lk9 Laura Roht Aleksandr Gužov15. detsembril 2023 kaitses Tartu Ülikooli Kliinikumi geneetika ja personaalmeditsiini kliiniku arst-õppejõud Laura Roht filosoofiadoktori kraadi (PhD (arstiteadus)) taotlemiseks esitatud väitekirja “Hereditary colorectal cancer syndromes in Estonia” (“Pärilikud kolorektaalvähi sündroomid Eestis”). 

 

Juhendajad: kliinilise geneetika professor Katrin Õunap (dr. med., TÜ kliinilise meditsiini instituut), kliinilise molekulaargeneetika kaasprofessor Tiina Kahre (PhD (molekulaarne biomeditsiin), TÜ kliinilise meditsiini instituut) ja onkoloogia lektor Jaan Soplepmann (dr. med., TÜ kliinilise meditsiini instituut).

Oponent: kaasprofessor Toni Tapani Seppälä (MD, PhD, Faculty of Medicine and Medical Technology, Tampere University, Tampere, Soome).

 

Kokkuvõte

Kolorektaal- ehk jämesoolevähki defineeritakse kui pahaloomulist kasvajat, mis saab alguse käär- või pärasoolest. Kuni 10% jämesoolevähi juhtudest on pärilikud. Eestis on jämesoolevähk üks levinumaid pahaloomulisi kasvajaid, olles ka sage vähisurma põhjus. Enne 2012. aastat oli Eestis võimalik teostada vaid üksikuid päriliku jämesoolevähi geneetilisi uuringuid. Teistest diagnostilistest meetoditest oli põhiline MMR (mismatch repair) geenide immuunhistokeemiline (IHK) uuring. Tänapäeval teostatakse vastavalt näidustustele geeniuuringuid kasutades paljude geenide samaaegset sekveneerimist, seda nii pärilike kasvajasündroomide diagnostikaks verest kui ka kasvajakoest eelkõige raviotsuste tegemiseks. Geneetiliste uuringute roll on oluline ka tervete pereliikmete vähiriskide hindamisel, mis võimaldab rakendada jälgimisprogramme ning seeläbi langetada vähisuremust. 

Käesolevas uuringus hindasime esiteks rutiinse töö käigus teostatud sekveneerimise analüüside diagnostilist efektiivsust jämesoolevähiga patsientidel, ning selgus, et 22,3% esines haigus-seoseline pärilik geenimuutus. Lynchi sündroomi (LS) sünnilevimus oli Eestis aastatel 1930-2003 hinnanguliselt 1:8 638 (95% CI: 1:9 859-7 588). 10a jooksul on LS levimus tõusnud ligi kuus korda, tulenedes eelkõige parematest diagnostilistest võimalustest ning teadlikkuse tõusust. Võrreldes soolevähist haaratud indiviidiga saavad pereliikmed LS diagnoosi keskmiselt 8 aastat varem, mis võimaldab varasemat ennetust. MMR geenide IHK analüüsi diagnostilise efektiivsuse hindamisel >50a kolorektaalvähiga patsientide hulgas leidsime, et üle pooltel juhtudest kinnitus LS diagnoos, mistõttu on edaspidi soovitatav MMR IHK uuringuid teostada kõigile kolorektaalvähi patsientidele sõltumata vanusest. AXIN2-ga seotud oligodontia-kolorektaalvähi sündroomi uuringud näitasid, et suulaelõhe võib olla antud sündroomi uus tunnus, kuid vajalikud on täiendavad uuringud fenotüübi osas ning koostöö patsientide jälgimisjuhendi koostamiseks. 

 

Prof Katrin Õunap, juhendaja: Mul on olnud väga hea meel juhendada Laura Rohtu tema doktoriõpingute ajal. Laura Roht on väga suurte teadmistega, töökas ja entusiastlik noor kolleeg, kes tunneb sügavat huvi meditsiinigeneetika eriala vastu. Oma doktoritöö raames tegeles ta ühe päriliku soolevähi – Lynchi sündroomi uurimisega. Õpingute käigus on Laura Rohust saanud üks Eesti tugevamaid onkogeneetika eriala spetsialiste, kelle käest võib igal ajal nõu küsida ning keerulisemate juhtumite korral alati abi saada. Doktoriõpingute ajal töötas Laura ka meditsiinigeneetikuna uurides ja konsulteerides mitmeid erinevaid kliinilise geneetika valdkonda kuuluvaid patsiente. Laura Roht on ka ühiskondlikus töös väga aktiivne ja on käesoleval hetkel Eesti meditsiinigeneetika seltsi president.

lk8 Triinu Keskpaik15. detsembril 2023 kaitses Tartu Ülikooli Kliinikumi erakorralise meditsiini eriala arst-õppejõud Triinu Keskpaik filosoofiadoktori kraadi (PhD (arstiteadus)) taotlemiseks esitatud väitekirja “Quality Indicators and Non-Ischemic Myocardial Injury in Emergency Medicine” (“Kvaliteediindikaatorid ja südamelihase mitte-isheemiline kahjustus erakorralises meditsiinis”). 

 

Juhendajad: anestesioloogia ja intensiivravi professor Joel Starkopf (dr. med. (arstiteadus), TÜ kliinilise meditsiini instituut) ja kirurgiliste haiguste professor Peep Talving (PhD, TÜ kliinilise meditsiini instituut). 

Oponent: professor Beat Schnüriger (MD, PhD, University Clinic for Visceral Surgery and Medicine, University Hospital Bern, Bern, Šveits). 

 

Kokkuvõte

Erakorraline meditsiin on oluline osa tervishoiust, mille funktsioonideks on ennekõike kriitiliste seisundite esmane käsitlus, elundipuudulikkuste diagnoosimine ja ennetamine ning seeläbi suremuse ja invaliidistumise vähendamine. Eestis saavutas erakorraline meditsiin iseseisva arstliku eriala staatuse 2000. aastal.  Järgnevatel aastatel on loodud erakorralise meditsiiniabi võrgustik, haigete triaažisüsteem, eriala residentuuriprogramm ning astutud on esimesed sammud ravikvaliteedi hindamise poole. Sarnaselt muu maailmaga on ka Eestis järjest suurenenud nõudlus erakorralise meditsiini järele. See on kaasa toonud osakondade ülerahvastuse, mis põhjustab potentsiaalselt tervist kahjustavaid viivitusi inimese raviteekonnal.

Antud uurimistöö keskendus kahele haigete grupile erakorralise meditsiini osakonnas (EMO) – ägeda kõhuvaluga raskes seisundis ning tõsise rindkere traumaga patsientidele. Kõhuvalu on sage pöördumise põhjus, mille taga võib olla kiiret sekkumist vajav haigus ning trauma on oluline rahva tervise probleem. Töö fookuses olid ravikvaliteedi indikaatorid ja südamelihase kahjustus. 

Kvaliteediindikaatorite juures hindasime valu ravimist ning patsiendi viibitud aega EMO-s. Leidsime olulisi puudujääke praeguses praktikas. Esiteks, valu tugevus, mis on adekvaatse ravi aluseks, on sageli dokumenteerimata ning aeg valuravini on liiga pikk. Teiseks, ägeda kõhuvaluga haiged, kes peaksid pärast esmast diagnostikat ja ravi liikuma haiglasse või minema koju, viibivad  EMO-s oluliselt kauem kui on sätestatud Tervisekassa poolt kinnitatud kvaliteedi nõuetes. See viitab kitsaskohtadele erakorralise patsiendi raviteekonnal. Pikem aeg EMO-s on seotud halvema prognoosiga.

Troponiin on vereseerumist määratav biomarker, mida kasutatakse südamelihase infarkti diagnoosimiseks. Täpsemate testide kasutuselevõtuga on südamelihase kahjustus määratav ka teiste haiguste ja seisundite, näiteks sepsise, raske trauma ja šoki korral. Leidsime, et nii rindkere raske traumaga patsientidel kui ka ägeda kõhuvaluga patsientidel, kellel ei määrata rutiinselt troponiini, esineb sageli varjatud südamelihase kahjustus, mis on seotud oluliselt halvemate ravitulemustega.

 

Prof Joel Starkopf, juhendaja: Triinu Keskpaiga doktoritöö kaitsmine oli Eesti arstiteaduse ja tervishoiu jaoks ajalooline hetk – see oli esimene doktorikraad erakorralise meditsiini erialale. Tema tööl, mille planeerimisel ja juhendamisel oli oluline roll ka teisel juhendajal prof Peep Talvingul, on olulised praktilised väljundid. Triinu uuringute kaudu nägime, et maailmas kinnitust leidnud kolm erakorralise meditsiini kvaliteediindikaatorit peegeldavad ravikvaliteeti ka Eesti patsientide populatsioonil. Vaatluse all oli igapäevatöös suurt osakaalu omav haigete alarühm, kõrge triaažikategooriaga ägeda kõhuvaluga üle 30-aastased täiskasvanud. Need patsiendid vajavad sageli multidistsiplinaarset käsitlust, kus oluliseks on diagnostika- ja ravitegevuste kiirus. Triinu töös nägime, et nende haigete peatumine EMOs rohkem kui kuueks tunniks on seotud halvemate ravitulemuste ja suurema suremusega. Leidsime veenvalt kinnitust, et ravikvaliteedi analüüsimiseks vajame edasist arendustööd indikaatorite algandmete usaldusväärseks automatiseeritud kogumiseks. Lisaks uuris Triinu südamelihase kahjustuse esinemist nii kõhuvaluga kirurgilistel haigetel kui ka rindekere traumaga patsientidel. Saime olulist lisainfot vereseerumi troponiini määramise kasutatavusest neil haigetel.

Triinu töökus, sihikindlus ja optimistlik meel olid suurepärased omadused doktoriõppe edukaks läbimiseks. Suurima hea meelega näen, et temast on kujunemas erakorralise meditsiini eriala akadeemiline liider, kelle ettevalmistus, teadmised ja oskused loovad eriala edasiseks arenguks head eeldused. Soovin talle jõudu, edu ja kiiret taastumist kraadikaitsmisega seotud viperustest! 

lk7 Priit Pauklin Tartu Ülikooli Kliinikum8. detsembril 2023 kaitses Tartu Ülikooli Kliinikumi südamekliiniku vanemarst-õppejõud Priit Pauklin filosoofiadoktori kraadi (PhD (arstiteadus)) taotlemiseks esitatud väitekirja “Hemodynamic and Biochemical Characteristics of Patients with Atrial Fibrillation and Anticoagulation of ≥65-year-old Patients with Atrial Fibrillation in Estonia” (“Kodade virvendusarütmiaga patsientide hemodünaamiline ja biokeemiline profiil ning ≥65 aastaste kodade virvendusarütmiaga patsientide antikoagulantravi Eestis”.


Juhendajad: kardioloogia kaasprofessor Priit Kampus (PhD (meditsiin), TÜ kliinilise meditsiini instituut) ja kardioloogia professor Jaan Eha (PhD (meditsiin), TÜ kliinilise meditsiini instituut). 

 

Oponent: kaasprofessor Peter M Nilsson (PhD), Department of Clinical Sciences and Medicine, Lund University, University Hospital Malmö. Rootsi.

 

 

Kokkuvõte

Kodade virvendusarütmia (KVA) on sagedaseim rütmihäire maailmas, esinedes 2-4% täiskasvanud elanikest. Rütmihäire põhjustab patsiendi olulist elukvaliteedi häirumist ja suurendab kuni 5 korda ajuinsuldi riski. Teada on mitmeid selle rütmihäire riskifaktorid nagu hüpertensioon, diabeet ja uneapnoe aga ka ülekaal. Samas pole praeguseni selged selle rütmihäire kõik patofüsioloogilised ja hemodünaamikaga seotud mehhanismid. Kuna enamikel > 65 a patsientidel esineb kõrgenenud ajuinsuldi risk, siis trombi profülaktikaks on vajalik püsiv antikoagulantravi. Kui maailmas on uuringud näidanud antikoagulantravi alakasutust, siis Eesti kohta vastavad andmed puuduvad. Käesolevas doktoritöös uuriti nii KVA patsientide ja kontrollrühma vererõhu hemodünaamikaga seotud näitajaid, kui ka põletiku, oksüdatiivse stressi ja sidekoestumisega seotud biomarkereid. Selleks teostati rütmihäiretega patsientidel lisaks vereanalüüsidele hemodünaamika uuringud, et hinnata tsentraalse vererõhuga seotud muutusi ja arterite jäikust. Patsiente jälgiti 1 aasta jooksul rütmihäirete kordumise suhtes. Lisaks uurisime püsivat antikoagulantravi kasutamist üleriigiliselt ≥65 aastaste KVA patsientide seas hinnates ravimi kaetus väljakirjutatud päevadoosidega. Leiti, et vaatamata sarnastele õlavarrelt mõõdetud vererõhkudele oli rütmihäirega patsientidel kõrgem tsentraalne vererõhk ja pulsilaine levikukiirus, mis viitab suuremale arterite jäikusele. Uuritavatel olid kõrgemad müeloperoksüdaasi, kõrgtundliku C-reaktiivse valgu, B-tüüpi natriureetilise propeptiidi N-fragmendi ja galektiin-3 väärtused. Kõrgenenud müeloperoksüdaasi baasväärtus oli seotud KVA kordumise riskiga. Püsiv antikoagulantravi tarvitamine Eestis on äärmiselt madal ja ≥80% kaetus väljastatud antikoagulantravi retseptiga oli saavutatud vaid 57,4% 2019. aasta ja 44,5% 2020. aasta uuritavatest.  

 

Kaasprof Priit Kampus, juhendaja: Dr Pauklini doktoritöö on esimene Eestis, kus on käsitletud kodade virvendusarütmiaga (KVA) haigeid. Rütmoloogias kaitsti viimane doktoritöö Eestis pea 30 aastat tagasi.

Kui varasemates arterite jäikust ja tsentraalset hemodünaamikat hindavates uuringutest olid KVA patsiendid reeglina välja jäetud, näitas dr Pauklin oma doktoritöös, et KVA patsientidel saab edukalt tsentraalselt hemodünaamikat mitteinvasiivselt mõõta ning oluliselt kõrgenenud arterite jäikus ja tsentraalne vererõhk ohustab ka antud patsiente. Igapäevases praktikas tuleks sellega arvestada, kuna ravimid mida me rütmihäirega patsientidel kasutame, võivad avaldada negatiivset toimet arterite jäikusele ning tsentraalsele vererõhule (n beetablokaatorid). Doktoritöö hindas ka erinevate uudsete biomarketrite jõudu ennustada siinusrütmi püsimist aasta jooksul, erinevatest biomarkeritest tooksin välja müeloperoksüdaasi, millel võiks olla potentsiaali ka kliinilisse praktikasse jõudmisel.

Uuring näitas jätkuvalt antikoagulantide alakasutust Eestis kõrge trombemboolia riskiga KVA haigete seas. Tegemist on väga olulise kliinilise väljakutsega, sest halb ravisoostumus tõstab antud patsientide grupis insuldiriski. Antud doktoritöö julgustab tulevikus ka teiste krooniliste haiguste (n hüpertensioon, düslipideemia, diabeet jt) ravisoostumuse hindamisel kasutama konkreetse ravimgrupi eluspäevade kattuvuste analüüsi, mis omakorda võiks anda tõuke ka personaalsete lahenduste väljatöötamiseks selle parandamiseks.

Juhendajana on mul eriliselt hea meel, et doktortöö uuringute ajal alustas kardioloogi kutse omandanud kolleeg ka õpinguid rütmoloogia (elektrofüsioloogia) erialal ning koos väitekirja valmimisega on dr Pauklinist saanud ka praktiseeriv elektrofüsioloog. 

lk6 Ele Hanson Tartu Ülikooli Kliinikum30. novembril 2023 kaitses Tartu Ülikooli Kliinikumi sünnitusabi ja günekoloogia eriala vanemarst-õppejõud Ele Hanson filosoofiadoktori kraadi (PhD (arstiteadus)) taotlemiseks esitatud väitekirja “Clinical and biochemical markers for prediction and early diagnosis of pregnancy related complications” (“Rasedustüsistuste riski hindamise ja varase diagnoosimise kliinilised ja biokeemilised markerid”).

 

Juhendajad: sünnitusabi, günekoloogia ja geneetika professor Kristiina Rull (dr. med. (arstiteadus), TÜ kliinilise meditsiini instituut), sünnitusabi ja günekoloogia professor Helle Karro (dr. med., TÜ kliinilise meditsiini instituut) ja inimese geneetika professor Maris Laan (PhD (geneetika) TÜ bio- ja siirdemeditsiini instituut).

Oponent: kaasprofessor Meryam Sugulle (MD, PhD), Oslo University Hospital and Faculty of Medicine, University of Oslo, Norra.

 

Kokkuvõte

Kuigi enamus rasedustest kulgeb probleemideta, kogeb iga neljas naine raseduse ajal tüsistusi. Aastatel 2012–2018 uurisime preeklampsia (PE) ja gestatsioondiabeedi (GDM) riskitegurite esinemissagedust ning sõeltestide efektiivsust Tartu Ülikooli Kliinikumi naistekliinikus jälgimisel olnud rasedate hulgas. 

PE on rasedustüsistus, millele viitab vererõhu tõus raseduse teises pooles ning lisanduvad muude organite kahjustuse sümptomid. Vähemalt üks PE riskile viitav riskitegur (PE varasema raseduse ajal, krooniline hüpertensioon, diabeet, kehaväline viljastamine, mitmikrasedus, esimene oodatav sünnitus, rasvumine ja ema vanus > 40 a.) esines 53%-l uuritud rasedatest. Riskiteguri olemasolu suurendab PE tekke riski 7,8 korda. Suurem tõenäosus PE tekkimiseks oli rasedatel, kellel oli diabeet või varasem PE. Siiski enamusel riskiteguritega rasedatest PE ei teki. 

Raseduse III trimestri PE riski hindamiseks analüüsiti kahe platsentast pärineva biomarkeri (sFlt-1 ja PlGF) taset III trimestril kogutud vereproovidest. Test tuvastas 58% naistest, kellel hiljem diagnoositi PE, valepositiivseid tulemusi oli 10%.  

PE juhtude varast avastamist on võimalik parandada uudse multimarker testi abil. Kombineerides biomarkereid (sFlt-1, PlGF, ADAM 12, sENG ja leptiin) ning kliinilist infot (raseduse kestus ja ema kaal verevõtul) on võimalik tuvastada 100% rasedatest, kellel hiljem diagnoositakse PE. Antud testil oli valepositiivseid juhte 4%. 

GDM on üks sagedasemaid rasedustüsistusi, mis diagnoositakse, kui raseduse ajal teostatud glükoosi tolerantsustestil (GTT) on veresuhkru väärtus normist kõrgem. 

Eestis suunatakse GTT-le rasedad, kellel on varasem GDM või suurekaaluline vastsündinu, diabeet lähisugulasel, polütsüstiliste munasarjade sündroom, paastusuhkur >5,1 mmol/L, glükosuuria, ülekaalulisus, liigne rasedusaegne kaaluiive või kahtlus suurele lootele.  

Uuringus leiti, et seitsme aasta jooksul on suurenenud GDM riskiteguritega naiste arv, rohkem rasedaid suunatakse GTT-le ning samuti on tõusnud GDM esinemissagedus.  

Rasedad, kellel on GDM riskitegurid, isegi kui GTT on normis, on ohustatud suuremast rasedusaegsest kaaluiibest ja suurema tõenäosusega sünnib suurekaaluline laps.   

 

Prof Kristiina Rull, juhendaja: Ele Hansoni analüüsis oma doktoritöös preeklampsia ja rasedusaegse diabeedi riskihinnangust ja laboratoorsest analüüsidest saadava info tähendust kliinilises töös. Kuigi testid ja mudelid aitavad haigusi avastada varem ja täpsemalt, on igal testil ka omad varjuküljed. Teadustöö tulemusena ongi Ele välja toonud olukorrad nii preeklampsia kui rasedusaegse diabeedi käsitluses, mida raviotsuseid tehes ja nõustamisel arvestada.

Tunnen rõõmu, et naistekliinik on saanud juurde doktorikraadiga arsti. Oskus küsida küsimusi ja leida ka sobivaimad viisid neile vastuseid leida, on märksõnad, mis Elet iseloomustavad. Soovin värskele doktorikraadi omanikule jätkuvat uudishimu ja avatust uutele ideedele.

lk11 Sirje Karis Kliinikumis Mana KaasikTartu Ülikooli Kliinikum võõrustas 22. detsembril presidendi abikaasa Sirje Karist ning proua Laine Randjärve, kes andsid Sünnitusmajade Fondi esindajatena üle 7000 euro suuruse kingituse.

 

Sünnitusmajade Fondi heade annetajate abiga kogutud raha eest ostab Kliinikumi naistekliiniku sünnitusosakond juurde nii vastsündinu soojenduslambi kui ka Apgari kellasid. „Sünnitusmajade Fond teeb tänuväärset tööd, võimaldades meil läbi täiendavate seadmete muuta oma igapäevatööd veelgi kiiremaks ning mugavamaks. Annetades annab iga inimene endast ära tükikese headust ning meie saame selle omakorda soojenduslambi kaudu konventeerida päris soojuseks, mida vajavad sündimise järgselt väikesed ja õrnad ilmakodanikud,“ lausus tänulikult naistekliiniku juht prof Kristiina Rull.

 

Sünnitusmajade Fondi patroon Sirje Karis ja juhatuse liige Laine Randjärv tutvusid Kliinikumis nii naistekliiniku sünnitusosakonnaga kui ka lastekliiniku neonatoloogia ja lasteintensiivravi osakonnaga. Osakondades tutvustati külalistele Kliinikumi igapäevatööd, aga ka olukordi, mil erinevate erialade spetsilistidel tuleb teha väga kiireid otsuseid ning operatiivset meeskonnatööd. Selleks, et väikesed patsiendid saaks parima võimaliku ravi.

 

„Lapseootus ja sellele järgnev aeg on eriline, kus meie keskele sünnib uus elu. Iga sünd on ime, kuid sünnituse turvaliseks kulgemiseks võivad olla soojenduslamp ja Apgar kell hädavajalikud. Loodan, et tänu soetatud aparaatidele sünnib siin majas veelgi rohkem tillukesi imesid, kes Eesti elu edendama hakkavad“, sõnas proua Sirje Karis.

 

Kliinikumi Leht

lk3 Katre Maasalu Tartu Ülikooli KliinikumTartu Ülikooli Kliinikumi ortopeediakliinikus viiakse aastas läbi 1300 endoproteesimist ehk operatsiooni, mille käigus asendatakse patsiendi oma liiges kunstliigesega. Väikseim liiges, mida saab operatsiooni käigus metallist tehisliigesega asendada, on pöidla oma. 2023. aasta teisest poolest on ortopeediakliinikus pöidla endoproteesimiseks kasutusel ka uue põlvkonna kunstliiges.

 

Kliinikumi ortopeediakliiniku juhi dr Katre Maasalu sõnul on endoproteesimiste arv olnud viimastel aastatel tõusuteel. „Kui eelmisel aastal viidi Kliinikumis läbi 1200 endoproteesimist, siis sel aastal prognoosime rohkem kui 1300 juhtu. Endoproteesimine on üks liigesehaiguste ravimeetod ning selle kasuks otsustatakse siis, kui muud meetodid enam tulemust ei anna. Ning ka siis hindab ortopeed võimalikku ravitulemust sõltuvalt kahjustunud liigese kulumisest, samuti ümbritsevate liigeste kulumisest,“ selgitas dr Maasalu.

 

Ortopeediakliinikus tehakse enim põlve- ja puusa liigese endoproteesimisi, millele järgnevad õlaliigese vahetused. Samuti on võimalik asendada proteesiga randmeliigest, küünarliigest ning pöidla- ja sõrmeliigeseid. Pöidlaliigese operatsioonidega alustati 2007. aastal ning tänaseks suunatakse valdavalt kõik Eesti patsiendid selleks operatsiooniks Kliinikumi. „Pöidlaliigese haiguste esinemissagedus on ülemaailmselt tõusuteel, kuna inimeste käte kasutus on viimastel aastakümnetel oluliselt muutunud. Nutiseadmed ja arvutitöö omavad kindlasti siin rolli ning kui enamasti esineb liigese kulumist üle 50-aastatel inimestel, siis lähiajal võime oodata haigestumise vanusepiiri nihkumist ka nooremaealiste suunas,“ rääkis ortopeed.

 

Ta lisas, et pöial on ainuke vastanduv sõrm, mida ei ole võimalik haiguse või vigastuse korral teiste sõrmedega kompenseerida. „Pöidlaliigese haigused on patsiendile ebamugavad, kuna käeline tegevus on piiratud – näiteks kohvikruusi haaramine, mistahes asja hoidmine või kartuli koorimine pole võimalikud või valmistavad suurt ebamugavust,“ lausus dr Maasalu. Pöidlaliigese puhul on ortopeediakliinikus kasutusel kaasaegseim titaanist tehisliiges, mille puhul on välja töötatud kahetasandiline liikumine. „Uudsel proteesil on teistmoodi ehitus ja konstruktsioon, mis tagab selle pikema eluea ning millel on väiksem tüsistuste ja liigese lukustumise oht,“ kirjeldas kliiniku juht dr Maasalu.

 

Endoproteesimise vajadust hindab oma vastuvõtul ortopeed, kuhu plaanilises korras pöördumiseks on vajalik perearsti suunamine. Pöidlaliigese endoproteesimisi viiakse läbi Tartu Ülikooli Kliinikumi uues operatsiooniplokis. Keskmiselt kestab operatsioon tund aega ning vastavalt kokkuleppele anestesioloogiga kas üld- või regionaalanesteesias. Enamasti tuleb patsiendil veeta pärast operatsiooni haiglas üks öö. Käsi vajab pehmete kudede paranemiseks lahast paar nädalat, misjärel eemaldatakse õmblused ning võtmerolli omandab füsioteraapia ehk liigesliikuvuse ja lihasetöö taastamine.

 

Kliinikumi Leht  

lk8 Fred Kirss Tartu Ülikooli KliinikumEnneaegsena sünnib 8% lastest, mille põhjus jääb sageli kas selgusetuks või selgub tagantjärele. Üheks võimalikuks põhjuseks on emakakaela puudulikkus.

Emakakaela puudulikkus on emakakaela avanemine ilma emaka kokkutõmmeteta, mille tulemuseks on hiline raseduse katkemine või enneaegne sünnitus. Emakakaela puudulikkus on harvikhaigus, mis võib olla nii omandatud (trauma või operatsiooni tagajärjel) kui ka kaasasündinud.

 

“Peamiselt on emakakaela puudulikkus tingitud just kirurgilisest traumast,” selgitas Tartu Ülikooli Kliinikumi naistekliiniku sünnitusosakonna juht dr Fred Kirss. Emakakaela nõrkus võib olla tingitud nii emakakaela kirurgilisest traumast täieliku või osalise eemaldamise tõttu (emakakaela konisatsioon), mehaanilisest emakakaela avamisest raseduse katkestamisel või muust protseduurist. Ka sünnituse väljutusperioodis, kui emakakael on täielikult avanenud, tehtud keisrilõige võib tekitada emakakaela puudulikkuse. Lisaks võivad puudulikkust põhjustada kiirelt kulgenud sünnitus ja/või sünnituse käigus tekkinud emakakaela rebendid. Kaasasündinud emakakaela puudulikkus on haruldane.

 

Emakakaela puudulikkus avastatakse sageli ootamatult, kui patsient kogeb teises trimestris läbipaistva vooluse eritumist tupest. Selle murega pöördutakse haiglasse, kus avastatakse, et emakakael on avanenud. Emakakaela puudulikkusest tingitud enneaegse sünnituse ennetamiseks soovitatakse esimese ravimeetodina progesterooni – munasarjades toodetav kollaskehaaine, mis tugevdab emakakaela. Jätkuva lühenemise korral on järgmiseks meetodiks kirurgiline ravi ehk emakakaela tugiõmbluse paigaldamine, mis takistab emakakaela edasist avanemist.

 

Emakakaela tugiõmblust saab paigaldada tupe kaudu (transvaginaalne) või laparoskoopiliselt kõhuõõne kaudu (transabdominaalne). Transabdominaalne tugiõmblus on efektiivsem ning see paigaldatakse, kui emakakael puudub täielikult, on oluliselt lühenenud, transvaginaalne õmblus on eelnevalt ebaõnnestunud või selle asetamine on võimatu.

 

Transabdominaalset tugiõmblust saab paigaldada raseduse ajal, kuid tuleks eelistatult paigaldada enne rasedustkui on teada eelmisest katkenud rasedusest, enneaegsest sünnitusest või varasemast kirurgilisest sekkumisest (emakakaela eemaldamine onkoloogilistel põhjusel), et patsiendil on emakakaela puudulikkus. “Laparoskoopilise transabdominaalse tugiõmbluse puhul on paranemine tunduvalt kiirem võrreldes avatud operatsiooniga. Kuigi lõikus on üldnarkoosis, siis rasedale patsiendile manustatakse lõppkokkuvõttes vähem ravimeid ning hea enesetunde korral lubatakse ka järgmisel päeval juba koju,” selgitas dr Kirss. Transabdominaalse emakakaela tugiõmbluse peamine puudus on, et sünnitus saab toimuda vaid keisrilõike teel.

 

Vaginaalne tugiõmblus eemaldatakse 36.–37. rasedusnädalal või koheselt sünnitustegevuse käivitumisel. Kõhukaudse tugiõmbluse korral soovitatakse keisrilõige teostada 37.–38. rasedusnädalal.

 

Aastatel 2017–2022 tehti Kliinikumis 90 tugiõmbluse operatsiooni, mille tulemusena sündis 97 tervet last. „Need on lapsed, kes ilma tugiõmbluse operatsioonita ei oleks sündinud või oleks sündinud väga enneaegsena,“ lausus dr Kirss.

 

60 tugiõmblust paigaldati transvaginaalsel meetodil ning 30 laparoskoopiliselt transabdominaalsel meetodil, millest 19 paigaldati enne rasedust. Raseduse ajal paigaldati 11 tugiõmblust, mida tehakse maailmas vähe just operatsiooni keerukuse tõttu.

 

„Kliinikum on emakakaela puudulikkuse ravis kompetentsikeskus, kus aitame patsiente, kellele pole mujal lootust antud. Suudame tugiõmblusega aidata ka neid, kes pöörduvad raseduse keskel juba täieliku emakakaela avatusega. Sageli teeme võimatu võimalikuks ja seda näitavad ka meie tulemused,“ lausus sünnitusosakonna juht dr Fred Kirss.

 

Kliinikumi Leht

lk6 Erik SalumSüda on kõigile tuntud kui väsimatu mootor, mis pumpab verd meile eluks vajalikesse organitesse. Südamel on oma rütm, mille all mõeldakse sisemise elektrivoolu teket ja juhtivust. Elektriline stimulatsioon on mehhanism, mis paneb südamelihase regulaarselt pumpama. Normaalne rütm on regulaarne, alludes omakorda hulga biomolekulide ja närvisüsteemi regulatsioonile.

 

Südame kui pumba uurimiseks on mitmeid piltuuringuid, mis annavad hea ettekujutuse, kuidas süda ja selle osad, näiteks klapid, töötavad. Rütmi ehk elektrisüsteemi uurimine on keerukam, sest elektrit ei ole võimalik näha ega katsuda. Kõige olulisema meetodina on säilunud üle saja aasta tagasi leiutatud elektrokardiograafia (EKG), mis registreerib südamest nahapinnale jõudvat elektrivoolu ja loob sellest meile mõistetava kujutise. Vahel siiski jääb sellest saadud info puudulikuks ning inimest tuleb uurida elektrofüsioloogia laboris. Seal viiakse veresoone kaudu südamesse mitmeid elektroode, mis annavad elektrivooludest parema ruumilise ettekujutuse. Laboris ulatavad rütmihäirete uurimisel ja ravimisel abikäe keerukad insenertehnilised seadmed, tänu millele muutuvad „nähtamatud“ elektrivoolud arvutiekraanil värvilisteks liikuvateks piltideks.

 

Rütmihäireid on laias laastus kahte sorti – aeglaseid ja kiireid. Paljud neist võivad inimesele põhjustada vaevuseid, kuid õnneks on vaid vähesed rütmihäired eluohtlikud. Kui rütm muutub väga aeglaseks, võib sellega kaasneda väsimus, pearinglus või minestustunne. Sellisel juhul ei saa abi ravimitest, kuid võib kaaluda südamestimulaatori paigaldamist. See on väike aparaat, mis kohaliku tuimestusega sisestatakse rindkerele naha alla. Aparaadi küljes on veresoone kaudu südamesse viidud juhtmed, mille kaudu üliväikese elektrivooluga stimuleerides tekib südames normaalse sagedusega rütm, asendades seeläbi südame sisemist elektrilist allikat.

 

Kiirete rütmihäirete seas on ka eluohtlikke, kui inimesel on näiteks olnud südameinfarkt ning osa südamelihasest on verevarustuse häire tõttu kahjustunud ja asendunud armkoega. Sagedamini esinevad kiired rütmihäired on õnneks healoomulised ja võivad märku anda erinevate kaebuste kujul. Kirjeldatakse südamekloppimist, õõnsat ebamugavust rinnus, südamelöökide „vahelejätmist“, pearinglust ja üldist halba enesetunnet. Arsti jaoks on esmatähtis viia kokku rütmihäiretele viitavad kaebused reaalse rütmihäirega. Pole harv juhus, kui inimene tajub südamelööke tavapärasest tugevamini, kuid samal ajal registreeritud EKG näitab normaalset südame rütmi. Mõned rütmihäired võivadki esineda harva ja lühikest aega, mis teeb nende tuvastamise EKG-ga keeruliseks. Palju abi võib saada nutiseadmete ja vererõhuaparaatide salvestistest, mis annavad esialgse viite rütmihäirele, kuid vajavad kinnitamist standardsete uuringutega.

 

Kiirete rütmihäirete ravis on põhimõtteliselt kolm lähenemist: jälgimistaktika, ravimitega sekkumine ja protseduuri ehk kateeterablatsiooniga ravi. Healoomulised ja harvaesinevad rütmihäired mööduvad sageli iseeneslikult, tänu millele saab vältida ravimite või protseduuridega kaasnevaid riske. Ravimid võivad anda ajutise leevenemise, ent lõpuks võib patsient ikkagi vajada invasiivset protseduuri. Kateeterablatsioon on raviprotseduur, millele eelneb elektrofüsioloogiline uuring (sondid viiakse veresoone kaudu südamesse). Selle käigus mõjutatakse raadiosagedusliku energiaga südames rütmihäireid esilekutsuvaid juhteteid või piirkondi, eesmärgiks on saavutada ravimitega võrreldes kestvam tulemus.

 

Paljudel healoomulistel rütmihäiretel puuduvad selged põhjused ja riskitegurid. Seevastu kodade virvenduse puhul, mis on kõige sagedamini esinev rütmihäire, on inimesel selged võimalused seda ennetada ja sagenemist ära hoida. Soovitav on süüa tervislikku segatoitu, piirata alkoholi tarvitamist, mitte suitsetada, säilitada normaalset kehakaalu ja tegeleda regulaarselt tervisespordiga. Erinevalt uskumustest ei tõsta mõõdukas hulgas kohvi joomine rütmihäirete riski. Vaimse tasakaalu säilitamiseks on hea leida viise stressi maandamiseks, on selleks siis kirjandus, kunst või mõni muu tervisesõbralik hobi.

 

Rütmihäirele viitavate sümptomite tekkel oleks esmalt mõistlik küsida nõu oma perearstilt, kes teeb EKG ning vajadusel lisauuringuid (ehhokardiograafia ehk südame ultraheli, Holter-monitooring ehk 24h rütmijälgimine). Seejärel saab perearst küsida e-konsultatsiooni kardioloogilt, millega sõelutakse välja inimesed, kes vajavad diagnoosi täpsustamiseks ja raviplaani tegemiseks rütmihäiretele spetsialiseerunud kardioloogi vastuvõttu.

 

Dr Erik Salum
Tartu Ülikooli Kliinikumi südamekliiniku arst-õppejõud kardioloogia erialal

lk5 Janaus Suumann24. novembril kaitses Tartu Ülikooli Kliinikumi kirurgiakliiniku üldkirurgia eriala arst-õppejõud Jaanus Suumann  filosoofiadoktori kraadi (PhD (arstiteadus)) taotlemiseks esitatud väitekirja „Gastric biomarkers and their dynamics as a less invasive method to evaluate stomach health in bariatric surgery patients“ („Mao biomarkerid ja nende dünaamika kui väheinvasiivne meetod mao seisundi hindamiseks bariaatrilise kirurgia patsientidel“).

 

Juhendajad: üldkirurgia kaasprofessor Toomas Sillakivi (dr. med., TÜ kliinilise meditsiini instituut) ja kirurgiliste haiguste professor Ants Peetsalu (dr. med., juhendas kuni 2020).

 

Oponent: professor Almantas Maleckas (MD, PhD), Leedu Terviseteaduste Ülikool, Kaunas, Leedu. 

 

Kokkuvõte

Paralleelselt rasvunute arvu suurenemisega on tõusnud bariaatriliste operatsioonide arv maailmas. Raskekujulise rasvumise korral on kirurgiline sekkumine ainus tõhus ja kestvat toimet tagav ravimeetod. Bariaatriliste patsientide pre- ja postoperatiivses käsitluses on mao seisundi hindamise kuldseks standardiks seedetrakti ülaosa endoskoopiline uuring (koos gastrobiopsiatega). Viimastel aastakümnetel on populaarsust kogunud vereproovil baseeruv biomarkerite testpaneel, mis aitab väheinvasiivset meetodit kasutades diagnoosida mao funktsionaalseid muutusi ja limaskesta patoloogiaid. Testpaneel põhineb neljal maospetsiifilisel biomarkeril (Pepsinogeen I ja II, Gastriin-17, Helicobacter pylori antikeha), mille väärtuste põhjal saab eristada 8 erinevat markerite profiili. Käesoleva doktoritöö eesmärgiks oli välja selgitada: 1) kas biomarkerite testi abil oleks võimalik vältida invasiivse endoskoopilise uuringu tegemist bariaatrilisele operatsioonile minevatele patsientidele; 2) kirjeldada mao biomarkerite profiili muutust 2 aasta jooksul peale maovähendusoperatsiooni; 3) hinnata, kas postoperatiivselt tekkinud muutused mao biomarkerite profiilis on seotud operatsioonist tingitud anatoomiliste muutustega või on nende põhjuseks mao limaskesta patohistoloogilised muutused; 4) hinnata, kas mao biomarkerite pre- ja postoperatiivsed väärtused korreleeruvad ühe aasta liigse kehakaalu langusega. Uuring baseerus 105 patsiendi andmetel, kellele teostati Tartu Ülikooli Kliinikumi kirurgikliinikus mao vertikaalne resektsioon või maost möödajuhtiv operatsioon. Uuringu tulemustest selgus, et biomarkerite testpaneeli normaalsed väärtused peegeldavad hästi terve mao seisundit, mistõttu võiks antud test asümptomaatilistel rasvunud patsientidel normaalsete väärtuste korral asendada preoperatiivset endoskoopilist uuringut. Käesoleva uuringu tulemuste alusel oleks preoperatiivne endoskoopiline uuring olnud välditav 31% uuringu patsientidest. Meie uurimistöö tulemused näitavad, et bariaatrilise operatsiooni järgselt toimuvad märkimisväärsed muutused biomarkerite profiilis on põhjustatud operatsioonist, kuid mitte mao limaskesta patoloogiast. Muutused biomarkerite tasemes püsivad stabiilsena vähemalt kaks aastat peale operatsiooni. 

 

Kaasprof Toomas Sillakivi, juhendaja: Antud doktoritöö initsieeriti rohkem kui 10 aastat tagasi prof Ants Peetsalu eestvedamisel. Tol hetkel olime just alustanud täiesti uue kirurgilise alamdistsipliini, bariaatrilise kirurgia arendamisega Kliinikumis. Dr Jaanus Suumann sattus noore residendina ka sellesse seltskonda, kes ise paljuski alles õppisid ning avastasid. Kuna meil olid pikaajalised koostöökogemused ka Soome kolleegidega, kes olid tegelenud aastakümneid nn “mao seroloogilise biopsia“ ideoloogia väljatöötamisega, siis tekkis idee ja võimalus seda meetodit ka bariaatria patsientide grupi peal testida. Selleks hetkeks seda maailmas praktiliselt polnud tehtud. Doktorandi pikaajaline töö realiseerus nüüd ka doktoritöö eduka kaitsmisena 24. novembril.

lk4 Liis Ilves Tartu Ülikooli Kliinikum3. novembril 2023 kaitses Tartu Ülikooli Kliinikumi nahahaiguste kliiniku arst-õppejõud Liis Ilves filosoofiadoktori kraadi (PhD (arstiteadus)) taotlemiseks esitatud väitekirja “Metabolomic profiling of chronic inflammatory skin diseases” (“Krooniliste põletikuliste dermatooside metaboloomiline profileerimine”).

 

Juhendajad: dermatoloogia ja veneroloogia professor Külli Kingo (dr. med. (arstiteadus), TÜ kliinilise meditsiini instituut), meditsiinilise metaboloomika teadur Aigar Ottas (PhD (arstiteadus), TÜ genoomika instituut), rakubioloogia kaasprofessor Viljar Jaks (PhD (rakubioloogia) TÜ molekulaar- ja rakubioloogia instituut) ja dermatoloogia teadur Paula Reemann (PhD (neuroteadused) TÜ kliinilise meditsiini instituut).

 

Oponent: professor Harri Alenius, Helsingi Ülikool, Soome.

 

Kokkuvõte

Psoriaas, atoopiline dermatiit ja lame lihhen on kroonilised põletikulised nahahaigused, mis mõjutavad tugevalt inimese elukvaliteeti. Psoriaasi korral esinevad nahal erütematoos-skvamoossed naastud ning sageli kaasneb küünte ja liigeste haaratus. Atoopilisele dermatiidile on iseloomulik kuiv ja sügelev nahk ning lööbe teke eelistatud kehapiirkondadesse, mis sõltub ka patsiendi vanusest. Lameda lihheni puhul tekivad nahale klassikaliselt väga sügelevad polügonaalsed lillakad paapulid. Kõigi kolme haiguse puhul on tõusnud risk mitmeks kaasuvaks haiguseks.

 

Metaboloomika on üks „oomika“ harudest, mis tegeleb metaboliitide, näiteks aminohapete ja biogeensete amiinide profileerimisega, peegeldades selle kaudu organismis toimuvaid bioloogilisi protsesse. Metaboloomikat kasutatakse tihti erinevate seisundite biomarkerite leidmiseks, et iseloomustada ja täpsustada normaalsete või patoloogiliste protsesside mehhanisme.

 

Uurimistöö eesmärgiks oli kindlaks määrata psoriaasi, atoopilise dermatiidi ja lameda lihheni naha ja vere metaboloomiline profiil täpsustamaks antud haiguste patogeneetilisi mehhanisme. Selleks kogusime patsientide ja tervete inimeste nahabiopsiaid nii haiguskolde kui näilistelt tervest nahast ning vereseerumeid ning määrasime neis sisalduvad metaboliidid, kasutades uurimiseks suunatud analüüsi.

 

Leidsime, et psoriaasi haiguskollete nahale on iseloomulikud hüperproliferatsioonile ja põletikule omased muutused, atoopilise dermatiidi haiguskollete naha metaboloomilist profiili iseloomustab põletik, häirinud naha barjäärfunktsioon ja suurenenud vastuvõtlikkus oksüdatiivsele stressile, ning lameda lihheniga patsientide vereseerumis esinevad muutused lipoproteiinide koostises, mis võivad põhjustada kaasuvaid haigusi või olla ka ise neist tingitud. Kokkuvõttes aitavad saadud teadmised nende haiguste patogeneetilisi mehhanisme paremini mõista ning tulemused võiksid klinitsiste julgustada lameda lihheniga patsiente rutiinselt düslipideemia osas kontrollima.

 

Kommentaar

Prof Külli Kingo, juhendaja: Liis Ilvese puhul on tegemist noore motiveeritud kolleegiga, kes lisaks kliinilisele tööle panustab tugevalt eriala õppe-, teadus- ja arendustegevusesse. Liis Ilvese doktoritöö käsitleb kroonilisi põletikulisi nahahaigusi, mida meie teadusgrupp on ligi 20 aastat uurinud. Tema uurimistöö fookuses oli psoriaasi, atoopilise dermatiidi ja lameda lihheni metaboloomilise profiili selgitamine, mõistmaks nende haiguste tekkemehhanisme. Tema doktoritöös näitasime esimesena maailmas, et lamedat lihhenit põdevate patsientide vereseerumi lipoproteiinide koostise muutused mõjutavad selle haiguse avaldumist.

lk2 laste ja noorukite vaimse tervise keskuse konverents Tiina VillakoTartu Ülikooli Kliinikumi laste ja noorukute vaimse tervise keskuse juubelikonverents keskendus lapseea kiindumussuhtele, mille iseloom määrab paljuski selle, millised on inimese sotsiaalsed suhted edasises elus.

 

Psühhiaatriakliiniku laste ja noorukite vaimse tervise keskuse juht dr Reigo Reppo sõnul on laste ja noorukite psühhiaatria ülesanne toetada psüühiliste eripäradega lapsi ja noori. „Üks viis psüühiliste murede ennetamiseks on mõista kiindumussuhte rolli ja teadvustada, et kiindumussuhe hakkab arenema enne lapse sündimist ja saab olulise kiirenduse esimestel elupäevadel ning -nädalatel peale lapse sündi. Kui vanem on stressis, ärev ja õnnetu, on tal raskem mõista lapse vajadusi ning nautida hetkesid koos oma lapsega,“ selgitas laste ja noorukite psühhiaater dr Reigo Reppo. Ta lisas, et ühiskonnas mõistetakse ja pannakse aina enam tähele, kuidas lapse turvaline ja toetav keskkond loob õnnelikumat, targemat ja rahumeelsemat ühiskonda homme. „Kui lapse kontakt vanemaga jääb pinnaliseks või saab mingil viisil kahjustatud, on sellel laiaulatuslikud tagajärjed kogu lapse edasisele psüühilisele arengule ja lisab oluliselt riski psüühikahäirete tekkimiseks,“ rõhutas dr Reppo.

 

21. novembril 40. tegutsemisaastat tähistavat laste ja noorukute vaimse tervise keskust on saatnud kiired ühiskondlikud muutused. „Mõjutajad on olnud erinevad, kuid surve peredele kohanemiseks erinevate olukordadega, muuhulgas uute võimaluste, väljakutsete ning ka raskustega, on olnud läbi aastakümnete püsiv. Täpselt samamoodi on püsiv ka laste vajadus turvalise perekonna järele, kus vanemad ja teised hooldajad neid mõistavad ja oskavad suunata parema enda poole. Seetõttu loodan, et kiindumussuhtele pühendatud konverents aitab meil hoida pilgu terava, tähelepaneliku ning leida uusi võimalusi meie laste ja noorte toetamiseks,“ sõnas dr Reppo.

 

Terviseminister Riina Sikkut tõdes konverentsil, et Kliinikumi laste ja noorte vaimse tervise keskuse spetsialistid on 40 aastat aidanud tõsiste muredega lapsi – seda ka aegadel, kui vaimset tervist alaväärtustati. „Järjest suurema tähtsuse on ühiskonnas saanud ennetus, muuhulgas pakub keskus vanemlusprogramme, et paremate vanemlike oskuste abil toetada nii vanemate kui ka laste vaimset tervist. Ka kiindumussuhte vajaduse ja rolli parem mõistmine aitab kiindumussuhte häirega lastele luua parema vundamendi kogu eluks ja vältida pikaajalisi terviseriske,“ märkis terviseminister.

 

Laste ja noorukite vaimse tervise keskuse haiglaravi voodikohtade arv on kõrghetkel ulatunud 50ni. Hetkel on haiglaravi voodikohti 25 ning ambulatoorsete vastuvõttude arv oluliselt kasvanud – arstide ja õdede ambulatoorseid vastuvõtte tehakse aastas rohkem kui 10 000, mida täiendavad patsientide pöördumised psühholoogide ning logopeedide poole 4460 vastuvõtul. „Kui täna veedavad haiglaravi vajavad patsiendid keskuses 10 päeva, siis 1980. aastatel tuli psühhiaatrilist abi vajavatel lastel ja noorukitel haiglas veeta koguni 63 päeva. Statsionaarse ravi vajadus kerkib esile mitmesugustel põhjustel – mõnikord on mõislikum hinnata last ja tema toimetulekut veidi pikema aja vältel, kui see ambulatoorselt võimalik oleks, kuid sageli pöördutakse osakonna poole ka ravi korrigeerimiseks või ennast või teisi kahjustava teo ennetamiseks. Tänapäeval on suurim väljakutse raviteekonna loomine raske tundekontrollihäiretega noortele. Pakume oma keskuses nendele noortele spetsialiseeritud abi dialektilise käitumisteraapia rühmas ning meie vastuvõttudele jõudvatele depressiivsetele noortele arendame interpersonaalset teraapiat koostöös Soome superviisoritega. Laste ja noorukite vaimse tervise keskuse töös on järjest suurem roll ka grupiteraapiatel. Nii toetame ka näiteks lapsevanemaid, “ tutvustas keskuse juht.

 

Laste ja noorukite vaimse tervise keskuse meeskond töötab nii Kliinikumi psühhiaatriakliinikus Raja tänaval kui ka Tartu tervisekeskuses. Samuti on Tartus väljaspool asuvate vaimse tervise kabinettide töö sisustatud suuresti just Kliinikumi vaimse tervise õdedega, mille eesmärgiks liikuda patsientide kodukohale lähemale. Kokku töötab keskuses 93 inimest. „Meie keskuse üks tugevus on kindlasti meeskonnatöö. Tunnetame igapäevaselt, et kolleegide tugi, kolleegilt saadud uus vaatenurk ja aruteludes tekkivad mõtted aitavad leida konkreetset last ja noort toetavaid raviviise. Meeskonnatöö ei ole oluline ainult keskusesiseselt, vaid ka Eesti teiste psühhiaatriliste keskustega ja kliinikutega ning teiste koostööpartneritega. Seetõttu tänan meie arste, õdesid, psühholooge, logopeede ja sotsiaaltöötajaid ning tiheda koostöö eest lastekliiniku kolleege. Aitäh Tallinna, Viljandi, Pärnu ja teiste piirkondade lastepsühhiaatrilise abi pakkujatele, lastekaitsetöötajatele, politseile, koolide ja asenduskodude spetsialistidele, kes meie mõtetega kaasa tulevad,“ tänas dr Reigo Reppo kõiki, kes laste ja noorukite vaimset tervise eest seisavad.

 

Kliinikumi Leht  

lk8 lasteintensiiv17. november on ülemaailmselt pühendatud enneaegselt sündinud lastele ja nende peredele. Eestis ja maailmas sünnib iga kümnes laps enneaegsena ehk enne 37. rasedusnädalat, misjärel vajavad nad ravi ja edasist kosumist intensiivravi ja neonatoloogia osakondades.

 

2023. aastal oli enneaegse sünni päeva fookus suunatud nahk-naha kontakti olulisusele. Tartu Ülikooli Kliinikumi neonatoloogia osakonna juhi dr Annika Tiit-Vesingi sõnul tuleb meeles pidada, et enneaegsed lapsed, sõltumata nende väiksusest, väärivad täpselt samasugust käsitlust nagu ajaliselt sündinud beebid. „Oma vanemate põues olek ehk nahk-naha kontakt ükskõik mis ajahetkel alates sünnist, on väga suure mõjuga nii lapse arengule kui ka ema-lapse suhtele. Muuhulgas soodustab nahk-naha kontakt emal rinnapiima teket ning rinnapiim omakorda on enneaegsele beebile ja tema ebaküpsele immuunsüsteemile parim toit, sisaldades vajalikke toitaineid ja kaitsekehasid,“ selgitas dr Tiit-Vesingi. Ta lisas, et kohene nahk-naha kontakt võib enneaegsete laste puhul olla vanematele väljakutseks. „Enneaegselt sündinud lapsed on haprad nii oma küpsusastmelt kui ka välimuselt ning neid ümbritsevad meditsiinilised seadmed on vanematele harjumatud. Selleks, et sellistest hetkedest üle saada, on vanematele abiks haiglatöötajad,“ sõnas vastsündinute osakonna juht.

 

Eestis sünnib igal aastal enneaegsena ligi 700 last, kes peavad viibima haiglas nädalaid või isegi kuid. Haiglas oleku kestus sõltub vastsündinu küpsusastmest. „Enneaegseks loetakse beebit, kes on sündinud enne 37. täisrasedusnädalat. Väga enneaegseks peetakse beebisid, kes sünnivad enne 32. nädalat ning erakordselt enneaegseks neid, kes sünnivad enne 28. rasedusnädalat. Kõige suuremad tervisemured on lastel, kes sünnivad enne 32. rasedusnädalat ning need lapsed vajavad kindlasti jälgimist lasteintensiivravi osakonnas ja neonatoloogia osakonnas,“ rääkis dr Tiit-Vesingi. Ta lisas, et rahvusvaheline kokkulepe on seadnud kõige alumiseks sündimise piiriks ehk ajaks, mil ravi ja seadmete abil saab aidata beebil väljaspool emaüsa kasvada, 22. rasedusnädalat.

 

Enneaegsel sünnil ei ole ühte ja selget põhjust. „Emad küsivad sageli, kas ja mida nad saanuks teha teisiti. Elussündidest 6–8% lastest sünnib enneaegsena ja see protsent on olnud läbi aastakümnete muutumatu. Enneaegse sünni põhjused võivad olla erinevad, näiteks emapoolsetelt lootevee enneaegne puhkemine või platsenta enneaegne irdumine, aga esineb ka olukordi, kus ei ole selgitust, miks sünnitegevus enneaegselt algab. Samuti on lootepoolseid põhjuseid, mil rasedus tuleb enneaegselt lõpetada. Olgu tegemist mistahes põhjusega, on olukord vanematele alati ootamatu ning vahel jäävad emale vaid minutit ja tunnid ootamatu olukorraga harjumiseks. Keegi ei mõtle sellele, et mu laps võiks sündida enneaegselt. Seetõttu on vanemate toetamine selles olukorras äärmiselt tähtis,“ kirjeldas väljakutseid dr Tiit-Vesingi.

 

Enneaegselt sündinud laste ravi

Tartu Ülikooli Kliinikumis ravitakse enneaegselt sündinud lapsi laste intensiivravi ja neonatoloogia osakonnas, mille töötajad on spetsialiseerunud just nende laste sünnijärgse kohanemise toetamisele ja ravile. „Vanemad võivad olla kindlad, et nii Kliinikumis kui kogu Eestis on enne õiget aega sündinud laste käsitlus väga heal tasemel ning kõik rasedused, mis võivad lõppeda enneaegse sünniga, koondatakse ööpäevaringselt ekspertidega mehitatud keskustesse. Pärast lastekliiniku kolimist uutesse ruumidesse asuvad Kliinikumis kõik kolm osakonda – sünnitusosakond, lasteintensiivravi osakond ning neonataoloogia osakond – komplekselt ühel korrusel. Selline logistika on muu Euroopaga võrreldes üsna luksuslik ning annab kõik võimalused nii koheseks nahk-naha kontaktiks kui ka vanematel ja lapsel kogu haiglas oleku aja viibimiseks perepalatis, sealjuures nii lasteintensiivravi kui ka neonatoloogia osakonnas,“ rääkis osakonnajuht.

lk10 Eramuse visiit20.–21. novembril külastasid Tartu Ülikooli Kliinikumi väärtuspõhise tervishoiu eksperdid professor Arie Franx ja Michelle Heijke Erasmuse ülikoolihaiglast Hollandist, et jagada oma kogemusi ning innustada Kliinikumi töötajaid. Külalised kohtusid Kliinikumis  juhatuse ja teiste teema eestvedajatega ning pidasid ka avaliku loengu väärtuspõhise tervishoiu põhialustest. Kliinikumi tegevjuhtide koosolekul arutati ühiselt, miks võiks väärtuspõhise tervishoiu suunas liikuda.  

 

Prof Franxi sõnum on väärtuspõhine tervishoid parim ravi patsiendile. See tähendab ravi, mis vastab nii meditsiinilisele vajadusele kui patsiendi vajadustele. See teadmine ei ole niivõrd innovatsioon, vaid tagasipöördumine meditsiini juurte juurde, mille keskne osa on lähtumine patsiendist, tema kuulamine ja küsimine: “Mis on sinu jaoks oluline?”. 

 

Eksperdid rõhutasid, et sellest küsimusest tulekski alustada, küsides patsientide käest süsteemselt nende jaoks olulisi tervisetulemeid (patsiendi raporteeritud tervisetulem PROM) ning nende kogemust (patsiendi raporteeritud kogemus PREM). Samuti arutada vastuvõtul just neid teemasid, mis on patsiendi jaoks kõige olulisemad ning võtta ette samme, et patsientide jaoks olulisi tulemusi parandada. Erasmuse ülikoolihaigla kogemus on, et kui ravitulemused on head, tuleb üha rohkem keskenduda patsientide jaoks olulistele tervisetulemitele. 

 

Lisaks tervisetulemite kogumisele ja kasutamisele igapäevatöös soovitasid eksperdid suuremate patsiendigruppide puhul läheneda raviteekonnapõhiselt, väärtustada multidistsiplinaarset meeskonnatööd (arstid, õed tervishoiu tugispetsialistid, tugipersonal, patsiendid, lähedased) ning mõelda algusest peale andmehalduse ning IT-lahenduste peale.  

 

Kliinikumis teist aastat toimuvad väärtuspõhise tervishoiu saadikute koolitused ning ekspertide külaskäik on osa projektist “Healthcare Transformation Academy”.

 

Liina Pääbo

Teadus-arendusteenistuse projektijuht

lk11 diabeediportaalTartu Ülikooli Kliinikum on ainus tervishoiuasutus Eestis, mis tegeleb igas eas diabeedihaigetega ja on diabeediga patsientidele partneriks kogu nende elukaare vältel. Arvestades haiguse suurt levimust, puutuvad diabeedi patsientidega kokku Kliinikumi kõikide struktuuriüksuste töötajad. 2022. aastal viibis Kliinikumi 21-s osakonnas diabeedi põhidiagnoosiga patsiente kokku 349 ning keskmine ravikestus oli 7,9 päeva. Diabeedi kaasuva diagnoosiga patsiente raviti 2022. aastal Kliinikumis kokku 4414.

 

Kliinikumi uus diabeediportaal on mõeldud diabeeti põdevale inimesele, nende lähedastele ning teistele teemast huvitatud inimestele selleks, et lihtsustada tõenduspõhise ja asjakohase informatsiooni leidmist. Projektijuhi Kadri Piiri sõnul tekkis idee diabeediportaali loomiseks reaalsest vajadusest. „Nimelt ei olnud diabeeti põdevatele patsientidele jagada head kompaktset infomaterjali, kust nad saaksid lugeda diabeedi olemusest, ravivõimalustest, tüsistustest jms ning leida vastused oma kordama kippuvatele ning igapäevaelu puudutavatele küsimustele. Diabeediportaal on usaldusvääne infoallikas ning patsiendid ei pea enam esmase info leidmiseks kulutama liigset aega erinevate internetilehekülgede külastamiseks ja infomaterjalide lugemiseks. Diabeediportaali kaudu saame jagada ka muid diabeedialaseid uudiseid ning parandada diabeediga seotud teadmiste taset ja praktilisi oskusi,“ tutvustas Kadri Piir. Ta lisas, et viimastel aastakümnetel on diabeedi seadmed kiiresti arenenud ja tänu Tervisekassa soodustusele muutunud laialdaselt kättesaadavaks. See tingib omakorda vajaduse kaasajastatud juhendmaterjalide vahele, mis aitaksid patsientidel langetada teadliku valiku erinevate tehnoloogiliste ravivahendite hulgast.

 

Diabeediga patsientide käsitlus on väga dünaamiline ja sõltub lisaks diabeeditüübile veel paljudest muudest teguritest. Patsiendid satuvad haiglaravile erinevatel põhjustel erinevatesse Kliinikumi osakondadesse. Seetõttu on portaal ühtlasi ka praktiline abivahend Kliinikumi töötajatele. Projekti koordinaatori Triinu Kivitari sõnul aitab see lihtsustada õdede nõustamistööd läbi üleüldise informatsiooni ja pildiliste materjalide koondamise ühte kohta. Diabeedi ravis on sõltuvalt diabeedi tüübist, ravi viisist ning inimese individuaalsusest palju erisusi, mistõttu on portaalis viited erinevatele spetsialistidele, kelle poole saab pöörduda lahenduste leidmiseks. Diabeediportaalis käsitletavateks teemadeks on diabeedi tüübid ja riskitegurid, pideva glükoosimonitooringu seadmed, insuliinipumbad, elu diabeediga, toitumine ja toitumisjuhised ning võimalused nõustamiseks ja abiks diabeedipatsiendile.

 

Diabeediportaali valmimist toetas Tartu Ülikooli Kliinikumi arendusfond. Portaali leiate aadressil: www.kliinikum.ee/diabeet

 

Kliinikumi Leht

lk9 Juturobot Tartu Ülikooli KliinikumTartu Ülikooli Kliinikum alustas oktoobri viimastel päevadel oma kodulehel juturoboti loomise ja katsetamise projektiga. Projekti eesmärk on kaardistada inimeste korduvad küsimused ja teemad, milles vajatakse enim abi ja nõu. Saadud sisendit kasutatakse juturoboti vastuste algoritmide loomiseks.

 

Projekti algusjärgus, mil kogutakse juturoboti jaoks sisendit, on Kliinikumi kodulehe külastajad oodatud kasutama vestlusakent, mille vahendusel saab esitada oma küsimused ja saada neile reaalajas ka vastuseid. Katseperioodil vastavad iga päev ajavahemikus 10.00–20.00 inimeste küsimustele patsienditeenistuse, erakorralise meditsiini osakonna, psühhiaatriakliiniku ja naistekliiniku töötajad.

 

Mõned näited, millist infot katseperioodil pakutakse

Tasub silmas pidada, et vestlusaknas ei broneerita vastuvõtuaegu. Ootamatute tervisemurede puhul tasub jätkuvalt pöörduda oma perearsti või ööpäevaringse perearsti nõuandetelefoni 1220 poole.

EMO

  • Erakorralisse vastuvõttu pöördumine (asukoht, parkimine, info saatjatele/lähedastele)
  • Ooteaegade pikkus EMO-s, millest see oleneb
  • Ravikindlustuse küsimused vältimatu abi puhul, visiiditasu
  • Patsiendiinfo koduseks toimetulekuks (nt puugi eemaldamine)

 Naistekliinik

  • Kuidas oma arsti/ämmaemandat kätte saada, miks ta telefonile/meilile ei vasta?
  • Millise murega võib tulla valvekabinetti?
  • Kui palju maksab visiit ilma kindlustuseta?
  • Kuidas retsepti pikendada?
  • Milliseid protseduure tehakse ja mis see maksab?
  • Kuidas küsida teisest arvamust?

Psühhiaatriakliinik

  • Kuhu ja kelle poole tervisemurega pöörduda, millal on abi otsimisega kiire ja mida siis teha?
  • Mida teeb vaimse tervise õde, mida psühholoog ja mida psühhiaater?
  • Saame soovitada eneseabivõtteid ja jagada linke

Patsienditeenistus

  • Teabe leidmine erinevate terviseseisundite ja protseduuride kohta Kliinikumi kanalitest, patsientidele ja lähedastele suunatud info, muu korralduslik info
  • Praktikantidel on võimalik kiiresti ja ühest kohast saada vastuseid praktikaga seotud küsimustele

 

Kliinikumi Leht

lk2 gripi vaktsineerimineTartu Ülikooli Kliinikumi infektsioonhaiguste eriala esindajad prognoosivad algavaks viiruste hooajaks grippi haigestumise kasvu. Samuti on jõudnud Eestisse uued koroonatüved, mistõttu on oluline jälgida vaktsineerimise soovitusi.

 

Kliinikumi infektsioonhaiguste vanemarst-õppejõu Matti Maimetsa sõnul on algaval sügistalvisel hooajal gripi levik kindlasti laialdasem kui paaril eelneval aastal. „Covid-19 pandeemia esimesel, 2020. aastal, vähenes grippi haigestumine oluliselt. 2021. aastal kadus see pea sootuks ning 2022. aastal esines grippi haigestumist juba rohkem, ent tavapärasest siiski vähemal määral. Lõunapoolkera suvise haigestumise alusel võib 2023. aastaks põhjapoolkeral prognoosida sama kõrget haigestumise määra kui see oli aastatel 2018–2019,“ selgitas dr Maimets. Ta lisas, et kõige parem viis kaitsta nii end kui lähedasi, on jätkuvalt vaktsineerimine.

 

Igal aastal kinnitab eesootava viirushooaja gripivaktsiini Maailma Terviseorganisatsioon. 2023. aastal on vaktsineerimiseks kasutusel neljavalentne gripivaktsiin Influvac Tetra ning VaxigripTetra. Gripi vastu saavad vaktsineerida inimesed igas vanuses, sealjuures on 2–17-aastastel lastel ja noortel võimalik valida vaktsineerimiseks mugav ninasprei variant Fluenz Tetra. Tervisekassa võimaldab tasuta vaktsineerimist üld- ja erihoolekande teenusel olevatele inimestele, kõigile alates 60. eluaastast, lapseootel naistele, kuni 7-aastastele lastele ning gripi riskirühma kuuluvatele alaealistele, kellel on terviseseisundi tõttu suurem risk raskelt haigestuda.

 

Koos gripivaktsiiniga on uuendatud ka Covid-19 vaktsiin. „Covid-19 vastu on kasutusel samuti uus vaktsiin, kuna SARS-CoV-2 viirus on väga muutlik. Comirnaty Omicron on täielikult uuendatud vaktsiin omikroni muundunud tüve kaitseks. Sealjuures kinnitavad ka Terviseameti andmed, et Eestis levib omikroni uus tüvi,“ selgitas dr Maimets.

 

Immunoprofülaktika komisjon soovitab Covid-19 vastu vaktsineerida ennekõike riskirühmadesse kuuluvatel inimestel – see tähendab alates 60. eluaastast ning riskirühma kuuluvad lapsed ja täiskasvanud, kellel on Covid-19 põdemisest või viimasest vaktsineerimisest möödas rohkem kui kuus kuud. Vaktsineerimine Covid-19 vastu on tasuta.

 

Gripi ja COVID-19 vaktsiini võib vajadusel manustada samal päeval erinevasse õlavarde.

 

Laste vaktsineerimine gripi vastu

Kliinikumi lastekliiniku ägedate infektsioonide osakonna vanemarst-õppejõud Eda Tamme sõnul on pandeemia-aastad mõjutanud ka laste immuunsust. „Covid-19 tabas raskelt küll pigem vanemaealisi inimesi, samas tekitasid piirangud ühiskonnas lastel immuunsuse võla. Suur hulk lapsi ei puutunud kokku tavapäraste viirustega, näiteks enteroviiruse ja gripiviirusega, mistõttu ei tea me täpselt, kui hästi või halvasti laste immuunsüsteem eesootaval viirusperioodil käitub,“ selgitas dr Tamm. Ta lisas, et Terviseameti andmetel esineb grippi haigestumist enim just laste seas. „Hospitaliseerimist vajavad kõige enam gripi tõttu aga alla 5-aastased lapsed ning üle 65-aastased inimesed. Gripiviiruse peamiseks levitajaks on põhikooliealised ja nooremad lapsed, sealjuures näitavad uuringud, et nende gruppide vaktsineerimine piirab viiruse levitamist,“ rääkis dr Tamm.

 

Dr Tamm tõi välja, et laste kõige sagedasem gripi tüsistus on keskkõrvapõletik. Esineb ka viiruslikku kopsupõletikku ning üksikutel juhtudel kesknärvisüsteemi haaratust. Ta rõhutas, et grippi on võimalik hoida ära vaktsineerimise teel.

 

Kliinikumi Leht   

lk3 Ain Kaare Tartu Ülikooli Kliinikum2023. aasta maikuus loodi Tartu Ülikooli Kliinikumi vereloome tüvirakkude ja rakuravi kompetentsikeskus, mille ülesandeks on vereloome tüvirakkude siirdamise ja rakuravi alase tegevuse koordineerimine, arendamine ja jätkusuutlikkuse tagamine Kliinikumis.

 

Kliinikum on ainus raviasutus Eestis, kus tehakse allogeenset vereloome tüvirakkude siirdamist ning vereloome tüvirakkude siirdamist lapspatsientidele. Kompetentsikeskuse juhi dr Ain Kaare sõnul kasutatakse vereloome tüvirakkude siirdamist paljude vereloome ja lümfisüsteemi haiguste korral. „Näiteks ägeda leukeemia ja aplastilise aneemia korral, lümfoomide, krooniliste leukeemiate, hulgimüeloomi ja müelodüsplaasiate raviks. Vereloome tüvirakude siirdamiseks tuleb patsiendi enda haiguslik vereloome esmalt keemia- või kiiritusraviga hävitada ning seejärel taastada uute vereloome tüvirakkudega siirdamise käigus,“ tutvustas dr Kaare. Sealjuures saab autoloogse siirdamise puhul kasutada patsiendi enda tüvirakke või allogeense siirdamise puhul doonorilt pärinevaid tüvirakke.

 

Vereloome tüvirakkude siirdamisprotsessil on erinevad etapid. Doonormaterjali hankimine ja siirdamine toimub hematoloogia ja luuüdi transplantatsiooni osakonnas, doonormaterjali töötlemine ja säilitamine aga ühendlabori immuunanalüüsi osakonnas. „Selleks, et vereloome tüvirakkude siirdamine ja rakuravi oleks ühtselt koordineeritud ja arendatud, on loodud kompetentsikeskus, mis ühendab nii rakkude hankimise, käitlemise kui siirdamise protsessid ja tagab kvaliteedinõuded,“ selgitas dr Ain Kaare. Ta lisas, et kompetentsikeskus on moodustatud Kliinikumi hematoloogia-onkoloogia kliiniku ja ühendlabori töötajate baasil ning vereloome tüvirakkude ja rakuravi keskuse tegevuses osalevad mõlemast üksusest vastava erialalise ettevalmistusega arst-õppejõud, laborispetsialistid, laborandid ja õed.

 

Dr Kaare tõi välja, et siirdamine, nii organite, elundite kui ka rakkude siirdamine, on seadusandlikult üks enamreguleeritud meditsiini valdkondi. „Siiratavate organite, rakkude ja kudede kvaliteedi ning ohutuse tagamiseks kehtivad Euroopa parlamendi, nõukogu ning komisjoni direktiivid, lõpetades Eesti vabariigi seaduste ja määrustega, lisaks veel erinevad standardid ja juhised. Ka see on kompetentsikeskuse ülesanne – tagada rakkude hankimiseks ja käitlemiseks pädevad ja vastutavad isikud ning kliinilise programmi juht, kes on kursis väga mahuka regulatsioonide raamistikuga,“ sõnas pika kogemusega hematoloog.

 

Tartu Ülikooli Kliinikumis möödus sel aastal vereloome tüvirakkude siirdamisega alustamisest 30 aastat, mille jooksul on viidud läbi 400 autoloogset ja 349 allogeenset vereloome tüvirakkude siirdamist. Aastas tehakse vereloome tüvirakkude siirdamisi 38–59 korral. Dr Ain Kaare sõnul on vereloome tüvirakkude siirdamine kindlasti ajas kasvav ravimeetod. „Nii Eestis kui mujal maailmas kasutatakse siirdamist ravi ühe osana üha vanematel inimestel. Tänu meie 30-aastasele tüvirakkude siirdamise kogemusele saame ka Kliinikumis võtta ravile aina vanemaid patsiente,“ lausus dr Kaare.

 

Kliinikumi Leht

RetCamTartu Ülikooli Kliinikumi silmakliinikus on sisse seatud uus silmapõhja pildistamist võimaldav mobiilne kaamera Natus RetCam, mis on silmauuringute pildikvaliteedi liider. „Uudne seadne võimaldab kvaliteetsemalt ja põhjalikumalt jälgida ka kõige väiksemaid patsiente, eelkõige enneaegseid lapsi, kellel esineb sageli retinopaatiat. Enneaegsete laste võrkkest on ebaküps, mis vajab pidevat jälgimist ning vajadusel ka ravi,“ selgitas silmakliiniku arst-õppejõud dr Mari Petraudze.

 

Natus RetCam on silmapõhja kaamera, mille mobiilsus võimaldab pildistada nii operatsioonitoas kui ka teistes osakondades. Lisaks kõrge kvaliteediga fotodele võimaldab masin ka filmida silmapõhja ning teha nii autofluorestsentsfotosid kui ka silmapõhja angiograafiat. Täiustatud pildikvaliteediga tehnoloogia tähendab, et silmahaiguste varajaste tunnuste täpne tuvastamine on parem kui kunagi varem. „Selliselt dokumenteeritud silmapõhjade leiud võimaldavad tõhusamalt konsulteerida erinevate keskustega nii Euroopas kui ka mujal maailmas, mis tähendab parimat võimalikku ravi patsientidele,“ kirjeldas dr Petraudze uue masina olulisust.

 

Kliinikumi Leht

IMG 427329. oktoobril tähistatakse ülemaailmselt insuldipäeva, mille raames juhivad Tartu Ülikooli Kliinikumi neuroloogid tähelepanu elule pärast insulti, haigust põhjustanud tegurite ohjamisele ning järelravi ja lähedaste rollile.

Insult on raske ajuhaigus, mille tagajärjeks võib olla ka püsiv puue. Igal aastal haigestub Eestis insulti umbes 4000 inimest ning olgugi, et enim ohustab haigus eakaid, võib insult tabada igas vanuses inimest. Kliinikumis kui Eesti ühes insuldikeskuses ravitakse aastas ligi 700 insuldipatsienti. Tartu Ülikooli Kliinikumi neuroloogi prof Janika Kõrva sõnul esineb Eestis insulti oluliselt sagedamini kui teistes Euroopa riikides. „Sealjuures ei mõjuta insult mitte ainult inimest ennast, vaid ka tema lähedaste elu. Seega on insult nii meditsiiniline kui sotsiaalne probleem. Igal aastal jääb selle raske haiguse tõttu töölt eemale või kõrvalabist sõltuvaks märkimisväärne osa insulti haigestunutest. Insuldiravi kvaliteedi tõstmiseks, patsientide kiiremaks naasmiseks tööellu, tüsistuste ja kordusinsultide vältimiseks, vajame kestvaid muutusi kõigis insuldipatsientide raviteekonna etappides,“ ütles prof Janika Kõrv. Ta tõi välja, et insuldi aktiivravi on Eestis heal tasemel, ent patsientide elukvaliteedi ja patsiendikogemuse parandamiseks insuldijärgselt, tuleb muuta sujuvamaks ja terviklikumaks kogu insuldijärgset raviteekonda.

 

Nii nagu insuldi haiglaravi kestus sõltub erinevatest teguritest, millest peamised insuldi raskusaste ning inimese üldine terviseseisund, varieerub ka insuldijärgne taastumine. „Pärast insulti on oluline tegeleda haigusseisundi põhjustanud tegurite ohjamisega, et uut insulti vältida. Hiljemalt kolme kuni kuue kuu möödumisel tuleb käia järelkontrollis kas perearsti või insuldiõe juures. Lisaks tuleb igapäevaselt teada ja jälgida enda tervisenäitajaid, millest olulisemad on vererõhk ja pulss. Vähemalt kord aastas tuleb perearsti juures kontrollida ka oma kolesterooli ja veresuhkru taset. Kõrge vererõhu korral tuleb seda ravida, et hoida see alla 130/80 mmHg. Tähtis on üle vaadata oma eluviis ja vajadusel muuta see tervislikumaks:  loobuda suitsetamisest ja alkoholi tarbimisest, liikuda mõõdukas tempos vähemalt 150 minutit nädalas, juua piisavalt vett, toituda tervislikult,“ loetles insuldi ennetamist mõjutavaid tegureid Kliinikumi neuroloog dr Riina Vibo.

 

Insulti haigestumise tulemusel ei ole harvad ka patsiendi funktsionaalsed häired, näiteks tasakaalu- ja liikumisfunktsiooni häire, kõne- või neelamishäire, meeleolu langus ja mitmed muud häired, mille puhul on vajalik järelkontroll ka taastusravi arsti juures, kes hindab insuldijärgset funktsionaalset võimekust ja otsustab edasise taastusravi vajaduse osas. „Insuldist taastumine on pikk protsess ning võib kesta koguni aastaid. Uue olukorraga kohanemiseks tuleb kindlasti otsida abi ja tuge,“ lausus dr Vibo.

 

Toetamisel on enamasti suurim roll lähedastel, kelle peamine ülesanne on insuldi saanud inimest motiveerida nii füüsiliselt kui vaimselt. „Näiteks juhtudel, kui taastusravi edusammud ei ole väga suured ning võtavad aega, on lähedastel oluline roll järjepidevuse tagamisel. Tasub arvestada ka sellega, et kui väliselt võib inimene olla hästi taastunud, siis vaimne taastumine võib pikemalt aega võtta. Seega peaksid lähedased olema valmis insuldi läbi teinud inimest kuulama ja mõistma ning arvestama tema soovide ning vajadustega,“ selgitas Kliinikumi insuldiõde Triinu Kurvits.

 

Selleks, et patsientide insuldijärgne raviteekond ei katkeks ning oleks sujuv ja õigeaegne, on Tartu Ülikooli Kliinikumis patsientide ja lähedaste jaoks juba 11 aastat olnud tagatud insuldiõe vastuvõtt. „Oleme planeerinud insuldiõele ka eraldi kõnetunni igal kolmapäeval, kuhu saavad kõik inimesed insuldiga seotud murede korral helistada ja nõu küsida. Aastast 2021 pakub Kliinikum oma patsientidele ja nende lähedastele insuldijärgses perioodis ka insuldikoordinaatori teenust. Koordinaatori roll on aidata leida patsiendile sobivaid teenuseid, mis aitavad kaasa tema taastumisele, samuti jälgida patsiendi raviplaani täitmist ning tagada patsiendi jõudmine taastumiseks oluliste teenustele. Insuldikoordinaatori töö oluline osa on ka patsiendi perearsti teavitamine, et perearst teaks insuldi saanud patsienti tulevikus hoolikamalt jälgida,“ tutvustas insuldikoordinaatori rolli Triinu Kurvits. Ta lisas, et Kliinikumis käib kord kuus koos ka insuldi tugigrupp ning välja on töötatud suur hulk infomaterjale, mis on abiks nii patsientidele kui lähedastele.

 

Kliinikumi Leht

lk5 Lagle Lehes foto19. oktoobril 2023 kaitses Tartu Ülikooli Kliinikumi kliiniline logopeed Lagle Lehes filosoofiadoktori kraadi (PhD (arstiteadus)) taotlemiseks esitatud väitekirja “The first study of voice and resonance related treatment outcomes of Estonian cleft palate children” (“Esimene suulaelõhega sündinud patsientide hääle ja resonantsiga seotud ravitulemuste uuring Eestis”).

 

Juhendajad: kaasprofessor Triin Jagomägi (PhD (arstiteadus), TÜ hambaarstiteaduse instituut), logopeedia kaasprofessor Marika Padrik (PhD (pedagoogika), TÜ haridusteaduste instituut) ja doktor Priit Kasenõmm (dr. med.).

 

Oponent: kaasprofessor Karin Brunnegård (PhD), Department of Clinical Sciences, Umeå Ülikool, Umeå, Rootsi.

 

Kokkuvõte

Huule-suulaelõhe (HSL) on üks sagedasemaid kaasasündinud väärarenguid. HSLiga sündinud lastel esineb sageli mitmeid kaasuvaid probleeme, sh neelamis- ja söömisraskused, velofarüngeaalsest düsfunktsioonist tingitud hääldus- ja häälehäired, kolju- ja näopiirkonna arengu kõrvalekalded, ortodontilised probleemid ja kuulmislangus. Uuringud näitavad, et kõige enam mõjutavad HSLiga lapse psühhosotsiaalset toimetulekut tema välimus ja kõne kvaliteet. Kuna HSLiga laste teraapia on pikk, eeldades mitmete distsipliinide koostööd, siis on oluline välja selgitada, kuidas tagada parim koordineeritud ravi ning kuidas ravikvaliteeti mõõta.  Doktoritöö eesmärgiks oli välja töötada ja valideerida eesti keele spetsiifilised testmaterjalid HSLiga sündinud isikute kõne- ja häälekvaliteedi hindamiseks ning leida olulisimad näo-koljuparametrid, mis resonantsi mõjutavad. Uuringus osales 18 HSL-last ja 92 eakohase arenguga tervet last. Kõik uuringus osalenud lapsed olid eesti ükskeelsed vanuses 4a6k – 6a11k. Eestikeelsed testmaterjalid nasaalsuse objektiivseks instrumentaalseks mõõtmiseks Nasometer II-ga ja videonasoendoskoopiliseks uuringuks töötati välja koostöös TÜ Eesti ja üldkeeleteaduste instituudiga, uuringud viidi läbi koostöös TÜ Hambaarstiteaduste ja Haridusteaduste instituutidega ning SA-ga Tartu Ülikooli Kliinikum ja Põhja-Eesti Regionaalhaigla.   Leidsime, et eesti HSLiga sündinud lastel esinevad resonantsi- ja häälehäired sageli ja on üsna väljendunud: (1) nasaleerituse aste on oluliselt kõrgem, võrreldes tervete eakaaslastega,  (2) morfoloogilisi muutusi häälepaeltel esineb üle pooltel HSLiga lastest, (3) 83% HSLiga sündinud lastest esines velofarüngeaalne düsfunktsioon ja kõigi HSL-laste kõnes esines hüpernasaalne resonants, (4) kõrvalekalded kraniofatsiaalses arengus mõjutavad kõne kvaliteeti. Selgus, et resonants kõnes on tundlikum pehme- ja kõvasuulae pikkuste muutustele, keeleluu ja kolmanda kaelalüli vahelisele kaugusele ning üla- ja alalõualuu omavahelisele suhtele. Lapsevanemate hinnangute kohaselt mõjutavad HSLiga sündinud laste häälehäired oluliselt laste elukvaliteeti. Uuringus ei leidnud otsest kinnitust hüpotees, et raskema velofarüngeaalse düsfunktsiooni korral esinevad muutused kõris väljendunumalt. Uuringutulemused on olulised HSLiga sündinud laste ravi planeerimisel. Edaspidi on vajalik uurida logopeedilise sekkumise tõhusust, hinnata kirurgilise ja ortodontilise ravi kättesaadavuse ja ravi õigeaegsuse mõju laste kõnele. Uurimistööga pandi alus Eesti HSLiga sündinud laste riikliku registri loomisele.

Kommentaar

 

Kaasprofessor Triin Jagomägi, juhendaja: Laglega oli väga põnev doktoritöö protsessi läbida. Mulle meeldib nii töötada, kui doktorant ja kaasjuhendaja on spetsialistid alal (logopeedia), mis ei ole minu eriala, see arendab ka mind. Doktorandina oli Lagle väga põhjalik, töökas ja süsteemne, aga kõik plaanitud ei läinud nii lihtsalt, kui me lootsime ja elul oli vaja teekonnale karisid pillutada. Ma olen juhendajana Lagle üle väga uhke, et see teekond sai edukalt lõpuni käidud ja nüüd avanevad kindlasti uued uksed, mille taga on järgmised rajad. Tuult tiibadesse!

Tartu Ülikooli Kliinikumi Arendusfondi koolitustoetuste sügisesse taotlusvooru laekus kokku 9 taotlust, neist 2 konverentsi või seminari korraldamiseks. Taotluste kogusumma oli 47 150 eurot, jagatava koolitustoetuste fondi suurus oli 25 000 eurot.

 

Suur osa toetustest on mõeldud selleks, et võimaldada Kliinikumi töötajatele aktiivset teadmiste omandamist välisriikides või  osalemist erinevatel konverentsidel ja koolitustel.

 

Kirurgiakliinikus sai arendusfondi toetuse dr Pille-Riin Värk, kes osaleb käekirurgia alasel konverentsil Ameerikas, mis täiendab tema senist positiivset kogemust erialasel stažeerimisel. Pikemaajaline stažeerimine on plaanis dr Jürgen Rünkil, kes saab väljaõppe lasteortopeedia alal Grazi ülikoolihaiglas, 6 kuud lasteortopeedia alast koolitust Grazis. Kirurgiakliiniku ning anestesioloogia ja intensiivravikliiniku töötajad osalevad ka kursusel „11th course Perioperative Management during CRS & HIPEC in the Treatment of Peritoneal Surface Malignancy“.

 

Sisekliinikus pälvis toetuse dr Pilleriin Soodla osalemiseks kursusel „Travel Medicine short course“, mis on Kliinikumi kompetentsi tõstmiseks vajalik koolitus ning millel on oluline mõju patsientidele. Dr Mare Pauklin ja Katrin Viik suunduvad õppevisiidile Uppsala Ülikooli haigla allergoloogia keskusesse, et täiendada teadmisi kliinilise immunoloogia ja allergoloogia suuna arendamiseks Kliinikumis.

 

Lastekliiniku arst-õppejõud Anna-Liisa Kerna osaleb arendusfondi toel infektsioonhaiguste koolitusel „European Society for Paediatric Infectious Diseases A Practical Approach to Serious Infection in Children“.

 

Psühhiaatriakliiniku ja lastekliiniku töötajad osalevad ADI-R (Autism Diagnostic Intervision-Revised) küsimustiku koolitusel, et parandada autismispektri diferentsiaaldiagnostika kättesaadavust ja nii kiirendada patsientide raviteekondi.

 

Arendusfond toetab ka koolituste ja konverentside korraldamist. Psühhiaatriakliiniku laste ja noorukite vaimse tervise keskusele on arendusfond toeks 45. juubelikonverentsi korraldamisel. Konverents  „Kiindumussuhe – vundament eluks“ toimub 17. novembril Eesti Rahva Muuseumis. Närvikliiniku talveseminarile kutsutakse Arendusfondi toel külalislektorina prof Lozano Torontost.

 

Kevadel arendusfondi toel Padovas koolitusel “European Academy of Pediatrics – Master Course: the acutely ill child” käinud dr Hannes Vaas kommenteeris: „Koolitus andis suurepärase võimaluse tutvuda uuendustega erakorraliste lastehaiguste käsitluses. Lisaks oli tore tõdeda, et meie praegune käsitlus väga suures osas ühtib rahvusvaheliste juhendite ning soovitustega. Koolituse interaktiivne ülesehitus võimaldas kuulda alternatiivseid vaatepunkte või käsitlusi, näiteks kuidas pakkuda parimat võimalikku abi piiratud ressursside puhul, või millal on paslik vaadata juhendist kaugemale.“

 

Arendusfondi järgmine tähtaeg koolitustaotluste esitamiseks on 1. detsember.

 

Kliinikumi Leht

lk11 kogukonnakoolSeptembris algas Kliinikumi kogukonnakooli pilootprojekt, mille fookus on nii ennetustegevusel noorte seas kui ka haigla ja kogukonna vahelise ühisosa suurendamisel.

 

Tänaseks on toimunud Tartu Hansa ja Tamme kooli 5.–9. klasside õpilastega 20 loengut ja arutelu kahel erineval teemal, millest 15 on läbi viidud Kliinikumis ning 5 Tartu Hansa Koolis. Kohtumised toimuvad üks kord kuus teisipäeviti ja neljapäeviti ning kokku osaleb pilootprojektis üle 200 õpilase.

 

Septembri- ja oktoobrikuu teemadeks olid „Meelemürgid – kas ohutu proovimine või miski muu?“, mille raames keskenduti erinevatele tubakatoodetele ning nende kahjulikule mõjule nii enda kui ka teiste tervisele. „Ilu on vaataja silmades“ keskendus aga rõngastamisele, tätoveerimisele, tualett- ja ilutarvete laenamisele ning nende tingitud terviseriskidele. Järgmiste teemadena käsitletakse füüsilist aktiivsust ja toitumist, une- ja ekraaniaega, keha hügieeni eest hoolitsemist, vaimse tervise eneseabivõtteid ning ka esmaabi andmist koos praktilise väljundiga õpetades elustamisvõtteid. Lisaks praktiliste oskuste harjutamisele kasutatakse kohtumisel ka interaktiivseid lahendusi, mille eesmärk on õpilasi aktiivselt kaasata. Füüsilise aktiivsuse ja toitumise õppepäeval minnakse aga õpperuumist hoopis kooli treeningsaali.

 

Noorte aktiivsus kogukonnakoolis innustab ka läbiviijaid, kelleks on erinevad Kliinikumi erialaspetsialistid. Kui teema õpilasi kõnetab, räägivad kooliõpilased avatult kaasa, eriti just nooremad õpilased, kes on endast vanematega võrreldes eneseväljenduses palju julgemad. Avatud vestluses mängib rolli ka see, et õpetajad õppepäevadel ei osale ning õpilaste arvamused, kogemused ja küsimused jäävad loenguruumi seinte vahele.

 

Kristen Orin

 

KOMMENTAAR

Kerli Hiiemäe, Kliinikumi koolitusosakonna projektijuht ja üks kogukonnakooli kontseptsiooni loojatest

Kuigi kogukonnakooli projekt on töös olnud lühikest aega, saame juba praegu hinnata selle väärtust ja vajalikkust. Noorte toomine haigla keskkonda erinevate turvalist arutelu võimaldavate teemade kaudu aitab vähendada terviseärevust ning saada tõenduspõhiseid teadmisi. Seni toimunud kohtumised on näidanud õpilaste suurt huvi ja valmidust õppimiseks. Ka kõige väiksemad on uurinud pärast loengut haigla ekskursioonide kohta.

Tulevikuvaates peaksid aktuaalsed teemad kasvama välja õpilaste enda aruteludest. Ka praegu hindame läbi rühma aktiivse osalemise seda, kas teema kõnetab. Kui vaja, muudame õpilaste vahetule tagasisidele tuginedes loengu sisu.

29. septembril avas huvlistele uksed Kliinikumi uus C-korpuse operatsiooniplokk. Operatsiooniteenistuse tööga tutvusid nii tervishoiutöötajad kui ka tervishoiu valdkonnas alles õppivad tulevased kolleegid. Avatud uste päeval oli võimalik uudistada lähimaade moodsaimat operatsioonitehnikat ning lüüa ise kaasa paljudes erinevates töötubades. Näiteks osaleda hemostaasi töötoas, aga ka endoskoopilise kirurgia, elektrokirurgia ja laparoskoopilise kirurgia töötoas ning anesteesioõe töötoas. Samuti oli võimalik kätt proovida mehaaniliste õmblusaparaatidega ning uudistada operatsiooniinstrumente. Kokku külastas operatsiooniplokki ligi 100 huvilist.

 

Kliinikumi Leht

Operatsiooniplokk2 Andres Tennus

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

lk2 Kliinikute juhid Mana Kaasik1. septembrist 2023 alustasid Tartu Ülikooli Kliinikumis uut tähtajalist juhtimisperioodi kaheksa uut kliinikujuhti ning üks meditsiinilise teenistuse juht – naistekliinikus prof Kristiina Rull, kirurgiakliinikus dr Marko Murruste, lastekliinikus prof Tuuli Metsvaht, sisekliinikus dr Toomas Kariis, kopsukliinikus kaasprof Tanel Laisaar, südamekliinikus dr Alar Irs, närvikliinikus prof Pille Taba, operatsiooniteenistuses dr Alo Rull ning radioloogiakliinikus kaasprof Pilvi Ilves. Kliinikumi Leht küsis: „Palun tutvustage lühidalt ennast ja oma plaane kliinikujuhina“.

 

Kaasprof Tanel Laisaar, kopsukliiniku juht: Olen kopsukliinikus töötanud sisuliselt kogu oma professionaalse elu, tunnen hästi kliiniku hingeelu, olen näinud ja ehk ka natuke panustanud kliiniku edusammudesse ning kindlasti olen kursis ka kitsaskohtadega. Seetõttu usun, et suudan anda omapoolse panuse Kliinikumi kopsukliinikus esindatud erialade arengusse järgnevate aastate jooksul. Võtsin selle ametkoha vastu, sest tean, et saan toetuda väga professionaalsetele kolleegidele. Kopsukliinikut on läbi aegade iseloomustanud patsiendikesksus, juba siis, kui sellest laiem avalikkus veel nii palju ei rääkinud. See on saavutatud tänu senistele juhtidele, aga peamiselt siiski tänu arstidele, õdedele, hooldajatele, füsioterapeutidele ja sekretäridele, kes kõik on alati otsinud mistahes olukorras parimat lahendust just patsiendi vaatenurgast. Teiseks iseloomustab kopsukliinikut kollegiaalsus suhtluses nii kliiniku ja Kliinikumi sees ning väljaspool Kliinikumi. Loodan neid tugevusi hoida.

Meditsiin on äärmiselt kiiresti arenev valdkond, mistõttu on igasugune paigalseis tagasiminek. Kopsukliinikul on ülikoolihaigla ühe osana kindlasti oluline roll eriala eestvedajana kogu Eestis, mistõttu soovin igati toetada uuenduste kasutuselevõttu, samuti meie töö analüüsi ja kvaliteedikontrolli. Eesti on väike, mistõttu on otstarbekas teha siin koostööd ka teiste Eesti haiglatega. Hästi toimiv koostöö ka Kliinikumi sees on kindlasti üheks märksõnaks, mida ma sooviksin oma juhiperioodil näha. Kopsukliinikul on kokkupuutepunkte paljude teiste kliinikutega, seega ootan väga vastastikku lugupidavat ja kasulikku koostööd teiste kliiniku juhtidega.

 

Dr Marko Murruste, kirurgiakliiniku juht: Olen töötanud üle 30 aasta kirurgina Tartu Ülikooli Kliinikumi kirurgiakliinikus ja selle eellastes. Kliinikujuhina tööle asudes saan väga hästi aru, et eelseisev periood saab olema kiire ja väljakutsete rohke. Oma tegevuses püüan panustada ravikvaliteedi jätkuvasse parandamisse. Selle juures on minu visiooni kohaselt vajalikud täiendav spetsialiseerumine, hübriidsete ravimeetodite (kirurgilise ravi kombineerimine endovaskulaarse või endoskoopilise raviga) arendamine ja kättesaadavuse parandamine, multidistsiplinaarse koostöö suurendamine komplekssete probleemide lahendamisel ja patsiendikeskse raviprotsessi terviklikkus. Oluliseks pean ka teadustöö jätkuvat arendamist. Usun, et hästi motiveeritud meeskond ja ravi- ning olmetingimuste oluline paranemine viimastel aastatel annavad selleks hea eelduse.

Kindlasti on kirurgiakliiniku juhtimisel olulisel kohal ka IT-võimaluste parem kasutamine ja eHL’i arengusse panustamine, samuti töö efektiivsuse tagamine kliinikus ning koostöö printsiipide välja töötamine võrgustunud haiglatega.

Lisaks, äsja valminud tipptasemel päevakirurgia keskus loob head võimalused päevakirurgiliste, sealhulgas tasuliste, teenuste arenguks.

 

Prof Kristiina Rull, naistekliiniku juht: Naistekliinik saadab naist läbi elukaare. Seega pean oluliseks pakkuda kaasaegseimaid terviseteenuseid igale vanusegrupile lähtuvalt nende ootusest ja vajadustest: noorte nõustamine, rasestumise, raseduse ja sünnitusega seonduv teenused, menstruatsioonitsükliga seotud häirete, ülemineku- ja vanema ea perioodiga kaasnevate probleemide käsitlus.

Konkreetsetest tegevustest on plaanis võtta kasutusele embrüote siirdamise eelne testimine, lootemeditsiini arendamine. Pikemas perspektiivis on senisest enam  naise terviseriskside hindamisele erinevates elu etappides ja tervislike eluviiside toetamisele. Seoses perekeskuse ja päevakirurgia kolimisega uutesse ruumidesse saame muuta patsiendi ravi kättesaadavamaks ja mugavamaks,  hakata pakkuma uusi teenuseid, näiteks toitumisnõustamine, füsioteraapia, kriisinõustamine, geneetiline nõustamine.

Hindan ja väärtustan kolleegide ideid. Toetan meis igaühes peidus olevat soovi ennast teostada, olgu selleks teadustöö, uue raviviisi arendamine või  töökorralduse muutmine.  Olen avatud koostööle teiste kliinikute ja teenistusega.  Uue juhina usun sinisilmselt, et  konflikte ära hoida on kergem kui neid lahendada.

 

Dr Alo Rull, operatsiooniteenistuse juht: Olen töötanud Tartu Ülikooli Kliinikumi ortopeedia osakonnas arst-õppejõuna 17 aastat ning sama kaua ortopeedia eriala assistendina Tartu Ülikoolis. Suurima juhtimiskogemuse on mulle andnud Rakvere haigla erakorralise meditsiini osakonna ja kiirabi üksuste juhatamine aastatel 2000–2002. Olin osakonna loomise juures ja tegelesin struktuuriüksuse ülesse ehitamisega. Kuulun erinevatesse erialaseltsidesse, sealhulgas Eesti Artroplastika Seltsi juhatusse. Olen osalenud sõjalisel missioonil Eesti kirurgilise meeskonna liikmena Afganistani Camp Bastioni Role 3 UK haiglas, opereerides ravides erinevaid sõjavigastusi. Osalen Eestis läbiviidavate ATLS koolitustel instruktorina.

Operatsiooniteenistuse arengu osas varasem juht teinud head tööd. Hiljuti avati uus päevakirurgia operatsiooniplokk. Sealne planeering ning tehniline varustatus on kõrgel tasemel. Usun, et ka personali vähesuse probleem on igati lahendatav. Toetan igati operatsiooniõdede initsiatiivi, et Eestis hakkaks toimuma eraldi operatsioonitoa personali väljaõpe.

Oma ülesandeks näeksin, et saan parendada koostööd erinvate kliinikute ja teenistuste vahel. Kiireloomulisemaks tegevuseks oleks kasutusele võtta digitaalne operatsioonitoa töö planeerimise programm. See annaks võimaluse optimeerida erinevate operatsioonitubade tööd, broneerida vahendeid, steriilset instrumentaariumit. Operatsioonide tegevus oleks jälgitav online-süsteemis.

Koostöös finantsteenistusega saab hoida operatsioonitoa tarvikute ja personalikulu kontrolli all. Majanduslikust seisukohast olen avatud rakendama uusi võimalusi kliiniku tulubaasi suurendamiseks, optimeerides väga hästi sisustatud operatsioonitubade kasutust, kaasates patsiendi omavastutust ja Eestis arenevat erakindlustussüsteemi. Operatsiooniteenistuse headuse tagab hästi koolitatud, motiveeritud, ühtne ja meeskondlik personal.

 

Prof Pille Taba, närvikliiniku juht: Tänan Kliinikumi ja närvikliinikut toetuse ja usalduse eest, olen valmis jätkama kliinikujuhina, teades selle töö erinevaid külgi. Tõstan esile närvikliiniku häid inimesi – õed ja hooldajad, tugipersonal ja arstid –  ja nende häid tegusid, mille tulemusena neuroloogia ja neurokirurgia osakonnad edasi sammuvad. Kaasaegses meditsiinis on järjest tähtsam iga meeskonnaliikme roll koos erioskustega, oleme jätkamas insuldi, peavalu, Sclerosis multiplexi, Parkinsoni jt krooniliste haiguste käsitluse täppis-spetsialiseerumisega. Suurt vastutust ja koormust kannab neurokirurgia, ühena Eesti kahest keskusest, mille arengute jätkuv toetamine on väga tähtis. Teadagi on heade asjade ja rõõmutoovate arengute kõrval ka pingekohti, mille lahendamisega tuleb edasi tegeleda: töö intensiivsus, ruumid, finantsid.

Vaatan tulevikku suurte ootuste ja lootustega, tundes vastutust närvikliiniku ees, mis on terve sajandi jooksul olnud oma erialade eestvedajaks, liikudes edasi kolmel „vaalal“: ravitöö, õpetamine ja teadus.

 

Kliinikumi Leht 

Dr Värk CHOPisTartu Ülikooli Kliinikumi kirurgiakliiniku lastekirurg dr Pille-Riin Värk töötas üheksa kuud Ameerika Ühendriikides, kus tal oli Philadelphia lastehaiglas võimalus kogeda äärmiselt laia spektriga juhtumite ravimist. Kliinikumi Leht uuris dr Värgi muljeid.

 

Mis ajendas teid otsustama just Philadelphia lastehaigla fellowship´i kasuks?

Children´s Hospital of Philadelphia (CHOP) on suur tõmbekeskus. Minu eesmärk oli kogeda ja õppida lasteortopeedia eriala selliste juhtumite käsitlust, mis Eestis patsientide väikese arvu tõttu ei ole võimalik. See eesmärk ka täitus – CHOP on valitud Ameerikas n-ö number üks lasteortopeedia keskuseks aastal 2023 ja on eesotsas laste ortopeediliste operatsioonide arvuga Ameerika Ühendriikides. Haigla teeninduspiirkond on suur, Philadelphia linna alal elab ligikaudu 6 miljonit inimest, ning haigla aasta käive on ligi 3,8 miljardit dollarit. CHOPi peamajas oli ainuüksi kokku 21 operatsioonituba, mida täiendasid laste päevakirurgilised operatsioonid satelliithaiglates. Haigla patsiendid olid mõistagi ameeriklased, ent ravil käis ka palju teiste riikide elanikke – näiteks Dubaist või Mehhikost, mistõttu rahvusvaheliste patsientide käsitlemise jaoks on loodud ka täiesti eraldi osakond.

 

Millised olid need juhtumid, mis Eesti praktikast erinesid?

Suur erinevus on ennetamise rollil. Kui Eestis ja Euroopas on suur rõhk haiguste varajasel avastamisel, et hiljem ei oleks vaja opereerida tüsistusi, siis Ameerikas nii riiklikud sõeluuringud kui ennetusprogrammid puuduvad. Näiteks puusaliigese düsplaasia – Eestis ravitakse seda esimestel elukuudel konservatiivselt ning enamikel juhtudel väikesed patsiendid hilisemas elus operatsiooni ei vaja. Seal aga pöörduvad pered ravile seisunditega, mida oleks saanud ennetada.

Teine suur ja šokeeriv erinevus oli muidugi kuulihaavadega laste vigastused. See on siiani Ameerika Ühendriikides laste põhiline surmapõhjus. Neid lapsi nägin CHOP’is tihti, kuna rasked vigastused nõudsid pikka järelkontrolli perioodi ja tihipeale korduvaid operatsioone.

Kolmas erinevus tulenes CHOPi juhtumite suurest arvust ja keerukusest. Ühest küljest võimaldab see kirurgidel väga spetsiifiliselt spetsialiseeruda. Minu erihuvi oli käekirurgia ning laste onkoloogiline ortopeedia. Onkoloogilisi lõikusi sain õppida dr Alexandre Arkader käe all, kel on 15-aastane luutuumoritele spetsialiseerumise kogemus. Tema vastuvõtud ja operatsioonid olidki täidetud luutuumori lõikusi vajavatest patsientidest.

Käekirugia meeskond omakorda oli kokku pandud neljast inimesest, kellest kaks olid ortopeedia taustaga ning kaks plastikakirurgia taustaga. Minu juhendajaks oli dr Apurva Shah, kes on spetsialiseerunud ülajäsemele kaelast kuni sõrmetipuni, tehes nii ortopeedilist kui ka mikrovaskulaarkirurgiat. Tema alustas ka brahiaalpleksuse vigastuste keskusega CHOPis, mis on nüüd Ameerikas väga tuntud. Nii et tema käe all sain väga laialdase õppe.

Tulenevalt suurtest juhtumite arvust ja kogemustest, on enamus raskeid juhtumeid käsitletud CHOPis ühe kirurgi poolt. Eestis aga on tihtipeale mõistlik ja kasulik multidistsiplinaarse meeskonna loomine oskuste koondamiseks. Näiteks Kliinikumis on võimalused keerukate ja spetsiifiliste lõikuste jaoks olemas, ainult et meie rahvaarvu väiksuse tõttu on teatud haigusseisundid üliharvad ning arstide kitsas spetsialiseerumine seetõttu keeruline.

 

Milline roll oli teadustööl?

Teadustöö roll on oluline ning selle viljelemine patsientide rohkusest tulenevalt ka teatud mõttes lihtsam. Teisalt on Eestis kergem tagada teadusuuringutesse kaasatud patsientide järelkontrolli, Ameerikas on see keerulisem. Philadelphia lastehaigla ei ole ametlikult ülikoolihaigla, ent on seotud Pennsylvania ülikooliga (Penn, University of Pennsylvania), mis on Ameerika üks vanimaid ja hinnatuimaid ning loetakse Ivy League ülikoolide hulka, nagu seda on Harvardi ja Yale ülikoolid.

CHOPis suunati 10% arstide palgafondist teadustöö tegemiseks ning keskmiselt avaldatakse ligi 200 teadusartiklit aastas ainuüksi lasteortopeedide poolt. Ameerikalikult kiire töötempo tähendab, et tööpäevade pikkus on keskmiselt 10–12 tundi. Teadustöö tegemiseks kasutatakse aega enne või pärast operatsioone või nädalavahetusi.

Arst-resident töötab iga päev erinevas operatsioonitoas koos erineva kirurgist juhendajaga. Juhendajad selgitavad palju praktika käigus, ent operatsioonile minemise eelduseks on eelnev operatsioonitehnika ja kaasaaegse teadustööga tutvumine. Nii saavad residendid juhendajalt nädal enne operatsiooni õppe- ja teadusmaterjali ning operatsioonitoas tuleb juba teada igat sammu, mida teed. Mõned kirurgid testivad enne residente, kas kõik vajalik iga etapi kohta on omandatud.

Minu teadustöö keskendus laste ülajäseme luumurdudele ning esimene artikkel on minemas ka publitseerimisele ajakirjas Journal of Pediatric Orthopaedics küünarluu kasvuplaadi murdude teemal. Olen Philadelphia lastehaiglaga veel aasta seotud just teadustöö tegemise töölepingu läbi, et lõpetada alustatud koostööd.

 

Millised haigla- või tervishoiukorralduse erisusi te veel kogesite?

Teadaolevalt on suur erinevus tervisekindlustuses. Tervishoid on küll väga kättesaadav, kuid väga kallis, pannes vähem kindlustatud peres raskesse seisu. Arsti valimine on tehing ja toimub ka surgeon shopping, mida teevad pered enne, kui otsustavad, kuhu ja kellele kulutused suunatakse. Peredel on võimalik osta tervishoiuteenused nii läbi kindlustuse kui ka otse. Näiteks kindlustuseta patsient peab randme röntgeni eest välja käima kuni 2500 dollarit, Eestis on see hind mõnikümmend eurot.

Erinevus oli ka haigla infosüsteemis – CHOP kasutas Epic infosüsteemi, mis on kasutusel näiteks ka Helsingis. Seni kogetu põhjal saan öelda, et meie eHL ehk elektrooniline haiguslugu on kindlasti parem kui teiste riikide süsteem.

Ameerika töötempo oli kiirem, arsti töönädalat täitis üks kuni kaks operatsioonipäeva ja kolm kuni neli vastuvõtupäeva. Keskmiselt oli 30–40 patsienti vastuvõtus, sh nii plaanilised kui ka erakorralised, kuid operatsiooni vajavate patsientide hulk vastuvõtul käinutest oli madal, vahel kõigest 3–4 patsienti. Samas töötas haiglas Eestiga võrreldes oluliselt rohkem muud personali, kelle eesmärk oli muuta töökorraldust sujuvamaks, vabastades arste ja õdesid kõigest ebavajalikust, et nad saaksid ainult oma tööle pühenduda. Näiteks kirurg ei teinud ühtegi sissekannet ja liikus vajaliku tempoga ühest läbivaatuse toast teise.

Lisaks oli operatsioonitoas kasutusel O-arm kompuutertomograaf – jällegi selleks, et lõikused oleksid sujuvamad ja kiiremad. Operatsioonijärgselt oli võimalik koheselt MRT-uuringuid, et hinnata näiteks vaagna osteotoomiate edukust. Mikroskoobid olid uued ja väga operaatorsõbralikud. Iga implantaadi kasutamisega „tuli kaasa“ operatsioonituppa firmaesindaja, kes absoluutselt iga kord seletas ja õpetas uuesti, kuidas midagi kasutada.

CHOP haiglat võib nimetada eliithaiglas, kes saab endale lubada töötajate valimist. Samuti loob iga haigla ise enda spetsiifikale vajaliku residentuuriprogrammi. Haigla personal moodustab omaette kogukonna ning ühtsuse hoidmisega tegeletakse palju. Vaikimisi panustavad sellesse ka kõik töötajad, osaledes ühistel sündmusel – olgu need grillimised, väljasõidud, heategevusega seotud aktsioonid. Suhtlemine on väga avatud ning hea tava on, et viimase aasta residendid ehk fellow’d kohtuvad kord kuus kliiniku juhiga tema kodus, rääkides üldistel teemadel ning kogudes erinevaid soovitusi tuleviku planeerimiseks. Arstiks olemine on teatud mõttes elitaarne, mille hoidmist eeldatakse. Viimaste aastate fookus on väga tugevalt suunatud ka sotsiaalsele võrdõiguslikkusele.

Arstide tööle värbamine on kahepoolne protsess. Avalikke tööpakkumisi ei pruugi olla, oluline on käia kongressidel ja luua suhteid. Uurida haiglate kohta ja samal ajal presenteerida ka iseennast. Minul õnnestus kongressidel kohtuda mitmete professorite ja kirurgidega, kelle kirjutatud õpikutest olen residentuuri ajal õppinud. Näiteks minu juhendaja dr Shah on kirjutanud peatüki küünarliigese murdude õpikusse – seesama õpik, millest õppisin, et teha esimene operatsioon Soomes.

 

Mis on teie tulevikuplaanid?

Olgugi, et mul oli võimalus jääda Philadelphiasse kauemaks, otsustasin Eesti ja Kliinikumi kasuks. Eesti on mu kodu ja mulle meeldivad mu kolleegid. Meie riigi väiksus võimaldab lahendada asju paindlikumalt ja kiiremini. Lisaks Ameerikale on mul olnud võimalus töötada ka Soomes ning mõlema riigi perioode olen võtnud väga teadlikult kui intensiivse õppimise ja kogemuse võimalust. Saadud kogemus on avardanud mu teadmisi ja maailmapilti oluliselt ning loodud kontaktid võimaldavad küsida nõu ka praegu. Seega soovitan noortele kolleegidele kindlasti käia erinevaid kogemusi omandamas.

 

Kliinikumi Leht

*Dr Pille-Riin Värgi õppe- ja töökogemust Ameerikas toetas ka Kliinikumi arendusfond.

15. septembril kaitses Kliinikumi meestekliiniku arst-õppejõud Stanislav Tjagur filosoofiadoktori kraadi (PhD (arstiteadus)) taotlemiseks esitatud väitekirja Mycoplasma genitalium and other sexually transmitted infections causing urethritis – their prevalence, impact on male fertility parameters and prostate health” (“Mycoplasma genitalium’i ja teiste uretriiti tekitavate STLI levimus ning mõju mehe reproduktiivtrakti tervisele”).

 

Juhendajad: androloogia professor Margus Punab (dr. med. (arstiteadus), TÜ kliinilise meditsiini instituut) ja meditsiinilise mikroobiökoloogia professor Reet Mändar (dr. med. (meditsiin), TÜ bio- ja siirdemeditsiini instituut). 

Oponent: professor Florian Wagenlehner (MD, PhD, Department of Adult and Pediatric Urology, Andrology at the University Hospital Giessen UKGM, Giessen, Saksamaa). 

 

Kokkuvõte

Ureetra ehk kusetoru ülesandeks on osaleda seemnevedeliku ja uriini transpordis, samas võib ta muutuda sissepääsuks uretriiti tekitavate sugulisel teel levivate infektsioonide (STLI) tekitajate jaoks. Uretriidi tagajärjel võib kahjustuda reproduktiivfunktsioon, kuid tõenduspõhine info selle kohta on ebaühtlane. Valideerimata on uus uretriidi diagnostikameetod, uriini voolutsütomeetria. Ka puudus Eestis seni selge ülevaade meeste uretriidi etioloogia kohta.   

 

Uurimistöö eesmärgiks oli hinnata uretriidi esinemissagedust erinevates populatsioonides Eestis ja selle mõju meeste urogenitaalsüsteemile, selgitada erinevate tekitajate (Neisseria gonorrhoeae, Chlamydia trachomatis, Mycoplasma genitalium, Trichomonas vaginalis) seost kaebuste, sümptomite ja põletikunäitajatega, ning hinnata uriini voolutsütomeetria rakendatavust uretriidiga patsientidel. Uurimistöösse kaasati 3571 Tartu Ülikooli Kliinikumi meestekliiniku patsienti.  

 

Klamüüdia oli kõrgeima esinemissagedusega patogeen seksuaalse riskikäitumisega Eesti meeste seas (14.8%), kuid M. genitalium oli olulisel teisel kohal (4.2%). Nendele järgnesid N. gonorrhoeae (2.5%) ja T. vaginalis (0.7%). Kombineeritud STLI esinemissagedus oli madal (1.5%). STLI tekitajate esinemissagedus rasedate naiste meeste (C. trachomatis 1.6%) ja viljatute paaride meeste seas (C. trachomatis 1.2%, M. genitalium 1.1%) oli madal. Ükski uretriidi makroskoopiline tunnus ei olnud patognoomiline ühegi konkreetse tekitaja suhtes, seetõttu on nii patsientide seksuaalkäitumise kui ka sümptomite hindamine olulised STLI testimise otsuse langetamisel. 

 

Esmasjoauriini voolutsütomeetriline analüüs osutus kiireks ja objektiivseks meetodiks meeste uretriidi skriinimisel. N. gonorrhoeae põhjustas uriinis tugevaima põletikreaktsiooni, C. trachomatis’e ja M. genitalium’i puhul oli põletik mõõdukas ja T. vaginalis’e korral nõrk.  M. genitalium kutsus esile põletikreaktsiooni ka seemnevedelikus, mis oli enamasti madalam WHO poolt pakutud lävendist. See lävend vajab langetamist, et leida üles rohkem patsiente, kes vajavad ravi. 

 

M. genitalium ja C. trachomatis avaldasid negatiivset mõju seemnevedeliku parameetritele, sh spermatosoidide üldarvule ja liikuvate spermatosoidide arvule. Seega on nende patogeenide potentsiaalset mõju meeste viljakusele vaja edaspidi täiendavalt uurida. 

 

Kliinikumi Leht

 

Dr Stanislav Tjagur: Tänan kõiki patsiente, kes olnud nõus teadusuuringus osaleda. Samuti soovin tänada oma juhatajaid Margus Punabit ja Reet Mändarit, Tartu Ülikooli, Tartu Ülikooli Kliinikumi ja Tartu Ülikooli Kliinikumi meestekliiniku kõiki töötajaid, kes otseselt või kaudselt on toetanud mind teadustöö tegemisel ja väitekirja kirjutamisel. Mul on suur au olla osa Tartu Ülikoolist ja Tartu Ülikooli Kliinikumist.

perekeskus2Septembri alguses alustas Tartu Ülikooli Kliinikumi naistekliiniku perekeskus tööd Maarjamõisa meditsiinilinnaku uutes ruumides C-korpuses.

 

Naistenõuandla juhi dr Pille Vaasi sõnul on nii töötajad kui patsiendid vastavatud ja avarad ruumid Kliinikumi peamajas pärast mitmeaastast asenduspindadel paiknemist hästi vastu võtnud. „Perekeskuse teenused on mõeldud naistele kogu nende elukaare ulatuses ning meie ambulatoorsete teenuste valik on lai: raseduse jälgimine, imetamisnõustamine, varane sünnitusjärgne tagasikutse emale ja vastsündinule, sünnitusjärgne koduvisiit ning sünnitusjärgne kontroll 6–8 nädalat pärast sünnitust, rasedusdiabeedi ja toitumise nõustamine, raseduskriisi nõustamine, emakakaelavähi sõeluuring, nõustamine rasedusvastaste vahendite osas, rindade kontroll ja rinnavähi ennetus ning perekool nii kontakt- kui veebiloengute näol,“ tutvustas dr Vaas.

 

Ta lisas, et perekeskusesse on sisse seatud ka kaks ultrahelikabinetti, kus naistearstid viivad läbi rasedusaegseid loote uuringuid ja protseduure. „Näiteks I ja II trimestri ultraheli sõeluuringud, III trimestri uuringud, loote ehhokardiograafia ning protseduuridest koorini biopsia, amniotsentees, kordotsentees. Sealjuures suunatakse Kliinikumi lootemeditsiini spetsialistide juurde erinevatest Eesti piirkondadest rasedad, kelle lootel esineb väärarend, geneetiline- või kromosoomihaigus, loote üsasisene kasvupeetus või muu loote või ema terviseprobleem, mis nõuab jälgimist ja sageli ka sünnitamist kõrgema etapi haiglas,“ selgitas dr Pille Vaas. Uuringuid ja nõustamisi koordineerib ämmaemand-koordinaator nii, et need oleksid perekonnale võimalikult mugavad ja lihtsad. „Looteuuringute valdkonnas teeb naistekliinik edukat koostööd ka lootemeditsiini keskustega Stockholmis ja Helsingis,“ lausus naistenõuandla juht. Lisaks toimub nüüd perekeskuses ka hingehoidja ja pereterapeudi Naatan Haameri vastuvõtt.

 

Ämmaemanda koduvisiit

Kliinikumi naistekliiniku ämmaemandate eestvedamisel pakutakse juba mitmendat aastat kõigile Tartu linna ja lähiümbruse naistele ja nende vastsündinutele ämmaemanda koduvisiiti kuni seitse päeva pärast sünnitust, mille järgselt tehakse vajadusel korduv visiit. „Koduvisiit on väga patsiendisõbralik, toimudes ema ja beebi harjumuspärases keskkonnas. Visiidi eesmärk on toetada ema ja vastsündinu sünnitusjärgset kohanemist, ema taastumist sünnitusest ning anda soovitusi vastsündinu eest hoolitsemiseks ja rinnaga toitmiseks,“ rääkis perekeskuse ämmaemandusjuht Marrit Kanna. Koduvisiit broneeritakse patsiendile Kliinikumi sünnitusosakonnast lahkumisel ning linnaruumis tunneb emade juurde teel olevad ämmaemandad ära Kureauto järgi.

 

Perekool

Naistekliiniku perekeskuses viiakse läbi ka Perekooli loenguid, mida on võimalik alates kevadest taas valida kas kontaktloengute sarjana või veebiloengutena. „Perekooli eesmärk ei ole üksnes sünnituseks ettevalmistus, vaid anda tulevastele vanematele laiemad teadmised uue rolliga kohanemiseks. Kuuenädalase kontaktõppe eesmärgiks on nii emade kui isade vanemluseks ettevalmistumine, mille jooksul läbitakse raseduse, sünnituse, vastsündinu, lapsevanema rolliga kohanemise ja vaimse tervisega seotud teemad,“ kirjeldas ämmaemand Marrit Kanna. Uuendatud vormiga kontaktõppe üheks väljundiks on pakkuda naistele ja peredele võimalust aktiivseks õppimiseks. Nii saavad osalejad ka ise teemasid ja murekohti tõstatada, et neid läbi kogemuste vahetamise ja tõenduspõhise info analüüsida ja arutada.

 

Kliinikumi naistekliiniku perekeskus asub aadressil L. Puusepa 8 C-korpuses, kuid mitmed teenused on kättesaadavad ka Tartu linna üleselt. Ämmaemandate vastuvõtud toimuvad täiendavalt ka Maarjamõisa Tervisekeskuses L.Puusepa 1a ja Tartu Tervisekeskuses Mõisavahe 34b. Alla 26-aastastel noortel on võimalus ämmemanda vastuvõtule pöörduda Tartu Seksuaaltervise Keskuses aadressil Vaksali 17. Rindade kontrollimise ja uuringute soovi korral tuleks pöörduda ämmaemanda vastuvõtule Kliinikumi rinnakabinetti Kvartali keskusesse.

 

Kliinikumi Leht  

lk10 Dr Jana Olak stomatoloogia kliinikus Tartu Ülikooli KliinikumTartu Ülikooli Kliinikumi stomatoloogia kliinikus on esindatud kõik hambaravi valdkonnad, üheks neist on laste hambaravi. Kliinikumi Leht küsis kooliaasta eel lastestomatoloogia osakonna vanemarst-õppejõult dr Jana Olakult, kuidas tagada lastel ja noorukitel hea suuõõne tervis.

 

Milliste probleemidega pöörduvad lapsed ja nende vanemad kõige enam lastestomatoloogide vastuvõtule?

Tavalisteks probleemideks on ikka hambaaugud ja valutavad hambad. Viimase 2018. aasta Tervisekassa uuringu põhjal selgus, et Eestis on 2/3 kolmeaastastel ning 1/3 kuue- ja kaheteistaastatel lastel hambad terved. See tähendab, et 30% kolmeaastastest vajavad hammaste ravi, aga nii väikeste patsientide ravi ei ole lihtne.

 

Kui sageli ning milliste seisunditega peaks kindlasti pöörduma?

Kliinikumis on laste hambaravi Tervisekassa poolt 100% kompenseeritud ja lapsevanemal endal ei tule selle eest tasuda. Soovitan käia hammaste kontrollis üks-kaks korda aastas, et hambaarst leiaks üles algavad muutused hambaemailis. Ilma spetsiaalse koolituse, valguse ja instrumentideta ei ole  võimalik, näiteks kodus, väikseid muutusi märgata. Piimahammastel areneb kaariese kiiresti ning hambaarsti vastuvõtule tulemiseks ei pea ootama pruuni laiku hambal, vaid vanemad võiksid tulla väikelastega vastuvõtule kontrolli, et hambaarst saaks hinnata, kui suur on tõenäosus hambaaukude tekkeks. Samuti, kui lapsevanem juba märkab lapse hammastel või ka igemel muutusi, tuleb kindlasti lasta hambaarstil muutused üle vaadata.

Tasub meeles pidada, et ükski hambaauk ise kinni ei kasva ja oodates läheb olukord aina hullemaks ning lõpeb hambavaluga. Valuga hamba ravi on aga ebameeldivam kui tavalise kaariese ravi.

 

Kuidas mõjutab hammaste tervis laste üldtervist?

Suuõõs ja hambad on seedekulgla osa, toidu peenestamise tagavad terved hambad. Kui hambad on lagunenud või eemaldatud, siis on häiritud toidu mälumine ja see mõjutab seedeprotsessi. Õige mälumisprotsess tagab näo-lõualuude süsteemi normaalse arengu. Piimahammaste varajane eemaldamine võib põhjustada koolieas ortodontilise ravi vajaduse. Ning kui hambad tuleb eemaldada enne, kui laps on õppinud õigesti häälikuid hääldama, võivad tekkida kõnedefektid.

 

Ning samas ei saa ka suus hoida põletikus, aeg-ajalt turseid tekitavad kroonilist põletikukollet. Seega jõuame jällegi sellini, kui oluline on vältida kaariese teket ning kui see on tekkinud, see võimalikult kiiresti lasta ära ravida.

 

Kaasaegne hambaravi on patsiendisõbralik ja valutu. Kuidas lahendate osakonnas olukordi, kui lapsed sellest hoolimata protseduure pelgavad?

Hirm hambaravi ees on tuntud teema. Ärevust ja hirmu saab vähendada selgitades mis, miks ja kuidas toimuma hakkab. Kliinikumi lastestomatoloogia osakonnas töötavad arstid ja õed, kes on selleks saanud erinevad koolitusi ja kellel on ka väga suur kogemuste pagas, kuidas väikesele patsiendile läheneda ja temaga kontakti saada. Kuna meie osakonnas käivad ravil lapsed vanuses 0–18 eluaastat, siis selgituste jagamisel tuleb arvestada ka lapse vanusega – nii et selgitused oleksid patsiendile arusaadavad. Kui ikkagi hambaravitoolis ravi ei ole võimalik, on võimalik teha seda narkoosis.

 

Millistes juhtudel vajavad lapsed narkoosis hambaravi ning kuidas seda Kliinikumis läbi viiakse?

Hambaid ravitakse narkoosis juhul, kui tavalisel vastuvõtul hammaste ravi ei ole see võimalik. Reeglina on põhjuseks lapse vanus, ehk laps on liiga väike, esineb paaniline hirm hambaravi ees või siis puudega patsiendid, kelle ravi hambaravitoolis ei ole võimalik. Tegemist on samasuguse narkoosiga, mida kasutatakse kõikide teiste operatsioonide korral. Vajadus hammaste raviks narkoosis järjest suureneb.

Kliinikumis on narkoosis hammaste ravi lastele Tervisekassa poolt 100% kompenseeritud, arstipoolsel näidustusel ka täiskasvanutele.

 

Kui valida kolm tegevust, et tagada hea suutervis, siis millised on Teie soovitused?

Hammaste tervena hoidmiseks on vaja õigeid harjumusi ja igapäevast rutiini. Kolm esimest eluaastat on hammaste tervena püsimise seisukohalt väga olulised. Kui neid kolme reeglit ei järgita, on sageli tulemuseks, et inimene käib eluaeg hambaarsti juures, arvates, et tegemist on päriliku veaga. Tegelikult tuleb otsida põhjusi vanemate harjumustest.

  1. Hammaste puhastamisega tuleb kohe, kui need suhu lõikuvad ehk siis umbes kuue kuu vanuselt. Kindlasti ei tohiks oodata lapse kahe- või kolmeaastaseks saamist, sest hammaste tervise seisukohalt on siis juba hilja.
  2. Oluline on hambaid pesta hommikul ja õhtul. Nii lapsed kui täiskasvanud peaksid minema voodisse puhaste pestud hammastega. Hammaste pesemise käigus peavad hambapinnad tõesti katust puhtaks saama, mistõttu peab pesu kestma vähemalt 2 minutit. Lapsed vajavad hammaste puhastamisel vanemate abi.
  3. Kui hambad on suhu lõikunud, tuleb pidada söömise ja joomise vahel pausi 3 tundi. Hambad vajavad toidust puhkust, et mineraalained saaksid hambaemailis taastuda. Söögikordade vahel võiks juua ainult puhast vett piima, mahla ja gaseeritud vee asemel. Hea oleks väikelaste puhul vältida ka sagedaist öist söömist ning sama kehtib isegi rinnapiima puhul.

 

Kuidas Kliinikumi lastestomatoloogia vastuvõttudele pöörduda?

Laste hambaarsti juurde saab registreeruda helistades Kliinikumi registratuuri 731 9100 või kasutades digiregistratuuri. Samuti on patsientide jaoks kasutusel stomatoloogia kliiniku registratuuri telefoninumber 731 9889 ning e-posti aadress See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud..

 

Kliinikumi Leht

19. maist kuni 16. juunini 2023 viidi Tartu Ülikooli Kliinikumi töötajate seas teistkordselt läbi patsiendiohutuskultuuri uuring. Andmete kogumiseks kasutati AHRQ Surveys on Patient Safety Culture (SOPS) Hospital Survey küsimustikku, mis koosnes 34 ohutuskultuuri hindavast küsimusest. Uuringu viisid 2023. aastal läbi ka mitmed teised Eesti haiglad.

 

Elektroonilise küsimustiku täitis 330 töötajat 28 kliinikust ja teenistusest, enim vastanuid oli sisekliinikust ning anestesioloogia ja intensiivravi kliinikust. Ligi pooled (48%) uuringus osalejatest olid õed, abiõed ja  ämmaemandad, 24% arstid, 11% füsioterapeudid, logopeedid, psühholoogid, sotsiaaltöötajad ja teised tervishoiuspetsialistid, 9% tugipersonali esindajaid ning 8% hooldustöötajad. Enam kui pooled küsitletutest (54%) olid haiglas töötanud 11 aastat ja enam, 52% vastanutest töötas Kliinikumis 30–40 tundi nädalas ning enamikul (89%) oli tööl otsene kokkupuude patsientidega.

 

Kirjeldades oma üksuse ohutuskultuuri, nõustuti kõige enam väitega, et kiirel ajal aitavad töötajad üksteist ning seda toetab ka vastajate positiivne hinnang tõhusale meeskonnatööle. Enam kui pooled vastanutest nõustusid ka sellega, et vigade esinemise korral keskendutakse pigem vigadest õppimisele kui töötajate süüdistamisele ning 43% töötajate hinnangul vaadatakse üksuses patsiendiohutuse parandamise eesmärgil regulaarselt tööprotsesse üle ning tehakse vajalikke muudatusi.

 

Samas esineb töötajate hinnangul ka negatiivse ohutuskultuuri ilminguid. Näiteks 25%–30% vastanute hinnangul ei toetata piisavalt patsiendiohutuse vastu eksinud töötajaid, töötajatele pannakse pahaks nende tehtud vigu ning patsiendiohutusjuhtumitest raporteerimisel tundub töötajatele, et juhtumi käsitlemise asemel karistatakse pigem juhtumist teatajat.

 

Peaaegu kaks kolmandikku vastanutest nõustusid väitega, et ületundide tegemine ja osakonna kiire töötempo võib mõjutada patsientide ohutust.

 

Patsiendiohutusega seotud suhtlemist hinnati üldiselt positiivselt. Peaaegu kolme neljandiku vastanute hinnangul antakse enamasti või alati teada, kui märgatakse midagi, mis võib patsientide ravi negatiivselt mõjutada. Enam kui poolte vastanute hinnangul teavitatakse töötajaid üksuses juhtunud vigadest, neid vigu arutatakse ja töötajatele antakse ka tehtud muudatustest teada. Siiski tuleb ligi 20% vastanute hinnangul ette olukordi, kus töötajad ei julge esitada küsimusi, kui midagi tundub olevat valesti.

 

Positiivse trendina võrreldes 2020. aastaga on suurenenud patsiendiohutusjuhtumitest teatamine. Viimase aasta jooksul andsid vähemalt ühest patsiendiohutusjuhtumist teada 53% õdedest, 44% tervishoiuspetsialistidest, 40% arstidest, 38% tugipersonalist ning 20% hooldajatest. Patsiendiohutusjuhtumitest raporteerimine ei seostunud sellega, kas töötaja puutub oma töös igapäevaselt patsientidega kokku või mitte. Sagedamini teatasid juhtumitest töötajad, kelle nädala töötundide arv oli suurem.

 

Uuringust selgus, et varasema küsitlusega võrreldes olid töötajad patsiendiohutuse suhtes kriitilisemad ning vähenenud oli nende töötajate osakaal, kes hindasid patsiendiohutust oma üksuses väga heaks või suurepäraseks. Oma töövaldkonnas hinnatakse patsiendiohutust enamasti heaks või rahuldavaks, 23% vastanute hinnangul on nende üksuses patsiendiohutus väga hea ning 4% arvates suurepärane. Kõige kõrgemalt hindasid patsiendiohutust oma üksuses hooldajad ning kõige madalamalt arstid. Pikema staažiga töötajad hindasid patsiendiohutust oma üksuses tagasihoidlikumalt, samuti andsid patsiendiohutusele madalama hinnangu suurema koormusega töötavad inimesed.

 

Ohutuskultuuri koondnäitajad

lk6 Laboratoorne geneetikaKliinikumi geneetika ja personaalmeditsiini kliiniku laboratoorse geneetika osakonna meeskonna koosseis täieneb igal aastal, et tagada analüüside mahu kasv vastavalt nõudlusele. Kliinikumi Leht küsis osakonna vanemlaborispetsialistilt Hanno Roomerelt ning laborispetsialistilt Mikk Toomingalt, mida kujutab endast töö geneetika laboris.

 

Mille poolest erineb laboratoorse geneetika osakonna töö teiste laborite tööst?

Hanno Roomere: Molekulaardiagnostika labori töö L. Puusepa 2 maja teisel korrusel on väga mitmekesine ning nõuab laboritöötajatelt suuremat ettevalmistust ja kasuks tulevad molekulaarbioloogia-alased teadmised. Kõik meie osakonnaga ühinevad töötajad, nii bioanalüütikud kui laborispetsialistid, läbivad kohapeal spetsialiseerumiseks täiendava õppe töö kõrvalt. Enamasti on meie kolleegid kas arsti, biomeditsiini või geenitehnoloogia taustaga.

Kui rääkida spetsialisti tööst, siis kõige ajamahukam osa  on analüüsitulemuste interpreteerimine – analüüside vastused on patsiendipõhised ning nii-öelda standardvastuseid meil ei ole. Mõne analüüsi tulemusega avastame aga hoopis midagi uut ning siis tuleb vastuse koostamisega alustada nullist, koguda infot, uurida muu maailma praktikat ning teaduskirjandust. Samuti on oluline osa meie tööst teiste kolleegide nõustamine nii analüüside tellimise kui ka vastuste tõlgendamise osas.

Mikk Tooming: Kuigi võiks arvata, et tänapäeval on kõik  automatiseeritud, siis meie laboris on kasutusel palju erinevaid meetodeid, mis nõuavad ka käsitööd. Pakume rohkem kui 100 erinevat analüüsi. Me ei saa kasutada ühte automatiseeritud analüüsi, vaid peame tegema  ka täpsust nõudvat käsitööd.

 

Milliseid analüüse teilt enim tellitakse?

Hanno Roomere: Analüüside ampluaa on lai – näiteks sünnieelne diagnostika, pärilike haiguste diagnostika nii lapseeas kui ka  täiskasvanu-eas algavatele haigustele, analüüsid päriliku vähi diagnostikaks ning  täiesti eraldi valdkonna moodustab kasvajakoest tehtavad analüüsid. Tegelikult on meil võimekus pakkuda kõiki geenianalüüse ning oleme pidevalt avatud ka uute meetodite arendamisele. Viimasel ajal on oluliselt kasvanud onkogeneetika analüüside tellimine, mille abil raviarstid saavad infot nii päriliku vähi riskide kohta kui ka kasvajakoest määratavate geenimuutuste korral täpsustada diagnoosi, määrata ja jälgida ravi kulgu, seda vajadusel korrigeerida või saada hoopis infot haiguse prognoosi osas..

Mikk Tooming: Lisaks ka farmakogeneetilised uuringud, mis on vajalikud siis, kui patsient saab vähiravi ning on vaja veenduda talle sobivas raviskeemis. Kindlasti leiavad rakendust ka uued personaalmeditsiini põhised diagnostika lahendused.

 

Kuidas sünnivad labori uued meetodid?

Hanno Roomere: Uued meetodid sünnivad kas meie enda initsiatiivil või koostöös teiste erialade arstidega. Ehk kui ravitöö poole pealt on surve ja küsijaid mitmeid, siis teame, et ka nõudlus on olemas.

Mikk Tooming: Nii näiteks juurutasime koostöös onkoloogidega kasvajakoe molekulaarse profileerimise, kuna seda meetodit Eestis veel polnud. Mujal maailmas toimuvad taolised analüüsid võib-olla rohkem patoloogiakeskustes ning ka meil on Kliinikumi patoloogiateenistusega väga hea koostöö, kelle kaasabil saabub meile uuritav materjal.

Geneetika ja personaalmeditsiini kliiniku labori seadmed on täna sellised, et meil on võimekus kõiki maailmas olemasolevaid metoodikaid siinsamas Tartus teha. See on suur muutus aastatetaguse ajaga, mil analüüside vastuseid oodati nädalaid või isegi kuid teistest riikidest.

Hanno Roomere: meie labori suur erisus seisneb ka geenitestide andmete kogus, mida on vajadusel võimalik teadustöös kasutada – selleks, et arendada uusi diagnostika- või ravimeetodeid.

 

Kellel on võimalik laboratoorse geneetika osakonnast geenianalüüse tellida?

Hanno Roomere: Kõikidel tervishoiuasutustel ning vajalik on, et näidustuse üle analüüsiks otsustab arst. Ligikaudu pooled analüüsid tellitakse Kliinikumisiseselt ning pooled väljast nii teiste haiglate kui perearstide poolt. Samuti oleme partneriks teistele ettevõtetele, näiteks tuberkuloosi bakterite sekveneerimise ning HLA sekveneerimise korral.

 

Mis te arvate, mida toob tulevik laboratoorses geneetikas?

Mikk Tooming: Heameel on öelda, et tehnika taha Kliinikumis ükski arendus ei jää. Meie uue Illumina NovaSeq X Plus sekvenaatoriga on võimalik kogu genoomi sekveneerimine teha kuni 20 000 isikule aastas. See on 2,5 korda rohkem, kui eelmise seeria tippmudelil.

Tulevikus liigutakse aina enam geenipaneelidelt ülegenoomsele sekveneerimisele, millega on võimalik saada inimese genoomi kohta kogu info. Seda meie uus sekvenaator ka võimaldab, mis võib tähendada uusi leide, avastusi ja seoseid geenide ja haiguste vahel. Eriti, kui arvestame, et täna jääb genoomist veel 98% enamasti uurimata. Seega toob tulevik kindlasti uusi teadmisi!

Hanno Roomere: Tulevik toob kindlasti ka vedelbiopsia analüüsid ehk nn rakuvaba DNA analüüsid. Vereplasma test võimaldab näiteks teha lootediagnostikat ja hinnata kasvajavastase ravi toimimist või otsida hoopis sobivat sihtmärki onkoloogilises ravis. Samuti näiteks, kui kasvaja biopsiat ei ole võimalik võtta koest, saab geenivariante analüüsida kasutades rakuvaba DNA-d verest.

 

Mis teile oma töös rõõmu pakub?

Mikk Tooming: See, et geneetika on väga kiiresti arenev valdkond. Peame hoidma end pidevalt kursis nii eriala teaduskirjandusega kui ka meetoditega mujal maailmaturul.

Hanno Roomere: Jah, geneetika on alati ajast eest. Professionaalset rõõmu pakub ka see, kui leiame vastuse arsti poolt püstitatud küsimusele. Või kui leiame mõne päris uue geenimuutuse, mida pole varem Eestis või koguni mujal maailmas kirjeldatud.

Samuti olen uhke, et meie labori kolm järgmise põlvkonna sekveneerimise meetodit on akrediteeritud Eesti Akrediteerimiskeskuse poolt. Ning teadustöö osakaalu üle meie kolleegide seas – näiteks Mikk on pühendunud oma doktoritöös kõikidele Eestis esinevatele rinna- ja munasarjavähi variantidele. Kohe kaitseb oma doktoritöö ka meditsiinigeneetik dr Laura Roht, kes keskendus töös kolorektaalvähile.

 

Kliinikumi Leht



Dr Tiina Kahre, geneetika ja personaalmeditsiini kliiniku laboratoorse geneetika osakonna juht: Hanno Roomere on töötanud Kliinikumis juba peaaegu 10 aastat ja tegelenud nii onkogeneetika testide interpretatsiooni kui ka suurte ülegenoomsete geenipaneelide tulemuste tõlgendamisega haruldaste haiguste diagnostikas. Hanno on kompetentne ja motiveeritud kolleeg ning aidanud igati kaasa geneetika valdkonna arengule. Alates 2022. aasta lõpust on ta molekulaardiagnostika labori juhataja.

 

Mikk Tooming töötab molekulaardiagnostika laboris arendusspetsialistina ning seega on kõigi uute analüüside sisseviimisel Miku panus olulise tähtsusega. Mikk on väga entusiastliku ellusuhtumisega abivalmis kolleeg. Olles huvitatud uutest võimalustest geneetika valdkonnas, jagab ta uudiseid viimastest läbimurretest DNA-uuringute alal oma taskuhäälingus „Genoomiline“ ning töötab selle nimel, et rakendada uusimaid teadmisi ka meie molekulaardiagnostika laboris.

 

Dr Sander Pajusalu, geneetika ja personaalmeditsiini kliiniku juht: Laborispetsialistide töö on geneetika ja personaalmeditsiini laborites kesksel kohal. Nende ekspertteadmiste ja oskuste najal seisab moodne geenidiagnostika. Piltlikult võib öelda, et nemad tõlgivad DNA keele arstide keelde ning ega kumbki neist keeltest just lihtne ei ole. Kliinikumi vaatest on oluline märkida, et läbi laborispetsialistide ametikohtade on Kliinikum atraktiivseks karjäärivalikuks ka geenitehnoloogia, biomeditsiini ja mitmete teiste ülikooli õppekavade lõpetanutele. See tõestab veelgi 21. sajandi meditsiini interdistsiplinaarsust ja tähtsustab veelgi Kliinikumi ja ülikooli mõlemapoolse partnerluse olulisust ka väljaspool meditsiiniteaduste valdkonda. Mikk Tooming ja Hanno Roomere on mõlemad väga suurte teadmiste ja kogemustega eksperdid ja kolleegidena väga tunnustatud.

lk8 Elmet Nadal SobchenkoKliinikumi südamekliiniku ambulatoorse kardioloogia osakonnas teevad iseseisvaid vastuvõtte kolm õde keskendudes infarktijärgsetele ja südamepuudulikkusega patsientidele.

 

2021. aastal käivitus südameinfarktiga patsiendi haiglajärgse teekonna projekt, mille oluliseks komponendiks on haiglaravile järgnev infarktiõe vastuvõtt. „Õde hindab vastuvõtul patsiendi kodust toimetulekut, raviskeemi mõistmist ja valmisolekut oma elustiili korrigeerida,“ selgitas ambulatoorse kardioloogia osakonna õde Birgit Nädal. Lisaks hindab õde patsiendi objektiivset leidu, tunneb ära alarmeerivad probleemid ning määrab vereanalüüsid.

 

Teiseks tegevussuunaks on südamepuudulikkuse õendus, mille teket kannustas nii Kliinikumi esimese südamepumba paigaldus 2014. aastal kui ka sellele järgnenud südamesiirdamise programm. Kliinikumis tegeleb südamepuudulikkusega patsientidega ambulatoorse kardioloogia osakonna õde Annika Elmet. „Nii südamepumbaga kui ka siirdamist ootavate ja siirdamisjärgsete patsientidega on praeguseks saavutatud hästi toimiv töörütm, kus rutiinsed tegevused tehakse õendusvisiitide käigus ja arsti nõuanne on vajalik vaid probleemide korral,“ selgitas Elmet.

 

Elmeti töö seisneb ka pidevas koostöös põhjanaabritega, kelle juures Eesti patsientidele südamed siirdatakse. „See nõuab head suhtlust ning valmisolekut oma töö käigus 3–4 erinevat keelt kasutada,“ kirjeldas Elmet koostööd Helsingi Ülikoolihaiglaga. „Südamepumbaga ja siiratud patsientide eripäraks on tervisemurede spetsiifilisus ning ootamatus, mistõttu peab neil olema võimalus ööpäevaringselt vastava ala meditsiinitöötajaga kontakteeruda,“ lisas Elmet tuues näiteks, et Helsingis on selleks 4–5 valveid tegevat õde, Kliinikumis hetkel üks.

 

„Tänapäeval on levimas seisukoht, et kindlate ülesannete ja otsustusõiguse usaldamine õele on tervishoiusüsteemi tasakaalustav. Eriti rahul on patsiendid, kes tunnevad, et õel on tema jaoks rohkem aega ning ta ei lahku vastuvõtult segaduses ja küsimustega,“ kirjeldas iseseisvaid vastuvõtte tegev õde Kristina Sobchenko patsientide positiivset tagasisidet. „Ka südamekliiniku arstid kiidavad õdede iseseisvat tegevust, kuid on alati valmis appi tulema,“ rääkisid õed.

 

8.–10. juunil osalesid südamekliiniku õed Reykjavikis Põhja-Baltimaade Kardioloogiakongressil, mille kavas oli ka põhjalik õendusprogramm, kus Annika Elmet tegi ka kaks ettekannet. „Sellises mahus ja sellise põhjalikkusega ei ole iseseisva õenduse teemasid kongressidel varem käsitletud, mis kinnitab, et õendus on Skandinaavias jõudsalt arenemas uueks iseseisvaks erialaks, kus tegutsemise ja otsustamise ruum on oluliselt suurem ning õendusteadus käib igapäevase töö juurde,“ selgitas Nädal.

 

2021. aastal tegid südamekliiniku ambulatoorse osakonna kolm õde 588 iseseisvat vastuvõttu, eelmisel aastal juba 837. Ambulatoorse kardioloogia osakonna õendusjuhi Kerit Kalderi sõnul on vastuvõttude arv iga aastaga suurenemas. „Õdede iseseisvate vastuvõttude aluseks on hea koostöö arstidega, kes on vajadusel õdedele abiks ja toeks. Õed Annika, Birgit ja Kristina teevad oma tööd suure pühendumusega ning nad on alati patsientide jaoks olemas. Neile on alati toeks arstid dr Timo Alter, dr Marit Aasaru, dr Märt Elmet ja dr Mai Blöndal,“ lisas Kalder.

 

„Moodsa kardioloogilise ravi alustala on tugev õendus. Üldiselt ollakse arvamusel, et Eesti üks tugevamaid südamepuudulikkusega tegelevatest õe iseseisvatest vastuvõttudest on just Kliinikumis. Lisaks on innovatiivne infarktijärgne vastuvõtt. Olles töötanud mitmes Skandinaavia haiglas, saan julgelt öelda, et meie õed on võimekad ja kogenud. See on suur väärtus ja ressurss, mida tuleb toetada. Ka teised haiglad plaanivad antud vastuvõtu tööd sisse seada, kuid minu teada ei ole sarnast veel ei Eestis ega Baltikumis. Meie eesmärk on jätkata patsiendikeskse tööga, innovatiivsete lahendustega ja olla hea partner kõrgkoolidele,“ kirjeldas kardioloog dr Mai Blöndal, kelle juhtimisel Kliinikumis ambulatoorse kardioloogia iseseivat õendustööd arendatud on.

 

Kliinikumi Leht 

22. augustil 2023 kaitses Tartu Ülikooli Kliinikumi lastekliiniku arst-õppejõud Kärt Simre Biomeedikumis filosoofiadoktori kraadi (PhD (arstiteadus)) taotlemiseks esitatud väitekirja “Development of coeliac disease in two populations with different environmental backgrounds” (“Tsöliaakia teke kahes erineva keskkonna-taustaga naaberriigis”).

 

Juhendajad: immunoloogia professor Raivo Uibo (PhD (meditsiiniteadused), TÜ bio- ja siirdemeditsiini instituut), lastegastroenteroloogia kaasprofessor Oivi Uibo (dr. med. (meditsiin), TÜ kliinilise meditsiini instituut) ja pediaatria professor Vallo Tillmann (dr. med. (pediaatria), TÜ kliinilise meditsiini instituut). 

Oponent: Marko Kalliomäki (MD, PhD), Turu Ülikool, Soome.

 

Kokkuvõte

Tsöliaakia on immuunvahendatud haigus, mis tekib geneetilise eelsoodumusega isikutel gluteeni ja gluteeniga seotud prolamiinide toimel. Tsöliaakiat võivad vallandada nisuvalgu gluteeni laguprodukt gliadiin, rukkivalk sekaliin ja odravalk hordeiin. Viimastel aastakümnetel on tsöliaakia esinemissagedus suurenenud ülemaailmselt ning erinevate piirkondade vahel võib esineda suuri erinevusi. Kuna enamikel inimestel, kellel esineb geneetiline eelsoodumus tsöliaakia tekkeks ning on olnud kokkupuude gluteeniga, ei teki haigust, siis peavad haiguse tekkega olema seotud ka erinevad keskkondlikud tegurid. Doktoritöö peamine eesmärk oli uurida lapseea tsöliaakia teket kahes erineva sotsiaalmajandusliku taustaga naaberriigis – Eestis ja Soomes ning uurida täpsemalt tsöliaakia erinevaid riskifaktoreid. Peamine huvi oli imikuea ja väikelapse toitumisel ja infektsioonidel. Lisaks rinnapiima mikrobioota määramine ning selle seos rinnapiima immunoloogiliste markeritega. 

 

Uuritavad ja uuringumaterjal pärinesid rahvusvahelisest DIABIMMUNE uuringust, mille eesmärgiks oli uurida 1. tüüpi diabeedi ja teiste immuunvahendatud haiguste teket. Uuring koosnes nn sünnikohordist, keda jälgiti sünnist 3. eluaastani ja nn lastekohordist, keda jälgiti 3. eluaastast 5. eluaastani. Eestis tekkis uuringuperioodi jooksul tsöliaakia kaheksal ja Soomes 21 lapsel, kes kõik kaasati käesolevasse uuringusse. Igale tsöliaakia diagnoosiga lapsele valiti kontrollgrupi laps samast DIABIMMUNE uuringust. Rinnapiima analüüsideks valiti nn sünnikohordist kuus last, keda oli jälgitud 3. eluaastani ning kelle kõigi emadelt oli kogutud rinnapiim lapse 3. elukuul ja lastel oli tekkinud tsöliaakia. 18 kontrolli valiti samast kohordist. 

 

Leidsime, et Eesti ja Soome laste vahel esines oluline erinevus tsöliaakia kumulatiivses haigestumises esimese viie eluaasta jooksul. Tsöliaakia kumulatiivne haigestumine on kõrgem Soomes (0,27% vs 0,77%) ning seal tekivad lastel varem ka tsöliaakia spetsiifilised autoantikehad. Tsöliaakiaga ning kontrollgrupi laste vahel ei olnud erinevust rinnapiimaga toitmise kestvuses ega teraviljade (nisu, rukkis, oder) menüüsse lisamise vanuses. Korduvad infektsioonid varajases eas võivad suurendada riski haigestuda tsöliaakiasse. Emadel, kelle lastel tekkis tsöliaakia, oli rinnapiima mikrobioomis erinevusi võrreldes emadega, kelle lastel tsöliaakiat ei tekkinud.  

Euroopa Liidu teadusuuringute ja innovatsiooni raamprogrammi Horizon Europe vähimissiooni eesmärk on parandada 2030. aastaks enam kui 3 miljoni inimese elu läbi vähi ennetamise ja ravi ning aidata vähki põdevatel inimestel ja nende perekonnaliikmetel elada kauem ja paremini. Projekti „Establishing of Cancer Mission Hubs: Networks and Synergies” (ECHoS) eesmärk on koordineerida seotud teadusuuringuid, innovatsiooni ja tervishoiuvaldkonna tegevusi, lisaks kujundada valdkonna poliitikat inimkeskse tervishoiu ja teadustöö suunas.

 

Uus Euroopa konsortsium ECHoS, mida toetab vähimissioon, toob kokku 58 juhtivat valitsus-, tervishoiu-, teadus- ja akadeemilist asutust ning mittetulundusühingut ja annab liikmesriikidele ja seotud riikidele võime järk-järgult luua riiklikud vähimissiooni keskused (NCMHs). Nendel riiklikel vähimissiooni keskustel, mis tegutsevad riiklikul, piirkondlikul ja kohalikul tasandil, on keskne roll kõigi osapoolte, sealhulgas kodanike, kaasamisel vähktõvega seotud poliitikaaruteludesse.

 

Eestit esindavad Tartu Ülikooli Kliinikum ja Tartu Ülikool, mis teevad tihedat koostööd konsortsiumi koordineerivate isikute ja Euroopa juhtivate asjatundjatega. Tugivõrgustik koordineerib teadustööd ja innovatsiooni ning tervishoiualaseid tegevusi ja suunab poliitikakujundamise protsesse inimkeskse tervishoiu ning teadustöö poole viisil, mida liikmesriikide eraldiseisvad pingutused ja algatused ei saavuta.

 

„Vähk on Eestis tõsine terviseprobleem ja sellega võitlemine nõuab meie kõigi ühist pingutust,” ütles dr Kristiina Ojamaa, Tartu Ülikooli Kliinikumi hematoloogia- ja onkoloogia kliiniku juht ja ECHoSe riiklik koordineerija. „Riikliku vähimissiooni keskuse loomine Eestis on oluline samm riiklike esindajate hääle tugevdamisel Euroopa vähktõvestrateegias. See edendab riiklikku ja rahvusvahelist koostööd, soodustab kaasamist ja juhib innovatsiooni vähktõve ravis. Seetõttu ootame, et ECHoS panustab vähktõvega seotud teadustöösse Eestis. See annab võimaluse kujundada vähiravi täpselt meie patsientide ja ühiskonna vajaduste järgi.“

 

Kliinikumi Leht

lk11 HOPE2Euroopa haiglate ja tervishoiu föderatsiooni vahetusprogramm HOPE, mille põhieesmärgiks on tutvustada erinevaid tervishoiusüsteeme ja töökorraldusi ning vahetada kogemusi, toimus ka sel aastal. 8. mai–4. juuni aset leidnud vahetusprogrammi teemaks oli “Climate and environment: challenges for hospitals and healthcare services”.

 

HOPE vahetusprogrammi raames avanes mul võimalus Kliinikumi esindajana viibida koos Austria, Saksamaa, Šveitsi, Hollandi, Itaalia ja Moldova esindajatega Taani haiglates. Kogemusi jagasid kolm haiglat: Rigshospitalet, Randers Regional Hospital ja Aarhus University Hospital.

 

Võrreldes Eestiga on Taani suurim erinevus jätkusuutlikkuse vallas mõttemaailma erinevus. Taani tervishoius on jätkusuutlikkusega tegeletud juba pikki aastaid, samas on see ka riiklik prioriteet. Taani on riigi tasandil seadnud endale eesmärgiks haiglate rohepöörde aastaks 2030 ning selle eesmärgi saavutamiseks on riik eraldanud ka ressursid – nii tööjõu kui rahaliste vahendite näol. Eesmärk on vähendada 70% süsinikujalajälge, 30% ühekordsete materjalide tarbimist, 30% jäätmete teket, 20% energia tarbimist ning suurendada 70% jäätmete taaskasutamist.

 

Lisaks riigi toele, on Taani haigla osakondades n-ö jätkusuutlikkuse esindajad, kelle ülesanne on iga kuu tegeleda teatud töötundide ulatuses oma osakonna jätkusuutlikkuse projektiga ning osaleda ka haiglaülestel jätkusuutlikkuse aruteludel.

 

Taanlased teadvustavad endale hästi, et jätkusuutlikkus ei ole ainult prügimajandus, vaid puudutab mitmeid erinevaid valdkondi. HOPE külalised said kogeda jätkusuutlikkuse põhimõtteid nii arstide, õdede, haldusjuhtide, finantsjuhtide kui kommunikatsioonijuhtide silmade läbi. Haigla personal proovib leida häid lahendusi nii selles, kuidas mitte teha ebavajalikke meditsiinilisi protseduure, kuidas vähendada patsientide ravis ühekordsete tarvikute kasutamist, kuidas mõjutada ettevõtteid tootma jätkusuutlikumaid tarvikuid ja tooteid, kuidas arvestada jätkusuutlikkusega finantsotsuste tegemisel, kuidas kaasata töötajaid jätkusuutlikumaid otsuseid tegema kuni selleni, kuidas jätkusuutlikult koristada ja pesu pesta.

 

Üheks silmapaistvamaks algatuseks on Taani haiglates „Choosing Wisely“1 kontseptsioon, mille eesmärk on vähendada mittevajalike protseduuride tegemist. Professor Anders Perneri julge väide on, et nimetatud kontseptsiooniga väheneb tervishoius jäätmete teke 20–30%.

 

Tähelepanuväärne on ka projekt „Green Family Start“2, mille raames vähendatakse sünnituse süsinikujalajälge 40–60%. Projekti raames kasutatakse korduskasutatavaid tekstiile ja tarvikuid ning ei kasutata enam paberlinasid. Samuti jagatakse tulevastele emadele teavet, et nad võtaksid sünnitusele kaasa oma veepudeli, aluspesu ning beebiriided.

 

Uhkust tunti ka projekti „Sustainable Hip Surgery“ üle. Kui enne projekti kasutasid kirurgid sama operatsiooni tegemiseks erinevaid operatsiooniriistade komplekte, siis projekti raames jõudsid nad kokkuleppele, mida nad operatsiooniriistade komplektis vajavad ja mille võib välja jätta. Projekti tulemusena kasutatakse edaspidi ühe ja sama varustusega operatsiooniriistade komplekti, millega vähendatakse jäätmete teket rohkem kui 30%.

 

Olen väga tänulik võimaluse eest osaleda HOPE vahetusprogrammis. Tõdesin, et kuigi Taani tervishoiuvaldkond on rohepöördes Eestist ees, siis Eesti kõige jätkusuutlikuma haigla, Tartu Ülikooli Kliinikumi töötajana on mul väga hea tunne, et Kliinikum on selles valdkonnas juba praeguseks viinud ellu mitmed olulised muutused. Ja seda Eesti piiratud ressursside juures. Usun, et Kliinikum suudab olla ka tulevikus Eesti kõige jätkusuutlikum haigla. Meil on olemas kogemused maailma parimatelt ja töötajad, kes suudavad seda ellu viia.

 

Triin Arujõe
Keskkonna ja puhastuse osakonna juht

1 https://ugeskriftet.dk/dmj/danish-choosing-wisely-concept

2 https://aalborguh.rn.dk/afsnit-og-ambulatorier/gynaekologisk-obstetrisk-afdeling-aalborg/graviditet-foedsel-og-barsel/groen-familiestart

lk10 Tohvre Reet Kristen OrinTartu Ülikooli Kliinikumi psühhiaatriakliinikus võeti kasutusele tunnustatud ja tõenduspõhine elektroonselt läbiviidav M.I.N.I neuropsühhiaatriline intervjuu, mida kasutatakse vaimse tervise õe esmasel vastuvõtul. Intervjuu eesmärk on hinnata senise praktikaga võrreldes rohkem struktureeritud ja standardiseeritud viisil enamlevinud vaimsetele häiretele iseloomulike haigustunnuste olemasolu või puudumist ning seeläbi toetada patsiendi edasise raviteekonna optimaalsemat planeerimist.

 

Patsiendi seisundile vastav raviteekond algab õigest probleemide hindamisest ning nüüd on ravimeeskonnal võimalik ravimeeskonnal efektiivsemalt ja sihitumalt pakkuda patsiendile vajaminevaid teenuseid ja seeläbi vähendada vaimse tervise kriisi eskaleerumist. M.I.N.I intervjuu oma erimoodulitega sobib kasutamiseks nii täiskasvanutel kui lastel ja noorukitel.

 

„Testisime M.I.N.I intervjuu paber-pliiats versiooni 2022. aastal. Peamine muudatus varasemaga võrreldes on täna see, et meil on nüüd kasutusel elektrooniline versioon, mis on juba elektroonilise haiguslooga ehk eHL-ga liidetud. Elektrooniline poolstruktureeritud intervjuu on mugavam nii patsiendile kui ka intervjuu läbiviijale. Lisaks võimaldab e-versiooni juurutamine kasutada intervjuu kõige kaasaegsemat versiooni. Uuendusena võtsime kasutusele eM.I.N.I Kidi ehk spetsiifiliselt laste ja noorte vaimse tervise murede hindamist võimaldava versiooni, mida ei olnud varem üldse Eestis kasutatud,“ kirjeldas psühhiaatriakliiniku ülemõde Reet Tohvre.

 

M.I.N.I neuropsühhiaatriline intervjuu valiti välja erinevate Eesti tervishoiuspetsialistide konsensusarvamusena ning on sobilik kasutamiseks erinevatel ravitasanditel, sealhulgas ka esmatasandil. Lisaks on M.I.N.I intervjuul erimoodulid, mis võimaldavad monitoorida patsiendi seisundit tema raviteekonna vältel. Nii ravimeeskond kui patsient võivad kindlamad olla, et olulisemad vaimse tervise häired saavad kaardistatud.

 

Psühhiaatriakliiniku vanemarst-õppejõud dr Liina Haring sõnas: „Meie suureks eesmärgiks on kasutusele võtta tänapäevased, tõenduspõhised ning meie keele- ja kultuuriruumi kohandatud vaimse tervise probleeme tuvastavad hindamisvahendid. Kui somaatilises meditsiinis on võimalik haiguste tuvastamiseks ja haiguste raskusastme määramiseks analüüsida bioloogilist materjali, kasutada erinevaid radioloogilisi meetodeid või uurida ja mõõta organismi funktsioone, siis meie erialal patsiendi seisundi usaldusväärseks hindamiseks mõeldud biomarkereid kliinilisse praktikasse veel jõudnud ei ole. Meie töövahenditeks on meie töötajate teadmised, oskused, kogemused ning siinsesse kultuuriruumi kohandatud mõõdikud, psühhoterapeutilised sekkumistehnikad ja ravimid. Parima ravikäsitluse aluseks on patsiendil esinevate haigustunnuste laiapõhjaline kaardistamine. Psühhiaatrias on häirete tuvastamisel olulisel kohal informatsioon, mida saadakse patsientide lähedastelt, patsientide haigustunnuste kirjeldustest ja enesekohastest testidest ning nii kliinilisest intervjuust kui ka spetsialistide struktureeritud viisil antud hinnangutest. M.I.N.I on üks rahvusvaheliselt tunnustatumaid struktureeritud intervjuusid, mida kasutatakse nii teadusuuringutes kui ka igapäevases kliinilises töös.“

 

Ülemõde tõi välja, et nii varasema M.I.N.I paberversiooni kui ka M.I.N.I  e-versiooni kasutusvõimaluste loomisesse ja arendamisesse on olulisel määral panustanud Kliinikumi projektijuht Richard Jalakas. „Huvi eM.I.N.I kasutusele võtta on üles näidanud kõik Eesti suuremad psühhiaatriahaiglad, kuid litsentsi saamine ja uudse metoodika juurutamine on olnud nii aja- ja töömahukas kui ka kulukas. Projekti käesolevas etapis on liitunud Põhja-Eesti Regionaalhaigla ja Ida-Viru Keskhaigla. Plaanis on kaasata teisi psühhiaatrilise abi teenuseosutajaid, sealhulgas Tallinna Lastehaigla, Pärnu Haigla, Viljandi Haigla,“ kirjeldas Reet Tohvre. Ta lisas, et jooksvalt otsitakse võimalusi metoodika rakendamisvõimaluse kohta ka esmatasandil. eM.I.N.I kasutusele võtmist toetab Tervisekassa.

 

Kliinikumi Leht

lk3 Jana Lass Tartu Ülikooli KliinikumTartu Ülikooli Kliinikum osales maikuus koos teiste Euroopa haiglaapteekidega 3D-tabletiprinteri testimiseks.

 

„3D-prinditud tabletid on abiks eelkõige neelamishäiretega patsientidele, lastele, intensiivravi patsientidele, kelle jaoks on tablettide neelamine raske või võimatu. Testime hetkel närimistablette, samuti soovime suus lahustuvaid tablette, mis oleksid kasutatavad näiteks intensiivravi patsientide puhul,“ tutvustas Tartu Ülikooli Kliinikumi apteegi vanemproviisor Jana Lass.

 

Ta lisas, et tablettide printimine muudab nende kasutamise mugavamaks nii patsientidele kui töötajatele. „Paljude ravimite puhul ei toodeta lastele sobivaid annuseid, sest ravimitööstus keskendub eelkõige suuremale tarbijate rühmale ning ebastandardseid annuseid valmiskujul ei ole. Hetkel purustame me näiteks vajaminevad ravimid pulbriks, kaalume vajaliku annuse paberkottidesse ning edastame need siis osakondadesse. Osakondade töötajatele oleme omakorda töötanud välja juhendid, kuidas pulbrit võib lahustada ning kuidas seda patsiendi kaalu kohta arvestada. Kindlasti on prinditud tablettide puhul tegemist patsiendisõbalikuma ravimivormiga. Närimistablettidel on meeldiv maitse, neid on kerge võtta,“ rääkis Jana Lass.  

 

Soome firma Curify Labs 3D-tabletiprinter prindib korraga kuni 16 tabletti kasutades selleks ravimitinte, mis sisaldavad erinevaid toimeaineid. Iga tablett kaalutakse alusel eraldi ning täpsest kaalust kõrvalekaldumine kuvatakse koheselt. Curify Labs ravimiprinteril on ISO 13485 sertifikaat. „3D-tabletiprinter hoiab kokku aega, on täpsem, patsiendisõbralikum. Haiglaapteekides ei olnud varasemalt võimalust tablettide tootmiseks, seda said teha ainult ravimitööstused. Seetõttu on see suur samm personaalseerituse ja patsientide vajadustele vastamise suunas,“ võttis Jana Lass kokku.

 

Kliinikumi Leht  

lk2 Rain Jõgi 2023 Tartu Ülikooli Kliinikum8. juunil tähistas Tartu Ülikooli Kliinikumi kopsukliinik oma 100. sünnipäeva. Sajandi jooksul ravitud kopsuhaigused on küll ajas muutunud, ent nende haiguste ravimise kompetents on kujundanud kopsukliinikust Eesti ainsa pulmonoloogia eriala organkliiniku. 

 

Kopsukliinikus diagnoositakse ja ravitakse nii ambulatoorselt kui ka haiglaravil kõiki hingamisteede haigusi ja kopsuhaigusi, mida täiendab ka rindkerepiirkonna kirurgiline ravi, samuti funktsionaalne diagnostika, erinevad bronhoskoopilised protseduurid ja invasiivne kirurgiline diagnostika. Tihe koostöö kirurgide ja kopsuarstide vahel on aidanud luua kvalitatiivset erinevust. Selle tulemusel on saanud võimalikuks ka kopsutransplantatsiooni arendamine, mis eeldab tervishoiutöötajatelt nii kõrget kirurgilist taset kui ka oskusi raviks enne ja pärast siirdamist,“ tutvustas kopsukliiniku juht dr Rain Jõgi.

 

Kui tänases hetkes töötab Kliinikumi kopsukliinikus 135 töötajat, siis 1923. aastal, mida loetakse kopsukliiniku tegevuse alguses, oli patsientide päralt vaid üks arst. „Tartu Tiisikuse Nõuandla juhataja oli sisehaiguste eriala õppinud dr Klavdia Bežanitskaja, kelle üheks ülesandeks olid patsientide koduvisiidid. Nõuandlas olid võimalikud küll röntgenläbivalgustused, ent mitte haiglaravi. Selle ajastu kopsuhaiguste märksõna ja väljakutse oli tuberkuloos, mida põdes iga 111 inimene rahvastikust. Kolmandik haigestunutest suri, kolmandik invaliidistus ning kolmandik paranes. Sealjuures haigestusid ka kopsukliiniku töötajad, ravides patsiente oma tervist ohtu pannes. Peamiseks raviprotseduuriks oli kollapsteraapia ehk kunsttehislik õhkrind. Et tuberkuloosiga toimetulek oli riiklik prioriteet, siis rajati järgmistel aastakümnetel juurde nii haiglaravikohti kui värvati personali. Esimene antibiootikum, mis toimis tuberkuloosikepikesele, oli 1943. aastal isoleeritud streptomütisiin. 1950. aastatel tuberkuloosiravis laialt kasutusele võetud antibakteriaalne ravi langetas tuberkuloosi haigestumist 1950–1980 aastatel kümme korda võrreldes varasemaga. Bakterite levitamine oli saadud kontrolli alla tulemusliku raviga,“ rääkis dr Jõgi. Ta lisas, et täna on üle Eesti aastas kokku umbes 100 tuberkuloosi haigusjuhtu, mis näitab, et haigus on muutunud harvaesinevaks.

 

Tuberkulooosi kontrolli alla saamine tõstis fookusesse teised hingamisteede ja kopsuhaigused. Üheks selliseks haiguseks oli astma. „Seda, mida toona nimetati astmaks, tunneme täna n-ö raske astmana. Ka siin on olnud käsitlust muutvaks väga head ravimid. Kui alguses vajasid astmahaiged ka haiglaravi, siis täna enam astmahaigeid ei hospitaliseerita, kuna haigus on ravimitega enamikel juhtudest suurepäraselt kontrollitav,“ lausus kopsukliiniku juht. „Leiutati“ ka päris uusi haigusi: „Üheks selliseks haiguseks on krooniline obstruktiivne kopsuhaigus (KOK), mida diagnoosime 1990. aastate algusest. Tegemist on vananevale ühiskonnale omase haigusega, enamasti ilmnevad haigusnähud inimestel, kes vanust 70 ja enam. Peamiseks KOK riskiteguriks on suitsetamine. Vanemaealiste hulgas on KOK levimus kõrgem kui astma levimus ning see on ka suurema koormusega ühiskonnale, kuna KOK ägenemiste korral vajavad patsiendid haiglaravi ning haigus vähendab olulisel patsientide töövõimet,“ selgitas kopsukliiniku juht. Ta lisas, et haigusi, mida kopsukliinikus veel ravitakse, on mitmeid. Lisaks tuberkuloosile võivad kopse tabada erinevad bakteriaalsed haigused, viirushaigused ning seeneinfektsioonidest põhjustatud haigused, samuti interstitsiaalsed kopsuhaigused, granulomatoossed protsessid, süsteemsete sidekoehaiguste kopsumanifestatsioonid ja palju muud. Täpsem diagnostika ja paremad ravivõimalused ei vähenda haiguste hulka, nosoloogilisi ühikuid aastatega pigem lisandub. „Meil on kõigil veel ka värskelt meeles COVID-19 pandeemia, mis mõjutas samuti kopsude tervist. Infektsioonid tulevad ja lähevad, ent kui tegemist on õhu teel levivate infektsioonidega, saavad sageli mõjutatud ka kopsud. Peame olema valmis selleks, et sarnane olukord võib korduda. On väga oluline valmistuda selleks juba täna ning et meil oleks olemas nõuetekohane respiratoorsete infektsioonide osakond patsientide vastuvõtmiseks,“ rõhutas dr Jõgi.

 

Praeguse ajahetke üheks märksõnaks on kopsuvähi varane avastamine.

lk4 Anni Lepland8. juunil 2023 kaitses Anni Lepland filosoofiadoktori kraadi (PhD (arstiteadus)) taotlemiseks esitatud väitekirja “Precision targeting of tumour-associated macrophages in triple negative breast cancer” (“Kasvajat toetavatele makrofaagidele suunatud täppisteraapia prekliiniline arendus, kasutades kolmiknegatiivse rinnavähi hiiremudeleid”).

Juhendajad: külalisteadur Pablo David Scodeller (PhD, TÜ bio- ja siirdemeditsiini instituut) ja nanomeditsiini professor Tambet Teesalu (PhD (arengubioloogia), TÜ bio- ja siirdemeditsiini instituut).

Oponent: dotsent Maija Hollmen (PhD), Medicity Research Laboratory, Institute of Biomedicine, University of Turku, Soome.

 

Kokkuvõte

Rinnavähk mõjutab maailmas ~2.3 miljonit inimest, põhjustades igal aastal peaaegu 700 000 surmajuhtumit. Eestis diagnoositakse igal nädalal keskmiselt 16 uut rinnavähi juhtu ja 5 inimest kaotavad selle vähi tõttu oma elu. Rinnavähk on väga heterogeenne, mis tõttu jagatakse see ravi paremaks planeerimiseks erinevatesse alatüüpidesse. Kolmiknegatiivne rinnavähk (ingl triple negative breast cancer, TNBC) on kõige agressiivsem alatüüp, mis moodustab kuni 20% kõigist juhtudest. Tavaliselt mõjutab see alla 50-aastaseid naisi, kes ei osale rutiinsel mammograafial; seetõttu on tihti kasvaja diagnoosimise hetkeks jõudnud areneda juba hilisesse staadiumisse. Kolmiknegatiivne tähendab, et see on negatiivne östrogeeni ja progesterooni retseptorite ning inimese epidermaalse kasvufaktori retseptor 2 suhtes. Seetõttu on sellel rinnavähi tüübil vähem ravivõimalusi, kui teiste alatüüpide puhul. Keemiaravi ravimid üksinda pole spetsiifilised, mis tähendab, et need mõjutavad vähiravi ajal kogu keha. Seetõttu on vaja uusi täpseid ravimeetodeid. Kolmiknegatiivne rinnavähk muudab organismi enda immuunsüsteemist pärinevad makrofaagid kasvaja poolt spetsiaalseteks makrofaagideks, mida nimetatakse kasvajat toetavateks makrofaagideks, mis aitavad kasvajal kasvada, metastaseeruda ja kõrvale põigata keha normaalse kaitseliini, T-lümfotsüütide, eest. Selles doktoritöös kõrvaldasime me kasvajat toetavad makrofaagid või muutsime need kasvajavastasteks makrofaagideks ja uurisime, mis mõju see avaldab kasvaja progresseerumisele ja positiivse immuunvastuse aktiveerumisele. Selleks kavandasime ja arendasime välja uued ühendid, mis suunavad ravimid täpselt kasvajat toetavatesse makrofaagidesse, kuna nende küljes on peptiid, mis on spetsiifiline ainult nendele makrofaagidele. Me näitasime, et meie peptiidipõhistel ühenditel oli terapeutiline mõju, nad aktiveerisid immuunsüsteemi ning olid ohutumad ja tõhusamad kui tavaline keemiaravi. Tulevikus näeme, et meie välja töötatud peptiid-juhitavaid ühendeid saaks kasutada kombinatsioonis teiste ravimeetoditega selle kliiniliselt raske haiguse ravimiseks.

lk6 hematoloogia onkoloogiakliinik Kliinikum1. juunil, mil tähistati lastekaitsepäeva ning avalikkuse pilgud olid suunatud partide võiduvõtmisele Kadriorus, viibis Kliinikumis haiglaravil kümme kasvajadiagnoosiga väikest patsienti.

 

„Tervise Arengu Instituudi andmetel diagnoositakse Eestis keskmiselt 35 uut vähi juhtu aastas lastel vanuses 0–14 aastat ning 40 uut juhtu vanuses 15–24 aastat. Keskeltläbi 2/3 lapseea vähijuhtudest diagnoositakse Tallinna Lastehaiglas ja 1/3 Tartu Ülikooli Kliinikumis. Kliinikum on samas ainuke keskus Eestis, kus tehakse lastele vereloome tüvirakkude siirdamisi, mis on paljude haiguste puhul ainuke tervistav ravivõimalus,“ rääkis Kliinikumi laste hematoloog-onkoloog ja vähikeskuse direktor dr Lenne-Triin Kõrgvee.

 

Dr Lenne-Triin Kõrgvee toob välja, et parima võimaliku ravi pakkumiseks nii väikeses riigis kui Eesti, tehakse Kliinikumis väga suurel määral rahvusvahelist koostööd erinevate kompetentsikeskuste ja erialaorganisatsioonidega: „Hetkel on meie peamised koostööpartnerid Põhjamaade lastehematoloogia ja -onkoloogia ühing ehk NOPHO, üle-euroopaline lapseea kasvajaliste haiguste koostöövõrgustik ERN PedCan ja Rahvusvaheline Lasteonkoloogia Ühing ehk SIOP. Rahvusvaheline suhtlus parima võimaliku diagnoosi ja ravi otsustamiseks kuulub lasteonkoloogi igapäevase töö hulka.“

 

Ravitöö oluline  osa on ka emotsionaalne tugi vähihaigetele lastele ja nende peredele. „Usun, et nii lastele kui vanematele on esmaselt tähtis saada parimat võimalikku ravi ning sealjuures olla igakülgselt toetatud emotsionaalselt/psühholoogiliselt ning sotsiaalselt. Emotsionaalse toe pakkumiseks on meie osakonnas olemas lapse heaolu spetsialist, kellel on oskused ja aeg toetada last ja perekonda väga keerulisel ajal alates diagnoosimisest ja edasi kogu raviperioodi jooksul. Lisaks saame vajadusel ravimeeskonda kaasata psühholoogi ning hingehoidja,“ kirjeldas dr Kõrgvee.

 

Kliinikumi hematoloogia-onkoloogia kliiniku hematoloogia ja luuüdi transplantatsiooni osakonnas viibivad patsiendid erinevate hematoloogiliste pahaloomuliste kasvajate ja soliidtuumorite tõttu. Kuna onkoloogilise haiguse ravi on pikk ja kurnav füüsiliselt ja emotsionaalselt ning nõuab tihtipeale pikaajalist haiglas olemist, on oluline pakkuda emotsionaalset tuge ja toetavaid tegevusi nii lastele kui ka vanematele, et vähendada haigusega seonduvat stressi. 

 

Koostöös Eesti Vähihaigete Laste Vanemate Liiduga töötab osakonnas lapse heaolu spetsialist Annika Jõemägi. „Lapse heaolu spetsialisti teenus jõuab kõikide Kliinikumi patsientidele, beebieast kuni teismelise eani. Sealjuures ei tegevus mõeldud ainult lastele, vaid ka nende vanematele. Tihti vajavad just nemad kedagi, kellega rääkida ning kedagi, kes saab pakkuda kohaolu ja toetavat kuulamist,“ tutvustas heaolu spetsialist.

 

Ta tõi välja, et lapse arengu ja heaolu jaoks on oluline vähendada stressi ja ärevust. „Siinkohal on sama oluline tähelepanu pöörata last hooldava vanema stressile ja emotsionaalsele kurnatusele, sest see kandub üle lapsele ja võib mõjutada ravi. Kuna lapse arengus on tähtis roll mängul, on lapse enda juhitud ja algatatud mäng ka üheks toetamise meetmeks. Saame osakonnas koos lastega valida erinevate tegevuste vahel – viibida mängutoas, teha loovteraapilisi tegevusi nagu näiteks saviteraapia, joonistamine või muu käeline tegevus. Eesmärgiks patsiendi eneseväljendus ja tähelepanu eemale juhtimine raskelt olukorralt,“ rääkis Jõemägi.

 

Ta lisas, et heaolu spetsialisti tegevus on patsientide ja ka vanemate poolt hästi vastu võetud ning avatud ja usalduslik suhtlus aitab lapsi nende keerulisel raviteekonnal.

 

Dr Lenne-Triin Kõrgvee sõnul on kliinikul lisaks heaolu spetsialisti tegevuse tagamisele hindamatu koostöö Eesti Vähihaigete Laste Vanemate Liiduga ka teistes tegevustes. „Pardirallit korraldava liidu toel on võimalik rahastada ravi ka sellistel juhtudel, kui Tervisekassa seda veel ei kompenseeri. Nii suudame pakkuda Eesti vähidiagnoosiga lastele Euroopa tipptasemel vähiravi enamasti Eestis ja mõnikord kui vajalik, ka rahvusvahelise koostöö raames mõnes väliskeskuses,“ sõnas dr Kõrgvee. Lisaks eelnevale teevad laste teekonda vähiravil rõõmsamaks MTÜ Vaprusehelmeste helmed ning Kliinikumi Lastefondi ja Minu Unistuste Päeva vabatahtlikud, täites raskelt haigete laste suuri unistusi.

 

Kliinikumi Leht

lk9 patsiendipäeva joonistus26. juunil tähistati üle maailma patsiendipäeva „Mis on sinu jaoks oluline?“ (What Matters to You?), mis julgustas tervishoiutöötajaid ja patsiente nägema üksteist inimesena, oma rollidest väljaspool. Kliinikumis tähistati sel aastal patsiendipäeva ajavahemikus 5.–11. juuni kestnud küsitlusega, millele vastasid nii patsiendid kui Kliinikumi töötajad. Kokku laekus 632 vastust.

Esimese küsimuse „Millised märksõnad iseloomustavad patsiendisõbralikku haiglat sinu jaoks?“ vastused sisaldasid kõige enam omadusi: sõbralik, abivalmis, hooliv, professionaalne, mõistev viisakas, empaatiline ja puhas. Veel toodi välja, et tähtsad on personalipoolsed selgitused patsiendile: “personali jaoks igapäevatöö, kuid patsiendi jaoks on selgitused olulised“ ja „puhanud, lahke ja stressivaba personal“.

Teine küsimus oli „Kui oleks üks asi, mida Sa saaksid muuta, et tunneksid end haiglas hästi, siis mis see oleks?“. Väga suur osa vastajatest rõhutas siinkohal, et praeguse olukorraga ollakse rahul ehk muutma ei peaks midagi. Ülejäänud tõid välja väga erinevaid vastuseid – naeratavatest nägudest, privaatsemast palatist ja rohkematest tegevustest haiglas viibimise ajal kuni spetsiaalselt dreenikottide jaoks disainitud pidžaamade, aknast paistvate välisseinte kunstiga kaunistamise ja halva tujuga töötajate tööle mittelubamiseni.

Kolmandale küsimusele „Mis on sinu jaoks oluline?“ toodi vastuseks ilmselt kontekstist lähtuvalt kõige sagedamini tervist või paranemist, aga ka professionaalset ja kiiret ravi, ravi kättesaadavust ja sõbralikku personali. Mainiti veel lähedasi, head suhtumist ja suhtlust ning meeldivat õhkkonda, kus julgustatakse vajadusel abi küsima. Samas läheneti küsimusele ka üldisemalt: „olla terve, õnnelik! Hoida ennast ümbritsevaid ja olla ise hoitud. Elada hetkes ja teha seda, mis on õige just nüüd ja praegu (südame järgi)“ ning „hea uni, hea toit ja värske õhk“.

Lisaks patsientidele vastasid ka Kliinikumi töötajad, kelle vastuseid vaadates joonistub välja kaks põhilist trendi – väärtustatakse meeskonnatööd, sh toredaid kolleege, ja soovitakse juurde ressursse ehk palka, võimalusi patsientide/töötajate olmetingimuste parandamiseks ning aega patsiendiga põhjalikumalt tegelemiseks.

„Mis on sinu jaoks oluline?“ on lihtne küsimus, kuid sellel võib olla suur mõju. Vestlemine asjadest, mis meile tegelikult korda lähevad, aitab leida inimlikku ühisosa, seda nii töötajatel omavahelises kui ka patsientide ja tervishoiutöötajate vahelises suhtluses. Ühisosa pinnalt on suhtlemine ja ühise eesmärgini – patsiendi tervenemiseni – jõudmine märksa lihtsam.

 

Kairi Jets
Margarita Milihhina
Patsienditeenistus

2. juunil peatus Kliinikumis DePuy Synthes mobiilne ortopeedia õppeklass, kus huvilistele demonstreeriti uute ortopeedia implantaatide võimalusi, eksponeeriti nii liigesproteese kui ka lülisamba proteese. Osalejatel oli võimalik erinevate töövahenditega tutvuda ning liigeste endoproteesimist mulaažidel proovida.

 

Samuti said huvilised katsetada virtuaalreaalselt operatsioonide läbiviimist. „Virtuaalne operatsioon on võimalus operatsioon samm-sammult läbi mängida, muuta erinevaid operatsiooni parameetreid ja katsetada erinevaid olukordi. Mobiilne õppeklass pakub võimalust näha uuenduslikke tehnoloogiaid, samuti on see hea õppimisvõimalus nii kirurgidele kui ka õdedele,“ sõnas ortopeedia osakonnajuht dr Eiki Strauss.

 

Kliinikumi Leht

lk8 Kliiniliste uuringute kursus14.–19. mail toimus Laulasmaal Tartu Ülikooli Kliinikumi, Ravimiameti ja Tartu Ülikooli kliinilise meditsiini doktorikooli toetusel kursus „Research Methods for Clinical Trials – A Short Course in Design and Managmenet of Clincial Trials“.

 

Kliinilised uuringud, valdavalt randomiseeritud, on nii siirde- kui kliinilise teaduse üks peamistest instrumentidest. Erinevalt epidemioloogilistest uuringutest, mille kogemus on Eestis pikaajaline, toimuvad uurija algatatud sekkuvad uuringud vähestel erialadel ning tunduvad kliinilistele teadlastele keerukad ning töömahukad. Samas on need uuringud ainus viis paljude kliinilise teaduse küsimuste usaldusväärseks vastamiseks ning meie kliinilise teaduse rahastamine ja infrastruktuur võimaldavad neid üha enam edukalt läbi viia.

 

Kursuse eesmärk oli anda osalejatele praktilised teadmised ja oskused kliinilise uuringu kavandamiseks ja läbiviimiseks. Teadusliku uurimise meetodite valdamine on ülikoolihaigla akadeemilistele arstidele samavõrra oluline kui kliiniline metoodika. Kursuse sihtrühmaks olid kliiniliste erialade doktorandid ja  kliinilisest teadusest huvituvad arstid, kokku osales kursusel 27 õppurit. Nädala jooksul andsid lühiloengud ja rühmatööd osalejatele võimaluse arendada erinevaid uuringuideid ning neid lektoritega arutada.

 

Lektoriteks olid University College London (UCL) kliiniliste uuringute keskuse kogenud kolleegid – prof Nick Freemantle, prof Alastair O'Brien, Hakim-Moulay Dehbi  ja Gemma Jones. Erinevalt paljudest pakutavatest kliiniliste uuringute kursusest oli õppejõududel lisaks tervisetehnoloogia tööstuse algatatud uuringuile suur kogemus akadeemiliste uuringute kavandamisel, rahastamise leidmisel, läbiviimisel ja toetamisel. Lisaks Briti kogemusele said osalejad dr Katrin Kaarnalt teavet  Eestis olemasoleva kliiniliste uuringute tugisüsteemi kohta.

 

Kursus parandab Kliinikumi võimet osaleda rahvusvahelistes koostöövõrgustikes, suurendab võimalusi koostööks ravimtööstuse ja meditsiinitehnoloogia ettevõtetega ning loob kompetentsi rakendusuuringuiks. Kompetentsed arstiteadlased on eelduseks Kliinikumi eesmärgile kaasata senisest oluliselt rohkem patsiente teadusuuringutesse. „Paljudel erialadel, eriti nt onkoloogiliste ja harvikhaiguste vallas, on osalemine kliinilises uuringus teatud olukorras patsiendile kõige soovitatum raviviis. Selle võimaluse tagamiseks peame osalema kliiniliste uuringute võrgustikes ning olema ise võimelised uuringuid Eestis algatama. Näen Kliinikumi rolli selleks pädevuse loomisel, koolitades nii meie kui teiste Eesti raviasutuste arste,“ sõnas üks kursuse korraldajatest, 3. kliinilise valdkonna juht dr Alar Irs.

 

Kliinikumi Leht

lk10 Sporditraumatoloogiakeskuse meeskond Tartu Ülikooli KliinikumTartu Ülikooli Kliinikumi sporditraumatoloogia keskus tähistab 2023. aasta suvel oma kümnendat tegevusaastat. Keskuse töö eripäraks on ortopeedide ja füsioterapeutide koostöö spordivigastuste ravis juba patsiendi esimesest kontaktist, mis muudab raviteekonna kiiremaks ja tulemuslikumaks.

 

Sporditraumatoloogia keskuse juhi dr Leho Ripsi sõnul oli keskuse loomise eesmärk pakkuda nii harrastussportastele kui professionaalsete sportlastele kompleksset käsitlust, mis võimaldaks traumade ja ülekoormusvigastuste korral võimalikult kiirelt tagasi oma ala juurde naasta. „Oleme keskendunud igas vanuses sportlike aktiivsete inimeste ortopeediliste probleemide ravile, mille juurde kuulub nii vigastusi ennetav nõustamine, kirurgiline ravi kui taastusravi,“ tutvustas dr Rips.

 

Spordialad, mille tõttu keskusesse enim pöördutakse, on seotud kontaktspordiga, näiteks pallimängud, sõltudes ka harrastajate arvust – mida enam sportlasi, seda enam just selle spordialale omaseid vigastusi. Ent mitte ainult – ortopeedide dr Leho Ripsi, dr Madis Rahu ja dr Alo Kullerkanni sõnul tuleb ette ka väga spetsiifilisi olukordi, kus tuleb süveneda soorituse tehnikani peensusteni, et mõista vigastuse põhjusi. „Aktiivsus on osa inimese elukvaliteedist ning meie eesmärk on leida võimalused säilitada patsiendi aktiivne elusviis, mitte öelda, et rohkem võimalusi ei ole. Kuigi vahel oleks see lihtsam lähenemine. Nii on keskuse töös oluline roll ka nõustamisel – patsiendid soovivad juhiseid, kas ja kuidas vigastusest tagasi naastes edasi tegutseda,“ selgitas keskuse ortopeed dr Alo Kullerkann.

 

Sporditraumatoloogia keskuse kolmas ortopeed dr Madis Rahu sõnul liitus ta keskusega tööga algusaastatel just sel põhjusel, et ortopeedia ja füsioteraapia olid omavahel läbi põimunud. „Ortopeedia on esindatud paljudes tervishoiuasutustes, aga meie keskuse ortopeedid on spetsialiseerunud just spordivigastustele, pidades silmas ka lõppeesmärki naasta tagasi spordiellu ja seda võimalikult kiiresti. Teiseks keskuse eripäraks on suuremahuline koostöö füsioterapeutidega – Tauno Kooviti ja Mihkel Luigega – kes samuti kümme aastat tagasi keskuses alustasid,“ rääkis dr Rahu. Ta rõhutas, et ilma füsioteraapiata oleks patsientide paranemine kindlasti aeglasem ning hilisemate probleemidega. „Iga päev loeb, juba enne operatsiooni algab ettevalmistus edukaks taastumiseks. Meie töö on operatsioon läbi viia, ent ainult lõikus ei ravi. Paranemise protsessi koordineerivad pärast füsioterapeudid, kellel on alati võimalus kiireks otsekontaktiks ortopeedidega. Nii on patsiendil pidev kontakt tervishoiutöötajatega ning tema taastumise protsess jälgitud ja juhendatud. Selline korraldus on Eestis unikaalne ning kiirendab patsientide raviteekonda, tagades samal ajal selle kvaliteedi,“ lausus dr Rahu.

 

Keskusesse pöördub patsiente igas vanuses, nii harrastajaid kui tippsportlasi. Sagedasemad operatsioonid on seotud õlaliigese, eesmise ristatissideme, põlveliigese kõhre ja meniski ning kannakõõluse vigastustega.

lk6 Piret Vilborn Tartu Ülikooli Kliinikum1. maist 2023 alustas Tartu Ülikooli Kliinikumi stomatoloogia kliiniku juhina dr Piret Vilborn. Kliinikumi Leht küsis, millised on tema esimesed muljed kui ka kaugemad plaanid.

 

Palun tutvustage ennast lühidalt?

Lõpetasin Tartu Ülikooli hambaravi erialal 1998. aastal, pärast seda läbisin internatuuri Tallinna hambapolikliinikus. Aastatel 1999–2007 töötasin Kaarli hambapolikliinikus, kus lisaks ravitööle olin ja ravi- ja kvaliteedijuhi ametis. Ajendatult huvist protsesside parendamise vastu, läbisin 2007- 2008. aastal ka Helsingi Ülikooli tervishoiu juhtimise magistriõppe, mis täiendas minu teadmisi kvaliteedijuhtimise ja personali arendamise valdkonnas. Lõuna-Aafrika Vabariigis, kus elasin viimased kolmteist aastat, omandasin lisaks teadusmagistri kraadi näo- ja lõualuude radioloogias, mis on mulle kõige südamelähedasem hambaravi valdkond ja Eestis veel välja arendamata.

 

Teie töökogemus on olnud seotud pigem erasektoriga, miks otsustasite Tartu Ülikooli Kliinikumi kasuks?

Töötasin õppejõuna Lõuna-Aafrika Vabariigis Sefako Makgatho nimelises tervishoiuteaduste ülikoolis (Sefako Makgatho Health Science University) ning alustasin tihedamat koostööd ka Tartu ülikooliga 2022. aastal, lugedes hübriidkursust näo- ja lõualuude radioloogiast. Samal ajal oli Kliinikumis käimas kliinikujuhi konkurss, kuhu kandideerimiseks mulle ettepanek tehti. Pärast järelemõtlemist otsustasin pere toetusel proovida.

 

Minu senine avaliku sektori kogemus on olnud seotud õppejõuna ülikoolides, ent hambaravi osas siiski erasektoripõhine. Tartu Ülikooli Kliinikumi stomatoloogia kliinik kõnetas mind, sest Kliinikum on Eestis ju juhtiv tervishoiuteenuste osutaja. Siinse hambaravi tugevusi on mitmeid – lisaks sellele, et esindatud on kõik hambaravi valdkonnad, oleme ümbritsetud ka teistest erialadest. See võimaldab pakkuda patsiendile kompleksset teenust. Lisaks on meie töötajatel süvitsi minevad akadeemilised teadmised, kuna enamus hambaarstidest ja hambaravi eriarstidest on ka õppejõud. Nii saame omakorda rakendada uusimat teaduslikku infot meie patsientide ravis.

 

Kliinikumis ei ole ma tegelikult esimest korda – arstiteaduskonna üliõpilasena töötasin abiõena lastekirurgia ning näo- ja lõualuude kirurgia osakonnas. Seega on nüüd rõõm näha ka mitmeid aastatetaguseid tuttavaid kolleege.

 

Millised on teie esimesed tegevused kliinikujuhina?

Töölepingule alla kirjutades teadsin, et mu elu saab olema väga kiire ja kalendripõhine võrreldes varasema õppejõu tööga Lõuna- Aafrikas. Täpselt nii on esimesed nädalad Tartus ka läinud. Tööpõld on lai ning omandada tuleb äärmiselt palju uut infot nii kliiniku kui kogu Kliinikumi kohta. Samas on mul hea tunne – stomatoloogia kliiniku meeskond on hästi motiveeritud ja mul on rõõm siinse personaliga koos töötada. Minu jaoks on oluline lisaks finantsplaanidele ja protsessidele õppida tundma oma meeskonda. Soe tunne on kokku puutuda ka oma ülikooliaegsete õppejõudude – näiteks prof Joel Starkopfi ja dr Taavo Seedrega.

 

Näen, et stomatoloogia kliinikul on suurepärane võimalus teha koostööd teiste Tartu Ülikooli Kliinikumi erialadega patsiendi raviteekonnal. Suu- ja hambahaigused on osa patsiendi üldtervisest. Näiteks, kui patsient vajab ravi või protseduure oma muu põhihaiguste tõttu, ent selle õnnestumise eelduseks on põhjalikult saneeritud suuõõs, võiks patsient saada mugava kompleksteenuse Kliinikumist. Sellest võidab patsient – kui tema suutervis saab võimalikult ruttu korda, on ta ka valmis oma muuks raviks ning kogu raviprotsess kiireneb ja tulemuslikkus paraneb.

 

Mida näete esimeste väljakutsetena?

Hambaravi valdkonna pikad ravijärjekorrad on üldteada. Eriti paistab ses osas silma ortodontia eriala. Siinkohal ei eristu me muust maailmast – valitseb eriarstide puudus. Pean oluliseks töötada selles suunas, et võimaldada patsientidele rohkem vastuvõtuaegasid. Kättesaadavus on osaliselt küll seotud Tervisekassa ravi rahastamise lepinguga, ent tahame kindlasti parandada hambaravi eriarstide poolt pakutavate teenuste kättesaadavust ning kiirendada seeläbi patsientide raviprotsesse.

 

Mis te arvate, miks patsient võiks valida hambaravi Kliinikumis?

Meil on esindatud kõik hambaravi valdkonnad – laste hambaravi, täiskasvanute suu- ja hambahaigused, parodontoloogia, endodontia, ortodontia, suukirurgia, näo- ja lõualuudekirurgia, narkoosis tehtav hambaravi, töötab hambaproteesikeskus ning esmaabi. Samuti saab Kliinikumis puhkepäevadel ja riiklikel pühadel erakorralist stomatoloogilist abi. Inglise keeles on väljend one stop shop – Maarjamõisa meditsiinilinnakus on esindatud enamik eriarstlikke erialasid, saab teha kõiki vajalikke uuringuid, samuti teevad vastuvõtte perearstid.

 

Stomatoloogia kliiniku tingimused on väga kaasaegsed ning kolimise järgselt on ka töötajate rahulolu töökeskkonnaga kõrge. Kui tervishoiutöötajatele meeldib oma tööd teha ja ta on rahulolev, tunneb seda ka patsient.

 

Kliinikumi Leht

lk9 Dr Morozenko õnnitlemineIgal kevadel valib meditsiiniteaduste valdkonna üliõpilaskogu (MVÜK) parimaid õppejõude nende seast, kes juhendavad tudengeid Kliinikumis. Sel aastal valisid arstitudengid parimaks arst-õppejõuks dr Maksim Zagura ning hambaarstid tudengid nimetasid parimaks dr Marika Morozenko.

 

Dr Maksim Zagura töötab radioloogiakliinikus vanemarst-õppejõuna ning tudengid iseloomustasid oma õppejõudu nii: „Maksim Zagura kaasab enda põhjalikult ettevalmistatud seminaridesse aktiivselt tudengeid, selgitas kõike, mis vaja. Seda ülipõhjalikult, aga mitte üleliigselt. Tema seminarid on alati interaktiivsed, põnevad ja parajalt mõnusa huumoriga. Ta on väga pühendunud õppetegevuse mitmekesisemaks muutmisele, annab kõige kohta innustavalt tagasisidet ja premeerib tublimaid. Tal on meeletud teadmised nii oma erialal kui teistes erialades ja ükski küsimus ei jää vastuseta. Ta on väga tudengisõbralik, aitab kõiki järgi ja arvestab iga tudengi võimetega.“

 

Dr Maksim Zagura kommentaar: Olen väga tänulik üliõpilastele selle suure ja minu jaoks olulise tunnustuse eest. Radioloogia õpperuumis on sageli hämar valgustus, et patoloogilised leiud röntgenülesvõtetel ja KT-uuringutel tuleksid seinaekraanil paremini nähtavale. Mäletan hästi oma esimest radioloogia praktikumi III kursusel, kus hämar valgus ja õppejõu rahulik hääl mõjusid uinutavalt, mistõttu jäin tukkuma ja ärkasin üles, kui õppejõud esitas mulle küsimuse. Praegu on radioloogia minu jaoks üks põnevamaid õppeaineid ja üritan viia oma praktikumid läbi nii, et need oleksid huvitavad ja vaheldusrikkad. Praktikumides motiveerib mind kõige rohkem see, kui näen, et üliõpilased mõtlevad kaasa, ei karda eksida ja esitavad huvitavaid küsimusi. Praktikumis on minu jaoks parimaks tunnustuseks sära üliõpilaste silmades, kui nad suudavad ära lahendada mõne keerulise radioloogilise haigusjuhu.

 

Dr Marika Morozenko töötab stomatoloogia kliinikus arst-õppejõuna. Üliõpilaste sõnul on dr Morozenko väga abivalmis, lahke ja sõbralik õppejõud, kes on alati heas tujus ja valmis üliõpilasi nii nõu kui ka jõuga aitama. „Tema praktikumides on võimalik palju õppida ja uusi teadmisi saada ning ka proovida esmakordselt teatud proteesimistöid, kuna õppejõud aitab leida üliõpilastele patsiente, kelle peal saaks proteetilisi töid (sh hammaste kroonimist) harjutada. Tema õpetamise ja suhtluse viis annab veelgi rohkem motivatsiooni õppida ning suurendab huvi eriala suhtes. Dr Morozenko on õppejõuna väga toetav ja julgustav ning tänu heale õhkkonnale praktikumides oli õppida väga mõnus ning esmakordselt uut tööd ette võtta ei olnud hirmus. Soovime omalt poolt palju õnne dr Marika Morozenkole ning palju edu edasises (õppe)töös!“ ütlesid hambaarsti eriala üliõpilased.

 

Dr Marika Morozenko kommentaar: Olen väga tänulik selle tunnustuse eest! Mis võib olla parim kingitus, kui tänu kas patsientide, tudengite, kolleegide, sõprade või pereliikmete poolt. Ma olen õnnelik, et mul on olnud võimalus edastada oma teadmised ja oskused tudengitele, anda nendele tuge ja julgust, samal ajal ka ise õppides. Soovin Teile, kallid tulevased hambaarstid, et tunneksite rõõmu sellest, mida teete. Tehke seda südamega!

 

Kliinikumi Leht 

lk10 Kerstin Aimla15.–22. mai toimus üle-euroopaline HIV ning B- ja C-hepatiidi testimise nädal, mille eesmärk oli tõsta nii patsientide kui tervishoiutöötajate teadlikkust ja laiendada testimisvõimalusi nimetatud viiruste osas.

 

Tartu Ülikooli Kliinikumi sisekliiniku infektsioonhaiguste arst-õppejõu Kerstin Aimla sõnul saab B-hepatiiti ennetada vaktsineerimisega, kuid C-hepatiidi jaoks vaktsiini ei ole. „Küll aga on selle viiruse jaoks olemas efektiivne ravi, mistõttu on nakatunute üles leidmine eriti oluline,“ sõnas dr Aimla. Ta tõi välja, et viimase rahvusvahelise Polaris Observatory aastate 2015–2020 raporti alusel on Eestis C-hepatiidi esinemissagedus 1,2% elanikkonnast. „Seega võib Eestis arvestuslikult olla kuni 16 000 kroonilist C-hepatiiti põdevat inimest, kes pole oma haigusest teadlikud. Haiguse varajane avastamine on aga oluline, sest viirushepatiidid võivad oluliselt kahjustada maksa, viies selle kärbumiseni või halvemal juhul põhjustada maksavähki. Lisaks võib C-hepatiidiviirus põhjustada ka mitmeid teisi haigusi nagu krooniline neeruhaigus, nahahaigused, vereloomekasvaja, autoimmuunhaigused ja vaimse tervise probleemid,“ põhjendas viiruse varajase avastamise olulisust dr Aimla. Haiguse varajane avastamine ja ravi määramine omavad suurt rolli edasiste kaugtüsistuste vältimisel.

 

Üheks põhjuseks, miks haigus võib jääda diagnoosimata, võib olla sümptomite puudumine. „Sagedasemad haigused, mille puhul tuleks mõelda ka C-hepatiidile on nahahaigused, neeruhaigused, II tüüpi diabeet, krüoglobulineemiline vaskuliit, lümfoproliferatiivsed haigused, kardiovaskulaarhaigused,“ loetles dr Aimla.

 

Teine viirus, millele testimise nädal keskendub, on HIV. Kliinikumi infektsioonhaiguste arst-õppejõud dr Pilleriin Soodla sõnul diagnoositi 2022. aastal Eestis 250 uut HIV haigusjuhtu, sealjuures pooltel juhtudel oli tegemist Ukraina sõjapõgenikega. „Teame, et heast üldisest testimise tasemest hoolimata elab Eestis hinnanguliselt ligi tuhat inimest, kellel ei ole HIV-nakkus veel diagnoositud. Hilise diagnoosimise tõttu hilineb ravile pöördumine, halveneb elukvaliteet ja suurenevad ravikulud. Peale selle levitavad inimesed, kes oma nakkusest ei tea, viirust palju suurema tõenäosusega kui teadlikud nakatunud,“ rääkis dr Soodla. Ta tõi välja ka kaebused, mis võivad viidata HIV-le: palavik koos kurguvalu ja lööbega, pikema aja jooksul öised higistamised, vahelduv kõhulahtisus. HIVile viitavad haigused ja seisundid on korduv kopsupõletik ühe aasta jooksul, tuberkuloos, äge või krooniline B-hepatiit ja C-hepatiit, herpes zoster (vöötohatis) alla 65-aastastel inimestel, herpese levinud põletikud, seksuaalsel teel levivad haigused, seenpõletikud, generaliseeritud tüükad ja nakkuslikud molluskid, ebaselge põhjusega muutused verepildis (leukopeenia, trombotsütopeenia), erinevad vähiseisundid ja vähieelsed seisundid ning erinevad nahapõletikud.

 

„Eesti HIV-testimise ravijuhendi järgi on testimine soovitatud riskirühmadesse kuuluvatele inimestele, kuid kindlasti ka kõigile, kellel esinevad ägeda HIV-infektsiooni sümptomid või HIV-ga seotud haigused. Kindlasti peaksid olema testitud kõik Harjumaal, sh Tallinnas, ja Ida-Virumaal arsti poole pöörduvad 16–49 vanuses inimesed ning seda sõltumata pöördumise põhjusest,“ rõhutas dr Soodla. Ta lisas, et nii HIV kui B- ja C-hepatiidi positiivse testi korral tuleb patsient suunata täpsustavateks uuringuteks infektsioonhaiguste arsti või hepatiitide korral ka gastroenteroloogi vastuvõtule.

15.–22. mail toimuva Euroopa HIV ja hepatiidi testimise nädalaga ühinesid kaheksa Eesti haiglat, samuti perearstid.

 

Kliinikumis on patsientidel võimalik ilma saatekirjata pöörduda HIV nõustamis- ja testimiskabinetti aadressil Riia 167 (B-korpus, I korrus, ruum B142), telefon: 742 7611. Kabineti vastuvõtt on avatud igal tööpäeval: E: 10.00–13.00, T 14.00–17.00, K 08.00–11.00, N 15.00–18.00, R 10.00–13.00.

 

Kliinikumi Leht

Tartu Ülikooli Kliinikumi töötajatest ja nende pereliikmetest koosnev sulgpallurite võistkond osales maikuu esimesel päeval toimunud „Ettevõtete sulgpall 2023“ võistlusel, kus võistkondlikus arvestuses võideti kõrge kolmas koht. Kokku osales võistlused 34 asutust.

  • Eraldi arvestustes võitis meeste üksikmängu edasijõudnute klassis Ralf Braschinsky I koha, Maksim Zagura III koha, Raivo Valk saavutas 11. koha, Reedik Mägi 14. koha ning Mark Braschinsky 15 koha.
  • Meespaaride edasijõudnute klassis võitsid Ralf Braschinsky ja Maksim Zagura I koha, Mark Braschinsky ja Roland Braschinsky 10. koha.
  • Meeste üksikmängu eliitklassis saavutas Timo Mägi 4. koha.
  • Meespaaride eliitklassis kuulus Reedik ja Timo Mägile 6. koht.
  • Naiste üksikmängu edasijõudnute klassis saavutas Kaidi Teller 7. koha ning Marion Ploovits 8. koha.
  • Naispaaride edasijõudnute klassis saavutasid Külli Muug ja Anni Grete Kõrge 4. koha, Triin Murumets ja Marion Ploovits 7. koha.
  • Segapaaride edasijõudnute arvestuses võitlesid Kaidi Teller ja Raivo Valk välja 7. koha tulemuse.

Palju õnne kõikidele Kliinikumi võistlejatele!

lk12 Sulgpallurid 2023

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

lk6 IKT 2Kliinikumi infektsioonikontrolli teenistus tähistab 20 tegutsemisaastat, mille jooksul on koostöös teiste struktuuriüksustega parandatud nii ravikvaliteeti kui ka mõjutatud töötajate ja patsientide hoiakuid. Kliinikumi Lehe küsimustele vastasid dr Matti Maimets, dr Vivika Adamson, dr Piret Mitt, dr Kaidi Telling ja Tiina Teder.

 

Dr Matti Maimets, olete olnud teenistuse direktor 20 aastat – mis on selle ajaga muutunud?
2001. aastal seati mulle ülesandeks struktuuriüksuse loomine. Põhjuseid oli mitmeid – Eestis selliseid üksusi veel polnud, samas olin Rootsi kogemusest teadlik, et 21. sajandi märksõna on ravikvaliteet, täpsemalt selle mõõtmine. Teiseks, nakkushaiguste erialast oli saanud küll infektsioonhaiguste eriala, ent selle eriala sisu vajas uuesti väärtustamist, sest infektsioonhaiguste eriala maine polnud just ülemäära kiita. Tõsi, infektsioonhaiguste selts juba tegutses, mille tulemusel oli eriala arengukavas kirjas laste ja täiskasvanute infektsioonhaigused, reisimeditsiin ning hospitaalinfektsioon. Kliinikumis kuulus infektsioonikontrolli temaatika toona ülemõe vastutusvaldkonda.
Minu kõrval olid ka kaks arst-residenti – Piret Mitt ja Vivika Adamson, kes uue infektsioonikontrolli korralduse väljatöötamisel kaasa lõid, samuti õde Anne Taresaar.

 

Millest süsteemi loomine algas?
Matti Maimets
: Nagu öeldud, siis 21. sajand tõi ravikvaliteedi temaatika. Ravikvaliteeti mõisteti erinevalt ning mõõdikuid selleks ei olnud. Võttes eeskujuks CDC National Healthcare Safety Network (USA) ja erinevad Euroopa hospitaalinfektsioonide järelevalvevõrgustikud, lõime Kliinikumi infektsioonikontrolli komitee ning infektsioonikontrolli tegevuse raamid.


Piret Mitt: 2003. aastal viisime läbi koostöös Rootsi, Horvaatia, Läti ja Leedu ülikoolihaiglatega antibiootikumide kasutamise ja hospitaalinfektsioonide hetkleviuuringu. See oli selletaoline esimene uuring Eestis ning üleeuroopaline hetkleviuuring toimus alles 2011. aastal.


Vivika Adamson: Kliinikum liitus kohe ka erinevate rahvusvaheliste projektidega ning paljud Eesti andmed, millele sel ajal Euroopas viidati, koguti just Kliinikumist. Samuti oli vaja teha palju selgitus- ja koolitustööd haiglas, ühtlasi luua juhendite süsteem. Üheks esimeseks tegevuseks Kliinikumis võib pidada visiite intensiivraviosakondadesse, fookuses hospitaalinfektsioonide järelevalve ja ennetamine.
Piret Mitt: Üheks esimeseks tegevuseks Kliinikumis võib pidada visiite intensiivraviosakondadesse, fookuses hospitaalinfektsiooni vältimise juurutamine. Täna näiteks on iseenesest mõistetav, et kõik Kliinikumi tööle tulevad tervishoiutöötajad läbivad ka infektsioonikontrollikoolituse.

 

Kas mäletate esimese töövõite?
Matti Maimets:
magusaimad töövõidud on seotud inimestega ehk kui haiglapersonal mõistis, miks meie üksus vajalik on ning mille eest seisab. Julgen öelda, et see on tänaseni suurim saavutus, olgugi, et alguses võis meie tegevus tunduda võõras ning harjumine võttis aega. Kvaliteetne kätehügieen, nõuetele vastav sterilisatsioon, antibiootikumravi, puhangute vältimine, töötajate kõrge vaktsineerituse tase – need on vaid mõned näited. Oluline on olnud ka Kliinikumi juhatuse toetus ja ka õendustöötajate liitumine teenistusega.

 

Kui erinevad on tänased infektsioonikontrolli juhised algusaastate omast?
Matti Maimets
: mina olen pärit veel ajast, kui süstlaid keedeti. Kui Eesti taasiseseisvus, ei olnud meil suurt midagi ning sageli ei olnudkasutatavad ka siia jõudnud abisaadetised. Täna, mil tooted on oluliselt ohutumad ning ka pidevalt kättesaadavad, on seda aega keeruline ettegi kujutada.


Vivika Adamson: teenistuse algusaastatel toimus kätepesu seebiga. Ent selleks, et kätepesu oleks vastanud nõuetele, poleks õde arvutuslikult peaaegu et muud jõudnudki teha. Nii võtsime kasutusele käte antiseptika alkoholil baseeruvate toodetega, mis muutis kätehügieeni kvaliteetsemaks ning samuti tõi suure ajalise kokkuhoiu.


Piret Mitt: täpselt 20 aastat tagasi ehk siis 2003, kulus väga suur osa tööajast just juhendite loomisele ja uute harjumuste kinnistamisele.

 

Kuidas lülitusid õed teenistuse töösse?
Tiina Teder:
Õed on olnud tegutsemas väga pikalt, isegi enne teenistuse loomist. Ametinimetusega hügieeniõed täitsid nad küll pisut teistsuguseid ülesandeid, aga neid saab pidada meie infektsiooniõdede eellasteks. Loodud teenistuse töösse liitusid õed erineval ajal ning peamisteks teejuhtideks olid meie kolleegidest arstid, kelle nõu ja jõuga õdede teadmised kasvasid kaasaegse infektsioonikontrolli olemusest. Järk-järgult kasvas õdede roll teenistuse töös, koos infektsioonikontrolli juhendite järelevalve vajadusega. Aastatega on tulnud kogemusi ja teadmisi aina juurde ning nüüdseks on ka õdede roll ja vastutus omandanud täiesti uue mõõtme.

 

Milline on töörollide jaotus teenistuses?
Matti Maimets:
Kõik töötajad on oma tegevustes väga iseseisvad. Arstide peamiseks ülesandeks on konsultatiivne tegevus ja hospitaalinfektsioonide registreerimine, samuti juhendite loomine. Õed vastutavad õendustegevuse eest – regulaarne juhendite järgitavuse jälgimine, puhangute korral osakondade nõustamine ja muu. Olulisel kohal õdede töös on ka personali järjepidev koolitamine. Infektsioonikontrolli valdkond kuulub õdede ja hooldustöötajate kriitiliste kompetentside hulka.

 

Te olete öelnud, et COVID-19 oli pandeemia, milleks valmistusite kõik eelnevad aastad. Milleks te nüüd valmistute? Kas viiruste ja bakterivaba elu on üldse võimalik?

Ühe patsiendi lugu

Mai (nimi muudetud) on iseseisev ja tegus 82-aastane pensionär. Praegu temaga suheldes ei anna miski aimu sellest, et vaid loetud kuud tagasi ei suutnud ta turvaliselt neelata ei vett ega tahket toitu ning ootamatult tekkinud oluline hääle kähedus segas suhtlemist.

 

Kirjeldage neelamise ja häälega esinenud probleeme. Miks need tekkisid?

Mai: Eelmise aasta novembrikuus ei saanud ma järsku enam ei neelata ega korralikult häält teha. Sattusin haiglasse, kus süüa hakati andma sondi kaudu. Sond omakorda tegi nina seest katki ja väga ebameeldiv oli olla. Tahtsin sellest hirmsasti lahti saada. Hääl ei olnud ka korras, aga see nii väga ei häirinud. Põhiline mure oli ikkagi neelamine.

Logopeed: Statsionaarsele taastusravile jõudis Mai 2022. aasta novembri keskel. Ajutüveinfarkti järgselt olid tekkinud raske neelamishäire ja häälepaela halvatusest tingitud mõõdukas häälehäire. Suukaudne söömine ei olnud turvaline, mistõttu oli toitmiseks paigaldatud nasogastraalsond.

 

Kuidas nägi välja logopeediline taastusravi?

Mai: Logopeediga koos tegin harjutusi iga päev. Lisaks pidin ka iseseisvalt harjutama. Olid hääleharjutused – tuli hääldada häälikuid ja silpe, et halvatud häälepael uuesti tööle saada. Neelamise parandamiseks olid teistmoodi harjutused. Näiteks treenisin neelamislihaseid lõuga vastu palli surudes, voodis lamades pead tõstes ja varbaid vaadates.

Logopeed: Neelamis- ja hääleharjutusi sooritas patsient tõesti igapäevaselt. Harjutuste eesmärk oli parandada neelamisprotsessis osalevate suprahüoidlihaste ja neelukonstriktorite funktsiooni ning häälepaelte sulgu.

 

Kui edukas oli taastusravi?

Mai: Praegu tunnen end väga hästi, mingeid kaebusi enam ei ole. Väga suur tänu logopeedidele ja arstidele, kes minuga tegelesid. Ainult head sõnad. Veelkord – suur aitäh!

Logopeed: Dünaamika oli igati positiivne. Pärast kahte nädalat teraapiat õnnestus nasogastraalsond eemaldada. Esialgu vajas patsient veel dieedikohandusi (nt püree), kuid detsembri alguses haiglast lahkudes oli lubatud turvalise neelamise nõuandeid järgides süüa kõiki konsistentse. Ka hääle kvaliteet oli pideva positiivse dünaamikaga. Kuna kerge düsfaagia ja düsfoonia siiski püsisid, jäi patsient ambulatoorsele jälgimisele. Kuu aja möödudes oli düsfaagia instrumentaalse uuringu alusel sisuliselt taandunud, püsis vasakpoolne häälepaela halvatus ja kerge häälehäire. Veel kuu hiljem oli ka hääleprobleem taandunud.

 


lk8 Tuul Heidi logopeedidKaasaegne taastusravi on meeskonnatöö, kus edu tagab iga ravimeeskonna liikme asjatundlik ja tõenduspõhine tegutsemine. Kui patsiendil esineb probleeme kõne, suhtlemise, hääle või neelamisega, kaasatakse ravimeeskonda spordimeditsiini ja taastusravi kliiniku logopeed. Kliinikumi Leht küsis logopeedidelt Lagle Leheselt, Merje Viigandilt ja Heidi Tuulelt, millist abi patsiendid nii statsionaarse taastusravi osakonnas kui ka kõne- ja neelamishäirete keskuses saavad.

 

Millised patsiendid võivad vajada taastusravil viibides logopeedilist ravi?

Heidi Tuul: Statsionaarsel taastusravil vajavad logopeedi ennekõike neuroloogiliste haigustega täiskasvanud patsiendid. Neuroloogilistele patsientidele lisaks võib logopeedilisi probleeme esineda aga ka näiteks onkoloogilistel, pulmonoloogilistel, reumatoloogilistel, kardioloogilistel haiglas viibivatel patsientidel. Vajadusel on logopeedil võimalik patsiendiga tegeleda igapäevaselt. Logopeediline ravi on enamasti aga pikaajaline ega lõpe patsiendi statsionaarselt taastusravilt lahkumisega. 

 

Lagle Lehes: Ambulatoorset logopeedilise ravi teenust osutatakse kõne- ja neelamishäirete taastusravikeskuses, kus töötavad logopeedid, füsioterapeudid ja taastusraviarstid. Ravimeeskonna koostöös pakutakse igast konkreetsest patsiendist lähtuvat kompleksset ja paindlikku logopeedilist taastusravi, samuti pea- ja kaelapiirkonna füsioteraapiat nii lastele kui ka täiskasvanutele. Logopeedi ambulatoorsele vastuvõtule saavad patsiente suunata kõikide osakondade arstid, samuti väljastpoolt Kliinikumi. Meie kliiniku logopeedid konsulteerivad ka Kliinikumi teiste statsionaarsete osakondade patsiente.  

 

Millised on kõige sagedasemad diagnostika- ja ravivõtted?

Rohkem kui 200 Kliinikumi töötajat osalesid oktoobrist 2022 kuni märtsini 2023 erinevatel YuMuuvi väljakutsetel.

 

6 kuu põhiväljakutse

Poolaasta põhiväljakutseks oli seatud sammude väljakutse, mille individuaalseks eesmärgiks oli väljakutse lõpuks teha 1 201 200 sammu. Eesmärgi saavutas 91 töötajat. Kokku tegid kõik väljakutses osalenud töötajad aga enam kui 211 miljonit erineva pikkusega sammu, mis on ligi 170 000 kilomeetrit.

 

Lisaväljakutsed

  • Oktoobris: ekraanivabad eined, trepi väljakutse (oktoobris liftiga ei liigu)
  • Novembris: hea une väljakutse (magan ööpäevas vähemalt 7 tundi järjest), 30 päeva plangu väljakutse
  • Detsembris: detsembri veedan õues (olen iga päev vähemalt 60 min õues), 30 päeva küki väljakutse, raamatuväljakutse (loen läbi vähemalt 1 raamatu või 300 lehekülge)
  • Jaanuar: alustan jõutreeninguga, kommivaba kuu, 30 päeva kõhulihaste väljakutse
  • Veebruar: hüppenööri väljakutse, sõbrakuu väljakutse (märka inimesi ja tee iga päev vähemalt üks kompliment ennast kordamata), veejoomise väljakutse (joo vähemalt 1,5 liitrit vett päevas), 28 päeva kätekõverduste väljakutse
  • Märts: märtsis jätan auto koju, kolme puu- või köögivilja väljakutse

Osalejatel oli võimalik luua ka oma väljakutseid, kutsudes sinna sõpru ja pereliikmeid. Lisaks oli võimalus osaleda teiste asutuste poolt korraldatud avalikel mõõduvõtmistel.

 

Kliinikumi YuMuuvi liikumisväljakutse tulemusel planeerisid töötajad teadlikult oma päevakavasse liikumise minuteid, samuti loodi mitmeid tänavareketi mängualasid ja jagati erinevat väljakutsetega seotud varustust.

 

Kliinikumi Leht

lk4 Linda Sõber Erakogu31. märtsil kaitses Kliinikumi otorinolarüngoloogia eriala arst-õppejõud Linda Sõber filosoofiadoktori kraadi (PhD (arstiteadus)) taotlemiseks esitatud väitekirja “Impact of thyroid disease and surgery on patient’s quality of voice and swallowing” (“Kilpnäärmehaiguste ja kirurgilise ravi mõju patsiendi hääle- ja neelamiskvaliteedile”). 

 

Juhendajad: kirurgia professor Urmas Lepner (knd (meditsiin), TÜ kliinilise meditsiini instituut) ja otorinolarüngoloog Priit Kasenõmm (MD, PhD).

Oponent: kaasprofessor Ahmed Geneid (MD, PhD), Helsingi Ülikool, Soome.

 

Kokkuvõte

Kilpnäärme talitlushäired on ühed sagedasemad endokriinhaigused, mis vajavad kirurgilist sekkumist. Hääle- ja neelamishäired on laialt levinud tüsistused, mida võib seostada nii kilpnäärmehaiguste enda kui ka nende operatiivse raviga. Seoses kilpnäärme paiknemisega kõrinärvide vahetus läheduses, seostatakse antud sümptomaatikat enamasti operatsioonijärgsest närvikahjustusest tingitud muutustega. Tegelikkuses võivad sarnaseid kaebuseid anda ka operatsioonipiirkonna turse, verevalum, valu, narkoosi ajal kasutatava intubatsioonitoru põhjustatud kahjustus, kõri-neelu reflukshaigus vms. On leitud ka, et kuni 76% patsientidest on juba kilpnäärme operatsiooni eelselt probleeme häälekvaliteedi ja neelamisega.

 

Doktoritöö eesmärk oli hinnata kilpnäärme operatsiooni eelset ja järgset hääle- ja neelamiskvaliteeti ning dünaamilisi muutuseid operatsioonijärgses perioodis. Uuringu tulemustest selgus, et kilpnäärmehaigustest tingitud muutused kõri piirkonnas ei mõjuta oluliselt patsiendi häälekvaliteeti, küll aga põhjustavad muutuseid neelamisfunktsioonis. Lisaks leidsime viited suurenenud kilpnäärme võimalikule rollile kõri-neelu reflukshaiguse ägenemises. Seevastu operatsioonijärgselt leidsime hääle- ja neelamiskvaliteedi languse nii kõrinärvide kahjustuseta kui -kahjustusega patsientidel. Enam väljendunud ja pikema kestvusega on muutused püsiva häälepaela halvatusega patsientidel. Sõltumata operatsioonijärgse vigastuse olemasolust, paranesid nii hääle- kui neelamiskvaliteet jälgimisaja lõpuks operatsioonieelsele tasemele nii kõrinärvide kahjustusega kui kahjustuseta patsientidel. Sealjuures kõrinärvide vigastuseta patsientidel täheldasime neelamisfunktsioonis isegi märkimisväärset paranemist võrreldes operatsioonieelse seisuga. Operatsioonijärgse kõrinärvi kahjustuse riskifaktoriks on suur kilpnäärme mass. Intubatsioonitoru kahjustus ei mängi hääle- ja neelamishäirete tekkes olulist rolli.

 

Juhendaja, professor Urmas Lepner: Dr Linda Sõber kaitses doktoritöö teemal, mis andis uut teadmist nii endokriinkirurgidele kui otorinolarüngoloogidele nende igapäevaseks kliiniliseks tegevuseks. Teekond doktorikraadini oli pikk eelkõige pere juurdekasvu, aga ka mahuka igapäevase kliinilise töö tõttu, kuid Linda Sõbra sihikindlus ja pühendumus olid kiiduväärsed ning see viis ka tulemuseni. Soovin dr Linda Sõbrale edu nii praktilises kliinilises töös kui ka üliõpilaste ja residentide õpetamisel ning kindlasti ka jätkuvat aktiivsust teadustöös.

24.–30. aprillil tähistatakse rahvusvahelist immuniseerimisnädalat, mille puhul on Kliinikumi infektsioonikontrolli fookus seatud täiskasvanuea vaktsineerimisele.

 

„Muutuvas maailmas ei ole vaktsineerimine ammu enam ainult väikelastele. Riikliku immuniseerimiskava raames saavad täiskasvanud ennast vaktsineerida difteeria ja teetanuse vastu iga 10 aasta järel, riskigrupid gripi ja COVID-19 vastu,“ rõhutas Kliinikumi infektsioonikontrolli direktor dr Matti Maimets. Kõikidele seni vaktsineerimata või osaliselt vaktsineeritud täiskasvanutele soovitab Terviseamet leetrite-mumpsi-punetiste vaktsiini, läkaköha vaktsiini ning A- ja B-hepatiidi vaktsiini. Dr Maimetsa sõnul peaks kindlates vanusegruppides tegema vöötohatise vaktsiini, papilloomviiruse ja pneumokoki vaktsiini. „Ohupiirkondadesse reisijad saavad ennast vaktsineerida kollapalaviku, poliomüeliidi, kõhutüüfuse, koolera ja meningokokkinfektsiooni vastu. Saadaval on ka kaks hooajalist vaktsiini – puukentsefaliidi vaktsiin kevadel ja gripivaktsiin sügisel. On alust arvata, et nendele lisandub varsti ka koroonaviiruse vaktsiin,“ ütles dr Maimets.

 

Kliinikumi vaktsineerimispunktides pakutakse immuniseerimisteenust järgmiste vaktsiinidega:

  • A-hepatiit
  • B-hepatiit
  • COVID-19
  • Difteeria-teetanus
  • Difteeria-teetanuse-läkaköha
  • Gripp
  • Mumps-leetrid-punetised
  • Papilloomviirus
  • Pneumokokk
  • Puukentsefaliit
  • Tuulerõuged
  • Vöötohatis

Ohupiirkonda reisimisel:

  • Kõhutüüfus
  • Kollapalavik
  • Meningkokk
  • Koolera
  • Poliomüeliit
  • Marutõbi

Detailsem info täiskasvanueas vajalikest vaktsiinidoosidest ning nende intervallidest asub Kliinikumi kodulehel.

 

Vaktsineerimiskabinetid on avatud L. Puusepa 8 galeriis esmaspäevast reedeni 11.00–13.00 ning Kvartali keskuses esmaspäevast reedeni 16.00–18.00. Vaktsineerida saab nii ilma aega eelnevalt broneerimata kui ka kindlaks ajaks broneerides, helistades esmaspäevast reedeni kell 8.00–16.00 telefonil 731 7200. Samal telefonil jagatakse ka tasuta vaktsineerimisinfot igal tööpäeval kell 16.00–18.00.

 

Oma vaktsineerimisstaatust saab vastavalt riiklikule immuniseerimiskavale kontrollida patsiendiportaalis digilugu.ee. Lisaküsimuste korral saab pöörduda e-posti kaudu See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud..

lk11 TugigruppTartu Ülikooli Kliinikumi vähipatsientidel ja nende lähedastel on võimalik lisaks professionaalsele ravile osaleda vaimset tervist toetavates tugigruppides. Ka Eestis vastu võetud „Vähitõrje tegevuskava 2021–2030“ järgi tuleb kõigile patsientidele raviteekonna vältel ja ravi järel tagada psühhosotsiaalse toetuse kättesaadavus. Samuti on mitmetes välisriikides tagatud patsientidele tugigrupid ja kogemusnõustajate individuaalnõustamine.

 

Kliinikumi vähikeskuse algatusel korraldatakse patsiendiinfo keskuse ruumis E108 kaks korda kuus kohtumisi, kus vähikogemusega patsiendid ja nende lähedased saavad kahe kogemusnõustaja suunamisel jagada oma kogemusi ja saada oma tihtipeale raskel teekonnal emotsionaalset tuge. Tugigrupis aitab osalejaid kogukonnatunne ja side teiste sarnase kogemusega inimestega. Oma kogemuste grupis jagamine aitab vähikogemust normaliseerida, saada praktilise ettekujutuse, mis tunne on vähiravi saada ning võimaldab seetõttu pöörata tähelepanu üleliigse muretsemise asemel ravile ja taastumisele.

 

Tugigruppi on oodatud nii vähktõvega patsiendid kui ka nende lähedased, nii äsja diagnoositud kui pikaajalised patsiendid. Teisisõnu kõik need, kes tunnevad, et neil on seoses enda või lähedase vähidiagnoosiga vaja mõistmist ja (mittemeditsiinilist) tuge. Grupi kohtumisi viiakse läbi kaks korda kuus hübriidversioonis, seega saavad osaleda ka Tartust kaugemal ja maapiirkondades elavad patsiendid ja nende lähedased, kel oleks muidu raske kohale tulla.

 

Tugigruppi viivad läbi vähiravi kogemusega nõustajad. Mõlemad grupijuhid on läbinud kogemusnõustajate baaskoolituse riikliku õppekava alusel, lähtuvad oma tegevuses teaduspõhisusest ja Kogemusnõustajate Koja eetikakoodeksist ning on kantud Kogemusnõustajate Koja registrisse. Kogemusnõustajad on ravimeeskonna liikmed, kes ei konkureeri ega vastandu psühholoogi ega hingehoidjaga, vaid on alternatiiv nende kõrvale. Grupijuhi ülesanne on tekitada turvaline õhkkond, kus keegi ei domineeri ja kõigil on võimalik hukkamõistuta oma kogemusest rääkida.

 

Iga kohtumine algab tutvustusringiga, kus kõik räägivad, mis neil antud hetkel aktuaalne on. Kui keegi tõstatab mõne teema (nt kiiritusravi, keemiaravi kõrvaltoimed, vähipatsientide stereotüübid vms), siis arutatakse seda grupiga lähemalt ja jagatakse omavahel kogemusi. Grupi üks eesmärke on välja tuua võimalikult erinevaid kogemusi, et normaliseerida ja valideerida patsiendi vähikogemust, eelkõige lähtutakse kohaletulnute muredest ja nende hetkeolukorrast. Kedagi rääkima ei sunnita, võib ka tulla ja kuulata teiste kogemusi ja jagada nii palju või vähe, kui on mugav.

 

Kui tutvustusring on läbi, alustatakse ettevalmistatud teemade arutlust (nt mis annab mulle mu teekonnal kõige rohkem jõudu, kuidas toimub traumast taastumine jms). Oluline pole mitte ainult läbiviijate kogemused, vaid ka teiste osalejate panus ja tugi – mõnele osalejale võib olla väga võimestav olla hetkeks ka abi pakkuja rollis, mitte ainult abi saaja.

 

Kuigi grupijuhid lähtuvad (sh terminaalsete) patsientide reaalsest olukorrast, proovivad nad suunata vestlust nii, et kõlama jääks positiivne noot ja grupiliikmed lahkuksid kui mitte lootusrikka, siis vähemalt rahulikumana kui gruppi tulles.

 

Tugigrupi kohtumised toimuvad Kliinikumi peamajas L. Puusepa 8 ruumis E108 (lillepoe kõrval) ning grupiga liitumiseks ei ole vaja ette registreerida. Tugigruppide toimumise ajad on toodud Kliinikumi kodulehel „Patsiendi“ rubriigis.

 

Kairi Jets
Hematoloogia-onkoloogia kliinik / patsienditeenistus

 

Tugigrupid vähipatsientidele ja lähedastele

9. mai 2023 kell 15:00–17:00

30. mai 2023 kell 15:00–17:00

13. juuni 2023 kell 15:00–17:00

27. juuni kell 15:00–17:00

11. juuli kell 15:00–17:00

25. juuli kell 15:00–17:00

8. august kell 15:00–17:00

22. august kell 15:00–17:00

lk3 Andres KotsarTartu Ülikooli Kliinikum korraldab alates 2022. aastast regulaarseid üle-eestilisi kohtumisi perearstidele. See tähendab nii kontaktseminare kui ka veebiseminare, mõlemal juhul on eesmärgiks suurendada Kliinikumi ja perearstide koostööd, tutvustada ravivõimalusi Kliinikumis ning koguda tagasisidet e-konsultatsioonide käigus esile kerkinud murekohtade osas. „Kui COVID-19 pandeemia esimeste lainete ajal oli plaaniline ravi oluliselt häiritud, kohtusime regulaarselt Tartu perearstide esindajatega selleks, et jagada kiirelt olulisimat teavet ning leida võimalusi, et patsientide ravi ei kannataks. Nüüd, mil COVID-19 pandeemia ei mängi meie igapäevaelus enam nii suurt rolli, otsustas Kliinikumi juhatus laiendada otsesuhtlust perearstidega ka teistesse regioonidesse,“ rääkis ravijuht dr Andres Kotsar.

 

Dr Kotsar tõi välja, et praeguseks on koostöökohtumised lisaks Tartu regioonile toimunud peamiselt Ida-Virumaal, kus Kliinikumi erialasid tutvustavad veebiseminarid on kogumas aina enam kuulajaid. „Alustasime nende erialade tutvustamisega, mis on esindatud vaid Kliinikumis, samas kõikide Eesti patsientide jaoks – harvikhaigused, meditsiinigeneetika, meestekliinik,“ sõnas ravijuht.

 

Lisaks veebiseminaridele on perearstid oodatud ka kontaktseminaridele nende kodukohas. Kohtumiste üks eesmärk on korrata üle e-konsultatsioonide võimalused patsientide suunamiseks eriarsti vastuvõtule. „E-konsultatsioon on jätkuvalt väga hea võimalus tagada patsiendile võimalikult kiire ja sujuv raviteekond, võimaldades tervishoiusüsteemis selekteerida patsiente, kes kuuluvad perearsti vaatevälja ning kes vajavad eriarsti juurde pääsemist, võttes sealjuures arvesse ka ajalise kiiruse,“ selgitas Kotsar.

 

Kliinikumis toimuvad e-konsultatsioonid juba 28 erialal. „Näeme, et tulevikus hakkavad vastuvõtud toimuma kõikidel erialadel e-konsultatsioonide kaudu. See on ajavõit nii patsiendile kui tervishoiusüsteemile, kuna enne vastuvõttu saab patsiendile määrata juba ka vajalikud uuringud, et esimene kontakt arstiga oleks võimalikult efektiivne ja tulemuslik,“ rõhutas dr Kotsar.

 

E-konsultatsioonide infoseminaridel on lisaks ravijuhile esindatud ka e-konsultatsioonidele vastavate erialade esindajad. „Oleme kohtumistel kogunud ka perearstide tagasisidet praeguse süsteemi kohta kuni selleni, millised on ootused eriarsti e-konsultatsiooni vastusele. Samuti oleme selgitanud, kuidas e-konsultatsiooni vormistada, millised eelandmeid eriarst vajab või milliseid uuringuid on vajalik eelnevalt patsiendile korraldada kuni selleni, et konsulteeritakse ka mõne keerulise patsiendi juhtu. Sageli on mureks keerulised sisehaigustega patsiendid, kes jäävad mitme eriala vahele, ent see pole ainult Ida-Viru regiooni eripära,“ rääkis ravijuht.

 

Kui e-konsultatsiooni tulemusel selgub, et patsient tuleb Kliinikumi arstide poolt üle võtta, võtavad Kliinikumi töötajad ka ise patsiendiga ühendust, et korraldada vajalikud uuringud enne visiiti. „E-konsultatsioonid on end kindlasti õigustanud, samuti nende tutvustamine perearstidele. Samas seisab hulk arendustöid patsiendi sujuva teekonna tagamiseks veel kindlasti ees. Kui täna patsient haiglast koju läheb või erakorralise meditsiini osakonda külastab, ei jõua info automaatselt perearstini. Seega võiks parem info liikumine erinevate tervishoiuasutuste ja infosüsteemide vahel olla üheks tuleviku eesmärgiks,“ sõnas dr Andres Kotsar.

 

Kliinikumi Leht

lk8 Holger RoonemaaKliinikumi Lehel oli võimalus küsida kakskümmend aastat Kliinikumi arstide vaateväljas olnud patsiendilt Holger Roonemaalt, milline on olnud tema haiguse lugu ja teekond. Üks tema raviarste, prof Aare Märtson on veendunud, et patsiendi positiivne ellusuhtumine ja koostöö aitavad kaasa keerulise haiguse ravile ja hea tulemuse saavutamisele.

 

Jõudsite Kliinikumi arstide juurde ligi 20 aastat tagasi. Millised olid teie kaebused?

Tegelikult ma jõudsin arstide juurde juba natukene varem. Esimene visiit ortopeedi juurde oli kas septembris või oktoobris 2002. Olin siis just asunud Tartu Ülikoolis teisel kursusel ajakirjandust õppima. Eelneval suvel töötasin praktikandina Virumaa Teatajas ja sageli mängisin õhtuti vanade sõprade-tuttavatega jalgpalli. Ühe vastasmeeskonna mängijaga kokkupõrke järel jäi põlv valutama. Päris pikalt panin ma selle tavalise põrutuse või spordivigastuse arvele, aga kui jalg hommikuti üha kangemaks jäi ja järjest rohkem aega võttis, et korralikult üldse kõndida saaksin, siis otsustasin arsti poole pöörduda. Esimene visiit oli seejuures eraarstile, kuna haigekassa järjekorraga oleksin saanud visiidiaja 3–4 kuu kaugusele. See arst arvas samuti, et tegu on "hüppaja põlvega" ja soovitas toidulisandeid võtta. Kui kuu hiljem oli asi pigem hullemaks kui paremaks läinud, siis pöördusin sama arsti poole tagasi ja siis ta saatis mind juba kiiresti Tartu Ülikooli Kliinikumi MRT-sse. Mäletan, et kui sain MRT tulemused paberil enda kätte, et arstile tagasi viia, siis olin sisimas õnnelik, et uuring tõesti näitas midagi – järelikult ma ei mõtle oma muret üle ja et nüüd saab terveks ravida. Kui arst aga kasutas sõna "kasvaja" ja suunas järgmiseks biopsiale, siis sain aru, kui loll ma oma esimeses "rõõmus" olin.

 

Olite küllaltki noor. Kuidas te diagnoosi mõistsite või sellesse suhtusite?

Biopsia tulemustest teada saamine oli ikka tugev šokk. Pisarad jooksid. Sellele järgnesid mõned päevad teadmatust, kuni dr Ain Kaare ja dr Sirje Mikkel selgitasid raviplaani ja eesootava nii palju kui võimalik, ette ära. Kuskilt sellest hetkest muutus kogu see ravi minu jaoks nii-öelda etappide kaupa pikaks protsessiks. Ma teadsin, et ma pean läbi tegema x arvu erinevaid keemiaraviprotseduure ja et seal vahepeal tuleb suur lõikus. Mu jaoks oli see eesmärgipärase tee käimine. Iga ravitsükli lõpus tõmbasin mõttes ühele etapile kriipsu peale ja ootasin järgmist. Ma ei tea miks, aga mul ei olnud isegi peas mõtet, et ravi võiks ebaõnnestuda. Lähtusin statistikast, et 75–80% juhtudest lõpeb "edukalt".


Milliseks kujunes teie raviteekond?

Esimene keemiaravi algas kuskil novembri lõpus või detsembri alguses. Esimesed paar seanssi möödusid kergelt. Ei olnud suurt iiveldust ega muud sellist. Esimene šokk tekkis jõulude ja aastavahetuse vahel, kui olin kodus Rakveres. Palavik tõusis väga kõrgele, nina jooksis verd. Käisime Rakvere haiglas vajalikke vereanalüüse andmas, mäletan häguselt, kuidas ma koperdasin seal koridori peal ja pilt oli eest minemas. Isa viis mu autoga sealt edasi Tartusse haiglasse ja selle sõidu ajal mäletan, et tõmbasin sõrmedega läbi juuste ja pihk jäi juukseid täis. See oli vaimselt päris raske. Tartus diagnoositi kopsupõletik. Selliseid ravi kõrvalnähtusid tekkis ikka päris palju ja eks ta mõnevõrra frustreeris, sest ettenähtud raviplaan jäi venima. Minu esialgses "kalendris" oleks pidanud ravi olema juunikuuks tehtud, tegelikult kestis see septembrini välja. Ehk et peaaegu aasta aega.

Suur operatsioon oli märtsis keemiaravi sessioonide vahepeal. Ka see lükkus natuke aega edasi, sest verenäitajad olid liiga halvad. Pärast operatsiooni üks õdedest rääkis, et kui väsinud ta oli, et pidi hoopis teisest hoonest pidevalt mulle verd juurde tooma. Ja seda mäletan, et veel viimane päev enne operatsiooni, kui olin juba ortopeediaosakonnas, kõndisin mööda haiglat ringi ja ei tundnud liikumisel jalas mingit valu. Trepist üles liikusin kergelt ja valutult. See tekitas korraks tunde, et näed äkki ei olegi vaja lõigata. Ja seda mäletan, kui hästi maitses tavaline külm vesi pärast narkoosist üles ärkamist.

Üks keerulisemaid hetki oli siis, kui haava sisse tuli põletik. Prof Aare Märtson oli selle eest hoiatanud, et kui põletik proteesini jõuab, siis on kõik põhimõtteliselt nii halvasti kui üldse olla saab. Ja siis see põletik tuligi. Arst tõmbas markeriga reie peale piiri, kust jalg punane oli ja paari tunni pärast oli punane laik sealt kaugele edasi kasvanud. Olukorra päästmiseks viidi mind uuele lõikusele ja seesama suur haav lõigati jälle lahti. See oli tõesti hirmus, sest oma vaimus olin ma valmis, et üles ärgates jalga enam ei ole. Selleks ajaks oli mul üldnarkoosiga juba nii palju kogemusi, et üles ärgates tundus kohe, et kuidagi maru kiirelt läks. Õnneks ei olnud põletik proteesini jõudnud. Puhastustorud jäeti sisse ja iga päev loputati proteesi põlveosa suure süstlaga läbi. Alguses tuli sisse süstitud puhas puhastusvedelik häguse, kollakas-punasena välja, pärast korduvat ja korduvat läbisüstimist muutus see täiesti puhtaks. Ma olen selle päästetöö eest arstidele ikka ülitänulik.

 

Kuidas hindate, mis on toonud sellel teekonnal kaasa enim väljakutseid?

Eks ta on vaimselt ikkagi küllaltki kurnav. Ja tuleb osata leppida sellega, et mingeid asju enam edaspidi ei ole võimalik teha. Ma olin pikalt tegelenud pikamaajooksuga, rattasõiduga. Siiamaani näen ma mõnikord unes, kuidas ma jooksen. No tegelikult ikka ei saa joosta. Selliste asjadega tuleb osata lihtsalt leppida. Aga seda enam tuleb osata hinnata neid asju ja tegevusi, mida saab teha. Mäletan, et olin haiglas järjekordsel keemiasessioonil, kui toimus tolle aasta Tartu maraton. Vaatasin palatis telekast ülekannet ja mõtlesin, et mis tunne seda ise sõita oleks. Tänaseks olen viiel korral Tartu maratoni lõpetanud. Tänavu 24. veebruarilgi sõitsin ekstra Otepääle, et lihtsalt see trass läbi sõita. Tuleb osata selliseid võimalusi hinnata. Ja elukvaliteedis tegelikult ei kaota kuigi palju.


Raske oli ka see, kui juba paar aastat hiljem ühe rutiinse kontrolli järel helistas dr Mikkel ja ütles, et kopsuröntgenist tulid leiud, et seal on kolm kollet. Millekski selliseks ma ei olnud mõttes enam absoluutselt valmis. Pidin hakkama ülikooli lõpetama ja olin juba kokku leppinud, et alustan suvel Eesti Päevalehes reporterina tööd. Kõik läks jälle pea peale. Jälle operatsioon, jälle keemia.


Kas võib öelda, et tänaseks on juhtunu minevik?

lk10 Maastik TammvereKliinikumi toitlustusteenistus pakub kolm korda päevas sooja sööki tuhandele patsiendile. „Pakutav toit on kvaliteetne ning lähtub Põhjamaade ja Eesti riiklikest toitumissoovitustest ning ESPENi soovitustest,“ kinnitas Kliinikumi dieetõde Jane Maastik.

 

Patsientidele pakutakse 75 erinevat menüüd, lisaks 25 eridieeti. Sobiva menüü määrab patsiendile tema raviarst või arsti korraldusel õde, sõltuvalt patsiendi energiavajadusest, haigusest ja ravist ning teistest eripäradest. „Meie 25 individuaalsest eridieedist on igapäevaselt kasutusel vähemalt pooled, tegemist võib olla ka üksikute portsjonitega, mida vajavad näiteks harvikhaiguste patsiendid,“ selgitas toitlustusteenistuse tootmisjuht Piret Tammvere.

 

„Eraldi tähelepanu vajavad söömishäiretega lapsed ja noored, kelle puhul on tähtis, et nad sööksid ja kelle toitlustamisel võtame arvesse ka väga spetsiifilisi erivajadusi – näiteks seda, kui patsient tahab, et toit oleks serveeritud eraldi, nii et ükski toit omavahel kokku ei puutu, või siis on patsiendil probleeme kindlate tekstuuride või toiduainetega,“ toob Jane Maastik näite eridieetide kasutamisest.

 

Sageli vajavad patsiendid eridieete, mille puhul peab kasutama toidu valmistamisel eritoiduaineid. Erimenüü määratakse patsiendile haigusest tulenevalt ning arsti otsusega. „Vaatame erimenüüsid üle koos nende osakondade arstidega, kes enim erimenüüsid kasutavad – hematoloogia, söömishäirete, sünnitusosakonna töötajatega – ning sellele vastavalt ka kohandame menüüd,“ sõnas Jane Maastik.

 

Tavamenüü puhul pakutakse patsientidele tasakaalustatult erinevaid toiduaineid, näiteks liha puhul on menüüs nii sea- veise- ja kanaliha kui ka kala. Tavamenüü päevane kaloraaž on 1900–2100 kcal. Kui patsiendi energiavajadus või tervislik seisund vajab, saab raviarst määrata patsiendile päevase menüü ka kõrgema kaloraažiga. „Hoolimata toiduainete hinnatõusust ei ole me õnneks pidanud kärpima liha kogust toidus. Toorainete hinnad on erinevates tooraine gruppides tõusnud 30–50%. Tulenevalt toorainete kallinemisest on tõusnud ka toidupäeva maksumus, nüüd on see Tervisekassa hinnakirja alusel keskmiselt patsiendi kohta päevas 6,85 eurot, millele lisanduvad toidu valmistamise ja transpordi kulud. Hind sisaldab kolm korda päevas sooja sööki, lisaks õhtuoodet. Eesti haiglatoit on hea, võrreldes paljude Euroopa riikide ülikoolihaiglatega, kus patsiendid saavad sooja sööki ainult korra päevas ja seda hoolimata suuremast eelarvest,“ sõnas Piret Tammvere.

 

Toorained jõuavad Kliinikumi vastavalt riigihangetele ning toorainete kvaliteet on võrdväärne toidupoes pakutavaga. Poolfabrikaate toidu valmistamisel ei kasutata, näiteks tehakse köögis koha peal ka hakkliha toidu valmistamiseks. Menüü koostamisel peetakse silmas soovituslikke päevaseid koguseid ka soola ja suhkru puhul. Jane Maastik selgitas: „Soola puhul on soovituslik päevane kogus 6 grammi päevas. Tihtipeale on inimesed harjunud soolasema toiduga. Meie menüüd on koostatud pidades silmas soovituslikku normaalset toitumist. ESPENI soovituste kohaselt võiks haigla menüü olla patsiendile eeskujuks, millest ta saab toitumist puudutavad tarkused välja noppida. Menüüs on tasakaalus nii portsjonid kui ka toitained – õiges koguses on kiudaineid, suhkrut, piimatooteid.“

 

Alates märtsist on kõikidel Kliinikumi patsientidel võimalik tutvuda haiglaravil pakutava baasmenüüga ka Kliinikumi kodulehel.

 

Liina Raju

lk6 Harvikhaiguste kompetentsikeskus Tartu Ülikooli KliinikumKliinikumi harvikhaiguste kompetentsikeskus on tänaseks märkamatult oma esimest sünnipäeva tähistanud – harvikhaiguste kompetentsikeskus (HHKK) alustas 5. novembril 2021. aastal. Keskendume haruldaste haiguste ehk harvikhaigustega patsientide muredele – harvikhaiguse diagnoosimisele, jälgimisele ja ravile. Euroopas nimetatakse harvikhaiguseks haigust, mille esinemissagedus on 1:2000. Seega, nagu nimigi ütleb, on harvikhaigused harva esinevad haigused. Samas on oluline silmas pidada, et harva esinevaid haiguseid on väga palju, tänaseks on selliseid haiguseid teada umbes 8000 ning uusi haiguseid kirjeldatakse päevast päeva, st loetelu pikeneb üha. Umbes 80% harvikhaigustest on geneetilised. Neid numbreid omavahel võrreldes näeme, et harvikhaigused puudutavad kuni 8% rahvastikust. Eestis võiks Orphaneti registrite alusel harvikhaigustega patsiente olla 3,5–5,9% elanikkonnast, mis teeb vastavalt 47 521–80 107 isikut harvikhaigusega Eestis.

 

Esimese tegevusaasta jooksul on meie poole pöördunud 130 patsienti, neist ca 80% on lapsed. Professor Katrin Õunapi sõnul on siinjuures üllatavaks just täiskasvanud patsientide sedavõrd suur osakaal. Ja viimaste puhul on omakorda üllatavaks lihashaigustega patsientide ning haruldaste kasvajasündroomide osakaal. Harvikhaiguste palett on heterogeenne, seetõttu võib diagnoosini jõudmine võtta palju aega, sest patsiendiga tegeleval arstil ei ole varasemat kogemust konkreetse harvikhaigusega. Selleks ongi loodud kliinikumi harvikhaiguste kompetentsikeskus, mis tänu oma horisontaalsele struktuurile kaasab spetsialistid kõikidelt erialadelt.

 

Keskusesse saavad patsienti suunata kõikide erialade arstid, kuid patsiendid saavad ka ise pöörduda. Rääkides meie valdkonna tõsisest kitsaskohast, jõuame harvikhaigustega patsientide ravimiseni. Sellele teemale keskendusime ka tänavusel rahvusvahelisel harvikhaiguste päeva konverentsil, mille korraldasime koostöös Kliinikumi Lastefondi, Eesti Puuetega Inimeste Koja, Ravimitootjate Liidu, Eesti Meditsiinigeneetika Seltsiga.

 

Täna on geneetiliste haiguste raviks palju erinevaid võimalusi alates dieetravist ja lõpetades geeniraviga. Harvikhaigusega patsiendile, nagu igale teisele patsiendile, on oluline alustada ravi õigeaegselt. Kahjuks on Eestis valupunktiks harvikravimite kättesaadavus – Eesti on harvikravimite kättesaadavuse osas Euroopas eelviimasel kohal. Nii kulub Eestis ravimi jõudmiseni patsiendini 1081 päeva. Konverentsil keskenduti erinevatele võimalustele, kuidas olukorda leevendada. Muuhulgas arutati erinevaid koostöövõimalusi vastutuse jagamiseks haigekassa, eraõiguslike heategevusfondide ja ravimitootjate vahel.

 

Dr Kristi Tael
Arst-õppejõud meditsiinigeneetika erialal

lk4 Dr Kuldar Kaljurand uuringulTartu Ülikooli Kliinikumi silmakliinikut külastas veebruarikuus sarvkesta konfokaalse mikroskoopia üks juhtivaid spetsialiste maailmas – prof Mitra Tavakoli, Exeteri Ülikoolist Inglismaalt. Prof Tavakoli andis temaatilise loengu ja viis läbi ka õpitoa.

 

Konfokaalmikroskoopia abil on võimalik hinnata nii kvalitatiivselt kui kvantitatiivselt sarvkesta kudede struktuuri ja rakulist koostist. Uurimismeetod annab võimaluse diagnoosida mitmeid silma sarvkesta haigusseisundeid nagu düstroofiad, põletikud ning ka närvikiudude patoloogilisi seisundeid. Neist viimane parameeter on hiljutiste uuringute valguses osutunud väga efektiivseks ja suhteliselt lihtsalt läbiviidavaks mitte-invasiivseks surrogaat-uuringuks diabeetilise neuropaatia korral. Konfokaalmikroskoopia on sarvkesta haiguse diagnostikas silmakliinikus kasutusel olnud juba aastaid. Selle viimase, diabeeti puudutava, informatsiooni valguses on meil võimalus laiendada sarvkesta konfokaalmikroskoopia kasutamise spektrit.

 

Oma loengus tutvustas prof Tavakoli konfokaalmikroskoopia aluspõhimõtteid ja viimaseid tarkvara arendusi. Käsitlemist leidsid ka peamised ja sagedasemad sarvkesta haigused. Samuti tutvustas prof Tavakoli uuemaid andmetöötluse võimalusi. Sealjuures saime salvestada uuema andmetöötluse versiooni ka meie uuringuaparaati. Koolituse teine päev oli praktilise tegevuse päralt, kus koolitusel osalejad said professori juhendamisel harjutada praktilist sarvkesta närvikiudude kihi mõõtmist. Koolitusel osalesid ka kaks probleemsete sarvkestadega patsienti, kellel prof Tavakoli viis läbi mõõtmised ja analüüsis tulemusi.

 

Kokkuvõtvalt oli koolituse näol tegu kahe väga huvitava, arendava ja praktilisi oskusi edendava ettevõtmisega. Oluline oli ka asjaolu, et tippspetsialist tuli kohale ja töötas meie aparatuuriga. Saime temalt mitmeid soovitusi aparatuuri töökindluse tõstmiseks. Ei ole ka vähetähtis, et tekkisid uued kontaktid, millest üsna suure tõenäosusega on edenemas nii kliiniline kui ka teaduslik koostöö.

 

Professori külaskäik sai teoks kliinikumi 4. kliinilise valdkonna teadus- ja innovatsioonifondi toel. Täname Kliinikumi asjaomaseid selle koolituse finantsilise toetuse eest!

 

Dr Kuldar Kaljurand
Silmakliiniku ülemarst-õppejõud

lk11 teraapiakoerKliinikumi lastekliiniku üldpediaatria ja neuroloogia osakonna väikesi patsiente külastavad igal teisipäeval setter Minni koos koerajuhi Mari Saviauguga ja kuldne retriiver Relly koos koerajuhi Aive Alaberdiga. Teraapiakoerte külastuse eesmärk on pakkuda rõõmu ja lohutust lastele, kes haiglas viibimise ajal on eemal oma sõpradest, koolist ja muust tuttavast keskkonnast.

 

Ülemõe Evelyn Everti sõnul tekib positiivne meeleolu kohe, kui koerad sisenevad lastekliiniku fuajeesse. „Senikaua, kui koerajuht riideid vahetab ja ennast valmis seab, on uudistavad ja elevil lapsed ennast juba koertele lähemale sättinud. Ükskõikseks ei jää ka lapsevanemad ja personal, kellest teel osakonda möödutakse ning naeratus ilmub nagu iseenesest kõikide näole. Esimestel kordadel oli mängutoa ukse taga hulk meie töötajaid, kes kõik soovisid vahvaid koeri näha ja neile pai teha. Alati tuleb muidugi arvestada, et osad lapsed võivad koera karta või olla hoopis koera jaoks liialt pealetükkivad. Seetõttu on koos koerajuhiga mängutoas alati ka lastekliinikupoolne kontaktisik Elve Kalda, kelle ülesandeks on laste käitumist jälgida. Tal on kaasas mänguasjakast, kus on koerte piltidega värvilehed ja muud mänguasjad, et vajadusel mänguliselt sekkuda. See võimaldab omakorda koerajuhil kohtumise ajal koerale keskenduda ning tema vajadusi jälgida,“ selgitas ülemõde Evelyn Evert.

 

Relly ja Minni on väga targad koerad ja oskavad erinevaid trikke, mis lastele eriti meeldivad. „Üks meie patsient oli koertega kohtumisel väga arglik ning istus esiti ainult oma isa süles. Lõpus julges juba koerast mööda minna ning tema läheduses mängida. Kogetu andis lapsele positiivse kogemuse edaspidiseks ning vähendas tema hirmu koerte ees,“ kirjeldas Evelyn Evert.

 

Lastekliiniku teraapiakoerad on teinud koostööd ka teiste kliinikute laste osakondadega. Ülemõe sõnul toimus väga südamlik kohtumine eelmise aasta lõpus L. Puusepa 8 majas onkoloogia-hematoloogia kliiniku patsientide ja personaliga. „Lastekliiniku resident Triin Ventmann võttis minuga ühendust ja kurtis, et ühele haiglas viibivale lapsele ei tee enam miski rõõmu. Samas meenutas laps väga hea sõnaga oma koera. Meie heameeleks reageeris koerajuht Aive ja koer Relly üleskutsele lapsele rõõmu teha kiirelt, kuigi tegemist oli uue keskkonna ning olukorraga. Kohtumine oli soe ja sõbralik ning mureliku noormehe näol sai isegi naeratust näha. Ka teised sama osakonna patsiendid said koerale pai teha ning lahkusid pärast teraapiakoeraga kohtumist kergema sammu ja säravama silmaga,“ rääkis Evert.

 

Lastekliiniku teraapiakoerte külastused toimuvad koostöös MTÜ Eesti Abi ja Teraapiakoerte Ühinguga. Ühingu eestvedaja Maarja Taliga korraldati eelnevalt tutvustav loeng lastekliiniku töötajatele ning arutati üksikasjalikult läbi koerte teekond, kohtumisel osalevate laste arv ning osapoolte vastutusulatus ning kohustused.

 

Kliinikumi Leht

Psühhiaatriakliiniku laste, noorukite ja söömishäirete osakonnas on kasutusel sensoorsed toolid ehk kallistustoolid.

 

Kliinikumi Lastefondi toel ostetud kallistustoolid on heaks alternatiivseks ja mittekahjustavaks abivahendiks, kui patsientide ärevus hakkab tõusma, aidates leevendada ärevust ja ebamugavustunnet sarnaselt raskustekkidele. Viimased on samuti noorte seas väga populaarsed.

lk6 Kallistustool

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

lk12 doonorbussErinevad asutused ja ettevõtted korraldavad koostöös Kliinikumi verekeskusega doonoripäevi, et üheskoos kolleegidega head teha ning verd loovutada. Kliinikumi verekeskus, mis teenindab Lõuna-Eesti piirkonda, käib ühes kuus keskmiselt kaheteistkümnel väljasõidul.

 

Kliinikumi verekeskust on võimalik kutsuda asutusse, kus doonoripäeval osaleb vähemalt 20 töötajat, asutuses on piisavalt ruumi kuuele verekeskuse töötajale koos tööks vajalike asjade ja masinatega, laudadele ja toolidele ning ka doonoritele. Doonoripäev võib olla nii suletud asutusesisene kui ka avatud teistele doonoritele.


Ühe vereloovutusega on võimalik aidata vähemalt kolme inimest. Veri on eluskude, mida ei ole võimalik kunstlikult valmistada, seega on vere ainus allikas teine inimene. Selle tõttu on doonorite abi asendamatu ja vajalik, et kõik patsiendid saaksid õigeaegselt vajalikke verekomponente.

 

Rohkem infot doonoripäevade kohta saab e-posti aadressilt See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud.. Jooksva kuu doonoripäevad on nähtavad verekeskuse koduleheküljel www.kliinikum.ee/verekeskus

Aitamine on veres!

 

Kliinikumi Leht

 

Verekeskuse väljasõidud aprillis 2023

03. aprill 10.30–13.00 Jõgeva Kultuurikeskus, Aia 6

04. aprill  11.00–14.00  Ahja Moodulahi, Tartu mnt. 49, Ahja 

05. aprill 10.30–13.00 K. Jaak Petersoni Gümnaasium, Kaunase pst. 70, Tartu*

10. aprill 11.30–14.00 Eesti Lennuakadeemia 2.korruse saal, Lennu 40, Reola

11. aprill  9.30–13.00  Võru Kultuurimaja „Kannel“, Liiva 13

12. aprill  10.00–13.00  PRIA, Tähe 4, Tartu

13. aprill  9.30–13.00 Viljandi Sakala Keskus, Tallinna 5

17. aprill 10.00–13.00 Põlva Haigla 0 korrus, Uus 2

18. aprill 10.00–12.00 Võhma Kool, Veski 12

20. aprill 10.00–13.00  Valga Kultuuri-ja Huvialakeskuse 2. korrus, Kesk 1

24. aprill 11.00–15.00 TÜ Delta Keskus, Narva mnt. 18

26. aprill 10.00–12.00 Karksi-Nuia Kultuurikeskuse Sinine saal, Viljandi mnt. 1

27. aprill  9.30–13.00  Viljandi Sakala Keskus, Tallinna 5

asutusesisene* 

lk10 mammobuss Imbi OjasteTartu Ülikooli Kliinikumi Mammobussis tehti 2022. aastal 7609 rinnauuringut. 6939 naist osales rinnauuringul sõeluuringu raames ja 670 külastas Mammobussi saatekirjaga.

 

„Näeme, et kõikides maakondades, kuhu Mammobuss väljasõite teeb, on naiste osalus rinnavähi sõeluuringul ligi 60% või rohkem ning jätkuvas kasvutrendis. Töötasime kokku seitsmes maakonnas: Tartumaal Elvas, Kallastel, Alatskivil ja Rõngus; Jõgevamaal Põltsamaal, Jõgeval ja Mustvees; Põlvamaal Räpinas, Põlvas, Ahjal ja Kanepis; Võrumaal Värskas, Võrus, Rõuges, Varstus, Vastseliinas, ja Antslas; Valgamaal Tõrvas, Valgas, Pukal, Otepääl ja Sangastes; Järvamaal Paides, Aravetel, Järva-Jaanis ja Türil. Esmakordselt toimusid Mammobussi väljasõidud Ida-Virumaale Toilas, Narva-Jõesuus, Narvas, Jõhvis, Kohtla-Järvel ja Kiviõlis, kus naiste osalus oli kahjuks kõige tagasihoidlikum,“ kirjeldas Mammobussi tööd dr Sulev Ulp radioloogiakliinikust.

 

Rinnavähi sõeluuringu tulemusel kutsuti täiendavateks uuringuteks tagasi 156 naist (2,3%). „Rinnavähk diagnoositi 35 naisel, mis tähendab 5 juhul 1000st. Neist 71% olid varajases staadiumid vähkkasvajad. 10 naisel (29%) oli vähk kahjuks avastamise momendil juba levinud, mistõttu määrati neile naistele esmalt, enne opereerimist, neoadjuvantne keemiaravi,“ rääkis dr Ulp. Ta lisas, et kui sõeluuringu raames rinnavähk avastatakse või ei saa seda ilma kirurgilise biopsiata välistada, suunatakse naine kiirkorras Kliinikumi mammoloogi vastuvõtule, kes korraldab edasise ravi ja jälgimise. „Kusjuures, viimasel 15 aastal on Tartu Ülikooli Kliinikumis varajaselt avastatud rinnavähi puhul naiste 5 aasta elulemus 100%. See on väga hea näitaja, tõestamaks, et varajaselt avastatud vähi korral on võimalik täielik tervistumine!“ toonitas dr Ulp.

 

Kliinikumi Mammobussi meeskonda kuuluvad seitse radioloogiatehnikut, kellest on bussis korraga tööl kaks ja nii nädal aega järjest. Bussi liigutamiseks ja tehnika hooldamiseks kuuluvad meeskonda veel ka kolm inseneri. „Kuni kümnetunnise tööpäeva jooksul käib sõeluuringul 40–50 naist. Radioloogiatehnikute poolt teostatud mammogrammid laaditakse Pildipanka, mis tagab praktiliselt kohese piltide kättesaadavuse. Mammogramme loevad omakorda seitse radioloogi, kes on tööl samuti kahekaupa. Rinnavähi sõeluuringu ülesvõtteid vaadatakse topelt – selleks et tagada võimalikult täpne vastus. Vastuse saab naine e-kirjaga juba samal või järgmisel päeval,“ kirjeldas tööprotsessi vanemarst-õppejõud Ulp.

 

Uuringul käinud naised on Mammobussi meeskonda sõbraliku ja kiire teeninduse eest ka korduvalt tänanud. „Kiidetakse Mammobussi personali väga hoolitseva suhtumise ja meeldiva teeninduse eest ning selle eest, et vastused laekuvad väga kiiresti. Naiste jaoks on positiivne kogemus väga oluline, kuna hea muljega uuringult lahkuvad naised tulevad uuringule ka järgmisel korral. Olen veendunud, et Eestis on mammograafiabusse tulevikus juurde vaja – selleks, et rinnavähi ennetus ja varajane avastamine oleks võimalik ka Eestimaa väiksemates kohtades,“ sõnas dr Ulp.

 

Kliinikumi Leht

 

Infokast

  • Rinnavähi sõeluuringu eesmärk on avastada rinnavähk võimalikult varases staadiumis ning vähendada sel moel haigusesse suremust ja tõsta haigete elukvaliteeti.
  • Rinnavähk varajases staadiumis endast märku ei anna, seega on oluline, et ka ilma kaebuste ja sümptomiteta naised käiksid uuringul.
  • Rinnavähi sõeluuringule kutsutakse 50–69 aasta vanuseid naisi iga kahe aasta järel.
  • 2023. aastal kutsutakse rinnavähi sõeluuringule ravikindlustatud ja ravikindlustamata naisi sünniaastaga 1955, 1957, 1959, 1961, 1963, 1965, 1967, 1969, 1971, 1973.
  • Kliinikumis saab rinnanäärme sõeluuringul osaleda nii Mammobussis,  radioloogiakliinikus (L. Puusepa 8, I korrus) kui Kvartali keskuse rinnakabinetis (Riia 2, I korrus).
  • Rinnavähi sõeluuring on naisele tasuta.
  • Sõeluuringule saab registreeruda telefonil 731 9411 tööpäevadel kell 8.00–16.00. Samal numbril saab teha broneeringuid ka arsti poolt antud saatekirja alusel. Mammobussis saab vabade aegade olemasolul uuringule registreeruda ka kohapeal.

Mammobussi graafik

lk12 kaisukaruhaigla piltIgal neljapäeval avab Tartu Ülikooli Kliinikumi lastekliinikus uksed Eesti Arstiteadusüliõpilaste Seltsi korraldatav kaisukaruhaigla, kus väikestel patsientidel on võimalus ravida oma pehmeid lemmikuid läbi mängu. Kaisukaruhaigla projekti eesmärgiks on vähendada laste erinevaid hirme, mis haiglas võivad tekkida – olgu selleks eesootav protseduur või tervishoiutöötajad. Hirmud ja teadmatus peletatakse eemale just mängides.

 

Kaisukaruhaigla külastab lisaks haiglatele ka lasteaedasid, et vähendada pisikeste haiglahirmu juba enne sinna sattumist. Lapsed saavad välja mõelda haiguse, mille ravimiseks tuleb pöörduda kaisukaruhaiglas töötava arsti(tudengi) vastuvõtule. Laps on mängus justkui lapsevanema rollis, tulles oma haige mänguasjaga arsti juurde ja jälgides vastuvõtu või protseduuri käiku kõrvalt. „Seda on vahva jälgida, kuidas laps, kes kardab näiteks süsti, lohutab oma süsti saavat kaisukaru: „Pole hullu, see läheb kohe üle“. Sel moel tundub ka lapsele endale, et asi ei pruugi nii hull olla ning seda on vaja,“ selgitas kaisukaruhaigla projektijuht Kätlin Kits.

 

Kitsi sõnul ravitakse paari tunniga väga palju patsiente ning mõnda isegi mitu korda. „Ravime ühe karu terveks ja ütlen lapsele, et nüüd on karu voodirežiimil, kuid varsti on see sama karu uuesti vastuvõtul. Põhjenduseks kurdab laps, et karu läks keelust hoolimata õue ehk siis me ravime teda uuesti. Lõpuks on kaisukarud üleni sidemetes ja plaastritega kaetud,“ kirjeldas Kits laste loovust.

 

Lisaks sellele, et pisikestel patsientidel on võimalik kaisukaru ravimist mängida, kasutatakse haiglas rohkem seda aega arstitudengitega kui uute mängukaaslastega aja veetmiseks. Kui osade vanemate jaoks tähendab see veidi puhkust, siis teised tulevad hea meelega koos lapsega mängima ja saavad sel viisil mõtted eemale. „Me oleme ka laste ja nende vanematega paberlennukeid meisterdanud ning siis võistelnud, kelle lennuk kõige kaugemale lendab. Lastele pakkus see palju nalja, kuidas minu lennuk üldse lennata ei tahtnud,“ meenutas Kits vahvat seika.

 

Kaisukaruhaigla projektijuht tunnistab, et sageli ongi lastel lihtsalt vaja ühte uut sõbralikku nägu, kellega mängida ja jutustada. „Me oleme täielikult laste teenistuses – kui kaisukaru on haige, siis ravime teda ja laps tahab niisama mängida, siis mängime,“ lisas Kits.

 

Kitsi jaoks on oluline, et kaisukaruhaigla aitab muuta haiglas viibimist lapsesõbralikumaks ning võimaldab vähendada hirme neist rääkides ja läbi mängides.

 

Kristen Orin

lk9 Ele Hanson Eva Liina Süüden Tartu Ülikooli Kliinikum7.–14. veebruaril tähistati rahvusvahelist kaasasündinud südamerikete nädalat eesmärgiga tõsta inimeste teadlikkust kaasasündinud südameriketest. Sel aastal oli nädala kitsam fookus seatud südamerikete sünnieelsele tuvastamisele.

 

Eestis sünnib kaasasündinud südamerikkega 100–120 last aastas ning see on vastsündinutel kõige sagedasem kaasasündinud rike. „Enamus raskeid südamerikkeid on sünnieelselt diagnoositavad. Raseduse ajal on ette nähtud kaks ultraheli sõeluuringut, mille üheks eesmärgiks on ka kaasasündinud südamerikete sünnieelne tuvastamine,“ rääkis Tartu Ülikooli Kliinikumi sünnitusabi ja günekoloogia eriala arst-õppejõud Eva-Liina Süüden. Raseduseaegseid ultraheli sõeluuringuid võimaldavad kõik Eesti rasedaid jälgivad tervishoiuasutused ning dr Süüden rõhutas uuringul osalemise vajadust. „Kui rasedal on juba teada südamerikke tekke riskitegureid, näiteks südamerike lähisugulasel, ema raseduseelne suhkruhaigus või teatavate ravimite kasutamine, tehakse lapseootel naisele süvendatud loote südame ultraheliuuring. Kui uuringu tulemusel selgub südamerikke kahtlus, suunatakse naised Tartu Ülikooli Kliinikumi täpsustavale ultraheliuuringule, kus osaleb juba ka kogemustega lastekardioloog,“ kirjeldas dr Süüden.

 

Kui loote südame ultraheliuuringul diagnoositakse südamerike, tegeleb kliinikumis naise ja perekonnaga lähtuvalt rikke eripärast erialadeülene lootemeditsiini meeskond, kuhu kuuluvad naistearst, ultraheliarst, lastekardioloog, meditsiinigeneetik, neonatoloog, lasteintensiivravi arst, ämmaemand ja raseduskriisi nõustaja. „Kaasasündinud südamerikete õigeaegne avastamine annab perele valikuvõimaluse. Samuti võimaldab paremini planeerida raseduse jälgimist, sünnitust kui ka vastsündinu vahetut sünnijärgset abistamist,“ sõnas dr Süüden.  

 

Kaasasündinud südamerikkeid võib olla erinevaid, alustades väikesest august südame vaheseinas kuni ühe südamepoole puudumiseni. „Lisaks sellele, et enamus kaasasündinud südamerikkeid on raseduse ajal diagnoositavad, on õnneks suur osa neist ka sünnijärgselt korrigeeritavad. Siinkohal ongi oluline rasked rikked raseduse ajal üles leida, sest õigeaegne diagnoos, planeeritav ravi ning väikese patsiendi jälgimine annab talle eeldused hea kvaliteediga eluks,“ rääkis rasedaid konsulteeriv Tartu Ülikooli Kliinikumi lastekardioloog dr Silvia Virro. Ta rõhutas, et kaasasündinud südamerikke korrigeerimise järgselt vajavad lapsed kindlasti lastekardioloogi jälgimist ning ka täiskasvanueas tuleb patsienti jälgida kaasasündinud südameriketele spetsialiseerunud kardioloogi poolt.

 

Kui on teada, et laps vajab sündimise järgselt diagnoositud rikke tõttu kiiresti ravi, soovitatakse emal sünnitada Tartu Ülikooli Kliinikumis. „Teatud südamerikked, näiteks suurte arterite transpositsioon ja muud kriitilised südamerikked vajavad kiiret sekkumist kohe vahetult pärast sündi. Enamus südamerikkeid on korrigeeritavad Eestis, Tartu Ülikooli Kliinikumis. Lisaks tehakse kõige keerulisemate ja harvem esinevate juhtude korral koostööd Helsingi Uue Lastehaigla kolleegidega,“ ütles kliinikumi südamekirurg ja kaasasündinud südamerikete kompetentsikeskuse eestvedaja dr Raili Tagen. Sünnieelse diagnostikaga tegelevad naistearstid tõid välja, et kaasasündinud südamerikete tuvastamine, diagnoosimine ja korrigeerimine toimub Eestis nii erialade kui tervishoiuasutuste koostöös. „Kuna Põhja-Eestis elab valdav enamus Eesti elanikest, siis esmane südamerikete diagnostika toimub meie heade partnerite juures Ida-Tallinna Keskhaiglas, Lääne-Tallinna Keskhaiglas, Pärnu haiglas,  Loote Ultrahelikeskuses ja mujal. Kliinikumi suunatakse aastas 50 lapseootel ema üle Eesti. Neist vajab Kliinikumis sünnitamist umbes kolmandik, aga sageli otsustavad Kliinikumis sünnitada ka teised konsultatsioonil käinud naised,“ kirjeldas dr Süüden.

 

Kaasasündinud südamerikkeid korrigeeritakse Kliinikumis aastas 50–80 väikesel patsiendil. Pärast seda jäävad lapsed lastekardioloogi jälgimisele Kliinikumi ja Tallinna Lastehaiglasse. Rohkem infot kaasasündinud südamerikete kohta leiab Kliinikumi kaasasündinud südamerikete kompetentsikeskuse kodulehelt ja naistekliiniku kodulehelt.

 

Kliinikumi Leht

lk2 H.Alasepp kliinikumisJaanuaris külastasid sotsiaalministeeriumi terviseala asekantsler Heidi Alasepp ja tema nõunik Katrin Idla kliinikumi vähikeskust, eesmärgiga tutvuda vähiravi korraldusega kliinikumi teeninduspiirkonnas.

„Vähikeskuse ülesanne on koondada ühtseks tervikuks kogu vähiravi-alane tegevus kliinikumis. See tähendab, et vähiravi toimub küll peamiselt hematoloogia-onkoloogia kliinikus, ent diagnostika, kirurgiline ravi, radioloogilised uuringud, patoloogia ning muud tegevused omakorda muudes kliinikumi üksustes või hoopis teistes meie piirkonna haiglates. Meie ülesanne on tagada, et vähipatsiendi raviteekond sujuks ning et vähiravi käsitlus üle kliinikumi vastaks kõrgeimatele kvaliteedinõuetele,“ tutvustas kliinikumi vähikeskuse direktor dr Lenne-Triin Kõrgvee. Kvaliteedi tunnuseks on kliinikumi vähikeskus pälvinud OECI (Organisation of European Cancer Institutes) akrediteeringu, mis on kõrgeim tunnustus kliinikumi vähiravile, ennetustegevusele, diagnostikale ning teadus- ja õppetööle.

 

Hematoloogia-onkoloogia kliiniku juht dr Kristiina Ojamaa tutvustas omakorda vähiravi korraldust nii kliinikumis, Lõuna-Eestis kui ka Ida-Virumaal. „Peame oluliseks pakkuda patsientidele vähiravi kodu lähedal, mistõttu pakub kliinikum vastuvõtte Ida-Viru keskhaiglas ning nüüd juba ka Narva haiglas. Kodulähedast vähiravi saab kindlasti muuta veelgi sujuvamaks ning patsiendile mugavamaks, kuhu on kaasatud nii vähiravikeskused, esmatasand kui ka riiklikud lahendused,“ rääkis dr Ojamaa. Ta tõi välja ka kliinikumi hematoloogia-onkoloogia kliiniku ühe eripära – laste vähiravi, mille mitmed ravimeetodid nagu näiteks vereloome tüvirakkude siirdamine ja kogu keha kiiritus toimub Eestis vaid kliinikumis.

 

Sotsiaalministeeriumi asekantsler Heidi Alasepp toonitas, et Eesti riigi väiksus annab võimaluse teha suuri muutusi kiiresti, teisalt tuleb teha neid väga targasti, nii inim- kui rahalist ressurssi arvestades ja juhtides. „Tervis on väärtus, millesse saame investeerida kõik üheskoos ning ka ausalt olukorda hinnates. On väga oluline, et Eestis on olemas tipptasemel ravi nii vähiravis kui mistahes muul erialal, ent kas see on võimalik ja vajalik igas haiglas? Usun, et Eesti tervishoius seisavad ees muutuste aastad, kus sammud peavad olema väga targad,“ rääkis dr Alasepp.

 

Nii dr Kõrgvee kui dr Ojamaa tõid välja rahvusvahelise ja siseriikliku koostöö olulisuse. „Euroopa vähivastase võitluse kava ning Eesti vähitõrje tegevuskava on väga olulised alustalad, mille rakendus suuresti haiglate teha jääb. „Seetõttu on oluline, et vähiravi keskused osalevad vähitõrje tegevuskava elluviimise planeerimisel ja selle täitmisel. Paralleelselt Eesti vähitõrje kavaga on taustal ka Euroopa vähitõrje kava, mis on väga mahukas dokument, peatudes nii elanikkonna teadlikkuse tõstmisel, ennetamisel, diagnostikal, vähiravil, elulõpuravil, lähedaste toetamisel ja mitmetel muudel patsiendi teekonna nüanssidel,“ tutvustas dr Ojamaa. Euroopa vähitõrje kava elluviimiseks on käimas üle-euroopaline projekt ECHoS, milles osaleb ka Tartu Ülikooli Kliinikum.

 

Vähiravi patsiendi teekonna kaardistamine on aga alanud juba ka kliinikumis eelmisel, 2022. aastal. Esimesena Eestis valiti kolme eri paikmega vähipatsiendid ning kaardistati nii nende vaade oma raviteekonnale kui ka haigla ehk ravi osutaja vaade. Teekonna kirjeldamise eesmärgiks on muuta see sujuvamaks, mugavamaks, kiiremaks ning patsiendi jaoks ka arusaadavamaks. „Juba praegu näeme, et ühe vajaliku muutusena tuleks viia sisse juhtumikorraldaja või õde-koordinaatori ametikohad, kelle näol on tegemist inimesega, kes saadab patsienti kogu tema ravitee jooksul – teda jälgides, nõustades, vajadusel ka kiirele sekkumisele suunates,“ sõnas dr Kõrgvee.

 

Kliinikumi esindajad ja sotsiaalministeeriumi terviseala asekantsler möönsid üheskoos, et nii kliinikumil kui ministeeriumil on ühine eesmärk – Euroopas tunnustatud vähiravi Eesti patsientide jaoks ning sujuv raviteekond, mille hoolitsemisel on vaja kõigi osapoolte, sealjuures inimeste enda teadlikkust ja panust. Kliinikum ülikoolihaiglana saab sel teekonna luua just uusimat teaduspõhist lisaväärtust.

 

Kliinikumi Leht

lk4 teaduskonverents17. jaanuaril tutvustas Tartu Ülikooli Kliinikum 2022. aastal arendusfondi poolt rahastatud projekte, mille eesmärk on tagada, et ülikoolihaigla teadustöö jõuaks ka kliinilisse praktikasse ehk patsientide ravisse. Viimase kahe aasta jooksul on kliinikumi arendusfondist toetatud erinevaid arendus- ja koolitusprojekte ligi 1,5 miljoni euroga.

 

„Ülikoolihaigla erisuseks on igapäevaselt ravitöö kõrval toimuv õppe- ja teadustöö. Teadustöö edendamiseks ja tulemuste rakendamiseks on loodud kliinikumi arendusfond. Seni on fondist pälvinud rahastuse nii otseselt uusi teadmisi loovad kliinilised teadusuuringud kui ka tehnoloogiliste ja digitaalsete lahenduste väljatöötamist ning kasutuselevõttu toetavad arendustegevused,“ tõi kliinikumi juhatuse liige, teadus- ja arendustegevuse juht professor Joel Starkopf välja. „Samuti pöörame olulist tähelepanu erinevate koolituste, sh teiste riikide haiglates praktiseerimise toetamisele“.

 

Kahe aasta jooksul on rahastuse saanud kokku 17 teadus-arendusprojekti, mis kõik  edendavad teadustulemuste rakendamist kliinilises praktikas ning aitavad kaasa patsientide heaolu tõstmisele. „Nii näiteks on töös ravikvaliteedi programmi EuroHeart käivitamine südamekliinikus, digilahenduste väljatöötamine antibiootikumiravi efektiivsuse ja ohutuse parandamiseks, kaasasündinud südamerikete kompetentsikeskuse arendamine ning mitmed teised olulised arendusprojektid. Kõigil nendel projektidel on otsene mõju tervishoiuteenuste parandamiseks kogu Eestis,“ loetles professor. Ta tõi välja näitena ühe edukalt käivitunud arendusprojekti, milleks on südamehaigete taastusravi kaugteenusmudeli väljatöötamine. „Projekti rahastamist jätkab 2023. aastal Tervisekassa innovatsioonifond. Selle teenuse abil saame oluliselt parandada taastusravi kättesaadavust südamehaigetele. Taastusravi saavate patsientide osakaalu suurendamine parandab märkimisväärselt inimeste taastumist ja elukvaliteeti näiteks pärast müokardi infarkti põdemist,“ lausus prof Starkopf.

 

Lisaks teadus- ja arendusprojektidele on kliinikumi missiooni – „Teadus patsiendi teenistuses“ – kandmisel oluline roll ka koolituslähetustel. 2022. aasta arendusfondi taotlusvoorudest rahastatakse kliinikumi töötajate praktiseerimist välismaa haiglates ning erialaste koolituste korraldamist. Kokku on kahe aasta jooksul eraldatud 23 koolitustoetust kogusummas üle 140 000 euro. „Nii näiteks osaleb patoloogiateenistuse arst-õppejõud Joosep Seppet neerupatoloogia alasel väljaõppel Erlangeni Ülikoolikliinikus, südamekliiniku ning anestesioloogia ja intensiivravi kliiniku arstid ja õed teevad õppevisiite Karolinska ülikoolihaigla kehavälise membraanoksügenisatsiooni (EKMO) keskusesse, dr Evgenia Chetverikova kõrvakliinikust tegutseb külalisuurijana Stanfordi Ülikoolis, dr Pilleriin Värk on laste ortopeedia alasel väljaõppel Philadelphia lastehaiglas. Toetatud on mitmeid konverentsikäike ning koolituste korraldust kliinikumis,“ tutvustas teadus- ja arendustegevuse juht.

 

Tartu Ülikooli Kliinikumi arendusfondi teaduskonverentsil tutvustati kliinikumi poolt 2022. aastal rahastatud projekte, et positiivsete näidete varal inspireerida töötajaid algatama ja ellu viima kliinikumi strateegilisi arenguid toetavaid teadus- ja arendustegevusi ning suurendada partnerite huvi koostööks. Teadus-arendus ja innovatsiooniprojektide taotlusi saab esitada kord aastas ning koolitustegevuse taotlusi kolmel korral aastas. Taotlusi hindab kliinikumi teadus-arendusteenistuse nõukogu, kuhu kuuluvad kliinikumi, Tartu ülikooli, TalTechi, õendustöötajate ja patsientide esindajad. 

 

Kommentaarid

Dr Alar Irs, „Südameveresoonkonna haiguste ravikvaliteeditööriista EuroHeart käivitamine Kliinikumis“

Projekti eesmärk on juurutada koostöös Euroopa Kardioloogide Seltsi ja Uppsala Kliiniliste Uuringute Keskusega ravikvaliteeditööriist südame-veresoonkonna haiguste andmete kogumiseks. Loodav lahendus võimaldab mõõta, analüüsida ja rahvusvahelisel tasemel võrrelda südamehaigete ravitulemusi, st otseselt hinnata ja parandada meie ravikvaliteeti. Lisaks saame projekti rakenduste kaudu osaleda teadus- ja rakendusuuringutes, mis loob võimaluse uute diagnostika- ja ravilahenduste väljatöötamiseks meie patsientidele.

EuroHeart projekt hõlmab nii vajaliku infotehnoloogilise platvormi ülesseadmist ja liidestamist kui ka süsteemi kasutuselevõttu südamekliinikus. Hetkel kogutakse platvormil ägeda koronaarsündroomi andmeid ning järgmiste arendustöödega lisanduvad teised sagedased südameveresoonkonna haigused ja ravisekkumised. Loodetavasti liituvad EuroHeart platvormiga edaspidi teisedki Eesti haiglad.

 

Prof Tuuli Metsvaht, „Digilahendused antibiootikumravi efektiivsuse ja ohutuse parandamiseks Kliinikumis“

Projekti üldine eesmärk on parandada antibiootikumravi efektiivsust ja vähendada kõrvaltoimete esinemist ning seeläbi ravikulusid. Projekti käigus arendatakse tarkvara, mis muudab kliinikumi antibiootikumravi juhendid kergesti kättesaadavaks ja kasutatavaks. Samuti hinnatakse tarkvara mõju antibiootikumravi juhendite järgimisele, reservantibiootikumide kasutuse osakaalule, ravimikasutusele ja ravikuludele kliinikumis. Antibiootikumravi õige doseerimine on oluline nii antibiootikumresistentuse vältimiseks kui ka parima raviefekti saavutamiseks ohutult. Prototüübina luuakse projekti raames vankomütsiini individuaalse annustamise algoritm intensiivravi vajavatel täiskasvanutel kasutamiseks. Tulemuseks on kiire ja mugav võimalus just antud haigele sobiva ravimiannuse leidmiseks keerulistes ja kiiresti muutuvates olukordades.

 

Prof Külli Kingo, „Psoriaasi patsiendi terviklik jälgimine raviteekonnal ja haiguse ägenemiste ennetamine“. Tervisekassa innovatsiooniprojekt

Psoriaas on raske krooniline nahahaigus, mille puhul on haiguse remissioonis hoidmiseks üliolulised ravi järjepidevus ning patsiendi pidev jälgimine. Töös oleva Tervisekassa rahastatud innovatsiooniprojekti abil luuakse uus tervishoiuteenusena kasutatav telemeditsiini lahendus, mille abil saab patsient saata asjakohast jälgimisinfot ja pilte naha seisukorrast. Patsiendi jaoks on seisundi kohta info jagamise võimalus pidev ja lihtne ning tervishoiutöötajatele on info asjakohane, ülevaatlik ja kättesaadav. Piltide ja haiguse raskusastme-skooride põhjal saab arst otsustada raviskeemi muutusi või näiteks suunata patsiendi teistele eriarstidele või perearsti jälgimisele. Telemeditsiini lahenduse rakendamine võimaldab lühendada ooteaegu ning suunata patsiendi vajaminevale vastuvõtule seisundi ägenedes kiirelt. Uuringus osalenud patsientide tagasiside on rakendusele positiivne ning ligi 60% uuringus osalenud patsientidest kasutab rakendust aktiivselt. Suur tänu projektis osalenud perearstidele, kliinikumi noortele kolleegidele – Liisi Raam, Liis Ilves, Oliver Taul ja Kaisa Viljar; ja kliiniliste uuringute keskusele Katrin Kaarna juhtimisel.

 

Kliinikumi Leht

lk6 Hele Everaus5. jaanuaril tähistas oma 70. sünnipäeva Tartu Ülikooli Kliinikumi hematoloogia-onkoloogia kliiniku pikaaegne juhataja, praegune arst-konsultant, emeriitprofessor Hele Everaus. Kliinikumi Leht ja Tartu Postimees küsisid, milliste mõtetega teenekas luuüdi siirdamise rajaja ja hematoloogia eriala arendaja pidupäevale vaatab.

 

Professor Everaus on olnud kogu oma elu seotud Tartuga. Ta lõpetas 1977. aastal Tartu Ülikooli arstiteaduskonna, asudes samal aastal ka ülikooli tööle, kust tema kogemuste pagasisse kuuluvad erinevad ametid alates vanemlaborandist, hematoloogia labori juhatajast, hospitaal-sisehaiguste kateedri dotsendist, hematoloogia-onkoloogia professori ametist kuni ülikooli arendus-teadusprorektori ametini välja. „Oma meditsiinidoktori kraadi kaitsesin ma Tartu Ülikoolis, ent minu ravi,- õppe- ja teadustegevus on viinud mind nii Pariisi VII ülikooli Saint-Louis vähikeskusse, Hadassah ülikooli luuüdi transplantatsioonikeskusesse, Helsingi ülikooli haiglasse, Karolinska instituuti, Nebraska ülikooli meditsiinikeskusesse, Mayo kliinikusse, Dana-Farberi vähikeskusesse kui mitmetesse teistesse mainekatesse vähiravi keskusetesse. Lisaks on mind kutsutud mitmetesse Ameerikas tippkeskustesse ka esinema,“ rääkis prof Everaus. 

 

Aastatel 2000–2016 oli ta nii Tartu Ülikooli Kliinikumi kui Tartu Ülikooli hematoloogia-onkoloogia kliiniku juhataja. Kliiniline töö algas aga varem – juba 1993. aastal oli prof Everaus Tartu Lastehaigla intensiivhematoloogia osakonna juhataja. „Just lastehaigla oli see, kuhu meil õnnestus paigaldada ka Eesti esimene läbivoolutsütomeeter ja teised luuüdi siirdamise ettevalmistamiseks vajalikud seadmed. Lisaks lastehaigla juhtkonnale saime seadmete hankimisel tuge ka tollaselt ministeeriumilt tänu Toomas Vilosiusele,“ meenutas prof Everaus. Olgugi, et algsete seadmete võimekus ei ole võrreldav tänase tehnoloogiaga, andsid need käsitlust muutva tõuke hematoloogia eriala arengule ning ka mitmetele uuendustele nii vereteenistustes kui ühendlaboris.

 

Pärast prof Everausi juhtimisel käivitatud luuüdi siirdamise programmi Eestis ja Baltimaades, viis ta 1993. aastal Tartu Ülikooli Kliinikumis läbi esimese luuüdi siirdamise. Sellega oli loodud uus innovaatiline lähenemine vähiravis, mida täna kasutatakse sageli erinevate vähivormide – näiteks leukeemia ja lümfoomide ravis. Tänaseks on kliinikumi hematoloogia-onkoloogia kliinikus tehtud enam kui 719 siirdamist, sealjuures on kliinikumis ainus haigla Eestis, kus allogeenset vereloome tüvirakkude siirdamisi läbi viiakse.

 

Kui esimene patsient, kellele luuüdi siirati, oli täiskasvanu, siis juba 1994. aastal tehti protseduur esimest korda ka lapspatsiendile. „Toona 5-aastane olnud Narva tütarlaps on minu jälgimisel, nüüd juba aastaid tervena, tänaseni. Pole suuremat rõõmu, kui näed tervenevat patsienti. Sealjuures on oluline mitte käsitleda patsiente haigetena, vaid inimestena, kellel on haigus. Halbu uudiseid on edastada alati keeruline, samas raskuste asemel tuleb koos patsiendiga keskenduda sellele, mis saab edasi, millised on võimalused ja milline on järgnev elu. Arstid käivad seda teed koos inimestega, hoolides neist ja vastutades ravi eest,“ mõtiskles prof Everaus. „Need koos käidud teekonnad on mu südames ja ma olen oma tööd armastanud. Teisiti sellel erialal ei saakski, see on paratamatult 24/7 töö. Isegi mitte töö, vaid elustiil. Kui vaatan tänaseid nooremaid hematoloogia-onkoloogia kliiniku kolleege, siis näen samasugust täielikku pühendumist. Nii nagu oli pühendumus ka minu suurimatel õpetajatel – professor Valve Saarmaal ja professor Karl Kullil,“ tundis teenekas arst heameelt.

 

Küsimuse peale, mis on muutunud vähiravis võrreldes 30-aastase taguse ajaga, sõnas ta, et vähk on muutunud väga paljudel juhtudel krooniliseks haiguseks. „Enamikel juhtudel on vähidiagnoosi saanud inimese ravi pikaajaline, aastatepikkune, andes juurde nii eluaastaid kui võimaldades ka paranemist. Näeme endiselt ka kiire kulu ja lõpuga haigusjuhte, ent hea on öelda, et need on pigem harvad. Minu arstitee alguses oli vastupidi ning meil polnud isegi õigeid diagnostika meetodeid,“ kirjeldas Hele Everaus. Samas möönab ta, et ootus vähi kadumisest pole realistlik. „Vähk on eksisteerinud üle 9000 aasta. Kuna loodus on meist alati targem, ei ole võimalik seda kunagi täiesti välja ravida või kaotada. Küll aga saame me vähki ennetada, diagnoosida, ravida, jälgida,“ lausus professor.

 

Olgugi, et Hele Everaus enam igapäevaselt intensiivset ravitööd ei tee, on ta hematoloogia-onkoloogia kliinikus endiselt oma patsientide jaoks olemas. Niisamuti seisab ta riigikogus hea selle eest, et toetada ja suunata tervishoiupoliitilisi otsuseid ennekõike just vähiravi teemal. Tema südameasjaks on Eesti vähitõrje arengukava elluviimine ning selleks vajalike tegevuste ja kavade loomine ja rakendamine.

 

Küsimuse peale, mis valmistab talle rõõmu, vastab ta kiirelt: „Kõige olulisem on inimeste armastamine – sinu suhtumine peegeldub alati su tegevustes. Igaüks peaks leidma oma rõõmuallika, hoolimata sellest, kas ta on terve või haige. Mõelgem korraks, kui palju meil on, mille üle tänulik olla. Mida aga elavad üle Ukrainlased täna või milline saatus oli eelmiste maailmasõdade ajal inimestel siinsamas Eestis? Soovin kogu hingest, et sõda lõppeks,“ lausus professor.

 

Prof Everausi sünnipäevale oli pühendatud ka hematoloogia-onkoloogia vähiraviteemaline konverents 6. jaanuaril A. Linkbergi auditooriumis.

 

Kliinikumi Leht

 

Kommentaarid

Dr Kristiina Ojamaa, hematoloogia-onkoloogia kliiniku juht: Puutusin prof Everausiga esimest korda tööalaselt kokku residentuuri ajal, mil tegelesime koos päriliku vähi teemaga. Siis oli see uus teema. Imetlesin tema oskust võtta sõna ja tunda vastutust keerulistes võõrastes olukordades. Prof Everaus on kindlasti olnud juht, kellele on tähtis tulevikuvaade ja pidev areng selle poole, samas on ta patsiendi igapäevaprobleemid seadnud lahendamiseks esikohale. Täna on ta meie kliinikule nõu ja jõuga abiks ning arendab meditsiini ja  aitab patsiente Riigikogu tasandilt.

 

lk7 Tapani Ruutu

 

Helsingi ülikooli haigla professor Tapani Ruutu

 

Esimene luuüdi siirdamine toimus Eestis 30 aastat tagasi. Iseseisvuse taastamise järel oli see Eesti meditsiinis suur innovatsioon ning teil oli selles oluline roll. Kuidas sai teie koostöö alguse ning kuidas saite kindluse selle meetodi arendamiseks Eestis?

Meie koostöö sai alguse 1989. aastal, kui Hele võttis minuga Helsingis ühendust. Otsustasime hakata arendama koostööd Tartu ja Helsingi hematoloogiaüksuste vahel. Mul oli võimalus käia mitmel korral ka Tartus, sel ajal kui Hele koos oma meeskonnaga väga aktiivset hematoloogiat arendas. 1993. aastal leiti Tartus luuüdi siirdamiseks sobivad ruumid ning esimene autoloogne siirdamine, milles mul oli rõõm osaleda, läks väga hästi.

Paar aastat hiljem algas ka allogeense siirdamise programm. Selleks oli hädavajalik kudede tüpiseerimine doonoriotsinguks ning selleks tegi Tartu meeskonnaga koostööd Soome Punase Risti vereülekandeteenistuse koetüpiseerimise labor ja hiljem luuüdi doonoriregister.

 

Mis oli kõige olulisem, et allogeenne siirdamine saaks võimalikuks?

Allogeenne siirdamine on keeruline protseduur, mille õnnestumiseks on vaja nii kliinilisi oskusi kui ka piisavaid ressursse. Kliinilise meeskonna professionaalsuses polnud kahtlust. Lisaks oli vaja pädevat tuge nakkushaiguste, pulmoloogiliste, seedetrakti ja muude kliiniliste probleemide korral ning usaldusväärset apteegiteenust – need kõik olid olemas. Loodud oli koostöö kogenud kudede tüpiseerimise laboriga. Seega olid eeldused olemas ja allogeense siirdamise programmi algus seega võimalik.

 

Kõrgelt arenenud diagnostika, uued ravimid ja uus ravimetoodika on mõned märksõnad, mis iseloomustavad vähiravi. Mis on teie hinnangul kõige olulisemad arengud järgmisel kümnendil?

lk9 kliinikumi patsientide nõukodaAasta 2022 tõi uue kriisi, mis pani taaskord haiglad situatsiooni ette, kus tuli hinnata oma valmisolekut kriisisituatsioonides toimida. Samas on rõõm tõdeda, et ka rasketel aegadel ei ole Tartu Ülikooli Kliinikumi patsientide nõukoja töö soiku jäänud ja meie tegevus patsientide hääle kuuldavaks tegemisel jätkus kindla rutiinina. Meie igakuiseid sisukaid arutelusid ja nendest sündinud otsuseid on hinnatud ja kuulda võetud.

 

Eelmise aasta märksõnana tooksin välja kaasamise suuremas plaanis. Kevadel korraldas meie nõukoda Eesti haiglate patsientide nõukodade kohtumise, kus arutati ühiselt nõukodade väljundeid tervishoiuteenuste arendamisel nii haigla kui riigi tasandil. Samuti kaasati meie liikmed üleriigilise patsiendiportaali digilugu.ee uuendamise protsessi. Nõukoja liikmed täiendasid oma kogemuslugudega Tartu Ülikooli õendusteaduse õppetooli „Patsiendiõpetuse“ õppeainet. Meie koosolekutega liitusid kliinikumi võrgustunud haiglate õendusjuhid, et koguda mõtteid ja jagada kogemusi.

 

Teemad, millega veel tegelesime ja tegeleme, on näiteks: patsiendi ja tema omaste aktiivsem kaasamine raviteekonda; vastuvõttudele registreerimise lihtsustamine ja kättesaadavuse parandamine; kliinikumi peahoone suunaviitade loogika parandamine. Oma panuse saime anda ka patsiendi infomaterjalidesse, vestlusringide metoodikasse ja kliinikumi arengukavasse.

 

Kliinikumi esindajad Jane Freimann ja Reet Tohvre tegutsevad südamega ja tänu neile toimib nõukoja töö probleemideta. Samuti on väga oluline, et meie igakuistel koosolekutel osaleb õenduse ja patsiendikogemuse juht Ilona Pastarus. See annab kindluse, et meie töö on vajalik ning inimkesksema tervishoiu arendamine kliinikumis on päriselt oluline. Uut hingamist 2023. aastal annavad nõukoja tööle kindlasti juurde meie uued liikmed: Kitty Kubo, Veronika Kruustik, Annika Oja ja Mae Alviste.

 

Endiselt on nõukoja eesmärk patsientide ja lähedaste kogemuste, arvamuste ja ettepanekute kaasamine kliinikumi tervishoiuteenuste arendamisel. Ootame põnevusega uut tegusat aastat. Ideid ja mõtteid, mida liikmete poolt lauale tuua, jagub. Kliinikumi suhtumine meie tegemistesse on väga hea ning tegutsemise teeb lihtsaks asjaolu, et meid võetakse tõsiseltvõetava partnerina ja meie ettepanekutel on kaalu.

 

Patsiendid, lähedased, kliinikumi töötajad – olge julged oma arvamust avaldama või oma soove, kogemusi, tähelepanekuid meile edastama meiliaadressile: See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud..

 

Margi Laurits

Kliinikumi patsientide nõukoja esimees

lk10 Kai Jõers Liis RaudseppKliinikumi ühendlaboris ja geneetika ja personaalmeditsiini kliinikus on juba mitmeid aastaid olnud kasutusel andmebaas HALA (Heade/Halbade Asjade Lahendamise Andmebaas; https://siseveeb.kliinikum.ee/hala/), kuhu registreeritakse labori tööd puudutavad ja käsitlemist vajavad head ja halvad juhtumid.

 

Selleks, et lihtsustada tellijatele tagasiside andmist, oleme loonud võimaluse kasutada HALA ka kõigil teistel Tartu Ülikooli Kliinikumi töötajatel. HALA abil on võimalik pöörata tähelepanu laborites esile kerkinud probleemidele, esitada kaebusi, teha ettepanekuid või ka kiita laboreid ja nende töötajaid. Paljuski on see seni toimunud telefoni teel, kuid telefoni teel edasi antavad tähelepanekud lähevad ajapikku meelest ja süsteemset probleemide lahendust ei pruugi järgneda.

 

HALA on edasiarendus POIst ehk patsiendi ohujuhtumi andmebaasist. Samas on HALA erinev POIst, HALAsse saab registreerida laboritega seotud infot või viiteid igasuguste probleemide/juhtumite/ettepanekute kohta, mis ei pea olema seotud patsiendi ohujuhtumiga. Tegemist võib olla ka kõige väiksema tähelepanekuga, mis aga laboritöös võib olla väga oluline. Andmebaasi pikaaegne kasutamine laborisiseselt on aidanud üles leida ja parandada mitmeid süsteemseid vigu, mida paratamatult juhtub igas organisatsioonis.

 

HALA on leitav Tartu Ülikooli Kliinikumi sisevõrgu „Infosüsteemide“ rubriigist. Väljast poolt laborit tehtavateks sissekanneteks on olemas valik „ARSTILE/ÕELE“. Juhtumi registreerimisel ei pea teadma labori osakonda ega töötajat, kuhu või kellele juhtum suunata. Kõik juhtumid koonduvad e-posti, mille omanikud oskavad ise juhtumi saata õige inimeseni. Samuti ei ole kohustuslik kasutada erinevate teemade kaupa klassifitseeritud juhtumi tüüpe. Mittevastavuse korral on soovitav märkida probleemiga seotud proovinõu vöötkoodi number või mingi muu parameeter (patsiendi isikukood, kuupäev, analüüs), mille järgi on võimalik leida konkreetne tellimus labori infosüsteemist.

 

Kõik HALAsse sisestatud juhtumid arutatakse/uuritakse laboris juhtumiga seotud isikutega. Juhtumi registreerija näeb seejuures kõiki sissekandeid, mida arutelu käigus portaalis tehakse.

Julgustame kolleege igati – kui kahtlete, kas kirjutada meile – siis kindlasti kirjutage ja kirjeldage probleemi või tähelepanekut! Laborite poolt saame otsustada, kas see on seotud meie tegevusega ning kui see annab väiksegi võimaluse meie tööd paremaks muuta, siis on sisestatud HALA oma eesmärgi saavutanud.

 

Kai Jõers
Ühendlabor

lk10 Lehtmets K6utsDetsembrikuus tutvustati psühhiaatriakliinikus metallikunstniku Eerik Kõutsi teoseid, mille kunstnik jäädavalt kliinikule kingib.

 

Kunstnik liigitab ise oma taiesed steampunk’i ehk aurupungi valdkonda, kirjeldades seda kui alternatiivkunsti, mille esteetika ja ideoloogia põhineb 19. sajandi viktoriaanlikul ühiskonnal.

 

Kõuts kingib kliinikule kolm pannod – „Galaktika“, „Suur pauk“ ja „Nautilus“. Kunstnik selgitas, kuidas pannoodest kaks esimest illustreerivad tema suurt huvi universumiavaruste ning viimane ookeanisügavuste vastu.

 

Psühhiaatriakliiniku juht dr Andres Lehtmets rääkis, kuidas see on suurepärane võimalus ning rõõmus uudis, kui kliiniku seinad täituvad kunstiteostega, mida saavad kõik nautida. „Psühhiaatria peab pakkuma ka vaimutoitu ja silmailu,“ lisas dr Lehtmets.

 

Eerik Kõutsi pannood asuvad psühhiaatriakliiniku esimesel ja teisel korrusel.

 

Kristen Orin

lk11 kliinikumi jäätmemängIgal aastal tekib kliinikumis ligikaudu 1372 tonni jäätmeid ehk 293 kilogrammi inimese kohta. Selleks, et jäätmetes sisalduv materjal uuesti kasutusele võtta, on vajalik, et jäätmeid kogutakse juba nende tekkekohas liigiti. Jäätmete ringlusesse võtmine vähendab vajadust toormaterjalide järele ja sellega kaasnevat mõju kliimale ja keskkonnale.

 

Eesti on seadnud eesmärgiks saavutada kliimaneutraalsus aastaks 2050, mis tähendab, et süsiniku heide ei tohi olla suurem kui selle sidumine kasvavasse metsa, mulda, turbasse ja mujale. Selle saavutamiseks oodatakse iga asutuse ja kodaniku panust.

 

Kliinikumi eesmärk on järjepidevalt tõsta oma töötajate teadlikkust kliimaküsimustes eesmärgiga liikuda väiksema CO2 jalajälje suunas. Fookuses on jäätmete liigiti sorteerimine ja ka jäätmekoguse, energia tarbimise ning ühekordsete tarvikute kasutamise vähendamine.

 

„Kui strateegilisi otsuseid peab kliinikum asutusena tegema, siis käitumisharjumusi saab muuta iga töötaja ise – sorteeri jäätmeid, kustuta tuli, ära prindi. Kui iga töötaja teeb väikese sammu, on tulemus muljetavaldav,“ selgitas keskkonna- ja puhastuse osakonna juhataja Triin Arujõe.

 

2022. aastal tekitas kliinikum 10% vähem olmejäätmeid kui 2021. aastal. Kuigi see edusamm tulenes suuresti koroonapandeemia tingitud jäätmete (maskid, kindad) vähenemisest, siis olulise panuse andis ka ühekordsete toidunõude kasutamise vähendamine. Kui enne kasutati kliinikumis personali toitlustamisel aastas umbes 100 000 ühekordset bionõud, siis alates 1. oktoobrist Ringo pakendite kasutuselevõtmisega vähenes ühekordsete nõude ostmine 10 korda. Alates sellest aastast ei müüda neid üldse, mis tähendab aastas üle 4 tonni vähem olmejäätmeid. „Hea meel on tõdeda, et oma toidunõudega kaasa ostmine on märgatavalt suurenenud, mis oli ka eesmärk,“ kinnitas Arujõe. Lisaks laiendatakse kliinikumis järjest biojäätmete kogumise võimalusi. Kui 2022. aasta alguses sorteeriti biojäätmeid vaid toitlustusteenistuses, siis juba sama aasta keskel võimaldati seda ka avalikes ruumides.

 

Alates käesoleva aasta jaanuarikuust on kliinikumi töötajatel võimalus kontrollida või värskendada oma teadmisi jäätmete liigiti kogumisest lustliku jäätmemänguga. Enne mängimist tuleb mängijal valida, kas ta on tervishoiutöötaja või mitte, millele vastavalt kuvatakse ka sorteerimist vajavad jäätmed ja prügikastid. „Selline lahendus on personaalsem ning mõistlikum, sest tugiteenistuses töötav inimene ei peagi teadma, millisesse prügikasti näiteks aspiratsioonikateeter peab minema. Lisaks on see vajalik, et koguksime jäätmeid liigiti kõikjal, mitte ainult puhkeruumis“ selgitas Arujõe. Pärast sorteerimist on mängijal võimalus näha oma tulemust ning valede vastuste puhul ka õiget vastust.

 

Lisaks kliinikumi töötajatele on mängima oodatud ka patsiendid ja teised huvilised. „Meie jaoks on oluline võimaldada mäng ka patsientidele, kes saavad uute või värskendatud teadmistega jäätmeid sorteerida mitte ainult haiglas viibides, vaid ka kodus,“ sõnas keskkonna- ja puhastuse osakonna juhataja Arujõe. Kliinikum panustab oma töötajate ja patsientide keskkonnateadlikkuse tõstmisesse ning astub teadlikult samme, mis tagaks jätkusuutlikust.

 

„Igaüks ei jõua üleöö isikliku rohepöörde ja põhimõtteliste muutusteni, aga igaüks saab mängida väikest osa suures pildis, mis on hindamatu teene keskkonnale,“ sõnas Arujõe.

 

Jäätmemängu leiab kliinikumi sisevõrgust ja kodulehelt.

 

Kristen Orin

lk2 kolleegipreemiaKliinikumi aastalõpu tunnustuse hulka kuulub 2016. aastast parima kolleegi preemia, mis on sündinud kliinilise eetika komitee liikme dr Ain Kaare ettepanekul. Preemia eesmärk on tunnustada häid erialade vahelisi kollegiaalseid suhteid. Parimad kolleegid nimetatakse eelmise aasta laureaatide poolt ning seda tiitlit on võimalik välja anda kõikide struktuuriüksuste töötajatele, v. a juhtidele.

 

2022. aastal valiti parimateks kolleegideks dr Jaanika Ilisson, kes töötab lastekliinikus üldpediaatria ja neuroloogia osakonnas, ning Rain Lehtme, kes töötab ühendlaboris immuunanalüüsi osakonna juhina.

2021. aasta kolleegipreemia laureaadi dr Eda-Ann Värimäe sõnul on dr Jaanika Ilisson energiline, oma erialast väga huvitatud ja koostööaldis kolleeg. Temaga on alati hea konsulteerida haigete ja haiguste suhtes, ta on alati nõus lastega KOHE tegelema, kui see tal vähegi võimalik on.

 

Dr Jaanika Ilisson: Antud tunnustuse saamine tuli mulle suure üllatusena ning olen väga tänulik sellise suure au eest. Maast ja madalast on minu vanemad mulle õpetanud, et teistega tuleb käituda sedasi nagu sa tahaksid, et nad käituksid sinuga ning sellest olen lähtunud oma kõikides tegevustes. Meditsiin on selline eriala, kus üksinda ei ole võimalik kaua vastu pidada, viimased aastad on seda tunnet pigem süvendanud. Igapäevaselt tunnen, kui palju vajan kõikide kolleegide (põetajad, õed ja arstid) abi ja tuge, seega püüan vastata samaga. Soovin kõikidele sama palju suurepäraseid kolleege nagu minul on.

 

2021. aasta kolleegipreemia laureaadi Rainis Kolga võttis Rain Lehtme head omadused kokku:

Olen Rain Lehtmega erinevates laboriga seotud projektides koostööd teinud üle 14 aasta. Olgu nendeks projektideks näiteks eLabori juurutamine ja järjepidev arendamine, erinevate seadmete liidestamine, eTellimine, nelja partnerhaigla võrgustumine jne. Rain panustab iga ettevõtmise õnnestumisse 100-protsendiliselt. Ta on alati väga töökas, abivalmis, kohusetundlik ja mis kõige olulisem – tema huumorisoon on klass omaette.

 

Rain Lehtme: Olen väga tänulik ja meeldivalt üllatunud saadud kiituse eest. Kahtlustan küll siiani, et midagi läks korraldajatel segamini, et just minule selline tunnustus langes. Selge, et parim kolleeg ei saa keegi olla üksi, seega on see saanud võimalikuks tänu kõikidele minu kaastöötajatele. Näen enda ümber iga päev palju tublisid ja sõbralikke kolleege, kes on kindlasti väärt tunnustamist. Nende professionaalsus ja abivalmidus on mindki mõjutanud. Koostöö tagab edu ning jagan saadud tunnustust kõikide oma tublide kolleegidega.

Leian, et Kliinikumi töötajate tunnustamine on igati vajalik ning peab kindlasti jätkuma. Erinevate üksuste vaheline koostöö, mida parima kolleegi statuut mainib, saab kindlasti minna veel paremaks ning Kliinikum seeläbi töötajate- ja patsiendisõbralikumaks. Meil töötab väga palju töökaid ja tublisid inimesi, kes väärivad, ja inimesena tegelikult sageli ka vajavad, tunnustust. Rohkem, kui me ise igal argipäeval seda märkame. Tunnustagem ja innustagem kolleege.

Rõõmu ja rahu! Aitäh kolleegid!

 

Kliinikumi Leht

Kliinikumile laekub tagasisidesüsteemi kaudu nii tänuavaldusi, ettepanekuid kui ka kaebusi. Neist enim just tänuavaldusi. Kui traditsiooniliselt on tunnustatud patsientide poolt enim tänusõnu töötajaid kevad-suvel, siis 2022. aastast kuulub preemia aastalõpu tunnustuste hulka.

 

Ajavahemikus 1. jaanuar–30. november 2022 laekus patsientide tänuavaldusi enim kahele töötajale. Esimene neist, kes pälvis enim patsientide tänusõnu, oli Carol Maask, kes töötab füsioterapeudina spordimeditsiini ja taastusravi kliinikus statsionaarses õendusabi osakonnas.

 

Patsiendid on Carol Maaskist:

  • Olen õenduses juba mitmendat korda. Mul on ainult tänusõnad hooldajatele ja õdedele, tervele kollektiivile. Suur tänu füsioterapeut Carol Maaskile, kes minu kõndimise ja harjutamise eest hoolitseb. 
  • Soovin avaldada südamlikku tänu füsioterapeut Carol Maaskile tema professionaalsuse, tähelepanelikkuse ja oskuse eest leida õige lähenemisviis igale patsiendile sisendamaks usku ja optimismi, et tõusta uuesti jalgadele. Minu jaoks ei olnud mingit lootust, kuid tänu temale liigun.
  • Soovin avaldada siirast tänu füsioterapeut Carol Maaskile tema töö kohta. Ta on vapustavalt kohusetruu ja võimekas oma tööülesannete täitmisel.

Carol Maask: See tunnustus on mulle tohutu au, aga eelkõige rõõm kinnitusest, et ajan õiget asja! Elan meie patsientidele väga kaasa ja püüan neid igati julgustada ja toetada. Väärtustan head koostööd ja tunnen siirast rõõmu kõigi edusammude üle. Mul on nii hea meel, et ka neile jääb meie ühisest harjutamisest hea tunne!

 

Teine enim tänu pälvinud töötaja on dr Jaak Lehtsaar, kes töötab kirurgiakliiniku kirurgilise ja günekoloogilise onkoloogia osakonnas.

Patsiendid dr Jaak Lehtsaarest:

  • Tänan dr Jaak Lehtsaart operatsiooni, suhtlemise ja hoole eest! Aitäh kogu personalile töö ja teeninduse eest. Anesteesia oli eeskujulik ja operatsiooni järel valud puudusid. Kõik läks väga hästi!
  • Kogu teekond rinnavähi operatsioonini on olnud uskumatult kergem tänu väga sõbralikele ja vastutulelikele mammograafia ja ultraheli uuringute tegijatele. See andis usku ja kindlust - kõik saab korda! Sõnadest jääb puudu, et väljendada tänu dr Jaak Lehtsaarele. Juba vastuvõtust alates on mind saatnud tema sõbralikkus, konkreetsus. Väga õnnestunud operatsiooni ajalgi tegi ta ülivõrdes oma tööd.
  • Soovin tänada dr Jaak Lehtsaart ja dr Karin Grišani kiire tegutsemise ja abi eest. Samuti kogu personali - õdesid, hooldajaid, kes mind haiglasoleku ajal abistasid.

 

Dr Jaak Lehtsaar: Väga positiivne üllatus ja parim tunnustus tööle. Olen oma töös alati väga tähtsaks pidanud SUHTLEMIST patsientidega. Sõna jõud sellel patsiendiks olemise haavataval ajal on hämmastavalt suur. Oma rohkem kui 30-aastase tööstaaži ajal meditsiinis olen näinud erinevate kolleegide erinevaid suhtlemisemalle. Sellega on kaasnenud nii naljakaid kui ka tõsiseid tagajärgi. See on väärtuslik kogemusepagas.

 

Töötan põhiliselt onkoloogiliste patsientidega. See on tõsine töö tõsiste diagnoosidega patsientidega. Omalt poolt püüan suhtuda kõikidesse patsientidesse empaatiaga, lugupidavalt ja võimalusel suhelda nendega ka pingeid alandava huumoriga. Selle viimasega kaasneb muidugi selline tunnetuslik peenike punane joon, mille ületamine on ebasoovitav. Kõik inimesed, nende sisemine stressikäsitlus ning huumoritaju on erinevad, ilmselt olen siis oma töös suutnud seda punast joont mitte ületada.

 

Ravile pöörduva patsiendi kõige suurem küsimus on: „Mis toimub, mis saab minust edasi?“. Sellele vastates peab meedik oskama vastata igale konkreetsele inimesele individuaalselt arusaadavalt ja ammendavalt, soovitavalt põhjendatult optimistlikult ja valeinfot väljastamata.

 

Patsiendi USK raviarsti ja määratud ravisse – see on suur jõud. Seda jõudu peab tema kasuks ära kasutama. Usk võib konkreetselt lühendada operatsioonijärgset haiglas-taastumise perioodi. Kui patsient teab kasvõi poole päeva või päeva täpsusega ette, mis temaga tõenäoliselt toimuma hakkab, saab ette soovitusi, siis sageli just nii see kulgebki, ta on selleks valmis, ta usub ja teeb koostööd. Ma nimetan seda „patsiendi programmeerimiseks“. See meetod töötab. Kasutan niisugust eelhäälestamist ära kogu patsiendi kriitilise raviperioodi (kemoteraapia- või operatsiooni järgne -) ladusamaks muutmiseks. Efekt on väga hea, kui ta saab selle ravi kõrvaltoimete või operatsioonijärgse taastumise eripärad teada juba eelnevalt; valmistub ise mentaalselt ette, tahab ise, et see periood just  nii kulgeks, on ise tugev just siis, kui on tegelikult ravist nõrk. Kui hakata patsiendile informatsiooni jagama alles siis, kui ta on juba nõrk, siis seda usku ja jõudu võibolla ei tekkigi.

 

Mulle meeldib väga minu erialane TÖÖ – opereerimine, otsene reaalne abi patsiendile tema haiguse võitmisel. Olen püüdnud iga patsiendi jaoks anda enda teadmistest, käelistest oskustest ja positiivsest energiast maksimumi, soovin tõesti alati talle lõplikku tervenemist. Ka siis, kui seda võimalik saavutada ei ole, püüan patsiendile anda kaasa võimalikult positiivse tahte edasi võidelda.

 

Üritan küll koju tööd mitte viia, aga see jõuab paratamatult sinna, kasvõi ületundide varjuna.

 

Üldise positiivsuse säilitamine selles töös on tähtis. Aeg-ajalt on vajalik naer läbi pisarate. Läbipõlemise risk on suur, mingi kaitsekiht on igal meedikul vajalik. Mulle meeldib nali, aasimine ja rõõmsad inimesed. Ise pidevalt stressis olles ei suudaks ma anda patsiendile endast positiivset energiat. Äärmiselt tähtis on säilitada produktiivne, positiivne ja pingevaba töökeskkond. Vahel tuleb selle keskkonna säilimiseks võidelda ka süsteemiga.

 

Mul on vedanud oma MEESKONNAGA kliinikumis, kellega sünergias seda tööd patsientide heaks päevast päeva teeme. Meil on sarnased väärtushinnangud, naljasoon ja töökultuur.  Ma tänan oma meeskonnaliikmeid – sõpru ja kolleege, naudin igapäevast tööd koos teiega, see mulle osutatud au on kummardus ka  teile.

Aitäh!

lk11 silmakliiniku video2Kliinikumi jõuluootuse juurde kuulub juba kolmandat aastat töötajate kollektiivide humoorikas videokonkurss. Teemakonkursile „Uus tervishoiuteenus, mida keegi ei oodanud“ esitati struktuuriüksuste poolt kokku 12 videoteost.

 

Parimate väljaselgitamiseks täitsid ajavahemikus 2.–9. detsember žürii rolli pea 700 kliinikumi töötajat. Videokonkursi esikoha pälvis silmakliiniku video „Silmakliiniku uus teenus“, mis ühtlasi kordas oma eelmise aasta esikohta. Teise koha pälvis video „Aju restart“, mis valmis anestesioloogia ja intensiivravi kliiniku ja närvikliiniku koostöös. Kolmandaks valisid töötajad närvikliiniku neuroloogia osakonna video „Kood 7062“.

 

„Silmakliiniku uus teenus“ võttemeeskond tänas kõiki, kes nende poolt hääletasid ning vihjasid, et patsient Rand Kaljut võib kliinikumis kohata veelgi: "Patsient on saadud teenusega ülirahul. Samas on Rand Kaljul ja tema kaasal küpsenud plaan kasutada järgmisena ka teisi kliinikumi teenuseid. Rand Kalju on tulnud, et jääda."

 

„Aju restart“ võttemeeskonna sõnul oli mõte põimida videosse nii nalja- kui murekoht: „Suur aitäh kõigile, kes meie video poolt hääletasid. Video käsitles olulist murekohta – tervishoiutöötajate läbipõlemine – aga veidi humoorikamas ja innovaatilisemas võtmes. Stsenaariumi kirjutades mõtlesime, et kõige turvalisem on iseenda üle nalja teha ja tore, et seda huumorit ka paljud teised mõistsid. Meie tänusõnad lähevad videograaf Raul Roomale, kes meie spontaanse plaaniga nii kiirelt kaasa tuli ja kõik väga osavalt kokku monteeris. Nagu meditsiinis ikka, tuleb erialade vahel tihedat koostööd teha ja nii andis ka meie videosse suure panuse neurokirurg Tõnu Rätsep. Jätkame ka edaspidi tihedat koostööd kliinikumi närvikliinikuga,“ vahendas meeskonna mõtted vanemõde Liisi Põldots.  

 

„Kood 7062“ videos uhkeid tantsuamme võtnud arst-resident Karl Gregori Kadatski: „Oleme Kristina Morozjukiga mõlemad tegelenud võistlustantsuga noorest east alates, tema Tallinnas, mina Tartus. Nähes, et ka see aasta toimub videokonkurss, tekkis mul mõte osaleda ning ka Kristina oli sellega kohe nõus. Loo valik oli lihtne, sest minu arvates on tegemist ühe ilusaima jõululauluga, mis juhuslikult on ka Viini valsi taktis. Kuna käimas oli ka saade „Tantsud tähtedega“, siis tuli pisut inspiratsiooni ka ühest sealsest esitusest, mis hõlmas partneri tõstmist, sest tantsutrennides seda eriti ei õpetatud. Meie meeskonnas oli ka arst-resident Karl Oliver Tomson, kes aitaks meid operaatoritööga, sobivate kaamenurkade valimisega ning montaažiga.“ 

 

Rahva hääle soovil esikolmiku tiitlid pälvinud teosed avalikustati  kliinikumi aastalõpukontserdil 12. detsembril Kammivabriku tehasehoones. Kolme enim hääli saanud video auhinnafondiks on meeskonna poolt vabalt valitud tehnika, millega rikastada töökeskkonda.

 

Aitäh kõikidele kliinikumi töötajatele, kes konkursil osalesid ja jõuluootuse erilisemaks ja rõõmsamaks tegid!

 

Kliinikumi Leht

lk4 Sanna Puusepp A.Tennus13. detsembril 2022 kaitses Tartu Ülikooli Kliinikumi geneetika ja personaalmeditsiini kliiniku üldarst Sanna Puusepp filosoofiadoktori kraadi (PhD (arstiteadus)) taotlemiseks esitatud väitekirja “Comparison of molecular genetics and morphological findings of childhood-onset neuromuscular disorders” (“Lapseeas alanud pärilike neuromuskulaarsete haiguste molekulaargeneetiliste ja morfoloogiliste uuringutulemuste võrdlus”).

 

Juhendajad: kliinilise geneetika professor Katrin Õunap (dr. med.), TÜ kliinilise meditsiini instituut) ja professor Werner Stenzel (Department of Neuropathology, Charite – Universitätsmedizin, Berlin, Saksamaa).

Oponent: professor Edoardo Malfatti (PhD), IMRB INSERM U955, team Biology of the Neuromuscular System, Faculty of medicine, Université Paris-Est Créteil Val de Marne – Université Paris, Paris, Prantsusmaa.

 

Kokkuvõte

Pärilike neuromuskulaarsete haiguste (NMH-de) alla kuuluvad seljaaju motoneuronite, närvide, närv-lihas ülekande ja lihaste talitluse häired, mis on põhjustatud ühe geeni veast. Nende haiguste diagnoosimisel on lisaks patsiendi haigusloole ja läbivaatusele abiks erinevad instrumentaalsed uuringud, sealhulgas lihasbiopsia. Lihaskoe analüüsimiseks kasutatakse mitmeid erinevaid värvinguid ja tehnikaid, mis võimaldavad näha lihaskiudude struktuuri, keemilisi ja ensümaatilisi omadusi ning erinevate valkude olemasolu või puudumist. Lihaskoe histoloogilised muutused on ajalooliselt olnud aluseks mitmete pärilike NMH-de tuvastamisele ja diagnoosimisele ning andnud suuna, milliseid geene uurida. Kuid tänapäeval on võimalik ühe analüüsiga (kogu eksoomi sekveneerimine) uurida kõiki geene korraga, mis on näidanud ka head diagnostilist efektiivsust. Seega on lihasbiopsia roll NMH-de diagnostikas muutumas.

 

Käesolevasse uuringusse kaasati 70 päriliku NMH või mitokondriaalse haiguse kahtlusega patsienti, kellest 44-l kinnitus geneetiline diagnoos. Uuringust selgus, et lihasbiopsia mängis diagnostilises protsessis olulist rolli paljudel juhtudel, kusjuures 15 patsiendi lihaskoes esinesid spetsiifilised histoloogilised muutused. Mitmel juhul oli lihasbiopsia vajalik mitokondriaalses DNA-s esinevate muutuste tuvastamiseks. Lisaks andsid lihaskoest tehtud uuringud väärtuslikku lisainformatsiooni paljudel juhtudel, kus geneetilisel analüüsil leiti varem kirjeldamata geenivariant, tuvastati muutused kandidaatgeenis või kus leide polnudki. Näiteks ühel lihasdüstroofiaga patsiendil avastasime muutused uudses JAG2 geenis, mille haigusseoselisus kinnitus rahvusvahelise koostöö tulemusena. Uurides geenide ja teatud valkude avaldumist selle patsiendi lihaskoes, saime viite, et haiguse teke võib olla seotud lihase tüvirakkude talitluse häirumisega. Samas enamikel peamiselt kesknärvisüsteemi mõjutava haigusega patsientidel ei andnud lihasbiopsia informatsiooni juurde. Lisaks kirjeldati SPATA5 geeni defekti seost mitokondrite talitluse ja närvijätkete kasvu häiretega ning ühte patsienti, kellel oli kahtlus kongenitaalsele müopaatiale, kuid diagnoositi hoopis PRPS1 geeniga seotud puriinide ainevahetushaigus.

 

Juhendaja, prof Katrin Õunap: Sanna Puusepp on suurepärane noor teadlane, kes tunneb sügavat huvi lihashaiguste vastu ja seda kõigil tasanditel. Sanna Puusapp oskab väga detailselt uurida lihashaiguse kahtlusega patsiente, analüüsida lihase biopsiaid nii immunohistokeemiliste kui ka elektronmikroskoopiliste uuringute alusel ja neid tulemusi edukalt integreerida ülegenoomsete analüüside tulemustega. Lisaks sellele on ta suurepäraste kunstiomadustega, mida illustreerib kõige enam tema doktoritöös olev perifeerset närvisüsteemi kirjeldav joonis. Kolmandaks võib esile tuua seda, et ka on ta suurepärane teadusartiklite kirjutaja, olles oma kirjatöös sama hoolikas ja detaile haarav nagu ka lihasebiopsiaid uurides.

lk8 Pilleriin Soodla A.Tennus1. detsember oli traditsiooniliselt AIDSi ohvrite mälestuspäev. Alates 1981. aastast, mil HIV epideemia algas USA noorte meestega seksivate meeste seas, on muutunud palju. Ülemaailmselt arvatakse HIV poolt põhjustatud surmajuhtumite arvuks 32 miljonit. Pea samapalju, 30 miljonit inimest elab ülemaailmselt koos viirusega.

 

Tänasel päeval on HIV ravimitega edukalt kontrolli all hoitav krooniline viirushaigus ning jälgimisel ja ravil olevad inimesed ei ole teistele nakkusohtlikud. Viirusvastane ravi koosneb ühest kuni kahest tabletist päevas. Samuti on HIV-positiivsetel naistel võimalik saada terveid lapsi. HIV-ravi on ennetus, mistõttu on oluline leida üles kõik nakatunud, et esimesel võimalusel alustada viirusvastast ravi.

HIV-positiivsel ei pruugi nakatumisel olla ühtegi sümptomit või on kaebused mitte-spetsiifilised ja ei viita kuidagi kindlalt HIV-nakkusele. Kõige sagedasemad ägeda primaarse HIV-infektsiooni sümptomite hulka kuuluvad palavik, kurguvalu, lümfisõlmede suurenemine ja lööve, sellisel juhul on haiguseks on mononukleoos. Kahjuks esineb sellist haiguspilti ainult kuni pooltel nakatunutest. Infektsiooni edasi kestmisel esinevad patsientidel jällegi mitte-spetsiifilised kaebused nagu väsimus, öine higistamine, aeg-ajalt tekkiv palavik, kõhulahtisus, samuti võib esineda verepildi muutused, nagu leukopeenia, trombotsütopeenia või aneemia. Sagedased infektsioonide põdemised, erinevad lööbed ning vöötohatis nooremal inimesel võivad samuti viidata HIV-nakatumisele.

 

Järgmine grupp haigusi tekib infektsiooni aastatepikkusel kestmisel ja neid nimetatakse klassikaliselt AIDSi defineerivateks haigusteks. Nimekiri on püsinud alates 1993. aastast ning hõlmab enamasti oportunistlikke või kasvajalisi haigusi nagu lümfoom, emakakaelavähk, pneumotsüstpneumoonia, krüptokokkinfektsioon jt.

 

Eespool nimetatud seisundite ja sümptomite esinemisel peaksid tervishoiutöötajad suunama patsiendid HIV testimisele. Lisaks kaebustele ja sümptomitele tuleks arvestada ka inimese/patsiendi riskigruppi kuulumist, mille korral on suurem tõenäosus nakatumiseks ja seega tuleks patsiente skriinida HIV suhtes. HIV riskigruppe on esmasel arstivisiidil või EMO külastamisel keeruline hinnata või selgitada ja seega meil ei ole teada kõiki inimese tegelikke riske.

 

Kes on HIV diagnoosi saavad inimesed?

HIV on tavaliste, tublide, edukate 30–40 aastaste haigus, nakatutakse enamasti seksuaalsel teel ja Ida-Euroopa riikidele iseloomulikult rohkem heteroseksuaalsel teel ja vähem homoseksuaalsel teel. Lääneriikides on prevaleeruvaks olnud justnimelt homoseksuaalne nakatumine, kuid suure sisserändega on ka see hakanud viimastel aastatel muutuma. Uutest juhtudest on narkootikumide süstimise kaudu nakatunute osakaal on alla 10%. Eestis on proportsionaalselt juhte kõige rohkem Harjumaal ning Tallinnas ja Ida-Virumaal, mujal vähem.

 

Seoses COVID-19 pandeemiaga on Eestis HIV testimine vähenenud, olles seotud kindlasti raviteenuste kättesaadavuse vähenemise ja piirangutega. Senini on Eesti olnud Euroopas HIV testimisel silmapaistev, kõige suurem küsimus on aga õige sihtrühma testimine ning raskesti kätte saadavate populatsioonide testimine. COVID-19 pandeemia ajal valmis Eestis HIV testimise ravijuhend, mis pandeemia tõttu ei ole saanud vajalikku tähelepanu. Ravijuhend annab soovitusi, keda, millal ja kuidas kõige parem HIV suhtes testida oleks. Kokkuvõttes olekski vaja HIV testimist kaaluda lähtudes sümptomitest, haigustest või riskidest, nagu joonisel näha.

 

Testimisjuhend soovitab sõltumata probleemist või erialast testida HIV suhtes kõiki Harjumaa ja Ida-Virumaa inimesi vanuses 16–49 eluaastat nii ambulatoorsel ravil kui ka statsionaarsel ravil, kaasaarvatud EMOdes. Kliinikumis on seega soovitus testida arvestades sümptomeid, haigusi või riske.

 

HIV testimise juhend annab ka Eesti kõikide nakkuskabinettide kontaktid, kuhu peaks positiivse testiga inimesed võimalikult kiiresti jõudma. Oluline on ka veenduda, et patsient vastuvõtule jõuab.

Patsientidega HIV testimist arutades võib selguda ka vajadus kokkupuute eelse profülaktika järele. Tablett-profülaktika kõrge HIV-nakatumise riskiga inimestele on kättesaadav, ravikindlustusega inimestele 50% soodustusega. Eestis on see eelkõige suunatud meestega seksivatele meestele, aga ka näiteks paaridele, kus üks partneritest on HIV-positiivne ja teine mitte või muude riskide korral. Pilootperioodil on retsepti kirjutamise õigus infektsioonhaiguste arstidel.

 

Seega, kutsun tänasel AIDSi ohvrite mälestuspäeval üles kõiki kolleege mõtlema HIVile ja testima oma patsiente. Niisamuti ka patsiente – kui tunnete end eespool toodu põhjal HIV-riskigrupis olevaks, on oluline pöörduda HIV testimisele kas nõustamiskabinettidesse või ükskõik millisesse tervishoiuasutusse seda ise küsides. Riski jätkudes on oluline ka regulaarne testimine. Kõrge riski korral tasub küsida kokkupuute-eelse profülaktika (PrEP) võimaluse kohta.

 

Dr Pilleriin Soodla
Tartu Ülikooli Kliinikumi sisekliiniku infektsioonhaiguste arst-õppejõud

 

Juhendid

lk10 Doktoriöö tunnustamine Evelin LumiJuhan Saaring füüsika erialal „Ultrafast relaxation processes in ternary hexafluorides studied under synchrotron radiation excitation“ („Ülikiirete relaksatsiooniprotsesside uurimine kolmekomponendilistes heksafluoriidides sünkrotronkiirguse ergastusel“).

Juhendaja: prof Marco Kirm (Tartu Ülikool).


Dmitri Valiulin
liikumis- ja sporditeaduste erialal „Effect of high-intensity priming added to common warm-up on performance among endurance athletes“ (Lühiajalise maksimaalse eelpingutuse mõju maksimaalsele pingutusele vastupidavusalade sportlastel).  

Juhendajad: Priit Purge (sporditeaduste ja füsioteraapia instituut, TÜ), professor Peter Hofmann, Dr. rer. nat University of Graz, Graz, Austria.


Heigo Reima
arstiteaduse erialal Colorectal cancer care and outcomes – evaluation and possibilities for improvement in Estonia“ (Kolorektaalvähi ravi ja tulemite hindamine ning nende parandamise võimalused Eestis)

Juhendajad: Jaan Soplepmann, Kaire Innos.


Mati Arend
liikumis- ja sporditeaduste erialal „Effects of specific inspiratory muscle warm-up on maximal inspiratory pressure, rowing performance, and VO2 kinetics“ (Sissehingamislihaste soojenduse mõju sõudjate sooritusvõimele, hapnikutarbimisele ja maksimaalsele suuõõnerõhule sissehingamisel). 

Juhendajad: kaasprofessor Jarek Mäestu (sporditeaduste ja füsioteraapia instituut, TÜ), kaasprofessor Jana Kivastik (bio- ja siirdemeditsiini instituut, TÜ).


Reeli Tamme
arstiteaduse erialal Associations between pubertal hormones and physical activity levels, and subsequent bone mineral characteristics: a longitudinal study of boys aged 12–18“ (Puberteediea erinevate hormoonide ja kehalise aktiivsuse seosed hilisemate luutiheduse näitajatega: longitudinaalne uuring poistel vanuses 12–18 eluaastat)

Juhendajad: Vallo Tillmann, Jaak Jürimäe.


Nigul Ilves arstiteaduse erialal „Brain plasticity and network reorganization in children with perinatal stroke: a functional magnetic resonance imaging study“ (Aju plastilisus ja võrgustike reorganiseerumine perinataalset insulti põdenud lastel: funktsionaalne magnetresonantstomograafiline uuring)

Juhendajad: Pilvi Ilves, Rael Laugesaar, Mairi Männamaa.

Marko Murruste  arstiteaduse erialal „Short- and long-term outcomes of surgical management of chronic pancreatitis“ (Prospektiivne uuring kroonilise pankreatiidi kirurgilise ravi lähi- ja kaugtulemustest).

Juhendajad: Urmas Lepner, Peep Talving.

Jüri Lieberg  arstiteaduse erialal „Results of surgical treatment and role of biomarkers in pathogenesis and risk prediction in patients with abdominal aortic aneurysm and peripheral artery disease“ (Kirurgilise ravi tulemused ja biomarkerite seos haiguse patogeneesi ning riskiga kõhuaordi aneurüsmi ja alajäseme arterite haigusega patsientidel)

Juhendaja: professor Jaak Kals, Tartu Ülikool.


Sanna Puusepp arstiteaduse erialal „Comparison of molecular genetics and morphological findings of childhood-onset neuromuscular disorders“ (“Lapseeas alanud pärilike neuromuskulaarsete haiguste molekulaargeneetiliste ja morfoloogiliste uuringutulemuste võrdlus”).

Juhendajad: professor Katrin Õunap, Tartu Ülikool, professor Werner Stenzel, Charite – Berliini meditsiiniülikool (Saksamaa).

lk12 jõululaada kontsert15. detsembril toimus L. Puusepa 8 peamajas Tartu Ülikooli Kliinikumi töötajate jõululaat, mis oli mõeldud kauplemiseks just kliinikumi töötajatele ja kollektiividele. Lisaks töötajatele olid oodatud ostlema ka patsiendid.

 

Müügilettidel leidus nii käsitööd tekstiilitoodete näol kui ka maalitud portselani ja keraamikat. Samuti ei puudunud heegeldatud ja kootud riideesemed ning mänguasjad, ühtlasi jõulukompositsioonid. Kuna jõululaada algusaeg lähenes ka lõunapausile, kadusid lettidelt kõige kiiremini just kollektiivide poolt tehtud hõrgutised – kuumad võileivad, värsked lihapirukad, kaneelisaiad, ise küpsetatud leivad, kaneelisaiad, piparkoogid, astepaljutooted, piparkoogitaignad jne. Muusikalise vahepala oli ette valmistanud kardiointensiivravi osakond, kes oma osakonnajuhi dr Urmet Aruse klaverimängu saatel jõululaule esitasid.

 

Osa jõulumüügi tulust annetati ka heategevuseks Cats Help MTÜ-le.

 

Kliinikumi leht

 

lk9 Margus Punab Evelin LumiNovembrikuu on traditsiooniliselt pühendatud meestele ja nende tervisele. Kliinikumi meestekliiniku ülemarst-õppejõud prof Margus Punab selgitab, millal, kui sageli  ja milliste tervisemuredega tuleb meestearsti poole pöörduda.

 

„Esmalt taustaks võrdlus teiste riikidega. Eesti meeste oodatav eluiga on viimastel aastakümnetel küll pikenenud, ent näeme jätkuvalt, et võrreldes naistega on meeste keskmine oodatav eluiga peaaegu 9 aastat lühem. 2021. aastal on Eestis meeste oodatav eluiga 72,8 aastat, naistel aga 81,4. Võttes võrdluseks Põhjamaade näitajad, siis näiteks Rootsi meeste oodatav eluiga on Eesti meeste omast 8,4 aastat pikem ning Rootsi meeste ja naiste eluea vahe on vaid 3,6 aastat,“ tutvustas prof Margus Punab.

 

Lühemate eluaastate põhjuseks on erinevad tegurid. „Mehed tarvitavad kuni 50. eluaastani märgatavalt vähem tervishoiuteenuseid. Tervishoiusüsteemi jõuavad nad alles pärast 50. eluaastaid ning siis juba väljakujunenud raskete haigustega, mis mõjutavad negatiivselt mehe enda elu kvaliteeti ning põhjustavad ka enneaegset suremust,“ selgitas prof Punab.

 

Oluliseks teguriks on ka meeste enda hinnang oma tervisele. „Värskelt läbi viidud terviseuuringu põhjal hindavad 60% meestest vanuses 40–49 oma tervist vähemalt heaks. See omakorda võib olla põhjuseks, miks ei pöörduda varem oma tervist kontrollima. Kahjuks ei kinnitanud „head tervist“ ka uuringutulemused. Alustades meestespetsiifiliste muredega – 32,5% meestel esines mõõdukas või oluline, see tähendab üsna kindlasti mehe elukvaliteeti mõjutav, kõrvalekalle. Kui lisada leebemad tervisemured ja mehespetsiifilised terviseriskid, siis leidsime kõrvalekaldeid kokku 71% uuritud meestest. Kui rääkida üldisematest terviseriskidest, siis neid tuvastasime pea 90% meestel. Kõige kriitilisemad nendest kõrge kolesteroolitase veres (73% uuritutest), kõrge vererõhk (54,5%), ülekaal ja rasvumine. Normaalkaalus (KMI <25) oli ainult 28% uuritud meestest. Lõpptulemusena ei tuvastanud me ühtegi terviseriski vaid 2% uuritud meestel,“ tutvustas kõnekaid tulemusi prof Punab. Ta rõhutas, et ülekaalus meestel on ka kõrgem vererõhk ja kolesterooli tase, alarmeerivad maksanäitajad ning madalam meessuguhormooni tase ja erektsioonihäired „Meeste ülekaal on kõige olulisem ennetatav tervise riskitegur. Ülekaal suurendab riski nii südame-veresoonkonnahaiguste, diabeedi, kroonilise neeruhaiguse, luu- ja lihaskonnahaiguste, aga ka vähkkasvajate tekkimiseks,“ kinnitas meestearst Margus Punab.

 

Meestearsti sõnul võib otsida põhjuseid ka selles, et Eestis on seni puudunud meestele suunatud soospetsiifilised ennetavad terviseprojektid. „Eelnevat arvesse võttes töötasime meestekliinikus läbiviidud teadusuuringute alusel välja n-ö soovituste paketi, millal peaksid mehed läbima süsteemse tervisekontrolli ka siis, kui neil selgelt väljendunud tervisehäireid ei esine,“ sõnas Punab.

Aeg

Tervisekontrolli eesmärk

Läbiviija

Sünd-esimene eluaasta

Sisuks üldine areng, munandite laskumine ja suguelundite areng

Perearst või lastearst

Hilispuberteet,

16.–19. eluaasta

Kehaline areng, hilisemad terviseriskid

Meestearst

35.–45. eluaasta

Esimene põhjalikum tervisekontroll (kui varem pole tehtud)

Perearst või meestearst

40. eluaasta

Esimene eesnäärme kontroll. Edasine otsustatakse uuringute alusel. Enamasti 4–5 aastase välbaga

Perearst, meestearst või uroloog

50+ eluaastad

Regulaarne eesnäärme kontroll (1-2-4 aasta tagant vastavalt eelmise korra leiule). Kusemishäirete ravi vastavalt vajadusele

Perearst, meestearst või uroloog

Allikas: Tartu Ülikooli Kliinikumi meestekliinik

 

Eraldi tähelepanu ja spetsiifilisi lisauuringuid vajavad:

  • Mehed, kelle lähisugulastel on noores eas (enne 50. eluaastat) esinenud vähkkasvajaid (eesnäärme ja rinnavähk, aga ka teised), tõsisemaid südame-veresoonkonna haiguseid või on esinenud tervisemuredest tingitud varaseid surmajuhte.
  • Ülekaalulised mehed
  • Suitsetavad ja alkoholi liigtarvitavad mehed
  • Seksuaalse riskikäitumisega mehed

Prof Margus Punab lisas, et meeste harjumus oma tervise eest hoolitsemiseks kasvab ajaga. „Meeste ennetavate tervisekontrollidega seis on juba ajas palju paremaks muutunud. Kõige n-ö ohustatumaks grupiks peame 35–45-aastaseid mehi, kes just selles eas vajavad meeste tervise süvauuringuid. Süsteemselt pakub seda teenust täna vaid kliinikumi meestekliinik neljas Eesti keskuses,“ lausus lõpetuseks Margus Punab.

 

Kliinikumi Leht

lk5 Marko Murruste A. Tennus21. novembril 2022 kaitses Tartu Ülikooli Kliinikumi kirurgiakliiniku vanemarst-õppejõud Marko Murruste filosoofiadoktori kraadi (PhD (arstiteadus)) taotlemiseks esitatud väitekirja “Short- and long-term outcomes of surgical management of chronic pancreatitis“ („Prospektiivne uuring kroonilise pankreatiidi kirurgilise ravi lähi- ja kaugtulemustest“).

 

Juhendajad: kirurgia professor Urmas Lepner (knd (meditsiin), TÜ kliinilise meditsiini instituut) ja kirurgiliste haiguste professor Peep Talving (PhD, TÜ kliinilise meditsiini instituut).

Oponent: professor Eduard Jonas (PhD), Department of Surgical Gastroenterology, University of Cape Town and Groote Schuur Hospital, Cape Town, Lõuna-Aafrika Vabariik.

 

Kokkuvõte

Krooniline kõhunäärme põletik e pankreatiit (KP) on harv haigus – aastas haigestub ca 10 patsienti 100 000 inimese kohta. Patsientide peamisteks probleemideks on kõhuvalu ja/või KP tüsistused.

 

Doktoritöös uuriti KP patsientide operatsioonijärgset elulemust, seda mõjutavaid faktoreid ja surma põhjuseid; patsiendil esinevaid KP tüsistusi ja nende kirurgilise ravi efektiivsust; võrreldi pankrease ja peensoole vahelise ühenduse lühikese ja pika variandi tulemusi. Uuring põhines Tartu Ülikooli Kliinikumi kirurgiakliinikus opereeritud 166 patsiendi andmetel.

 

Uuringu tulemusel selgus, et KP tõttu opereeritud patsientidel oli suremus 1,8 korda suurem kui ülejäänud elanikkonnal, seejuures jätkuva alkoholi tarvitamise korral oli see 2,7 korda suurem. Surmapõhjuste analüüsimisel selgus, et 75% patsientidest suri nende haiguste tüsistustesse, mille tekkeks on oluline roll alkoholi tarvitamisel ja/või suitsetamisel (nt maksatsirroos, mürgistused, pahaloomulised kasvajad, ateroskleroosi tüsistused). KP tüsistused olid harva surma põhjuseks (4,2%).

 

Lisaks alkoholi tarvitamisele ja suitsetamisele, olid elulemuse määramisel olulised: kaasuvate haiguste, pankrease puudulikkuse, töötuse ja kehakaalu languse esinemine.

 

Tüsistuste uuringus võeti kasutusele uuenduslik klassifikaator, mis põhines tüsistuste tekkemehhanismil. See võimaldas sarnase tekkega tüsistusi grupeerida, mis omakorda võimaldas üldistavaid analüüse.  Uuring näitas, et tüsistuste peamisi tekkemehhanisme arvestav kirurgiline ravi on efektiivne olemasolevate tüsistuste kõrvaldamisel ja valdavalt ka uute tekke vältimisel.

 

Samas selgus, et ei ole ühte ideaalset operatsiooni meetodit kõikide situatsioonide jaoks – ühel operatsioonitüübil on ühed, teisel teised eelised. Patsiendi jaoks sobiva operatsiooni valikul tuleb lähtuda patsiendi kaebustest, pankrease anatoomilistest muutustest, tüsistuste laadist ning operatsiooni riskist.

 

Pankrease ja peensoolevahelise ühenduse uuring näitas, et lühike ühendus tagab ühtlaselt laienenud pankrease juha korral sama efektiivse valu taandumise kui pikk. Kuna lühikese ühenduse korral olid operatsiooni kestus ja riskid väiksemad, peaks see olema eelistatud meetod ühtlaselt laienenud pankrease juha korral.

 

Juhendaja, prof Urmas Lepner: Marko Murruste on väljapaistev, suure kliinilise kogemusega kirurg, kes on Eestis juurutanud praktikasse kroonilise pankreatiidi kirurgilise ravi, aga ka pankrease transplantatsiooni. Oma doktoritöös annab ta ülevaate kirurgiliselt ravitud kroonilise pankreatiidiga patsientide ravitulemustest, sealhulgas kroonilise pankreatiidi tüsistustest, elulemusest pärast kroonilise pankreatiidi kirurgilist ravi, riskifaktoritest ja surma põhjustest kirurgiliselt ravitud kohordis, aga samuti tehnilistest aspektidest pankrease dreneerivate operatsioonide korral. Dr Murruste suutis vaatamata oma suurele kliinilisele tööle doktoritöö kaitsta tähtajaliselt, mis ei ole üllatav, teades tema eesmärgile orienteeritud suhtumist, süsteemset ja struktuurset lähenemist probleemide lahendamisel. Olen veendunud, et dr Marko Murruste jätkab akadeemilisel rajal nii teadustööga ja doktorantide juhendamisega kui ka meditsiiniteaduste valdkonna üliõpilaste õpetamisega. Soovin talle selleks jõudu ja edu.

lk4 Nigul Ilves1. novembril 2022 kaitses Tartu Ülikooli Kliinikumi radioloogiakliiniku füüsik Nigul Ilves filosoofiadoktori kraadi (PhD (arstiteadus)) taotlemiseks esitatud väitekirja „Brain plasticity and network reorganization in children with perinatal stroke: a functional magnetic resonance imaging study“ („Aju plastilisus ja võrgustike reorganiseerumine perinataalset insulti põdenud lastel: funktsionaalne magnetresonantstomograafiline uuring”).

 

Juhendajad: radioloogia kaasprofessor Pilvi Ilves (dr. med., TÜ kliinilise meditsiini instituut), lastehaiguste lektor Rael Laugesaar (dr. med. (arstiteadus), TÜ kliinilise meditsiini instituut) ja kliiniline psühholoog Mairi Männamaa (PhD (pedagoogika), SA TÜK lastekliinik).

Oponent: pediaatria kaasprofessor Helen Carlson (Ph.D), Cumming School of Medicine, University of Calgary, Alberta Children's Hospital, Calgary Alberta, Kanada.

 

 

Kokkuvõte

Viimastel aastakümnetel on arstide, aga ka elanikkonna teadlikkus tõusnud, et insult võib esineda kogu elu jooksul, ka lastel. Eriti suur insuldi tõenäosus on vastsündinueas, umbes üks tuhande elussünni kohta. Insult vastsündinueas võib kaasa tuua elukestva motoorse, kognitiivse kahjustuse ning epilepsia, lisanduda võivad käitumishäired ja sotsiaalne puue. Vastsündinuea insult mõjutab väga pika aja jooksul lisaks lastele ka nende lähedasi, tuues kaasa stressi ja depressiooni kogu perele, ning koormab majanduslikult tervet ühiskonda.

 

Vastsündinuea insuldi järgne ajukahjustus on olenevalt tekkemehhanismist ja suurusest erinev, ka laste areng ja oskused on sellest tulenevalt erinevad. Õnneks on laste aju arenev ja plastiline ning suudab vähemalt osa ajukahjustustest võrreldes täiskasvanutega paremini kompenseerida. Kuna insult on harvaesinev ja kahjustus varieeruv, on teadmised vastsündinuea insuldi kohta piiratud.

 

Uurimistöö eesmärk oli uurida vastsündinuea insuldiga laste aju võimet võrreldes tervete lastega kahjustust erinevate kahjustuse tüüpide ja ulatuste puhul kompenseerida. Me kasutasime erinevaid magnetresonantstomograafilisi (MRT) uuringuid koos pilditöötlusega, et leida tunnuseid, mille abil oleks võimalik juba esimestel eluaastatel ennustada insuldiga laste kognitiivseid ja motoorseid võimeid ja paremini planeerida taastusravi.

 

Uuringu tulemused näitasid vastsündinuea insuldiga laste motoorsete ja kognitiivsete võimete ning aju ümberorganiseerumise seost kahjustuse ulatuse ja tüübiga. Muutused insuldiga vastsündinu ajus aitavad kompenseerida ja vähendada kahjustuse mõju, kuid ei suuda täielikult tagada eakohast arengut.

 

Uuringus saadud teadmisi aju plastilisuse ja ümberorganiseerumisvõime kohta on võimalik rakendada lisaks insuldihaigetele ka teiste ajukahjustusega (nt trauma, ajukasvaja või epilepsia) laste puhul. Need teadmised täiendavad vastsündinuea insuldi laste radioloogilistest uuringutest saadavat teavet, rõhutades nende vajalikkust.

 

Juhendaja, dr Pilvi Ilves: Nigul Ilvese doktoritöö on oluline panus kliinikumi laste insuldi uurimisrühma töösse. Doktoritöö tulemused aitavad mõista, missugused radioloogilised uuringud aitavad hinnata insuldiga laste ajukahjustuse ulatust, prognoosida kaugtulemust ja rehabilitatsiooni vajadust.

 

Töö tulemusel on tekkinud arusaam, et lisaks insuldi olemasolu hindamisele, tuleb radioloogidel alati täpselt hinnata ka kahjustuse lokalisatsiooni. Tööst selgub, et lisaks ajukoore kahjustuse kirjeldamisele on insuldiga laste edasise kognitiivse, keelelise kui motoorse arengu prognoosimiseks väga oluline hinnata ka insuldiga laste basaaltuumade ja talamuse kahjustuse ulatust. Nende struktuuride, eriti talamuse, ulatuslik kahjustus näitab, et lapse motoorne areng, eriti käe funktsioon võib olla oluliselt kahjustatud. Just nendel lastel tuleb alustada varase rehabilitatioooniga.

 

Insuldi korral tekkinud kahjustust väiksemal või suuremal alal on näha MRT ülesvõtetel. Töö näitas, et insuldi korral kahjustuvad terved võrgustikud, mis on häiritud väga laiali alal ja oluliselt kaugemal, kui tavalise MRT pildil oleva kahjustuse alusel võiks arvata. Sellised võrgustikes toimunud muutused viivad ka funktsiooni languseni.

 

Niguli töö oluline panus on meetodite laienemine, millega on võimalik edaspidi uurida neuroloogilisi haigusi nii täiskasvanutel kui lastel. Juba praegu on kliinikumis käigus mitmed teadustööd, kus on sarnaseid funktsionaalse magnetresonantstomograafia uuringuid kasutatud. Hea meel on, et Eestis on nüüd võimekus selliseid keerulisi aju funktsioone hindavaid uurimistöid teha ja keerulisi ajuvõrgustikke ka analüüsida. Kasutatavad arvutused on keerulised ja nõuavad põhjalikke teadmisi andmetöötlusest ja programmeerimisest. Kogu suuremahulise andmetöötluse aitab läbi viia Tartu Ülikooli arvutuskeskus.

Tartu Ülikooli Kliinikumi lastekliinikus esitleti rahvusvahelise enneaegse sünni päeva raames raamat-albumit „Minu lugu“, mille autor on kliinikumi lastekliiniku neonatoloogia osakonna õde Kaija Piller.

 

lk12 kolmikudRaamat „Minu lugu“ on küll mõeldud enneaegselt sündinud lapse vanematele, kuid see sobib kasutamiseks kõigile värsketele lapsevanematele. Raamat annab võimaluse koguda ja säilitada lapse sünnist alates need kordumatud hetked, mis aastate möödudes tunduvad uskumatuna.

 

Neonatoloogia osakonna õde Kaija Piller tugines raamatu koostamisel oma töökogemusele lastekliiniku vastsündinute osakonnas, suhtlusele enneaegsete laste vanematega ning ka programmi „Lähedane koostöö lapsevanematega“ läbimisele. „Kuulates lugusid ja nähes neid imelisi perekondi, kes alustavad oma vastsündinuga haiglas, tundus oluline anda võimalus selle kogemuse salvestamiseks,“ ütles Piller. „Esialgne kiire haiglatempo ühel hetkel aeglustub ja muutub rutiiniks, kus väikseid edusamme on raske tähele panna,“ lisas ta.

 

Raamatusse saab kirja panna teekonna haiglast alates kuni viienda eluaastani. Tavapäraselt kirjeldatakse beebiraamatutes lapse arengut kuni esimese eluaasta lõpuni, aga enneaegsed ja haiglaravi vajanud lapsed jäävad lastearsti vaatevälja tervise ja arengu jälgimiseks kauem.

 

Enneaegseteks loetakse neid lapsi, kes sünnivad enne tähtaega, 23.–37. rasedusnädalal, Eestis ligikaudu 800 last aastas. Võrreldes maailmaga on Eestis nii enneaegsuse tase madalam kui ka tulem parem – maailmas sünnib iga kümnes laps enneaegsena, Eestis iga kahekümnes. Lastekliiniku neonatoloogia osakonna juht dr Heili Varendi kinnitas, et meditsiini areng viimasel 30 aastal on taganud selle, et isegi väga ebaküpsena, rohkem kui 2 kuud enneaegsena sündinud laste elušanss on Eestis viimase 10 aasta jooksul olnud üle 90%. Dr Varendi rõhutas, et oluline ei ole ainult iga hinnaga ellu jäämine, vaid ka selle lapse elukvaliteet edaspidi. Levinud müüdiks on uskumus, et kui laps läheb haiglast koju, siis on probleemid möödas, kuid nii see ei ole. „Iga lapse areng läheb tema rada pidi ja kõigile ei saa anda ühte kuldset retsepti või ennustada 100% täpsusega kaugtulemusi,“ sõnas dr Varendi.

 

„Iga lugu on erinev. Me ei tea, kuidas see kulgeb või kuhu viib. Nii ka see raamat. Rõngasköide võimaldab lapsevanemal lehti oma soovi kohaselt ümber paigutada või välja võtta - see on vaid põhi, millele saab kujundada oma loo,“ tutvustas Piller raamatut. Lisaks tänas Piller raamatu illustraatorit, Kadri Võsumäed: „Tänu temale on see saanud selline armas ja lapselik.“ Selleks, et toetada peresid nende raskel teekonnal, ulatab abikäe Tartu Ülikooli Kliinikumi Lastefond, kinkides raamatu väga enneaegsena sündinud ja intensiivravi vajavate vastsündinute emadele.

 

Enneaegselt sündinud laste päeva tähistati 17. novembril, mille puhul kattusid mitmed asutused ja hooned lilla valgusega, nii ka kliinikum. Enneaegselt sündinute tunnusvärv sirelililla sümboliseerib tundlikkust ja erandlikkust.

 

Kliinikumi leht

lk9 gripivaktsiin kliinikumKliinikumi infektsioonikontrolli teenistus tuletab meelde, et sügistalvel tuleks vaktsineerida gripi vastu. Gripivaktsiini on vaja igal aastal kahel põhjusel. Esiteks väheneb vaktsineerimisest tulenev immuunkaitse aja jooksul, seega on optimaalse kaitse saavutamiseks vaja kord aastas gripivaktsiini korrata. Teiseks, kuna gripiviirused muutuvad pidevalt, ajakohastatakse gripivaktsiini koostist igal aastal, et kaitsta nende viiruste eest, mis prognooside kohaselt on eelseisval gripihooajal kõige levinumad.

 

Sel hooajal saab kliinikumis vaktsineerida neljavalentse vaktsiiniga Influvac Tetra, mis on näidustatud täiskasvanutele ja lastele alates 6 kuu vanusest. Gripivaktsiin on tasuta riiklikult alates 60. eluaastast, rasedatele, kõikidele lastele vanuses 6 kuud kuni 7 aastat ning kuni 19-aastastele riskirühma kuuluvatele lastele (südameveresoonkonna haigused, onkoloogilised haigused, immuunpuudulikkus, diabeet, obstruktiivne kopsuhaigus). Teistele on gripivaktsiini ühe doosi maksumus 16 eurot. Soovi korral saab 2-17-aastast last gripi vastu vaktsineerida Fluenz Tetra ninaspreiga, mille doosi hind on 30 eurot.

 

Gripi vastu vaktsineerimine toimub kliinikumi L. Puusepa 8 peamaja vaktsineerimisboksides ning kliinikumi kabinettides Kvartali ostukeskuses. Ühtlasi on võimalik neis punktides teha ka tõhustusdoos kõige uuema omikroni tüve eest kaitsva COVID-19 vaktsiiniga. Vaktsineerida saab nii registreerides kui ka registreerimata L. Puusepa 8, esmaspäevast reedeni kell 11–14 ja Kvartali keskuses esmaspäevast reedeni kell 16–18 ning laupäeviti kell 12–14. Vaktsineerimise vastuvõtuajad on broneerimiseks avatud üleriigilises digiregistratuuris või helistades vaktsineerimise etteregistreerimise telefonil 731 7200 esmaspäevast reedeni 8:00–16:00. Vaktsineerima tulles tuleb esmalt pöörduda registratuuri.

 

Gripi ja COVID-19 vaktsiini võib vajadusel manustada samal päeval erinevasse õlavarde. Kahe vaktsiini koos manustamisel võib esineda veidi rohkem süstekoha valulikkust, pea- ja lihasvalu ning väsimust.

Eeskuju on nakkav – kliinikumi arstidest 73% otsustab igal aastal gripivaktsiini kasuks, kaitstes nii oma patsiente, kolleege, pereliikmeid.

 

Infektsioonikontrolli teenistus

lk6 dr Martin Reim7.–8. oktoobril 2022 toimus Tallinnas VIII Balti Radioloogia Kongress, mis tõi kokku oma ala tipptegijad Baltimaadest ja mujalt. Üle 700 osalejaga kongressil käsitleti Kultuurikatla viies paralleelses saalis radioloogia erinevaid aspekte: diagnostilist radioloogiat, menetlusradioloogiat, nukleaarmeditsiini, radioloogiatehnikute töö kaasaegseid seisukohti ning värskeid arenguid radioloogia valdkonnas tervikuna. Lisaks osales kongressil Ukraina radioloogide delegatsioon, kes käsitles erinevaid radioloogia aspekte sõjatingimustes ja vigastuste piltdiagnostikas.

 

Dr Martin Reim, Tartu Ülikooli Kliinikumi radioloogiakliiniku arst-õppejõud ja Eesti Radioloogia Ühingu president, tõi välja, et lisaks väga kõrgetasemeliste ettekannetele toimusid kongressi raames ka praktilised koolitused. „Prekongressi praktiline koolitus keskendus kõhukoopa radioloogiale ja lasteradioloogiale. Lisaks sellele toimus kongressiga paralleelselt Vascular Workshop Day, mis keskendus kõige uuematele menetlusradioloogia lahendustele ja mida live-ülekannetena kanti üle ka kongressi teemasaalis. Kongressil tutvustati innovaatilisi lahendusi, sealhulgas uuringuid, mis kajastavad tehisintellekti kasutamist radioloogias ja robotsüsteemide rakendamist menetlusradioloogias,“ tutvustas dr Reim.

 

Tartu Ülikooli Kliinikumist osales kongressil teadusliku ettekandega kümme radioloogi, radioloogiatehnikut ja meditsiinifüüsikut. Dr Liina Uudam ja kliinikumi radioloogiakliiniku juht dr Pilvi Ilves tutvustasid teadusuuringut „Cone beam computed tomography (3D imaging) in Lisfranc fracture detection“, mille raames uuriti, kuidas 3D-röntgen võimaldab avastada kliinikumi erakorralise meditsiini osakonnas paremini anatoomiliselt keerulise piirkonna luulisi vigastusi. 3D-röntgeni kasutamine on nn varjatud murdude avastamisel tavapärasest röntgenülesvõttest tundlikum meetod ja võimaldab erakorralise patsiendi käsitluses diagnoosida vastavaid vigastusi suurema kindlusega. Täiendava ettekande 3D-röntgenuuringust ja uuringu tehnilisest teostusest tegi radioloogiakliiniku radioloogiatehnik Helena Orav.

 

Dr Maksim Zagura radioloogiakliinikust tegi kongressil ettekande „Myocarditis: updated Lake Louise criteria“, mille käigus andis ülevaate müokardiidi uutest diagnostilistest kriteeriumitest ning sellest, mida peab teadma radioloogiliste uuringute tõlgendamisel. Südamelihase põletik on saanud COVID-19 pandeemia ajal radioloogia valdkonnas suurema tähelepanu osaliseks, kuna viirustekkeline müokardiit on üks raskekujulise COVID-19 võimalikke väljendusi.

 

Dr Tiina Kärner tegi ettekandes „PSMA PET/CT in prostate cancer diagnostics“ ülevaate kliinikumi nukleaarmeditsiini osakonna nelja ja poole aasta pikkusest kogemusest PSMA PET/CT kasutamisest eesnäärmevähi diagnostikas. 

 

Dr Norman Ilves ning meditsiinifüüsik Nigul Ilves tutvustasid oma doktoritööde raames läbiviidud uuringuid, mis keskendusid perinataalse insuldi diagnostika erinevate aspektidele ja funktsionaalse MRT kasutamisele kliinikumis.


Dr Annika Tähepõld tutvustas rasedate patsientide uurimise eripärasid erinevate radioloogiliste meetoditega „Peculiarities of pregnant patients in radiology“. Raseda patsiendi käsitlus on tundlik valdkond, kuna raviarstil tuleb alati kaaluda uuringu võimalikku mõju ka lootele. Õige ravi aluseks on lisaks kliinilisele pildile ka õigesti valitud, läbi viidud ja tõlgendatud diagnostiline uuring. Parima võimaliku diagnostika ja ravi määramiseks on vajalik raseda patsiendi eripärasid tunda.

 

Radioloogiatehnikud Kaari Puna ja Anna-Karin Freiberg tegid ülevaatliku ettekande MRT-uuringutel artefaktide vähendamise võimalustest endoproteesidega patsientide uurimisel. Radioloogiatehnik Raul Mastik esines kongressil ettekandega pediaatriliste patsientide varjestamisest röntgenuuringutel.

 

Lisaks Baltimaade kolleegidele osalesid külalislektorid ka Ameerikast, Inglismaalt, Saksamaalt, Belgiast ja Iirimaalt. Ameerika Ühendriikidest oli esindatud Eesti juurdega prof dr Liina Põder (University of California) koos oma kolleegidega prof dr Antonia Carlos Westphalen (University of California), prof dr Ron Zangoria (University of California). Pea ja kaela radioloogia tipptegijad prof dr Deborah Shatzkes (Lenox Hill Hospital in Manhattan; Zucker School of Medicine at Hofstra/Northwell), prof dr C. Douglas Phillips (Weill-Cornell Medical College; Presbyterian Hospital in New York) ning mitmete erialase õpikute autor ja hinnatud lektor prof dr Stephanie Ryan (Temple Street Children’s Hospital and at the Neonatal Department of the Rotunda Hospital in Dublin). Kongressi nädala alguses külastasid prof Shatzkes, prof Phillips ja prof Ryan ka Tartut ja Tartu Ülikooli Kliinikumi, pidades kahel päeval ka Kliinilise doktorikooli raames loenguid meie radioloogidele, doktorantidele ja siduserialade esindajatele. Lisaks külastati kliinikumi radioloogiakliinikut, kus väliskülalised hindasid kõrgelt kliinikumi tehnilist võimekust, haiglasüsteemi IT-lahendusi ning töövoo korraldust.

 

Balti Radioloogia Kongress toimus kaheksandat korda, järgmine kohtumine toimub aastal 2024. aastal Lätis.

 

Kommentaar, dr Martin Reim, kongressi president: Pärast aastatepikkust korraldamist, mitmeid kongressi edasilükkamisi epideemilistel põhjustel, oli rõõm tõdeda, et kolleegide motivatsioon Eestis kohtuda, kogemusi vahetada ning seeläbi üheskoos areneda, on äärmiselt kõrge. Õnnestunud suurürituse loovad lisaks heale programmile ja suurepärasele korraldusmeeskonnale kolmanda osapoolena just kuulajad saalides, kes aktiivselt osaledes, küsimusi küsides ja innukalt töötube ning loenguid läbides sealt ikka ja jälle särasilmselt väljuvad. Kokkuvõtvalt võib öelda, et suur töö tasus end igati ära ning Eesti radioloogia valdkond tõestas taaskord oma võimekust rahvusvahelise koostöö tasemel. Mitmete kolleegide üles astumine Tartu Ülikooli Kliinikumist on tõendiks, et meie majas töötavad innovaatilisi ideid ja üha paremaid praktilisi lahendusi viljelevad kolleegid. 

 

Kliinikumi Leht

lk7 dr Kaie StrooTartu Ülikooli Kliinikumi anestesioloogia osakond tähistas 7. oktoobril 60 aasta möödumist osakonna loomisest. Esialgu kirurgiaga seotud eriala on täna mitmete erialade ühenduspunktiks.

 

Anestesioloogia ja intensiivravi kliiniku koosseisu kuuluva osakonna juhataja dr Kaie Stroo sõnul puutuvad anestesioloogia osakonna töötajad kokku erinevate operatsioonidega, sünnitusabiga, enneaegsete ja ajaliste vastsündinutega, raskete traumadega, siirdamistega. „Teeme anesteesiaid väga paljudele erialadele ning meie osakond on justkui kohtumispaik. Lisaks sellele, et meie töötajad on professionaalsed ja abivalmid, soovime, et kõik, kes meie osakonda satuvad, tunnevad end oodatuna,“ lausus dr Stroo.

 

Kui täna on anestesioloogia osakonnas 152 töötajat, siis 1962. aastal alustanud osakonnas töötas lisaks osakonna juhile dr Lembit Veeberile veel üks anestesioloog – dr Jüri Samarütel, kellele hiljem lisandusid doktorid Juta Jürgens ja siis Vaike Laisaar. „Tartu Vabariikliku Kliinilise Haigla anestesioloogia osakonnas ei tuntudki end esialgu eraldi osakonnana, kuna kogu tegevus toimus koos kirurgidega. Anestesioloogid olid tegelikult õppinud kirurgiks, kuna anestesioloogia eraldi õpet ei eksisteerinud. L. Puusepa 6 majas asunud osakonna ülesanne oli teenindada kogu rajooni ning selle eesmärgi täitmiseks oli kasutusel kaks operatsioonituba,“ rääkis dr Stroo.

 

1980. aastal oli ametis juba 18 anestesioloogi ning täna töötab kliinikumi anestesioloogia osakonna koosseisus 44 arsti, 75 õde ja 18 arst-residenti. Algse kahe operatsioonitoa asemel tegutseb anestesioloogia osakond 23 operatsioonitoas, tagades töövoo nii operatsiooniteenistuse, aga ka kõrvakliiniku, silmakliiniku ja ambulatoorse kirurgia operatsioonitubades. Lisaks osaleb anesteesia meeskond ka operatsioonide-järgse ravi korraldamises ning osakonna üks osa on valuravikliinik, mille ülesandeks on kroonilise valuravi korraldamine.

 

1992. aastal sai anestesioloogiks eriinternatuuriga ja enne seda igal aastal muutuvate erinevate variantidega. Esimesed anestesioloogia residendid dr Urmas Mitt ja dr Mare Kubjas õppisid aastatel 1995–1998, mil residentuuri pikkuseks oli kolm aastat. 2023. aastast on residentuuri pikkuseks praeguse nelja aasta asemel viis aastat.  

 

„Anesteesiate arv on kasvanud pea 20-kordselt. Kui algusaastatel tehti aastas umbes 1000 anesteesiat, 1982 aastal 6155, siis eelmisel, 2021. aastal oli neid 18 935. Anestesioloogia osakond on ennekõike patsientide jaoks, kuid vähemtähtis ei ole see, et meie meeskond teeb oma tööd naudinguga. Meie suurim väärtus on meie hooldajad, õed, arstid ja residendid ning ka eelkäijate rajatu. Kui inimesed armastavad oma tööd, siis see paneb kõik nende ümber särama ja nii sünnivad imed,“ sõnas dr Kaie Stroo.

 

Kliinikumi Leht

30. septembril 2022 kaitses kliinikumi lastekliiniku füsioterapeut Reeli Tamme filosoofiadoktori kraadi (PhD (arstiteadus)) taotlemiseks esitatud väitekirja „Associations between pubertal hormones and physical activity levels, and subsequent bone mineral characteristics: a longitudinal study of boys aged 12–18“ („Puberteediea erinevate hormoonide ja kehalise aktiivsuse seosed hilisemate luutiheduse näitajatega: longitudinaalne uuring poistel vanuses 12–18 eluaastat”).

 

Juhendajad: pediaatria professor Vallo Tillmann (PhD), TÜ kliinilise meditsiini instituut) ja treeninguteaduse professor Jaak Jürimäe (PhD (arstiteadus), TÜ sporditeaduste ja füsioteraapia instituut).
Oponent: professor Outi Mäkitie (PhD), Helsingi Ülikool, Soome.

 

Kokkuvõte

Osteoporoos on märkimisväärne rahvatervise probleem. Haiguse väljakujunemisel on oluline roll esimesel kolmel aastakümnel saavutatud luu tippmassil. Kuna ligi 95% luu tippmassist moodustub lapse- ka noorukieas ning kriitiliseim periood luukoe formeerumise seisukohalt on just murdeiga ehk puberteet, siis on tegurid, mis puberteedi perioodil luukoe juurdekasvu mõjutavad, edaspidise skeletisüsteemi tervise seisukohalt väga olulised.

 

Luukoe moodustumist mõjutavaid tegureid on mitmeid, olulisimateks biokeemilisteks teguriteks on suguhormoonid, kasvuhormoon koos insuliinisarnase kasvufaktor 1 ja vitamiin D, aga ka mitmed adipokiinid nagu leptiin ja adiponektiin. Oluline tegur on ka kehaline aktiivsus, mis suurendab luukoe juurdekasvu ja luutihedust läbi mehaanilise koormamise.

 

Sporditeaduste ja füsioteraapia instituudi longitudinaalses uuringus osalesid terved poisid, keda uuriti 12, 13 ja 14 aasta vanuses. Käesoleva doktoritöö raames kutsuti samad uuritavad 18 aasta vanuses järeluuringusse, mille eesmärgiks oli uurida puberteediea testosterooni, leptiini ja adiponektiini suhte ning kehalise aktiivsuse seoseid luutiheduse näitajatega 18 aasta vanuses. Lõpliku uuringugrupi moodustasid 88 noormeest, kellel olid vastavad näitajad mõõdetud kõigil neljal ajahetkel.

 

Leidsime, et testosterooni tase 12 aasta vanuses on positiivselt seotud järgneva 6 aasta kogu keha volumeetrilise luutiheduse tõusuga. Samas on puberteediea leptiini-adiponektiini suhe negatiivselt seotud lülisamba luutiheduse ning lülisamba volümeetrilise luutihedusega 18 aasta vanuses ning ka samade luutiheduse näitajate juurdekasvuga 12ndast 18nda elusaastani. Noormeeste puberteediea suurem üldine kui ka tugeva intensiivsusega kehaline aktiivsus on seotud kõrgema kogu keha ja reieluu kaela luutihedusega 18 aasta vanuses.


Prof Vallo Tillmann, juhendaja: Reeli on töötanud lastekliinikus füsioterapeudina alates 2010. aastast. Juba siis jäi ta silma oma suure pühendumusega töösse. Just see pühendumus aitas tal edukalt viia lõpuni ka oma doktoritöö, millega ta alustas 2016. aastal ning mille eesmärk oli uurida puberteediea erinevate hormoonide ja kehalise aktiivsuse seoseid luutiheduse näitajatega 18. eluaastal tervetel noormeestel. Uuritavad olid varasemast longitudinaalsest uuringust, mille käivitajateks olid 2010. aastal prof Toivo Jürimäe ja prof Jaak Jürimäe. Viimane oli ka Reeli doktoritöö teine juhendaja. Reeli on olnud väga motiveeritud doktorant, mille ilmekaks näiteks on tõsiasi, et doktorantuuri ajal sündis perre veel kaks last ja ema doktoritöö kaitsmise tunnistajateks olid neli imearmast tüdrukut. Suur tänu ka minu poolt Reeli lähedastele selle toe eest. Mul on väga hea meel, et lastekliiniku spetsilistide meeskond täienes uue doktorikraadiga töötajaga. Olen veendunud, et Reeli näol on tegemist oma eriala tipp-spetsialistiga, kes suudab ja soovib panustada oma eriala arengusse. Selleks talle jõudu ja edu!

lk8 Mati Arend20. septembril 2022 kaitses spordimeditsiini ja taastusravi kliiniku füsioterapeut Mati Arend filosoofiadoktori kraadi (PhD (liikumis- ja sporditeadused)) taotlemiseks esitatud väitekirja „Effects of specific inspiratory muscle warm-up on maximal inspiratory pressure, rowing performance, and VO2 kinetics“ (Sissehingamislihaste soojenduse mõju sõudjate sooritusvõimele, hapnikutarbimisele ja maksimaalsele suuõõnerõhule sissehingamisel). 

Töö juhendajateks olid kaasprofessor Jarek Mäestu (sporditeaduste ja füsioteraapia instituut, TÜ), kaasprofessor Jana Kivastik (bio- ja siirdemeditsiini instituut, TÜ).
Oponendiks professor Tomas Venckunas, Lithuanian Sports University, Kaunas, Leedu.

 

Kokkuvõte
Võidu saavutamine tippspordis võib sõltuda mõnest kümnendiksekundist või sentimeetrist – otsustavaks teguriks võib saada treeningu professionaalne planeerimine pisiasjadeni, mis on vastavuses sportlase ja treeneri seatud eesmärkidega. Treenerid ja sportlased on pidevalt otsimas erinevaid võimalusi kehalise töövõime parandamiseks, mis võimaldavad treenida suurema mahu või intensiivsusega. Üheks täiendavaks treeningmeetodiks on pakutud spetsiifilist sissehingamiselihaste treeningvahendeid ning levinum vahend selleks on PowerBreathe®, mida käesolevas doktoritöös kasutati, et uurida kõrgel tasemel võistlevatel Eesti sõudjatel sissehingamislihaste väsimust, spetsiifilise sissehingamislihaste soojenduse mõju sooritusvõimele.

 

Hingamislihaste treeningut on peamiselt kasutatud kroonilise obstruktiivse kopsuhaiguse, astma ja ka südamehaigustega patsientidel. Mitmed uurimisrühmad on näidanud, et regulaarne sissehingamislihaste treening nelja kuni kaheksa nädala jooksul parandab ka hästitreenitud sportlastel sissehingamislihaste jõudu kuni 54% ja mõjub positiivselt sooritusvõimele nii jooksjatel, ratturitel kui ka sõudjatel. Vähem on aga uuritud ainult ühekordse sissehingamislihaste soojenduse kasutamist enne koormust ja selle mõju sõudjate sooritusvõimele.

 

Varasemalt arvati, et hingamissüsteem ei ole kõrge intensiivsusega kehalisel tööl limiteerivaks teguriks, kuid üha enam teadusuuringuid tõestavad, et meie keha võime treenida kõrgetel intensiivsustel võib üsna olulisel määral olla limiteeritud hingamissüsteemi võimekusest. Maksimaalse intensiivsuse lähedastel koormustel suureneb sportlaste minutiventilatsioon, mis tähendab, et hingamislihased peavad kontraheeruma suurema jõuga ning kiiremini.

 

Kokkuvõttes võib käesoleva doktoritöö uuringute põhjal öelda, et varasemalt kasutusel olnud spetsiifiline sissehingamislihaste soojendus intensiivsusel 40% maksimaalsest suuõõnerõhust sissehingamisel (MIP) ei parandanud sõudjate sooritusvõimet ega ka hapnikutarbimise dünaamikat. Käesoleva töö tulemusena avaldus, et hindamissüsteemi aktiveerimiseks võiks paremini sobida kõrgem intensiivsus 60% MIP, mis vajaks edasisi uuringuid nii sõudjatel kui ka teistel vastupidavusalade esindajatel.

 

Spetsiifilise sissehingamislihaste treenimise, treening- ja võistluseelse sissehingamislihaste soojenduse ja treeningu või võistlusjärgse lõdvestuse lisamine olemasolevatele meetoditele oleks lisaväärtus hingamislihaste väsimuse edasi lükkamiseks, mis võiks aidata sooritusvõime paranemisele kaasa.

 

Juhendaja, kaasprofessor Jarek Mäestu: hingamislihaste funktsiooni sportliku saavutusvõime kontekstis ei ole meil instituudis varem uuritud, aga kuna siinkohal oli tegemist doktorandi sügava huviga ning potentsiaalsete tulemuste ja teadmiste siirdega praktilisse sporti, siis sai teekond põnevusega ette võetud. Siinkohal on mul ühtlasi väga hea meel koostöö ja kaasjuhendamise osas dr Jana Kivastiku ja BSM instituudiga erinevate meetodite rakendamisel hingamisfunktsiooni analüüsimisel ning tulemuste interpreteerimisel. Kindlasti minu poolt ka suurimad õnnesoovid värskele kraadiomanikule, kel jätkus tahet, kriitilist meelt, analüüsioskust ja motivatsiooni leidmaks lahendusi nende erinevate ülesannete ja probleemide ees, mis selle doktoritöö valmimise protsessil ette tulid.

lk11 sisevõrkOktoobri alguses toimus üleminek Tartu Ülikooli Kliinikumi seniselt sisevõrgult uuele sisevõrgule.

 

Sisevõrgu uuendamise vajadus

Kliinikumi sisevõrgu uuendamise vajadus tulenes kahest peamisest faktorist. Esimene neist ulatub aastasse 2020, kui viidi läbi sisekommunikatsiooni ja selle kanalite uuring. Uuringu tulemusel selgus, et olemasolev sisevõrk vajaks uuendamist, kuna selle ülesehitus ja struktuur muudab info leidmise keeruliseks.

 

Teiseks tingis sisevõrgu uuendamise vajaduse infotehnoloogiline tarkvara ja selle turvalisus. Kliinikumi sisevõrgu ajalugu ulatub sajandivahetusse. Senise tehnilise platvormi uuendamine ja tehniline tugi lõppeb 2023. aastal.

 

Sisevõrgu uuendamise etapid

Esimesed tööd hõlmasid senise kaustajamugavuse analüüsi, intervjuusid kliinikumi töötajatega erinevatest ametigruppidest ning uue sisevõrgu prototüübi testimist. Sisevõrgu arendustööd algasid 2021. aasta maikuus koostöös infotehnoloogiaettevõttega Limegrow. 2021. aasta septembri lõpuks valmis esimene uue disaini makett, mida olid oodatud testima kõik vabatahtlikud kliinikumi töötajad.

 

Laekunud tagasiside põhjal uuendati prototüüpi ning loodi ka sisevõrgu kujundus, eesmärgiks rahulik ja tagasihoidlik visuaal ning lihtsalt haaratav struktuur. 2022. aastal toimus liidestamine erinevate vajalike andmekogudega. 2022. aasta juunis oli töötajatel veelkord võimalus sisevõrgu testrühmaga liituda – suur tänu kõigile, kes tagasisidet andsid.

 

Sisevõrgu peamised uuendused

Uue sisevõrgu peamisteks muudatusteks on suurenenud kasutajamugavus, mille planeerimisse andsid panuse ka kliinikumi töötajad testides erinevaid arenduse etappe. Niisamuti on uuenenud tehniline platvorm, mis tagab turvalisuse ja töökindluse. Sisevõrgu jaoks valmib lähinädalatel ka mobiiltelefoni-sõbralik vaade.

 

Sisevõrk on senisest personaliseeritum. Igal töötajal on võimalik täita oma töölaud endale meelepärase ja olulise info ning viidetega. Uuenenud on ka koolituste ja sündmuste kalender, kus on võimalik sündmusi filtreerida toimumisaja järgi.

 

Lisaks on täienenud sisevõrgu sisu, info on senisest rohkem kategoriseeritud valdkondade lõikes ning eraldi on lisatud valdkonnana ülevaade tugiteenustest.

Kolleegidevahelise infovahetuse toetamiseks pühendatakse sisevõrgus eraldi rubriik kolleegide uudistele. Lisandunud on töötajate tänuavaldused – head sõnad on teretulnud!

 

Sisevõrgu järgmised sammud

Täname kõiki töötajaid, kes on olnud osalised sisevõrgu uuendamise protsessis. Töötajate ettepanekud on jätkuvalt oodatud aadressile See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud..


Kliinikumi Leht

lk12 registratuurTartu Ülikooli Kliinikum täiendas olemasolevat tagasisidesüsteemi, mille tulemusel saavad patsiendid anda tagasisidet oma vastuvõtu kohta selle toimumise järgselt.

 

Kliinikumi juhatuse liikme, õenduse ja patsiendikogemuse juhi Ilona Pastaruse sõnul on tagasisidevõimaluste laiendamine oluline, et saada vahetu tagasiside selle kohta, kuidas kliinikumi patsiendid tervishoiuteenust hindavad, ent ka selle kohta, mida patsiendid lisaks vajavad. „Nii alustasimegi oktoobris kliinikumi patsientidelt vahetu tagasiside küsimist soovitusindeksi meetodil. Soovitusindeksi meetod aitab mõista, kui edukad oleme oma tegevustes praegu ning prognoosida tulevikku meie patsientide ootustest ja kogemustest lähtuvalt. Samuti võimaldab pidev tagasiside patsientidelt saadud info põhjal teha vajadusel jooksvalt muudatusi,“ selgitas õenduse ja patsiendikogemuse juht.

 

Tagasiside kogumist alustati esialgu nelja kliiniku – naistekliinik, meestekliinik, lastekliinik, kõrvakliinik – ambulatoorsete osakondade patsientidelt. Järk-järgult on eesmärk laiendada tagasiside küsimine kõikidele kliinikumi patsientidele.

 

„Kliinikumis ambulatoorsel vastuvõtul käinud patsient saab pärast visiiti e-kirja, milles tal palutakse jagada oma kogemust külastuse kohta ning anda hinnang tervishoiuteenuse pakkuja soovitamise kohta sõbrale või lähedasele. Vastuseid analüüsib kliinikumi patsienditeenistus koos osakondade vastutavate töötajatega arenduste ning parendustegevuste kavandamiseks,“ tutvustas kliinikumi klienditeenindusjuht Gaida Mändmets. Ta lisas, et on tänulik kõikidele patsientidele, kes vastused juba teele pannud on.

 

Lisaks soovitusindeksi meetodil tagasiside andmisele ambulatoorsete vastuvõttude kohta, on kõigil kliinikumi patsientidel, nende esindajatel või omastel ja kliinikumi külastajatel võimalik anda tagasisidet kliinikumi kodulehel.


Kliinikumi Leht

lk12 Triin Arujõe Kliinikumi LehtTartu Ülikooli Kliinikum on astumas järgmist sammu keskkonnasäästlikkuse poole ning alustab üleminekut ühekordsetelt pakenditelt korduskasutatavatele. Üleminekuperiood algab 1. oktoobrist.

 

Kliinikumi Kohvikumist ostetakse ühes päevas toitu ja kohvijooke ühekordses pakendis keskmiselt 360 korral. „Kõik ühekordsed nõud, sealhulgas biolagunevad, satuvad Eesti tänaste tehnoloogiliste võimaluste juures segaolmejäätmetesse, mis tähendab omakorda väga suurt koormust keskkonnale. Nii oleme võtnud sihiks, et Tartu Ülikooli Kliinikumist saab Eesti esimene haigla, kes loobub toitlustamisel ühekordse pakendiprügi tekitamisest. Selle sammuga väldib kliinikum edaspidi enam kui 100 000 ühekordse pakendi teket aastas, mis on omakorda väga oluline muutus keskkonna hoidmise nimel,“ selgitas keskkonna ja puhastuse osakonna juhataja Triin Arujõe.

 

1. oktoobrist algab kliinikumi kohvikutes üleminekuperiood, mil katsetatakse Ringo korduskasutatavaid nõusid. Lisaks jäävad üleminekuajal kasutusele ka senised ühekordsed pakendid ning võimalus osta söögi- ja joogipoolist kaasa ka isiklikes nõudes. Ringo ja ühekordsete pakendite hinnad ühtlustatakse ning muudatustega liituvad ka kliinikumi pinnal tegutsevad R-Kioski müügipunktid. „Üleminekuperiood kestab aasta lõpuni, mille lõppedes jääb lisaks Ringo süsteemile võimalus ka kohapeal söömiseks portselannõudest ning toidu kaasaostmise võimalus isiklikes korduskasutatavates nõudes,“ rääkis toitlustusteenistuse tootmisjuht Piret Tammvere.

 

„Ühekordsetest pakenditest loobumisel annavad kliinikumi töötajad olulise panuse keskkonna säästmisesse, olles sellega eeskujuks ka teiste asutuste töötajatele,“ täiendas Triin Arujõe.

 

 Kliinikumi Leht

  

lk9 töörõõmuspetsialistid EMOSSeptembri lõpus liituvad kliinikumi erakorralise meditsiini osakonna (EMO) meeskonnaga töörõõmuspetsialistid, kelleks on kaks koera. Osakonna vanemõe Mari Teugjas-Koit sõnul on kolmekuulise pilootprojekti eesmärgiks hinnata, kas ja kuidas mõjutavad koerad EMOs töötavate inimeste töörõõmu ning millist mõju omavad nad läbipõlemise riski vähendamisele.

 

„Töö erakorralise meditsiini osakonnas on stressirohke ning viimasel kahel aastal on koroonapandeemia süvendanud vaimse tervise muresid tervishoiutöötajate seas veelgi – läbipõdemise risk on kõrgenenud ning samuti risk varasemate vaimse tervise probleemide korral nende süvenemisele. Uuringutes on välja toodud, et seoses koroonapandeemiaga on 55–70% erakorralise meditsiini osakondades töötavast personalist dokumenteeritud läbipõlemist, mis on alarmeeriv tulemus,“ tutvustas projekti tagamaid anestesioloogia ja intensiivravi kliiniku ülemõde Kärt Karri.

 

Mari Teugjas-Koit on optimistlik töörõõmuspetsialistide kaasamisel: „Varasemad uuringud kinnitavad ka seda, et veetes teraapiakoeraga viis minutit aega, omab see sama efekti stressi vähendamisele, kui kakskümmend minutit rahus ja vaikuses viibimist“. Projektis saavad vabatahtlikena osaleda kõik EMO töötajad, kellel tuleb enne ja pärast projekti täita samasisulised testid, mis hindavad töörõõmu ja läbipõlemist. Pilootprojekti lõppemise järgselt hinnatakse tulemusi enne ja pärast sekkumist. Testid on koostatud töö- ja organisatsioonipsühholoogia dr Merle Parmaku poolt, kes tulemusi ka hindab. Täiendavad küsimustikud patsientidele ja nende lähedastele, kes võivad samuti kohtuda EMOs liikuvate koertega, on koostatud vanemõe poolt.

 

Üheks töörõõmuspetsialistiks on EMO õe Triinu Kivitari Nova Scotia retriiver Nala, kellega nii töötajad kui patsiendid juba ka tuttavad on. Nala ei ole erakorralise meditsiini osakonnas võõras – ta on kutsikast peale käinud kolleegide tegemistele kaasa elamas. „Nala regulaarsed külaskäigud EMOsse on pakkunud palju positiivseid emotsioone nii töötajatele kui ka patsientidele ja nende lähedastele. Näiteks on Nala aidanud ärevaid lapspatsiente, aga ka täiskasvanuid, kes tunnevad hirmu haigla ja tervishoiutöötajate ees. Just sellest positiivsest tagasisidest ajendatult sai alguse ka töörõõmuspetsialisti pilootprojekti idee,“ rääkis vanemõde. Lisaks töörõõmuspetsialistiks olemisele läbib Nala hüpokoera koolitusprogrammi. Hüpokoer ehk diabeedi abikoer õpetatakse hindama omaniku madalat veresuhkrutaset lõhna järgi ning talle sellest märku andma. Hästi koolitatud koer oskab koolituse lõpuks tuua vajaliku toidu või joogi veresuhkrutaseme tõstmiseks või alarmeerida teisi inimesi tekkinud ohtlikust olukorrast.

 

Teine neljajalgne sõber, kes EMOs pilootprojekti raames töörõõmu jagab, on viie ja poole aastane Austraalia Lambakoer Lenna. Lenna on varem sarnast ametit pidanud teises kollektiivis. Tema omaniku Grete Pihlapuu sõnul meeldib koerale väga inimestega suhelda ning selline võimalus on tore väljakutse nii omanikule kui ka koerale, kuna erinevate olukordadega toimetulekuks peab omanikul oma koeraga väga hea side olema. Ta toob välja, et oma looma peab hästi tundma ning teadma, millised situatsioonid talle sobivad ja oskama märgata, et ka loom ennast uues keskkonnas turvaliselt ja mugavalt tunneks. Lenna on samuti enda uue töökeskkonnaga juba tutvumas käinud. EMOsse läheb ta väga hea meelega, sest teab, et ees ootavad naeratavad kolleegid, kes lahkelt paisid jagavad ning enda lõunavõileiba Lennaga jagada soovivad.

 

Mõlemad koeratiimid valmistuvad sooritama ka Eesti Abi- ja Teraapiakoerte Ühingu teraapiakoeratiimi eksamit.

 

Kliinikumi Leht

26. augustil 2022 kaitses Heigo Reima filosoofiadoktori kraadi (PhD (arstiteadus)) taotlemiseks esitatud väitekirja „Colorectal cancer care and outcomes – evaluation and possibilities for improvement in Estonia“ („Kolorektaalvähi ravi ja tulemite hindamine ning nende parandamise võimalused Eestis”).  

Töö juhendajateks olid onkoloogia lektor Jaan Soplepmann (dr. med. (meditsiiniteadused), TÜ kliinilise meditsiini instituut) ja epidemioloogia ja biostatistika osakonna juhataja, vanemteadur Kaire Innos (PhD (arstiteadus), Tervise Arengu Instituut). Oponendiks kaasprofessor Toni Seppälä (PhD), Tampere Ülikool, Soome.

 

Kokkuvõte
Kolorektaalvähk on üks sagedamaid vähihaigestumuse ja -surma põhjuseid maailmas. Töö eesmärk on hinnata kolorektaalvähi haigestumust, ravikvaliteeti ja elulemust Eestis ning leida võimalusi tulemuste parandamiseks.

 

Eesti Vähiregistrist saadud andmete põhjal analüüsiti pikaajalisi haigestumuse ja elulemuse trende. Diagnostika ja ravi muutuste hindamiseks kasutati kolorektaalvähi patsientide 1997. ja 2011. aasta kohortide andmeid. Viidi läbi randomiseeritud uuring, et hinnata operatsioonipreparaatide intraarteriaalse metüleensinisega värvimise mõju lümfisõlmede leidmisele. 

 

Käär- ja pärasoolevähi haigestumus Eestis suurenes uuringuperioodil. Viimaste aastate haigestumuse tõus vanuserühmas 60–69 ja I staadiumi osakaalu tõus viitavad sõeluuringu mõjule. Elulemus paranes oluliselt, kuid jäi siiski ligikaudu 10% võrra madalamaks võrreldes Põhjamaadega. Haigestumuse ja elulemuse trendid erinesid alapaikme, soo, vanuse ja staadiumite lõikes. Oluliselt madalam elulemus ilmnes III staadiumi maksanurga vähi korral, mille põhjuseks võib olla puudulik kirurgiline ravi. Diagnostika ja multimodaalne ravi on Eestis oluliselt paranenud, kuid tuvastati siiski mitmed probleemkohad. Jätkuvalt on probleemiks hilinenud diagnoosimine, metastaatilise haiguse osakaal püsib kõrge ja tõusnud on erakorraliste operatsioonide hulk. Metüleensinisega värvimine parandab oluliselt staadiumi määramise täpsust, võimaldades seeläbi loobuda osadel patsientidel ebavajalikust adjuvantsest keemiaravist.

 

Kolorektaalvähi haigestumuse ja suremuse vähendamiseks tuleb võidelda riskiteguritega ja tõhustada sõeluuringut läbi suurema hõlmatuse ja kvaliteedi tagamise. Tuleb teha pingutusi varase avastamise, õigeaegse diagnoosimise ja ravi tagamiseks kõigile patsientidele ja ravikvaliteedi pidevaks jälgimiseks.

 

Dr Jaan Soplepmann, Tartu Ülikooli Kliinikumi kirurgilise ja günekoloogilise onkoloogia osakond; Tartu Ülikooli kliinilise meditsiini instituut: Heigo Reima tuli 2010. aastal residendiõppe raames kliinikumi hematoloogia-onkoloogia kliiniku kirurgilise onkoloogia osakonda. Koheselt avaldus tema huvi vähikirurgia vastu. Lisaks praktilisele tööle paelusid teda teoreetilised küsimused ning arutelud nende ümber. Seetõttu tegin Heigole ettepaneku teha 6 residentuurikuu jooksul uurimistöö ja kirjutada põhjal artikkel. Artikkel metüleensinisega jämesoolevähi preparaatide värvimisest ilmus Eesti Arstis 2011. See viis 2012 minu juhendamisel doktorantuuri astumiseni ja lõpuks doktoritöö kaitsmiseni nii olulisel teemal, kui seda on jämesoolevähi ravikvaliteedi parandamise võimalused. Heigo Reima doktoritöö on mahukas ja sisukas. See põhineb neljal rahvusvaheliselt eelretsenseeritaval artiklil ja eelnimetatud Eesti Arsti artiklil. Lisaks epidemioloogilisele ja ravitulemuste analüüsi osale pean väga oluliseks eksperimentaalset uuringut ja selle tulemusi.

 

Töö valmimisele andis väga suure panuse ka teine juhendaja, dr Kaire Innos TAI-st. Doktorikraadi kaitsmine oli huvitav ja meeldejääv nii dissertandile endale kui ka kuulajatele tänu põhjalikule oponendile, Tampere Ülikooli kaasprofessorile Toni Seppäläle.

 

Meenub ühe Tartu Ülikooli teadlase kirjutatu. See kõlas umbes nii, et teadus on isikliku uudishimu rahuldamine maksumaksja raha eest ja selle resultaadiks on rahulolu ning vahepeal judinaid tekitav avastamisrõõm. Soovin värskele teaduste doktorile jätkuvat uudishimu!

lk4 Dmitri Valiulin25. augustil 2022 kaitses Dmitri Valiulin filosoofiadoktori kraadi (PhD (liikumis- ja sporditeadused)) taotlemiseks esitatud väitekirja „Effect of high-intensity priming added to common warm-up on performance among endurance athletes“ (Lühiajalise maksimaalse eelpingutuse mõju maksimaalsele pingutusele vastupidavusalade sportlastel).  

Töö juhendajateks olid teadur Priit Purge (sporditeaduste ja füsioteraapia instituut, TÜ), professor Peter Hofmann, Dr. rer. nat University of Graz, Graz, Austria.

Oponendiks professor Arvydas Stasiulis, Lithuanian Sports University, Kaunas, Leedu.

 

Kokkuvõte

Klassikaliselt tuntud sportliku eelsoojenduse ülesehitus ühendab endas madala intensiivsusega aeroobset harjutust, millele järgneb venitus ning spordiala spetsiifiline soojendus. Sportlikus pingutuses mitteosalevate lihasgruppide tugev ja lühiaegne eelpingutus suudab samuti tekitada üldkehalisi muutusi, mis suurendavad keha valmisolekut ja parandavad hapniku omastamist järgneva jõudluse testi ajal.

 

Käesoleva doktoritöö eesmärk oli kindlaks määrata, kas mitte-spordispetsiifiliste lihaste sooritatud kõrge intensiivsusega eelpingutus parandab järgneva spordispetsiifilise maksimaalse jõudluse testi tulemusi. Lisaks keskenduti eelpingutuse mõju määramisele keha ainevahetuse mehhanismidele ja anaeroobse energia tootmise osakaalule kogu energiavarustusest.

 

Uuritavad läbisid võistlusdistantsi kahel korral maksimaalse võimsusega, mõlemale eelnes madala intensiivsusega soojendus (20 min), kuid ühel juhul lisandus ka kõrge intensiivsusega lühiajaline anaeroobne pingutus spordipingutuses mittetöötavate lihaste poolt (25 sek). Uuringute protokollid erinesid taastumisaja, jõudluse testi kestvuse ning määratud tempo poolest.

 

Kokkuvõttes ei parandanud lühiaegne eelpingutus sellele järgneva maksimaalse jõudluse testi võimsust, kuid üksikisiku tasandil täheldatud positiivsed mõjud viitavad, et mõned katsealused võivad antud meetodist siiski kasu saada. Eelpingutus vähendas neto laktaadi kasvu ning vastavalt kogu anaeroobse energiatootmise osakaalu järgneva maksimaalse jõudluse testis. Samas täheldati, et submaksimaalsel intensiivsusel ning ühtlase tempo korral paranes soorituse taluvus ning ökonoomsus.

 

Priit Purge, juhendaja: Dmitri doktoriõpingud algasid kohe pärast magistriõpinguid tema jaoks täiesti uuel teemal. Olles varem harrastanud vehklemist ja õppinud füsioterapeudiks, oli vastupidavusspordialade treeningute tundmaõppimine uus väljakutse. Uued väljakutsed aga innustasid teda veel rohkem pingutama. Ta tegi selgeks uuringuks vajamineva metoodika, õppis kasutama aparatuuri, analüüsis andmeid ning ei unustanud ka uuritavatele õigeaegset tagasisidet anda. Julgen öelda, et Dmitri pühendub alati 100% kõigesse, mida ette võtab. Näiteks abistas ta juba bakalaureuse ja magistriõpingute ajal Eesti vehklemiskoondist olümpiamängudel ning Eesti üliõpilaskoondist Universiaadil füsioterapeudina.

lk5 Kliinikum live kirurgia1.–2. septembril toimusid kliinikumis hüppeliigese haigustele pühendatud Tartu live-artroskoopia päevad, mille eesmärk on kaasata osalejad operatsioonide läbiviimisesse reaalajas ülekannete kaudu.

 

Kliinikumi sporditraumatoloogia keskuse juhi dr Leho Ripsi sõnul olid Tartu artroskoopia live-kirurgia konverents oma programmi ja osalejate tõttu ainulaadsed Eestis. „Konverentsil osalejatel oli võimalik kahe päeva jooksul näha ja kogeda hüppeliigese piirkonna artroskoopilisi ja endoskoopilisi operatsioone reaalajas koos selgituste ja tagasisidega ning kuulata ka huvitavaid loenguid erinevatest patoloogiatest. Operatsioonid viidi läbi seitsmel patsiendil, kel olid hüppeliigese piirkonna haigused või vigastused,“ tutvustas dr Rips. Ta lisas, et vaatamata sellele, et konverents keskendus suhteliselt  kitsale valdkonnale ortopeedias – hüppeliigesekirurgiale – osales kokku 127 delegaati, millele lisaks tehti umbes 1000 veebiseminari visiiti. „Kaugemad külalised jõudsid Tartusse Iisraelist. Veebiseminaride vaatajad olid nii Euroopast, Ameerikast kui ka Lähis-Idast. See oli meie korraldusmeeskonnale esmakordne kogemus ühildada reaalajas kirurgia, konverents ja veebiseminar,“ ütles ta.  

 

Dr Ripsi sõnul on Eestis hüppeliigese piirkonna kaebustega patsiente tuhandeid. „Traumapunkti pöördujatel esineb väga palju hüppeliigese vigastusi, kusjuures suurem osa vigastanutest ei pruugi erakorralisele vastuvõtule üldse pöörduda ning kaebused tekivad alles hilisemas järgus,“ sõnas sporditraumatoloogia keskuse juht.

 

Tartu artroskoopia live-kirurgia päevadel oli võimalik näha hüppeliigese piirkonna haiguste ravi mitmete rahvusvaheliselt tunnustatud ortopeedide poolt. Sealhulgas maailma kahe tippkirurgi, prof Niek van Dijk Hollandist ja prof Jon Karlsson Rootsist, osalusel. „Prof Niek van Dijk on tuntud hüppeliigese kirurgia mitmete uute ravimeetodite juurutajana ning tunnustatud teadlasena rahvusvahelisel areenil. Tartus viis prof van Dijk läbi hüppeliigese kontsluu luu- ja kõhredefekti asendamise personaliseeritud mikroimplantaadiga. Sarnane operatsioon tehti esmakordselt kliinikumis selle aasta veebruaris ning senini puudub meie lähinaabritel Baltikumis ja Soomes sarnane kogemus,“ kirjeldas dr Rips. Ta lisas, et vähemolulised ei ole ka Göteborgi Ülikooli ortopeedia ja sporditraumatoloogia professor Jon Karlssoni tehtud operatsioonid, kes on samuti maailma üks parimaid hüppeliigese piirkonna vigastustele spetsialiseerunud ortopeede ning väga paljude teaduspublikatsioonide autor. Lisaks osalesid live-ülekannetes jälgitavatel operatsioonidel dr Vytautas Kimtys Leedust, prof Jüri Toomas Kartus Rootsist ja dr Juris Bruklis Lätist. Kliinikumist oli esindatud prof Aare Märtson, dr Toomas Tein, dr Reedik Pääsuke ja dr Madis Rahu. Tallinnast osalesid dr Mihkel Mardna, dr Kristo Kask ja dr Paul-Sander Vahi. Füsioteraapia-alaseid teadmisi ja praktilisi töövõtteid demonstreerisid Tauno Koovit ja Mihkel Luik kliinikumi sporditraumatoloogia keskusest.

 

Tartu Ülikooli Kliinikumi ravijuht dr Andres Kotsar hindas kõrgelt võimalusi omandada maailmatasemel teadmisi siinsamas Eestis. „Reaalajas operatsioonid, mida oma eriala parimad kirurgid samaaegselt kommenteerivad, sealjuures vastates ka saalisviibijate küsimustele, peegeldavad tegelikke olukordi lõikustel, kus ette võib tulla ka ootamatusi ja planeeritud tegevuste muutusi, mis nõuavad kiiret reaktsiooni ja otsuseid. Nii loome patsientide jaoks parimat teadmist siinsamas kliinikumis,“ lausus dr Kotsar.

 

Kliinikumi Leht

lk10 keskkonnakonverents15. septembril kolmandat korda toimunud Tartu Ülikooli Kliinikumi keskkonnakonverentsil „Tervishoid ja keskkond“ arutleti nii rohepöörde olemuse, keskkonna hoidmise sammude, energia säästmise kui ka sotsiaalse tervise ning muutustega kohanemise üle. Konverentsil tõdeti, et kliimamuutus puudutab meid kõiki, mistõttu on kliinikumi sammud keskkonna hoidmise suunal tervishoius teedrajavaks. „Kliinikum on esimene haigla Eestis, kelle keskkonnajuhtimissüsteem on akrediteeritud kõrgeima kvaliteedimärgiga EMAS. Arvestades, et kliinikumil on 11 erinevat hoonet kokku 150 000 m2 pinnal ning 4600 töötajat, on iga töötaja omanud rolli teel keskkonnasäästlikkuse poole,“ rääkis keskkonna ja puhastuse osakonna juhataja Triin Arujõe. Ta tõi veel välja, et töötajate ja patsientide harjumuste suunamisel on algamas ka üleminekuperiood loobumaks ühekordsetest toidu- ja joogipakenditest.

 

Riigikantselei rohepoliitika nõunik Ivo Krustok iseloomustas rohepööret kui teekonda keskkonda hoidvama Eesti suunas, milles riigil on roll regulatsioonide ja raamistiku loomisel ning nende elluviimise toetamisel. Riiklik rohepöörde tegevuskava võtab arvesse väga erinevaid ühiskonna tahke, sealjuures inimeste tervist, mida saab mõjutada aktiivse liikumise ning keskkonnasaaste vähendamise kaudu. Rohepöördes peitub võimalusi ka energiasäästuks, mis tänases kontekstis tugevat rolli omab. Ivo Krustok toonitas, et inimeste tänased valikud omavad mõju järgmistele põlvedele.

 

Tartu linnavalitsuse kliimaspetsialist Kaspar Alev vaatas konverentsil tulevikku ning tutvustas pika perspektiiviga eesmärki kliimaneutraalsest Tartust. „Kliimamuutused muudavad meie kõigi elu, aga kliimamuutustega võideldes on meil võimalik suunata muutusi oma elus. Kliimamuutustega võitlemine ja muutustega kohanemine peavad positiivselt mõjutama inimeste igapäevaelu, et vajalikud muutused oleksid võimalikult valutud. Tartu on astunud juba olulisi samme liikuvuses, renoveerimises ja taastuvenergias,“ kinnitas kliimaspetsialist. Ka siin leiti siduskohti tervishoiuga – linna eesmärk luua parem elukeskkond läbi kodude renoveerimise, turvaliste tänavate, värskema õhu, vähema müratasemega, toovad kaasa inimeste parema tervise.

 

Sustinere asutaja Maris Ojamuru nõustus, et haiglad omavad keskkonnale suurt mõju – „Haiglate, tervishoiuteenuste ja meditsiinitarneahela kombineeritud kasvuhoonegaaside heitkogus moodustab 4–5% kogu maailma globaalsetest heitkogustest (USAs ca 9%). Seda on rohkem kui näiteks lennunduse või laevandussektori mõju. Teisalt on kliimamuutustel suur mõju inimeste tervist mõjutavatele sotsiaalsetele ja keskkonnaalastele teguritele, nagu puhas õhk ja joogivesi, piisav toit ja kindel peavari,“ rääkis Ojamuru. Seetõttu julgustas ta astuma konkreetseid samme kliimamõju hindamise, eesmärgistamise ja vähendamise suunal.  Stockholmi Keskkonnainstituudi Tallinna Keskuse vanemekspert Harri Moora ilmestas öeldut: „Tavaliselt räägitakse suurtest tehastest ja arvatakse, et suurim mõju keskkonnale tuleb sealt. Tegelikult on tervishoiusektori mõju suur jäätmete, õhuheitmete, heitvee, suure jäätmete koguse näol. Seetõttu on hea näha, et Tartu Ülikooli Kliinikum sellise konverentsi korraldamisel teema eestvedajaks tervishoius on,“ lausus Moora. Ta soovitas kõikidel haiglatel mõõta oma tegevuse süsiniku jalajälge, kuna tervishoiuteenus üks kõige energiaintensiivsematest teenustest. Lisaks on haiglate energiakasutus kiires suurenemises ning hoone infrastruktuur moodustab kõige suurema osa haigla süsiniku jalajäljest. Moora tõi ka välja, et keskkonnajuhtimise süsteem on osa haigla igapäevasest juhtimisest, mille tulemusel seda omakorda juurutada ja arendada võimalik on.

 

Keskkonnakonverentsil osalenud Eesti Arstiteaduse Üliõpilaste Seltsi (EAÜS) president Renar Kihho ja keskkonnatervise töögrupi juht Kristin Rossmann tõid välja, et meid ümbritsev puhtam keskkond võrdub tervema inimesega. „Tudengid on valmis olema ise keskkonnasäästlikumad, aga ka osalema elanikkonna teadlikkuse tõstmises keskkonnamõjudest ning nende mõjude vähendamiseks vajalikest väikestest sammudest. Kui teame, et 24% globaalsetest surmadest on seotud keskkonnamõjudega, et õhusaaste vastutab 7 miljoni enneaegse surma eest või et beebipillide osakesed jõuavad uriini kaudu põhjavette, saastades keskkonda, siis tuleks harjumuste muutmisega alustada kohe,“ rääkisid tudengid.  

 

Järgmine kliinikumi keskkonnakonverents toimub 2024. aastal.

 

Kliinikumi leht

lk8 EBREAST õppevideoRinnavähi patsiendi raviteekond koosneb erinevatest etappidest ja uuringutest. Raviteekonna jooksul puutub patsient lisaks oma raviarstile kokku erinevate spetsialistidega: õdede, radioloogiatehnikute (diagnostika ja ravi) ning bioanalüütikutega, kellel kõigil on omamoodi, kuid kahtlemata oluline roll patsiendi toetamisel ja õpetamisel. Riigiti on tugispetsialistide rolli osatähtsus patsiendile informatsiooni ja toe jagamisel erinev. Sageli seistakse silmitsi probleemiga, et puudub laiem arusaam rinnavähi raviteekonnast tervikuna. Tervikliku raviteekonna tundmine ning arusaam teiste spetsialistide tööst aitab omakorda kaasa interprofessionaalse ja patsiendikeskse raviteekonna loomisele.

 

Ebreast2, ehk “Interpofessional co-operation in breast cancer therapeutic phase” on Erasmus+ rahvusvaheline koostööprojekt, mille eesmärgiks on esmalt kirjanduse ülevaate ja kvalitatiivsete uuringute põhjal välja selgitada, millised teadmised ja oskused peaksid rinnavähi raviteekonnas osalevatel tugispetsialistidel olema ning millist tuge ja teadmiste jagamist patsiendid ootavad. Saadud tulemustele tuginedes luuakse vaba juurdepääsetavusega õppeplatvorm, mis koosneb kolmest erinevast moodulist: interprofessionaalne koostöö aspektid rinnavähi raviteekonnal, rinnavähi ravi ning raviohutus. Eestkätt keskendutakse õppematerjale luues eelpool nimetatud spetsialistide vajadustele, kuid neid võivad kasutada kõik asjast huvitunud iseseisvaks õppimiseks või haridusasutustes õppetöösse integreerimisel. Ühtlustatud käsitluse kaudu suureneb patsiendiga tegelevate spetsialistide teadlikkus, mis omakorda muudab patsiendi raviteekonna patsiendikesksemaks ja kvaliteetsemaks.

 

Projektis osalevad täispartnerid kolmest erinevast riigist: Tartu Ülikooli Kliinikum, Tartu Tervishoiu Kõrgkool juhtpartnerina Eestist; Metropolia Ülikool ning Oulu Ülikool Soomest; Lääne-Norra Ülikool ja Helse Bergen`i ülikooli haigla Norrast. Neljanda riigina osaleb kaaspartner Šveitsist. Partnerite kaasamine erinevatest riikidest on projekti eduks oluline eeskätt seetõttu, et kogemused õpetamisel ja onkoloogilise patsiendi käsitluse maht (tugi)spetsialistide põhiõppe programmides on erinevad ja koostöös valmiv õppeplatvorm võimaldab käsitleda teemat palju põhjalikumalt ja kvaliteetsemalt.

 

Kliinikumi partnerlus projektis võimaldab koguda informatsiooni tervishoiutöötajatelt, kes nii rinnavähi patsientidega igapäevaselt kokku puutuvad kui ka seniseid õppematerjale välja töötanud on. Ühtlasi valmib kliinikumi eestvedamisel rinnavähi ravimeetodite mooduli kiiritusravi osa loengute ja õppevideote näol.  

 

Projekti kestus on kolm aastat ning üks tegutsemisaasta on veel ees. Kui pandeemiatingimustes oli näost-näkku kohtumiste korraldamine raskendatud, isegi võimatu, siis tänavu kohtuti maikuus esmakordselt Soomes Oulus kahepäevasel töökoosolekul.

 

Projekti tegemistel ning järk-järgult avaldavatel publikatsioonidel saab silma peal hoida projekti kodulehel: ebreast2.com.

 

Liis Randle

Kliinikumi kontaktisik Ebreast2 projektis

 

Siret Kivistik

Projektijuht

 

Kuupäev

kellaaeg

Koolituse nimi

Asukoht

13. oktoober

13.00–16.00

Otsingu strateegia ülesehitamine: terminite määratlemisest kuni otsingu tulemuste kontrollimiseni

Zoom

20. oktoober

10.00–11.00

UpToDate

Zoom

27. oktoober

13.00–16.00

PubMed

Zoom

3. november

9.00–12.00

Kirjanduse otsing kliinikumi tõenduspõhise meditsiini andmebaaside põhjal

Zoom

10. november

9.00–12.00

PICO küsimuse koostamine ja kirjanduse otsing erinevates andmebaasides. Tulemuste tõenduspõhisuse hindamine

Zoom

17. november

13.00–15.00

Viitehaldustarkvarad – Zotero, Mendeley

Zoom

24. november

9.00–12.00

Baaskoolitus kliinikumi andmebaaside kasutamiseks ja tõenduspõhise meditsiini informatsiooni leidmiseks ning hindamiseks

Zoom

1. detsember

13.00–16.00

Kuidas hinnata teadusuuringuid? Ülevaade metoodikast

Zoom

8. detsember

13.00–16.00

Kirjanduse otsingu strateegia ülesehitamine, teostamine ja dokumenteerimine

Zoom

15. detsember

14.00–15.00

UpToDate

Zoom

E-kursused

kestus

   

19.09–23.10

5 nädalat

Otsingu strateegia ülesehitamine meditsiinialase teaduskirjanduse andmebaasides

Moodle

3.10–13.11.

6 nädalat

Meditsiinialased infoallikad ja infokirjaoskuse põhimõisted

Moodle

21.11–18.12.

4 nädalat

Otsingustrateegia ülesehitamine: terminite määratlemisest kuni otsingu tulemuste kontrollimiseni

Moodle

 

Lähem info meditsiiniinfo keskusest: http://www.kliinikum.ee/infokeskus, See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud., tel 731 8185. Info ja koolitustele registreerumine kliinikumi koolituskeskuse kaudu.

 

Olete oodatud!

Meditsiiniinfo keskus

Kui vajalikule ajakirjaartiklile puudub juurdepääs, siis selles osas aitab Teid kliinikumi meditsiiniinfo keskus – meie infospetsialistid on abiks tasuta täistekstide otsimisel ja leidmisel andmebaasidest jt infoallikatest.

Kui aga tasuta juurdepääs Teie soovitud artiklile siiski puudub, saab meditsiiniinfo keskuse kaudu selle tellida 40 teadusraamatukogu koondava võrgustiku SUBITO vahendusel.


Artiklite hinnad algavad 6 eurost.

 

Teie meditsiiniinfo keskus

Tel 731 8185, See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud.

www.kliinikum.ee/infokeskus

 

lk6 Raseduskriisi nõustajad Kliinikumi LehtTartu Ülikooli Kliinikumi naistekliiniku ämmaemandad Margit Luiga, Erle Randala, Gertrud Saage, Maris Raude ja Liina Annuk pakuvad lapseootel ja juba sünnitanud naistele raseduskriisi nõustamist, mille eesmärk on toetada naisi ootamatutes ja probleemsetes olukordades.

 

Margit Luiga rõhutas, et oma mure või kaotust saab ja tuleb jagada. „Pereloomine on kindlasti elu ilusaim osa, ent vahel võib sellega kaasneda ka väga keerulisi olukordi nii viljastumise, raseduse, sünnituse kui lapse perre saabumisega. Sellisel juhul ei peaks jääma ootama, sest abi on olemas ja ka kiiresti kättesaadav,“ ütles Margit Luiga, kes on naistekliiniku pikaajalisim nõustaja raseduskriisi alal. Tänaseks on raseduskriisi nõustajad viis, kes kõik on naistekliiniku ämmaemandad, töötades samal ajal ka sünnitusosakonnas. „Töö sünnitustoas toetab kindlasti teenuse pakkumist, mõistame emasid ja ette tulevaid olukordi, niisamuti saame omavahel ja ka teiste kolleegidega jagada kogemusi,“ rääkisid ämmaemandad.

 

Raseduskriisi nõustamine on alguse saanud vaimse toe pakkumisest raseduse katkemise järgselt. Nüüdseks on ampluaa oluliselt laiem, kattes kogu lapseootuse, sünnituse ja sünnitusjärgse perioodi. Nõustamist võivad vajada ka teised pereliikmed, koguni vanavanemad. Raseduskriisi nõustajad on erialalt ämmaemandad, kes on läbinud kolmeaastase Väärtustades Elu poolt korraldatud täiendkoolituse ning saanud vastava tunnistuse.

 

Lisaks nõustamise vastuvõttudele tehakse ka erakorralisi visiite günekoloogia ja sünnitusosakonda ning lastekliinikusse. Vajadusel pakutakse tuge ka teiste kliinikute ja erialade rasedatele patsientidele.

 

Mured, millega nõustajate poole vastuvõtule pöördutakse, on erinevad. Näiteks paarisuhteprobleemid, ootamatu rasestumine, raseduse katkemised, lein, HIV diagnoos raseduse ajal, erinevad haigusseisundid – näiteks gestatsioonidiabeet, varasemad sünnituskogemused, erinevad hirmud. „Puutume kokku emade süütundega rinnaga toitmisel, teistele lastele tähelepanu jagamisel. Ootused sünnitusele ja emadusele võivad olla erinevad tegelikkusest ning sageli kiputakse end võrdlema teistega või sotsiaalmeedia kuvanditega. See omakorda tekitab süütunnet ja ebareaalseid ootusi endale nii emana, naisena, partnerina,“ selgitasid nõustajad ja kinnitasid, et „ideaalse ema“ mõistet ei eksisteeri. Ämmaemandad toovad välja, et oluline on märgata enda baasvajadusi ja mitte tunda piinlikkust abi küsimisel.

 

„Üks nõustamise eesmärk on anda võim tagasi naisele ja peegeldada talle tagasi tema tugevusi ja toimetulekuoskusi. Pärast sünnitust on ju sageli kogu tähelepanu lapsel, aga ka emad vajavad tunnustamist. Raseduskriisi visiit kestab tund aega, mil on aega nii inimese avanemisele kui ka tema ära kuulamisele. Vahel piisab ühest kohtumisest, keskmiselt käiakse nõustamisel kuni kolm korda,“ tutvustas Gertrud Saage.

 

Ämmaemandad oskavad märgata ka seda, kui naine vajab edasi suunamist. Näiteks sünnitusjärgse depressiooni puhul. Varem psühhiaatrilist abi juba saanud naistele soovitatakse raseduse ajal või selle järgselt samuti just raseduskriisi nõustamist. „Jälgime põhimõtet „mis siia ruumi tuleb, see siia jääb“. Hooldamata lapsed ja vägivallajuhtumid on küll pigem harvad, ent teema tõsidust arvestades tuleb need dokumenteerida. Kutsume kindlasti üles ka lähedasi naise muresid märkama ning naise soovi korral nõustamisel osalema,“ ütlesid ämmaemandad.

„Pöördumised  nõustamisele on sagenenud. Kriis ei pruugi alati tähendada midagi halba või eluraskust, kriis tähendab muutust ning seda võivad iseloomustada ka lihtsalt mõtted ja tunded uue olukorraga. Muutustega kohanemine võib olla keeruline ning naine vajab selles julgustust ja tunnustust. Ja rasedus ning emaks saamine on naise elus väga suur muutus. Seetõttu julgeme öelda, et ideaalvariandis võiks iga lapseootel naine oma raseduse jooksul korra kohtuda ka raseduskriisi nõustajaga,“ sõnas Margit Luiga lõpetuseks. 

 

Kliinikumi Leht

 

Info

Raseduskriisi nõustamine on tagatud kõikides sünnitusteenust pakkuvates linnades. Nõustamisele pöördumiseks Tartu Ülikooli Kliinikumi:

Vastuvõtuaja registreerimine:

  • telefonil 731 9100 E-R kell 07.30–18.00
  • kliinikumi kodulehe vormi kaudu www.kliinikum.ee 
  • patsiendiportaalis epatsient.kliinikum.ee

Raseduskriisi nõustamine on tasuta ja ei vaja saatekirja.

lk4 Kristjan Pomm Merle VärvAndroloogiakeskusest sai sel kevadel meestekliinik. Mis on selle muutuse taga?

Androloogide eestikeelse vastena on käibesse juurdunud meestearst ning ka keskuse nimena juba aastaid alternatiivselt kasutusel meestekliinik, mis on laiemale avalikkusele paremini mõistetav. Nüüd sai nime muutmine ka ametlikult vormistatud.

Meestearstidena oleme võtnud üheks tööpõhimõtteks vaadata androloogilisi haigusi alati inimese tervise kui terviku kontekstis ja üsna sageli on mitmed väga spetsiifilised mehe terviseprobleemid tugevalt seotud tervise ja tervisekäitumisega laiemalt, mis oli samuti üheks ajendiks. Androloogiakeskus oli pikka aega ka ainus keskuse nime kandev iseseisev kliinikumi struktuuriüksus teiste kliinikute kõrval, samas oleme ambulatoorse töö mahult kindlasti igati arvestatava mahuga kliinikumis, seega oli asjakohane muudatus läbi viia. Suurt suunamuutust sisulises tegevuses see kaasa ei too, küll aga mõtestab meie olemuse ja aitab kaasa ka kliiniku tutvustamistöös patsientidele.

 

Dr Pomm, saite hiljuti meestekliiniku juhiks. Milline on teie varasem seos meestekliinikuga?

Olen meestekliinikuga tööalaselt seotud tänaseks juba pea 15 aastat ja näinud kliiniku arengut ning laienemist. Tänu sellele olen väga hästi kursis meestekliiniku toimimispõhimõtetega ja seda nii kliinilise kui teadustöö kontekstis.

 

Mis on peamine, mida te juhina meestekliinikus arendada soovite?

Soovin, et meestekliinik oleks kaasaegse ülikoolihaigla parimaks näiteks, kus on hästitoimivas sümbioosis androloogiline terviseabi ja kliiniline teadustöö, mis on edukalt võrgustunud nii meie siduserialakeskustega Eestis, meeste tervise ja reproduktiivmeditsiini valdkonnas tegutsevate akadeemiliste institutsioonidega kui androloogia kompetentsikeskustega maailmas. Meie kliiniku suurimaks varaks on meie inimesed ja meie teadmised ning soovin hoida ja arendada avatud suhtumist, kaasavat juhtimist ning luua võimalusi enesearenguks ja -teostuseks nii kliinilise kui teadustöö kontekstis, väärtustades ka meie tugistruktuuride tööd.

 

Olulisimad eesmärgid viieks aastaks: olla meeste tervise, sh reproduktiivtervise, eestkõnelejaks ja juhtivaks kompetentsikeskuseks Eestis; tagada androloogilise meditsiiniabi areng ja kättesaadavus Eestis - Meestekliiniku keskuste tegevuse arendamine ja koostöövõrgustike tugevdamine; hoida ja arendada multidistiplinaarset töötajaskonda - androloogide-uroloogide, üldtervise spetsialistide, füsioterapeutide, seksuaalnõustajate ja vaimse tervise spetsialistide meeskonna hoidmine ja arendamine; rakendada Meestekliiniku kliiniku teaduspotentsiaali, toetades juba kogutud andmete publitseerimist ja tunnustades kliiniku teadustööpotentsiaaliga töötajaid.


Millised on peamised meeste tervise trendid?

Eesti tulevikuperspektiive seades võiksime meestena seada endale ambitsioonika eesmärgi „elada sajaga sajani“ ehk siis olgu tuleviku eestlastel sajandijagu tegusaid ja tervena elatud eluaastaid. Ilmselt on see inimkonna arengut ja praegusi trende vaadates siiski liialt optimistlik ja keskmiseks näitajaks ei sobi, küll aga on sümboolseks verstapostiks igati paslik.

 

Eesti mehe oodatav eluiga (2020. a andmete kohaselt) on 74 eluaastat, mis on oluliselt vähem võrreldes Põhjamaadega ja ka Eesti naistega. Teisalt on see Eesti meeste tervise olukorda peegeldav näitaja viimase 25 aasta jooksul kasvanud 14 aasta võrra. Hoolimata sellest, et senine positiivne muutus on üks kiireimatest Euroopas, jääme 4 aastat maha Euroopa meeste keskmisest. Viimase kümne aastaga on meeste oodatav eluiga pikenenud 6 aastat ja naistel 3,5 aastat. Selle tulemusel on vähenenud meeste ja naiste oodatava eluea vahe. Ka see on üks positiivse meeste tervisetrendi näitajatest, aga päris pikk tee on veel minna, et Eesti meeste oodatav eluiga oleks samaväärne naistega ning tõuseks ka tervena elatud aastate arv.

 

Mis on peamised meeste tervisemured, millega meestekliinik tegeleb?