekliiniku ja vastsündinute osakonnaga olen seotud juba alates 2004. aasta sügisest, mil asusin tööle abiõena. Pärast residentuuri lõppu jätkasin samas osakonnas tööd arst-õppejõuna. Samaaegselt alustasin professor Katrin Õunapi juhendamisel doktorantuuriõpinguid Tartu Ülikooli kliinilise meditsiini instituudis, uurides kaasasündinud N-glükosüülimise haigusi Eestis. Doktorikraadi kaitsesin 2019. aastal. Armastan väga oma tööd ja olen ääretult tänulik kõigi erinevate võimaluste ja väljakutsete eest, mida töö lastekliinikus on pakkunud. Olen alati olnud ümbritsetud toredatest kolleegidest, kelle nõule, abile ja toetusele saan alati loota.

OIVI UIBO

Sündisin Tartus, kuid kogu oma lapsepõlve- ja kooliaja elasin Jõgeval, kus siiani on meie pere kodu alles. Õppisin Jõgeva Keskkoolis ja Jõgeva Lastemuusikakoolis klaveri erialal. Kuigi kogu kooliaja väga soovisin saada klaverimängijaks ja käisin muusikakoolis õppeajale veel lisa aasta lootuses, et mu pisike käsi kasvaks, aga seda ei juhtunud ja seetõttu pidin ikkagi leidma teise huvitava eriala. Aastal 1981 asusin õppima Tartu Ülikooli arstiteaduskonda pediaatria erialale, mille lõpetasin 1987.aastal diplomiga cum laude. Pärast lastehaiguste internatuuri läbimist valisin erialaks laste gastroenteroloogia, mida õppisin nii kliinilise erialana kui ka erinevates teaduslaborites edasise kahe aasta vältel Tartu Ülikoolis ning seejärel nelja aasta vältel Tampere Ülikoolis ja Tampere Ülikooli Lasteliinikus (juhendajad prof. Jarmo Visakorpi ja prof. Markku Mäki). Tartu Ülikoolis ja Tampere Ülikoolis tehtud meditsiinidoktori väitekirja kaitsesin 11.05.1994.aastal (väitekiri “Childhood coeliac disease in Estonia: occurrence, screening, diagnosis and clinical characterization”, mille juhendaja oli prof. Heidi-Ingrid Maaroos, retsensent prof. Kaljo Villako ja oponendid prof. Vello Salupere (Tartu Ülikool) ja prof. Erkki Savilahti (Helsingi Ülikool)).

Pärast doktoritöö kaitsmist, 1.juunil 1994, asusingi tööle lastearstina Tartu Linna Kliinilisse Lastehaiglasse (praegusesse Tartu Ülikooli Kliinikumi lastekliinikusse) ja lastehaiguste vanemassistendina Tartu Ülikooli Arstiteaduskonna pediaatria õppetooli (praegusesse Tartu Ülikooli Meditsiiniteaduste valdkonna Kliinilise Meditsiini Instituudi lastekliinikusse). 1.veebruaril 1997 sai minust Tartu Ülikooli lastekliiniku lastegastroenteroloogia dotsent ja 1.jaanuaril, 2021 lastegastroenteroloogia kaasprofessor.

Erialaliselt olen sertifitseeritud ja resertifitseeritud lastearsti erialal Eesti Lastearstide Seltsi sertifitseerimiskomisjoni poolt. Olen olnud laste gastroenteroloogia eriala täiendustel Helsingi Ülikoolis, Tampere Ülikoolis, Turu Ülikoolis, Brüsselis Erasmuse Hospitalis, Lundi Ülikoolis, Umea Ülikoolis ja Linkopingi Ülikoolis.

Olen Eesti Arstide Liidu liige. Kuulun Eesti Lastearstide Seltsi alates 1988.aastast, Eesti Gastroenteroloogia Seltsi alates 1995.aastast, Eesti Kliinilise Toitmise Seltsi ja Euroopa Kliinilise Toitmise Seltsi alates 2020.aastast. Olen olnud kolm valimisperioodi Eesti Lastearstide Seltsi juhatuse liige (1994-1998, 1998-2001, 2007-2010), ka Eesti Gastroenteroloogide Seltsi juhatuse liige (2001-2003) ja 8 aastat Eesti Lastearstide Seltsi sertifitseerimiskomisjoni sekretär (2009–2016). Olen olnud ka Eesti Immunoloogia ja Allergoloogia Seltsi liige ning Eesti Tsöliaakia Seltsi asutajaliige ja president.

Olin üks kümnest kogu Eesti parimast kõrgkooliõppejõust ja Eesti Aasta Õppejõud 2018 finalist. Olen 7 aastat valitud Tartu Ülikooli Arstiteaduse üliõpilaste parimaks õppejõuks.

Minu peamised teadustööde uurimisvaldkonnad on olnud:

* Tsöliaakia seroloogiliste sõeltestide esmakordne väljatöötamine Eestis ja uute diagnoosimiskriteeriumite juurutamine. laste tsöliaakia esinemissagedus Eestis, tsöliaakia kliinilise väljenduse iseloomustus, tsöliaakiat vallandavate, gluteeni sisaldavate teraviljade kogus Eesti tervete imikute toidus (võrreldes Soome ja Rootsi imikute toiduga), tsöliaakia tekkemehhanismide uurimisel autoantikehade roll tekkemehhanismides, tsöliaakia autoantigeeni koe transglutaminaasi iseloomustamine, tsütoskeletoni vastaste antikehade iseloomustamine, desmiini vastaste immuunreaktsioonide esmaleid tsöliaakiahaigetel ja nende iseloomustamine, sõeluuringud (gliadiini- retikuliini- ja endomüüsiumi antikehade testide standardiseerimine ja esinemine elanikkonnas), erinevate antigeensete substraatide kasutamine ning võrdlus;

*autoimmuunmehhanismide esinemine ja roll 1 tüüpi diabeedi ja tsöliaakia puhul, tsöliaakiaga kaasevad haigused (1 tüüpi diabeet, spondüloartropaatiad, neuroloogilised haigused, põletikulised soolehaigused, IgA nefropaatia): sõeluuringud gliadiini, retikuliini, endomüüsiumi ja koe transglutaminaasi antikehadega; peensoolelimaskestas olevate FOXP3 rakkude reaktsioon tsöliaakia puhul, 1 tüüpi diabeedi puhul, 1 tüüpi diabeedi ja tsöliaakia puhul ning kontrollgrupis; Downi sündroomi epidemioloogia, kaasnevad haigused, tsöliaakia sõeluuringud. Autoimmuunmehhanismide esinemine ja roll Downi sündroomi puhul, Downi sündroomiga patsientide lastevanemate rahulolu uuring;

*enteroviirusinfektsioonide esinemine Eestis: seos kõhunäärme vastaste autoimmuunmehhanismide ja 1 tüüpi diabeedi tekkega; seos polüomüeliidi elus või inaktiveeritud vaktsiiniga. 

*Helicobacter pylori infektsioon Eesti lastel: muutused esinemissageduses;

* seedetrakti vaevuste ja haiguste esinemine erinevate kromosoomihaiguste puhul, haruldaste haigusjuhtude kirjeldus.

* tsöliaakia esinemine atoopilise dermatiidiga lastel ja koosesinemise immunoloogiline iseloomustus

Oma suurimateks töörõõmudeks pean südamelähedast ja ülihuvitavat kliinilist tööd ja teadustööd, suurepärast doktorantuuriaega ja doktoriväitekirja-tööd ning täienduse-õppimisvõimalusi Helsingi, Tampere, Turu, Brüsseli, Linköpingi, Lundi ja Umea Ülikoolides.

Olen väga tänulik õpetuse-juhendamise eest oma Õpetajatele - dotsent Aino Pavesele, prof. Tiina Talvikule, prof. Markku Mäkile ja prof. Jarmo Visakorpile.

SIIRI TORM

pediaater-infektsionist                                                                                                                                                                                                                                                                        Olen sündinud 21. augustil 1941 Tartu linnas. Minu isa töötas Tartu Nahavabrikus, ema gümnaasiumiharidus võimaldas tal töötada raamatupidajana. Minu isapoolne onu, Samuel Salzmann, oli Eesti pearöntgenoloog kuni 80. aastate keskpaigani. Minu õde valis samuti meditsiini, oli tubli röntgen-laborant.                                                                                                                                      

1949. a alustasin oma kooliteed Tartu 7-klassilises koolis, jätkus Tartu 8. Keskkoolis ning TRÜ Arstiteaduskonnas õppisin 1960-1966. Pediaatria eriala omandasin ülikoolis fakultatiivselt. Minu abikaasa, Rein Torm, oli TRÜ dotsent ja võimlemise kateedri juhataja. Meie perre sündis 2 last: vanem poeg Jaanus ja noorem poeg Tanel, kes on mõlemad arstid ja töötavad radioloogidena. Mul on viis lapselast. Minu lemmikharrastused on olnud jalgrattasõit, ujumine ja suusatamine.                                                                    

1966-1982 töötasin ordinaatorina Tartu Linna Kliinilises Nakkushaiglas, 1982-2004 osakonnajuhatajana TÜ Lastekliinikus, 2005-2016 vanemarst-õppejõuna TÜ Kliinikumi lastekliinikus. Alates 1999.a on mul kõrgem kategooria pediaatrina ja infektsionistina (1994, 1999). Pärast ülikooli lõpetamist töötasin 16 aastat ordinaatorina Tartu Linna Kliinilise Nakkushaiglas laste soolenakkuste ja ägedate respiratoorsete haiguste osakonnas. Minu headeks abilisteks olid osakonnajuhataja dr Maret Arro ja vanemõde Maimu Pikkmaa. Tööolud ei olnud kiita, sest vana maja ise ja küttesüsteem olid amortiseerunud ning ruumid talvekuudel tihti külmad. Osakonna käsutuses oli 16 poolboksi õepostiga, kaks täisboksi, üks palat, protseduuride tuba, sanitaarsõlm ja pottide desinfitseerimise ruum. Ravi- ja jälgimisvõimalused olid piiratud: puudus kohapealne võimalus happe-aluse tasakaalu määramiseks, infusioonravi teostamine oli algeline, kasutati süstlaid ja infusioonisüsteeme, mida tuli steriliseerida, kuna puudusid ühekordsed süsteemid. Vahel oli vaja veenitee (vena sectio) loomisel kasutada lastekirurgi dr. Eda Värimäe abi. Erialane kirjandus oli venekeelne. Suurt erialast kindlust andsid täienduskoolitused: 1974.a Moskvas 4-kuuline tsükkel teemal „Infektsioonhaigused lastel“ ja 1979/80 4-kuuline tsükkel TRÜ pediaatria kateedri juures.                                                                                                                                      1982.a valmis Lunini tänavas uus Tartu Lastehaigla. Peaarst Kaljo Mitt ja peaarsti asetäitja Endla Kööbi kutsusid mind 1. juunil 1982 soolenakkuste uut osakonda rajama ja juhatama. Ettevalmistused osakonna sisustamiseks ja kaadri komplekteerimiseks ning tööks ettevalmistamine kestsid ligi 3 kuud. Osakonna töö toimimisel oli suur osa vanemõde Armilde Tikul. Osakonnajuhataja ja vanemõe töö oli mahukas. Tuli koostada osakonna töö- ja ravieeskirjad vastavalt üleliidulistele metoodilistele juhenditele. 60 voodikohaga soolenakkuste osakond alustas tööd 27.08.1982. Esimesed arstid olid Viia Parv ja Zinaida Läänelaid. Kvalitatiivne hüpe toimus Eesti iseseisvuse taastamise järel. Osakonda hakati varustama kaasaegse aparatuuriga, tekkis võimalus ennast kurssi viia uuema erialase kirjandusega, osaleda rahvusvahelistel konverentsidel, avardada nii arstide kui medõdede silmaringi haiglates väljaspool Eestit.

1990. aastatel organiseeris prof. Tiina Talvik paljudele lastearstidele võimaluse täiendada end Šveitsis. Selle koolituse raames stažeerisin 1994. aastal 4 kuud Aarau Kantonsspitali Lastekliiniku neonatoloogia ja infektsioonhaiguste osakondades. 1997.a täiendasin end 3 nädalat Berliinis Virchow´i Ülikooli Kliinikumi Lastehaiglas.

Aastatel 1985-2005 jälgisin retrospektiivse uurimuse alusel ägedate sooleinfektsioonide etioloogilist struktuuri ja esinemissagedust statistiliselt. Märkimisväärsed muutused olid toimunud etioloogilises struktuuris: düsenteeriasse haigestunute suhtarv oli drastiliselt vähenenud, samapalju (10 korda) oli tõusnud rotaviirusinfektsiooniga haigete suhtarv. Endiselt kõrgeks jäi ebaselge etioloogiaga haigusjuhtude arv. Soolenakkuste teemal olen seitsmel korral esinenud rahvusvahelistel konverentsidel: üks suuline ja 6 posterettekannet. 2006. aastal Riias tunnistati minu ja kolleegide poolt esitatud posterettekanne konverentsi parimaks. Rotaviirusest ja tema vaktsiinist andsin ülevaate pikemas artiklis, mis ilmus ajakirjas „Perearst“ 1992.a. dr Irja Lutsari juhtimisel liideti ideoloogiliselt mõlemad nakkusosakonnad, kusjuures säilitati eraldi soole-ja respiratoorsete osakondade juhid. Tema initsiatiivil loodi 1995 ka 4 voodikohaga intensiivravipalat. 1996. aastal moodustati kahest nakkusosakonnast üks 26 voodikohaga osakond, kus ma jätkasin tööd vanemarst-osakonnajuhatajana. Lastehaigla ehituse kvaliteet oli olnud üsna tagasihoidlik ja juba 15 aastaga oli hoone täielikult amortiseerunud. 2002. aastal IV korruse palatite kapitaalremondi ja uue intensiivravi palati ehitamise järel jäi osakond tööle ühele korrusele. Euroremont oli osakonnale vastutasuks voodikohtade arvu vähenemise eest. 2004. aastal koostöös Tallinna kolleegidega ilmus retrospektiivne uurimus ajakirjas Eesti Arst, milles vaadeldi aastatel 1998-2002 Eestis bakteriaalse meningiidi etioloogilist struktuuri. 52% kõikidest meningiidijuhtudest oli Haemophilus influenzae b-serotüüp (Hib)- meningiit. Sellevastast vaktsiini oli juba aastaid edukalt kasutatud Euroopas, kuid Eestis mitte. Meie uurimusel baseerus Tervisekaitse-inspektsiooni pöördumine Sotsiaalministeeriumi poole vastava vaktsiini lülitamiseks kalenderplaani. Hib-haigusest ja vastava vaktsineerimise vajalikkusest tegin ka ettekande 2004. aasta Eesti Arstide Päevadel. 2003. aastal haigestus Adavere Põhikoolis 150 õpilasest 54 last läkaköhasse. See epideemiline puhang andis tõuke läkaköhasse haigestumise süvitsi uurimiseks. Tulemused on kokku võetud pikemas artiklis, mis ilmus 2005. a ajakirjas „Scandinavian Journal Infectious Diseases“. Mainitud läkaköha puhang oli ka minu posterettekande teemaks 2004. a Tamperes toimunud ESPIDi konverentsil. Kokku olen avaldanud 35 publikatsiooni, tegelenud mitmete lastehaigustega nagu Lyme borrelioos, Kawasaki haigus, puukentsefaliit, Echoviirus 30 aseptiline meningiit jt. Olen juhendanud V ja VI kursuse üliõpilasi lastehaiguste tsüklis (soolenakkused, viirushepatiidid, lööbelised lastenakkused), samuti interne ja residente, pidanud loenguid perearstidele ja teinud täiendõpet arstidele. Koostöös dots. Marje Oonaga ilmus „ Ägedate sooleinfektsioonide käsitlusjuhend perearstidele“. Olen koostanud juhiseid lastevanematele kõhulahtisuse ja suukaudse rehüdratatsioonravi teemadel. Osalesin lastekliiniku „ Valvearsti teatmiku “ koostamisel (2003) ja täiendamisel (2008, 2011). Esinesin ettekannetega lastekliiniku 75. (1997) ja 80. (aasta 2002) ning osakonna 20. aastapäeva (2002) juubelikonverentsidel. Ettekanded on avaldatud juubeliaastate kogumikes. Olen Eesti Lastearstide Seltsi, Eesti Infektsioonhaiguste Seltsi ja Tartu Arstide Liidu liige, olin Balti-Saksa Arstide Liidu ja Euroopa Laste Infektsioonhaiguste Seltsi (ESPID) liige. Olen esinenud ettekannetega seltside korraldatud seminaridel.                                                                                                                                            

Pediaatrina olen töötanud 51 aastat, sellest osakonnajuhatajana 22 aastat (1982-2004). Minu töösuhe TÜ Kliinikumiga lõppes 31.juulil 2016. Jätkasin töötamist Põlva Haiglas pediaatrina. Lõplikult olen pensionil alates 3. jaanuarist 2018.

VALLO TILLMANN

Võruka esimene diagnoos ehk kuidas algas arstiks õppimine

Olen võrukas, Võru linnas sündinud, seal koolis käinud. Vana-Võrumaalt on pärit ka mu vanavanemad. Sündisin neljalapselisse perre teise lapsena. Ema oli raamatukoguhoidja, isa teeninduskombinaadi varustaja. Vanemad olid väga mures minu arengu pärast, sest kõne areng hilines, kuni kooliminekuni sain kogelemise tõttu logopeedilist abi. Seetõttu alustasin kooliteed teistest aasta hiljem, kaheksa-aastasena. See oli ilmselt õige otsus, sest edaspidi sain koolis hästi hakkama. Ema suur lugemishuvi ja armastus kultuuri vastu nakatas ka mind. Kõik teatrietendused, mis Võrru jõudsid, said koos emaga ära vaadatud. Isa teatrit ei armastanud. Tema mängis Võru linna puhkpilliorkestris klarnetit. Minust pillimängijat ei saanud, isegi laulukoori ei võetud, sest ma ei pidanud viisi. Nii tegelesin peale õppimise peamiselt spordiga, mängisin korvpalli. Meeldis metsas seenel käia. Lisaks olin suur kalamees, isaga tegime koos puust neljameetrise aerupaadi, mis mind kuni ülikoolini truult teenis. Juba keskkoolis kohtasin oma tulevast abikaasat Üllet, tänaseks on meie kooselu kestnud ligi neli aastakümmet.

Soov arstiks saada tekkis mul alles keskkooli viimases klassis, kui selgus tõsiasi, et ainult arstiteaduskonna tudengid saavad vabastuse toonasest Nõukogude armeest. Tegin keemia sisseastumiseksami hindele väga hea ja kuna olin lõpetanud keskkooli kuldmedaliga, olingi 1982. aasta sügisel TRÜ arstiteaduskonna pediaatria osakonna tudeng. Pidin sageli oma 7 aastat noorema venna ja 14 aastat noorema õe järele vaatama, ilmselt oligi see peapõhjus, miks valik just lastearstiks õppimise kasuks langes.

Pärast ülikooli avaaktust, kui kõik kursusekaaslased suundusid põllumeestele appi kartuleid võtma, diagnoosisin mina iseendal kollatõve. Lugu oli järgmine. Esimese septembri avaaktuselt tagasi Võrru jõudes teatas Ülle, et mu silmamunad on kollased. Tudeerides kodus olevat „Tervishoiu käsiraamatut“, jõudsin järelduseni, et tõenäoliselt on tegemist nakkusliku kollatõvega. Selle teadmisega läksin ise Võru haigla nakkusosakonna ukse taha ja teatasin oma võimalikust diagnoosist. Tekitasin haiglas oma tuleku ja omaenda diagnoosiga väikse paanika, sest sõitsin haiglasse linnaliinibussiga, samuti polnud mul kaasas ühtegi saatekirja, analüüsidest rääkimata. Aga haiglasse mind võeti, hiljem leidis diagnoos ka laboratoorselt kinnitust. Arstiõppe ühte põhitõde, et esmalt kliiniline pilt ja alles siis uuringud, oskasin niisiis alateadlikult jälgida juba esimesel diagnoosimisel.

Ülikooliõpingute kõrval töötasin operatsiooniblokis 3 aastat sanitarina ja 3 aastat narkoosiõena. Lisaks suurele kliiniline kogemusele andis see võimaluse näha oma tööd tegemas toonaseid korüfeesid nagu professor Peetsalu, dotsent Samarüütel või doktor Heino Kokk. Teise kursuse kevadel abiellusin Üllega ja järgmise aasta suvel sündis poeg Taavi. Mäletan, kui teaduslikult me beebi ootamisele ja kasvatamisele lähenesime. Ülikooliõpingute ajal käisin kuulamas dotsent Aino Lunge loenguid lapse varasest arengust, kus sain selliseid soovitusi nagu rasedana klassikalise muusika, näiteks Vivaldi, kuulamine või must-valge maleruudustiku asetamine vastsündinu voodi kohale. Võtsime neid soovitusi kuulda ning kasutasime julgelt. Pean tunnistama, et katsetused olid asja väärt ja suure rõõmuga saame tõdeda, et need meetmed toimisid.

Ülikoolis oli meil tore ja kokkuhoidev rühm. Toetasime üksteist, tähistasime üheskoos nii meie endi sünnipäevi kui ka laste omi, keda ülikooli lõpuks oli juba üsna mitu. Viiendal kursusel tegin oma esimese uurimistöö, mis kirjeldas küünarliigesesisese murru kaugtulemusi lastel, juhendajaks energiline dotsent Uudo Reino. Esinesin sellega üleliidulisel lastekirurgia üliõpilaste konverentsil, kus mind premeeriti 2. kohaga. Ülikooli lõpetasin aastal 1988 cum laude ja seda juba sinimustvalgete lippude all.

Ülikoolile järgnes aasta internatuuris, mille järel asusin tööle lastearstina Keila Haigla lasteosakonda. Keila haigla sai valitud seepärast, et lisaks täiskoormusega tööle eraldas haigla noorele arstile tasuta 3-toalise mugavustega korteri. See oli väga oluline tegur, sest veebruaris 1990 sündis meie perre teine poeg Rauno ja vajadus päris oma kodu järele oli suur. Töö Keila haiglas aastatel 1989-1992 oli väga põnev, aga ka omajagu intensiivne. Keskmiselt tuli teha 6-7 öövalvet kuus. Toona tegin ise laste kõhukoopa ultraheliuuringud. Korralikult sai praktiseeritud vene keelt, sest suure osa patsientidest moodustasid lapsed lähedal asuvatest Nõukogude Liidu sõjaväebaasidest. Töö oli meeletult huvitav ja nautisin seda täiel rinnal kuni päevani, mil sain telefonikõne tollase Tartu Linna Lastekliiniku peaarstilt Kaljo Mitilt. Nimelt kutsus ta mind Tartusse tööle koos võimalusega stažeerida Iirimaal. Minu ülesandeks sai avada vastuvõtt kasvu- ja puberteedihäiretega lastele. Vaagisin pakkumist, olin kahevahel: kas jätkata väga huvitavat ja hästi tasustatud tööd Keila haigla osakonnajuhatajana või minna tööle Tartusse, kus palk oli oluliselt väiksem, kuid töö siiski pikemas perspektiivis kindlasti huvitavam. Viimane saigi määravaks ja ma suundusin 1992. aasta sügisel tööle Tartusse. Samal aastal astusin TÜ arstiteaduste doktorantuuri, kus minu juhendajaks oli prof Torsten Tuvema Uppsala Ülikoolist ja töö teema “Eesti 1. tüüpi diabeeti põdevate laste kasv ja seda mõjutavad tegurid“.

Iirimaal stažeerimine jäi kahjuks ära, kuid 1993. aastal õnnestus mul saada European Society for Paediatric Endocrinology (ESPE) 12-kuuline stipendium enesetäienduseks lasteendokrinoloogia alal Suurbritannias,   Manchesteri Kuninglikus Lastehaiglas. Tegemist on väga pika ajalooga lastehaiglaga, mis on üks Inglismaa juhtivaid keskusi lasteendokrinoloogia alal. 1994. a mais sündis meie perre kolmas poeg Karl-Erik ning sama aasta septembris alustasin tööd Manchesteris. Pean tunnistama, et algus oli väga raske. Tõdesin kohe esimesel päeval, et minu lasteendokrinoloogiaalased teadmised ja kogemus olid praktiliselt olematud. Aga juhendajad dr Tony Price ja dr Peter Clayton olid väga toetavad ning juba paari kuu pärast sain alustada iseseisvalt vastuvõttudega, loomulikult nende juhendamisel ja nõustamisel. Lastehaigla endokrinoloogiakeskuse kliiniline kompetents oli väga kõrge, keskus teenindas 4,5 miljonilise elanikkonnaga Loode-Inglismaa piirkonda. Prof Peter Clayton juhtis kasvu ja kasvuhäirete uurimise keskust, kuhu kuulusid lisaks arstidele ka molekulaarbioloogid, laboriarstid ja statistikud. Töö tippkeskuses andis väga hea praktilise kogemuse, kuidas juhtida teadusgruppi. Teadustöö oli nii inspireeriv, et 1996. aasta sügisel astusin arstiteaduste doktorantuuri Manchesteri Ülikoolis. Nelja aastaga valmis minu doktoritöö, mis käsitles laste lühiajalise kasvamise erinevaid aspekte. Juba 1999. aastal soovisin naasta Eestisse, aga toona pakuti vaid osalise koormusega arst-õppejõu kohta ning kolmelapselise pereisana ei saanud ma seda tööpakkumist vastu võtta. Jätkasin kaks järgmist aastat Sheffieldi Ülikooli Lastehaiglas, töötades peamiselt laste luuainevahetushäirete keskuses ja laste kasvajate ravi kaugmõjude (late effects of cancer treatment) kliinikus, mis oli üks esimesi sellesarnaseid Inglismaal.

Septembris 2001 tulin tagasi Eestisse ja asusin tööle Tartu Ülikooli lastekliinikus vanemteadurina ja Kliinikumis arst-õppejõuna lasteendokrinoloogia alal. Esimene ülesanne oli diabeedimeeskonna loomine, kuhu kuulus ka diabeediõde Ene Täht. Ühiselt valmisid endokrinoloogiliste uuringute protokollid ja laste diabeetilise ketoatsidoosi ravijuhend, taotlesime edukalt Haigekassalt soodustuse mitmele olulisele lasteendokrinoloogia ravimile. 2003. a septembris nimetati mind Tartu Ülikooli pediaatria professoriks ja SA Tartu Ülikooli Kliinikumi lastekliiniku juhatajaks. Tänaseni olen jätkanud tööd praktiseeriva arstina, konsulteerides ca 400-500 last aastas. Alates 2004. aastast olen Euroopa Ravimiameti (EMA) juures asuva harvikravimite komitee (COMP) liige.  

Minu peamised uurimissuunad on olnud 1. tüüpi diabeedi patogenees ning normaalset kasvu ja puberteedi arengut mõjutavad tegurid. 2015. aastal pälvisin Eesti Vabariigi riikliku teaduspreemia meditsiini valdkonnas uurimistöö „Diabeedi teket ja arengut mõjutavad tegurid“ eest. See oli eeskätt tunnustus lastekliiniku meeskonna väga heale tööle aastatel 2008-2014 Euroopa Liidu teadusprojektis DIABIMMUNE. Tegemist oli väga mahuka uuringuga, kus ainuüksi Eestis osales 2000 last ja tehti ligikaudu 5500 uuringuvisiiti. Projekti raames on seni avaldatud üle 20 teadusartikli, s.h. ka väga oluline artikkel ajakirjas Cell (2016), kus kirjeldati esimest korda mehhanismi, kuidas soole mikrofloora mõjutab 1. tüüpi diabeedi teket. Samuti leidsime, et lastel, kelle kodu ümbruses on rohkem metsa ja põllumaid, esineb vähem atoopilist sensibiliseerimist (Allergy, 2015). Viimane seos avaldub tõenäoliselt keskkonna mikrobioomi toime kaudu inimese naha mikrofloorale ja seeläbi immuuntolerantsusele. Seetõttu on väga oluline, et laps puutuks juba varakult kokku bioloogiliselt mitmekesise ehk nn. rohelise keskkonnaga. Selle hüpoteesi kinnitamiseks on alustatud interventsiooniuuringuga Tartu Ülikooli Kliinikumi lastekliinikus ja Tampere Ülikooli lastehaiglas, mis toimub Euroopa Liidu teadusprojekti HEDIMED (2020-2024) raames. Osalen jõudumööda Eesti harvikhaiguste strateegia ja plaani kujundamisel. Võib uhkust tunda, et pärast põhjalikku hindamist tunnistati TÜ Kliinikum Euroopa haruldaste endokriinhaiguste tugivõrgustiku (ENDO-ERN) täisliikmeks, mis kinnitab Kliinikumi kuulumist Euroopa tipphaiglate hulka.

On olnud suur õnn töötada lastekliiniku tegusas ja toimekas kollektiivis. Meie meeskond on parim kollektiiv, kus olen töötanud. Tänan kõiki lastekliiniku töötajaid pühendunud töö ja üksteist toetava suhtumise eest. Jõudu ja jaksu jätkata samal kursil!

Maailmas on üks minule oluline koht, kust ma energiat saan. See paik on jällegi seotud Võrumaaga - Navi külas asub Jaagu talu, kus Ülle esivanemad on põldu harinud juba mitu sajandit. Lisaks energiale ja uutele mõtetele ammutan endale sellest järve-äärsest paigast ka inspiratsiooni edasi tegutsemiseks. Häid mõtteid ja tegutsemislusti soovin ka Sinule, hea lugeja. Toimekat tegutsemist laste tervise nimel!

IMMA TIIRMAA

Sündisin 1957. aastal Tartus. Lõpetasin Tartu 5. Keskkooli 1976 aastal ja seejärel asusin õppima Tartu Meditsiinikooli, mille lõpetasin 1981. aastal. 1981 aastal asusin õppima Tartu Ülikooli arstiteaduskonda pediaatria erialal, kuna lastega tegelemine, nende aitamine oli juba kooliajast meelepärased.

Õpingute ajal, 1984. aastal, asusin töötama Tartu Linna Kliinilise lastehaigla polikliinikus ravikehakultuuri instruktorina. Neid erialateadmisi, mida vajasin, meile ülikoolis ei õpetatud. Oli vajalik pidev enesetäiendamine.

1986. aastast asusin töötama Tartu Kliinilise Lastehaigla polikliinikus ravikehakultuuri arstina. Tööd tuli teha polikliiniku Ülikooli tänava ja Annelinnas paiknevas üksuses.

Koos üksuse kolimisega Oru tänavale töötasin seal taastusarstina. Edasi töötasin Ilmatsalu üksuses, kuni üksus toodi Lunini tänavale lastehaiglasse, kus jätkan töötamist senini.

Algaastail olid teadmiste täiendamisel suureks abiks kolleegid dr Mall Seene ja dr Raissa Siiman, füsioterapeudid Tiiu Rämmer ja Enna Sikk, kes lahkelt oma teadmisi jagasid.

Teadmisi saime ka Tallinna kolleegidelt.

Prof Tiina Talviku eestvedamisel täiendasime 1988 aastal end meeskonnana Ungaris. Grupi moodustasid kolleegid, kes kõik taastusravis olid tegevad.

Taastusravi hakkas arenema - abiks olid paljude välislektorite koolitused.

1996. aastal seoses Kliinikumi reformiga liideti lastepolikliinik lastehaiglaga ja muutusid ka ametikohtade nimetused. Minu töökohaks sai – Sihtasutus Tartu Ülikooli Kliinikumi lastehaigla laste ja noorukite taastus ja arendusravi keskus, kus töötan taastusarstina.

2001. aastast olen sama osakonna arst-õppejõud taastusravi erialal.

Täiendused– pidevalt 1-5 päevased koolitused.

1994-1994 aastal läbisin aastase spetsialiseerumiskursuse taastusravi erialal.

1996-1997 aastal läbisin Bobath teraapia koolituse.

2000- 2001 aastal läbisin Tartu Ülikooli kehakultuuri teaduskonnas täiendkursuse füsioteraapia erialal.

2003- 2006 läbisin 3 aastase pereteraapia koolituse.

Olen Tartu Arstide liidu liige.

Tartu Lastearstide seltsi liige.

Eesti taastusarstide liidu liige ja Eesti pereterapeutide liidu liige.

LEO TAMM MD, PhD

Sündisin 04.07.1935a Rakveres teenistujate vanemate pere kolmanda lapsena. Isa lahkus Eestist 1944a sügisel Saksamaale, hiljem Austraaliasse. Kooliteed alustasin Aegviidus, kolmandast klassist alates Tapa 1. keskkoolis. Koolis tegin sporti, osalesin näiteringis, orkestris, laulsin. Koolivaheaegadel käisin karjas, töötasin hobusemehena, talvel rookisin tänavatel lund.

Keskkooli lõpetamise järel astusin TRÜ Arstiteaduskonna ravi osakonda 1954. aastal. Pediaatria kursus ja teadustöö algasid III kursusel. ÜTÜs tegime K. Miti ja Õ. Niinepuuga kolme aasta jooksul auhinnatöö laste reuma EKG muutustest. Õhtuti töötasin saekaatris, vagunite laadimisel, hiljem TRÜ profülaktooriumis medõena. Laulsin TRÜ meeskooris. Käisime 1957. a ülemaailmsel üliõpilaste festivalil, kust tulime tagasi auhindadega. Õppisin ka Tartu Õhtumuusikakoolis laulmist, oli au laulda ülikooli aulas prof A. Linkbergi juubelil Leporello aariat, mida professor meenutas veel riigieksamil. Ülikooli ajal abiellusin klassiõega ja sündisid pojad Toomas ja Leo.

Arstiteaduskonna lõpetasin 1960. aastal arstina ja mind lähetati tööle Tapa Rajooni Haiglasse lastearstina, sama aasta sügisel määrati mind haigla peaarstiks. Lõpetada tuli uue haigla hoonete ehitus ja hankida sisustus, 1962. aasta suvel hakkas haigla tööle uutes hoonetes. Arstina töötasin ka lasteosakonnas ja kiirabis.

Pediaatrite V kongressil 1963. aastal tegi dots L.Keres ootamatu ettepaneku “lõpetada haigla direktori töö ja minna Moskvasse aspirantuuri”. Keelduda õpetajale ei saanud. Nii sai minust 1964. a jaanuaris MTA Pediaatria Instituudi aspirant, juhendajaks akadeemik O.Sokolova-Ponomarjova. Minu väitekiri käsitles ensümoloogiat reumahaigetel lastel. 1967. a sügisel kaitsesin meditsiinikandidaadi väitekirja Moskvas ja asusin tööle Tallinna Eksperimentaalse ja Kliinilise Meditsiini Instituudis nooremteadurina, uurimistöö oli seotud täiskasvanutega. Elukoht oli Tapal, sõitsin iga päev rongiga tööle, sest lootusetu oli saada korter Tallinna. Enne aspirantuuri olin abiellunud laste hambaarsti Mirja Tammega, 1970. a sündis poeg Tavo ja 1972. a poeg Marko.

1971. a kutsuti mind Tallinna I Lastehaigla peaarstiks. Haigla hoone Narva mnt 2 kuulus lammutamisle ja uus hoone tuli rekonstrueerida ja sisustada Nõmmele lastekodu hoonesse. Olin peaarst ja ordinaator 1971-1977. Meie arstidel võimaldati jätkata südamehaigete laste uurimistööd. Peaarsti ametis sain 1975-1976 läbida teležurnalistika koolituse, mille lõputööks oli ETV tunnine saade ja autori-saatejuhina koolitelevisiooni tarbeks 7 saadet “Tervis tarviline vara”. Laulsin ka Teaduste Akadeemia meeskooris.

Tartusse TRÜ pediaatria kateedri juhatajaks hakkas mind juba 1974. aastal kutsuma prof E.Raudam, lubasin tulla, kui doktoritöö materjal koos. 1977. a sügisel valiti mind pediaatria kateedri juhatajaks. Mind võeti ülikoolis hästi vastu, aga palgas kaotasin kolmandiku (osaline pedagoogiline staaž). Eluase anti üliõpilaste ühiselamusse Leningradi mnt 25, hiljem ühiskorteri tuba Annelinna. Pere jäi elama Mustamäele. Kaheksa aasta jooksul ülikool ei andnud mulle võimalust peret Tartusse tuua. 1985. aastal soovitasid Moskva kolleegid see alandav elutingimus lõpetada ja läksin tööle vanemteadurina Tallinna Kardioloogia Instituudi lasteosakonda, kus töötasin kuni 1991. aastani.

Suurepärased kolleegid kateedris ja kliiniku arstid toetasid kateedris töötamist igati. Kirjastasime kolleegidega õppevahendeid “Reuma lapseeas (1984), “Ravimite annustamine lastele”, “Lastehaiguste praktikum” ning monograafiad “Lastehaigused I (1986) ja II (1993, kirjastus Valgus).

Kateedris töötamise ajal olin ka Moskvas doktorantuuris, et lõpetada südamehaigete laste energiaainevahetuse uuringud. Minu väitekirja vormistamine ja tasuline kaitsmine jäid rahapuuduse tõttu ära.

1991. a kandideerisin Tallinna Kliinilises lastehaiglas vastloodud ühendatud taastusravi osakonna juhataja kohale. Meeskonnatöös osalesid taastusraviarstid, füsioterpeudid, logopeedid, psühholoogid, ravikehakultuuri spetsialistid. Meie osakonnas alustati Eestis esmakordselt puuetega lastele rehabilitatsiooniplaanide tegemist. Taasturavi koolituse sain Tartus arstide täienduskursustel, Oulus, Helsingi lastekliinikus ja paljudel kursustel Palangas, Moskvas, Tallinnas. Lastehaiglas töötamise ajal lugesin loenguid Tallinna Meditsiinikoolis ja M.I. Ilvese Massaažikoolis. Lastehaiglas asutasime koos taastusraviarstidega 2003. aastal osaühingu “Adeli rehabilitatsioonikeskus”, mis töötab tänaseni. Samal ajal lugesin loenguid Tallinn Ülikooli kehakultuuriteaduskonnas esmaabist ning erinevatest haigustest ja nende vältimisest. Pensionile jäin 2017. aasta jaanuaris.

1975. aastal loobus A.Vares Eesti Lastearstide Seltsi esimehe kohast ja “tema abil” pidin vastu võtma esimehe koha 15. aastaks kuni 1990. aastani. Samal ajal olin Üleliidulise Lastearstide Seltsi juhatuses ja ajakirja “Pediatria” kolleegiumi liige, ELSi poolt ka Eesti Arstide Liidu asutajaliige. Osalesin ka Rahvusvahelise Pediaatrite Assotsiatsiooni (IPA) kongressil Pariisis, kus Soome prof N.Hallmann tutvustas mind ka IPA presidendile.

Lastega seotud mitmete probleemide lahendamiseks tegi ELS volikogu 1988. aastal ettepaneku luua initsiatiivgrupp, kes algataks Lastekaitse Liidu taasloomise. 2. novembril 1988 sai teoks liidu loomine, valiti ELL juhatus ja presidendiks Leo Tamm. Esimesteks suuremateks probleemideks oli laste tervis, materiaalne abi, koolivägivald, ÜRO lapse õiguste deklaratsiooni uue variandi – konventsiooni elluviimine Eestis. ELL kaudu pääsesime piiride taha, saime luua koostöö Soome Lastekaitse Keskliiduga, Mannerheimi Lastekaitse Liiduga, kus töötasid paljud Soome lastearstid, kliinikute juhid. Lastekaitsealane koolitus algas 1989. aastal Haikkos, kus sai alguse ÜRO Lapse Õiguste Konventsiooni arutelu. Soome Lastekaitse Keskliit ja USA lastekaitsajd koos meiega asutasid Helsingis Rahvusvahelise Lastekaitse Fondi (IFCW), mille president A. Davis tutvustas meid UNICEFi president Sir J.Grantile, kes andis idee luua Eestis UNICEFi rahvuskomitee. See õnnestuski ja olin ka selle juhatuse liige. 1993. aastal saime osaleda Cambridge`s IFCW konverentsil, kus eestlastel oli au kohtuda printsess Dianaga. Osalesime 1991. aastal Veneetsias toimunud IFCW konverentsi, kus mulle anti üle Veneetsia linnapea nimeline hõbeplaat. Idee luua SOS lastekülad tuli samuti ELL kaudu. Hiljuti tähistas ELL 30. aastapäeva Maarjamäe lossis.

Olen Eesti ja Soome Lastearstide Seltside auliige, ELL aumärgi kavaler, Eesti Vabariigi president on mind autasustanud Punase Risti III järgu ordeniga.

Randveres, 10.08.2021

REET TALI

Sündisin Viljandi linnas, kus lõpetasin keskkooli 1965. a.

1971. a lõpetasin TRÜ Arstiteaduskonna ravi erialal

1972. a lõpetasin Tartu Linna Kliinilises Lastehaiglas pediaatria internatuuri.

1972. a asusin tööle Tartu Linna Kliinilise Lastehaigla Polikliinilises osakonnas kooliarsti ja lastekollektiivide arstina

1974. a asusin tööle jaoskonna pediaatrina. 1979-1980 a töötasin Lastehaigla polikliinilises osakonnas osakonnajuhatajana.

1980. a ja 1986. a läbisin spetsialiseerumis- ja täienduskursused Tartu Närvikliinikus.

1990. a ja 1992. a stažeerisin Lastekliiniku lasteneuroloogia statsionaarses osakonnas.

Neuroloogia erialal omistati I kategooria 1994. a ja taaskinnitati 1998. a.

1980. a maikuust siiani töötan Lastekliinikus ambulatoorsel vastuvõtul neuroloogina.

Olen L.Puusepa nim Neuroloogide  Seltsi  ja Eesti Lasteneuroloogide Seltsi liige.

TIINA STELMACH

Sündisin 05.12.1960

Hariduskäik: Kohtla-Järve I Keskkool 1979. aastal, Tartu Ülikooli arstiteaduskond, pediaatria eriala (1979-1985), arst-pediaater.

Kehtiv erialane kvalifikatsioon: taastusarst, kõrgem kategooria taastusravi ja füsiaatria erialal, ametlik taastusarsti kutse omistati 17.02.1995 spetsialiseerumiskursuse järgselt TÜ juures.

Akadeemiline kraad: doktorikraad meditsiiniteadustes (2006).

Töökäigu kokkuvõte:

Pärast internatuuri lõpetamist, st 1987. aastast, töötasin lasterehabilitatsiooni ja taastusravi valdkonnas SA TÜK lastekliinikus.

Aastatel 2003 kuni praeguseni juhatue liige ja pereteenuste juht SA Eesti Agrenska Fondis.

Suuremad projektid:

1. 2007-2014 Euroopa Sotsiaalfondi ja Norra EMP Vabaühenduste fondi iga-aastased projektid puuetega noortele toetavate teenuste pakkumise alal Eesti Agrenska Fondis (kõigis projektides projektijuhi v vastutava juhatuse liikme funktsioon):

„Õpitoad puuetega inimestele Tartumaal“, „Harjutamine teeb meistriks“, „Võitle võimekuse nimel“;

2. Hasartmängumaksu Nõukogu omafinantseeringul toimunud suurprojektid Eesti Agrenska Fondis – alates 2008 kuni 2015 iga-aastaselt – „Pereprogrammid puuetega laste peredele“ (kõigis projektides projektijuhi funktsioon).

Alates 2004 kuni praeguseni osalise koormusega (viimastel aastatel 0,1) vanemarst-õppejõud

SA TÜK lastekliinikus.

01.01.2000 kuni 2004 SA TÜ Kliinikumi lastekliiniku arendus- ja taastusravi keskuse juhataja

01.06.1999-31.12.1999 1,0 ametikohaga TÜK Lastekliiniku arendus- ja vesiravi keskuse juhataja

01.04.99-01.06.1999 0,5 ametikohaga TÜK Lastekliiniku arendus- ja vesiravi keskuse juhataja

01.10.1995-01.04.1999 TÜ lastekliiniku polikliinilise taastusravi keskuse juhataja 0,5 ametikohaga

Nov. 1988-01.10.1995 TÜ lastekliiniku polikliinilise taastusravi keskuse juhataja ja taastusarst 1,0 ametikohaga

01.10.1987- nov. 1988 lastekliiniku polikliinilise osakonna ravikehakultuuriarst

01.08.1985-01.08.1987 internatuur lastekliinikus

Arendustegevus Eesti sotsiaal- ja rehabilitatsioonivaldkonnas:

kuulun Eesti poolt rahvusvahelise RareResourceNet organisatsiooni, mis koondab harvikhaigustega patsientidele sotsiaalteenuseid osutavaid progressiivseid Euroopa organisatsioone, juhtivasse töögruppi (Sihtasutus Eesti Agrenska Fondi esindajana).

Osalesin 2012.-2014. aastal harvaesinevate haiguste riikliku arengukava koostamise töögrupis, vastutades sotsiaalteenuste tugikeskuse funktsiooni kirjelduse ja algatamise eest Eesti Agrenska Fondi ja SA TÜ kliiinikumi baasil, sellest ajast kuni praeguseni vastutan tugiteenuste korraldamise eest Eesti Agrenska Fondi raames äsjadiagnoositud harvikhaiguste/geneetiliste sündroomidega laste peredele.

2014. aastal kuulusin Sotsiaal- ja Haridusministeeriumi poolt kutsutuna töögrupi töös, mis töötas välja dokumendi sotsiaalteenuste arendamiseks Eestis: „Ettepanek: Mõõduka, raske ja sügava intellektipuudega ning raske ja sügava psüühikahäirega arenguliste ja hariduslike erivajadustega lastele osutatavate haridus-, tervishoiu-, rehabilitatsiooni- ja sotsiaalteenuste sidustatud mudel“.

2013.-2014. aastal osalesin Eesti Eriolümpia organisatsioonis Young Athletes ehk väikesportlaste programmi käivitajana Eestis (lasteaiaealised intellektipuudega lapsed)

2010-2011 aastal osalesin Sotsiaalministeeriumi töögrupis, mis oli kokku kutsutud raske ja sügava puuetega lastele toetavate teenuste arendamise ettepanekute saamiseks sotsiaalteenuste osutamise kogemusega spetsialistidelt

Aastast 2000 taotlesin lastekliinikule rehabilitatsiooniasutuse õigused riigieelarveliselt rahastatavaks tööks, alustasime puuetega laste rehabilitatsiooniplaanide koostamist vastavalt riiklikule regulatsioonile, olen osalenud vastava seadusandluse väljatöötamisel.

Põhieriala kriteeriume ületavate oskuste loetelu: oman Londoni Bobath’i Keskuse 8nädalase pediaatrilise põhikursuse rahvusvaheliselt aktsepteeritud tunnistust (1996), mis lubab töötada NDT (neuro-developmental therapy) terapeudina. Nimetatud praktilisi oskusi rakendan lapsevanematele arendavate tegevuste nõustamisel/õpetamisel.

TEADUSLIK TEGEVUS

Kaitstud doktoridissertatsioon 2006. aastal (Tartu Ülikooli arstiteaduskonna kraadinõukogu ees), teaduskraad PhD, teema “Laste tserebraalparalüüsi epidemioloogiline uuring Eestis”.

(Uurimus on ETF grantide 3121 ja 4620 raames).

Teaduslikud publikatsioonid (3):

1. Stelmach T, Rein R, Tali R, Kinkar M, Talvik T, Ilves P. Laste tserebraalparalüüsi

     esinemissagedus Tartu linnas ja maakonnas. Eesti Arst 2001; 80(1):12-18.

     2.   Stelmach T, Kallas E, Pisarev H, Talvik T: Antenatal risk factors associated with

           unfavorable neurologic status in newborns and at 2 years of age. J Child Neurol

           2004;19:116-122.

2. Stelmach T, Pisarev H, Talvik T. Ante- and perinatal factors for cerebral palsy: a case-

     control study in Estonia (esitatud J Child Neurol, USA, esialgselt aktsepteeritud).

Muu teaduslik, organisatsiooniline ja erialane tegevus:

1. Osalesin Eesti Taastusarstide Seltsi laste tserebraalparalüüsi (PCI) taastusravi käsitlusjuhiste töögrupi liige
2. Osalen lastekliiniku kui asutaja poolt nimetatud juhatuse liikmena Eesti Agrenska Fondi pererehabilitatsiooni keskuse arendusprojektis, olles raske ja sügava puudega laste ja noorte pereteenuste juht

RUTH SOONETS

Olen sõjaaegne laps, sündinud 30.06.1941 a. Tallinnas. Minu ema oli majaomaniku tütar ja sõjajärgselt töötas raamatupidajana. Elan tänaseni vanaema ostetud kahekordses puumajas Tallinna südalinnas. Minu isa Alfred Kriisk oli Eesti Aeroklubi lendur kapteni aukraadis. Ta oli ka võidukas vigurlendur.

Meie õues mängis iga päev 4-5 last. Kui keegi mänguhoos kukkus või sai kriimustusi käele/jalale, siis mina olin lastepundist see, kes tõttas veritsevale kriimule teelehte peale „kleepima“. See võttis ära valu ja kleepus „haava“ külge kinni ja nii ei pääsenud rohkem muda mänguhoos haava sisse. Mulle meeldis „mängida arsti“ ja abivajajad jäid rahule.

Mäletan ka seda, et meie maja (majas oli 24 korterit) väikelaste vanemad palusid mind, 5-aastast, oma 2-3 aastaseid pesamunasid hoidma pooleks tunniks kuni nad poes leiba ostmas käisid. Tegin seda heameelega.

Minu õde Maria oli minust 3 aastat vanem. Kui tema 8-aastaselt kooli läks jäin ootamatult mängukaaslaseta. Olin üksinda kodus. Kuna Tallinna 12. mittetäielik keskkool oli meie kodust 10min kaugusel, siis otsustasin õele järgi minna. Vahtisin kooliaia metallvõrede vahel (hoovi ei julgenud minna) kuni õel tunnid lõppesid ja siis tulime koos koju.

Minu tädi Linda, kes ka koos meiega elas otsis mind õuest kui õde Maria oli kooli läinud – ei leidnud. Selgus, et olen iga päev kooli värava taga õe ootel. Tädi Linda oli otsustuskindel ja aktiivne daam. Ta võttis mind käekõrvale ja läks koos minuga õe koolidirektori Pr Olliku juurde. Mind võeti 5-aastaselt kooli „proovile“, et kuidas ma toime tulen – tulin toime. Kui meie algkool likvideeriti suundusin edasi õppima Tallinna 20. keskkooli, mille lõpetasin 1958. aastal 17-aastaseks saades.

Otsustasin õppida Tartus arstiks, kuid ei olnud kindel, kas 17-aastaseid Tartu Ülikooli võetakse või pean aasta ootama. Õnneks võeti ka 17-aastaseid. Alustasin õpinguid arstiteaduskonnas 1958. aasta sügisel. IV kursusel algas lastehaiguste temaatika. Dotsent Leida Kerese loengud Oru 3 auditooriumis olid populaarsed. Dotsent Keres pakkus välja, et kes on rohkem huvitatud pediaatriast, võiksid saada lisaloenguid ja teha lastehaiglas „praktikat“.

Meie kursusel oli kümmekond tudengit huvitatud pediaatriast. Nii hakkasid meid juhendama dots Lia Sildver, dr Aino Paves, dr Maido Luts, dr Elmar Novek, dots Helju Tälli. Olin vaimustatud oma valikust õppida lastehaigusi. Pidulik Tartu Ülikooli arstiteaduskonna lõpuaktus oli alati 30. juunil ehk minu sünnipäeval. Lõpetasin arstiteaduskonna 23-aastasena. Mind määrati tööle Tartusse, sest minu abikaasa Kaljo töötas ka Tartu Ülikoolis, matemaatikateaduskonna dotsendina.

Kõik vastlõpetanud pediaatrid alustasid tööd kas kooliarstina või lasteaaia-arstina. Asendasime ajutiselt ka jaoskonna pediaatreid haiguste või puhkuste ajal. Tartu Lastekliiniku peaarst dr Kaljo Mitt kutsus mind 1981.a oma kabinetti vestlusele. Mõtlesin minnes läbi kõik võimalikud patud, mispärast mind kutsuti. Pool tundi hiljem tagasi polikliinikusse jõudes palusin konsultatsiooni jaoskondade osakonna juhatajalt dr Evi Pärlilt. Palusin tema arvamust, kas mina, Ruth Soonets oleksin Tartu Lastepolikliiniku juhatajana õige valik. Ta kiitis selle pakkumise heaks ja nii ma olin 1981-1995 TÜ Lastekliiniku Polikliiniku juhataja.

1993. aastal valiti mind UNICEF Eesti presidendiks. Algatasin Inimsõbraliku Haigla liikumise, organiseerisin spetsialistide koolitusi rinnapiimaga toitmise propageerimiseks Eestis.

Nii jaoskonna pediaatrina kui kollektiivi arstina kohtasin lapsi, kes olid kodus peksa saanud, ähvardatud, hooletusse jäetud. 1995. aastal olin üks Tartu Laste Tugikeskuse asutajatest. Meeskond, kuhu kuulusid pediaater, psühholoog, sotsiaaltöötaja, pedagoog, prokurör abistas väärkoheldud lapsi ja nende pereliikmeid. Saime väljaõppe Ungaris Georg Sorose finantseerimisel ning meid koolitasid ka USA spetsialistid.

1996. aastast olin ISPCAN (International Society for Prevention of Child Abuse and Neglect) liige. Vastutasin Ida-Euroopa maade spetsialistide koolituse eest.

Olen raamatute „Laste väärkohtlemine“ I,II osa, „Ohvriabi“, „Eesti laste tervis“ kaasautor.

Olen Eesti Punase Risti IV klassi teenetemärgi kavaler.

2007. aastal kolisin tagasi kodulinna Tallinna. Töötasin Tallinna Ülikoolis lektorina 2010 aastani, siis otsustasin pensioneeruda.

Olen kahe lapse – tütre ja poja - ema ning kolmekordne vanaema. Tütar Triin õppis minu jälgedes Tartu Ülikooli arstiteaduskonnas hambaarstiks ning poeg Art isa Kaljo jälgedes majandusküberneetikat.

Minu esimene lapselaps, pojatütar Kristel on otsustanud ka saada lastearstiks ning on hetkel teise aasta pediaatria resident . Tütrelapsed Liisa ja Kaarel on veel kooliõpilased. Olen uhke ja õnnelik vanaema.

TIIA SOO (Tulik)

Sündisin Tallinnas 7.veebruaril 1937.

Kui olin kolme aastane, asusime elama Nõmmele, mis oli siis omaette linn. Seal elasime mitmes korteris Kivimäel ja Pääskülas. Kuna Nõmme oli aedlinn, siis laste mängumaaks olid tavaliselt aianurgad mändide all, külluses oli liiva ja igasuguseid taimi. Nii ehitasime mängukaaslastega terveid asulaid liivast majadega, õunapuudeks olid marjadega pohlaoksad, haljastuseks sammal ja kanarbik.

Igal kevadel käidi kas kooli või perega Mustamäe kalda all sinililli ja ülaseid korjamas. Nii sai minust taimeinimene, kelleks olen jäänud siiani. Igal kevadel tõin koju puuoksi pungadega, millede arenemist vaasis jälgisin. Üks mu esimesi lapsepõlvemälestusi on kevadpäev kiviktaimla juures. Võisin olla 4-5 aastane – mäletan kuidas kiviriku ja meelisfloksi õied kerges tuules õõtsusid, mäletan selle päeva lõhna.

Üsna varakult ostsin endale taimemääraja ja tegin mitmeid herbaariume. Loomulikult sain aimu ka ravimtaimedest ja oli üsna loogiline, et juba enne keskkooli minekut arvasin, et hakkan edaspidi õppima farmaatsiat.

Õppisin Kivimäe 7-klassilises koolis ja edasi Nõmme Gümnaasiumis, mis siis oli Tallinna 10. keskkool. See kool oli natuke kurikuulus, sest arvati, et seal on liiga suured nõudmised ja eelistati teisi keskkoole. Ka meie 7. klassi lennust läks 10. keskkooli ainult 3 õpilast umbes 40st lõpetajast – mina ja kaks poissi. Ainsana lõpetasin selle keskkooli neist mina.

Minu valiku põhjuseks oli see, et seal koolis oli käinud minust seitse aastat vanem täditütar, kellele seal väga meeldis ja ka see, et kool asus kodule üsna lähedal. Seda valikut pole ma kunagi kahetsenud.

Klassikaaslastega suhtleme siiamaani. 2015. aastal kohtusime oma lennu 60.-ndal aastapäeval koolimajas. Kooli õpetajatele tuleb tänulik olla nõudlikkuse eest. Ka edaspidine kutsevalik oli seotud keskkooliga. Sattusin seal sanitaarposti liikmeks. Käisime võistlustel, kus hinnati esmaabi andmise oskusi. Saime koolidevahelistel ja piirkondlikel võistlustel esikohti ja nii asendus farmatseudiks õppimise soov arstiks õppimise huvi ja sooviga. Seda ma ei mäleta, miks just pediaatria – mul ei olnud palju väikeseid sugulasi ega ka tuttavaid haigeid lapsi. Siiski olin natuke enne keskkooli lõpetamist isegi arvamisel, et lähen õppima Leningradi Pediaatria Instituuti. Siiani ei tea, miks just sinna ( mõni loetud raamat või nähtud film ehk?). Õnneks valisin siiski Tartu Ülikooli ja sealt juba hakkas silma pediaatria ring tulihingelise Leida Keresega - ja nii see kujunes.

Olen sageli mõelnud, kas nüüd valiksin uuesti arstiteaduskonna, aga kui jah, siis küll kindlasti pediaatria eriala.

Ülikooli IV kursusel abiellusin. Tolleaegses Tartus oli kaks kõrgkooli: EPA (elu parimad aastad) ja TRÜ (tööd-rügamist ülearu). Oli käibel lause, et ülikool (eriti arstiteaduskond) on EPA poiste lilleaed ja nii üks agronoomia tudeng leidis ka oma lille arstiteaduskonnast 56 aastat tagasi. Tutvusime praeguses Tiigi seltsimajas (sel aja Tervishoiutöötajate maja) tantsuõhtul ja tantsimas käime siiani, vahel isegi samas Tiigi seltsimajas.

Pärast ülikooli lõpetamist töötasin ühe aasta Elvas, kuni lapsehoolduspuhkusele minekuni. Kolleegid olid kenad, lapsevanemad võtsid mu omaks. Siis aga kutsus dr Keres mind Tartusse kateedri assistendiks, edasi tuli aspirantuur.

Peamiseks põhjuseks, miks Tartusse tulin, oli see, et edaspidi oli tegemist ainult laste ravimisega, karjääri tegemine ei tulnud üldse mõttessegi.

Sattusin Tartus peaaegu kohe tööle ägedate respiratoorsete haiguste osakonda ja nii olingi lähedalt seotud pulmonoloogiaga. Ka kandidaaditöö oli laste ägedast kopsupõletikust. Anne Ormissoniga tegime kandidaaditööd üsna lähedastel teemadel – happe-leelise tasakaalust organismis. Dr Keres esitas meile küsimuse – kumb valib pulmonoloogia, kumb neonatoloogia. Olime kõik kolmekesi ühel nõul. Jäigi nii, et Annest sai neonatoloog ja minust pulmonoloog. Ka seda valikut pole kumbki meist kahetsenud.

Ja nii need tööaastad läksid, armsate kolleegide seltsis, kellest osa on juba teispool Linnuteed.

Eriti lähedased olime Lia Sildveri, Helju Tälli ja Aino Pavesega. Mina tulin Lunini tänava haigla valmimisel Oru tänavalt ära, aga ka nemad tulid varsti Luninisse kui Oru tänava haigla asemele tuli laste polikliinik.

Lisaks ühisele tööle sidusid meid armsad keskpäevased kohvitunnid pärast loenguid-praktikume. Need kolm kolleegi olid minu tõelised õpetajad-kasvatajad. Heljuga suhtlesime kuni tema surmani, teistega jätkub suhtlemine siiani. Head kolleegid on kuldaväärt!

Annega tulime ühel ajal Lunini tänavale, ka tema on minu väga armas kolleeg olnud. Annega seovad meid peale sõprussidemete ka seiklused happe-leelise tasakaalu määramise aparaadiga mikro-Astrup, eriti selle vene versiooni AZIF-iga – aparaadi remontimine, gaasisegude muretsemine (kerjamine ja peaaegu varastamine).

Õppetoolis töötades oli kolm töösuunda – õppetöö, ravitöö ja teadustöö. Teadustöö ei ole olnud mu tugevaim külg. Ma olen olnud selleks liiga kärsitu ja pealiskaudne. Kindlasti mängis osa ka üks väga negatiivne emotsioon päris teadustöö alguses. Nimelt enne kandidaadi väitekirja kaitsmist saabus ülikooli teadussekretärile anonüümkiri, kus oli teatatud, et mina, juhendaja ja oponendid on kõik pehmelt öeldes ebakompetentsed (otse öeldes lollid). Õnneks tõsiseid tagajärgi ei tekkinud, aga oli küll südamevalu, solvumist ja madalat enesehinnangut. Õnneks ei tea ma seni autorit.

Aga aitab negatiivsest. Kõige südamelähedasem oli mulle õppetöö. Oma üliõpilasi armastasin ma tõesti väga. Kursusejuhendaja olin ma viiele pediaatria osakonna kursusele. Kõige tihedamad sidemed olid ja on veel praegu kursusega, kes lõpetas ülikooli 1977. aastal. Nende poolt lõpetamisel mulle kingitud kell loeb siiamaani tunde ja minuteid mu elutoa seinal – juba peaaegu 40 aastat!

Sellel kursusel oli ka edaspidine kolleeg Heli Grünberg. Ka Eha Kallas on minu poolt juhendatud kursuse üliõpilane olnud. Väga toredad olid ka raviosakonna üliõpilased, paljusid neist tunnen ära mõnest telesaatest.

Ja lõpetuseks:

Ma lastehaiglast näen veel und

kui käes kuuvalge kesköötund.

Kõik kodus rahus magavad –

siis mälestused ärkavad.

Kõik mured-rõõmud õppetöös

ja valvekorrad vaikses öös.

Ka rõõm, mis tehtud töödest sünnib

ja õnnelikud kohvitunnid.

MALL SEENE

Sündisin 11.jaanuaril 1941. aastal. Lõpetasin Tartu Riikliku Ülikooli Arstiteaduskonna 1971. aastal. Pärast lõpetamist töötasin jaoskonna pediaatrina Tartu linnas. 1986. aastast üldpediaatri ja füsioteraapia eriarstina. 1994. aastal omistati kõrgem kvalifikatsioonikategooria arst-füsiaater (taastusarst). Alates 1998. aastast SA Tartu Ülikooli Kliinikum lastehaigla taastusravi osakonna juhataja.

Erialane tegevus

Töö vanemarst – osakonnajuhatajana eeldas igapäevast taastusravi korraldamist kõigis lastekliiniku osakondades, samuti ravi - alase dokumentatsiooni ja ravikindlustusega tegelemist. Oluline töölõik oli taastusravi alase tegevuse juhendamine osakondades ja meeskonnatöö ning ambulatoorsed konsultatsioonid. Sisulise tööna võib esile tõsta taastusravi alast testimist ja ravi efektiivsuse hindamist ja taastusravi järjepidevuse eest hoolitsemist haiglaravi järgsel perioodil.

Enesetäiendus

1996. aastal ’’Müncheni arengudiagnostika’’

1997. aastal ’’Taastusravi kardiorespiratoorsete haiguste korral’’

1997. aastal kahe nädalane täienduskoolitus Kanadas, McMasteri Ülikoolis ja Lononi Laste Taastusravi Keskuses

1998-1999 aastal kaheksa nädalane täienduskoolitus ’’NDT treatment’’

1999. aastal ’’Somaatiliste haigete psühholoogiline rehabilitatsioon’’

2002. aastal kuu ajaline täienduskoolitus Rootsis, Helsingbori Haigla Taastusravi- ja Rehabilitatsiooni Keskuses

Õppetöö

Töökohustuste hulka kuulus ka Tartu Lõuna – Eesti taastusravi (liikumisravi spetsialistide) täiendõppe korraldamine, arst-stažööride, arst – residentide ja TÜ Kehakultuuri teaduskonna IV aasta üliõpilaste õppetöö ’’Liikumisravi pediaatrias’’ ja ’’Soojus- ja elektriravi’’ läbiviimine (50 tundi loenuid ja praktikume). Väiksemas mahus õppetöö toimus ka Arstiteaduskonna ravi eriala üliõpilastega. Pikema kestusega täiendustsükleid viidi taastusravi nimetuse all läbi kaheksa , kõik need Arstiteaduskonna Täienduskeskuse egiidi all. Paarikümne tunnini küündivaid täienduskursused toimusid ka Avatud Ülikooli kaudu. Ka Tallinna Meditsiinikoolile viidi läbi nädalane täienduskursus taastusõdedele.Eelmainitd kursustel olen tegutsenud nii kuraatori kui ka lektorina.

Eraldi märkimist väärivad rahvusvahelised koolitusprojektid:

1. NDT – neuroloogiline arendusravi (Bobath metoodika). Kanada McMasteri Ülikooli ja TÜ Lastekliiniku ühisprojekt. Mai, 1995.

2. Taastusravi lapseas (Logopeedia ja tegevusteraapia valdkond). Hoges school van Amsterdam ja TÜ Lastekliiniku ühisprojekt. Aprll, 1995.

3. Taastusravi kardiopulmonaalsete haiguste korral. Kanada McMasteri Ülikooli ja TÜ Lastekliiniku ühisprojekt. Juuni, 1997.

4. Bobath kontseptsioon neuroloogiliste liikumispuuetega haiguste arendusravis. Kanada McMasteri Ülikooli ja TÜ Lastekliiniku ühisprojekt.1998-1999 (kokku 8 nädalat).

Juhendamine

Olen juhendanud kolme resident-taastusarsti ja kahte arst-stažööri ühe aastasel taastusravi alasel spetsialiseerumisel.

Uurimistöö

Koos osakonna arstidega osalesin astma ja liigeshaiguste (JRA) alases uurimistöös , samuti teemal neuroloogiline arendus - ja taastusravi.

Trükis on avaldatud uurimustulemused põhiliselt teaduskonverentside teesides ja materjalides , ka rahvusvaheliste konverentside materjalides (kokku 20).

Metoodiline töö

Valminud on rida metoodilisi juhendeid taastusravi osakonna meeskonna töö juhendamiseks ja lapsevanemate koolituse hõlbustamiseks. Näiteks:

’’Materjalid lahastamisest neuromuskulaarse düsfunktsiooni korral’’

’’Materjalid varasest arendusravist lapsevanematele füsioterapistide erialalt’’

’’Käsitlustehnikad füsioterapistidele’’

Videofilmid:

’’ PCI käsitlustehnikatest PCI eri vormide korral (Bobath metoodika)’’

’’ Tegelusteraapiast ja lapsea normaalarengust’’

Taastusravi osakonda on kogutud väike erialane raamatukogu õppetöö ja töötajate enesetäienduseks.

Uute ravivõtete väljatöötamine ja rakendamine

Osakonnas on juurutatud kaasaegse pediaatrilise taastusravi meetodid:

-NDT- neuroloogiline arendusravi

-JRA, põie- ja soole düsfunktsiooni korral funktsionaalseid füsioterapeutilisi ravivõtteid

-bronhopulmonaalsete krooniliste haiguste puhul füüsikalise ravi võtteid

-varajane neuroloogiline arendusravi koos neonatoloogia osakonnaga

REET REIN

Sündisin Tartus teenistujate perekonnas 04.12.1940. Aastatel 1948-1955 õppisin Tartu 4. Seitsmeklassilises Koolis (praegu Mart Reiniku Kool). 1955. aastast kuni 1959. aastani õppisin Tartu 5. Keskkoolis (praegu Tamme Gümnaasium). Osalesin kooli keemiaringis (juhendaja õpetaja Jüri Vene). Mängisin kooli võrkpallinaiskonnas ja tantsisin rahvatantsu naisrühmas. 01.06.1958--01.09.1959 töötasin koristajana Tartu Riikliku Ülikooli Vanemuise tn. 46 õppehoones.

01.09.1959-30.06.1965 olin TRÜ arstiteaduskonna raviosakonna üliõpilane. 1961. aasta märtsis-augustis töötasin TRÜ hügieeni kateedris vanem-preparaatorina. Tantsisin paar aastat TRÜ Rahvakunstiansamblis, kuid ema raske haiguse tõttu tuli sellest loobuda. IV kursuse järgsel suvel töötasin Võru Rajooni Keskhaigla kirurgia osakonnas meditsiiniõena, V kursuse järel samas subordinaatorina ning kiirabis. Kirurgia osakonna arstid dr Heino Kokk ja dr Valdek Kapp võimaldasid väga palju ise teha ning olid minule suurepärasteks õpetajateks ja arstina tegutsemise eeskujudeks. Tekkis huvi kirurgia vastu. Osalesin kirurgia ringi tegevuses ning võimalusel assisteerisin operatsioonidel.

Ülikooli lõpetamisel sain suunamise TRÜ Arstiteaduskonna Meditsiini Kesklaboratooriumi (juhataja prof Kalju Põldvere) biokeemiku ametkohale. Kuid nädal enne tööle asumist teatasid dekaan prof Jüri Saarma ja ENSV Kõrghariduse Ministeeriumi esindaja, et ülikool saab tõenäoliselt raha minu ametikoha finantseerimiseks alates 01.01.1966. Pakuti võimalust alustada stipendiumi suuruse palgaga või hakata õpetama lastehaigusi Tartu Meditsiinikoolis. Õpetaja amet ei olnud minu kutsumus. Asusin tööle Võrumaale, Osula Jaoskonnahaiglasse ENSV Tervishoiuministeeriumis toimunud ümbersuunamise vormistamise järel. Arstiteaduskonna lõpudiplomi sain kätte peale 1-aastast töötamist suunatud ametikohal, vastavalt siis kehtinud seadusele.

Osula Jaoskonnahaiglas (10 voodikohta) töötasin kohustuslikud 3 aastat juhataja ja jaoskonnaarstina. Olen tänulik tolleaegsetele Võru eriarstidele nõustamise ja abi eest. Tänu põhjalikele konsultatsiooniotsustele äratas dr Astrid Kokk huvi neuroloogia vastu. 01.09.1968-31.12.1968 käisin neuroloogia alasel spetsialiseerumise kursusel TRÜ Arstiteaduskonna arstide spetsialiseerimise ja täiendamise kateedri juures Maarjamõisa Haigla Närvikliinikus. Tänuväärset ja nõudlikku õppetööd juhtis prof Ain-Elmar Kaasik, kes oli just naasnud stažeerimast Rootsis. Töötasin Võru RKH-s neuroloogina kuni 01.07.1969, kohakaasluse alusel ka laboratooriumis ja kiirabis.

Juulist 1969 asusin tööle Kanepi Jaoskonnahaiglas Põlvamaal 1,0 koormusega neuroloogina ja 0,5 koormusega üldarstina pediaatri funktsioonis. 01.09.72-31.12.1973 töötasin samas juhatajana ja 0,5 koormusega neuroloogina ning 01.01.74-30.08.75 ordinaatorina. Statsionaaris raviti kolme maa-arstijaoskonna perifeerse närvisüsteemi haigustega patsiente. Teeninduspiirkonna kolhooside abiga muretsesime diskogeense radikuliidi raviks vajalikud venitusravi vahendid ja elektriravi aparatuuri. Koolituse läbis õde nende protseduuride läbiviimiseks. Enamus patsiente oli konsulteeritud Maarjamõisa Haigla neurokirurgide poolt ning tulemusteta konservatiivsele ravile järgnes kirurgiline ravi.

01.09.1975 asusin uuesti tööle neuroloogina Võru RKH-s. Töötasin polikliinikus, vajadusel konsulteerisin haigeid statsionaaris. Alates 01.04.1976, peale 1-kuulist spetsialiseerumiskursust TRÜ Arstide ja Farmatseutide Täiendamise ja Spetsialiseerimise Teaduskonnas, jätkasin tööd lasteneuroloogina. Selle tingis Moskvast tulnud korraldus avada igas rajoonihaiglas lasteneuroloogi ametikoht. Enne kursust käisin 3 kuu jooksul 1 kord nädalas Tartus prof Tiina Talviku vastuvõttudel praktilisi oskusi omandamas. 03.03.-30.04.1980 osalesin samas teaduskonnas laste lasteneuroloogia alasel täiendkoolitusel. Võrus töötasin lastenõuandlas ning konsulteerisin statsionaarsetes osakondades. Koos neonatoloog dr Helve Vahteriga vaatasime läbi kõik vastsündinud. Käisin ka suuremates maa-arstijaoskondades konsultatiivseid vastuvõtte tegemas. Arendus-taastusravi läbiviimiseks koolitasime Tartu Ülikooli Lastekliiniku baasil välja füsioteraapia õe (massaaž, võimlemine). 1986. aastal alustas tööd logopeed. Erialast kirjandust iseõppimiseks kõigile seda soovinud Võru arstidele aitas muretseda tollane Võru Raamatukogu juhataja pr Eha Tillmann. 1979. aasta augustis vähendati lasteneuroloogi koormus 0,5-le Moskvast tulnud korralduse alusel. Minu põhitööks sai administratiivtöö peaarsti asetäitjana ajutise töövõimetuse ekspertiisi alal 1,0 koormusega. See ametikoht loodi kõikides rajoonihaiglates. Võrus töötamise ajal olin ka Tartu Meditsiinikooli Võru Filiaali õppealajuhataja. Võru RKH uue hoone ehitamise viimasel, 1981.  aastal, olin peaarsti kohusetäitja, sest peaarst tegeles ehituse lõpuleviimise ning aparatuuri ja sisustuse muretsemisega.

Ajavahemikul 07.07.1986.-28.02.1998.a. töötasin Tartu Ülikooli Lastekliiniku psühhoneuroloogilise arendus-taastusravi  osakonna juhatajana/vanem-ordinaatorina. Enne tööle asumist käisin koos tollase osakonnajuhataja dr Anu Veedleriga täiendusel Moskva Psühhoneuroloogiahaiglas nr. 18, kus vaimseks juhiks oli prof Ksenja  Aleksandrovna Semjonova. Nad tegid koostööd Hollandi spetsialistidega. Saadud teadmiste alusel  loobusime senikehtinud ravipõhimõtetest ja -skeemidest (korduvad vitamiinide B1 ja B12, ATF, Cocarboxylasi, Cerebrolysini süstikuurid, ravim-elektroforees). Liikumisravis rakendasime Bobathi metoodika. Arendasime välja arendus-taastusravi mudeli, mis toimub multidistsiplinaarse meeskonnatöö põhimõtetel. Tegelesime ka diagnostikaga, sh. autismispektrihäirete diagnostika ning ravi probleemidega dr. Ülle Proosi suunamisel. Võtsime kasutusele WISC’i, Griffiths’i, Symbolic Play, Reynelli ja Kaufmanni testid lastel esinevate arenguhäirete täpsemaks hindamiseks. Norra autismispetsialisti Ivar Lovaasi käsiraamatu tõlkis psühholoog Ivar Männamaa koos kolleegidega eesti keelde ja see ilmus 1998. aastal Eesti Autismiühingu poolt väljaantuna, pealkirjaga „Arenguhälbega laste õpetamine. Raamat minule.“ Ivar Männamaa tõlkis ka raamatuga kaasas olnud TEACCH metoodika ning peale koolitust 1995. aastal hakkasime seda juurutama meie osakonnas. Osakond suleti 28.02.1998.

01.03.1998-31.12.1999 töötasin TÜ Lastekliiniku VIII osakonnas (allergoloogia-pulmonoloogia) 1,0 koormusega lasteneuroloogina (6 voodikoha ja ambulatoorne töö). 20.12.1995 omistati mulle kõrgem kvalifikatsioonikategooria neuroloogia erialal, mida uuendati 2000. aastal.

Alates 01.01.2000 töötasin Sihtasutus Tartu Ülikooli Kliinikumi Lastekliiniku neuroloogia ja neurorehabilitatsiooni osakonnas lasteneuroloogia arst-õppejõuna statsionaaris ja ambulatoorses vastuvõtus. Ajavahemikul 01.01.2018-31.08.2019 töötasin veel 0,25 koormusega ambulatooriumis, siis jäin pensionile.  Osalesin Eesti Lastearstide Seltsi, Ludvig Puusepa Nimelise Neuroloogide ja Neurokirurgide Seltsi, Eesti Lasteneuroloogide Seltsi, Balti Lasteneuroloogide Assotsiatsiooni, Eesti Epilepsiavastase Liiga ning Eesti Fenüülketonuuria Ühingu tegevuses.

Erialaseid teadmisi täiendasin 1970.-1980. aastail prof. Tiina Talviku poolt korraldatud Nõukogude Liidu juhtivate lasteneuroloogide loengutel ja seminaridel, hiljem Hollandi, Suurbritannia, Kanada, Jaapani, Soome ja Rootsi juhtivate spetsialistide seminaridel. Olen käinud ka täiendustel välismaal – Helsingi Lastenlinna Kliinikus 02.-10.11.1989 ja Helsingi Ülikooli Haigla lasteneuroloogia osakonnas 25.09.-06.10.1995. Stažeerisin Aarau Lastekliinikus Šveitsis 05.09.-31.12.1993, Charite Berliini Ülikooli Kliinikumi Lastekliinikus 23.05.-12.06.2002 koos dr. Helve Vahteriga. Aastail 1993, 1996, 1998 ja 1999 käisin Müncheni Laste Arendusravi Keskuse korraldatud seminaridel ja koolitustel Brixenis Itaalias.

Vajadusel ja võimalusel olen osalenud lasteneuroloogide ja geneetikute uurimistöödes ning artiklite kaasautorina (21 artiklit).  Olen juhendanud pediaatria, perearsti ning neuroloogia erialade interne ja residente. Õppetöös osalesin vastavalt õppetooli vajadustele täienduskoolituste programmides (lapse areng, arendus-taastusravi põhimõtted jm.).

Olen tänulik oma suurepärastele õpetajatele nii kodu- kui ka välismaal. Tänan südamest kõiki kolleege – arste, psühholooge, logopeede, füsioterapeute, kes on aidanud igapäevase töö probleeme lahendada. Meeskonnatöös on jõud! 

CHRIS PRUUNSILD

lastereumatoloog

Minu tööalased kokkupuuted meditsiiniga algasid kooli lõpuklassides, mil töötasin suviti kardioloogia kliinikus (kuna seal töötas mu kardioloogist emapoolne vanaisa) – jagasin toitu ja tegin sanitari tööd. Päris esimene töökoht oli infarktiravi osakonnas, mis oma raskes seisus haigete õhustikuga oli üsna hirmutav, kuid siiski ei peletanud arstiks õppimise soovi.

Peale Miina Härma nimelise Tartu 2. Keskkooli lõpetamist 1987.a. oli mul kaks valikut – kas astun arstiteaduskonda pediaatria erialale, mis oli siis veel täiesti iseseisva osakonnana olemas või õppida algklasside õpetajaks. Konkurss lastearsti erialale oli väga tihe, kuid tänu sellele, et lõpetasin keskkooli hõbemedaliga, oli sisse saamiseks vaja väga hästi sooritada vaid esimene eksam – bioloogia – ja kuna õnneks nii läks, olingi ülikoolis!

Ülikooli lõpetamine jäi Eesti Vabariigi algusaastatesse ja seepärast meenutame samaealiste kolleegidega, et oleme saanud lastearstiks tervelt kaks korda. 1995. a lõpetasin aastase pediaatria internatuuri ja sain kutsetunnistuse. 2002. a aga astusin pediaatria residentuuri, mille ülesehitus ja korraldus oli hoopis midagi muud ning 2008. a sain selle lõpetamisel taaskord pediaatriks.  

Kogu minu õppeprotsess vältas kokku ligi 20 aastat. Kohe pärast internatuuri sai selgeks, et minu kitsamaks erialaks saab lastereumatoloogia. Endal mul konkreetset soovi alaeriala osas ei olnud, ja seetõttu olin kohe nõus kui tollane lastekliiniku peaarsti asetäitja dr Endla Kööbi mulle selle ettepaneku tegi, sest haigla vajas hetkel vastavat eriarsti.

1995. a astusin doktorantuuri. Doktoritöö oli teemal „Juveniilne idiopaatiline artriit eesti lastel. Epidemioloogilis-kliiniline uurimustöö“. Residentuuri ja teadustöö ühitamine oli kahe väikese poja emana raske periood ja seetõttu kestsid mõlemad õppevormid plaanitust märgatavalt kauem, aga lõppesid edukalt. Doktoritöö juhendajad olid emeriitprofessor Tiina Talvik ja dotsent Pirkko Pelkonen (Helsinki Ülikool). Oli suur õnn ja au olla selliste säravate isiksuste õpilane. Professor Talvik oli väga nõudlik, samas innustav ja toetav juhendaja; dotsent Pelkonen oli maailmas tunnustatud ja pikaajalise teadustöö kogemusega lastereumatoloog, kellelt õppisin palju lisaks erialale ka teadustöö planeerimise, läbiviimise, publitseerimise ja rahvusvahelise koostöö osas. Kaitsesin doktoritöö 2007. a , oponeeris dotsent Pekka Lahdenne (Helsinki Ülikool).        

Kliinilist kogemust reumatoloogiliste haigetega asusin kohe internatuuri järgselt omandama dr Hille Liivamägi käe all. Temalt õppisin esmatõed haigete uurimise ja ravi kohta, samuti liigeste punkteerimise tehnika. Liigeseid punkteerisime sel perioodil väga

palju kuna muude ravimite osas oli valik väga napp – ei olnud bioloogilisi ravimeid ja immuunomoduleeriva ravimi metotreksaadi kasutamine oli algusfaasis. Hulgiliigeshaaratusega lapsed olid üsna kehvas seisus, oli lapsi, kellel olid paljud liigesed moondunud, sest kättesaadav ravi ei olnud piisav; palju kasutati mittesteroidseid põletikuvastaseid ravimeid ja glükokortikosteroide, viimaseid ka liigesesiseste süstetena. Praegu on võimalik neid haigeid palju enam aidata ja see on teinud igapäevatöö lihtsamaks.

Doktorantuuri astudes hakkasin tegema ka õppetööd. Olen üle 25 aasta õpetanud V kursuse arstiüliõpilastele lastereumatoloogiat, hiljem lisandusid loengud, seminarid ja praktikumid hambaarstiteaduse ja füsioteraapia üliõpilastele. Igapäevatöös tuleb juhendada residente ja VI kursuse arstitudengeid. Olen olnud erialaliselt juhendajaks kahele praegu juba iseseisvalt praktiseerivale lastereumatoloogile.

Residentuuri järgselt alustasin 2008. a tööd SA TÜK lastekliiniku üldpediaatria osakonnas, algul arst-õppejõuna, alates 2013. a vanemarst-õppejõuna.

Doktoritöö valmimise järgselt on minu teadustöö peamisteks suundadeks olnud juveniilse idiopaatilise artriidi prognoosi mõjutavad tegurid (erinevad biomarkerid, varane subkliiniline ateroskleroos kroonilise põletiku tagajärjel) ja geneetilise tausta uurimine eesti populatsioonis. Minu kaasjuhendamisel on valmimas kaks doktoritööd. Olen olnud aktiivne rahvusvahelises teaduslikus koostöös – pikka aega oleme koos Göteborgi Ülikooli Sahlgrenska Akadeemia Reumatoloogia ja Põletiku uurimise osakonnaga uurinud juveniilse artriidi haigetel mitmeid põletiku aktiivsust, püsimist ja levimist määravaid molekulaarseid biomarkereid. Samuti olen eestipoolse koordinaatorina osalenud Rahvusvahelise Lastereumatoloogiliste Uuringute Organisatsiooni (Pediatric Rheumatology International Trials Organisation, PRINTO) poolt läbiviidavates paljukeskuselistes uuringutes. Alates 2017. a olen Tartu Ülikooli meditsiiniteaduste valdkonna kliinilise meditsiini instituudi lastehaiguste kaasprofessor, minu venia legendi oli teemal „Monoartriit lapseeas“.

Olen olnud aktiivne mitmete erialaseltside töös, kuuludes korduvalt nii Eesti Lastearstide Seltsi kui ka Eesti Reumatoloogia Seltsi juhatusse, tehes aastaid mõlemas seltsis sekretäri tööd ja korraldades mitmeid erialaüritusi.

Reumahaigete Laste ja Noorte Ühingu töö raames olen koostöös Eesti Reumaliiduga korraldanud uute juveniilse idiopaatilise artriidiga laste perede õppepäevi.

Olen valitud alaerialaga väga rahul – lastereumatoloogia on väga huvitav ja kiiresti arenev valdkond ning arusaam nende haiguste olemustest ja ravi võimalustest avardub üha enam.

HELJO PREEM

Enne ülikooli

1943. juuli-august                              Keilas laste suvelaagri kasvataja

1943. sept. kuni 1945. jaan.               Tallinna Bakterioloogia Jaam/ San Epid Jaam, laborant

Pärast ülikooli

1.08.1951–17.11.1955                       Tartu Kliinilise Lastehaigla jaoskonnapediaater

18.11.1955–1.10.1960                       Tartu vabariikliku Haigla org-metoodilise kabineti

pediaater ja Lastehaigla ordinaator, reuma-kabineti arst

01.10.1960–10.04.1964                      Lastehaigla ordinaator, nakkushaiguste kabineti arst

10.04.1964–25.01.1983                      Lastekliiniku peaarsti asetäitja polikliinilisel alal ja lastehaigla ordinaator kohakaasluse alusel

26.01.1983–23.03.1992                      kooliarst

25.03.1992–23.05.1992                      Tartu turvakodu arst

Loengud paralleelselt põhitöökohaga

            1952/ 1953                  Tartu Meditsiini Keskkoolis

• Õpetajate Seminaris

Õppetöö TÜ Pediaatria kateedris paralleelselt põhitöökohaga

RIINA PETTAI

Sünniaeg: 21.oktoober 1958

Töökoht: Eesti Haigekassa

Ametikoht: usaldusarst

Haridus:

Tartu Ülikool, arstiteaduskond                      1979–1985

Tartu M. Härma nimeline II Keskkool           1973–1976

Tartu V Keskkool                                           1965–1973

Erialaline kvalifikatsioon:

Resertifitseeritud taastusravi alal                                   2012

Kõrgem kateg. füsiaatria ja taastusravi erialal alates    2000

Töökogemus:

Eesti Haigekassa usaldusarst                                     alates 2014

Eesti Ravimiameti ametnik                                        2007–2014

Arst-õppejõud füsiaatria ja taastusravi erialal           2007–2014

TÜ Kliinikumi Lastekliiniku laste ja noorukite           2006-2007

arendus- ja taastusravi keskuse juhtaja

TÜ Kliinikumi Lastehaigla polikliiniku arendus-       1996-2000

ja taastusravi osakonna juhtaja

Füsiaatria ja taastusraviarst                                          1993–2000

Elektriraviarst                                                               1991–1993

Arst – pediaater                                                           1985–1991

Teadusorganisatsiooniline tegevus ja muu administratiivtöö:

Osalesin IV World Congress of the ISPRM 2007 a. Koreas,

posterettekandega „Nabarõngast põhjustatud vertebraalne osteomüeliit“;

Osalesin rahvusvahelisel konverentsil „Rehabilitatsioni tulemuslikkuse mõõtmine“ 2007 a Tartus, suulise ettekandega „Rehabilitatsioonispetsialistid võrgustikutöös“;

Kuulusin SKA projekti „PITRA 2“ töögruppi 2007. a;

Eesti Taastusarstide Seltsi juhatuse liige 2005–2007;

Osalesin III World Congress of the ISPRM 2005 a Brasiilias posterettekandega „Multidistsiplinaarne meeskonnatöö kõne- ja keeleprobleemidega, aktiivsus- ja tähelepanuprobleemidega eelkooliealiste lastega“.

Kuulusin laste tserebraalparalüüsi arendusravi ravijuhise koostamise töögruppi 2004 – 2005;

Osalesin Eesti Arstide Päevadel 2003 a Pärnus suulise ettekandega „Milleks lastele arendus- ja taastusravi meeskonnatöö?“;

Osalesin lasterehabilitatsiooni arengukava koostamise töögrupis 2002 – 2003;

Eesti Taastusarstide Seltsi aseesimees 2001 – 2005;

Kuulusin erialaseltsi lasterehabilitatsiooni käsitlusjuhiste töögruppi 2001 – 2007;

Eesti astearstide Seltsi liige 1988–2007 a;

Olen osalenud mitmetel erinevatel erialaliste sise- ja välisriiklikel täiend- ja koolituskursustel.

Õppetöö juhendamine:

Osalesin diplomieelses õppetöös Ü KKTK liikumisravi 3. kursuse lastehaiguste (pediaatriline füsioteraapia) tsüklis loengute ja seminaride läbiviimisel teemadel „Alla 4-aastaste laste normaalse ja patoloogilise liikumismustrite võrdlev analüüs“ ning „Lapse psühhomotoorne areng“ (2005–2007);

Osalesin TÜ arstiteaduskonna täienduskeskuse poolt korraldatavatel täienduskursustel juhendajana ja lektorina (2005 – 2007) teemal „Arendusravi imiku- ja väikelapseeas“ ning lektorina (2006–2007) teemal „Taastusravi juveniilse idiopaatilise artriidi korral“ täiendustsüklis „Luu-liigesprobleemid lastel“;

Osalesin lektorina Reumahaigete Laste ja Noorte Ühingu õppepäevadel (2005–2008);

Osalesin lektorina TÜ juures diplomijärgses õppetöös perearstidele ja lasterehabilitatsiooni valdkonnas töötavatele kolleegidele (1998–2007);

Osalesin diplomijärgses õppetöös taastusravi erialal residentide juhendamisel (2000–2007).

HELGI PADARI

Sündisin 17.03.1970 Hiiumaal ja minu lapsepõlv möödus paikades, mis on inspireerinud nii kirjanikke kui muusikuid. Sellest väiksest piirkonnast pajatavad Aino Kallas Reigi õpetajas, Herman Sergo Näkimadalates ning Juhan Smuul ja Gustav Ernesaks ooperis Tormide rand.  Käisin lasteaias krahv Ungern-Sternbergi valitseja majas ning meie kiiged ja liivakastid olid maja lähedal asuvas mõisa õunaaias. Ümbruses oli veel mitmeidki vanu mõisahooneid, mille elanike kohta vanaema teadis pajatada huvitavaid lugusid. Üks minu rootslasest esiisagi oli  vahetuskaubana jahikoera eest sattunud Ungru mõisa tööliseks.

Lauka 8-klassiline väikeses koolis sain esimesed teadmised ning edasi suundusin Hiiumaa pealinna, Kärdla Keskkooli. Koolis olid minu peamisteks hobideks laulmine kooris ning ansamblis, tantsimine nii rahvatantsu kui ka pop-tantsu grupis. Mängisin malet ning jõudsin II järguni. Hiiumaa meelitas mindki looma. Joonistasin ning maalisin palju ning läksin keskkooli kõrvalt Tartu Kujutava Kunsti kaugõppe kursusele ning plaanisin saada kunstnikuks. Loomulikult osalesin ka näiteringis, luuletasin ja kirjutasin. Kooliajast pärinevad II koht koolisiseselt luuletuste lugemise võistluselt ning II koht vabariiklikult kirjandite ja esseede võistluselt. Huvi arstiteaduse ja bioloogia vastu oli pidevas konkurentsis kunstiga.

Arstiteaduskonda sain sisse esimesel katsel  kohe peale keskkooli. Kogu meditsiin oli huvitav, kuid anestesioloogia, millest kooli ajal peaaegu midagi ei kuulnudki, tundus just see, mida tahtsin osata.  Kaheaastase tollases Tallinna Keskhaiglas tehtud  internatuuri järgselt asusin seda kohe õppima.

Valik osutuski õigeks, sest peale residentuuri lõpetamist aastal 2000, asusin tööle laste intensiivravi osakonda, kus töötan tänaseni. Endiselt on huvitav ja erialaseid väljakutseid jagub. Lisaks huvitavale erialale leidsin väga toreda ning tööka kollektiivi. Lasteintensiivravi osakonna juurde on kuulunud ka lastereanimobiili töö, mida olen teinud sama kaua kui osakonna tööd. Lisaks osalen kiirabitöötajate laste erakorraliste seisundite alases koolituses. Lasteintensiivravi kõrvalt olen küll kogu aeg tegelenud ka täiskasvanutega ning saanud ka bakalaureuse kraadi õigusteaduses, kuid minu põhihuviks on jäänud ikkagi lasteanesteesia ja -intensiivraviga seotud küsimused. Eriti huvitavad on vereringe ja hingamiseelundite füsioloogia, patoloogia ning ravi. Tänu osakonna teaduslembusele ja toele olen avastanud farmakokineetika mitmekesiste võimaluste maailma. Ühiselt oleme osakonnas laste farmakokineetika teemasid uurinud ning lisanud oma panuse sellesse teadusharusse.

ANNE ORMISSON MD, PhD

Sündisin 19. novembril 1942. aastal Anne Tamperena Tartus Vanemuise orkestrandi Arnoldi ja koduperenaise Helene neljalapselise pere teise lapsena ja elasin kogu lapse- ning koolipõlve Karlovas Kuu tänavas. Lapsepõlv oli turvaline ja õnnelik, kuigi väga vaene sõjajärgses olukorras. Koolis käisin esimesest üheteiskümnenda klassini mitme nimega koolides, aga ikka Lina tn koolimajas, mille lõpetsin 1961. aastal Tartu 7. Keskkooli esimeses lennus. Samal aastal astusin Tartu Riikliku Ülikooli arstiteaduskonda, sest minu soov lapsest peale oli saada lastearstiks.

Ülikoolis õppisin viimasel kolmel aastal õhtupoolikutel lisaks põhiõppele dots Leida Kerese pediaatriks soovijate rühmas. Tema õhutusel ja juhendamisel tegime viiendal ja kuuendal kursusel koos kursusekaaslastega kaks tudengite uurimistööd toksoplasmoosi levikust Tartu linna laste ning rasedate hulgas, mis mõlemad said esimese preemia. Ülikooli lõpetasin 1967. aastal ning suunati mind lastearstina Võrru. Kuna Võru haigla pakkus esialgse elupaigana kolmele värskele arstile haiglapalatit, protsessisin end tööle Viljandisse, kus olin tudengina olnud suvepraktikal. Vahemärkusena - tol ajal sai haiglat vahetada ainult ministeeriumi loal, ja seda luba oli kaunis raske saada. Viljandis töötsin jaoskonnapediaatrina neli aastat. Viljandi aastatel abiellusin tippsõudja Toivo Ormissoniga, kes õppis EPAs zootehnikuks, ning sündisid tütar Liis ja poeg Niil.

1971. aastal kutsus dots L. Keres mind Tartusse aspirantuuri. Esialgu töötasin ühe aasta lastepolikliinikus osakonnajuhatajana ning 1972-1975 olin pediaatria kateedri statsionaarne aspirant. Minu teadustöö – kopsupõletikku põdevate laste happe-leelistasakaalu muutustest piimhappepiima koormuse tingumustes- jätkas kateedri tolleaegset uurimissuunda. Et uurimisalustele piimhappepiima valmistada, läksin ma igal hommikul haiglasse, liiter pudelipiima kotis. Disseratsiooni kaitsesin Tartu Riikliku Ülikooli aulas 1975. aasta novembris ja sain meditsiinikandidaadi kraadi. Töö pidi olema venekeelne, kaitsmine õnneks eestikeelne. Juba aspirantuuri ajal valisin oma kitsamaks erialaks neonatoloogia.

Seejärel töötasin Tartu tervishoiuosakonna peapediaatrina 1975-1979. See oli huvitav ja keeruline aeg, sest haiged lapsed olid Tartus jaotatud mitme haigla vahel ning nende töö koordineerimine oli peapediaatri ülesanne. Kuna sel ajal läks remonti ka lastehaigla Oru tänava maja ning peaarst Kaljo Mitt oli suunatud aastaks rahvusvahelisele täiendusele Moskvas, olin ma olude sunnil ka lastehaigla peaarsti kt. Koos ravialajuhataja dr Endla Kööbi ja kateedrijuhataja dots Leo Tammega püüdsime lastehaiglat Puusepa tn 6 endise siseosakonna ruumides töös hoida nii hästi kui võimalik, kuigi ruumi oli väga napilt nii haigetele kui personalile. Vahel tuli meil minna isegi kööki kartuleid koorima, kui köögitööline haigeks oli jäänud. Sel ajal võtsime haiglasse ka esimesed haiged vastsündinud sünnitusmajast. 1979. aastal kutsus kateedrijuhataja dots Leo Tamm mind kateedri assistendi kohale. Jõudsin assistendina vastu võtta oma esimese juhendatava pediaatriatudengite kursuse, millest hiljem kasvasid välja juhtivad neonatoloogid Heili Varendi ja Liis Toome, ja läksin aastaks lapsepuhkusele tütar Hiiega. Dotsendi kutse sain 1984. aastal ja alates 2007. aastast olen Tartu Ülikooli emeriitdotsent. Ülikoolis töötasin kuni 2017. aastani teadusprojekti juhina. Kateedritööle lisaks töötasin 1980. aastast lastehaigla neonatoloogia osakonna arstina, 2000-2006 olin osakonnajuhataja ning 2007-2011 lastekliiniku arst-konsultant, mõned aastad Sotsiaalministeeriumi peaneonatoloog.

Kui 1990. aastal valiti mind Eesti Lastearstide Seltsi (ELS) presidendiks (president 1990-1994 ja 2004-2007), avanesid „välisuksed“ ja algas üsna intensiivne rahvusvaheline suhtlus. Mind valiti täitma ka mitmeid ameteid: Euroopa Lastearstide Seltside Uniooni (UNEPSA) asepresident 1992-1998, Ülemaailmse Lastearstide Assotsiatsiooni (IPA) juhatuse liige 1995-2001, Euroopa Pediaatriahariduse Assotsiatsiooni (APEE) juhatuse ja ajakirja kolleegiumi liige 1996-2001, Euroopa Laste Gastroenteroloogia ja Toitmise Seltsi (ESPGAN) Laste Toitmise Komitee liige 1992-1997, Ülemaailmse Lastekeskuse (ICC) nõukogu liige 1999-2003, Euroopa Pediaatria Akadeemia nõukogu liige 2004-2007, ajakirja Türkiye Klinikeri Journal of Medical Sciences rahvusvahelise ekspertide nõukogu liige kuni 2007. Nendel aastatel osalesin paljude rahvusvaheliste konverentside korraldamisel ja juhatamisel ning esinesin ettekannetega. Erialaliselt olen end täiendanud Moskva ja Leningradi arstide täiendusinstituutides ning Helsingi, Tampere ja Düsseldorfi ülikoolide lastehaiglates ning Inglismaal Norwichi Teadusliku Uurimise Instituudis.

1990. aastal asutasime Soome kolleegide toetusel Eesti Perinatoloogia Seltsi (EPS), mille president olin 1995-1999. ELS ja EPS on austanud mind auliikmeks valimisega. 1995-1997 ilmus Lübecki kirjastuse Springer Verlag toetusel ajakiri Eesti Perinatoloogia Sõnumid, mille asutaja ja peatoimeja ma olin. 1980. aastatel esinesin korduvalt lastevanematele mõeldud laste tervist käsitlevates tele- ja raadiosaadetas ning avaldasin samateemalisi kirjutisi ajakirjades „Nõukogude Naine“, „Pere ja Kodu“ ning „Eesti Naine“. Lapsevanematele olen avaldanud raamatud „Sünnist esimese sammuni“ (1999) ja „Sünnist puberteedini. Lapsed ja nende tervisehäired“(2002). Koos Heili Varendiga ilmus õpperaamat üliõpilastele „Neonatoloogia“ (2009, 2015).

Oma teadustöös uurisin peamiselt laste, eriti vastsündinute arengut ja tervist ning tervisekorraldust, toitmist, soole mikrofloorat ja I tüüpi diabeedi geneetilise riskiga laste tervist sünnist alates. Uurimistulemused on avaldatud rohkearvuliste artiklitena mitmetes nii Eesti kui rahvusvahelistes ajakirjades. Olen juhendanud üle 30 üliõpilaste teaduslikku uurimis- ja konverentsitööd. 1994. aastal saime prof. Marika Mikelsaare uurimisgrupi liikmetena Eesti teaduspreemia vastsündinute mikrofloora uurimise eest. 1996-1999 toetas Šveitsi valitsus Eesti sünnitusmaju ja neonatoloogia osakondi suure hulga aparatuuri ja rahvusvahelise koolitusega. Koordineerisin seda projekti, mis tõstis meie neonatoloogia materiaalselt uuele tasemele. 1996-1999 juhtisin Põhja-Reini Liidumaa grantiga toetatud projekti „Kvaliteedihinnang Eesti peri- ja neonataalmeditsiinis“ koostöös Saksamaa Lastearstide Seltsi ja Põhja-Reini Perinataalkeskusega. Enneaegsete laste tervise uuringutel toetas meie mitmeid projekte Eesti Teadusfond ja WHO I. Dogramaci Fond. Rahvusvaheline teadusprojekt TRIGR (2002-2017), mis uuris I tüüpi diabeedi geneetilise riskiga laste tervist ja toitmise interventsiooni mõju sünnist alates ja mille Eesti grupi juht ma olin, lõppes edukalt 2017. aastal. 2014. aastal omistati mulle Tartu Täht elutöö eest, seejuures ka esmakordselt Eestis vastsündinute sünnijärgse rinnalepaneku algatamise ja juurutamise eest ning 2018. aastal autasustas Eesti Vabariigi president mind Punase Risti III järgu medaliga.

Nüüd, 2021. aastal, kirjutades seda CVd, olles emeriitdotsendist pensionär, kolme täiskasvanud lapse ema ja üheksa lapselapse vanaema ning äsja pühitsenud kuldpulmi abikaasa Toivoga, olen nii oma möödaläinud kui ka praeguse huvitava ja kirju eluga ülimalt rahul ning tänulik kõigile, kes mind on ümbritsenud. Olen ikka kirglik autojuht ja huvireisija, eriti lapselaste lõbusas seltskonnas.