26 image 987Jaan Olmaru, reporter

http://www.tartupostimees.ee/1188716/tartu-on-euroliidult-saanud-ule-300-000-000/ 

Kuigi Tartu linna eelarve on viimase kümne aastaga tunduvalt suurenenud, oleksid paljud linnapilti ilmestavad uusehitised ja rajatised olemata, sest Euroopa Liidu toetusrahata kukuks linna investeerimisvõimekus märgatavalt.

Pealkirjas viidatud 300 miljonit eurot pole siiski puhtalt linnavalitsuse rahakotti tulnud raha, vaid sisaldab ka viimasel viiel aastal Tartu Ülikoolile ja TÜ Kliinikumile peamiselt ehituseks eraldatud eurotoetusi. Kui lisada sellele veel saastekvoodi müügi ning ülikooli teadus- ja õppetöödeks saadud raha, ulatub summa kaugelt üle 300 miljoni euro.

Et mõista, kui suurest rahast on jutt, olgu ettekujutuse saamiseks toodud võrdluseks Tartu linna tänavuse aasta eelarve, mis on poole väiksem ehk 151 miljonit eurot. 2004. aastal, kui Eesti liitus Euroopa Liiduga, oli Tartu linnaeelarve üksnes 60 miljonit eurot.

Veevärk alustas

Tartu esimesi suuremaid eurotoetusi saadi aastatel 2003 ja 2004, kui linnaettevõte Tartu Veevärk tegeles tunnelkollektori teise etapi väljaehitamisega. Esimeses etapis rajati 4,5-kilomeetrine lõik, mis ulatub Tähe tänava peapumplast Aura veekeskuseni. 2004. aasta aprillis avati tunnelkollektori järgmine etapp, mis hõlmab kesklinna, Supilinna, Tähtvere ja osa Veeriku linnaosast.

Selle lõigu kogupikkus on 2,5 kilomeetrit, suurim sügavus 10 meetrit ja läbimõõt 1,2 meetrit. Võimas toru ehitati suuresti Euroopa Liidu ISPA abiprogrammi toetusel ning see läks ilma käibemaksuta maksma 5,76 miljonit eurot. Sellest tervelt 4,1 miljonit oli euroraha.

Samal aastal alustati ka vee- ja kanalisatsioonivõrgu laiendamise ja renoveerimisprojektiga «50 + 50», mis aitas nüüdisajastada ja paigaldada 101 kilomeetrit torusid. Tööd läksid maksma 20 miljonit eurot, millest 14 miljonit saadi Euroopa Liidult.

Kui finantsabi poleks tulnud, oleks Tartu Veevärgi juhi Toomas Kapi sõnul praegu tõenäoliselt vee hind kõrgem ja liitumistasud palju suuremad. Euroopa toetusraha mõte oligi tema sõnul anda abi riikidele, kellel oli vaja teha ära minevikus tegemata jäänud tööd, et jõuda keskmisele Euroopa tasemele, ja nii, et see ei läheks tarbijale meeletult maksma.

«Ilma toetuseta oleksime kindlasti arengus palju maas. Mingid tegevused oleks pikalt venima jäänud või tehtud laenudega ning see kõik oleks kajastunud vee hinnas,» lausus Kapp.

«Me ei oleks saanud jätta torusid vahetamata, aga vee hinna üle käivat poliitilist populismi oleks siis olnud palju rohkem,» märkis ta.

Muutunud linnapilt

Veevärgi torud asuvad maa all ega mõjuta linnapilti, kuid nii mõnigi muu eurorahaga ehitatud objekt ilmestab otseselt linna väljanägemist. Linnapea Urmas Kruuse sõnul on paljud neist Tartule märgilise tähtsusega. Kultuurivaldkonnas näiteks laulupeomuuseum, mänguasjamuuseum ja Teatri Kodu, spordivaldkonnas Tamme staadion.

«Kas me oleksime ilma Euroopa Liidu rahata suutnud taastada Tamme staadioni sellisel kujul, nagu see on täna? Kindlasti mitte,» märkis Kruuse ja tõdes, et Euroopa Liidu abi on olnud Tartu arengus märkimisväärne.

Ka abilinnapea Raimond Tamm tunnistas, et eurotoetuste mõju Tartu linna arengule on raske ülehinnata.

«Ma võin julgelt öelda, et kõiki suuremaid objekte, mis eurotoetuste eest on ehitatud, ei oleks sellel perioodil ehitada saanud. Need oleksid tulnud kõne alla palju aastaid hiljem ja suure tõenäosusega oleks palju asju üldse tegemata jäänud,» nentis Tamm, kuid ei tahtnud neid tähtsuse järgi pingeritta seada.

«Eri valdkondades on omad prioriteedid. Kõik on olulised ja ma ei tõstaks ühtegi eraldi esile. Aga on selge, et rahaliselt kõige suuremahulisem on Idaringtee ehitus,» lausus Tamm.

Üle Emajõe kulgev viiekilomeetrine teelõik läheb maksma 45 miljonit eurot, millest koguni 85 protsenti tuleb Euroopa Liidu ühtekuuluvusfondilt.

Palju oleks ehitamata

Nii linnapea Kruuse kui abilinnapea Tamm nentisid, et eurorahata oleks linn pidanud paljudest vajalikest objektidest loobuma. «Idaringtee jääks ilma eurorahata ehitamata. Ka loodusmaja ei oleks nendel aastatel kerkinud. Emajõe kaldakindlustiste rekonstrueerimist ei oleks sellises mahus olnud. Need on vaid paar näidet, kuid objekte on palju rohkem,» ütles Tamm.

Linnapea Kruuse lisas, et eurorahata võinuks ehitamata jääda ka Ahhaa teaduskeskus. «Kindlasti oleks olnud peaaegu võimatu ehitada Ahhaad ainult oma raha eest,» sõnas Kruuse.

Maailmatasemel teaduskeskuse rajamine läks maksma 15,6 miljonit eurot. Sellest umbes 5,3 miljonit tuli haridus- ja teadusministeeriumilt, 5,3 Tartu linnalt ning 5 miljonit oli Euroopa Liidu abiraha.

Kuigi mõlemad linnaametnikud ei osanud esimese hooga nimetada peale Vabadussilla ühtegi teist viimastel aastatel puhtalt linna raha eest ehitatud suurobjekti, pidasid nad linna investeerimisvõimet siiski heaks. «Me hoiame oma investeerimisvõimet 10–15 protsendi tasemel ja arvan, et selle pärast ei peaks muretsema,» ütles Kruuse.

«Aga see investeerimispotentsiaal ei ole kindlasti piisav, et kõiki valdkondi soovitud tasemel arendada,» tunnistas Tamm ning märkis, et Tartu on Eesti omavalitsuste hulgas olnud üks aktiivsemaid eurotoetuste taotlejaid.

«Kõik sõltub muidugi sellest, kellega võrrelda, aga väiksemate omavalitsuste hulgas oleme heal positsioonil. Oleme vaadanud oma investeeringute eelarvet viimastel aastatel just selle pilguga, kus on võimalik välisraha kaasata. Need on prioriteetsed,» märkis Tamm.

Aparatuur ja inimesed

Nii nagu linn, on ka Tartu Ülikool saanud Euroopa Liidult vajalikku toetusraha. Esimesed summad saabusid juba siis, kui Eesti polnud veel liidu liigegi. Mullu moodustas euroraha 20 protsenti Tartu Ülikooli tuludest. Eelmise aasta eelarve oli ülikoolil 120 miljonit eurot.

Suurim euroabi toel valminud ülikooli ehitis on Maarjamõisa väljale kerkinud Che­micum, mille tarvis saadi toetust 21 miljonit eurot. Ühtekokku läks maja ja sisustus maksma 33 miljonit eurot.

Praegu ehitatav füüsikum ja siirdemeditsiinikeskus saavad Euroopa Liidult abiraha vastavalt 13 ja 3,5 miljonit eurot. Samuti sai tänu eurorahale korda ajalooline tähetorn Toomemäel.

Tartu Ülikooli rektor Volli Kalm ütles, et osa nimetatud hooneid oleks ilmselt ülikool suutnud laenude ja riigi toel ka ise ehitama hakata, kuid väga suur osa eurorahast on läinud laboriseadmete, aparatuuri ja inimeste tarvis.

«Meil on selle raha eest siia toodud üle saja järeldoktorandi ja üle kümne täiskohaga välisprofessori. Kui oleks jäänud midagi tegemata, oleks ülikooli jaoks võibolla olulisem olnud, et Tartusse oleks saanud tuua tunduvalt vähem rahvusvahelisi inimesi,» märkis möödunud aastal ametisse asunud Kalm.

Teadlaste äravool

Rektori sõnul on Tartu Ülikool korraliku taristu ja seadmete poolest praegu võrreldav iga Euroopa ülikooliga ning seda suuresti tänu Euroopa rahale.

«Aga isegi kui seda raha poleks nii palju tulnud, oleksid inimesed meil ikkagi konkurentsivõimelised. Võimalik, et osa neist oleks realiseerinud oma võimeid mõnes teises ülikoolis, aga nüüd on nad siin, sest siin on samad vahendid ja võimalused nagu mujal,» selgitas Kalm.

Ka värske riigikontrolöri ja Tartu Ülikooli endise rektori Alar Karise sõnul oleks ülikool eurorahata hoopis teises olukorras, sest palju vajadusi oleks rahuldamata jäänud.

«Tõenäoliselt oleks nii mõnigi teadlane ja õppejõud hakanud palju avaramalt ringi vaatama, kus saaks oma teadust või tööd paremini teha. Kui siin on sobivad tingimused, hoiab see oma inimesi kodumaal ja kutsub siia ka teisi,» ütles Karis.

Kalm märkis, et eurorahata poleks ka Tartu Ülikooli koht maailma ülikoolide edetabelis ilmselt nii kõrgel. «Pingeridasid on mitu, aga nende üks ühine tunnusjoon on, et need arvestavad üsna olulisel määral, kui palju on ülikoolil kasutada raha ja investeeringuid,» sõnas rektor, kuid lisas, et peale raha on pingereas püsimiseks teisigi näitajaid.

Märkimisväärse osa oma viimaste aastate arengust on euroraha toel teinud ka TÜ Kliinikum. 2008. aastal avatud uus ravikorpus läks maksma 57 miljonit eurot, millest 25 miljonit oli euroraha.

Eelmisel nädalal alanud meditsiinilinnaku teine etapp nõuab 76 miljonit eurot, millest 32 miljonit kaetakse Euroopa Liidu struktuurifondidest.

Kliinikum vireleks

Kui abiraha poleks tulnud, oleks kliinikum juhatuse esimehe Urmas Siiguri sõnul tänini lappinud vanu maju. «Oleksime siiamaani viieteistkümnes kohas mööda linna laiali ning meie operatsiooniplokk ja intensiivravitingimused oleksid vastanud 20. sajandi keskpaiga omadele,» andis Siigur hinnangu.

«Kindlasti ei oleks me olnud suutelised rajama sellises mahus uusehitisi, kus on kõige kõrgtehnoloogilisem osa. Oleksime lihtsalt pidanud parandama vanu maju. Kõigi nende piirangutega, mida vana maja endaga kaasa toob. Samuti ei oleks me saanud kontsentreerida tehnoloogiamahukaid tegevusi ühte kampusesse, nagu meil praegu on,» kommenteeris Siigur.

Kauge tulevik

Uus Euroopa Liidu rahastamisperiood algab järgmisel aastal ning kestab aastani 2020. Eesti riik saab sellel perioodil toetust ligi 5,9 miljardit eurot. Mis saab toetusrahast pärast seda, ei oska keegi veel täpselt prognoosida. Rahandusminister Jürgen Ligi on aga juba välja öelnud, et «see raha ei ole igavene ja väheneb märgatavalt, kui saame ise jõukamaks».

Mis saab pärast seda Tartu linna arengus? «Arvan, et linna areng jätkub, sest arengut ei tohiks vaadata ainult läbi füüsilise keskkonna,» lausus Kruuse.

«Eks siis tuleb riiklikult uued poliitilised otsused langetada. Kas leida kohalike omavalitsuste toetamiseks riigieelarvest lisaraha või ... Praegu ei ole sellele veel mõelnud, sest aastani 2020 võib ikkagi selgelt öelda, et välisrahastus on saadaval,» lisas Tamm.