Kõrvakliiniku juures tegutseb juba paar aastat keskus, kus näo defektide kirurgilise korrigeerimise asemel või sellele lisaks püütakse puudulike näosade esteetilist väljanägemist parandada tehislike vahenditega.

Epiteesia – mis see on?

Epiteesia ehk anaplastoloogia on meditsiiniharu, mis tegeleb näo kunstlike osade valmistamisega ning mida rakendatakse paralleelselt rekonstruktiivkirurgiaga või selle asemel. Epiteesiat kasutatakse nii näo kaasasündinud anomaaliate (nt kõrvalesta puudumine), aga ka traumade tagajärjel tekkinud ning operatsioonijärgsete näo defektide korrigeerimiseks.

Epiteesia käigus asendatakse puuduv näo osa sellele sarnaneva tehismaterjalist valmistatud proteesi ehk epiteesiga, mis fikseeritakse defekti piirkonda kas spetsiaalse liimi, osteosünteesi implantaatide või magnetide abil. Kõige parem fiksatsioon saavutatakse magnetitega.

Epteetika kui eriala ajaloost

Epiteetika valdkonna arendamisega Euroopas tegeleb IASPE (Internationale Gesellschaft für Chirurgische Protetik und Epithetik), mis asutati 1992. aastal. Esimene epiteetikateemaline kursus toimus aga dr. med. dent Gerolf Gehli (Frauenfeld, Šveits) algatusel ja juhendamisel juba 1983. aastal Austrias Linzis. Seda linna võib pidada ka Euroopa juhtivaks epiteetika arenduskeskuseks: kuni 2005. aastani on seal toimunud ühingu iga-aastased aastakoosolekud.

Epiteetika keskuse rajamine kliinikumi

Idee epiteetika keskuse rajamiseks kõrvakliiniku juurde tekkis meil prof Mart Kulliga 2004. aastal soovist aidata kaasasündinud kõrvalesta defektidega lapsi, kelle vanuses pole kirurgiline ravi alati näidustatud. Samuti võib juhtuda, et isegi kirurgia rakendamise korral ei vasta tulemused patsiendi ootustele, mistõttu otsustasimegi hakata rakendama alternatiivi – proteesimist.

Eesti Doonorite Seltsi tänavu juulis ja augustis läbi viidud sotsiaalkampaania „Verd ei asenda miski“ suurendas vereloovutuste arvu Põhja-Eesti Regionaalhaigla, Tartu Ülikooli Kliinikumi ning Ida-Viru keskhaigla verekeskustes 8-24% võrra.

05.09.2009, Meditsiiniuudised. „Suvine kampaania suurendas vereloovutajate arvu“

Tartu Kiirabi juhatuse liige Ago Kõrgvee ütles, et turvakaamera salvestiselt on võimalik varguse aega täpsustada, kuid jättis selle enda teada. /…/ „Ma ei taha kommenteerida enne, kui uurimine on toimunud. See on ülimalt nahaalne rünne ühiskonna turvalisust tagava asutuse vastu. Politsei peaks jalad rakku jooksma, et asjaolud välja selgitada,“ lausus Kõrgvee.

08.09.2009, Tartu Postimees. „Vargad viisid kiirabiauto tühjaks“

Kuigi kõik hambaravis kasutatavad materjalid on allergia suhtes testitud ehk hüpoallergeensed, võivad paljud neist põhjustada ülitundlikkust nii patsientidel kui ka personalil. TÜ stomatoloogiakliiniku juhataja Taavo Seedre sõnul ei ole allergia stomatoloogias siiski sage probleem, sest süljeerituse tõttu on suu limaskest kogu aeg niiske ja seega on allergeeni kokkupuude limaskestaga peaaegu olematu.

09.09.2009, Postimees. „Hambaarstitoolilt võib lahkuda allergiahooga“

Erakorralise meditsiini osakonnale (EMO) on tänavu 8 kuuga (jaanuar-august 2009) patsientidelt laekunud kokku 13 kaebust. On raske hinnata, kas ligi 25 000 külastuse kohta on seda palju või vähe, kuid päevakorrale tõusnud probleemid vajavad siiski lahendamist ning sellega EMO vastutav personal aktiivselt ka tegeleb.

Anestesioloogia- ja intensiivravi kliiniku direktori Ago Kõrgvee sõnul võib EMO ja kogu Eesti erakorralise meditsiini problemaatika taust osaliselt peituda eriala nooruses, mistõttu on see paljuski veel alles kujunemisjärgus. Teisalt mängivad siinjuures kahtlemata rolli nii valdkonna spetsiifika kui ka mitmed ümbritsevad tegurid. Osakonna vanemõde Svetlana Paderina räägib, et oma osa probleemide tekkes on ka erakorralist abi vajavate patsientide kontingendil ning seisundil: „Need inimesed on sageli stressis, mis võib äärmuslikel juhtudel päädida agressiivsusega. Ning nad on kannataja rollis, mis teeb nad murelikuks ja nende lähedased-saatjad närviliseks ning kärsituks.“

Kõrgvee lisab, et mureallikaks on ka inimeste kannatamatus ja seeläbi tahtmatus oma probleemidele mujalt, sageli küll kauem ootamist nõudval teel, lahendust otsida. „Inimesed, kes ei jaksa oodata, kuni nad näiteks perearsti vastuvõtule saavad, pöörduvad meie poole. Sama teevad paljud, kes arvavad, et EMO-s on lihtsam oma haigusele diagnostikat saada,“ selgitab ta ning lisab, et osakonnast otsitakse sageli ka kõikvõimalikku sotsiaalset abi ning tuge, mistõttu võib erakorralise meditsiini osakonda teatud mõttes võrrelda suisa kirikuga, mille uksed on, ja peavadki olema, kõigile alati avatud ning kust igasuguste vaevuste korral abi otsitakse.

Ka praegune majandussituatsioon, säästupoliitika ning töötajate defitsiit ei soosi EMO probleemivaba toimimist. Lisaks on olulist rolli murekohtade tekkimises mänginud kogu kliinikumi jätkuv konsentreerumine Maarjamõisasse, millest tulenevalt seisavad koondunud kliinikud silmitsi uutest tingimustest tulenevate seoste, võimaluste ning töö- ja koostöösuhetega. Kahtlemata on mõju avaldanud ka EMO uutesse ruumidesse ülekolimine, millega omakorda kaasnesid mitmed uuendused ja töökorralduslikud muudatused, ning elektroonilisele haigusloole (eHL) üleminek. Paljuski on määravaks saanud just nimetatud tegurite ajaline kokkulangevus.

24. ja 25. septembril toimus traumatoloogia ja ortopeedia kliiniku ortopeedia osakonna baasil rahvusvaheline endoproteesimisalane seminar ehk 5. LINK-i päevad.

Saksa Waldemar LINK-i kompanii ja traumatoloogia ja ortopeedia kliiniku koostöös korraldataval seminaril ei osalenud küll peale sakslastest ortopeedide prof Hannes Wacha Frankfurtist ja dr Klaus Lerchi Landshutist (Baier) ning kompanii esindaja hr Matthias Grebieni Hamburgist rohkem välismaalasi, kuid Eestist oli osavõtjaid kõigist endoproteesimisega tegelevatest haiglatest.

Tänavuse seminari põhiteemaks oli uue instrumentaariumi kasutamine põlveliigese endoproteesimisel, põlveliigese osaline endoproteesimine ning puusaliigese endoproteesimine miniinvasiivset operatsioonitehnikat rakendades. Nende teemade käsitluse osaks olid ka kolm näidisoperatsiooni, mida kanti meie uuest operatsioonitoast üle ka ortopeedia osakonna ees olevasse õpperuumi. Sellega saime üksiti testida uut operatsioonitoa tehnikat, mis on kliinikumi uue korpuse valmimisega meie käsutuses. Nimetatud teemadel peeti ka loenguid, kliinikumist esitas ettekande prof Tiit Haviko, teemaks põlve eesosa valu peale põlveliigese endoproteesimist.

Osavõtjad jäid seminari ja meie uue haiglaga väga rahule. Prof Wacha, kes viibis kliinikumis juba kolmandat korda, lubas meid kindlasti veel külastada. Samuti dr Lerch, kes oli siinkandis esimest korda ja läks koju väga heade muljetega nii Tartust kui Eestist. Arutlesime ka järgmise seminari teemade üle ning üheskoos leiti, et läbivaks teemaks võiks olla endoproteeside infektsioonid.

Esimene sarnane seminar toimus 1995. aastal, järgmine juba 1997. aastal. Edasi korraldati seminare nelja aasta tagant – 2001, 2005 ja nüüd siis viimati 2009. aastal.

Ka LINK-i kompaniiga on traumatoloogia ja ortopeedia kliinikul pikaajaline koostöökogemus. Kompanii on meie kliiniku nimetanud ka kompetentsikeskuseks (Centre of Excellence), mis tegelikult ei olegi nii väga levinud - sarnaseid keskusi Baltikumis ja Põhjamaades rohkem ei ole. Samas on sellise tunnustuse taga ka meie ortopeedide väga hea töö.

Dots Aare Märtson
traumatoloogia ja ortopeedia kliiniku juhataja

Peale ülikooli lõpetamist olin ma 9 aastat kirurgina ametis Tapa Linnahaiglas, kus valitses meeldivalt töine õhkkond ning töötasid unustamatud meditsiinile pühendunud inimesed. Haigla teeninduspiirkonnaks oli endine Tapa rajoon, erakorralist abi tuli anda ka linnas ja ümbruses asuvatele sõjaväelastele. Ööpäevase kirurgilise abi vajadus tuli katta kolme kirurgiga. Mulle olid need töörohked aastad meeldivaks ja kogemusterikkaks eluperioodiks, sest noore kirurgina tuli tegeleda paljude erinevate patoloogiatega ja sageli ainuisikuliselt otsuseid teha.

Kliinikumi südamekirurgiaga tegeleva meeskonnaga liitusin 1973. aastal. Kahe aasta pärast moodustati iseseisev osakond ning sellest ajast on entusiasmi ja pühendumisega töötatud tänaseks juba 34 aastat. Praegused noored kolleegid ei oska tõenäoliselt ettegi kujutada, millistes tingimustes ja millise varustusega algusaastail töötati. Sellele vaatamata olid Tartu südamekirurgia tulemused tollase NSV Liidu paljude keskustega võrreldes arvuliselt küll väiksemad, kuid kvaliteedilt paremad. On hea meel, et kardiokirurgias jätkub areng kõigis valdkondades ja tulemuste pärast ei pea silmi maha lööma, pigem vastupidi.

Praegusest meditsiiniolukorrast rääkides rõhutaksin, et majandusliku madalseisu ajal peab ka meditsiinis hoolikalt kulusid arvestama, et tagada vajalik arstiabi. Selgeks tuleb mõelda tarviliku abi maksumus ning kaaluda tegemata jätmise või edasilükatud arstiabi hinda ja mõju inimese tervisele. Arstiabi redutseerimine ja selle hilisem taastamine on aeganõudev ja kulukas. Sageli kulukam ja raskem, kui esialgu näib.

Ta on olnud paljudele kunagistele sanitaridele ning praegustele edukatele arstidele suunanäitajaks ja nende tulihingeliseks toetajaks. Kolleegid hindavad teda kui oma ala spetsialisti ning usaldusväärset partnerit. 1. oktoobril tähistab südamekliiniku kardiokirurg dr Mati Ress 70. juubelit. Olulise tähtpäeva puhul jagavad dr Ressiga seotud mälestusi arst-konsultandi endised ja praegused kaastöötajad.

Dr Ressiga kohtusin ma 1976. aastal peale meditsiinikooli lõpetamist, kui asusin õena tööle kardiokirurgia osakonda. Sattusin väga meeldivasse nooruslikku kollektiivi, kus oli palju vaimsust, energiat ja tegusust. Dr Ress võttis sanitaridena (tollel ajal oli neist suur puudus) tööle palju noori inimesi, kel ei olnud õnnestunud ülikooli sisse saada, ning lubas igati toetada meie edasiõppimist. Ta muretses meile kohad ühiselamus; töögraafikud võimaldasid osaleda ettevalmistuskursustel; tema loal sai osakonna õpperuumis läbi viia füüsikatunde jne. Ja loomulikult jälgis ta, et kõik kulgeks hästi ja ladusalt, seda just meie heaolust lähtudes, nii-öelda hoidis meil silma peal.

See oli väga omakasupüüdmatu tegevus - tal oleks olnud lihtsam tööle võtta kindel ja püsiv inimene, kuna noored said enamasti järgmisel aastal ülikooli sisse ja osakond oli jälle sanitarist ilma.

Usun, et kümmekond arsti meie hulgast võiksid kindlasti öelda - arstiks tänu dr Ressile. Nendest inimestest on saanud tublid ja töökad arstid. Selles mõttes ei ole olnud tema vaev ja abi asjatu ning usun, et ta tunneb meie üle heameelt.

Kõikide sel ajal koosolnud kolleegide nimel ütleksin: Armas dr Ress - meie südametesse jääd Sa alatiseks! Palju-palju õnne!

Dr Tiiu Hermlin
naistekliiniku arst-õppejõud sünnitusabi ja günekoloogia erialal