lk2 J Tiigimae SaarL.Strandberg12. novembril kaitses Janne Tiigimäe-Saar filosoofiadoktori kraadi (PhD (arstiteadus)) taotlemiseks esitatud väitekirja „Botulinum neurotoxin type A treatment for sialorrhea in central nervous system diseases“ („Kesknärvisüsteemi haigusest tingitud sialorröa ravi botulismitoksiiniga“).


Doktoritöö juhendajad olid dotsent Tiia Tamme (dr. med. (arstiteadus)), TÜ hambaarstiteaduse instituut ja professor Pille Taba (dr. med.), TÜ kliinilise meditsiini instituut.
Oponendiks dotsent Merete Bakke (PhD), Department of Odontology, Faculty of Health and Medical Sciences, Kopenhaageni Ülikool, Taani.

 

Kokkuvõte
Sialorröad ehk liigset süljevoolust defineeritakse kui keha võimetust kontrollida suuneelu kogunenud sekreeti, mille tulemuseks on liigne sülje voolamine. Sialorröa võib esineda nii lastel kui täiskasvanutel krooniliste neuroloogiliste haiguste korral, nagu laste tserebraalparalüüs, amüotroofne lateraalskleroos ja Parkinsoni tõbi. Probleem ei ole tingitud mitte niivõrd süljeerituse rohkusest, vaid neelamisreflekside langusest, lihaste nõrkusest ja koordineerimatust tegevusest.


Botulismitoksiin A (BNT-A) on kasutusel olnud mitmete kesknärvisüsteemi häirete (düstooniad, spastilisus) ravis mitmekümne aasta jooksul; uue näidustusena on lisandunud liigse süljevooluse vähendamine. BNT-A süstimine süljenäärmetesse vähendab süljeeritust, seega kergeneb väiksema süljekoguse alla neelamine. Sülje ja suuõõne mikrofloora muutused võivad põhjustada häireid suuõõne tervises, mille oluline komponent on sülje puhastav ja antibakteriaalne toime.


Käesoleva töö eesmärk oli uurida BNT-A ravi efektiivsust ja ohutust süljenäärmete süstimisel sialorröa ravis kesknärvisüsteemi haigustega patsientidel. Peale ravimi toimeefekti oli uuringuküsimuseks muutused suuõõne mikroflooras ja sülje omadustes, mis võivad olla mõjutatud BNT-A süstimise tagajärjel tekkinud süljekoguse vähenemisest.


Uuringu tulemused näitasid, et süljevoolus vähenes ravi käigus statistiliselt olulisel määral. Hambumushäire mõjutas tserebraalparalüüsiga patsientidel süljeerituse intensiivsust. Sialorröad esines rohkem Parkinsoni tõvega haigetel, kelle domineeriv häire oli bradükineesia – liigutuste aeglus ja kohmakus –, ja vähem treemordominantse kliinilise alatüübi korral. Sülje koostises ja S. mutans’i hulgas muutust ei esinenud, kuid laktobatsillide kogus näitas statistiliselt olulist tõusu.


Süljevooluse ravi BNT-A süstidega on efektiivne, kuid võib viia suuõõne isepuhastumisvõime langusele.

 

Dr Tiia Tamme, juhendaja: Doktoritöö teema kasvas välja kliinilise töö käigus. Lasteneuroloog Anneli Kolk palus abi väikesele patsiendile, kel oli tõsine probleem hüpersalivatsiooniga. Esimesele patsiendile järgnesid teised ja nii kogunes materjal esimeseks artikliks. Kliinilise töö käigus selgus, et botulismitoksiini süste oli kasutatud kümmekond aastat, kuid oli mitmeid vastuseta küsimusi, näiteks, milline on optimaalne doos, et saavutada raviefekt? Puudulik oli ka valdkond botulismitoksiini süstide mõjust suuõõne tervishoiule. Nii formuleerusid kliinilise töö küsimused doktoritöö uuritavateks eesmärkideks. Oluline on märkida, et tegemist on Euroopa Liidu kliiniliste uuringute registris registreeritud uuringuga (EudraCT). Selles, et dissertatsioon käsitles just neid aktuaalseid ravi- ja teadusküsimusi, on suur roll ka doktoritöö teisel juhendajal prof Pille Tabal.


Dr Janne Tiigimäe-Saar on äärmiselt meeldiv, töökas noor kolleeg, kes on Tartu Ülikooli arstiteaduskonna hambaarstiteaduse eriala lõpetatud cum laude ning kelle doktoritöö jõudis kaitsmisele nominaalajaga.