10 aastat tagasi, 2. oktoobril 2000 alustas tegevust kõrvakliiniku kuulmise ja kõnestamise osakonna statsionaar. Sellest, millega tegeletakse üksuses täna ning kuidas on edenenud aastatetagused unistused osakonna tegevusbaasi laiendamisest, sh vastsündinute kuulmise skriiningu käivitamisest, räägivad osakonna arst-õppejõud Katrin Kruustük ja kõrvakliiniku juhataja Priit Kasenõmm.

Kui nüüd tagasi mõelda, siis mis põhjusel sai kuulmise ja kõnestamise osakonnastatsionaar loodud?

Priit Kasenõmm (PK): Paljuski ajendatuna väikelaste kuulmislanguse diagnostika ja rehabilitatsiooni, eeskätt sisekõrva implantatsiooni tõhustamise vajadusest.

Katrin Kruustük (KK): Peamist rolli mängis see, et 10 aastat tagasi diagnoositi lastel kuulmispuue väga hilja, mistõttu hilines rehabilitatsioon. Keskmine diagnoosimise vanus oli siis 3,5 aastat ja rehabilitatsiooniga alustamisel 4-5 aastat. Isegi, kui diagnoosini jõuti varakult, tekkis küsimus, mis nende lastega edasi teha. Väikelaste kuulmislanguse rehabilitatsioonis oli kogu maailmas selleks ajaks jõuliselt esile kerkinud sisekõrva implantatsioon ning kõnealune osakond loodigi just sellega haakuvate vajaduste rahuldamiseks
Veidi hiljem algasid ka läbirääkimised haigekassaga, et käivitada laste kuulmisskriining. Ennekõike ikka selleks, et kuulmislanguse diagnoosini jõutaks võimalikult vara.

PK: Kusjuures tänavu kevadel täitus ka 10 aastat esimesest sisekõrva implantatsioonist Eestis. Ühtlasi paigaldati kõrvakliinikus 100. implantaat.

KK: Statsionaarse osakonna vajadus tulenes ka sellest, et väikelaste kuulmislanguse diagnostika nõuab enamasti aega ja põhjalikku lähenemist. Samuti oli vaja luua koht kuulmispuudega laste vanemate väljaõppeks ning tingimused, kus teostada hilisemat implantaadi programmeerimist. See kõik ei saa toimuda pooletunnisel vastuvõtul.

Millega osakonnas praegu tegeletakse? Mis on 10 aasta jooksul muutunud?

PK: Aparatuur on arenenud. Kui varem oli kuulmislanguse või selle raskusastme hindamine pigem subjektiivne, siis praegune aparatuur võimaldab juba objektiivselt määrata oletatava kuulmisläve. Tihe koostöö on kujunenud geneetikakeskusega, eesotsas Katrin Õunapi ja Rita Teekiga. Geneetikutel on kuulmislanguse diagnostikas täita tähtis roll, kuna nende abiga on võimalik kuulmislangust varem diagnoosida ning selle võimalik põhjus edukamalt välja selgitada. See on lapse edasise prognoosi hindamisel väga tähtis.

KK: Jah, umbes pooltel juhtudel selgub, et kurtuse põhjus on geneetiline. Viimasel juhul on kõige sagedasemaks põhjuseks mutatsioon konneksiin 26 geenis.

PK: Laias laastus jaguneb pärilik kuulmislangus sündroomseksm ja mittesündroomseks. Esimesel juhul esineb lapsel mingi geneetiline sündroom ning kuulmislangus on vaid üks mitmest kaasuvast häirest. Oluliseks prognoosi mõjutavaks teguriks võib siin olla mahajäämus lapse üldises arengus. Konneksiin 26 geeni mutatsioon on kõige sagedasemaks mittesündroomse kuulmislanguse põhjuseks, mille puhul on kuulmislangus ainsaks esinevaks häireks. Ehk idee konneksiin geeni mutatsiooni määramise taga on see, et lisaks täpsele diagnoosile saab implantatsioonimeeskond olla kindel, et lapsel ei esine teisi prognoosi mõjutavaid häireid, et ta vaimne areng on eeldatavalt normaalne, ning teostada sisekõrva implantatsiooni oluliselt varem. Piiratud rahaliste vahendite puhul tuleks implanteerimisel eelistada neid lapsi, kelle vaimne areng on eeldatavalt normaalne.

KK: Mitmetes jõukamates riikides implanteeritakse ka vaimupuudega kurte, aga see on paljuski ühiskonna suhtumise ja võimaluste küsimus.

PK: Samuti on selle 10 aastaga osakonnas välja kujunenud nn implantatsioonimeeskond, kuhu kuuluvad kirurg Maris Suurna, audioloog Katrin Kruustük, programmeerija Piret Zimmer, logopeedid Ene Taurafeldt ja Reet Veenpere ning sotsiaaltöötaja Mari Reilson

KK: Ja Tiia Johannes kui kuulmisuurija ja lapsevanemate esindajana Epp Müil. Kõrvakliiniku juhatajana Priit Kasenõmm. Lisaks tegeleb programmeerimisega veel Ivan Pantšenko. Kõik on tähtsad ja tublid.

Kas tänasel päeval satutaksegi teie juurde peamiselt läbi kuulmisskriiningu?

KK: Paljuski küll, kuid mitte ainult. Tõsi on see, et kuulmisskriiningusse on kaasatud umbes 95% Eesti vastsündinutest.

Milles skriining täpselt seisneb?

KK: Tegemist on haigekassa poolt rahastatava ennetusprojektiga, mis käivitus 2004. aastal Tartus.Tänaseks hõlmab see peaaegu kõiki sünnitusmajasid, v.a Rapla ja Hiiumaa. Skriining on kolmeetapiline, neist kaks esimest toimuvad sünnitusmajas, kus vastsündinutele tehakse otoakustiliste emissioonide mõõtmine. See tähendab, et lapsele lastakse kõrva helisid ning registreeritakse-mõõdetakse nende tagasipeegeldumist sisekõrvast. Kolmas etapp toimub juba meie osakonnas või Ida-Tallinna Keskhaiglas.

PK: Kui vastsündinu esimese etapi probleemideta läbib, siis üldjuhul on tema kuulmisega kõik korras.

KK: Mitte alati. Lisaks ei tohi olla teisi riskifaktoreid, näiteks enneaegsus, perinataalsed infektsioonid, bakteriaalne meningiit, kraniofatsiaalsed anomaaliad, kuulmislangus perekonnas jne. Riskifaktoritega lapsed suunatakse tegelikult kohe meie juurde ehk skriiningu kolmandasse etappi.

Kuivõrd edukaks on kuulmisskriining osutunud?

KK: Ma arvan, et arvud räägivad iseenda eest. Võttes kokku 2008. aastal sündinud keskmise ja raske kuulmislangusega lapsed, oli diagnoosimise iga veidi enne 6. elukuud ja habilitatsiooni algus veidi enne 9. elukuud. Ehk 10 aasta tagusega võrreldes on siin selge edasiminek. Tulevikus on eesmärk jõuda diagnoosini 3-kuuselt ja alustada habilitatsiooniga 6-kuuselt.

Kuivõrd hästi haigekassa esialgu skriiningprojektiga kaasa tuli?

KK: No eks see võttis alguses ikka aega, paar aastat tõestamist. Aga tegelikult on haigekassa meid üsna hästi toetanud ja meile vastu tulnud. Lisaks skriiningule on suurendatud ka implantatsioonide rahastamist.

PK: Jah, haigekassast oleme saanud väga positiivset tagasisidet. Ennetusprojektina on kuulmisskriining ennast tõestanud ning haigekassal on selge soov seda edasi toetada.

Ja kuidas on edenenud sisekõrva implanteerimine?

KK: Praeguse seisuga on sisekõrva implantaadiga kokku 105 patsienti, neist 5-l on mõlemapoolsed implantaadid. 105-st 14 on täiskasvanud, ülejäänud lapsed.

PK: Eelmine aasta sündis Eestis näiteks 16 kuulmislangusega last ja neist 9-le teostati
sisekõrva implantatsioon. See on aasta keskmine vajadus lastel, lisanduvad mõned täiskasvanud. Üldse rahastab haigekassa 14 sisekõrva implantatsiooni aastas. Uhkusega võib öelda, et kliinikumi kõrvakliinik on ainus keskus Eestis, kus sisekõrva implantatsioone teostatakse.

Mis valdkondadega osakond täna veel tegeleb?

KK: Kuna kuulmislangusega inimesi ei aidata ju ainult sisekõrva implantaatidega, on kuulmise ja kõnestamise osakonna üks suuremaid valdkondi väljaspool statsionaari tegelemine patsientidega, keda saab aidata kuulmisaparaatidega.

PK: Lisaks viiakse osakonnas läbi tasakaaluhäirete ning kõrvakohinaga patsientide diagnostikat ja ravi. Nende valdkondadega tegelevad meil peamiselt Reet Tikk ja Toomas Siirde.

KK: Ning samuti koostame kuulmislangusega või raske tasakaaluhäirega patsientidele rehabilitatsiooniplaane. Sageli, kui raviväljavaated on kesised, saab just nõustamisega inimest väga palju aidata. Sellega tegeleb siin terve rehabilitatsioonimeeskond – arst, logopeed, sotsiaaltöötaja ja psühholoog.

Mida tooksite esile arengusuundade või tulevikusihtidena?

PK: Kuulmise ja kõnestamise osakonnal on kõrvakliinikus üks suurimaid potentsiaale teadustööks. See eeldab muidugi noorema kaadri pealevoolu. Sisekõrva implantatsiooni osas võib toimuda laienemine peamiselt lastele kahepoolsete implantaatide paigaldamise arvelt. Nano- ja muude tehnoloogiate arenedes, implantaatide järjest väiksemaks muutudes ja nende paigaldamise lihtsustudes ning ennekõike rehabilitatsiooni täiustumisel julgeks kaugemas tulevikus prognoosida implantatsiooni olulist kasvu täiskasvanutel. Muude valdkondade osas näen vajadust tasakaaluhäiretega patsientide diagnostika tõhustamise järele, peamiselt spetsiifilise aparatuuri soetamise ja sellega seotud väljaõppe kaudu. Samuti oleks vaja osakonnal välja töötada rohkem diagnostika- ja ravijuhiseid, mis põhineksid tõenduspõhisel kirjandusel. Näiteks äkk-kurtusega või kõrvakohinaga patsiendi käsitluse kohta.

KK: Kindlasti on uue kaadri pealekoolitamine eelpool nimetatute seas üks olulisemaid. Tähtis on aga ka koostöö arendamine erinevate siduvspetsialistidega, näiteks neuroloogidega. Uue suunana lisaksin veel kuulmisskriiningu laienemise täiskasvanutele, mis on mujal maailmas järjest hoogu kogumas. Siin on mitmeid võimalusi ja lahendusi. Ja muidugi loodab kogu osakond ikkagi uusi ruume. See kahe maja vahet käimine on tegelikult meie töös suureks takistuseks, mis teeb asja keerulisemaks nii patsientide kui meie jaoks.

PK: Jah, et kogu kliinik oleks ühes kohas. Usun, et siis oleks koostöö kõrvakliiniku eri osakondade vahel veelgi efektiivsem.

Katrin Kruustüki ja Priit Kasenõmmega
vestles Merili Väljaotsa