Parkinsonism ei tähista konkreetset haigust, vaid teatud kindlat haigusnähtude kogumit, mida iseloomustab kolm põhilist sümptomti: jäsemete värin, lihasrigiidsus ja liigutuste aeglus koos liigutuse alustamise raskusega. Arstlikus kirjanduses käsitletakse veel ka neljandat haigustunnust - keha tasakaalu säilitamise häiret. Need sümptoomid võivad esineda iseseisvalt või erinevates kombinatsioonides kas ühes või mitmes kehapiirkonnas. Enamikul juhtudest domineerib üks haigusnäht, kuid peaaegu alati aeglustuvad tahtlikud liigutused ja ilmneb liigutuste alustamisraskus.
Lisaks loetletud primaarsetele haigustunnustele esineb veel mitmeid nn. sekundaarseid sümptoome: depressioon, kehahoiaku muutus, kõnehäired. Parkinsonismi korral kahjustub ka nn. vegetatiivne närvisüsteem, mille vahendusel toimub tahtele allumatu organite talitluse kontroll. Selle haaratusel võib tekkida naha rasusus, neelamishäired, süljevoolus, pearinglus püstiseistes, põiehäired ja kõhukinnisus.
Samas teatakse veel mitmeid teisi neuroloogilisi haigusi, mille korral tekivad parkinsonismile iseloomulikud nii primaarsed kui ka sekundaarsed sümptoomid.
Kõigist parkinsonismi erivormidest on kõige sagedasem Parkinsoni tõbi. Seda haigust kirjeldas esmakordelt 1817. aastal James Parkinson oma raamatus “Essee värihalvatuse kohta”. Mõiste idiopaatiline viitab asjaolule, et ka tänapäeval pole selle konkreetse haiguse põhjus teada, erinevalt parkinsonismi sümptomaatilistest vormidest, kus me suudame esile tuua konkreetse põhjuse.
Parkinsoni haigus on krooniline haigus ning ka praegu ei teata ühtki üksnes Parkinsoni haigusele spetsiifilist uuringumeetodit. Haiguse diagnoos põhineb ka kaasajal kliinilistel tunnustel ning nende väljendusastmes. Kui haigusnähud osutuvad piisavalt väljendunuks, määratakse patsiendile antiparkinsonistlikud ravimid. Kui haige vaatamata levodopa kasutamisele siiski oluliselt ei parane, siis võib kahelda diagnoosi õigsuses ning haiget peaks süvendatult uurima, et selgitada mingi muu parkinsonistliku sündroomi võimalust.
Parkinsoni tõve korral häirivad haiget kõige enam jäikus, treemor, liigutuste aeglus ning ulatuse vähenemine, tasakaaluhäired, kõnnaku häired. Raskendatud on keha pööramine voodis; ilmneb stardiraskus liigutuste alustamisel; käekiri muutub väikseks.
Värin e. treemor ilmneb rahuolekus, väheneb tahteliste liigutuste ajal ja lakkab magamise ajal. Treemor võib esineda ühes jäsemes või ühes kehapooles. Erutus muudab treemori tugevamaks, ning kuna seda sümptoomi on raske avalikus kohas inimeste eest varjata, siis võib patsientidel tekkida sageli kohmetustunne ja pinge, mis omakorda süvendavad treemorit. Mitte igasugune jäsemete värin ei ole parkinsonistlik, vaid lisaks sellele on mitmeid teisi treemori põhjusi, mille ravi erineb põhimõtteliselt parkinsonistliku treemori ravist.
Lihasjäikus ehk rigiidsus on väliselt vähem märgatav sümptoom kui treemor ning iseenesest ei muuda patsienti tavaliselt abituks
Bradükineesia ehk liigutuste aeglustumine on tavaliselt kõige enam häiriv sümptoom. Varakult võib bradükineesia ilmneda miimikavaegusena e. hüpomiimiana, takistatud võivad olla täpsust nõudvad manipulatsioonid, nagu näiteks nööpide kinnipanek või kirjutamine.
Tavaliselt varieerub parkinsonistlike sümptoomide väljendusaste päeva jooksul küllalt oluliselt.
Depressioon esineb kuni pooltel Parkinsoni haigusega haigetest. Tavaliselt on depressiooni aste vähene voi moodukas. Haiged võivad olla düsfoorilised, pahatujulised. Mõnikord võib depressioon kombineeruda ka rahutusega (agiteeritud depressioon).
Seniilsuse (dementsuse) väljenduseks loetakse mäluhäireid, äratundmisraskusi, abstraktsioonihäireid ja arvutamise raskusi. Vanematel inimestel võivad antikoliinergilised ravimid (tsüklodool, parkopaan, akinetoon), amantadiin ja dopamiini agonistid põhjustada segasust, paranoilisust ja hallutsinatsioone.
Kõnehäired seisnevad sageli kõne valjuse languses, fonatsiooni ja artikulatsiooni häiretes. Kõne muutub algul “pehmeks” ja tasaseks. Tavaliselt on haige hääl tugev lause algul ning muutub tasaseks lause lõpus. Kõnehäire võib ilmneda varakult haiguse algul, muutudes probleemiks näiteks telefoniga rääkimisel, mil patsiendi kõne on raskustega arusaadav.
Süljeeritus tekib osal haigetel seetôttu, et neelamishäire korral koguneb sülg neelu ning voolab vabalt välja. Süljeeritus võib ilmneda ka ainult öösiti. Neelamishäire tekib tavaliselt Parkinsoni haiguse hilises staadiumis ning pole kunagi varajane sümptoom.
Kõhukinnisus on Parkinsoni haigusega sagedaseks kaebuseks. Ei maksa karta mingit organismi mürgitumist, kui kõht pole mõne päeva jooksul läbi käinud. Kõhukinnisuse põhjusi on mitu. Parkinsoni haigusest tingituna aeglustub soole normaalne liikuvus e. peristaltika. Ka ravimid võivad soole peristaltikat aeglustada. Sooletrakti peristaltika soodustamiseks võiks päevas juua vähemalt 3-4 klaasitäit vett. Väljendunud kõhukinnisuse korral võib tarvitada ka lahtisteid.
Peapööritus tekib järsul tõusmisel kas istuvast või lamavast asendist. Sellist kehaasendi muutumisest tingitud enesetunde häiret nimetatakse ortostaatiliseks hüpotensiooniks e. vererõhu languseks. Tuleb silmas pidada, et ka antiparkinsonistlikud ravimid võivad seda põhjustada.
Seksuaalprobleemidest räägitakse tavaliselt väga harva. Seksuaalvajaduse languse põhjus võib olla mittespetsiifiline vastusreaktsioon kroonilisele haigusele. Põhjuseks võib olla depressioon, hirm suutmatuse ees pakkuda rahuldust ning põhjuseks võivad olla ka antiparkinsonistlikud ravimid. Meestel võib kaebuseks olla erektsiooni puudumine või selle säilitamise raskus (impotentsus). Selle korral peaks konsulteerima arstiga võimalike teiste põhjuste selgitamiseks.
Lihasjäikusega võib kaasneda valu. Harva on see tugev, enamasti esineb ebamäärane tuikamine õla või selja piirkonnas. Valuvaigistitest efektiivsem on sel puhul Parkinsoni haiguse spetsiifiline ravi.
Parkinsonism võib harva olla tingitud muudest haigustest või tesite haiguste ravimitest. Ravimitest tingitud parkinsonism võib tekkida näiteks neuroleptikumide kasutamisel skisofreenia korral, Cinnarizini või Reserpiini kasutamisel. Ravimitest põhjustatud parkinsonism taandareneb seda põhjustanud ravimi annuse vähendamisel või ravi täielikul lõpetamisel. Seega on ravimitest tingitud parkinsonism taandarenev.
Mitmed haigused või traumad võivad kahjustada neid ajupiirkondi, mis on seotud Parkinsoni haiguse tekkega ning seetõttu põhjustada mõningaid sümptoome, mis on iseloomulikud ka Parkinsoni haigusele. Selline olukord võib näiteks esineda pärast peaaju traumat, vanadusdementsuse korral või ka korduvate ajuinfarktide korral.
Parkinsoni haigus on peaaju laialdaselt levinud haigus. Kliinilised nähud tekivad peaaju ühe kindla osa - ekstrapüramidaalsüsteemi kahjustusest. Ekstrapüramidaalsüsteemi vahendusel koordineeritakse liigutusi, kõndi, säilitatakse keha püstist asendit ja tasakaalu. Praeguseks teatakse küllalt hästi kahjustuse mehhanisme, kuid siiani pole leitud selle ahela algpõhjust.
Parkinsoni haiguse teke ei sõltu patsiendist endast, harjumustest ega toitumisest. See haigus ei ole tingitud ületöötamisest. Haiguse avaldusnähud ei ole väljamõeldis ning neid saab saab leevendada vaid õige ravi ja visadusega.
Parkinsoni haiguse korral tekkivad anatoomilised ja biokeemilised muutused ajus, kahjustuvad substantia nigra rakud, mille funktsiooniks on toota närviülekandeainet dopamiini. Parkinsoni haigusele iseloomulikud sümptomid kujunevad välja siis, kui on hävinud 80% substantia nigra rakkudest. Seega on Parkinsoni haigus keemiliselt dopamiini vaegus ja peamine ravivõte seisneb dopamiini asendamises suu kaudu manustatava levodopaga, mis ajus muudetakse dopamiiniks.
Parkinsoni haigus on hilise keskea ja vanema eluea haigus. Haiguse algus vanuses alla 40. eluaastat on harv. Enamikul juhtudest ilmnevad esimesed nähud 50. - 80. eluaasta vahel. Ühe aasta jooksul diagnoositakse esmakordselt 10-20 haigusjuhtu 100000 elaniku kohta. Vanusegrupis 70-79 tekib Parkinsoni tõbe aga 1-2 juhtu 1000 elaniku kohta aastas. Maailmas erinevates piirkondades esineb Parkinsoni tõbe 80-200 juhtu 100000 elaniku kohta. Uuringute alusel on Eestis saadud haiguse esinemissageduseks 178 juhtu 100000 elaniku kohta, seega kokku on haigeid umbes 2500.
Enamikul Parkinsoni tõvega haigetel progresseeruvad haiguse avaldused aeglaselt või püsivad muutumatuna mitme aasta vältel. Kui Parkinsoni haiguse sümptoomid on aga kord tekkinud, siis nad enam iseeneslikult ei taandarene. Sümptoomide süvenemise kiirus on patsientidel väga erinev, mistõttu mõned neist ei märka mitme aasta vältel normaalses elurütmis olulist muutust.
Parkinsoni haigus on ka praegu kogu maailmas mitteväljaravitav haigus. Küll aga saab kaasaegse raviga enamikul haigetest säilitada aktiivse elu väga pika aja jooksul. Kaasaegse raviga, kas medikamentoosse või kirurgilisega, saab kõiki peamisi Parkinsoni haiguse sümptoome leevendada. Samal ajal inimene ka harjub ja kohaneb haiguse avaldustega, mistõttu enamik haigeid on võimelised kõrvalise abita pika aja jooksul hakkama saama.
Parkinsoni haigus ei lühenda tänapäeval tavaliselt eluea pikkust, aga enamus patsiente peab õppima elama kogu edaspidise elu teatud häiretega. Enamikule on need häired siiski talutavad.
Parkinsoni tõve ravi
Kui haigusnähud süvenevad, tekib lõpuks vajadus medikamentoose ravi järele. Konkreetsete ravimite valik sõltub nii haigest kui ka haiguse vormist ja väljendatusest. Kuigi enamik praegu kasutatavatest antiparkinsonistlikest ravimitest toimivad igas haiguse raskusastmes, kasutatakse siiski teatud ravimeid vaid haiguse kindla raskusastme korral. Sellise valiku põhiliseks argumendiks on viia minimaalseks ravimistest tingitud tüsistusi ja teisalt saada maksimaalne toime.
Amantadiin (Symmetrel, PK-Merz, Midantan) on üks ravimeid, millega võib alustada ravi, aga hiljem kasutada ka kombinatsioonipreparaadina. Toimemehanism ei ole täpselt teada, kuid arvatakse, et amantadin suurendab dopamiini sünteesi säilinud substantia nigra rakkudes. Amantadiin vähendab rigiidsust ja bradükineesiat ning mingil määral ka treemorit. Toimib umbes pooltele haigetele.
Amantadiini veenisisest lahust kasutatakse akineetilise kriisi raviks.
Antikoliinergilised vahendid (Cyclodol, Parkopan, Akineton, Biperiden) toimivad treemorile, kuid ei mõjusta oluliselt hüpokineesia avaldusnähte. Nende kasutamine on vastunäidustatud nii algava kui väljendunud dementsuse korral. Korvalnähtudest voivad tekkida urineerimishäired, kõhukinnisus, suukuivus, varjatud glaukoomi ilmnemine.
Kui antikoliinergiliste vahendite tarvitamine järsult lopetada, voivad Parkinsoni haiguse avaldusnähud oluliselt süveneda, tekitades nn. tagasilöögi fenomeni. Kaasneb desorientatsioon, segasusseisundid ning deliirium.
Dopamiini agonistid on ravimid, mis soodustavad dopamiini sünteesi säilinud ajurakkudes. Kuigi need ravimid parandavad haige seisundit oluliselt, ei tähenda see sugugi, et haigusprotsess sellest aeglustuks või peatuks. Bromokriptiini ja parlodeeli kasutatakse kas iseseisvalt või kombineeritakse teiste antiparkinsonistlike vahenditega.
Levodopa on ka praegu teadaolevalt kõige efektiivsem antiparkinsonistlik vahend. Levodopa imendub vereringest läbi barjääri ajju, kus see muudetakse dopamiiniks, mis kompenseerib ajusoleva dopamiini defitsiidi. Levodopa toimib enamikule haigetest. Samas kestev levodopa ravi komplitseerub osal haigetest tahtele allumatute liigutustega (düstooniad, düskineesiad) või haigusnähtude episoodilise süvenemisega (fluktuatsioonid). Need kõrvalnähud võivad olla seotud tarvitatud levodopa suurte annustaga ja ravi kogukestusega. Seetõttu soovitab osa arste lükata levodopa ravi alguse nii palju edasi kui võimalik. Harva võib levodopa ravi kõrvalnähtudena esineda ka psüühilist erutatust, depressiooni või hirmuunenägusid.
Kaasajal ei kasutata levodopat puhtal kujul, vaid sellele lisatakse ensüümi inhibiitorit. Sellisteks kombineeritud ravimiteks on Madopar ja Sinemet. Inhibiitorid on sellised ravimid, mis takistavad väljaspool aju levodopa dopamiiniks muutumist, aga ei mõjusta seda protsessi ajus. Praegu kasutatakse kahte varianti: benserasiid kombineeritud levodopaga on Madopar ning karbidopa kombineeritud levodopaga on Sinemet (Nakom).
Levodopa efekt ei ilmne mõne päeva või nädalaga, vaid selle hindamiseks peab ravimit tarvitama mitu kuud. Levodopa annus peaks olema võimalikult väike ja selline, mis annab optimaalse võimaliku efekti ilma oluliste kõrvaltoimeteta. Levodopa kõrvaltoimed on mööduvad ja kaovad koos annuse vähendamise või ravi lõpetamisega.
Depressioonivastased ravimid e. antidepressandid (Amitriptylin, Noritren, Saroten) parandavad meeleolu ning sageli ka muid Parkinsoni haiguse avaldusnähte. Põhiliselt tarvitatakse tritsüklilisi antidepressante
Füüsikalise ravi peamine eesmärk Parkinsoni haiguse korral on lihaste ja liigeste lõõgastamine, liikuvuse parandamine ja liikumisvaegusest tingitud lihaste atroofia vähendamine. Lisaks on füsioteraapia kasulik kui hingamise parandamiseks, tugevdab häält ja muudab kõne selgemaks.
Füüsikalist ravi võib läbi viia individuaalselt või gruppides, mis võimaldab suhelda teiste patsientidega, vahetada mõtteid ja kasulikke näpunäiteid igapäevase eluga toimetulemise kohta.
Ravikehakultuuri kõrval on kasulik ka vesiravi ja ujumine.
Vajalikuks võib osutuda tegevusteraapia, et võimalikult paremini tulla toime igapäevaste tegevustega, ning kõneravi.
Enne levodopa kasutuselevõtmist raviti väga väljendunud treemorit sageli kirurgiliselt. Tänapäeval on kirurgilise ravi osa oluliselt langenud, kuid säilitanud oma kindla teatud koha haiguse vormide korral. Operatiivne ravi on näidustatud juhtudel, kui patsient on suhteliselt nooremas eas (alla 65 eluaasta) ning väga väljendunud ühepoolse treemoriga, mis ei allu adekvaatsele medikamentoossele ravile.
Suhteliselt hiljuti on hakatud katsetama ka teatud rakkude siirdamist Parkinsoni haigusega haigete kahjustunud ajupiirkondadesse. Esialgu kasutati siirdamiseks haige enda neerupealse kudet, kuid sellest meetodist on praeguseks loobutud. Teiseks etapiks siirdamisoperatsioonide reas sai inimloote dopamiinergiliste rakkude siirdamine. Selle operatsiooni edukus on osutunud paremaks, kuid paraku siiski mitte niivõrd, et siirdamisoperatsioonid oleksid saanud standartseks ravimeetodiks.
Üldist informatsiooni
Parkinsoni tõbe diagnoosivad ja ravivad kõik neuroloogid. Üldiselt on tegemist ambulatoorselt ravitava haigusega, kuid vajadusel tuleb haigeid diagnoosi täpsustamiseks või ravi korrigeerimiseks hospitaliseerida.
Maarjamõisa Polikliinikus on Parkinsoni tõvega patsientidele spetsiaalne vastuvõtt teisipäeviti kl. 12-17 kab. 3112 (soovitav pörduda saatekirjaga).
Eestis on Parkinsoni Haiguse Selts, mille tegevusest on kutsutud osa võtma nii patsiendid, nende sugulased ja toetajad kui ka meedikud. Tartus on kontaktisikuks Karmen Ilus (tel. 27 475693 pärast kl. 17) ja Vello Kiilaspää (tel. 27 57943), Tallinnas Heino Boikov (tel. 22 491503). Seltsi üritustena toimuvad koosolekud ning suve- ja talvelaager, lisaks seltskondlikud üritused: pühade tähistamine, reisid, kohvihommikud jm.
Tartus Maarjamõisa Polikliiniku Taastusravi Kliiniku juures töötab spetsiaalne ravivõimlemisgupp ja ujumisgrupp Parkinsoni tõvega patsientidele.