Kontaktandmed

 

SA TÜ Kliinikum Närvikliinik
L. Puusepa 8, 
51014 TARTU

Tel: +372 731 8519

Vaata kaarti

Psüühila ja käitumishäirete klassifikatsioon defineerib dementsust kui omandatud kroonilise või progresseeruva kuluga sündroomi, mille puhul on tegemist mitme intellektuaalse tegevuse kahjustusega (kaasa arvatud mälu ja mõtlemine) ning sealjuures ei esine teadvuse hägunemist. Haigusseisund peaks olema sedavõrd väljendunud, et segab igapäevatoiminguid ja suhteid ümbritsevatega. Täpsemat informatsiooni klassifikatsioonide kohta saad siit. .

Termin "dementsus" ei sisalda spetsiifilist põhjust, progresseeruvat kulgu ega pöördumatust. Samuti lülitab definitsioon välja patsiendid isoleeritud defitsiidiga, nagu afaasia või apraksia, või kui sümptomid ilmnevad ainult deliiriumi ajal.

Dementsuse kahtluse puhul peab uurimine sisaldama tunnetuse paljude alade hindamist, kaasa arvatud mälu, kõne, pertseptsioon, praksis, tähelepanu, otsustusvõime, arvutamine ja visuaal-pertseptuaalne funktsioon. Alati tuleb otsida psühhiaatriliste ilmingute (afektiivne häire, hallutsinatsioonid, meelepetted ja ärevus) olemasolu. Küsimusi patsiendi tegevuse ja endahoolduse võimete kohta tuleb esitada kõrvalistele informatsiooniallikatele (hooldajad). Laialdaselt on kasutusel lühikesed vaimse seisundi standardtestid, nagu vaimse seisundi miniuuring (Mini-Mental Status Examination) . Kerge tunnetusdefitsiit võib vajada põhjalikumat neuropsühholoogilist uurimist.

Diferentsiaaldiagnoosiks on vajalikud peale anamneesi ja füüsilise uurimise ka laboratoorsed sõeltestid potentsiaalselt ravitavate dementsuse põhjuste suhtes. Laboratoorsete testide hulgas peavad olema elektrolüütide taseme määramine, ainevahetuse põhilised sõeltestid, täielik verepildi uuring, diferentseeritud uriinianalüüs, kilpnäärme funktsiooni testid, süüfilise seroloogiline uuring, vitamiin B12 .ja folaadi tase, KT või MRT uuring, EKG ja rindkere röntgenülesvõte. Muud testid (EEG, lumbaalpunktsioon, HIV tiiter, seroloogiline uuring vaskuliidi suhtes, raskemetallide sõeluuring. angiograafia, aju biopsia ja täielik psühhiaatrilise seisundi hinnang) ei ole rutiinselt näidustatud, kui nende vajalikkusele ei viita anamnees ega füüsiline uurimine.

Noorematel täiskasvanutel võib dementsus põhjustatud olla hilises lapseeas alanud ainevahetushaigustest ja vastavad lisauuringud võivad olla vajalikud.

Dementsust põhjustavaid protsesse võib jagada järgmiselt:

  • degeneratiivsed häired (Alzheimeri tõbi (AT), Picki tõbi, Huntingtoni tõbi, Parkinsoni tõbi ja difuusne Lewy kehakeste haigus);
  • ainevahetuslikud häired ja defitsiidisündroomid (hüpotüreoidism, hepaatiline entsefalopaatia, Cushingi sündroom, porfüüria, Wilsoni tõbi ja vitamiin B12 defitsiit)
  • tserebrovaskulaarsed haigused
  • infektsioonid (süüfilis, viirus- ja postviraalsed entsefaliidid, mitmesuguse põhjusega krooniline meningiit, progresseeruv multifokaalne entsefalopaatia, HIV infektsioon ja Creutzfeldti-Jakobi tõbi)
  • süsteemsed häired (lupus erythematosus, sarkoidoos ja Sjögreni sündroom)
  • toksiinid ja ravimid (raskemetallid, süsinikmonooksiid ja antikoliinergilised, psühhoaktiivsed ning muud ravimid); ajutrauma,
  • ajukasvajad;
  • psühhiaatrilised häired (depressioon)
  • sclerosis multiplex
  • normaalrõhu hüdrotsefaalia.

Täiskasvanutel on dementsuse kõige tavalisem põhjus Alzheimeri tõbi (50-60%), seejärel vaskulaarne dementsus (20%); 15-20%-l patsientidest kombineerub vaskulaarse dementsus AT-ga. Potentsiaalselt ravitavad põhjused on umbes 10%-l kõigist juhtudest.

Vaskulaarse dementsuse uued kriteeriumid sisaldavad dementsuse koos tserebrovaskulaarse haiguse ilmingutega anamneesis, kliinilisel uurimisel või aju visualisatsioonil; kaks häiret peavad olema seostatud ja dementsuse areng peab olema kolme kuu vältel pärast vaskulaarset häiret. Vaskulaarseid dementsusi võib jagada mitmesse tüüpi. Multiinfarktne dementsus (MID) on põhjustatud hulgiste täielike infarktide poolt, mis haaravad nii kortikaalseid kui subkortikaalseid piirkondi. Väikeste veresoonte haigus koos dementsusega kujutab endast bilateraalselt lakuunide teket valgeaines; Binswangeri tõbi (subakuutne arteriolaarne entsefalopaatia) on üks väikeste veresoont haiguse alatüüpe. Dementsus võib olla põhjustatud ka ainsast infarktist , mis haarab tunnetusfunktsiooni suhtes tähtsat piirkonda (nt angulaarkääru sündroom). Südameseiskuse tagajärjel tekkinud hüpoperfusioon võib samuti põhjustada globaalset tunnetusvõime nõrgenemist. Ravi on suunatud edasiste vaskulaarsete häirete ärahoidmisele.

Kõige sagedasem dementsuse põhjuste seast on Alzheimeri tõbi.

Alzheimeri tõbi on progresseeruv ning pöördumatu aju haigus, millele siiani ei ole leitud haigust peatavat ravi. Osades riikides on kasutusel ravimid, mis haiguse kulgu vähesel määral võivad pidurdada. Haiguse sümptomite hulka kuuluvad mälu halvenemine kuni täieliku mälukaotuseni, arusaamise ja otsustusvõime kadumine, orienteerumisvõime halvenemine ja kadu ning keelekasutuse ning kõne halvenemine kuni selle täieliku kaotuseni. Lisanduvad isiksuse muutused, käitumishäired ning esineda võib ka segasusseisundit. Alzheimeri tõve diagnostilised kriteeriumid ning ka vähest lisainformatsiooni võid leida siit .

Tegemist on alati fataalse haigusega ning praegu loetakse seda USA-s sageduselt neljandaks surma põhjustavatest haiguste hulgas. Kuigi Alzheimeri tõbi areneb igal haigestunul erinevalt, siiski jagatakse haigus viieks staadiumiks. Mõnel juhul kulgeb haigus kiiremini ning haigestunu läbib staadiumid lühema perioodi jooksul. See kehtib tavaliselt varasema algusega juhtude puhul, juhtudel kui haigus ilmutab oma esmasümptomeid enne 60-ndat eluaastat. Kui haigus algab kõrgemas eas, kulgeb see pikaldlasemalt ja võib kesta kuni 20 aastat. Keskmiselt loetakse haiguse kestvuseks 7 aastat.

Esimeses staadiumis kaotavad haigestunud aegamisi oma vaimseid võimeid. Esinevad viited mälu halvenemisele ja kergekujulised meeleoluhaired. Väheneb spontaansus, esineb initsiatiivitust ja ettevõtlikkuse langust, reaktsiooniaeg pikeneb ja õppimisvõime väheneb. Isikud väldivad uusi situatsioone, eelistades tuttavaid olukordi ja ümbrust. tavaliselt patsiendid eitavad oma üha süvenevat mäluhairet.

Teises staadiumis saavad küll isikud iseseisvalt hakkama lihtsamate igapäevatoimingutega, kuid keerulisemad ülesanded, näiteks nagu oma maksude ning arvete maksmine ning keerulisemate roogade valmistamine, käivad juba üle jõu. Isikud unustavad üha rohkem. Kõne aeglustub ja otsustusvõime on langenud. Nad võivad poole lause pealt unustada, mida nad ütelda tahtsid. Vähenema hakkab ka võime emotsionaalseks sidemeks lähedase inimesega.

Kolmandas staadiumis on juba isiku puue ilmne. Lühiaegne mälu on muutunud vaga halvaks, kuid kaugemad mälestused minevikust võivad olla veel vägagi selgelt meeles. Reisides võivad isikud eksida ning tihti unustavad, kus nad parasjagu viibivad. Patsiendid ei tea enam kuupäevi ega orjenteeru kella- ega aastaajas, võivad hakata välja mõtlema olematuid sõnu ja mitte ära tunda oma lähedasi ja sugulasi.

Neljandas staadiumis on haigus röövinud juba täielikult oma ohvri isiksuse. Selles staadiumis vajavad patsiendid abi ja valvamist 24 tundi ööpäevas ning on täiesti sõltuvad hooldajast. Nad ei ole teadlikud oma ümbrusest ja eksivad ka korteri/elamispinna piires. Esineda võivad unehäired ja hallutsinatsioonid ning need omakorda võivad viia öisele uitamisele/hulkumisele. Selles staadiumis kaotavad patsiendid ka kontrolli oma põie ja päraku sulgurlihaste üle.

Viiendas, terminaalstaadiumis, kaotavad patsiendid võime närida ja neelata. nad muutuvad vastuvõtlikuks kopsupõletikele, nakkustele ja teistele haigustele. Esinevad probleemid hingamisega, eriti kui patsiendid jäävad täielikult voodihaigeteks.

Kasulik viide: http://www.alzheimers.org