Mis on emakakaelavähi sõeluuring ja miks peaks selles osalema?


Emakakaelavähk on emakakaela kattekoest ehk epiteelist arenenud pahaloomuline kasvaja. Ligi 90%-l juhtudest on tegemist emakakaela katva lameepiteeli rakkudest arenenud lamerakk-kartsinoomiga ning ülejäänud juhtudel valdavalt limanäärmete silinderepiteeli rakkudest arenenud adenokartsinoomiga.


Sagedamini esineb emakakaela epiteelkoes muutusi suguliselt aktiivsetel naistel ning eelkõige seostatakse nende teket erinevate nakkustega. Üle 85% emakakaela vähi juhtudest on seotud inimese papilloomiviirusega (HPV-ga). Kuigi 70-90%-l juhtudest möödub ja paraneb HPV nakkus iseenesest 1-2 aasta jooksul, võivad viiruse teatud alatüübid nakkuse püsimisel põhjustada limaskestadel vähieelseid muutusi ning vähki. HPV tüübid jaotuvad suure ja väikse onkogeense riskiga tüüpideks. Suure onkogeense riskiga HPV tüübid võivad põhjustada eri paikmete vähkkasvajaid (emakakaela-, anaal-, häbeme-, tupe-, suu ja neeluvähki). HPV suure riskiga tüüpidest on kõige levinumad 16, 18, 31, 52 ja 58. Ligi 70% emakakaelavähi juhtudest on seotud HPV tüüpidega 16 ja 18. Püsiva HPV nakkuse tõttu häirub emakakaela epiteelkoes rakkude moodustumine – kujuneb emakakaela düsplaasia. Sageli suudab immuunsüsteem HPV nakkusest ja emakakaela kergematest rakulistest muutustest edukalt jagu saada ja muutused taandarenevad. Väikesel osa naistest jääb aga HPV nakkus püsima ning neil on suur tõenäosus raskemate rakumuutuste kujunemiseks.


Euroopa Liidus haigestub emakakaelavähki aastas umbes 33 000 naist ning sureb 13 000 naist. Eestis haigestub emakakaelavähki ligikaudu 180 naist aastas. Pahaloomulistest kasvajatest oli emakakaelavähk Eestis 2009-2013 aasta andmetel 15-29-aastaste naiste seas kolmandal ning 30-49-aastaste naiste seas teisel kohal.


Emakakaelavähil puuduvad varased haigustunnused. Hilisemad, kuid mitte üksnes emakakaelavähile omased haigustunnused on rohke valgevoolus, veresegune voolus, veritsus menstruatsioonitsükli keskel, kontaktveritsus suguühte ajal ja valud. Esmase uuringuna emakakaelavähi kahtluse korral on end tõestanud emakakaela tsütoloogiline uuring ja HPV-test, mille abil on võimalik sõeluuringutes välja sõeluda emakakaelavähi eelsete seisunditega ja suurima vähki haigestumise tõenäosusega naised.


Emakakaelavähi ja vähieelsete seisundite diagnostikas on emakakaela tsütoloogiline uuring kasutusel alates 1941. aastast. Tänapäeval nimetatakse seda dr Georgios Papanikolaou järgi nime saanud testi Pap-testiks e. konventsionaalseks tsütoloogiliseks uuringuks. 1990-aastatel töötati välja ka vedelikupõhine tsütoloogiline uuringumeetod.


Pap-testi jaoks kogutakse emakakaelalt epiteelirakke, mida uuritakse mikroskoobi all võimalike vähile omaste või eelsete muutuste suhtes. Rakuleid võib olla normipärane ehk intraepiteliaalset lesiooni ega pahaloomulisi muutuseid ei esine (vastus: ing k negative for intraepithelial lesion or malignancy , lüh NILM) või siis on muutunud lame- või silinderepiteeli rakud.


Pap-testi tegemiseks sisestab ämmaemand või arst tuppe günekoloogilise läbivaatuse peegli, puhastab emakakaela üleliigsest voolusest ja limast ning võtab spaatli ja spetsiaalse tsütoharjaga emakakaela pinnalt ja emakakaelakanalist proovimaterjali (epiteelirakud). Saadud materjalist teeb tervishoiutöötaja äigepreparaadi – kannab materjali alusklaasile ja fikseerib selle 95% etüülalkoholiga. Enne laborisse saatmist võetakse alusklaas alkoholilahusest välja ja lastakse kuivada. Edasi uuritakse materjali laboris kasutades mikroskoobi abi rakkude hindamiseks. Uuritava materjali hindamist võivad raskendada tupe atroofia (menopausi järgselt); reaktiivsed muutused, mis on tingitud rasedusest, sünnitusjärgsest ja/või laktatsiooniperioodist; tupe ja emakakaela põletikud; menstruatsioon; seksuaalvahekord vähem kui 24 tundi enne materjali kogumist; eelnev desinfitseeriva vahendi, spermitsiidi või lubrikandi kasutamine; emakakaela kirurgiline ravi vähem kui 3 kuud enne materjali kogumist. Seetõttu on oluline, et analüüs oleks võetud õigel ajal ja kasutades korrektset võtmistehnikat ning et patsient oleks teadlik mõjutavatest teguritest.


Emakakaelavähist tingitud haiguskoormust on võimalik vähendada haigust ennetades – HPV-vastase vaktsineerimise ja emakakaelavähi sõeluuringuga. Alates 2018. aastast kulub 12-aastaste tütarlaste vaktsineerimine HPV vastu Eesti riiklikku immuniseerimiskavva. Vaktsineerimise mõju emakakaelavähi esmashaigestumise vähendamisele rahvastiku tasandil avaldub aga alles 20-30 aasta pärast, mistõttu hetkel on endiselt oluline emakakaelavähi ennetamisviis sõeluuring. Emakakaelavähi sõeluuringuga alustati Eestis 2003.a., organiseeritud sõeluuringuprogramm käivitati 2006.aastal. Emakakaelavähi sõeluuring on terviseuuring tervete, ilma kaebusteta ja sümptoomideta naistele emakakaelavähi varaseks avastamiseks. Varane avastamine tähendab rakumuutuste kindlakstegemist naise emakakaela epiteelis enne vähi väljakujunemist ja haigustunnuste ilmnemist. Sõltuvalt rakumuutuste iseloomust naisi kas jälgitakse või ravitakse aktiivselt.


Nimelise kutse sõeluuringu sihtrühma kuuluvale naisele saadab sõeluuringute register postiga rahvastikuregistris olevale aadressile ja samaaegselt saadetakse kutse E-tervise patsiendiportaali, kus see on nähtav saatekirjade all. Sõeluuringust jäetakse välja naised, kellel puudub ravikindlustus. Kutset ei ole võimalik saata naistele, kellel rahvastikuregistris aadress puudub või on see mittetäielik.
Kutse emakakaelavähi sõeluuringul osaleda (eesti ja pöördel vene keeles) sisaldab infolehte uuringu vajaduse ja läbiviimise üksikasjadega. Kutsel on märgitud uuringule registreerumise tähtaeg, kuid registreeruda saab kogu vastava kalendriaasta jooksul. Uuringus osalemiseks ei pea naine kutset ootama jääma – kui tema sünniaasta on vastava aasta kutsesaajate nimekirjas, võib ta helistada sobivaimasse sõeluuringut teostavasse raviasutusse, olenemata haigekassa kindlustuspiirkonnast. Uuringul mitteosalenud naistele saadetakse korduv kutse uuringul osalemiseks sama kalendriaasta novembris-detsembris.

 

Testitulemuste teatamise viisis lepitakse naisega kokku pärast testi tegemist. Enim levinud praktika järgi helistab naine tulemuste teadasaamiseks teatud kuupäeval, kellaajal ja telefonil. Kui Pap-testi ei ole võimalik tõlgendada ehk see osutub mitteadekvaatseks (näiteks proovimaterjali hulka on sattunud liiga palju lima või verd, mis segab epiteelirakkude hindamist), kutsutakse naine kordustesti tegema.

 

Kasutatud kirjandus: Laisaar KT, Võrno T, Raud T, Jõers K, Meigas-Tohver D, Kiivet RA. Inimese papilloomiviiruse (HPV) DNA-testi ja emakakaela tsütoloogilise uuringu (Pap-testi) võrdlus emakakaelavähi sõeluuringu esmastestina. Tartu: Tartu Ülikooli peremeditsiini ja rahvatervishoiu instituut; 2018